3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/31

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6 ja 21;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 153, 191, 207 ja 218;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 12, 21, 28, 29, 31 ja 32;

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) ja teisi inimõigustealaseid ÜRO dokumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966), rahvusvahelist majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti (1966), konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1965), konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1979), lapse õiguste konventsiooni (1989), põlisrahvaste õigusi käsitlevat ÜRO deklaratsiooni (2007) ja 20.–22. septembril 2010. aastal New Yorgis toimunud ÜRO aastatuhande tippkohtumisel vastu võetud lõppdokumenti;

—

võttes arvesse Marrakechi lepingut, millega loodi Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) ning 2001. aasta novembris Dohas toimunud WTO neljandal ministrite konverentsil vastu võetud deklaratsiooni, eelkõige selle lõiget 31;

—

võttes arvesse oma 20. septembri 1996. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamise kaasamisest ühenduse ja kolmandate riikide vahelistesse lepingutesse (KOM(1995)0216) (1) ning oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes (2);

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse avatuse ja demokraatia kohta (3), milles nõuti, et WTO järgiks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhilisi sotsiaalseid standardeid ning Euroopa Liit tunnustaks ILO otsuseid, sealhulgas võimalikke üleskutseid kehtestada põhiliste sotsiaalsete standardite rikkumise korral sanktsioone;

—

võttes arvesse võttes arvese oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides (KOM(2001)0252) (4);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Globaliseerumise sotsiaalne mõõde – ELi poliitiline panus hüvede loomiseks kõigile” (KOM(2004)0383);

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2005. aasta resolutsiooni globaliseerumise sotsiaalse mõõtme kohta (5);

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2005. aasta resolutsiooni laste, eriti laste töö ärakasutamise kohta arengumaades (6);

—

võttes arvesse nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi laste töö kohta (7);

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni õiglase kaubanduse ja arengu kohta (8);

—

võttes arvesse oma 22. mai 2007. aasta resolutsiooni globaalse Euroopa kohta – konkurentsivõime välisaspektid (9) vastusena komisjoni teatisele nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas. Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse” (KOM(2006)0567);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks. Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas” (KOM(2006)0249);

—

võttes arvesse ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu 2006. aasta ministrite deklaratsiooni täieliku tööhõive ja inimväärse töö kohta, milles tõdeti, et täielik ja tulemuslik tööhõive ning kõikidele inimväärse töö tagamine on säästva arengu võtmetegurid;

—

võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks (10), milles paluti lisada Euroopa Liidu kaubanduslepingutesse, eelkõige kahepoolsetesse lepingutesse sotsiaalsed standardid inimväärse töö tagamiseks;

—

võttes arvesse ILO inimväärse töö tegevuskava ja ülemaailmset tööhõive pakti, mis võeti ülemaailmse toetusega vastu 19. juunil 2009. aastal toimunud rahvusvahelisel töökonverentsil, ning ILO 2008. aasta deklaratsiooni sotsiaalse õigluse kohta õiglase üleilmastumise nimel;

—

võttes arvesse 1968. aasta Brüsseli konventsiooni, mida kinnitas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (11);

—

võttes arvesse 1. jaanuaril 2006. aastal jõustunud üldist soodustuste süsteemi, millega võimaldatakse tollimaksuvaba juurdepääs või tollitariifide vähendamine suurele hulgale kaupadele ja mis sisaldab ka uut soodustust eriliste kaubanduslike, finants- või arenguvajadustega silmitsi seisvatele haavatavatele riikidele;

—

võttes arvesse kõiki Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkuleppeid;

—

võttes arvesse Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma ning Euroopa Liidu vahelist partnerluslepingut, mis sõlmiti 23. juunil 2000. aastal Cotonous ning mida muudeti 2005. ja 2010. aastal;

—

võttes arvesse oma resolutsioone AKV piirkondade ja riikidega sõlmitud majanduspartnerluslepingute kohta, eelkõige 26. septembri 2002. aasta resolutsiooni (12), 23. mai 2007. aasta resolutsiooni (13) ja 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni (14);

—

võttes arvesse rahvusvahelisi keskkonnakonventsioone, nagu osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokoll (1987), ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsioon (1989), Cartagena bioohutuse protokoll (2000) ja Kyoto protokoll (1997);

—

võttes arvesse 2009. aasta oktoobris Euroopa Liidu ja Lõuna-Korea vahel allkirjastatud vabakaubanduslepingu 13. peatükki;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ning Colombia ja Peruu vahel mitmepoolse kaubanduslepingu sõlmimise üle peetud läbirääkimiste lõpuleviimist;

—

võttes arvesse 14. jaanuaril 2010. aastal Euroopa Parlamendi korraldatud kuulamist „Sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohaldamine kaubandusläbirääkimistel”;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A7-0312/2010),

A.

arvestades, et kaubanduse, inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite vahelisest seosest on saanud majandus- ja kaubandussuhete oluline aspekt ning vabakaubanduslepingute üle peetavate läbirääkimiste lahutamatu osa;

B.

arvestades, et järjest rohkem esineb konkurentsimoonutusi ning sotsiaalse ja keskkonnaalase dumpingu oht on järjest suurem – see kahjustab eriti Euroopa Liidus asuvaid ettevõtteid ja töötajaid, kes on kohustatud järgima rangemaid sotsiaalseid, keskkonna- ja maksustandardeid;

C.

arvestades, et suhetes kolmandate riikidega peab EL kasutusele võtma vastastikkusel põhineva kaubandusstrateegia, mis peab olema diferentseeritud olenevalt kaubanduspartnerite arengutasemest nii sotsiaalsete ja keskkonnanõuete kui ka kaubanduse liberaliseerimise valdkonnas, et luua tingimused õiglaseks ja ausaks rahvusvaheliseks konkurentsiks;

D.

arvestades, et kahepoolsetest organitest on saanud peamised platvormid nende poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, kuna väljavaated kaubanduse, tööhõive või keskkonna omavaheliste suhete reguleerimiseks mitmepoolsete eeskirjade kehtestamisega WTO raames ei ole kuigi paljulubavad;

E.

arvestades, et sellele vaatamata tuleb teha pingutusi äriõiguse ja põhiõiguste suhte tasakaalu taastamiseks ning tugevdada dialoogi olulisemate rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ILO ja WTO vahel, et rahvusvahelist poliitikat kooskõlastatumalt kujundada ja tagada maailma tasandil parem juhtimine;

F.

arvestades, et on palju põhjuseid, miks rahvusvahelistesse kaubanduslepingutesse tuleks lisada inimõigusi käsitlevad sätted ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, alates soovist saavutada õiglane ja aus kaubandus ning tagada võrdsed konkurentsitingimused, kuni normeerivama lähenemiseni, st kaitsta Euroopa Liidu üldisi väärtusi ja kujundada kooskõlastatud Euroopa poliitikat;

G.

tuletab meelde, et ÜRO 1986. aasta deklaratsioonis arenguõiguse kohta kinnitatakse, et õigus arengule on võõrandamatu inimõigus, millest tulenevalt on igal inimesel ja kõikidel rahvastel õigus majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises arengus osaleda, sellesse oma panus anda ja sellest osa saada; on seetõttu seisukohal, et ELil on kohustus seda õigust mitte kahjustada, vaid lisada see rahvusvahelistesse lepingutesse ja järgida seda kui Euroopa poliitilist suunist;

H.

arvestades, et Lissaboni lepingus kinnitatakse taas, et Euroopa Liidu välistegevus, mille lahutamatuks osaks on kaubandus, peab toetuma põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine; arvestades, et Euroopa sotsiaalmudel, milles jätkusuutlik majanduskasv on ühendatud paremate töö- ja elutingimustega, võib olla eeskujuks ka teistele partneritele; arvestades, et kaubanduslepingud peavad lisaks sellele olema kooskõlas teiste rahvusvaheliste kohustuste ja konventsioonidega, mille puhul liikmesriigid on kohustunud neid järgima vastavalt oma siseriiklikule õigusele;

I.

arvestades, et oluline on säilitada Euroopa Liidus kehtivad sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ning tagada, et Euroopa ühtsel turul tegutsevad välisriikide ettevõtjad neid järgivad;

J.

arvestades, et inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite lisamine kaubanduslepingutesse võib nimetatud lepingutele anda lisandväärtuse, kuna nii saab kodanikuühiskonda paremini kaasata ning tagada tugevama toetuse poliitilisele ja sotsiaalsele stabiilsusele, luues seeläbi kaubandusele soodsama keskkonna;

K.

arvestades, et kaubandus ning inimõiguste, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimine on olulised tegurid rahu ja jõukuse tagamisel maailmas, kuid neid ei saa pidada kõikide probleemide lahenduseks maailma riikide vahel; arvestades siiski, et poliitilisest ummikseisust võib leida väljapääsu kaubandussidemete tugevdamisega, tagades seejuures konfliktide lahendamise viisina ühiste huvide määratlemise eelkõige keskkonnakaitse alal;

L.

arvestades, et teised riigid on andnud head eeskuju sotsiaalsete standardite lisamisel kaubanduslepingutesse;

M.

arvestades, et üldise soodustuste süsteemi puhul tuleb tingimuseks seada, et soodustatud riigid järgiksid rahvusvahelistes inimõiguste konventsioonides sätestatud põhimõtteid ja põhilisi töönorme, ning et see süsteem sisaldaks täiendavate tariifsete soodustuste eriskeemi, et edendada inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ning hea valitsemistava põhiliste rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimist ja tõhusat rakendamist; arvestades, et nende tingimuste mittejärgimine võib kaasa tuua kaubandusrežiimi peatamise,

1.

palub seetõttu, et Euroopa Liidu tulevases kaubandusstrateegias ei oleks kaubandus enam eesmärk omaette, vaid vahend, mille abil edendada Euroopa väärtusi ja kaubanduslikke huve ning soodustada õiglast kaubandust, et muuta sotsiaalsete ja keskkonnastandardite lisamine ja tõhus rakendamine kõigi ELi kaubanduspartnerite puhul üldiseks tavaks; on arvamusel, et Euroopa Liit peaks läbirääkimistel juhinduma positiivsest, kuid samas õiguslikult siduvast lähenemisviisist; rõhutab, et kõik osapooled võidavad sellest, kui eelkõige kahepoolsetesse lepingutesse lisatakse säästvat arengut käsitlevad sätted;

2.

tuletab meelde, et kaubanduspoliitika on ELi üldeesmärkide saavutamise vahend ning et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 teostatakse ELi kaubanduspoliitikat „kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega” ja vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3 peab EL „toetama maailma säästvat arengut, rahvaste solidaarsust ja vastastikust austust, vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist”;

3.

kutsub WTOd ja ÜRO peamisi institutsioone üles tegema inimõiguste valdkonnas mitmepoolsel tasandil tihedamat koostööd; on seisukohal, et tihedam suhtlemine ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga ja erimenetluste valdkonnas oleks eriti kasulik inimõiguste austamist toetava mitmepoolse kaubandusraamistiku tagamisel; on samuti seisukohal, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ekspertarvamust võiks arvesse võtta WTO vaekogude ja apellatsioonikogu töös, kui esineb inimõiguste tõsise rikkumise juhtumeid;

4.

on seisukohal, et korrapärane üldine läbivaatamine inimõiguste nõukogus peaks olema kasulik vahend, et teostada järelevalvet inimõigusi käsitlevate sätete järgimise üle rahvusvahelistes kaubanduslepingutes;

5.

rõhutab, et on oluline teha tihedamat koostööd ILOga, kes on pädev organ määrama kindlaks rahvusvahelisi tööstandardeid, pidama nende üle läbirääkimisi ja kontrollima nende õigusesse ülevõtmist ja praktikas rakendamist, ning tagada ILO täielik osalemine WTO töös;

6.

kinnitab taas, et ühest küljest avatud ja mittediskrimineeriva mitmepoolse kaubandussüsteemi säilitamise ja käigushoidmise eesmärk ning teisalt keskkonnakaitse ja säästva arengu edendamise eesmärk peavad üksteist toetama; rõhutab, et GATTi artikli 20 kohaselt võivad liikmesriigid võtta keskkonna kaitseks kaubandusmeetmeid, kui neid meetmeid ei rakendata viisil, mis võiks tekitada meelevaldset või põhjendamatut diskrimineerimist; ergutab liikmesriike seda sätet täiel määral kasutama;

7.

väljendab heameelt selle üle, et on olemas WTO kaubanduse ja keskkonna komitee, mis peaks olema põhifoorumiks, kus taotletakse keskkonna ja kaubanduse ühitamist ja nendevahelise seose tugevdamist; loodab, et komitee roll ja töö arenevad selles suunas, et otsida positiivseid lahendusi kaubanduse ja keskkonna valdkonna kõige olulisematele probleemidele, millega rahvusvaheline üldsus silmitsi seisab;

8.

rõhutab vajadust parandada juurdepääsu keskkonnasõbralikele kaupadele ja tehnoloogiatele, et saavutada säästva arengu eesmärgid, ning kutsub kõiki läbirääkimiste osapooli kahekordistama pingutusi, et saavutada kiiresti kokkulepe keskkonnatoodetele ja -teenustele kohaldatavate tariifsete ja mittetariifsete kaubandustõkete vähendamise või kaotamise osas, et edendada tööhõivepoliitika uusi vorme ja töökohtade loomist kooskõlas ILO inimväärse töö normidega ning Euroopa tööstuse ja VKEde kasvuvõimalusi;

9.

rõhutab vajadust saavutada edasiminek Doha deklaratsiooni artikli 31 teiste punktide üle peetavatel läbirääkimistel, mis käsitlevad kehtivate WTO eeskirjade ja mitmepoolsetes keskkonnakokkulepetes sätestatud konkreetsete kaubanduskohustuste suhet, ning edendada tihedamat koostööd mitmepoolsete keskkonnakokkulepete sekretariaatide ja WTO komiteede vahel, sest see on oluline vahend keskkonnaalaste ja kaubanduseeskirjade kooskõlastatud arengu tagamiseks;

10.

on seisukohal, et mitmepoolne kliimaleping oleks parim vahend keskkonnale süsinikdioksiidi heidetega tekitatud negatiivse välismõju arvesse võtmiseks, kuid tõenäoliselt ei jõuta selleni veel niipea; on seetõttu seisukohal, et Euroopa Liit peaks jätkuvalt uurima võimalusi võtta süsinikdioksiidi lekke ohuga tööstussektoreis kasutusele asjakohased keskkonnapoliitika vahendid, mis täiendaksid süsinikdioksiidi saastekvootide müüki ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames, eelkõige WTO eeskirjadele vastav süsinikdioksiidi heidetega seotud kulude hõlmamise mehhanism, sest see võimaldaks vähendada süsinikdioksiidi heite kolmandatesse riikidesse ülekandmise ohtu;

11.

teeb ettepaneku luua pärast rahvusvahelise kliimakokkuleppe üle peetavate läbirääkimiste lõpetamist ja kokkuleppe sõlmimist tõeline Maailma Keskkonnaorganisatsioon, et tagada võetud kohustuste täitmine ja keskkonnastandardite järgimine; selle tulevase organisatsiooni poole pöördumine oleks kohustuslik näiteks siis, kui tegu on keskkonnaalase dumpinguga;

12.

toetab kindlalt tava lisada õiguslikult siduvad inimõiguste klauslid Euroopa Liidu sõlmitud rahvusvahelistesse lepingutesse, ent tuletab meelde, et nimetatud klauslite järelevalve ja rakendamine on endiselt suur probleem; kinnitab veel kord, et inimõiguste klauslid tuleb samuti lisada kõikidesse kaubanduslepingutesse ja valdkondlikesse lepingutesse koos selge ja täpse konsulteerimismehhanismiga, mis põhineb Cotonou lepingu artikli 96 eeskujul; väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et nimetatud klausel lisati nn uue põlvkonna vabakaubanduslepingusse;

13.

rõhutab, et ka säästvat arengut käsitlevad peatükid tuleks kahepoolsetesse lepingutesse lisada sama süstemaatiliselt;

14.

märgib, et tulevased kaubanduslepingud võidakse sõlmida praegust finantskriisi silmas pidades; on seisukohal, et see ei tohi luua olukorda, kus sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, eriti kasvuhoonegaaside heitkogused ja kahjulike jäätmete käitlemine muude eesmärkide saavutamise nimel tähelepanuta jäetakse;

15.

eespool nimetatud eesmärke arvesse võttes palub komisjonil lisada süstemaatiliselt kõigisse vabakaubanduslepingutesse, mille üle kolmandate riikidega läbirääkimisi peetakse, sotsiaalsed ja keskkonnastandardid, sealhulgas:

16.

rõhutab, et kõnealuste standardite järgimise all tuleb mõista nende ratifitseerimist, siseriiklikku õigusesse ülevõtmist ja tegelikku rakendamist kogu riigi territooriumil;

17.

nõuab, et kõigis tulevastes kaubanduslepingutes sätestataks laste töö kasutamise keelustamine, eriti loodusliku kivi kaevandamise ja töötlemise alal, ning Euroopa ühtse sertifitseerimissüsteemi järgmine, tõendamaks, et imporditud loodusliku kivi ja looduslikust kivist toodete tootmises ei ole kogu väärtusahela ulatuses kasutatud laste tööd ILO konventsiooni nr 182 tähenduses;

18.

rõhutab, et vabakaubanduslepingutes võidakse sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimise korral kaaluda teatavate tingimuste alusel liberaliseerimist, mis hõlmab tariifide kaotamise ajakava lühendamist või täiendavale turule pääsemist;

19.

rõhutab vajadust teostada lepingu rakendamise üle pidevat järelevalvet, kasutades kõikides etappides avatud ja kaasavat lähenemisviisi:

20.

nõuab, et ELi kaubanduslepingud tagaksid tõhusalt maksimaalse läbipaistvuse, ranged avaliku hanke tingimused ja ettevõtete aruandluse maade kaupa nii arenenud kui ka arengumaades, et takistada kapitali ebaseadusliku väljavoolu;

21.

nõuab tungivalt, et EL kaitseks kaubandusläbirääkimistel loodusvaradele juurdepääsu õigust ning põlisrahvaste juurdepääsuõigust peamistele loodusvaradele; nõuab, et komisjon kaasaks rahvusvahelistesse kaubandusläbirääkimistesse ja -lepingutesse maa ostmise ja maaomandiga seotud probleemid kolmandates riikides, eelkõige vähim arenenud ja arengumaades;

22.

tunnistab, et praegu läbiräägitavates kahepoolsetes lepingutes on säästvat arengut käsitlev peatükk kohustuslik, ent peatükki saaks muuta mõjusamaks, kui selles sätestataks:

23.

rõhutab vajadust täiendada lepinguid kaasnevate meetmetega, sealhulgas tehnilise abi meetmete ja koostööprogrammidega, mille eesmärk on tõsta rakendussuutlikkust, eelkõige inimõiguste põhikonventsioonide ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite rakendamise suutlikkust;

24.

on seisukohal, et need 27 konventsiooni, mille ratifitseerimine ja tõhus rakendamine on vajalik üldise soodustuste süsteemi GSP+ kasutamiseks, on inimõiguste, tööõiguse, keskkonna ja hea valitsemistava standardeid käsitlevate konventsioonide ainukordne kooslus; rõhutab, et siiani on üldise soodustuste süsteemil GSP+ olnud ilmne positiivne mõju nimetatud konventsioonide ratifitseerimisele, kuid konventsioonide rakendamisele ei ole mõju nii suur olnud, ning soovib sellega seoses panna suuremat rõhku kaasnevatele meetmetele, et tõsta rakendussuutlikkust; on lisaks seisukohal, et SPG+ usaldusväärsuse tagamiseks peab komisjon uurimisi algatama ja vajaduse korral soodustused tühistama, kui esineb tõendeid, et teatavad riigid 27 konventsiooni ei rakenda;

25.

on seisukohal, et inimõiguste klauslid ja üldine soodustuste süsteem GSP+ tuleks kolmandate riikide ja Euroopa Liidu vahel sõlmitavates lepingutes omavahel tihedamalt siduda, eelkõige järelevalve valdkonnas;

26.

kutsub komisjoni üles tagama üldise soodustuste süsteemi GSP läbivaatamise protsessi raames, et sellest saaksid kõige rohkem kasu need, kellel on seda kõige enam vaja, ja lihtsustama päritolureegleid, et algatusega „kõik peale relvade” ja süsteemiga GSP+ hõlmatud riigid saaksid neile ette nähtud soodustustest võimalikult suurt kasu; nõuab nimetatud süsteemi raames läbipaistvate võrdlusaluste, mehhanismide ja kriteeriumide kehtestamist soodustuste andmiseks või äravõtmiseks; nõuab, ka seda, et Euroopa Parlament kaasataks täiel määral selle protsessi kõikidesse etappidesse, eelkõige seoses nõukogu ettepanekuga soodustatud riikide loetelu kohta, uurimiste algatamisega või süsteemi GSP+ kohaldamise ajutise peatamisega;

27.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks kiiresti ettepaneku võtta vastu määrus, millega keelatakse importida ELi kaupu, mille tootmisel on kasutatud moodsaid orjatöö vorme, sunniviisilist tööd, eelkõige kaitsetute elanikkonnarühmade tööd, ja rikutud põhilisi inimõiguste standardeid;

28.

palub, et komisjon annaks Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkuleppe alusel parlamendile rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimiste vältel alati põhjalikku teavet kõikide asjakohaste teemavaldkondade kohta;

29.

palub, et komisjon kindlustaks Lissaboni lepingust tulenevaid parlamendi laienenud volitusi arvesse võttes tõhusa teabevahetuse ja tagaks parlamendile tema lähetatud esindajate näol vaatlejastaatuse ja seega igal ajal juurdepääsu kõikidele asjaomastele istungitele ja dokumentidele;

30.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.