52010DC0547

ET

Brüssel 8.10.2010

KOM(2010) 547 lõplik

KOMISJONI ARUANNE

SUBSIDIAARSUSE JA PROPORTSIONAALSUSE KOHTA

(17. aruanne „Parem õigusloome”, mis hõlmab aastat 2009)

KOMISJONI ARUANNE

SUBSIDIAARSUSE JA PROPORTSIONAALSUSE KOHTA

(17. aruanne „Parem õigusloome”, mis hõlmab aastat 2009)

1. Sissejuhatus

Käesoleva dokumendi näol on tegemist 17. aruandega subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisest, mille komisjon esitab Euroopa Ülemkogule, Euroopa Parlamendile, nõukogule ja liikmesriikide parlamentidele kooskõlas aluslepingule lisatud protokolliga [1]. Aruanne hõlmab 2009. aastat, mil Nice´i leping veel kehtis, ja selles selgitatakse lühidalt 1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepinguga tehtud muudatusi. Nagu ka 2007. ja 2008. aasta aruannete puhul, ei hõlma käesolev aruanne aruka reguleerimise laiemaid küsimusi, mida on käsitletud teatises aruka reguleerimise kohta [2].

2. Õiguslik ja institutsiooniline raamistik

2.1. Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte

Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte kuuluvad Euroopa õiguse aluspõhimõtete hulka, mis on määratletud Euroopa Liidu lepingu artiklis 5.

Subsidiaarsus on liidu pädevuste piires liikmesriigi ja ELi vastutuse eristamise juhtpõhimõte: kes peaks meetmeid võtma? Kui liidul on teatavas valdkonnas tegutsemiseks ainupädevus, siis on selge, et meetmed võtab liit. Kui pädevus on liidu ja liikmesriigi vahel jagatud, eelistatakse kõnealuse põhimõtte alusel selgelt, et meetmeid võtavad liikmesriigid. Liit peaks meetmeid võtma ainult siis, kui liikmesriigid ei suuda seatud eesmärke piisavalt hästi täita ja kui liit suudab need meetmete ulatuse või mõju tõttu paremini täita.

Proportsionaalsus on juhtpõhimõte, mille alusel määratakse kindlaks, kuidas liit peaks ellu viima oma pädevust, nii ainu- kui ka jagatud pädevust (milline peaks olema ELi meetmete vorm ja laad?). Artikli 5 lõikes 4 on sätestatud, et liidu meetme sisu ega vorm ei või minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Iga otsuse puhul peab eelistama kõige vähem piiravat võimalust.

2.2. Kohaldamine, kommenteerimisvõimalus ja järelkontroll

Kõik liidu institutsioonid peavad kinni pidama mõlemast põhimõttest. Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitlevas protokollis ja subsidiaarsust käsitlevas 1993. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes [3] esitatakse kõnealuse kahe põhimõtte kohaldamist käsitlevad üksikasjad. Kõnealuse raamistiku põhipunktid on siin kokku võetud.

Komisjon peab: enne õigusaktide kohta ettepaneku tegemist laialdaselt konsulteerima; esitama iga õigusakti ettepaneku seletuskirjas põhjused, mille alusel saab järeldada, et ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega; ning arvesse võtma liidule, liikmesriikide valitsustele, kohalikele omavalitsustele, ettevõtjatele ja kodanikele langevat koormust. Euroopa Parlament ja nõukogu peavad esitama subsidiaarsust käsitleva põhjenduse, kui nendepoolne muudatus mõjutab liidu meetme ulatust [4]. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee avaldavad oma arvamuse kas nendega konsulteerimise korral või siis omaalgatuslikes arvamustes.

Institutsioonide õigusaktide õiguspärasust ja kooskõla subsidiaarsuse põhimõttega võib analüüsida ka Euroopa Liidu Kohus.

Lissaboni lepingust tulenevad muudatused

Lissaboni lepinguga tehti mitmed muudatused, mis käsitlevad subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist.

Läbivaadatud protokoll sisaldab konkreetsemat nõuet, mille kohaselt iga õigusakti eelnõu peab sisaldama seletust, mis võimaldab hinnata subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimist. Kuigi protokollis ei mainita enam kooskõla hindamise suuniseid (nt ELi meetme vajalikkuse ja meetme lisaväärtuse hindamine), jätkab komisjon kõnealuste suuniste kasutamist ning soovitab teistel osalejatel sama teha.

Lissaboni lepinguga anti liikmesriikide parlamentidele suurem roll, mis võimaldab neil väljendada oma seisukohti selle kohta, kas õigusakti ettepaneku eelnõu on subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas. Kui parlament arvab, et ettepanek ei ole subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas, võib ta saata arvamuse õigusakti algatajale. Sõltuvalt negatiivsete arvamuste arvust sätestatakse aluslepinguga protokolli artiklis 7 kehtestatud kaks mehhanismi: niinimetatud „kollane kaart” ja „oranž kaart”. Kui liikmesriikide parlamentidelt saadud negatiivsete arvamuste arv moodustab vähemalt ühe kolmandiku arvamuste koguarvust (või ühe neljandiku kriminaalasjades tehtavat õiguskoostööd ja politseikoostööd käsitlevatest arvamustest), [5] siis kohaldatakse „kollase kaardi” mehhanismi. Seadusandliku tavamenetluse puhul, kus negatiivsete arvamuste arv kujutab endast lihthäälteenamust, kohaldatakse „oranži kaardi” mehhanismi. Mõlema mehhanismi puhul nähakse ette õigusakti eelnõu läbivaatamine, mille tulemuseks võib olla ettepaneku muutmine või selle tagasi võtmine. „Oranž kaart” hõlmab ka võimalust, mille korral Euroopa Parlament või nõukogu peatab seadusandliku menetluse.

Läbivaadatud protokoll hõlmab ka Regioonide Komitee rolli käsitlevaid sätteid. Juhtumite puhul, kus Euroopa Liidu toimimise lepingu kohaselt tuleb komiteega konsulteerida, on komiteel nüüd õigus esitada hagi Euroopa Liidu Kohtule, kui tal on põhjust arvata, et subsidiaarsuse põhimõtet ei ole järgitud. Liikmesriikidel on nii enda kui ka oma parlamentide nimel samuti hagi esitamise õigus.

3. Põhimõtete kohaldamine

3.1. Komisjon

Komisjon on oma seadusandlikus tegevuses alati juhindunud vajadusest järgida subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Kontrolle teostatakse nüüd poliitika kujundamise protsessi kolmes põhietapis:

· Komisjoni töökavade heakskiitmisel oluliste algatuste puhul avaldatud tegevuskavade esialgne analüüs. Kõnealused tegevuskavad sisaldavad komisjoni kavandatud algatuse esialgset kirjeldust ning nende eesmärk on võimaldada huvitatud osapooltel saada õigeaegselt teavet. Komisjon avaldab alates 2010. aastast ka märkimisväärse mõjuga algatuste tegevuskavasid, mis ei kuulu komisjoni töökavva.

· Subsidiaarsuse sügavam analüüs mõju hindamise raames, võttes arvesse sidusrühmadega peetud konsulteerimisel esitatud arvamusi.

· Subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlev põhjendus iga õigusakti ettepaneku seletuskirjas ja põhjendustes.

Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kõige üksikasjalikum analüüs on esitatud mõjuhinnangutes. Nimetatud analüüsi kvaliteeti kontrollib mõju hindamise komitee, 2009. aastal esitas komitee subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlevaid soovitusi 27s mõjuhinnangus 79st (34 %). Komitee soovitas oma 2009. aasta aruandes, [6] et komisjoni talitused peaksid järjekindlamalt kasutama läbivaadatud mõju hindamise suunistes [7] esitatud subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlevaid struktureeritud küsimusi.

Komitee nõudis põhjalikumat analüüsi, mis käsitleks kõnealuste põhimõtete järgimist sellistes valdkondades nagu varjupaigad, ränne, tarbija- ja tervishoiupoliitika, transport ning energeetika. Näiteks kahe direktiivi (miinimumnõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu kohta ning liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta) [8] ettepanekute mõjuhinnangute puhul palus komitee juhtivtalitusel täpsemalt väljendada, et meetmete kulud olid eesmärkidega proportsioonis ning ei ületanud aluslepingu ja rahvusvahelise õigusega kehtestatud kohustusi. Tarbija õiguseid käsitleva direktiivi [9] mõjuhinnangu puhul palus komitee juhtivtalitusel selgitada kuidas on omamaise müügi ühtlustamine lisaks piiriülese müügi ühtlustamisele kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Patsiendiõiguste kohaldamist piiriüleses tervishoius käsitleva direktiivi [10] puhul märkis komitee ära vajaduse täpsustada, millisel tasandil tuleb meetmeid võtta, kui kohaldatakse määratlusi „asjakohane ravi” ja „liigne viivitus”. Ehitiste energiatõhususe direktiivi [11] puhul soovitas komitee juhtivtalitusel tõhustada kulude ja tulude analüüsi, et näidata selliste meetmete lisaväärtust nagu oluliste renoveerimistööde kohustuslike energiavajaduste künnise alandamine ja uute hoonete kohustuslik võrdlussüsteem. Komitee soovitused on aidanud komisjoni talitustel parandada subsidiaarsuse analüüsi ning on esinenud ka juhuseid, kus komitee nõuannete alusel on muudetud õigusakti ettepanekuid, et kooskõla subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega oleks tagatud (vt punkt 4).

3.2. Liikmesriikide parlamendid [12]

Alates 2006. aastast on komisjon omal algatusel edastanud kõik uued ettepanekud liikmesriikide parlamentidele ning kehtestanud menetluse, mille abil vastatakse nende esitatud arvamustele [13]. Komisjonile saadeti 2009. aastal 250 arvamust, 2007. aastal esitati 115 arvamust. Umbes 10 % arvamustest sisaldas märkusi subsidiaarsuse ja/või proportsionaalsuse põhimõtte kohta, tavaliselt avaldas arvamust ainult üks parlamendi koda [14]. Esinduskogud, kellele subsidiaarsusküsimused eriti huvi pakkusid, olid Prantsusmaa senat, Austria Bundesrat, Saksamaa Bundesrat ning Madalmaade, Portugali ja Kreeka parlament. Mõningad arvamused ei seadnud kahtluse alla subsidiaarsuse põhimõtte järgimist, vaid neis märgiti, et komisjoni põhjendus ei olnud piisav.

COSACi juhitud subsidiaarsust käsitlevad menetlused

Euroopa ühenduste küsimustega tegelevate komisjonide konverents (COSAC) on viimase kolme aasta jooksul algatanud menetlusi, mille abil simuleeriti Lissaboni lepinguga kasutusele võetud subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrolli mehhanismide toimimist. See on võimaldanud liikmesriikide parlamentidel institutsioonilist korraldust täiustada ja katsetada. 2009. aastal algatas COSAC kolm sellist menetlust, mis käsitlesid komisjoni ettepanekut siirdamiseks ettenähtud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardite kohta, [15] õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses [16] ning ametlike dokumentide tunnustamise ja täitmise kohta pärimisasjades [17]. Kõigis juhtumites kinnitas lõviosa osalevatest esinduskogudest, et ettepanek oli subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas, ainult väike osa neist väljendas sellega seoses kahtlusi (negatiivsete arvamuste arv oli vastavalt üks, kolm ja üks).

3.3. Euroopa Parlament ja nõukogu

Euroopa Parlamendis vastutavad konkreetse õigusakti eelnõu eest komisjonid, õigusaktide eelnõude subsidiaarsuse põhimõttega kooskõla eest vastutab õiguskomisjon [18]. Nõukogus tagab õiguslikkuse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte täitmise liikmesriikide alalistest esindajatest koosnev komitee (Coreper) [19].

3.4. Regioonide Komitee

Regioonide Komitee subsidiaarsuse järelevalve võrgustik toimib interaktiivse veebisaidi [20] kaudu ning selle liikmete arv kasvas 2009. aastal 20 %, võrgustikul on praegu 111 partnerit. Subsidiaarsuse järelevalve võrgustik võimaldab liikmetel osaleda uusi ELi algatusi käsitlevatel komitee konsultatsioonidel. Subsidiaarsuse järelevalve võrgustik korraldas ka kaks konsultatsiooni, et koondada kohaliku ja piirkondliku tasandi seisukohad komisjoni mõjuhinnangusse [21]. 2009. aastal algatati esimene subsidiaarsuse järelevalve võrgustiku tegevuskava, mille eesmärk oli määrata Euroopa piirkondades ja linnades valitud poliitikavaldkondades kindlaks subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamise parimad tavad. Kõnealusteks valdkondadeks on sisseränne, kliimamuutused, sotsiaalpoliitika, tervishoiupoliitika ja innovatsioon. Võttes arvesse Lissaboni lepinguga komiteele antud uusi ülesandeid, on komitee kohandanud oma kodukorda [22] ning alates 2010. aastast sisaldavad kõik tema arvamused selgesõnalist viidet subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele.

3.5. Euroopa Kohus

2008. aasta subsidiaarsuse aruandes nimetati rändlusteenuse määrust, [23] mille puhul küsis Inglismaa ja Walesi ülemkohus Euroopa Liidu Kohtult, kas kõnealune määrus on vastuolus proportsionaalsuse ja/või subsidiaarsuse põhimõttega, kuna sellega seati hinnalagi teises liikmesriigis mobiiltelefoni kasutamisest tulenevatele kuludele. Kohtujuristi arvamuse esitamise järel 2009. aasta novembris tegi kohus otsuse 2010. aasta juunis. Selle kohaselt vastab määrus eesmärgile kaitsta tarbijaid kõrgete rändlustariifide eest ning on põhjendatud subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt, kuna tuleb tagada rändlusteenuste siseturu sujuv toimimine. Kohus rõhutas oma järeldustes, et enne määruse ettepaneku esitamist oli komisjon kaalunud mõjuhinnangus nii jaeturu, hulgituru kui ka mõlema turu reguleerimisest tekkivat tõhusust ja majanduslikke mõjusid.

4. Olulisemad juhtumid, kus tõstatati subisdiaarsusega seotud küsimused

Käesolev aruande osa annab ülevaate komisjoni ettepanekutest, mis tekitasid kaasseadusandjate ja sidusrühmade hulgas subsidiaarsuse ja proportsionaalsusega seoses kõige rohkem arutelu. Teatavaid juhtumeid nimetati ka juba eelmistes aruannetes ning neid käsitlevad arutelud jätkusid ka 2009. aastal.

Direktiiv EÜ lennundusjulgestustasude kohta [24]

Ettepanekus esitatakse ühised põhimõtted, mida liikmesriigid ja lennuväljade juhtkonnad peavad lennundusjulgestuskulude katmise viisi kindlaksmääramisel järgima. Eesmärk on vältida konkurentsi moonutamist. Komisjon kontrollis mõju hindamise käigus erinevate meetmete proportsionaalsust ning selle tulemusena jäeti lõplikust ettepanekust välja teatavad punktid, nagu kohustuslik ühtse kontrollpunkti põhimõte. Ettepanekuga jäeti reguleerimata ka turvameetmete rahastamise küsimus, mis jäeti liikmesriikide otsustada. Euroopa Parlament soovis direktiivi tõhustada, nõudes, et turvameetmeid, millega kaitstakse kodanikke terrorismi eest, tuleks rahastada riiklikest vahenditest, mitte reisijate arvelt [25]. Parlament soovis hõlmata direktiiviga kõiki kommertslennujaamu, kuid mitmed liikmesriigid tegid nõukogus ettepaneku piirata direktiivi reguleerimisala lennujaamadega, mille aastane reisijatearv ületab teatava künnise, et kulud oleksid algatuse eesmärkidega proportsioonis [26]. Poliitilist kokkulepet ei ole veel saavutatud.

Ehitiste energiatõhususe direktiiv(...)11

Komisjon tegi ettepaneku kõnealune direktiiv teise strateegilise energiaülevaate raames 2008. aasta novembris uuesti sõnastada. Kõik institutsioonid olid üldiselt algatusega nõus, kuid arvamused erinesid ELi meetmete sisu ja ulatuse seisukohast.

Madalmaade parlamendi mõlemad kojad esitasid komisjonile 2009. aastal oma arvamuse. Esimese koja seisukoht oli positiivne, kuid teine koda oli arvamusel, et ettepanek ei vastanud subsidiaarsuse põhimõttele, kuna tema arvates peaksid liikmesriigid ise otsustama, kuidas ja millistes valdkondades tuleb siseriiklikud kliimaeesmärgid saavutada.

Euroopa Parlament esitas muudatusettepanekud, mis muutsid direktiivi nõuded rangemaks, lisades tingimuse, et alates 2019. aastast peaksid kõik uued ehitised olema nullenergiamajad. [27] Nõukogus tundsid mitmed liikmesriigid muret, et direktiivi ettepanek on liiga ambitsioonikas ning „mitmed Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud tunduvad esmapilgul liiga ambitsioonikad ja ebarealistlikud” [28]. Liikmesriigid olid arvamusel, et vähem CO2-heidet tekitavate ja heitevabade hoonete määratluste ja koguseliste eesmärkidega kaasnevad subsidiaarsusega seotud küsimused, lisakulud ja ebaproportsionaalne halduskoormus. Kokkuleppele jõuti 2009. aasta novembris: kõik uued ehitised peaksid pärast 2020. aastat vastama rangetele energiatõhususe standarditele ning katma suure osa oma energiavajadusest taastuvatest energiaallikatest. Iga liikmesriik peab kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vastavad standardid ise kindlaks määrama.

Direktiiv võrdse kohtlemise kohta väljaspool tööhõive valdkonda [29]

Komisjon võttis kõnealuse ettepaneku vastu 2008. aastal, et laiendada kaitset vanuse, puude, seksuaalse sättumuse, usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise eest ka väljapoole tööturu valdkonda. Ettepanekut arutati ka 2008. aasta subsidiaarsuse aruandes. Subsidiaarsuse põhimõtte järgimiseks eristas komisjon selgelt ELi ja liikmesriikide pädevused, et jätta direktiivi reguleerimisalast välja teemad, mida võiks potentsiaalselt pidada liikmesriikide pädevusse kuuluvaks. Kuigi komisjoni ettepanekus sätestati muu hulgas, et „käesolev direktiiv ei piira siseriiklikke õigusnorme perekonnaseisu ning reproduktiivtervisega seonduvate õiguste kohta”, oli Euroopa Parlamendi õiguskomisjon siiski arvamusel, et ühenduse õiguse ja siseriikliku õiguse vahelisi piire perekonnaõiguse, abielu ja soojätkamise valdkonnas tuleks täpsustada [30]. Mõned liikmesriigid tõstatasid nõukogus subsidiaarsuse põhimõtte järgimist käsitlevaid küsimusi ning teised tundsid muret direktiiviga tekitatud haldus- ja finantskulude üle, nimetades eelkõige võimalust, et kõnealused kulud ei pruugi olla seatud eesmärkidega kooskõlas. Rootsi ja Hispaania eesistumise ajal 2009. ja 2010. aastal toimunud arutelud võimaldasid täpsemalt määratleda meetme rakendusala ning esitada üksikasjalikumad viited pädevuse jaotusele liikmesriikide ja ELi vahel, kuid poliitilise kokkuleppeni ei ole siiani veel jõutud.

Mullakaitset käsitlev direktiiv [31]

Kõnealuse ettepanekuga seotud arutelusid käsitleti 2007. ja 2008. aasta subsidiaarsuse aruandes ning need jätkusid 2009. aastal. Komisjoni ettepanekut toetas Euroopa Parlament, kuid selle edasise arutelu nõukogus peatas delegatsioonide blokeeriv vähemus, kellest osa olid ettepaneku vastu subsidiaarsusega seotud põhjustel ning osa seetõttu, et ettepanekuga kaasnevad kavandatavad kulud ja halduskoormus oli liiga suured. Teised liikmesriigid pidasid vajalikuks ELi tasandi meetmeid, kuna muld mõjutab kliimamuutusi ning bioloogilist mitmekesisust, millel mõlemal on piiriülesed mõjud. Hispaania pidas teemat oma eesistumise ajal 2010. aasta esimesel poolel prioriteetseks, kuid konsensuseni ei ole siiani jõutud.

Piiriülest tervishoidu käsitlev direktiiv(...)10

Komisjon esitas kõnealust direktiivi käsitleva ettepaneku 2008. aastal. Kuigi liikmesriigid vastutavad oma tervishoiusüsteemide eest peamiselt ise, tekkis vajadus ELi tasandi meetmete järele pärast seda, kui Euroopa Kohus oli vastu võtnud teatavad kõnealust valdkonda käsitlevad otsused. Komisjonile esitasid liikmesriikide parlamentide kojad seitse arvamust, millest kolm väljendasid muret subsidiaarsuse põhimõtte järgimise pärast, kuna ettepanekuga võidakse kahtluse alla seada liikmesriikide võime tervishoiuteenuseid kavandada ja rahastada. Kuigi ka Euroopa Parlamendis esitati arutelude käigus sarnaseid seisukohti, võeti ettepanek 2009. aprillil esimesel lugemisel vastu.

Nõukogus saavutati poliitiline kokkulepe 8. juunil. Kokkuleppega tõhustatakse sätteid, mis võimaldavad liikmesriikidel välja töötada „eellubade süsteemid” tervishoiuteenuste kasutamiseks mõnes teises ELi liikmesriigis ning sellise loa andmisest keelduda. Lisaks sellele ei kasutata e-tervishoidu käsitlevate meetmete puhul enam komiteemenetlust nagu oli ette nähtud komisjoni esialgses ettepanekus. Muudatused tulenevad liikmesriikide vajadusest kontrollida patsientide liikumist ning tagada oma tervishoiusüsteemide kavandamine ja finantstasakaal [32].

Linnaline liikumiskeskkond

Komisjon võttis 2007. aastal vastu rohelise raamatu „Uued suunad linnalise liikumiskeskkonna arendamisel”, [33] et määrata kindlaks, mida peaks EL kõnealuses valdkonnas tegema. Euroopa Parlament väitis kõnealust rohelist raamatud käsitlenud resolutsioonis, et EL ei peaks mitte tegelema seadusloomega, vaid tal on roll Euroopa lähenemisviisi väljatöötamisel ning linnatranspordi vajaduste integreerimisel muudesse poliitikavaldkondadesse. 2009. aastal võttis Euroopa Parlament vastu ka omaalgatusliku resolutsiooni, milles rõhutati, et kohalikud ametiasutused ei saa sageli linnalist liikumiskeskkonda käsitlevate ülesannete täitmisega ilma üleeuroopalise kooskõlastamiseta hakkama. Resolutsiooniga esitati ettepanek, et komisjon peaks korraldama uuringuid ja pakkuma õigusliku raamistiku, rahastama teadusuuringuid ning edendama ja levitama häid tavasid [34]. Saksamaa Bundesrat väljendas aga oma arvamuses 2009. aasta subsidiaarsuse aruande [35] kohta arvamust, et teatavad rohelise raamatu meetmed ei olnud kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega, kuna liikmesriikide meetmed olid piisavad. See seisukoht oli vastuolus Saksamaa eesistumise ajal Saksamaa esitatud Leipzigi hartaga, [36] milles tunnistati küll, et linnaarengupoliitika üle peaks otsustatama riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil, kuid nähti heade tavade koondamises ja linnaküsimustes tehtavate uuringute toetamises ka ELi meetmetest tulenevat lisaväärtust.

Komisjon võttis linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava [37] vastu 2009. aasta septembris. Mõju hindamine aitas keskendada meetmeid teabevahetusele ja headel tavadele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitas kava vastuvõtmist, kuid rõhutas, et ELi volitused ja vastutus tuleks arusaadavamalt kindlaks määrata [38]. Regioonide Komitee toetas tegevuskava, märkides, et meetmed ei ole subsidiaarsuse põhimõttega vastuolus [39]. Nõukogu võttis subsidiaarsuse põhimõtet arvesse, tervitas tegevuskava vastuvõtmist ning palus komisjonil lisada tulevasse valgesse raamatusse Euroopa transpordipoliitika kohta linnalikku liikumiskeskkonda käsitlevad eesmärgid ja strateegiad [40].

Direktiiv siirdamiseks ettenähtud inimelundite standardite kohta(...)15

Komisjoni 2008. aastal vastu võetud ettepaneku eesmärk oli siirdamiseks ettenähtud põhiliste inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardite tagamine. COSAC teostas subsidiaarsuse kontrolli ning 27st saadetud arvamusest 23 olid positiivsed. Austria Bundesrat tuvastas subsidiaarsuse põhimõtte rikkumise. Saksamaa Bundestag, Ühendkuningriigi House of Commons ja Madalmaade Tweede Kamer der Staten-generaal märkisid, et komisjoni subsidiaarsuse analüüs ei olnud otsuse tegemiseks piisavalt põhjalik. Lisaks sellele leidsid Saksamaa Bundesrat ja Itaalia Senato della Repubblica, et teatavad sätted võisid ületada Liidu pädevusi. Kaasseadusandjad teisi sarnaseid probleeme esile ei tõstnud ning liikmesriigid andsid nõukogus direktiivile poliitilise toetuse ning Euroopa Parlament võttis selle esimesel lugemisel vastu.

Tarbija õiguseid käsitlev direktiiv(...)9

Komisjoni ettepanekuga sooviti lihtsustada tarbijakaitse ELi raamistikku, ühendades neli tarbijate õigusi käsitlevat direktiivi ning ühtlustades täielikult tarbijate põhiõigused, et vähendada õiguslikku killustatust.

Viies kuuest liikmesriikide parlamentide esitatud arvamusest oldi arvamusel, et teatavate õiguste täielik ühtlustamine oleks subsidiaarsuse põhimõttega vastuolus, kuna see ei võimalda siseriikliku õiguse kohaldamist, millega nähakse mõnedel juhtudel ette kõrgem tarbijakaitse tase. Euroopa Parlamendis tunti muret, kas liikmesriikidevahelise õigusliku killustatuse ulatus põhjendab ELi taseme meetmete võtmist ning kas täielik ühtlustamine oleks liiga piirav [41]. Nõukogus eelistas enamik liikmesriike mittetäielikku ja paindlikku ühtlustamist [42]. Selleks, et murda vastuseis täielikule ühtlustamisele, pakkus komisjon ühe võimalusena välja suunata täielik ühtlustamine valdkondadele, mille siseturu dimensioon on kõige tugevam, nagu kauglepinguid ja väljaspool äriruume sõlmitavaid lepinguid käsitlevad eeskirjad [43].

5. Kokkuvõte

Kaasseadusandjad võtsid enamiku komisjoni ettepanekuid vastu ilma erilise subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitleva aruteluta. Kõnealuste ettepanekute kooskõla subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ei ole eeldatavasti kahtluse alla seatud. Siiski on eespool esitatud analüüs näidanud, et juhtudel, kus kooskõla on kahtluse alla seatud, on arutelus osalejate seisukohad olnud väga erinevad. Erinevad seisukohad ei eksisteeri mitte ainult erinevate institutsioonide vahel, vaid ka institutsioonide sees ning mõnikord ka sama liikmesriigi erinevate osalejate vahel.

Subsidiaarsust ja proportsionaalsust käsitlevat arutelu muudab veelgi mitmekesisemaks Lissaboni lepinguga suurendatud liikmesriikide parlamentide roll. Komisjon on kohustunud alates 2006. aastast toimuva poliitilise dialoogi raames veelgi tugevdama suhteid liikmesriikide parlamentidega ning subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrolli mehhanism on selle protsessi oluline osa. Ülevaade kõnealuse mehhanismi toimimisest esitatakse järgmises subsidiaarsuse aruandes [44].

I LISA

Loetelu komisjoni algatustest, mille kohta esitatud liikmesriikide parlamentide arvamused sisaldasid märkusi subsidiaarsuse või proportsionaalsuse analüüsi kohta

1. Direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (KOM(2008) 414)

2. Direktiiv tarbija õiguste kohta (KOM(2008) 614)

3. Direktiiv teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta (KOM(2008) 543)

4. Otsus elutähtsate infrastruktuuridega seotud teabe vahetuse infosüsteemi kohta (KOM(2008) 676)

5. Direktiiv, millega luuakse ühenduse tuumaohutuse raamistik (KOM(2008) 790)

6. Direktiiv, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (KOM(2008) 815)

7. Roheline raamat „Kollektiivse hüvitamise mehhanismid tarbija jaoks” (KOM(2008) 794)

8. Direktiiv ehitiste energiatõhususe kohta (KOM(2008) 780)

9. Teatis „Keskkonnahoidlikud riigihanked” (KOM(2008) 400)

10. Direktiiv hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (KOM(2009) 126)

11. Raamotsus, milles käsitletakse laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lapsporno vastast võitlust (KOM(2009) 135)

12. Stockholmi programm (KOM(2009) 262)

13. Teatis Euroopa Liidu statistika koostamise metoodika kohta (KOM(2009) 404)

14. Roheline raamat „Õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas” (KOM(2009) 329)

15. Määrus tsiviillennunduses toimuvate õnnetuste ja intsidentide uurimise ja ennetamise kohta (KOM(2009) 611)

16. Linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava (KOM(2009) 490)

17. Direktiiv teravate instrumentide põhjustatud vigastuste ärahoidmise kohta haigla- ja tervishoiusektoris (KOM(2009) 577)

18. Teatis „Teadusuuringute ühine kavandamine” (KOM(2008) 468)

[1] Euroopa Ühenduse asutamislepingu protokoll nr 30, mida kohaldati kuni 30. novembrini 2009, ja Euroopa Liidu toimimise lepingu protokoll nr 2, mida kohaldatakse alates 1. detsembrist 2009.

[2] Komisjoni teatis aruka reguleerimise kohta Euroopa Liidus.

[3] EÜT C 329, 6.12.1993, lk 132

[4] Subsidiaarsust käsitleva 1993. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe osa 2 punkt 3.

[5] Igal liikmesriigi parlamendil on kaks häält, kahekojaliste parlamentide puhul on igal kojal üks hääl.

[6] SEK(2009) 1728

[7] SEK(2009) 92

[8] KOM(2009)551 ja KOM(2009)554

[9] KOM(2008) 614.

[10] KOM(2008) 414.

[11] KOM(2008) 780.

[12] Vt ka komisjoni aruanne Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide parlamentide suhete kohta, (KOM(2010) 291).

[13] KOM(2006) 211.

[14] Vt algatuste loetelu I lisas.

[15] KOM(2008) 818.

[16] KOM(2009) 338.

[17] KOM(2009) 154.

[18] Euroopa Parlamendi kodukord, http://www.europarl.europa.eu/sides/getLastRules.do?language=EN&reference=TOC

[19] Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta otsus 2004/338/EÜ, Euratom, millega võetakse vastu nõukogu kodukord (ELT L 106, 15.4.2004, lk 22).

[20] http://subsidiarity.cor.europa.eu

[21] Tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus ja joogiveedirektiivi läbivaatamine.

[22] ELT L 6, 9.1.2010, lk 14.

[23] Kohtuasi C-58/8 Vodafone Ltd, Telefónica O2 Europe plc, T-Mobile International AG, Orange Personal Communications Services Ltd vs. Secretary of State for Business, Enterprise and Regulatory Reform, määrus (EÜ) nr 717/2007.

[24] KOM(2009) 217.

[25] Pressiteade, 1.3.2010, viide 20100301IPR69737

[26] Pressiteade, 18.12.2009, viide PRES/09/373

[27] Euroopa Parlamendi seisukoht, 1. lugemine, viide P6_TA(2009)0278.

[28] Nõukogu dokument nr 8989/09.

[29] KOM(2008) 426.

[30] Õiguskomisjoni 13.2.2009 arvamus kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest.

[31] KOM(2006) 232.

[32] Nõukogu dokument nr 15181/09.

[33] KOM(2007) 551.

[34] Euroopa Parlamendi õigusloome jälgimise süsteemi, viide INI/2008/2041.

[35] Drucksache 745/09 (Beschluss)

[36] Säästvate linnade Leipzigi harta ja Euroopa Liidu territoriaalne tegevuskava.

[37] KOM(2009) 490.

[38] Teabekiri TEN/414 - CESE 36/2010

[39] Arvamus teemal „Linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava”, COTER-V-003.

[40] Nõukogu järeldused linnalikku liikumiskeskkonda käsitleva tegevuskava kohta, 3024. transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetika nõukogu kohtumine, Luxembourg, 24. juuni 2010.

[41] Pressiteade, 17.3.2010, viide 20100317IPR70798

[42] Pressiteade, 25.5.2010, viide MEMO/10/212

[43] Pressiteade, 15.3.2010, viide SPEECH/10/91

[44] 2010. aasta juuniks oli komisjon liikmesriikide parlamentidele esitanud 19 ettepanekut ning oli saanud 4 põhjendatud arvamust.

--------------------------------------------------