18.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 15/4

—

usub, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks olema suurem roll ELi keskkonnapoliitika sõnastamisel, kuna nende kaasamine parandab rakendamist ja vastutust. Mitmetasandilise valitsemise uuenduslikud meetodid, milles on oma koht ka olemasolevatel võrgustikel ja platvormidel, aitavad edendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste proaktiivset panust. Siinkohal võiks paralleele tõmmata linnapeade paktiga ning selle kontseptsiooni saaks laiendada teistele ELi keskkonnapoliitika olulistele valdkondadele;

—

kutsub Euroopa Komisjoni uurima võimalust korraldada kord aastas foorum, mis käsitleks piirkondlikke ja kohalikke probleeme ja lahendusi ELi keskkonnaõiguse rakendamisel; kutsub Euroopa Parlamenti üles kaasama Regioonide Komitee Euroopa keskkonnaõiguse rakendamise üle peetavatesse aruteludesse Euroopa Komisjoniga;

—

kutsub liikmesriike üles tagama, et austataks pädevuste sisemist jaotust ja kehtestataks sobiv menetlus konsulteerimiseks, luues selleks „ülevõtmismeeskonnad või -töörühmad”, mis koosneksid valitsuse, piirkondade ja kohalike omavalitsuste liidu spetsialistidest, kes teeksid koostööd kogu poliitikatsükli vältel;

—

toetab üldise ja siduva keskkonnajärelevalve raamistiku kehtestamist. Järelevalve vorm ja sisu tuleks aga kehtestada riiklikul tasandil ning kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuleks neid edasi arendada kooskõlas ELi ja sellest allpool asuvatel tasanditel seatud eesmärkidega;

—

rõhutab, et seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm võiks olla ELi 2020. aasta strateegia tugisammas ja seda on vaja, et kanda programmi mõju üle keskkonnapoliitikasse. Kõnealune tegevusprogramm peaks püstitama selged sihid ja ajakavad ning selle eesmärk peaks olema ühine mullakaitse temaatiline strateegia ning mulla raamdirektiivi vastuvõtmine.

1.

avaldab heameelt, et komitee on kaasatud töösse, mida tehakse keskkonnapoliitika paremate vahendite ja seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kallal, sest kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on keskkonnapoliitika rakendamisel ja konkreetsete tulemuste saavutamisel kesksel kohal;

2.

avaldab tunnustust suurepärasele tööle, mida paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on keskkonnaküsimuste vallas juba teinud ning innustab neid oma tööd jätkama;

3.

märgib, et ELi keskkonnapoliitikale on takistuseks tõhus rakendamine. 2008. aastal moodustasid keskkonnaalased rikkumised kõigist ELi õigusaktide rikkumistest 23,5 % (481), (1) mis osutab keskkonna jätkuvale kahjustamisele ja konkurentsimoonutustele;

4.

soovib käesoleva arvamusega juhtida tähelepanu võimalustele parandada keskkonnakaitse tõhusust kõigil valitsustasandeil ja kõigil poliitika väljatöötamise etappidel;

5.

usub, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks olema suurem roll ELi keskkonnapoliitika sõnastamisel. Nende kaasamine parandab rakendamist ja vastutust. Regioonide Komitee mitmetasandilise valitsemise kontseptsiooni tuleks rakendada ELi keskkonnapoliitikale ning laiendama peaks kolmepoolseid näidisprojekte ELi, riigi ja piirkondliku või kohaliku tasandi vahel (2). Niiviisi oleks tagatud vastutuse tõeline jaotumine erinevate valitsustasandite vahel, et jõuda kokkulepitud tulemustele;

6.

usub, et mitmetasandilise valitsemise uuenduslikud meetodid, milles on oma koht ka olemasolevatel võrgustikel ja platvormidel, aitavad edendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste proaktiivset panust, selle asemel, et loota üksnes ELi õiguse rakendamisele liikmesriikide kaudu. Võib tuua mitmeid näiteid Euroopa piirkondadest ja linnadest, kus kohalikul tasandil on võetud ambitsioonikaid meetmeid, kui liikmesriik on olnud tegevuseta, näiteks 1992. aastal toimunud maailma tippkohtumisest välja kasvanud Agenda 21 kohalik programm. Siinkohal võiks paralleele tõmmata linnapeade paktiga;

7.

nõuab, et Euroopa Komisjon uuriks, kas kõnealust kontseptsiooni saaks laiendada sellistele ELi keskkonnapoliitika olulistele valdkondadele nagu bioloogiline mitmekesisus, vesi ja jäätmed, müra ja õhureostus ning maakasutus, lähtudes seejuures terviklikust käsitlusest, mis hõlmab ka sektoritevahelist kooskõlastamist;

8.

avaldab kahetsust, et ehkki kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on selged keskkonnakaitsealased ülesanded, on ELi õigusaktid kõnealuses valdkonnas suunatud liikmesriikidele ja neis nõutakse üksnes „pädeva asutuse” (harva „asutuste”) määramist ning koostööst räägitakse vaid üksikjuhtudel (3);

9.

väljendab kahjutunnet, et Euroopa Komisjoni kavades ELi keskkonnaõiguse rakendamise parandamiseks ei rõhutata piisavalt toetust heale kohalikule ja piirkondlikule valitsemisele (4);

10.

märgib, et Lissaboni lepingu artiklis 11 nõutakse laiemat dialoogi ja konsulteerimist Euroopa institutsioonidega. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused usuvad, et see uus säte pakub võimalust suurendada nende rolli ELi poliitika sõnastamisel. Lisaks laiendatakse subsidiaarsuse põhimõtet kohalikule ja piirkondlikule tasandile ning subsidiaarsuse protokolli artiklis 5 sätestatakse, et seadusandlike aktide eelnõud peavad sisaldama hinnangut ettepaneku finantsmõju ning selle tagajärgede kohta liikmesriikide kehtestatavatele eeskirjadele, sealhulgas ka piirkondlikele õigusaktidele;

11.

usub, et Euroopa Komisjoni mõjuhinnang peaks laienema kohalikule ja piirkondlikule tasandile ning territoriaalse mõju hindamine peaks saama normiks;

12.

kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles tegema muudatusi ja parandusi nendesse õigusaktide ettepanekutesse, millel on kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kaugeleulatuv mõju, koostades neile mõjuhinnangu, nagu toimitakse esialgse ettepaneku puhul;

13.

rõhutab, et keskkonnaalaste õigusaktide rakendamine nõuab sageli märkimisväärset haldus- ja finantspanust, sisulist ja spetsiifilist kompetentsi ning poliitilist tahet. Kohaliku ja piirkondliku tasandi institutsioonide mõju kindlakstegemine võib aidata põhjendada, miks on vaja suuremaid rahalisi stiimuleid ning Euroopa ja riigipoolset toetust;

14.

peab hädavajalikuks, et Euroopa Komisjoni käsutuses oleksid ühised vahendid, mille abil pakkuda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele piisavaid ressursse seatud eesmärkide saavutamiseks;

15.

toonitab, et poliitika väljatöötamise kõigil etappidel peab paranema suhtlus kõigi valitsustasandite vahel; see peab sisaldama investeeringuid infosüsteemidesse ja internetirakendustesse, et teha keskkonnateave üldsusele ja avalik-õiguslikele asutustele läbipaistvaks. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel aruandluskohustuse tõttu lasuvat survet saab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil vähendada, kahjustamata samas õigusaktide mõju;

16.

soovitab riikide keskkonnaministritel seada sisse vertikaalsed töörühmad, mis koosneksid valitsuse, piirkondade ja kohalike omavalitsuste liidu spetsialistidest, kes teeksid koostööd kogu poliitikatsükli vältel;

17.

soovib olla tunnistajaks ELi LIFE+ programmi jõulisele edendamisele kõigis Euroopa piirkondades, et anda hoogu uuenduslikele kohalikele meetmetele ning parandada kõnealuse programmi keskkonnapoliitikat ja juhtimist puudutava osa mõju ja nähtavust;

18.

tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust luua Euroopa Komisjoni ametnikke ja liikmesriikide kontaktpunkte ühendavad alalised võrgustikud (5). Liikmesriikides peaks kontaktpunktide tööd toetama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste töötajaid hõlmavad riiklikud rakendusrühmad;

19.

nõuab, et nõukogu võtaks viivitamata järelmeetmeid seoses 2004. aastal Euroopa Parlamendis kinnitatud direktiivi ettepanekuga, mis käsitles juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonna alal. Sel viisil viiakse täielikult ellu Århusi konventsioon ning aidatakse kaasa keskkonnaõiguse paremale ja järjekindlamale rakendamisele;

20.

nõuab teabe jagamist õigussüsteemides, mis tegelevad ELi keskkonnaalaste õigusaktide rikkumise ja mittetäitmisega;

21.

toetab Euroopa Parlamendi kutset kehtestada üldine ja siduv keskkonnajärelevalve raamistik, luua ELi keskkonnajärelevalve rühm ning tugevdada keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise Euroopa Liidu võrgustikku (IMPEL) (6). Siduva järelevalve abil on võimalik vähendada järelevalve erisugusest korraldamisest tingitud ebaausat konkurentsi ELi piirkondade ja linnade vahel ning tagada ühesuguste õiguslike meetmete võtmine. Järelevalve vorm ja sisu tuleks aga endiselt kehtestada riiklikul tasandil ning kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuleks neid vastavalt ELi ja sellest allpool asuvatel tasanditel seatud eesmärkidele edasi arendada;

22.

kordab taas oma soovitust laiendada kõigis liikmesriikides IMPEL-võrgustikku kohalikule ja piirkondlikule tasandile, mis võiks tähendada tugevate riiklike IMPEL-võrgustike arendamist, eesmärgiga IMPELi tulemusi laiemalt levitada (7);

23.

tervitab regionaalpoliitika ja keskkonna peadirektoraadi hiljutist tegutsemist selles suunas, et neist esimene austaks täielikult keskkonnanõudeid, ja usub, et sellist järjekindlust on vaja kõigis osakondades. ELi 2020. aasta strateegias visandatud terviklik kava on igati tervitatav, kuid puudu jääb selgest territoriaalsest mõõtmest;

24.

nõuab, et poliitika sidususe ja keskkonnamõjuga arvestataks ELi 2013. aasta järgse eelarve läbivaatamisel ning ELi ühtekuuluvus- ja põllumajanduspoliitika rahastamises;

25.

toonitab, et esineb tahtmatuid vasturääkivusi keskkonnaalaste õigusaktide eri osade vahel. Näiteks tuleks jäätmete vähendamist reguleerida nii jäätmete raamdirektiivi kui ka toodete direktiivi abil. Tänu õigusaktide lihtsustamisele nende selgemaks, ühemõttelisemaks ja tulemustele orienteerituks muutmise teel on eeskirjad eesmärgipärasemad, paremini omaksvõetavad ja rakendatavad;

26.

rõhutab, et Euroopa Komisjon peaks Euroopa õigusaktide koostamisel või läbivaatamisel konsulteerima kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Nende väärtuslikud kogemused aitavad varakult tuvastada ebakõla teiste poliitikavaldkondadega või kahjulikku mõju ning parandada õigusaktide tõhusust;

27.

soovib järeleandmisi turumoonutusi käsitlevates eeskirjades juhul, kui need takistavad keskkonnahoidlikke riigihankeid;

28.

rõhutab, et keskkonnamõju allikat käsitlevatel õigusaktidel on otsustav tähtsus keskkonnaeesmärkide saavutamise ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kohustuste sidususe tagamise seisukohalt. Näiteks ei saa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused mõjutada sõidukite heitkoguste norme, kuid nad peavad täitma ELi eesmärke õhu kvaliteedi osas;

29.

toetab selliste turupõhiste vahendite kasutamist, mis peegeldavad kauba või teenusega seonduvaid kogukulusid, tehes tarbijatele ostu sooritamisel nähtavaks selle kasutusaja keskkonnamõju ning rõhutavad tootja vastutust;

30.

kutsub liikmesriike üles tagama, et austatakse pädevuste sisemist jaotust ja kehtestatakse sobiv menetlus konsulteerimiseks kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Hea koostöö eelkõige riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi „ELi õigusaktide ülevõtmismeeskondade” vahel, parandab vastastikust mõistmist ja õigusaktide edukat rakendamist (8);

31.

toonitab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on määrav tähtsus keskkonnateabe kogumisel. Selleks, et tagada ELi keskkonnaseisundit käsitlevate aruannete ja näitajate kooskõla, tõhusus ja usaldusväärsus, on vaja asjakohast vastutuse jaotust, vahendite eraldamist ja teavitamist kohalike omavalitsuste, piirkondade ja liikmesriikide vahel;

32.

innustab muutma läbipaistvaks eelkõige ELi keskkonnaalaseid õigusakte jõustavate osakondade ning keskkonnateenuseid osutavate või infrastruktuure ja ruumilist planeerimist korraldavate üksuste tegevuse;

33.

innustab riikide ja piirkondade keskkonnaministreid ja -agentuure koostama – kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajaid kaasates – juhenddokumente, sh konkreetseid ettepanekuid vahendite, hindamiskriteeriumide ja mudelite kohta nende menetluste jaoks, mida rakendavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Samuti tuleks neil võtta asjakohaseid meetmeid, et hoogustada koostööd nende ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel, kes seisavad silmitsi sarnaste keskkonnaprobleemidega;

34.

tunnistab, et heade tavade levitamine kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel on tähtis, et aidata ületada probleeme teabele juurdepääsu ja selle nähtavuse või keeleliste erinevuste osas;

35.

õnnitleb omavalitsusüksusi, kes inspireerivad ja kaasavad kodanikke töösse ühiste pikaajaliste oma piirkonna elukvaliteeti puudutavate visioonide väljatöötamisel ning viivad keskkonna-, sotsiaal- ja majandusküsimused omavahelisse seosesse;

36.

nõuab toetust haridusele ja teadustegevusele, et tugevdada kodanike seost ümbruskonnaga. Kodanikud ei tea täiel määral seda, milline roll on keskkonnal nende elus (9). Kuna kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kohalikele kogukondadele lähim tasand, saavad nad suurendada igas vanuses kodanike teadlikkust;

37.

usub, et omavalitsused peaksid viima sisse teabe levitamise korra, soovitavalt interneti teel, ja viima ellu Århusi konventsiooni (10), tagades juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnaasjus, kaasates üldsuse ELi keskkonnapoliitika kohaliku rakendamise seiresse ja kehtestades asjakohased vahendid osalusdemokraatia ja kohaliku vastutuse jaoks;

38.

usub, et keskkonnamõju hindamise direktiiv ja strateegilise keskkonnahindamise direktiiv on kohaliku ja piirkondliku keskkonnapoliitika ja üldsuse osalemise seisukohalt olulised vahendid, (11) mis kindlustavad arvestamise kohalike teadmistega, pidades samas silmas mõju, mida nad kuludele ja oskustele avaldavad;

39.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles kasutama lihtsustatud ja kooskõlastatud avalikke keskkonnaseiresüsteeme, mis aitavad täita õigusaktides kehtestatud kohustusi ning edendavad riigiasutuste ja inimeste suhteid, lähtudes tõhususe, läbipaistvuse ja jagatud vastutuse põhimõttest;

40.

kutsub kohalikke ja piirkondlike omavalitsusi üles integreerima keskkonnaküsimused kõigisse tegevusvaldkondadesse, nt toetades riskikapitali, investorite võrgustike ja mikrokrediidi abil kohalikke rohelisi ettevõtteid, sh andes nõu keskkonnasäästlike riigihangete alal;

41.

julgustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi hakkama keskkonnahoidlikeks hankijateks. Riigihanked moodustavad 16 % ELi SKPst ning peavad tagama suurima keskkonnaalase kasu. Seepärast tervitatakse keskkonnahoidliku riigihanke uue veebilehe (http://ec.europa.eu/environment/gpp) avamist;

42.

kiidab heaks selliste kulude katmise võimaluste täieliku kasutamise, mis on sätestatud vee raamdirektiivi artiklis 9, pakkumaks sobivaid stiimuleid säästlikkuse ja tõhususe suurendamiseks ning jäätmete raamdirektiivi artiklis 14, eesmärgiga muuta keskkonnakulud kasutajale nähtavaks ning soovib, et tulevastes ettepanekutes sisalduksid majanduslikud meetmed;

43.

toetab seda, et olemasolevate riiklike planeerimissüsteemidega arvestades viidaks planeerimine (sealhulgas ka säästev ruumiline planeerimine) rangesse vastavusse tootmise ja turustamisega, et edendada vähem CO2-heiteid tekitavat arengut, säästvat tootmist, ressursside tõhusamat kasutamist ja taastuvenergiat, luues niiviisi keskkonnahoidlikke töökohti, jõutades säästvat majanduskasvu ning leevendades mõju keskkonnale ja inimeste tervisele;

44.

soovitab, et tulevase keskkonnajuhtimise poliitika kujundamisel piirialade ning üksteise kõrval asuvate alade jaoks, millel on ühised jõed või muud piiriveekogud, kasutatakse tõhusamalt kohaliku tasandi partnerlusprogramme nagu Euroregions, et mõjutada ka naaberriike ning koostada ja rakendada ühiseid keskkonnakaitseprogramme;

45.

kutsub Euroopa Komisjoni üles proaktiivsemalt tegutsema, andes Regioonide Komiteele varakult võimaluse osaleda poliitika väljatöötamises perspektiivarvamuste näol;

46.

kohustub jätkama toimivat koostööd Euroopa Komisjoniga teatud ettepanekute mõju hindamisel kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele (territoriaalse mõju hindamine) komitee võrgustike kaudu (subsidiaarsuse järelevalve võrgustik ja ELi 2020. aasta strateegia järelevalveplatvorm);

47.

kohustub arvamuste koostamisel edastama kohalike ja piirkondlike ametiasutuste praktikute kohaliku tasandi kogemused. See hõlmab suunatud konsultatsioone komitee võrgustikega (subsidiaarsuse järelevalve võrgustik ja ELi 2020. aasta strateegia järelevalveplatvorm) ning arutelude korraldamist kohalike ja piirkondlike liitude ning peamiste sidusrühmadega;

48.

rõhutab, et Lissaboni leping on tugevdanud Regioonide Komitee rolli otsuste langetamisel ELi kliimapoliitikas, viies sisse selge kohustuse konsulteerida komiteega; lisaks tervitab Lissaboni lepingu sätet, mis lubab lisakonsultatsioone, kui esialgset õigusakti ettepanekut on õigusloomeprotsessis oluliselt muudetud, ning annab komiteele võimaluse koostada muudetud arvamuse;

49.

soovib tugevdada keskkonnaküsimustes koostööd kaasseadusandjate – Euroopa Parlamendi ja nõukoguga. Euroopa Parlamendi ENVI komisjon võiks kaaluda ühisarutelude korraldamist ja kutsuda Regioonide Komitee raportööre tutvustama komitee olulisi arvamusi. Liikmesriigid võiksid kutsuda Regioonide Komiteed süstemaatiliselt keskkonnaministrite nõukogu mitteametlikele kohtumistele (12);

50.

kutsub Euroopa Komisjoni uurima võimalust korraldada kord aastas foorum, mis käsitleks piirkondlikke ja kohalikke probleeme ja lahendusi ELi keskkonnaõiguse rakendamisel konkreetsetes sektorites (nt vesi või bioloogiline mitmekesisus, müra, õhk või jäätmed);

51.

kutsub Euroopa Parlamenti üles kaasama Regioonide Komitee ENVE komisjoni ENVI komisjoni aruteludesse Euroopa Komisjoniga Euroopa keskkonnaõiguse rakendamise alal;

52.

teeb ettepaneku jõutada Euroopa rohelise pealinna auhinda ja rõhutab oma soovi osaleda auhinnažürii koosseisus. Selleks soovitab:

53.

usub, et siiani on kuues keskkonnaalane tegevusprogramm kaasa aidanud ELi keskkonnaalase õigustiku saavutamisele ja vaja on seitsmendat keskkonnaalast tegevusprogrammi;

54.

rõhutab, et seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm tugevdaks säästva arengu strateegiat ja oleks tulevase ELi 2020. aasta strateegia tugisammas. Strateegias viidatakse sageli loodussäästlikule majanduskasvule ning üleminekule senisest vähem CO2-heidet tekitava, ressursitõhusa majanduse suunas. Seitsmendat keskkonnaalast tegevusprogrammi on vaja selleks, et need mõisted selgelt sõnastada ja kanda nende mõju üle keskkonnapoliitikasse;

55.

väidab, et seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm oleks kasulik nii ettevõtetele kui ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, pakkudes struktureeritud, pikaajalist planeerimisraamistikku, sh suurte infrastruktuuriinvesteeringute jaoks;

56.

märgib, et keskkonnapoliitika tuleb integreerida kõigisse poliitikavaldkondadesse. Tulemusi ei ole võimalik saavutada üksnes eriõigusaktide koostamise abil;

57.

väljendab kartust, et kui kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi lõpulejõudmisel uut keskkonnaalast tegevusprogrammi vastu ei võeta, võib seda võtta poliitilise pühendumise puudumisena valdkonnas, mis kahtlemata valmistab kodanikele suurt muret. Kuuenda tegevusprogrammi puhul oli tegu esimese siduvaid otsuseid sisaldava õigusliku vahendiga;

58.

väljendab kahetsust, et kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis puudub selge viide Regioonide Komiteele ning nõuab mitmetasandilise valitsemise põhimõtte muutmist seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi oluliseks osaks;

59.

usub, et seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm on pikaajaline strateegiline planeerimisdokument, mis peaks püstitama selged sihid ja ajakavad, liikuma konkreetsete keskkonnamõjude vähendamise osas suhtelistelt eesmärkidelt absoluutsetele (nt CO2/elaniku kohta) ja määrama selged keskkonnaalased tulemused, tuginedes SOER 2010 aruandele (13);

60.

märgib, et seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi elluviimisel tuleb võtta arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevust ning tegutsemisvabadust poliitilistes ja haldusküsimustes;

61.

usub, et see peaks sisaldama andmete haldamise ja kogumise põhjalikku läbivaatamist, et tagada täitmise korrektne võrdlemine ja parem arusaam parimatest tavadest;

62.

usub, et seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm peaks reguleerimisel innustama turumeetmete laiemat kasutamist. Kuues keskkonnaalane tegevusprogramm edendas majanduslike meetmete kasutamist selleks, et parandada ressursside tõhusust ja viia keskkonnamõju miinimumini. Kõikjal, kus seda lähenemist rakendati, kergendas see kohalike ja piirkondlike omavalitsuste finantskoormust ja parandas rakendamist;

63.

nõuab, seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis edendataks seda, et alates 2013. aastast läheksid heitkogustega kauplemise süsteemi tulud otse piirkondadele ja linnadele, kohalike kliimakaitseprogrammide rahastamiseks;

64.

soovitab pikaajalist programmi, vähemalt 2020. aastani – kuna juba praegu on vaja kavandada 2050. aastaks –, mida täiendaksid vahearuanne ja seire ning selged, vahe-eesmärkidega tegevuskavad;

65.

soovitab süsteemset lähenemist ressursitõhususele, sh konkreetsed sihid ja ajakavad, et saavutada loodusvarade kasutamise absoluutne vähenemine ja võtta kasutusele uus SKP määratlus, mis arvestataks keskkonnamõju;

66.

nõuab tungivalt, et seosed eri poliitikavaldkondade vahel säiliksid ning keskkonnaalased eesmärgid ja nõuded integreeritaks kõigis sektorites, olgu selleks maakasutus ja linnaplaneerimine, linnaline liikumiskeskkond, põllumajandus ja metsandus, müra- ja õhureostus või tervis;

67.

nõuab keskkonnaalaste eesmärkide integreerimist peamistesse eelarvevaldkondadesse, nagu maaelu areng ja põllumajandus;

68.

märgib, et 75 % ELi elanikest elab linnades ja nad tekitavad 75 % kasvuhoonegaaside heitkogustest, kuid samas on linnad ka haridus-, teadus- ja innovatsioonikeskused. Seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm peaks pakkuma selget linnalist mõõdet ning mehhanismi, mille abil linnu kaasata ja neile võimalusi anda;

69.

tõdeb, et mulla seisundi halvenemine õõnestab ELi ühiseid eesmärke kliimamuutuste, toiduohutuse ja bioloogilise mitmekesisuse alal. Seepärast peaks seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi üks osa olema endiselt mullakaitse ühine temaatiline strateegia, mis sisaldab eesmärki võtta vastu mulla raamdirektiiv.