(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 153 on sätestatud, et ELi toimimise lepingu artikli 151 eesmärkide saavutamiseks toetab ja täiendab liit liikmesriikide tegevust töötingimuste parandamisel töötajate ohutuse ja tervise kaitsmiseks ning meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamisel seoses nende võimalustega tööturul ja kohtlemisega tööl.

(2)

ELi toimimise lepingu artiklis 157 on sätestatud, et Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning pärast Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega konsulteerimist meetmeid, et tagada meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine tööhõive ja elukutse küsimustes.

(3)

Kuna käesolevas direktiivis käsitletakse lisaks rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tervise ja ohutusega seotud küsimustele ka võrdse kohtlemisega seotud küsimusi, nagu õigus naasta samale või sellega võrdväärsele töökohale, vallandamise ja tööalaste õigustega seotud küsimused ning rahalise toetuse suurendamine puhkuse ajal, moodustavad käesoleva direktiivi õigusliku aluse ELi toimimise lepingu artiklid 153 ja 157.

(4)

Meeste ja naiste võrdõiguslikkus on Euroopa Liidu oluline põhimõte. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 21 ja 23 on keelatud igasugune sooline diskrimineerimine ning nõutud meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamist kõigis valdkondades , sealhulgas tasakaalu saavutamist töö- ja eraelu vahel .

(5)

Euroopa Liidu lepingu artikli 3 kohaselt on sellise võrdõiguslikkuse edendamine liidu üheks oluliseks ülesandeks. Samuti on ELi toimimise lepingu artikli 8 kohaselt liidu eesmärk oma tegevuses meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ning võrdõiguslikkuse edendamine.

(6)

Oma 26. veebruari 2008. aasta otsuses kohtuasjas C–506/06 Mayr vs Flöckner (3) sedastas Euroopa Kohus, et naistöötaja ebasoodsasse olukorda asetamine põhjusel, et ta puudub töölt, kuna läbib kunstliku viljastamise protseduuri, kujutab endast otsest soolist diskrimineerimist.

(7)

Rasedus- ja sünnituspuhkusel oleva naise õigus naasta rasedus- ja sünnituspuhkuselt samale või võrdväärsele töökohale on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) (4) artiklis 15.

(8)

Nõukogu direktiiviga 92/85/EMÜ (5) rakendatakse meetmeid rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise soodustamiseks.

(9)

Barcelonas 15.–16. märtsil 2002. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldustes esitatud eesmärkides on märgitud, et liikmesriigid peaksid kõrvaldama tegurid, mis takistavad naistel tööturul osalemist, ja looma aastaks 2010 lastehoiuvõimalused vähemalt 90 %-le lastest vanuses kolmandast eluaastast kuni kohustusliku koolieani ning vähemalt 33 %-le alla kolmeaastastest lastest, võimaldades seda võrdselt nii linnades kui ka maapiirkondades.

(10)

16. aprillil 2002 vastu võetud ja 55. Maailma Tervishoiuassamblee resolutsiooniga 55.25 kinnitatud Maailma Terviseorganisatsiooni imiku ja lapse toitmise üldstrateegias märgitakse, et üksnes emapiimaga toitmine lapse esimesel kuuel elukuul tagab optimaalse kasvu ja arengu. Nimetatud resolutsiooni kohaselt peaksid liikmesriigid ergutama puhkuse andmist sellel eesmärgil.

(11)

Komisjoni 1. märtsi 2006. aasta teatises „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised 2006–2010” nimetatud kuuest prioriteedist üks hõlmab parema tasakaalu saavutamist töö, era- ja pereelu vahel. Sellega seoses kohustus komisjon läbi vaatama soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas kehtivad õigusaktid eesmärgiga neid vajaduse korral uuendada. Samuti teatas komisjon, et soolise võrdõiguslikkuse tagamise parandamiseks vaatab ta läbi „ELi olemasolevad soolise võrdõiguslikkuse alased õigusaktid, mis ei kuulunud 2005. aastal uuestisõnastamisele, et vajaduse korral neid ajakohastada, uuendada ja ümber sõnastada”. Direktiiv 92/85/EMÜ ei kuulunud nimetatud uuestisõnastamisele.

(12)

Oma 2. juuli 2008. aasta teatises „Uus sotsiaalmeetmete kava: võimalused, juurdepääs ja solidaarsus 21. sajandi Euroopas” kinnitas komisjon vajadust tööd ja eraelu paremini ühitada.

(13)

Kõikidel vanematel on õigus oma lapse eest hoolitseda.

(14)

Käesoleva direktiivi rasedus- ja sünnituspuhkusega seotud sätted ei tohiks mõjutada liikmesriigi kehtestatud muid lapsehoolduspuhkuse eeskirju ja käesolev direktiiv ei tohiks neid eeskirju õõnestada. Rasedus- ja sünnituspuhkus, isapuhkus ning lapsehoolduspuhkus täiendavad üksteist ja nende kombineerimine võimaldab töö- ja pereelu paremini ühitada.

(15)

Lapse lapsendanud töötaja peaks omama bioloogilise vanemaga võrdväärseid õigusi ning tal peaks olema õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele samadel tingimustel.

(16)

Rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate haavatavus tingib vajaduse anda neile õigus vähemalt 20 nädala pikkusele katkestamatule rasedus- ja sünnituspuhkusele enne ja/või pärast sünnitust ning vähemalt kuuenädalasele kohustuslikule rasedus- ja sünnituspuhkusele pärast sünnitust.

(17)

Puudega laste hooldamine kujutab endast töötavate emade jaoks erilist väljakutset, mida ühiskond tunnustama peaks. Puudega laste töötavad emad vajavad erikaitset, selleks on vaja võimaldada täiendavat rasedus- ja sünnituspuhkust, mille minimaalne kestus tuleks direktiivis kindlaks määrata.

(18)

Riigi tasandil kehtestatud perega seotud puhkust võib pidada käesoleva direktiivi tähenduses rasedus- ja sünnituspuhkuseks, kui selle kestus ületab nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiivis 96/34/EÜ (Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta) (6) sätestatud kestuse. Sellise puhkuse korral tuleks maksta käesolevas direktiivis ette nähtud hüvitist ning selle suhtes tuleks kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud tagatisi, mis seonduvad vallandamise, samale või sellega võrdväärsele töökohale naasmise ja diskrimineerimisega.

(19)

Euroopa Kohus on järjekindlalt tunnistanud, et vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele on õiguspärane kaitsta naise rasedusaegset ja -järgset füsioloogilist seisundit. Lisaks sellele on ta järjekindlalt otsustanud, et naiste mis tahes ebasoodne kohtlemine raseduse või emaduse tõttu on otsene sooline diskrimineerimine.

(20)

Võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes on Euroopa Kohus tunnustanud ka naiste tööalaste õiguste kaitsmist, eriti nende õigust naasta samale või sellega võrdväärsele töökohale töötaja jaoks mitte halvematel tingimustel, ja õigust kasutada paranenud töötingimusi, mis on loodud töötaja äraoleku ajal.

(21)

„Võrdväärne” töökoht peaks tähendama töökohta, mis on eelmise töökohaga võrreldes samaväärne nii palga kui ka tööülesannete osas, või kui see ei ole võimalik, siis samalaadset töökohta, mis vastab töötaja kvalifikatsioonile ja saadavale palgale.

(22)

Pidades silmas demograafilisi suundumusi liidus, on sündimuse kasvu vaja toetada konkreetsete õigusaktide ja meetmete abil, et töö-, era- ja pereelu tõhusamalt ühitada.

(23)

Seega tuleks naisi kaitsta diskrimineerimise eest raseduse või rasedus- ja sünnituspuhkuse tõttu ning ette tuleks näha piisavad õiguskaitsevahendid , et kaitsta nende õigust inimväärsetele töötingimustele ning pere- ja tööelu paremale ühitamisele .

(24)

Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud tööhõive ja sotsiaalpoliitika ministrite 29. juuni 2000. aasta resolutsioonis naiste ja meeste tasakaalustatud osalemise kohta töö- ja pereelus (7) ergutatakse liikmesriike kaaluma oma vastavate õigussüsteemide kohaldamisala läbivaatamist, et anda töötavatele meestele individuaalne ja võõrandamatu õigus saada isapuhkust, säilitades samal ajal töökohaga seotud õigused.

(25)

Et aidata töötajatel ühitada töö- ja pereelu, on oluline võimaldada pikemat rasedus- ja sünnituspuhkust ning isapuhkust, kaasa arvatud alla 12 kuu vanuste laste lapsendamise puhul. Alla 12 kuu vanuse lapse lapsendanud töötajal peaks olema bioloogilise vanemaga samad õigused ja ta peaks saama samadel tingimustel rasedus- ja sünnituspuhkust ning isapuhkust.

(26)

Et aidata töötajatel ühitada töö- ja pereelu ning saavutada tõeline sooline võrdõiguslikkus, on oluline, et meestel oleks õigus tasustatud isapuhkusele, mis – välja arvatud kestuse osas – antakse rasedus- ja sünnituspuhkusega võrdsel alusel, pidades silmas vajalike tingimuste järkjärgulist kehtestamist. See õigus tuleks anda ka abielus mitteolevatele paaridele. Liikmesriikidel soovitatakse kaaluda, kas nende õigussüsteemide kohaselt võiks anda meestele individuaalse ja mitteülekantava õiguse saada isapuhkust, säilitades samal ajal töökohaga seotud õigused.

(27)

Tuleks tagada kõik tingimused emaduse ja isaduse tõhusaks kaitseks, arvestades rahvastiku vananemist liidus ja komisjoni 12. oktoobri 2006. aasta teatist „Euroopa demograafiline tulevik – kuidas teha väljakutsest võimalus”.

(28)

Komisjoni rohelises raamatus „Silmitsi demograafiliste muutustega: uus põlvkondadevaheline solidaarsus” tõdetakse, et sündimus liikmesriikides on madal, mis ei ole rahvastiku taastootmiseks piisav. Seetõttu tuleb võtta meetmeid, millega parandatakse töötajate töökohal valitsevaid tingimusi enne rasedust, selle ajal ja pärast seda. On soovitav eeskuju võtta kõrge sündimusega liikmesriikide parimatest tavadest, millega tagatakse naiste tööturule jäämine.

(29)

Tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 2007. aasta detsembri järeldustes naiste ja meeste tasakaalustatud osalemise kohta tööelus, majanduskasvus ja sotsiaalses ühtekuuluvuses tunnistas nõukogu, et meetmed, mis võimaldavad ühitada tööelu pere- ja eraeluga, on olulised soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks tööturul.

(30)

Käesolev direktiiv ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/73/EÜ (millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega) (8), mis on uuesti sõnastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiviga 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes.

(31)

Tagada tuleks rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate ohutuse ja tervise kaitse, mis ei tohi olla vastuolus meeste ja naiste võrdset kohtlemist käsitlevates direktiivides sätestatud põhimõtetega.

(32)

Selleks et tõhustada rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate kaitset, tuleks tõendamiskohustuse eeskirju käesoleva direktiivi alusel antud õiguste ilmse rikkumise korral kohandada. Et nimetatud õigusi tõhusalt teostada, peaks tõendamiskohustus õiguse rikkumise kohta esitatud tõendite korral jääma kostjale.

(33)

Rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlevad sätted oleksid mõttetud, kui nendega ei kaasne töölepingust tulenevate kõikide õiguste säilimine, sealhulgas palga säilimine täies ulatuses ja õigus võrdväärsele toetusele.

(34)

Võrdse kohtlemise põhimõtte tõhus rakendamine nõuab piisava õiguskaitse tagamist ohvristamise vastu.

(35)

Liikmesriigid peaksid ette nägema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistuses juhuks, kui käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi rikutakse.

(36)

Liikmesriikidelt nõutakse tungivalt, et nad kehtestaksid oma siseriiklikus õigussüsteemis meetmed, mis tagavad, et kahju, mis töötajale on tekitatud käesolevas direktiivis kehtestatud kohustuste eiramise tagajärjel, hüvitatakse või heastatakse tegelikult ja tõhusalt liikmesriigi poolt asjakohaseks peetaval viisil, mis on hoiatav, tõhus ja tekitatud kahjuga proportsionaalne.

(37)

Kogemused on näidanud, et kaitse käesoleva direktiiviga tagatud õiguste rikkumise vastu tugevneks, kui igas liikmesriigis anda võrdõiguslikkusega tegeleva(te)le asutus(t)ele pädevus analüüsida asjaomaseid probleeme, kaaluda võimalikke lahendusi ja pakkuda ohvritele praktilist abi. Seega tuleks käesolevasse direktiivi lisada vastavad sätted.

(38)

Diskrimineerimise ohvritele tuleks tagada piisavad õiguskaitsevahendid. Tõhusama kaitse pakkumiseks tuleks ühendustele, organisatsioonidele ja muudele juriidilistele isikutele anda õigus, kui liikmeriigid seda asjakohaseks peavad, osaleda menetlustes kannatanu nimel või toetuseks, ilma et see piiraks siseriiklike kohtus esindamise ja kohtuliku kaitse menetlusnormide kohaldamist.

(39)

Liikmesriigid peavad ergutama ja edendama sotsiaalpartnerite aktiivset osalust, et tagada asjaosaliste parem teavitamine ja tõhusam korraldus. Ergutades dialoogi sotsiaalpartneritega, saaksid liikmesriigid rohkem tagasisidet, parema ülevaate käesoleva direktiivi praktilisest rakendamisest ja tõenäoliselt tekkivatest probleemidest, eesmärgiga kaotada diskrimineerimine.

(40)

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumnõuded ja antakse seega liikmesriikidele võimalus kehtestada või säilitada soodsamaid sätteid. Käesoleva direktiivi rakendamisega ei tohiks põhjendada liikmesriigis valitseva olukorra halvenemist , eriti siseriiklike õigusnormide puhul, mis isapuhkuse ning rasedus- ja sünnituspuhkuse kombineerimise puhul näevad emale ette õiguse vähemalt 20 nädala pikkusele puhkusele, mis antakse enne ja/või pärast sünnitust ning mille jooksul makstakse vähemalt käesolevas direktiivis ette nähtud tasemel hüvitist .

(41)

Liikmesriigid peaksid ergutama dialoogi sotsiaalpartnerite vahel ja valitsusväliste organisatsioonidega, et olla teadlikud erinevatest diskrimineerimise vormidest ja nende vastu võidelda.

(42)

Kuna võetavate meetmete eesmärke, nimelt rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate minimaalse kaitsetaseme tõstmist ning võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise tõhustamist, ei suuda liikmesriigid oma erinevate kaitsetasemete tõttu piisavalt saavutada ning seepärast on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

1)

Artiklile 1 lisatakse järgmine lõige:

„1 a.     Direktiivi eesmärk on samuti parandada rasedate ja hiljuti sünnitanud töötajate tööturul püsimise või tööturule naasmise tingimusi ning tagada töö-, era- ja pereelu parem ühitamine.”

2)

Artikkel 2 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)    rase töötaja–

b)    hiljuti sünnitanud töötaja–

c)    rinnaga toitev töötaja–

3)

Artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Juhendid

1.     Liikmesriikidega konsulteerides ning tööohutuse, töötervishoiu ja tööhügieeni nõuandekomitee abiga koostab komisjon juhendid artiklis 2 määratletud töötajatele ning töötavate meeste ja naiste reproduktiivtervisele ohtlikuks või tervistkahjustavaks peetavate keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste ohutegurite ning tööstusprotsesside hindamiseks. Juhendid vaadatakse läbi ja neid ajakohastatakse alates 2012. aastast vähemalt iga viie aasta tagant.

Esimeses lõigus viidatud juhendid käsitlevad ka liigutusi ja asendeid, vaimset ja füüsilist väsimust ning muud tüüpi vaimset või füüsilist stressi, mis on seotud artiklis 2 määratletud töötajate tehtava tööga.

2.     Lõikes 1 nimetatud juhendite eesmärk on olla aluseks artikli 4 lõikes 1 viidatud hindamisele.

Sel eesmärgil juhivad liikmesriigid vastavas liikmesriigis kõikide tööandjate ja kõikide mees- ja naistöötajate ja/või nende esindajate ja sotsiaalpartnerite tähelepanu nendele juhenditele.”

4)

Artikkel 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 4

Hindamine, teavitamine ja nõustamine

1.     Tööandja lisab direktiivi 89/391/EMÜ kohaselt läbiviidud riskihindamisele mees- ja naistöötajate viljakusega seotud riskide hindamise. Kõikide tegevuste puhul, mis võivad tõenäoliselt kaasa tuua konkreetse ohu sattuda kokkupuutesse ohutegurite, protsesside või töötingimustega, mille mittetäielik loetelu on esitatud I lisas, hindab tööandja kas otse või direktiivi 89/391/EMÜ artiklis 7 osutatud kaitse- ja ennetusmeetmete abil nende iseloomu, määra ja mõjuaega artiklis 2 määratletud töötajatele ja töötajatele, kes tõenäoliselt võivad olla ühes artiklis 2 osutatud olukordadest, asjaomases ettevõttes ja/või asutuses, selleks et:

2.     Ilma et see piiraks direktiivi 89/391/EMÜ artikli 10 kohaldamist, teavitatakse vastava ettevõtte ja/või asutuse käesoleva direktiivi artiklis 2 määratletud töötajaid ja töötajaid, kes tõenäoliselt võivad olla ühes käesoleva direktiivi artiklis 2 nimetatud olukordadest, ja/või nende esindajaid ja asjaomaseid sotsiaalpartnereid lõikes 1 nimetatud hindamise tulemustest ja kõikidest meetmetest, mida rakendatakse ohutuse ja tervise tagamiseks tööl.

3.     Võetakse asjakohased meetmed, et võimaldada asjaomase ettevõtte või asutuse töötajatel ja/või nende esindajatel jälgida käesoleva direktiivi kohaldamist või kaasata neid selle kohaldamisse, eelkõige seoses lõikes 1 viidatud tööandja kehtestatavate meetmetega, ilma et see piiraks tööandja vastutust nende meetmete kehtestamise eest.

4.     Töötajate ja/või nende esindajatega konsulteerimine ning nende osalemine käesoleva direktiiviga seotud küsimustes toimub direktiivi 89/391/EMÜ artikli 11 kohaselt.”

5)

Artikli 5 lõiked 2 ja 3 asendatakse järgmisega:

„2.     Kui töötingimuste ja/või töötundide reguleerimine ei ole tehniliselt ja/või objektiivselt võimalik, võtab tööandja vajalikud meetmed, et viia asjaomane töötaja üle teisele tööle.

3.     Kui teisele tööle üleviimine ei ole tehniliselt ja/või objektiivselt võimalik, antakse asjaomasele töötajale puhkust vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele kogu ajavahemikuks, mis on vajalik tema ohutuse või tervise kaitsmiseks.”

6)

Artiklile 6 lisatakse järgmine punkt:

7)

Artikkel 7 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 7

Öötöö ja ületunnid

1.     Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et töötajaid artikli 2 tähenduses ei kohustata tegema öötööd ega ületunde:

2.     Lõikes 1 nimetatud meetmed peavad sisaldama võimalust vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele kas:

3.     Öötööst vabastust soovivad töötajad teavitavad sellest liikmesriigis sätestatud eeskirjade kohaselt oma tööandjat ja esitavad lõike 1 punktis b viidatud juhul tööandjale arstitõendi.

4.     Üksikvanemate ja raske puudega lapse vanemate puhul võib lõikes 1 osutatud ajavahemikku pikendada kooskõlas liikmesriikides kehtiva korraga.”

8)

Artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

Rasedus- ja sünnituspuhkus

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 2 määratletud töötajatel oleks õigus vähemalt 20 nädala pikkusele katkestamatule rasedus- ja sünnituspuhkusele enne ja/või pärast sünnitust.

2.     Lõikes 1 osutatud ajavahemiku viimase nelja nädala puhul võib riigi tasandil kehtivat perekondlikel põhjustel võetava puhkuse korda pidada käesoleva direktiivi tähenduses rasedus- ja sünnituspuhkuseks tingimusel, et selle korraga tagatakse artiklis 2 määratletud töötajatele üldine kaitse, mis on võrdväärne käesoleva direktiiviga pakutava kaitsega. Sel juhul peab puhkuse kogukestus ületama nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiiviga 96/34/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta (9) ette nähtud vanemapuhkuse kestust.

Rasedus- ja sünnituspuhkuse viimasel neljal nädalal makstav tasu ei tohi olla väiksem kui artikli 11 lõikes 5 sätestatud hüvitis. Alternatiivse võimalusena võib see tasu olla sama suur kui rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal 20 nädala jooksul makstav hüvitis, mis moodustab vähemalt 75 % viimasest kuupalgast või siseriiklike õigusaktidega kindlaks määratud keskmisest kuupalgast, seejuures jääb liikmesriigile õigus kehtestada ülemmäär. Liikmesriigid võivad määrata kindlaks keskmise kuupalga arvutamise aluseks oleva ajavahemiku.

Kui liikmesriik on kehtestanud rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkuseks vähemalt 18 nädalat, siis võib liikmesriik otsustada, et viimased kaks nädalat sellest on riigi tasandil antav isapuhkus sama töötasuga.

3.   Punktis 1 sätestatud rasedus- ja sünnituspuhkus sisaldab vähemalt kuuenädalast kohustuslikku täielikult tasustatud rasedus- ja sünnituspuhkust pärast sünnitust , ilma et see piiraks selliste siseriiklike õigusaktide kohaldamist, milles nähakse ette kohustuslik rasedus- ja sünnituspuhkus enne sünnitust. Kuuenädalane kohustuslik rasedus- ja sünnituspuhkus kehtib kõikide naistöötajate suhtes, olenemata enne sünnitust töötatud päevade arvust . Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 2 määratletud töötajatel on õigus vabalt valida aeg, millal nad võtavad rasedus- ja sünnituspuhkuse mittekohustusliku osa (enne või pärast sünnitust) , ilma et see piiraks kehtivaid riiklikke õigusakte ja/või tavasid, mis näevad ette maksimaalse nädalate arvu enne sünnitust .

4.     Kõnealust ajavahemikku võib paari kokkuleppel ja soovil ning kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusaktidega isaga jagada.

5.     Nii ema kui lapse tervise kaitsmiseks võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et töötajad saavad vabalt ja sunduseta otsustada, kas kasutada enne sünnitust rasedus- ja sünnituspuhkuse mittekohustuslikku osa või mitte.

6.     Töötaja peab enda valitud rasedus- ja sünnituspuhkuse mittekohustuslikust osast teavitama hiljemalt üks kuu enne puhkuse alguskuupäeva.

7.     Mitmike sünni korral pikeneb lõikes 3 osutatud rasedus- ja sünnituspuhkuse kohustuslik osa iga järgmise lapse kohta siseriiklike õigusaktide kohaselt.

8.   Rasedus- ja sünnituspuhkuse sünnituseelset osa pikendatakse ajavahemiku võrra, mis jääb eeldatava ja tegeliku sünnituskuupäeva vahele, vähendamata seejuures puhkuse ülejäänud osa.

9.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et enneaegse sünnituse, pärast sündi lapse haiglaravile jätmise ning puudega lapse , puudega ema ja mitmike sünni korral antakse täiendavat täielikult tasustatavat puhkust. Täiendava puhkuse kestus peaks olema proportsionaalne ning vastama ema ja lapse/laste erivajadustele. Puudega lapse sünni korral pikendatakse rasedus- ja sünnituspuhkust vähemalt kaheksa nädalani pärast sünnitust. Liikmesriigid tagavad samuti kuue nädala pikkuse lisapuhkuse, kui laps sünnib surnult.

10.   Liikmesriigid tagavad, et haiguspuhkus, mida antakse rasedusest või sünnitusest tuleneva haiguse või komplikatsioonide korral ning mis leiab aset vähemalt neli nädalat enne sünnitust, ei mõjuta rasedus- ja sünnituspuhkuse kestust.

11.     Liikmesriigid kaitsevad ema ja isa õigusi, tagades erilised töötingimused puudega laste vanemate aitamiseks.

12.     Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed sünnitusjärgse depressiooni käsitamiseks raske haigusena ja toetavad teavituskampaaniaid, et levitada asjakohast teavet selle haiguse kohta ning võidelda eelarvamuste ja võimaliku häbimärgistamise vastu, mida see võib endiselt esile kutsuda.

9)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 8a

Isapuhkus

1.     Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et töötajal, kelle elukaaslane on hiljuti sünnitanud, on õigus vähemalt kahenädalasele katkestamatule mitteülekantavale tasustatud isapuhkusele, mis – välja arvatud kestuse osas – antakse rasedus- ja sünnituspuhkusega võrdsel alusel ja mis tuleb võtta pärast abikaasa või elukaaslase sünnitust sünnitus- ja raseduspuhkuse ajal.

Liikmesriikidel, kes veel ei ole kehtestanud mitteülekantavat tasustatavat isapuhkust, mis – välja arvatud kestuse osas – antakse rasedus- ja sünnituspuhkusega võrdsel alusel ja mis tuleb võtta rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal kohustuslikult vähemalt kaheks järjestikuseks nädalaks pärast töötaja abikaasa või elukaaslase sünnitust, soovitatakse tungivalt see kehtestada, et edendada mõlema vanema võrdset osalemist perega seotud õiguste ja kohustuste tasakaalustamisel.

2.     Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et töötajale, kelle elukaaslane on hiljuti sünnitanud, antakse eripuhkust, kaasa arvatud sünnitus- ja raseduspuhkuse kasutamata osa lapse ema surma või füüsilise võimetuse korral.

Artikkel 8 b

Lapsendamispuhkus

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et rasedus- ja sünnituspuhkust ning isapuhkust käsitlevaid käesoleva direktiivi sätteid kohaldatakse ka alla 12 kuu vanuse lapse lapsendamise korral.”

10)

Artikkel 10 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 10

Vallandamise keelamine

Tagamaks, et artiklis 2 määratletud töötajad saaksid teostada käesolevas artiklis tunnustatud tervise- ja ohutusalaseid õigusi, sätestatakse järgmine:

11)

Artikkel 11 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 11

Tööalased õigused

Selleks et tagada töötajatele artikli 2 tähenduses nende käesolevas artiklis tunnustatud tervise- ja ohutusalaste õiguste kasutamine, sätestatakse, et:

12)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 11 a

Tööpaus rinnaga toitmiseks

1.     Rinnaga toitval emal on sel eesmärgil – ilma tööalaseid õigusi kaotamata – õigus tööpausile, mis on jagatud kaheks eraldi ühe tunni pikkuseks ajavahemikuks, juhul kui tööandjaga ei ole lepitud kokku teistsuguse korra suhtes.

2.     Mitmike sünni korral pikeneb lõikes 1 nimetatud paus 30 minuti võrra iga järgmise lapse kohta.

3.     Osalise tööaja korral väheneb lõikes 1 nimetatud tööpaus võrdeliselt tavapärase tööajaga, kuid ei tohi olla lühem kui 30 minutit.

4.     Lõikes 3 nimetatud juhul võimaldatakse tööpaus ajavahemikuks, mis ei ületa ühte tundi, ja vajaduse korral teiseks järelejäänud ajavahemikuks, juhul kui tööandjaga ei ole lepitud kokku teistsuguse korra suhtes.

Artikkel 11 b

Diskrimineerimise vältimine ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine

Liikmesriigid võtavad kooskõlas oma siseriiklike traditsioonide ja tavadega vajalikud meetmed, et edendada tööturu osapoolte vahelist dialoogi sobivatel tasanditel, et rakendada tõhusaid meetmeid selleks, et vältida naiste diskrimineerimist rasedus- ja sünnituspuhkuse või lapsendamispuhkuse tõttu.

Liikmesriigid innustavad tööandjaid kollektiivlepingute või tavade abil võtma tõhusaid meetmeid, et vältida naiste diskrimineerimist rasedus- ja sünnituspuhkuse või lapsendamispuhkuse tõttu.

Liikmesriigid võtavad käesolevas direktiivis nimetatud valdkondade õigusaktide, eeskirjade, haldusnormide, poliitikasuundade ja meetmete väljatöötamisel ja rakendamisel aktiivselt arvesse meeste ja naiste võrdõiguslikkuse eesmärki.”

▐

13)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 12a

Ohvristamine

Liikmesriigid võtavad oma õigussüsteemis vajalikke meetmed, et kaitsta isikuid , kaasa arvatud tunnistajad, mis tahes pahatahtliku kohtlemise või negatiivsete tagajärgede eest, mis on seotud nende esitatud kaebuse või algatatud menetlusega, mille eesmärk on tagada käesoleva direktiivi alusel antud õiguste austamine.

Artikkel 12b

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida rakendatakse käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud riiklike sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed selliste eeskirjade kohaldamise tagamiseks. Karistuseks võib olla kahju hüvitamine kannatanule ning karistus peab olema tõhus, proportsionaalne ja hoiatav ▐.

Artikkel 12c

Võrdõiguslikkusega tegelev asutus

Liikmesriigid tagavad, et direktiivi 2006/54/EÜ artikli 20 alusel määratud asutus(ed), kelle ülesanne on edendada, analüüsida, jälgida ja toetada kõigi isikute võrdset, soolise diskrimineerimiseta kohtlemist, on pädev(ad) ka küsimustes, mis kuuluvad käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, kui need on peamiselt seotud võrdse kohtlemise ning mitte ainult töötaja tervise ja ohutusega.”