52009PC0135

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel, 25.3.2009

KOM(2009) 135 lõplik

2009/ 0049 (CNS)

Ettepanek:

NÕUKOGU RAAMOTSUS,

milles käsitletakse laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lapsporno vastast võitlust ja millega tunnistatakse kehtetuks raamotsus 2004/68/JSK

{SEK(2009) 355}{SEK(2009) 356}

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

- Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Laste seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine on eriti rasked kuriteovormid, sest need on suunatud laste vastu, kellel on õigus erikaitsele ja -hoolitsusele. Sellised kuriteod põhjustavad ohvrile pikaajalist füüsilist, psühholoogilist ja sotsiaalset kahju, mille jätkumine ohustab tänapäeva ühiskonna põhiväärtusi, mis on seotud lastele pakutava erikaitsega ja usaldusega asjaomaste riiklike institutsioonide vastu. Kuigi täpsed ja usaldusväärsed statistilised andmed puuduvad, nähtub uuringutest, et Euroopas kogeb tõenäoliselt märkimisväärne osa lastest lapsepõlves seksuaalset vägivalda. Ka teadusuuringud kinnitavad, et aja jooksul ei ole see probleem mitte vähenenud, vaid seksuaalse vägivalla teatud vormide levik hoopis suureneb.

Euroopa Liidu üldine poliitikaeesmärk selles valdkonnas on Euroopa Liidu lepingu artikli 29 kohaselt tõkestada laste vastu suunatud süütegusid, sealhulgas laste seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist, ning võidelda nende vastu. Selleks tuleks kolmanda samba raames luua senisest sidusam ja tõhusam raamistik nimetatud kuritegude vastu võitlemiseks. Erieesmärgid on esitada kuritegude eest tõhusalt süüdistusi, kaitsta ohvrite õigusi, tõkestada laste seksuaalset ärakasutamist ja kuritarvitamist ning luua tõhus järelevalvesüsteem.

- Üldine taust

Lapsohvrite puhul on kõnealuse probleemi peamine põhjus nende haavatavus, mis tuleneb mitmest asjaolust. Puudulikud õiguskaitsemehhanismid aitavad kaasa kõnealuse probleemi levikule ja süvenemisele, sest süütegude teatud vormid on piiriülesed. Ohvrid ei soovi kuritarvitamisest teatada, lahknevused riikide kriminaalõiguses ja –menetluses võivad põhjustada erinevusi uurimises ja süüdistuse esitamises ning süüdimõistetud õigusrikkujad võivad jääda pärast karistuse ärakandmist ohtlikuks. Infotehnoloogia areng on muutnud nimetatud probleemid veelgi teravamaks, sest on teinud laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavate visuaalsete materjalide tootmise ja levitamise lihtsamaks, pakkudes samal ajal õigusrikkujatele anonüümsust ja hajutades vastutuse mitme jurisdiktsiooni vahel. Reisimise lihtsus ja sissetulekute erinevused õhutavad lastega seotud seksiturismi, mis toob sageli kaasa selle, et laste vastu suunatud seksuaalse iseloomuga suutegudes süüdimõistetud isikud saavad välismaal karistamatult toime panna uusi süütegusid. Lisaks süüdistuse esitamise keerukusele võib organiseeritud kuritegevus teenida vähese riskiga märkimisväärset kasumit.

Mõnda nimetatud probleemi on erineval määral käsitletud riiklikes õigusaktides. Samas ei ole riiklikud õigusaktid piisavalt tugevad ega järjekindlad, et anda kõnealusele probleemile jõuline sotsiaalne vastus.

Hiljuti vastuvõetud Euroopa Nõukogu konventsioon ETS nr 201 laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest (edaspidi „Euroopa Nõukogu konventsioon”) on praegu vaieldamatult kõrgeim rahvusvaheline standard laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise eest kaitsmise valdkonnas. Üleilmselt on peamine rahvusvaheline standard lapse õiguste konventsiooni laste müüki, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat käsitlev fakultatiivprotokoll, mis võeti vastu 2000. aastal. Ometi ei ole kõik liikmesriigid nimetatud konventsiooniga veel ühinenud.

- Ettepaneku valdkonnas kehtivad õigusnormid

ELi tasandil on nõukogu raamotsusega 2004/68/JSK ette nähtud liikmesriikide õigusaktide minimaalne ühtlustamine, et kriminaliseerida laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise kõige raskemad vormid, laiendada riiklikku jurisdiktsiooni ja näha ette ohvritele pakutav minimaalne abi. Kuigi praktikas nõudeid üldiselt täidetakse, on raamotsusel mitmeid puudujääke. Nimelt ühtlustatakse sellega õigusakte ainult teatud piiratud hulga süütegude osas, selles ei käsitleta uusi kuritarvitamise ja ärakasutamise vorme, mille puhul kasutatakse infotehnoloogiat, sellega ei kõrvaldata takistusi väljaspool riiklikku territooriumi toimepandud süüteo eest süüdistuse esitamiselt, selles ei arvestata lapsohvrite kõigi erivajadustega ning see ei sisalda piisavaid meetmeid süütegude tõkestamiseks.

Muud ELi jõustunud või ettevalmistatavad algatused hõlmavad osaliselt teatud probleeme, mis mõjutavad ka laste vastu suunatud seksuaalse iseloomuga väärtegusid. Sellised algatused on järgmised: nõukogu 29. mai 2000. aasta otsus 2000/375/JSK lapsporno vastase võitluse kohta Internetis, nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsus 2005/222/JSK infosüsteemide vastu suunatud rünnete kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta otsus nr 854/2005/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse mitmeaastane programm Interneti ja uute sidustehnoloogiate turvalisema kasutamise edendamiseks, ning nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsus 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet.

- Kooskõla Euroopa Liidu muude tegevuspõhimõtete ja eesmärkidega

Eesmärgid on täielikult kooskõlas ELi poliitikaga edendada, kaitsta ja järgida lapse õigusi ELi sise- ja välispoliitikas. EL on lapse õiguste kaitset selgesõnaliselt tunnustanud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, täpsemalt selle artiklis 24. Lisaks seadis komisjon oma teatises Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamine endale eesmärgi kasutada võimalikult suurel määral ära oma olemasolevaid tegevuskavasid ja vahendeid, osaliselt kavatsusega kaitsta lapsi vägivalla ja seksuaalse ärakasutamise eest ELis ja väljaspool seda. Eesmärgid on kooskõlas ka turvalisema Interneti programmiga, mis on loodud Interneti ja uute sidustehnoloogiate turvalisema kasutamise edendamiseks, eriti juhul, kui kasutajad on lapsed, ning ebaseadusliku sisuga materjalide vastu võitlemiseks

Käesolevat ettepanekut analüüsiti põhjalikult, et tagada selle sätete täielik kooskõla põhiõigustega, eelkõige inimväärikusega, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeluga, lapse õigustega, õigusega vabadusele ja turvalisusele, sõna- ja teabevabadusega, isikuandmete kaitsega, õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

Erilist tähelepanu pöörati ELi põhiõiguste harta artiklile 24, milles on sätestatud positiivne kohustus toimida selliselt, et oleks tagatud lapse vajalik kaitse. Kõnealuses artiklis on sätestatud, et lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Lisaks nõutakse, et kõigis lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid, mis on sätestatud ka ÜRO lapse õiguste konventsioonis.

Sätteid, millega kriminaliseeritakse uued Interneti kuritarvitamise vormid, tunnustatakse uurimise erimeetodeid, keelustatakse teatud tegevus ja milles käsitletakse teabevahetust eesmärgiga tagada rakendamine kogu ELis, analüüsiti eelkõige seoses era- ja perekonnaelu austamise ning isikuandmete kaitsega (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 ning ELi põhiõiguste harta artiklid 7 ja 8). Sätteid, millega tõhustatakse õiguskaitset laste kuritarvitamist kujutavate materjalide avaldamise ja levitamise, lapsporno reklaamimise või laste seksuaalse kuritarvitamise julgustamise vastu ning milles käsitletakse mehhanisme, millega tõkestada juurdepääs lapspornot sisaldavatele veebilehtedele, kontrolliti eelkõige seoses sõnavabadusega (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10 ja ELi põhiõiguste harta artikkel 11).

2. KONSULTEERIMINE HUVITATUD ISIKUTEGA JA MÕJU HINDAMINE

- Konsulteerimine huvitatud isikutega

Konsultatsioonimeetodid, peamised sihtvaldkonnad ja vastajate üldiseloomustus

Paljude asjaomase valdkonna ekspertidega konsulteeriti kolmel koosolekul, kus käsitleti nii laste seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist kui ka inimkaubandust. Ekspertide hulka kuulusid eelkõige liikmesriikide valitsuste esindajad, komisjoni inimkaubanduse eksperdirühma liikmed, rahvusvahelised organisatsioonid, nimelt Euroopa Nõukogu ja UNICEF, valitsusvälised organisatsioonid, akadeemilised ringkonnad ja uurimiskeskused ning muud avalik-õiguslikud asutused. Mitmed eksperdid ja organisatsioonid on seejärel pöördumisi saatnud ja teavet esitanud.

Vastuste kokkuvõte ja nende arvessevõtmine

Konsultatsiooni raames rõhutati peamiselt järgmisi vajadusi:

- inkorporeerida Euroopa Nõukogu konventsiooni parandused;

- kriminaliseerida kuritarvitamise vormid, mida kehtiv raamotsus ei hõlma, eelkõige süüteo uued vormid, mille puhul kasutatakse infotehnoloogiat;

- kõrvaldada takistused piiriüleste juhtumite uurimiselt ja nende eest süüdistuse esitamiselt;

- tagada ohvritele igakülgne kaitse, eelkõige uurimise ja kriminaalmenetluse ajal;

- tõkestada sekkumisprogrammide ja ravi abil süütegude toimepanemist;

- tagada, et ühes riigis ohtlike õigusrikkujate suhtes tehtud süüdimõistvad kohtuotsused ja võetud turvameetmed oleksid tõhusad kõigis liikmesriikides.

Konsultatsiooni ajal saadud tagasisidet on arvesse võetud mõju hindamisel. Mitmeid konsultatsiooniprotsessis esitatud erinevate sidusrühmade ettepanekuid ei ole mõjuhinnangus esitatud erinevatel põhjustel ettepanekusse lisatud.

- Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Välisekspertide arvamusi ei olnud vaja kasutada.

- Mõju hindamine

Hinnati mitmeid poliitikavõimalusi eesmärgi saavutamiseks.

- 1. valikuvõimalus: ELi tasandil uusi meetmeid ei võeta

EL ei võtaks uusi meetmeid (õigusaktid, poliitikaga mitteseotud vahendid, rahaline toetus), et võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vastu, ning liikmesriigid saaksid jätkata Euroopa Nõukogu konventsiooni allakirjutamise ja ratifitseerimise protsessi.

- 2. valikuvõimalus: kehtivate õigusaktide täiendamine õigusloomeväliste meetmetega

ELi kehtivaid õigusakte, eelkõige raamotsust 2004/68/JSK, ei muudetaks. Selle asemel võiks võtta õigusloomeväliseid meetmeid, et toetada riiklike õigusaktide kooskõlastatud rakendamist. Need hõlmaksid teabe ja kogemuste vahetamist süüdistuste esitamise, kaitse ja tõkestamise vallas, teadlikkuse parandamist, koostööd erasektoriga, isereguleerimise ergutamist ja andmete kogumise mehhanismide loomist.

- 3. valikuvõimalus: uued õigusaktid, milles käsitletakse õigusrikkujatele süüdistuste esitamist, ohvrite kaitset ja süütegude tõkestamist

Vastu võetaks uus raamotsus, millesse inkorporeeritaks kehtiv raamotsus, Euroopa Nõukogu konventsiooni teatud sätted ja täiendavad osad, mis ei sisaldu kummaski nimetatud õigusaktis. Need hõlmaksid süüdistuste esitamist õigusrikkujatele, ohvrite kaitset ja süütegude tõkestamist.

- 4. valikuvõimalus: uus laialdane õigusakt, et tõhustada süüdistuste esitamist õigusrikkujatele, ohvrite kaitset ja süütegude tõkestamist (3. võimalus), ning õigusloomevälised meetmed (2. võimalus)

Kehtivat raamotsust 2004/68/JSK täiendataks nii ELi meetmega, et muuta kriminaalõigust ja -menetlust, kaitsta ohvreid ja tõkestada süütegusid, nagu see on esitatud 3. võimaluses, kui ka õigusloomeväliste meetmetega, nagu neid on kirjeldatud 2. võimaluses, et täiustada riiklike õigusaktide rakendamist.

Pärast majandusliku ja sotsiaalse ning põhiõigustele avalduva mõju analüüsimist leiti, et 3. ja 4. võimalus pakuvad parimat viisi lahendada asjaomaseid probleeme ja saavutada ettepaneku eesmärke. Eelistatuim oleks 4. valikuvõimalus, millele järgneb 3. valikuvõimalus.

Komisjon korraldas tööprogrammis ettenähtud mõju hindamise, mille aruanne on kättesaadav veebilehel:

http://ec.europa.eu/governance/impact/cia_2009_en.htm

3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

- Kavandatud meetmete kokkuvõte

Raamotsusega tunnistatakse kehtetuks ja inkorporeeritakse raamotsus 2004/68/JSK ning lisatakse järgmised uued osad:

- kriminaalõigus üldiselt

Laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise rasked vormid, mida ELi õigusaktides ei ole seni käsitletud, kriminaliseeritaks. Need hõlmavad näiteks reisi kavandamist seksuaalse kuritarvitamise eesmärgil, mis on eriti asjakohane, kuigi mitte ainult, lastega seotud seksiturismi raames. Lapsporno määratlust muudetakse, et ühtlustada see Euroopa Nõukogu konventsiooni ja fakultatiivprotokolliga. Erilist tähelepanu pööratakse süütegudele, mis on toime pandud eriti haavatavas olukorras olevate laste suhtes, nagu saatjata lapsed.

- uued kuriteod IT-keskkonnas

Seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise uued vormid, mida soodustab infotehnoloogia kasutamine, kriminaliseeritaks. Nende hulka kuulub teadlikult juurdepääsu saamine lapspornole, et hõlmata juhtumid, kus lapsporno vaatamist veebisaitidelt ilma selle allalaadimise või visuaalsete materjalide salvestamiseta ei käsitata lapsporno omamise ega hankimisena. Samuti inkorporeeritakse uus süütegu, milleks on lapse seksuaalne ahvatlemine ja mille puhul järgitakse väga täpselt Euroopa Nõukogu konventsioonis kokkulepitud sõnastust.

- kriminaaluurimine ja kriminaalmenetluste algatamine

Kehtestataks mitu sätet, et aidata kaasa süütegude uurimisele ja nende eest süüdistuste esitamisele. Lisatakse mehhanism mitme jurisdiktsiooni alla kuuluvate juhtumite eest süüdistuste esitamise kooskõlastamiseks, mille võib välja jätta, kui vastu võetakse raamotsuse ettepanek kohtualluvuskonfliktide ennetamise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses[1].

- süüdistuste esitamine välismaal toimepandud süütegude eest

Jurisdiktsiooni eeskirju muudetaks tagamaks, et lapsi seksuaalselt kuritarvitavale või ärakasutavale EList pärit isikule saaks esitada süüdistuse isegi juhul, kui ta paneb oma kuriteo toime väljaspool ELi seksiturismi raames.

- ohvrite kaitse

Lisatakse uued sätted tagamaks, et ohvritel oleks lihtne juurdepääs õiguskaitsevahenditele ja et kriminaalmenetluses osalemine ei põhjustaks neile kannatusi.

- süütegude tõkestamine

Tehtaks muudatused, et aidata tõkestada laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamisega seotud süütegusid, kasutades selleks mitmeid meetmeid, milles keskendutakse korduvkuritegevuse tõkestamiseks endistele õigusrikkujatele, ning et piirata juurdepääsu Internetis olevale lapspornole. Internetile juurdepääsu piiramisega, mille abil muudetakse üldsusele juurdepääsetavate veebisaitide kasutamine senisest keerulisemaks, soovitakse vähendada lapsporno levikut. See meede ei asenda sisu eemaldamist allikast ega süüdistuste esitamist õigusrikkujatele.

Selle tulemusena annaks ettepanek mitmel viisil lisaväärtust Euroopa Nõukogu konventsiooniga kehtestatud kaitsetasemele. Sisu seisukohalt hõlmab ettepanek sätteid, mis ei sisaldu Euroopa Nõukogu konventsioonis. Selliste sätetega tagatakse õigusrikkujate suhtes kehtestatud, lapsi hõlmavas tegevuses osalemise keelu rakendamine kogu ELis, tõkestatakse juurdepääs Internetis olevale lapspornole, kriminaliseeritakse lapse sundimine seksuaalsuhtesse kolmanda isikuga ja lapse seksuaalne kuritarvitamine Internetis ning kehtestatakse lapsohvrite karistamata jätmist käsitlev põhimõte. Samuti karmistatakse Euroopa Nõukogu konventsiooniga kehtestatud nõudeid, mis on seotud karistuste määra ja lapsohvritele pakutava tasuta õigusabiga ning kuritarvitamist ja lastega seotud seksiturismi ergutava tegevuse vastu võitlemisega. Vormi seisukohalt kiirendatakse konventsiooni sätete inkorporeerimisega ELi õigusesse riiklike meetmete võtmist võrreldes riikliku ratifitseerimisprotsessiga ja tagatakse rakendamise senisest parem jälgimine.

- Õiguslik alus

Euroopa Liidu lepingu artikkel 29, artikli 31 lõike 1 punkt e ja artikli 34 lõike 2 punkt b.

- Subsidiaarsuse põhimõte

Subsidiaarsuse põhimõtet kohaldatakse Euroopa Liidu meetmete suhtes.

Liikmesriigid ei suuda ettepaneku eesmärke täielikult saavutada järgmistel põhjustel.

Laste seksuaalsel ärakasutamisel ja kuritarvitamisel on märkimisväärne piiriülene mõõde, mis ilmneb kõige selgemalt lapsporno ja lastega seotud seksiturismi puhul, kuid kajastub ka vajaduses tagada, et lapsed kõigis liikmesriikides oleksid kaitstud mis tahes liikmesriigist pärineva, hõlpsasti reisida saava õigusrikkuja eest. See eeldab ELi meedet, nimelt nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK ja nõukogu otsuse 2000/375/JSK[2] läbivaatamist, sest liikmesriigid üksi ei suuda lapsi tõhusalt kaitsta.

Euroopa Liidu meetmega saavutatakse ettepaneku eesmärgid paremini järgmisel põhjusel.

Ettepanekuga jätkatakse liikmesriikide kriminaalõiguse ja -menetluse eeskirjade ühtlustamist, millel on positiivne mõju asjaomaste kuritegude vastasele võitlusele. Esiteks hoitakse sel viisil ära olukord, kus õigusrikkujad soovivad panna süütegusid toime leebemate eeskirjadega liikmesriigis, teiseks võimaldavad ühtsed määratlused edendada ühiste kasulike andmete ja kogemuste vahetamist ning parandada andmete võrreldavust ning kolmandaks hõlbustatakse rahvusvahelist koostööd. Ettepanekuga parandataks ka lapsohvrite kaitset. See on humanitaarne kohustus ja samuti tingimus ohvritele, et nad esitaksid tõendid, mis on vajalikud süüdistuste esitamiseks õigusrikkujatele. Samuti tõhustataks tõkestamismeetmeid kogu ELis.

Seepärast on ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.

- Proportsionaalsuse põhimõte

Ettepanek on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas järgmisel põhjusel.

Käesolev raamotsus ei lähe nimetatud eesmärkide saavutamiseks Euroopa Liidu tasandil vajalikust kaugemale.

- Õigusakti valik

Kavandatav õigusakt: raamotsus.

Muud meetmed ei oleks asjakohased järgmistel põhjustel.

Selliste kuritegude nagu laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vastu võitlemisel tehtava politseikoostöö ja õigusalase koostöö vallas on ainult raamotsusega võimalik ühtlustada riiklikke õigusakte.

Muud meetmed ei oleks asjakohased järgmistel põhjustel.

Õigusloomevälised meetmed ja isereguleerimine parandaks olukorda teatud valdkondades, kus rakendamine on oluline. Samal ajal teistes valdkondades, kus uued õigusaktid on olulised, oleks saadav kasu mõõdukas. See kehtib kriminaalsüüdistuste esitamise kohta laste kuritarvitamise ja ärakasutamise erinevate vormide eest, mis peavad olema seadusega selgelt kindlaks määratud, ning sellistes asjades tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste kohta ( nulla poena sine lege , Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 7 ning ELi põhiõiguste harta artikkel 49), samuti teatud meetmete kohta, millega piiratakse põhiõigusi ja mis tuleb võtta kooskõlas seadusega (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklid 8 ja 10 ning ELi põhiõiguste harta artikli 52 lõige 1).

4. MÕJU EELARVELE

Ettepanek ei mõjuta ühenduse eelarvet.

5. TÄIENDAV TEAVE

- Seniste õigusaktide kehtetuks tunnistamine

Ettepaneku vastuvõtmisega kaasneb seniste õigusaktide kehtetuks tunnistamine.

2009/xxxx (CNS)

Ettepanek:

NÕUKOGU RAAMOTSUS,

milles käsitletakse laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lapsporno vastast võitlust ja millega tunnistatakse kehtetuks raamotsus 2004/68/JSK

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 29, artikli 31 lõike 1 punkti e ja artikli 34 lõike 2 punkti b,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust[3]

ning arvestades järgmist:

(1) Laste seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine, sealhulgas lapsporno, on inimõiguste ja lapse põhiõiguse, milleks on õigus harmoonilisele kasvatusele ja arengule, raske rikkumine.

(2) Lapsporno, mis hõlmab laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavaid visuaalseid materjale, ning muud laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise eriti rasked vormid laienevad ja levivad uute tehnoloogiate ja Interneti kasutamise teel.

(3) Nõukogu raamotsusega 2004/68/JSK laste seksuaalse ekspluateerimise ja lapsporno vastu võitlemise kohta[4] on ühtlustatud liikmesriikide õigusakte, et kriminaliseerida laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise kõige raskemad vormid, laiendada riiklikku jurisdiktsiooni ning näha ette ohvritele pakutav minimaalne abi.

(4) ÜRO lapse õiguste konventsiooni laste müüki, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat käsitlev fakultatiivprotokoll ning eelkõige Euroopa Nõukogu konventsioon laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest on olulised meetmed, millega tõhustada rahvusvahelist koostööd kõnealuses valdkonnas.

(5) Rasked kuriteod, nagu laste seksuaalne ärakasutamine ja lapsporno, nõuavad terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab süüdistuste esitamist õigusrikkujatele, lapsohvrite kaitset ja kõnealuste kuritegude tõkestamist. Nimetatud kuritegude vastaste meetmete võtmisel tuleks silmas pidada lapse parimaid huve ja austada lapse õigusi. Raamotsus 2004/68/JSK tuleb asendada uue vahendiga, mis pakub terviklikku õiguslikku raamistikku selle eesmärgi saavutamiseks.

(6) Laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise raskete vormide suhtes tuleks kohaldada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid mõjutusvahendeid. Need hõlmavad eelkõige seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise uusi vorme, mida soodustab infotehnoloogia kasutamine. Samuti tuleks lapsporno mõiste selgemalt määratleda ja ühtlustada määratlus rahvusvahelistes õigusaktides kasutatavaga.

(7) Tuleks hõlbustada süütegude uurimist ja süüdistuste esitamist kriminaalmenetluses, et võtta arvesse lapsohvri ees seisvat raskust teatada kuritarvitamisest ja õigusrikkujate anonüümsust küberruumis.

(8) Jurisdiktsiooni eeskirju tuleks muuta tagamaks, et lapsi seksuaalselt kuritarvitavale või ärakasutavale Euroopa Liidust pärit isikule saaks esitada süüdistuse isegi juhul, kui ta paneb oma kuriteo toime väljaspool Euroopa Liitu, eelkõige seksiturismi raames.

(9) Lapsohvritel peaks olema lihtne juurdepääs õiguskaitsevahenditele ja kriminaalmenetluses osalemine ei tohiks põhjustada neile kannatusi.

(10) Selleks et tõkestada ja minimeerida korduvkuritegevust, tuleks õigusrikkujate puhul hinnata nende ohtlikkust ja laste vastu suunatud seksuaalse iseloomuga süütegude kordumise riski ning neil peaks vabatahtlikkuse alusel olema võimalik osaleda tõhusates sekkumisprogrammides või -meetmetes.

(11) Süüdimõistetud õigusrikkuja tegevust, mis eeldab korrapäraseid kontakte lastega, tuleks vajaduse korral ajutiselt või alaliselt tõkestada, kui see on põhjendatud õigusrikkujate ohtlikkuse ja süütegude kordumise riskiga. Selliste keeldude rakendamist kogu ELis tuleks hõlbustada.

(12) Selleks et võidelda lapsporno vastu, eelkõige olukorras, kus originaalmaterjalid ei asu ELis, tuleks kehtestada mehhanismid, et tõkestada liidu territooriumilt juurdepääs veebilehtedele, mille puhul on kindlaks tehtud, et need sisaldavad või levitavad lapspornot.

(13) Kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega piirdub käesolev raamotsus kõnealuste eesmärkide Euroopa tasandil saavutamiseks vajalike miinimummeetmetega ega lähe kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(14) Käesolevas raamotsuses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eelkõige inimväärikust, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeldu, lapse õigusi, õigust vabadusele ja turvalisusele, sõna- ja teabevabadust, isikuandmete kaitset, õigust tõhusale õiguskaitsele ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Eelkõige on käesoleva raamotsuse eesmärk tagada nimetatud õiguste täielik austamine. Käesoleva raamotsuse eesmärk ei ole reguleerida alaealiste vastastikusel nõusolekul põhinevat seksuaalsuhet,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA RAAMOTSUSE:

Artikkel 1 Mõisted

Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „laps” – alla 18 aasta vanune isik;

b) „lapsporno”:

i) materjal, mis visuaalselt kujutab last või lapsena näivat isikut või realistlikku kujutist tegelikkuses mitteeksisteerivast lapsest, kes on kaasatud tegelikku või jäljendatud ühemõtteliselt seksuaalsesse tegevusse, või

ii) lapse või lapsena näiva isiku või tegelikkuses mitteeksisteeriva lapse realistliku kujutise suguelundite kujutamine eelkõige seksuaalsel eesmärgil;

c) „lapsprostitutsioon” – lapse kasutamine seksuaalsuhte eesmärgil, kui lapse osalemise eest seksuaalsuhtes antakse või lubatakse raha või muus vormis hüvitist või tasu, sõltumata sellest, kas nimetatud makse, lubadus või tasu antakse lapsele või kolmandale isikule;

d) „pornograafiline etteaste” – elav esitus vaatajaskonnale:

i) lapsest, kes on kaasatud tegelikku või jäljendatud ühemõtteliselt seksuaalsesse tegevusse, või

ii) eelkõige seksuaalsel eesmärgil lapse suguelunditest;

e) „infosüsteem” – seade või omavahel ühendatud või seotud seadmete rühm, mille hulgast üks või mitu seadet teostavad vastavalt programmile andmete automaattöötlust.

Artikkel 2 Seksuaalse kuritarvitamisega seotud süüteod

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et tagada järgmiste tahtlike tegude karistatavus:

a) osalemine seksuaalsuhtes lapsega, kui laps on riiklike õigusaktide kohaselt lapseealine;

b) osalemine seksuaalsuhtes lapsega,

i) kasutades selleks sundi, jõudu või ähvardusi või

ii) kuritarvitades lapse suhtes saavutatud usaldust, võimu või mõju või

iii) kuritarvitades lapse eriti haavatavat olukorda, eelkõige vaimse või füüsilise puude või sõltuvussuhte tõttu;

c) sundides last seksuaalsuhtesse kolmanda isikuga;

d) pannes lapse, kes on riiklike õigusaktide kohaselt lapseealine, tahtlikult seksuaalsel eesmärgil pealt vaatama seksuaalset kuritarvitamist või seksuaalsuhet, isegi kui ta ei pea selles osalema;

e) pannes lapse tahtlikult seksuaalsel eesmärgil osalema tegelikus või jäljendatud ühemõtteliselt seksuaalses tegevuses või suguelundite näitamises, sealhulgas info- ja sidetehnoloogia abil.

2. Lõike 1 punkti a ja punkti e puhul ei ole eesmärk reguleerida laste vastastikusel nõusolekul põhinevat seksuaalsuhet.

Artikkel 3 Seksuaalse ärakasutamisega seotud süüteod

Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et tagada järgmiste tahtlike tegude karistatavus:

a) lapse värbamine lapsprostituudiks või osalemiseks pornograafilises etteastes;

b) lapse sundimine lapsprostitutsioonile või pornograafilises etteastes osalemisele või majandusliku kasu teenimine kõnealusest tegevusest või lapse ärakasutamine muul viisil kõnealusel eesmärgil;

c) lapsega seksuaalsuhtes osalemine, kui see toimub lapsprostitutsiooni raames;

d) laste osalusel toimuva pornograafilise etteaste teadlik jälgimine.

Artikkel 4 Lapspornoga seotud süüteod

Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et tagada järgmiste tahtlike, õigusvastaselt toime pandud tegude karistatavus olenemata sellest, kas need pandi toime infosüsteemi abil:

a) lapsporno tootmine;

b) lapsporno turustamine, levitamine ja edastamine;

c) lapsporno pakkumine, tarnimine ja kättesaadavaks tegemine;

d) lapsporno omandamine ja omamine;

e) lapspornole infosüsteemi abil juurdepääsu teadlik taotlemine.

Artikkel 5 Lapse ahvatlemine seksuaalsel eesmärgil

Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et tagada järgmiste tahtlike tegude karistatavus:

infosüsteemi kaudu tehtud täiskasvanu ettepanek kohtuda lapsega, kes on asjaomaste riiklike õigusaktide kohaselt riiklikes õigusaktides sätestatud lapseeas, et toime panna mõni artikli 2 punktis a ja artikli 4 punktis a nimetatud süütegu, kui sellisele ettepanekule on järgnenud konkreetne tegu, mille tulemusel selline kohtumine toimus.

Artikkel 6 Süüteole kihutamine ja kaasaaitamine ning süüteokatse ja süüteo ettevalmistamine

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2–5 nimetatud süütegudele kihutamine, kaasaaitamine ja kallutamine on karistatav.

2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2–4 nimetatud süütegude toimepanemise katse on karistatav.

3. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et tagada järgmiste tahtlike tegude karistatavus:

a) mõne artiklites 2–5 nimetatud süüteo toimepanemise võimalust reklaamivate materjalide levitamine;

b) reisi kavandamine eesmärgiga toime panna mõni artiklites 2–5 nimetatud süütegu.

Artikkel 7 Karistused ja raskendavad asjaolud

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2–6 nimetatud süütegude eest määratava karistuse maksimummäär on vähemalt kuueaastane vangistus.

2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2–6 nimetatud süütegude eest määratava karistuse maksimummäär on vähemalt kümneaastane vangistus, kui on tuvastatud vähemalt üks järgmistest tunnustest, mis ei ole juba süüteokoosseisu tunnus:

a) laps on riiklike õigusaktide kohaselt lapseealine;

b) süütegu pandi toime lapse suhtes, kes oli eriti haavatavas olukorras, eelkõige vaimse või füüsilise puude või sõltuvussuhte tõttu;

c) süüteo pani toime pereliige, lapsega koos elav isik või oma võimu kuritarvitanud isik;

d) süüteo panid toime mitu isikut koos tegutsedes;

e) süütegu pandi toime kuritegeliku ühenduse raames raamotsuse 2008/841/JSK[5] tähenduses;

f) täideviija on varem samaväärse süüteo eest süüdi mõistetud.

3. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2–6 nimetatud süütegude eest määratava karistuse maksimummäär on vähemalt kaheteistaastane vangistus, kui on tuvastatud vähemalt üks järgmistest tunnustest:

a) süüteoga seati ohtu lapse elu;

b) süütegu hõlmas rasket vägivalda või sellega põhjustati lapsele suurt kahju.

4. Selleks et vältida ja minimeerida artiklites 2–6 nimetatud süütegude kordumise riski, võib iga liikmesriik, arvestades vajaduse korral õigusrikkuja isiklikku olukorda ja eelkõige artiklis 16 osutatud riskihinnangut, ette näha lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud kriminaalkaristused, millele lisatakse muud riiklike õigusaktide kohased mõjutusvahendid või meetmed, mis hõlmavad konkreetseid sekkumisprogramme või –meetmeid, nagu on osutatud artiklis 17.

Artikkel 8 Süüdimõistvast kohtuotsusest tulenev õiguste äravõtmine

1. Kui artiklis 16 osutatud riskihinnanguga tehakse kindlaks, et isik on ohtlik ja võib toime panna korduvsüüteo, võtab iga liikmesriik vajalikud meetmed tagamaks, et mõnes artiklites 2–6 nimetatud süüteos süüdimõistetud füüsilise isiku tegevust, mis eeldab korrapäraseid kontakte lastega, võib ajutiselt või alaliselt tõkestada.

2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et meede, millega ajutiselt või alaliselt tõkestatakse mõnes artiklites 2–6 nimetatud süüteos süüdimõistetud isiku tegevust, mis eeldab korrapäraseid kontakte lastega, kantakse süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigi karistusregistrisse.

3. Erandina nõukogu raamotsuse (mis käsitleb karistusregistrite andmete vahetamise liikmesriikidevahelist korraldust ja andmete sisu)[6] artikli 7 lõikest 2 ja artikli 9 lõikest 2 võtab iga liikmesriik vajalikud meetmed tagamaks, et sellise meetme tõhusaks rakendamiseks, millega ajutiselt või alaliselt tõkestatakse isiku tegevust, mis eeldab korrapäraseid kontakte lastega, eelkõige juhul, kui päringu teinud liikmesriik seab teatud tegevuse tingimuseks asjaolu, et kandidaadid ei ole mõistetud süüdi mõnes käesoleva raamotsuse artiklites 2–6 nimetatud süüteos, edastatakse nimetatud raamotsuse artikli 6 kohase päringu korral teave mõnes käesoleva raamotsuse artiklites 2–6 nimetatud süüteos tehtud süüdimõistvast kohtuotsusest tuleneva õiguste äravõtmise kohta isiku kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutusele ning et asjaomaseid õiguste äravõtmist käsitlevaid isikuandmeid võib nimetatud raamotsuse artikli 7 lõigete 2 ja 4 kohaselt igal juhul sellisel eesmärgil kasutada.

4. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et teises liikmesriigis võetud meedet, millega ajutiselt või alaliselt tõkestatakse artiklites 2–6 nimetatud süütegudes süüdimõistetud isiku tegevust, mis eeldab korrapäraseid kontakte lastega, tunnustatakse ja täidetakse.

Artikkel 9 Juriidilise isiku vastutus

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta artiklites 2–6 nimetatud süütegude eest, mille on tema kasuks toime pannud eraisikuna või juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud isik, kes on juriidilise isiku juures juhtival kohal, mis põhineb ühel järgmistest alustest:

a) õigus esindada juriidilist isikut;

b) õigus teha otsuseid juriidilise isiku nimel;

c) õigus kontrollida juriidilist isikut.

2. Liikmesriigid võtavad ka vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta juhul, kui lõikes 1 osutatud isiku järelevalve või kontrolli puudumise tõttu on osutunud võimalikuks, et kõnealuse juriidilise isiku alluvuses olev isik on tema kasuks pannud toime mõne artiklites 2–6 nimetatud süüteo.

3. Juriidilise isiku lõigete 1 ja 2 kohane vastutus ei piira kriminaalmenetlust füüsiliste isikute suhtes, kes on mõne artiklites 2–6 nimetatud süüteo täideviijad või sellele kaasaaitajad.

4. Käesolevas raamotsuses tähendab juriidiline isik üksust, millel on kohaldatava õiguse alusel juriidilise isiku staatus, välja arvatud riigid või avalik-õiguslikud asutused, kes teostavad riigivõimu, ning avalik-õiguslikud rahvusvahelised organisatsioonid.

Artikkel 10 Juriidilise isiku suhtes kohaldatavad mõjutusvahendid

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 9 lõike 1 kohaselt vastutusele võetud juriidilise isiku suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi, mille hulka kuuluvad kriminaalõiguslikud ja muud trahvid ning võivad kuuluda muud karistused, nagu:

a) riiklike hüvitiste või abi saamise õigusest ilmajätmine;

b) ajutine või alaline äritegevuse keeld;

c) kohtuliku järelevalve alla võtmine;

d) sundlõpetamine;

e) süüteo toimepanekul kasutatud üksuste ajutine või lõplik sulgemine.

2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 9 lõike 2 kohaselt vastutusele võetud juriidilise isiku suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi või meetmeid.

Artikkel 11 Mõjutusvahendite kohaldamata jätmine ohvri suhtes

Iga liikmesriik näeb ette võimaluse jätta lapsohvritele artiklis 3 ja artikli 4 punktis a nimetatud süütegudes süüdistus esitamata või karistus määramata, kui nende osalemine ebaseaduslikus tegevuses tulenes otseselt asjaolust, et nende suhtes oli toime pandud selline süütegu.

Artikkel 12 Uurimine ja süüdistuse esitamine

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2–6 nimetatud süütegude uurimine või nende eest süüdistuse esitamine ei sõltu ohvri antud tunnistustest ega süüdistusest ning et kriminaalmenetlus võib jätkuda ka juhul, kui ohver on oma avalduse tagasi võtnud.

2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et piisava aja jooksul pärast ohvri täisealiseks saamist oleks võimalik esitada süüdistus mis tahes artiklites 2–6 nimetatud süüteo eest ning see vastaks asjaomase süüteo raskusele.

3. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et riiklike õigusaktide kohaste konfidentsiaalsusnõuetega, mida kohaldatakse lastega tööd hõlmavate teatud kutsealade suhtes, ei piirata selliste kutsealade esindajate võimalust teatada lastekaitse eest vastutavatele asutustele olukorrast, mille puhul neil on alust arvata, et laps on mõne artiklites 2–6 nimetatud süüteo ohver.

4. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et julgustada isikut, kes teab või kahtlustab heas usus mis tahes artiklites 2–6 nimetatud süüteo toimepanemist, teatama sellest pädevatele asutustele.

5. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et tagada artiklites 2–6 nimetatud süütegude tõhus uurimine ja nende eest tõhus süüdistuste esitamine, ja võimaldab korraldada varjatud jälitustoiminguid vähemalt juhtumites, kus kasutatakse infosüsteemi.

6. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et uurimisüksused või -asutused saaksid tuvastada artiklites 2–6 nimetatud süütegude ohvrid, analüüsides selleks eelkõige lapspornot kujutavaid materjale, nagu fotod ja audiovisuaalsed salvestused, mis on edastatud või kättesaadavaks tehtud infosüsteemi abil.

Artikkel 13 Jurisdiktsioon ja süüdistuse esitamise kooskõlastamine

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklites 2–6 nimetatud süütegude puhul, kui:

a) süütegu on tervikuna või osaliselt toime pandud liikmesriigi territooriumil või

b) õigusrikkuja on liikmesriigi kodanik või tema peamine elukoht asub liikmesriigi territooriumil või

c) süütegu on toime pandud liikmesriigi kodaniku vastu või isiku vastu, kelle peamine elukoht asub liikmesriigi territooriumil, või

d) süütegu on toime pandud liikmesriigi territooriumil asutatud juriidilise isiku kasuks.

2. Iga liikmesriik tagab, et tema jurisdiktsioon hõlmab olukordi, kus artiklites 4 ja 5 ning, kui see on asjakohane, artiklites 2 ja 6 nimetatud süüteod on toime pandud infosüsteemi abil, millele pääseti juurde tema territooriumilt, olenemata sellest, kas infosüsteem asub tema territooriumil.

3. Artiklites 2–6 nimetatud, väljaspool asjaomase riigi territooriumi toimepandud süütegude eest süüdistuse esitamisel võtab iga liikmesriik lõike 1 punktis b nimetatud juhul vajalikud meetmed tagamaks, et tema jurisdiktsiooni teostamine ei sõltu tingimusest, et sellist tegu käsitatakse teo toimepanemise kohas kuriteona.

4. Artiklites 2–6 nimetatud, väljaspool asjaomase riigi territooriumi toimepandud süütegude eest süüdistuse esitamisel võtab iga liikmesriik lõike 1 punktis b nimetatud juhul vajalikud meetmed tagamaks, et tema jurisdiktsiooni teostamine ei sõltu tingimusest, et süüdistuse saab esitada ainult pärast ohvri avalduse esitamist süüteo toimepanemise kohas või pärast süüteost teatamist riigi poolt, kelle territooriumil süütegu toime pandi.

5. Kui artiklites 2–6 nimetatud süüteod kuuluvad rohkem kui ühe liikmesriigi jurisdiktsiooni alla ja kõik neist on võimelised samade faktide alusel nõuetekohaselt süüdistuse esitama, teevad asjaomased liikmesriigid koostööd otsustamaks, kes neist esitab õigusrikkujale süüdistuse, et võimaluse korral koondada menetlus ühte liikmesriiki. Selleks võivad liikmesriigid kasutada Eurojusti või muud Euroopa Liidus loodud organit või mehhanismi, et hõlbustada oma õigusasutuste koostööd ja nende tegevuse koordineerimist

Selleks et otsustada, milline liikmesriik esitab õigusrikkujale süüdistuse, võetakse eriti arvesse järgmisi tegureid:

a) millise liikmesriigi territooriumil tegu toime pandi;

b) millise liikmesriigi kodanik või resident süüteo täideviija on;

c) millisest liikmesriigist on ohvrid pärit;

d) millise liikmesriigi territooriumil süüteo täideviija leiti.

Artikkel 14 Ohvrite kaitse ja abistamine

1. Iga liikmesriik tagab, et kui ei ole teada sellise isiku vanus, kelle suhtes on toime pandud mõni artiklites 2–6 nimetatud süütegu, ja on põhjust arvata, et isik on laps, käsitatakse isikut lapsena ja ta saab kooskõlas käesoleva artikliga viivitamatult kaitset ja abi.

2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et õigusasutused määravad ohvri eriesindaja juhul, kui riiklike õigusaktide kohaselt vanemliku vastutuse kandja ei saa last kriminaalmenetluses esindada enda ja ohvri huvide konflikti tõttu või kui laps on saatjata.

3. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et erimeetmed, mida on füüsilise ja psühhosotsiaalse taastumise raames rakendatud ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks lühi- ja pikaajalises perspektiivis, võetakse pärast iga lapsohvri konkreetse olukorra erihindamist, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse lapse seisukohti, vajadusi ja huve.

4. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et tagada vajaduse korral artiklites 2–6 nimetatud süütegude ohvritele juurdepääs tasuta õigusnõustamisele ja tasuta seadusjärgsele esindamisele asjaomase süüteoga seotud kriminaalmenetluses.

5. Artiklites 2–6 nimetatud süütegude ohvreid käsitatakse nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsuse 2001/220/JSK (ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses)[7] artikli 2 lõike 2, artikli 8 lõike 4 ja artikli 14 lõike 1 kohaselt eriti kaitsetute ohvritena.

6. Iga liikmesriik võtab kõik võimalikud meetmed, et tagada ohvri perekonnale asjakohane abi. Eelkõige kohaldab iga liikmesriik vajaduse ja võimaluse korral perekonna suhtes nõukogu raamotsuse 2001/220/JSK artiklit 4.

7. Käesolevas raamotsuses osutatud kaitse- ja abistamismeetmeid kohaldatakse ka nõukogu raamotsuse suhtes, milles käsitletakse inimkaubanduse ennetamist ja selle vastast võitlust ning ohvrite kaitset ja millega tunnistatakse kehtetuks raamotsus 2002/629/JSK.

Artikkel 15 Lapsohvrite osalemine kriminaaluurimises ja -menetluses

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2–6 nimetatud süütegude kriminaaluurimises:

a) toimuvad vestlused lapsohvritega põhjendamatu viivituseta pärast asjaoludest teatamist pädevatele asutustele;

b) toimuvad vestlused lapsohvritega vajaduse korral selleks loodud või kohandatud ruumides;

c) juhib vestlust lapsohvriga selleks koolitatud spetsialist;

d) juhivad võimaluse ja vajaduse korral kõiki lapsohvritega peetavaid vestlusi samad isikud;

e) peaks vestlusi olema võimalikult vähe ja neid korraldatakse ainult äärmise vajaduse korral kriminaalmenetluse eesmärgil;

f) võib lapsohvriga kaasas olla tema seadusjärgne esindaja või vajaduse korral tema valitud täiskasvanu, kui selle isiku suhtes ei ole tehtud vastupidist põhjendatud otsust.

2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2–6 nimetatud süütegude kriminaaluurimise raames võib filmida kõiki lapsohvriga või vajaduse korral lapstunnistajaga peetavaid vestlusi ning et selliseid filmitud vestlusi võib vastavalt riiklikes õigusaktides sätestatud eeskirjadele kasutada kriminaalmenetluses tõendina.

3. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et tagada artiklites 2–6 nimetatud süütegudega seotud kriminaalmenetluses järgmine:

a) kohtunik võib nõuda ärakuulamist kinnisel kohtuistungil;

b) kohtus mitteviibivat lapsohvrit võib ära kuulata, kasutades selleks eelkõige asjakohast sidetehnoloogiat.

Artikkel 16 Riskihindamine

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2–6 nimetatud süütegudes süüdimõistetud isikute puhul hinnatakse nende ohtlikkust ja artiklites 2–6 nimetatud süütegude kordumise riski eemärgiga

a) tuvastada asjakohased sekkumisprogrammid või -meetmed ning

b) määrata kindlaks vajadus ajutiselt või alaliselt tõkestada õigusrikkuja tegevust, mis eeldab korrapäraseid kontakte lastega.

2. Lõikes 1 osutatud hinnang vaadatakse korrapäraselt läbi, et võtta arvesse asjaolude muutust, mis mõjutab ohtlikkust ja riske.

Artikkel 17 Sekkumisprogrammid või -meetmed

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et tagada võimalus osaleda tõhusates sekkumisprogrammides või –meetmetes, mille eesmärk on vältida ja minimeerida laste vastu suunatud seksuaalse iseloomuga süütegude kordumise riski. Sellistes programmides või meetmetes on vastavalt riiklikus õiguses sätestatud tingimustele võimalik osaleda nii vanglas kui ka väljaspool vanglat kogu kriminaalmenetluse jooksul.

Selliseid sekkumisprogramme või -meetmeid kohandatakse vastavalt seksuaalse iseloomuga süütegusid toimepanevate laste konkreetsetele arenguvajadustele, sealhulgas lapsed, kes ei ole kriminaalvastutusele võtmise eas.

2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 2–6 nimetatud süütegudes süüdimõistetud isikud, kelle puhul on olemas korduvsüüteo risk:

a) võivad osaleda lõigetes 1 ja 2 osutatud programmides või meetmetes või neile pakutakse sellist osalemisvõimalust;

b) saavad võimaluse osaleda eriprogrammides või –meetmetes, mis on ohtlikkuse ja artiklites 2–6 nimetatud süütegude kordumise riski seisukohalt asjakohased;

c) on täiesti teadlikud põhjustest, miks pakutakse võimalust osaleda programmides või meetmetes;

d) annavad nõusoleku osaleda eriprogrammis või -meetmes, olles asjaoludest täiesti teadlik;

e) võivad keelduda ja saada teavet keeldumisega kaasnevate võimalike tagajärgede kohta.

3. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et isikutel, kelle suhtes on algatatud mõnes artiklites 2–6 nimetatud süüteos kriminaalmenetlus, võib olla võimalik osaleda lõigetes 1 ja 2 osutatud programmides või meetmetes tingimustel, mis ei kahjusta ega ole vastuolus kaitseõiguse ega õiglase ja erapooletu kohtumõistmise nõudega, võttes eelkõige nõuetekohaselt arvesse süütuse presumptsiooni põhimõtet reguleerivaid eeskirju.

4. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et isikutel, kes usuvad, et nad võivad toime panna mõne artiklites 2–6 nimetatud süüteo, võib olla vajaduse korral võimalus osaleda tõhusates sekkumisprogrammides või -meetmetes, mis on loodud süütegude toimepanemise riski hindamiseks ja vältimiseks.

Artikkel 18 Lapspornot sisaldavatele veebisaitidele juurdepääsu tõkestamine

Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et pädev õigus- või politseiasutus, tagades piisavad kaitsemeetmed, saaks nõuda Interneti-kasutajate juurdepääsu tõkestamist veebisaitidele, mis sisaldavad lapspornot või mille kaudu seda levitatakse, või seda ise tõkestada, eelkõige tagades, et tõkestamine piirdub ainult vajalikuga, et kasutajaid on teavitatud tõkestamise põhjustest ning et sisupakkujaid on teavitatud tõkestamise vaidlustamise võimalusest.

Artikkel 19 Territoriaalne kohaldamisala

Käesolevat raamotsust kohaldatakse Gibraltari suhtes.

Artikkel 20 Raamotsuse 2004/68/JSK kehtetuks tunnistamine

Raamotsus 2004/68/JSK tunnistatakse kehtetuks.

Artikkel 21 Rakendamine

1. Liikmesriigid võtavad käesoleva raamotsuse järgimiseks vajalikud meetmed hiljemalt [KAHE AASTA JOOKSUL ALATES KÄESOLEVA RAAMOTSUSE VASTUVÕTMISEST].

2. Liikmesriigid edastavad [KAHE AASTA JOOKSUL ALATES KÄESOLEVA RAAMOTSUSE VASTUVÕTMISEST] nõukogu peasekretariaadile ja komisjonile nende sätete teksti, millega võetakse riiklikku õigusse üle käesolevast raamotsusest tulenevad kohustused. Nõukogu hindab [NELJA AASTA JOOKSUL ALATES KÄESOLEVA RAAMOTSUSE VASTUVÕTMISEST] seda teavet kajastava aruande ja komisjoni kirjaliku aruande alusel, mil määral liikmesriigid käesolevat raamotsust järgivad, ja kaalub muudatuste vajadust.

Artikkel 22 Jõustumine

Käesolev raamotsus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Brüssel, […]

Nõukogu nimel

eesistuja

[1] Nõukogu raamotsuse ettepanek kohtualluvuskonfliktide ennetamise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses, esitatud 20. jaanuaril 2009. aastal Tšehhi, Poola, Sloveenia, Slovakkia ja Rootsi poolt, nõukogu dokument nr 5208/09.

[2] Nõukogu otsus, 29. mai 2000, lapsporno vastase võitluse kohta Internetis (EÜT L 138, 9.6.2000, lk 1).

[3] ELT C , , lk .

[4] ELT L 13, 20.1.2004, lk 14.

[5] ELT L 300, 11.11.2008, lk 42.

[6] Vastu võetud 26.–27. veebruari 2009. aasta justiits- ja siseküsimuste nõukogus. Lõplik versioon avaldamata.

[7] ELT L 82, 22.03.2001, lk 1.