25.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 76/69

A.

arvestades, et ELi ja NATO aluseks on ühised väärtused, milleks on vabadus, demokraatia, inimõigused ja õigusriik, ning kogu oma olemasolu vältel on nad aidanud vältida sõdu Euroopa territooriumil; arvestades, et pärast Ameerika Ühendriikide uue presidendi valimist valitseb mõlemal pool Atlandi ookeani kasvav üksmeel tuumarelvade järjest väheneva kasulikkuse suhtes praeguste ohtude ees, ning on hakatud tajuma, et tuumarelvade hulka tuleks kiiremas korras vähendada, võttes arvesse tuumarelva leviku tõkestamise lepingu artikli 6 kohaselt võetud kohustusi;

B.

arvestades, et ÜRO põhikirja kohaselt lasub üldine vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku eest ÜRO Julgeolekunõukogul; arvestades, et põhikiri on NATO asutamise õiguslik alus; arvestades, et Põhja-Atlandi lepingule allakirjutamisega kinnitasid NATO liikmesriigid oma usku põhikirja eesmärkidesse ja põhimõtetesse ning võtsid kohustuse hoiduda oma välissuhetes ähvardustest või jõu kasutamisest mis tahes viisil, mis on vastuolus ÜRO eesmärkidega;

C.

arvestades, et ELi liikmesriigid tunnustavad ÜRO süsteemi kui rahvusvaheliste suhete aluseks olevat raamistikku; arvestades, et nad pühenduvad jätkuvalt vastavalt ÜRO põhikirja põhimõtetele, Helsingi lõppakti põhimõtetele ja Pariisi harta eesmärkidele rahu säilitamisele ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisele ning demokraatia ja õigusriigi arendamisele ja tugevdamisele ning inimõiguste ja põhivabaduste austamisele; arvestades, et ELi liikmesriigid on esmatähtsa meetmena otsustanud ÜROd reformida ja tugevdada, eesmärgiga muuta see võimeliseks oma ülesandeid täitma ja tõhusalt tegutsema ülemaailmsetele probleemidele lahenduste pakkumisel ning peamistele ohtudele reageerimisel;

D.

arvestades, et NATO on Euroopa sõjalise julgeoleku tuum ning et ELil on piisavalt potentsiaali selle tegevust toetada, et Euroopa kaitsevõime tugevdamine ja koostöö süvendamine saaks tuua kasu mõlemale organisatsioonile;

E.

arvestades, et Euroopa julgeolekustruktuur hõlmab ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ning rahvusvahelisi õigusakte nagu Euroopa tavarelvastuse piiramise leping;

F.

arvestades, et NATO on demokraatlike riikide vaheline organisatsioon, milles kehtib põhimõte „tsiviilisikud teevad otsuseid, mida teostab sõjavägi”;

G.

arvestades, et 94 % ELi elanikkonnast on NATO liikmesriikide kodanikud, et 27st ELi liikmesriigist on 21 NATO liitlased, et NATO 26st liitlasest on 21 ELi liikmesriigid ning et ammune NATO liitlane Türgi on ELi kandidaatriik;

H.

arvestades, et 2007. ja 2008. aastal võttis Euroopa Ülemkogu vastu tähtsad otsused EJKP valdkonnas eesmärgiga parandada veelgi selle operatiivsust; arvestades, et pingsalt oodatud Lissaboni lepingu jõustumine toob kaasa olulised uuendused EJKP valdkonnas, muutes Euroopa koostöö selles valdkonnas sidusamaks ja tõhusamaks;

I.

arvestades, et EL ja NATO peavad oma koostööd parandama ning peaksid võimaldama mõlema organisatsiooni vahendite paremat maksimeerimist ja tagama institutsioonide tülitsemisele lõpu tegemisega tulemusliku koostöö;

J.

arvestades, et kuigi NATO on praegu arutelufoorum ja eeldatav valik ühisteks sõjalisteks operatsioonideks, mis hõlmavad Euroopa ja Ameerika liitlasi, lasub lõplik vastutus rahu ja julgeoleku eest ÜROl;

K.

arvestades, et EJKP missioonide jaoks ette nähtud relvajõud ja varustus on enam-vähem samad, mis on ette nähtud NATO operatsioonideks;

L.

arvestades, et NATO ei ole tervikuna seotud EJKP tegevusega; arvestades, et EL valib sellist tegevust alustades, kas kaasata NATO vahendid ja võimed või mitte, kasutades selleks nn Berliin Pluss kokkuleppeid;

M.

arvestades, et ELi ja NATO koostöö, mis jääb Berliin Pluss kokkulepete raamidesse, ei ole siiani rahuldavalt toiminud lahendamata probleemide tõttu seoses asjaoluga, et mõned riigid on küll NATO liikmed, kuid ei ole ELi liikmed;

N.

arvestades, et NATO ja EL peaksid väljaspool Berliin Pluss kokkuleppeid tagama tõhusa kriisiohje ja peaksid tegema paremini koostööd, et tuvastada parim võimalik lahendus näiteks Afganistani ja Kosovo kriisidele;

O.

arvestades, et mõlemad organisatsioonid peaksid veelgi parandama ELi ja NATO suhteid seeläbi, kui EL kaasaks Euroopas ELi mittekuuluvaid NATO liitlasi rohkem EJKPsse ja NATO kaasaks ELi liikmesriigid, mis ei ole NATOs, edaspidi ELi–NATO läbirääkimistesse; arvestades, et ELi ja USA suhteid tuleks tugevdada;

P.

arvestades, et NATO ja ELi laienemisprotsessid peaksid vaatamata nende erinevusele olema vastastikku tugevdavad, et tagada Euroopa mandril stabiilsus ja jõukus;

Q.

arvestades, et ELi ja NATO suhete oluline osa on toetada riikide püüet arendada ja eraldada oma sõjalisi võimeid kriisiohjeks vastastikku tugevdaval viisil, mis omalt poolt toetab esmatähtsat ülesannet tagada liikmesriikide territoriaalkaitse ja julgeolekuhuvid;

R.

arvestades, et ELi ja NATO vahelist sünergiat teatavate sõjaliste võimete osas saaks parandada ühiste katseprojektide abil;

S.

arvestades, et Euroopa kollektiivkaitse põhineb tava- ja tuumavägede kombinatsioonil, mida oleks tulnud põhjalikumalt muutuva julgeolekuolukorraga kohandada;

T.

arvestades, et EL ja NATO tegelevad mõlemad praegu oma vastavate julgeolekustrateegiate ümberhindamisega (Euroopa julgeolekustrateegia ja NATO julgeolekudeklaratsioon);

U.

arvestades, et Lissaboni lepinguga antakse kõigi liikmesriikide tsiviil- ja sõjaline võimsus EJKP käsutusse, kehtestatakse pidev struktureeritud kaitsekoostöö riikide juhtrühma vahel, kohustatakse riike oma sõjalist võimsust järk-järgult parandama, laiendatakse Euroopa Kaitseagentuuri rolli, kohustatakse riike tulema appi teistele rünnaku ohvriks langenud riikidele (ilma, et see piiraks teatavate riikide neutraalsust või NATO liikmelisust), uuendatakse ELi eesmärke (Petersbergi ülesanded) hõlmamaks terrorismivastast võitlust, ning lõpetuseks nõutakse vastastikust solidaarsust terrorirünnaku või loodusõnnetuse korral,

1.

toonitab, et kogu Euroopa Liidu poliitika peab olema täielikus vastavuses rahvusvahelise õigusega;

2.

rõhutab, et Euroopa Liidu olemasolu eesmärk on tõhusa mitmepoolsuse ning ÜRO põhikirja sätete ja mõtte järgimise kaudu rahu tagamine oma piiride ulatuses ja kaugemal; märgib, et tulemuslik julgeolekustrateegia toetab demokraatiat ja põhiõiguste kaitset; märgib seevastu, et ebaefektiivne julgeolekustrateegia toob endaga kaasa tarbetuid inimkannatusi; on arvamusel, et ELi võime rahu kehtestada sõltub õige julgeolekustrateegia või julgeolekupoliitika väljatöötamisest, sealhulgas iseseisva tegutsemise võimest ning tõhusatest ja täiendavatest suhetest NATOga;

3.

kutsub seega ELi üles jätkama missioonide lähetamist ning edendama samal ajal EJKP suuremat jätkusuutlikkust, et ennetada konflikte, edendada stabiilsust ja leevendada olukorda seal, kus on vaja, lähtudes konsensusest ELi liikmesriikide vahel või struktureeritud koostöö raamistikus; usub, et EL ja NATO peaksid jätkama laiahaardelise kriisiohjamise lähenemisviisi väljatöötamist;

4.

tunnistab, et 27 või enama liikmesriigiga liiduga kaasnev huvide mitmekesisus – ehk ELi mosaiiklik ülesehitus – annab ELile erakordse loomuse ja võimaluse sekkuda, vahendada ja anda abi maailma erinevates paikades; nõuab, et ELi olemasolevaid kriisiohjamise vahendeid arendataks edasi, ning loodab, et ELi liikmesriikide olemasolev sõjaline võime muutub integreeritumaks, kulutõhusamaks ja sõjaliselt tõhusamaks, kuna vaid siis suudab liit koguda piisavad jõud, et kasutada ära oma erakordseid ressursse konfliktiennetusel ja konfliktide lahendamisel ning täiendada oma laiaulatuslikke tsiviilkriiside ohjamise mehhanisme;

5.

toetab tugevalt suuremat solidaarsust ELi liikmesriikide hulgas ühiste julgeoleku- ja kaitsestrateegiate väljatöötamisel;

6.

on veendunud, et tugev ja elujõuline Euro-Atlandi partnerlus tagab kõige paremini kogu Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse ning demokraatia, inimõiguste, õigusriigi ja hea haldustava põhimõtete austamise;

7.

on veendunud, et demokraatlikud vabadused ja õigusriigi põhimõte on lahendus inimeste püüdlustele üle kogu maailma; on arvamusel, et mitte ühtegi riiki või rahvast ei tohi sellisest võimalusest ilma jätta, sest igal inimesel on õigus elada demokraatlikus õigusriigi põhimõtete kohaselt juhitavas riigis;

8.

tunneb heameelt Euroopa julgeolekustrateegia ajakohastamise üle osana Euroopa Liidu kohustusest määratleda ja kaitsta Euroopa julgeolekuhuve ning tugevdada tõhusat mitmepoolsust, andes seega liidule strateegia 21. sajandi ohtudega tegelemiseks; märgib, et Euroopa Liidu ja NATO tõeline, laiahaardeline ja demokraatlik konsensus on selle strateegia rakendamise keskne osa ning põhineb julgeolekukonsensusel ELi ja USA vahel, milles kajastuvad nende ühised väärtused, eesmärgid ja prioriteedid, nimelt inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse esmatähtsus;

9.

rõhutab, et see on veelgi olulisem seoses hiljutiste sündmustega Kaukaasias, uute arengutega Euroopas suhtumises NATOsse, USA vahetuva valitsuse ja algava NATO strateegilise kontseptsiooni läbivaatusega;

10.

nõuab tungivalt, et ELi ja NATO julgeolekustrateegiate samaaegne läbivaatamine ei oleks mitte ainult üksteist täiendav, vaid ka üksteisele lähenev, nii et mõlemad arvestavad üksteise potentsiaaliga piisavalt;

11.

on arvamusel, et nii NATO kui ka EL peaksid vastavalt ÜRO põhikirja sätetele ja mõttele oma pikaajaliseks ja ühiseks eesmärgiks kinnitama kohustuse ehitada turvalisem maailm nii oma liikmesriikide elanikele kui ka teistele, ning nad peaksid samuti aktiivselt ennetama massilisi hirmutegusid ja piirkondlikke konflikte, mis endiselt põhjustavad palju inimkannatusi, ja nendele reageerima;

12.

nõuab, et kõik demokraatiad peaksid ÜRO juhtimise all ühiselt pingutama stabiilsuse ja rahu tagamisel;

13.

tunnistab, et julgeolek ja areng on vastastikku sõltuvad ning et puudub selge sündmuste järjekord säästva arengu saavutamiseks konfliktipiirkondades; juhib tähelepanu asjaolule, et tegelikkuses kasutatakse kõiki vahendeid paralleelselt; kutsub seega komisjoni üles uurima põhjalikumalt sõjalise sekkumise ja tsiviilsekkumise järjekorda seadmise tähtsust konfliktipiirkondades ning integreerima tulemused oma julgeoleku- ja arengupoliitikasse;

14.

tunnistab NATO tähtsat rolli Euroopa julgeolekustruktuuris nii minevikus kui ka tänapäeval; märgib, et enamiku ELi liikmesriikide puhul, kes on ka NATO liitlased, on NATO endiselt nende kollektiivkaitse alus, ning et Euroopa kui terviku julgeolekule on Atlandi-ülese liidu säilitamine vaatamata liikmesriikide vastuvõetud isiklikele seisukohtadele jätkuvalt kasuks; on seega arvamusel, et ELi tulevane kollektiivkaitse peaks võimalikult suures ulatuses olema korraldatud koostöös NATOga; on arvamusel, et USA ja EL peavad oma kahepoolseid suhteid tihendama ja laiendama neid rahu ja julgeolekut puudutavatele küsimustele;

15.

märgib, et kaasaegse maailma julgeolekuohtusid iseloomustavad järjest enam sellised nähtused nagu rahvusvaheline terrorism, massihävitusrelvade levik, mittetoimiva riigivõimuga riigid, keerulised konfliktid, organiseeritud kuritegevus, küberohud, keskkonna hävimine ja sellega seotud julgeolekuohud, loodus- ja muud õnnetused ning et need nõuavad veelgi tihedamat partnerlust ja keskendumist ELi ja NATO põhivõimete tugevdamisele ning tihedamat koordineerimist kavandamise, tehnoloogia, varustuse ja väljaõppe valdkonnas;

16.

rõhutab EJKP järjest kasvavat tähtsust, sest see aitab suurendada ELi võimet seista vastu 21. sajandi julgeolekuohtudele, eelkõige seoses tsiviil-sõjaliste ühisoperatsioonide ja kriisiohje meetmetega, mis ulatuvad luurel põhinevast kriisiennetustegevusest kuni julgeolekusektori reformi, politsei- ja kohtureformi ja sõjaliste operatsioonideni;

17.

on arvamusel, et EL ja NATO võiksid teineteist tugevdada sellega, et välditakse konkurentsi ja arendatakse laiemat koostööd kriisiohjamisoperatsioonide alal, mis põhineks ülesannete praktilisel jaotusel; on arvamusel, et otsus selle kohta, milline organisatsioon peaks väed saatma, peaks põhinema mõlema organisatsiooni väljendatud poliitilisel tahtel, operatiivvajadustel ja poliitilisel legitiimsusel kohapeal, samuti organisatsioonide võimel saavutada rahu ja stabiilsus; märgib, et koostöö uue Euroopa julgeolekustrateegia ning uue NATO strateegilise kontseptsiooni laiendamisel on kõnealuse eesmärgi saavutamiseks keskse tähtsusega;

18.

on arvamusel, et EL peab välja arendama omaenda julgeoleku- ja kaitsevõime, mis võimaldab paremat koormuse jaotamist Euroopa-väliste liitlastega ning asjakohast vastust nendele julgeolekuprobleemidele ja ohtudele, mis puudutavad ainult ELi liikmesriike;

19.

kutsub ELi üles arendama oma julgeolekustrateegia vahendeid, mille hulka kuuluvad vahendid alates diplomaatilisest kriiside ennetamisest ning majandus- ja arenguabist kuni tsiviilvõimeteni stabiliseerimise ja ülesehituse valdkonnas, samuti sõjalised vahendid; on lisaks seisukohal, et ELi naabruses tuleks strateegiliselt ära kasutada nn pehme jõu vahendeid;

20.

märgib, et Berliin Pluss kokkuleppeid, mis võimaldavad ELil kaasata NATO vahendeid ja võimeid, tuleb parendada, et kahel organisatsioonil oleks võimalik sekkuda praegustesse erinevate ülesannetega tsiviil-sõjalist valmidust nõudvatesse kriisidesse ja neid tõhusalt leevendada; peab seega vajalikuks arendada edasi NATO ja ELi suhteid, luues püsivad koostööstruktuurid, austades samas mõlema organisatsiooni sõltumatust ja iseseisvust ning võimaldades kõikide niisuguste NATO liikmete ning ELi liikmesriikide osaluse, kes soovivad olla kaasatud;

21.

kutsub Türgit üles lõpetama ELi ja NATO vahelise koostöö takistamist;

22.

kutsub ELi üles hindama Euroopa julgeolekut ja kaitset käsitleva valge raamatu väljatöötamise käigus ühtlasi Euroopa välisoperatsioonide sidusust, eriti seoses koostööga muude rahvusvaheliste partneritega kriisipiirkondades;

23.

väljendab suurt heameelt Prantsusmaa algatuse üle naasta ametlikult NATO sõjaliste struktuuride juurde ja Prantsusmaa eesistumise pingutuste üle Euroopa Liidu Nõukogus lähendada ELi ja NATOt veelgi, et vastata uutele julgeolekuprobleemidele; väljendab heameelt Prantsusmaa eesistumise jõupingutuste üle, mis on suunatud konkreetsete algatuste vastuvõtmiseks, et ühendada Euroopa kaitsevõime; tervitab samuti USA uut positiivset lähenemisviisi ELi kaitsevõime ühendamise osas;

24.

nõuab tungivalt, et mõlema organisatsiooni liikmesriigid oleksid ELi ja NATO partnerluse rakendamisel paindlikumad, tulemustele suunatumad ja pragmaatilisemad; toetab seega Prantsusmaa valitsuse ettepanekut korrapäraste kontaktide loomiseks NATO ja Euroopa Liidu Nõukogu peasekretäride vahel eelkõige selleks, et vältida segadust, kui EL ja NATO teevad koostööd samal sõjatandril erinevatel missioonidel ühise eesmärgi nimel, näiteks Kosovos ja Afganistanis;

25.

rõhutab, et EL on tänu oma olemasolevate vahendite, nagu tsiviiloperatsioonid, sanktsioonid, humanitaarabi, arengu- ja kaubanduspoliitika ning poliitiline dialoog, erilisele kombinatsioonile NATO jaoks väga oluline partner; kutsub seega ELi ja NATOt üles kahekordistama Lissaboni lepingu ratifitseerimise ootuses oma jõupingutusi integreeritud koostööle raamistiku loomisel;

26.

tunnistab, et luureteabe parem jagamine NATO liitlaste ja ELi partnerite vahel on ülioluline;

27.

märgib, et ELi kodanikud toetavad missioone, mille eesmärk on inimkannatuste leevendamine konfliktipiirkondades; märgib, et kodanikke ei ole ELi ja NATO missioonide ja nende eesmärkide osas piisavalt teavitatud; kutsub seega ELi ja NATOt üles andma elanikele rohkem teavet oma missioonide kohta ning rolli kohta, mida need missioonid julgeoleku ja stabiilsuse loomisel kogu maailmas etendavad;

28.

märgib, et oma koostöö tugevdamiseks peaksid nii NATO kui Euroopa Liit keskenduma oma põhivõimete tugevdamisele, vastastikuse ühilduvuse parandamisele ning oma doktriinide, kavandamise, tehnoloogiate, varustuse ja koolitusmeetodite kooskõlastamisele;

29.

toetab ELi operatsioonide alalise peakorteri loomist, mis tegutseks komisjoni asepresidendi/ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja alluvuses ning kelle ülesannete ühe osa moodustaks EJKP sõjaliste operatsioonide kavandamine ja läbiviimine;

30.

rõhutab, et ELi operatsioonide kogemus näitab, et püsiv planeerimine ja ELi operatsioonide käsutamisvõime suurendaks ELi operatsioonide tõhusust ja usaldusväärsust; tuletab meelde, et võttes arvesse ELi tsiviil-sõjalist raskuspunkti, ei dubleeriks nimetatud struktuur midagi, mis on mujal juba olemas; tuletab meelde veel seda, et NATO peakorteri peamine ülesanne on sõjaline planeerimine, kuid ELil on kogemus tsiviil-, sõjaliste ning tsiviil-sõjaliste ühendoperatsioonide planeerimisel ja läbiviimisel, mida ükski teine ülemaailmse tasandi partner praegu edukalt teostada ei suuda;

31.

rõhutab, et ELi operatsioonide peakorter peaks täiendama olemasolevaid NATO väejuhatuse struktuure ega õõnestaks NATO Atlandi-ülest usaldusväärsust;

32.

teeb ettepaneku, et iga ELi liikmesriik, mis on NATO liitlane, piiritleks kokkuleppel NATOga need väed, mida saab saata ainult ELi operatsioonidele, vältides sellega niisuguse saatmise blokeerimist NATO liikmete poolt, kes ei ole ELi liikmesriigid; on arvamusel, et nende vägede kasutamisel tuleks vältida dubleerimist;

33.

on arvamusel, et samade riiklike inim- ja võimeressursside kasutamine on ELi ja NATO ühine probleem; kutsub ELi ja NATOt üles tagama, et nimetatud piiratud ressursse kasutatakse kõige asjakohasemate võimete jaoks, et seista vastu tänapäeva probleemidele, vältides töö dubleerimist ja edendades sidusust; on arvamusel, et strateegiline õhusild, mis on konkreetne näide suhteliselt harva ja kalli operatiivvarustuse kohta, peaks pakkuma võimaluse ELi ja NATO liikmesriikide koostööks; kutsub ELi liikmesriike ühendama, jagama ja ühiselt arendama sõjalist võimsust raiskamise vältimiseks, mastaabisäästu tekitamiseks ning Euroopa kaitse tehnilise ja tööstusliku aluse tugevdamiseks;

34.

on arvamusel, et lisaks vajadusele kasutada palju tõhusamalt sõjalisi ressursse on Euroopa julgeoleku huvides oluline ELi liikmesriikide kaitseinvesteeringuid paremini ja tõhusamalt kooskõlastada, et saavutada parem koostoime; nõuab ühiselt kantavate kulutuste osakaalu olulist suurendamist iga NATO ja ELi sõjalise operatsiooni puhul; märgib, et ühelt poolt NATO Euroopa liikmete ja teiselt poolt USA kaitsekulutused erinevad suurelt nii ulatuses kui ka tõhususes; kutsub ELi üles maailmas oma kohustusi õiglasemalt kandma; kutsub samuti USAd üles näitama suuremat valmisolekut konsulteerida oma Euroopa liitlastega rahu ja julgeolekut puudutavates küsimustes;

35.

tunnustab Lissaboni lepinguga tugevdatud Euroopa Kaitseagentuuri olulist võimalikku panust kulutõhusasse varustamisse ja relvastuse paremasse koostalitlusvõimesse;

36.

nõuab, et kõik ELi liikmesriigid oleksid eranditult kohal ELi–NATO ühistel kohtumistel; rõhutab, et väärtuste ja julgeolekukorralduse ühtsus on oluline tegur Euroopa rahu, stabiilsuse ja jõukuse tagamisel;

37.

teeb ettepaneku, et need NATO liitlased, kes on ELi kandidaatriigid, peaksid olema tihedamalt kaasatud EJKP ja Euroopa Kaitseagentuuri töösse;

38.

märgib, et on oluline tegeleda probleemiga, mis seisneb ELi mittekuuluvate NATO liikmete ja NATOsse mittekuuluvate ELi liikmete vahelises ühtesobivuses, ja see lahendada, nii et see ei kahjustaks ELi ja NATO koostöö toimimist;

39.

mõistab hukka eelkõige asjaolu, et Türgi ja Küprose konflikt takistab endiselt tugevalt ELi ja NATO koostöö arengut, arvestades, et ühest küljest keeldub Türgi lubamast Küprosel osaleda EJKP missioonidel, mis hõlmavad NATO teavet ja vahendeid, ning et teisest küljest keeldub Küpros vastuseks lubamast Türgil osaleda EJKP üldises arendamises ulatuses, mis vastaks Türgi sõjalisele kaalule ja strateegilisele tähtsusele Euroopa ja Atlandi-ülese liidu jaoks;

40.

julgustab Küprost kui ELi liikmesriiki vaatama läbi oma poliitilise seisukoha „partnerlus rahu nimel” liikmesuse suhtes ning kutsub NATO liikmesriike hoiduma oma vetoõiguse kasutamisest ELi liikmesriikide takistamisel NATO liikmeks saamisel;

41.

väljendab heameelt asjaolu üle, et NATO Bukaresti tippkohtumisel tunnustasid liitlased tugevama ja suutlikuma Euroopa panust, ning et NATO on jätkuvalt avatud edasisele laienemisele; märgib, et Euroopa naabruspoliitika idapoolsete riikide jaoks ning nende demokraatliku arengu ja õigusriigi põhimõtete arendamise seisukohast on Euroopa perspektiivi ja seega idasuunalise partnerluse projekti poliitika ülimalt oluline;

42.

on seisukohal, et mis puutub NATO edasisse laienemisse, tuleks hinnata iga juhtumit eraldi; oleks sellele vaatamata Euroopa julgeolekuhuvide nimel vastu organisatsiooni laienemisele mis tahes riigi liitumise näol, mille puhul rahvas ei toeta liikmesust või millel on tõsiseid lahendamata territoriaalvaidlusi oma naabritega;

43.

märgib, et paljude ELi naabrite jaoks on NATO ja ELi liikmesus realistlik ja sobiv eesmärk, isegi kui see saab teoks pikas perspektiivis;

44.

peab vajalikuks, et EL ja NATO jätkaksid Venemaaga realistlikku ja avameelset dialoogi, mis hõlmaks inimõigusi ning õigusriiki, piirkondlikku julgeolekut, energiat, raketitõrjet, massihävitusrelvade leviku tõkestamist ning relvajõudude ja kosmosepoliitika piiramist; on arvamusel, et kui Venemaast saab tõeline demokraatia, mis ei kasuta sõjalisi ähvardusi poliitilise survestamise vahendina oma naabrite vastu, võib Venemaa ja ELi vahelise koostöö ulatus saavutada enneolematu taseme, kaasa arvatud võimalus, et Venemaa ühineb kõigi Euro-Atlandi struktuuridega;

45.

ootab huviga võimalusi, mida NATO 60. aastapäeva peatselt toimuv tippkohtumine Strasbourgis ja Kehlis NATO uuendamiseks ja selle suhete tugevdamiseks Euroopa Liiduga pakub;

46.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide ja NATO riikide parlamentidele, NATO Parlamentaarsele Assambleele ning ÜRO, NATO, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ja Euroopa Nõukogu peasekretäridele.