52009DC0383

ET

Brüssel 24.7.2009

KOM(2009) 383 lõplik

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1931/2006 (millega kehtestatakse maismaal liikmesriikide välispiiril toimuva kohaliku piiriliikluse eeskirjad ning muudetakse Schengeni konventsiooni sätteid) kehtestatud kohaliku piiriliikluse korra rakendamise ja toimimise kohta

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1931/2006 (millega kehtestatakse maismaal liikmesriikide välispiiril toimuva kohaliku piiriliikluse eeskirjad ning muudetakse Schengeni konventsiooni sätteid) kehtestatud kohaliku piiriliikluse korra rakendamise ja toimimise kohta

1. Sissejuhatus

Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 20. detsembril 2006 vastu määruse (EÜ) nr 1931/2006, millega kehtestatakse maismaal liikmesriikide välispiiril toimuva kohaliku piiriliikluse eeskirjad ning muudetakse Schengeni konventsiooni sätteid (edaspidi „kohaliku piiriliikluse määrus”) [1]. Nimetatud määrus lubab liikmesriikidel teha piiriala elanikele erandi Schengeni piirieeskirjades [2] piirikontrolli suhtes sätestatud üldtingimustest, et vältida kaubanduse, sotsiaalse ja kultuurilise läbikäimise ning piirkondliku koostöö tõkestamist. Kohaliku piiriliikluse korra rakendamisel võivad liikmesriigid sõlmida kahepoolseid lepinguid naaberriikidega naabrite erivajaduste rahuldamiseks, sest need vajadused on erinevad, sõltudes kohalikest, geograafilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest oludest. Need kahepoolsed lepingud peavad olema täielikus kooskõlas nõuetega, mis on sätestatud kohaliku piiriliikluse korra suhtes kohaliku piiriliikluse määruses. Viidatud nõuded ja eriti kohaliku piiriala määratlus on sätestatud nõukogus toimunud keeruliste läbirääkimiste tulemusena ning kujutavad endast täpset kompromissi piiriala elanike piiriületusvajaduste rahuldamise ja kogu Schengeni ala turvanõuete vahel.

Kohaliku piiriliikluse määruse artikli 13 sätete kohaselt peavad liikmesriigid enne kahepoolsete lepingute sõlmimist kohaliku piiriliikluse kohta konsulteerima komisjoniga, et kontrollida lepingu kokkusobivust määrusega. Kui komisjon leiab, et leping on kokkusobimatu, teavitab ta sellest asjaomast liikmesriiki. Liikmesriik peab astuma vajalikud sammud, et muuta lepingukavandit mõistliku aja jooksul nii, et oleksid kõrvaldatud kõik avastatud mittevastavused. Samad liikmesriikide ja komisjoni vahelise konsulteerimise nõuded kehtivad kahepoolsete lepingute suhtes, mis on sõlmitud enne kohaliku piiriliikluse määruse jõustumist ja tuleb viia vastavusse nimetatud määrusega.

Väärib rõhutamist, et kui konkreetses valdkonnas on vastu võetud õigusakt, omandab ühendus õigusaktiga hõlmatud valdkonnas välise ainupädevuse. Seega kaotavad liikmesriigid läbirääkimisõiguse lepingute sõlmimiseks kolmandate riikidega asjaomase õigusakti reguleerimisalas (ERTA kohtuotsuse alusel väljakujunenud praktika). Sellest põhimõttest on võimalik teha erandeid juhul, kui ühenduse õigusaktiga, millega välispädevus on saadud, antakse liikmesriigile selleks spetsiaalne volitus. Selline volitus toimib põhimõtteliselt ühendusele loovutatud õiguste edasidelegeerimisena ning seda tuleb tõlgendada kitsalt.

Kohaliku piiriliikluse määruse artikli 18 kohaselt on komisjon kohustatud esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule kaks aastat pärast määruse jõustumist kohaliku piiriliikluse korra rakendamist ja toimimist käsitleva aruande. Käesolev aruanne on koostatud nimetatud kohustuse täitmiseks.

2. Kohaliku piiriliikluse määruses sätestatud hõlbustavad meetmed

Kohaliku piiriliikluse määruses on sätestatud mitmed meetmed, mis hõlbustavad piiriala elanike piiriületust võrreldes välispiiride ületamisel kohaldatavate Schengeni piirieeskirjades määratletud tavamenetluste ja kontrollimisega. Nimetatud hõlbustavate meetmete hulka kuuluvad:

– Erandite tegemine Schengeni piirieeskirjades sätestatud sisenemistingimustest, kaasa arvatud viisanõudest.

Kohaliku piiriliikluse loa omanikud on vabastatud i) viisakohustusest (kui selline kohustus eksisteerib) ja ii) vajadusest omada piisavaid elatusvahendeid nii külastuse kavandatava kestuse ajaks kui ka naasmiseks. Piiriületuspunktis ei pruugita nõuda sisenemise eesmärki tõendavaid dokumente.

– luba viibida riigis järjest 90 päeva.

Kohaliku piiriliikluse loa omanikud võivad viibida asjaomase naaberriigi territooriumil ilma igasuguste ajapiiranguteta, peale selle, et iga katkematu kohalviibimine ei tohi olla pikem kui 90 päeva. See on erand Schengeni piirieeskirjade standardreeglist, mis lubab lühiajaliselt riigis viibida maksimaalselt 90 päeva 180 päeva jooksul.

– Kohaliku piiriliikluse lube võib väljastada tasuta.

– Lube võib väljastada kehtivusajaga 1–5 aastat.

– Kohaliku piiriliikluse jaoks võib luua spetsiaalsed piiriületuspunktid.

– Tavalistes piiripunktides võib reserveerida piirialade elanikele spetsiaalsed läbipääsukanalid.

– Isikuid, kes ületavad regulaarselt välispiiri maismaal ja keda piirivalvurid nende sagedase piiriületamise tõttu hästi tunnevad, võidakse kontrollida vaid pisteliselt.

– Kohaliku piiriliikluse loa omanikud on vabastatud passi tembeldamise kohustusest piiri ületamisel.

– Kohaliku piiriliikluse korra eeliste kasutamiseks peavad piiriala elanikud täitma mitu tingimust, sealhulgas:

· olema olnud kohaliku piiriala elanik vähemalt 1 aasta;

· omama kehtivat reisidokumenti;

· neil ei tohi olla Schengeni infosüsteemis (SIS) kehtestatud sissesõidukeeldu;

· nad peavad dokumentaalselt tõestama oma staatuse piiriala elanikuna ja sagedase piiriületamise põhjused;

· nad ei tohi olla isikud, kes ohustaks mis tahes liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist või rahvusvahelisi suhteid.

3. Konsulteerimine vastavalt kohaliku piiriliikluse määruse artiklile 13. Hetkeolukord.

Komisjon on alates 2007. aasta maist (kui esitati esimene konsulteerimistaotlus) osalenud konsultatsioonides paljude liikmesriikidega. Need konsultatsioonid hõlmavad teabe ja mitteametlike nõuannete vahetamist, liikmesriikide ja komisjoni ekspertide kohtumisi ning ametlikku kirjavahetust kahepoolsete lepingute kokkusobivuse kohta kohaliku piiriliikluse määrusega. Konsultatsioonide teemaks on olnud järgmised kahepoolsed lepingud:

· Ungari ja Ukraina

Ungari oli esimene liikmesriik, kes 2007. aasta mais saatis lepingukavandi konsulteerimiseks komisjonile. Komisjon teatas, et lepingukavandis esitatud piiriala määratlus ei ole kokkusobiv kohaliku piiriliikluse määrusega (kohalik piiriala ulatus üle 50 kilomeetri). Ungaril paluti kavandit parandada. Ungari teatas komisjonile, et leping jõustus 11. jaanuaril 2008. Pärast selle jõustumist saadeti komisjonile lepingu lõppversioon, ilma et sellesse oleks tehtud nõutud muudatused. Seetõttu jätkati komisjoniga peetavat arutelu lepingu üle. 2009. aasta jaanuaris teavitas Ungari komisjoni, et Ungari välisesindused Ukrainas on väljastanud lepingu rakendamise algusest 34 000 kohaliku piiriliikluse luba ning et piiriliiklus on kulgenud sujuvalt. Umbes 80 % loataotlejaist oli juba varem Ungari viisa. 2001. aasta rahvaloendusel põhineva teabe kohaselt, mille Ungari valitsus komisjonile esitas, koosneb ungarlaste vähemusrühm Ukrainas 156 600 inimesest, kellest suur osa eluneb Ungari ja Rumeeniaga piirnevas Taga-Karpaatia oblastis. Selle põhjus on Ungari piiride muutmine eelmisel sajandil. 84 % kõnealusest ungari vähemusrühmast elab kuni 20 kilomeetri kaugusel Ungari-Ukraina piirist, 95 % kuni 50 kilomeetri kaugusel. Asjaomastele isikutele on tutvustatud kohaliku piiriliikluse loa võimalusi ning nad kasutavad seda laialdaselt igapäevaelu lihtsustamiseks. Enamikul neist elab Ungaris pereliikmeid ning nad reisivad tihti Ungarisse väikeettevõtlusega tegelemiseks või kõrgharidust omandama. Registreeritud on vaid üks kohaliku piiriliikluse loa kuritarvitamise juhtum.

· Poola ja Ukraina

2008. aasta jaanuaris edastas Poola konsulteerimiseks kahepoolse lepingu esimese kavandi. Konsultatsioonide käigus ilmnes kaks kokkusobimatut seika: piiriala ulatus (50 kilomeetrit 30 asemel) ning reisi- ja tervisekindlustuse nõue kohaliku piiriliikluse korra eeliste kasutajatele. Poolal paluti muuta lepingu asjaomaseid osi enne selle jõustumist. 2009. aasta veebruaris teavitas Poola komisjoni lepingus tehtud muudatustest. Poola on muutnud piiriala suurust lepingus vastavalt komisjoni nõudmisele. Samal ajal ei muudetud lepingut reisi- ja tervisekindlustuse nõude suhtes. 2009. aasta märtsis kutsus komisjon Poola ametiasutusi üles muutma lepingu asjaomaseid osi. Leping jõustus 1. juulil 2009 ilma nõutud muudatuseta.

· Leedu ja Valgevene

2008. aasta jaanuaris saadeti komisjonile konsulteerimiseks Leedu ja Valgevene lepingu kavand. Komisjon leidis sellest määrusega kokkusobimatu reisi- ja tervisekindlustuse nõude (sarnaselt Poola ja Ukraina lepinguga). Leedul paluti lepingu seda osa muuta.

· Leedu ja Venemaa Föderatsioon

2009. aasta aprillis saadeti komisjonile konsulteerimiseks Leedu ja Venemaa Föderatsiooni lepingu kavand. Leedule soovitati ainult väiksemaid muudatusi lepingukavandi täielikuks kooskõlla viimiseks kohaliku piiriliikluse määrusega. Pärast teabevahetust lepingukavandi tulevase rakendamise praktiliste aspektide üle järeldas komisjon, et lepingukavand on täielikus kooskõlas kohaliku piiriliikluse määrusega, kui seda rakendatakse vastavalt Leedu ametiasutuste esitatud täiendavale teabele.

· Läti ja Venemaa Föderatsioon

2008. aasta jaanuaris saadeti konsulteerimiseks Läti ja Venemaa Föderatsiooni lepingu kavand. Seejärel paluti Lätil selgitada, kuidas Venemaa Föderatsioon väljastab viisade kujul kohalikke piiriliikluse lube. Läti esitas 2009. aasta juunis täiendatud kavandi, milles võeti kasutusele eriline kohaliku piiriliikluse luba, mis võtab arvesse viisaformaadi kohta väljendatud kõhklusi. Siiski nõutakse muudetud kavandis reisi- ja tervisekindlustuse olemasolu. Samuti koosneb piiriala Venemaa territooriumil haldusüksustest, mis jäävad kohaliku piiriala ulatusest välja. Lätil paluti neid punkte muuta.

· Slovakkia ja Ukraina

2008. aasta märtsis edastas Slovakkia komisjonile konsulteerimiseks kahepoolse lepingu esimese kavandi. Komisjon jõudis konsultatsiooni käigus seisukohale, et lepingukavand ei ole kohaliku piiriliikluse määrusega kokkusobiv, sest piiriala ulatus ületab määruses lubatut. Slovakkia muutis lepingut ning see jõustus 27. septembril 2008. 2008. aasta novembris saatsid Slovakkia ametiasutused komisjonile kohaliku piiriala kaardi. Ehkki kaardilt on selgesti näha, et kohalikku piiriala on muudetud, ei pruugi muudatustest, mida Slovakkia ametiasutused tegid lepingu lõplikus versioonis, komisjoni esialgse hinnangu kohaselt veel piisata kahepoolse lepingu piiriala ulatuse täielikku kooskõlla viimiseks kohaliku piiriliikluse määrusega. 2009. aasta juuniks oli väljastatud 466 kohaliku piiriliikluse luba; 54 taotlust lükati tagasi.

· Poola ja Valgevene

2008. aasta aprillis saadeti komisjonile konsulteerimiseks ka Poola ja Valgevene lepingu kavand. Et see leping oli peaaegu identne Poola ja Ukraina lepinguga, ilmnesid needsamad kaks kokkusobimatut seika: piiriala ulatus (50 kilomeetrit 30 asemel) ning reisi- ja tervisekindlustuse nõue kohaliku piiriliikluse korra eeliste kasutajatele. Ka kõnealusel juhul paluti Poolal muuta lepingu asjaomaseid osi. Poola saatis 2009. aasta aprilli lõpul muudetud lepingukavandi, milles on võetud arvesse märkused piiriala suuruse kohta, kuid säilitatud reisi- ja tervisekindlustuse nõue. 2009. aasta juuni lõpul paluti Poolal lepingut selles osas muuta.

· Bulgaaria ja Serbia

2008. aasta juulis edastati komisjonile Bulgaaria ja Serbia lepingu esimene kavand. Komisjon saatis Bulgaariale esimesed märkused mitme aspekti kohta, milleks olid eelkõige piiriala elanike määratlus ja ELi kodanike staatus piirialal, piiriala elanike sisenemistingimused, kohaliku piiriliikluse loa kehtivuse ulatus, turvaelemendid ja tehnilised nõuded.

· Bulgaaria ja endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia

2008. aasta juulis edastati komisjonile Bulgaaria ja endise Jugoslaavia Vabariigi Makedoonia lepingu esimene kavand. Komisjon saatis Bulgaariale esimesed märkused samade aspektide kohta nagu Bulgaaria ja Serbia lepingukavandi puhul.

· Rumeenia ja Ukraina

2008. aasta augustis edastati komisjonile Rumeenia ja Ukraina lepingu esimene kavand. Komisjon saatis Rumeeniale esimesed märkused mitme aspekti kohta, nagu Doonau jõe staatus kohaliku piiriliikluse korras, piiritsooni piirangud, võimalus kehtestada lubade väljastamise lõivud jne. Rumeenia esitas 2009. aasta märtsis muudetud lepingu, mille komisjon tunnistas kohaliku piiriliikluse määrusega kooskõlas olevaks.

Enne kohaliku piiriliikluse määruse jõustumist sõlmitud kahepoolsed lepingud

· Sloveenia ja Horvaatia

2007. aasta detsembris edastas Sloveenia komisjonile ametlikult alates 2001. aastast kehtinud Sloveenia ja Horvaatia kahepoolse piiriliikluse alase koostöö lepingu. Lepingu hindamise käigus märkis komisjon ära mitu kokkusobimatut seika. Nimelt kehtib leping vaid lepinguosaliste kodanike kohta, hõlmamata teisi ELi kodanikke ega isikuid, kes kasutavad inimeste vaba liikumise õigust ühenduses, lepingus ei kehtestata piirialal elamise minimaalset perioodi, lepingus puuduvad asjaomased turvasätted, lepingu kohaselt väljastatavate lubade kehtivusaeg ei ole piisav ja lubade väljastamise tingimused on segased, puudub selge sisenemiskeeld isikutele, kelle kohta on andmebaasides sellekohane märge. Samuti ei olnud võimalik selgesti määrata kohaliku piiriliikluse ala ulatust ja selle kokkusobivust kohaliku piiriliikluse määrusega. 2008. aasta märtsis paluti Sloveenial lepingut täiendada, et viia see kooskõlla kohaliku piiriliikluse määrusega. 2008. aasta novembri lõpus nõustus Sloveenia, et mitmed kõnealuse lepingu sätted vajavad tõepoolest kohandamist. Piiriala kohta selgitas Sloveenia, et see hõlmab piiriga külgnevat umbes 10 kilomeetri laiust riba. Olles analüüsinud Sloveenia esitatud kaarte, jõudis komisjon järeldusele, et kohalik piiriala paistab olevat kohaliku piiriliikluse määrusega kooskõlas.

Sloveenia teatas, et on võttis ühendust Horvaatiaga lepingu kohandamiseks 2007. aasta detsembri kohtumisel. Selget teavet vajaliku kohandamise ajakava kohta siiski ei antud. Seetõttu palus komisjon 2009. aasta aprillis Sloveenial esitada kohaliku piiriliikluse määrusega veel kooskõlla viimata aspektide (näiteks turvaelementide kasutuselevõtmine lubadel või kohaliku piiriliikluse loa saamise õiguse andmine ka teistele peale Sloveenia ja Horvaatia kodanike) muutmise ajakava.

4. Liikmesriikide kohaldatavad hõlbustavad meetmed

Liikmesriigid on erineval määral võtnud kohaliku piiriliikluse määruses sätestatud hõlbustavaid meetmeid. Ühegi konsulteerimiseks esitatud kahepoolse lepingu puhul ei ole kasutatud kõiki hõlbustavaid meetmeid. Enamik liikmesriike kohaldab rangemaid nõudeid, kui on sätestatud kohaliku piiriliikluse määruses. Alljärgnev kehtib nii jõustunud lepingute kui ka eelmises osas loetletud kavandite kohta.

· luba viibida riigis järjest 90 päeva

Kõigis lepingutes peale ühe sätestatakse täiendavaid piirialal viibimise aja piiranguid, s.o 90 päeva 180 päeva jooksul. Ühel juhul piiras asjaomane liikmesriik järjestikust riigis viibimise 30 päevale. Sellest hoolimata ei ole selge, kuidas need liikmesriigid viibimise pikkust tegelikult kontrollivad, kui arvestada, et passe piiriületamisel ei tembeldata.

· Nõue elada eelnevalt piirialal 1 aasta

Kõigis lepingutes on piirialal elamise minimaalne periood pikem kui kohaliku piiriliikluse määruses sätestatud üks aasta. Viies lepingus on minimaalseks piirialal elamise perioodiks sätestatud kolm aastat.

· Kohaliku piiriliikluse lubade väljastamine tasuta

Vaid ühes lepingus on sätestatud, et kohaliku piiriliikluse lube väljastatakse tasuta, nagu on lubatud kohaliku piiriliikluse määruses. Muudes lepingutes kõigub lubade väljastamistasu 20 ja 35 euro vahel.

· Võimalus väljastada kohaliku piiriliikluse lube kehtivusajaga kuni 5 aastat

Kõigis lepingutes peale ühe antakse võimalus väljastada lube kehtivusega kuni 5 aastat.

5. Kahepoolsete lepingute kavandite analüüsimisel ilmnenud raskused

Liikmesriikidega konsulteerimise käigus ilmnes kaks peamist küsimust seoses kohaliku piiriliikluse määruse tõlgendamisega:

· Kohaliku piiriala määratlus

Kohaliku piiriliikluse määruse artikli 3 lõikes 2 on sätestatud:

„piiriala” – ala, mis ei ulatu kaugemale kui 30 kilomeetrit piirist. Asjaomased riigid määratlevad artiklis 13 nimetatud omavahelistes kahepoolsetes lepingutes piirialadeks loetavad kohalikud haldusüksused. Kui osa sellisest haldusüksusest asub kaugemal kui 30 kilomeetrit piirist, kuid mitte kaugemal kui 50 kilomeetrit, loetakse seda piiriala osaks.

Mõningates lepingutes (nagu osutatud punktis 3) on kirjeldatud kohaliku piiriliikluse ala ulatuvana 50 kilomeetri kaugusele piirist (mitte 30 kilomeetri kaugusele, nagu nõutakse kohaliku piiriliikluse määruses). Asjaomased liikmesriigid väidavad, et kohaliku piiriliikluse määrus ei võimalda üheselt mõista, kas sõna „seda“ viitab valitud haldusüksusele või haldusüksuse osale, mis jääb 50 kilomeetri laiusele ribale. Kui see tähendab valitud haldusüksust, siis võib juhul, kui vähemalt osa sellest haldusüksusest jääb 30–50 kilomeetri kaugusele piirist, käsitleda kogu 50 kilomeetri laiust ala piiriala osana.

Komisjon sellist tõlgendust ei toeta. Esiteks on prantsuskeelses versioonis – "toute partie d'une de ces communes située à plus de 30 mais à moins de 50 kilomètres de la ligne frontalière est néanmoins considérée comme appartenant à la zone frontalière" – selgesti kirjas, et piirialana võib käsitleda vaid haldusüksuse osa, mis jääb kuni 50 kilomeetri kaugusele piirist.

Teiseks kui lugeda artikli 3 lõiget 2 tervikuna, ilmneb, et seadusandja kavatsus oli põhimõtteliselt piirata kohaliku piiriala ulatust 30 kilomeetriga piirist. Seetõttu peavad haldusüksused, kus kohaliku piiriliikluse korda rakendatakse, omama põhimõtteliselt kohalikku haldusstruktuuri kuni 30 kilomeetri kaugusel piirist, ja need ei tohi olla riigi tasandile järgnevad piirkondlikud struktuurid, nagu departemangud, provintsid või vojevoodkonnad, mis on (oma olemuselt) kaugelt suurema ulatusega kui 50 kilomeetrit ning võimaldaksid seega igal juhul katta täielikult 50 kilomeetri laiuse ala kogu piiri ulatuses. See oleks ilmselgelt kokkusobimatu Euroopa Parlamendis ja nõukogus saavutatud kompromissiga, mis piiras piiriala 30 kilomeetriga.

Viimase lausega lubatav erand – kohalike haldusüksuste piirist 30–50 kilomeetri kaugusel asuvate osade hõlmamine – on mõeldud selleks, et vältida olukordi, kus haldusüksus asub osaliselt piirialas ja osaliselt sellest väljas.

Järelikult on piiriala lubatud kohati laiendada, kui asjaomane haldusüksus paikneb 30 kilomeetri joonel ning asub seetõttu osaliselt 30 kilomeetri laiuses ribas piirist ja osaliselt 30–50 kilomeetri kaugusel piirist.

See reegel tähendab omakorda, et liikmesriik, kes soovib sõlmida kahepoolset lepingut, peab piirduma haldusüksustega, mis on vähemalt osaliselt 30 kilomeetri laiusel alal ja mis ei ulatu välja 50 kilomeetri laiusest alast, tagades nii, et kogu haldusüksuse saab määrata piirialaks.

Järelikult jäävad valikust automaatselt välja kõik haldusüksused, mis algavad piiril, kuid ulatuvad sellest kaugemale kui 50 kilomeetrit.

Lisaks on oluline märkida, et teatavate kolmandate riikide, s.o Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina suhtes kehtib veel üks õigusakt, mida tuleks kasutada ja kohaldada inimeste puhul, kellel on vajadus sageli piiri ületada ja kes elavad väljaspool kohaliku piiriliikluse ala. See õigusakt – viisarežiimi lihtsustamise leping – võimaldab anda teatava kategooria inimestele tasuta kuni viieaastase kehtivusega mitmekordseid viisasid.

· Reisi- ja tervisekindlustuse nõue

Teatavad liikmesriigid (nagu osutatud punktis 3) on lisanud sätte, mis nõuab kohaliku piiriliikluse loa omanikelt reisi- ja tervisekindlustuse olemasolu tõendamist piiri ületamisel. Asjaomased liikmesriigid väidavad, et seda kindlustust on vaja, et hoida ära piiriala meditsiiniasutustes (peamiselt haiglates) kohaliku piiriliikluse süsteemi kasutavatele kolmanda riigi kodanikele osutatavate meditsiiniteenustega seotud kulude võimalik suurenemine.

Kui Euroopa Liidu naaberriigi kodanikud vajavad erakorralist meditsiiniabi ja lahkuvad maksmata, võib see põhjustada piirialade finantskoormust (seda probleemi ei eksisteeri tavameditsiinis, sest neid teenuseid osutatakse ainult juhul, kui maksmine on tagatud tervisekindlustuse kaudu vm moel). Selle probleemi saaks aga lahendada muul viisil, näiteks asjaomaste riikide tervishoiuametite vahelise lepinguga, nagu see on korraldatud Ungari ja Ukraina vahel.

Reisi- ja tervisekindlustuse nõude kehtestamine kohaliku piiriliikluse loa väljastamiseks tekitab muret põhjusel, et kohaliku piiriliikluse määruse artiklis 13 lubatakse liikmesriikidel sõlmida kahepoolseid lepinguid. Seda võib üksnes tõlgendada loana sõlmida lepinguid, mis vastavad rangelt määruses lubatule. Ei artiklis 4 ega 9, mille eesmärk on hõlbustada reisimist, lihtsustades sisenemise ja kohaliku piiriliikluse lubade väljastamise tingimusi, ning selge sõnaga välistada vajadus tõendada elatusvahendite olemasolu, ei nimetata reisi- ja tervisekindlustuse nõudmise võimalust. Seega on sellise nõude kaasamine asjaomastesse kahepoolsetesse lepingutesse kohaliku piiriliikluse määrusega vastuolus. Peale selle on kohaliku piiriliikluse loa omanikud selge sõnaga vabastatud viisakohustusest ja ühistes konsulaarjuhistes on sätestatud, et selle kategooria kolmandate riikide kodanikele ei tohi kehtestada reisi- ja tervisekindlustuse kohustust.

6. Järeldused

Toetudes olemasolevale teabele ja eespool esitatud analüüsile, teeb komisjon järgmised järeldused:

· Määruse praegune tekst on intensiivsete institutsioonisiseste ja institutsioonidevaheliste läbirääkimiste tulemus, mis arvati loovat piirialal just sobiva tasakaalu inimestevaheliste kontaktide hõlbustamise ja kõrge julgeolekutaseme säilitamise vahel.

· Liikmesriike tuleks kutsuda üles kasutama piiriüleste kontaktide hõlbustamiseks täielikult ära ka muud olemasolevad õigusaktid. Näiteks Ukraina ja Venemaa Föderatsiooniga on sõlmitud viisarežiimi lihtsustamise lepingud, mis võimaldab isikuil, kel on vaja sageli reisida, saada kuni viieaastase kehtivusega mitmekordseid viisasid.

· Et tagada kahepoolsete kohaliku piiriliikluse lepingute täielik kokkusobivus kohaliku piiriliikluse määruses sätestatud nõuetega, on kehtestatud konsultatsioonide mehhanism. Konsultatsioonid liikmesriikidega on olnud suhteliselt intensiivsed. Ometi ei ole nende konsultatsioonide tulemused alati rahuldavad, sest mõned liikmesriigid unustavad selle menetluse viimase etapi, s.o kahepoolsetes lepingutes leiduvate kohaliku piiriliikluse määrusega kokkusobimatute sätete parandamise enne lepingule allakirjutamist.

· Pärast kohaliku piiriliikluse määruse vastuvõtmist on jõustunud vaid kolm kahepoolset kohaliku piiriliikluse lepingut: Ungari ja Ukraina vahel (11. jaanuaril 2008), Slovakkia ja Ukraina vahel (27. septembril 2008) ning Poola ja Ukraina vahel (1. juulil 2009). Selliste piiratud tõendite alusel on raske teha praktilisi järeldusi, eriti arvestades kohaliku piiriliikluse korra kasutavate inimeste koguarvu, ning otsustada, kas asjaomased hõlbustavad meetmed või tingimused on osutunud probleemseteks. Liikmesriikidelt ei ole siiski saadud teateid, et kohaliku piiriliikluse loa omanikud kuritarvitaksid lube tihti või et lepingud tekitaksid Schengeni alal teatavaid julgeolekuriske.

· Põhimõtteliselt on komisjon seisukohal, et käesoleva aruande raames on liiga vara kaaluda määruses nr 1931/2006 kahepoolsetele lepingutele kehtestatud nõuete muutmist.

– Reisi- ja tervisekindlustuse küsimuses on võimalik, et piirialale põhjustatakse finantskoormust, kui Euroopa Liidu naaberriigi kodanikud vajavad erakorralist meditsiiniabi ja lahkuvad maksmata (seda probleemi ei eksisteeri tavameditsiinis, sest neid teenuseid osutatakse ainult juhul, kui maksmine on tagatud tervisekindlustuse kaudu vm moel). Selle probleemi saaks siiski lahendada muul viisil (näiteks asjaomaste riikide tervishoiuametite vahelise lepinguga). Kõnealuse probleemi võimalikku ulatust aitavad hinnata edaspidised kogemused lepingutega, mida rakendatakse kohaliku piiriliikluse määruse praeguse versiooni alusel.

– Piiriala määratlemise puhul oleks komisjon valmis kaaluma teatava paindlikkuse lubamist piiriala suuruse määramisel kahepoolses lepingus juhul, kui kohaliku piiriliikluse määruses esitatud määratlus põhjustaks kohaliku piiriliikluse määruse vaimuga vastuolus olevaid üksikjuhtumeid, mille puhul oleks põhjust piiriala erandkorras laiendada, et haldusüksust mitte kunstlikult tükeldada. Peale selle pöörab komisjon kohaliku piiriliikluse määruse rakendamise järelevalvel erilist tähelepanu kohaliku piiriala piiritlemise sätetele. Seetõttu tervitaks komisjon arutelu liikmesriikidega teemal, kas kõnealust määrust peetakse piisavalt paindlikuks konkreetsetel piirialadel tekkinud eriolukordade lahendamiseks, ning on valmis kaaluma selle arutelu põhjal, kas on vaja teha ettepanekuid määruse muutmiseks.

– Kuna rakendatavate lepingute arv üha kasvab, saadakse järk-järgult täielikumat teavet. Komisjon on valmis esitama Euroopa Parlamendile uue aruande kohaliku piiriliikluse korra rakendamise ja toimimise kohta 2010. aasta teises pooles.

[1] ELT L 29, 3.2.2007, lk 3.

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 562/2006, 15. märts 2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 105, 13.4.2006, lk 1).

--------------------------------------------------