52009DC0143

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 26.3.2009

KOM(2009) 143 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Teatis tuumarelva leviku tõkestamise kohta

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Teatis tuumarelva leviku tõkestamise kohta

1. SISSEJUHATUS

Viimaste aastate poliitiline kontekst on tinginud selle, et rahvusvaheline üldsus on ÜRO, G8 ja muude rahvusvaheliste foorumite raames keskendunud tuumarelva levikuga seotud ohtude vähendamisele. Arvestades maailmas uuesti tekkinud huvi tuumaenergia vastu ja tsiviilotstarbel kasutatava tuumaenergia programmis osaleda soovivate riikide suurenenud arvu, on ilmnenud üha suurem vajadus tugevdada tuumarelva leviku tõkestamise rahvusvahelisi tagatisi.

Tuumarelva leviku tõkestamise lepingus[1] on sätestatud tuumarelva leviku tõkestamise üldine raamistik ja kõnealuses valdkonnas on usaldatud juhtroll Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile (edaspidi „IAEA”). ÜRO Julgeolekunõukogu on viimane instants, kes lahendab tuumarelva leviku tõkestamise kohustuste olulise rikkumise juhud.

Euroopa Liit, ühendus ja nende liikmesriigid tegutsevad selles valdkonnas oma pädevuse piires mitmel viisil: võetakse näiteks ühisel välis- ja julgeolekupoliitikal ning ka ühenduse asutamislepingutel põhinevaid meetmeid. Sedasi on ELil võimalik anda tuumarelva leviku tõkestamisse ka ülemaailmsel tasemel märkimisväärne panus, mis põhineb suurtel kogemustel tuumaenergia valdkonnas ja ELi kasutuses olevatel mitmetel vahenditel.

Oma hiljutises teatises „Rahvusvahelised väljakutsed seoses tuumaohutuse ja tuumaenergiaalaste kaitsemeetmetega”[2] teatas komisjon, et ta esitab nõukogule ja Euroopa Parlamendile eriteatise selliste erinevate vahendite kohta, mida EL saab tuumarelva leviku tõkestamise valdkonnas, eriti Euratomi asutamislepingu raames kasutada.

Seepärast kirjeldatakse käesolevas teatises ülemaailmset konteksti, rõhutades vajadust tugevdada tuumarelva leviku tõkestamise rahvusvahelisi tagatisi (punkt 2), esitatakse ELis kõnealuses valdkonnas olemas olevad peamised vahendid, eelkõige Euratomi asutamislepingu kohased vahendid (punkt 3) ning kirjeldatakse viise, kuidas neid vahendeid saaks arendada tihedas koostöös IAEAga selleks, et tugevdada tuumarelva leviku tõkestamise rahvusvahelisi tagatisi (punkt 4).

2. ÜLEMAAILMNE KONTEKST: VAJADUS TUGEVDADA TUUMARELVA LEVIKU TÕKESTAMISE RAHVUSVAHELISI TAGATISI

MAAILMAS SUURENEV ENERGIANÕUDLUS KOOS MUREGA VARUSTUSKINDLUSE PÄRAST NING ARUSAAM, ET KLIIMAMUUTUSTE MÕJU LEEVENDAMISEKS ON ÜLDISELT VAJA VÄHENDADA CO 2 heiteid, on tekitanud maailmas uuesti huvi tuumaenergia vastu.

Tuleb märkida, et rahvusvahelises tuumarelva leviku tõkestamise lepingus on tunnistatud lepinguosa õigust arendada ja kasutada tuumaenergiat rahumeelsetel eesmärkidel.

Üldiselt on tuumaenergia kasutamisest tulenev tuumarelva leviku oht seotud kahe konkreetse tuumaalase tegevusega, täpsemalt uraani rikastamisega ja kasutatud tuumkütuse ümbertöötlemisega. Kõnealusteks tegevusteks on vaja keerulist ja kallist tehnoloogiat, mis on majanduslikult õigustatud üksnes siis, kui turul on olemas paljude tuumaelektrijaamade poolne nõudlus.

Arvestades praegust huvi suurenemist tuumaenergia vastu, peab rahvusvaheline üldsus tegema kõik selleks, et minimeerida tuumajulgeolekuga seotud vahejuhtumite ohtu ja/või tuumamaterjalide või -tehnoloogia mitterahumeelse kasutamise ohtu. Seepärast peaks rahvusvaheline üldsus tagama, et seoses tuumarelva leviku tõkestamisega täidetakse jätkuvalt tingimusi, sh tuumarelva leviku tõkestamise lepingu ja IAEA norme.

Ülemaailmsel tasandil on peamine tuumarelva levikut tõkestav rahvusvaheline jõud IAEA, kelle kaitsemeetmetealane tegevus tuleneb tuumarelva leviku tõkestamise lepingust, üldistel kaitsemeetmete lepingutel ja lisaprotokollidel põhinevast täiustatud kaitsemeetmete režiimist ning õigusest omada lõhustuvat tuumamaterjali. Selles valdkonnas hiljuti võetud ülemaailmsed meetmed hõlmavad G8 tippkohtumisel 2008. aastal heakskiidetud algatust, milles rõhutatakse tuumarelva leviku tõkestamise / kaitsemeetmete, ohutuse ja julgeoleku olulisust tuumaenergia arendamisel,[3] ning ka USA juhitud rahvusvahelist tuumaenergiapartnerlust (GNEP), rahvusvahelist innovaatiliste tuumareaktorite ja tuumkütusetsüklite projekti (INPRO) ning ülemaailmset tuumaterrorismiga võitlemise algatust.

Lisaks tuumarelva leviku tõkestamise lepingule võeti 2005. aastal vastu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tuumaterrorismi tõkestamise konventsioon[4]. Samuti on oluline roll tuumatarneriikide grupil, eriti tuumamaterjalidega seotud ekspordi suhtes kehtestatud suuniste rakendamisel (vt punkt 3.2).

ELis on tuumarelva leviku tõkestamise eesmärkide edendamiseks olemas erisugused vahendid (vt punkt 3 allpool). Peale selle on ELil maailmas juhtroll uraani rikastamise ja kasutatud tuumkütuste ümbertöötlemise tehnoloogia arendamisel. Seoses sellega on oluline rõhutada, et rikastatud uraani ja kasutatud tuumkütuste ümbertöötlemise turud ELis on konkurentsivõimelised, usaldusväärsed ja läbipaistvad.

Oma teatises „Euroopa energiapoliitika”[5] seadis komisjon tuumarelva leviku tõkestamise edendamise ELi tõhusa energiaalase välispoliitika üheks prioriteediks. Tuumarelva leviku tõkestamise olulisust tuumaenergia kasutamisel ja edasiarendamisel taaskinnitati komisjoni teatises, millega ajakohastati tuumaenergia näidisprogrammi[6] teise strateegilise energiaülevaateraames[7]. Seoses sellega rõhutas komisjon vajadust tõhustada koostööd Euratomi ja IAEA vahel, et saavutada soovitav rahvusvaheline mõju. Arvestades seda, allkirjastati 7. mail 2008 komisjoni ja IAEA ühisavaldus,[8] et tõhustada vastastikust koostööd tuumaenergeetika alal.

Hiljuti kinnitas Euroopa Parlament taas Euratomi asutamislepingu erilist tähtsust seoses tuumaenergiat kasutavate liikmesriikide kohustusega täita rahvusvahelisi julgeolekunõudeid ja tuumarelva leviku tõkestamise nõudeid[9].

3. PEAMISED ELI VAHENDID TUUMARELVA LEVIKU TÕKESTAMISE VALDKONNAS

SELLEKS ET SAAVUTADA TUUMARELVA LEVIKU TÕKESTAMISEGA SEOTUD EESMÄRKE PAREMINI, ON ELIL OLEMAS MITU SELLIST PEAMIST VAHENDIT NAGU ÜHISE VÄLIS- JA JULGEOLEKUPOLIITIKA RAAMISTIK, EÜ JA EURATOMI ASUTAMISLEPINGUD.

Ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames on tuumarelva leviku tõkestamine peamine poliitiline eesmärk, eriti alates 2003. aastast, mil EL võttis vastu Euroopa julgeolekustrateegia,[10] millele järgnes massihävitusrelvade leviku vastane ELi strateegia[11]. Euroopa julgeolekustrateegia rakendamist käsitlev 2008. aasta detsembris vastuvõetud aruanne[12] koos massihävitusrelvade leviku takistamise uute tegevussuunistega,[13] mille nõukogu (üldasjad ja välissuhted) kiitis heaks 8.–9. detsembril 2008, kinnitasid, et massihävitusrelvadega seotud ohud on veelgi suurenenud ja jäävad ELi poliitilise tegevuskava oluliseks murettekitavaks küsimuseks. On selge, et komisjonil on oluline roll uute tegevussuuniste rakendamisel ühenduse erinevate vahendite ja poliitikasuundade abil. EL on samuti andnud oma täieliku toetuse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1540[14] ja praegu rakendatakse IAEA meetmeid toetavaid nõukogu ühismeetmeid.

Peale selle võimaldavad EÜ asutamislepingul ja Euratomi asutamislepingul põhinevad ühenduse vahendid, eriti tuumaohutusalase koostöö rahastamisvahend,[15] ühinemiseelse abi rahastamisvahend[16] ning stabiliseerimisvahend,[17] teha tuumarelva leviku takistamise alast koostööd kolmandate riikidega. Massihävitusrelvi hõlmava strateegia tõhusa rakendamise toetamisel on oluline, et ELi vahendid (eriti stabiliseerimisvahend) toimiksid sidusalt ja mõjuvalt.

Stabiliseerimisvahendi kaudu toetab komisjon kolmandaid riike keemilise, bioloogilise, kiirgus- ja tuumaohu valdkonna koolituste ja abimeetmete väljaarendamisel. Seni on keskendutud endise Nõukogude Liidu riikidele. Aastatel 2009–2011 tõhustatakse seal antavat ELi abi ning abi laiendatakse samal ajal uutele asjaomastele piirkondadele, sh Kagu-Aasiale, Lähis-Idale, ja osale Aafrikast, eriti tuuma- ja bioloogilise ohu valdkonnas. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1540 rakendamise edendamiseks toetatakse IAEAd (tuumkütusepanga algatus), kaasatakse endised massihävitusrelvade valdkonnas töötanud teadlased, käsitletakse tuumamaterjali salakaubavedu (sh eksitavat finantstegevust) ning panustatakse tõhusamasse ekspordikontrollisüsteemi ja piirikontrolli. Seoses sellega on oluline osa piirkondlikel keemilise, bioloogilise, kiirgus- ja tuumaohu valdkonna tippkeskustel, mis tuginevad Teadusuuringute Ühiskeskuse asjatundlikkusele. Arvestades, et aastateks 2007–2013 on stabiliseerimisvahendiga ette nähtud ligikaudu 300 miljonit eurot, on see oluline tuumarelva leviku tõkestamise vahend, mille eesmärk on keemilise, bioloogilise, kiirgus- ja tuumaohu valdkonnas luua koos teiste ELi vahenditega kogu maailmas ohutust ja julgeolekut.

Euratomi asutamislepingu eesmärk algusest peale oli tuumaenergeetika rahumeelne arendamine. Seepärast hõlmavad paljud asutamislepingu sätted tegevusvaldkondi ja institutsioone, mis aitavad takistada tuumamaterjalide levikut, sh rahvusvahelisel tasandil, kus ühendus võib pidada läbirääkimisi ja sõlmida lepinguid kolmandate riikidega ja rahvusvaheliste organisatsioonidega (Euratomi asutamislepingu 10. peatükk). Peamised tuumarelva leviku tõkestamisega seotud Euratomi asutamislepingu kohased tegevusvaldkonnad on järgmised.

3.1. Kaitsemeetmed

Euratomi kaitsemeetmed kehtestati Euratomi asutamislepingu 7. peatükiga juba kümme aastat enne seda, kui tuumarelva leviku tõkestamise leping avati allkirjastamiseks. Komisjonil on kohustus kontrollida, et lõhustuvat tuumamaterjali (plutoonium, uraan ja toorium) ei kasutata muul kui ühenduses asuvate kasutajate teatatud eesmärgil; kõnealused kasutajad on kas tuumatööstus, nt tuumareaktori käitajad, rikastamis- ja ümbertöötlemistehaste käitajad või tuumatööstusevälised asutused, nt uurimiskeskused ja meditsiiniasutused. Tuumaenergiaalased kaitsemeetmed (inspekteerimised ja sellega seonduv tuumamaterjali arvestus) on esmased meetmed, mis aitavad vältida juhtumeid, kus tuumamaterjali kasutatakse teatatud eesmärgi asemel mitterahumeelsetel eesmärkidel.

Alates tuumarelva leviku tõkestamise lepingu jõustumisest on IAEA-le antud kohustus tagada, et tuumarelva leviku tõkestamise valdkonnas võetud kohustusi täidetakse kogu maailmas.

Euratomi kaitsemeetmete süsteem toimib kõigi ELi liikmesriikide tuumamaterjali arvestuse ja kontrollimise kollektiivse süsteemina[18] nii ühendusesisestel eesmärkidel kui ka kaitsemeetmete kohta IAEAga sõlmitud lepingute raames. Need põhilised kaitsemeetmete lepingud on sõlmitud Euroopa Liidu liikmesriikide, Euratomi ja IAEA vahel.

Seepärast kontrollivad IAEA inspektorid ka ELi tuumarajatisi. IAEA ja Euratomi inspektorid teevad tihedat koostööd kaitsemeetmete rakendamisel ELis. Kontrollide teostamine on täielikult koordineeritud ja selleks kasutatakse ühiseid seadmeid. Sellest hoolimata teeb iga järelevalveasutus kontrollide kohta sõltumatud järeldused.

Tihedat koostööd IAEAga tehakse ka kaitsemeetmete kohta IAEAga sõlmitud lepingute lisaprotokollide rakendamisel ühenduses; protokollid täiendavad IAEA kaitsemeetmete süsteemi, mis võimaldab sellel avastada lisaks mitteteatatud eesmärgil kasutatavale tuumamaterjalile ka mitteteatatud tuumaalast tegevust.

Igas ELi liikmesriigis on jõus vastava kaitsemeetmete lepingu lisaprotokoll. Komisjon jälgib tähelepanelikult üleminekuprotsessi mõnes uues liikmesriigis, kes ei ole veel ühinenud vastava kolmepoolse kaitsemeetmete lepinguga, sh Euratomi, IAEA ja tuumarelva mitteomavate ELi liikmesriikide vahelise lisaprotokolliga, samuti jälgib ta sellest tulenevat IAEAga sõlmitud kahepoolsete kaitsemeetmete lepingu peatamist.

Komisjon toetab ka kaitsemeetmete metoodika jagamist ühenduse erinevate vahendite rakendamise kaudu. Alates 1990. aastate keskpaigast toetatakse komisjoni TACIS-programmi ja nüüd tuumaohutusalase koostöö rahastamisvahendi (INSC) kaudu metoodika jagamist tuumamaterjali arvestuse valdkonnas eelkõige SRÜ riikidega ning komisjon kavatseb jagada metoodikat ka teiste kolmandate riikidega.

3.2. Tervisekaitse ja ohutus, füüsiline kaitse, salakaubavedu ja ekspordikontroll

Tervisekaitset ja ohutust käsitlevate sätete (Euratomi 3. peatükk) alusel on juba ammu kehtestatud õigusaktid radioaktiivsete ainete vedude kohta ühest liikmesriigist teise,[19] kõrgaktiivsete kinniste kiirgusallikate ja omanikuta kiirgusallikate kontrollimise kohta[20] ning seda täiendav vedude direktiiv[21]. Kõigi kõnealuste õigusaktidega on ette nähtud litsentsimise, loa andmise ja teatamise kord, mille eesmärk on tagada, et radioaktiivseid materjale ei omata, kasutata ega veeta ilma vastavat regulatiivset kontorolli teostamata.

Peale selle on Euratom ühinenud tuumamaterjali füüsilise kaitse rahvusvahelise konventsiooniga[22] ja pidanud läbirääkimisi konventsiooni muutmise üle seoses ühenduse pädevusse kuuluvate küsimustega. Füüsiline kaitse laieneb ohtlike kaupade vedamisele ja meresõidujulgeolekule, mis on olulised valdkonnad seoses tuuma- või radioaktiivsete materjalide vedamisega.

Viimastel aastatel toetab Euroopa Komisjon stabiliseerimisvahendi kaudu projekte, mille eesmärk on võidelda salakaubaveoga. Seoses sellega võimaldab piirihalduse töörühm koordineerida tegevust USAga ja IAEAga.

Nõukogu määrus 1334/2000,[23] mis on vahetult kohaldatav liikmesriikides, on ühenduse vahend, mis võimaldab liikmesriikidel täita oma kohustusi tuumatarneriikide grupi ees. Komisjon osaleb tuumatarneriikide grupi töös vaatlejana ja juhib määrusega loodud komiteed, kes käsitleb kõiki rakendamisega seotud küsimusi. Komisjon esitab korrapäraselt ettepanekuid määruse ajakohastamiseks ja/või paremaks ühitamiseks rahvusvaheliste kohustustega. Aastal 2006 tegi komisjon ettepaneku reformida kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi kontrollimist käsitlevat ühenduse korda, et tõhustada seda ja tunnistada kõige tõsisemad rikkumised kuriteoks ning ühitada määruse sätted ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1540 sätted transiidi ja vahenduse kohta.

Keemilise, bioloogilise, kiirgus- ja tuumaohu valdkonna laiemas kontekstis arendab komisjon praegu kõnealuste valdkondade julgeolekupoliitikat, võttes täiel määral arvesse ülemkogu 2007. aasta detsembri järeldusi keemilise, bioloogilise, kiirgus- ja tuumaohu kohta. Kõnealust poliitikat tutvustatakse eeldatavasti 2009. aasta keskel. 2008. aasta veebruarist kuni 2009. aasta jaanuarini töötas ELi tasandil keemilise, bioloogilise, kiirgus- ja tuumaohu töökond, et teha kindlaks konkreetsed meetmed, mida on vaja võtta keemilise, bioloogilise, kiirgus- ja tuumaohu alase julgeoleku suurendamiseks Euroopas. See töökond koosnes liikmesriikide ametiasutuste, erasektori, Europoli, Eurojusti ja Euroopa institutsioonide ekspertidest.

3.3. Euratomi Tarneagentuur

Euratomi Tarneagentuur[24] aitab praegu tõkestada tuumarelva levikut peamiselt järgmiselt:

- annab loa sõlmida tarnelepinguid, kui tuumamaterjale tuuakse füüsiliselt ühendusse või viiakse ühendusest välja;

- kontrollib, et tarnelepinguid sõlmitakse üksnes rahumeelse lõppkasutuse eesmärkidel ja et kõik tarnelepingud sisaldavad kaitsemeetmete klauslit;

- annab välja ekspordilube ühenduses toodetud tuumamaterjalide puhul[25].

Teine oluline küsimus on võimalus luua tuumamaterjalide kaubanduslikud või julgeolekuvarud kooskõlas Euratomi asutamislepingu artikliga 72.

Ühendusel on omandiõigus, mis hõlmab „kõiki lõhustuvaid erimaterjale, mida toodab või impordib liikmesriik, isik või ettevõtja ning mille suhtes kehtivad julgeolekumeetmed” (asutamislepingu 8. peatükk). Koos omandiõigusega kaasneb ka vastutus kaitsemeetmete eest laias tähenduses, mis hõlmab füüsilise kaitse meetmeid.

3.4. Teadusuuringud ja Teadusuuringute Ühiskeskus

Teadustegevust käsitlevad konkreetsed sätted (Euratomi asutamislepingu 1. peatükk) on aluseks ühenduse kõigile tuumaalastele teadusprogrammidele, mille raames saab ka tuumarelva levikut tõkestada innovaatiliste reaktorite väljaarendamise kaudu. Peale kaitsemeetmetega seotud konkreetse tegevuse on ka Euratomi tuumaenergiaalase teadus- ja koolitusprogrammi teised valdkonnad avatud rahvusvaheliseks koostööks, mis võib toetada käesoleva teatise eesmärki tõkestada tuumarelva levikut.

Teadusuuringute Ühiskeskusel, mis asutati Euratomi asutamislepingu artikliga 8, on alati olnud oluline roll komisjoni ja IAEA toetamisel. Teadusuuringute Ühiskeskusele on usaldatud kohustus arendada kaitsemeetmete rakendamiseks meetodeid ja tehnoloogiaid, korraldada koolitusi nii komisjoni kui ka IAEA inspektoritele ning rakendada IAEA tegevust soodustavat Euroopa toetusprogrammi.

Teadusuuringute Ühiskeskusel kui salakaubaveo vastu võitlemist juhtival asutusel paluti abistada uusi liikmesriike ühenduse õigustiku ülevõtmisel ning korraldada nende ametiasutustele ja ekspertidele koolitusi laienemise ajal.

Teadusuuringute Ühiskeskus asutas Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis asuvate Euroopa ümbertöötlemistehaste territooriumile kaks laboratooriumi ning toetas Jaapanis asuva laboratooriumi asutamist koos IAEAga, mistõttu tunnustatakse Teadusuuringute Ühiskeskuse pädevust tuumkütusetsükli käitiste kaitsemeetmete tagamisel. Lisaks on Teadusuuringute Ühiskeskusele usaldatud tuumajulgeolekut käsitleva TACIS-programmi tehniline rakendamine. Alates 1994. aastast on komisjon andnud TACIS-programmi kaudu olulist toetust Moskva[26] ja Kiievi[27] teadus- ja tehnoloogiakeskusele eesmärgiga vältida sellise tundliku teabe levikut, mida teadlased omandasid massihävitusrelvi hõlmava programmi käigus. Edukalt on toetatud rahumeelsetel eesmärkidel tehtavaid teadusuuringuid, milles on osalenud 70 000 teadlast. Stabiliseerimisvahendi raames on antud jätkuvat toetust programmidele, mille eesmärk on SRÜ riikidest ja muudest piirkondadest pärit relvastusaladele spetsialiseerunud teadlaste ümbersuunamine.

4. VÕIMALIKUD EDASISED SAMMUD

Euroopa Liit võiks oma vastava pädevuse piires arendada järgmisi peamisi meetmeid tuumarelva leviku tõkestamise valdkonnas:

- toetuse suurendamine tuumarelva leviku tõkestamise lepingule, selle kaitsemeetmetele ja lisaprotokollidele;

- peamiste tuumaenergiat kasutavate riikidega tehtava koostöö laiendamine kahepoolsete Euratomi lepingute kaudu kooskõlas 2008. aasta mai teatise[28] alusel võetud meetmetega;

- panus tuumkütuse tagatud varude rahvusvahelise süsteemi arendamisse nende riikide jaoks, kes on valmis arendama tuumaenergiat, ilma et neil oleks oma tuumkütusetsüklikäitisi.

4.1. Toetuse suurendamine tuumarelva leviku tõkestamise lepingule, selle kaitsemeetmetele ja lisaprotokollidele

Tuumarelva leviku tõkestamise prioriteet on jätkata ja suurendada toetust tuumarelva leviku tõkestamise lepingule ja tuumaenergiaalastele kaitsemeetmetele.

Euroopa Liit, ühendus ja liikmesriigid peaksid oma vastava pädevuse piires tegutsedes ja tihedas koostöös IAEAga tegema jõupingutusi, et suurendada ja edendada tuumarelva leviku tõkestamise lepingu süsteemi ja arendada välja ühine lähenemisviis tuumarelva leviku tõkestamisele, eriti seoses nende riikidega, kes kas ei ole tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osalised või on osalised, aga ei paku piisavalt tagatisi lepingu rakendamiseks.

Seoses sellega peaksid konkreetsed meetmed hõlmama eelkõige järgmisi valdkondi, kus olemasolevaid vahendeid tuleks kasutada üksteist täiendaval viisil:

- tuumkütusetsüklit hõlmavate tundliku tegevuse rahvusvahelise raamistiku tõhustamine;

- dokumendi „ELi uued tegevussuunad võitluses massihävitusrelvade ja nende kandevahendite leviku vastu” rakendamise soodustamine; see dokument sisaldab sätteid, mille eesmärk on tõhustada ekspordikontrolle ja suurendada salakaubaveoga võitlemise suutlikkust;

- sobivaimate sanktsioonide kaalumine seoses tuumarelva leviku tõkestamise kohustuste rikkumistega, mille on pannud toime kas kolmandad riigid või ELi eksportijad.

Euroopa Liit, ühendus ja liikmesriigid võiksid oma vastava pädevuse piires tegutsedes hõlbustada kõnealust protsessi ja suurendada oma toetust tuumarelva leviku tõkestamise lepingule kõigis pädevusvaldkondades. Peamised meetmed võiksid hõlmata järgmisi aspekte:

- tõhustatud koostöö IAEAga rahvusvaheliste kaitsemeetmete valdkonnas, kus komisjon saab tugineda suurele hulgale kõrgelt haritud Euratomi tuumainspektoritele, kellel on koostöökogemus IAEAga, samuti oma kogemustele kaitsemeetmete rakendamisel tsiviilotstarbel kasutatava tuumamaterjali valdkonnas nendes liikmesriikides, kes omavad tuumarelva;

- tuumarelva leviku tõkestamise lepingu täiustatud süsteemi täielik järgimine peaks olema ühenduse ja kolmandate riikide vahelise tihedama koostöö eesmärk, eriti seoses kahepoolsete Euratomi lepingute sõlmimisega tuumaenergia rahumeelse kasutamise valdkonnas (punkt 4.2); selliseid vahendeid nagu tuumaohutusalase koostöö rahastamisvahend ja stabiliseerimisvahend saaks kasutada kõnealuste riikide abistamiseks nende vastavate tegevusvaldkondade piires;

- tuumarelva leviku tõkestamise lepingu täiustatud süsteemi täielik järgimine peaks olema oluline kaalutlus tuumkütuse varude mitmepoolsete tagatiste kehtestamisel (punkt 4.3).

Prognoositakse, et tuumaenergiaprogrammi arendavate või arendada soovivate riikide arv suureneb, ning seetõttu tuleb IAEA-l lahendada olulised küsimused, milleks tuleb koondada kõik IAEA vahendid. Võiks otsida viise, kuidas tõhustada Euratomi tehnilist abi ja toetada paremini IAEAd tema ülesannetes, arvestades samal ajal mõlema organisatsiooni pädevust.

4.2. Peamiste tuumaenergiat kasutavate riikidega tehtava koostöö laiendamine kahepoolsete Euratomi lepingute kaudu

Seni on Euratomi koostöölepingud tuumaenergia rahumeelse kasutamise valdkonnas sõlmitud peamiselt oluliste tarnijatega (USA, Kanada, Austraalia ja Kasahstan) või tarbijatega (Jaapan).

Kahepoolsete Euratomi koostöölepingute sõlmimine tuumaenergia rahumeelse kasutamise valdkonnas peaks muutuma prioriteediks kõigi selliste peamiste riikide jaoks, kes soovivad ELi liikmesriikidega ja/või ELi tööstusega tuumamaterjali valdkonnas olulisel määral kaubelda. Arvestades uuesti tekkinud huvi tuumaenergia vastu, võiks ELi panus olla Euratomi lepingute sõlmimises kolmandate riikidega, et tagada tuumajulgeoleku kõrge tase ja see, et kõik riigid kasutavad tuumaenergiat üksnes rahumeelsetel eesmärkidel.

Euratomi lepingutesse lisatakse erinevad tingimused, mis hõlmavad kaitsemeetmeid ja lisaprotokolli ning ka asjaomaseid rahvusvahelisi konventsioone (hõlmavad selliseid aspekte nagu tuumaohutus, jäätmete käitlemine ja füüsiline kaitse). Euratomi rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamisel ja nende allkirjastamisel püüab ühendus saavutada seda, et kõik tema partnerid järgiksid kõiki asjaomaseid rahvusvahelisi konventsioone.

Samuti püüab ühendus uutes Euratomi lepingutes või kehtivate lepingute muutmisel teha teisele lepinguosalisele kohustuseks, et lepingukohaste kõigi materjalide või seadmete vedu toimuks tuumatarneriikide grupi suuniste kohaselt. Sel viisil oleks võimalik seada tingimused ühendusest pärit toodete edasiveole kolmandatesse riikidesse ja seega vähendada ohtu, et materjalid või tehnoloogiad suunduksid soovimatusse sihtkohta.

4.3. Panus tuumkütuse tagatud varude rahvusvahelise süsteemi arendamisse nende riikide jaoks, kes on valmis arendama tuumaenergiat, ilma et neil oleks oma tuumkütusetsüklikäitisi

Tuumarelva levikuga seotud ohu vähendamine eeldab tuumkütusetsükli ranget kontrollimist. Samal ajal on oluline tagada riikidele, kes soovivad arendada tuumaenergiat ohutult ja turvalistes tingimustes, õiguspärane juurdepääs tuumaenergiale. Seoses sellega on tehtud (sh liikmesriikide poolt) eri ettepanekuid, milles käsitletakse tuumkütuse tagatud varusid selliste riikide jaoks, kes loobuvad oma tuumkütusetsüklikäitistest.

Euroopa Liidul võiks olla oluline panus rahvusvahelisse koostöösse selles valdkonnas, kuna Euroopal on kõige uuenduslikum ja ohutum tuumkütusetsükli tehnoloogia, eriti uraani rikastamise ja ümbertöötlemise valdkonnas, mis on tuumarelva leviku ohu seisukohast tsükli kõige tundlikumad osad .

Seoses sellega tegi nõukogu oma 8. detsembri 2008. aasta järeldustes[29] otsuse põhimõtteliselt toetada tuumkütusepanga asutamist IAEA kontrolli all, milleks Euroopa Liit võiks eraldada kuni 25 miljonit eurot, siis kui panga tingimused ja kord on määratletud ja IAEA juhatajate nõukogu on need heaks kiitnud. Samal ajal oli nõukogu rahul, et komisjon on valmis andma oma panuse sellesse projekt asjaomaste ühenduse vahendite abil. Selleks et kiirendada otsustamisprotsessi, võiks komisjonile anda volituse osaleda tuumkütusepanga tingimuste ja korra määratlemisel. Mitmepoolse lähenemisviisi üks peamine eelis oleks võimalus julgustada uusi turuletulijaid vabatahtlikult loobuma oma vajadustele mittevastavate keerukate ja kulukate investeeringute tegemisest, andes samal ajal lisatagatisi tuumkütusega varustatuse kindluse osas.

Sellise algatuse arendamisse aktiivselt panustades võiks Euroopa Liit kasutada täiel määral ära Euratomi[30] ja ühenduse olemasolevaid selliseid vahendeid nagu stabiliseerimisvahend ja tuumaohutusalase koostöö rahastamisvahend ning ta peaks võtma arvesse nii rahvusvahelisi lepinguid, Euratomi asutamislepingut kui ka Euroopa tuumaturu head toimimist.

Kuna tuumarelva leviku tõkestamise tagamisel on oluline tuumkütusega varustatuse kindlus, eriti selleks, et takistada tundlike tehnoloogiate (nt rikastamine) levikut, peaks Euratomi Tarneagentuuril olema juhtroll kõnealuses protsessis.

[1] Leping avati allkirjastamiseks 1968. aasta juulis ja jõustus 5. märtsil 1970. Kokku on lepinguga ühinenud 189 osalist, sh viis tuumariiki.

[2] Komisjoni teatis „Rahvusvahelised väljakutsed seoses tuumaohutuse ja tuumaenergiaalaste kaitsemeetmetega” KOM (2008) 312 (lõplik), 22.5.2008.

[3] Raport International Initiative on 3S Based Nuclear Energy Infrastructure, G8 tippkohtumine, Hokkaido, Jaapan, 9.7.2008.

[4] ÜRO Peaassamblee võttis selle vastu 13. aprillil 2005.

[5] KOM(2007) 1 (lõplik), 10.1.2007.

[6] KOM(2008) 776 (lõplik), 13.11.2008.

[7] KOM(2008) 781 (lõplik), 13.11.2008.

[8] Pressiteade IP/08/719, 7.5.2008.

[9] Euroopa Parlamendi raport traditsiooniliste energiaallikate ja energiatehnoloogia kohta, A6-0348/2007 (lõplik), 26.9.2007.

[10] „Turvaline Euroopa paremas maailmas”, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 12. detsembril 2003:

[11] Nõukogu dokument 15708/03, 12.12.2003.

[12] Nõukogu dokument S407/08, 11.12.2008.

[13] Nõukogu dokument 17172/08, 17.12.2008.

[14] Massihävitusrelvade leviku takistamise kohta, mille ÜRO Julgeolekunõukogu võttis vastu 28. aprillil 2004, S/RES/1540 (2004).

[15] Nõukogu määrus (EURATOM) nr 300/2007, 19. veebruar 2007, millega luuakse tuumaohutusalase koostöö rahastamisvahend, ELT L 81, 22.3.2007.

[16] Nõukogu määrus (EÜ) nr 1085/2006, 17. juuli 2006, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend, ELT L 210, 31.7.2006.

[17] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1717/2006, 15. november 2006, millega kehtestatakse stabiliseerimisvahend, ELT L 327, 24.11.2006.

[18] Sealhulgas tuumariikides tsiviilotstarbel kasutatava tuumkütusetsükli tuumamaterjal.

[19] Nõukogu määrus (Euratom) nr 1493/93, 8. juuni 1993, radioaktiivsete ainete vedude kohta ühest liikmesriigist teise, EÜT L 148, 19.6.1993.

[20] Nõukogu direktiiv 2003/122/Euratom, 22. detsember 2003, kõrgaktiivsete kinniste kiirgusallikate ja omanikuta kiirgusallikate kontrollimise kohta, ELT L 346, 31.12.2003 .

[21] Nõukogu direktiiv 2006/117/Euratom, 20. november 2006, radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse vedude järelevalve ja kontrolli kohta, ELT L 337, 05.12.2006.

[22] INFCIRC/274/Rev.1

[23] Nõukogu määrus (EÜ) nr 1334/2000, 22. juuni 2000, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia ekspordi kontrollimiseks.

[24] Tarneagentuur loodi asutamislepingu 6. peatükiga, millega on ette nähtud, et tarneagentuuril on optsiooniõigus materjalide suhtes, õigus sõlmida agentuuri tarnelepinguid ja vastutus varustuskindluse tagamise eest.

[25] Loa andmisel võtab komisjon arvesse eelkõige järgmisi kriteeriume: kasutamine muul kui lõhkamise eesmärgil; IAEA tagatiste kohaldamine; füüsilise kaitse meetmete kohaldamine; eritingimuste kohaldamine teise tuumarelva mitteomavasse kolmandasse riiki tehtavate edasivedude suhtes ja samuti sellist liiki järgnevate edasivedude suhtes.

[26] Moskva rahvusvaheline teadus- ja tehnoloogiakeskus tegeleb Venemaa, Armeenia, Valgevene, Gruusia, Kasahstani, Kõrgõzstani ja Tad~[pic]ikistani endiste relvastusaladele spetsialiseerunud tea, Gruusia, Kasahstani, Kõrgõzstani ja Tadžikistani endiste relvastusaladele spetsialiseerunud teadlaste tööhõive ja ümbersuunamisega. See keskus tegutseb koos abisaajariikidega ning ELi, USA, Kanada, Jaapani, Korea ja Norraga.

[27] Kiievis asuv Ukraina teadus- ja tehnoloogiakeskus tegeleb Ukraina, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova ja Usbekistani endiste relvastusaladele spetsialiseerunud teadlaste tööhõive ja ümbersuunamisega. See keskus tegutseb koos abisaajariikidega ning ELi, USA ja Kanadaga.

[28] Komisjoni teatis „Rahvusvahelised väljakutsed seoses tuumaohutuse ja tuumaenergiaalaste kaitsemeetmetega”, KOM (2008) 312 (lõplik), 22.5.2008.

[29] Üldasjade nõukogu 2 914. istung, 8. detsember 2008.

[30] Ühisettevõtteid käsitlevad sätted (Euratomi lepingu 5. peatükk) võiksid olla võimalikuks mudeliks tuumkütusetsüklikäitise mitmepoolsel loomisel. Kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide osalemine ühisettevõtete rahastamises või juhtimises on selgesõnaliselt ette nähtud, seega on lubatud ELi-väliste osapoolte kaasamine.