Nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 (põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) artikli 6 lõike 2 kohase taotluse avaldamine

(2008/C 324/13)

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 (1) artiklile 7. Komisjon peab vastuväited kätte saama kuue kuu jooksul alates käesoleva dokumendi avaldamise kuupäevast.

KOKKUVÕTE

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

„BATATA DOCE DE ALJEZUR”

EÜ nr: PT-PGI-0005-0517-03.01.2005

KPN ( ) KGT ( X )

Käesolevas kokkuvõttes esitatakse teavitamise eesmärgil spetsifikaadi põhipunktid.

1.   Liikmesriigi pädev asutus:

2.   Taotlejate rühm:

3.   Toote liik:

Klass 1.6 — Puuviljad, köögiviljad ja teraviljad töötlemata ja töödeldud kujul

4.   Spetsifikaat:

(Määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 4 lõikega 2 ettenähtud nõuete kokkuvõte)

4.1.   Nimetus:

„Batata doce de Aljezur”

4.2.   Kirjeldus:

„Batata doce de Aljezur” (Aljezuri maguskartul) on Lira sorti ja Convolvulaceae perekonda kuuluva taime Ipomoea batatas (L.) (sünonüüm Batatas edulis) väline, lihakas juuremugul. See on piklik ja pirnikujuline, selle koor on purpurne või punakaspruun ning viljaliha on kollane. Maguskartuli „Batata doce de Aljezur” suurus võib ulatuda 8,5 × 4,0 cm kuni 16,5 × 7,1 cm ja selle kaal jääb vahemikku 50 ja 450 g. Sellel on magus maitse ja selle struktuur ei ole väga kiuline. Toore maguskartuli maitse on sarnane kastani omaga.

4.3.   Geograafiline piirkond:

Võttes arvesse maguskartuli „Batata doce de Aljezur” viljeluse erinõudeid, traditsiooniliselt kasutatavat sorti, vajalikke mullastiku- ja ilmastikutingimusi, kohaliku elanikkonna vastavaid eriteadmisi ning tootmise geograafilist piirkonda, piirdub maguskartuli töötlemine ja pakendamine Faro ringkonna Aljezuri maakonna ning Beja ringkonna Odemira maakonna São Teotóneo, São Salvadori, Zambujeira do Mari, Longueira-Almograve ja Vila Nova de Milfontesi haldusringkondadega.

4.4.   Päritolutõend:

Lisaks toote iseloomulikele omadustele, mis seda päritolupiirkonnaga seovad, on sisse seatud ka jälgimissüsteem. Põllumajandusettevõtjad ning töötlemis- ja pakendamiskeskused peavad asuma eespool osutatud geograafilises piirkonnas ja neil peab olema tootjarühma volitus kontrolliasutuse välja antud varasema arvamuse kujul. Kogu tootmismenetlust alates põllumajandusettevõtjast kuni toote müügikohani kontrollitakse, et tagada vastavus kõikidele nõutud põllumajandus-, töötlemis- ja pakendamistavadele. Kaitstud geograafilist tähist võib kasutada ainult toodetel, millel on eespool osutatud tunnused ja mille tootmismenetlusi on kontrollitud. Sertifitseerimistähis on numbriline, mis tähendab, et tooteid saab alati täielikult jälgida. Päritolutõendit võib kontrollida tootmisahela igas etapis.

4.5.   Tootmismeetod:

Pinnast töödeldakse ja äestatakse kergelt ning maha laotatakse orgaaniline väetis. Noorte taimede kasvuala valmistatakse ette veebruaris, mil mugulad istutatakse 10–15 cm sügavusele, igaüks 50 × 60 cm suurusele alale. Lõppkasvualale viimine leiab aset aprillis/mais, kui 25 cm pikkune osa varrest istutatakse maha. Iga varrejupp istutatakse 20 × 65 cm suurusele alale ja kastetakse kergelt. Umbrohutõrjeks on rohimine. Enamasti ei ole taimi vaja kasta. Taim jääb mulda umbes neljaks kuuks. Saagikoristus toimub enamalt jaolt oktoobris, kui juured on küpsed ja mullas ei ole liiga palju niiskust. Pärast saagikoristust kuivatakse maguskartuleid maapinnal umbes kaheksa päeva, et võimaldada korgistumist ja et lõiked saaksid paraneda. Seejärel maguskartulid pestakse, et eemaldada üleliigne muld ja muu mustus. Maguskartulid ladustatakse jahedale ventileeritud alale, mille keskmine temperatuur on 13/14 °C. Sorteerimine ja pakendamine toimub päritolupiirkonnas, sest see võimaldab vähendada tootmiskulusid, teha tõhusamat kvaliteedikontrolli ja tootmist jälgida, aga ka peamiselt seepärast, et see põllusaadus on käitlemise/transpordi suhtes ülitundlik: maguskartulid kärbuvad kergesti ja see mõjutab oluliselt toote säilitamist, kvaliteeti ja välimust.

4.6.   Seos piirkonnaga:

Aljezuri linna rajasid kümnendal sajandil araablased ja hiljem vallutati see mauride käest 1249. aastal. Legendi järgi (kuigi see ei sobi kokku ajaloo ja maguskartuli Euroopasse toomise ajaga) jõid Paio Peres Correia juhitud Püha Jaakobuse mõõgavendade ordu rüütlid enne igat olulist lahingut maguskartulist valmistatud leent. Sissetungi jõud ja kiirus, millega nad vallutasid Aljezuri kindluse, hämmastas maure, kes ei suutnud sellisele äkilisele rünnakule vastu panna. Vallutus leidis aset 1249. aastal ja legendi järgi otsustas võidu jook, mis ei olnud miski muu kui kuulus „feijoada de batata doce de Aljezur” (Aljezuri maguskartuli-oaleem). Olgu see lugu tõestisündinud või mitte, enam ei mäleta keegi, kuidas maguskartul Aljezuri jõudis, mis näitab, et sellel on piirkonnas ja kohalike inimeste toidusedelis pikad traditsioonid. Selle põllusaaduse füüsikalised, keemilised ja organoleptilised omadused tulenevad maaviljelustavadest (põllumeeste kogemustest) ning piirkonna looduslikest tingimustest: maa, leetunud düünid ja liivased kattepinnad, mille all on savikiht, ja eriliselt ookeaniline kliima, mis mõjutab Mira jõe niisutatavat kitsast rannikuriba. Sellised tingimused leiduvad ainult tootmispiirkonna piirides. Isegi naaberpiirkondades erineb kliima ja mullastiku tüüp oluliselt. Aljezuril on maguskartuli kasvatamise osas suurepärane maine, mida peegeldavad selle turuhind, katsed nimetust üle võtta ja seda ära kasutada, arvukad viited kirjanduses ning paljud tootele pühendatud üritused. Maguskartuli maine Aljezuris ei ole hiljutine suundumus, mis tuleneb juhuslikust ja kaheldavast nõudlusest toote järele. Juurvili on suurepäraselt kohanenud nimetatud piirkonna looduslike tingimustega, see on tihedalt seotud kohaliku traditsiooniga, kuigi andmed selle päritolu kohta on aja jooksul kadunud. Seda süüakse ka tänapäeval, sest toote tarbijad tunnevad, et maguskartulil on ainulaadsed omadused (magus, sile ja mitte eriti kiuline), ja nad eelistavad kõnealuses piirkonnas toodetud Lira sorti maguskartuleid mujalt maailmast imporditud maguskartulitele.

4.7.   Kontrolliasutus:

4.8.   Märgistus:

Etiketil peab olema kiri „Batata doce de Aljezur — Indicação Geográfica Protegida”, vastav ELi logo (pärast registreerimist) ja alljärgnev toote logo:

Olenemata toote kaubanduslikust esitusviisist peab lisaks alati näha olema OPC (kontrolli- ja sertifitseerimisasutuse) sertifitseerimistähis.

Tootja või tootmisettevõtja nime ega aadressi ei tohi asendada ühegi teise organisatsiooni nimega, isegi kui tema vastutab toote eest või müüb seda. Müüginimetusele „Batata doce de Aljezur — IGP” ei tohi lisada ühtegi teist tähistust ega viidet, isegi mitte turustajate või teiste kaubamärke.

(1)  ELT L 93, 31.3.2006, lk 12.