19.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 279/71

—

võttes arvesse, et sel aastal tähistatakse inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva, mille artikli 25 lõikes 1 on sätestatud õigus toidule;

—

võttes arvesse 1996. aastal toimunud toiduainetega kindlustamist käsitleva ülemaailmse tippkohtumise järeldusi ning eesmärki vähendada 2015. aastaks nälga kannatavate inimeste arvu poole võrra;

—

võttes arvesse kohustusi, mis sisalduvad ÜRO rahvusvahelises majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste paktis, mille osalisriigid on kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, eelkõige selle artiklit 11 õiguse kohta toidule;

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu eriistungit teemal „Ülemaailmse toidukriisi süvenemise, mis muu hulgas on põhjustatud toiduainete kiirest hinnatõusust, negatiivne mõju toiduga seotud õiguse teostamisele”, mis toimub 22. mail 2008. aastal Genfis;

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust pealkirjaga „Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas” (1);

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 33;

—

võttes arvesse ühise põllumajanduspoliitika käimasolevat läbivaatamist (nn tervisekontrolli);

—

võttes arvesse ÜRO Arenguprogrammi, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni, Maailmapanga ja teiste rahvusvaheliste organite toetusel algatatud ja läbi viidud rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) hiljutisi soovitusi maailma toiduainetoodangu osas;

—

võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) aruandeid;

—

võttes arvesse käimasolevaid läbirääkimisi Doha arenguvooru üle;

—

võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarsel ühisassambleel 22. novembril 2007. aastal Kigalis vastu võetud deklaratsiooni, mis toetab arengut soodustavaid majanduspartnerluslepinguid;

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni sööda ja toiduainete hinnatõusu kohta (2);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.

arvestades, et pärast aastate pikkust toormehindade paigalseisu või langust tõusis nisu maailmaturu hind 36 kuu jooksul kuni 2008. aasta veebruarini 181 %, riisi hind on alates 2008. aasta jaanuarist tõusnud 141 % ning ülemaailmsed toiduainete hinnad on tõusnud üldiselt 83 %;

B.

arvestades, et hindade tõus on vaesuse vähendamise eesmärkide täitmist seitsme aasta võrra edasi lükanud, ning arvestades, et Maailmapanga arvutuste kohaselt võib arengumaades sattuda üle 100 miljoni inimese kiiresti kerkivate toiduhindade tõttu sügavamasse vaesusse;

C.

arvestades, et 854 miljonit inimest maailmas kannatab nälja või alatoitumise all (toiduga alakindlustatus), igal aastal lisandub neile 4 miljonit inimest; arvestades, et 170 miljonit last on alatoitunud ning 5,6 miljonit last sureb igal aastal alatoitumuse tõttu;

D.

arvestades, et praeguse toidukriisi põhjuseks on ka üha kasvanud spekuleerimine põllumajandustoorme ja toiduainetega;

E.

arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel moodustab toit 60–80 % tarbijate kulutustest arengumaades ning umbes 10–20 % tööstusriikides; arvestades, et toiduainete hinnatõus mõjutab kõige enam madala sissetulekuga leibkondi;

F.

arvestades, et viimastel kümnenditel on Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) sundinud arengumaid kaubandust liberaliseerima, et kehtestada ekspordisuunitlusega põllumajanduslik suurtootmine jätkusuutliku kohaliku toiduainetoodangu ja kohalike toiduaineturgude arvel;

G.

arvestades, et hinnatõus süvendab kättesaadavuse probleemi, eriti nendel, kelle sissetulek on väike või puudub;

H.

arvestades, et koos maailma elanikkonna kasvuga suureneb nõudlus toidu järele, eriti sellistes kiiresti areneva majandusega riikides nagu Hiina ja India; arvestades, et FAO andmetel suudab planeet Maa toita 12 miljardit inimest ning praegu ei ole üldises mõttes toiduainete puudust; tuletab meelde, et nisu ja riisi saagid olid 2007. aastal väga head; arvestades, et hinnangute kohaselt kasutatakse inimtoiduks 1,01 miljardit tonni 2007. aasta saagist, samas kui suur osa läheb loomasöödaks (760 miljonit tonni) ning ligikaudu 100 miljonit tonni kulub agrokütuste tootmiseks; arvestades, et viimaste hinnangute järgi peaks teraviljatoodang 2008. aastal suurenema 2,6 % võrra rekordilise 2,164 miljardi tonnini; kuid arvestades, et need hinnangud sõltuvad soodsatest ilmastikutingimustest;

I.

arvestades, et paljud arengumaad ei realiseeri oma toiduainete tootmise potentsiaali; arvestades, et investeeringute puudumine põllumajandusse, maaelu arendamisse ja põllumajandustootjate koolitamisse arengumaades ja rahvusvaheliste finantsasutuste poolt on seadnud eelkõige väiketootjad ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse, mis on muutnud nad vaesemaks ja haavatavamaks ning kahandanud nende suutlikkust toota piisavalt toiduaineid;

J.

arvestades, et arengumaades takistab põllumajandustoodangu kasvu oluliselt asjaolu, et väikestel põllumajandusettevõtjatel on sageli võimatu saada laenu või väikekrediiti, et investeerida seemnearetusse, väetistesse või niisutusmehhanismidesse ning vajalikesse saagikaitsevahenditesse, et kaitsta oma saaki kahjurite ja haiguste eest, mis on mõnikord seotud asjaoluga, et maa ei ole nende oma ja seetõttu puudub neil laenutagatis;

K.

arvestades, et maailma toiduabi programm on teatanud, et 2008. aasta vajaduste katmiseks vajalikust 750 miljonist USA dollarist on seni kindlalt lubatud üksnes 260 miljonit;

L.

arvestades, et toorainete hinnatõusu mõju on maailmamajanduses muutumas destabiliseerivaks jõuks ning on juba põhjustanud mitmes riigis rahutusi;

M.

arvestades, et toiduhinna tõus suurendab vajadust integreeritud poliitilise reageeringu ja tervikliku strateegia järele, et toiduprobleem lahendada,

1.

rõhutab, et õigus toidule on põhiõigusliku olemusega, ning vajadust parandada kõikide inimeste jaoks igal ajal piisava toidu kättesaadavust, et elada aktiivset ja tervislikku elu; rõhutab, et riigid on kohustatud seda põhilist inimõigust kaitsma, austama ja täitma; juhib tähelepanu selle, et asjaolu, et 2 miljardit inimest elab endiselt äärmises vaesuses ning 850 miljonit inimest on näljas iga päev, osutab sellele, et süstemaatiliselt rikutakse õigust toidule, nagu see on sätestatud inimõigusi käsitlevas rahvusvahelises õiguses; nõuab seepärast piisavate meetmete võtmist, et rakendada ellu inimõiguste ülddeklaratsiooniga kehtestatud õigus toidule; nõuab tungivalt, et nõukogu tagaks kõigi toiduga seotud riiklike ja rahvusvaheliste poliitikate kooskõla kohustustega, mis tulenevad õigusest toidule;

2.

kutsub seepärast nõukogu üles suurendama oma kohustusi seoses aastatuhande arengueesmärkidega, kinnitades selleks rahastamiskohustusi ning võttes Euroopa Ülemkogul juunis vastu ELi aastatuhande arengueesmärkide tegevuskava; on arvamusel, et see ELi tegevuskava peaks kindlas ajaraamistikus määratlema konkreetsed tähised ja meetmed sellistes võtmevaldkondades nagu haridus, tervishoid, vesi, põllumajandus, majanduskasv ja infrastruktuurid, mis aitab kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele 2015. aastaks, pidades muude eesmärkide seas silmas nälja kaotamist 2015. aastaks;

3.

on mures toidutoormega, sealhulgas toorme riskifondidega spekuleerimise mõju pärast näljale ja vaesusele; kutsub komisjoni üles analüüsima spekulatsiooni mõju toiduainete hinnale ning pakkuma selle analüüsi põhjal välja kohased meetmed;

4.

juhib tähelepanu sellele, et käesolev toidukriis on tihedalt seotud finantskriisiga, kus keskpankade tehtud likviidsuse süstid pankrottide ärahoidmiseks võisid suurendada spekulatiivseid investeeringuid toormesse; kutsub Rahvusvahelist Valuutafondi ja finantsstabiilsuse foorumit üles hindama seda „kõrvalmõju” ning võtma seda arvesse, kui tehakse ettepanekuid ülemaailmsete abinõude kohta;

5.

tuletab meelde, et selle kriisi alla kannatavad kõige enam vähemkindlustatud elanikkonnakihid, ning rõhutab seetõttu vajadust kohase sotsiaalpoliitika järele, et toetada vaeseid või puudustkannatavaid elanikkonnakihte ning leevendada praeguse toidukriisi mõjusid;

6.

rõhutab, et kõigi inimeste toiduga varustamine üle maailma peaks olema tähtsam mis tahes muust eesmärgist; rõhutab, et toit peaks olema kättesaadav mõistliku hinnaga, nagu on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 33;

7.

tuletab meelde vajadust tagada siseriiklik ja ülemaailmne põllumajandusturgude regulatsioon, mis võtaks arvesse tarbijaid, põllumajandustootjate sissetulekut, töötlevat tööstust ja ELi säästvat toidupoliitikat;

8.

tuletab meelde, et ühise põllumajanduspoliitika peamine eesmärk on tagada turgude stabiilsus, varustuskindlus ja mõistlikud hinnad tarbijatele ning rõhutab vajadust ühise põllumajanduspoliitika järele ka pärast 2013. aastat, et tagada jätkusuutlik toidupoliitika ELis, võttes samal ajal arvesse jätkusuutlikkust, põllumajandustoodetega varustuskindlust ja nende kvaliteeti;

9.

rõhutab, et tooraine maksumus moodustab paljude toiduainete üldhinnast suhteliselt väikese osa; palub komisjonil ja liikmesriikides analüüsida tootjahinna ja suurte jaemüüjate kehtestatud hindade lahknevusi;

10.

nõuab seepärast mõjuhinnangut, milline on jaemüüjate roll toiduahelas, sest toiduainete jaehinnad on võrreldes elukallidusega ebaproportsionaalselt tõusnud; kutsub jaemüüjaid üles pakkuma tootjatele õiglast hinda, pakkudes tarbijatele samal ajal mõistliku hinnaga toiduaineid;

11.

märgib, et ELi praegustest teraviljavarudest jätkuks ainult 30 päevaks, ning seab kahtluse alla, kas meie toiduainevarud on õige suurusega, eeskätt võimalikke kriise arvestades; palub komisjonil töötada välja strateegiad toiduvarude loomiseks, et ära hoida tulevasi kriise;

12.

nõuab põllumajandustoodangu paremat prognoosimist, et teha palju varem kindlaks peamised toiduga varustatuse suundumused kogu maailmas;

13.

rõhutab, et tuleb arvesse võtta ELi põllumajandusettevõtjate sissetulekut puudutavat olukorda; märgib, et sööda, energia, väetiste ja teiste sisendite hinnatõusu tõttu ning seoses järjest suurenevate kuludega standarditele vastavuse tagamisel peavad põllumajandusettevõtjate tulud oluliselt suurenema, et nad oleksid jätkuvalt võimelised rahuldama nõudlust toidu järele; märgib, et põllumajandusettevõtjate sissetulek on ainult veidi suurenenud ning mõnedes liikmesriikides on põllumajandusettevõtjate sissetulek hoopis vähenenud;

14.

nõuab, et säästva põllumajanduspoliitika edendamine lülitataks laienemis- ja naabruspoliitika kõikidesse instrumentidesse;

15.

nõuab, et kolmandate riikide ettevõtjate suhtes kohaldataks sama ranget kontrolli nagu ELi tootjate suhtes, kuid tunnistab vajadust abistada arengumaid ELi fütosanitaarnormide täitmisel;

16.

tunneb heameelt ELi põllumajandusministrite otsuse üle võtta vastu komisjoni ettepanek peatada maa tootmisest kõrvaldamise kohustused 2008. aastaks ja märgib, et komisjoni hinnangu kohaselt vabastab see samm umbes 2,9 miljonit hektarit teraviljakasvatuseks ja suurendab selle aasta saaki umbes 10 miljoni tonni võrra;

17.

palub komisjonil hinnata ELi ühise põllumajanduspoliitika, taastuvenergiapoliitika eesmärkide, arenguabi ja rahvusvaheliste kaubanduslepingute mõju toiduainetega kindlustatusele, et parandada ülemaailmset toiduainetega kindlustatust;

18.

rõhutab, et kütuste asemel tuleb esmatähtsaks pidada toitu ning et biokütuste tootmisele tuleks kehtestada ranged säästvuse kriteeriumid; märgib, et väljapakutud biokütuste eesmärgi saavutamisel tuleb nendest kriteeriumidest kinni pidada;

19.

nõustub sellega, et biokütuste tootmiseks mõeldud põllukultuuride doteerimine ELi poolt ei ole enam põhjendatud, kuid rõhutab jõuliselt, et ainult 2–3 % ELi põllumajanduskõlvikust kasutatakse praegu selliseks tootmiseks ning ajakirjanduse süüdistused, nagu oleks biokütused tekitanud praeguse toidukriisi, on vähemalt ELi puhul liialdatud; on siiski nõus, et selliste riikide nagu Ameerika Ühendriigid poliitikal eraldada maisikasvatamiseks rohkem maad, et toota bioetanooli, on kaudne mõju maisi ja teiste teraviljade hinnale ning kättesaadavusele maailma toiduturul;

20.

palub komisjonil ja liikmesriikidel sellele vaatamata teha rohkem teise põlvkonna bioenergia kasutamise ja tootmise edendamiseks, sest bioenergia tootmisel töödeldakse pigem sõnnikut ja põllumajandusjäätmeid kui esmaseid põllumajandustooteid;

21.

rõhutab eriti, et esmatähtsaks tuleks pidada olmejäätmete ning põllumajandus- ja metsandusjääkide kogumist ning nende muutmist gaasiks; juhib tähelepanu sellele, et see võimaldaks arendada asjakohaseid tehnoloogiaid ning annaks aega uurida toiduainete tootmise ja energiatootmise kokkusobivust;

22.

märgib väga murelikult, et segajõusööda ühe tonni maksumus on tõusnud 75 euro võrra tonni kohta ja see tõus jätkub söödateravilja terava puuduse tõttu, mis tähendab 15 miljardi euro suurust lisakulu ELi loomakasvatussektorile;

23.

on seisukohal, et praeguse kriisi tõttu peavad ELi institutsioonid ja liikmesriigid viivitamatult ja põhjalikult arutama rolli, mida tänapäeva biotehnoloogia võib etendada mõistliku hinnaga toiduainete jätkuva tootmise tagamisel;

24.

on seisukohal, et tõeline võitlus nälja vastu eeldab ülemaailmset säästva arengu poliitikat, mis võimaldab arengumaadel toota ja oma elanikele pakkuda piisavalt vett ja toitu;

25.

toetab arengumaid nende püüdlustes kindlustada kohalikule elanikkonnale toidu kättesaadavus; usub, et jätkuvalt tuleb parandada toimivat poliitilist ruumi, mis võimaldaks riiklikke eeskirju ja meetmeid selle sektori arenguks; on seisukohal, et Malawi on positiivne näide arengumaast, kus toiduainete tootmine on viimase kolme aasta jooksul kahekordistunud, ning rõhutab, et ELil on selle arengu toetamisel oma roll; kutsub komisjoni üles andma abi sellest fenomenist teavitamisel, nii et seda saaks kasutada näitena teistes arengumaades;

26.

kutsub ELi liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust üles kiiresti reageerima maailma toiduabi programmi erakorralisele hädaabipalvele ning abistama seda programmi uutele väljakutsetele vastamisel, mis on seotud võitlusega nälja vastu; on siiski seisukohal, et sõltuvust toiduabist on vaja vähendada, ning rõhutab seepärast vajadust keskpika tähtajaga ja pikaajaliste meetmete järele, et hoida ära kahjulikke tagajärgi ning tegelda selle kriisi algpõhjustega;

27.

nõuab, et kiiresti ja oluliselt suurendataks investeeringuid põllumajandusse, akvakultuuri, maaelu arengusse ja põllumajandusettevõtetesse arengumaades, keskendudes vaestele talunikele ja väikefarmidele, mis põhinevad agroökoloogiliste toiduainete tootmisel; tuletab meelde, et 75 % maailma vaesest elanikkonnast elab maapiirkondades, kuid ainult 4 % ametlikust arenguabist on suunatud põllumajandusele; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tõhusamalt tegelema põllumajanduse küsimusega oma arengupoliitikas, edendama tihedas koostöös arengumaadega 10. Euroopa Arengufondi programmitöö kohandamist ning vaatama läbi riiklikud strateegiadokumendid, et muuta põllumajandus prioriteetsemaks; rõhutab valitsusväliste organisatsioonide ja kohalike ametiasutuste rolli uuenduslike põllumajanduslike lahenduste leidmisel partnerluses arengumaade elanikega ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama ja edendama nende projekte;

28.

rõhutab vajadust tagada vaestes riikides väiketalunikele, kes on enamasti naised, juurdepääs maale, finantsteenustele ja laenudele, kõrge saagikusega seemnetele, niisutussüsteemidele ja väetistele; rõhutab, et põllumajandussektori investeeringute puhul peab suuremat tähelepanu pöörama niisutusele, kohalikele teedele, teadustegevusele ja kohalikele teadmistele, koolitusele ja parimate tavade vahetusele, et arendada jätkusuutlikke ja tõhusaid maaviljelussüsteeme, puhtale joogiveele, haridusele ning kohaliku toodangu ja kaubavahetuse suurendamisele; kutsub seetõttu komisjoni üles tugevdama neid valdkondi oma tegevustes ning toetama tootjate organisatsioone, mikrokrediidi- ja muid finantsteenuste programme ning suuremaid põllumajandusinvesteeringuid;

29.

palub Euroopa Investeerimispangal uurida võimalusi luua koheselt garantiifond, et toetada riikide, eelkõige vaesemate arengumaade mikrokrediidi-, laenu- ja riskiturveskeeme, mis on lähedalt seotud kohalike toiduainetootjate vajadustega;

30.

rõhutab vajadust teha kliimamuutuste alast koostööd ELi ja arengumaade vahel, eelkõige vajadust tehnosiirde ja suutlikkuse suurendamise järele; rõhutab, et kliimamuutuse teemat tuleb süvalaiendada kogu ELi arengukoostöös, toonitab, et mõned lihtsad kaitsemeetmed aitaksid talunikel kaitsta põllukultuure põua ja muude hädade eest, ning kutsub komisjoni üles neid ettevaatusabinõusid uurima; kutsub rahvusvahelist üldsust üles intensiivistama oma pingutusi võitluses kõrbestumise, maa degradeerumise ja põua vastu, et parandada toiduainetega kindlustatust ja vee kättesaadavust, eriti vaestes riikides;

31.

rõhutab asjakohaste investeeringute tähtsust teadusuuringute valdkonnas eesmärgiga suurendada saaki maailma kõigis piirkondades;

32.

nõuab eriti kogu geneetiliselt muundatud organismide alase arendustegevuse ja kogu selleteemalise avaliku arutelu hoolikat järelevalvet;

33.

on arvamusel, et riikidel peab olema õigus toidusuveräänsusele ja -ohutusele, samuti on neil õigus kaitsta oma turgu subsideeritud toodete impordi eest; on arvamusel, et eksporditavate põllumajandustoodete subsideerimine destabiliseerib kohalikku turgu arengumaades;

34.

on seisukohal, et põllumajandusturgude avamine peab olema järkjärguline, kooskõlas arengu edenemisega igas konkreetses arengumaas ning põhinema sotsiaalselt õiglastel ja keskkonnasõbralikel kaubanduseeskirjadel; märgib, et tundlikud tooted, mis on esmavajalikud inimestele arengumaades või mis on eriti olulised toiduainetega kindlustatuse ja maaelu arengu seisukohalt arengumaades, tuleks välja jätta täielikust liberaliseerimisest, et ära hoida pöördumatut kahju kohalikele tootjatele; rõhutab, et EL peab edendama soodustatud ja asümmeetrilist süsteemi kaubandusläbirääkimistes arengumaadega, et võimaldada neil kasutada teatud vahendeid pakkumise juhtimiseks ja muid arengupoliitilisi vahendeid oma turgudel; märgib, et vähimarenenud riikidel oli ja on ka tulevikus „Kõik peale relvade” lepingu alusel ELi turule kvoodi- ja tariifivaba juurdepääs;

35.

rõhutab, et käimasolevates majanduspartnerluslepingu läbirääkimistes peab komisjoni prioriteet vastama Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide väljendatud arenguvajadustele; tuletab meelde, et selle probleemi lahendamiseks tuleb lisaks majanduspartnerluslepingutele anda lubatud uut kaubandusabi (aastani 2010 igal aastal 2 miljardit eurot) ning edendada piirkondlikku integratsiooni;

36.

rõhutab vajadust jõuda Doha voorus eduka, tasakaalustatud ja õiglase tulemuseni; rõhutab, et Doha vooru tulemused peaksid andma positiivse tõuke arengumaadele investeerimaks oma põllumajandusse ja toiduainete tootmisse; kutsub komisjoni üles toetama ettepanekuid lisada käimasolevasse WTO läbirääkimistevooru meede põhitoiduainete hindade kohta;

37.

kutsub komisjoni ja nõukogu taas üles edendama õiglast kaubandust ja muid eetilisi süsteeme, mis toetades väikseid ja ebasoodsas olukorras olevaid tootjaid arengumaades, vähendades kõikuvust ning tagades õiglasemad hinnad ja sissetuleku, aitavad tõsta sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid, ning ergutab riigiasutusi ELis lülitama õiglase kaubanduse ja säästvuse kriteeriume oma avalikesse pakkumistesse ja hankepoliitikasse;

38.

rõhutab, et praegune toidukriis toob esile vajaduse edendada poliitilist stabiilsust, piirkondlikku integratsiooni, demokraatiat ja inimõigusi mitte ainult ELis, vaid ka kogu maailmas; kutsub seepärast kõiki asjaomaseid sidusrühmi üles edendama humaanseid ja demokraatlikke väärtusi ning õigusriigi põhimõtteid praeguse toidukriisiga tegelemisel ning toiduainetega varustatuse pikaajaliste probleemide lahendamisel;

39.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Maailmapangale, G8 riikidele, ÜRO peasekretärile ja ÜRO Peaassambleele, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele ja Üleaafrikalisele Parlamendile.