6.8.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/8

A.

arvestades EÜ asutamislepingu artikli 280 lõigete 1 ja 2 sisu;

B.

arvestades, et nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, (8) („finantsmäärus”) artikli 53b lõikes 2 sätestatakse järgmist:

‘2.   Ilma et see piiraks valdkondlikes määrustes esitatud täiendavate sätete kohaldamist ja vahendite nõuetekohase kasutamise tagamiseks eelarve täitmisel koostöös liikmesriikidega, võtavad liikmesriigid kõik õiguslikud, regulatiivsed, haldus- või muud meetmed, mis on vajalikud ühenduse finantshuvide kaitseks. Selleks teevad nad eelkõige järgmist:

Sel eesmärgil viivad liikmesriigid läbi kontrollimisi ja seavad sisse tulemusliku ja tõhusa sisekontrollisüsteemi (…).’

1.

tunneb heameelt tõsiasja üle, et ühenduste finantshuvide kaitset käsitlevad aruanded, eriti 2006. eelarveaastat puudutav aruanne, on muutunud analüütilisemaks; märgib siiski, et statistika tugineb väga erinevatele siseriiklikele struktuuridele koos erinevate haldus-, kohtu-, järelevalve- ja kontrollisüsteemidega;

2.

nõuab ühenduste finantshuvide kaitset käsitlevate aastaaruannete ja nimetatud aruannete alusel koostatud Euroopa Parlamendi raportite kaasamist nõukogu päevakorda, ning nõuab, et nõukogu edastaks seejärel oma tähelepanekud Euroopa Parlamendile ja komisjonile;

3.

märgib, et omavahendite, põllumajanduskulude ja liikmesriikides struktuuritoetuste valdkonnas oli teatatud eiramisjuhtudega seotud summa 2006. aastal kokku 1 143 miljonit eurot (võrreldes 1 024 miljoni euroga 2005. aastal, 982,3 miljoni euroga 2004. aastal, 922 miljoni euroga 2003. aastal ja 1 150 miljoni euroga 2002. aastal); liikmesriikide poolt 2006. aastal komisjonile teatatud summad võib jaotada järgmiselt:

märgib samuti, et ühinemiseelse abi valdkonnas oli teatatud eiramisjuhtudega seotud summa 2006. aastal kokku 12,32 miljonit eurot (2005. aastal 17,6 miljonit eurot);

4.

on seisukohal, et eeskirjade eiramise finantsmõju iga-aastasi variatsioone võivad mõjutada paljud tegurid;

5.

rõhutab, et komisjonile teatatud eiramisjuhtude suur arv ei tähenda tingimata pettuste kõrget taset; see võib osutada ka sellele, et kehtiv järelevalvekord on tulemuslik ning et liikmesriikide ja komisjoni vahel toimub tihe koostöö; tunneb heameelt tõsiasja üle, et 2006. aasta aruandes rõhutas komisjon sellise koostöö tähtsust;

6.

märgib, et omavahendite osas kasvas eiramisjuhtudega seotud summa 7 % – 328 miljonilt eurolt 2005. aastal 353 miljoni euroni 2006. aastal; enim eiramisjuhte leidis aset seoses televiisoritega (2005. aastal 69 miljonit eurot, 2006. aastal 62,3 miljonit eurot) ja sigarettidega (2005. aastal 30,9 miljonit eurot, 2006. aastal 27,6 miljonit eurot); järsult tõusis eiramisjuhtude arv Itaalias (+122 %) ja Madalmaades (+81 %); 2006. aastal nõuti sisse 113,4 miljonit eurot (32 %);

7.

märgib, et põllumajanduskulude osas vähenes eiramisjuhtudega seotud summa 105 miljonilt eurolt 2005. aastal 87 miljoni euroni 2006. aastal; Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia olid eiramiste eest vastutavad 57,2 % ehk kokku 64,9 miljoni euro ulatuses, kusjuures enim mõjutatud olid maaelu arengu, veise- ja vasikaliha- ning puu- ja köögiviljasektor;

8.

tervitab nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 (ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta) (9) rakendamist, mille eesmärk on näha ette lihtsustatud ja tõhusam õiguslik raamistik õigusvastaselt tehtud maksete sissenõudmiseks liikmesriikide poolt; palub komisjonil hinnata nimetatud õigusakti kohaldamist ja esitada Euroopa Parlamendile aruanne;

9.

tunneb heameelt, et ühtne haldus- ja kontrollisüsteem (IACS), mille kaudu töödeldakse 68 % toimingutest, töötab hästi ja on võimaldanud tuvastada suure osa eiramisjuhtudest;

10.

märgib murega, et põhjendamatult makstud summade sissenõudmise tase on madal ning erineb liikmesriigiti, ning kuna võimalused raha sisse nõuda aja jooksul vähenevad, palub komisjonil tõhustada oma jõupingutusi, et suurendada põhjendamatult makstud summade sissenõudmise määra;

11.

on arvamusel, et kui teatavas liikmesriigis on sissenõudmise tase süstemaatiliselt madal, peaks komisjon kohaldama korrigeerivaid meetmeid;

12.

kinnitab komisjonile oma täielikku toetust maksete peatamist käsitlevate õigusaktide range kohaldamise osas, ja nõuab tungivalt, et ühise põllumajanduspoliitika rahastamisele kohaldataks sama menetlust, nagu juba algatatud meetmetele vahendite üle kandmata jätmise puhul (10), kui komisjonil puudub täielik tagatis nende vahendite saajaks oleva liikmesriigi haldus- ja kontrollisüsteemide usaldusväärsuse kohta;

13.

kutsub komisjoni üles hindama ühenduste finantshuvide kaitset käsitleva aastaaruande kontekstis põllumajandustootjatele makstavate toetuste järelevalvesüsteemide tõhusust ja läbipaistvust;

14.

tunneb heameelt sissenõudmise töörühma (Task Force Recovery) (11) töö üle, kellel on õnnestunud lahendada suur arv eiramisjuhte varasematest aastatest (1971–2006: 3 061 miljonit eurot); seega on liikmesriigid nõudnud sisse 898 miljonit eurot ja 1 200 miljoni euro osas on tehtud tasaarvestus „raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise” menetluse raames; rõhutab siiski, et liikmesriigid peaksid olema palju valvsamad, et vältida eeskirjade eiramisi ja raha sissenõudmist;

15.

võtab teadmiseks, et komisjon võttis vastu oma teise aruande puudujääkide kohta nn musta nimekirja süsteemi rakendamisel (nõukogu määrus nr (EÜ) nr 1469/95 (12)), ja nõuab ELi institutsioonides põhjalikumat arutelu edasiste sammude üle, kusjuures kõige märkimisväärsemaks lähenemiseks on trahvide oluline suurendamine neile liikmesriikidele, kes ei täida põhjendamatult makstud summade tagasimaksmisega seotud kohustusi;

16.

juhib tähelepanu, et struktuuritoetusi puudutavate eiramisjuhtudega seotud summa suurenes 17 % – 601 miljonilt eurolt 2005. aastal 703 miljoni euroni 2006. aastal (struktuurifondid 517 miljonit eurot, Ühtekuuluvusfond 186 miljonit eurot); nimetatud eiramisjuhud olid seotud peamiselt (75 %) Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondiga; 2006. aastal langes Saksamaale, Hispaaniale, Itaaliale, Portugalile ja Ühendkuningriigile ligikaudu 85 % struktuurifondidega seotud asjaomasest summast (438,1 miljonit eurot); paljudel juhtudel olid abisaajad esitanud arveid abikõlbmatute kulude eest; üksikasjad tuvastati dokumentide kontrollimise järel;

17.

avaldab kahetsust, et 95st käesoleval programmiperioodil kontrollitud struktuurifondidest rahastatud projektist 60s leiti olulisi vigu deklareeritud projektikuludes, mis tähendab eiramisjuhtude kasvu eelmise aastaga võrreldes; on arvamusel, et kontrollida tuleb rohkem projekte, et tehtud järelduste põhjal oleks võimalik anda selgeid soovitusi finantsjuhtimise parandamiseks;

18.

märgib, et 266,5 miljonit eurot 703 miljonist eurost 2006. aasta eest on veel sisse nõudmata, samas kui eelnevate aastate eest on vaja sisse nõuda veel 762 miljonit eurot; kutsub komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamendi pädevaid komisjone kaks korda aastas tehtud edusammudest ja tasumata summade sissenõudmise kiirendamiseks võetud erimeetmetest;

19.

märgib, et ühinemiseelse abi osas vähenes finantsmõju 26,5 miljonilt eurolt 2005. aastal 12,3 miljoni euroni 2006. aastal; kõige sagedasemad eksimused olid arve esitamine abikõlbmatute kulude eest ning lepingutingimuste või eeskirjade mittetäitmine; ühinemiseelse abi loomisest alates on sisse nõutud 11 miljonit eurot, kuid 14 miljonit eurot on veel sisse nõudmata;

20.

on endiselt veendunud, et kui positiivset järelevalvearuannet soovitakse üldse kunagi saavutada, peavad liikmesriigid ja ELi institutsioonid, kaasa arvatud kontrollikoda, jõudma poliitilisele arusaamisele „vastuvõetava veamäära” osas;

21.

kutsub komisjoni üles kaasama 2008. aasta aruandesse ühenduste finantshuvide kaitse kohta analüüsi liikmesriikide eeskirjade eiramise vastu võitlemisega tegelevate struktuuride osas; et anda Euroopa Parlamendile selgem pilt pettuste vastu võitlemise võrgustiku õigusliku raamistiku rakendamisest, peaks nimetatud analüüs vastama muu hulgas järgmistele küsimustele:

22.

palub komisjonil täpsustada, milliseid täiendavaid meetmeid võtab ta omavahendite sektori osas, et lõpetada televiisorite, sigarettide ning võltsitud kaupade impordipettused üldiselt; tunneb selles kontekstis heameelt tõsiasja üle, et OLAFil on õnnestunud avada büroo Hiinas; nõuab tungivalt, et komisjon tõhustaks võltsimise vastast võitlust; palub komisjonil esitada 2008. aasta juulis avaldatava ühenduste finantshuvide kaitset käsitleva 2007. aasta aruande kontekstis raporti Euroopa Parlamendi 11. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni (mis käsitleb ühenduse, liikmesriikide ja Philip Morrise vahel pettuse ja sigarettide salakaubaveo vastase võitluse tõhustamiseks sõlmitud kokkuleppe mõju ning Euroopa Parlamendi ühenduse transiidisüsteemi uurimiskomisjoni soovituste rakendamisel tehtud edusamme) (13) alusel tehtud algatuste ja võetud meetmete kohta;

23.

peab täiesti vastuvõtmatuks, et paljude aastate jooksul ei ole Saksamaa ja Hispaania edastanud komisjonile elektroonilisel kujul teavet põllumajanduskulusid puudutavate eiramisjuhtude kohta; märgib lisaks, et need kaks riiki on eiramiste eest vastutavad 38 % (33,2 miljoni euro) ulatuses, ja et hoolimata kohustusest seda teha, ei esita Saksamaa enam üksikasju eiramisjuhtudega seotud eraisikute ja ettevõtete kohta; nõuab seega tungivalt, et komisjon algataks nimetatud kahe liikmesriigi vastu rikkumismenetlused ja peaks menetluse ajal kinni 10 % põllumajandusmaksetest; palub eelarvekontrollikomisjoni esimehel saata asjaomastele alalistele esindustele kirja, milles nõutakse selgitust;

24.

on seisukohal, et 39-kuuline ajavahemik eeskirjade eiramise toimepaneku ja sellest komisjonile teatamise vahel on vastuvõetmatu, kuna selline viivitus muudab sissenõudmise raskemaks; palub komisjonil teatada, milliseid meetmeid on ta võtnud liikmesriikide hoiatamiseks; märgib, et liikmesriigid näivad olevat rikkumisi endale mitte teadvustanud;

25.

palub komisjonil teatada, milliseid meetmeid on ta võtnud, et vähendada eiramisjuhtude arvu maaelu arengu, veise- ja vasikaliha- ning puu- ja köögiviljasektoris;

26.

palub komisjonil võtta kindla seisukoha juhul, kui Kreeka ei peaks järgima tegevuskava ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi sisseviimiseks (IACS) (14); soovib saada teavet ühenduse eelarvest Kreekale IACSi sisseviimiseks praeguseks makstud toetuste/abi kogusumma kohta ja kas see summa on võimalik tagasi nõuda, kui süsteem ei ole täielikult toimiv 2008. aasta septembriks;

27.

märgib, et struktuuritoetuste osas registreeriti 84 % kõigist eiramisjuhtudest Itaalias (2006: 228,2 miljonit eurot), Hispaanias (2006: 85,7 miljonit eurot), Ühendkuningriigis (2006: 59,8 miljonit eurot), Portugalis (2006: 37,2 miljonit eurot) ja Saksamaal (2006: 27,2 miljonit eurot); märgib lisaks, et ei Saksamaa ega Hispaania kasuta pettustevastase infosüsteemi elektroonilist moodulit, ning et Saksamaa ei saada andmeid eiramisjuhtudega seotud eraisikute ja ettevõtete kohta; palub eelarvekontrollikomisjoni esimehel saata asjaomastele alalistele esindustele kirja, milles nõutakse selgitust;

28.

on seisukohal, et selles kontekstis tõestas programmiperiood 2000–2006, et tuvastatud eiramisjuhtudele aitasid kaasa üleliia keerukad eeskirjad ning ebatõhusad järelevalve- ja kontrollisüsteemid; juhib lisaks tähelepanu, et tihti said abisaajad maksed kätte hilja; tervitab seetõttu parandusi, mida on kaasa toonud nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (15); nõuab, et piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused oleksid üldiselt rohkem kaasatud rahaliste vahendite kavandamisse ja kasutamisse;

29.

juhib tähelepanu, et oma 15. juuni 2006. aasta resolutsiooni (ühenduste finantshuvide kaitse ja pettusevastase võitluse kohta – 2004. aasta aruanne) (16) lõikes 11 sedastas Euroopa Parlament, et „(…) 2005. aasta aruandeperioodil tuleks erilist tähelepanu pöörata eeskirjade eiramisjuhtudele struktuuripoliitika meetmete valdkonnas”; märgib siiski, et olukord tundub olevat halvenenud;

30.

on seisukohal, et komisjon peaks pöörama erilist tähelepanu kuritegelikele võrgustikele, mis on spetsialiseerunud ELi rahaliste vahendite väärkasutamisele;

31.

kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjonile üksikasjalikku analüüsi süsteemi või süsteemide kohta, mida organiseeritud kuritegevus – kas siis maffia põhimõtete järgi juhitav või mitte – kasutab ühenduste finantshuvide kahjustamiseks;

32.

väljendab sügavat muret seoses kontrollikoja presidendi järgmise järeldusega: „järelevalve- ja kontrollisüsteemid liikmesriikides olid üldiselt kas ebatõhusad või tagasihoidliku tõhususega ning komisjoni järelevalve süsteemide toimimise üle ei olnud piisavalt tõhus” (17);

33.

kutsub liikmesriike seetõttu üles tagama oma järelevalve- ja kontrollisüsteemide kvaliteeti, võttes kohasel poliitilisel tasandil vastu kõiki ühenduse ühiselt hallatavaid kulusid puudutava siseriikliku deklaratsiooni; palub komisjonil toetada aktiivselt seda ideed ning esitada aruande saavutatud edusammudest oma aastaaruandes ühenduste finantshuvide kaitse kohta;

34.

kutsub komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid – mis võivad sisaldada rikkumismenetlusi – nende liikmesriikide vastu, kes ei abista komisjoni talitusi kohapealse kontrolli läbiviimisel, nagu on ette nähtud nõukogu määrusega (Euratom, EÜ) nr 2185/96;

35.

palub komisjonil selles kontekstis kaaluda ühist haldamist puudutavate siduvate ja ennetavate sätete lisamist tulevastesse EÜ õigusaktidesse, et õigusvastaste maksete puhul oleks võimalik summad sissenõudmismenetluse kaudu lõpuks sisse nõuda, näiteks tagatise kaudu, mille liikmesriik annab ühendustele Euroopa rahaliste vahendite kasutamiseks abisaajate poolt;

36.

juhib tähelepanu, et struktuuritoetuste osas on 2006. aasta ja eelnevate aastate eest sisse nõudmata üle 1 000 miljoni euro;

37.

rõhutab liikmesriikide otsest vastutust selliste summade tagasinõudmisel, mille maksmisel on eeskirju eiratud; ergutab veel kord komisjoni peatama vahemaksed liikmesriikidele eeskirjade tõsiste eiramisjuhtude korral; tunnistab vajadust tegutseda vastavalt haldus- ja kontrollisüsteemide puudulikkusele liikmesriikides, ning tuletab meelde, et pettus ja eeskirjade eiramine kahjustavad Euroopa Liidu tegevust ning eelkõige struktuurifondide projekte;

38.

väljendab heameelt tõsiasja üle, et Euroopa läbipaistvusalgatuse (European Transparency Initiative) raames avalikustatakse struktuurifondide kaudu rahaliste vahendite saajaid puudutav teave, ning nõuab ühtlasi, et liikmesriikides kehtestataks siduv kohustus avalikustada ühenduse kõigist ühiselt hallatavatest fondidest rahaliste vahendite saajaid ja projekte puudutav teave;

39.

kutsub liikmesriike üles teavitama kord aastas komisjoni lõplikult kaotatud summadest tulenevast finantskahjust, mille komisjon peaks lisama oma aastaaruandesse;

40.

kutsub liikmesriikide pädevaid asutusi samuti üles teavitama komisjoni, kaasa arvatud OLAFit, kord aastas kohtuotsustest struktuurifondide petturliku kasutamise kohta;

41.

kutsub komisjoni üles võtma seisukohta kontrollikoja negatiivse hinnangu suhtes tema tööle ja selgitama, milliseid samme on ta astunud, et parandada liikmesriikides olukorda, mis ohustab ühenduste finantshuvide kaitset;

42.

kutsub komisjoni samas üles esitama liikmesriikidele tihedamini aruandeid, esitades üksikasju selle kohta, kuidas ta kasutas esitatud teavet ning selle kohta, mida ta võttis ette teatatud eeskirjade eiramiste suhtes;

43.

märgib, et ühinemiseelse abi kasutamise osas langes Bulgaariale (2006: 1,7 miljonit eurot), Poolale (2006: 2,4 miljonit eurot), Rumeeniale (2006: 5,5 miljonit eurot) ja Slovakkiale (2006: 1,9 miljonit eurot) 94 % eeskirjade eiramistest; märgib, et selles kontekstis on komisjon rõhutanud vajadust suuniste ja töödokumentide ühetaolise tõlgendamise ja ühtse kohaldamise järele; palub komisjonil seetõttu täpsustada, milliseid meetmeid ta on selles suhtes võtnud;

44.

kutsub komisjoni üles võimaldama liikmesriikidel tuvastada algusest peale selgemalt neid eiramisjuhte, mille puhul kahtlustatakse väärkasutamist pettuse eesmärgil, kuna liikmesriikidel on endiselt raskusi selle täpse eristamisega, millal on tegu eeskirjade eiramise või pettusega ning millest tuleb teatada komisjonile/OLAFile, kuigi nad täidavad kvartaliaruannete nõudeid;

45.

kutsub komisjoni üles abistama liikmesriike OLAFi pettustevastase infosüsteemi Ciginfo (sigarettide konfiskeerimisega seotud teavet käsitlev sidevahend) kasutamisel; usub, et selline ühtne administratiivne koduleht võiks parandada andmevahetust (eelkõige eeskirjade eiramiste kohta) OLAFi ja liikmesriikide vahel, niipea kui siseriiklikud ja Euroopa süsteemid on ühilduvad;

46.

tervitab tõsiasja, et eelarvekontrollikomisjon on juba kaks korda kohtunud oma partneritega liikmesriikide parlamentidest; usub, et iga-aastased kohtumised liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjonide vahel võiksid olla kõige kasulikumad liikmesriikide järelevalve- ja kontrollisüsteemide parandamiseks ning haldust puudutava riikliku deklaratsiooni saavutamiseks;

47.

soovib näha võimalikult tihedat koostööd kontrollikoja ning riiklike ja piirkondlike auditeerimisasutuste vahel, et suurendada nende aruannetest saadavat kasu ELi rahaliste vahendite kasutamise järelevalvel liikmesriikides;

48.

märgib, et OLAF korraldati 2006. aastal ümber, võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet 1/2005; on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks hindama OLAFi tegevust osana OLAFi määruse läbivaatamise menetlusest;

49.

palub komisjonil tagada, et finantsmääruse artiklis 95 viidatud andmebaas oleks täielikult toimiv 1. jaanuariks 2009;

50.

märgib, et OLAF sai 2005. aastal 802 ja 2006. aastal 826 uut teadet; tervitab tõsiasja, et hindamissüsteem on võimaldanud vähendada algatatud juurdluste arvu 254-le, ning lisaks tõsiasja, et statistika kohaselt järgnesid enamikule lõpuleviidud juurdlustest haldus-, distsiplinaar-, finants-, kohtu- või õiguslikud meetmed; märgib, et kõigi menetluses olevate ja lõpetatud juhtumite finantsmõju oli 2005. aasta lõpus 6 600 miljonit eurot ja 2006. aasta lõpus 7 400 miljonit eurot, ning et enim mõjutatud sektorid olid struktuurifondid (2006: 1 606,7 miljonit eurot), sigaretid (2006: 1 320,1 miljonit eurot), tollimaksud (2006: 989,8 miljonit eurot) ja käibemaks (2006: 727,8 miljonit eurot);

51.

kutsub komisjoni üles valmistama ette sobivat õiguslikku alust ühenduse suhtes pettuse toime pannud ettevõtete ja eraisikute nimede avaldamiseks;

52.

tunneb heameelt viisi üle, mil OLAF teavitas Euroopa Parlamenti oma lõpetatud juurdluste järelmeetmetest; märgib siiski, et 20 juhul (134st, mille puhul taotleti kohtulikke järelmeetmeid) keeldusid asjaomased prokuratuurid uurimise jätkamisest aegumistähtaja või tõendite puudumise tõttu;

53.

on siiski pettunud, et OLAF ei ole taaskäivitanud dialoogi kirjaliku teabe kohta, mida Euroopa Parlamendi pädev komisjon regulaarselt saab, nagu nõuti Euroopa Parlamendi eespool nimetatud 5. juuni 2006. aasta resolutsioonis;

54.

märgib, et nagu eelnevatelgi aastatel, registreeriti enamik juhtudest Belgias, Saksamaal ja Itaalias;

55.

juhib tähelepanu oma eespool nimetatud 11. oktoobri 2007. aasta resolutsioonile;

56.

märgib, et 2006. aastal tuvastati seoses OLAFi juurdlustega sissenõudmiseks üle 450 miljoni euro suurune summa, ning et see summa tulenes 2006. aastal lõpetatud juhtumitest (umbes 114 miljonit eurot) ning käimasolevatest järelmeetmetest (umbes 336 miljonit eurot, peamiselt põllumajandussektorist (134,6 miljonit eurot) ja struktuurifondidest (146,3 miljonit eurot));

57.

tervitab koostööd OLAFi, Europoli, Eurojusti ja teatavate rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mille üks eesmärke on võidelda organiseeritud kuritegevuse vastu; rõhutab samas, et selline koostöö peab olema läbipaistev ja ei tohi mõjutada OLAFi sõltumatust;

58.

saab aru, et majanduslikel kaalutlustel soovib komisjon piirata oma aruannete keeleversioonide arvu; toonitab siiski, et nii ühenduste finantshuvide kaitset käsitlevate aastaaruannete 2. lisa kui ka tegevusaruanded peavad olema kättesaadavad vähemalt inglise, prantsuse ja saksa keeles;

59.

tuletab komisjonile meelde, et oma eespool nimetatud 15. juuni 2006. aasta resolutsiooni lõikes 30 pooldas Euroopa Parlament OLAFi kõikide juurdlusõiguste koondamist ühteainsasse määrusesse; rõhutab samas, et nõukogu pettuste tõkestamise töörühm tundub samuti pooldavat praeguste õiguslike aluste ühtlustamist (18); kutsub OLAFit seetõttu üles esitama viivitamata OLAFi 2007. aasta tegevusaruande kontekstis talle juurdluspädevust andvate erinevate õiguslike aluste koostalitlusvõime analüüsi, et võimaluse korral integreerida selle analüüsi järeldused OLAFi määruse tulevasse läbivaatamisse; juhib selles kontekstis tähelepanu tõsiasjale, et Lissaboni lepinguga (19) muudetakse ka ELi lepingu artiklit 280, mis käsitleb pettustevastast võitlust;

60.

märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas 27. novembril 2007 kohtuasjas Tillack v. Belgia (avaldus nr 20477/05) puhul, et ajakirjaniku ruume läbi otsides on Belgia riik rikkunud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 10 (sõnavabadus); märgib siiski, et kohtu otsus ei puudutanud ei OLAFi ega komisjoni eelnevaid haldusjuurdlusi; on selles kontekstis arvamusel, et üldjuhul tuleb võtta kõik asjakohased meetmed, et kaitsta uurimise all olevate isikute õigusi;

61.

on äärmiselt mures finantskahjude pärast, mida tekitavad nn karusselltehingud; märgib, et näiteks Saksamaa Majandusuuringute Instituudi hinnangul oli saamatajäänud riiklike käibemaksutulude summa 2003.-2005. aastal 17 000 – 18 000 miljonit eurot aastas; märgib, et liikmesriigid hindavad üldistatult, et nad kaotavad igal aastal ligikaudu 10 % oma käibemaksutuludest; märgib, et üks kolmandik neist kaotustest langeb piiriüleste „karusselltehingute” arvele;

62.

märgib lisaks, et Lordide koja hinnangul oli saamatajäänud riiklike käibemaksutulude summa Ühendkuningriigis 2005.–2006. aastal vahemikus 3 500 kuni 4 750 miljonit Suurbritannia naelsterlingit, mis on vähemalt 9,6 miljonit Suurbritannia naelsterlingit päevas; tsiteerib aruannet, milles öeldakse, et „praegune ühendusesiseste käibemaksutehingute mehhanism ei ole jätkusuutlik.” (20);

63.

juhib tähelepanu, et käibemaksust tulenevate omavahendite sissenõudmisel võib võtta arvesse üksnes tegelikke tulusid;

64.

on väga mures, et paljud liikmesriigid on endiselt tõrksad tõhustama koostööd nii pädevate siseriiklike teenistuste vahel kui ka komisjoni, kaasa arvatud OLAFi, ja siseriiklike teenistuste vahel;

65.

tervitab komisjoni teatist nõukogule mõningate põhielementide kohta, mis aitavad kaasa käibemaksupettuste vastase strateegia kehtestamisele ELis (KOM(2007)0758); kutsub oma pädevat komisjoni vastavalt üles astuma aktiivseid samme selle rakendamise järelevalveks;

66.

kritiseerib tõsiasja, et nõukogu ei ole ikka veel võtnud vastu seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu määrus vastastikuse haldusabi kohta ühenduse finantshuvide kaitsmisel pettuse ja muu ebaseadusliku tegevuse eest (21), mille esimene lugemine Euroopa Parlamendis toimus 23. juunil 2005. aastal (22); kutsub presidenti üles võtma ühendust nõukogu eesistujariigiga, et saavutada selles küsimuses edu;

67.

on seisukohal, et koostöö parandamine asjaomaste teenistuste vahel ning komisjoniga (OLAF) on olulise tähtsusega piiriüleste „karussellpettuste” takistamiseks; on seisukohal, et selles kontekstis tuleks tugevdada käibemaksuteabe vahetamise süsteemi ja koostööd andmete analüüsi valdkonnas, kasutades komisjoni (OLAF) abi;

68.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, OLAFi järelevalvekomiteele ja OLAFile.