52008DC0397

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 16.7.2008

KOM(2008) 397 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika kohtaTegevuskava

{SEK(2008) 2110}{SEK(2008) 2111}

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika kohtaTegevuskava

1. Sissejuhatus

Euroopa Liit on astunud olulisi samme, et saavutada majanduskasvu ja tööhõivega seotud eesmärgid. Lissaboni strateegia on andnud märkimisväärseid tulemusi[1]. Viimase kahe aasta jooksul on loodud üle kuue miljoni töökoha ning tööpuudust on oluliselt vähendatud. Euroopa tööstus on ülemaailmselt konkurentsivõimeline ning soodustab oluliselt majanduskasvu ja tööhõivet. Oma tööstuspoliitika kaudu on komisjon jätkanud õigete raamtingimuste loomist Euroopa äritegevuse jaoks.

Praegune väljakutse on integreerida säästvus sellesse üldpilti. Säästva arengu eesmärk on praeguste ja tulevaste põlvkondade elukvaliteedi ja heaolu pidev parandamine[2]. See on Euroopa Liidu üks peamisi eesmärke. Kõnealuse eesmärgi täitmist takistavad siiski üha kiirenevad ülemaailmsed muutused, alates jääkilbi sulamisest kuni kasvava nõudluseni energia ja loodusvarade järele.

Väljakutsed on otseselt seotud meie eluviisidega. Meie tootmis- ja tarbimisharjumused aitavad kaasa globaalsele soojenemisele, reostusele, toorainete ärakulutamisele ja loodusvarade ammendumisele[3]. Tarbimise mõjud ELis mõjutavad kogu maailma, kuna EL sõltub energia ja loodusvarade impordist. Lisaks toodetakse üha suurenev osa Euroopas tarbitavaid tooteid mujal maailmas.

Vajadus liikuda säästvamate tarbimis- ja tootmisharjumuste poole on suurem kui kunagi varem.

Euroopa tööstuse ja majapidamiste jaoks saaks palju ära teha, nii et see tooks puhaskasu. Rahvusvahelise kliimamuutuste töörühma andmetel oleks võimalik vähendada hoonetes kasutatavat energiat 2030. aastaks 30 % võrra puhta majandustuluga. Globaalsest survest suurendada loodusvarade kasutamise tõhusust ja jõupingutustest säästvuse parandamise nimel võiks saada oluline innovatsiooni allikas ning tähtis tegur tööstuse konkurentsivõime tagamisel.

Käesolevas dokumendis tutvustatakse komisjoni strateegiat integreeritud lähenemisviisi toetamiseks ELis ja rahvusvaheliselt, et edendada säästvat tarbimist ja tootmist ning säästvat tööstuspoliitikat. Kõnealune strateegia täiendab olemasolevat energiakasutuse poliitikat, eriti energia- ja kliimapaketti, mille komisjon võttis vastu 2008. aasta jaanuaris.

Tegevuskava peamine eesmärk on luua dünaamiline raamistik toodete energiatõhususe ja keskkonnaalaste toimeomaduste parandamiseks ning soodustada nende kasutuselevõtmist tarbijate seas. Selleks tuleb kehtestada kogu siseturul ambitsioonikad standardid, tagada toodete parandamine, kasutades stiimulite ja hangete puhul süstemaatilist lähenemisviisi, ning parandada tarbijate teavitamist ühtlasema ja lihtsustatud märgistamise raamistiku abil, nii et nõudlusega oleks võimalik kõnealust poliitikat toetada. Selline lähenemisviis on mõeldud toodete jaoks, mis võivad keskkonnamõjusid märkimisväärselt vähendada.

Praegune väljakutse on luua positiivne mõjuring: parandada toodete üldisi keskkonnaalaseid toimeomadusi kogu nende olelusringi vältel, edendada ja innustada nõudlust paremate toodete ja tootmistehnoloogiate järele ning aidata tarbijatel teha paremaid valikuid ühtsema ja lihtsustatud märgistuse abil.

Seda sammu toetatakse ja võimendatakse täiendavalt meetmetega, mis võimaldavad saavutada säästvamat tootmist ja käsitleda rahvusvahelisi aspekte.

2. Dünaamiline poliitiline raamistik arukama tarbimise ja paremate toodete nimel

Toodete energiatõhususe ja keskkonnaalaste toimeomaduste parandamiseks on loodud erinevaid poliitikasuundi. Ökodisaini direktiiviga[4] luuakse raamistik energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks. Toodete, eriti jäätmete olelusringi konkreetseid aspekte käsitletakse veel mitmetes muudes õigusaktides. Tarbijad saavad toodete energiatõhususe ja keskkonnaalaste toimeomaduste kohta teavet märgistussüsteemidest, mis on sätestatud energiamärgistuse direktiivis[5], Energy Stari määruses[6], ökomärgise määruses[7] ja muudes liikmesriikide, jaemüüjate ja teiste majandustegevuses osalejate väljatöötatud süsteemides. Liikmesriigid on toodete tulemuslikkuse parandamiseks rakendanud stiimuleid ja riigihankeid. Energy Stari määruses kohustatakse ELi institutsioone ja liikmesriikide asutusi lisaks ostma konkreetse energiatõhususe tasemega kontoriseadmeid.

Siiski kahjustavad kõnealuste poliitikasuundade potentsiaali mitmed puudused. Enamik toodetega seotud õigusakte käsitlevad üksnes toote olelusringi teatavaid aspekte. Ökodisaini direktiivis käsitletakse küll olelusringi tervikuna, kuid praegu direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad energiat tarbivad tooted tekitavad üksnes 31–36 % keskkonnamõjudest[8]. Teave, mida tarbijatele ELi meetmete alusel edastatakse, on keskendunud energiatõhususele kodumasinate ja kontoriseadmete puhul energiamärgistuse direktiivis ja Energy Stari programmis või hõlmab üksnes piiratud arvu tooteid (ökomärgise määrus). Lisaks ei koordineerita riiklikul tasandil võetavaid meetmeid.

Üldiselt ei ole vabatahtlikud ja regulatiivsed vahendid piisavalt seotud ning potentsiaalset sünergiat erinevate vahendite vahel ei kasutata. Rakendamine ei ole piisavalt dünaamiline ja tulevikku suunatud, et parandada toodete toimeomadusi. Erinevad riiklikud ja piirkondlikud lähenemisviisid põhjustavad vastuoluliste sõnumite saatmist tootjatele ning selle tulemusena ei kasutata ära siseturu kogu potentsiaali.

Uue poliitilise lähenemisviisiga integreeritakse erinevate poliitikavahendite potentsiaal, rakendades neid dünaamiliselt .

See hõlmab järgmisi tegevusi:

- Energiat tarbivate toodete ökodisaini käsitleva direktiivi reguleerimisala laiendatakse, nii et see hõlmaks kõiki energia tarbimist mõjutavaid tooteid. Kehtestatakse miinimumnõuded märkimisväärse keskkonnamõjuga toodetele, keskendudes peamistele keskkonnaaspektidele. Et pakkuda turgudel teavet kõige paremate toimeomadustega toodete kohta, määratakse lisaks kindlaks keskkonnaalaste toimeomaduste kõrged sihttasemed . Miinimumnõuded ja kõrged sihttasemed vaadatakse perioodiliselt läbi , et kohandada neid tehnoloogiliste muutustega ja anda ettevõtjatele ülevaade kaugema tuleviku regulatiivkeskkonnast.

- Tootemärgistust energiamärgistuse direktiivi ja ökomärgise määruse alusel arendatakse edasi ning pärast ökodisaini direktiivi läbivaatamist 2012. aastal täiendatakse seda vajaduse korral ökodisaini märgistuse direktiiviga, et anda tarbijatele teavet toodete energiatõhususe ja keskkonnaalaste toimeomaduste kohta.

- Eespool nimetatud süsteemidega ettenähtud energiatõhusust ja keskkonnaalaseid kriteeriume kasutatakse, et luua ELi ja liikmesriikide pakutud riigihankelepingute ja stiimulite ühtlustatud alus. See kõrvaldaks praeguse stiimulite killustatuse siseturul.

- Võetakse ka mitmeid muid meetmeid arukama tarbimise saavutamiseks. Eelkõige rakendatakse meedet seoses toodete jaemüüjate ja tootjatega, et muuta nende tegevus ja turustusahelad keskkonnasäästlikumaks, ning tehakse algatusi üldiseks tarbijate teadlikkuse tõstmiseks ja nende aktiivsuse suurendamiseks.

See poliitika võimaldab lahendada suure hulga keskkonnaprobleeme. Kui rakendada märkimisväärsete keskkonnamõjudega toodete suhtes kõnealust lähenemisviisi, võib saada olulist keskkonnaalast ja majanduslikku kasu. Näiteks suurendaksid kavandatavad meetmed renoveeritud eluruumide arvu, mis on varustatud energiasäästlikumate akende ja parema isolatsiooniga, võimaldades kodumajapidamistel vähendada energiatarbimist, otseseid ja kaudseid kasvuhoonegaase ning säästa kütet.

Meetmeid kirjeldatakse üksikasjalikult allpool.

2.1. Ökodisaini direktiiv

Ökodisaini direktiivis sätestatakse energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete kehtestamise eeskirjad, et tagada kõnealuste toodete vaba liikumine siseturul, võttes arvesse nende olelusringi. Kuigi direktiiviga ei kehtestata siduvaid nõudeid konkreetsete toodete suhtes, võimaldab direktiiv komisjonil, keda abistab komitee, kehtestada pärast mõju hindamist ja konsulteerimist huvitatud isikutega rakendusmeetmeid konkreetsete toodete ja nende keskkonnaaspektide suhtes (näiteks energiatarbimine, jäätmeteke, veetarbimine, kasutusea pikendamine).

Ökodisaini direktiivi kohaldatakse praegu üksnes energiat tarbivate toodete suhtes. Et laiendada raamistikku ka teistele keskkonnaalaselt olulistele toodetele, laiendatakse selle toodete nimistut nii, et see hõlmaks kõiki energia tarbimist mõjutavaid tooteid, välja arvatud transpordivahendid, mis kuuluvad juba erinevate keskkonnamõjude vähendamist käsitlevate poliitikasuundade ja õigusaktide alla. Energia tarbimist mõjutavad tooted on tooted, mille kasutamine avaldab mõju energiatarbimisele. See hõlmab energiat tarbivaid tooteid ja teisi tooteid, näiteks aknaraamid, mille isolatsiooniomadused mõjutavad hoonete kütmiseks ja jahutamiseks vajalikku energiat, ning veekasutusseadmed, mille veetarbimine mõjutab kütmiseks vajalikku energiat. Sellega luuakse ühtne ühenduse raamistik kõnealustele toodetele ökodisaini nõuete kehtestamiseks ühenduse tasandil ning tagatakse ühist lähenemisviisi kasutades õigusaktide tõhusus ja järjepidevus.

Rakendamine toimub järgmiselt:

- Rakendusmeetmed töötatakse välja olulise keskkonnamõju ning suure müügi- ja kaubandusmahuga toodete jaoks, mida on võimalik oluliselt parandada, võttes arvesse olemasolevaid ühenduse õigusakte või iseregulatsiooni süsteeme. Käesoleva direktiiviga hõlmatud energiat tarbivate toodete puhul ei mõjuta tegevuskava rakendusmeetmete väljatöötamist.

- Toodete jaoks, mis ei ole praegu direktiiviga hõlmatud, töötatakse edasine tööprogramm välja vastavalt muudetud direktiivi sätetele.

- Kõigi rakendusmeetmete puhul tuleb viia läbi üksikasjalik mõju hindamine ja avalik arutelu ning need peavad tuginema tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttele.

Rakendusmeetmetes käsitletakse peamisi keskkonnaaspekte toodete kogu olelusringi jooksul. Eelkõige võetakse arvesse toodete energiakulu ja loodusvarade kasutamist. Vajaduse korral käsitletakse muid küsimusi, nagu vajadus vähendada ohtlike materjalide ja haruldaste loodusvarade kasutamist.

Toodete sihtrühma puhul sätestatakse rakendusmeetmetega vastavalt direktiivi kehtivatele sätetele kaks toimeomaduste taset:

- miinimumnõuded , millele tooted peavad vastama, et neid oleks võimalik siseturule lubada. Võimaluse korral tuleks kasutada ELi ühtlustatud standardeid, mis põhinevad ideaaljuhul ülemaailmsetel standarditel, et aidata tootjaid meetmete kohaldamisel;

- keskkonnaalaste toimeomaduste kõrged sihttasemed , et anda turgudele kiirelt märku saadaolevatest suure toimeomaduste tasemega toodetest ja võimalikest tulevastest miinimumnõuete muutustest. Sihttasemete määratlemine on sätestatud juba praeguses direktiivis ning seda jätkatakse süstemaatiliselt ka edaspidi. Üldreeglina peavad sihttasemed vastama parimate turul saadaolevate toodete saavutatud toimeomaduste tasemele. Sihttasemete saavutamine on tööstuse jaoks vabatahtlik .

Toodete pideva arendamise nimel märgitakse rakendusmeetmetes asjaomase tooterühma puhul ka miinimumnõuete ja sihttasemete läbivaatamise kuupäev , võttes arvesse asjaomase tooterühma eeldatavate tehnoloogiliste muutuste tempot. See tagab miinimumnõuete ja sihttasemete ajakohasuse ning annab ettevõtjatele ülevaate tulevasest regulatiivsest keskkonnast pikaajalises perspektiivis.

Keskkonnaalaste toimeomaduste miinimumnõuded ja kõrgetasemelised sihttasemed lisatakse allpool kirjeldatud märgistamissüsteemi. Selleks võidakse rakendusmeetmetes määratleda ka keskmised toimeomaduste tasemed.

2.2. Toodete märgistamine

Energiamärgistuse direktiivi laiendatakse selles etapis suuremale hulgale toodetele, sealhulgas nii energiat tarbivad tooted kui ka teised energia tarbimist mõjutavad tooted.

Märgistuskategooriad kehtestatakse vajaduse korral vastavalt ökodisaini direktiivis ettenähtud menetluse lõpptulemusele.

Märgistusdirektiivi rakendusmeetmetes määratakse vajaduse korral kindlaks märgistamise täpsed üksikasjad.

Märgistamist kasutatakse, et märkida ühelt poolt energia tarbimist/säästmist kasutamise ajal ja teiselt poolt toote muid asjaomaseid ja olulisi keskkonnanäitajaid.

Ökomärgis täiendab vabatahtliku märgisena tarbijatele jagatavat teavet. See toimib tunnustava kvaliteedimärgisena, et näidata tarbijatele, millised tooted saavutavad kõige kõrgema toimeomaduste taseme, kui võetakse arvesse mitmeid keskkonnakriteeriume kogu toote olelusringi puhul.

Ökomärgise määrus vaadatakse läbi, et lihtsustada ja tõhustada ökomärgise saamise protsessi ning laiendada toodete loetelu. Ökomärgise kriteeriumid hõlmavad jätkuvalt suurt hulka keskkonnaaspekte. Lisaks võib ökomärgise kriteeriume töötada välja ka selleks, et hõlmata tooteid, mille suhtes ei ole veel ökodisaini nõudeid kehtestatud. Tooterühma ökomärgise kriteeriumid kehtestatakse nii, et 10 % kõnealusel hetkel turul saadaolevatest toodetest neile vastaksid.

Kuigi ökomärgise määrusega ettenähtud otsustamisprotsess on eraldiseisev ökodisaini ja märgistust käsitleva direktiivi otsustamisprotsessist, on nende süsteemide rakendamine omavahel tihedalt seotud, et tagada andmete ja teaduslikult põhjendatud teadmiste tõhus kasutamine ning tarbijatele jagatava teabe ühtlus. Nimelt saadakse ökomärgise saamise kriteeriumide kehtestamise protsessis infot analüütiliseks tööks, mida tehakse ökodisaini direktiivi alusel, et kehtestada keskkonnaalaste toimeomaduste miinimumnõuded ja sihttasemed, ning vastupidi. Kui tegemist on sama tooterühmaga, ühtlustatakse ka hindamismeetodid ja läbivaatamise ajakava.

2.3. Stiimulid

Mitu liikmesriiki on juba asutamislepingut ja riigiabi eeskirju[9] järgides kehtestanud stiimulid energia ja keskkonna alal häid tulemusi andvate toodete arendamiseks ja omandamiseks ning muutnud nende hangete tavad keskkonnasäästlikumaks, et kiirendada nende kasutuselevõttu. Siiski võivad kriteeriumid, millele kõnealused tooted peavad vastama, et stiimulitest või riigihangetest kasu saada, riigiti oluliselt erineda. See võib põhjustada asjaomaste toodete siseturul killustatud stiimuleid. Lisaks on riigihangete potentsiaali, mis on võrdne 16 %ga ELi SKTst, kasutatud väga vähe.

Et kõrvaldada killustatus ja võtta täiendavalt kasutusele energia ja keskkonna valdkonnas häid tulemusi andvaid tooteid, kehtestatakse märgistusdirektiivis pärast mõju hindamist ühtlustatud alus ELi ja liikmesriikide pakutavatele riigihangetele ja stiimulitele , nagu allpool selgitatud.

Seoses riigihangetega määratakse märgistusdirektiivi rakendusmeetmetega üks märgistusklass kui tase, millest allpool ei ole riigiasutustel lubatud hankeid korraldada. Kõnealune tase määratakse mõju hindamise tulemusi arvesse võttes asjaomaste tooterühmade suhtes, mille puhul aitaks niisuguse taseme määramine oluliselt suurendada mastaabisääste ja teha uuendusi. Tase vastaks toimeomaduste klassile, mis suurendab maksimaalselt riigihangete potentsiaali, et stimuleerida energia ja keskkonna alal häid tulemusi andvate toodete turuleviimist, tagades samas toodete kättesaadavust silmas pidades turul piisava konkurentsivõime säilitamise ning selle, et riigi rahanduse koorem ei oleks üldiselt suurem kui praeguste riigihangete korral (võttes arvesse toodete kogu olelusringi).

Seoses stiimulitega võivad liikmesriigid vabalt valida, kas ja millises vormis stiimuleid esitada, et soodustada energia ja keskkonna alal häid tulemusi andvate toodete kasutuselevõtmist, pidades vajaduse korral kinni ühenduse õigusest ja eriti riigiabi eeskirjadest[10]. Siiski määratakse märgistusdirektiivi rakendusmeetmetes vastavalt mõju hindamise tulemustele üks märgistusklass kui tase, millest allpool liikmesriikidel ei ole lubatud stiimuleid kehtestada. Kõnealune tase on kõrgem kehtivatest ühenduse keskkonnanõuetest. Seda kohaldatakse tooterühmade suhtes, mille puhul on tõendeid, et stiimulite killustumine võib vähendada nende tõhusust. Põhimõtteliselt vastaks kõnealune tase riigihangete tasemele, mis aitaks suurendada meetmete mõju.

Et hind on ostuvalikute tegemisel üks peamisi määravaid tegureid, võivad turupõhised vahendid aidata samuti hindu kohandada ja keskkonnakulusid arvesse võtta, toetades seejuures energia ja keskkonna valdkonnas häid tulemusi andvate toodete kasutuselevõtmist. Sellega seoses uurib komisjon muu hulgas energia maksustamise raamistiku läbivaatamise võimalust. Lisaks on komisjon alustanud uuringuid, et analüüsida võimalike maksualaste stimuleerimismehhanismide eeliseid ja puudusi ELi tasandil. See annab aluse, et hinnata lisaalgatuste vajadust, eriti ökodisaini ja märgistusdirektiivi või ökomärgise määrusega hõlmatud toodete puhul.

Kõnealuseid meetmeid laiendatakse ja toetatakse järgmiste meetodite abil

2.4. Tooteid käsitlevad järjepidevad andmed ja meetodid

Kõnealuse poliitika rakendamiseks on vaja usaldusväärseid andmeid ja meetodeid, et hinnata toodete üldiseid keskkonnaalaseid toimeomadusi ja turuosa ning kontrollida tehtud edusamme. Andmeid toodete ja nendega seotud keskkonnamõjude kohta, mida nõutakse ja kogutakse erinevate vahenditega, tuleb vajaduse korral jagada. Niisugused meetodid peavad olema ka kulutõhusad ning hõlpsalt kohaldatavad nii poliitikakujundajate kui ka tööstuse jaoks.

Võimaluse korral tuleks kaaluda Euroopa ühtlustatud standardite kasutamist, mis ideaaljuhul põhinevad rahvusvahelistel standarditel, tagades seega tööstuse suurema konkurentsivõime ning head suhted kolmandate riikide ja nende tootjatega.

2.5. Keskkonnasäästlike riigihangete edendamine

Keskkonnasäästlikke riigihankeid tugevdatakse vabatahtlike meetmetega, mis täiendavad eespool kirjeldatud kohustuslikke meetmeid ning on kooskõlas siseturu eeskirjadega. Komisjon annab riigiasutustele suunised ja vahendid nende hanketavade keskkonnasäästlikumaks muutmiseks. See hõlmab soovituslike eesmärkide püstitamist parimate tulemustega liikmesriikide tasandil ning siseturu õigusaktidega kooskõlas olevate pakkumistingimuste näidiste esitamist. Lisaks luuakse koostöö liikmesriikidega, et määrata kindlaks ja kiita heaks toodete ja teenuste keskkonnasäästlike riigihangete ühised kriteeriumid, et lisada need siseriiklikesse tegevuskavadesse ja keskkonnasäästlike riigihangete ühiseid kriteeriume käsitlevatesse suunistesse. Eesmärkide seire põhineb vastavusel kõnealustele kriteeriumidele. Vabatahtlikud keskkonnasäästlike riigihangete ühised kriteeriumid sätestatakse teenuste ja toodete puhul, mille jaoks ei kehtestata või ei ole veel kehtestatud jaotisega 2.3 ettenähtud kohustuslikke tasemeid.

Keskkonnasäästlike riigihangete ühised kriteeriumid põhinevad keskkonnaalaste toimeomaduste sihttasemetel ja asjaomastel märgistel. Kõnealuseid meetmeid kirjeldatakse üksikasjalikult teatises keskkonnasäästlike riigihangete kohta.

2.6. Töö jaemüüjate ja tarbijatega

Jaemüüjad võivad oma tegevuse, tarneahela ja tarbijate käitumise kaudu oluliselt mõjutada tarbimise säästlikumaks muutumist. Jaemüüjad ja tootjad tunnustavad säästvust üha enam kui märkimisväärset võimalust äritegevuse laiendamiseks, konkurentsivõime suurendamiseks ja innovatsiooniks. Siiski on vaja täiendavaid jõupingutusi, et vähendada jaemüügi ja selle tarneahela ökoloogilist jalajälge, edendada säästvamaid tooteid ja teavitada paremini tarbijaid. Selle saavutamiseks kaasatakse ka teised sidusrühmad, näiteks tootjad ja tarbijaorganisatsioonid ning teised valitsusvälised organisatsioonid.

Loomisel on jaemüügifoorum. Kõnealune foorum on platvorm selleks, et:

- teha kindlaks peamised valdkonnad, millega tuleb tegeleda, ning määratleda olemasolevate algatuste lähteolukord;

- jagada parimaid tavasid, laiendada olemasolevate algatuste geograafilist katvust ja püüda teha uusi algatusi ning

- esitada aruandeid meetmete edu kohta individuaalsel alusel.

Eesmärk on, et suured jaemüüjad võtaksid endale kohustuse võtta mitmeid ambitsioonikaid ja konkreetseid meetmeid, millel on selged eesmärgid, ajakava, tulemused ja seirenäitajad.

Kõnealused kohustused vastavad komisjoni üleskutsele, et ettevõtjad tugevdaksid ettevõtte sotsiaalset vastutust, nagu on sätestatud komisjoni 2006. aasta teatises[11].

Tarbijapoliitika võib pakkuda turuvahendeid, mis võimaldavad kodanikel tarbijatena teha keskkonnasäästlikke valikuid. Komisjon toetab seetõttu ka meetmeid, mille eesmärk on suurendada tarbijate teadlikkust ja aidata neil teha teadlikumaid valikuid. See saavutatakse näiteks noorte teavitamise ja teadlikkuse tõstmise vahendite[12] väljatöötamise ning täiskasvanutele mõeldud säästvat tarbimist käsitlevate veebipõhiste koolitusmoodulite[13] kaudu.

3. KOKKUHOIDLIKUM TOOTMINE

Tootmisprotsesside reguleeriv raamistik on Euroopa tasandil hästi sisse seatud. See sisaldab reguleerivaid sätteid näiteks sätted tööstuste keskkonnaheidete kohta (IPPC direktiiv)[14] ja kasvuhoonegaaside jaoks mõeldud heitkogustega kauplemise süsteem[15]. Siiski on vaja täiustada loodusvarasid säästvaid ja ökoinnovaatilisi tootmisprotsesse, et vähendada sõltuvust toorainetest ning julgustada loodusvarade optimaalset kasutamist ja ringlussevõttu.

Käesolevas tegevuskavas tehakse ettepanek mitmete integreeritud meetmete kohta, et töötada koostoimes arukamale tarbimisele ja parematele toodetele suunatud poliitikaga, mis on visandatud eelmises jaos, ja seda poliitikat täiendada, laiendades, võimendades ja kiirendades selle mõju .

Meetmed peavad keskenduma järgmistele valdkondadele:

3.1. Loodusvarade tõhusam kasutamine

Loodusvarade tõhus kasutamine aitab saavutada eesmärki, mis seisneb suurema väärtuse loomises, kasutades vähem loodusvarasid. ELis on loodusvarade tootlikkus (mõõdetuna SKT ja loodusvarade kasutamise vahelise suhtena, eurot/kg) viimase 10 aasta jooksul paranenud 2,2 % aastas. See tähendab, et EL on olnud võimeline stabiliseerima loodusvarade kasutamist kasvava majanduse tingimustes, mis on olnud võimalik peamiselt tänu tootmise tõhususe paranemisele ja teenuste rolli suurenemisele majanduses. Loodusvarade tootlikkuse paranemine peaks jätkuma vähemalt ELi keskmisel tasemel.

Töötatakse välja lisavahendeid loodusvarade tõhusa kasutamise seireks ja edendamiseks ning sihttasemete määramiseks, võttes arvesse eeldatavat olelusringi ja kaubandust. Hilisemas etapis käsitletakse üksikasjalikku materjalipõhist analüüsi ja püstitatakse eesmärgid, toetudes keskkondlikule tähtsusele ja loodusvaradele juurdepääsule.

3.2. Ökoinnovatsiooni toetamine

Innovatsioon keskkonnasõbralike kaupade ja teenuste valdkonnas on esmatähtis käesoleva kava rakendamisel ning sellel on põhiroll ka innovatsioonipoliitikas. Üks saadaolevaid näitajaid innovatsiooni taseme mõõtmiseks on patentide arv teatavas valdkonnas. OECD andmete kohaselt on ökoinnovatsiooni patentide arv ELis suurenemas ning parimate tulemustega liikmesriigid on igal aastal andnud 3,5 patenti ühe miljardi SKT kohta (eurodes).

Ühe osana laiemast ELi teadusuuringute ja innovatsiooni poliitikast ning selle vahenditest töötatakse välja vahendid ökoinnovatsiooni seireks ja edendamiseks ning sihttasemete määramiseks.

ELi tasandil luuakse keskkonnatehnoloogia kontrollisüsteem, et võimaldada uue tehnoloogia tulemuslikkuse ja potentsiaalsete keskkonnamõjude usaldusväärset kontrolli kolmandate isikute poolt. See on vabatahtlik ja osaliselt isemajandav süsteem, mis põhineb reguleerival raamistikul. See aitab äratada usaldust uue turule tuleva tehnoloogia vastu.

3.3. Tööstuse keskkonnaalase potentsiaali tugevdamine

EMASi määruse läbivaatamine

Ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteem (EMAS)[16] aitab ettevõtjatel tootmisprotsesse optimeerida, vähendades keskkonnamõjusid ja muutes loodusvarade kasutamise tõhusamaks. EMAS toimib vabatahtliku keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemina.

Et loodusvarade tõhusama kasutamise parandamisel tootmisprotsessides saaks süsteemi potentsiaali täielikult ära kasutada, muudetakse süsteemi oluliselt, et suurendada ettevõtjate osalust ning vähendada VKEde halduskoormat ja kulusid.

Tööstuspoliitika algatuste tegemine keskkonnatööstuse jaoks

Keskkonnatööstus[17] aitab parandada majanduse energiatõhusust ja keskkonnategevuse tulemuslikkust.

Keskkonnatööstuse konkurentsivõime edendamiseks ning selle toodete ja teenuste kasutuselevõtuks traditsioonilises tööstuses töötatakse välja keskkonnatööstuse algatused. Kõnealused algatused on osa Euroopa Komisjoni tööstuspoliitika[18] rakendamisest. Selleks analüüsitakse põhjalikult õiguslikke tõkkeid ja turuhäireid, mis takistavad keskkonnatööstuse konkurentsivõimet ja selle kasutuselevõtmist teistes majandussektorites. Käsitletakse niisuguseid küsimusi nagu siseturg ja parem õigusloome, standardimine ja juurdepääs rahastamisvõimalustele. Uuritakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia potentsiaali säästvate lahenduste pakkumisel[19]. Erilist tähelepanu pööratakse juhtivate turgude algatuses kindlaksmääratud prioriteetsetele valdkondadele.

VKEde aitamine

Teabe puudumise, ebapiisava erialase asjatundlikkuse ning rahaliste vahendite ja inimressursside vähesuse tõttu on VKEdel keeruline kasutada täielikult ära usaldusväärse keskkonnajuhtimise pakutud ärivõimalusi.

Ajavahemikul 2005–2007 kehtestas komisjon mitmed poliitilised meetmed Euroopa VKEde toetamiseks, sealhulgas nende keskkonnategevuse tulemuslikkuse parandamiseks[20]. Täiendavad meetmed lisati teatisse Euroopa väikeettevõtjate seaduse kohta[21]. Entreprise Europe Network aitab tõsta teadlikkust ja levitada teistest keskkonna- ja energiaalastest ELi programmidest ning algatustest saadud oskusteavet ja eksperdiarvamusi.

4. Säästvatele toodetele ülemaailmsete turgude loomisega seotud töö

Lisaks eespool kirjeldatud põhilistele tegevussuundadele toimub tegevus ülemaailmsel tasandil. See põhineb olemasolevatel algatustel, nagu näiteks loodusvarade säästva kasutamise temaatiline strateegia, ülemaailmne energiatõhususe ja taastuvenergia fond ning metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse määrus. Lisaks kõnealustele meetmetele kohustub komisjon:

- edendama sektoriviisilist lähenemist rahvusvahelistel kliimakõnelustel ühe osana ulatuslikust rahvusvahelisest kliimamuutuste lepingust 2012. aastale järgneva perioodi kohta ning kõnealuse lepingu täiendamiseks. Tööstusharud on hakanud välja töötama sektoriviisilisi lähenemisviise ning võtma endale kohustust pidada kinni konkreetsetest heitmete või energiatõhususega seotud sihttasemetest. See võimaldab arenguriikidel võtta konkreetsetes sektorites meetmeid, mis võiksid vähendada heitkoguste suurenemist, nii et sektori heitkogused erineksid oluliselt algsest tasemest. See aitab ka tööstusel heitkoguseid piirata ja tegeleda süsinikdioksiidi leket käsitlevate küsimustega. Komisjon toetab niisuguste lähenemisviiside arendamist tulevaste rahvusvaheliste kliimamuutusi käsitlevate läbirääkimiste kontekstis. Tegevus hõlmab suutlikkuse suurendamist peamistes tärkava majandusega riikides ning vajalike elementide kindlakstegemist, et luua sektoriviisiline lähenemine 2012. aastale järgnevas ÜRO kliimaraamistikus.

- Edendama rahvusvaheliselt head tava. Edendatakse säästva tarbimise ja tootmise poliitikat osana ÜRO säästva tarbimise ja tootmise programmide kümneaastasest raamistikust (Marrakechi protsess). Täiendavate meetmetega tugevdatakse partnerlussuhteid, näiteks ELi-Aasia partnerluse (programm SWITCH) ning rahvusvaheliste ümarlaudade ja komisjonide kaudu. Lisaks võtsid Euroopa Komisjoni algatusel G8 riigid koos Hiina, India ja Lõuna-Koreaga 7. juunil 2008 vastu otsuse luua ühiselt rahvusvaheline partnerlus koostööks energiatõhususe valdkonnas.

- Edendama rahvusvahelist kauplemist keskkonnasõbralike kaupade ja teenustega. Keskkonnasõbralike kaupade ja teenustega kauplemise liberaliseerimine võib aidata levitada keskkonnasäästlikku tehnoloogiat ja seega toetada kohandumist vähese süsihappegaasiheitega majandusega, jätkates samal ajal Euroopa konkurentsivõime tugevdamist ja arendamist keskkonnasektorites. EL jätkab oma keskkonnasõbralike kaupade ja teenustega kauplemise liberaliseerimisega seotud jõupingutusi WTO läbirääkimistel Doha arengukava raames ning kahepoolsete kaubandusläbirääkimiste kontekstis. See peaks võimaluse korral toimuma rahvusvaheliste standardite alusel. Ökodisaini direktiiviga töötatakse välja keskkonna- ja energiatõhususe standardid arvukate toodete jaoks. See võib sillutada teed rahvusvaheliste standardite vastuvõtmiseks ning aidata luua eksporditurud juhtivatele Euroopa ettevõtjatele. Kaubanduspoliitika ja tööstusdialoog peaksid selle läbiviimisele kaasa aitama.

5. Järeldused ja teekaart

Käesolevas teatises sätestatakse integreeritud meetmepakett säästvama tarbimise ja tootmise tagamiseks, parandades samal ajal Euroopa majanduse konkurentsivõimet. Meetmepakett toetub mitmetele ELi poliitikavaldkondadele. Uuendatud säästva arengu strateegias määratletakse säästev tarbimine ja tootmine kui üks Euroopa peamisi väljakutseid. Ühenduse Lissaboni programm aastateks 2008–2010 sisaldab oma peamiste suundade hulgas säästvamale tarbimisele ja tootmisele orienteeritud tööstuspoliitika edendamist.

Käesolevale tegevuskavale on lisatud järgmised dokumendid:

- ettepanek ökodisaini direktiivi laiendamise kohta;

- ettepanek ökomärgise määruse läbivaatamise kohta;

- ettepanek EMASi määruse läbivaatamise kohta;

- teatis keskkonnasäästlike riigihangete kohta.

Neile dokumentidele järgnevad varsti:

- ettepanek energiamärgistuse direktiivi läbivaatamise kohta;

- ettepanek keskkonnatehnoloogia kontrollisüsteemi määruse kohta;

- ülejäänud meetmed järgnevad hiljemalt 2008/2009. aastal: loodusvarade kasutamise tõhususe suurendamine, ökoinnovatsiooni toetamine, tööstuspoliitika algatuste tegemine keskkonnatööstuse jaoks, sektoriviisiline lähenemine, hea tava edendamine rahvusvahelisel tasandil, rahvusvahelise keskkonnasõbralike kaupade ja teenustega kauplemise edendamine.

Euroopa Komisjon vaatab tehtud edusammud läbi ja esitab aruande tegevuskava rakendamise kohta 2012. aastal. Seoses sellega analüüsib komisjon eriti, kas on vaja võtta täiendavaid meetmeid toodete energiatõhususe ja keskkonnaalaste toimeomaduste parandamiseks, laiendades eelkõige ökodisaini direktiivi ja märgistusdirektiivi nii, et need hõlmaksid ka energia tarbimist mittemõjutavaid tooteid.

[1] Ettepanek ühenduse Lissaboni programmi kohta aastateks 2008–2010 (KOM(2007) 804.

[2] ELi säästva arengu uuendatud strateegia, Euroopa Liidu Nõukogu, 10917/06.

[3] Environmental Impact of PROducts (EIPRO, toodete keskkonnamõju), Teadusuuringute Ühiskeskus – IPTS (tulevikutehnoloogia uuringute instituut); National Accounting Matrix with Environmental Accounts (NAMEA), Euroopa Keskkonnaagentuur. Kõnealused uuringud näitavad, et ELis moodustab toidu ja joogi, majapidamise (sealhulgas kütte, vee, majapidamisseadmete) ning reisimisega seotud tarbimine 70–80 % kõigist keskkonnamõjudest.

[4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/32/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 101, 22.7.2005, lk 29).

[5] Nõukogu 22. septembri 1992. aasta direktiiv 92/75/EMÜ kodumasinate energia ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses (EÜT L 297, 13.10.1992, lk 16).

[6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 106/2008 ühenduse kontoriseadmete energiatõhususmärgistuse programmi kohta (ELT L 39, 13.2.2008, lk 1).

[7] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1980/2000 ühenduse muudetud ökomärgise andmise süsteemi kohta (EÜT L 237, 20.9.2000, lk 1).

[8] Vt komisjoni talituste töödokument SEK(2008)2110. Direktiivi 2005/32/EÜ uuestisõnastamise mõju hindamine, tabel 3.

[9] Vt keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevad ühenduse suunised (ELT C 82, 1.4.2008, lk 1).

[10] Vt joonealune märkus 9.

[11] „Majanduskasvu- ja tööhõivepartnerluse rakendamine, muutes Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse eeskujuks”, KOM(2006)136.

[12] Kasutades Europa päevikut.

[13] Osana ELi veebipõhisest tarbijate harimise vahendist DOLCETTA.

[14] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) KOM(2007) 844, 21.12.2007.

[15] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem (ELT L 275, 25.10.2003, lk 32).

[16] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 761/2001, 19. märts 2001, organisatsioonide vabatahtliku osaluse võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemis (EÜT L 114, 24.4.2001, lk 1).

[17] Keskkonnatööstus on selliste kaupade tootmine ja teenuste osutamine, millega saab mõõta, ennetada, piirata, miinimumini viia või kõrvaldada veele, õhule või pinnasele tekitatud keskkonnakahju ning jäätmete, müra ja ökosüsteemidega seotud probleeme (EUROSTAT/OECD (1999)). See hõlmab heitvee- ja jäätmemajandust, taastuvaid energiaallikaid, keskkonnaalast nõustamist, õhusaastet ja selle kontrolli, ökoehitust jne.

[18] Ühenduse Lissaboni programmi rakendamine: raampoliitika ELi tootmise tugevdamiseks – süvendada integreeritumat lähenemisviisi tööstuspoliitikale, KOM(2005) 474.

[19] Energiatõhususe parandamine info- ja sidetehnoloogia abil, KOM(2008)241 lõplik.

[20] Väike, puhas ja konkurentsivõimeline: programm väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete abistamiseks keskkonnakaitsealaste õigusaktide järgimisel, KOM(2007) 379.

[21] „Kõigepealt mõtle väikestele”Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”, KOM(2008) 394.