52007DC0474

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 16.8.2007

KOM(2007) 474 lõplik

KOMISJONI TEATIS

EUROOPA PIIRKONDADE KONKURENTSIVÕIME PARANDAMINE TEADUSUURINGUTE JA INNOVATSIOONI KAUDU

Panustamine suuremasse kasvu ning arvukamatesse ja parematesse töökohtadesse {SEC(2007)1045}

KOMISJONI TEATIS

EUROOPA PIIRKONDADE KONKURENTSIVÕIME PARANDAMINE TEADUSUURINGUTE JA INNOVATSIOONI KAUDU

Panustamine suuremasse kasvu ning arvukamatesse ja parematesse töökohtadesse

1. SISSEJUHATUS

Majanduskasvu ja töökohtade loomist hõlmava uuendatud partnerluse elluviimise keskmes on püüdlus edendada teadmistepõhist majandust, eelkõige teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni kaudu. Ühenduse tasandil on ELil kasutada kolm olulise tähtsusega toetusvahendit: ühtekuuluvuspoliitika, mida rahastatakse struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist; teadusuuringute raamprogramm; konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm. Käesoleva teatise eesmärk on juhtida tähelepanu koosmõjudele Euroopa teadus-, innovatsiooni- ja ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahendite struktuuri vahel. Selleks et suurendada kolme kõnealuse vahendi tõhusust, peaksid nüüd riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused ning piirkondlikul tasandil osalejad kõnealused koosmõjud muutma meetmete sünergiaks. Käesolevas teatises tehakse kokkuvõte praegusest olukorrast ning kutsutakse liikmesriike ja piirkondi üles tõhusamalt kasutama teadusuuringuid, innovatsiooni ja ühtekuuluvust käsitlevaid ELi poliitikasuundi ja vahendeid.

Teadusuuringutel ja innovatsioonil on oluline osa Euroopa Liitu ohustavate teatavate suurte probleemide lahendamises ning majanduskasvu, sotsiaalset vastutust ja säästvat arengut hõlmava ELi mudeli säilitamises. Me peame tõstma tootlikkust, suurendama tööhõivet ning minema üle kõrgema lisandväärtusega majandustegevusele. Töölised vajavad kõrgetasemelist kutseoskust ning muutuste korral head kohanemisvõimet. Investeerimine inimkapitali on seega väga olulise tähtsusega, et suurendada teadusuuringute ja innovatsiooniga seotud jõupingutusi.

Teadusuuringute ja innovatsiooni abil pakutakse lahendusi ressursside (sealhulgas energiatarbimise) mittesäästva kasutamise lõpetamiseks, kliimamuutuse vastu võitlemiseks ning demograafiliste muutustega kaasnevatele väljakutsetele vastamiseks. Avatud ülemaailmse majanduse raames tuleneb konkurentsivõime ettevõtjate suutlikkusest toota ning luua kõrge lisandväärtusega kaupu ja teenuseid. Liikumine innovatsioonipõhise kasvu suunas on seega uuendatud Lissaboni strateegia keskmes ning kõnealune strateegia moodustab ELi vastulöögi üleilmastumisele.

Innovatsioon on kõige tõhusam piirkondlikul tasandil, sest ruumiline lähedus soodustab partnerlust nii avaliku kui ka erasektori osalejate vahel. Piirkondlike klastrite moodustamine on sageli peamine tegur teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni edukaks edendamiseks. Piirkondlikul tasandil otsustajate ning ettevõtjate suutlikkus muuta teadmised, oskused ja pädevused säästvaks konkurentsivõimeliseks eeliseks on äärmiselt oluline piirkondade majandusliku tulemuslikkuse puhul. Euroopa eri piirkonnad on aga siiski märkimisväärselt erinevad oma suutlikkuses võtta vastu ning arendada teadmisi ja tehnoloogiat. See takistab nende kasvuväljavaateid ning kutsub tõenäoliselt esile märkimisväärseid erinevusi jõukuses kogu ELis, mis on hiljutiste laienemiste tõttu muutunud suuremaks.

ELi eesootavate uute väljakutsete keerukus üha suureneb. Nende puhul läheb vaja ühenduse, riiklike ja piirkondlike poliitikasuundade struktureeritumat ja strateegilisemat kogumit.

Lissaboni strateegia kontekstis on ühenduse teadus-, innovatsiooni- ja ühtekuuluvuspoliitika ühised või täiendavad prioriteedid järgmised:

- luua Euroopa teadusruum (ERA): soodustades suuremat teadus- ja arendustegevuse suutlikkust, edendades Euroopa pädevust ja vähendades strukturaalseid erinevusi;

- täiustada teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni tulemuslikkust, soodustades seega majanduskasvu ja töökohtade loomist, tervisliku majanduskeskkonna stimuleerimise, riskikapitalile juurdepääsu hõlbustamise, innovatsiooniklastrite arengu soodustamise, inimkapitali arendamise, tehnosiirde alase tegevuse (eelkõige ülikoolidest ja teaduskeskustest VKEdele suunatud ning VKEde vaheline) toetamise ning teadus- ja arendustegevuse ning teadmistega seotud avalike institutsioonide ja kohalike ettevõtjate vaheliste kontaktide loomise kaudu, näiteks võrgustikuga seotud tegevuse kaudu;

- tugevdada Euroopa ettevõtjate ja piirkondade konkurentsivõimet, soodustades eelkõige ettevõtlust ning toetades VKEsid, sealhulgas ettevõtluse toetusvõrgustiku kaudu;

- tugevdada laienenud Euroopa Liidu majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, et edendada ühenduse ühtlustatud, tasakaalustatud ja säästvat arengut;

- edendada riiklikke, piirkondlikke ja piirkondadevahelisi innovatsioonistrateegiaid;

- edendada innovatsiooni ja innovatsiooniklastreid.

2. ERINEVUSTE ARVESSEVÕTMINE KOOSMÕJUDE SAAVUTAMISE AJAL

Eri poliitikasuundade vaheliste paremate koosmõjude saavutamise võimalusi vaadeldes peame arvesse võtma igaühe lähtekohti ja eriomadusi. ELi teadus-, innovatsiooni- ja ühtekuuluvuspoliitika soodustab töökohtade loomist ja erinevaid kasvusuundi hõlmavat ühist eesmärki. Samas kui ELi teaduspoliitika raames keskendutakse pädevuse edendamisele rahvusvahelisel tasandil, keskendutakse innovatsioonipoliitika raames teadmiste muutmisele ettevõtlusvõimalusteks ning uute lahenduste leidmisele sotsiaalsetele vajadustele, sealhulgas protsesside ja organisatsiooniliste uuenduste kaudu, mis mõjutavad organisatsioonide struktuure, nendega seotud protsesse ning nendevahelisi seoseid. Ühtekuuluvuspoliitika puhul keskendutakse piirkondliku pädevuse edendamisele. Praegusel programmiperioodil on see muutunud tähtsaks investeerimisallikaks Lissaboni strateegia toetamisse sellistes valdkondades nagu teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon ja seda nii vähimarenenud piirkondades, kus suutlikkus selliseks tegevuseks on vaja luua, kui ka rohkem arenenud piirkondades, kus seda oleks vaja tugevdada. Aastaid 2007–2013 hõlmavate ühtekuuluvuspoliitika programmide puhul nõutakse liikmesriikidelt, et nad eraldaksid Lissaboni strateegiaga seotud investeeringuteks olemasolevatest ressurssidest 60–75 % eelkõige teadusuuringuteks ja tehnoloogiaarenduseks ning innovatsiooniks[1]. Teadus- ja innovatsioonipoliitikaga seotud koosmõjude ulatus on seega suurem kui kunagi varem.

Kolme kõnealuse poliitikavaldkonna vahelise kooskõlastamise parandamiseks on vaja arvesse võtta järgmist:

1. igal kõnealusel poliitikavaldkonnal on ELi asutamislepingus erinev õiguslik alus. Kuigi üldeesmärk, milleks on töökohad ja kasv, on sama, tuleb üksikud eesmärgid määratleda kooskõlas asutamislepinguga;

2. seoses asutamislepingust tuleneva erineva õigusliku alusega on teadusuuringutele ja innovatsioonile ettenähtud vahendid suunatud konkreetsetele teemadele, samas kui ühtekuuluvuspoliitika vahendid on suunatud konkreetsetele geograafilistele aladele. Esimese vahendite kogumi tulemuseks on temaatiline spetsialiseerumine, viimase puhul püütakse aga edendada integreeritud lähenemisviisi;

3. erinevusi esineb ka rakendamismeetodites. Seitsmenda raamprogrammi raames kasutatakse Euroopa tasandil põhiliselt konkursikutseid. Ettepanekute hindamisel abistavad komisjoni sõltumatud eksperdid ja ettepanekud valitakse välja pädevuse alusel. Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi raames kasutatakse ka Euroopa tasandil konkursikutseid info- ja sidetehnoloogia (ICT) ning aruka energeetika elementide jaoks, samas kui muude rahastamisvahendite puhul kehtib alaline avalik osalemiskutse, mida käsitlevad Euroopa Investeerimisfond (EIF) ja komisjon. Ühtekuuluvuspoliitika programme rakendatakse ELi ja liikmesriikide vahelise koostööna toimuva haldamise alusel mitmetasandilise haldussüsteemi raames. Kuigi ka nende puhul kasutatakse tihti konkursikutseid, on sekkumise ulatus üldjuhul piiratud teatava piirkonnaga (kuigi mõned ühtekuuluvuspoliitika programmid hõlmavad ka liikmesriiki või piirkondade rühma). Sellest tulenevalt on valimisprotsessi aluseks eelkõige partnerlus piirkondlikul tasandil. Kõnealuste erinevuste tõttu võivad erineda ka otsesed abisaajad.

Aastaid 2007–2013 hõlmavaid poliitikavaldkondade suundi välja töötades on komisjon kõnealuses kontekstis uurinud, kuidas kolm kõnesolevat ühenduse poliitikavaldkonda saavad kõige tõhusamalt üksteist täiendada ning kuidas oleks võimalik luua sillad viie asjaomase vahendi vahel, milleks on seitsmes teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogramm, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm ning ühtekuuluvuspoliitika vahendid (nt struktuurifondid, Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfond (ESF),[2] samuti Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD). Nagu on kirjeldatud I lisas, pakutakse asjaomaste vahenditega nüüd kooskõlastatud kasutamiseks suuremat potentsiaali kui kunagi varem. Fakt, et viis kõnealust vahendit hõlmavad nüüd sama ajavahemikku (2007–2013), hõlbustab ka nende kooskõlastatud kasutamist.

Seitsmendas raamprogrammis esitati mitmed konkreetsed algatused, mille eesmärk on suurendada mahajäävate piirkondade ettevõtjate suutlikkust osaleda koostööprojektides, kuid asjakohasena ei käsitatud valikukriteeriumide kehtestamist, mis väljendaksid projekti piirkondlikku mõõdet või asjaomase piirkonna arenguetapist sõltuvaid erinevaid abimäärasid. Kuigi ühtekuuluvuspoliitikaga ei kehtestata teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooniga seotud konkreetseid miinimumeraldisi, nagu seda ei tehta ka muude sektorite puhul, on nii määrustes kui ka ühtekuuluvuspoliitika strateegilistes suunistes antud märgatav tõuge piirkondade teadus-ja innovatsioonisuutlikkuse suurendamiseks, rahastades tootlikke investeeringuid ja aidates algatada kohalikel varadel põhinevate teadus- ja arendustegevuse alaseid ning innovaatilisi strateegiaid. Esialgsed arvud näitavad, et liikmesriigid on eraldanud ligikaudu 45 miljardit eurot ühtekuuluvuspoliitika raames toimuvast rahastamisest investeeringuteks teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, sealhulgas inimkapitali. Kõnealune summa on rohkem kui kolm korda suurem ajavahemikul 2000–2006 asjaomastesse valdkondadesse tehtud investeeringutest.

Nagu on osutatud ühenduse strateegilistes suunistes, on liikmesriigid ja piirkonnad keskse tähtsusega teadusuuringuid, tehnoloogiaarendust ja innovatsiooni hõlmava ühtse toetusstrateegia jaoks. Nad hindavad investeerimisvajadusi ning teevad tööd projekti ettevalmistamise kallal. Kuigi seoses riiklike vahendite usaldusväärse finantsjuhtimise küsimusega, ei ole samade abikõlblike kulude puhul võimalik ühendada rahastamist kahest erinevast ühenduse allikast (nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 54 lõige 5), on võimalik kasutada struktuurifonde, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning muid ELi fonde, näiteks teadus- ja innovatsiooniprojekti või -programmi eri aspektide või etappide jaoks, tingimusel et asjaomase aspekti või etapi puhul on täidetud vastava rahastamisallika abisaamiskriteeriumid .

Samal ajal ei tohiks koosmõjusid vähendada lihtsalt projekti rahastamise täiendamiseks. See on oluline ka teadus- ja innovatsioonisuutlikkuse loomise ja arendamise seisukohast. Ühenduse vahenditega soodustatav teadmiste vahetamine on samuti koosmõju tähtis vorm. Lisaks sellele on kõigi asjaomaste ühenduse vahendite abil võimalik toetada innovatsiooni sotsiaalvaldkonnas. Kõik kolm ühenduse vahendit pakuvad ulatuslikke võimalusi (sealhulgas visiooniuuringuid) teadusuuringuid ja innovatsiooni hõlmava oskusteabe jagamiseks ELi piirkondade vahel. Heade tavade ülekandmine piirkondadevahelise partnerluse kaudu on olulise tähtsusega teadusuuringute ja innovatsiooni tulemuslikkuse täiustamise seisukohalt kogu ELis. Ühtekuuluvuspoliitika puhul on oluline osa algatusel „Piirkonnad majandusmuutustes” ning Euroopa Sotsiaalfondi rakenduskavades sisalduvate innovatiivsete meetmete ja riikidevaheliste programmide süvalaiendamisel, samas kui seitsmendas raamprogrammis on kindlale eesmärgile pühendatud algatused nagu „Teadmiste piirkonnad”, „Teadusuuringute potentsiaali avardamine” ja „ERA-NET”. Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammiga pakutakse täiendavaid võimalusi teadmiste ja heade tavade vahetamiseks, eelkõige innovatsiooni alal.

3. TEADUS-, INNOVATSIOONI- JA ÜHTEKUULUVUSPOLIITIKA VAHELISTE PAREMATE KOOSMÕJUDE SUUNAS

Konkurentsiküsimustega tegeleva nõukogu[3] hiljutistel istungitel korrati vajadust paremate koosmõjude järele teadus-, konkurentsivõime- ja piirkondlikus poliitikas. Mitmed nõuanderühmad ja muud osalejad on samuti kõnealustele küsimustele tähelepanu pööranud ning kutsunud üles täiustatud koostööle ja kooskõlastamisele riigisisesel tasandil erinevate osaliste vahel[4]. Kõnealused rühmad on esitanud soovitusi, mis hõlmavad laia teemade hulka:

4. raamprogrammi ja ühtekuuluvusprogrammide kooskõlastatud kasutamist hõlmava eristrateegia väljatöötamise väärtus riiklike ja piirkondlike ametiasutuste jaoks, kes teeksid seda oma teadusuuringuid, tehnoloogiaarendust ja innovatsiooni käsitleva strateegia osana;

5. ühtekuuluvuspoliitika ja raamprogrammiga pakutavate võimaluste kasutamise tähtsus, et tugevdada teadusuuringuid, tehnoloogiaarendust ja innovatsiooni käsitlevate strateegiate haldamist vahetuse ja võrgustiku kaudu;

6. ettepanekud positiivsete koosmõjude kohta peamistes valdkondades: teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni alase suutlikkuse suurendamine ja arendamine; pädevuse arendamine; piisava tähelepanu pööramine väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele; koostöö loomine Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil ning teadus- ja arendustegevuse tulemuste kasutamine majanduses;

7. vajadus parema suhtlemise ja koostöö järele nende riiklikul ning piirkondlikul tasandil osalejate vahel, kes on seotud raamprogrammi, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning ühtekuuluvuspoliitika ja täiustatud teabe viimisega abisaajateni;

8. seitsmenda raamprogrammi eriprogrammiga „Võimekus” toetatavate meetmete kasutamine, et teavitada asjaomase osaleva piirkonna ühtekuuluvuspoliitika programmi raames võetavate meetmete puhul toimunud arengutest või nende lõpuleviimisest; ning samuti ühtekuuluvuspoliitika programmide kasutamine selleks, et rajada alus tulevaseks osalemiseks raamprogrammides;

9. vajadus ühtekuuluvuspoliitika ning teadusuuringute infrastruktuure hõlmava seitsmenda raamprogrammi vaheliste paremate koosmõjude järele ning „uuemate” liikmesriikide otstarbekas kaasamine teadusuuringute infrastruktuuride Euroopa kavasse.

4. JÄRELDUSED

EL on töötanud välja Euroopa piirkondade ja liikmesriikide teadusuuringuid, innovatsiooni ja ettevõtlust toetavad täiendavad poliitikasuunad. Euroopa kõrgetasemelisele teadustegevusele ja innovatsioonile aluse rajamine on eelduseks ELi säästva arengu mudeli säilitamisele. Ühtekuuluvuspoliitika abil on võimalik aidata kõigil piirkondadel arendada teadusuuringute ja innovatsiooni alast suutlikkust, ergutada ja toetada innovatsiooni sotsiaalvaldkonnas ning vahetada häid tavasid riikide- ja piirkondadevahelise koostöö kaudu. Kui piirkondlikul tasandil osalejad on saavutanud Euroopa raamprogrammides edukaks osalemiseks vajaliku suutlikkustaseme, arendatakse seitsmenda teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi raames kõnealust suutlikkust edasi, jätkates heade tavade vahetamist, julgustades rahvusvahelist lähenemisviisi ning koondades osalejad kokku konkreetsete probleemide lahendamisega tegelevatesse algatustesse. Vastutasuks võidakse struktuurifondidest toetada vajadusi, mis olid varem seotud teadusuuringuid, tehnoloogiaarendust ja innovatsiooni hõlmava raamprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi vahenditega.

Ühendus on taganud, et täiendava kasvu ja suurema tööhõive soodustamiseks loodud vahendite vahel eksisteerivad koosmõjud. Riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused ning muud sidusrühmad peaksid nüüd kontseptuaalsed koosmõjud muutma meetmete sünergiaks. Liikmesriigid vastutavad ELi teadusuuringute ja innovatsiooni täiustamist käsitlevate laiaulatuslike eesmärkide saavutamise eest. Ühtekuuluvuspoliitikas on ühendusel kõnealuse püüdluse jaoks oluline investeerimisallikas, ning edusammud, mida liikmesriigid asjaomase poliitika kasutamisel teevad, et ergutada ajavahemikul 2007–2013 teadusuuringuid ja innovatsiooni Euroopa Liidus, on julgustavad. Komisjon on siiski arvamusel, et riiklikul ja piirkondlikul tasandil võib ära teha enamgi, eelkõige seoses vahendeid käsitleva täiustatud teabega ning nende kasutamisega.

10. Komisjon kutsub liikmesriike üles täiustama korda, mis hõlmab ühenduse vahendite kooskõlastatud ettevalmistamist ja kasutamist teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse ning innovatsiooni ja ühtekuuluvuse toetamiseks riiklikul ja piirkondlikul tasandil, ning lisama riiklike reformikavade rakendamist käsitlevatesse aruannetesse teavet selle kohta, kuidas kõnealune kord soodustab riigi tähtsaimatest väljakutsetest ülesaamist. Kooskõlastatud kasutamise võimalusi tuleks kaaluda strateegiate ning toimemehhanismide ettevalmistamisel ning teadus- ja innovatsiooniprojektide erinevates aspektides ja etappides. Samuti tuleks luua süsteemid, millega tõsta teadusuuringute raamprogrammi, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning ühtekuuluvuspoliitika programmide riiklikul ja piirkondlikul tasandil rakendamisega seotud osalejate, sealhulgas riiklike ning piirkondlike teadus- ja innovatsiooniministeeriumide, teadlikkust kõnealuse kolme ühenduse vahendi pakutavate võimaluste kohta, et julgustada asjaomaste vahendite kasutamist ning vahetada teavet ja parimaid tavasid vahenditevaheliste koosmõjude ärakasutamiseks, ning et muuta kolme kõnealust vahendit käsitlev teave võimalikele abisaajatele kättesaadavaks.

11. Komisjon valmistab 2007. aasta lõpuks ette praktilise juhendi rahastamisvõimaluste kohta sellistele teadusasutustele või ettevõtetele, kes soovivad ELi rahalise abiga teostada teadus- ja innovatsioonitegevust. Juhendis vaadeldakse samuti, kuidas riiklikul ja piirkondlikul tasandil luua mehhanisme, mille abil hõlbustatakse juurdepääsu eri vahenditele, ning selgitatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 (samade abikõlblike kulude jaoks kahest erinevast ühenduse allikast rahastamise kasutamise kohta) artikli 54 lõiget 5.

12. Komisjon annab 2009. aasta kevadel aru riiklikul ja piirkondlikul tasandil tehtud edusammude kohta, mis hõlmavad ühenduse vahendite kooskõlastatud kasutamist, ning riiklikul ja piirkondlikul tasandil kehtivate heade tavade näidete kohta.

13. Selleks et hõlbustada täiendavat rahastamist ühenduse, riiklikest ning piirkondlikest vahenditest, teavitab komisjon korrapäraselt riiklikke/piirkondlikke ametiasutusi nende territooriumidel loodavatest organisatsioonidest, mis on saanud kasu toetustest seitsmenda raamprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi raames. Selline teave edastatakse olemasolevate juhtimisstruktuuride kaudu, mis on loodud iga asjaomase vahendi jaoks.

Selleks et võtta käesolevas teatises määratletud meetmete suhtes järelmeetmeid, kutsub komisjon korrapäraselt kokku teadusuuringute, innovatsiooni ja piirkondliku arengu valdkondade pädevad sidusrühmad ning ka need komisjoni talitused, kes on seotud „Konkurentsivõimeliste Euroopa piirkondade” küsimusega, et pakkuda toetust ja nõu seoses asjaomaste meetmetega.

[1] 60 %-line eesmärk on vähimarenenud (lähenemine) piirkondade ning 75 %-line muude (konkurents) piirkondade jaoks. Eesmärgid on kohustuslikud EL 15 riikide ja vabatahtlikud EL 12 riikide jaoks. Komisjon annab liikmesriikide programmide kohta täielikult aru 2007. aasta sügisel ilmuvas teatises „Lissaboni strateegia piirkondlik elluviimine – innovatsioon ja ühtekuuluvuspoliitika aastatel 2007–2013”.

[2] Kuna teine ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahend (Ühtekuuluvusfond) ei ole teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooniga otseselt seotud, siis seda siin ei hõlmata.

[3] 25. juunil 2007 võttis nõukogu (konkurentsivõime) vastu järeldused „teadusuuringute ja innovatsiooni tõhusama toetamise kohta: teadusuuringute raamprogrammi ja struktuurifondide kasutamise kooskõlastamine”. Muu hulgas rõhutatakse järeldustes ka teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni strateegiate arendamist ja juhtimise tugevdamist ning teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni alase pädevuse arendamist.

[4] ELi Teadus- ja tehnikauuringute komitee (CREST) võttis vastu järgmised suunised: „Kuidas kasutada raamprogrammi ja struktuurifonde paremini ning kooskõlastatumalt, et toetada teadus- ja arendustegevust” . Euroopa teadusuuringute nõuandekomitee ( EURAB ) andis nõu järgmisel teemal: „Teadusuuringutest, haridusest ja innovatsioonist koosneva Euroopa teadmistekolmnurga ergutamine struktuurifondide kaudu”. Teadusuuringute infrastruktuure käsitlev Euroopa strateegiafoorum ( ESFRI ) on kutsunud üles parematele koosmõjudele teadusuuringute infrastruktuuride osas. ESFRI koostab 2008. aasta alguses analüüsi üleeuroopaliste teadusuuringute infrastruktuuride piirkondike aspektide kohta. Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetika (ITRE) komitee tellis hiljuti uuringu „ELi seitsmenda teadusuuringute raamprogrammi, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning struktuurifondide vahelised koosmõjud” , milles rõhutatakse vajadust suuremate koosmõjude järele seitsmenda raamprogrammi, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning struktuurifondide vahel, et vältida lünki ja kattumist.