52007DC0301

ET

Brüssel 6.6.2007

KOM(2007) 301 lõplik

ROHELINE RAAMAT

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta

(komisjoni esitatud)

ROHELINE RAAMAT

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta

1. Sissejuhatus

Euroopa ühine varjupaigasüsteem (edaspidi: „varjupaigasüsteem“) on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala koostisosa. Selle loomine tuleneb soovist muuta Euroopa Liit ühtseks pagulaste kaitsmise alaks, mis põhineb täielikult ja igakülgselt Genfi konventsiooni ja liikmesriikide ühistel humanitaarväärtustel. Haagi programmi tegevuskavas on ette nähtud, et varjupaigasüsteemi loomise ettepanek võetakse vastu 2010. aasta lõpuks.

Komisjon on võtnud kohustuse töötada selle ambitsioonika eesmärgi saavutamise nimel. Seetõttu algatab ta igakülgse arutelu küsimuses, milline peaks varjupaigasüsteem olema. Käesolevas rohelises raamatus selgitatakse, milliseid võimalusi kätkevad kehtivad ELi õigusaktid varjupaigasüsteemi rajamise teise etapi kujundamiseks.

Varjupaigasüsteemi peamised koostisosad, nagu need määratleti Tampere programmis ja kinnitati Haagi programmiga, on ühine varjupaigamenetlus ja ühtne pagulasseisund kogu ELis. Peamine ELi tasandi eesmärk on ühtlustada mängureeglid, st luua süsteem, milles tegelikult kaitset vajavad isikud saavad igas liikmesriigis ühesugustel tingimustel juurdepääsu kõrgetasemelisele kaitsele ning milles tegeletakse õiglaselt ja tõhusalt nendega, kes kaitset ei vaja.

Esimese etapi eesmärk oli ühtlustada liikmesriikide õigusraamistikud vastavalt ühistele miinimumnõuetele, et tagada õiglus, tõhusus ja läbipaistvus. Suurt edu saavutati aastail 1999–2006, kui võeti vastu neli peamist õigusakti, mis moodustavad asjakohase õigustiku, milles on sätestatud varjupaigasüsteemi alused. [1] Komisjon tagab, et liikmesriigid võtavad juba vastuvõetud õigusaktid õigeaegselt üle ja rakendavad neid tulemuslikult.

Esimese etapi vahendite hindamist ei ole küll veel lõpetatud, kuid selleks et teiseks etapiks oleks võimalik ettepanekuid esitada, et neid saaks vastu võtta 2010. aastal, tuleb juba praegu alustada põhjalik arutelu varjupaigasüsteemi ülesehituse üle. Rohelise raamatu ettevalmistamisel on arvestatud juba olemasolevat teavet esimese etapi õigusaktide rakendamise kohta ja praktikas esinevaid puudusi, et mõttevahetus ja arutelu põhineksid tõsiasjadel. Selle laialdase mõtisklemise ja hindamise tulemused võetakse kokku õigel ajal, et nende alusel saaks hakata tegutsema varjupaigasüsteemi loomise suunas 2010. aastaks.

Teise etapi eesmärk peaks olema kehtestada ELis senisest rangemad ühise kaitse miinimumnõuded, ühtlustada kaitse andmist ja suurendada ELi liikmesriikide solidaarsust.

Kõnealuses teises etapis tuleb vastu võtta igakülgne ja kõikehõlmav varjupaigakäsitlus ning püüda parandada kogu varjupaigaprotsessi, mis algab hetkest, kui isik taotleb ELis kaitset ja lõpeb siis, kui leitakse püsiv lahendus neile, kes vajavad rahvusvahelist kaitset.

Selle lähenemisviisi raames on oluline 1) parandada tingimusi, milles ELis kaitset taotlevad isikud esitavad kaitsetaotlusi, neid taotlusi menetletakse ning isikutele antakse isiklikele vajadusele vastav piisavalt põhjalik vastus ning 2) parandada kõikide varjupaigaprotsessis osalejate suutlikkust täita oma ülesandeid edukalt, et parandada protsessi üldist kvaliteeti. Varjupaigasüsteemi maine ja usaldatavuse kaitseks on oluline anda riikide pädevatele varjupaigaasutustele piisavad vahendid, et neil oleks võimalik tõhusalt hallata varjupaigataotlejate voogusid ning tulemuslikult ennetada pettust ja väärkasutust.

Nende eesmärkide saavutamisega täidetakse senised lüngad varjupaigaalases õigustikus ja jätkatakse õigusaktide ühtlustamist vastavalt kõrgetele miinimumnõuetele. Ühtlustada tuleb ka varjupaikadega seotud praktikat. Selleks saab kasutada mitmeid liikmesriikide praktilise koostööga kaasnevaid meetmeid.

Lisaks on tungivalt vaja suurendada solidaarsust varjupaiga valdkonnas, et varjupaigataotluste läbivaatamise ja kaitse andmise kohustus jaguneks ELi riikide vahel õiglaselt. Tuleb uurida ka võimalusi, kuidas EL saaks rohkem kaasa aidata rahvusvahelise kaitserežiimi muutmisele kättesaadavamaks, õiglasemaks ja tulemuslikumaks.

2. Õigusaktid

2.1. Varjupaigataotluste läbivaatamine

Nõukogu direktiivis 2005/85/EÜ (varjupaigamenetluste direktiiv) sätestatakse mitu nõuet menetluse läbiviimiseks, mitte aga ühte standardmenetlust. Direktiiv võimaldab suurt paindlikkust mitmes valdkonnas, näiteks sätted kiirmenetluse, piirimenetluse ning vastuvõetamatute taotluste kohta. Kuid selleks et täita Haagi programmis seatud eesmärk kehtestada ühine menetlus terves ELis, tuleb õigusakte veelgi ühtlustada.

Eeskätt tuleks parandada võimalusi taotleda varjupaika ja seega saada ELis rahvusvaheline kaitse. Sellega seoses võib olla vaja tugevdada piirimenetluste otsustavas algjärgus kehtivaid õiguslikke kaitsemeetmeid, eriti registreerimist ja läbivaatust.

Samuti tuleks veelgi ühtlustada riikide eeskirju, eriti nende varjupaigataotlusi käsitlevaid osi, mida esimese etapi eeskirjades ei käsitleta üldse või ei tehta seda piisavalt. Siia kuuluvad näiteks otsustamise kvaliteet, taotlejate esitatavate tõendite hindamine ning edasikaebamise menetlus.

Vaja võib olla uuesti hinnata ka ühtlustamise esimeses etapis kehtestatud teatavate menetluslike vahendite sisu ja nende pakutavat lisaväärtust, näiteks turvaliste päritoluriikide, turvaliste kolmandate riikide ja turvaliste kolmandate Euroopa riikide mõiste.

Varjupaigamenetlusi on võimalik veelgi ühtlustada ka sellega, kui pagulasseisundi ja täiendava kaitse saamiseks esitatud taotluste hindamiseks kehtestatakse kohustuslik ühtne menetlus varjupaigasüsteemi raames. Kaaluda tuleb selle meetme ulatust, kaitse erinevate õiguslike aluste läbivaatamise järjekorda, kaebuse esitamise menetlusi ning vajadust kehtestada varjupaigamenetluse kindlaksmääratud või soovitatavad tähtajad.

Haagi programmis tehakse ettepanek uurida varjupaigataotluste ühise läbivaatamise mõju, asjakohasust ja teostatavust. Seega arvestatakse ühise läbivaatamisega kui edasise ühtlustamise ühe võimalusega. Vastavalt õigusaktidele otsustavad praegu liikmesriigid, kelle ülesanne on läbi vaadata varjupaigataotlused. Taotluste ühise läbivaatamise mehhanismi kehtestamise lisaväärtust, üksikasju ning selle praktilist ja rahalist mõju tuleb hoolikalt kaaluda, võttes arvesse eespool mainitud uuringu järeldusi. Nimetatud mehhanism võiks põhineda liikmesriikide teatavate juhtumite lahendamisel saadud konkreetsel kogemusel ja suutlikkusel.

(1) Kuidas jõuda ühise varjupaigamenetluse kehtestamiseni? Milliseid õigusaktide tahke tuleks veel ühtlustada?

(2) Kuidas oleks võimalik veelgi parandada varjupaigamenetluse kättesaadavust? Millised õigusaktidega juba reguleeritud varjupaigamenetluse tahke tuleks parandada, et suurendada nende tõhusust ja pakutavaid tagatisi?

(3) Milliseid olemasolevaid mõisteid ja menetluslikke vahendeid tuleks muuta?

(4) Millest peaks koosnema kohustuslik ühtne menetlus?

(5) Millise mudeli järgi tuleks luua varjupaigataotluste ühise läbivaatamise süsteem? Millistel juhtudel võiksid liikmesriigid taotlused ühiselt läbi vaadata?

2.2. Varjupaigataotlejate vastuvõtmise tingimused

Selleks et tagada varjupaigataotlejate vastuvõtmise tingimuste märkimisväärne ühtlustamine, on eriti oluline ära hoida edasiliikumine. Kuid nõukogu direktiivi 2003/9/EÜ (vastuvõtutingimuste direktiiv) rakendamise kohta juba saadud teabe kohaselt kahandab direktiivi ühtlustavat toimet laialdane kaalutlusõigus, mis on liikmesriikidele jäetud mitme olulise sättega.

Näiteks on väga erinev varjupaigataotlejate juurdepääs tööturule, kuna liikmesriigid kehtestavad selleks väga erinevaid tingimusi (näiteks tööloa olemasolu); mõned liikmesriigid võimaldavad juurdepääsu kohe, teised aga alles aasta pärast. See olukord sunnib küsima, kas tööturule juurdepääsu tingimusi ja ajalist piirangut ei tuleks täpsemalt reguleerida.

Varjupaigataotlejate töötamisvõimalusega on tihedalt seotud küsimus, kuidas tagada üldisemalt vastuvõtmise materiaalsete tingimuste tase. Peale selle esineb vastuvõtutingimustele ja tervishoiu kättesaadavusele kehtestatud nõuetes märgatavaid erinevusi.

Tõsiseid probleeme leiti ka seoses direktiivi kohaldatavusega kinnipidamiskohtade suhtes ning üldse seoses kinnipidamismeetmete kohaldamisega varjupaiga taotlejate suhtes. Nendest tulenevad probleemid on nii suured, et takistavad direktiiviga antud õiguste kasutamist.

(6) Mis valdkondades tuleks kitsendada liikmesriikidele direktiiviga jäetud laialdast kaalutlusõigust, et ühtlustada mängureegleid vastuvõetavate miinimumnõuete alusel?

(7) Kas tuleks veelgi ühtlustada varjupaigataotlejatele antavate vastuvõtutingimuste vormi ja taset?

(8) Kas tööturule juurdepääsu käsitlevaid riikide eeskirju tuleks veelgi ühtlustada? Kui jah, siis mis küsimustes?

(9) Kas kinnipidamise aluseid tuleks muuta selgemaks ning selle tingimusi ja kestust reguleerida täpsemalt vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale?

2.3. Kaitse andmine

Vastuseks Haagi programmis esitatud üleskutsele kehtestada ühtne kaitse on võimalik kavandada mitu kaitsekõlblikkuse hindamise kriteeriumi ja antava kaitse (või kaitsete) sisu.

Üks võimalus on veelgi ühtlustada kõlblikkuskriteeriume ja muuta selgemaks mõisted, mida kasutatakse kaitse õigusliku aluse määratlemisel, et vähendada liikmesriikides erineva tõlgendamise ja rakendamise võimalusi, mis praegu on jäetud direktiivis 2004/83/EÜ (miinimumnõuete direktiiv).

Kaaluda tuleks ka kaitsega antavate õiguste ja hüviste (sealhulgas elamislubade, sotsiaalkindlustuse ja tervishoiu, hariduse ja tööhõive) suuremat ühtlustamist. Olemasoleva õigustikuga nähakse ette kaks erinevat pagulaste ja täiendava kaitse saajate õiguste ja hüviste liiki, mis vastavad rahvusvahelisest õigusest tulenevale kahele erinevale kategooriale ja mis kajastavad olulisi erinevusi kaitse õiguslike aluste vahel. Juhul kui kaitse ühtsuse all peetakse silmas suuremat ühtlustamist, tähendaks see kahe seisundi (ühtse pagulasseisundi ja täiendava kaitse saaja seisundi) kehtestamist. Sellega vähendataks praeguste õigusaktidega võimaldatavat paindlikkust õiguste sisu ja kestuse valdkonnas ning võimalust piirata kasutada teatavaid õigusi või jätta need andmata.

Teine võimalus oleks aga kehtestada üks ühtne seisund kõikidele isikutele, kellel praegu kehtivate õigusaktide kohaselt on õigus saada kas pagulasseisund või täiendav kaitse (s.t luua kaitseseisund, mille raames mõlemasse kategooriasse kuuluvate isikute õigused on ühesugused). Staatusel, mille raames antavad õigused ei sõltu kaitse õiguslikust alusest, on üks suur eelis – sellega vähendatakse põhjusi taotleda täiendavat kaitset, et saada pagulasseisund.

Arvatavasti tuleks mõtiskleda ka vajaduse üle ühtlustada nende isikute staatus, kellel praegu kehtivate esimese etapi õigusaktide alusel ei ole õigust saada rahvusvahelist kaitset, kuid kes on siiski väljasaatmise eest kaitstud vastavalt kohustustele, mis on kõikidele liikmesriikidele siduvad vastavalt rahvusvahelistele pagulasi ja inimõigusi käsitlevatele õigusaktidele või vastavalt nende õigusaktide põhimõtetele. Need kategooriad moodustavad näiteks isikud, keda ei saadeta välja halva tervise tõttu, ning ilma saatjata alaealised. Nendesse kategooriatesse kuuluvate isikute staatuse ühtlustamisel tuleks lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. [2]

Lõpuks toob terves liidus kehtiva seisundi käsitlus kaasa vajaduse mõelda ka sellise mehhanismi loomise üle ELi tasandil, mille raames oleks võimalik riikidel vastastikku tunnustada varjupaika käsitlevaid otsuseid ja anda vastutus üle juhul, kui kaitsealune asub elama teise liikmesriiki. Nende õiguslikud üksikasjad ja täpsed tingimused tuleb põhjalikult läbi arutada. Kõnealune mehhanism võiks rajaneda eeskätt Genfi konventsiooni ja 1980. aastal Euroopa Nõukogu raames sõlmitud pagulaste eest vastutuse üleandmise Euroopa lepingu asjakohastel sätetel.

(10) Millistes valdkondades tuleks veel ühtlustada õigusakte või karmistada miinimumnõudeid, mis käsitlevad:

– kaitse andmise kriteeriume;

– kaitseseisundi(te)st tulenevaid õigusi ja hüviseid?

(11) Millise mudeli järgi tuleks luua ühtne seisund? Kas tuleks kehtestada eraldi ühtne pagulasseisund ja täiendava kaitse saaja seisund? Milline oleks nende seisundite sisu?

(12) Kas oleks võimalik kehtestada kõikidele isikutele, kellel on õigus rahvusvahelisele kaitsele, üksainus ühtne seisund? Milles see seisneks?

(13) Kas ühenduse õigusaktidesse tuleks lisada veel niisuguste isikute kategooriaid, keda välja ei saadeta? Mis tingimustel?

(14) Kas tuleks luua tervet ELi hõlmav riikide varjupaika käsitlevate otsuste vastastikuse tunnustamise mehhanism ja võimalus anda üle kaitsekohustus? Millistel tingimustel saab seda võimalust kasutada? Kuidas see toimiks?

2.4. Valdkondadevahelised küsimused

2.4.1. Kaitsetute vajadustega arvestamine

Kõikides esimese etapi õigusaktides rõhutatakse kohustust arvestada kaitsetute isikute erivajadusi. Kuid tundub, et liikmesriikide kõige kaitsetumate varjupaigataotlejate väljaselgitamisel kasutatavates määratlustes ja menetlustes esineb olulisi puudusi ning liikmesriikidel ei ole piisavalt vahendeid, suutlikkust ega asjatundjaid, et olukorda parandada.

Seetõttu tundub, et on vaja põhjalikumalt ja üksikasjalikumalt sätestada, kuidas varjupaigamenetluse igas etapis tuleks välja selgitada kõige kaitsetumate pagulaste erivajadused ja kuidas seejärel toimida. Niisuguse igakülgse käsitluse raames keskendutakse eeskätt järgmistele küsimustele: kuidas reguleerida täpsemalt, milline meditsiini- ja psühholoogiline abi ning nõu on piisav traumeeritud isikutele ning piinamise ja inimkaubanduse ohvritele; kuidas teha kindlaks alaealiste vajadused ja kuidas neile vastata, eriti kui tegemist on saatjata alaealistega; nimetatud isikute kategooriate küsitlemise asjakohaste meetodite väljatöötamine, arvestades muuhulgas kultuurilisi, vanuselisi ja soolisi iseärasusi ning vajadust kasutada erioskustega küsitlejaid ja tõlke; üksikasjalikumate eeskirjade kehtestamine selle kohta, mida tuleb võtta arvesse kaebuste puhul, mille aluseks on soost lähtuv või laste vastu suunatud tagakiusamine.

Lisaks tuleb leida moodus, kuidas suurendada riikide suutlikkust, kaasates kõik kaitsetute varjupaigataotlejate ja pagulaste erivajadustega arvestavate menetluste kavandamise ja rakendamisega seotud isikud, näiteks tervishoiu- ja haridusetöötajad, psühholoogid, tõlgid, keeleasjatundjad, kultuuriantropoloogid, juristid, sotsiaaltöötajad ja valitsusväliste organisatsioonide liikmed. Selle raames võib olla vaja koostada tervet ELi hõlmavaid kavu eespool nimetatud asjatundjate koolitamiseks, luua tervet ELi hõlmavaid mehhanisme (näiteks andmebaasid ja muud vahendid teabe vahetamiseks), mille abil levitada igapäevatöös kasutatavat head tava, või kaaluda nõutava erialase ettevalmistuse ja oskuste ühiste miinimumnõuete kehtestamist ning isegi järelevalvemehhanismi loomist, millega tagatakse kõige kaitsetumatele isikutele osutatavate teenuste kvaliteet.

(15) Kuidas oleks võimalik parandada ja viia vastavusse tegelike vajadustega õigusakte, milles kohustatakse liikmesriike välja selgitama kõige kaitsetumate varjupaigataotlejate vajadused ning nendega arvestama? Millistes valdkondades veel tuleks miinimumnõuded välja töötada?

(16) Milliseid meetmeid tuleks rakendada, et suurendada riikide suutlikkust täita kõige kaitsetumate isikute vajadusi?

2.4.2. Integratsioon

Kuna ELi poliitika arvestab üha enam vajadusega integreerida kolmandate riikide kodanikke, on saabunud aeg mõelda sellele, kuidas parandada rahvusvahelise kaitse saajate integreerimist. Integreerimisele aitaks oluliselt kaasa selle kategooria isikutele pikaajalise elamisõiguse andmine vastavalt komisjoni 6. juunil 2007 esitatud ettepanekule muuta nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ (nn pikaajaliste elanike direktiiv).

Eriti tuleb mõtiskleda selle üle, kuidas tõsta miinimumnõuete direktiiviga kehtestatud miinimumnõudeid, mis käsitlevad täiendava kaitse saajate integreerimist ja niisuguste integratsiooniprogrammide väljatöötamist, mille eesmärk on arvestada rahvusvahelise kaitse saajate erivajaduste (näiteks majutus ning juurdepääs tervishoiu- ja sotsiaalteenustele) ning potentsiaaliga.

Selles mängib olulist osa õigus saada tööluba (ja selle õiguse piirangud), kuna töölkäimist peetakse üheks peamiseks integreerumist hõlbustavaks teguriks. Seega tuleb leida võimalusi tõsta tööturu osaliste teadlikkust sellest, millist kasu võivad rahvusvahelise kaitse saajad tuua oma organisatsioonile ja ettevõttele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata nende töökogemuse, oskuste ja võimete väljaselgitamisele ning nende oskuste tunnustamisele, kuna rahvusvahelise kaitse saajatel puuduvad sageli oma päritoluriigis väljastatud dokumendid (diplomid või tunnistused), mille esitamine on liikmesriikide õigusaktide kohaselt tavaliselt eeltingimus, et saada teatavatel erialadel seaduslikult tööd. Teistsuguse kultuuritaustaga isikutega suhtlemise oskuse ja pädevuse peaksid omandama mitte ainult rahvusvahelise kaitse saajad, vaid ka nendega töötavad isikud. Toetada tuleks ka kultuuridevaheliste erinevustega arvestamist. Selleks et lähenemisviis oleks igakülgne, võib olla vaja ka võimaldada varjupaigataotlejatele juurdepääs teatavatele integratsioonimeetmetele ja -vahenditele, sealhulgas vahenditele, millega kiirendatakse rahvusvahelise kaitse saanud isikute integratsiooni.

(17) Milliseid õigusakte tuleks veel vastu võtta, et süvendada varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saajate integratsiooni, sealhulgas nende integratsiooni tööturule?

2.4.3. Teise etapi vahendid peavad olema kõikehõlmavad

Käes on aeg mõtiskleda ka nende valdkondade üle, mida praegu ei reguleerita ühenduse õigusaktidega, kuid milles kehtivate riigisiseste eeskirjade ühtlustamine võib luua lisaväärtust.

(18) Millistes valdkondades kehtivaid õigusakte oleks kasulik või vajalik ühtlustada, et varjupaigamenetluse läbiviimisel ja tulemuste saavutamisel rakendatav lähenemisviis oleks tõesti igakülgne?

3. Rakendamine – kaasnevad meetmed

Haagi programmis kutsutakse riikide ametiasutusi üles tegema tihedamat koostööd, et veelgi lähendada riikide tava ning parandada otsuste tegemise kvaliteeti ja tõsta varjupaiga haldamise tõhusust. Mitmeid meetmeid, mis on loetletud komisjoni teatises praktilise koostöö süvendamise kohta, viiakse praegu ellu komisjoni juhitava Eurasili ekspertrühma raames.

Käesoleva rohelise raamatu avaldamise tulemusel seatakse keskmisi ja pikaajalisi eesmärke, kuid on oluline minna seni tehtud ettepanekutest veelgi kaugemale ja otsida uusi valdkondi, kus oleks võimalik tulutoovalt laiendada liikmesriikide praktilist koostööd. Riikide tava ja kohtupraktika lähendamiseks tuleb suurendada koostöö mõju, näiteks töötades välja ELi varjupaigaõigustiku menetluslike ja materiaalsete külgede tõlgendamise ja rakendamise ühised suunised. Näiteid võib tuua mõnede päritoluriikide olukordade ühishinnangul rajanevatest teatavatest juhtumitest või teatavatest varjupaigataotluste aspektidest, mille lahendamiseks on vaja õiguslikku eripädevust või praktilist kogemust. Seda arvestades võiksid liikmesriigid võtta vastu ühise lähenemisviisi järgmistes küsimustes: teatavate juhtumite väljaarvamis- või lõpetamisklauslid, soost lähtuva ja lapse vastu suunatud tagakiusamise mõiste, pettuse või kuritarvituste tuvastamine ja ärahoidmine, dokumentide tõlkimine, küsitluse läbiviimise meetodid ja menetlused

Arutleda tuleb ka selle üle, kuidas arendada edasi tervet ELi hõlmava päritoluteabe ühisportaali, eriti pidades silmas selle seostamist teiste sisserännu- ja integratsiooniandmebaasidega, millega muudetakse võimalikuks portaalist teabe saamine paljude erinevate migratsioonialaste küsimuste kohta.

Suuremat tähelepanu tuleb pöörata hea tava alase teabe vahetamises osalevate isikute ringi laiendamisele, suutlikkuse suurendamisele ja koolitusele, suuniste väljatöötamisele ning kõikide sidusrühmade (sealhulgas kaebusi lahendavad ameti- ja kohtuasutused, õigus- ja keeleasjatundjad, tervishoiutöötajad, kultuuriantropoloogid, haridus- ja kutsenõustajad, piirivalvurid ja õiguskaitsetöötajad) kaasamisele.

Aina suureneb vajadus tagada kõikidele meetmetele piisav struktuurne toetus ning meetmete tõhus ja süsteemne järelhindamine, et oleks võimalik pidada sammu ühe uusi aspekte hõlmava ning aina laieneva praktilise koostööga.

Komisjon kavatseb käesoleval aastal teha teostatavusuuringu, et põhjalikult ja igakülgselt õppida tundma selle saavutamise võimalikke teid.

Üks võimalus, mis on ette nähtud ka Haagi programmis, on muuta koostööga seotud struktuurid koostöö toetamise Euroopa ametiks. Kui valitakse see võimalus, siis peaks see amet saama ülesande süstemaatiliselt koordineerida jooksvat praktilist koostööd. Ameti koosseisu võiks kuuluda ka koolitusüksus kõikide varjupaigamenetluses osalevate isikute koolitamiseks ja liikmesriikide tulevaste ühiste menetlemistoimingute struktuurseks toetamiseks. Amet võiks ka toetada liikmesriikide ühiseid jõupingutusi lahendada varjupaigasüsteemi ja vastuvõtuvõime olulisemaid kitsaskohti, mis tulenevad niisugustest teguritest nagu näiteks geograafiline asukoht. Amet võiks moodustada varjupaigaasjatundjate meeskondi, kes saavad osutada abi liikmesriikidele, kus esineb konkreetseid kitsaskohti. Amet võib osaleda ka piirkondlike kaitseprogrammide rakendamises ja tulevikus tehtavate poliitiliste algatuste (näiteks tervet ELi hõlmava ümberasumiskava) koordineerimises. Talle võiks teha ülesandeks ka teostada järelevalvet varjupaigataotlejate vastuvõtutingimuste loomise üle.

(19) Millistes valdkondades veel oleks kasulik laiendada koostööd ja suurendada selle kasulikkust? Kuidas kaasata uusi, koostöö seisukohalt kasulikke sidusrühmi? Kuidas levitada praktilise koostöö uuendusi ja head tava? Kuidas neid levitada ja kuidas saavutada, et nendega arvestataks teistes poliitikavaldkondades?

(20) Kuidas saaks praktilise koostöö käigus välja töötada ühise lähenemisviisi järgmistes küsimustes: soost lähtuva või laste vastu suunatud tagakiusamise mõiste, väljaarvamisklausli kohaldamine ja pettuse ennetamine?

(21) Milliste valikuvõimalustega saab arvestada paljudele erinevatele praktilistele koostöömeetmetele struktuurse toetuse andmisel ja koostöömeetmete jätkusuutlikkuse tagamisel? Kas koostöö toetamise Euroopa ameti loomist tuleks tõsiselt arutada? Kui jah, siis millised peaksid olema tema ülesanded?

(22) Millised peaks olema ameti töökorraldus ja struktuur, et ta saaks edukalt täita oma ülesandeid?

4. Solidaarsus ja koormuse jagamine

4.1. Ühine vastutus

Dublini süsteemi (Dublini ja EURODAC määrused) ei loodud koormuse jagamiseks. Selle peamine eesmärk oli kiiresti ning õiglaste ja objektiivsetele tunnuste alusel teha kindlaks, milline liikmesriik vastutab ELi territooriumil esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, ning vältida edasiliikumist ühest liikmesriigist teise. Nagu on väidetud 6. juunil 2007 avaldatud hindamisaruandes, on Dublini süsteem suures osas täitnud talle seatud eesmärgid, kuigi on küsitav, kui tõhus on see olnud edasiliikumise vähendamisel.

Hindamisaruande kohaselt toimub Dublini süsteemi alusel üleandmist piiril asuvates ja piiril mitte asuvates liikmesriikides võrdselt. Kuid tegelikkuses võib Dublini süsteem põhjustada täiendavaid raskusi liikmesriikidele, kelle vastuvõtuvõime ei ole suur ja kellele langeb nende geograafilise asendi tõttu eriti suur rändesurve.

Riikide varjupaigamenetluse, miinimumnõuete ja vastuvõtutingimuste edasine ühtlustamine, nagu kavandatud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise korral, võimaldab vähendada varjupaigataotlejate edasiliikumist, mida võimaldab kohaldatavate eeskirjade mitmekesisus, ning võib kaasa aidata varjupaigataotluste ühtlasemale jaotamisele liikmesriikide vahel.

Kuid isegi ühise varjupaigamenetluse kehtestamise ja pagulaste seisundi ühtlustamisega ei kao täielikult põhjused, miks varjupaigataotlejad eelistavad ühte liikmesriiki teisele. Et vältida meelepärase varjupaiga otsimist ja pagulaste „ringlemist“, püsib endiselt vajadus luua ELis süsteem, mis võimaldab selgelt kindlaks määrata vastutuse varjupaigataotluste läbivaatamise kohustuse.

Täiendavalt on vaja mõtiskleda Dublini süsteemi põhimõtete ja eesmärkide, samuti sellele süsteemile uute mehhanismide lisamise vajalikkuse üle. Arvestada tuleks ka teisi tegureid, näiteks liikmesriikide võimet vaadata läbi varjupaigataotlusi ning võimaldada vastuvõetud pagulastele pikaajalisi lahendusi. Mõtiskleda tuleb sellegi üle, kas varjupaigataotlejate ühtlasemaks jaotamiseks liikmesriikide vahel tuleb ikka kasutada kõnealust süsteemi.

Minevikus on kaalutletud ka muude vastutuse kindlaksmääramise kohustuse määratlemise süsteemide kasutuselevõtmist. Nende seas olid näiteks süsteem, mille kohaselt vastutus oleks määratletud vastavalt sellele, kus esitati varjupaigataotlus, või vastavalt taotleja päritolu- või viimasele teadaolevale transiitriigile.

Kuid peatähelepanu tuleb pöörata koormuse jagamise „parandusmehhanismide“ loomisele lisaks Dublini süsteemile. Näiteks tuleks sätestada kord, kuidas jaotatakse rahvusvahelise kaitse saajad riikide vahel pärast seda, kuid neile on antud kaitseseisund. Sellega seoses tuleb erilist tähelepanu pöörata ELi sisesele ümberasumisele. Ka pikaajaliste elanike direktiivi kohaldamisala laiendamine rahvusvahelise kaitse saajatele kergendab tõenäoliselt teatavate liikmesriikide koormust, kuna nimetatud isikutel võimaldatakse teatavatel tingimustel asuda teise liikmesriiki.

(23) Kas Dublini süsteemile tuleks lisada koormuse õiglase jaotamise meetmed?

(24) Milliseid mehhanisme võiks rakendada varjupaigataotlejate ja/või rahvusvahelise kaitse saajate õiglasemaks jaotamiseks liikmesriikide vahel?

4.2. Rahanduslik solidaarsus

Tuleb uurida võimalusi, kuidas veelgi suurendada Euroopa Pagulasfondi (vahend, mille abil toetatakse liikmesriike ELi pagulaspoliitika elluviimisel) tulemuslikkust. Eeskätt tuleb uurida võimalusi, kuidas kasutada Euroopa Pagulasfondi vahendeid paremini, nii et need täiendaksid, soodustaksid ja kiirendaksid seatud eesmärkide – ebavõrdsuse vähendamine ja miinimumnõuete tõstmine – saavutamist.

Fondi mõju suurendamiseks võib näiteks luua riikide nõupidamis- või teabevahetusmehhanismid, mis võimaldavad täpsemalt analüüsida puudusi, mida on vaja parandada fondi toel. Jõupingutuste killustamise ja kordamise vältimiseks, koosmõju saavutamiseks ning hea tava levitamiseks võiks luua ka tervet ELi hõlmava teabevahetusmehhanismi, mille abil levitada teavet järgimist väärivate projektide ja programmide kohta.

Kuigi fond parandab rahastamisvõimalusi, tekib igakülgse lähenemisviisi rakendamisel ka küsimus, kas leidub konkreetseid rahastamisvajadusi, mis ei ole kaetud olemasolevate rahastamisvõimalustega. Rahastada võib olla vaja näiteks kaitsetute isikute vajaduste järjekindlat arvestamist terve varjupaigamenetluse käigus või liikmesriikide koostööga kaasnevaid meetmeid (alates riikide ameti- ja kohtuasutuste töötajate lähetuste või nende ühises tegevuses osalemise rahastamisest kuni loodava koostöö toetamise Euroopa ameti rahastamiseni).

(25) Kuidas on võimalik tõsta Euroopa Pagulasfondi tulemuslikkust, parandada selle koosmõju riikide vahenditega ja suurendada selle multiplikatsiooniefekti? Kas tuleks luua eespool nimetatud teabevahetusmehhanismid? Milliseid teisi meetmeid võiks ette näha?

(26) Millised konkreetsed rahastamisvajadused ei ole piisavalt kaetud olemasolevate rahastamisvahenditega?

5. Varjupaigapoliitika välismõõde

5.1. Kolmandate riikide toetamine kaitse tugevdamisel

Arvestades, et maailma 8,7 miljonist pagulasest elab hinnanguliselt 6,5 miljonit arengumaades [3], on oluline arutleda, kuidas toetada varjupaiga- ja pagulasprobleemide lahendamist kolmandates riikides. Selleks et suurendada kaitse tõhusust ja muuta püsivad lahendused pagulastele kättesaadavamaks nende päritolu- ja transiidipiirkonnas, on komisjon välja töötanud käsitluse ELi piirkondlikest kaitseprogrammidest, mille raames EL annab kolmandatele riikidele täiendavat abi varjupaigavaldkonnas. Tuleb märkida, et kaks seni algatatud katseprogrammi (läänes asuvates uutes iseseisvates riikides ja Tansaanias) on alles algusjärgus ja kui tulevikus kõnealust käsitlust muudetakse, siis tehakse seda vastavalt nende programmide hindamise tulemustele. Seega kui kõnealused algatused osutuvad kasulikuks, saab hakata arutama nende lisaväärtuse suurendamise ja tagajärgede püsivaks muutmise üle.

Kuna komisjon on seisukohal, et pagulaste ja varjupaigataotlejate küsimuses püsivate lahenduste saavutamine on tähtis arengupoliitikale, on komisjon viimaste aastate jooksul järjekindlalt ühendanud varjupaigapoliitikat arengukoostöö strateegiatega. Sellest annavad tunnistust mitu hiljutist riiki ja piirkonda käsitlevat strateegiadokumenti. Kõnealusele küsimusele on eraldatud märkimisväärseid summasid mitmest asjakohasest välisabi rahastamise vahendist.

Eelpool nimetatu taustal tuleb järele mõelda, milliseid kolmandate riikide toetamise meetmed aitaksid neil kõige tulemuslikumalt lahendada varjupaigaküsimusi, sealhulgas pagulaste ja tagasipöördujate vajaduste täpne arvessevõtmine, samuti selle üle, kuidas nimetatud isikud saavad kaasa aidata vastuvõtva riigi arengule ja kuidas parandada ELi asjaomaste piirkondade ja kolmandate riikide suhtes võetavate meetmete järjepidevust ja tulemuslikkust.

(27) Kui piirkondlike kaitseprogrammide algatamist peetakse vajalikuks, siis kuidas tõsta programmide tulemuslikkust ja jätkusuutlikkust? Kas piirkondlike kaitseprogrammide ideed tuleks edasi arendada? Kuidas seda teha?

(28) Milline ELi abi aitaks kolmandatel riikidel kõige tulemuslikumalt lahendada varjupaiga- ja pagulasküsimusi?

(29) Kuidas üldiselt suurendada kolmandatele riikidele suunatud komisjoni pagulaste abistamise strateegiate järjepidevust ja kuidas neid strateegiaid parandada?

5.2. Ümberasumine

ELi varjupaigapoliitika välismõõtme tähtis osa on ümberasumine, mis on oluline kaitse ja püsivate lahenduste tagamiseks ning mis võimaldab tõhusalt jagada vastutust. Pagulaste ümberasumine ELi territooriumile kajastab ka ELi soovi olla solidaarne teiste riikidega ja jagada koormust riikidega, kes asuvad pagulaste päritolupiirkondades ja võtavad vastu suure enamuse pagulastest. ELi ümberasumiskava arendamise ambitsioonikate eesmärkide saavutamiseks tuleb võtta ennetavaid meetmeid. Komisjon kavatseb anda liikmesriikidele ulatuslikku rahalist abi ümberasumismeetmete võtmiseks ning toetada märkimisväärsete ELi ümberasumiskohustuse võtmist piirkondlike kaitseprogrammide raames.

Juhul kui seda valdkonda kavatsetakse arendada, tuleks uurida erinevaid võimalusi, kuidas liikmesriike julgustada. Liikmesriiki võiks aidata laiendada ja tõhustada oma ümberasumiskavu ning julgustada neid aktiivselt osalema piirkondlike kaitseprogrammide ümberasumiskavades. Kasu võib olla ka arutelust selle üle, kuidas välja töötada ümberasumismeetmete võtmise ühine lähenemisviis piirkondlike kaitseprogrammide raames, et parandada tõhusust ja kooskõlastatust ning saavutada mastaabisääst. Ilmselt tuleb kõik edasised sammud teha vastavalt praegu käivate esialgsete piirkondlike kaitseprogrammide hindamise tulemustele.

Võib-olla on otstarbekas silmas pidada mitte ainult piirkondlikke kaitseprogramme, vaid ka teisi valdkondi, milles on võimalik võtta ELi ühiseid ümberasumismeetmeid, et lahendada venimajäänud pagulasprobleeme või reageerida tõhusalt kriisiolukordadele.

(30) Kuidas oleks võimalik saavutada, et EL võtaks ulatuslikke ja jätkusuutlikke kohustusi ümberasumise valdkonnas?

(31) Mil viisil oleks võimalik jõuda ELi tasandil kooskõlastatud lähenemisviisini ümberasumise valdkonnas? Milliseid rahalisi, tegevuspõhiseid ja institutsioonilisi vahendeid oleks selleks vaja kasutada?

(32) Millistes olukordades tuleks veel ette näha ELi riikide ühiste ümberasumiskohustuste võtmist? Mis tingimustel?

5.3. Toimetulek segavoogudega välispiiril

Varjupaigapoliitika välismõõtme tähtis lahendamist vajav koostisosa on segavood, mille puhul liikmesriigi piirile jõudnud rändevoog koosneb nii ebaseaduslikest sisserändajatest kui ka isikuid, kellele tõepoolest on vaja kaitset. Selle probleemi lahendamiseks tuleb tagada ja veelgi parandada kaitse andmist välispiiridel.

Ebaseadusliku rände ja inimkaubandusega võitlemise meetmeid tuleks rakendada nii, et varjupaigaõiguse kasutamine ei muutuks tegelikkuses võimatuks. Komisjon keskendub tegevus- ja rahalist abi andmisele, et aidata liikmesriikidel rajada niisugused riiki lubamise haldamise süsteemid, milles arvestatakse ka kaitse aspekti, eeskätt hädaolukordades, kui piirile saabub korraga suur hulk inimesi.

Ettepanekud tuleks keskendada eeskätt varjupaigaasjatundjate meeskondade moodustamisele, keda rändesurve all olevad liikmesriigid saaksid ajutiselt kutsuda saabumiskohtadesse appi hindama üksikjuhtumeid, ning rahalise hädaabi andmisele asjaomasele liikmesriikidele, et aidata neil luua piisavad vastuvõtutingimused ning viia varjupaigamenetlus läbi õiglaselt ja tõhusalt. Juhul kui luuakse koostöö toetamise Euroopa amet, võidakse sellele teha ülesandeks koordineerida varjupaigaasjatundjate meeskondade kasutamist. Energia kogumisele, vastuvõtuvõime suurendamisele ja liikmesriikide solidaarsuse tugevdamisele võiksid kaasa aidata ka riikide ja Euroopa Liidu olemasolevad ja uued vabatahtlikud abikavad (näiteks Euroopa vabatahtlik teenistus).

(33) Milliseid meetmeid tuleks veel võtta, et muuta ELi õigustikust ning rahvusvahelistest pagulasi ja inimõigusi käsitlevatest õigusaktidest tuleneva kaitsekohustuste täitmine välispiiride haldamise lahutamatuks osaks? Milliste täiendavate meetmetega saaks tagada, et ebaseadusliku rändega võitlemise meetmete rakendamine ei takistaks varjupaigataotlejatel saada kaitset?

(34) Kuidas suurendada riikide suutlikkust liikmesriikidel rajada niisugused riiki pääsemise haldamise süsteemid, mille puhul arvestatakse ka kaitse aspekti, eeskätt juhul, kui piirile saabub korraga suur hulk inimesi?

5.4. EL kui pagulasküsimustes rahvusvaheline kaasarääkija

Liikmesriikide varjupaigasüsteeme käsitletakse üha rohkem ühtse piirkondliku kaitsepiirkonnana. See käsitlus võib veelgi süveneda, kui rajatakse ühine menetlus ja ühtlustatakse kaitseseisund. Samal ajal kui ELi pagulaspoliitika välismõõde muutub üha tähtsamaks, suurenevad ka ootused 27 liikmest koosneva ELi rolli suhtes ülemaailmses pagulaste kaitsmise süsteemis. ELil palutakse rahvusvahelisel tasandil üha tungivamalt esitada ühine nägemus pagulaspoliitika kohta ja töötada välja ühine seisukoht rahvusvahelistes organisatsioonides esitamiseks.

(35) Kuidas oleks võimalik Euroopa varjupaigapoliitikat edasi arendada ELi liikmesriikide ühiseks rahvusvaheliste pagulasprobleemide lahendamise poliitikaks? Millisest mudelist peaks EL lähtuma, et temast saaks pagulasküsimustes rahvusvaheline kaasarääkija?

6. Kokkuvõte

Komisjoni eesmärk on käesolevas dokumendis esitada peamised probleemid ja kutsuda üles tegema kasulikke lahendusettepanekuid.

Eespool kirjeldatud kõikehõlmava käsitlusviisi alusel kavatseb komisjon algatada asjaomaste sidusrühmadega laialdase arutelu. Osalema kutsutakse varjupaigamenetluses osalevaid ELi institutsioone, riikide ja piirkondade valitsusi ning kohalikke omavalitsusi, kandidaatriike, ELi mitte kuuluvaid koostööpartnereid, valitus- ja valitsusväliseid organisatsioone, kõiki riigiasutusi ja eraõiguslikke teenusepakkujaid, akadeemikuid, teadlasi, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioone ja kodanikke.

Põhjaliku arutelu tulemusi kasutatakse 2008. aasta esimeses kvartalis avaldatava poliitikakava väljatöötamisel. Selles kavas esitab komisjon varjupaigasüsteemi rajamise meetmed koos meetmete vastuvõtmise ajakavaga.

Selleks et valmistuda 18. oktoobri 2007. aasta avalikuks ärakuulamiseks, palub komisjon saata kirjalikud vastused käesolevale nõupidamisdokumendile hiljemalt 31. augustiks 2007 aadressil

Immigration and Asylum Unit – "Green Paper on Asylum"

Directorate General Justice, Freedom and Security

European Commission

B-1049 Brussels

e-post: JLS-asile-livre-vert@ec.europa.eu

Vastused avaldatakse ingliskeelses veebiportaalis „Sinu hääl Euroopas“ aadressil http://europa.eu.int/yourvoice/consultations/index_en.htm.

ANNEX I

BIBLIOGRAPHY

I. EUROPEAN COUNCIL CONCLUSIONS

The Hague Programme: Strengthening Freedom, Security and Justice in the European Union, (OJ C 53, 3.3.2005, p. 1)

The Tampere European Council, 15 and 16 October 1999, Presidency Conclusions, available at the European Council website:

http://www.consilium.europa.eu/ueDocs/cms_Data/docs/pressData/en/ec/00200-r1.en9.htm

II. LEGISLATIVE INSTRUMENTS

A. Instruments establishing minimum standards

Council Directive 2005/85/EC of 1 December 2005 on minimum standards on procedures in Member States for granting and withdrawing refugee status (O J L 326, 13.12.2005, p. 13)

Council Directive 2004/83/EC of 29 April 2004 on minimum standards for the qualification and status of third country nationals or stateless persons as refugees or as persons who otherwise need international protection and the content of the protection granted (OJ L 304, 30.9.2004, p. 12)

Council Directive 2003/9/EC of 27 January 2003 laying down minimum standards for the reception of asylum seekers (OJ L 31, 6.2.2003, p. 18)

Council Directive 2001/55/EC of 20 July 2001 on minimum standards for giving temporary protection in the event of a mass influx of displaced persons and on measures promoting a balance of efforts between Member States in receiving such persons and bearing the consequences thereof (OJ L 212, 7.8.2001, p.12)

B. Dublin System

Commission Regulation (EC) No 1560/2003 of 2 September 2003 laying down detailed rules for the application of Council Regulation (EC) No 343/2003 establishing the criteria and mechanisms for determining the Member State responsible for examining an asylum application lodged in one of the Member States by a third-country national (OJ L 222, 5.9.2003, p. 3)

Council Regulation (EC) No 343/2003 of 18 February 2003 establishing the criteria and mechanisms for determining the Member State responsible for examining an asylum application lodged in one of the Member States by a third-country national (OJ L 50, 6.2.2003, p.1)

Council Regulation (EC) No 407/2002 of 28 February 2002 laying down certain rules to implement Regulation (EC) No 2725/2000 concerning the establishment of "EURODAC" for the comparison of fingerprints for the effective application of the Dublin Convention (OJ L 62, 5.3.2002, p. 1)

Council Regulation (EC) No 2725/2000 of 11 December 2000 concerning the establishment of 'EURODAC' for the comparison of fingerprints for the effective application of the Dublin Convention (OJ L 316, 15.12.2000, p. 1)

C. Financial Programmes

Framework Programme on Solidarity and the Management of Migration Flows for the period 2007-2013 [to be adopted]

Regulation (EC) No 1905/2006 of the European Parliament and of the Council of 18 December 2006 establishing a financing instrument for development cooperation (OJ L 378, 27.12.2006, p. 41)

Regulation (EC) No 491/2004 of the European Parliament and of the Council of 10 March 2004 establishing a programme for financial and technical assistance to third countries in the areas of migration and asylum (AENEAS) (OJ L 80, 18.3.2004, p. 1)

Council Decision 2002/463/EC of 13 June 2002 adopting an action programme for administrative cooperation in the fields of external borders, visas, asylum and immigration (ARGO programme) (OJ L 161, 19.6.2002, p. 11)

Council Decision 2004/904/EC of 2 December 2004 establishing the European Refugee Fund for the period 2005 to 2010 (OJ L 381, 28.12.2004, p. 52)

Council Decision 2000/596/EC of 28 September 2000 establishing a European Refugee Fund (OJ L 252, 6.10.2000, p. 12)

D. Legislative Proposals

Proposal for a Council Directive amending Directive 2003/109/EC to extend its scope to beneficiaries of international protection (COM(2007) 298, 6.6.2007)

E. Other

Council Decision 2006/688/CE of 5 October 2006 on the establishment of a mutual information mechanism concerning Member States' measures in the areas of asylum and immigration (OJ L 283, 14.10.2006, p. 40)

III. COMMISSION COMMUNICATIONS AND STAFF WORKING DOCUMENTS

Commission Communication on 'Reinforcing the management of the European Union's Southern Maritime Borders' - COM(2006) 733, 30.11.2006

Commission Communication on 'Strengthened practical cooperation - New structures, new approaches: improving the quality of decision making in the Common European Asylum System' - COM(2006) 67, 17.2.2006

Commission Communication on 'A Strategy on the external dimension of Freedom, Security and Justice' - COM(2005) 491, 12.10.2005

Commission Communication on 'Regional Protection Programmes' - COM(2005) 388, 1.9.2005

Commission Communication on 'A More Efficient Common European Asylum System: The Single Procedure as the Next Step' - COM(2004) 503, 15.7.2004

Commission Communication on 'Improving access to durable solutions' - COM(2004) 410, 4.6.2004

Commission Communication 'Towards more accessible, equitable and managed asylum systems' - COM(2003) 315, 3.3.2003

Commission Communication on 'The common asylum policy and the Agenda for protection' (Second Commission report on the implementation of Communication COM(2000) 755) - COM(2003) 152, 26.3.2003

Commission Communication on 'The common asylum policy, introducing an open coordination method' - First report by the Commission on the application of Communication COM(2000) 755) - COM(2001) 710, 28.11.2001

Commission Communication 'Towards a common asylum procedure and a uniform status, valid throughout the Union for persons granted asylum' - COM(2000) 755, 22.11.2000

Commission Staff Working Paper, 'Revisiting the Dublin Convention: developing Community legislation for determining which Member State is responsible for considering an application for asylum submitted in one of the Member States' - SEC(2000) 522

IV. STUDIES

Study on 'The Transfer of protection status in the EU, against the background of the common European asylum system and the goal of a uniform status, valid throughout the Union, for those granted asylum', Nina M. Lassen, Leise Egesberg, Joanne van Selm, Eleni Tsolakis, Jeroen Doomernik, European Commission, DG Justice and Home Affairs, Brussels 2004, ISBN 92-894-8276-1, available at the following website:

http://ec.europa.eu/justice_home/doc_centre/asylum/studies/docs/transfer_protection_status_rev_160904.pdf

Study on 'The feasibility of setting up resettlement schemes in EU Member States or at EU level, against the background of the Common European Asylum system and the goal of a common asylum procedure', Erin Patrick, Joanne van Selm, Tamara Woroby, Monica Matts,

European Commission, DG Justice and Home Affairs, Brussels 2004, ISBN 92-894-6524-7, available at the following website:

http://ec.europa.eu/justice_home/doc_centre/asylum/studies/docs/resettlement-study-full_2003_en.pdf

Study on "the feasibility of processing asylum claims outside the EU against the background of the Common European Asylum System and the goal of a common asylum procedure', Noll Gregor, Jessica Fagerlund and Fabrice Liebaut, European Commission, DG Justice and Home Affairs, Brussels 2003, ISBN 92-894-5163-7, available at the following website:

http://ec.europa.eu/justice_home/doc_centre/asylum/studies/asylumstudy_dchr_2002_en.pdf

Study on "the single asylum procedure "one-stop shop" against the background of the common European asylum system and the goal of a common asylum procedure', Hailbronner K., European Commission, DG Justice and Home Affairs, Brussels 2003, ISBN 92-894-5256-0, available at the following website:

http://ec.europa.eu/justice_home/doc_centre/asylum/studies/docs/study_one_stop_shop_en.pdf

ANNEX II

ASYLUM STATISTICS

(...PICT...)

1986-2003 = Applications in EU15

2004-2006 = Applications in EU25

New asylum applications | | | | |

TOTAL | | | | | |

| 2002 | 2003 | 2004 | 2005 | 2006 |

EU27 | 405455 | 337235 | 268565 | 227425 | 181770 |

| | | | | |

| | | | | |

Belgium | 18800 | 13585 | 12400 | 12575 | 8870 |

Bulgaria | 2890 | 1320 | 985 | 700 | 500 |

Czech Republic | 8485 | 11400 | 5300 | 3590 | 2730 |

Denmark | 5945 | 4390 | 3235 | 2280 | 1795 |

Germany | 71125 | 50565 | 35605 | 28915 | 21030 |

Estonia | 10 | 15 | 10 | 10 | 5 |

Ireland | 11635 | 7485 | 4265 | 4305 | 4240 |

Greece | 5665 | 8180 | 4470 | 9050 | 12265 |

Spain | 6310 | 5765 | 5365 | 5050 | 5295 |

France | 51085 | 52205 | 50545 | 42580 | 26270 |

Italy | n.a. | 13705 | 9630 | 9345 | n.a. |

Cyprus | 950 | 4405 | 9675 | 7715 | 4540 |

Latvia | 25 | 5 | 5 | 20 | 10 |

Lithuania | 365 | 395 | 165 | 100 | 150 |

Luxembourg | 1040 | 1550 | 1575 | 800 | 525 |

Hungary | 6410 | 2400 | 1600 | 1610 | 2115 |

Malta* | 350 | 455 | 845 | 1035 | 1065 |

Netherlands | 18665 | 13400 | 9780 | 12345 | 14465 |

Austria | 39355 | 32360 | 24635 | 22460 | 13350 |

Poland | 5170 | 6810 | 7925 | 5240 | 4225 |

Portugal | 245 | 115 | 115 | 115 | 130 |

Romania | 1000 | 885 | 545 | 485 | 380 |

Slovenia | 650 | 1050 | 1090 | 1550 | 500 |

Slovak Republic | 9745 | 10300 | 11395 | 3550 | 2870 |

Finland | 3445 | 3090 | 3575 | 3595 | 2275 |

Sweden | 33015 | 31355 | 23200 | 17570 | 24320 |

United Kingdom | 103080 | 60045 | 40625 | 30840 | 27850 |

Remarks: | | | | | |

2006 - MT - Jan-Oct only | | | | |

Only first applications are recorded | | | |

(...PICT...)

(...PICT...)

(...PICT...)

Refugee population of UNHCR regions

UNHCR regions | Population end-2005 |

East and Horn of Africa | 772,000 |

Central Africa and the Great Lakes | 1,193,700 |

West Africa | 377,200 |

Southern Africa | 228,600 |

Total Africa | 2,571,500 |

CASWANAME | 2,725,200 |

The Americas | 564,300 |

Asia and Pacific | 825,600 |

Europe | 1,975,500 |

TOTAL | 8,662,100 |

Source: 2005 UNHCR Statistical Yearbook

[1] Kõik asjakohased õigusaktid ja poliitikadokumendid on loetletud 1. lisas. Käesoleval dokumendil on ka 2. lisa, milles esitatakse asjakohane statistika.

[2] Vt eeskätt nimetatud kohtu otsused järgnevates kohtuasjades: D vs. Ühendkuningriik, 2. mai 1997, ning Mubilanzila Mayeka ja Kaniki Mitunga vs. Belgia, 12. oktoober 2006.

[3] Allikas: UNHCR statistika aastaraamat 2005.

--------------------------------------------------