52007DC0226

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel, 30.4.2007

KOM(2007) 226 lõplik

ROHELINE RAAMAT

jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul

(esitanud komisjon)

ROHELINE RAAMAT

jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul

(EMP-s kohaldatav tekst)

KOKKUVÕTE

Komisjon tegeleb praegu ühtse turu läbivaatamisega, et tagada oma poliitika sobivus 21. sajandil. 2007. aasta kevadise Euroopa Ülemkogu vahearuandes visandatakse ühtse turu vahendite kasutamise uus käsitlus ja keskendutakse tarbija heaolu suurendamisele[1]. 2007. aasta sügisel esitab komisjon lõpparuande, mis sisaldab konkreetseid meetmeid, millest on tarbijatele kasu. Jaefinantsteenused moodustavad sellest ülevaatest olulise osa.

Jaefinantsteenused on ELi kodanike igapäevaelu lahutamatu osa. Hoolimata viimaste aastate märkimisväärsest edust finantsteenuste ühtse turu loomisel, näitavad uuringud, et jaefinantsteenuste integreerimisel on veel kasvuruumi ning konkurents on mõnel alal veel ebapiisav.

Tuginedes komisjoni valgele raamatule finantsteenuste poliitika kohta aastatel 2005–2010[2]; komisjoni jaepanganduse sektoriuuringule[3] ja ärikindlustuse vahearuandele[4], püütakse rohelises raamatus parandada ja süvendada meie arusaamu probleemidest, mis seisavad jaefinantsteenuste tarbijate ja nende teenuste osutajate ees ning selgitada välja, milliseid uusi algatusi valdkond vajab ning mis nende teostamist takistab. Konsultatsiooni tulemused, sealhulgas võimalikud meetmed jaefinantsteenuste turu toimimise parandamiseks lisatakse ühtse turu läbivaatamise lõpparuandele, mis avaldatakse sügisel.

Rohelises raamatus püstitatakse komisjoni poliitika üldised eesmärgid jaefinantsteenuste valdkonnas, kirjeldatakse lähemalt meetmeid, mis on vajalikud selleks, et tuua integreeritud ELi finantsturu eelised tarbijateni, ja soovitakse sidusrühmadelt tagasisidet komisjoni valitud suuna kohta.

Komisjon leiab, et ELi finantsteenuste jaeturgude integreeritust saab süvendada järgmiselt:

- tuua konkreetset kasu tarbijatele, pakkudes nõuetekohaselt reguleeritud avatud turgude ning tugeva konkurentsi abil tarbijate vajadusi rahuldavaid mitmekülgseid, tasuvaid ning kvaliteetseid tooteid;

- tõsta tarbijate usaldust, kindlustades tarbijatele vajaliku ja nõuetekohase kaitse ning nõudes teenuseosutajatelt finantsalast usaldusväärsust;

- julgustada tarbijaid tegema õigeid otsuseid vastavalt finantstingimustele. See põhineb mitmel elemendil, sealhulgas finantsalastel teadmistel, selge ja asjakohase teabe õigeaegsel edastamisel, kvaliteetsel nõustamisel ja sarnaseks peetavate omadustega toodetele võrdsete tingimuste tagamisel. Teadlikud tarbijad on tõenäoliselt enesekindlamad oma vajaduste rahuldamiseks paremate lahenduste leidmisel, olenemata finantsteenuste pakkuja asukohast.

Mõnes valdkonnas nagu investeerimisfondid, maksed, kindlustus, hüpoteeklaenud, pangaarved ja laenuvahendajad, on ELi tasemel algatused juba töös või valmimas, samas kui muudes valdkondades nagu eluaegne säästmine ja finantsalased teadmised, on töö alles algusjärgus.

Komisjon leiab, et pidev tähelepanu on vajalik, et kodanikud saaksid kasu ühtsest turust. Strateegia ellurakendamiseks kasutab komisjon avatud ja kõikehõlmavat lähenemisviisi, et tuvastada probleeme, kaaluda kõiki poliitilisi vahendeid ja vajaduse korral võtta sihtmeetmeid.

Komisjon ootab sidusrühmadelt dokumendi sisu kohta üldisi kommentaare ja tagasisidet ning vastuseid selles esitatud küsimustele. Vastused tuleks saata 16. juuliks 2007 aadressile markt-retail-consultation@ec.europa.eu. Vastused laaditakse üles komisjoni kodulehele, kui ei ole teisiti teatatud.

1. SISSEJUHATUS

1. Komisjon tegeleb praegu ühtse turu läbivaatamisega, et tagada oma poliitika sobivus 21. sajandil. 2007. aasta kevadise Euroopa Ülemkogu vahearuandes visandatakse ühtse turu vahendite kasutamise uus käsitlus ja keskendutakse tarbija heaolu suurendamisele[5]. 2007. aasta sügisel esitab komisjon lõpparuande, mis sisaldab konkreetseid tarbijatele kasutoovaid meetmeid. Jaefinantsteenused moodustavad sellest ülevaatest olulise osa.

2. Tuginedes komisjoni valgele raamatule finantsteenuste kohta aastatel 2005–2010[6], komisjoni jaepanganduse sektoriuuringule[7] ja ärikindlustuse vahearuandele[8], püütakse rohelises raamatus parandada ja süvendada meie arusaamu probleemidest, mis seisavad jaefinantsteenuste tarbijate ja nende teenuste osutajate ees ning selgitada välja, milliseid uusi algatusi valdkond vajab ning mis nende teostamist takistab. Konsulteerimise tulemused lisatakse sügisel avaldatavasse ühtse turu ülevaatesse.

3. Rohelises raamatus püstitatakse komisjoni poliitika üldised eesmärgid jaefinantsteenuste valdkonnas, kirjeldatakse lähemalt meetmeid, mis on vajalikud selleks, et tuua integreeritud ELi finantsturu eelised tarbijateni, ja soovitakse sidusrühmadelt tagasisidet komisjoni valitud suuna kohta.

2. TAUST

4. Käesolevas dokumendis käsitletakse jaefinantsteenustena selliseid teenuseid nagu jooksevkontod, maksed, eralaenud, hüpoteeklaenud, säästuhoiused, pensionid, investeeringud ja kindlustustooted, kui neid pakutakse üksikutele klientidele, sealhulgas jaeinvestoritele. Need teenused on hädavajalikud ELi kodanike igapäevaelus, hõlbustades nende täielikku osalemist majanduses, võimaldades neil teha pikaajalisi plaane ning kaitstes neid ettenägematutes olukordades. Need tähendavad ka oluliste finantskohustuste võtmist. Eluasemelaenud on enamiku ELi kodanike jaoks elu suurimad väljaminekud, tasumata hüpoteeklaenude saldo on ligikaudu 50% ELi SKTst[9]. Investeerimisfondid moodustavad eri liikmesriikides 4–23% ELi leibkondade finantsvarast[10].

5. Jaefinantsteenused on tähtsad makroökonoomika seisukohalt. Kogu pangandustegevusest üle poole hõlmava jaepanganduse aastane brutotulu moodustab 2% Euroopa Liidu SKTst[11]. Vananev elanikkond kujutab endast täiendavat koormust riigi rahandusele, suurendades võimalikku vajadust era- ja tööandjapensionide ning tervisekindlustuse järele. Seetõttu suureneb ka pensioni- ja kindlustussektori ning investeerimisfondide majanduslik tähtsus. 2004. aasta lõpus ulatusid esmakindlustusseltside investeeringud 6 triljoni euroni ja ELi erapensionifondid haldasid varasid 2,5 triljoni euro väärtuses[12]. Avatud investeerimisfondide (UCITS) kapitalisatsioon ületab 5,7 triljonit eurot, mis moodustab üle 50% Euroopa Liidu SKTst[13]. Elukindlustuspreemiad üksi moodustavad 5% ELi SKTst[14].

6. Jaefinantsteenuste ühtse turu loomist on saatnud märkimisväärne edu. On olemas õigusraamistik Euroopa jaefinantsteenuste pakkujate finantsalase usaldusväärsuse ja aususe tagamiseks panganduse, kindlustuse ja väärtpaberite valdkonnas[15]. Selle õigusraamistikuga taotletakse mitut poliitilist eesmärki, sealhulgas kaalutletud stabiilsus, konkurents ning kõrgetasemeline tarbija- ja investorikaitse. Mõnes valdkonnas nagu investeerimisteenused ja elukindlustus, on jaeklientide ja -investorite huvide kaitseks kehtestatud ulatuslikud reeglid[16]. Lisaks sellele soodustas Euroopa finantsturgudel, eriti hulgiturgudel, konkurentsi euro kasutuselevõtmine koosmõjus finantsteenuste tegevuskava rakendamisega.

7. Jaefinantsteenuste integratsioon ei ole tõenäoliselt saavutanud oma kogu potentsiaali ning konkurents näib mõnel turul endiselt ebapiisav, eriti maksete ja jaepanganduse valdkonnas[17], ning see võib pärssida ELi tarbijate võimalusi saada kasu ühtsest turust. Seda illustreerivad järgmised näitajad:

8. Tagasihoidlik piiriülene tegevus . Piiriülene tegevus on piiratud ja võrreldes muude sektoritega on piiriüleseid äriühingute asutamisi ja ühinemisi vähem, erandiks on ainult avatud investeerimisfondid[18]. Komisjoni statistika alusel vaid 1% ELi tarbijatest ostab piiriüleseid finantsteenuseid kaugmüügi (näiteks telefoni või Interneti) teel, samas on vastav riigisisene näitaja 26%[19]. Kindlustuses on konsolideerumine toimunud pigem ühinemiste ja äriühingute asutamise, mitte aga filiaalide avamise ja piiriüleste teenuste osutamise teel. Piiriülese äritegevuse maht on väga väike[20], samas tuleb enamikul turgudel üle 90% kindlustuspreemiatest saadavast tulust omamaiste kindlustusseltside arvelt. 50% kindlustustegevusest on koondunud 20 suurima Euroopa kindlustuskontserni kätte, kes enamasti on tegevad nii üle-Euroopalises kui ka ülemaailmses mastaabis[21].

9. Suured hinnaerinevused. Kuigi intressimäärad on näiteks eluasemelaenude puhul mingil määral ühtlustunud, tuleneb see pigem makromajanduslikust lähenemisest ning euro kasutuselevõtust[22], samas on makseteenuste, tarbijakrediidi ja arvelduskontodega seotud toodete vahelised erinevused endiselt suured[23]. Mõnes liikmesriigis on kreeditkorraldusega tehtavad euromaksed tasuta, mõnes tuleb nende eest maksta üle 10 euro[24]. Muudes sektorites, näiteks mootorsõiduki- ja kodukindlustuse puhul, on kindlustustoote alghindu raskem võrrelda, kuna riigiti erinevad kindlustuskate ja riskitingimused märkimisväärselt[25]. 2008. aastal alustab komisjon peamiste jaefinantsteenuste hinnaerinevuste analüüsi.

10. Mitmekesisuse puudumine ja vähene tootevalik. Teatavates liikmesriikides võib olla raskusi pikaajaliste fikseeritud määraga hüpoteeklaenude või mõne uuema toote, näiteks kinnisvara tagatisel antavate tarbimislaenude kättesaadavusega ja see võib piirata tarbijate nõudlust ning takistada turukasvu. Neljas liikmesriigis on üle veerandi hoiuarvetest seotud maksusoodustustega, kuid mujal Euroopa Liidus on sellised tooted haruldased[26]. Mõne elukindlustus- ja pensionitoote piiriülest müüki raskendavad segadused tulumaksustamisel lubatud mahaarvamistega.

11. Eri turgude erinev tulemuslikkus. Jaefinantsteenuste osutajate kasumlikkus erineb suures osas. Näiteks Põhjamaades, Hispaanias ja Iirimaal ületab jaepanganduse kasumlikkus pidevalt ELi keskmist, kuid Saksamaal, Austrias, Hollandis ja Belgias on see märgatavalt madalam[27].

12. Ilma täiendavate jõupingutusteta võivad Euroopa jaefinantsturud jäädagi killustatuks. Erinev reguleeriv ja tarbijakaitse raamistik, maksupoliitika ja killustatud infrastruktuur[28] tekitavad õiguslikke ja majanduslikke tõkkeid turule sisenemiseks[29]. Õiguslike tõkete tõttu võib teatavate toodete pakkumine olla raskendatud või võimatu, juurdepääs turu infrastruktuurile keeruline, ning kõik see piirab konkurentsi ja pärsib uuendusmeelsust. Toodete, ärimudelite ja hinnastrateegiate kohandamist nõudvad majanduslikud tõkked suurendavad teises liikmesriigis äritegevuse kulusid. Sellised tõkked ei võimalda turulepääsu, piiravad tarbijate valikuid ja soodustavad hinnatõusu. Teenuseosutaja (panga või investeerimisfondi) vahetamisega seotud suured kulud piiravad samuti tarbijate võimalusi. Teabele juurdepääsu puudumine või puudulik teave võivad tähendada, et tarbijatel pole võimalik valida endale parimat lahendust.

13. Turu integreerumist võivad takistada ka tarbijakäitumine ja -eelistused. Vaatamata rahvastiku suurenenud liikuvusele ning piiriüleste jaefinantsteenuste pakkumise kasvule (sh otsekanalite nagu Internet vahendusel)[30], otsustab enamik tarbijaid siiski kohalike toodete kasuks, mida pakutakse filiaalide, tütarettevõtete ja vahendajate kaudu[31].

14. Kuigi enamik jaefinantsteenuste tarbijatest jääb tõenäoliselt truuks koduturule ning loomulikult peab tarbijatele jääma õigus valida vastavalt oma eelistustele kohalik toode või teenus, leiab komisjon siiski, et tarbijate seisukohalt võib turgude paremaks toimimiseks olla vaja täiendavaid reforme.

3. PAREM ÕIGUSLIK REGULEERIMINE JA JAEFINANTSTEENUSED

15. Euroopa jaefinantsteenuste turu paremaks toimimiseks võib olla vaja sihipäraseid ja läbimõeldud meetmeid, mis tuginevad juba varem saavutatule. Mõned sidusrühmad, kellega viimastel aastatel on konsulteeritud, on seisukohal, et suurem õiguslik reguleerimine kõnealuses valdkonnas ei pruugi enam oluliselt tarbijate heaolu suurendada. Samas peavad teised allikad mõnel juhul reguleerimist vajalikuks. Konkreetse tarbijakasu saavutamine ei ole võimalik ilma ühise arusaama kujundamiseta eesseisvatest poliitilistest probleemidest.

16. Toetada tuleks vaid algatusi, mis pakuvad kodanikele selgeid ja konkreetseid hüvesid ning on majanduslikult hästi põhjendatud. Poliitilised otsused peavad toetuma kindlale majanduslikule tõendusmaterjalile ning põhjalikele mõjuhinnangutele. Iga asjakohast lahendust tuleb hinnata üksikult, võttes arvesse turu eripära ning tuvastatud probleeme. Komisjon toetab jaefinantsteenuste valdkonnas vaid uute õigusaktide majanduslikult põhjendatud algatusi, mille eesmärk on tõsta tarbijate usaldust ja edendada piiriülest tegevust. Pärast seda, kui poliitiliste otsuste tõhususe tõestamiseks on olnud piisavalt aega, hindab komisjon nende mõju, ning eelkõige seda, kas need on tegelikult toonud konkreetset kasu tarbijatele. Kui meetmed ei toimi, on komisjon valmis tegema ettepaneku need tühistada.

17. Jaefinantsteenuste strateegia ellurakendamiseks kasutab komisjon avatud ja kõikehõlmavat lähenemisviisi, et tuvastada probleeme, kaaluda kõiki kohustuslikke või vabatahtlikke poliitilisi vahendeid, edendades vajaduse korral turupõhiseid algatusi või võimalikke ELi õigusraamistikke nagu nn "28. režiim"[32]. Vajaduse korral võetakse sihtmeetmed.

4. EESMÄRGID JA MEETMED

18. Käesolevas punktis kirjeldatakse komisjoni eesmärke jaefinantsteenuste valdkonnas, milleks on konkreetne kasu tarbijatele eelkõige nii hinna kui ka valikuvõimaluste puhul ning tarbijate usalduse ja teadlikkuse tõstmine, samuti määratletakse viisid, kuidas komisjon kavatseb neid eesmärke täita; samuti tarbijate usalduse tõstmine, tarbijate õiguste suurendamine, ning kuidas komisjon kavatseb need eesmärgid saavutada.

4.1. Madalamad hinnad ja laiem valik tarbijatele

19. Komisjon on kindlalt otsustanud kaotada jaefinantsteenuste turult tõkked nii, et see oleks kasulik tarbijatele nende vajadusi rahuldava laiema tootevaliku ja konkurentsivõimelisemate hindade näol.

Hindade alandamine suurema konkurentsi toel

20. Euroopa Liidu õigusraamistiku eesmärk on luua sobivad tingimused konkurentsivõime kasvuks ning hindade alandamiseks turujõudude toimel, säilitades samal ajal pakutud toodete kvaliteedi. Komisjon võtab asjakohased meetmed kas konkurentsiõiguse rakendamise või rikkumisi käsitleva jõulise poliitika abil, kui tundub, et on tava mitte kohaldada või järgida ühenduse õigust. Komisjon võib teha ka muid algatusi (sealhulgas õiguslikke, kui need on mõjuhinnangu alusel põhjendatud), et tagada õiglaste turgude olemasolu ning paremad tehingud tarbijatele. Turgude avatuse ja konkurentsi saavutamise eesmärgil otsitakse lahendusi, et kaotada EÜ asutamislepingus sätestatud põhivabadusi piiravad takistused. Komisjoni jaepanganduse sektoriuuringust nähtub, et teistes liikmesriikides asutatud finantsasutuste paremad turulepääsu võimalused aitavad alandada tarbijahindu[33].

21. On oluline, et tarbijaid, kes soovivad vahetada teenuse pakkujat, ei keelata või ei takistata mis tahes viisil. Teadlike ja liikuvate tarbijatega turg sunnib finantsasutusi klientide meelitamise ning säilitamise nimel omavahel konkureerima.

22. Lahendused tuleb leida ka klientide liikuvust takistavatele võtetele nagu pangakonto sulgemise või kindlustuslepingu lõpetamise eest võetavad tasud, vähene või liiga keeruline teave, toodete sidumine ning teenuseosutaja vahetamisega seotud bürokraatia.

23. Laenuandjad, kellel puudub juurdepääs täpsele krediidiinfole, võivad võtta suuremat tasu või isegi keelduda tarbijatele laenu andmisest. Seetõttu on tarbijatel raske leida nii omamaiste kui ka piiriüleste teenuseosutajate hulgast paremaid pakkumisi.

Pooleliolevad ja kavandatud algatused

Komisjon asub kõrvaldama jaepanganduse sektoriuuringus osutatud konkurentsitõkkeid[34]. Kui maksekaartide puhul kasutatakse kunstlikult tarbijate kulusid kasvatavaid skeeme, kohaldab komisjon EÜ konkurentsiõigust. Töö on juba käimas seoses mitmepoolsete vahendustasudega, mida kaupmehe pank tavaliselt maksab kaardiomaniku pangale[35]. Võrkudevahelist konkurentsi nõrgestavad tegevused võidakse allutada konkurentsialasele kontrollile[36]. Lisaks maksekaartidele on komisjoni tegevus keskendunud sellele, et põhjendamatult ei takistataks juurdepääsu krediidiregistritele ega kliiring- ja arveldussüsteemidele.

Komisjon teeb Euroopa konkurentsivõrgustiku raames koostööd liikmesriikide konkurentsiasutustega, et leida parimaid lahendusi konkurentsi piiravate ja tarbijate heaolu vähendavate tavadega tegelemiseks.

Komisjon asutas 2006. aastal eksperdirühma , kes uurib klientide pankadevahelist liikuvust . Eksperdirühma soovitused avaldatakse 2007. aasta mais. Muu hulgas on rühm lahendusena kaalunud (liikmesriigi või ELi tasandil) panga vahetamise korra kehtestamist ning mitmeid teabe läbipaistvuse ja võrreldavuse parandamisele suunatud meetmeid. Enne lõplike otsuste vastuvõtmist kaalub komisjon kõiki variante hoolikalt ning hindab nende võimalikku mõju.

Mööndes töötajate avarduvaid võimalusi töötada teistes liikmesriikides ning vajadust kohaselt valmistuda pensionipõlveks, näiteks tööandjapensionide kaudu, esitas komisjon hiljuti direktiivi ettepaneku täiendavate pensioniõiguste kaasaskantavuse parandamise kohta[37].

Varsti valmivas hüpoteeklaenusid käsitlevas valges raamatus kavandatakse algatused, mis lihtsustavad tarbijate laenuandmete ülekantavust ning parandavad laenuandjate juurdepääsu krediidiinfole . Kuna komisjoni arvates ei seondu see probleem ainult hüpoteeklaenudega, tuleks laenuandmetele juurdepääsu ja nende ülekantavuse parandamiseks näha ette horisontaalsed meetmed.

Suurem valik, parem kvaliteet ning uuenduslikkus

24. Uuendustega kaasnevad uued ülesanded, näiteks on vaja tagada uute toodete, teenuseosutajate ja finantsnõustajate nõuetekohane reguleerimine, anda tarbijatele võimalus uusi tooteid mõista ja võrrelda, hoolitseda uute toodete jaoks võrdsete tingimuste loomise eest. Komisjon soovib, et tarbijatel oleks suurem valikuvabadus, kuid tingimusel, et sellest saaks kasu tarbija. Tõepoolest kaebavad tarbijad sageli selle üle, et liiga suur valik tekitab segadust ja arusaamatusi, muutes neile enim sobiva lahenduse äratundmise raskeks.

25. Komisjon seisab kindlalt selle eest, et toodete kvaliteet jaefinantsteenuste ühtselt turult tõkete kõrvaldamisega paraneks või jääks vähemalt samaks, ning et tarbijatel oleks võimalik teha teadlik valik. Näiteks makseteenuste direktiiviga püütakse tarbijatele osutatavate teenuste kvaliteeti parandada maksete sooritamise kiirendamisega[38] ning teatavate maksetoodete, näiteks otsekorraldusega maksete, piiriülese kättesaadavuse lihtsustamisega. Tarbijatele osutatavate teenuste kvaliteedi tagamise teine võimalus oleks rahvusvaheliste normide alusel akrediteeritud sertifitseerimine[39]. Akrediteeritud sertifitseerimine võimaldaks hinnata teenuseosutajate tegevuse erinevaid aspekte usaldusväärselt ja läbipaistvalt; see oleks tarbijatele nagu kvaliteedimärk, eriti piiriülese tegevuse puhul.

26. Euroopa Liidus pakutakse laia valikut panga-, kindlustus- ja hoiustamisteenuseid. Kuid tihti ei saa ühel turul tarbijatele pakutavat toodet pakkuda teisel turul ilma kohalikest nõuetest tingitud kulukate kohandusteta. Mõnikord ei saa teatavaid tooteid, näiteks otsekorraldust, pakkuda piiriüleselt erinevate õiguslike režiimide tõttu. Nõuded võivad peegeldada tarbijate kohalikke harjumusi ja vajadusi ning ilmneda tarbijakaitse normides, lepinguõiguses, erinevas maksustamises ja õigussüsteemis. Valikuvõimalusi võivad kitsendada asjatud piirangud teenuseosutajatele või kanalitele, mille kaudu tarbijad saavad jaefinantsteenuseid kasutada[40]. Selliseid piiranguid tohiks lubada vaid siis, kui need on objektiivselt põhjendatud.

27. Kindlustusdirektiivid lubavad kindlustusandjatel kogu oma tootevalikut reklaamida ja müüa üle terve Euroopa Liidu, kaotatud on tariifide ja lepingutingimuste eelneva kinnitamise nõue. Siiski tuleb kindlustustoodete puhul silmas pidada liikmesriigi õigusnorme, mis on põhjendatud üldiste huvide kaitsmise vajadusega[41]. Nii võidakse piirata tarbijatele kättesaadavate toodete valikut ning tõsta veelgi kindlustusandjate kulusid[42]. Kindlustussektori esindajad on avaldanud arvamust, et jaekindlustus on oma olemuselt kohalik, mistõttu vajab tugevat kohapealset esindatust. Komisjon leiab, et tuleks keskenduda turuprotektsionismi kõrvaldamisele ja ebavajalike õigusliku reguleerimise kulude kärpimisele, kaotades üldisele huvile viitavad põhjendamatud õigusnormid ning bürokraatlikud tõkked, näiteks ülemäärase aruandluse kohustuse. Õige reguleeriva režiimi korral, mis pakub kõrgetasemelist kaitset tarbijatele, hakatakse ka täiesti loomulikult kasutama piiriülese otsekaubanduse võimalusi, kui aeg ja koht on selleks ettevõtjatele ja tarbijatele sobiv.

Pooleliolevad ja kavandatud algatused

Kindlustuse valdkonnas vaatab komisjon koos Euroopa kindlustus- ja ametipensioniinspektorite komiteega (CEIOPS) asjakohase kohtupraktika põhimõtete valguses üle liikmesriikide üldisele huvile viitavad õigusnormid.

Makseteenuste pakkujad koostavad eneseregulatsiooni korras tehnilised ja ärieeskirjad, et luua ühtne euromakseala hiljemalt 2010. aastaks. Komisjon jälgib seda protsessi suure hoolega. Enne 2007. aasta lõppu avaldatavas teatises annab komisjon ühtse euromakseala loomise protsessile hinnangu ning kaalub, milliseid meetmeid on veel vaja võtta, et tarbijatel oleks ühtsest euromaksealaust kasu.

Käesoleva aasta jooksul avaldab komisjon hüpoteeklaenusid käsitleva valge raamatu , mis sisaldab ettepanekuid integreeritud hüpoteeklaenuturu loomise soodustamiseks. Käsitletav teemadering hõlmab enneaegseid tagasimakseid, teabenõudeid, krediidi kulukuse aastamäära, nõustamist, vara hindamist, maa kinnistamist ja vara arestimise menetlust. Selleks et otsustada Euroopa Liidu tasandil sekkumise vajaduse üle, on komisjonil 2008. aastal kavas üle vaadata liikmesriikide õigusaktid, mille alusel antakse tarbimislaene kinnisvara tagatisel , samuti pankade hulka mittekuuluvate ettevõtjate roll hüpoteegiturgudel.

Edasiste poliitiliste algatuste jaoks vajaliku teadmistebaasi kujundamiseks otsib komisjon vastuseid küsimustele, miks tarbijad üldiselt ei osta piiriüleselt pakutavaid finantsteenuseid ja kuidas neid ergutada oma vajadustele otsimaparimaid lahendusi, pööramata tähelepanu finantsteenuse pakkuja asukohale.

Vananev elanikkond ja kasvav surve riigi rahandusele kujutavad endast selgeid probleeme tarbijatele ja investoritele ning uusi turge finantssektorile. Euroopa Liidu õigusraamistik peab looma tugeva aluse, et saaks välja kujuneda konkurentsivõimeline, avatud ning efektiivne turg, mis rahuldab tarbijate vajadusi seoses pikaajaliste säästude, vanaduspõlve ja pensioniga seotud lahendustega. 2007. aasta lõpul esitletakse väljastpoolt komisjoni tellitud uurimust, milles käsitletakse pikaajalise säästmise vahendite jaeturu hetkeolukorda ja arengute analüüsi eesmärgiga selgitada, millised tooted on olemas, millised on peamised jaotuskanalid ning mis mõjutab tarbijate valikuid. Selle alusel käsitleb komisjon säästmise ja pensioniga seotud toodete turustamist mõjutavaid tendentse ning vaatab läbi selliste toodete müüki ja soovitamist reguleeriva korra. Pikaajalise säästmise ja pensioniskeemide olemus nõuab erilist hoolt, et tagada tarbijatele nende sobivate toodete pakkumine, mida on turustatud nõuetekohaselt. Tarbijate jaoks on tegemist väga tähtsate, vaid kord elus tehtavate finantsotsustega. Seepärast peavad nad toodet täpselt tundma ja oskama õigesti hinnata oma olukorda ja vajadusi.

Komisjon on seisukohal, et nii tarbijatele kui ka finantsteenuste osutajatele tuleks kasuks lihtsustatud standardfinantsteenused, näiteks harilikud pangakontod , mille kasutamine oleks vabatahtlik. Need oleksid vähem keerukad kui muud tooted ning vastaksid Euroopa tarbijakaitse standarditele, nt seoses teabenõuetega. Seetõttu oleks võimalik neid pakkuda piiriüleselt ilma et neid tuleks muuta vastavalt piirkondlikele määrustele. Pangad ei oleks kohustatud neid pakkuma ning teeksid seda ainult ärilistel kaalutlustel. Tarbijatel oleks rohkem võimalusi kergemini mõista tooteid. Kõnealuste vabatahtlike standardtoodete otstarbekuse ja vajalikkuse hindamiseks viiakse läbi täiendav analüüs.

4.2. Tarbijate usalduse tõstmine

28. Õigete valikute tegemiseks peavad Euroopa tarbijad teenusepakkujaid usaldama. Kuid uuringud näitavad, et Euroopa tarbijatele teevad jätkuvalt muret piiriülese tegevusega seotud riskid ning nad pole veendunud õiguskaitse kättesaadavuses[43]. Seega on tarvis jätkuvalt pingutada selleks, et tarbijad oleksid kindlad, et neil on vaatamata finantsasutuse asukohale ja valitud müügiviisile ikka samad õigused. Sellega seoses kerkib esile neli peamist teemat: tarbijate huvide kaitse, õiguskindluse tagamine, nõuetekohane vaidluste lahendamine ja usaldusväärsete ning turvaliste jaefinantsasutuste edendamine.

Tarbijate huvide kaitse

29. Kui kogu Euroopa Liidus on tagatud ühetaoline kaitse, on tarbijatel julgust teha valik suure hulga Euroopa teenuseosutajate hulgast sõltumata nende asukohast. Selline kaitse tagab nii tarbijatele kui teenuseosutajatele võrdsed tingimused.

30. Traditsiooniliselt on jaefinantsteenuste valdkonnas püütud Euroopa Liidu õigusega kehtestada kõigis liikmesriikides tarbijate kaitseks miinimumeeskirjad. Näiteks on elukindlustuse direktiiviga ette nähtud vähemalt 14-päevane tühistamistähtaeg[44]. Seegi lähenemisviis ei ole probleemideta: paljudel juhtudel on liikmesriigid läinud miinimumnõuetest kaugemale, kitsendades nii võrdseid tingimusi ja luues Euroopa tarbijatele erinevaid kaitsetasemeid.

31. Muudetud ettepanek, mille ulatus on kitsam kui algsel 2002. aasta ettepanekul tarbijakrediiti käsitleva direktiivi kohta[45] seab eesmärgiks luua tõeliselt ühtne tarbijakrediiditurg, mis tagab samas kõrgetasemelise tarbijakaitse. Tarbijatele peaks pakutama laiemat valikut konkurentsivõimeliste hindadega tarbijakrediiditooteid. Teenuseosutajad peaksid saama turustada oma tooteid kõigis liikmesriikides ilma vajaduseta viia nende põhilised tunnused vastavusse eri riikide õigusega. Seni on liikmesriikidevahelise konsensuse leidmine ühtlustamise sisu ja ulatuse osas osutunud väga keeruliseks.

32. Üha enam müüakse või turustatakse finantsteenuseid Interneti või telefoni teel. Finantsteenuste kaugturustuse direktiiv[46] võeti vastu 2002. aastal selleks, et tõsta tarbijate usaldust nende tehnoloogiate kasutamise vastu piiriüleste finantsteenuste valdkonnas ning tagada ühtse turu tõrgeteta toimimine. Direktiivi tähtsaimad elemendid on enne lepingu sõlmimist edastatav teave ja taganemisõigus.

33. Finantsinstrumentide turge käsitleva direktiiviga[47] kehtestatakse nii investeerimisühingutele kui krediidiasutustele ühtlustatud igakülgsed tegevuseeskirjad, mis reguleerivad nende suhteid klientidega investeerimisteenuste pakkumisel. Kõnealune õigusraamistik sisaldab äritegevuse eeskirju, „parimal viisil täitmise” kohustust, klientide korralduste käsitlemise eeskirju, samuti stiimuleid ja huvide konflikti käsitlevaid sätteid. Erilise tähelepanu all on jaekliendid, nende suhtes on kehtestatud erikord, millega pannakse ettevõtjatele usaldussuhetega seonduvad rangemad kohustused. Sellise lähenemisviisi eesmärk on kaitsta tarbijaid, sundides ettevõtjaid vastutustundlikult käituma[48].

34. Tarbijatele pakub kaudset kaitset ka kutsekindlustus, millega tagatakse, et kindlustus- ja investeerimisvahendajate hooletust nõustamisest või muust eksimisest ametialaste käitumisreeglite vastu põhjustatud finantskahju on võimalik kahjutasuna või kokkuleppe korras välja nõuda[49]. Hiljutises aruandes leiti, et kutsekindlustuse nõudmine on endiselt asjakohane, kuid see vajab jätkuvat tähelepanu, kuna kõikides liikmesriikides ei ole vastavaid õigusakte veel täielikult rakendatud[50].

Õiguskindluse tagamine tarbijatele

35. Lepingulistele kohustustele kohaldatavat õigust reguleerib praegu 1980. aasta Rooma konventsioon. Selle kohaselt seisab kaupade tarnimiseks või teenuste osutamiseks lepingu sõlminud tarbija silmitsi keerulise olukorraga: lepingu suhtes kohaldatava riigi õiguse valivad põhimõtteliselt pooled ise, kuid praktikas on valivaks poleks enamasti müüja, kelle lepingu standardtingimustes see sisaldub. Siiski saab tarbija teatavatel tingimustel tugineda elukohariigi õiguse kohustuslikele sätetele[51]. Määruse ettepanekus lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta[52] on tarbijalepingutest tulenevate lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse sätteid veidi muudetud. Kõige olulisema erinevusena kehtestatakse põhimõte, et lepingu suhtes kohaldatakse tarbija alalise elukohariigi õigust, kui müüja äritegevus asub tarbija alalise elukoha riigis[53]. Nii on tagatud suurem õiguskindlus ja selle kaudu ka tarbija usaldus, sest tarbija teab, et lepingu suhtes kohaldatakse neid eeskirju, mida ta tunneb kõige paremini. Määruse ettepanekut arutatakse praegu nõukogus ja Euroopa Parlamendis, et leida tasakaal tarbija ja ettevõtjate õigustatud huvide vahel.

Asjakohase vaidluste lahendamise tagamine

36. Selleks et usaldada piiriüleseid finantsteenuseid, peavad tarbijad teadma, et tekkida võivate vaidluste lahendamine ei ole keeruline. Tarbijatel on kaks peamist võimalust: anda asi kohtusse või lahendada vaidlus kohtuväliselt, mõne vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse, näiteks ombudsmani või tarbijakaebuste nõukogu kaudu. Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse kasutamine ei välista kohtusse hagi esitamist, kuid kohtuvälise menetluse kaudu on lahendi saavutamine lihtsam, odavam ning kiirem. Sellised menetlused võivad olla kas avalik- või eraõiguslikud. See on osalt ka põhjus, miks kohtuväliste lahendite staatus võib olla paiguti erinev.

37. Üldjuhul käsitleb tarbijakaebusi finantsteenuse osutaja asukohariigi vaidluste kohtuväline lahendaja. Piiriüleste vaidluste puhul võib see aga olla tarbija jaoks keeruline, kuna ta peab teadma välismaise kohtuvälise menetluse olemasolust ning tundma selle üksikasju. 2001. aastal algatas komisjon vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste võrgustiku FIN-NET[54], mille liikmed teevad koostööd ühiste eeskirjade alusel, aidates nii kaasa piiriüleste finantsteenustega seotud vaidluste kohtuvälisele lahendamisele. Tänu FIN-NET liikmetevahelisele koostööle piisab sellest, kui tarbija võtab ühendust vaid oma elukohariigi kohtuvälise menetluse korraldajaga. FIN-NETi liikmed aitavad tarbijatel edastada kaebuse finantsteenuse pakkuja asukohariigi pädevale kohtuvälise menetluse korraldajale.

38. Hoolimata neist jõupingutustest on piiriüleste tarbijavaidluste lahendamisel endiselt rohkesti probleeme.

Usaldusväärsete ning turvaliste jaefinantsasutuste edendamine

39. Jõuline usaldatavusnormatiivide raamistik on esmatähtis. Tarbijad peavad tõepoolest olema kindlad, et kõikjal ühenduses on finantsasutuste juhtimine usaldusväärne. Kehtivat EÜ usaldatavusnormatiivide raamistikku tuleb pidevalt revideerida ning turu- ja finantsarengutele vastavalt kohandada. Järgmine sellesuunaline samm hõlmab kindlustusseltside usaldatavusnormatiivide ajakohastamist, selleks valmistatakse juba ette ettepanekut „Solvency II”.

40. Investeerimisteenuseid[55] ja pangandust[56] reguleerivad direktiivid tagavad kõikidele ELi tarbijatele kõrgetasemelise kaitse juhuks, kui nende poolt valitud investeerimisfond või pank oma kohustusi ei peaks täitma. Pärast hoiuste tagamise skeemide reguleerivate õigusaktide läbivaatamist on komisjon võtnud enesele ülesandeks teavitada tarbijaid nendele kuuluvate hoiuste kattest; samuti sellest, et kõik hoiused, isegi uuemad finantstooted, on kaetud ning et tarbijale hoiuse hüvitamise aeg on piiratud[57].

Pooleliolevad ja kavandatud algatused

Nõukogus peetakse läbirääkimisi uue tarbijakrediidi direktiivi muudetud ettepaneku üle eesmärgiga see kiiresti vastu võtta.

Endiselt on saavutamata eesmärk suurendada tarbijate aktiivsust finantsteenuste piiriülesel kasutamisel[58]. Komisjon on alustanud finantsteenuste kaugturustuse direktiivi [59] läbivaatamist ning algatanud kaks uuringut direktiivi õigusliku ja majandusliku mõju kohta. 2008. aastal on kavas sellekohane komisjoni aruanne. Selles analüüsitakse, kas direktiiviga on eesmärgid saavutatud ning kui ei ole, siis miks. Vajaduse korral teeb komisjon direktiivi muutmise ettepanekud.

Komisjon jälgib hoolega Euroopa kindlustus- ja ametipensioniinspektorite komitee (CEIOPS) poolt 2007. aastaks väljakuulutatud kava uurida järelevalveasutustevahelist koostööd küsimustes, mis mõjutavad otseselt kindlustusvõtjate kaitset, näiteks piiriüleste kaebuste käsitlemisel.

Komisjon jälgib ka kehtivaid soovitusi[60], millega luuakse miinimumtagatised vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste jaoks. Juhul kui võetakse vastu direktiivi ettepanek vahenduse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades[61], täiendab see soovitusi ning aitab kindlustada sobiva vahekorra vahendusmenetluse ja kohtumenetluse vahel.

Komisjonile on teada, et mitte kõikide liikmesriikide vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste korraldajad ei ole ühinenud FIN-NETiga ning kõikidel Euroopa Liidu liikmesriikidel ei ole vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi finantsteenuste jaoks. Käesoleva aasta jooksul võtab komisjon ühendust liikmesriikide pädevate asutustega, et saada teavet olemasolevate kohtuväliste menetluste korraldajate kohta, kes ei ole FIN-NETiga ühinenud ning et selgitada välja süsteemi puudujäägid. Seejärel hindab komisjon, kuidas kõrvaldada FIN-NETiga mitteliitumisest tulenevaid ja liikmesriikides tuvastatud puudusi.

4.3. Tarbijate teadlikkuse tõstmine

41. Tarbijad saavad ühtsest turust enim kasu siis, kui neil on iseseisvalt otsustamiseks head finantsalased teadmised, kui nad on hästi informeeritud, neile antakse sõltumatut ja kvaliteetset nõu ning nad saavad vabalt vahetada teenuseosutajaid. Kui tarbijate teadlikkus on tõusnud, on nad tõenäoliselt enesekindlamad oma vajaduste rahuldamiseks parimate lahenduste otsimisel, hoolimata finantsteenuse pakkuja asukohast. See omakorda ergutab konkurentsi ning soodustab finantsturgude paremat toimimist.

Tarbijate finantsalaste teadmiste parandamine

42. Tarbijate finantsalaste teadmiste parandamine muutub üha tähtsamaks eriti seetõttu, et üksikisiku enda roll finantsalast kindlustatust puudutavates küsimustes on järjest suurenenud ning kapitaliturud saavad tarbijatele üha enam kättesaadavaks. Paljud rahvusvahelised uuringud osutavad tarbijate vähesele arusaamisele finantsasjadest[62]. Viletsate funktsionaalsete teadmiste ning pädevate finantsalaste otsuste tegemise oskuse vahel on samuti tugev seos. Nõrgemate finantsalaste teadmistega tarbijad peavad finantsteenuste ostmisel antavast teabest arusaamist ja selle kasutamist raskeks, kuna see on koostatud silmas pidades keskmist tarbijat, mitte aga väheste finantsalaste teadmistega tarbijat.

Pooleliolevad ja kavandatud algatused

Kuigi finantsalane haridus kuulub esmajoones liikmesriikide pädevusse, on komisjon tarbijakaitse ning sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise raames juba rahastanud mõningaid finantsalaste teadmiste parandamise algatusi[63], samuti on komisjon seisukohal, et kvaliteetse finantskoolituse pakkumisel on võimalik saavutada enamat. Komisjoni roll oleks suuniste väljatöötamine, parimate kogemuste kohta andmete kogumine ja levitamine ning uutele innovatiivsetele käsitlustele osutamine. Finantsalaste teadmiste parandamise poliitika kujundamisel tugineb komisjon 28. märtsil 2007. aasta finantsalase võimekuse konverentsi osalejatelt saadud tagasisidele ning komisjoni tellitud uuringule ELi finantsalaste teadmiste parandamise kavade kohta, mille tulemused avaldatakse 2007. aasta lõpus.

Õige teave õigel ajal

43. Ebasobiva toote valikul võivad jaetarbijatele ja -investoritele olla negatiivsed tagajärjed, parim vahend selle vastu on nõuetekohane avalikustamine ja õige teave. Hästi esitatud teave aitab tarbijatel mõista, millised on finantstoote peamised omadused, sh riskid, võimalik tulusus ja kulud. Siiski on tõendeid selle kohta[64], et tihti on esitatav teave ebapiisav või liiga keeruline, mistõttu hindu, tooteid ja teenuseosutajaid on raske võrrelda ning raske on teha teabel põhinev finantsotsus. Eri finantstoodete puhul kehtivad erinevad teabenõuded ning seetõttu pakuvad nad ka eri tasemel kaitset. Komisjon on seisukohal, et teave peab olema täielik, õige, selge, proportsionaalne, mõistetav ning õigeaegselt esitatud. Nõuded teabe esitamisele peavad olema järjekindlad.

Pooleliolevad ja kavandatud algatused

Komisjon on juba algatanud tegevusi seoses tarbijatele edastatava teabe kvaliteedi parandamisega järgmistes valdkondades: tarbijakrediit, hüpoteeklaenud, investeerimisfondid (UCITS) ja makseteenused.

Viiakse läbi tarbijauuringuid , et hinnata teatavates valdkondades (näiteks hüpoteeklaenud) antava lepingueelse teabe asjakohasust ja kasulikkust.

Pikaajaliste säästude ja investeeringute valdkonnas, kuid võimalik, et ka muudel aladel on õigusaktidele sektoripõhise lähenemise tõttu tekkinud olukord, kus investoritele näivad teatavad tooted sarnased, kuid tegelikult on need allutatud eri nõuetele, näiteks seoses teabe avalikustamisega müügihetkel ja müügijärgselt. Komisjon algatab 2008. aastal sektoriülese uuringu , mille eesmärk on tagada ELis finantsteenuseid reguleerivate õigusaktide nõuetekohasus ja ühtsus. Uuring tugineb kolme kolmanda tasandi komitee tööle võrreldavaid investeerimistooteid käsitlevate äritegevuseeskirjade (sh avalikustamine) kohta.

Tarbijate nõustamine

44. Nõustamist tuleb eristada teabe andmisest. Teabega vaid kirjeldatakse toodet või teenust, nõustamine aga viitab tarbijale antud soovitusele otsustada teatud toote kasuks. Nõuanne peab olema objektiivne, tuginema kliendi profiilile ning olema proportsionaalne toodete ja nendega kaasnevate riskide keerukuse astmega. Finantsinstrumentide turgude direktiivis on investeerimisnõuannete suhtes sellised nõuded juba kehtestatud (st klientidele antavad soovitused peavad arvestama klientide konkreetset olukorda). Tarbija rahalisele seisule märkimisväärset mõju omavate toodete puhul, nagu eluasemelaenud ja vanaduspõlveks mõeldud säästud, aitavad mõnes riigis sobivaid otsuseid teha sõltumatud kõrgetasemelised nõustajad.

45. Komisjon pöörab üha suuremat tähelepanu finantsvahendajate rollile. Müügi- ja jaotuskanalite puhul ei ole turu infrastruktuur alati mitte kõige optimaalsem selleks, et aidata tarbijal valida turvalisi ja sobivaid finantstooteid. Näiteks pensionide vahenduses on erinevusi olenevalt tootest ja pensionisamba[65] liigist, kuigi mõnedel osutatavatel teenustel on ka ühisjooni.

Pooleliolevad ja kavandatud algatused

Peatselt algatab komisjon laenuvahendajaid käsitleva uuringu, et analüüsida ühenduse laenuvahenduse turgu, vaadata üle vahendajate tegevusraamistik ja tuvastada nähtusi, mis võivad tarbijaid kahjustada. Uuringu tulemuste põhjal otsustatakse, kas on vaja teha Euroopa asjakohase õigusraamistiku ettepanek.

Läbi vaadatakse ka kindlustusvahenduse direktiiv [66] eesmärgiga selgitada, kas see täidab ettenähtud tarbijakaitse eesmärke ning edendab samas ühtset kindlustusturgu. Esimese sammuna selles suunas palus komisjon Euroopa kindlustus- ja ametipensioniinspektorite komiteel (CEIOPS) analüüsida direktiivi rakendamist. Selle kohta valmivat aruannet kasutatakse alusena aastatel 2008–2009 kavandatud direktiivi võimalikul läbivaatamisel.

Hüpoteeklaenusid käsitlevas valges raamatus otsitakse lahendust küsimusele, kuidas tagada tarbijate sõltumatu ja kvaliteetne nõustamine.

5. JÄRELDUSED

46. Käesoleva rohelise raamatuga püütakse parandada ja süvendada meie arusaamu probleemidest, mis seisavad jaefinantsteenuste tarbijate ja nende teenuste osutajate ees ning selgitada välja, milliseid uusi algatusi on valdkonnas vaja ning mis takistab nende teostamist. Konsultatsioon kestab 16. juulini 2007. Juhul kui pole teisiti teatatud, avaldatakse kõik saadud vastused komisjoni kodulehel http://ec.europa.eu/internal_market/finservices-retail/policy_en.htm.

47. 19. septembril 2007 korraldab komisjon ärakuulamise, et teha järeldused rohelise raamatuga algatatud konsultatsiooni kohta ning arutada kõikide sidusrühmadega algatusi, mis on vajalikud jaefinantsteenuste siseturu tõhustamiseks.

48. Käesoleva laiaulatusliku konsultatsiooni tulemused lisatakse sügisel avaldatavasse ühtse turu ülevaatesse.

49. Kas nõustute käesolevas dokumendis esitatud eesmärkide ja prioriteetidega?

50. Kas on küsimusi, mida käesolev roheline raamat ei hõlma, kuid mis on olulised jaefinantsturu integreerimisel ning millele peaks komisjon tähelepanu pöörama? Kas tarbijaid piiravad igapäevaelus nt finantsteenuste osutajate või sidusrühmade (tööandjad, sotsiaalkindlustus, ametiasutused, ettevõtted, jne) nõuded ja piirangud, mis takistavad piiriüleste finantsteenuste kasutamist (nt nõue omada pangaarvet või kindlustuspoliisi teatavas riigis, jne).

51. Komisjon on tulnud välja mitme algatusega, et parandada arutelu tarbijatega ja arvestada nende panust poliitiliste otsuste tegemisel. Kas selles valdkonnas peaks veel midagi ette võtma ja kui, siis mida?

52. Valikuvõimalusi võivad kitsendada asjatud piirangud teenuseosutajatele või kanalitele, mille kaudu tarbijad saavad jaefinantsteenuseid kasutada. Mis on Teie arvates sellised piirangud?

53. Käesolevas dokumendis kirjeldatakse lähemalt meetmeid, mida võetakse selleks, et tuua ELi integreeritud finantsturu hüved tarbijateni, ja taotletakse sidusrühmadelt tagasisidet valitud suuna kohta. Tuginedes senitehtule, on komisjon seisukohal, et Euroopa jaefinantsteenuste turud ei ole veel saavutanud oma täit potentsiaali ning palju on veel teha selleks, et kodanikud võiksid saada ühtsest turust kasu. Komisjon palub vastamisel pöörata tähelepanu eriti järgmistele konkreetsetele teemadele.

54. Vaatamata jõupingutustele piiriüleste tarbijakaebuste käsitlemisel ning võrgustiku FIN-NET loomisele, on finantsteenuseid käsitlevate piiriüleste vaidluste lahendamisel endiselt palju probleeme. Ettepanekud olukorra parandamiseks on teretulnud. Näiteks kas liikmesriike tuleks kohustada kehtestama vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi? Kas teenuseosutajad peaksid olema kohustatud kasutama kohtuvälist menetlust? Kas teenuseosutajatel peaks olema lepinguline kohustus pakkuda klientidele kohtuvälist menetlust?

55. Ühtse euromakseala loomisega kaasnevad nii ettevõtjatele kui tarbijatele võimalused ja ülesanded. Mida arvavad sidusrühmad ühtse euromakseala mõjust tarbijatele? Kas tarbijaid tuleks rohkem kaasata ühtse euromakseala ettevalmistamisse ja haldamisse?

56. Käesoleva aasta jooksul algatatava laenuvahendajate uuringuga seoses tahab komisjon teada sidusrühmade arvamust kehtiva õigusliku raamistiku piisavuse kohta, samuti selle kohta, kas tarbijatele tekitab suhtlemine laenuvahendajatega konkreetseid probleeme, eriti piiriülestel juhtudel?

57. Komisjon peab oluliseks enda rolli konkurentsivõimelise, avatud ning tõhusa turu väljakujundamisel, mis rahuldab tarbijate vajadusi pikaajaliste säästude, vanaduspõlve ja pensioniga seotud lahenduste osas. Kas sidusrühmad on samal seisukohal ning mis võiks olla komisjoni panus? Kas säästude ja/või kolmanda samba pensionitoodete jaoks võiks ette näha vabatahtliku üle-Euroopalise õigusliku režiimi („28. režiim”)?

58. Kas võiks nii pankadele kui ka tarbijatele olla kasulik, kui pankadel oleks võimalus pakkuda vabatahtlikke standardtooteid , mis piisaval määral kaitseks tarbijat, oleksid lihtsalt mõistetavad ning mida saaks pakkuda piiriüleselt nii, et neid ei tuleks muuta vastavalt kohalikele eeskirjadele?

59. Komisjon on seisukohal, et rohkem tuleb ära teha tarbijate finantsalaste teadmiste ja võimekuse suurendamiseks . Võimalike meetmete hulka võiks kuuluda suuniste väljatöötamine ja parimate kogemuste levitamine. Komisjon ootab ettepanekuid, kuidas saaks sellist poliitikat edasi arendada Euroopa tasandil.

60. Kas Te leiate, et finantsteenuste direktiivide sätted tarbija teavitamise kohta on piisavad ja ühtsed? Kui ei, kuidas saaks komisjon tagada, et nõuded teabe kohta oleks piisavalt kõrgel tasemel, nii et tagatud oleks asjakohane piisavas mahus teave? Kas Teie arvates on tarbijate teavitamine piisav või tuleks neid ka nõustada ? Kui jah, kas see peaks olema kohustuslik või tuleks seda pakkuda soovi korral?

61. Peatselt avaldatava hüpoteeklaenusid käsitleva valge raamatuga seoses arutatakse laenuandjatele parema juurdepääsu tagamist laenuandmetele . Komisjoni arvates on võimalik parandada laenuandmetele (eriti piiriülest) juurdepääsu. Kellel peaks olema juurdepääs tarbijate laenuandmetele? Kuidas saaks tõhustada tarbijate laenuandmete piiriülest ülekantavust, et eelkõige tagada, et üha enam liikuvatele tarbijatele järgneksid sama kiirelt nende kohta kogutud laenuandmed? Kas vastastikuse mõistmise memorandum oleks toimiv lahendus, mis tagaks tõrgeteta andmeringluse krediidibüroode vahel?

62. Jaekindlustusturgude killustatus, nt liikluskindlustuse valdkonnas, ei võimalda tarbijatel selle valdkonna Euroopa Liidu integratsioonist täit kasu saada. Kas teie arvates saaks Euroopa Liidu tasandil teha enamat, et vältida kõnealust killustatust?

63. Tarbijate liikuvus ja konkurents on omavahel tihedasti seotud. Komisjon ootab ettepanekuid tarbijate liikuvuse edendamiseks. Kas pangakontode puhul, ja lähtudes vastava eksperdirühma töö tulemustest, oleks sidusrühmade arvates kasu kogu Euroopat hõlmavast pangakontode vahetamise korrast? Kas ühtne euromakseala mõjutab klientide liikuvust?

[1] KOM(2007) 60, 22.2. 2007.

[2] KOM(2005) 629, 1.12.2005.

[3] KOM(2007) 33, 31.1.2007 ja SEK(2007) 106, 31.1.2007.

[4] „Ärikindlustussektori uuringu vahearuanne”, 24.1.2007.

[5] Vt 1. joonealune märkus.

[6] Vt 2. joonealune märkus.

[7] KOM(2007) 33, 31.1.2007 ja SEK(2007) 106, 31.1.2007.

[8] Vt 4. joonealune märkus.

[9] Hypostat 2005, Euroopa Hüpoteegiföderatsioon.

[10] KOM(2006) 1057, 26.7.2006.

[11] SEK(2007) 106, 31.1.2007. lk 7.

[12] Vt 10. joonealune märkus.

[13] EFAMA kvartaalne statistika: 2006. a 3. kvartal.

[14] Allikas: Euroopa kindlustuse ja edasikindlustuse föderatsioon (CEA).

[15] Nt direktiivid 2004/39/EÜ, 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ.

[16] Nt direktiivid 2002/83/EÜ ja 2004/39/EÜ.

[17] KOM(2007) 33, 31.1.2007. lk 2 ja 3.

[18] SEK(2005) 927, 1.7.2005 ja SEK(2006) 1057, 26.7.2006.

[19] "Eurobaromeeter 230: Euroopa avalik arvamus finantsteenuste kohta", august 2005.

[20] Eurostati andmetel vähenes EL 25 vaheline kindlustusäri ajavahemikul 2003–2005 14,6% võrra.

[21] Vt 14. joonealune märkus.

[22] KOM(2005) 927, 1.7.2005.

[23] KOM(2007) 33, 31.1.2007. lk 3.

[24] SEK(2007) 106, 31.1.2007. lk 63.

[25] Riskiprofiilid varieeruvad riigiti ning isegi piirkonniti.

[26] SEK(2007) 106, 31.1.2007. lk 40.

[27] SEK(2007) 106, 31.1.2007. lk 22.

[28] Nt maksesüsteemid, kliiring- ja arveldussüsteemid ja krediidiregistrid.

[29] Nt mõnede liikmesriikide nõue määrata maksuesindaja selleks, et tagada riski päritoluriigis kindlustuspreemiatelt maksu tasumine, muudab kasumliku äri nullist ülesehitamise raskeks.

[30] Hiljuti Ühendkuningriigis lnullist ülesehitamise raskeks.

[31] Hiljuti Ühendkuningriigis läbiviidud uuring alusel üle 50% Interneti-kasutajatest kasutab Internetipanga teenuseid (16,9 miljonit inimest).

[32] Vt 19. joonealune märkus.

[33] 28. režiim on ELi eeskirjade õigusraamistik, mis ei asenda riiklikke eeskirju, vaid on nende alternatiiv (Euroopa äriühingu põhikiri).

[34] SEK(2007) 106, 31.1.2007. lk 32–33.

[35] KOM(2007) 33, 31.1.2007. lk 4–9.

[36] Vt MasterCard’i kohta COMP/34.579.

[37] Näiteks nn blending (tava, mille kohaselt kaarti vastuvõttev pank võtab ettevõttelt üldist tasu eri tüüpi ja/või eri võrkude väljastatud kaartidega tehtud maksete vastuvõtmise eest) või kasutustasu võtmise (surcharging) keeld, et hoida ära olukorda, kus kaupmehed nõuavad kallimate maksevahendite kasutamise eest täiendavat tasu.

[38] KOM(2005) 507, 20.10.2005.

[39] Mõnes liikmesriigis tehakse tarbijate maksed samal päeval, mujal aga võivad need aega võtta kaks-kolm päeva või isegi kauem, kui tegemist on välismaksetega.

[40] Lisateave sertifitseerimise kohta: http://ec.europa.eu/enterprise/regulation/index_en.htm.

[41] Nt praegu ei saa uued makseteenuste osutajad, näiteks supermarketid, rahaülekandeteenuste pakkujad või mobiiltelefonioperaatorid pakkuda oma teenuseid kogu ühtsel turul.

[42] Üldise huvi põhimõte tuleneb Euroopa Kohtu laialdasest ja järjekindlast praktikast selles küsimuses. Vt näiteks komisjoni tõlgendav teatis: teenuste osutamise vabadus ja üldised huvid kindlustusvaldkonnas (EÜT C 43, 6.2.2000).

[43] Jaekindlustustoodetele üldistes huvides kehtestatud nõuded on põhjendatud vaid siis, kui need on vajalikud tarbijate kaitseks, on proportsionaalsed ega dubleeri päritoluriigi nõudeid.

[44] Vt 19. joonealune märkus.

[45] Vt direktiivi 2002/83/EÜ artikkel 35.

[46] KOM(2005) 483, 7.10.2005.

[47] Direktiiv 2002/65/EÜ.

[48] Direktiiv 2004/39/EÜ ja selle rakendusmeetmed, määrus (EÜ) nr 1287/2006 ja direktiiv 2006/73/EÜ.

[49] Selleks et lisanõuete kehtestamisega ei kitsendataks võrdseid võimalusi ega tekitataks tõkkeid turulepääsule, ilma et sellega paraneks investorite kaitstus, näeb finantsinstrumente käsitlev direktiiv ette paindlikkusklausli, mille kohaselt tohivad liikmesriigid kehtestada täiendavaid nõudeid, kuid rangelt erakorralistel asjaoludel ja vaid selleks, et investoreid paremini kaitsta.

[50] Vt direktiivi 2002/92/EÜ ja direktiivi 2006/49/EÜ sätted.

[51] KOM(2007) 178, 11.4.2007.

[52] Konventsiooni artikkel 5.

[53] KOM(2005) 650, 15.12.2005.

[54] Mõned valdkonnad jäävad väljapakutud eeskirja kohaldamisalast välja: elu- ja kahjukindlustusdirektiivides on ette nähtud eraldi kollisiooninormid, ning erinormid on üldnormi suhtes ülimuslikud. Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik ei ole konventsiooniga ühinenud ning nende suhtes määrust ei kohaldata (Ühendkuningriigil ja Iirimaal on siiski kasutada nõusolekuklausel (opt-in).

[55] FIN-NETil on praegu 48 liiget 21st EMP riigist.

[56] Direktiiv 97/9/EÜ.

[57] Direktiiv 94/19/EÜ.

[58] KOM(2006) 729, 27.11.2006.

[59] Vt 19. joonealune märkus.

[60] Direktiiv 2002/65/EÜ.

[61] Soovitus tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta, 30.3.1998; ja soovitus tarbijavaidluste konsensuslikul lahendamisel osalevaid kohtuväliseid asutusi käsitlevate põhimõtete kohta, 4.4.2001.

[62] KOM(2004) 718, 22.10.2004.

[63] Vt näiteks "Financial Capability in the UK: Establishing a Baseline", Ühendkuningriigi Finantsinspektsioon (UK Financial Services Authority), märts 2006; Iiri Riikliku Täiskasvanute Kirjaoskuse Agentuuri (Irish National Adult Literacy Agency) uuring, august 2006 (vt http://www.nala.ie/press/pressreleases/20060914161103.html); Prantsusmaa Finantsinspektsiooni (Autorité des Marchés Financiers) töörühma avaldatud uuring, juuni 2005 (vt http://www.amf-france.org/documents/general/6080_1.pdf).

[64] Näiteks aastatel 2005–2006 rahastas Euroopa komisjon DOLCETA programmi väljatöötamist; see on täiskasvanute õpetajatele mõeldud võrgupõhine koolitusvahend. 2006. aastal rahastas Euroopa komisjon uuringut liikmesriikide finantsharidusalaste algatuste kohta, eesmärgiga kujundada ja vahetada parimaid kogemusi ning uusi strateegiaid, mille abil parandada puudust kannatavate ja sotsiaalselt tõrjutud isikute (eriti võlgades olevate isikute) finantsteenuste kasutamise võimalusi; uuringu viis läbi võlahaldusega tegelevate organisatsioonide konsortsium. Selle töö tulemusena lihtsustus teabevahetus asjaomaste organisatsioonide vahel.

[65] SEK(2007) 106, 31.1.2007. lk 67 ja "Eurobaromeeter 230: Euroopa avalik arvamus finantsteenuste kohta", august 2005.

[66] ELi pensionide õiguslikku regulatsiooni iseloomustab praegu kolmesambaline struktuur, mida tihti kasutatakse Euroopa tasandil toimuvates väitlustes ja aruteludes: 1. sammas: kohustuslikud sotsiaalkindlustussüsteemid; 2. sammas: ametipensionide kavad; 3. sammas: vabatahtlikud isiklikud pensionisäästud. Kolmesambaline liigitus peegeldab üldjuhul iga samba erinevat õiguslikku olemust, kuigi pensioneid käsitlevates ühenduse ametlikes tekstides sammastele ei osutata.

[67] Direktiiv 2002/92/EÜ.