52006PC0083

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 21.02.2006

KOM(2006) 83 lõplik

2003/0168 (COD)

Muudetud ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

LEPINGUVÄLISTE KOHUSTUSTE SUHTES KOHALDATAVA ÕIGUSE KOHTA (ROOMA II MÄÄRUS)

(komisjoni esitatud EÜ asutamislepingu artikli 250 lõike 2 alusel)

SELETUSKIRI

1. MENETLUSE TAUST

Komisjon võttis ettepaneku[1] vastu 22. juulil 2003 ning edastas selle samal kuupäeval Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis komisjoni ettepaneku kohta vastu arvamuse 30. juunil ja 1. juulil 2004.[2]

Euroopa Parlament võttis 6. juuli 2005. aastal plenaaristungi esimesel lugemisel vastu 54 muudatust.[3]

2. MUUDETUD ETTEPANEKU EESMÄRK

Muudetud ettepanekuga kohandatakse esialgset määruse ettepanekut lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta parlamendis vastu võetud teatava arvu muudatustega, võttes seejuures arvesse nõukogu töö tulemusi.

3. Komisjoni arvamus parlamendis vastu võetud muudatuste kohta

3.1 Muudatused, mille komisjon tervikuna heaks kiidab

Muudatused 2, 12, 17, 19, 22, 24, 35, 38, 39, 40, 44, 45, 48, 51, 52 ja 53 võib parlamendi esitatud kujul heaks kiita, kuna nendega tehakse teksti teatav hulk selgust või üksikasju käsitlevaid parandusi või lisandusi, mis võivad osutuda kasulikuks esialgse ettepaneku rakendamisel.

3.2 Muudatused, mille komisjon sisuliselt heaks kiidab, kuid mis tuleb ümber sõnastada

Muudatused 1, 5, 18, 20, 21, 23, 25, 28, 34, 36, 37, 46 ja 49 võib põhimõtteliselt heaks kiita, kuid need tuleb ümber sõnastada.

Muudatuses 1 viidatakse Rooma I määrusele. Enne määruse vastuvõtmist tuleks sellele siiski viidata kui ühenduse vahendile, millega tulevikus asendatakse 1980. aasta Rooma konventsioon.

Muudatuses 5 täpsustatakse, et objektiivsel vastutusel ja lepinguvälise kahjuga seotud vastutusel põhinevad lepinguvälised kohustused kuuluvad määruse reguleerimisalasse. Kuigi komisjon nõustub nimetatud seisukohaga, eelistab ta koondada kõik määruse reguleerimisala käsitlevad punktid ühte põhjendusse (põhjendusse 5), et vältida artiklis 12 (kohaldatava õiguse ulatus) juba põhjalikult käsitletud küsimuste kordamist.

Muudatuses 18 täpsustatakse, et käesolevas määruses käsitletakse alusetut rikastumist ja volituseta esindamist kui lepinguväliste kohustuste rikkumist. Komisjon küll jagab nimetatud seisukohta, kuid soovib teksti keerulisuse vältimiseks koondada kõik määruse reguleerimisala käsitlevad punktid ühte põhjendusse. Eelkõige peab komisjon vajalikuks meelde tuletada, et pikkade täpsustavate loetelude koostamise asemel, mis on oma olemuselt paratamatult ebatäielikud, peab võimaldama Euroopa Kohtul tõlgendada Brüsseli I määruses, Rooma II määruses ja 1980. aasta Rooma konventsioonis kasutatud või viimast asendama hakkavas ühenduse vahendis kasutatavaid õiguslikke määratlusi sõltumatult ja ühetaoliselt. Ka tehakse selles muudatuses ettepanek jätta määruse reguleerimisalast välja liikmesriigi vastutus avaliku võimu teostamisel. Komisjon on muudatusega sisuliselt nõus, kuid eelistab rahvusvahelistes konventsioonides kasutatavat kokkulepitud sõnastust.

Muudatuse 20 eesmärk on jätta määruse reguleerimisalast välja lepinguvälised kohustused, mida käsitletakse äriühinguõiguse erisätetes või muude juriidiliste isikute, näiteks ühingute suhtes kohaldatavates erisätetes. Komisjon on nimetatud muudatusega sisuliselt nõus, kuid teeb ettepaneku see lihtsamalt sõnastada.

Muudatusega 21 nähakse ette jätta reguleerimisalast välja usaldusühingutest tulenevad lepinguvälised kohustused. Komisjon on muudatusega sisuliselt nõus, kuid eelistab kasutada 1. juuli 1985. aasta Haagi konventsioonis esitatud sõnastust.

Muudatusega 23 nähakse ette jätta välja riigi vastutus, eelkõige seoses riigiametnike toime pandud teatavate tegudega. Komisjon on pakutud lahendusega sisuliselt nõus, kuid leiab, et pidades silmas muudatust 18, on see muudatus ülearune.

Muudatuses 25 soovitakse anda omavahel varem juba lepingulistes suhetes olevatele teatavatele isikutele võimalus valida enne kahju tekkimist, milline õigus reguleerib nende lepinguväliseid kohustusi. Eelneva valiku põhimõte on vastuvõetav ning komisjon jagab seisukohta, et kohaldatava õiguse valimist tuleb reguleerida rangete tingimustega, eriti nõrgemate lepinguosaliste kaitsmiseks. Nimetatud tingimused peavad siiski olema lihtsalt ja selgelt sõnastatud. Ebatäpsete õigusterminite kasutamine annaks pooltele võimaluse algatada kohtuasju, mille tulemusena muutuks menetlus pikaks ja kulukaks, mis läheks vastuollu määruse eesmärgiga. Komisjoni pakutud sõnastus annab ühelt poolt võimaluse kaitsta tarbijaid ja töötajaid läbimõtlemata valiku tegemise eest ja teiselt poolt välistab võimaluse, et sellist valikut pakutaks tüüplepingutes.

Muudatuste 28 ja 34 põhimõte muuta jagude struktuuri ja pealkirju, et üldeeskirju oleks kergem eristada teatavaid rikkumisi käsitlevatest erieeskirjadest, on komisjonile vastuvõetav. Et võtta arvesse Euroopa Liidu Nõukogu töö tulemusi ja liikmesriikide õigussüsteemide lahknevust, tuuakse komisjoni ettepanekus lisaks eraldi välja teatavate rikkumise liikide suhtes kohaldatavad erieeskirjad ning alusetut rikastumist ja volituseta esindamist käsitlevad eeskirjad.

Muudatustega 36 ja 37 asendatakse kõikide kvaasilepingute suhtes kohaldatav, komisjoni esialgse ettepaneku artiklis 9 esitatud ühtne eeskiri kahe erieeskirjaga, millest esimest kohaldatakse alusetu rikastumise suhtes ja teist volituseta esindamise suhtes. Komisjonile on selline eristamine vastuvõetav, kuid ta soovib oma muudetud ettepanekus võtta arvesse ka Euroopa Liidu Nõukogu töö tulemusel õigusaktis pakutud tehnilisi parandusi.

Muudatuse 46 eesmärk on muuta paremini mõistetavaks eeskiri, mis käsitleb vastutava isiku kindlusandja suhtes võetavaid otsemeetmeid. Komisjonile on ümbersõnastamine eeskirjast paremini aru saamiseks põhimõtteliselt vastuvõetav, kuid ta eelistab Euroopa Liidu Nõukogu samal eesmärgil tehtud töö tulemusel esitatud sõnastust.

Muudatuse 49 eesmärk on määratleda selgemalt kodus töötava füüsilise isiku alaline elukoht. Komisjonile on määratluse selgemaks muutmine põhimõtteliselt vastuvõetav, kuid ta eelistab sõnastust, mis on lähedasem Euroopa Liidu Nõukogu töö tulemusel esitatud sõnastusele, millega tehakse kohtule ettepanek eelistada ametlikule asukohale (mis võib fiktiivseks osutuda) asukohta, kus tööd tegelikult tehakse.

3.3 Muudatused, mille komisjon osaliselt heaks kiidab

Muudatuse 3 eesmärk on kohandada esialgse ettepaneku põhjendus 7 muudatusega 26, mis käsitleb artiklis 3 toodud üldeeskirja. Kuna komisjon kiidab muudatuse 26 vaid osaliselt heaks, tuleb tagasi lükata ka põhjenduses esitatud vastavad parandused. Kõnealuse muudatuse viimases lauses esitatud mõte austada poolte ootusi esineb komisjoni muudetud ettepaneku põhjenduses 8.

Muudatusel 14 , mis käsitleb selles riigis, kus kahjustav sündmus toimus, kehtivaid üldiseid ohutuseeskirju, on kaks eesmärki: ühelt poolt tahetakse termini „kui see on asjakohane“ lisamisega rõhutada, et kõnealuste eeskirjade kohaldamine sõltub kohtu äranägemisest ja teiselt poolt välistada see võimalus laimu ja ebaausa konkurentsi puhul. Komisjonile on vastuvõetav selle põhjenduse esimese lause kohta pakutud muudatus. Euroopa Parlamendi aruanne aga ei sisalda põhjendust, miks välistada eeskiri laimu ja ebaausa konkurentsi puhul. Komisjon leiab seega, et ei ole põhjust jätta nimetatud kahe rikkumise toimepanijaid ilma neile selle eeskirjaga pandud kaitsest.

Komisjoni esialgse ettepaneku artiklis 3 toodud üldeeskirja käsitleva muudatuse 26 puhul on vastuvõetav esimese lõigu sõnastuse parandamine. See kinnitab muuseas komisjoni pakutud eeskirja. Lõigetes 2 ja 3 tehtud muudatused ei ole aga komisjonile vastuvõetavad. Lõikega 2 sätestatakse erieeskiri liiklusõnnetustele. Selle kohaselt reguleeriks lepinguvälist kohustust ühelt poolt ning kahju hüvitamist teiselt poolt kaks eri õigust. Kuigi komisjon tunnustab parlamendi soovi leida õiglane lahendus liiklusõnnetuse ohvrite jaoks, keda on väga palju, erineks see oluliselt liikmesriikides kehtivatest õigussüsteemidest, mistõttu selle vastuvõtmine eeldab süvaanalüüsi. Seepärast teeb komisjon ettepaneku käsitleda seda küsimust üksikasjalikult rakendusaruandes, millele osutatakse muudatuses 54. Mis puutub lõikesse 3, siis muudaks pakutud muudatus oluliselt õigusakti olemust. Selles täpsustatakse küll, et kohtu käsutuses olevat erandiklauslit tuleb rakendada „erandkorras“, kuid pakutud sõnastus võib jätta mulje, nagu oleks siin vastuolu etteaimatavuse ideega, mida määrusega taotletakse. Juba ainuüksi asjaolu, et lõikes on välja toodud koguni viis tegurit, millega saab põhjendada erandiklausli kasutamist, võib tekitada pooltes ja kohtus pideva kahtluse, kas üldeeskirja kasutamisest tulenev lahendus oli ikka õige, isegi kui see tundub esmapilgul rahuldav. Seepärast ei ole muudatuse 26 see osa komisjonile vastuvõetav ning ta jääb oma esialgse seisukoha juurde, mida ka nõukogu tundub toetavat. Komisjon möönab siiski, et mõned lõikes 3 loetletud tegurid on olulised – eriti, mis puudutab poolte ühist elu- või asukohariiki, olemasolevaid sidemeid de facto või de jure või õiguspäraseid ootusi. Kuna kahte esimest neist mainitakse selgesõnaliselt esialgse ettepaneku lõigetes 2 ja 3, lisatakse muudetud ettepaneku artikli 5 lõikesse 3 üksnes otsene viide poolte õiguspäraste ootuste arvessevõtmise kohta.

Avaliku korra erandit käsitlevas muudatuses 50 lisatakse artiklisse kõigepealt uus lõige 1a, mille eesmärk on muudele õigusaktidele viitamise kaudu täpsustada kohtu asukohariigi avaliku korra mõistet. Kuigi liikmesriikide õigussüsteemid sisaldavad kahtlemata ka ühiseid aspekte, on neis siiski erinevusi. Seetõttu ei ole komisjonile selline viitamine vastuvõetav. Pakutud uues lõikes 1b käsitletakse ülemääraselt suuri kahjuhüvitisi, nagu teatavad karistuslikud või hoiatavad kahjuhüvitised, mis olid hõlmatud juba komisjoni esialgse ettepaneku artikli 24 erieeskirjaga. Komisjonile on selle eeskirja lisamine kohtu asukohariigi avalikku korda käsitlevasse artiklisse vastuvõetav tingimusel, et selles selgitatakse, et karistuslikud kahjuhüvitised ei ole ipso facto ülemääraselt suured. Uues lõikes 1c antakse erandiklausli taotlemise õigus üksnes pooltele. Tuleb märkida, et üksnes kohtul on õigus valvata oma asukohamaa põhiväärtuste järgimise üle ning nimetatud ülesannet ei saa delegeerida pooltele, eriti seetõttu, et neid ei esinda alati advokaadid. Brüsseli I määruses nähakse kohtule muu hulgas ette võimalus keelduda välisriigi kohtuotsuse täitmisele pööramisest, kui viimane on vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga. Nimetatud põhjustel ei ole lõige 1c komisjonile vastuvõetav.

Muudatuses 54 nähakse komisjonile ette kohustus esitada pärast määruse jõustumist rakendusaruanne. Komisjon leiab, et nimetatud aruanne on küll vajalik, kuid muudatuses ette nähtud tingimused ei ole talle tervikuna vastuvõetavad. Kõigepealt ei võimalda alates määruse vastuvõtmisest kehtima hakkav kolmeaastane tähtaeg leida piisaval hulgal kohtuotsuseid, et vahendi toimimist tõhusalt hinnata. Brüsseli I määruse näitel teeb komisjon ettepaneku määrata tähtajaks viis aastat alates määruse jõustumisest. Mis puutub aruande sisusse, siis väljub kohtute määratava kahjuhüvitise suuruse küsimus ja Euroopa massiteabevahendite eetikakoodeksi väljatöötamine oluliselt kollisiooninormide raamest. Seega ei ole nende küsimuste käsitlemine käesoleva määruse rakendusaruandes komisjonile vastuvõetav. Teiselt poolt jagab komisjon parlamendi seisukohta, et on vaja läbi mõelda, mil moel liikmesriikide kohtud saaksid välisriikide õigust ühtlasemalt kohaldada. Kuigi komisjon leiab, et käesolevas etapis oleks sellekohase seadusandliku algatuse tegemine veel ennatlik (vt muudatus 43), on selle küsimuse põhjalikum analüüsimine rakendusaruandes komisjonile vastuvõetav.

3.4 Tagasilükatud muudatused

Kuna komisjon lükkab tagasi muudatused 26, 30, 54 (lõige 3), 31 ja 42, ei saa ta heaks kiita ka eelnevatega seotud muudatusi 4, 9, 10, 15 ja 16 .

Muudatused 6, 7, 8, 11 ja 13 : põhjenduste kohandamine muudatustes 27, 29 ja 33 tehtud ettepanekuga jätta välja mitu erieeskirja, mis käsitlevad teatavaid rikkumise liike. Kuna kõnealuste erieeskirjade väljajätmine ei ole komisjonile vastuvõetav (vt allpool), tuleb tal tagasi lükata ka neid põhjendusi käsitlevad muudatused. Oma aruandes ei välista parlament siiski erieeskirjade sissejätmise võimalust, tingimusel et määratletakse nende reguleerimisala, eriti ebaausate kaubandustavade ja keskkonnakahjustuste osas. Seepärast viidatakse edaspidi muudetud ettepaneku põhjendustes 12, 13 ja 14 nimetatud küsimusi käsitlevatele teisestele õigusaktidele. Ka kohandati kõnealuste artiklite õigusterminoloogiat teiseste õigusaktide terminoloogiaga. Kuigi seeläbi piiritletakse mõisteid ühenduse materiaalõiguses paremini, tuleb silmas pidada, et rikkumise mõistele on rahvusvahelise eraõiguse raames võimalik anda laiem määratlus kui ühenduse õiguse raames.

Muudatuse 27 eesmärk on tootevastutust käsitleva erieeskirja väljajätmine. Nagu ka ebaausa konkurentsi ja keskkonnakahjustuse puhul, leiab komisjon vastupidiselt, et üldeeskiri ei määratle piisavalt kindlalt kohaldatavat õigust. Kaupade suure liikuvuse tõttu (näide: Hollandis toodetud föön, mis kuulub Saksa turistile, kes on Tai reisil) võib kahju tekkimise koht olla täiesti juhuslik. Kuna selles küsimuses teevad kindlustusandjad sageli vastastikkuseid kokkuleppeid, on nende lihtsustamiseks eriti oluline kehtestada selge ja etteaimatav eeskiri. Seetõttu ei ole väljajätmine komisjonile vastuvõetav.

Muudatusega 29 nähakse ette konkurentsivastast tegevust käsitleva erieeskirja väljajätmine. Komisjonile ei ole see muudatus vastuvõetav järgmisel põhjusel: esialgse ettepaneku artikli 5 eesmärk ei olnud üldeeskirjast erineva eeskirja lisamine, vaid lihtsalt kahju tekkimise koha täpsem määratlemine, mis ei ole alati kõige kergem. Et oleks paremini aru saada, et tegemist on vaid kahju tekkimise koha selgema määratlemisega, sõnastati esialgse ettepaneku artikkel 7 veidi ümber. Tulemaks mõistete osas vastu Euroopa Parlamendi soovidele, kasutab komisjon muudetud ettepaneku artiklis 7 terminoloogiat, mis on üle võetud 11. mai 2005. aasta direktiivist 2005/29. Selle tulemuseks on a contrario , et artiklis 7 ei käsitleta konkurentsi kahjustavate kaubandustavadega seotud lepinguväliseid kohustusi, mille eest määratakse karistused asutamislepingu artiklite 81 ja 82 või liikmesriikide samaväärsete eeskirjade alusel. Seega reguleeritakse neid artiklis 5 toodud üldeeskirjaga. Komisjon soovib siiski oma rohelise raamatu raames, milles käsitletakse konkurentsi reguleeriva ühenduse õiguse rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamiseks võetavaid meetmeid ja mis peaks ilmuma detsembris 2005, algatada arutelu tsiviilasjades konkurentsi kahjustavast kaubandustavast põhjustatud kahju hüvitamise suhtes kohaldatava õiguse üle. Sõltuvalt tagasisidest jätab komisjon endale õiguse leida kaasotsustamismenetluse raames muu lahendus.

Muudatusega 57 nähakse ette muuta sisuliselt eeskirja, mis reguleerib eraelu puutumatuse õigusest üleastumist, eelkõige ajakirjanduse poolt. Komisjonile ei ole muudatus vastuvõetav, kuna sellega seatakse väljaandja ajakirjanduses avaldatud väidetava laimu ohvri suhtes liigsesse eelisseisundisse ja see ei ole kooskõlas enamiku liikmesriikide sellekohaste eeskirjadega. Kuna nõukogu ning parlamendis esimesel lugemisel vastuvõetud teksti ei ole võimalik ühtlustada, leiab komisjon, et parim lahendus sellele vastuolulisele küsimusele on jätta meediaga seotud õigusrikkumised muudetud ettepaneku reguleerimisalast välja ning kustutada esialgsest ettepanekust artikkel 6. Muid eraelu puutumatuse õiguse rikkumisi reguleeritakse muudetud ettepaneku artiklis 5.

Muudatusega 31 nähakse ette lisada uus erieeskiri, mis käsitleb töötajate streigiõigusest tuleneva tegevuse tagajärjel tekkinud kahju. Kuigi komisjon mõistab esitatud poliitilisi argumente, ei ole kõnealune muudatus pakutud eeskirja liigse jäikuse tõttu talle vastuvõetav.

Muudatuses 32 sätestatakse, et seni, kui ühenduse tasandil kehtestatakse liiklusõnnetuste käsitlemiseks erieeskiri, kohaldavad liikmesriigid selles valdkonnas 1971. aasta Haagi konventsiooni või Rooma II määruse üldeeskirju. Kuna ei saa välistada, et muudetud ettepaneku artiklis 26 ette nähtud rakendusaruanne kinnitab määruse üldeeskirjade sobivust, ei saa komisjon võtta endale praegu kohustust teha tulevikus õigusloomeettepanek, mistõttu ta lükkab nimetatud muudatuse tagasi. Muudatuse lõikes 2 korratakse muudatuse 26 ettepanekut sätestada uus erieeskiri liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitise suuruse hindamiseks. Komisjonile ei ole see vastuvõetav (vt muudatus 26 ülal).

Muudatusega 33 nähakse ette keskkonnakahjustust käsitleva erieeskirja väljajätmine. Komisjonile ei ole muudatus vastuvõetav põhjusel, et kõnealune eeskiri vastab „saastaja maksab“ põhimõttele, mida ühendus toetab ja mis kehtib juba mitmes liikmesriigis. Kui plenaaristungil seda muudatusettepanekut hääletati, olid Rohelised muuseas vastu.

Muudatuses 41 käsitletakse taas kahjuhüvitiste summasid, mida reguleeriks, liiklusõnnetused välja arvatud, lex fori . Komisjonile ei ole see muudatus vastuvõetav järgmisel põhjusel: kuna tegemist on küsimusega, mis on nii liiklus- kui muude õnnetuste ohvrite jaoks elutähtis, (eelkõige kehalise vigastuse korral), on määruse eeskirjade kaudu võimalik leida lahendus, mille puhul võetakse arvesse nii ohvri kui kahju tekitaja õiguspäraseid ootusi.

Muudatustes 42 ja 43 käsitletakse välisriigi õiguse kohaldamist kohtu poolt. Esimeses muudatuses pannakse pooltele kohustus märkida oma hagis, millise õiguse kohaldamist soovitakse. Komisjon pooldab küll mõtet lihtsustada rahvusvahelist vaidlust lahendava kohtu tööd, kuid sellise eeskirja rakendamine oleks liiga keeruline põhjusel, et kõik pooled ei tunne oma olukorda käsitlevaid õigusakte, eriti kui neid ei esinda advokaat. Teises muudatuses nähakse ette muuta ametlikuks teatavates liikmesriikides kehtiv eeskiri, mille kohaselt kohus peab ise määratlema kohaldatava välisriigi õiguse sisu, vajaduse korral poolte abi kasutades. Komisjon leiab, et praeguses olukorras ei ole enamik liikmesriike võimelised kõnealust eeskirja rakendama, kuna neil puudub tõhus struktuur, mis aitaks kohtul välisriikide õigust kohaldada. Seetõttu lükkab komisjon kõnealuse muudatuse tagasi. Komisjon möönab siiski, et tegemist on väga huvitava mõttekäiguga, millele tuleks määruse rakendusaruandes erilist tähelepanu pöörata.

Muudatus 47 on muudatuse 22 tõttu ülemäärane ning komisjon eelistab viimase sõnastust. Muudatus 47 lükatakse seega tagasi.

4. KOKKUVÕTE

EÜ asutamislepingu artikli 250 lõike 2 kohaselt muudab komisjon oma ettepanekut allpool osutatud viisil.

2003/0168 (COD)

Muudetud ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

LEPINGUVÄLISTE KOHUSTUSTE SUHTES KOHALDATAVA ÕIGUSE KOHTA (ROOMA II MÄÄRUS)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 61 punkti c,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,[4]

võttes arvesse Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,[5]

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras[6]

ning arvestades järgmist:

(1) Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise ja arendamise. Selleks peab ühendus eelkõige võtma tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö raames piiriülese toimega meetmeid, mis on vajalikud siseturu häireteta toimimiseks, ning mille eesmärk on muu hulgas hõlbustada liikmesriikide kollisiooninormide kokkusobivust.

(2) Selleks, et rakendada tõhusalt Amsterdami lepingu asjakohaseid sätteid, võttis justiits- ja siseküsimuste nõukogu 3. detsembril 1998. aastal vastu tegevuskava[7], milles on sätestatud, et lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitleva õigusakti väljatöötamine kuulub meetmete hulka, mida tuleb võtta kahe aasta jooksul alates Amsterdami lepingu jõustumisest.

(3) 15. ja 16. oktoobri 1999. aasta Tampere istungjärgul[8] kinnitas Euroopa Ülemkogu, et kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte on Euroopa õigusruumi loomiseks esmatähtis meede. Vastastikuse tunnustamise programmis[9] on täpsustatud, et kollisiooninormide ühtlustamise meetmed on kaasnevad meetmed, mis hõlbustavad kõnealuse põhimõtte rakendamist.

(4) Selleks, et tagada siseturu häireteta toimimine ja edendada vaidluste tulemuste etteaimatavust, õiguskindlust ja kohtuotsuste vaba liikumist, tuleb liikmesriikides kehtivates kollisiooninormides osutada riigi ühele ja samale seadusele, sõltumata sellest, millises riigis kohtumenetlus toimub.

(5) Käesoleva määruse reguleerimisala ja sätted , mida Euroopa Kohus tõlgendab sõltumatult, peavad olema kindlaks määratud viisil, et oleks tagatud nende kooskõla nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) 44/2001[10] kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I määrus)[11] , 1980. aasta Rooma konventsiooniga[12][13] ja seda asendama hakkava ühenduse vahendiga . Käesolevat määrust ei kohaldata seega ainult juba tekkinud kahju hüvitamiseks võetud meetmete suhtes, vaid ka võimalike kahjude ennetusmeetmete suhtes. Samuti hõlmab määrus objektiivse vastutuse põhimõttest tulenevaid kohustusi.

(6) Ühenduse vaidluspoolte vahelist konkurentsi moonutamist on võimalik vältida vaid ühtsete eeskirjadega, mis ei sõltu sellest, millist õigust nendealusel kohaldatakse.

(7) Kuigi peaaegu kõikides liikmesriikides lahendatakse lepinguväliseid kohustusi lex loci delicti commissi põhimõtte alusel, rakendatakse seda põhimõtet tegelikkuses erinevalt, kui kohtuasja koosseis jaguneb mitme riigi vahel. See pärsib õiguskindlust.

(7) Ühenduse õiguse ühtsuse huvides ei tohi käesolev määrus piirata muude õigusaktide selliste sätete kohaldamist, mis käsitlevad kohaldatavat õigust või mõjutavad seda. Need vahendid on näiteks konkreetsete valdkondade kollisiooninormid, ühenduse õiguse kohustuslikud sätted või siseturu õiguslikud aluspõhimõtted. Käesoleva määruse eesmärk on hõlbustada siseturu häireteta toimimist, eriti kaupade ja teenuste vaba liikumist.

(8) Pooltel peab nende tahte arvessevõtmiseks olema võimalik valida, millist õigust lepinguvälise kohustuse suhtes kohaldatakse. Nimetatud valikut tuleb siiski piirata teatavate tingimustega, et välistada tarbijate ja töötajate puhul võimalus valida kohaldatav õigus enne kahjustava sündmuse toimumist.

(9) Kuigi peaaegu kõikides liikmesriikides lahendatakse lepinguväliseid kohustusi lex loci delicti commissi põhimõtte alusel, rakendatakse seda põhimõtet tegelikkuses erinevalt, kui kohtuasja koosseis jaguneb mitme riigi vahel. See pärsib õiguskindlust.

(8 10) Ühtne eeskiri peab tagama kohtuotsuste suurema etteaimatavuse ning kahju väidetava põhjustaja ja kahju kannataja huvide mõistliku tasakaalu. Otsese kahju sidumine riigiga, milles see tekkis ( lex loci delicti commissi ), loob kahju tekitaja ja kannataja huvide vahel õiglase tasakaalu ning on kooskõlas tänapäevaste arusaamadega tsiviilvastutusest ja objektiivse vastutuse põhimõtte arenguga.

(9 11) Teatavat liiki rikkumistele, mille asjaosaliste huvide vahel ei ole mõistlikku tasakaalu üldeeskirjaga võimalik luua, tuleks ette näha erieeskirjad.

(10 12) Tootevastutuse puhul, eriti nagu see on sätestatud nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiivis 374/1985/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta [14], peavad kollisiooninormid tagama tänapäevasele kõrgtehnoloogilisele ühiskonnale omaste riskide õiglase jaotumise, kaitsma tarbijate tervist, edendama uuendustegevust, kindlustama moonutamata konkurentsi ja hõlbustama kaubandust. Kohaldatava õiguse sidumine kahju kannataja alalise elu- või asukohaga ja etteaimatavusklausliga on nimetatud eesmärkide seisukohast tasakaalustatud lahendus.

(11 13) Ebaausa konkurentsi Ebaausate kaubandustavade puhul, eriti nagu need on sätestatud 11. mai 2005. aasta direktiivis 29/2005/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul [15], peab võimaldab üldine kollisiooninorm kaitsma kaitsta konkurente, tarbijaid ja laiemat üldsust ning tagada turumajanduse laitmatu toimimise. Kahju sidumine turuga, millele see mõjus, võimaldab nimetatud eesmärke saavutada, välja arvatud erijuhtumid, mille puhul on õigustatud muude eeskirjade kasutamine. Eraldi artiklis lisatud täpsustus, et kahju tekkimise asukoha all peetakse silmas turgu, millele kahju mõjus, aitab kaasa õiguskindluse suurendamisele.

(12) Pidades silmas Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, peavad kollisiooninormid kajastama mõistlikku tasakaalu eraelu puutumatuse või isikuõiguste küsimustes. Eraldi kaitseklausli abil tuleb tagada liikmesriikides kehtivate ajakirjandusvabaduse aluspõhimõtete järgimine.

(1314) Keskkonnakahjustuste puhul on asutamislepingu artikkel Keskkonnakahjustuste puhul, eriti nagu neid on käsitletud 21. aprilli 2004. aasta direktiivis 35/2004/EÜ keskkonnavastutuse kohta keskkonnakahjustuste ärahoidmisel ja hüvitamisel[16], on kahjukannatajale valikuvõimaluse andmine täielikult kooskõlas asutamislepingu artikliga 174, mis seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme, mis põhineb ettevaatusabinõudel ja ennetusmeetmetel, keskkonnakahjustuse heastamisel eeskätt kahjustuse tekkimise kohas ja põhimõttel „saastaja maksab “, täielikult kooskõlas kahjukannataja soodusolukorra põhimõttega .

(1415) Intellektuaalomandi õiguse rikkumiste korral tuleks säilitada üldiselt tunnustatud lex loci protectionis põhimõte. Käesoleva määruse kontekstis tähendab intellektuaalomandi õigus autoriõigust ja sellega seotud õiguseid, sui generis õigust andmebaaside kaitseks, samuti tööstusomandi õigusi.

(1516) Sarnased eeskirjad tuleks ette näha erijuhtumitest, st muust kui rikkumisest põhjustatud kahjust (nagu alusetu rikastumine või volituseta esindamine) tulenevatele lepingulistele kohustustele. Tuleks ette näha erieeskirjad alusetust rikastumisest või volituseta esindamisest tulenevate lepinguvälistele kohustustele .

(16) Pooltel peab nende tahte arvessevõtmiseks olema võimalik valida, millist õigust lepinguvälise kohustuse suhtes kohaldatakse. Nõrgemaid pooli tuleb kaitsta, kehtestades nende valikule teatavad tingimused.

( 17 ) Erandjuhtudel õigustavad üldsuse huvid avaliku korra erandi ja kohustuslike sätete kasutamist liikmesriikide kohtute poolt.

(18) Kui see on asjakohane , tuleb pooltevahelise mõistliku tasakaalu huvides võtta arvesse üldiseid ohutuseeskirju, mis kehtivad selles riigis, kus kahju tekitati, isegi kui lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatakse teise riigi õigust.

(19) Ühenduse õiguse ühtsuse huvides ei tohi käesolev määrus piirata põhilepingute või muude õigusaktide selliste sätete kohaldamist, mis käsitlevad kohaldatavat õigust või mõjutavad seda. Need vahendid on näiteks konkreetsete valdkondade kollisiooninormid, ühenduse õiguse kohustuslikud sätted, ühenduse avaliku korra erand või siseturu aluspõhimõtted. Muu hulgas ei ole käesoleva määruse eesmärk (ning selle kohaldamine ei tohi) takistada siseturu laitmatut toimimist, eriti kaupade ja teenuste vaba liikumist.

(20 19 ) Kuna liikmesriigid peavad võetud rahvusvahelistest kohustustest kinni pidama, ei mõjuta määrus konventsioone, milles liikmesriigid on osalised ning mis reguleerivad eri valdkondi. Nendes valdkondades kehtivate eeskirjade parema loetavuse huvides avaldab komisjon liikmesriikide edastatud teabele toetudes Euroopa Liidu Teatajas asjakohaste konventsioonide nimekirja.

(21 20 ) Kuna liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärki suurendada kohustuslikus ning vahetult kohaldatavas ühenduse õigusaktis sätestatud ühtsete eeskirjade kaudu kohtuotsuste etteaimatavust, sest nad ei ole pädevad kehtestama ühenduse tasemel ühtseid eeskirju, ning kuna seda meedet saab põhjusel, et see mõjutab ühendust tervikuna, kergemini ellu viia ühenduse tasemel, võib ühendus võtta meetmeid asutamislepingu artiklis 5 osutatud subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt. Vastavalt nimetatud artiklis kehtestatud proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe määrus kaugemale, kui on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, sest ta tugevdab õiguskindlust, nõudmata seejuures liikmesriikide õiguse ühtlustamist.

(22 21 ) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt on Ühendkuningriik ja Iirimaa teatanud soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel. [Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Ühendkuningriik ja Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel ning seetõttu seda kahe nimetatud riigi suhtes ei kohaldata.]

(23 22 ) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ei osale, ning seetõttu seda nimetatud liikmesriigi suhtes ei kohaldata,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I peatükk. Reguleerimisala

Artikkel 1. Reguleerimisala

1. Käesolevat määrust kohaldatakse lepinguväliste kohustuste suhtes tsiviil- ja kaubandusasjades igas olukorras, kus tuleb valida eri riikide õiguse vahel.

Seda ei kohaldata maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes.

2. Käesoleva määruse reguleerimisalast jäetakse välja:

a) lepinguvälised kohustused, mis tulenevad perekonnasuhetest või sarnastest suhetest, kaasa arvatud ülalpidamiskohustused suhetest, mis toovad vastavalt nende suhtes kohaldatavale õigusele kaasa sarnased tagajärjed , kaasa arvatud ülalpidamiskohustused;

b) abielu-, pärimis- või muudest suhetest tulenevad lepinguvälised kohustused, mis toovad vastavalt nende suhtes kohaldatavale õigusele kaasa sarnased tagajärjed ;

c) vekslitest, tšekkidest, võlakirjadest või muudest kaubeldavatest vahenditest tulenevad lepinguvälised kohustused, nimetatud vabalt kaubeldavate väärtpaberite kaubeldavusest tulenevate kohustuste ulatuses;

d) osanike ja juhtkonna isiklik juriidiline vastutus äriühingu, muu juriidilise isiku või ühingu kohustuste eest ning raamatupidamisdokumentide põhikirjajärgse auditeerimisega tegelevate isikute isiklik juriidiline vastutus äriühingute, ühingute või juriidiliste isikute osanike, juhtkonna ja raamatupidamisdokumentide põhikirjajärgse auditeerimise eest vastutavate isikute lepinguvälised kohustused, tingimusel et neid käsitletakse äriühinguõiguse erisätetes või muudes erisätetes, mida kõnealuste organite või isikute suhtes kohaldatakse ;

e) lepinguvälised kohustused, mis tulenevad vabatahtlikult ja kirjalikult asutatud usaldusühingu loojate, osaliste ja kasusaajate suhetest;

f) tuumakahjustuse tagajärjel tekkinud lepinguväliseid kohustusi.

g) lepinguväliseid kohustusi, mis tulenevad riigi vastutusest riigivõimu teostamisel toime pandud tegude eest ( acta iure imperii );

h) eraelu puutumatuse õiguse või isikuõiguste rikkumisi ajakirjanduse poolt.

i) tõendeid ja menetlusi, ilma et see piiraks artikli 19 kohaldamist.

3. Käesolevas määruses hõlmab mõiste „liikmesriik“ kõiki liikmesriike, välja arvatud [Ühendkunigriik, Iirimaa ja] Taani.

Artikkel 2. Universaalsus Kolmanda riigi õiguse kohaldamine

Käesoleva määruse alusel määratud õigust kohaldatakse ka juhul, kui tegemist ei ole liikmesriigi õigusega.

Artikkel 3. Seos ühenduse muude õigusaktidega

1. Käesolev määrus ei piira Euroopa ühenduste institutsioonide selliste õigusaktide kohaldamist või vastuvõtmist, millega:

a) sätestatakse konkreetse valdkonna lepinguväliste kohustustega seotud kollisiooninormid, või

b) sätestatakse eeskirju, mida kohaldatakse olenemata sellest, millise riikliku õiguse kohaldamist asjaomasele lepinguvälisele kohustusele käesoleva määruse alusel ette nähakse, või

c) kohtu asukohariigi õiguse ühe või mitme sätte või käesoleva määruse alusel osutatud õiguse kohaldamisel tekib vastuolu,

d) sätestatakse eeskirju, mille eesmärk on siseturu tõrgeteta toimimise hõlbustamine, kuid mida ei saa kohaldada üheaegselt rahvusvahelises eraõiguses määratud õigusega.

II peatükk. Ühtsed eeskirjad

1. JAGU MUUST KUI RIKKUMISEST TULENEVATE LEPINGUVÄLISTE KOHUSTUSTE SUHTES KOHALDATAVAD EESKIRJAD VALIKUVABADUS

Artikkel 3. Üldeeskiri Artikkel 4. Valikuvabadus

1. Pooled võivad vaidluse tekkimise järgses lepingus kokku leppida, millist õigust lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatakse . Valik peab olema väljendatud või nähtuma selgesti juhtumi asjaoludest. See ei tohi ohustada kolmandate isikute õigusi.

2. Kui mõlemad pooled tegelevad äritegevusega, võib kõnealuse valiku kaasata vabalt sõlmitud lepingusse ka enne kahjustava sündmuse toimumist.

3. Kui kõik muud juhtumi asjaolud olid kahju tekkimise hetkel seotud mõne muu riigiga kui sellega, mille õigus valiti, piirata selle riigi õigussätete kohaldamist, millest lepingu alusel ei saa erandit teha („kohustuslikud sätted“).

4. Kui pooled valivad kohaldamiseks kolmanda riigi õiguse, ei või juhul, kui muud juhtumi aspektid olid kahju tekkimise hetkel seotud ühe või mitme liikmesriigiga, piirata ühenduse õiguse kohaldamist.

2. JAGURIKKUMISEST TULENEVATE LEPINGUVÄLISTE KOHUSTUSTE ÜLDEESKIRI

Artikkel 5. Üldeeskiri

1. Kui artikli 4 tähenduses valikut ei ole tehtud , kohaldatakse lepinguväliste kohustuste suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib või tõenäoliselt tekib, hoolimata sellest, millises riigis on toimunud kahju põhjustav sündmus ja millis(t)es riigis/riikides ilmnevad kahju kaudsed tagajärjed.

2. Juhul, kui kahju väidetava põhjustaja ja kannataja peamiseks elu- või asukohaks kahju tekkimise hetkel on sama riik, reguleeritakse lepinguvälist kohustust selle riigi õigusega.

3. Kui juhtumi asjaoludest nähtub, et lepinguväline kohustus on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga, kohaldatakse selle riigi õigust, olenemata lõigetest 1 ja 2. Ilmselgelt tihedam side muu riigiga võib muu hulgas väljenduda selles, et pooled on juba eelnevalt omavahel seotud, näiteks lepingu kaudu, mis on tihedalt seotud kõnealuse lepinguvälise kohustusega. Muu riigiga ilmselgelt tihedama sideme olemasolu hindamisel võib kohaldatava õiguse küsimuses arvesse võtta ka poolte ootusi.

3. JAGUTEATAVATEST RIKKUMISE LIIKIDEST TULENEVATE LEPINGUVÄLISTE KOHUSTUSTE EESKIRJAD

ARTIKKEL 4 6 . Tootevastutus

Ilma, et see piiraks artikli 3 5 lõikeid 2 ja 3, kohaldatakse defektse toote põhjustatud kahju või kahjuohu puhul lepinguvälise kohustuse suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekkimise hetkel on kannataja alaline elu- või asukoht, välja arvatud juhul, kui kahju väidetav põhjustaja tõestab, et toodet turustati selles riigis tema nõusolekuta, millisel puhul kohaldatakse selle riigi õigust, kus on kahju väidetava põhjustaja alaline elu- või asukoht.

Artikkel 5. Ebaaus konkurents Artikkel 7. Ebaausad kaubandustavad

1. Ebaausast kaubandustavast tuleneva lepinguvälise kohustuse suhtes kohaldatakse artikli 5 lõikes 1 osutatud õigust. Mõistega „riik, milles kahju tekib või tõenäoliselt tekib“ peetakse silmas riiki, mille territooriumil konkurentsisuhteid või tarbijate ühishuve mõjutatakse või võidakse mõjutada otseselt ja olulisel määral.

2. Kui ebaaus kaubandustava mõjutab üksnes teatava konkurendi huve, kohaldatakse ka artikli 3 5 lõikeid 2 ja 3.

Artikkel 6. Eraelu puutumatuse õiguse või isikuõiguste rikkumine

1. Eraelu puutumatuse õigusest või isikuõigustest üleastumisest tuleneva lepinguvälise kohustuse suhtes kohaldatakse kohtu asukohariigi õigust juhul, kui artiklis 3 osutatud õiguse kohaldamine on vastuolus kohtu asukohariigis kehtivate sõna- ja teabevabaduse aluspõhimõtetega.

2. Vastulause esitamise või sarnaste meetmete suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus on ringhäälinguorganisatsiooni või väljaandja alaline asukoht.

Artikkel 7. Keskkonnakahjustus Artikkel 8. Keskkonnakahjustus

Keskkonnakahjustusest või selle tõttu inimestele või varale tekkinud kahjudest tulenevate lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatakse artikli 3 5 lõikes 1 määratud õigust, välja arvatud juhul, kui kannataja valib hagi aluseks selle riigi õiguse, kus kahjustav sündmus toimus.

Artikkel 8 9 . Intellektuaalse omandi õiguse rikkumine

1. Intellektuaalse omandi õiguse rikkumisest tulenevate lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, mille kaitset taotletakse.

2. Ühenduse ühtse tööstusomandi õiguse rikkumisest tuleneva lepinguvälise kohustuste suhtes kohaldatakse ühenduse asjaomast määrust. Nende küsimuste suhtes, mida määruses ei käsitleta, kohaldatakse selle liikmesriigi õigust, kus vaidlusalust õigust rikuti.

3. Olenemata 1., 2. ja 4. jaost, kohaldatakse käesolevat artiklit kõikide lepinguväliste kohustuste suhtes, mis tulenevad intellektuaalse omandi õiguse rikkumisest.

2. JAGU MUUST KUI RIKKUMISEST TULENEVATE LEPINGUVÄLISTE KOHUSTUSTE SUHTES KOHALDATAVAD EESKIRJAD

Artikkel 9. Kohaldatav õigus

4. JAGUALUSETUST RIKASTUMISEST JA VOLITUSETA ESINDAMISEST TULENEVATE LEPINGUVÄLISTE KOHUSTUSTE EESKIRJAD

Artikkel 10. Alusetu rikastumine

1. Kui muul kui rikkumisel alusetul rikastumisel, kaasa arvatud valesti saadud summade maksmisel, põhinev lepinguväline kohustus on seotud pooltevahelise varasema suhtega, nagu leping või rikkumine 2. ja 3. jao tähenduses , kohaldatakse sama õigust, mis nende suhte puhul.

2. Ilma, et see piiraks lõike 1 kohaldamist – Kui lõike 1 alusel ei ole võimalik kohaldatavat õigust kindlaks määrata ja kui poolte alaliseks elu- või asukohaks on kahju tekkimise hetkel sama riik, kus alusetut rikastumist põhjustav sündmus toimub , kohaldatakse lepinguväliste kohustuste suhtes selle riigi õigust.

3. Ilma, et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist Kui lõigete 1 ja 2 alusel ei ole võimalik kohaldatavat õigust kindlaks määrata , kohaldatakse alusetust rikastumisest tulenevate lepinguväliste kohustuste suhtes selle riigi õigust, kus alusetu rikastumine toimus alusetut rikastumist põhjustanud sündmus peamiselt toimus .

4. Ilma, et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist, kohaldatakse volituseta esindamisest tulenevate lepinguväliste kohustuste suhtes selle riigi õigust, kus esindamise hetkel oli kasusaaja alaline elu- või asukoht. Kui volituseta esindamisest tulenev lepinguline kohustus on seotud isiku füüsilise kaitsmisega või teatava vallasvara kaitsmisega, kohaldatakse siiski selle riigi õigust, kus isik või vara esindamise hetkel asus.

5. Kui juhtumi asjaoludest nähtub, et lepinguväline kohustus on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga, kohaldatakse selle muu riigi õigust, olenemata lõigetest 1, 2, 3 ja 4.

6. Olenemata käesolevast artiklist, reguleeritakse kõiki intellektuaalomandiga seotud mittelepingulisi kohustusi artikliga 8.

4. Kui kõikidest juhtumi asjaoludest nähtub, et lepinguvälised kohustused on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga, kui lõigetes 1–3 osutatud, kohaldatakse selle muu riigi õigust.

Artikkel 11. Volituseta esindamine

1. Kui volituseta esindamisest tulenev lepinguväline kohustus on seotud pooltevahelise varasema suhtega, näiteks lepinguvälise kohustusega tihedalt seotud leping või rikkumine 2. ja 3. jao tähenduses, kohaldatakse sama õigust, mis nimetatud suhte puhul.

2. Kui lõike 1 põhjal ei ole võimalik kohaldatavat õigust kindlaks määrata ja kui poolte alaliseks elu- või asukohaks kahju tekkimise hetkel on sama riik, kohaldatakse lepinguvälise kohustuse suhtes selle riigi õigust.

3. Kui lõigete 1 ja 2 põhjal ei ole kohaldatavat õigust võimalik kindlaks määrata, kohaldatakse volituseta esindamisest tuleneva lepinguvälise kohustuse puhul selle riigi õigust, kus tegu toime pandi.

4. Kui kõikidest juhtumi asjaoludest nähtub, et lepinguvälised kohustused on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga, kui lõigetes 1–3 osutatud, kohaldatakse selle muu riigi õigust.

3. JAGU RIKKUMISEST VÕI MUUST KUI RIKKUMISEST TULENEVATE LEPINGUVÄLISTE KOHUSTUSTE SUHTES KOHALDATAVAD ÜHISED EESKIRJAD

Artikkel 10. Valikuvabadus

1. Välja arvatud artikliga 8 reguleeritud lepinguväliste kohustuste puhul, võivad pooled vaidluse tekkimise järgses lepingus kokku leppida, millist õigust lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatakse. Valik peab olema väljendatud või nähtuma selgesti juhtumi asjaoludest. See ei tohi ohustada kolmandate isikute õigusi.

2. Kui kõik muud juhtumi asjaolud olid kahju tekkimise hetkel seotud mõne muu riigiga kui sellega, mille õigus valiti, ei tohi poolte valik piirata selle riigi õigussätete kohaldamist, millest lepingu alusel ei saa erandit teha.

3. Kui pooled valivad kohaldamiseks kolmanda riigi õiguse, ei või see piirata ühenduse õiguse kohaldamist juhul, kui muud juhtumi asjaolud olid kahju tekkimise hetkel seotud ühe või mitme ühenduse liikmesriigiga.

5. JAGUÜHISED EESKIRJAD

ARTIKKEL 11 12 . Lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatav õigus

Käesoleva määruse artiklite 3–10 4–11 alusel lepinguvälise kohustuse suhtes kohaldatava õigusega reguleeritakse ka järgmist:

a) vastutuse tingimused ja ulatus, sealhulgas oma tegude eest vastutavate isikute määratlemine;

b) vastutusest vabastamise klauslid, samuti vastutuse mis tahes piiramine ja jagamine;

c) hüvitatavate kahjude olemasolu ja laad;

d) milliseid meetmeid võib kohus talle menetlusõigusega omistatud pädevuse piires võtta, et tagada kahju ennetamine, peatamine või hüvitamine;

e) kahju hindamine sel määral, kui kohaldatav õigus võimaldab;

f) kas hüvitisõigust võib üle anda, sealjuures loovutamise või pärimise teel ;

g) isiklikult kahju kannatanud isikute õigus hüvitisele;

h) vastutus kolmanda isiku tegude eest;

i) kohustuste lõppemise mitmesugused viisid, samuti aegumistest ja tähtaja möödumisest tulenev õiguste kaotamine, sealhulgas tähtaegade algusaeg, katkestamine ja peatamine.

Artikkel 12 13 . Kohustuslikud sätted

21. Käesoleva määrusega ei piirata kohtu asukohariigi õiguse kohaldamist olukorras, kus see on kohustuslik, sõltumata muudel juhtudel lepinguvälise kohustuse suhtes kohaldatavast õigusest.

1.2. Kui käesoleva määruse alusel kohaldatakse teatud riigi õigust, võib rakendada mõne muu riigi kohustuslikke sätteid, kui olukord on viimasega tihedalt seotud, tingimusel, et nimetatud muu riigi õiguse kohaselt tuleb kohaldada neid sätteid olenemata lepinguvälise kohustuse suhtes kohaldatavast õigusest. Nimetatud kohustuslike sätete rakendamise kaalumisel tuleb võtta arvesse nende iseloomu ja eesmärki ning nende kohaldamise või kohaldamata jätmise tagajärgi.

Artikkel 13 14 . Üldised ohutuseeskirjad

Kui see on asjakohane , tuleb sõltumata kohaldatavast õigusest vastutuse määratlemisel faktina arvesse võtta üldiseid ohutuseeskirju, mis kehtisid kahjustava sündmuse toimumise kohas ja ajal.

Artikkel 14 15 . Vastutava isiku kindlustusandja suhtes võetavad otsesed meetmed

Kahju kannatanud isiku õigust võtta otseseid meetmeid Kahju kannatanud isik võib võtta otseseid meetmeid väidetava kahju põhjustanud kindlustusandja suhtes reguleeritakse , kui seda nähakse ette lepinguvälistele kohustustele kohaldatava õigusega , kui ta ei ole otsustanud, et tema kaebust reguleeritakse või kindlustuslepingute suhtes kohaldatava õigusega.

Artikkel 15 16 . Nõude üleminek seaduse alusel ja võlgnike paljusus

1. Kui lepinguvälise kohustuse alusel on isikul (võlausaldajal) nõudeõigus teise isiku (võlgniku) vastu ja kolmas isik on kohustatud nõude rahuldama või ta on seda juba teinud, reguleerib kolmada isiku kohustust käsitlev õigus, kas võlausaldaja võib oma õigusi võlgnike ees, mis tal olid vastavalt nende suhteid reguleerivale õigusele, teostada täielikult või osaliselt.

2. Sama reegel kehtib olukorras, kus võlausaldajal on nõudeõigus mitme isiku suhtes ja üks neist rahuldab nõude.

Kui kolmandal isikul on võlausaldaja ees täita lepinguväline kohustus, on kolmanda isiku õigus esitada võlgnikule nõue reguleeritud selle õigusega, mida kohaldatakse kolmanda isiku kohustuse täitmise suhtes (näiteks kindlustusleping).

Artikkel 16 17 . Võlgnike paljusus

Kui võlausaldajal on nõudeõigus mitme võlgniku vastu, kes vastutavad kohustuse täitmise eest ühiselt ning kui üks võlgnikest on võlausaldaja ees juba kohustuse täitnud, on selle võlgniku tagasinõudeõigus teiste võlgniku suhtes reguleeritud selle õigusega, mida kohaldatakse võlgniku kohustuse suhtes võlausaldaja ees.

Artikkel 18 . Vormiline kehtivus

Lepinguvälist kohustust käsitlev ühepoolne õigusakt on vormiliselt kehtiv tingimusel, et see vastab kõnealust kohustust reguleerivas õiguses või selle riigi õiguses, kus sündmus toimus, kehtestatud vormikriteeriumidele.

Artikkel 17 19 . Tõendamiskohustus

1. Käesoleva määruse alusel lepinguvälisele kohustusele määratud õigust kohaldatakse sel määral, mil see sisaldab lepinguväliste kohustuste kohta sätteid, mis seavad õiguslikke eeldusi või määravad kindlaks tõendamiskohustuse.

2. Õigusaktide õiguslikku mõju võib tõendada mis tahes viisil, mida tunnustab kohtu asukohariigi õigus või mõni muu artiklis 16 18 nimetatud õigus, mille alusel õigusakt on vormiliselt kehtiv, tingimusel, et sellist tõendamisviisi saab kohtu asukohariigis kohaldada.

III peatükk. Muud sätted

Artikkel 18. Seostatus teatava liikmesriigi territooriumiga

Käesoleva määruse kohaldamisel seostatakse teatava riigi territooriumiga:

a) ehitised ja muud vahendid, mis on mõeldud selle riigi territooriumilt välja jääva merepõhja aluspinnases, süvavees või selle kohal asuvate loodusvarade uurimiseks ja kasutamiseks, kui sellel riigil on rahvusvahelise õiguse alusel loodusvarade uurimiseks ja kasutamiseks suveräänsed õigused;

b) avamerel asuv laev, mis on selles riigis või selle riigi nimel registreeritud või omab selle riigi või selle riigi nimel registritunnistust või muud samaväärset dokumenti või, kui need puuduvad, kuulub selle riigi kodanikule;

c) õhus asuv õhusõiduk, mis on selles riigis või selle riigi nimel registreeritud või on kantud selle riigi rahvusregistrisse või kui need puuduvad, kuulub selle riigi kodanikule.

Artikkel 19 20. Seostatus alalise elu- ja asukohaga

1. Äriühingu, ühingu või juriidilise isiku alaliseks asukohaks peetakse kohta, kus asub tema peakontor. Juhul, kui sündmus toimus või kahju tekkis tütarettevõtte, filiaali või muu sarnase asutuse tegevuse käigus, peetakse siiski viimast alaliseks asukohaks.

2. Füüsiliste isikute puhul peetakse juhul, kui kohustuse tekitanud sündmus toimub või kahju tekib töö ajal, alaliseks asukohaks tema peamise tööruumi asukohta.

3. Artikli 6 lõikes 2 peetakse ringhäälinguorganisatsiooni alaliseks asukohaks selle asukohta direktiivi 89/552/EMÜ tähenduses, muudetud direktiiviga 97/36/EÜ.

Artikkel 20 21 . Tagasisaate- ja edasiviite välistamine

Käesoleva määruse alusel kohaldatava riigi õiguse all peetakse silmas selles riigis kehtivate õigusnormide kohaldamist, välja arvatud rahvusvahelise eraõiguse normid.

Artikkel 21 22 . Mitme õiguskorraga riigid1. Kui riik koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad lepinguväliste kohustuste suhtes oma õigusnormid, loetakse käesoleva määruse alusel kohaldatava õiguse kindlakstegemisel iga territoriaalüksust omaette riigiks.

2. Riik, mis koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühe kehtivad lepinguväliste kohustuste suhtes oma õigusnormid, ei ole kohustatud käesolevat määrust kohaldama laiemalt, kui nõuab konkreetsete territoriaalüksuste kohtualluvusküsimus.

Artikkel 22 23 . Kohtu asukohariigi avalik kord

Käesoleva määruse alusel määratud õigussätte kohaldamisest võib keelduda üksnes juhul, kui kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga. Vastuoluna kohtu asukohariigi avaliku korraga võib ka käsitleda olukorda, kus käesoleva määruse alusel sätestatud õiguse kohaldamine toob kaasa ülemääraselt suurte kahjuhüvitiste maksmise.

Artikkel 23 24 . Seos ühenduse õiguse muude sätetega rahvusvaheliste konventsioonidega

1. Käesolev määrus ei mõjuta Euroopa Ühenduste aluslepingute või Euroopa Ühenduste institutsioonide muude õigusaktide nende sätete kohaldamist, mille puhul: Käesoleva määrusega ei piirata selliste muude rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, millega liikmesriigid on käesoleva määruse vastuvõtmise ajaks juba ühinenud, kus on sätestatud konkreetsetes valdkondades lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatavad kollisiooninormid ning millest on komisjonile artikli 25 kohaselt teatatud.

- sätestatakse konkreetse valdkonna lepinguväliste kohustustega seotud kollisiooninormid, või

- sätestatakse eeskirju, mida kohaldatakse olenemata sellest, millise riikliku õiguse kohaldamist asjaomasele lepinguvälisele kohustusele käesoleva määruse alusel ette nähakse, või

- kohtu asukohariigi õiguse ühe või mitme sätte või käesoleva määruse alusel osutatud õiguse kohaldamisel tekib vastuolu,

2. Käesolev määrus ei mõjuta ühenduse selliste õigusaktide kohaldamist, millega konkreetses valdkonnas ja koordineeritaval alal teenuste osutamine või kaupade müümine seatakse sõltuvusse teenusepakkuja või kauba müüja asukohaliikmesriigi territooriumil kohaldavatest riiklikest sätetest ja millega lubatakse seada koordineeritaval alal muudest liikmesriikidest pärit teenustele ja kaupadele piiranguid üksnes teatavatel tingimustel.

Artikkel 24. Kahjuhüvitised, mis ei täida hüvitise eesmärki

Käesoleva määruses osutatud õigussätte kohaldamine selliste kahjuhüvitiste eraldamiseks, mis ei täida hüvitise eesmärki (nagu teatavad karistuslikud või hoiatavad kahjuhüvitised), on vastuolus ühenduse avaliku korraga.

Artikkel 25. Seos kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega

Käesoleva määrusega ei mõjutata selliste muude rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, millega liikmesriigid on käesoleva määruse vastuvõtmise ajaks juba ühinenud ja kus on sätestatud konkreetsetes valdkondades lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatavad kollisiooninormid.

2. Juhul, kui kõik muud juhtumiga seotud olulised asjaolud on kahju tekkimise hetkel seotud ühe või mitme liikmesriigiga, on käesolev määrus siiski järgmiste konventsioonide suhtes ülimuslik:

- 4. mai 1971. aasta Haagi konventsioon liiklusõnnetuste kohta;

- 2. oktoobri 1973. aasta Haagi konventsioon tootevastutuse suhtes kohaldatava õiguse kohta.

IV peatükk. Lõppsätted

Artikkel 25 . Artiklis 24 osutatud konventsioonide nimekiri

1. Liikmesriigid edastavad komisjonile hiljemalt [kuupäev] artiklis 24 osutatud konventsioonide nimekirja. Pärast seda kuupäeva edastavad liikmesriigid komisjonile mis tahes teabe kõnealuste konventsioonide denonsseerimise kohta.

2. Komisjon avaldab lõikes 1 osutatud nimekirja Euroopa Liidu Teatajas kuue kuu jooksul pärast seda, kui ta on täieliku nimekirja kätte saanud.

Artikkel 26. Rakendusaruanne

Komisjon esitab viie aasta jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist Euroopa Parlamendile, nõukogule ja majandus- ja sotsiaalkomiteele määruse rakendusaruande. Aruandele lisatakse vajaduse korral kohandamisettepanekud.

Aruande koostamisel pöörab komisjon erilist tähelepanu sellele, kuidas eri liikmesriikide kohtud suhtuvad tegelikkuses võõrriigi õiguse kohaldamisse. Vajaduse korral lisatakse aruandesse soovitusi võõrriigi õiguse kohaldamises ühise käsitluse väljatöötamiseks.

Aruandes kaalutakse ka võimalust teha ettepanek liiklusõnnetuste suhtes kohaldatavat õigust käsitleva ühenduse õigusakti väljatöötamiseks.

Artikkel 27 . Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev määrus jõustub [kuupäev] .

Määrust kohaldatakse lepinguväliste kohustuste suhtes, mis tekivad pärast määruse jõustumist toimunud sündmuste alusel.

Käesolev määrus on Euroopa Ühenduse asutamislepingu kohaselt tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

[1] KOM (2003) 427 lõplik – 2003/0168 (COD); ELTs veel avaldamata.

[2] ELT C 241, 28.9.2004, lk 1.

[3] A6-0211/2005.

[4] ELT C […], […], lk […]. ELTs veel avaldamata .

[5] ELT C 241 , 28.9.2004 , lk 1 .

[6] Euroopa Parlamendi 6. juuli 2005. aasta arvamus ELT C […], […], lk […] .

[7] Nõukogu ja komisjoni tegevuskava Amsterdami lepingus sätestatud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala optimaalse rakenduskorra kohta, ELT C 19, 23.1.1999, lk 1.

[8] Eesistujariigi 16. oktoobri 1999. aasta järeldused, punktid 28–39.

[9] ELT C 12, 15.1.2001, lk 1.

[10] ELT L 12, 16.1.2001, lk 1.

[11] ELT L 12, 16.1.2001, lk 1.

[12] Konventsiooni konsolideeritud versioon, st konventsiooni tekst, nagu seda on muudetud konventsiooniga ühinemist käsitlevate konventsioonidega, lisadeklaratsioonide ja –protokollidega, on avaldatud ELTs C 27, 26.1.1998, lk 34.

[13] Konventsiooni konsolideeritud versioon, st konventsiooni tekst, nagu seda on muudetud konventsiooniga ühinemist käsitlevate konventsioonidega, lisadeklaratsioonide ja –protokollidega, on avaldatud ELTs C 27, 26.1.1998, lk 34.

[14] ELT L 210, 7.8.1985, lk 29, nagu seda on muudetud 10. mai 1999. aasta direktiiviga 34/1999/EÜ (ELT L 141, 4.6.1999, lk 20).

[15] ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

[16] ELT L 143 du 30.4.2004, lk. 56