52006DC0763

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 6.12.2006

KOM(2006) 763 lõplik

KOMISJONI TEATIS GLOBAALNE EUROOPA

Euroopa kaubanduse kaitsevahendid muutuvas globaalses majanduses Roheline raamat avalikuks aruteluks

GLOBAALNE EUROOPA

Euroopa kaubanduse kaitsevahendid muutuvas globaalses majanduses Roheline raamat avalikuks aruteluks (EMPs kohaldatav tekst)

Sissejuhatus

Nagu enamikul teistel importivatel majandustel, on ka Euroopa Liidul kaubanduse kaitsevahendite süsteem. Dumpinguvastaste, subsiidiumivastaste ja kaitsemeetmetega kaitseb EL oma tootjaid ebaõiglase kaubanduse ja subsideeritud impordi eest ning märgatavate nihete eest kaubavoogudes, kui need on kahjulikud ELi majandusele. On oluline, et me kasutaksime neid vahendeid tõhusalt ja järjekindlalt, et tagada rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade järgimine ja kaitsta Euroopa huvisid ebaõiglase kaubanduse eest.

Neid vahendeid kasutab EL lähtuvalt Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingute eeskirjadest, milles on sätestatud kaubanduse kaitsevahendid ja põhimõtted, mille alusel need toimivad, mitmepoolse vabakaubandussüsteemi õigusliku osana. Kaitse ebaõiglase kaubanduse eest on vabakaubanduse kaitse oluline osa nagu ka hädavajalik töö, mida tehakse võideldes võltsimise ja intellektuaalomandi vargustega, sealhulgas elektrooniliste sidevahendite kuritarvitamisega. See võimaldab toetada Euroopa töötajate huve ja Euroopa konkurentsivõimet ning on seega tähtis, et aidata Euroopal toime tulla üleilmastumise tagajärgedega.

Dumpingu- ja subsiidiumivastaste kaubanduse kaitsemeetmete kõige olulisemaks majanduslikuks põhjenduseks on asjaolu, et rahvusvahelisel majandusel ei ole mehhanismi, mis korrigeeriks konkurentsireegleid eiravat tegevust, nagu seda teeb konkurentsiamet, mis tegutseb peaaegu igas riigis. Veelgi enam, väga vähestel jurisdiktsioonidel on olemas samasugused ametlikud eeskirjad või asutused subsiidiumide kontrollimiseks, nagu Euroopa Liidu riigiabi eeskirjad. Kaubanduse kaitsevahendid on rahvusvahelises õiguses välja arenenud, et parandada ebaõiglase konkurentsi rahvusvahelist kaubandust moonutavat mõju.

Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa kaubanduse kaitsetegevusega kõrvaldatud dumpingu kaubandust moonutav mõju tähtsates valdkondades, nagu näiteks terase-, keemia- ja mikroprotsessorite tööstuses, kus see ohustas tööstusharude jätkuvat elujõulisust ja nende tuhandeid töötajaid Euroopas.

EL on ühepoolselt läinud teistest WTO liikmetest kaugemale ning kehtestanud WTO eeskirjade alusel kaubanduse kaitsemeetmete kohaldamiseks karmimad tingimused ja keskendanud selle tegevuse mõju oma turule. EL on loonud kaubanduse kaitsevahendite süsteemi, mis on väidetavalt avatum ja tasakaalustatum kui ühelgi teisel WTO liikmesriigil. Samuti on EL olnud WTO kaubanduse kaitse eeskirjade reformimise üle peetavate rahvusvaheliste arutelude eestvedaja Doha läbirääkimistevoorus. Rahvusvahelise kaubandussüsteemi toimimise jaoks on ülimalt oluline, et kõik WTO liikmesriigid kohaldaksid neid rahvusvaheliselt kokkulepitud eeskirju. Nõue, et kõik peaksid kinni selles valdkonnas kokkulepitud eeskirjadest, peab jääma tulevikus meie poliitika suunanäitajaks.

Siiski on selle kümne aasta jooksul, mis on möödunud dumpinguvastase kokkuleppe sõlmimisest 1994. aastal ning viimasest ELi kaubanduse kaitsevahendite suuremast reformist, toimunud nii ülemaailmses kaubanduses kui ka ELi majanduse struktuuris põhjalikud muutused. Need muutused on olnud praeguse komisjoni üldiste prioriteetide seas seoses uue kasvu ja konkurentsivõime kava edendamisega oluline tegur. Need prioriteedid on esitatud komisjoni panuses Euroopa Ülemkogu Hampton Courti kohtumise töösse: "Euroopalikud väärtused globaliseeruvas maailmas" .

Praegu toodab järjest rohkem ELi äriühinguid oma kaupa väljaspool Euroopat, et seda hiljem ELi importida, või tegutseb tarnekettides, mis ulatuvad väljapoole ELi turgu. Need muudatused sunnivad üle vaatama ka selle, mida harjumuslikult mõistetakse ELi tootmise ja ELi majandushuvide all. Kuna kaubanduse kaitsevahendid on ette nähtud just nende valdkondade kaitsmiseks, aitaks korrapärane läbivaatamine tagada, et ELi kaubanduse kaitsevahendid on ka edaspidi tõhusad vastumeetmed ebaõiglastele kaubandustavadele. Lisaks võib see aidata kõikjal Euroopas säilitada tugevat poliitilist toetust nende vajalike meetmete kasutamisele.

Komisjon tutvustas hiljuti uut poliitikakava, mis peaks suurendama ELi konkurentsivõimet üleilmses majanduses, mida üha enam iseloomustavad tootmisprotsessi ja tarnekettide killustatus ja keerukus ning uute suurte majanduste esiletõus, eriti Aasias („Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas” ). Need kaalutlused ELi kaubanduse kaitsevahendite üle on selle kava oluline osa. Roheline raamat ei sea kahtluse alla kaubanduse kaitsevahendite olulisust, vaid kutsub üles avaldama arvamust, kuidas EL saaks nende kasutamist Euroopa huvides kõige tõhusamalt jätkata.

Roheline raamat tugineb Euroopa Komisjoni kogemusele kaubanduse kaitsevahendite kasutamise juhtimises ning nende hiljutise hindamisuuringu tulemustele. Selles kajastatakse ka mitteametlikke kontakte ELi liikmesriikide ja Euroopa Parlamendiga ning hulka dokumente, mille eksperdid on kaubanduse kaitsevahendite valdkonna kohta esitanud ELi kaubandusvolinik Peter Mandelsonile 2006. aasta juulis. [1]

Raamatus jagatakse küsimused kuude teemavaldkonda:

1. kaubanduse kaitsevahendite roll muutuvas globaalses majanduses;

2. mitmesuguste ELi huvide tähtsus kaubanduskaitset käsitlevates uurimistes;

3. kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste algatamine ja korraldamine;

4. kaubanduse kaitsevahendite vorm, ajastamine ja kestus;

5. kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste läbipaistvus ning

6. kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste institutsiooniline struktuur.

Iga teemavaldkonna kohta tõstatatakse küsimusi, millele oodatakse nõupidamises osalejatelt vastuseid.

Kast nr 1: Euroopa kaubanduse kaitsevahendid

Dumpinguvastased meetmed. Dumpinguvastased eeskirjad on ELis kõige enam kasutatav kaubanduse kaitsevahend. Dumpinguvastased meetmed on ette nähtud nende kaupade jaoks, mida imporditakse ELi madalama hinnaga, kui neid koduturul müüakse – enamasti tuleneb see konkurentsi puudumisest ja/või riigi sekkumisest tootmisprotsessi, mis võimaldab eksportijal eksportkauba hinda kunstlikult madalal hoida. Dumping kahjustab nii ELi tootjaid kui ka muid tootjaid kolmandates riikides, kes konkureerivad omavahel ELi turule pääsemisel. Tüüpilised dumpingut põhjustavad turumoonutused on järgmised: märkimisväärsed tariifsed ja mittetariifsed tõkked, konkurentsieeskirjade ebapiisav jõustamine, ekspordimaksuvabastused, kunstlikult madalad tooraine ja/või energiahinnad. Juhul, kui ELi uurimine näitab, et asjaomane import kahjustab ELi tootjate huve, võimaldavad dumpinguvastased eeskirjad võtta tarvitusele parandusmeetmed. Enamasti kehtestatakse sel puhul dumpinguhinnaga impordi suhtes tollimaks.

Subsiidiumivastased meetmed. Subsiidiumivastased meetmed sarnanevad dumpinguvastaste meetmetega, kuid korrigeerivad konkreetselt WTO vaidlustatavaid subsiidiume välismaiste tootjate puhul, kui on võimalik tõestada, et need subsiidiumid kahjustavad ELi tootjaid.

Kaitsemeetmed. Kaitsemeetmete puhul pole aga oluline, kas kaubandustavad on ausad või mitte, keskendutakse pigem kiiretele ja ulatuslikele kaubandusmahu muutustele, mille puhul ELi tootjatelt ei saa eeldada muutunud kaubavoogudega kohanemist. Niisugusel juhul lubavad WTO ja ELi eeskirjad impordile lühiajalisi piiranguid seada, et võimaldada tööstusele ajutist leevendust sellise ootamatu pingeolukorraga kohanemiseks. Sellise ajutise kohanemisperioodiga kaasneb selge kohustus teha vajalikud ümberkorraldused.

Ajavahemikus 1996. aasta jaanuarist kuni 2005. aasta detsembrini kehtestas EL lõplikud dumpinguvastased meetmed 194 korral. Kõige sagedamini olid sel perioodil dumpinguga seotud riikideks Hiina (38 meedet) ja India (16 meedet). 31. oktoobril 2006 kehtis ELis 12 subsiidiumivastast meedet. Üldse on EL kõigi aegade jooksul kehtestanud WTO eeskirjade alusel üksnes kaheksa lõplikku kaitsemeedet: vaid üks neist on endiselt jõus. ELis moodustavad ebaõiglaste kaubandustavade vastu suunatud dumpingu- ja subsiidiumivastased meetmed alla 0,45% impordi koguväärtusest.

Võrdluseks: ajavahemikus 1996–2005 kehtestas USA 201 lõplikku meedet ja India 309 lõplikku meedet. Samal perioodil algatas Euroopa Liit 294, USA 352 ja India 419 uurimist.

Dumpinguvastaseid, subsiidiumivastaseid ja kaitsemeetmeid käsitlevate uurimiste korraldamine, sealhulgas otsused tööstusharude kaebuste põhjal uurimise algatamiseks ja kehtivate meetmete läbivaatamine kuulub Euroopa Komisjoni vastutusalasse. Komisjon võib kehtestada ka ajutised meetmed ja teha nõukogule ettepaneku lõplike meetmete kehtestamiseks, kui need on õigustatud. Nõukogu kehtestab dumpingu-/subsiidiumivastased meetmed lihthäälteenamusega, kuid kaitsemeetmete kehtestamine nõuab liikmesriikide kvalifitseeritud enamuse toetust.

1. OSA. Milline on kaubanduse kaitsemeetmete roll globaalses majanduses?

Dumpinguvastaste meetmete majanduslik õigustatus tuleneb peamiselt asjaolust, et rahvusvahelistel turgudel toimib konkurents puudulikult – puudub rahvusvaheline konkurentsiamet, kes reguleeriks konkurentsieeskirjade rikkumisi riikide vahel. Lisaks on, erinevalt sellistest siseturgudest nagu EL, rahvusvahelisi turge reguleerivaid eeskirju vähe.

Dumpinguvastased meetmed on ainus rahvusvahelise õiguse vahend, millega käsitletakse sellistelt turgudelt ebaõiglase kaubanduse käigus saabuva impordi mõju ELi tööstusele. Subsiidiumivastaste meetmetega võideldakse tootjate ebaõiglase subsideerimise vastu kolmandates riikides, kuna rahvusvahelisi vahendeid sellise sekkumise piiramiseks ei ole täielikult välja töötatud. Kaitsemeetmed on sihitud sellise impordi vastu, mis suureneb niivõrd intensiivselt, et see ohustab tõsiselt ELi tööstust.

EL algatab praegu oluliselt rohkem dumpingu- kui subsiidiumivastaseid uurimisi. Üks põhjus, miks äriühingud kuigi meelsasti subsiidiumivastaseid uurimisi ei algata, on see, et nad pelgavad asjaomaste riikide vastumeetmeid. Olukorra võiks lahendada see, kui komisjon algataks ise rohkem subsiidiumivastaseid uurimisi.

Majandusasjatundjad ei ole kaubanduse kaitsevahendite majandusliku põhjendatuse suhtes ühel meelel. Mõni väidab, et kaubanduse kaitsevahendid on vajalikud, sest puuduvad rahvusvaheliselt kokkulepitud konkurentsieeskirjad. Teised usuvad, et riigi üldist heaolu silmas pidades ei saa kaubanduse kaitsemeetmeid õigustatuks pidada. Kolmandad leiavad, et meetmeid võivad vääralt kasutada tööstussektorid, kelle eesmärk on kaitsta end konkureerivate importtoodete eest. Neljandad aga väidavad, et dumpinguvastased meetmed on õigustatud ainult siis, kui kolmanda riigi eksportija oma riigis puuduvad konkurentsieeskirjad või neid rakendatakse ebapiisavalt.

1. küsimus : milline on kaubanduse kaitsevahendite roll tänapäevases globaalses majanduses? Kas kaubanduse kaitsevahendid on endiselt olulise tähtsusega, et tagada rahvusvaheliste kaubanduseeskirjade järgimine ja Euroopa huvide kaitse? Kas EL peaks kaaluma, kuidas neid võiks parandada?

2. küsimus : kas EL peaks lisaks dumpinguvastastele meetmetele rohkem kasutusele võtma subsiidiumivastaseid ja kaitsemeetmeid? Kas komisjon peaks olema teatavatel tingimustel valmis algatama ise rohkem kaubanduskaitset käsitlevaid uurimisi, kui tal on olemas vajalikud tõendid?

3. küsimus : kas kaubanduse kaitsevahendite kasutamisele on olemas alternatiive, kui rahvusvaheliselt kokkulepitud konkurentsireeglid puuduvad?

2. OSA. Mitmesuguste ELi huvide kaalumine kaubanduskaitset käsitlevates uurimistes

Kaubanduse kaitsemeetmed peavad teenima ELi üldisi majandushuve, sealhulgas tootjate ja töötajate huve. ELi eeskirjad peavad olema jätkuvalt suunatud olukordadele, kus madalamad impordihinnad ei ole tingitud üksnes tööjõu- ja tootmiskuludest tulenevatest tõelistest võrreldavatest eelistest kolmandates riikides, vaid on tingitud asjaolust, et nendele eelistele lisanduvad ebaõiglased konkurentsitingimused, nagu näiteks subsiidiumid või muud riigi tekitatud moonutused.

Nii ülemaailmses kui ka ELi majanduses toimunud muutuste tõttu on ELi majandushuvide kindlaksmääramine muutunud üha keerukamaks. Üleilmastumine suurendab tootmise rahvusvahelist jagunemist, kuna transpordi- ja kommunikatsioonikulud on oluliselt vähenenud. Euroopa äriühingud kasutavad üha rohkem väljaspool Euroopa Liitu asuvaid tootmisbaase säilitades samas olulise osa toimingutest ja töötajatest Euroopas. Kaubanduse kaitsevahendite seisukohalt on oluline kaaluda, kas ELi eeskirjad arvestavad piisavalt tegelikku olukorda – Euroopa ettevõtjad kasutavad allhanget, mis hakkab seejärel konkureerima ELis toodetud toodanguga ning millele kaubanduse kaitsemeetmed võivad avaldada negatiivset mõju.

Dumpingu sallimine ei ole kooskõlas ELi pikaajaliste majandushuvidega, isegi kui sellest saavad kasu Euroopa äriühingud, kes on viinud oma tootmise üle kolmandatesse riikidesse. Kuid me peame võtma arvesse asjaolu, et meetmed dumpingu põhjustatud kahju piiramiseks võivad mõjutada tööhõivet ja nende ELi äriühingute elujõulisust, kes tegutsevad õiguspäraselt kasutades tootmist allhanke korras. Tasakaalu leidmine vabakaubanduse ja õiglase kaubanduse vahel on ülioluline. Vajame selgeid eeskirju, mis aitaksid seda olukorda lahendada.

Rohelise raamatu käesolevas osas käsitletakse nelja põhiteemat, mis on seotud ühenduse huvide kindlakstegemisega.

Kast 2: Juhtumiuuring – nahkjalatsite suhtes kehtestatud dumpinguvastased meetmed, august 2006

2006. aasta oktoobris kehtestas EL 16,5% ja 10% tollimaksu teatavate Euroopa Liitu imporditavate nahkjalatsite suhtes. Need tollimaksud kehtestati uurimise tulemusel, mille käigus tuvastati nii nende kaupade dumpinguhind teatavatest kolmandatest riikidest eksportides kui ka sellest tulenev kahju ELi tootjatele. ELi ja WTO eeskirjade kohaldamine selle äärmiselt keeruka juhtumi puhul kutsus nii ELi ettevõtete kui ka ELi liikmesriikide seas esile tugevaid erimeelsusi. Juhtum kajastab kahte olulist teemat, mida käesolev roheline raamat käsitleb.

Allhanke kasutamine ELi tootjate poolt. Kuigi paljud ELi äriühingud valmistavad nahkjalatseid endiselt ELis, on osa äriühinguid viinud jalatsite tootmise allhankena kolmandatesse riikidesse, jättes muu äritegevuse ELi. Nende ELi äriühingute suhtes, kes toodavad nahkjalatseid kolmandates riikides, kohaldatakse dumpinguvastast tollimaksu. Lisaks arvestati selle kindlaksmääramisel, kas uurimise algatamiseks nõutav ELi tootjate toetus on olemas, praeguste dumpinguvastase uurimise eeskirjade järgi ainult neid tootjaid, kelle tootmine toimub ELis. Samas siiski suureneb nende äriühingute arv, kes oma tootmise osaliselt ümber paigutavad ning kellel on ka tuhanded ELi töökohad.

Tarbija huvid . Jalanõude tootmise juhtum tõi esile veel ühe probleemi ELi laiemate majandushuvide kindlaksmääramisel. Enamiku juhtumite puhul, eriti neil juhtudel, kui ei ole tegemist tarbekaubaga, ei ole dumpinguvastaste meetmete mõju tarbijahindadele olnud kuigi suur. Sellegipoolest on oluline kaaluda küsimust, kas ja kuidas võiks tarbija huvid dumpinguvastastes uurimistes ja kehtestatud meetmetes paremini kajastuda.

2.1. Ühenduse huvide kindlakstegemine. EL on üks väheseid kaubanduskaitse kasutajaid, kes kohaldab enne dumpinguvastaste meetmete kehtestamist ühenduse huvide arvestamise reeglit, mis seisneb avalike huvide kaalumises. Ühenduse huvide reegli kohaselt saab meetmeid rakendada vaid siis, kui komisjon leiab, et need ei ole vastuolus ELi laiemate majandushuvidega. WTO dumpinguvastane leping niisugust kaalumist ei nõua, aga see on osutunud kasulikuks huvide tasakaalustamisel dumpinguvastaste menetluste puhul.Sellegipoolest väidetakse, et ühenduse huvide analüüs soosib liialt ELi tootjaid ega võta piisavalt arvesse meetmete mõju nende importijate huvidele, kes on oma tootmise EList osaliselt välja viinud. Samuti tekitab muret, et ka tarbija huve ei ole asjakohaselt kaalutud, eriti kui kaubanduse kaitsevahendeid kohaldatakse tarbekaupadele suhtes. Kuigi ELi vahendite peamine eesmärk on ebaõiglase konkurentsi mõju ärahoidmine, on viimase aja juhtumid tõstatanud küsimuse, kas ühenduse huvide analüüsi tuleks kasutada ka selleks, et kaaluda meetmete mõju ELi poliitika üldise ühtsuse taustal. Näiteks võiks EL kaaluda, kas dumpinguvastased meetmed vähendavad mõnel juhul ELi antava arenguabi mõjusust asjaomases riigis.

4. küsimus : kas EL peaks kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste puhul vaatama ühenduse huvide analüüsis läbi ettevõtete majanduslike huvide praeguse tasakaalu? Kuidas võtta Euroopa tootjate ja nende töötajate huvide kõrval arvesse nende äriühingute huve, kes on suures osas säilitanud oma toimingud ja töötajaskonna Euroopas, isegi kui nad on osa oma tootmisest EList välja viinud, ning kes võivad seetõttu dumpinguvastaste meetmete negatiivse mõju alla sattuda? Kuidas võtta arvesse nende importijate või tootjate huve, kes neid tooteid töötlevad?

5. küsimus : kas on vaja läbi vaadata viis, kuidas kaubanduskaitset käsitlevates uurimistes võetakse arvesse tarbijate huve? Kas komisjon peaks aktiivsemalt küsima tarbijaorganisatsioonide arvamust? Missugune kaal sellele arvamusele anda? Kuidas saaks hinnata ja jälgida kaubanduse kaitsemeetmete mõju tarbijatele?

6. küsimus : kas EL peaks kaubanduskaitset käsitlevates uurimistes ühenduse huvide hindamisel arvestama ka muid kaalutlusi, näiteks kooskõla ELi muu poliitikaga? Kas seoses arengupoliitikaga peaks EL tegema kaubanduse kaitsemeetmete kohaldamisel vahet vähimarenenud ja arengumaade vahel?

7. küsimus : missuguste majandusanalüüside abil võiks niisuguseid hinnanguid anda?

2.2. Ühenduse huvide kindlakstegemise kasutamine kaubanduse kaitsemeetmete täpsustamisel. Praegu võib ühenduse huvide kindlakstegemise tulemuste põhjal üksnes otsustada, kas meetmeid tuleb või ei tule rakendada. Põhimõtteliselt ei võimalda see „ei/jah“ analüüs kasutada ühenduse huvide analüüsi meetmete kohandamise või muutmise põhjendusena. Siiski võib olla asjakohane võimaldada rohkem paindlikkust, kui meetmete kohandamine kajastab täielikult konkreetsel juhul tehtud objektiivseid järeldusi. Niisugune paindlikkus piirduks vähendamisega selliselt, et kohaldatakse ELi väiksema tollimaksu reeglit, mis näeb ette, et tollimaks tuleb kehtestada kahju- või dumpingumäära põhjal, olenevalt sellest, kumb on väiksem. Selle abil võiks teoreetiliselt võimaldada teatud tooted ühenduse huvisid arvestades ka tollimaksust vabastada.

8. küsimus : kas tuleks selgesõnaliselt ette näha, et kavandatud meetmete taset võib vähendada vastavalt kaubanduskaitset käsitlevas uurimises tehtud ühenduse huvide kindlakstegemise tulemusele? Kas EL peaks selgesõnaliselt lubama teatavate tooteliikide väljaarvamist seoses ühenduse huvidega? Kui peaks, siis missuguste kriteeriumide alusel?

2.3. Millal tuleks ühenduse huvide analüüsi kasutada? Praegu on ühenduse huvide analüüs ette nähtud ainult pärast uurimise algatamist meetmete kindlaksmääramise ajal. WTO eeskirjad, mille kohaselt on dumpinguvastaste kaebuste avaldamine enne uurimise käivitamist keelatud, välistavad praegu ühenduse huvide analüüsi kasutamise, et hinnata kaebuse põhjendatust. Mõned huvirühmad leiavad, et peaks nõudma nende eeskirjade muutmist.

9. küsimus : kas EL peaks taotlema WTO eeskirjade muutmist, et võimaldada ühenduse huvide analüüsi kasutamist dumpingu- ja subsiidiumivastaste uurimiste kaebuste etapis? Kas on teisi olukordi, kus ühenduse huvide analüüs oleks asjakohane – näiteks enne meetmete aegumise läbivaatamise algatamist?

2.4. Tootmisharu elujõulisuse hindamine . Ühenduse huvide analüüsi ühe osana uuritakse ELi tootmisharu üldist elujõulisust. Kui asjaomases tööstusharus on selles osas head väljavaated, on see kaubanduse kaitsemeetmete kehtestamise üle otsustamisel oluline tegur.

10. küsimus : kas elujõulisuse hindamine on kaubanduse kaitsevahendite kasutamist käsitlevate otsuste tegemise seisukohalt oluline? Kui see on nii, siis milliseid kriteeriume tuleks kasutada ELi tootmisharude elujõulisuse hindamiseks kaubanduskaitset käsitlevates uurimistes (näiteks tootmistase, tööhõive, turuosa)?

3. OSA. Kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste algatamine ja korraldamine

Huvirühmad on seoses kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste algatamise ja korraldamisega välja selgitanud mitmeid tehnilisi valdkondi, mille muutmine võiks parandada ELi kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste proportsionaalsust, tõhusust ja õiglust. Allpool käsitletakse nendest teemadest kaheksat.

3.1. Varane konsulteerimine eksportivate kolmandate riikidega. WTO eeskirjad keelavad enne uurimise algatamist võtta ühendust äriühingutega, kelle suhtes uurimine võidakse korraldada, kuid mõni huvirühm soovitas enne uurimise käivitamist ühendust võtta asjaomaste riikide valitsusega, et vältida poliitiliste pingete tekkimist ning arutada tooteid ja tavasid, mille suhtes uurimine tõenäoliselt algatatakse.

11. küsimus : kas EL peaks kaaluma eksportivate kolmandate riikidega konsulteerimist pärast kaebuse saamist ja enne dumpinguvastase uurimise algatamist?

3.2. Subsiidiumivastaste vahendite kasutamine üleminekumajanduse puhul. Seni ei ole subsiidiumivastase uurimise algatamist üleminekumajanduse puhul ette nähtud, sest niisugustes majandustes on ulatuslikud kulude ja hindade moonutused laialt levinud. Siiski võiks subsiidiumivastase meetme kasutamist kaaluda juhul, kui üleminekumajanduses tegutsevale äriühingule on võimaldatud turumajanduslik kohtlemine.

12. küsimus : kas EL peaks täpsemalt sätestama subsiidiumivastaste vahendite kasutamise üleminekumajanduses tegutsevate äriühingute puhul, kellele on võimaldatud turumajanduslik kohtlemine?

3.3. Kehtivad nõuded . EL kohaldab teatavad nõuded, mis peavad olema täidetud, et algatada kaubanduskaitset käsitlev uurimine. WTO eeskirjade kohaselt algatatakse uurimine tavaliselt üksnes siis, kui kaebust selgesõnaliselt toetavate tootjate arvele langeb rohkem kui 25% asjaomase toote kogutoodangust kõnealusel turul.

Praeguste eeskirjade järgi võib jätta kehtivate nõuete hindamisest kõrvale ettevõtted, kes väidetavat dumpingtoodet nii toodavad kui ka impordivad,. See vähendab nende äriühingute arvu, kelle toetus kaebusele on vajalik, ning jätab välja äriühingud, kes võiksid kaebuse vastu olla. Mõni huvirühm peab kehtivaid nõudeid liiga leebeks.

13. küsimus : kas EL peaks dumpingu- ja subsiidiumivastaste meetmete puhul muutma ühenduse tootmisharu määratluse suhtes kehtivaid nõudeid? Kas vajatava toetuse tase, mille puhul saab kaebuse põhjal uurimise algatada, on asjakohane? Kas tuleks läbi vaadata võimalus arvata kehtivate nõuete hindamisest välja äriühingud, kes impordivad ise või on seotud eksportijatega?

3.4. Dumpingu, subsiidiumi ja kahju miinimumtase. Praeguste eeskirjade järgi on kehtestatud miinimumtase, millest allapoole jäävatel juhtumitel ei pea EL vajalikuks sekkuda. ELi dumpinguvastane õigustik näeb ette, et uurimine tuleb lõpetada, kui dumpingumarginaal moodustab ekspordihinnas arvestatuna alla 2% – seda nimetatakse miinimumtasemeks.

Miinimumtaset kohaldatakse ka dumpingtoodete tekitatud kahju kindlakstegemisel. Menetlust ei algatata riikide vastu, kelle impordi osakaal ELi turul on väiksem kui 1%. Miinimumtase võib olla suurem või väiksem, olenevalt madalate dumpingu-/subsiidiumimarginaalide selgelt täheldatavast majanduslikust mõjust ja kahjulävest.

Peale nende protsendimäärade võib kaaluda teistki miinimumtaset, mille puhul seatakse menetluse alustamine sõltuvusse impordi väärtusest eurodes.

14. küsimus : kas EL peaks muutma miinimumtasemeid (protsentides ja absoluutarvudes), mida praegu kaubanduskaitset käsitlevates uurimistes dumpingu ja kahjude suhtes kohaldatakse?

3.5. Dumpingumarginaali arvutamine. Dumpinguvastases uurimises on oluline teha kindlaks toote tootmiskulud ja normaalväärtus koduturul. Mõned huvirühmad on väitnud, et EL ei võta piisavalt arvesse seda, kuivõrd need väikesed kogused, mida toodetakse ja müüakse toote turuletoomise etapis, võivad moonutada ühiku maksumust nii, et see näib ebareaalselt kõrgena. See omakorda võib suureks paisutada ka dumpingumarginaalid.

15. küsimus : kas komisjon peaks täpsustama käivituskulude arvestamist dumpingu arvutamisel dumpinguvastastes uurimistes, et anda eksportijatele toote turuletoomisel ajapikendust?

16. küsimus : kas dumpinguvastastes uurimistes on dumpingumarginaali arvutamise metoodika puhul teisi muudatusi (näiteks "tavapärase kaubanduse" suhtes kehtivad eeskirjad), mida tasuks kaaluda?

3.6. Uute eksportijate kohtlemine. Huvirühmad on teinud ettepaneku täpsustada sätteid, mis käsitlevad selliste uute eksportijate kohtlemist, kes alustavad kauba eksportimist uurimise ajal. Uute eksportijate puhul on probleemiks see, et järelduste tegemisel võetakse aluseks väga väike arv tehinguid. Uute eksportijatega, kes alustavad oma tegevust uurimise ajal, saab komisjon tegelda praegu üksnes eraldi läbivaatamise käigus.

17. küsimus : kas EL peaks täpsustama dumpingu- ja subsiidiumivastaste uurimiste puhul sätteid, mis käsitlevad uute eksportijate kohtlemist? Kas EL peaks nägema ette võimaluse nende uustulnukatega seotud küsimuste kiiremaks käsitlemiseks, kes alustavad oma tegevust uurimise ajal?

3.7. Ümberkorralduskavad. Mõned huvirühmad arvavad, et ELi tootjatelt peaks nõudma ümberkorralduskava esitamist, enne kui nad võivad dumpinguvastastest meetmetest kasu saada. Teised on seisukohal, et juhul kui tootmisharu raskused on otseselt tingitud ebaõiglasest kaubandustavast, ei ole ümberkorraldustel mõtet.

18. küsimus : kas tõendid ELi tööstusharu ümberkorralduste kohta on dumpingu- ja subsiidiumivastaste uurimiste puhul olulised? Kui jah, siis miks ning mis etapis?

3.8. Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kaasatus. Paljud huvirühmad arvavad, et väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel on raskusi kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste algatamisel ja neis osalemisel, kuna see on väga keeruline ja kulukas.

19. küsimus : millised on konkreetsed takistused väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate osalemisel kaubanduskaitset käsitlevates uurimistes ja kuidas seda probleemi lahendada?

4. OSA. Kaubanduse kaitsemeetmete vorm, ajastus ja kestus

Huvirühmad on välja selgitanud mitu kaubanduse kaitsemeetmete kehtestamise, vormi, kestuse ja aegumisega seotud küsimust, mis tuleks läbi vaadata. Siinkohal käsitletakse nelja küsimust.

4.1. Ajutiste meetmete ajastus. Mõned huvirühmad on tõstatanud küsimuse ajutiste dumpinguvastaste meetmete kiiremast vastuvõtmisest. Praegu võtab komisjon need vastu kaks kuni üheksa kuud pärast uurimise käivitamist, kui esialgsed tõendid näitavad kahjustavat dumpingut.

20. küsimus : kas EL peaks kaaluma dumpingu- ja subsiidiumivastaste uurimiste puhul nende tähtaegade lühendamist, mille jooksul tuleb teha otsus ajutiste meetmete kehtestamise või kehtestamatajätmise kohta, arvestades et igasugune tähtaegade lühendamine võib seada piirid uurimise korraldamisele ja läbipaistvusele? Kas need tähtajad tuleks muuta paindlikumaks?

4.2. Meetmete vorm, ajastus ja kestus. Paljud huvirühmad leiavad, et ELi käsutuses peaks olema suurem valik võimalikke meetmeid kui vaid standardsed väärtuselised tollimaksud, kindlasummalised tollimaksud, miinimumhinnad ja hinnakohustused. See pakuks suuremat paindlikkust keeruliste juhtumite puhul, mis on seotud oluliste tarbekaupadega. Kas komisjonil peaks olema näiteks – niipalju kui ühenduse rahvusvahelised kohustused lubavad – võimalus kehtestada tollimaks, mis hakkab kehtima järk-järgult või on seotud impordimahuga, nii et turg jõuaks kohaneda?

Mõned huvirühmad on ühtlasi märkinud, et meetmete kehtestamisel peaks silmas pidama ka nende mõju toodetele, mis on tellitud pikka aega enne meetmete kehtestamist või on otsuse tegemise ajal alles teel.

Praegu kehtivad meetmed tavaliselt viis aastat, mis on WTO maksimummäär. On soovitatud, et meetmete kestus võiks olla lühem, sõltuvalt näiteks toote liigist, turuolukorrast või tööstusharu omapärast. Ka pärast dumpinguvastaste tollimaksude aegumise läbivaatamist kehtestatud meetmete kehtivusaeg võiks ka olla lühem.

21. küsimus : kas EL peaks dumpingu- ja subsiidiumivastaste uurimiste puhul rakendama paindlikumaid meetmeid?

22. küsimus : kas ELi meetmeid tuleks dumpingu- ja subsiidiumivastaste uurimiste puhul kohandada nii, et need võtaksid paremini arvesse pika tellimis- või kättetoimetamisajaga tooteid? Kui peaks, siis kuidas?

23. küsimus : kas tuleks dumpingu- ja subsiidiumivastaste uurimiste puhul selgesõnaliselt teha võimalikuks lõplike meetmete alla viie aastane kestus? Kui jah, siis millistes olukordades oleks lühem kestus õigustatud?

4.3. Tollimaksu tagasimaksmine pärast aegumise läbivaatamist . Praegu aeguvad meetmed viie aasta pärast, kui enne tähtaja saabumist ei ole algatatud dumpinguvastaste tollimaksude aegumise läbivaatamist . Sellest tuleneva uurimise (mis võib kesta kuni 15 kuud pärast viieaastase perioodi lõppu) jooksul jäävad meetmed jõusse. Kui aegumise läbivaatamise tulemusel jõutakse järeldusele, et meetmeid ei pikendata, võidakse kaaluda pärast tavapärast viieaastast perioodi kogunenud tollimaksude tagasimaksmist. Alternatiivina võib aegumise läbivaatamise korraldada enne meetme aegumist. Sellisel juhul tagasimaksete küsimust ei teki .

24. küsimus : kas tollimaksud, mis on kogutud pärast viieaastase perioodi lõppu, tuleks dumpingu- ja subsiidiumivastaste uurimiste puhul tagasi maksta, kui aegumise läbivaatamisel otsustatakse, et meetmeid ei pikendata ?

25. küsimus : kas aegumise läbivaatamine tuleks dumpingu- ja subsiidiumivastaste uurimiste puhul ajastada nii, et see lõppeks viieaastase perioodi lõpus, mitte ei algaks sel kuupäeval?

4.4. Kõrgemad künnised d umpinguvastaste tollimaksude aegumise läbivaatamise puhul . Mõned huvirühmad leiavad, et dumpinguvastaseid meetmeid on liiga lihtne pikendada. WTO ja ELi eeskirjade järgi peaks tööstusharu tõestama, et on olemas kahjuliku dumpingu kordumise oht. Tootmisharu jaoks võiks kõrgemaks künniseks olla selgelt prognoositav ja otsene kahju tekkimise oht.

26. küsimus : kas EL peaks seadma dumpingu- ja subsiidiumivastaste uurimiste puhul kõrgemad künnised dumpinguvastaste tollimaksude aegumise läbivaatamiseks? Näiteks, kas EL peaks kahju kordumise tõenäosuse asemel kaaluma pigem kahju tekkimise ohu sätestamist?

5. OSA. Kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste läbipaistvus

Tõeline läbipaistvus on kaubanduse kaitsevahendite usaldusväärsuse tagamisel olulise tähtsusega. ELi eeskirjade puhul on olemas tasakaal uurimise avatuse ja äriteabe konfidentsiaalsuse tagamise vajaduse vahel. Analüüsi kvaliteet ja tulemuste põhjal tehtud ettepanekud sõltuvad suuresti uurimise ajal esitatud konfidentsiaalse teabe kvaliteedist. Huvirühmad on esitanud mitu ettepanekut, kuidas Euroopa Komisjon võiks kõigest hoolimata siiski kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste läbipaistvust suurendada. Allpool käsitletakse nelja läbipaistvusega seotud aspekti.

5.1. Ärakuulamise eest vastutav ametnik . ELi praegused eeskirjad näevad ette võimaluse, et huvitatud isikud võivad taotleda ärakuulamist. Mõned huvitatud isikud väidavad, et vajalik oleks ärakuulamiste eest vastutav ametnik, kes tagaks, et kaubanduskaitset käsitleva uurimise pooled saavad kasutada oma õigust ärakuulamisele ja et ka nende muid õigusi austatakse.

27. küsimus : komisjon kavatseb kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste jaoks luua ärakuulamise eest vastutava ametniku ametikoha – missuguseid konkreetseid ülesandeid tuleks sellel isikul täita?

5.2. Avalikud ärakuulamised riigile turumajandusliku staatuse võimaldamiseks. Teatavaid riike, näiteks Hiinat ja Vietnami, ei peeta kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste puhul turumajanduslikeks riikideks. Neile riikidele võib anda turumajandusliku staatuse, kui nad vastavad teatavatele tehnilistele kriteeriumidele. Arvestades riigile turumajandusliku staatuse võimaldamise otsuse tähtsust, keerukust ja poliitilist tundlikkust, on paljud huvirühmad soovitanud korraldada avalikud ärakuulamised, enne kui komisjon soovitab anda riigile turumajandusliku staatuse.

28. küsimus : kas komisjon peaks dumpinguvastaste uurimiste puhul korraldama avalikke ärakuulamisi, et teha otsus riigile turumajandusliku staatuse andmise kohta?

5.3. Võrdne juurdepääs teabele. Huvirühmad on väljendanud muret, et kuuldused võimalike kaebuste või uurimiste kohta tekitavad ebakindlust. Samuti on tõstatatud küsimus, kas dumpinguvastase nõuandva komitee tegevus ei peaks olema läbipaistvam.

29. küsimus : kas dumpinguvastase komitee tegevus peaks olema läbipaistvam, näiteks koosolekute päevakorra ja/või protokollide avaldamise kaudu?

5.4. Parem juurdepääs mittekonfidentsiaalsetele andmetele. Kui huvitatud isikud tahavad tutvuda dumpinguvastase uurimise mittekonfidentsiaalse toimikuga, peavad nad praeguste reeglite järgi tegema seda isiklikult Euroopa Komisjoni ruumides. Need toimikud saaks muuta elektrooniliselt kättesaadavaks. Samas võib mõni huvirühm pidada seda mittekonfidentsiaalse äriteabe ebasoovitavalt laiaks levitamiseks.

30. küsimus : kas oleks soovitav, et mittekonfidentsiaalsed andmed oleksid kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste puhul kättesaadavad Internetis? Ehk oleks sobivam vahepealne lahendus: näiteks toimiku sisujuhi avalikustamine?

6. OSA. Institutsionaalne menetlus

Kaubanduse kaitsevahendite rakendamine võib olla poliitiliselt tundlik teema, samas põhineb nende meetmete usaldusväärsus kasutamise läbipaistvusel, etteaimatavusel ja rangel järelevalvel. Otsused peavad põhinema uurimistulemustel. Kaubanduse kaitsevahendeid käsitlevates ELi algmäärustes sätestatud praeguse institutsionaalse ülesehituse kohaselt jaguneb vastutus komisjoni ja nõukogu vahel. Otsused võib läbi vaadata Euroopa Kohus ning need peavad olema kooskõlas ka ELi kohustustega WTOs. Selline institutsionaalne raamistik on siiani hästi toiminud, kuid mõni huvirühm on mures, et seetõttu võivad vahel otsuseid mõjutada tegurid, mis ei ole uurimise enda faktidega otseselt seotud.

31. küsimus : kas praegune institutsiooniline kord dumpinguvastaste, subsiidiumivastaste ja kaitsemeetmete rakendamiseks peaks säilima? Kas otsuste tegemist on võimalik parandada?

Käesoleva rohelise raamatu arutelus osalemine

Käesolevas rohelises raamatus tõstatatud teemade kohta on oodatud kõigi huvirühmade, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide märkused. Vastajate abistamiseks on olemas elektrooniline küsimustik ja komisjon ootab kõigi huvitatud poolte, sealhulgas kolmandate riikide ametiasutuste seisukohti.

Komisjon kutsub vastajaid üles tõstatama selliseid ELi kaubanduse kaitsevahenditega seotud küsimusi, mida ei ole eespool otseselt käsitletud.

32. küsimus : kas on veel muid ELi kaubanduse kaitsevahenditega seotud aspekte, mida tuleks käsitleda?

Küsimustele vastamise vormid leiate aadressil:

http://ec.europa.eu/trade/issues/respectrules/anti_dumping/comu061206_en.htm.

Vastused tuleb komisjonile saata hiljemalt 31. märtsiks 2007. a. Märkused avalikustatakse elektrooniliselt, välja arvatud juhul, kui vastaja esitab taotluse konfidentsiaalsuse võimaldamiseks – sel juhul viidatakse ainult vastuste saatjale. Konsultatsiooniperioodi lõpupoole kavatseb komisjon korraldada kõigile huvirühmadele seminari. Pärast avalikku arutelu avaldab komisjon konsulteerimise tulemused ning kaalub kas edasised meetmed on asjakohased.

[1] http://ec.europa.eu/trade/issues/respectrules/anti_dumping/legis/index_en.htm#txts.