52006DC0342

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 30.06.2006

KOM(2006) 342 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE

Ülevaade nõukogu direktiivi 2003/96/EÜ II ja III lisas sätestatud eranditest, mis kaotavad kehtivuse 2006. aasta lõpuks

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE

Ülevaade nõukogu direktiivi 2003/96/EÜ II ja III lisas sätestatud eranditest, mis kaotavad kehtivuse 2006. aasta lõpuks

SISUKORD

1. Sissejuhatus 3

2. Erandite hindamine 4

2.1. Erandid, mille eesmärke arvestatakse energiamaksude direktiivi üldsätetega võimaldatava paindlikkuse kaudu 5

2.1.1. Erinevate maksumäärade kohaldamine vastavalt artiklile 5 5

2.1.2. Ühistranspordi erijuhtum 6

2.1.3. Erinevate maksumäärade kohaldamine teatavate energiatoodete suhtes (eriti artiklid 15 ja 16) 6

2.1.4. Erinevate maksumäärade kohaldamine kaubandusliku/tööstusliku ja ärilise kasutamise suhtes 7

2.2. Erandid, mis vastavad eesmärkidele, mida ei ole direktiivi üldsätetes arvestatud 7

2.2.1. Eralõbulennunduses kasutatav kütus 8

2.2.2. Eraomandis lõbusõidulaevade tarbeks kasutatav kütus 9

2.2.3. Vanaõli 10

2.2.4. Piirkondlikult kohaldatavad erandid 12

2.2.5. Mitmesugused erandid 12

3. Järeldused 13

SISSEJUHATUS

Energiatoodete ja elektrienergia maksustamist ühenduses reguleeritakse nõukogu direktiiviga 2003/96/EÜ,[1] millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (edaspidi „energiamaksude direktiiv” või „direktiiv”). Selles direktiivis on loetletud asjakohased maksustatavad tooted, nende maksustamise aluseks olevad kasutusviisid ning iga toote suhtes kohaldatavad maksustamise alammäärad sõltuvalt sellest, kas toodet kasutatakse mootorikütuseks, teatavatel tööstuslikel või kaubanduslikel eesmärkidel või kütteaineks. Samuti on selles sätestatud mõned kohustuslikud erandid tavalistest maksustamisnõuetest ning lisaks sisaldab see mitmeid valiksätteid, millega on antud liikmesriikidele võimalus kohaldada teatavatel poliitilistel eesmärkidel vähendatud maksumäärasid või maksuvabastusi.

Direktiivi II ja III lisa sisaldavad veel 127 erandit, millega liikmesriikidel võimaldatakse kohaldada vähendatud maksumäärasid või vabastusi energia maksustamisest mitmesuguste toodete ja otstarvete suhtes.[2] Mõned kõnealused erandid on juba kehtivuse kaotanud ja veel 111 kaotavad kehtivuse 31. detsembril 2006.

Enamik energiamaksude direktiivi II lisas sätestatud erandeid lubati algselt nõukogu direktiivi 92/81/EMÜ[3] (mineraalõlide aktsiisimaksude struktuuri ühtlustamise kohta; edaspidi „mineraalõlide direktiiv”) artikli 8 lõikega 4; viimast korda pikendati nende kehtivust 2001. aastal[4] ning need lisati (väikeste muudatustega) energiamaksude direktiivi, pidades silmas nende kaotamist peamiselt 2006. aasta lõpuks. Direktiivi III lisas on kehtestatud samalaadne süsteem liikmesriikidele, kes ühinesid ühendusega 2004. aastal.[5]

Käesolevas teatises analüüsitakse erandeid, mis kaotavad kehtivuse 2006. aasta lõpuks, direktiivi artikli 18 lõike 1 punkti 2 ja artikli 18a lõike 1 punkti 2 raames.[6] Käesoleva teatise ettevalmistamise käigus on komisjoni talitused pärast asjaomaste liikmesriikidega nõupidamist koostanud üksikasjaliku ülevaate kõikide erandite kohta. Seda ülevaadet arvestades järeldab komisjon, et direktiivi üldsätetes (v.a II ja III lisa) on asjakohaselt arvesse võetud enamikku erikohtlemist väärivaid olukordi. Sellest hoolimata on liikmesriikidel vabadus omal vastutusel ja käesolevat teatist arvestades otsustada, kas nad soovivad taotleda mõne kõnealuse erandi pikendamist, kasutades uutest õiguslikest alustest (artikkel 19) tulenevaid võimalusi.

ERANDITE HINDAMINE

II ja III lisa erandid, mis kaotavad kehtivuse 2006. aasta lõpuks, saab jaotada nelja rühma:[7]

1. Erandid seoses olukordadega väljaspool direktiivi kohaldamisala

See rühm on seotud energiatoodete kasutamisega muul otstarbel kui kütuseks; energiamaksude direktiivi artikli 2 lõikega 4 on selline kasutamine direktiivi kohaldamisalast välja jäetud. Kõnealuseid erandeid (mida on viis) ei ole vaja edaspidi käsitleda.

2. Iganenud erandid

Pärast liikmesriikidega nõupidamist on ilmnenud, et vähemalt kaheksat erandit enam ei kohaldata, ehkki asjaomastel liikmesriikidel lubati neid erandeid kohaldada kuni 2006. aasta lõpuni. Ollakse seisukohal, et need ei vasta enam konkreetsetele poliitilistele vajadustele. Ka nende erandite suhtes ei ole vaja erianalüüsi.

3. Erandid, mis on praegu kasutusel, kuid mille eesmärke võetakse arvesse direktiivi üldsätetega võimaldatava paindlikkuse kaudu

Paljudel juhtudel (mis on seni hõlmatud eranditega) võib liikmesriik lubada erimaksurežiimi ühel või teisel viisil vastavalt energiamaksude direktiivi eri artiklitele (ilma et see piiraks asutamislepingu riigiabialaste sätete kohaldamist). Mõnel juhul on siiski vaja neid süsteeme kohandada, et viia need direktiiviga täielikult vastavusse.

4. Erandid, mis vastavad eesmärkidele, mida ei ole direktiivi üldsätetes arvestatud

Selles rühmas on 35 erandit, mida liikmesriigid jätkuvalt kohaldavad, kuid mille jaoks ei ole pärast nende kehtivuse lõppu enam direktiivis õiguslikku alust. Need erandid hõlmavad vähendatud maksumäärasid ja maksuvabastusi:

- eralõbulennunduses kasutatava kütuse suhtes (10 juhul);

- eraomanduses lõbusõidulaevade tarbeks kasutatava kütuse suhtes (6 juhul);

- kohe pärast tagasisaamist või pärast vanaõli ringlussevõttu kütusena taaskasutatava vanaõli suhtes, kui taaskasutamine oleks maksustatav (11 juhul);

- teatavatel poliitilistel eesmärkidel teatavates geograafilistes piirkondades (6 juhul);

- muudel eesmärkidel (2 juhul).

3. ja 4. rühma hinnatakse järgmises kahes punktis üksikasjalikumalt.

Erandid, mille eesmärke arvestatakse energiamaksude direktiivi üldsätetega võimaldatava paindlikkuse kaudu

Energiamaksude direktiivi üldsätted on piisavalt paindlikud, et hõlmata enamikku liikmesriikide eesmärke seoses olemasolevate eranditega. Nende sätete kohaselt võivad liikmesriigid maksukontrolli raames teatavatel poliitilistel eesmärkidel tõepoolest kohaldada erinevaid maksumäärasid.[8] Siiski nõutakse direktiiviga tavaliselt maksustamise alammäärade (ja seega ka nende aluseks olevate ühenduse eesmärkide) järgimist.[9] Ainult piiratud arvul juhtudel on direktiiviga lubatud maksutaseme alandamine miinimummäärast väiksemaks või täielikud maksuvabastused – eriti kui selline lähenemisviis on tõeliselt õigustatud, eelkõige spetsiifilisematel keskkonnaalastel põhjustel.

See seisukoht, mille kohaselt tuleb üldiselt järgida maksustamise miinimumtasemeid, vastab energiamaksude direktiivi eesmärkidele, s.o täiustada siseturu toimimist ja edendada säästvat arengut.[10] Kõnealuse direktiivi iga üldsätet tuleb käsitleda selle taustal. Seega ei tähenda näiteks asjaolu, et teatavad majandus- või sotsiaalpoliitilised eesmärgid võivad riikide seisukohast (vrd artikli 5 kolmas ja neljas taane) õigustada erinevate maksumäärade kohaldamist, seda, et siseturg ja keskkonnakaalutlused (mida kajastavad miinimummäärad) muutuksid asjakohatuks.

Järgnevalt annab komisjon ülevaate mitmetest erinevate maksumäärade kohaldamise võimalustest, mida direktiiviga lubatakse ja mis on käesoleva ülevaate eesmärke arvestades asjakohased.

Erinevate maksumäärade kohaldamine vastavalt artiklile 5

Artikli 5 kohaselt võivad liikmesriigid kohaldada erinevaid maksumäärasid tingimusel, et selline diferentseerimine on kooskõlas ühenduse õigusega (eriti keskkonnapoliitikaga) ja et järgitakse direktiiviga ettenähtud madalaimat maksustamistaset. Muu hulgas viidatakse sellega järgmistele juhtudele:[11]

Erinevate maksumäärade kohaldamine tootekvaliteedi põhjal (artikli 5 esimene taane)

Selle sätte eesmärk on kajastada eri keskkonnaalaseid tunnuseid ühe ja sama toote puhul, kuid igal juhul tuleb piirduda diferentseerimisega, mille puhul ei alandata kohaldatavatest maksustamise alammääradest tulenevat maksustamise miinimumtaset.

Erinevate maksumäärade kohaldamine teatavate kasutusviiside puhul (artikli 5 kolmas taane)

Selle sätte kohaselt võivad liikmesriigid, tavakohaselt poliitilistel (sealhulgas sotsiaalpoliitilistel) erieesmärkidel alandada maksustamistaset (alammääradest allapoole) kohaliku ühistranspordi sõidukite (sealhulgas taksode), kiirabiautode ning relvajõududes, riigihalduses ja puuetega inimeste kasutatavate sõidukite ning jäätmete kogumiseks kasutatavate sõidukite suhtes.[12]

Ühistranspordi erijuhtum

Seoses ühistranspordiga tervikuna sisaldab energiamaksude direktiiv sätteid, mida saab kasutada ühistranspordist tuleneda võiva keskkonna- ja sotsiaalkasu edendamiseks, arvestades eri veovahendite keskkonnamõju. Artikli 5 kohaselt võivad liikmesriigid kohaldada erinevaid maksumäärasid (kuni alammääradeni) mootorikütuse suhtes, mida kasutatakse kohaliku ühistranspordi sõidukite, sealhulgas taksode jaoks. Samuti võivad liikmesriigid täielikult maksudest vabastada energiatooted ja elektrienergia, mida kasutatakse kauba ja reisijate veoks direktiivi artikli 15 lõike 1 punktis e loetletud veovahenditega (raudtee, metroo, tramm ja trollibuss). Lisaks sisaldab artikli 7 lõige 2 valiksätet, mille alusel liikmesriigid võivad teatavatel tingimustel teha vahet kaubanduslikel ja mittekaubanduslikel eesmärkidel mootorikütusena (gaasiõli) kasutatava diislikütuse maksumäärade vahel, tänu millele võiks paraneda busside[13] konkurentsivõime võrreldes eraautodega.

Erinevate maksumäärade kohaldamine teatavate energiatoodete suhtes (eriti artiklid 15 ja 16)

Energiamaksude direktiiv sisaldab ka mitmesuguseid valiksätteid, millega võimaldatakse liikmesriikidel kohaldada teatavate toodete suhtes maksusoodusrežiimi õigustatud juhtudel, näiteks keskkonnaalastel põhjendustel (eriti artikli 15 ja 16 alusel). Sageli on sellised sätted tingimuslikud ja kohaldatavad vaid toote teatavate kasutusviiside suhtes.

Ka mineraalõlide direktiivi vastavate sätete kohaldamisala oli üsnagi piiratud ning seetõttu võimaldati liikmesriikidele aastate jooksul mitmeid erandeid.[14]

Maagaas oli mineraalõlide direktiivi alusel maksustatav üksnes juhul, kui seda kasutati mootorikütuseks. Sellistel juhtudel kuulus see maksustamisele määraga, mis vastas samaväärse mootorikütuse, s.o veeldatud naftagaasi (LPG) omale. Sellest hoolimata kasutasid mitmed liikmesriigid maagaasi ja/või LPG suhtes mineraalõlide direktiivi alusel võimaldatud erandeid. Energiadirektiivi vastav säte on artikli 15 lõike 1 punkt i, mille alusel „mootorikütusena kasutatava maagaasi ja veeldatud naftagaasi” suhtes võidakse anda maksuvabastusi või alandada maksustamistaset tingimusel, et maksude õigsust kontrollitakse. Metaani, mida on mainitud mitmes erandis peamiselt seoses mootorikütustega, ei ole energiamaksude direktiivi artikli 15 lõike 1 punktis i nimetatud, kuid see võib jääda sama direktiivi artikli 16 kohaldamisalasse seal sätestatud tingimustel. Kui ollakse seisukohal, et metaanist tulenev keskkonnakasu ei leia direktiivis piisavalt kajastamist, võiks kaaluda näiteks artikli 15 lõike 1 punkti i kohandamist.

Energiamaksude direktiiviga on seatud kasvavad (ehkki üsna väikesed) ühenduse alammäärad kõikide maagaasi maksustatavate kasutusviiside suhtes. Samal ajal pakutakse direktiivi artiklis 15 mitmeid võimalusi maagaasi soodsamaks maksustamiseks selle kasutamisel kütteks, arvestades et maagaas ei olnud eelmise õigusliku raamistiku alusel maksustatav. Samad võimalused kehtivad ka muude hiljuti maksustatavaks muutunud toodete, nagu elektri, söe ja tahkekütuste suhtes. Need sätted on ette nähtud puhkudeks, kui liikmesriikidel esineb raskusi uue olukorraga kohanemisel.

Lõpuks tuleb märkida, et seoses biokütustega ja muude keskkonnakasulike kütusesegudega, biomassiga ja taastuvate energiaallikatega üldiselt sisaldavad direktiivi artiklid 15 ja 16 üldraamistikku maksusoodusrežiimide võimaldamiseks sellistele toodetele, kui nende kasutamine peaks direktiivi alusel maksustatavaks muutuma.

Erinevate maksumäärade kohaldamine kaubandusliku/tööstusliku ja ärilise kasutamise suhtes

Mitmed erandid mineraalõlide direktiivi kohaldamise suhtes olid seotud maksude vähendamise ja maksuvabastustega maksustatavate toodete tarbimise suhtes tööstuses ja äris üldiselt. Neid küsimusi käsitletakse üksikasjalikult energiamaksude direktiivis, mille mitmed sätted võimaldavad liikmesriikidel kohaldada soodsamat režiimi äriettevõtluse suhtes, kui seda on vaja näiteks konkurentsivõimega seotud põhjustel.

Näiteks kütteainena kasutamise suhtes võimaldab artikkel 5 liikmesriikidel kohaldada erinevaid maksustamistasemeid energiatoodete ja elektrienergia äriotstarbelise ja muu kui äriotstarbelise kasutamise puhul, kusjuures äriotstarbelise kasutamise suhtes kohaldatakse madalamaid maksustamise miinimumtasemed. Mootorikütusena kasutamise suhtes võimaldab artikli 7 lõige 2 mootorikütuseks kasutatava gaasiõli suhtes kohaldada erinevaid maksumäärasid. Artikliga 8 on ette nähtud oluliselt madalamad maksustamistasemed teatavatel põllumajanduslikel, kaubanduslikel ja tööstuslikel eesmärkidel kasutatavate mootorikütuste suhtes. Lisaks lubatakse artiklis 17 liikmesriikidel anda täielikke või osalisi maksuvabastusi või vähendada aktsiisimaksu teatavatel eesmärkidel ja tingimustel kasutatavate energiatoodete ja elektrienergia suhtes. Samuti sisaldab direktiivi artikkel 21 (eriti selle kolmas lõik) erisätteid, mis käsitlevad energiatoodete teatavaid väga spetsiifilisi kasutusviise tööstuses.

Lõpuks tuleks meenutada, et direktiivi kohaldamisalast on artikli 2 lõikega 4 selgesõnaliselt välja jäetud energiatoodete ja elektrienergia kütusevälised kasutamisviisid, näiteks kasutamine tööstuslikuks töötlemiseks.

Erandid, mis vastavad eesmärkidele, mida ei ole direktiivi üldsätetes arvestatud

Teatav arv II ja III lisas sätestatud erandeid vastab eesmärkidele, mida ei ole direktiivi üldsätetes arvestatud, sest need peegeldavad teatavate liikmesriikide poliitilisi erikaalutlusi. Komisjon on alati tunnustanud vältimatut tõsiasja, et teatavad liikmesriikide vajadused ei pruugi alati täielikult kajastuda ühenduse ühtlustatud õigusraamistikus ning seetõttu võib olla vaja erandeid, mis võimaldaksid asjaomastel liikmesriikidel järk-järgult ühenduse õigusega kohaneda.

Seda eesmärki teenib energiamaksude direktiivi artikkel 19, mis suuresti vastab mineraalõlide direktiivi artikli 8 lõikele 4, kuid mille tingimused on rangemad. Liikmesriigid võivad saada nõukogult loa kehtestada uusi erandeid või alandada maksustamistaset teatavatel poliitilistel kaalutlustel. Sellised süsteemid tuleb siiski kõigepealt läbi vaadata, et tagada nende vastavus ühenduse poliitikale, võttes muu hulgas arvesse siseturu nõuetekohast toimimist, ausat konkurentsi ning ühenduse tervishoiu-, keskkonna-, energia- ja transpordipoliitikat.

Selle taustal on kõnealuste erandite kohta koostatud järgmine ülevaade.

Eralõbulennunduses kasutatav kütus

Energiamaksude direktiivi artikli 14 lõike 1 punktis b on sätestatud, et liikmesriigid peavad maksust vabastama energiatooted, mida tarnitakse kasutamiseks õhusõiduki kütusena, välja arvatud eraviisilisteks lõbulendudeks.[15] See säte jõustus algselt 1993. aastal mineraalõlide direktiivi artikli 8 lõike 1 punktis b. Seega ei hõlmanud kommertslennunduse suhtes ettenähtud kohustuslik maksuvabastus eralõbulennundust, mille suhtes ei saanud kõnealuste direktiivide alusel kohaldada ühtegi valikulist maksusoodustust. Kokku kümnele liikmesriigile võimaldati nendest eeskirjadest erandeid teatavatel poliitilistel kaalutlustel.

Ühenduse poliitilised kaalutlused

Komisjon tegi ühenduse transpordi-, keskkonna- ja fiskaalpoliitika järjepidevamaks muutmise eesmärgil juba 1996. aastal esmakordselt ettepaneku nende erandite kaotamiseks.[16] Seejärel algatas komisjon 2000. aastal nende erandite seast üheksa järkjärgulise kaotamise, märkides, et need erandid peaksid kaotama kehtivuse eeldatava energiamaksude direktiivi jõustudes või igal juhul hiljemalt 31. detsembril 2002.[17] Komisjon ei näe mingit põhjust ses küsimuses oma arvamust muuta. Sellised erandid tekitavad moonutusi siseturul, need ei kajasta täpselt transpordi negatiivseid väliseid kulusid ning on isegi vastolus nõukogu poolt direktiivi vastuvõtmise ajal tehtud valikutega.

Liikmesriikide argumendid

Mõned liikmesriigid väidavad, et selle erandi kehtivuse lõppemisel oleksid järgmised ebasoodsad tagajärjed:

- suured vastavuse saavutamise kulud asjaomase sektori jaoks (vaja on uut infrastruktuuri tagamaks, et maksustatavat ja maksuvaba kütust müüakse eraldi);

- suured haldusvastavuse saavutamise kulud;

- nn tankimisturismi oht;

- ebasoodsad mõjud eralõbulennunduse sektorile.

Komisjon on seisukohal , et üldiselt ei ole sellised argumendid õigustatud. Eralõbulennukites kasutatav kütus on olnud põhimõtteliselt maksustatav alates 1993. aastast. Liikmesriikidel on nüüdseks olnud küllalt aega kohaneda ühenduse õiguse nõuetega. Praktilisest vaatenurgast ei tohiks maksustamise kehtestamine kujutada endast erilist probleemi, sest igal juhul kasutatakse väikestes kergetes õhusõidukites kütust, mis erineb reaktiivlennukites või äriotstarbelistes õhusõidukites kasutatavast.

Komisjon nõustub, et üleminekuga uuele maksurežiimile võivad kaasneda täiendavad halduskulud või vastavuse saavutamise kulud. Selliste argumentide aktsepteerimine aga tähendaks, et kõnealused erandid peaksid jääma kehtima igaveseks, mis oleks vastuolus poliitilise üldpõhimõttega, et erandite kehtivusaeg peab olema piiratud ja nende eesmärk peab olema lahendada esialgseid raskusi, mis tekivad uute õigusaktide rakendamisel.

Komisjoni arvates ei ole asjakohane ka argument nn tankimisturismi kohta, mis on seotud nende kodanike tegevusega, kes ületavad piiri selleks, et saada kasu odavamatest kütusehindadest teistes liikmesriikides. Kui tankimisturism tõepoolest kujutab endast selles vallas probleemi, kalduvad praegu kehtivad erandid, mille puhul on piirdutud 25 liikmesriigi seast kümnega, seda süvendama, mitte ohjeldama.

Seega ilmneb, et kõnealust tegevust ei tohiks enam käsitleda soodustatumalt võrreldes muu tegevusega (transport või lõbu) ning maksustamine peaks selle negatiivseid välismõjusid väiksemas ulatuses peegeldama.

Eraomandis lõbusõidulaevade tarbeks kasutatav kütus

Vastavalt energiamaksude direktiivi artikli 14 lõike 1 punktile c (mis kordab mineraalõlide direktiivi artikli 8 lõike 1 punkti c) peavad liikmesriigid maksust vabastama energiatooted, mida tarnitakse kasutamiseks laeva mootorikütusena ühenduse territoriaalvetes sõitmiseks (sealhulgas kalapüügiks), välja arvatud eraomandis olevate lõbusõidulaevade jaoks.[18] Tavakohaselt võivad liikmesriigid laiendada seda erandit ka siseveeteedel liikuvatele veesõidukitele. Sellegipoolest on eraomandis lõbusõidulaevad mõlemast sättest sõnaselgelt välja jäetud.

II ja III lisa sisaldavad kokku kuut erandit, millega võimaldatakse liikmesriikidel teatavatel poliitilistel kaalutlustel kohaldada vähendatud maksumäärasid või maksuvabastusi eraomandis lõbusõidulaevade tarbeks kasutatava kütuse suhtes. Nende erandite seast viie järkjärgulise kaotamise algatas komisjon erandeid käsitlevas ülevaates, mis koostati 2000. aastal.

Ühenduse poliitilised kaalutlused

Eespool seoses eralõbulennundusega esitatud kaalutlused kehtivad samaväärselt eraomandis lõbusõidulaevade suhtes, mis on analoogne juhtum. Seetõttu ei tuleks uuendada maksurežiimi, millega soodustatakse kõnealuse tegevuse jaoks kasutatavat kütust võrreldes kütusega, mida kasutatakse võrreldava tegevuse (transport või lõbu) jaoks.

Liikmesriikide argumendid

Mõned liikmesriigid väidavad, et nende erandite kehtivuse lõppemisel oleksid järgmised ebasoodsad tagajärjed:

- suured vastavuse saavutamise kulud asjaomase sektori jaoks (uus infrastruktuur tagamaks, et maksustatavat ja maksuvaba kütust müüakse eraldi ning teatavat liiki laevade puhul raskused seoses kütuse kahesuguse kasutamisega, s. o kütteks (mille suhtes võiks kehtida vähendatud aktsiisimäär) ja mootorikütuseks);

- suured haldusvastavuse saavutamise kulud;

- pettusoht (eriti juhul, kui kütust kasutatakse nii kütteks kui ka mootorikütuseks);

- nn tankimisturismi oht;

- ebasoodsad mõjud eralõbulaevandusele.

Komisjon on seisukohal, et üldiselt ei ole sellised argumendid jällegi õigustatud. Enamikul erandeid kasutavatel liikmesriikidel on nüüdseks olnud küllalt aega uue olukorraga kohanemiseks, arvestades, et eraomandis lõbusõidulaevades kasutatav kütus on olnud põhimõtteliselt maksustatav alates 1993. aastast ning komisjon algatas kõnealuse erandi järkjärgulise kaotamise 2000. aastal. Samuti tuleks märkida, et väga sageli asuvad lõbusõidulaevade ja äriotstarbeliste laevade tanklad eri kohtades (nt ühelt poolt väikelaevasadamates, teiselt poolt aga kaubasadamates).

Komisjon saab jällegi nõustuda, et üleminekuga uuele maksurežiimile võivad kaasneda täiendavad halduskulud või vastavuse saavutamise kulud. Sellest hoolimata kehtivad ka siin need argumendid, mida on eespool samas kontekstis kirjeldatud õhusõidukite suhtes.

Samuti võib esineda pettusoht seoses ühe ja sama kütuse kahesuguse kasutamisega ühes veesõidukis (mis võib juhtuda eriti siseveesõidukite puhul). Siiski võib vastu väita, et samalaadne pettusoht on olemas ka muudes sektorites, kus üks ja sama isik kasutab ühte ja sama liiki kütust eri eesmärkidel, seega andes aluse eri maksumäärade rakendamiseks (nt põllumajanduses). Igal juhul võiksid selles suhtes abiks olla nende liikmesriikide kogemused, kes ei kasuta ühtegi erandit.

Seoses tankimisturismi käsitleva argumendiga tuleb märkida, et kõnealust erandit kohaldavad praegu vaid kuus liikmesriiki. Kui moonutusi esinebki, on need siseturu vaatenurgast kõige tõenäolisemalt põhjustatud erandi enda olemasolust, mitte selle kehtivuse lõppemisest. Lõpuks, ehkki kõnealuse erandi kaotamise tõttu võivad hinnad kallineda, on see kõnealuse tegevuse ja sellega võrreldava muu tegevuse assimileerimise vältimatu tagajärg (vrd ühenduse poliitilised kaalutlused vahetult eespool ning eespool alapunktis 2.2.1 esitatud analoogsed argumendid).

Vanaõli

Vanaõli koosneb peamiselt sõidukites ja mootorites kasutatud määrdeainetest või kasutatud hüdraulilisest õlist ning on ohtlik. Sellepärast tuleb seda koguda ja töödelda võimalikult kahjutul viisil;[19] selle kaks üldist töötlemisliiki on kasutamine energiaallikana ja kasutamine materjaliallikana. Esimese töötlusviisi puhul käsitletakse vanaõli maksunduslikult samamoodi nagu muid mineraalõlisid ning seega on selle suhtes alates 1993. aastast kehtinud ühenduse aktsiisiraamistik.

Sellest hoolimata lubati 11 liikmesriigil teatavatel poliitilistel kaalutlustel vabastada aktsiisimaksust vanaõli, mida taaskasutatakse kas kohe pärast tagasisaamist või pärast ringlussevõttu kütusena, kui selline taaskasutamine oleks maksustav.

Ühenduse poliitilised kaalutlused

Üks energiamaksude direktiivi põhieesmärke on käsitleda konkureerivaid eri energiatooteid üheväärselt, et vältida moonutusi siseturul. Soodustatumat maksurežiimi teatavate energiatoodete suhtes saab kohaldada üksnes juhul, kui see on õigustatud näiteks keskkonnaga seotud põhjustel. Vanaõli puhul selline õigustus tänapäeval siiski puudub. Komisjon märkis 2005 aasta detsembris vastuvõetud teatises „Ressursside säästev kasutamine: jäätmetekke vältimise ja jäätmete ringlussevõtu temaatiline strateegia”[20], et keskne eesmärk peab olema tagada õlijäätmete täielik kogumine ja töötlemine kontrolli all olevates käitistes, järgides heidete piirväärtusi, mis on kehtestatud ühenduse õigusaktidega. Strateegia eesmärk on luua võrdsed tingimused kogutud tooraine mitmesugustele hilisematele kasutusviisidele, arvestades iga kasutusviisi keskkonnamõju; selles pooldatakse konkurentsi eri töötlusviiside vahel, mis kõige paremini vastavad turu vajadustele ja toetavad uuendusi.

Sellest tulenevalt ei oleks soodustatum maksurežiim vanaõli suhtes kooskõlas ühenduse fiskaal-ja keskkonnapoliitikaga, sest sellega eelistataks vanaõli teistele otseselt konkureerivatele energiatoodetele ning samal ajal eelistataks üht üldist vanaõli töötlemisliiki teisele.

Liikmesriikide argumendid

Nõupidamisest asjaomaste liikmesriikidega ilmnes, et neist mitme arvates on kõnealusel maksuvabastusel head keskkonnaalased, majanduslikud ja sotsiaalsed põhjused (ehkki neid põhjusi väga üksikasjalikult ei selgitatud), eriti järgmised:

- kas kohe pärast tagasisaamist või pärast ringlussevõttu kütusena kasutatava vanaõli suhtes kohaldatavate maksuvabastustega soodustatakse sellise õli kogumist;

- vanaõli ei ole piisavalt suures koguses, et muuta selle kogumine ja regenereerimine majanduslikult otstarbekaks. Ärapõletamise suhtes kohaldatava maksuvabastusega tagatakse vähemalt see, et vanaõli ei visata lihtsalt minema.

Komisjon on seisukohal, et sellised kaalutlused jällegi ei õigusta tooraine ühe võimaliku kasutamisviisi eelistamist teisele maksustamise kaudu. Aja jooksul kogutud andmed ei kinnita mingisugust korrelatsiooni maksuvabastuse ja saavutatud kogumismäära vahel, küll aga kinnitavad need hoopis seda, et maksuvabastusega eelistatakse ühte üldist töötlemisliiki teisele.[21]

Tuleb märkida, et vanaõli tuleb igal juhul koguda ja seejärel kontrolli all olevates käitistes töödelda. Otseselt kogumise tagamisele suunatud meetmed (näiteks otsesed subsiidiumid, üldsuse teadlikkuse suurendamine) tunduvad olevat sellele eesmärgile paremini suunatav vahend. Lisaks näib vanaõli kasvav hind viitavat, et selle järele on turul piisav nõudlus ning kallite naftahindade juures on vanaõli järjest huvipakkuvam alternatiiv teistele energiatoodetele. Lõpuks tuleks märkida, et enamik vanaõli kütuseks kasutamise viise (tsemendiahjud, paetehased, terasetehased ja karjääritööstus) jäävad energiamaksude direktiivi kohaldamisalast välja.

Piirkondlikult kohaldatavad erandid

Varem lubati mõnel liikmesriigil poliitilistel erieesmärkidel kohaldada vähendatud maksumäärasid või maksuvabastusi teatavatel geograafilistel aladel või piirkondades seoses nende vööndite majandusarengu või geograafiliste iseärasustega (kliima, asukoht). Peale selle rakendati piirkondlikke süsteeme, et pärssida nn tankimisturismi.

Komisjon on seisukohal, et seoses selle erandirühmaga tekib kaks põhiprobleemi.

Esiteks võib sõltuvalt olukorrast leiduda vahendeid, mis täielikumalt (ja tõenäoliselt paremini) sobivad sama eesmärgi saavutamiseks, s.t teatavate alade probleemide lahendamiseks, kuid ei mõjuta energiatoodete ja elektrienergia aktsiisimaksude ühtlustamisest tulenevat kasu. Sellised vahendid võivad olla seotud näiteks ühtekuuluvuspoliitikaga.

Teiseks tuleb arvesse võta huvi moonutamata konkurentsiga siseturu vastu. Alammäärade kontseptsioon teenib seda huvi; vajaduse korral võiks alammäärasid kohandada.

Kokkuvõttes ilmneb hoolikal analüüsimisel, et kõnealuseid erandeid ei tohiks uuendada.

Mitmesugused erandid

Väga piiratud arv erandeid ei ole hõlmatud direktiivi ühegi sättega. Nende erandite hulka kuuluvad vähendatud maksumäärad bensiini suhtes, mida levitatakse erivarustusega tanklate kaudu. Komisjoni arvates ei tundu selliste erandite lubamise põhjendused enam asjakohased. Olgugi et kõnealune meede võis selle kehtestamise ajal aidata kaasa sellise erivarustuse kasutuselevõtule, on loogiline, et see erand tuleks järk-järgult kaotada.

Samalaadsed kaalutlused kehtivad ka veel ühe sellesse rühma kuuluva erandi kohta, mis kujutab endast maksuvabastust söe, koksi ja ligniidi suhtes ning mille kehtivuse lõpptähtajaks on kehtestatud 1. jaanuar 2007. Tuleb toonitada, et ühenduse õigusaktide kohaldamisala laiendamine mineraalõlidelt ka kõikidele ülejäänud konkureerivatele toodetele, nagu gaasile, elektrienergiale ja tahkekütustele, oli energiamaksude direktiivi vastuvõtmise aluspõhimõte. Samal ajal, nagu on mainitud ka eespool alapunktides 2.1.3 ja 2.1.4, sisaldab direktiiv siiski mitmeid sätteid, millega lubatakse liikmesriikidel kohaldada hiljuti maksustatavaks muutunud toodete suhtes nii majapidamiste kui ka äriühingute jaoks soodsamat maksurežiimi, mida saab rakendada ilma nõukogu eelneva heakskiiduta.

Järeldused

Eespool esitatud analüüsi põhjal on komisjon jõudnud järgmistele järeldustele.

Kui liikmesriigid võivad püüelda teatavate erandite aluseks olevate eesmärkide poole kooskõlas energiamaksude direktiivi üldsätetega (vt punkt 2.1 eespool), ei ole erandite kehtivust vaja pikendada ning sellest tulenevalt tundub, et edasisi samme ei ole vaja astuda – kui, siis on vahest vaja väiksemaid kohandusi.[22]

Nende erandite suhtes, mis vastavad eesmärkidele, mida ei ole arvestatud direktiivi üldsätetes, moodustab käesolev teatis osa sellest taustast, millest lähtudes peaksid liikmesriigid hindama oma olukorda seoses nende erandite kehtivuse lõppemisega. Kui üks või teine liikmesriik on seisukohal, et tal on teatavatel poliitilistel eesmärkidel jätkuvalt vaja erandit direktiivist, võib ta esitada komisjonile taotluse vastavalt direktiivi artiklile 19. Iga sellist taotlust hinnatakse vastavalt seal sisalduvale, võttes eriti arvesse siseturu nõuetekohast toimimist, vajadust tagada aus konkurents ning ühenduse keskkonna-, energia- ja transpordipoliitikat (vrd energiamaksude direktiivi artikkel 19).

Lisaks sellele soovib komisjon liikmesriikidele meelde tuletada, et kõikidest maksumeetmetest, mis võiksid kujutada endast riigiabi, tuleb komisjonile ette teatada, et neid oleks võimalik hinnata vastavalt riigiabieeskirjadele.[23] Üldisemalt peavad fiskaalsed vahendid vastama kõikidele asjakohastele asutamislepingu sätetele.

Lõpuks on komisjon seisukohal, et enamiku erandite kehtivuse lõppemises tuleks näha ka võimalust saavutada suurem läbipaistvus ja suurem järjepidevus energia maksustamist käsitlevates õigusaktides, millega tagataks, et direktiiv on parem vahend liikmesriikide ja ühenduse jaoks ning nende üldiste eesmärkide, täpsemalt säästva arengu ja Lissaboni strateegia saavutamisel.

[1] Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003, lk 51; viimati muudetud direktiividega 2004/74/EÜ ja 2004/75/EÜ (ELT L 283, 30.4.2004, lk 87 ja lk 100)).

[2] Tuleb lisada, et alates direktiivi jõustumisest on selle artikli 19 alusel võimaldatud kolm erandit, s.o Prantsusmaale, Rootsile ja Ühendkuningriigile. Neid käesolevas ülevaates ei käsitleta.

[3] Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/81/EMÜ mineraalõlide aktsiisimaksude struktuuri ühtlustamise kohta (EÜT L 316, 31.10.1992); direktiiv tunnistati koos nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiviga 92/82/EMÜ mineraalõlide aktsiisimäärade ühtlustamise kohta kehtetuks alates 31. detsembrist 2003 nõukogu direktiiviga 2003/96/EÜ.

[4] Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta otsus 2001/224/EÜ teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide vähendatud aktsiisimäärade ja aktsiisist vabastamise kohta (EÜT L 84, 23.3.2001, lk 23).

[5] Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/74/EÜ, millega parandatakse direktiivi 2003/96/EÜ teatud liikmesriikide võimaluse osas rakendada energiatoodete ja elektrienergia maksustamisel ajutisi vabastusi või maksuvähendusi. Lisaks võimaldati kahele uuele liikmesriigile üheaastane üleminekuaeg otse ühinemislepinguga (need jäävad käesoleva ülevaate käsitlusalast välja).

[6] Artikli 18 lõike 1 ja artikli 18a lõike 1 sõnastamisel on lähtutud nõukogu otsuse 2001/224/EÜ artiklist 1. Selle otsuse artikli 1 lõike 2 tuleb käsitleda mineraalõlide direktiivi taustal, millega lubati vaid piiratud arvul valikerandeid ja -vähendusi. Seega võisid liikmesriigid olulisel arvul juhtudest püüelda poliitiliste erieesmärkide saavutamise poole ka ainult üksikerandite kaudu, eriti keskkonna vallas. Olukord on muutunud seoses sellega, et võeti vastu energiamaksude direktiiv, mis ise pakub mitmeid võimalusi maksuvabastuste või -vähenduste lubamiseks mitmetel poliitilistel põhjen!"5IJKijklmˆ r dustel.

[7] Lihtsuse huvides osutab komisjon direktiivi II ja III lisas sätestatud punktidele kui „eranditele”, hoolimata tõsiasjast, et üks või teine punkt ei pruugi tegelikult direktiivi üldisest süsteemist kõrvale kalduda (vrd eriti 3. rühm, millele on osutatud käesolevas tekstis edaspidi).

[8] Mitmed varem lubatud erandid lisati otse energiamaksude direktiivi, lubades liikmesriikidel seega kohaldada neid tingimusel, et maksude õigsust kontrollitakse, ilma et oleks vaja nõukogu eelnevat fiskaalalast nõusolekut; see ei piira siiski ühenduse riigiabialaste eeskirjade kohaldamist.

[9] Mis tähendavad kas ühenduse maksustamise miinimumtasemeid või teatavatel juhtudel (nt direktiivi artikkel 5) direktiiviga ette nähtud maksustamise miinimumtasemeid, mis hõlmab ka neid olukordi, kui liikmesriikidele on võimaldatud üleminekuajad ühenduse alammäärade järkjärguliseks saavutamiseks.

[10] Direktiivis (kuuendas põhjenduses) osutatakse selgesõnaliselt asutamislepingu artiklile 6. Selle sätte kohaselt tuleb keskkonnakaitsenõuded integreerida ühenduse poliitika määratlustesse ja rakendamisse, eriti eesmärgiga edendada säästvat arengut.

[11] Teisi juhtusid käsitletakse edaspidi alapunktis 2.1.4.

[12] See kehtib üsnagi sõltumatult tõsiasjast, et avalik-õiguslike asutuste tasutavad aktsiisimaksud ei mõjuta üldiselt riigieelarvet.

[13] Direktiivis määratletud kui regulaarseks või juhutiseks reisijateveoks ettenähtud M2- või M3-kategooria sõidukid, mis on määratletud nõukogu 6. veebruari 1970. aasta direktiivis 70/156/EMÜ mootorsõidukite ja nende haagiste tüübikinnitust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 42, 23.2.1970, lk 1; viimati muudetud direktiiviga 2005/64/EÜ (ELT L 310, 25.11.2005, lk 10)).

[14] Mis võimaldavad neil näiteks kohaldada maksusoodusrežiimi LPG, metaani ja maagaasi või biokütuste suhtes.

[15] Eralõbulennundus on määratletud kui „õhusõiduki kasutamine füüsilise või juriidilise isiku poolt selle omanikuna, rentnikuna või muul viisil mitteäriotstarbelistel eesmärkidel, eriti eesmärkidel, mis ei ole seotud reisijate või kaupade veoga ega teenuste osutamisega tasu eest või riigiasutuste huvides”.

[16] KOM (1996) 549, 14. november 1996.

[17] KOM (2000) 678, 15. november 2000.

[18] Eraomandis olev lõbusõidulaev on määratletud kui „laev, mida kasutab füüsiline või juriidiline isik selle omanikuna, rentnikuna või muul viisil mitteäriotstarbelistel eesmärkidel ja eesmärkidel, mis ei ole seotud reisijate või kaupade veoga ega teenuste osutamisega tasu eest või riigiasutuste huvides”.

[19] Ühenduse vanaõlipoliitika on pärit 1970. aastatest; selle eesmärk on vältida vanaõli kahjulikku mõju keskkonnale.

[20] KOM (2005) 666, 21.12.2005.

[21] Üksikasjalikumalt vt nt korrapärased aruanded ühenduse jäätmealaste õigusaktide rakendamise kohta (KOM (1999) 752, 10. jaanuar 2000; KOM (2003) 250, 11. juuli 2003). Uus aruanne avaldatakse käesoleva aasta jooksul.

[22] Vrd alapunkt 2.1.3 eespool.

[23] Vt eriti direktiivi põhjendus 32.