52006DC0248

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 29.5.2006

KOM(2006) 248 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE

ELi SUHTED VAIKSE OOKENI SAARTEGA – TUGEVDATUD PARTNERLUSE STRATEEGIA {SEK(2006) 642}

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE

ELi SUHTED VAIKSE OOKENI SAARTEGA – TUGEVDATUD PARTNERLUSE STRATEEGIA

1. SISSEJUHATUS

EL ja Vaikse ookeani piirkonna AKV riigid[1] on teinud juba üle 30 aasta koostööd ELi - AKV partnerluse raames. Pikaaegse partnerluse aluseks on ühine ajalugu, ühised väärtused ning majandus- ja kaubanduskoostöö. Mõlema osapoole areng annab aluse kõnealuse partnerluse uuendamiseks ja Vaikse ookeani piirkonna AKV riike hõlmava strateegia koostamiseks. Kõnealuse esimese Vaikse ookeani piirkonda käsitleva ELi strateegia koostamiseks on mõjuvad põhjused.

ELi seisukohast annavad läbivaadatud Cotonou leping ja Euroopa konsensus arengu küsimuses – Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni kolmepoolne poliitiline avaldus – ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide suhetele uue aluse ja tõuke. Cotonou lepinguga tugevdatakse ELi ja AKV riikide koostöö poliitilist dimensiooni, mille tõttu paraneb partneritevaheline poliitiline dialoog. Euroopa konsensuses nähakse tähtsaima ja peamise eesmärgina vaesuse likvideerimist jätkusuutliku arengu raames, võttes arvesse arengupoliitika järjekindlust, sünergia loomist erinevate sise- ja välistegevuste vahel ning ELi välistegevuse eesmärke. 2005. aasta märtsis vastu võetud abi tulemuslikkust käsitlevas Pariisi deklaratsioonis kinnitatakse taas abipoliitika ühtlustamise kohustused ja seatakse 2010. aastaks saavutatavad täpsed eesmärgid.

Vaikse ookeani AKV riikidel seisavad ees mitmeid haavatavuse, vaesuse ja nõrga juhtimisega seotud tähtsad väljakutsed. Vaikse ookeani piirkonna AKV riigid jäävad liiga tihti tähelepanu alt välja, kuna nende rahvaarv on alla 10 miljoni elaniku, kellest enam kui pool elab Paapua Uus-Guineas. 2005. aasta detsembris ratifitseeris Ida-Timor Cotonou lepingu ja temast sai rahvaarvu poolest suuruselt teine Vaikse ookeani AKV riik. Kõik Vaikse ookeani AKV riigid peale Tonga on demokraatlikud riigid. Kõnealuste riikide kultuurid on erakordselt mitmekesised ja selline olukorda tuleks säilitada.

Piirkonnas leidub ka märkimisväärsel hulgal loodusvarasid (kala, puit, põllumajandustooted, nafta, gaas, mineraalid). Piirkonnal on tähtis roll kliimamuutuste vastu võitlemisel. Piirkond on bioloogiliselt väga mitmekesine (nt ainuüksi Paapua Uus-Guineas arvatakse olevat viis korda rohkem kalaliike kui kogu Kariibi mere piirkonnas kokku). Mitmed mõjuvõimsad rahvusvahelised otsustajad nagu, Hiina, Jaapan ja USA suurendavad oma kohalolekut piirkonnas.

Lisaks sellele võtsid kõik Vaikse ookeani foorumi 16 liikmesriiki (14 Vaikse ookeani AKV riiki,[2] Austraalia ja Uus-Meremaa) 2005. aastal vastu Vaikse ookeani piirkonna tegevuskava, mis peaks andma piirkonnasisesele koostööle uue tõuke. Tegevuskava on tähtis ja ambitsioonikas samm edasi Vaikse ookeani piirkondlikus koostöös, mis keskendub eelkõige majanduskasvu, jätkusuutlik arengu, hea valitsemistava ja regionalismi kaudu Vaikse ookeani piirkonna riikide turvalisuse kindlustamisele ning annab võimaluse parandada ELi - Vaikse ookeani piirkonna suhteid.

Muutuvates tingimustes on tekkinud vajadus täiustada ja kohandada ELi Vaikse ookeani piirkonda käsitlevat strateegiat. Seetõttu tehakse ettepanek keskenduda mõnedele kindlatele prioriteetidele, mille järele on Vaikse ookeani piirkonnas märkimisväärne vajadus ja millest on Euroopale vaieldamatult kasu.

Tugevdatud partnerlus peaks seetõttu keskenduma valitsemisele, regionalismile ja loodusvarade jätkusuutlikule haldamisele.

2. ELI VAIKSE OOKEANI PIIRKONNAS TEGUTSEMISE PÕHJUSED

2.1. Loodusvarad ja ülemaailmse tähtsusega keskkonnaprobleemid

Vaikne ookean hõlmab kolmandiku maakera pindalast , mistõttu on sealsetel keskkonnamuutustel märkimisväärne ülemaailmne mõju näiteks maailma kalandusele ja kliimamuutustele.

Inimkonna huvides on säilitada Vaikse ookeani tohutu bioloogiline mitmekesisus , millest enamus on meie jaoks veel tundmatu. Arvatakse, et Vaikse ookeani loomastikku ja taimestikku on korralikult uuritud ainult 20% ulatuses. Piirkonna kalavarud , näiteks maailma suurimad tuunikalavarud, on ainsad maailmas, mis ei ole ülepüütud.

Vaikse ookeani erakordne bioloogiline mitmekesisus ja selle kalavarud (ka rändliigid) on üksteisest sõltuvad. Vaiksel ookeanil on tohutu potentsiaal mõjutada inimeste tervist biotehnoloogia abil, näiteks Vaikse ookeani elusorganismidest valmistatud ravimite kaudu. Vaikset ookeani võib seetõttu lisaks teistele olulistele ökotsoonidele, nagu Amazonas pidada maailma üldiseks huviks olevaks .

Kui ühiskond nõuab ökosüsteemilt liiga palju, võib see viia ökoloogilise katastroofini , mis omakorda suurendab vaesust, pingeid ja isegi konflikte.

Paapua Uus-Guinea troopilised metsad on bioloogilise mitmekesisuse ja kliimamuutuste suhtes ülemaailmse tähtsusega. Ülemäärane metsaraie seal, aga ka Samoal, Saalomoni saartel, Ida-Timoris, Tongal ja Vanuatul kujutab endast seega märkimisväärset ohtu kogu ühiskonnale. Mittejätkusuutlik põllumajandustegevus võib mõnedel juhtudel viia pinnase kahjustumiseni. See hävitaks maapiirkondade tuluallikad ja Vaikse ookeani saarte elanike eluviisi. Kui kliimamuutus jätkub, kaovad mitmed Vaikse ookeani AKV riigid ning piirkonda ootavad ees keskkonnapõgenikega seotud probleemid. Tõsist muret tekitavad ka tööstussaaste ja keskkonna halb haldamine. Keskkonnaküsimused mõjutavad otseselt kõiki majandus- ja sotsiaalsektoreid, sealhulgas turismi, kalandust ja tervishoidu.

Olemasolevate loodusvarade hulk mujal maailmas kahaneb järk-järgult ning Hiina, India ja ASEANi riikide majanduse kasvutempo jätkub. Nõudlus loodusvarade järele kasvab veelgi ja Vaikse ookeani märkimisväärsed ressursid muutuvad veelgi tähtsamaks ning seetõttu peab EL pöörama rohkem tähelepanu nende jätkusuutlikule haldamisele.

2.2. Stabiilsuse ja turvalisusega seotud väljakutsed

Võttes arvesse, et Vaikse ookeani AKV riigid on lähiminevikus üle elanud konflikte , peab maailma üldsus hoolsalt jälgima piirkonna olukorda ja toetama konfliktide algpõhjustega tegelemist. Kadumaläinud arenguvõimaluste seisukohast võivad ebastabiilsuse tagajärjed olla dramaatilised. Näiteks vähendasid pinged Saalomoni saartel riigi SKTd kolmandiku võrra.

ELi huvides on Vaikse ookeani piirkonna stabiilsus ja turvalisus. Hiljutised sündmused Ida-Timoris ja Saalomoni saartel on järjekordseks meeldetuletuseks, et kõnealust piirkonda ohustavad rahvarahutused, kuritegevus ja poliitiline ebastabiilsus. EL saatis 2006. aastal Fidžis peetud üldvalimistele valimisvaatlejad ja komisjon sai mõningase kogemuse piirkonna riikide sisese stabiliseerimistegevuse toetamisest, näiteks teoksil olevat Saalomoni Saarte piirkondliku abimissiooni (RAMSI) täiendavate meetmete kaudu.

Vaikse ookeani piirkonnas asuvad nõrgad riigid esitavad rahvusvahelisele üldsusele suuri väljakutseid. Riikide ebastabiilsust põhjustavad nõrgad institutsioonid, juhtimisvead, väike majanduskasv, kõrge töötusetase ja vaesus. Piirkonna probleemid suurenevad tulevikus. Vaikse ookeani AKV riikide majandus on paigalseisus, samal ajal toimub kiire elanikkonna kasv . Sellise suundumuse jätkudes võib sotsiaalne ja/või poliitiline olukord vaesuse süvenedes muutuda plahvatusohtlikuks. Kurvaks teeb ka asjaolu, et HIVi/AIDSi levik Vaikse ookeani AKV riikides suureneb, eriti murettekitav on olukord Paapua Uus-Guineas.

2.3. ELi suhted piirkonna kolmandate riikidega

Vaikse ookeani 15 AKV riiki kuuluvad laiemasse Aasia – Vaikse ookeani piirkonda, mille geopoliitiline tähtsus kasvab. EL on juba tunnustanud kõnealuse laiema piirkonna kasvavat tähtsust, luues 2003. aastal uue partnerluse Kagu-Aasiaga.

Austraalia ja Uus-Meremaa on kõige olulisemad tegutsejad Vaikse ookeani piirkonnas. ELi suhted mõlema riigiga on tugevad ja laiaulatuslikud. Suhted hõlmavad välispoliitilisi küsimusi, kaubandust, julgeolekut, keskkonda ja haridust. Lisaks sellele muutub arengukoostöö üha väärtuslikumaks osaks suhetes Austraalia ja Uus-Meremaaga ja seda tuleks laiendada. Ka USA-l ja Jaapanil on tähtis roll Vaikse ookeani piirkonnas. Neil on Vaikse ookeani laiemas piirkonnas olulised poliitilised, julgeoleku- ja kaubandushuvid, samal ajal on Euroopa roll vähenenud. Euroopa suuremast kohalolekust Vaikse ookeani piirkonnas võiks kasu olla ka ELi kahepoolsetele suhetele USA, Jaapani, Austraalia ja Uus-Meremaaga.

Vaikse ookeani piirkonna tulevast arengut mõjutavaks uueks teguriks on Hiina suurenev osalemine. Juba praegu on Hiina toonud piirkonda uut dünaamikat ning on mõjutanud mitme Vaikse ookeani AKV riigi poliitilist positsiooni.

Prantsusmaal on Vaikse ookeani piirkonnas jätkuvalt oluline roll kolme ülemereterritooriumi ja sõjaväelise kohaloleku kaudu. Ühendkuningriigil, kellel on Vaikse ookeani piirkonnas ülemeremaad ja -territooriumid (ÜMT), on vähendanud diplomaatilist kohalolekut piirkonnas, samal ajal on Portugalil keskne roll Ida-Timori ülesehitamisel.

Neljal ÜMT il (Uus-Kaledoonia, Prantsuse Polüneesia, Wallis ja Futuna, Pitcairn) on assotsiatsioonileping ELiga ning nad esindavad väärtuslikul ja olulisel moel Euroopa kohalolekut piirkonnas, mis annab eelise, mida tuleks nende piirkonda integreerimise edendamise strateegias täielikult arvesse võtta.

Vaikse ookeani AKV riikide ja ELi tugevdatud partnerlus ja aktiivsem poliitline dialoog aitab paremini toetada ühist tegevust mitmepoolsetel foorumitel (kolmteist Vaikse ookeani AKV riiki on ÜRO liikmed ja nad esinevad sageli rühmana), kus mõlema piirkonna huvides on parandada kogu maailma hõlmavaid, näiteks kliimamuutustega seotud valitsemistavasid.

3. TUGEVDATUD PARTNERLUSE STRATEEGIA

Cotonou lepingu aluseks on viis sammast, mis on kõik Vaikse ookeani AKV riikide ja ELi koostöö seisukohast väga olulised: i) poliitilise dimensiooni tugevdamine, ii) kodanikuühiskonna, erasektori ja muude valitsusväliste osalejate kaasamine, iii) vaesuse vähendamine, iv) innovatiivne majanduse ja kaubandusalane koostööraamistik, v) finantsvahendite ja jätkuva programmitöö ratsionaliseerimine.

Kavandatav strateegia koosneb kolmest osast:

1) ELi ja Vaikse ookeani AKV riikide suhete tugevdamine laiaulatusliku poliitilise dialoogi pidamiseks ühist huvi pakkuvatel teemadel, nagu poliitika, julgeoleku, majanduse ja kaubandusega seotud, ühiskondlikke ning keskkonda ja valitsemist käsitlevad küsimused;

2) suunatum arengutegevus , kus keskendutakse rohkem piirkondlikule koostööle kriitilise massi saavutamiseks, piirkondliku juhtimise edendamiseks ja vastastikku viljastava koostöö lihtsustamiseks. Põhirõhk on suunatud piirkonna peamiste, eriti Vaikse ookeani piirkonna tegevuskavas määratletud eesmärkide saavutamisele;[3]

3) abi andmise tõhustamine, sealhulgas eelarvetoetuste suurem kasutamine ja tihedam kooskõlastamine teiste partneritega, eelkõige Austraalia ja Uus-Meremaaga.

3.1. Suhete tugevdamine

Vaikse ookeani piirkonnaga peetava poliitilise dialoogi tõhustamiseks tuleks tihendada kontakte peamiselt Vaikse ookeani saarte foorumiga ja selle kaudu. Kõnealune foorum on peamine poliitiliste küsimustega tegelev piirkondlik institutsioon, mis on saamas rahvusvahelist õiguslikku staatust ning millel on Vaikse ookeani piirkonna tegevuskavaga sätestatud volitused ja sidus piirkondlik poliitika.

Foorumijärgne dialoog[4] on praegu kahe piirkonna suhtluskanaliks. Kõnealusel dialoogil on mitmeid puuduseid, näiteks nähtavuse, suhtluse ning mõju piiratus, samuti on dialoogil liiga vähe aega ettevalmistusteks ja kõnelusteks ajal, kui ELi ja Vaikse ookeani piirkonna vahel arutatavate teemade ring suureneb.

Tuleb lisada, et piirkonna mitmed partnerid, nagu Jaapan, on lisaks foorumijärgsele dialoogile loonud ka teisi kontakte piirkonnaga suhtlemisel.

Vaikse ookeani foorumi juhid otsustasid 2005. aasta oktoobris võtta vastu uue lepingu, millega Vaikse ookeani foorum muudetakse rahvusvahelise õiguse alusel valitsustevaheliseks organisatsiooniks, mis annab hea võimaluse tugevdada ELi ja Vaikse ookeani piirkonna vahelist dialoogi, et tegeleda foorumijärgse dialoogi eespool mainitud puudustega.

ELi – Vaikse ookeani piirkonna aktiivsema dialoogi meetodites tuleks kokku leppida, et dialoogi saaks pidada võimalikult tõhusalt.

Lisaks eespool välja pakutud piirkondliku tasandi dialoogi tugevdamisele tehakse ettepanek viia Vaikse ookeani AKV riikides läbi riikliku tasandi dialoog. Kõnealused riikliku tasandi poliitilised dialoogid tuleb läbi viia vastavalt Cotonou lepingule, võttes arvese Vaikse ookeani piirkonna eripärasid, kuid samal ajal kasutades täielikult ja süstemaatiliselt ära piirkonna potentsiaali ja võimalusi.

3.2. Suunatum arengutegevus

Kõige optimaalsema mõju saavutamiseks tuleb tegevust võimalikult täpselt suunata. Rõhku kavatsetakse panna kolmele põhiprioriteedile, mis peegeldavad Vaikse ookeani piirkonna seostatud põhivajadusi ja Euroopa suhtelisi eeliseid: valitsemine, regionalism ja loodusvarade säästev majandamine.

3.2.1. Valitsemine

ELil võib olla konstruktiivne roll nii konfliktide vältimise kui ka konfliktijärgse stabiliseerimise toetamisel ning ta võiks toetuda mujal maailmas samalaadsetes olukordades saadud kogemustele. Sellistes olukordades peab Euroopa abi toetama sujuvat üleminekut pikaajalisele arengutegevusele ning omama selget nägemust juhtimistavast ja riigi ülesehitamisest.

EL kavatseb edaspidigi tegeleda konfliktide algpõhjustega, nagu vaesus, keskkonna olukorra halvenemine, maa ja loodusvarade kasutamine, ebavõrdne jaotamine ja juurdepääs nendele, halb valitsemistava, inimõiguste rikkumine, sooline ebavõrdsus ja demokraatia puudujääk. EL edendab dialoogi, osalemist ja leppimist.

Hea valitsemistava on jätkusuutliku arengu oluliseks eeltingimuseks. Hea ja tõhusa valitsemistava keskmes on usaldusväärsete institutsioonide – näiteks parlamendid, kohtusüsteem ja avalik finantsjuhtimissüsteem, sealhulgas statistikatalitused – tugevdamine nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil. EL jätkab koostöös teiste doonorriikidega Vaikse ookeani piirkonna demokraatlike riikide toetamist. Mõnes Vaikse ookeani piirkonna riigis esineb valitsemisprobleeme kalandus- ja metsandussektoris, eelkõige kadude, näiteks maksuvabastuste näol, mille tõttu on valitsuse tulud märkimisväärselt madalamad.

Lisaks sellele on korruptsiooni-, rahapesu- ja terrorismi rahastamise vastases võitluses valitsemistasandil oluline julgustada rahvusvaheliste standardite järgimist. Piirkonnas on varem esinenud rahapesujuhtumeid. Kuigi oht on senini olemas, on probleem praeguseks palju rohkem kontrolli all. EL jätkab siiski läbipaistvuse ja ametkondadevahelise tõhusa infovahetuse soodustamist, et võidelda korruptsiooni ning ka korporatiivsete ja rahanduslike kuritarvituste vastu. EL toetab ka Vaikse ookeani piirkonna riikide suuremaid pingutusi OECD kohustuste täitmisel maksunduse valdkonnas ja kahjulike maksutavade kõrvaldamisel. ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide ühistes huvides on tagada kõnealuste kohustuste tulemusliku täitmise jätkumine.

3.2.2. Regionalism

Kriitilise massi saavutamine

Vaikse ookeani piirkonna tegevuskava aluseks on regionalismi põhimõte. Tihedam piirkondlik koostöö parandaks piirkonna võimet tegeleda tema ees seisvate arenguprobleemidega. Arengu tõhusa toetusstrateegia aluseks peab seetõttu olema peamiselt piirkondlik integratsioon kriitilise massi saavutamiseks, piirkondliku valitsemise edendamiseks ja vastastikku viljastava koostöö lihtsustamiseks.

Muret tekitavad suureneva globaliseerumise ning tihedama piirkondliku integreerumise mõjud nii Vaikse ookeani AKV riikide mitmekesisusele kui ka nende sotsiaalmajanduslikule arengule. Euroopa konkurentsi ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ühitamisel rajanev kogemus näitab, et isegi väikestel riikidel on võimalik ja kasulik ühendada jõud globaliseeruvas maailmas, kaitstes nii oma rahvuslikku identiteeti ja kultuuri.

Vaikse ookeani piirkonna pikaajalise tõhusa ja poliitiliselt stabiilse piirkondliku integratsioonimudeli väljatöötamine on veel pooleli. Teatud aladel on piirkondlik koostöö andnud juba häid tulemusi, nagu näiteks Vaikse ookeani saarte foorumi kalandusagentuur ( Pacific Islands Forum Fisheries Agency (FFA)), mis ühendab 17 liikmesriiki. Vaikse ookeani piirkonna tegevuskava on küll oluline samm, kuid siiski pidevalt muutuv dokument ja see on rohkem protsessi algus kui lõpptulemus. Vaikse ookeani piirkondlik koostöö areneb pidevalt ja ELi poliitikat Vaikse ookeani piirkonnas tuleb seetõttu aja jooksul kohandada. Seda saab kõige paremini teha foorumi sekretariaadi ja teiste asjakohaste CROPi (Vaikse ookeani piirkondlike organisatsioonide nõukogu) agentuuride[5] tegevust jätkusuutlikult toetades, eelkõige loodusvarade haldamise, haavatavuse ja valitsemisküsimuste valdkonnas. Nii julgustatakse Vaikse ookeani regionalismi tugevdamist valdkondades, kus seda vajatakse ja kus EL võib pakkuda lisaväärtust.

Majanduspartnerluse leping

Majanduspartnerluse lepingu (EPA) protsessil on kiirendav mõju Vaikse ookeani piirkonna majanduslikule koostööle ja integratsioonile, see:

- ergutab Vaikse ookeani AKV riike pidama läbirääkimisi rühmana,

- aitab kaasa koostöö algatamisele Vaikse ookeani AKV riikide vahel,

- soodustab piirkondliku valitsemise tugevdamist ja annab sellele loodetavasti ametliku staatuse eksperdihinnangute näol.

Kümme protsenti Vaikse ookeani AKV riikide ekspordi kogumahust läheb ELi. See on kõnealuste riikide suurust ning Vaikse ookeani ja Euroopa vahelist kaugust arvestades märkimisväärne kogus, kuigi absoluutarvudes on tegemist siiski väikese kogusega. Kaubavahetusest saadav tulu jaotub teatud kaubaartiklite vahel, mis saadakse mitmest riigist. Kõik piirkonna riigid saaksid lisatulu piirkondliku integratsiooni tõhustamisest ja ühisest majandusjuhtimisest, eriti kui EPAsse lisataks kaubandust käsitlevad eeskirjad, teenused ja investeeringud .

Ainult suuremad Vaikse ookeani piirkonna riigid tegelevad ELiga toimuva kauba vahetusega. Peamisteks kaupadeks on kala , kalatooted ja suhkur . Fidži on suhkruprotokolliga ühinenud riik, mistõttu on tal võimalik saada toetust suhkrureformijärgse kohanemisstrateegia tarbeks. Fidži suhkrutööstuse arvatav ümberkorraldamine koos EPAga peaks parandama konkurentsivõimet. Lisaks tugevdavad ELi erivahenditest rahastatavate suhkruprotokolliga liitunud riikide kaasnevad meetmed väga tõenäoliselt loodusvarade jätkusuutlikku kasutamist, keskendudes energiatootmisele biomassist ja metsa uuendamisele.

EL on piirkonna jaoks jätkuvalt kauge ja suhteliselt väike kaubanduspartner ja EPA lepingu kohaselt jääks kaubanduse liberaliseerimise mõju Vaikse ookeani AKV riikide suhtes kollektiivselt suhteliselt väikeseks. Teisalt on kavandatud piirkondlik vabakaubandusleping Austraalia ja Uus-Meremaaga (PACER) oma ulatuselt täiesti erinev ja võib Vaikse ookeani AKV riikidele kaasa tuua märkimisväärseid kohandamiskulusid . Seetõttu on oluline toetada kaubanduse järkjärgulist liberaliseerimist koos muude meetmetega, nagu arenenud riikide tööturgude avamine Vaikse ookeani piirkonna riikide tööjõule ja arenguabi suurendamine.

EPA lepingust maksimaalse kasu saamiseks on oluline, et läbirääkimised ja nende tulemused on sünergia saavutamiseks tihedalt kooskõlastatud nii kavandamisega kui aja jooksul ka arenguabi rakendamisega nii piirkondlikul kui riiklikul tasandil. Erilise tähtsusega on kaubandusega seotud abi ning suutlikkuse suurendamine, sotsiaalmajanduslik, finants- ja maksuhaldus, toetusmeetmete suunamine, sealhulgas vajadusel rahvusvaheliste tollistandardite täitmine ja kaubavahetuse lihtsustamine, ning suhkrutööstus, erasektori või inimressursside arendamine ja sotsiaalkaitse.

EL võib väikeste areneva majandusega saartega peetavatele kaubandusläbirääkimistele paindlikkuse, konstruktiivsuse ja innovatiivsuse kaudu kehtestada uued arengut soosivad standardid, mida piirkonna teised arenenud kaubanduspartnerid võiksid oma kaubandusläbirääkimistel Vaikse ookeani piirkonna AKV riikidega kasutada.

3.2.3. Loodusvarade jätkusuutlik majandamine

Kuna loodusvarade tõhus majandamine on väga tähtis, teeb komisjon ettepaneku, et sellele tugevdatud koostööle lisatakse üks keskne "siniroheline" teema , et tegeleda loodusvarade jätkusuutliku majandamisega ja toetada Vaikse ookeani AKV riike nende võitluses kliimamuutuste, merepinna tõusu, vähenevate kalavarude, korallide pleekimise, jätkusuutmatu raiega, pinnase kahjustumise ning suureneva saastuse ja jäätmete hulgaga.

Tegemist on valdkonnaga, kus ELi lisaväärtus on selgesti äratuntav ja kus Euroopa saaks lisaks finantsabile pakkuda ka oma kollektiivset kogemust ja oskusteavet keskkonnaprobleemide ja ressursihaldusküsimustega tegelemisel. Nii saaks integreerida kõnealused ELi – Vaikse ookeani piirkonna koostöömeetmed rahvusvaheliste jõupingutustega peamiste ülemaailmsete keskkonnaväljakutsete lahendamisel, kus Vaikse ookeani AKV riigid, Uus-Meremaa ja EL jagavad samu eesmärke, nagu näiteks Kyoto protokolli eesmärgid. Dialoogi tuleks otsida muude Vaikse ookeani piirkonnas loodusvarasid kasutavate kolmandate riikidega.

Euroopa Liit võib aidata Vaikse ookeani AKV riike piirkonna enda väljendatud prioriteetide[6] alusel ookeani- ja rannikuressursside jätkusuutlikul haldamisel algatuste kaudu, milles võivad olla ühendatud kalandusressursside ja mere bioloogilise mitmekesisuse säilitamine. Samal ajal võiks edendada piirkondlikku koostööd ja tugevdada väikeste saareriikide mõjuvõimu. Kõnealused algatused võiksid käsitleda suutlikkuse suurendamise meetmeid mitmepoolsete keskkonnalepingute ja muude loodusvarade jätkusuutlikku haldamist käsitlevate menetlusviiside rakendamise toetamiseks ja võiksid luua kontaktpunkti, kus teemast huvitatud ELi liikmesriigid saaksid osaleda. Foorumi alla kuuluv CROPi[7] meresektori töörühm oleks sobiv algatuse edasiviija ja rakendamise järelevalvaja.

Kalandus on sektor, millel on suur potentsiaal mõjutada Vaikse ookeani AKV riikide majandusarengut ja integreerumist ülemaailmsesse majandusse. Kalavarude jätkusuutlik kasutamine ja kõnealuse valdkonna hea valitsemine on seetõttu piirkonna jaoks olulise tähtsusega. EL on juba saanud kalandus- ja arengupoliitika osana märkimisväärseid kogemusi Vaikse ookeani piirkondlikust kalanduskoostööst, seda eelkõige uuringute ja kalavarude hindamise valdkonnas. ELil ja FFAsse ühinenud partnerite pikaaegne koostöö piirkondlikes haldusorganisatsioonides, nagu Western Central Pacific Fisheries Convention, on olnud edukas. EL võiks kiirendada oma jõupingutusi jätkusuutliku kalavarude haldamise edendamiseks, toetades piirkonna järelevalve-, kontrolli- ja seiresüsteemi (MCS) ning tugevdades piirkonna võimet võidelda ebaseadusliku, teatamata või reguleerimata püügiga, eriti seoses saamata jäänud tuludega. EL kavatseb toetada ka kalandus- ja mereuuringute potentsiaali jätkusuutliku kalanduse majandamise edendamiseks piirkonnas.

Uued kalandusalased partnerluslepingud (FPA) kujutavad endast uut lähenemist, sest lisaks Euroopa laevade kalapüügivõimaluste reguleerimisele on lepingutega seotud ka tihe koostöö vastutustundliku kalapüügi ja kalavarude jätkusuutliku kasutamise ja säilitamise edendamiseks. Kõnealust lähenemisviisi rakendatakse dialoogi ja finantstoetuse kaudu, et rannikuriigid osaleksid oma väga tähtsa panusega kalapüügi jätkusuutliku arendamise tegevusstrateegia määratlemises ja oma vetes rakendamises. Esimesed kaks uut kalandusalast partnerluslepingut sõlmiti Vaikse ookeani partnerriikidega.

Mitmel Vaikse ookeani AKV riigi ja ÜMTi territooriumil leidub troopilisi metsi ja nendega seotud bioloogilist mitmekesisust. EÜ-l on juba märkimisväärseid kogemusi jätkusuutliku raidega seotud koostööst Paapua Uus-Guineas. Sektori reformiprogrammides on üha suurenev tähtsus raietööde ja puiduekspordi seaduslikkuse tõendamisel. Turul usaldusväärsete tagatiste andmiseks selle kohta, et puit on saadud seadusliku raide tulemusena, peavad kasutusel olema usaldusväärsed süsteemid, mis aitavad eristada seaduslikku tootmist ebaseaduslikust tootmisest. Komisjon teeb ettepaneku toetada piirkondlikku lähenemist metsaõigusnormide täitmist, metsahaldust ja puidukaubandust käsitleva tegevuskava (FLEGT) kohaselt, et suurendada riiklikku ja piirkondlikku suutlikkust FLEGTi partnerluslepingute üle järelevalve teostamiseks ja nende toetamiseks.

Arvestades Vaikse ookeani AKV riikide haavatavust loodusõnnetuste suhtes, tegi komisjon neile 2005. aastal ettepaneku luua piirkondlik katastroofivalmidust käsitlev programm. Kõnealusele algatusele võiks järgneda ja seda võiks laiendada loodusõnnetuste vähendamise valdkonnas (riskide vähendamine, ohtude leevendamine ja vähendatud haavatavus, võttes arvesse kliimamuutustega kohanemise vajadust). Kõnealused meetmed täiendavad olemasolevaid piirkondlikke haavatavuse vähendamisega seotud meetmeid.

Nafta kõrge hind, eraldatus ja väikesed turud on põhjuseks, mille tõttu Vaikse ookeani saared peavad taastuvenergiat ja energiatõhusust väga oluliseks. EÜ praegusi algatusi kõnealuses sektoris võiks jätkata ja neid võiks laiendada eriti Euroopa Liidu energeetikaalgatuse (EUEI) ja sellega seotud ELi-AKV energeetikaprogrammi raames. EÜ toetus võiks laieneda ka saastekontrollile, veevarustusele ja kanalisatsioonile.

Loodusvarade jätkusuutlik majandamine peaks aitama luua tingimused majanduskasvuks, mis peaks viima tootliku ja rahuldava tööhõive loomiseni, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja sotsiaalkaitse tekkeni ning vaesuse vähenemiseni vastavalt aastatuhande arengueesmärkidele . Inimressursside arendamine on eluliselt tähtis küsimus, millele pööratakse jätkuvalt tähelepanu. Valitsusvälistel osalejatel on tähtis roll, kuna nende panus ühiskonna avatusse on olulise tähtsusega, seda eriti parema valitsemistava edendamise, riigi ülesehitamise ja aktiivse osalemise kaudu.

Investeeringud teadusesse ja tehnoloogiasse koos investeeringutega inimressurssidesse ja institutsioonide loomisse Vaikse ookeani saartel tugevdab suutlikkust mitmes valdkonnas, mis on olulised piirkonna jätkusuutliku arengu seisukohast, nagu näiteks kalanduse majandamine, bioloogiline mitmekesisus ja katastroofivalmidus. Teaduskoostööd võiks jätkata ka Euroopa Liidu teadustegevuse raamprogrammide raames.

Nüüdisaegne info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on oluline tugi geograafiliselt nii laiale alale ning seda võib süstemaatiliselt integreerida eespool välja pakutud meetmete rakendamisse, näiteks kalanduse ja metsaraide järelevalve- ja kontrollisüsteemidesse ning teabevahetuse lihtsustamiseks haridussektoris. Info-ja kommunikatsioonitehnoloogia abil võivad massiteabevahendid esitada ja kaitsta piirkonna laiaulatuslikku kultuurilist mitmekesisust ja edendada piirkonna majandusliku potentsiaali realiseerimist. Piirkonnas uuritakse kaugõppe, eriti e-õppe kasutuselevõtu võimalusi või selle edendamist eraldatud maapiirkondades ja saartel.

3.3. Abiandmise tõhustamine

ELi arenguabi tõhustamiseks ja mõlemale poolele abiandmisest tulenevate kulude vähendamiseks teeb komisjon ettepaneku kontsentreerida abi vastavalt eespool mainitule. Põhirõhk oleks suunatud piirkondlikule tasandile, väikestele riikidele tehtavaid eraldisi kasutataks tõhusamalt ja eelarvetoetusi võimaluse korral rohkem.

3.3.1. Doonorriikide tegevuse kooskõlastamine

ELi strateegia kavandatav kontsentreerimine lihtsustab doonorriikide tegevuse kooskõlastamist nii ELi tasandil kui ka teiste riikidega, eriti Austraalia ja Uus-Meremaaga. Komisjon jätkab kooskõlastamist, et veelgi vähendada survet asjaomaste riiklike ametiasutuste piiratud võimsusele. Kooskõlastamine on olulise tähtsusega, et vältida kattumisi või järjekindlusetust samu eesmärke saavutada püüdvate osapoolte vahel. Doonorriikide tegevuse kooskõlastamine on erilise tähtsusega nõrkades riikides. Ülemaailmsel AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastu võitlemise fondil on piirkonnas mitmeid programme ning linnugripi ja inimestel esineva pandeemilise gripi tarbeks loodud mitme rahastajaga sihtfond võiks olla eeskujuks rahvusvahelise doonorriikide tegevuse kooskõlastamisel tervishoiusektoris, kui piirkonnas peaks puhkema epideemia.

3.3.2. Tõhusam koostöö väiksemate riikidega

Täieulatuslik kaasatus Cotonou partnerlusse eeldab jätkusuutlikku poliitilist dialoogi, arengukoostöö ühist juhtimist ja täielikku osalemist EPA protsessis. Mitmele Vaikse ookeani AKV riigi ametiasutusele kujutab selline intensiivne koostöö tõsist väljakutset, eriti üksikute riigikohaste programmide rakendamisel. Abiandmise tõhususe suurendamiseks ja selle andmisega seotud kulutuste vähendamiseks eriti väiksemate Vaikse ookeani AKV riikide puhul tagades samal ajal kohaliku vastutuse säilimise, tuleks mõelda olemasolevale kogemusele toetuvate lähenemisviiside kasutamisele. Käimasolev mitut riiki kaasav taastuvenergiaprogramm võiks olla üheks näiteks, mida järgida.

3.3.3. Eelarvetoetus

EL kavatseb süstemaatilisemalt kasutada eelarvetoetusi Vaikse ookeani AKV riikidega tehtavas koostöös.

Kuna Bretton Woodsi institutsioonide tegevus Vaikse ookeani piirkonnas on piiratud, on kavas astuda dialoogi IMFiga, et jagada analüüsitulemusi, kogemusi ja uurimustulemusi, eesmärgiga arendada Vaikse ookeani piirkonnas eelarvetoetustega seoses tugevamat koostööd.

EL toetab aktiivselt Vaikse ookeani AKV riike ka eelarvetoetuse saamiseks vajalike abikõlblikkusekriteeriumide täitmisel. Nendeks on:

- vaesuse vähendamise strateegiat käsitlev dokument või koostamisel olev riiklik arengustrateegia,

- stabiilne makromajanduslik raamistik, mis on rahuldav või parajasti reformimisel,

- läbipaistev ja usaldusväärne riigi rahanduse juhtimine.

Praegu rahastab EÜ ainult ühte suhteliselt tagasihoidlikku Vanuatul teostatavat toetuskava. Komisjon uurib praegu võimalusi laiendada sellise toetuse andmist ka teistele riikidele, nagu Samoa, Fidži ja võimalusel ka teistele riikidele.

Piirkondlikul tasandil annab EL rahalist abi Vaikse ookeani saarte foorumile toetuslepingute näol, mis tagavad vastutustundlikkuse kõrge taseme. Varsti viiakse läbi institutsionaalsete tegurite hindamine, mille alusel kehtestatakse tingimused tihedamaks koostööks. Tulevikus võiks mõelda ka teistsuguste rahastamismooduste kasutamise peale, mis tähendaks suuremat ELi panust vastavate programmide määratlemisel ja järelevalves.

4. JÄRELDUSED

Vaikse ookeani piirkonda ning ELi seob pikaajaline ja tihe partnerlus, mille juured on ajaloos.[8] Kontaktid nõrgenesid vältimatult 20. sajandi teisel poolel koloniaalsüsteemi lagunedes, kuid pärast seda on mõlemad piirkonnad märkimisväärselt arenenud ning lähenevad taas teineteisele.

See annab reaalse võimaluse tugevdada partnerlust laiaulatusliku poliitilise dialoogi, kaubanduse ja arengukoostöö kaudu. Kuigi Vaikse ookeani piirkond ja EL on teineteisest geograafiliselt väga kaugel, on nad teineteise jaoks palju tähtsamad, kui Euroopas üldiselt arvatakse. Mõlemal piirkonnal on teineteisele palju pakkuda, nad täiendavad teineteist ning neil on ühised väärtused ja huvid.

Kuna ainult komisjonil ja mõnel üksikul liikmesriigil on Vaikse ookeani AKV riikides esindused, oleks äärmiselt sobiv arendada piirkonnas ELi ühistegevust, näiteks määrates komisjoni Vaikse ookeani piirkonna piirkondlikesse esindustesse liikmesriikide ametnikud, kes võiksid pakkuda sihtotstarbelisi teenuseid („Europe House“).

ELi välisesinduste tegevust Vaikse ookeani piirkonnas tuleks tõhustada järkjärgulise ja paindliku protsessi käigus ELi laiaulatuslikuma ja nähtavama kohaloleku ning sügavama poliitilise dialoogi vormis.

AKV RIIGID – PEAMINE STATISTIKA

Rahvastik | Pindala (km2) | Inimarenguindeks (UNDP 2003) | Majandusvöönd | SKT inimese kohta (ostujõu standard, $) Maailmapank 2004 |

2004 | (1000 km²) |

Cooki saared | 20300 | 240 | 1830 | 4896** |

Fidži | 848000 | 18272 | 0,752 | 1260 | 2690 |

Kiribati * | 98000 | 690 | 3600 | 970 |

Marshalli saared | 60000 | 170 | 2131 | 2370 |

Mikroneesia | 127000 | 700 | 2978 | 1990 |

Nauru | 10100 | 24 | 320 | 1917** |

Niue | 1800 | 259 | 390 | 2970** |

Palau | 20000 | 487 | 601 | 6870 |

Paapua Uus-Guinea | 5700000 | 462840 | 0,523 | 3120 | 580 |

Samoa * | 179000 | 2857 | 0,776 | 120 | 1860 |

Saalomoni saared * | 471000 | 28446 | 0,594 | 1630 | 550 |

Ida-Timor * | 925000 | 14874 | 0,513 | 322 | 550 |

Tonga | 102000 | 699 | 0,81 | 700 | 1830 |

Tuvalu * | 11190 | 26 | 757 | 989** |

Vanuatu * | 215000 | 12189 | 0,659 | 680 | 1340 |

Kokku | 8788390 | 542773 | 20439 |

* Vähim arenenud riigid** andmed aastast 2002, allikas: University of the South Pacific

Allikad: Nzaid: aastaaruanne 2004–2005, Vaikse ookeani arenguaruanne (2002), Vaikse ookeani ühenduse sekretariaat,Maailma arenguaruanne 2006, UNDP: inimarengu aruanne (2004)

VAIKSE OOKEANI ÜLEMEREMAADE JA –TERRITOORIUMIDE STATISTIKA

Riik | Rahvastik (2006. aasta juuli hinnang) | Pindala (km²) | Majandusvöönd (km²) | SKT elaniku kohta (ostujõu standard ) (2003. aasta hinnang) |

Uus-Kaledoonia | 219 246 | 19 060 | 1 347 964 | 15 000 USA dollarit |

Pitcairn | 45 | 47 | 837 221 | Ei kohaldata |

Prantsuse Polüneesia | 274 578 | 4 167 | 4 553 115 (suuruselt teine maailmas) | 17 500 USA dollarit |

Wallis ja Futuna | 16 025 | 274 | 271 050 | 3 800 USA dollarit (2004. aasta juuli hinnang) |

ANNEX

1. The Pacific Region

1.1. Key characteristics

Oceania is an essentially maritime continent of about 30 million people with Australia at its centre of gravity. There are 15 countries in this region that have a special development, trade and political cooperation with the EU, governed by the Cotonou Agreement between the EU and Africa, the Caribbean and the Pacific (ACP). The total population of the 15 Pacific ACP countries is only about 9 million. Papua New Guinea (PNG) with its 5.7 million inhabitants is the biggest, while Niue with 1800 is the smallest. The Pacific ACP countries are inhabited by Pacific peoples (Melanesians, Micronesians and Polynesians). Papua New Guinea, Solomon Islands and Vanuatu are all Melanesian countries. Timor-Leste and Fiji are predominantly Melanesian, while Fiji also has an important Indo-Fijian population. The Federated States of Micronesia (FSM), Kiribati, Nauru, Palau and the Republic of the Marshall Islands are all Micronesian countries. Cook Islands, Niue, Samoa, Tonga and Tuvalu are the Polynesian countries.

In addition, the Pacific region includes eight territories , of which four are European: New Caledonia, French Polynesia and Wallis and Futuna are French territories, while tiny Pitcairn is the last remaining UK territory in the Pacific. Of the remaining four territories three are with the United States (American Samoa, Guam and Northern Marianas); and one with New Zealand (Tokelau).

Apart from PNG, Solomon Islands and Fiji land resources are limited, but marine resources are very considerable. Twenty million sq km of the Exclusive Economic Zone (EEZ) of the Pacific region belongs to the Pacific ACP countries[9]. The Pacific has the richest fishing grounds in the world and is one of the world’s centres of marine biological diversity , with up to 3,000 species found on a single coral reef. It has been estimated that PNG alone has five times more species of fish than the entire Caribbean region and twice as many as the Red Sea. Forests and their biodiversity are other important components of the Pacific islands natural capital, especially for poor rural communities in Melanesia. PNG hosts one of the world’s four remaining tracts of tropical rainforest and 7% of the world’s species of plant and terrestrial life forms, while Solomon Islands has the highest concentration of endemic birds on the planet. The region is rich in minerals – gold, copper, nickel – as well as oil and gas, and much of it is still unexplored.

Australia and New Zealand play a special role in the region. Each country has its own Pacific strategy, however, Australia and New Zealand have coordinated policies in some areas.

Australia, the region’s dominant economy and political actor, is geographically close to Melanesia. The region’s stability has always been an important issue for Australian foreign policy, while the Pacific is less important for Australia in commercial terms. Key concerns for Australia relate to transnational crime, and in recent years Australia has been pursuing a robust policy aimed to prevent the emergence of failed states in the region, including important initiatives to stabilise the Solomon Islands, to improve governance in PNG and to promote regional police cooperation. Its policy has been influenced by a number of terrorist attacks outside Australia, where Australian lives were lost. Australia has a delicate balancing act so as not to be seen as over-dominant. The country’s relations with its immediate neighbour, Papua New Guinea, have sometimes been strained, while its negotiations with Timor-Leste regarding a permanent maritime boundary, including access to natural resources, have, at times, been difficult. An important ongoing debate in the region concerns the interest of the Pacific ACP countries in gaining access for their citizens to the Australian labour market, in particular for unskilled labour. Australia is the most important donor in the region and has recently announced a very substantial increase of its ODA. Australia is about to launch its first White Paper on Development as well as an analytical report highlighting major challenges facing the Pacific to the year 2020. Australia is highly supportive of EU engagement with the region and keen to coordinate its development assistance with the EU.

New Zealand has close ties to the Pacific, and notably Polynesia, partly for historical reasons, partly because of its large Polynesian population. The Pacific is a primary area for New Zealand’s foreign policy. It played an important role in the peace process for Bougainville and it is the second biggest participant in the Regional Assistance Mission to Solomon Islands (RAMSI). New Zealand is committed to promoting Pacific regionalism. The Pacific is a medium-sized trading partner for New Zealand. It concentrates most of its relatively limited ODA to the region and is an important development partner for many Pacific ACP countries. Like Australia, New Zealand is also highly supportive of an active EU engagement with the region and keen to coordinate its development assistance with the EU.

1.2. Geo-political and geo-economic importance

The US, Japan, China, Australia and New Zealand are the key Pacific powers, and they all have important security, political and trade interests in the wider Pacific region, where the US has been the leading power since the end of World War II. Japan and Australia are close US allies, and have underpinned the position of the US in the wider Pacific for decades, while the European role has decreased with decolonisation. France, however, is significantly engaged through its territories and military presence. The growing engagement of China in the region is a new factor influencing future developments in the Pacific in the form of Chinese trade, investments, migration and aid coupled with an intensifying diplomacy. As the economies of China, India and ASEAN continue to grow rapidly, demand for the region’s natural resources is increasing.

1.3. Main development challenges

Of the 15 Pacific ACP countries no less than 11 have populations around or below 250.000[10]. It is difficult for such small nations to attain a critical mass for production and trade or indeed political influence, because of important dis-economies of scale. The concern is that for many small Pacific ACP countries globalisation may not mean interdependence, but increased dependency.

With the exception of Tonga, which is an almost absolute monarchy, all Pacific ACP countries are fully fledged democracies , but modern institutions have not yet taken root everywhere and do not easily combine with traditional power structures. In recent years political developments have proven that a number of Pacific countries are potentially unstable[11].

A number of Pacific countries, notably PNG and Solomon Islands, face important problems of governance and corruption . These are often linked to the issue of nation building in countries that are very heterogeneous, as identification with a clan or similar group may be stronger than with the State[12].

While the region, apart from Tonga, is not in general marred by grave human rights problems, there are serious issues related to gender . While the situation differs from country to country, violence against women and polygamy constitute important problems and women still have far to go in terms of empowerment[13].

Poverty and progress towards the Millennium Development Goals (MDGs) remain important challenges in a number of the countries. Poverty of opportunity is a particularly acute problem, with rural communities, where most Pacific islanders live, facing problems, such as poor access to basic social services, sustainable, efficient and affordable energy services and telecommunications, and with economic activities hampered by distance, insufficient and expensive transport services and limited access to capital.

Unsustainable management of natural resources is a serious issue facing several countries in the region. In particular, the rates at which forests are being depleted and biodiversity is being lost are so high that the countries concerned risk losing critical economic assets within a very short time span. Often a result of weak governance, this combines with serious leakages of financial resources away from Government. The result is that critical resources that should be invested in the development of these countries are diverted.

The Pacific ACP countries have relatively good food-security , although there is a problem of malnutrition in some places. However, while there is a tradition for safety nets and a culture of sharing, community support systems are now under strain in many places.

[pic]

The Pacific possesses an exceptional cultural diversity[14] , which is the basis for an extraordinary richness of cultural expression. This diversity, including the linguistic heritage, should be preserved[15]. Furthermore, this diversity also represents a non-negligible source of wealth in economic terms which the media through the use of ICTs can help realise.. The question of how best to achieve the desired and inevitable economic modernisation without jeopardising fundamental strengths of the traditional culture is crucial to the future of the region. When engaging in dialogue and development cooperation with the Pacific ACP countries this cultural dimension needs to be fully taken into account.

For potential investors Pacific culture imposes a number of important constraints. Traditional collective land ownership raises barriers to obtaining land for development and using land as collateral. The strong culture of sharing constitutes a disincentive to saving for investment.

Some of these factors may partly explain the weak economic growth experienced by most Pacific ACP countries, a concern not least in view of the growing population (around 3% a year) A study of economic data (available for 11 of the 15 Pacific ACP countries - excluding Cook Islands, Nauru, Niue and Tuvalu) shows that in the period 2000-2004 average annual GDP growth was only 1.1%. However, some countries, notably Samoa, have recorded strong growth in the same period. Average inflation for the 11 countries stood at a modest 1.6% in 2004. There are considerable differences in GDP/capita requiring adapted policies and cooperation.

The Pacific is particularly vulnerable to natural disasters, such as earthquakes, tsunamis and hurricanes, and generally with the poorest population segments being the most exposed. Since 1950 natural disasters have affected more than 3.8 million people in 14 Pacific ACP countries (Timor-Leste not included). In the 1990s alone natural disasters cost the region about USD 2.8 billion (in real 2004 value). From 1990 to 1999 the region had the world’s highest rates of disaster-related mortality, percentage of population affected, and damage cost per capita. While traditional coping mechanisms are strong, the number of reported disasters and the population affected per event have increased significantly, reflecting population growth, rapid urbanisation, growing environmental degradation in coastal areas, climate change and variability. With climate change and increasing sea levels many low-laying Pacific islands are at risk and the region may in future face a serious problem in terms of environmental refugees.

Last but not least, the geography of the Pacific is characterised by the enormous distances between and within most of its countries. The Cook Islands (population less than 25,000) stretch 1,400 km from North to South, and 1,000 km from East to West, while Kiribati (population 100,000) includes Christmas Island located 3,200 km from the country’s capital. In addition, it is the ACP region which is the furthest removed from the EU in geographical terms. This “tyranny of distance” is a serious constraint for development in the Pacific, because of serious diseconomies of distance resulting notably in low frequency and high-cost transport. However, electronic communication is becoming cheaper and more available.

1.4. Regional cooperation

The Pacific Islands Forum (the ‘Forum’) is the premier regional policy-making body of the self-governing states in the Pacific. Established in 1971, its membership includes 14 of the Pacific ACP countries together with Australia and New Zealand.[16] Forum Heads of State and Government meet annually, as do Forum Economics and Education Ministers. Similar meetings are planned for Forum Health Ministers. Ad hoc meetings of Transport and Fisheries Ministers are also held. The Chairmanship of the Forum rotates on an annual basis among the Member States. As regards security, the Biketawa Declaration of 2000 establishes a framework for Forum intra-state security cooperation, which calls for Forum Foreign Affairs Ministers to meet as part of an ad hoc crisis management mechanism for the region.

The Forum is served by its Secretary-General, whose work is supported by the Forum Secretariat . The Secretariat’s overall objective is to service the Member States and to promote Pacific regional cooperation, particularly on economic and trade matters. It also acts as the Forum’s administrative arm, implementing its decisions, including delivering development assistance to Member States. In the case of trade-related assistance, it can also act as implementing agency.

The Forum Secretary-General is also permanent Chair of the Council of Regional Organisations in the Pacific (CROP) , which brings together the Forum Secretariat and nine other Pacific regional organisations (see annex A)[17].

At the October 2005 meeting of Forum Heads of State and Government two important decisions aiming at strengthening regional cooperation were taken. The Leaders approved an Agreement giving the Forum legal personality under international law. They also approved the Pacific Plan and a roadmap for its implementation. This decision represents the culmination of a process started in 2003 by initiative of the New Zealand Forum Chair aimed at strengthening Pacific regionalism. The Plan, covering the years 2005-2015, has been presented as a dynamic framework for strengthened regional cooperation and integration. It remains to be seen how far effective implementation can be achieved. Full implementation will depend on continued political commitment and mobilisation of the required financial resources.

Presently, regional cooperation in the Pacific is neither broad nor deep. Among the explanatory factors can be mentioned the geography of the region, the fact that many Pacific countries are still relatively young as independent states and therefore particularly sensitive about issues pertaining to sovereignty, and the asymmetry between Australia and New Zealand on the one hand, and the Pacific ACP countries on the other[18].

In 2004 intra-regional trade between the Pacific ACP countries was as low as 3%[19], mainly due to transport costs and the limited size of their markets. These countries have concluded the Pacific Island Countries Trade Agreement (PICTA) , aiming to establish a FTA among its parties. The Pacific Agreement on Closer Economic Relations (PACER) is a trade and economic cooperation agreement among all 16 Forum Member States. It sets out the basis for the future development of trade relations among these states[20].

The Melanesian Spearhead Group (MSG) is a sub-regional trading arrangement among PNG, Solomon Islands, Vanuatu and Fiji, with New Caledonia as an observer. MSG aims at a FTA in 2008 and aspires to a Customs Union.

There is scope for increased cooperation and synergy between the Pacific ACP countries and the region’s OCTs in areas such as environment and vocational training.

1.5. Key partners of the Pacific beyond Europe, Australia and New Zealand: United States, Japan, China and Taiwan

The United States has important security interests in the Pacific, which it has dominated since its victory in World War II. US trade with the larger Asia-Pacific region has now overtaken its trade with the EU, so also for this reason the US has a strong interest in continued stability. The US National Security Strategy from March 2006 highlights the importance of in particular Japan, South Korea and Australia. In its Quadrennial Defense Review Report from February 2006 the US Department of Defense reports that of the major and emerging powers, China has the greatest potential to compete militarily with the United States, adds that the pace and scope of China’s military build-up already puts regional military balances at risk, and states: “U.S. policy remains focussed on encouraging China to play a constructive, peaceful role in the Asia-Pacific region and to serve as a partner in addressing common security challenges, including terrorism, proliferation, narcotics and piracy.” The US has renewed economic and military agreements (Compacts of Free Association) with Palau, Micronesia and the Marshall Islands. The US also has territories in the Pacific, and Hawaii is a US state. Having curtailed its development cooperation with the region in the past the US has recently reengaged, notably with Vanuatu. The US has indicated its interest in seeing the EU pursue an active role in the region.

Japan has security, foreign affairs, trade and fishery interests in the region, and is traditionally an important donor, specialising mainly in infrastructure. As memories of World War II fade Japan’s cooperation with the Pacific ACP countries becomes easier.

China ’s role[21] in the Pacific region is growing in line with its increasing economic weight in the world. There is also migration from China to the Pacific ACP countries. China is competing with Taiwan for diplomatic relations with a number of the 13 Pacific ACP countries, which are members of the UN[22]. It already pursues defence cooperation with PNG, Fiji and Tonga. China has been a “Dialogue Partner” of the Forum since 1989 and has contributed generously to its activities. Since 1992 Taiwan has held its own separate post-Forum meeting with “friendly” Pacific Islands States. This competition between China and Taiwan, through investments and development cooperation, can be destabilising for the Pacific ACP countries concerned, as was seen in PNG in 1999, and most recently in Vanuatu, where it caused a political crisis in 2004.

2. EU AND THE PACIFIC

2.1. EU – Pacific relations so far

EU relations with the region are based on the colonial past , most recently with the UK, France and Portugal as the important players, and before that Germany and Spain. These EU Member States have all influenced the region in ways which are still perceptible today. The influence of British political institutions and tradition has been profound. Many Pacific ACP countries are members of the Commonwealth and most of these retain the Queen of England as Head of State[23].

France and UK have territories in the Pacific. The EU has an Association Agreement with four OCT in the region. The OCT are subject to a different preferential regime from the ACP countries. Under their statutes of autonomy, the French OCT are showing an increased interest in Pacific regional cooperation as they are enhancing contacts with their neighbours and their region.

France is a regional power with an important military presence and a series of diplomatic representations in the region, as well as a growing cooperation with Australia. France also engages in development cooperation with Pacific ACP countries, in particular with Vanuatu.

While the United Kingdom is presently phasing out its development cooperation with the Pacific ACP countries, it remains engaged through its diplomatic representations, its investments, volunteer programmes and its close relations with Australia, New Zealand and the United States.

Several EU Member States are strengthening official contacts with Pacific ACP countries. In addition, many Member States are engaged in other ways in the region, e.g. through scientific research or through a number of European NGOs , mainly environmental or faith-based, in particular from the UK, France, Germany, Italy and The Netherlands.

A number of EU Member States, in particular Portugal , have cooperation activities with Timor-Leste.

The EU’s relations with the Pacific ACP countries are structured, and have been so for decades, first on the basis of the Lome Conventions, and now by the Cotonou Agreement . In political terms an important objective for the EU has been to underpin a successful stabilisation following decolonisation while supporting economic and social progress. Considering the political volatility experienced in a number of Pacific ACP countries, this goal has not yet been convincingly attained. Research and evaluations indicate that the development assistance has had a positive impact in the region and that without it growth would have been lower and social indicators poorer. However, analyses indicate that in the last decade overall economic growth remained sluggish on average and insufficient to reduce poverty.

The EU has furthermore agreed Joint Political Declarations with Australia and New Zealand, and entered into a series of separate Agreements with these two countries, on the basis of which regular consultations are held.

The Pacific ACP countries and the EU share core values , such as democracy, human rights, rule of law, effective multilateralism and environmental protection. These countries are generally supportive of EU environmental positions. They also play a growing role in international institutions. Some of them, notably Fiji, contribute to UN peacekeeping missions worldwide[24].

The EU’s political dialogue with individual Pacific ACP Member States is limited. At the regional level, a broad political dialogue is pursued with the Forum, through the so-called Post-Forum Dialogue, which traditionally follows immediately after the Forum Leaders annual Summit[25]. Article 96 of the Cotonou Agreement concerning essential elements was triggered in the case of the 2000 coup in Fiji. Cooperation was resumed in 2003.

Members of the European Parliament observed the 2001 parliamentary elections in Solomon Islands. A fully-fledged EU election observation mission took take place in Fiji in 2006.

EU-Pacific trade is relatively small and erratic. Unprocessed agricultural products, in particular palm oil and sugar dominate Pacific exports to the EC. Machinery, ships and boats are important items in the EC export structure. There has always been a trade surplus for the Pacific in its exchanges with the EC. Australia and New Zealand are major trading partners for the region particularly as regards Pacific ACP imports. The EC is a relatively small trading partner for the Pacific ACP absorbing around 10% of their exports and providing an estimated 5% of their imports. Based on 5-year averages PNG and Fiji together accounted for a full 90% of the Pacific ACP countries’ exports to the EU, while taking 41% of the total imports from the EU. In 2004 Pacific ACP goods exports to the EU amounted to € 588 million, while goods imports from the EU amounted to € 333 million[26]. Fiji currently exports half of its production (i.e. approximately 165,000 tonnes of a total production of 330,000 tonnes) to the EU under Sugar Protocol at guaranteed prices.

The EU has either signed or initialled fishery agreements with three Pacific ACP countries: Kiribati, Solomon Islands and the Federated States of Micronesia. A small number of Spanish and French vessels are fishing with licenses under these agreements. In December 2004, the European Community acceded to the Western Central Pacific Fisheries Convention (WCPFC), which is responsible for overseeing the sustainable management and conservation of tuna in the Pacific. The EU also supports the scientific tuna stock work of the Secretariat of the Pacific Community (SPC). The EC is also an active participant in the on-going inter-governmental consultations for the creation of a regional fisheries management organisation for non-tuna species in the Pacific.

EC development assistance to the region is substantial, and total aid granted under successive Lomé Conventions and the Cotonou Agreement exceeds € 1.8 billion.[27] Furthermore, Timor-Leste has received more than € 200 M under other instruments since 1999. In addition, the European Investment Bank and the Centre for Development of Enterprises are also active in the region. Together with ODA flows from the EU Member States, such as Portugal’s bilateral aid of more than € 300 M for Timor-Leste, the EU is one of the few major donors to the Pacific ACP countries, and this includes support financed by the EU’s budget, such as the Erasmus Mundus programme, food security and environment.

In September 2004 the EU and 14 Pacific ACP countries opened negotiations on an Economic Partnership Agreement (EPA )[28]. These aim at arriving at an ambitious and development-oriented arrangement, which should promote regional integration and economic development, policy reform, sustainable management of resources, such as fisheries, thereby also contributing to the reduction of poverty. The ACP side has indicated its interest in securing arrangements relating to services and tourism, fisheries and investment as well as goods. Their commitment to these negotiations was most recently confirmed by Pacific ACP Leaders in October 2005. However, given that negotiations need to be concluded before the end of 2007, there is a need for the ACP side to accelerate preparations and negotiations[29]. EPA will replace the preferential access scheme contained in Cotonou and which is currently covered by a WTO waiver, which expires in 2008.

2.2. Present challenges facing EU – Pacific relations

Presently, EU relations with the Pacific suffer from a lack of political profile and visibility on both sides, inadequate arrangements for regional interaction and reduced efficiency in development cooperation efforts due to a lack of focus and high transaction costs. Beyond the bilateral consultation mechanisms between the EU and Australia and New Zealand respectively, the only structured interaction between the EU and the Pacific region is provided by the so-called Post-Forum Dialogue.

Immediately following the Forum Summit, the Heads of State and Government interact with main Forum partners and donors through the Post-Forum Dialogue at ministerial level. On the Forum side this involves a panel consisting of three ministers and the Forum Secretary-General with a minister representing the Forum Chair as head of Delegation.

Presently, the EU takes part in this Dialogue with a delegation consisting only of the Commission. However, twice the EU Council Presidency has been associated to the Commission in this exercise. In parallel, France and the UK, the two EU Member States with remaining significant engagements in the Pacific region, hold separate Dialogue-meetings with the Forum panel.

Although positive exchanges have taken place over the years between the EU and the Pacific region through this arrangement, the Post-Forum Dialogue does not fully reflect the importance of EU-Pacific relations and is insufficient in terms of sustaining the bilateral relationship between the regions. Particular shortcomings are as follows:

1. Limited visibility for the EU in the Pacific. The arrangement does not reflect the fact that the EU is the second largest donor in the region. No joint communiqué is issued after the dialogue. The number of Dialogue partners has been increasing over the years.

2. Limited visibility for the Pacific in Europe due to lack of formal preparation in the EU institutions and the fact that the meetings always take place in the Pacific region.

3. Limited impact on both sides due to lack of formalisation.

4. As the Post-Forum Dialogue takes place the day after the Forum summit is concluded, there is insufficient time for the EU side to properly prepare its reactions to the summit outcome.

5. The time allotted to the EU dialogue is insufficient to deal with an increasingly comprehensive EU-Pacific agenda. The distribution of responsibilities between the two parties as regards the issues in the agenda is unsatisfactory.

Full engagement in the Cotonou partnership entails sustained political dialogue, co-management of development cooperation and full participation in the EPA process. For a number of the smallest Pacific ACP countries such intensive cooperation poses a serious challenge. The costs for these countries relating to their Cotonou obligations is substantial, the cooperation may therefore not reach critical mass for them, and may even outweigh the benefits. For countries with limited administrative capacity there is the added concern that the cooperation may crowd out other and perhaps more important activities.

The European OCT face specific challenges, such as economic, social and environmental vulnerability, as well as problems of scale and progressive erosion of their trade preferences with the EU. At the same time, the OCT have a number of strengths, such as advanced education, health and research facilities and relatively developed economies, which they bring to the growing ACP-OCT interaction in the region.

Annex A

CROP Agencies

The ten organisations are:

The Pacific Islands Forum Secretariat (PIFS)

Pacific Forum Fisheries Agency (FFA)

Pacific Islands Development Programme (PIDP)

Secretariat for the Pacific Community (SPC)

South Pacific Applied Geoscience Commission (SOPAC)

South Pacific Regional Environment Programme (SPREP)

South Pacific Tourism Organisation (SPTO)

University of the South Pacific (USP)

South Pacific Board for Educational Assessment (SPBEA)

Fiji School of Medicine (FSchM)

The CROP membership varies significantly and is summarised in the table below.

Annex B

European Representations in Pacific ACP Countries |

Papua New Guinea | EC Delegation, UK High Commission, French Embassy |

Fiji | EC Regional Delegation, UK High Commission, French Embassy |

Timor Leste | EC Technical Office, Portuguese Embassy, UK Embassy, Irish Representative Office, French Co-operation Office |

Solomon Islands | EC Office, UK High Commission |

Vanuatu | EC Office, French Embassy |

Samoa | EC Technical Office, UK High Commission |

Kiribati | EC Technical Office |

[1] Cooki saared, FidÛ[2]i, Kiribati, Marshalli Saared, Mikroneesia Liiduriigid, Nauru, Niue, Palau, Paapua Uus-Guinea, Samoa, Saalomoni saared, Ida-Timor, Tonga, Tuvalu ja Vanuatu

[3] Ida-Timoril on vaatlejastaatus.

[4] Vt lisa

[5] Vt lisa

[6] CROPi üheksa agentuuri on ski saared, Fid˛i, Kiribati, Marshalli Saared, Mikroneesia Liiduriigid, Nauru, Niue, Palau, Paapua Uus-Guinea, Samoa, Saalomoni saared, Ida-Timor, Tonga, Tuvalu ja Vanuatu

[7] Ida-Timoril on vaatlejastaatus.

[8] Vt lisa

[9] Vt lisa

[10] CROPi üheksa agentuuri on spetsialiseerunud tehnilised agentuurid, kelle tegevus põhineb Vaikse ookeani piirkondliku tasandi rahvusvahelistel lepingutel.

[11] Vaikse ookeani piirkonna tegevuskavas nimetatakse piirkonna peamiseks prioriteediks rahvusvahelise finantsabi kaasamist jätkusuutliku arengu, bioloogilise mitmekesisuse ja keskkonnakaitse ning kliimamuutuse mõjude parandamise tarbeks Vaikse ookeani piirkonnas. Samas peatükis viidatakse Vaikse ookeani piirkonna tegevuskavas ka integreeritud põllumajandus- ja metsanduskavale. 2002. aastal vastu võetud Vaikse ookeani saarte merestrateegias tõdetakse, et integreeritud merehooldus on saarlaste tulevaste põlvkondade huvides ja seda käsitlevatele algatustele kehtestatakse ühine raamistik.

[12] Töörühma moodustavad Vaikse ookeani ühenduse sekretariaat (SPC), Vaikse ookeani lõunaosa rakenduslike geoteaduste komisjon (SOPAC) ja Vaikse ookeani piirkondlik keskkonnaprogramm (PREP).

[13] Vt lisa

[14] Of the 15 Pacific ACP countries six (Cook Islands, FSM, Nauru, Niue, Palau and the Republic of the Marshall Islands) have a total population of around or less than 250.000, but combined EEZs that exceed 8 million km2.

[15] All 15 Pacific ACP countries are SIDS (Small Island Developing States), and they participate actively in the UN-sponsored SIDS’ process, which most recently resulted in the Mauritius Declaration and Mauritius Strategy for the Further Implementation of the Programme of Action for the Sustainable Development of SIDS agreed in January 2005.

[16] Secessionist war on the island of Bougainville in PNG; tensions in Solomon Islands; repeated coups in Fiji; severe economic and financial crisis in Nauru; democratic deficit in Tonga.

[17] While PNG is ranked 130th in Transparency International’s corruption perception index, in some other Pacific countries corruption is a minor issue, such as in Kiribati, where theft is seen as dishonouring, and carries severe social sanctions.

[18] An extreme case is Solomon Islands, which as late as early 2006 did not have a single female member of parliament.

[19] It has been estimated that Papua New Guinea alone has more than 1000 cultural groups speaking some 800 different languages.

[20] The forthcoming UNESCO Convention on the Protection and Promotion of the Diversity of Cultural Expressions will offer a new international framework to promote international cooperation aimed at preserving cultural diversity, which may be important in this regard.

[21] Timor-Leste has observer status in the Forum and is not at present considering full membership.

[22] The core activities of these regional organisations are funded by contributions from Member governments, but they are governed by bodies that reflect their varying membership.

[23] Attempts at sectoral regional integration have had mixed results since the 1970s. PNG, by far the largest Pacific ACP country, established its own higher education system (UPNG, Unitech), while the rest of the region created the University of the South Pacific. Nauru, Samoa, Solomon Islands, Tonga and Vanuatu initially created Air Pacific but then quickly set up their own national airlines to promote tourist arrivals directly from major airports in Australia, New Zealand and Hawaii. The Pacific Forum (shipping) Line also proved unviable as a way of servicing the more peripheral states.

[24] Timor-Leste, which acceeded to the Cotonou Agreement in December 2005, is not included in this statistic.

[25] Timor-Leste is neither party to PICTA nor to PACER.

[26] In 2000 the Pacific Islands Forum agreed to establish of a Pacific Trade Office in Beijing and from 2000 to 2004 bilateral trade with China has doubled from USD 267 million to USD 530 million.

[27] Six Forum Member States currently recognise Taiwan: Solomon Islands, Kiribati, Marshall Islands, Tuvalu, Palau and Nauru.

[28] Pacific culture has influenced major European artists, such as the painter Paul Gauguin and the author W. Somerset Maugham. The Pacific also provides a permanent source of inspiration for the European haute couture art and industry. English is an official language in all the present Pacific ACP countries, apart from Timor-Leste, which has Portuguese as an official language, while French is spoken in Vanuatu and in the French OCT. The fact that so many Pacific islanders speak European languages facilitates exchange and understanding between the two regions.

[29] Fiji’s role in international peacekeeping is quite remarkable. This small country has participated in virtually every UN peacekeeping mission - including in Congo, Namibia, Cambodia, Timor-Leste and Lebanon – and also in Europe, where Fiji has contributed to the stabilisation of Bosnia and Herzegovina, Croatia and Kosovo.

[30] Cf section 3.1. below.

[31] As a result the EU was their second most important export market, after Australia and before Japan, while the EU was only 6th on the list of countries/regions the Pacific ACP countries source their imports from, behind Australia, Singapore, New Zealand, USA and Japan.

[32] Since independence Timor-Leste has benefited from substantial Community assistance under the ALA Regulation.

[33] Timor-Leste, which acceded to the Cotonou Agreeement in December 2005, does not at present participate in the EPA negotiations.

[34] The EU recognises that the Pacific ACP countries’ close links with Australia, New Zealand and the USA make these negotiations more complex. While trade flows between the Pacific ACP countries and the EU are limited, Australia and New Zealand are major trading partners and a FTA with them may imply major adjustment needs for the Pacific ACP countries. However, the opening of the formal negotiations on EPA, have not triggered demands by Australia and New Zealand to open discussions on parallel free trade negotiations as foreseen under Article 6 of the Pacific Agreement on Closer Economic Relations (PACER).