30.6.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 146/1

—

soovitab ühise Euroopa rändepoliitika tunnustamist, et parandada koostööd ja kooskõlastamist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel;

—

nõuab, et viivitamatult loodaks finantsvahend nende piirkondade jaoks, kus sisserände osakaal on eriti kõrge, ning transiitpiirkondade jaoks nagu Ceuta, Kanaari saared, Lampedusa, Malta, Melilla ja Lõuna-Itaalia üldiselt, kuhu saabub massiliselt sisserändajaid, põhjustades äärmiselt raskeid probleeme;

—

soovitab võtta kõik vajalikud meetmed inimkaubanduse ning sellega tegeleva maffia tõkestamiseks. Nimetatud probleem tuleb seada ELi prioriteediks ning eraldada selleks vastavad finantsvahendid. Ebaseadusliku sisserände ennetamine ja võitlus seda soodustava varimajandusega on väga oluline;

—

rõhutab kohalike ja piirkondlike ametiasutuste rolli, seda nii nende kogemuste tõttu suhetes päritoluriikidega kui ka nende poolt rakendatavate meetmete tõttu sisserändajate integreerimiseks, eelkõige tervishoiu (mis hõlmab suurima osa avaliku sektori kuludest), eluaseme, hariduse ja tööhõive osas;

—

teeb ettepaneku luua rändealaste arvamuste järelmeetmete mehhanism, selleks et tagada komitee esindatus — põhiseaduse komisjoni esimehe või raportööride kaudu — Euroopa Komisjoni sellekohastes algatustes. Nimetatud mehhanism võimaldaks komiteel aktiivselt osaleda õigusloomeprotsessi erinevates etappides: a) õigusloome-eelses etapis (konsulteerimine huvitatud osapoolega, mõju hindamine); b) poliitika hindamise etapis (aastaaruanded rände ja integratsiooni kohta).

1)

kunagi varem ei ole rände probleem end Euroopas nii teravalt tunda andnud kui praegu. Kuna sisserände lõppeesmärk on pääseda Euroopa territooriumile, ei puuduta kõnealune probleem üksnes neid liikmesriike ja piirkondi, kuhu saabub eriti arvukalt sisserändajaid, vaid see nõuab terviklikku lähenemist, pidades silmas ELi kui tervikut, liikmesriike ning samuti rände lähte- ja transiitriike, kes peavad ühiselt tegelema uute väljakutsetega, mida rändevood (sh ühendusesisesed rändevood) päevast päeva kaasa toovad. 2004. aasta novembris Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Haagi programmis visandatakse tööprogramm ühise sisserändepoliitika väljatöötamiseks ning seatakse see Euroopa Liidu üheks prioriteediks;

2)

puuduvad usaldusväärsed statistilised andmed seadusliku ja ebaseadusliku rände suhte ning üldiselt rände kui nähtuse täpseks hindamiseks. Seetõttu tuleb jätkata tööd Euroopa rändevõrgustiku väljaarendamiseks, et saada objektiivset ja võrreldavat teavet, millele võiks tugineda ühine sisserände- ja varjupaigapoliitika;

3)

sisserännanud elanikkonna integreerimisel puhul tuleb silmas pidada nende kaasamist tööturule (eritähelepanu tuleb pöörata sisserännanud naistele), kuid tarvis on ka laiemat lähenemist, mis hõlmaks muuhulgas haridus-, kultuuri-, sotsiaalseid ja poliitilisi aspekte;

4)

integratsioon on kahesuunaline protsess, mis eeldab nii sisserändajate tahet integreeruda vastuvõtvasse ühiskonda ning vastutustunnet selle tahte elluviimiseks kui ka ELi kodanike valmisolekut sisserändajaid vastu võtta. Seejuures on tarvis teadlikkust tõstvaid ja haridusmeetmeid, et sel viisil kummagi rühma käitumist positiivselt mõjutada;

5)

kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui sisserändajate vahetud vastuvõtjad ja integratsioonimeetmete peamised elluviijad (tööhõive, hariduse, kultuuri ja sotsiaalvaldkonnas ning poliitikas) peavad täitma võtmerolli sisserändepoliitika kujundamisel, et tagada sisserändajate edukas integratsioon kodanikele lähimal tasandil,

1.1

kooskõlas komitee eelmiste arvamustega ebaseaduslike sisserändajate tagasisaatmise ja Haagi programmi piirkondliku ja kohaliku rakendamise kohta (1) leiab, et sisserände küsimus nõuab terviklikku lähenemist, mis hõlmaks selget nägemust olulisematest rändepoliitilistest meetmetest ning ei põhineks üksikutel eraldiseisvatel meetmetel. Arvesse tuleb võtta kõiki seadusandlikke, operatiivseid ja majanduslikke algatusi, et tegeleda kõnealuse nähtusega alates selle lähtepunktist, edendades arengukoostööd päritoluriikidega ja võideldes ebaseadusliku inimkaubanduse vastu, kuni selle lõppfaasini, milleks on meetmed ELi riikidesse asunud sisserändajate integreerimiseks ning võitlus varimajandusega, mis toimib tugeva tõmbejõuna ja millega kaasneb sisserändajate ärakasutamine. Komitee märgib, et kuritegelikud organisatsioonid aitavad kaasa ebaseaduslikule sisserändele;

1.2

rõhutab, et kuigi sisseränne on alates 1980n datest aastatest suurenenud ja ELi saabub suur hulk arengumaadest pärit sisserändajaid (praegu hinnatakse nende arvu 40 miljonile), ei ole ikka veel välja töötatud ühist rändevoogude reguleerimise Euroopa poliitikat, mistõttu liikmesriigid teevad otsuseid ühepoolselt, raskendades ühise seisukoha võtmist;

1.3

märgib, et ei tohi ootama jääda, kuni rändevoogude juhtimise probleem toob kaasa raskete tagajärgedega sündmusi. Niisugused hädaolukorrad ei tohi olla eeltingimus, et alles siis sõlmida asjaomased partnerluskokkulepped;

1.4

on arvamusel, et kolmandate riikidega sõlmitavad partnerluskokkulepped peavad hõlmama poliitilisi, sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi aspekte, et luua vastastikusel sõltuvusel põhinev tõeline seos rände ja arengu vahel, nagu soovitatakse Euroopa Parlamendi arengu ja rände teemalises raportis (2);

1.5

kinnitab, et peamine vahend kontrollimatu rände vältimiseks on terviklik arengukoostöö, mis hõlmab uute töökohtade loomise projekte, majandus- ja kaubandusfoorumi asutamist, ülikoolide võrgustike loomist, fondide asutamist sisserändajatele mikrolaenude andmiseks, meetmete rakendamist, mis võimaldaksid sisserändajatel kaasa aidata oma päritoluriigi arengule, ning infrastruktuuride rajamist, seejuures eelkõige joogivee (42 %-l Aafrika elanikkonnast puudub juurdepääs joogiveele), elektri (vaid 20 %-l on püsiv juurdepääs elektrivõrgule), tervishoiuasutuste ja koolide osas. Seejuures tuleb silmas pidada, et peatähtis on toetus arenguabi saavate riikide institutsioonilisele tugevdamisele, luues neis riikides vastavad eeltingimused (nt juhtimise läbipaistvus ja demokraatlikud struktuurid), mis on vajalikud saadava abi tõhusaks kasutamiseks. Seega on kokkuvõttes vaja rõhku panna pigem arengukoostöö kvaliteedile kui kvantiteedile ning eriti oluline on tagada toetuste kasutamise suur läbipaistvus, et need tõepoolest aitaksid arengule kaasa;

1.6

rõhutab kohalike ja piirkondlike ametiasutuste rolli, seda nii nende kogemuste tõttu suhetes päritoluriikidega kui ka nende poolt rakendatavate meetmete tõttu sisserändajate integreerimiseks, eelkõige tervishoiu (mis hõlmab suurima osa avaliku sektori kuludest), eluaseme, hariduse ja tööhõive osas. Päritoluriikidega tehtava koostöö vallas on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused sõlminud mitmeid kokkuleppeid ja käivitanud projekte, näiteks Madridi autonoomne piirkond on AENEASe programmi raames loonud Marokos tagasipöördunud noortele turvakeskused;

1.7

meenutab26.–27. aprillil 2006 toimunud ELi pealinnapiirkondade parlamentide viiendal konverentsil vastu võetud deklaratsiooni, milles märgitakse, et ELi pealinnapiirkonnad tõmbavad oma jõukuse ja dünaamilisuse tõttu ligi paremat tulevikku otsivaid kolmandate riikide kodanikke, ning sellega seoses leiab, et tuleb võtta meetmeid, takistamaks massilist sisserännet ebaseaduslikke teid pidi lennujaamade, sadamate ja maismaal asuvate piiriületuskohtade kaudu, ja töötada välja asjakohased kavad kõnealuste isikute integreerimiseks ELi riikide teistesse piirkondadesse;

1.8

viitab ka pealinnapiirkondade seisukohale, mille kohaselt tuleb panna rõhku Euroopa ühise sisserändepoliitika väljaarendamisele, mis hõlmaks kõiki sisserändajate täieliku ühiskonda integreerimisega seonduvaid aspekte. Üksnes integratsiooni kaudu on võimalik saavutada seda, et sisserändajad jagavad demokraatliku ühiselu ja inimõigusi austavaid väärtusi, millel põhinevad ELi poliitilised süsteemid. Seetõttu juhib komitee tähelepanu vajadusele arendada algatusi, mille eesmärk on anda sisserändajatele teadmisi vastuvõtva ühiskonna keelest või ametlikest keeltest ja kultuurist ning tekitada neis tunnet, et nad on vastuvõtva ühiskonna jaoks olulised ja et nad mängivad rolli selle tuleviku kujundamisel;

1.9

on arvamusel, et sisseränne tähendab väljakutset kõigile: meil kõigil on selles oma osa, alates Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutustest kuni Euroopa kodanike ja sisserändajate endini. Vaid nii on võimalik kõnealuseid probleeme lahendada ning vaid nii võime me kõik — kaasa arvatud päritoluriigid — sisserändega avanevatest võimalustest kasu saada;

1.10

on seetõttu arvamusel, et tarvis on parandada koostööd järgmistes valdkondades:

1.11

soovitab järgmist:

1.12

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid selleks, et juhtida sisserändajate rahasaadetised tootlikesse investeeringutesse nende päritoluriigis, muutes mikrolaenu saamise sisserändajatele hõlpsamaks. Nimetatud rahaülekandeid tuleks suunata sel viisil, et siduda need arengukoostöö fondide kaudu tehtavate investeeringutega. Lisaks soovitab komitee kehtestada kohustuse suunata kustutatud võlg tootlikesse investeeringutesse, mille võiks omakorda siduda nimetatud rahaülekannetega sel viisil, et sisserändaja jaoks oleks kõige kasulikum investeerida oma säästud kõnealustesse projektidesse;

1.13

kutsub seetõttu üles asutama tagatisfondi, kindlustamaks mikroprojektide püsivust ja nende võimalikult suurt mõju arengule, ning toetab majandus- ja kaubandusfoorumi ning ELi ja arengumaade spetsialistide võrgustiku loomist;

1.14

kutsub liikmesriike üles tegema rändepoliitika väljatöötamisel ja riiklike integratsiooni- ja tööhõivekavade koostamisel koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, sest nende rakendamiseks vajalikud meetmed viiakse ellu kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

1.15

nõuab, et viivitamatult loodaks finantsvahend nende piirkondade jaoks, kus sisserände osakaal on eriti kõrge, ning transiitpiirkondade jaoks nagu Ceuta, Kanaari saared, Lampedusa, Malta, Melilla ja Lõuna-Itaalia üldiselt, kuhu saabub massiliselt sisserändajaid, põhjustades äärmiselt raskeid probleeme, sest puuduvad vahendid neile kohase humanitaarabi osutamiseks. Tuleb silmas pidada, et mitte kusagil maailmas ei ole erinevus sissetulekute suuruses nii terav kui kummalgi pool ELi lõunapiiri;

1.16

palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel teadvustada ELi saarepiirkondade rannikute kaudu toimuva massilise ebaseadusliku sisserände spetsiifilist iseloomu, sellega kaasnevat inimlikku tragöödiat ning selle tagajärgi Euroopa turvalisusele ja ühtekuuluvusele. EL peab kasutama oma mereäärsete piirkondade potentsiaali platvormina vastastikku kasulike suhete arendamiseks kolmandate riikidega;

1.17

kookõlas komitee eelmiste arvamustega perekonna taasühinemise, Haagi programmi piirkondliku ja kohaliku rakendamise ning ebaseaduslikult ühenduse territooriumil viibivate isikute tagasisaatmist käsitleva rohelise raamatu kohta ning vastavalt Euroopa Parlamendi arengu- ja rändeteemalisele raportile (3) leiab, et tuleb võtta meetmeid õiguskindluse suurendamiseks rände valdkonnas, seda järgmiste aspektide osas:

1.18

kooskõlas arvamusega teemal „Roheline raamat ühenduse tagasisaatmispoliitika kohta ebaseaduslikult riigis viibivate isikute puhul” (4) toetab meetmeid, mille eesmärk on soodustada vabatahtlikku tagasipöördumist ja seada see esikohale sunniviisilise tagasisaatmise asemel. Tuleks luua stiimuleid, mis mõjutaksid potentsiaalseid sisserändajaid oma päritoluriiki jääma. Sunniviisilise tagasisaatmise puhul tuleb eritähelepanu pöörata suuremat kaitset vajavatele isikuterühmadele. Igal juhul on äärmiselt oluline teha koostööd päritoluriikidega;

1.19

meenutab, et vastavalt laste kaitset käsitlevatele rahvusvahelistele konventsioonidele on lapse huvides eelkõige see, et ta saaks üles kasvada oma perekonna keskel, kui see on vähegi võimalik. Toetusi tuleb jagada päritoluriikides, kus lastele tuleb anda haridus ja koolitus, et nad võiksid oma perekonna lähedal tööd leida. Lapse õiguste konventsioon kohustab riike võitlema laste ebaseadusliku viimisega teistesse riikidesse;

1.20

leiab, et Euroopa integratsioonifondi juhtimisel tuleb arvestada piirkondlike ja kohalike omavalitsuste erivajadustega ning toetab nende kaasamist läbirääkimistesse riiklike programmide ja asjaomaste rakendusprogrammide üle;

1.21

kooskõlas Euroopa Parlamendi raportiga arengu ja rände kohta kutsub komisjoni üles valmistama ette vajalikud finantsvahendid, et keele-, kultuuri- ja kodanikuõpetusealase koolituse kaudu integreerida sisserändajad vastuvõtva riigi poliitilisse ja ühiskondlikku ellu, piiramata seejuures nende võimalusi enda identiteedi säilitamiseks. Lisaks rõhutab komitee vajadust pöörata tähelepanu sisserändajate järeltulijate (laste ja lastelaste) integratsiooni spetsiifilistele probleemidele;

1.22

õhutab hariduse tähtsust, mis on integratsiooni kõige paremini edendav poliitikavaldkond, sest sisserändajate edukus koolis on võrreldes teiste ELi kodanike keskmisega murettekitavalt madal; juhib tähelepanu sellele, et sisserändajate integreerimiseks tuleb omavahel siduda meetmed nende haridussüsteemi ja tööturule kaasamiseks. Selleks esitab komitee järgmised ettepanekud:

1.23

kookõlas komisjoni integratsiooni käsiraamatuga peab oluliseks järgmist:

2.1

on arvamusel, et seoses seadusliku rändega ei tohi unustada, et just need isikud, kes rändavad välja oma oskuste tõttu, võivad aidata kaasa oma päritoluriigi arengule;

2.2

nagu juba rõhutatud arvamuses teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, mis käsitleb kolmandate riikide kodanike sissesõidu ja elamise tingimusi õppimise, kutseõppe või vabatahtliku teenistuse eesmärgil” (5), leiab, et tähelepanu tuleb pöörata ajude äravoolule. Kuigi tuleb arendada kõnealuste sisserändajate kaudu ELi majanduse jaoks avanevaid võimalusi, on samuti tarvis soodustada niisuguste isikute tagasipöördumist oma päritoluriiki, aitamaks kaasa selle arengule, või pakkuda neile võimalust tulla ELi tagasi oma väljaõpet jätkama või täiendama, nii et sellisest pidevast kogemuste vahetamise protsessist saaksid kasu nii päritolu- kui ka vastuvõttev riik;

2.3

on seisukohal, et ringränne moodustab olulise aluse, mis võimaldab tugevdada rände positiivset panust arengusse;

2.4

toetab komisjoni peaeesmärki tagada õigusi käsitlev ühine raamistik kõigile liikmesriigis seaduslikult töötavatele kolmandate riikide kodanikele. Komitee rõhutab eriti vajadust tegeleda diplomite ja teiste kvalifikatsioonide võrdväärse tunnustamise küsimusega, vältimaks olukordi, kus sisserändajad teevad tööd, mille jaoks nad on ülekvalifitseeritud;

2.5

rõhutab tööturule juurdepääsu olulisust sisserändajate integreerimisel ning juhib tähelepanu vastuolule, mis seisneb selles, et lihtsustav kontseptsioon keskendub üksnes vajadusele võtta vastu üha rohkem sisserändajaid ja lihtsalt seadustada nende tööjõud, kuid kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuleb samal ajal võidelda tõrjutuse, marginaliseerumise ja ksenofoobiaga ning samuti tuleb võtta meetmeid naiste kaasamiseks, kelle side lastega on otsustava tähtsusega perekonna integreerimisel;

2.6

leiab, et seoses seadusliku rändega tuleb tähelepanu pöörata perekonna taasühinemisele kui sisserändajate sotsiaalse integratsiooni ühele võtmeelemendile, sest vastasel korral jääb strateegia lünklikuks. Siiski peaks perekonna taasühinemise kui integratsiooni katalüsaatori soodustamine piirduma üksnes tuumperekonna, st vanemate, laste ja vanavanematega;

2.7

rõhutab kohalike ja piirkondlike ametiasutuste muret seoses sooga seotud aspektidega, sest naised satuvad oma soo ja lisaks ka etnilise päritolu tõttu kahekordse diskrimineerimise alla. Seetõttu kutsub komitee komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama dialoogi päritoluriikidega, et edendada naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust;

2.8

toetab komisjoni seisukohti seoses ajutiste töötajatega ja peab vajalikuks töötada välja ajutise tööjõu liikuvust enam soodustavad õigusaktid. Siiski tuleb vältida seda, et ajutisest tööst saab ebaseadusliku sisserände kanal. Üks võimalus selle ärahoidmiseks on see, et ajutine töö moodustaks osa ELi ja päritoluriikide koostööprojektidest, nii et kõnealustel töötajatel oleks pärast töö lõppu stiimul oma päritoluriiki tagasi pöörduda, et jätkata töötamist koostööprojekti raames. Nimetatud koostööprojektide raames võiks võtta vastu ka rohkem ajutisi töötajaid mitte ainult geograafiliselt lähedal asuvatest, vaid ka kaugematest riikidest, nt Ladina-Ameerikast, kasutades ära praegust reisikulude vähenemist;

2.9

nõustudes komisjoni seisukohaga, peab hädavajalikuks andmete kogumise parandamist, et töötada välja tõhus Euroopa sisserändepoliitika, mis peab sisserändajate vastuvõtmise küsimuses eelkõige lähtuma tööturu vajadustest. Ei ole vastuvõetav, et 90 % sisserändajaid viibivad alguses riigis ebaseaduslikult, enne kui nende staatus saab seaduslikuks;

2.10

tervitab Euroopa Komisjoni dokumendis väljendatud tahet tugevdada Euroopa tööalase liikuvuse portaali rolli, mis pakub interneti kaudu EURESe (Euroopa tööturuasutuste süsteem) koostöövõrgustiku teavet. Nimetatud võrgustiku eesmärk on osutada töötajatele ja tööandjatele teabe-, nõustamis- ja töövahendusteenuseid (töö otsimine), teavitada, suunata ja nõustada liikuvusest huvitatuid nii Euroopa Majandusruumi töövõimaluste kui ka elu- ja töötingimuste osas ning olla abiks tööandjatele, kes soovivad võtta tööle teistest riikidest pärit töötajaid. Regioonide Komitee võib omal poolt kaasa aidata, andes komisjonile teavet kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vallatavate veebiportaalide kohta, kust kõik osapooled võivad leida olulist teavet (6);

2.11

toetab Euroopa Komisjoni arvamust, et Euroopa tuleb muuta kvalifitseeritud töötajate, parimate tudengite ja teadlaste jaoks atraktiivsemaks. Tudengite puhul tuleb lubada neil (vastupidiselt praegu mõnes liikmesriigis kehtivale korrale) õppimisega samaaegselt ka töötada, kuna see võimaldab neile hõlpsama ülemineku tööturule. Selliste edukate ELi üldiste programmide nagu Erasmus või Leonardo da Vinci eeskujul tuleks luua eriprogramme välistudengite liikuvuse edendamiseks, et takistada ajude äravoolu ja soodustada tudengite väljaõpet, kes on päritoluriikide jaoks hindamatu inimkapital;

2.12

toetab seisukohta, et tuleks kaaluda teatud juhtudel ühendatud elamis- ja töölubade väljaandmist, et vähendada asjaajamist ja tugevdada kontrolli; samuti teeb ettepaneku elamis- ja töölubade ühtlustamiseks kogu ELis;

2.13

rõhutab Euroopa Komisjoni väidet, et sisseränne ei lahenda Euroopa rahvastiku vananemise probleemi. See vaid leevendab Euroopa demograafilist puudujääki, kuid ei too sellele lahendust;

2.14

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon omistab oma teatises suurt tähtsust koostööle sisserände päritoluriikidega, ning toetab olemasolevate sisserändele suunatud finantsvahendite tugevdamist ja uute spetsiaalsete vahendite loomist;

2.15

märgib, et sisemisel tasandil peavad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused oma pädevuste tõttu vahetult sisserändega seotud küsimustega tegelema, ning rõhutab, et seetõttu võivad nad anda väga olulise lisaväärtuse komisjoni 2007. aastaks kavandatud tegevustesse ja aruteludesse, mille eesmärk on kogemuste vahetamine teadlikkuse tõstmise, teavitamise ja koolituse valdkonnas (7)

2.16

pakub komisjonile oma abi mõjuanalüüside läbiviimisel, mida on kavas teostada enne konkreetsete seaduslikku sisserännet puudutavate ettepanekute esitamist, ning süsteemse konsulteerimise korraldamisel kohalike ja piirkondlike omavalitsustega (8).

3.1

toetab eriti seisukohta, et ebaseadusliku sisserände vältimiseks on vaja teha koostööd kolmandate riikidega, ning seetõttu toetab 15.-16. detsembril 2005. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu otsust eraldada 3 % Euroopa naabrus- ja partnerluspoliitika rahastamisvahendist finantsabi suurendamisele rändega otseselt seotud valdkondades;

3.2

peab vajalikuks edendada partnerluskokkuleppeid sisserände päritoluriikidega, mis tuleb sõlmida enne, kui rände ja humanitaarsed probleemid kasvavad hädaolukorraks. Kõnealused kokkulepped peavad hõlmama nii koostööd ebaseadusliku sisserändega võitlemisel ning ebaseaduslike sisserändajate tagasipöördumisel ja kodumaale tagasisaatmisel kui ka arenguabi ja töövõimaluste loomist kõnealuste riikide kohaliku elanikkonna jaoks;

3.3

peab esmatähtsaks arendada päritoluriikides kättesaadavaid teabeallikaid, mis puudutavad rännet, selle ulatust, kehtivaid õigusakte ning seaduslikke rändevõimalusi;

3.4

toetab komisjoni algatust luua mehhanism kiire abi osutamiseks liikmesriikidele, kelle välispiiridele avaldatakse tugevat survet, ning kutsub nõukogu üles eraldama komisjonile nimetatud mehhanismi kohaseks väljaarendamiseks vajalikud vahendid;

3.5

tõstab Euroopa Komisjoni dokumendist esile ettepanekut, mis puudutab vajadust teha lõpp inimkaubandusele ja sellega tegelevale maffiale, ning kutsub üles seadma kõnealust probleemi ELi prioriteediks ja eraldama selleks vajalikud rahastamisvahendid. Tuleb teadvustada seda, kui ulatuslikku humanitaartragöödiat nimetatud probleem endast kujutab: eri rahvusvaheliste organisatsioonide statistika andmetel hukkub iga kolmas sisserändaja teekonnal sihtriiki;

3.6

juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et tagamaks maksimaalset kontrolli inimõiguste üle, ei tohiks vastuvõtvad Euroopa riigid jätta sisserändajate tagasipöördumist naaberriikide ülesandeks, kus inimõigusi ei austata piisavalt;

3.7

rõhutab, et Euroopa tööhõivestrateegia ja üldistes suuniste abil tuleb edendada seaduslikku tööhõivet selliste meetmetega nagu mittepalgaliste tööjõukulude vähendamine ning väikese sissetulekuga või madala kvalifikatsiooniga töötajate maksukoormuse vähendamine, mis aitaksid kaasa deklareerimata töö ja seega ebaseaduslike sisserändajate värbamise vähenemisele. Niisugused tööturu paindlikkust suurendavad meetmed edendaksid sisserändajate seaduslikku tööle värbamist;

3.8

toetab teabekampaaniaid seadusliku rände eeliste ja ebaseadusliku rändega kaasnevate ohtude kohta ning samuti komisjoni algatust käivitada 2007. aastal uurimus praeguste tavade ja seadustamismeetmete mõjude kohta liikmesriikides, mida saab võtta aluseks tulevastes aruteludes ja ühise seadustamist puudutava õigusraamistiku loomisel Euroopa tasandil;

3.9

peab vajalikuks, et liikmesriikide diplomaatilised esindused teeksid ühenduse tasandil koostööd luureteenistustega ning pädevate kohalike omavalitsustega, et identifitseerida sisserändajate ebaseadusliku transpordi eest vastutavaid kuritegelikke organisatsioone ja võidelda nende vastu.

4.1

nõustub tulevase Euroopa rändevõrgustiku volitustega, milleks on pakkuda komisjonile, liikmesriikidele ja üldsusele objektiivset, usaldusväärset ja võrreldavat teavet varjupaiga- ja rändevaldkonnas, ning toetab kõnealuse teabe avalikustamist (välja arvatud konfidentsiaalse teabe puhul) kokkuleppel andmekaitseasutustega;

4.2

nõustub sellega, et konkreetsed ülesanded nagu teabe kogumine ja analüüs, uurimistegevus, arvamuste ja soovituste esitamine ning teadlikkust tõstev tegevus tuleb anda üheainsa üksuse pädevusse, sest selline kontsentreerimine võimaldab mastaabisäästu ja lihtsustab koordineerimist;

4.3

lisab veel ühe ülesande: Euroopa rändevõrgustik peaks koordineerima ühenduse õigusaktide ülevõtmist eri riikides;

4.4

kookõlas Euroopa Parlamendiga (9) teeb ettepaneku määrata igas riigis kindlaks kontaktpunktid ning kasutada vaid asjaomastele isikutele ja ekspertidele kättesaadavat arvutivõrku, et tagada tihe koostöö sidusrühmade ja teabe kogumise eest vastutavate asutuste vahel. Samuti on tarvis tagada suhtlemine kõnealuste küsimustega tegelevate riiklike ja rahvusvaheliste asutuste vahel, kes peavad leidma sobiva koostöövormi probleemide lahendamiseks.

4.5

võrgustiku ülesehituse osas soovitab esimest võimalust, st komisjoniga seotud võrgustikku, sest see hõlbustaks kontrolli, kooskõlastamist ja suhteid teiste Euroopa institutsioonidega. Riiklike kontaktpunktide ülesannete osas peab andmete kogumine ja probleemide analüüs olema riiklike esindajate ülesanne. Kontaktpunktide ülesanne peaks olema koguda, analüüsida (võimaluse korral) ning edastada andmeid võrgustikule ja riiklikele osalejatele kooskõlas kontaktpunktide ülesannete ja tegevuste riiklike sätetega. Nende staatus peaks tagama nende sõltumatuse asjaomase riigi valitsusest ning nende ülesehitus peaks hõlmama piirkondlikke ja kohalikke asutusi. Teabe sujuv edastamine peab olema tagatud;

4.6

peab esmatähtsaks kõnealuse võrgustiku abil:

5.1

peab vajalikuks tugevdada rände- ja arengualaseid aastaaruandeid, et saada andmeid, mille põhjal sisserännet paremini juhtida ja töötada välja kohane rändepoliitika. Riiklikku poliitikat ei ole võimalik kavandada ilma piisava asjaomase teabeta, eriti veel kõnealuses valdkonnas;

5.2

kutsub üles edendama olemasolevate võrgustike ja tulevase Euroopa rändevõrgustiku kaudu liikmesriikide teabevahetust omavahel ning enda kohalike ja piirkondlike ametiasutustega. Kõigile osalejatele peab olema kättesaadav võimalikult palju teavet;

5.3

rõhutab, et kõik ideed tuleks ellu viia programmi vormis ning igasuguse uue programmi või õigusakti puhul tuleks pärast läbi viia hindamine, et analüüsida sellega saavutatud kasu ja selle juhtimise kvaliteeti. Seega tervitab komitee komisjoni algatust iga-aastaste rände ja integratsiooni hindamisaruannete koostamiseks;

5.4

toetab komisjoni ettepanekut luua iga-aastane integratsioonifoorum, kus eksperdid, sisserändajad, riigiasutuste — sh piirkondliku ja kohaliku tasandi — esindajad ja kõik teised osalejad saaksid vahetada häid tavasid ja töötada välja rakendamiseks sobilikud järeldused. Komitee peab eriti oluliseks heade tavade vahetamist, kus piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused saavad anda konkreetse panuse, et kõnealuses valdkonnas rakendatud poliitika annaks paremaid ja ühtlasemaid tulemusi. Samas tuleb võtta meetmeid rännet puudutavate laiapõhjaliste ja täpsete andmete kogumiseks, mida saaks nimetatud meetmete rakendamisel aluseks võtta. Kõnealusel foorumil tuleks arvesse võtta aastaaruandeid. Tuleb hoida püsivat kontakti kõigi osalejatega.

6.1

soovitab ühise Euroopa rändepoliitika tunnustamist, et parandada koostööd ja kooskõlastamist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel;

6.2

peab esmatähtsaks olemasolevate andmete kvaliteedi ja kvantiteedi suurendamist ning tööturu vajaduste väljaselgitamist, et arendada välja kohane Euroopa rändepoliitika ning kontrollida rändevooge;

6.3

soovitab edendada kaasarengut kui vahendit, mis võimaldab kasutada ELi riikides elavate sisserändajate kogukondade potentsiaali nende päritoluriikide arenguks, ning soovitab analüüsida teisi võimalusi seadusliku sisserände suunamiseks, kõrvaldades takistused sisserändajate töölevõtmisel päritoluriigis;

6.4

soovitab võtta kõik vajalikud meetmed inimkaubanduse ning sellega tegeleva maffia tõkestamiseks. Nimetatud probleem tuleb seada ELi prioriteediks ning eraldada selleks vastavad finantsvahendid. Ebaseadusliku sisserände ennetamine ja võitlus seda soodustava varimajandusega on väga oluline;

6.5

rõhutab veelkord, et sisemisel tasandil on piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused need, kes oma juhtimispädevuste tõttu peavad vahetult sisserände küsimustega tegelema, ning seetõttu teeb komitee ettepaneku luua rändealaste arvamuste järelmeetmete mehhanism, selleks et tagada komitee esindatus — põhiseaduse komisjoni esimehe või raportööride kaudu — Euroopa Komisjoni sellekohastes algatustes. Nimetatud mehhanism võimaldaks komiteel aktiivselt osaleda õigusloomeprotsessi erinevates etappides:

6.6

soovib olla esindatud komisjoni ametlikes ja mitteametlikes rändepoliitikaga tegelevates töörühmades; leiab, et nimetatud järelmeetmete raames saaks komisjon ära kasutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste praktilisi kogemusi sisserände valdkonnas;

6.7

kutsub üles kaasama Euroopa rändevõrgustikku piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi;

6.8

komisjoni kavandatava sisserändealase veebiportaali osas pakub oma kaasabi, andes komisjonile teavet kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hallatavate olulisemate veebiportaalide kohta, kust kõik osapooled võivad leida olulist teavet;

6.9

kutsub üles tugevdama olemasolevaid õiguslikke ja finantsvahendeid ning samuti looma uut vahendit, mis oleks suunatud spetsiaalselt nii hiljuti saabunud sisserändajate ja nende järeltulijate (laste ja lastelaste) integreerimiseks haridusmeetmete kaudu;

6.10

teeb ettepaneku korraldada esimene tippkohtumine teemal „Euroopa piirkondade roll rändevoogude juhtimisel”, et soodustada Euroopa piirkondade arvamuste ja kogemuste vahetust kõnealuses valdkonnas.