52005DC0352

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 28.7.2005

KOM(2005) 352 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE

kolmandate riikide seire-ja hindamissüsteemi kohta ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise valdkonnas

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE

kolmandate riikide seire-ja hindamissüsteemi kohta ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise valdkonnas

SEIRE-JA HINDAMISARUANNE (2004. AASTA KATSELINE ARUANNE)

Sissejuhatus

Euroopa Ülemkogu otsustas, et ELi kolmandate riikidega rände valdkonnas peetav dialoog ja sellega seotud meetmed peaksid olema osa üldisest integreeritud, laiaulatusliikust ja tasakaalustatud lähenemisest. 2003. aasta juunis tunnistas sellise hindamissüsteemi, mille abil jälgida suhteid kolmandate riikidega, väljatöötamise tähtsust ka nõukogu. 2003. aasta detsembris vastuvõetud järeldustes on süsteemi eesmärgina kirjeldatud rände olukorra seiret asjaomastes kolmandates riikides, mis hõlmab nende haldus-ja institutsionaalset suutlikkust varjupaiga-ja rändeküsimustes ning ebaseadusliku sisserändega võitlemiseks võetud meetmeid. Komisjonil paluti sellest lähtuvalt esitada teatavate kolmandate riikide kohta aastaaruanne. Käesolev esimene aastaaruanne on katseline aruanne kolmandate riikidega ebaseadusliku sisserände valdkonnas tehtava koostöö seire-ja hindamissüsteemi kohta. See hõlmab piiratud arvul riike:[1] Albaania, Hiina, Liibüa, Maroko, Serbia ja Montenegro, Tuneesia, Ukraina ja Venemaa.

Aruandes on esitatud lühiülevaade komisjoni analüüsist praeguste rändealaste suhete kohta iga riigiga ja vastavalt nõukogu üleskutsele välja toodud mõned poliitilised soovitused. Neis osutatakse võimalustele, kuidas EL ja tema liikmesriigid saaksid koostööd teha, et kõnealust riiki rände haldamisel toetada. Arvestades, et käesolev aruanne on esimene, on selles toodud ka tehnilised soovitused süsteemi parandamiseks. Lisas on esitatud täiendav analüüs ELi koostöö kohta kõnealuste riikidega ja antud iga riigi kohta üksikasjalikumat faktilist teavet, keskendudes nõukogu määratletud peamistele huvivaldkondadele. Käesolevas aruandes ja lisades sisalduva teabe on kogunud komisjoni talitused ja tema kõnealustes kolmandates riikides paiknevad esindused. Aruandes on kasutatud liikmesriikide esitatud ja/või vahetult kõnealustes kolmandates riikides – mõnikord liikmesriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja piirkonnas asuvate esindajate abiga – kogutud teavet ning see sisaldab materjali, mis on kogutud otsekontaktide kaudu kolmandate riikide ametivõimudega. Käesoleva aruande eesmärk on käsitleda peamisi arenguid kuni 20. detsembrini 2004.

Praeguse ühendusega tehtava koostöö taseme osas on riikide vahel suured erinevused. Valitud riigid varieeruvad neist, kellel ei ole ühendusega mingeid ametlikke suhteid, kuni nendeni, kes teevad väga tihedat koostööd ja jälgivad rändeküsimusi süstemaatiliselt. Sellest tulenevalt on mitte ainult saadaolevad andmed, vaid ka järeldused ja koostöö tihendamise võimalused märkimisväärselt erinevad. Loodetakse, et käesolev aruanne aitab nõukogul hinnata iga riigiga ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise valdkonnas tehtava koostöö taset vastavalt 2002. aasta Euroopa Ülemkogu Sevilla kohtumise järeldustes sätestatule.

ALBAANIA

Ülevaade

EL suhtleb Albaania valitsusega mitmel tasandil, mida kasutatakse vastavalt vajadusele ka rände küsimustes.[2] Tulevases stabiliseerimis-ja assotsiatsioonilepingus nähakse ette, et rändeküsimusi lahendatakse selle ühe allkomitee raames. Kui see on asjakohane, arutatakse EÜ Albaaniale suunatud abiprogrammide rakendamise raames ka vabaduse, turvalisuse ja õiguse küsimusi.[3] Albaania on teinud edusamme üle Aadria ja Joonia mere ELi suunduva ebaseadusliku rände ja salakaubaveo kontrolli alla saamisel, kuid selles valdkonnas on siiski vajalikud täiendavad ja jätkuvad pingutused. Rände ja varjupaiga valdkonnas nõutavad õigusraamistik on vastu võetud, kuid mõned selle rakendamiseks vajalikud teisesed õigusaktid veel puuduvad. Edu takistab Albaania piiratud haldus-ja finantssuutlikkus, mille tulemuseks on olemasolevate õigusaktide ebapiisav rakendamine. Edukad ühenduse tasandil peetavad läbirääkimised tagasivõtulepingu osas (mis peaks jõustuma 2005. aastal) on Albaania rändepoliitikas positiivseks arenguks, näidates valmisolekut võtta vastutus rahvusvahelisel tasemel.

Soovitused

Albaania on näidanud üles positiivset koostööd komisjoniga rände küsimustes.

Albaaniat peaks julgustama astuma kõik vajalikud sammud oma olemasoleva õigusliku raamistiku, mis reguleerib rände ja varjupaiga valdkondasid ja nendega seotud valdkondasid, (näiteks organiseeritud kuritegevuse ja inimkaubanduse vastase karistusõiguse) rakendamise ja jõustamise tagamiseks.

Albaaniat peaks julgustama ja kui see on asjakohane, siis diplomaatiliselt toetama, tagasivõtulepingute sõlmimiseks mitte ainult oma ümberkaudsete naabrite, vaid ka nende riikidega, kust on pärit Albaaniat läbivad rändajad.

Lõpetuseks on rändeküsimuste arengupoliitikasse integreerimise laiemas kontekstis oluline, et ühendus teeks täiendavaid jõupingutusi selleks, et lihtsustada tulevikus kodumaale raha saatmist, mis on Albaania makromajandusliku stabiilsuse seisukohast praegu keskse tähtsusega. Seda saaks teha Albaania finantssektori edasiarendamise ja koostöö tihendamise abil rahvusvaheliste pangandusüksustega, et mitte ainult lihtsustada kodumaale raha saatmist, vaid aidata ka järjest vähendada riigis ringleva sularaha kogust ning seega piirata rahapesu ja maksupettuste võimalusi.

HIINA

Ülevaade

1994. aasta kirjavahetuses, mis kasvas välja 1980ndatel toimunud kaubandus-ja majandusalasest koostööst, kinnitati ELi ja Hiina vahelist laiaulatuslikku poliitilist dialoogi. Ometi algas konkreetsemalt rännet puudutav dialoog Hiinaga pärast Doveri tragöödiat 2000. aasta juunis, kus 58 ebaseaduslikult sisse rännata soovinut kaotasid oma elu, ning pärast seda on toimunud viis ELi ja Hiina vahelist ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse vastu võitlemist käsitlevat kõrgetasemelist konsultatsiooni.

Ühenduse eelarves oli 2002. aastal ette nähtud 10 miljonit eurot Hiinaga ebaseadusliku rände vastu võitlemise koostööprojekti väljaarendamiseks. Kahjuks osutus sellise projekti väljaarendamine koostöös Hiina ametivõimudega aga võimatuks. Siiski on kõrgetasemelised konsultatsioonid kahtlemata lihtsustanud konstruktiivset dialoogi ühist huvi pakkuvates küsimustes.[4] 2004. aasta veebruaris kirjutasid Hiina ja EÜ alla heakskiidetud sihtkoha staatuse lepingule, millega lubatakse Hiina turismigruppidel ELi külastada ja pannakse Hiina ametivõimudele kohustus võtta tagasi turistid, kes on jäänud ELi lubatust kauemaks. Hiljuti on toimunud sondeerivad arutelud eesmärgiga sõlmida EÜ ja Hiina vaheline tagasivõtuleping. Sellega seoses ja mõlemalt poolt väljendatud huvi silmas pidades on EL nõustunud arutama teatavate Hiina kodanike rühmade jaoks viisarežiimi lihtsustamisega seotud küsimusi. 2004. aasta detsembri tippkohtumisel tehti ühisavaldus, milles väljendati ühist lootust, et neid küsimusi puudutavad läbirääkimised algavad niipea, kui see on tehniliselt ja õiguslikult võimalik.

Soovitused

ELi ja Hiina vahel on arenemas rändehalduse dialoog, mida tuleks tervitada. Peale selle peaks Hiina puhul tunnistama seadusliku rände tähtsust (arvestades spetsialistide ja üliõpilaste arvu, kes soovivad ELis õppida ja töötada). EL võiks teha ettepaneku sisuliseks aruteluks mõlemasuunaliste rändevoogude osas ja selleks, et kõrgetasemeliste konsultatsioonide volitusi sel eesmärgil laiendataks.

Hiinalt tuleks saada lubadus püsivalt vähendada Hiinast lähtuvat ebaseaduslikku rännet, võttes arvesse suurt inimohvrite hulka, mis kaasnevad sageli ebaseadusliku rändega. Seda peaks püüdma vähendada Hiina ja liikmesriikide ametivõimude parema koostöö ja oskusteabe vahetamise toetamise kaudu, sealhulgas Aenease programmi pakutavate võimaluste kaudu. Komisjon toetub ELi ja Hiina tippkohtumise tulemustele, püüdes eelkõige saavutada läbirääkimiste alustamist tulevase Euroopa Ühenduse ja Hiina vahelise kahepoolse tagasivõtulepingu üle ning samaaegseid arutelusid Hiinaga viisarežiimi lihtsustamise osas teatavate kodanike rühmade jaoks.

LIIBÜA

Ülevaade

ELil puuduvad Liibüaga igasugused ametlikud suhted ja Liibüa ei osale Barcelona protsessis. Seega ei ole praegu alust, millele ELi ja Liibüa vaheline ametlik rändehalduse dialoog saaks tugineda. Kuid nagu üldasjade nõukogu 11. oktoobril 2004. aastal märkis, on Liibüa astunud märkimisväärseid samme rahvusvahelisse kogukonda taasintegreerumise suunas.

Kaitselise missiooni järel Liibüasse 2003. aasta mais viidi Liibüas 27. novembrist kuni 6. detsembrini 2004. aastal läbi komisjoni juhitav ebaseadusliku sisserände alane tehniline missioon, milles osalesid liikmesriikide eksperdid. Tunnistatakse, et rändesurve Liibüale tõenäoliselt kasvab. Liibüa on määratletud ühe võimaliku prioriteedina komisjoni sekkumise ja toetamise rakendamisel Aenease programmi raames 2004.–2006. aastal. Siiski jääb see, kas ja millises vormis (otse või regionaalpoliitika kaudu) Liibüale ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks abi antakse, tehnilise missiooni tulemuste alusel nõukogu otsustada. Missiooni aruanne Liibüa kohta esitati 2005. aasta aprillis COREPERile ja nõukogu arutab seda juunis.

Soovitused

Komisjon soovitab julgustada Liibüat ELi kaasamispoliitikale positiivselt vastama, korrates samal ajal, et koostöö lõppeesmärk on Liibüa täielik ühinemine Barcelona protsessiga. Dialoog ja koostöö Liibüaga sellistes valdkondades nagu institutsioonide ülesehitamine, koolitustegevus ja varjupaigavaldkonna juhtimise süsteemi loomine nõuab ELilt ja tema liikmesriikidelt pikaajalisi kohustusi. Komisjon märgib, et kestvate lahenduste saavutamisel tuleb arvesse võtta Liibüa ja teiste Aafrika riikide rändevaldkonna probleemide piirkondlikku olemust. Komisjon uurib võimalusi, kuidas tugevdada dialoogi rändeküsimustes Aafrika piirkondlike organisatsioonidega.

MAROKO

Ülevaade

Alates EÜ ja Marako vahelise assotsiatsioonilepingu jõustumisest 1. märtsil 2000. aastal on ELi ja Maroko vaheline usaldus märkimisväärselt kasvanud. Nii rände-ja sotsiaalvaldkonna töögrupi moodustamine, kui ka Euroopa naaberriikide poliitika tegevuskava[5] kokku leppimine kujutavad endast märkimisväärset edasiliikumist. Maroko teeb meritsi toimuva ebaseadusliku rände tõkestamisel ja sellega seotud humanitaarküsimustes koostööd ka oma naaberriigi Hispaaniaga. Maroko on teinud jõupingutusi koostööks ka kolmandate riikide, eriti Nigeeriaga.

Vaatamata mitmetele läbirääkimiste voorudele ei ole EÜ veel suutnud jõuda tagasivõtulepingu teksti osas Marokoga kokkuleppele. Enamik veel lahendamata küsimusi on väiksema tähtsusega, kuid mõned, nagu mittekodanike tagasivõtmine ja kasutatavad tõendusviisid, on endiselt problemaatilised.

MEDA eelarverea raames on alanud konkreetne koostöö projektides, mille eesmärk on Maroko rändehaldusvõime arendamine. Maroko on osana Magribi piirkonnast samuti Aenease programmis määratletud ühe sekkumise sihtmärgina 2004.–2006. aastal.[6]

Soovitused

Maroko näitab kõnelustes ELiga üles positiivset suhtumist. Tuleks märkida märkimisväärseid edusamme, mida Maroko on praeguse ajani rändehalduse parandamisel astunud, ja tunnistada Maroko avatud suhtumist piirkondlikusse koostöösse.

Samal ajal tuleb rõhutada edasiste jõupingutuste tähtsust üle Vahemere suunduva ebaseadusliku rändevoo tõkestamisel, arvestades sellega kaasnevaid inimohvreid. Sel eesmärgil peaks Marko tegema ELiga tihedat koostööd Euroopa naaberriikide poliitika tegevuskava rakendamisel ja lõplikule kokkuleppele jõudmisel EÜ tagasivõtulepingu osas ning selle heakskiitmisel lähitulevikus.

Edasist dialoogi tuleks õhutada mitte ainult Maroko ja selle ümberkaudsete naabrite vahel, vaid ka lõuna pool paiknevate ümberkaudsete päritoluriikidega, et püüda välja töötada piirkondlikud strateegiad rändevoogude edukamaks haldamiseks.

VENEMAA

Ülevaade

ELi ja Venemaa vaheliste suhete nurgakiviks on 1. detsembril 1997. aastal jõustunud partnerlus-ja koostööleping.[7] Poliitilisel tasemel arutatakse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala küsimusi regulaarselt ka iga kuue kuu järel toimuvatel ELi ja Venemaa tippkohtumistel. Praktikas on EL välja töötanud konkreetsed meetmed vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud koostööks, näiteks 2000. aasta ühine organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse tegevuskava ja selle rakendusmeede, milleks on ELi kontaktametnike võrgustik.

Viimaste aastate jooksul on Venemaast saanud rändajate päritolu-, läbisõidu-ja sihtriik. Kuigi on astutud samme kontrolli tugevdamiseks Venemaa piiril Kaukaasiaga, on Venemaa osutanud sellele, et vahendite puudumine on takistanud märkimisväärseid edusamme Venemaa lõuna-ja idapiiril. Alates programmi TACIS algusest 1991. aastal[8] on selle raames Venemaale eraldatud üle 2,6 miljardi euro ja 2004.–2006. aasta riiklikus näidisprogrammis on soovituslikult ette nähtud 20 miljoni euro suurune summa Venemaa varjupaigasüsteemi tugevdamiseks, rändeametkondade vahelise koostöö parandamiseks ja tee sillutamiseks EÜ ja Venemaa vahelisele tagasivõtulepingule. Venemaa on ka üks riikidest, mis on määratletud ühe prioriteedina Aenease programmi raames sekkumisel ja abi andmisel.

Soovitused

ELi ja Venemaa partnerlus-ja koostöölepingust tulenev ühine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala loob peamise raamistiku üldise koostöö arendamiseks ja laiendamiseks vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas. Koostöö Venemaaga rändepoliitikas on oluline ühist huvi pakkuv ja üha aktuaalsem küsimus. EL peaks kutsuma Venemaa osalema alalise koostöönõukogu raames laiaulatuslikus dialoogis, mis hõlmab kõiki rändega seotud küsimusi, sealhulgas varjupaigavaldkonda ning ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse vastast võitlust.

Tervitada tuleb edusamme käimasolevatel tagasivõttu ja viisarežiimi lihtsustamist käsitlevatel läbirääkimistel Venemaaga ja Venemaa peaks kutsutama sõlmima mõlemad lepingud korraga 2005. aastal. Venemaad peaks ka õhutama sõlmima tagasivõtulepingud ümberkaudsete päritoluriikidega. Peterburi tippkohtumisel leppisid EL ja Venemaa kokku uurida viisavaba reisimise tingimusi pikaajalises perspektiivis. Venemaad peaks ka õhutama viima lõpule oma piirilepingud Eesti ja Lätiga ning liikuma edasi läbirääkimistes Leeduga.

Nii ELil kui Venemaal on vaja vastata positiivselt väljakutsele leida tasakaal turvalisusküsimuste ning vabaduse ja õiguse vahel. Saavutatav tasakaal peab kindlustama seaduslike rändajate tõhusaks integreerumiseks vajalikud tingimused, seda eelkõige ühtse tööjõu liikumise haldamise poliitika arendamise abil.

SERBIA JA MONTENEGRO

Ülevaade

Pika ja keerulise põhiseadusliku reformi tõttu, mille Serbia ja Montenegro 2002. ja 2003. aastal läbi tegi,[9] seisab see riik ikka veel vastamisi probleemidega, mis seonduvad volituste tegeliku jaotusega liitriigi ja kahe sellesse kuuluva vabariigi vahel. Serbia ja Montenegro ametivõimud on teinud rände ja varjupaiga valdkonnas mõningaid edusamme, kuid vajalikud on täiendavad jõupingutused. Kuigi Serbia ja Montenegro tagasivõtulepinguid liikmesriikide ja ümberkaudsete naabritega täidetakse, muudab vahendite puudumine põgenike taasintegreerumise raskeks.

Programmi CARDS raames on Serbia ja Montenegroga juba alustatud praktilisi koostööprojekte nii riiklikul kui piirkondlikul tasandil.[10] Komisjon on nimetanud (muuhulgas Aenease programmis) Serbia ja Montenegro puhul ühe peamise prioriteedina (kahe riigi ametiasutuste) ühtsel lähenemisel põhineva riikliku rändepoliitika väljatöötamist. Komisjon on soovitanud ka riiklike ja piirkondlike strateegiate väljatöötamist inimkaubanduse vältimiseks ja võimalike väljarändajate teavitamiseks ebaseadusliku väljarändamisega seotud ohtudest (ja selle alternatiividest).

Soovitused

Komisjon märgib, et Serbia ja Montenegro ametivõimud suhtuvad positiivselt koostöösse Euroopa Ühenduse ja tema institutsioonidega. Siiski peaks Serbia ja Montenegrol tungivalt soovitama parandada liitriigi ja kahe vabariigi vahelist koostööd, et Euroopa partnerlust vastava tegevuskava abil tõhusalt rakendada. Sel eesmärgil võiks Serbia ja Montenegrot õhutada looma süsteemi, mille abil kontrollida, kas liitriigi tasandil väljatöötatud poliitikat rakendatakse mõlemas vabariigis järjepidevalt.

Peale selle võib nõukogu soovi korral edendada/lihtsustada Belgradi ja Pristina vahelist dialoogi, et tegeleda Kosovosse tagasipöördujatega tulemuslikumalt vastavalt Euroopa partnerluskavas kirjeldatule ja vähendada ebaseaduslike rändajate läbisõitu sellelt territooriumilt.

TUNEESIA

Ülevaade

1995. aastal sõlmitud ja 1. märtsil 1998. aastal jõustunud assotsiatsioonileping reguleerib ELi ja Tuneesia vahelisi kahepoolseid suhteid ning sisaldab sätteid, millega nähakse ette koostöö rändeküsimustes. Liikumine selles suunas, et kaasata vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala küsimused aktiivselt koostöösse Tuneesiaga, on olnud järk-järguline, kuid kujutab endast positiivset arengut. Tuneesia on määratletud ELiga rändealase koostöö prioriteedina. Sellele vastavalt kujutab assotsiatsioonilepingu kohase töögrupi moodustamine, millel on volitused muu hulgas viisade ning ebaseadusliku sisse-ja läbirände küsimustes, endast märkimisväärset edasiminekut, mida kinnitab ka Euroopa naaberriikide poliitika tegevuskava, mis sisaldab põhjalikku peatükki vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kohta. Euroopa naaberriikide poliitika konsultatsioonide ajal väljendas Tuneesia erilist huvi viisarežiimi lihtsustamist käsitleva dialoogi alustamise vastu. Rändevaldkonnas vajavad tähelepanu kaks peamist praktilist küsimust. Esimene on ebaseadusliku rände ulatus (peamiselt läbiränne Sahaarast lõuna poole jäävatest Aafrika riikidest ja muudest Magribi riikidest) ja teine on toimiva varjupaigasüsteemi puudumine. Tuneesial ei ole praegu toimivat siseriiklikku varjupaigataotluste menetlemise süsteemi ja ta sõltub ÜRO pagulaste ülemkomissarist.

Soovitused

Tuneesia on näidanud pikaajalist konstruktiivset lähenemist dialoogile Euroopa Ühendusega ja seda koostööd on hiljuti laiendatud hõlmamaks ka vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud küsimusi, sealhulgas rändehaldust. Tervitada tuleks Euroopa naaberriikide poliitika tegevuskava hiljutist vastuvõtmist. Sellegi poolest peaksid Tuneesia ja EL oma rände-ja sotsiaalvaldkonna alast dialoogi tihendama ning uurima varjupaigaküsimusi ja viisarežiimi lihtsustamist, et näha, kas on võimalik saavutada veelgi enamat.

Pidades silmas, et läbi Tuneesia liikuvad rändajate vood on piirkondlik nähtus, peaks toetama Tuneesia jõupingutusi töötada välja rändehalduse piirkondlikud strateegiad. Sellised lahendused võiksid hõlmata piirkondlikku piirikontrollialast koostööd, dialoogi ja koostöö edendamist Tuneesia kui läbiränderiigi ja päritoluriikide vahel, aidates Tuneesia valitsusel hoida sidemeid võõrsil elavate ja kodumaiste kogukondade vahel ning toetada tagasipöördujate taasintegreerumist.

UKRAINA

Ülevaade

ELi ja Ukraina vaheliste suhete õiguslikuks aluseks on 1998. aastal jõustunud partnerlus-ja koostööleping. 2001. aasta detsembris allkirjastati Ukrainaga spetsiaalne ELi justiits-ja siseküsimuste alane tegevuskava. Tegevuskava rakendamist jälgitakse üksikasjaliku tulemustabeli abil. ELi ja Ukraina vaheline koostöö vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala küsimustes on paari viimase aasta jooksul tihenenud, seda eriti pärast ELi ja Ukraina vahelise justiits-ja siseküsimuste alase tegevuskava allkirjastamist. Kuigi Ukraina on mõnedes varjupaiga-ja rände-, piirihalduse ja inimkaubanduse alastes küsimustes saavutanud märkimisväärset edu, on siiski veel palju arenguruumi. 2004. aastal toimusid konsultatsioonid Ukrainaga Euroopa naaberriikide poliitika tegevuskava osas, mis võeti vastu koostöönõukogu erikoosolekul 2005. aasta veebruaris.

Ukraina on olulist kasu saanud TACISe abist, millega on muu hulgas toetatud piiri haldamise ning varjupaiga-ja rändesüsteemide tugevdamist. Sellistele projektidele on praeguseni kulutatud umbes 34 miljonit eurot ja 20,5 miljoni euro maksumuses projekte on pooleli. Aenease programm täiendab neid jõupingutusi. Nende toetusmeetmetega aidatakse kaasa EÜ ja Ukraina vahelise tagasivõtulepingu rakendamisele, kui see kord allkirjastatakse ja vastu võetakse. Ukraina osaleb aktiivselt piirkondlikes meetmetes, näiteks Söderköpingi ja Budapesti protsessides.

Soovitused

Koostöö Ukrainaga rändepoliitikas on ühist huvi pakkuv ja üha aktuaalsem küsimus. Koostööaldis lähenemine võib tuua käegakatsutavaid tulemusi. Komisjon on teinud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala küsimustes Ukrainaga tulemusrikast koostööd. Tervitada tuleb ELi ja Ukraina vahelise Euroopa naaberriikide poliitika tegevuskava heakskiitmist. Tegevuskava loob peamise raamistiku üldise koostöö arendamiseks ja laiendamiseks väga erinevates vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alaga seotud küsimustes.

Komisjon ja Ukraina loodavad Euroopa naaberriikide poliitika tegevuskava raames panna aluse viisarežiimi lihtsustamist käsitlevale konstruktiivsele dialoogile eesmärgiga valmistada ette läbirääkimised viisarežiimi lihtsustamise ametlikuks kokkuleppeks tingimusel, et samal ajal tehakse edusamme käimasolevatel EÜ ja Ukraina vahelistel tagasivõtulepingut käsitlevatel läbirääkimistel. EÜ tagasivõtulepingu kiire sõlmimine on endiselt äärmiselt oluline. Ukraina uut valitsust peaks õhutama jätkama seda laiaulatuslikku dialoogi ELiga kõigis rändega seotud küsimustes, sealhulgas ebaseadusliku rände vastase võitluse, varjupaiga-ja inimkaubanduse küsimustes.

ÜLDISED SOOVITUSED

Poliitilised soovitused

Käesoleva esimese aruande tugevad ja nõrgad küljed

Käesolev aruanne püüab anda nõukogule vajalikku teavet vastavate riikide praeguse koostöötaseme hindamiseks võitluses ebaseadusliku rände vastu. Aruande eesmärk on eelkõige anda võrdlusalus, mille alusel koostöö paranemist iga riigiga saab tulevastel aastatel lihtsamini mõõta. Tegelikult on juba ilmnenud kasulikud suunad, mida võiks järgida ELi tulevastes suhetes kõnealuste riikidega.

Rändehalduse ja-voogude kohta puudub usaldusväärne ja põhjalik teave. Lisaks peaks nõukogu olema teadlik sellest, et paljud kolmandad riigid näevad ebaseadusliku rände teemalisi arutelusid lahutamatuna laiematest rändehalduse küsimustest, nagu viisade andmise lihtsustamine või viisavabadus, seadusliku rände kanalid, rahastamine ja piirikontrolli seadmete pakkumine (või tihedamad sidemed ELiga üldiselt).

Kas järgmine aruanne peaks hõlmama rohkem riike?

Komisjonil on palutud[11] kaaluda oma aruande laiendamist neile riikidele, mille suhtes on antud volitused ühenduse tagasivõtulepingu sõlmimiseks. See tähendaks Alžeeria, Hong Kongi, Macau, Pakistani ja Sri Lanka järgmisse aruandesse lisamist. Komisjon toetab Alžeeria ja Pakistani kaasamist järgmisse aruandesse, sest täpsem teave nende riikide rändeprobleemide kohta ja nende võime kohta teha ELiga koostööd võiks tagasivõtuläbirääkimistele kaasa aidata. Komisjon teeb ettepaneku Hong Kongi ja Macau kaasamine järgmises aastaaruandes läbi vaadata, sest see võimaldaks ühistel tagasivõtukomiteedel (mis loodi nii Macaus kui Hong Kongis 2004. aasta septembris ja mis kohtusid 2005. aasta kevadel) oma tööga edasi minna. Sri Lanka kaasamine tuleks sobival ajal üle vaadata pärast seda, kui tsunamist tingitud humanitaarkatastroofi otsene surve sellele riigile on taandunud.

Kaaluma peaks ka aruande laiendamist enamatele Euroopa naaberriikide poliitikaga hõlmatud riikidele.

Tehnilised soovitused

Statistilise teabe parandamine

Üks peamisi raskusi, millega iga riigi rände olukorrast täpse pildi saamisel kokku puututi, oli täpse ja võrreldava teabe ja statistika puudumine rände kohta. See tulenes peamiselt asjaolust, et riigid kas ei kogu sisserände kohta süstemaatiliselt isegi kõige elementaarsemat statistikat või koguvad andmeid, kuid kasutavad EList väga erinevat metoodikat. Kõigi riikide puhul esineb tungiv vajadus parandada andmete kogumis-ja töötlemissuutlikkust ning panna paika piisavad meetodid ja kanalid selle teabe võrdlemiseks ja vahetamiseks. Komisjon jätkab tööd asjakohaste statistiliste aluste väljatöötamiseks.

Olemasolevate aruandlussüsteemide parem kasutamine

Selgemaks peaks muutma käesoleva aruande ja muude aruannete (näiteks Euroopa naaberriikide poliitika alusel toimuvad regulaarsed läbivaatamised,[12] assotsiatsioonilepingu komiteede aruanded ning Haagi programmiga ettenähtud, varjupaiga-ja rändeküsimustes Euroopa naaberriikide poliitika raames tehtud edusamme ja saavutusi käsitlev aruanne (2005)) omavahelise suhte, et vältida võimalikke kattumisi. Tulevastel aastatel konsulteerib komisjon vajadusel ka sisserände kontaktametnike võrgustikega ja kasutab nende regulaarseid aruandeid kolmandate riikide ebaseadusliku sisserändega seotud küsimuste puhul.

Aruandlussüsteemi paindlikkuse säilitamine

Komisjon toetab aastaaruande koostamist kolmande riikidega ebaseadusliku sisserände alal tehtava koostöö jälgimiseks ja teeb ettepaneku, et iga aruanne võiks käsitleda mitte rohkem kui 10 riiki. Komisjon on ka arvamusel, et aruannet peaks kordama regulaarsete ajavahemike järel, et iga riigi edusamme oleks võimalik hinnata. Sellegipoolest soovitab komisjon vähendada iga üksiku riigi kohta aruande koostamise sagedust selliselt, et see ei toimuks sagedamini kui iga kahe aasta tagant , sest see jätab asjaomastele riikidele piisava aja seadusemuudatuste vastuvõtmiseks, kui see peaks olema vajalik, või haldus-või tegevussuutlikkuse tõstmiseks. Iga aastaaruanne võib seega käsitleda erinevat riikide rühma.

[1] Need riigid määratleti geograafiliste prioriteetidena nõukogu 2002. aasta novembri ja 2003. aasta märtsi järeldustes. Kuigi algselt pandi ühe riigina ette ka Türgi, ei ole teda käosolevas katselises aruandes käsitletud, sest nüüd on ta kandidaatriik.

[2] Vt lisa lõige 1.2.

[3] Vt lisa lõige 1.2.

[4] Vt lisa lõige 2.3.

[5] Vt lisa lõikeid 4.2–4.3.

[6] Vt lisa lõige 4.4.

[7] Selle lepingu esialgne kehtivusaeg on kümme aastat, kuid seda pikendatakse automaatselt, kui kumbki pool ei ole vastupidisest teada andnud.

[8] Vt lisa lõige 5.4.

[9] Kosovot haldab eraldi ÜRO Julgeolekunõukogu 1999. aasta resolutsiooni nr 1244 kohaselt endiselt ÜRO ajutise valitsuse poolt ja seetõttu seda käesolevas aruandes ei käsitleta.

[10] Vt lisa lõige 6.4.

[11] Nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta järelduste nr 13758/04 eelnõu ühise tagasivõtmispoliitika eduka väljatöötamise prioriteetide kohta.

[12] Aruanded esimese laine Euroopa naaberriikide poliitika tegevuskavade täitmise kohta (käsitlevad kõiki valdkondi, sealhulgas varjupaiga-ja rändeküsimusi) on ette nähtud 2006. aasta lõpuks (2 aastat pärast vastuvõtmist).