25.11.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 294/1

1.1

1999.aasta septembris esitas komisjoni äriühinguõiguse töörühm siseturualaste õigusaktide lihtsustamisprotsessi (SLIM) raames aruande, milles käsitleti eelkõige esimese ja teise äriühinguõiguse direktiivi lihtsustamist. 2002. aasta novembris avaldatud aruandes Euroopa äriühinguõiguse ajakohase reguleeriva raamistiku kohta väljendas äriühinguõiguse ekspertide kõrgetasemeline töörühm seisukohta, et SLIM-rühma ettepanekuid tuleks laiaulatuslikult rakendada direktiivi abil.

1.2

Kõnealuse direktiivi ettepaneku ülevaatamise eesmärk on lihtsustada teise direktiivi mõningaid aspekte, mis sisaldab oma praegu kehtival kujul järgmiseid sätteid:

2.1

Direktiivi ettepanek põhineb kaalutlusel, et teise direktiivi lihtsustamine aitaks oluliselt kaasa ettevõtete tootmisvõimsuse ja konkurentsivõime tugevdamisele, vähendamata seejuures aktsionäridele ja võlausaldajatele pakutavat kaitset.

2.2

Selles valguses on direktiivi ettepaneku erinevate artiklite eesmärgid otseselt või kaudselt järgmised:

2.3

Et vältida turu kuritarvitamist, peavad liikmesriigid kõnealuse direktiivi rakendamise osas arvesse võtma direktiivide 2003/6/EÜ ja 2004/72/EÜ sätteid, mis puudutavad tunnustatud turutavasid ning rida eeskirju, mis on suunatud läbipaistvuse kindlustamisele ning juhtorganite vastutusele.

3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab direktiivi ettepanekus püstitatud eesmärke ning üldjoontes ka vahendeid, mille abil komisjon neid realiseerida püüab. Eristada tuleb aga tegelikku lihtsustamist, mis ei muuda olemasolevate sätete mõtet ega ulatust, ja teisendavat lihtsustamist, mis võib teatud, algselt kolmandate osapoolte, turu või äriühingu enda kaitseks loodud menetlusi kaotades suuremal või vähemal määral muuta eelmiste direktiivide maksimaalsele kaitsele suunatud lähenemist.

3.2

Teisendavat lihtsustamist ei pea tingimata vältima, see võib osutuda kasulikukski, kui sel viisil võimaldatakse eeskirjade kohandamist tegelikule turusituatsioonile ja ettevõtete olukorrale. Komisjon ei tohi sealjuures minna kaugemale talle antud ülesandest lihtsustada, kuid mitte teisendada kehtivaid sätteid. Teisisõnu on muudatused vastuvõetavad siis, kui nad aitavad selgelt kaasa ettevõtte juhtimise lihtsustamisele, konkurentsivõime tugevdamisele ja ettevõtte kulude alandamisele. Muudatused ei ole vastuvõetavad, kui nad kahjustavad kolmandate osapoolte, eriti väikeaktsionäride või võlausaldajate õigusi. Komitee juhib Euroopa Parlamendi ja nõukogu tähelepanu kõnealuse punkti kesksele tähtsusele, kui soovitakse vältida avalikkusele jääda võivat muljet, et lihtsustamise protsess on oluliste muudatuste sisseviimiseks, mis lihtsustamisele tegelikult mingil moel kaasa ei aita. Kõnealuses kontekstis keskendub komitee oma arvamuses vaid eriti olulistele aspektidele. Need punktid, mida ei mainita, kiidab komitee heaks.

4.1

Artikli 10a lõikes 1 sätestatakse, et liikmesriigid võivad otsustada mitte rakendada direktiivi 77/91/EMÜ artikli 10 lõigete 1, 2 ja 3 kaitsemeetmeid, kui tegemist ei ole sularahavahendite sissemaksega, vaid sissemaksega börsil noteeritud väärtpaberite näol. Sellisel juhul võib eksperdipoolse sertifitseerimise asendada hinnanguga, milles tuginetakse viimase 3 kuu kaalutud keskmisele hinnale.

4.1.1

Komitee annab kõnealusele menetlusele oma heakskiidu, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et eelmise kolme kuu kaalutud keskmise hinna alusel arvutatud hind toetub minevikuväärtusele, mitte tulevikuväljavaadetele, mis tähendab, et hind võib nii tõusta kui langeda. Seetõttu tuleks eeskirja täiendada lõiguga, mis võimaldaks lugeda kaalutud keskmise hinna maksimaalseks, ning annaks otsustustavatele organitele võimaluse kasutada põhjendatud juhtudel teistsugust hindamist.

4.1.2

Lõikes 1 nimetatud lihtsustused tuleks sisse viia kogu Euroopa Liidus. Jättes selle liikmesriikide otsustada, tekib oht, et soovitud dereguleerimisefekt jääb mõnedes riikides saavutamata.

4.2

Artikli 10a lõige 2 kehtestab, et punktis 4.1 nimetatud kaitsesätteid võib mitte arvestada ka juhul, kui kapitaliosaku mahutus ei toimu börsil noteeritud väärtpaberite vormis (börsil noteerimata väärtpaberid, kinnisvara jne). Sellisel juhul peab hinnang olema teostatud piisavalt pädeva ja kogenud sõltumatu eksperdi poolt.

4.2.1

Komitee arvates tuleks eksperte puudutav punkt a täielikult välja jätta, kuna mõisted “piisav väljaõpe” ja “piisavad kogemused” on liiga üldised. Määruse seisukohalt on piisav, kui tegu on tunnustatud ja sõltumatu eksperdiga.

4.2.1.1

Lõikes 2 b nimetatud vara sissemakse hindamise kolmekuulist tähtaega tuleks pikendada vähemalt kuuele kuule.

4.2.2

Teine märkus puudutab sama artikli punkti c, milles sätestatakse, “hindamine on viidud läbi vastavalt liikmesriigis üldtunnustatud hindamisstandarditele ja –põhimõtetele (…)”. Komitee soovitab seaduslikult või ametlikult tunnustatud arvepidamiseeskirjad täpselt välja tuua.

4.2.3

Lõige 3 võimaldab mitte kohaldada hindamist puudutavaid sätteid mitterahalise sissemakse korral, mille väärtus tuletatakse eelmise majandusaasta kohustuslikes aruannetes kajastatud konkreetse vara põhjal. Tuleks selgitada väljendit “kohustuslikes aruannetes kajastatud konkreetne vara”. Selgusetuks jääb, kas on tegu vara bilansilise väärtusega.

4.3

Artikli 10b 1. lõike 2. alapunktiga nähakse ette, et “iga liikmesriik määrab sõltumatu haldus- või kohtuorgani, mis vastutab vastavalt artiklile 10a tehtud mitterahaliste sissemaksete ja lõikes 1 viidatud deklaratsiooni õiguspärasuse kontrollimise eest.” Komitee märgib siinkohal puhtformaalselt, et kohus on alati sõltumatu ning soovitab seepärast sõnastust pisut muuta. Veelgi olulisem on, et kõnealustele organitele viidatakse direktiivi tekstis korduvalt, osutades iga kord erinevale funktsioonile, kuid üheski kohas ei määratleta täpselt nende rolli ega loetleta ülesandeid.

4.3.1

Igal liikmesriigil on notariaalse, autoriseeriva või reguleeriva funktsiooniga haldusorganid või juriidilised organid. Hetkel näib, et vähemalt igas liikmesriigis tuleb luua selgus ja määrata üksainus pädev asutus, kes vastutab äriühingute regulatsiooni ja kontrolli eest ( one-stop-shop vastavalt teenustedirektiivile). See ei ole oluline mitte ainult lihtsustamise seisukohast, vaid otsustav samm ka ühtse turu väljakujundamisel.

4.4

Artikkel 19 lõige 1 sätestab, et liikmesriikides, kus äriühingul on lubatud omandada iseenda aktsiaid, peab üldkoosolek andma oma nõusoleku maksimaalselt viieaastaseks perioodiks. Komitee leiab, et viieaastane periood on liiga pikk, sest selle ajaga võivad turu- ja ettevõtte situatsioon radikaalselt muutuda ning otsustusorganeid sundida otsuseid muutma. Viieaastane aktsiate ostutellimus on ettevõtlustavadega vastuolus. Ettevaatuse huvides ning selleks, et anda aktsionäride üldkoosolekule mänguruumi, oleks parem kõnealust perioodi lühendada kahele aastale, võimaldades aastaseid või kaheaastaseid pikendusi.

4.4.1

Artikli 23 lõikest 1 tuleks välja jätta väljend haldus- või juhtorgani “algatusel”. Väljend on liialt ebatäpne ja seda võib kasutada vaid näitena. Rahavoogude analüüsi viieaastane tähtaeg näib liiga pikk ja seda tuleks lühendada kahele aastale.

4.5

Artikkel 23a annab aktsionärile õiguse vaidlustada üldkoosoleku otsus seoses mitterahaliste vahendite kaasamisega ning esitada asjaomasele haldus- või kohtuorganile taotlus kõnealuse tehingu õiguspärasuse hindamiseks. Komitee märgib, et aktsionäride üldkoosoleku otsustel on seaduslik jõud, ning et ainult halduslike pädevustega organil ei tohiks olla õigust kõnealuse otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Kõnealune asjaolu suurendab veelgi vastutavate asutuste ülesannete määratlemise (punkt 4.3) ning kohtulike ülesannetega (halduskohus) one-stop-shop`i loomise vajadust.

4.6

Artiklile 29 lisatakse lõige, mis vabastab haldus-või juhtorganid kohustusest esitada kirjalik aruanne märkimisõiguse piiramise või tühistamise kohta, kui tegemist on kapitali suurendamisega. EMSK ei näe kõnealusele sättele ühtegi põhjendust. Tundub, et see töötab vastu läbipaistvuse põhimõttele ilma protseduure märkimisväärselt lihtsustamata. Tuleb märkida, et aktsionärid võivad siiski taotleda, et haldus- või juhtorgan selgitaks märkimisõiguse piiramise või välistamise põhjuseid. Puudub aga säte teabe edastamisest keeldumise kohta või aktsionäridepoolse neile antava infoga mittenõustumise kohta. Lähtuda tuleks äriühinguseaduse üldpõhimõtetest: üldkoosolek on suveräänne, kui asi puudutab äriühingu juhtorganitele delegeeritud volitusi, ning tal on alati õigus olla informeeritud äritegevusest ning saada aruandeid iga eelarvepeatüki kohta nii sissetuleku kui kulude osas. Komitee teeb ettepaneku kõnealune lõige kustutada.

4.7

Artikliga 39a ei kaasne lihtsustamist, vaid sellega püütakse, toetudes ülevõtmispakkumisi käsitleva direktiivi artiklile 15, vormistada praegu vaid osades riikides kehtivat sätet. Vastavalt kõnealusele direktiivile võib “enamusaktsionär”, so aktsionär, kellele kuulub vähemalt 90 % börsiettevõtte märgitud aktsiakapitalist, nõuda kõikide ülejäänud aktsiate omanikelt, et need müüksid kõnealused aktsiad õiglase hinnaga talle. Liikmesriigid võivad selle läve tõsta maksimaalselt 95 %-le. Direktiivi ettepaneku preambulas kasutatakse terminit “enamusaktsionär” ka mitme aktsionäri tähenduses, kuigi artikli sõnastusest ilmneb, et tegemist on ainult ühe enamusaktsionäriga. Kõnealune vasturääkivus tuleb lõplikust versioonist kõrvaldada.

4.7.1

Nagu eelpool mainitud, on sarnane säte juba ülevõtmispakkumisi käsitlevas direktiivis, kusjuures tingimused on erinevad: puudub ülevõtmispakkumise läbipaistvuse tagamine ja välja ei ole toodud seda tinginud eeldusi. Enamusaktsionär on huvitatud 100 %-lisest kontrollist ettevõtte üle, eriti kui väikeaktsionärid ei ole koostööaltid ja on vaidlushimulised. Väikeaktsionärid võivad olukorda suhtuda väga erinevalt, sõltuvalt asjaoludest ja isiklikust situatsioonist. Aktsionär, kellel pole mingit mõju ettevõtte juhtimisele, võib olla rahul, kui saab oma aktsiapaki müüa eelistingimustel, mis annab talle kindlasti parema hinna, kui aktsiate vaba müümine börsil. Kui aga aktsiate tootlikkus on hea või on oodata aktsiate väärtuse kasvu, siis võib investor/aktsionär olla huvitatud kõnealuste aktsiate hoidmisest ning sellisel juhul on keeruline teda müüma sundida. Reeglina ei ole ettevõtte juhtimist võimalik 10 %-lise vähemusosalusega kahjustada, samuti peab aktsepteerima iga aktsionäri piiramatut valikuvabadust. Võimalikud on ka harvad juhud, kus kogu aktsiapaki kontrollimine on nõutav ettevõtte juhtimise seisukohalt: ainult siis ja vaid järelevalveasutuste heakskiidul on kõnealune küsitav säte põhjendatud.

4.8

Artikkel 39b, mis on seotud ülevõtmispakkumiste direktiivi artikliga 16, vastab eelnevale artiklile: vähemusaktsionärid võivad üksikult või ühiselt nõuda enamusaktsionärilt nende aktsiate ostmist õiglase hinna eest. Üldiselt kehtivad eelmise punkti märkused ka siin. Ka kõnealusel juhul peaksid asjaomased instantsid lubama sundmüüki vaid siis, kui on tõestatud hädavajadus, mille hulka ei kuulu kindlasti kehvem äritegevusarengu prognoos.

4.8.1

Mõlemal juhul on komitee õiglusele ja üldistele õiguspõhimõtetele tuginedes seisukohal, et aktsionäride otsustamisvabadus peab jääma täielikult tagatuks ning seda ei tohi piirata nende huvidega vastuolus olevate kaalutluste põhjal, välja arvatud tõestatud sundolukordades.