20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/50

1)

Ning arvestades järgmist: uuring jõuab järeldusele, et “seadusliku ja ebaseadusliku sisserände vahel eksisteerib seos, kuid kõnealune seos on keeruline ning kindlasti mitte otsene”;

2)

uuring toob välja rea poliitilisi algatusi ühise migratsioonipoliitika loomisel;

3)

uuring rõhutab vajadust usaldusväärsemate ja võrreldavamate statistiliste andmete järele ELi tasandil;

4)

elanikkonna vananemine ja tööealise elanikkonna kahanemine viib oskustööjõu puuduseni ELi tööjõuturul ja toob kaasa jätkuva vajaduse sisserände järele Euroopa Liitu;

5)

Haagi programm, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu novembris 2004, visandab tegevuskava ühise migratsioonipoliitika loomisel;

1.1

tervitab Euroopa Komisjoni uuringut seoste kohta seadusliku ja ebaseadusliku sisserände vahel, mis annab väärilise panuse EL-i sisserändepoliitika loomisse, eriti tänu uuringus visandatud poliitilistele algatustele;

1.2

on uuringust tõsiselt huvitatud, arvestades asjaolu, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on sisserändajate vastuvõtus, nende sisseelamise korraldamises ja nende integreerimisel äärmiselt oluline roll. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused mängivad juhtivat rolli sisserändajatele avalike teenuste pakkumisel, mis hõlmavad eluaseme-, haridus-, tervishoiu- ja tööhõiveteenuseid;

1.3

soovib vaadelda uuringut ELi migratsiooni- ja varjupaigapoliitika loomise kontekstis, pidades eriti silmas Tampere Euroopa Ülemkogul oktoobris 1999 püstitatud ülesandeid ja Euroopa Ülemkogu poolt novembris 2004 vastu võetud Haagi programmi, mis rõhutab migratsioonipoliitika olulisust;

1.4

on mures, et Tampere Ülemkogu järeldustel põhineva ELi migratsioonipoliitika loomine Euroopa Ülemkogu poolt ei edene piisavalt kiiresti;

1.5

märgib, et uuring jõuab järeldusele, et “seadusliku ja ebaseadusliku sisserände vahel eksisteerib seos, kuid kõnealune seos on keeruline ja kindlasti mitte otsene, sest arvestada tuleb arvukate erinevate teguritega”; sooviks siiski rõhutada, et ebaseaduslik sisseränne kujutab endast Euroopa Liidule tõsist probleemi, sest võib kahjustada seadusliku sisserände soodustamiseks kavandatud meetmeid ja tekitada vaenu vastuvõtvates kogukondades Seetõttu on ebaseadusliku rände tõhus ennetamine ELi sisemise julgeoleku ja turvalisuse jaoks otsustava tähtsusega. Lisaks tuleb märkida, et ebaseaduslikud sisserändajad võivad sattuda isiklikult ohtu või langeda ekspluateerimise ohvriks. Neid kaalutlusi arvesse võttes on eluliselt oluline luua tasakaalustatud poliitika, mis soodustaks meetmeid, mis tagavad seadusliku sisserände ühtlased tasemed, kõrvuti meetmetega, mis tõrjuvad ebaseaduslikke sisserändajaid;

1.6

rõhutab oma murelikkust seoses termini “ebaseaduslik sisseränne” kasutamisega, seda eriti olukorras, kus paljud vastava kategooria sisserändajad ei ole kriminaalmenetluste objektiks, ning eelistaks seega sobivatel juhtudel sõnaühendit “seadustamata sisseränne”;

1.7

märgib, et uuring viitab märkimisväärsele hulgale lünkadele asjakohases uurimistöös ja kutsub Euroopa Komisjoni üles looma uurimisprogrammi, mis täidaks need lüngad ja mõjutaks seeläbi poliitiliste meetmete kujundamist;

1.8

märgib, et uuring viitab teistele EL poliitikavaldkondadele, millel on mõju sisserändajatele, nagu näiteks arengupoliitika ja Euroopa tööhõivestrateegia. Peale selle on komitee teadlik tervest reast erinevatest ELi meetmetest, eriti sotsiaal- ja majanduspoliitika valdkonnas, mis mõjutavad migratsioonipoliitikat, ja kutsub üles looma Euroopa Komisjoni juures kõiki peadirektoraate hõlmavat rühma, kes kooskõlastaks sisserändajaid mõjutavaid tegevusi.

1.9

nõustub uuringu järeldustega, et ELi tasandil puuduvad usaldusväärsed ja võrreldavad andmed ja leiab, et komisjoni tegevuskava ühenduse statistiliste andmete kogumiseks ja analüüsiks migratsiooni valdkonnas (KOM (2003) 179 (lõplik)) ja esimene aastaaruanne migratsiooni ja integratsiooni kohta (KOM(2004) 508 (lõplik)) kujutavad endast esimest sammu selle küsimuse lahendamisel;

1.10

rõhutab olulist rolli, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused mängivad andmete ja statistika kogumisel ja kutsub üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi täiel määral konsultatsioonidesse ühtse menetluse sisseseadmise üle kogu ühenduse territooriumil, mis võimaldaks saada usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid;

1.11

Komitee toetab uuringus esitatud üleskutset “konsultatsioonide ja teabevahetuse intensiivsemaks ja sihipärasemaks kasutamiseks” ja tervitab asjaolu, et komisjon on loonud ekspertrühma nimetusega sisserände- ja varjupaigakomitee ning riiklike integratsiooni kontaktpunktide võrgustiku.

1.12

nõustub Euroopa migratsioonivõrgustiku ja järelevalveüksuse loomisega ja arvab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on kõnealuses võrgustikus oluline roll, kuna nende panuseks on konkreetsed vahetud kogemused ja head tavad;

1.13

väidab, et sisserändepoliitika alal tuleb luua paremad võimalused kogemuste ja parimate tavade vahetuseks, kaasa arvatud vastastikused eksperthinnangud, ja märgib, et seda on võimalik teha avatud koordinatsioonimeetodi rakendamise kaudu EL-i sisserändepoliitika loomisel ja kutsub Euroopa Ülemkogu üles võtma vastu Euroopa Komisjoni ettepanekud kõnealuses valdkonnas;

1.14

toetab Euroopa Komisjoni seisukohta, et rahvastiku kahanemise ja vananemise tõttu kolmandate riikide kodanikest töötajate töölevõtmine ja sisseränne ELi tõenäoselt jätkub ja kasvab. Seda teemat mainitakse Wim Koki aruandes, mis väidab, et “vananemine tõstab nõudmisi pensionide ja tervishoiuabi järele, vähendades samas tööealist elanikkonda, kes toodaksid vajalikku jõukust” (6) Lisaks meenutab Koki aruanne meile Euroopa Komisjoni ennustusi, et ainuüksi elanikkonna vananemise tõttu alaneb ELi majanduse kasvutempo aastaks 2040 praeguselt 2 — 2,25 protsendilt 1,2 protsendile.

1.15

rõhutab piirkondliku mõõtme keskset tähendust EL immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikas ja usub, et see kujutab enesest olulist aruteluvaldkonda. Regionaalne mõõde on keskse tähtsusega, sest mõned EL piirkonnad kaotavad hetkel rahvastikku ja kannatavad oskustööjõu terava puuduse all, samas kui on regioone, kus rahvastik kiires tempos kasvab, mis avaldab survet kohalikule teenindusele ja tekitab probleeme jõukohase majutusega; leiab, et migratsiooni piirkondliku ja kohaliku mõõtme arendamisel, seejuures eelkõige integratsiooni valdkonnas, on veel palju teha. Hetkel arendatakse seda INTI programmi raames. 2004 (7). aastal eraldati programmile 6 mln eurot, ent saadi 158 toetusetaotlust, milles kokku taotleti toetusi summas 42,58 mln eurot. Komitee kutsub üles suurendama märkimisväärselt kõnealuse programmi rahastamist ajaperioodil 2007-2013.

1.16

tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust käivitada võõrtöötajate vastuvõtu alal laiaulatuslik konsultatsiooniprotsess — 2005. aastal avaldati roheline raamat, mis käsitleb ELi lähenemist majandusmigratsiooni juhtimisele — ja leiab, et komitee kaasamine konsultatsiooniprotsessi on äärmiselt oluline, arvestades migratsiooni potentsiaalset mõju piirkondlikele tööturgudele ja kohalike ning piirkondlike omavalitsuste poolt osutatud teenustele;

1.17

nõustub uuringuga, kui see väidab, et nende kolmandate riikide kodanike integratsiooni soodustamine, kes elavad liikmesriikides seaduslikult, on “EL immigratsioonipoliitika keskne eesmärk” ja kõnealune eesmärk saavutatakse integratsiooni kaudu tööturule, kolmandate riikide kodanike liikuvuse soodustamisega ELi piirides ja kolmandate riikide kodanike kvalifikatsioonide tunnustamise abil;

1.18

tervitab liikuvuspõhimõtet, mis kehtestati pikaajaliste elanike staatust käsitlevas direktiivis (november 2003). Kõnealune direktiiv kehtestas liikuvusõigused nendele mittekodanikele, kes on elanud Euroopa Liidus rohkem kui viis aastat, ja kolmandate riikide kodanike liikuvust on soodustanud ka määruse 1408/71 laiendus; nõustub, et liikuvust tagavad teatud määral ka komisjoni ettepanekud välisüliõpilaste ja -uurijate vastuvõtu kohta.

1.19

rõhutab vajadust võtta tööle rohkem teadustöötajaid, võimaldamaks saavutada Lissaboni eesmärkid. Komitee arvab, et see töölevõtuvaldkond kujutab endast olulist proovikivi ELi migratsioonipoliitika väljatöötamisele ja ELi võimele saada üle oskustööjõu puudusest. Oma teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile, mis käsitleb kolmandate riikide kodanike vastuvõttu teadusuuringute teostamiseks Euroopa Ühenduses (KOM (2004) 178 (lõplik)), jõudis komisjon järeldusele, et saavutamaks Lissaboni eesmärke vajab EL aastaks 2010 hinnanguliselt 700 000 teadustöötaja lisamist;

1.20

märgib, et justiits- ja siseministrite nõukogu võttis 2004. aasta novembris vastu üldise seisukoha kõnealuse direktiivi suhtes. Kuigi kõnealune seisukoht hõlmab kvalifikatsioonide tunnustamist, töötingimusi ja maksusoodustusi, ei paista see sisaldavat lühiajaliste teadusuuringute teostajate perekondade liikmesriikide territooriumile sisenemise tingimuste leevendamist. Komitee arvates on just see võtmeteguriks teadlaste töölevõtmisel ja ELi liikmesriikide lähendamisel teistele riikidele, näiteks USA-le ja Kanadale.

1.21

rõhutab Euroopa tööhõivestrateegia ja Euroopa Sotsiaalfondi olulisust väljaõppe korraldamisel ja tööalaste oskuste arendamisel, mis on hiljutiste sisserändajate integratsiooniks määrava tähtsusega. Ebasoodsas olukorras rühmade integreerumine tööturule on olnud Euroopa tööhõivestrateegia võtmeteemasid, soodustamaks tööjõu pakkumist, maksimeerimaks kohanemisvõimet ja reageerimaks valdkondlikule ja piirkondlikule tööjõupuudusele. EL uute tööhõivesuuniste eesmärk on vähendada lõhet ELi kodanike ja kolmandate riikide kodanike tööhõive vahel, mis aastal 2002 oli 11,7 %. Kõnealune uuring ei käsitle Euroopa Sotsiaalfondi raames läbi viidavaid tegevusi, mille eesmärk on integreerida sisserändajad tööjõuturule, ja uuenduslikke meetmeid, mida selles valdkonnas võtavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused.

1.22

märgib ära uuringu järeldused seadustamismeetmete tõhususe kohta nii sisserändaja kui ka liikmesriikide seisukohalt ja leiab, et laiaulatuslikud seadustamisprogrammid ei kujuta endast reeglina kõige kohasemaid lahendusi seadustamata sisserände probleemidele. Siiski võib seadustamine, kui seda viiakse läbi igat üksikut juhtu eraldi kaaludes, olla kasulik vahend lahendamaks paljusid seadustamata sisserände juhtumeid.

1.23

nõustub uuringu tulemustega, mis toetavad seisukohta, et seadustamist ei tohiks pidada migratsioonivoogude juhtimise vahendiks, sest tundub, et sageli ei kujuta nad tegelikult endast muud kui lihtsalt sisserändepoliitika negatiivseid tagajärgi, kuid seadustamine igat üksikut juhtu eraldi kaaludes võib olla vajalik, kui sisserändajad on end juba kohalikesse kogukondadesse sisse seadnud, toomaks inimesi välja varimajandusest, suurendamaks maksutulusid ja tugevdamaks sotsiaalset ühtekuuluvust. Selles kontekstis pakuvad huvi House of Lords'i (Suurbritannia parlamendi ülemkoja) aruande kommentaarid (8);

1.24

nõustub House of Lords'i aruandega, mis väidab, et pikaajaliste ebaseaduslike sisserändajate seadustamise mingi vorm on paratamatult vajalik, kui tahetakse vältida kasvavat alamkihti, mis kujuneb väljaspool seadust olevatest inimestest, kes on kaitsetud ekspluateerimise suhtes. House of Lords'i aruanne rõhutab vajadust minimeerida seadustamisest põhjustatud tõmbejõude ning usub, et seda on suuresti võimalik saavutada keskendudes laiahaardelise amnestia asemel konkreetsetele üksikjuhtumitele. Lõpuks leiab House of Lords, et amnestiad võivad “anda ainulaadse võimaluse saada usaldusväärset teavet ebaseaduslike sisserändajate populatsiooni arvukusest ja iseloomust” (9)

1.25

võtab arvesse ebaseadusliku sisserände vormide paljusust ja raskusi, mis on seotud uurimistööga selles valdkonnas. Siiski leiab komitee, et uurimistööd erinevat liiki ebaseadusliku sisserände alal tuleb jätkata, tõhustamaks poliitiliste meetmete väljatöötamist. Selles osas on oluline eristada:

1.26

toetab uuringus väljendatud seisukohti, et ebaseaduslike elanike tagasisaatmist käsitleva ühenduse poliitika loomine, esmatähtsate koostöölepingute sõlmimine päritoluriikidega ja deklareerimata, “musta”, töö muutmine seaduslikuks kujutavad endast ebaseadusliku sisserändega võitlemise võtmeelemente.

1.27

tervitab uuringus sisalduvaid ettepanekuid ebaseaduslike elanike tagasisaatmist käsitleva ühenduse poliitika loomise kohta. Ettepanek tagasisaatmise tegevusprogrammi loomiseks võeti vastu Euroopa Ülemkogu poolt novembris 2002 ja nüüd on tarvis saavutada kiirem edasiminek selle ellurakendamisel.

1.28

nõustub uuringuga seal, kus see väidab, et “kolmandate riikide koostöö on eluliselt tähtis saavutamaks ebaseadusliku sisserände voogude vähendamist” ja Euroopa Ülemkogude viimase aja järeldustega, mis on “toonitanud vajadust migratsiooniprobleemidele kõikehõlmava lähenemise järele, mis võtaks arvesse inimõigustega seotud, poliitilisi ja arenguga seotud küsimusi päritolu- ja transiitriikides”;

1.29

toetab uuringus esile toodud sünergiat migratsiooni- ja arengupoliitika meetmete vahel ja leiab, et arengupoliitika võib parandada majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi kolmandates riikides ja seeläbi vähendada tõuketegureid, mis viivad migratsioonile ELi.

1.30

rõhutab, et Euroopa Liit peab aktiivselt edendama ühisalgatusi naaberriikidega selliste programmide raames nagu uus naaberriikide instrument, TACIS, MEDA, ENCAS ja INTERREG. Nüüd, kus laienemine on saanud tegelikkuseks, on oluline luua sõprade ring, laiendamaks rahu ja solidaarsust uutele Euroopa Liiduga piirnevatele riikidele. Euroopa Liit peab töötama partnerluses kõnealuste riikidega parandamaks nende majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ja vähendamaks selliseid rände tõuketegureid nagu kõrge tööpuudus, madalad palgad, demokraatia puudumine ja organiseeritud kuritegevus. Rände haldamisest saab üks koostööprioriteete. Mõned naabermaad on juba töötanud välja spetsiaalselt ebaseaduslikule rändele suunatud tegevuskavad ja EL on valmis nende elluviimist toetama, samuti ebaseadusliku rände vastaseid meetmeid neis riikides, kes kõnealuseid tegevuskavu koostavad;

1.31

rõhutab kohalike ja regionaalsete omavalitsuste võtmerolli programmides nagu TACIS, MEDA, ENCAS ja INTERREG ja meenutab komisjonile ja liikmesriikidele, et kohalikud ja regionaalsed omavalitsused peavad mängima võtmerolli ka nende programmide järglasprogrammide loomisel.

1.32

kiidab üldjoontes heaks ettepanekud uue naaberriikide instrumendi kohta, kuid on pettunud, et kõnealune instrument ei anna suuremat rolli kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, eriti kuna paljud instrumendi poolt hõlmatud poliitikavaldkonnad kuuluvad kohalike ja regionaalsete omavalitsuste pädevusse.

1.33

nõustub uuringuga, kui see rõhutab vajadust asuda tegelema reguleerimata tööjõuturu küsimuste ja varimajandusega, väites, et “varimajandus moodustab hinnanguliselt 7-16 % EL rahvuslikust koguproduktist, kuigi see majandus ei piirdu mingil juhul ainult ebaseaduslike sisserändajatega”. Eksisteerib vajadus muuta deklareerimata, “must”, töö seaduslikuks ja see kujutab endast ühte 2003. aasta tööhõivesuuniste kümnest prioriteedist. Mitu liikmesriiki on oma 2003. aasta riiklikes tegevuskavades välja toonud võõrtöötajaid ja seadustamata sisserändajaid puudutavad erimeetmed ja komitee tervitab Haagi programmi üleskutset liikmesriikidele saavutada reguleerimata tööjõuturu osa vähendamise eesmärgid, mis sisalduvad Euroopa Tööhõivestrateegias.

1.34

juhib tähelepanu piirialade suurema toetamise vajadusele, kuna võrreldes muude piirkondadega on nad rohkem ohustatud seadustamata sisserände poolt ja toetab Euroopa Piirivalvekorpuse loomist koos varajase hoiatamise süsteemiga, kuna tuleb saavutada ELi välispiiride efektiivne ühine haldamine, ja peale selle tuleb jätkuvalt toetada justiitsalast ja politseiorganite koostööd nii riiklikul kui piirkondlikul/kohalikul tasandil.

2.1

tuletab Euroopa Liidu institutsioonidele meelde olulist osa, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused etendavad sisserändajate integreerimisel ning arvestades seda rolli rõhutab võtmerolli, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsuse mängivad terves reas uuringus välja toodud algatustes. Viimased hõlmavad kogemuste vahetamist integratsioonimeetmete valdkonnas, selliste programmide väljatöötamine nagu uus naaberriikide instrument ja järglasprogrammid TACISele ja INTERREGile jne. Komitee soovitab seega kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täiel määral neisse programmidesse.

2.2

väidab, et sisserändepoliitika alal tuleb luua paremad võimalused kogemuste ja parimate tavade vahetuseks, kaasa arvatud vastastikused eksperthinnangud, ja märgib, et seda on võimalik teha avatud koordinatsioonimeetodi rakendamise kaudu EL-i sisserändepoliitika loomisel ja kutsub Euroopa Ülemkogu üles võtma vastu Euroopa Komisjoni ettepanekud kõnealuses valdkonnas.

2.3

kutsub Euroopa Komisjoni üles looma töörühma, mis kaasaks kõigi nende peadirektoraatide esindajad, kelle poliitikad ja meetmed mõjutavad kolmandate riikide kodanikke, nii et olemasolevaid tegevusi oleks võimalik tõhusamalt integreerida ja kooskõlastada;

2.4

kutsub Euroopa Komisjoni üles avaldama uurimisprogrammi, mis täidaks kõnealuses uuringus välja toodud lüngad uurimistöös;

2.5

kutsub üles märkimisväärselt suurendama INTI programmi, mis võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel osaleda suuremas hulgas Euroopa Liidu rahastatud riikidevahelistes sisserändajate integratsiooniga seotud projektides.

2.6

rõhutab rände olulist osa oskustööjõu puudujäägi korvamisel ja kutsub Euroopa Ülemkogu üles käivitama kõnealustes valdkondades tõhusaid poliitilisi algatusi, kaasa arvatud kolmandate riikide kodanike töölevõtmine teaduslikuks uurimistööks.

2.7

rõhutab võimalust luua kolmandates riikides sobivad arengumeetmed. Samuti on tähtis, et rändealased uuringud võtaksid arvesse rändevoogude uusi omadusi nagu näiteks naiste üha suurenev osakaal, sest sellel on sisserändepoliitika rakendamisele kriitiline tähtsus.

2.8

nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste täielikku kaasamist usaldusväärsete ja võrreldavate andmete kogumisse ELi tasandil;

2.9

tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust käivitada ulatuslik ja terviklik konsultatsiooniprotsess rohelise raamatu “ELi lähenemine majandusmigratsiooni juhtimisele” (KOM(2004) 811 (lõplik)) kohta ja tuletab komisjonile meelde vajadust konsulteerida selle protsessi käigus täiel määral regioonide komiteega ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

2.10

usub vajadusse kiireloomulise tegutsemise järele, arendamaks Euroopa migratsioonivõrgustikku ja järelevalvekeskust, kuhu jällegi tuleks täiel määral kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused.

2.11

on mures, et Tampere Ülemkogu järeldustel põhineva ELi migratsioonipoliitika loomine Euroopa Ülemkogu poolt ei edene piisavalt kiiresti; Nende kaalutluste valguses rõhutab komitee vajadust võtta Haagi programmis esile tõstetud küsimustes vastu kiireid otsuseid.