52001XC0119(02)

Komisjoni teatis

Üldhuviteenused Euroopas

(2001/C 17/04)

KOKKUVÕTE

Üldhuviteenused on Euroopa ühiskonnamudeli põhielement. EÜ asutamislepingu uus artikkel 16 kinnitab nende koha liidu ühistes väärtustes ning nende osa sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel. Need teenused suurendavad ka Euroopa majanduse üldist konkurentsivõimet ning neid osutatakse pidevalt arenevate turgude ja tehnoloogiate raames. Kaubanduse globaliseerumine, siseturu väljakujundamine ja kiired tehnoloogiaalased muutused sunnivad konkurentsile üha enam uusi sektoreid avama. Nende asjaolude tõttu nõudis Euroopa Ülemkogu Lissaboni istungil komisjonilt 1996. aasta üldhuviteenuseid käsitleva teatise ajakohastamist.

Eelkõige on riigiasutuste kohustus määratleda täiesti selgelt üldhuviteenuste eesmärk ning nende saavutamise viisid vastaval kohalikul, piirkondlikul või siseriiklikul tasandil. Ühendus tagab asutamislepingu sätete kohaldamisel ja tema käsutuses olevate vahenditega, et need teenused vastavad nii kvaliteedilt kui ka hinnalt täielikult teenuste kasutajate ja elanike vajadustele.

Mõnes sektoris, mis suuruselt ja võrgustiku struktuurilt on Euroopa-mõõtmelised, on ühendus juba meetmeid võtnud. Teatises esitatakse praegu olemasolev teave nende meetmete soodsast mõjust üldhuviteenuste kättesaadavuse, kvaliteedi ja sobiva hinna kohta asjaomases valdkonnas.

Praeguseks omandatud kogemused kinnitavad, et üldhuviteenuste osutamine vastab täielikult asutamislepingus ettenähtud konkurentsieeskirjadele ja siseturule esitatud kõrgetele nõuetele. Teatavatel juhtudel, eelkõige siis, kui üksnes turg ei võimalda teenuste pakkumist rahuldavalt reguleerida, võivad riigiasutused panna teatavatele teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele kohustuse pakkuda üldhuviteenuseid ning anda neile vajaduse korral eri- või ainuõigused ja/või kavandada nende osutamiseks rahastamismehhanismi.

Liikmesriigid ja asjaomased ettevõtjad vajavad õiguskindlust. Teatises selgitatakse täpsemalt siseturu ja konkurentsieeskirjade reguleerimisala ja kriteeriume. Kõigepealt kohaldatakse neid eeskirju ainult siis, kui asjaomane tegevus on majandustegevus, mis mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust. Kui neid eeskirju kohaldatakse, põhineb nende eeskirjadega kokkusobivus kolmel põhimõttel:

- erapooletus ettevõtete omandivormi suhtes, olgu see riigi või eraomand,

- liikmesriikide vabadus määratleda üldhuviteenused, mida kontrollitakse ilmsete vigade vältimiseks,

- proportsionaalsus, mis nõuab, et ühtse turu konkurentsi ja vabadusi ei piirata rohkem, kui on vaja eesmärgi tõhusa saavutamise tagamiseks.

Komisjon annab täiendavaid selgitusi vastavalt asjaolude arengule ja omandatud kogemustele siseturu ja konkurentsieeskirjade kohaldamisel.

Teatises esitatakse ka võimalused, kuidas komisjon saab artikli 16 alusel koostöös kohalike, piirkondlike ja riiklike asutustega Euroopa tasandil edaspidi välja töötada paindlikku poliitikat, mis tagab, et parimad teenused oleksid kõikidele Euroopa kodanikele kättesaadavad.

1. SISSEJUHATUS

1. Komisjon esitas 1996. aastal teatise üldhuviteenuste kohta Euroopas [1] Selles teatises rõhutas komisjon üldhuviteenuste eesmärkide tähtsust Euroopa Liidu põhieesmärkide saavutamisel. Ta soovitas EÜ asutamislepingusse lisada sellekohase viite. 1996. aasta teatises esitatud mõisted, [2] seisukohad ja eesmärgid, mis seonduvad nende teenuste osaga siseturul tulevikus, kehtivad ka praegu. Käesolev teatis ajakohastab 1996. aasta teatist.

2. Esimese teatise vastuvõtmisest alates on toimunud mitmeid muutusi. Komisjoni soovituse kohaselt tehti Amsterdami lepingusse viide üldhuviteenuste osa kohta. EÜ asutamislepingu uues artiklis 16 tunnustatakse neid teenuseid toetavate väärtuste põhiolemust ja vajadust arvesse võtta nende ülesannet ühenduse poliitika väljatöötamisel ja elluviimisel, asetades selle asutamislepingu muude põhimõtete hulka:

"Ilma et see piiraks artiklite 73, 86 ja 87 kohaldamist ning arvestades kohta, mis liidu ühistes väärtustes kuulub üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, nagu ka nende osa ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel, hoolitsevad ühendus ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja käesoleva lepingu kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid."

3. 1996. aasta teatises märgitakse, et komisjoni seisukohast olid üldise majandushuvi teenused, siseturg ja ühenduse konkurentsipoliitika asutamislepingu põhieesmärkide saavutamisel üksteist täiendavad, üldsegi mitte vastuolus. Nende koosmõjust peavad kasu saama üksikisikud ja ühiskond tervikuna.

4. 1996. aastast alates on turud, tehnoloogia ja kasutajate vajadused kiires tempos edasi arenenud. Kogemusi on saadud sektoritest, kus sel ajal toimus ühtse turu programmi raames liberaliseerimisprotsess. Liberaliseerimine toimus ka ühenduse tasandil, tagades samal ajal kvaliteedi taset ja tarbijakaitset ja mõnel juhul neid parandades. Siseturu tugevnedes on tõusnud uued küsimused, mis on seotud teatavate teenuste piiritlemisega, mida varem osutati peamiselt ilma konkurentsita, kuid mille puhul nüüd on tekkinud või võivad tekkida konkurendid. Peale selle on tehnoloogia arengu ja eelkõige infoühiskonna tuleku tõttu mõnede teenuste territoriaalne käsitlusviis vananenud ja neid tuleb käsitleda hoopis piiriülesest seisukohast.

5. Vaatamata liberaliseerimise positiivsele mõjule on üldhuviteenuste ja ühenduse meetmete üle pidevalt muret avaldatud. Tehnoloogiaalaste ja üldise õigusliku raamistiku muudatuste ning tarbijate nõudmiste arenguga seoses on kodanikud väljendanud muret, et üldhuviteenuste kvaliteet võib kannatada. Seetõttu väidavad traditsiooniliste teenuste pakkujad ja neid toetavad riigiasutused, et ühenduse õigusaktide kohaldamine võib ohustada niisuguste teenuste osutamise struktuuri, mis on pika aja jooksul oma väärtust tõestanud, ohustades seeläbi üldsusele osutatavate teenuste kvaliteeti. Konkureerivad erasektori teenuste osutajad väidavad seevastu, et praegune kord annab ebaõiglase eelise organisatsioonile, kellele riigiasutused on usaldanud niisuguste teenuste osutamise, ja rikub ühenduse õigust.

6. Seda silmas pidades ning lähtudes Euroopa Ülemkogu Lissaboni istungil esitatud taotlusest, mida korrati Feira istungil, on komisjon asunud 1996. aasta teatist ajakohastama. Eesmärk on kahepoolne:

- anda täiendavaid selgitusi eri tasandite riigiasutuste ülesannete ja üldhuviteenuste suhtes kohaldatavate konkurentsi- ja siseturusätete kohta, et täita ettevõtjate soovi saada suuremat õiguskindlust. Erilist tähelepanu pööratakse riigiabi andmise eeskirjade täitmisele,

- edasi arendada Euroopa võrgustikku, mis on seotud üldhuviteenuste nõuetekohase toimimisega, milles EÜ asutamislepingu artikli 16 mõttes on oma osa ka kohalikel, piirkondlikel ja siseriiklikel asutustel ning ühendusel.

7. Teatis on jaotatud mitmesse ossa. 2. osas esitab komisjon oma seisukohad eesmärkide kohta, mida üldhuviteenused täidavad. 3. osas esitatakse selgitused konkurentsi- ja ühtse turu eeskirjade kohta, mida kohaldatakse üldhuviteenuste suhtes. 4. osas esitatakse mõned esialgsed tulemused, mis on saadud kogemustest universaalteenuse põhimõtte kohaldamisel ühtse turu programmi raames liberaliseeritud sektorites. Täiendav informatsioon üksiksektorite olukorra kohta on esitatud I lisas. 5. osas antakse juhiseid edasiseks tegevuseks üldhuviteenuste kvaliteedi tõstmisel ja tõhusal osutamisel, mis on üks Euroopa ühiskonnamudeli põhielementidest.

2. ÜLDHUVITEENUSTE EESMÄRK

8. Üldhuviteenuste ühenduse poliitika keskmes on kodanike huvid. Üldhuviteenustel on oluline osa Euroopa tööstuse üldise konkurentsivõime tõstmisel ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel. Nende teenuste kasutajatena ootavad Euroopa kodanikud kõrge kvaliteediga ja sobiva hinnaga teenuseid. Seetõttu on selles valdkonnas riiklike meetmete keskmeks kasutajad ja nende nõudmised. Ühendus kaitseb üldistes huvides olevaid ülesandeid ja eesmärki teenida üldsust.

9. Riigiasutused peavad oma eesmärgi saavutamiseks tegutsema täiesti läbipaistvalt, määrates võimalikult täpselt kindlaks kasutajate vajadused, kellele üldhuviteenuseid luuakse, samuti vastutajad vastavate kohustuste väljatöötamise ja täitmise eest ning viisid, kuidas neid kohustusi kavatsetakse täita. Üldhuviteenuste kriteeriumide väljatöötamiseks tuleb võtta meetmeid vastaval kas ühenduse, siseriiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil. Need meetmed peavad olema üksteist toetavad ja ühtsed.

10. Kasutajate vajadused tuleb laiemalt kindlaks määrata. Tarbijate vajadused on ilmselgelt olulised. Teenuste üldine kättesaadavus, kõrge kvaliteet ja sobiv hind on tarbijate põhivajaduste alus. Ettevõtted, eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, on samuti üldhuviteenuste peamised tarbijad, kelle vajadusi on tarvis rahuldada. Kodanike mured on ka laiemad, nagu näiteks:

- keskkonnakaitse kõrge tase,

- teatavate elanikkonna rühmade, nagu näiteks puuetega isikute ja madala sissetulekuga isikute erivajadused,

- põhiteenuste täielik pakkumine kõrvalistele ja raskesti ligipääsetavatele piirkondadele.

11. Kasutajate vajadusi üldhuviteenuste järele võivad aidata kindlaks määrata mitmed põhimõtted. Nende hulka kuuluvad:

- põhikohustuste täpne määratlemine, et tagada teenuste kõrge kvaliteet, rahva tervise kõrge tase ja teenuste ohutus,

- tariifide, lepingutingimuste, teenuste osutajate valiku ja nende rahastamise jms täielik läbipaistvus,

- võimalus valida teenust ja vajaduse korral teenuse osutajat ning teenuse osutajate vaheline tõhus konkurents,

- põhjendatud juhtudel ettevõtjatest sõltumatute reguleerimisorganite olemasolu ja õiguskaitsevahendi olemasolu kaebuste läbivaatamise ja vaidluste lahendamise mehhanismi vormis.

Nende hulka võib kuuluda ka kasutajate esindatus ja aktiivne osavõtt teenuste ja makseviisi valiku kindlaksmääramisel.

12. Üldhuviteenuste osutajatel on selles tähtis osa ning oma pikaajaliste kogemuste tõttu kasutajate vajaduste rahuldamisel saavad nad niisuguste teenuste edasisele arengule palju kaasa aidata. Seetõttu on lisaks kasutajatele tarvis ka nendega nõuetekohaselt konsulteerida [3] Riigiasutused peavad nõupidamiste korraldamisel teenuste kasutajate ja teenuste osutajate huvid rangelt lahus hoidma.

13. Riigiasutuste ees seisab küsimus, kuidas tagada, et nende määratud üldhuviteenuste eesmärk täidetaks kõrgete kvaliteedistandardite kohaselt kõige tõhusamal viisil. Seda eesmärki saab täita mitmeti. Valiku tegemisel võetakse arvesse eelkõige järgmist:

- kõnealuse teenuse tehnilised ja majanduslikud omadused,

- kasutajate erinõuded,

- asjaomase liikmesriigi kultuuriline ja ajalooline eripära.

Efektiivsuse põhimõttega ei tuleks pidada vastuolus olevaks, kui eri teenuste või isegi sama teenuse osutamisel valitakse eri vahendid, kui asjaolud liikmesriikides või liikmesriigi sees erinevad, vaid otse vastupidi, seda tuleb pidada efektiivsuse oluliseks tunnuseks.

3. ÜLDHUVITEENUSED JA ÜHTNE TURG

14. Üldise majandushuvi teenused erinevad tavalistest teenustest selle poolest, et riigiasutus peab nende osutamist vajalikuks ka siis, kui turul ei ole nende osutamiseks piisavalt stiimuleid. Sellega ei taheta väita, nagu ei oleks turg enamikul juhtudel parim mehhanism niisuguste teenuste osutamiseks. Paljusid põhivajadusi, näiteks toit, riided, eluase, rahuldab üksnes või ülekaalukalt turg. Kui riigiasutused leiavad, et teatavad teenused on siiski üldhuviteenused ja võib juhtuda, et turg nende teenuste rahuldavat osutamist ei taga, võivad nad ette näha teatavad sätted, mis kohustavad neid vajadusi üldhuviteenuste vormis rahuldama. Nende kohustuste täitmine võib kaasa tuua eri- või ainuõiguste andmise või rahastamise erimehhanismide sätestamise, ehkki mitte tingimata. Üldhuviteenuste eesmärgi määratlemine ja selle eesmägi täitmiseks vajalike kaasteenuste määratlemine ei eelda tingimata teenuste osutamise erimeetodi olemasolu. Klassikaline juhtum on universaalteenuse osutamise kohustus, [4] st kohustus osutada teatavat teenust kogu territooriumil sobiva hinna ja sarnase kvaliteediga, olenemata üksiktoimingu tasuvusest.

15. Riigiasutused võivad otsustada, et kohaldavad üldhuviteenuse osutamise kohustust kõikide turul olevate ettevõtjate suhtes, või mõnel juhul määrata ühe või piiratud arvu erikohustustega ettevõtjaid eri- või ainuõigusi andmata. Sel juhul säilib maksimaalne konkurents ja kasutajatel on maksimaalne vabadus valida teenuste osutajat. Kui kohustus osutada avalikke teenuseid antakse ainult ühele või piiratud arvule teataval turul konkureerivatele ettevõtjatele, samal ajal kui teistele seda kohustuseks ei tehta, võib osutuda vajalikuks kõikide turul aktiivselt tegutsevate ettevõtjate kaasamine üldhuviteenuste netolisakulude rahastamisse lisakulude süsteemi või avalike teenuste fondi kaudu. Sel juhul on oluline, et iga ettevõtja osa oleks proportsionaalne tema tegevusega turul ja selgelt eristatud muudest maksudest, mida ta oma tavategevuse puhul maksab.

16. Praegu osutatakse kogu ühenduses üldkasutatavat telefonside teenust ühenduse õigusaktides määratletud universaalteenuse osutamise kohustuse alusel, vaatamata telekommunikatsioonisektori täielikule liberaliseerimisele 1998. aastal. On ilmne, et 1990. aastate algul tehtud järkjärgulise liberaliseerimise otsused peegeldasid turu ja tehnoloogia arengut, mis tähendas, et eri- ja ainuõiguste säilitamine selles sektoris ei olnud enam tõhus ja proportsionaalne vahend, mis oleks taganud ettevõtjatele universaalteenuse osutamisel vajaliku tulu. Konkureerival turul võimaldas ühenduse raamistik liikmesriikidel ette näha mehhanismid, millega jagatakse ühenduse tasandil määratletud universaalteenuse kulud. Enamik liikmesriike ei ole tegelikult siiski pidanud vajalikuks neid skeeme kasutada, sest tegemist on suhteliselt madalate kuludega.

17. Teenuste pakkujad ei kata teatavate üldhuviteenuste mahtu näiteks juhul, kui ainult üks teenuste pakkuja on majanduslikult elujõuline. Nendel asjaoludel annavad riigiasutused tavaliselt üldhuviteenuste osutamiseks ainu- ja eriõigused, sõlmides piiratud tähtajaga kontsessioonilepingu pakkumismenetluse kaudu. Konkurents pakkumise vastuvõtmise ajal on ette nähtud selleks, et tagada üldhuviteenuse eesmärgi täitmine väikeste riiklike kulutustega.

18. Kui kumbki kahest esimesest võimalusest ei võimalda üldhuviteenuste eesmärke rahuldavalt täita, võib tekkida vajadus teha teatava avaliku teenuse osutamine ülesandeks ühele ettevõtjale või piiratud arvule ettevõtjatele, andes sellele ettevõtjale või ettevõtjate rühmale eri- või ainuõigused või säilitades need. Selles olukorras, nagu ka eespool kirjeldatud olukorras, kui ainuõigused on antud pakkumismenetluse teel, võivad riigiasutused tagada vajaliku rahastamise, mis võimaldab volitatud ettevõtjatel täita neile antud teatava avaliku teenuse osutamise kohustust.

19. EÜ asutamislepingu sätete, eelkõige konkurentsi- ja siseturu sätete järgimine on täielikult kooskõlas üldhuviteenuste osutamise tagamisega. Asutamislepingu artikkel 86, eelkõige artikli 86 lõige 2, on keskne artikkel, millega nähakse ette ühenduse eesmärkide kooskõlla viimine, sealhulgas konkurentsi ja siseturu vabaduste kooskõlastamine riigiasutuste poolt antud üldise majandushuvi alaste ülesannete tõhusa täitmisega. See artikkel on järgmine:

"1. Avalike institutsioonide või nende ettevõtjate puhul, kellele liikmesriigid annavad eri- või ainuõigused, ei jõusta ega säilita liikmesriigid mingeid meetmeid, mis on vastuolus käesoleva lepingu eeskirjadega, eelkõige nendega, mis on sätestatud artiklis 12 ja artiklites 81–89.

2. Ettevõtjad, kellele on usaldatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, alluvad käesoleva lepingu eeskirjadele, eelkõige konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine ei takista juriidiliselt ega faktiliselt nendele määratud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega.

3. Komisjon kindlustab käesoleva artikli sätete kohaldamise ja vajaduse korral adresseerib liikmesriikidele asjakohased direktiivid või otsused."

20. Et mõista, kuidas need sätted mõjutavad riigiasutuste poolt kehtestatud korda, millega tagatakse teatavate teenuste osutamine üldsusele, on otstarbekas selgesti välja tuua kolm põhimõtet, mis on artikli 86 kohaldamise aluseks. Need on erapooletus, määratlemisvabadus ja proportsionaalsus.

21. Erapooletuse ettevõtete omandivormi suhtes, olgu see riigi või eraomand, tagab EÜ asutamislepingu artikkel 295. Ühelt poolt ei huvita komisjoni, kas üldhuviteenuseid osutavad ettevõtted on riigi- või eraomanduses. Seetõttu ei nõua ta riigiettevõtete erastamist. Teiselt poolt kohaldatakse vaatamata ettevõtte omandivormile (riigi või eraomand) asutamislepingu sätteid ja eelkõige konkurentsi- ja siseturueeskirju.

22. Liikmesriikidepoolne määratlemisvabadus tähendab, et liikmesriigid peavad määratlema, mida nad tegevuse eripära alusel loevad üldise majandushuvi teenusteks. Seda määratlust võib kontrollida ainult ilmsete vigade vältimiseks. Nad võivad anda eri- või ainuõigusi, mida ülesande saanud ettevõtted vajavad oma tegevuse reguleerimiseks, ja vajaduse korral neid rahastada. Valdkondades, mida ühenduse määrusega konkreetselt ei reguleerita, on liikmesriikidel piisavalt võimalusi oma poliitikat kujundada, mida võib kontrollida ainult ilmsete vigade vältimiseks. Küsimused, kas teenust lugeda üldhuviteenuseks ja kuidas selle osutamist korraldada, lahendatakse esmajoones kohalikul tasandil. Komisjoni ülesanne on tagada, et kasutatavad vahendid oleksid kooskõlas ühenduse õigusega. Igal juhul tuleb avaliku teenuse eesmärk selgelt määratleda ja näha selle osutamine sõnaselgelt ette riigiasutuse kaudu (sealhulgas lepingute sõlmimine), välja arvatud juhtudel, kui kohaldatakse artikli 86 lõiget 2. [5] Seda kohustust on vaja õiguskindluse ja kodanikele vajaliku läbipaistvuse tagamiseks ning see on komisjonile hädavajalik proportsionaalsuse hindamiseks.

23. Artikli 86 lõike 2 kohane proportsionaalsus tähendab, et üldhuvi eesmärkide täitmiseks kasutatavad vahendid ei või tekitada kaubanduses tarbetuid moonutusi. Konkreetselt tähendab see, et tuleb tagada, et EÜ asutamislepingu eeskirjade piirangud, eelkõige konkurentsipiirangud ja siseturu vabaduste piirangud ei oleks rangemad, kui selle eesmärgi tõhusaks täitmiseks vaja on. Tuleb tagada üldise majandushuvi teenuse osutamine ning selle ülesande saanud ettevõtted peavad lisakoormusega toime tulema ja kandma neile määratud eriülesande netolisakulusid. Komisjon kontrollib proportsionaalsust Euroopa Kohtu järelevalve all mõistlikul ja tegelikkust arvestaval viisil, nagu artikli 86 lõikega 3 [6] antud otsustamispädevus seda võimaldab.

24. Artiklis 86 sõnastatud põhimõtted võimaldavad paindlikult ja olukorda arvestavalt tegutseda, võttes arvesse liikmesriikide erinevat olukorda ja eesmärke ning tehnilisi piiranguid, mis võivad sektoriti erineda.

25. Kogemustest lähtudes on piisavalt võimalusi ja vahendeid, et üldhuvide nõudeid ning konkurentsi- ja siseturunõudeid kooskõlla viia. [7] Nagu eespool kirjeldatud, on liikmesriikidel palju võimalusi üldhuviteenuste osutamise tagamiseks, alates turu avamisest konkurentsile, selle asemel, et avalike teenuste osutamine kohustuslikuks teha, kuni üksikettevõtjale või piiratud arvule ettevõtjatele ainu- või eriõiguste andmiseni koos rahastamisega või ilma.

26. Mis puutub konkreetselt rahastamisse, siis otsustas Euroopa esimese astme kohus hiljuti, et riigi poolt ettevõttele üldhuvi kohustuste täitmiseks antud hüvitis on riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses [8] Kui ettevõte ei saa kasu artiklites 73 või 87 ettenähtud eranditest, võib abi siiski olla EÜ asutamislepinguga artikli 86 lõike 2 alusel vastavuses. See on juhtum, kui kõik selle sätte tingimused on täidetud ja kui hüvitis ei ole suurem kui ettevõttele antud konkreetse ülesande täitmiseks vajalikud netolisakulud. Komisjon leiab, et kui hüvitis on ette nähtud kindlaks tähtajaks, millele eelneb avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv protseduur, eeldatakse, et niisugune abi vastab asutamislepingu riigiabi andmise eeskirjadele. [9]

27. Enne seda, kui piiritletakse, millises ulatuses tehakse artiklis 86 lubatud konkurentsi- ja siseturu eeskirjade suhtes erandeid, tuleb hinnata, kas neid ühenduse eeskirju üldse kohaldada. Hinnangu andmisel tuleb meeles pidada kolme asjaolu: majandus- ja mittemajandustegevuse eristamine muust tegevusest, mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja ühenduse poliitika vähetähtsatel juhtudel.

28. Artikli 86 tingimused käsitlevad üldise majandushuvi teenuseid. Üldjuhul ei kohaldata siseturu- ja konkurentsieeskirju tegevuse suhtes, mis ei ole majandustegevus, ning seetõttu ei mõjuta need üldhuviteenuste seda osa, mis ei ole majandustegevus. Kõigepealt tähendab see, et küsimused, mis on oma olemuselt riigi lahendada (nagu näiteks sise- ja välisjulgeolek, õigusemõistmine, välissuhted ja muud riigivõimu teostamise ülesanded), on konkurentsi- ja siseturureeglite kohaldamisalast välja jäetud. Seetõttu ei tule artikkel 86 ja selle tingimused arvesse. Euroopa Kohus on näiteks teinud otsuse, et organ, mis kontrollib ja jälgib õhuruumi ning võtab tasu oma õhuliiklussüsteemi kasutamise eest, [10] või eraõiguslik juriidiline isik, kes teostab saastevastast järelevalvet meresadamas; [11] täidab ülesandeid, mis on tavaliselt riigiasutuse ülesanded ega ole majandustegevus.

29. Teiseks, riikliku hariduse ja kohustusliku sotsiaalkindlustuse põhikavadega seotud teenuste suhtes konkurentsi- ja siseturueeskirju ei kohaldata. Esimeses valdkonnas on Euroopa Kohus teinud otsuse, et niisuguse süsteemi loomisel ja käigushoidmisel ei sea riik endale eesmärgiks sellest tegevusest tulu saada, vaid täidab oma kohust oma elanike ees sotsiaal-, kultuuri- ja haridusvaldkonnas [12] Viimatinimetatud valdkonnas on Euroopa Kohus teinud otsuse, et organisatsioonid, kellele riik on andnud ülesande hallata sotsiaalkindlusskeeme, nagu näiteks kohustuslik haiguskindlustus, mis põhineb solidaarsuspõhimõttel ja tulu mittetaotlemisel ning kus hüvitisi ei maksta proportsionaalselt kohustusliku sissemaksu summaga, täidavad eranditult sotsiaalset ülesannet ega ole majandustegevus [13]

30. Üldisemalt väljendades jäetakse Euroopa Kohtu praktika kohaselt paljud [14] toimingud, mida teevad organisatsioonid, kes täidavad peamiselt sotsiaalse iseloomuga ülesandeid, mis ei ole tulusaamisele orienteeritud ja mis ei ole tootmis- ega tulundustegevus, üldise ühenduse konkurentsi- ja siseturueeskirjade alt välja. Siin võetakse arvesse niisuguste organisatsioonide nagu ametiühingute, poliitiliste parteide, kirikute ja usuühingute, tarbijate liitude, õpetatud seltside, heategevusühingute ja abiorganisatsioonide tegevust, mis ei ole majandustegevus. Kui aga niisugune organisatsioon tegeleb üldhuvides oleva ülesande täitmisel majandustegevusega, kohaldatakse selle majandustegevuse suhtes ühenduse eeskirju käesolevas teatises esitatud põhimõtete kohaselt, võttes eelkõige arvesse sotsiaalset ja kultuurikeskkonda, kus vastav tegevus toimub. Kui niisuguse tegevuse suhtes kohaldatakse ühenduse õigusakte, uurib komisjon ka seoses oma otsustusõiguse kasutamise üldise vormiga, kas ühenduse huvid nõuavad nendel juhtudel selle tegevuse jätkamist vastavalt EÜ asutamislepingus kindlaksmääratud õiguslike kohustustega.

31. Samuti tuleks tähelepanu pöörata sellele, et ühenduse konkurentsiõigust kohaldataks ainult siis, kui kõnealune tegevus tõenäoliselt mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust. Samuti ei kohaldata asutamislepingu eeskirju, millega kehtestatakse vabadus osutada teenuseid, kui kogu niisugune tegevus toimub ühes liikmesriigis.

32. Konkurentsieeskirjade alusel (EMÜ asutamislepingu artiklid 81 ja 82) ei mõjuta tavaliselt tegevus, mis mõjutab turgu üksnes vähesel määral – näiteks mitmed kohaliku tähtsusega üldhuviteenused – liikmesriikidevahelist kaubandust, ning seetõttu ei reguleerita neid ühenduse eeskirjadega [15] Tuleks silmas pidada ka poliitikat, mille kohaselt ühenduse konkurentsieeskirju ei kohaldata vähetähtsatel juhtudel, mida komisjon on üksikasjalikult selgitanud [16] Ka siin loetakse paljud kohalikud teenused tõenäoliselt vähetähtsateks juhtudeks ja seetõttu ei pea komisjon nende puhul tegelema konkurentsieeskirjade väidetavate rikkumistega.

33. Mis puutub hinnangu andmisse EÜ asutamislepingu riigiabi eeskirjade alusel, siis tuleb nõustuda, et suhteliselt väike abisumma või seda saava ettevõtte suhteline väiksus iseenesest ei välista võimalust, et sellega mõjutatakse ühendusesisest kaubavahetust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaubavahetuse mõjutamise kriteerium täidetud ainult siis, kui abisaaja ettevõte teostab majandustegevust, mis on seotud liikmesriikidevahelise kaubandusega. Komisjon kehtestab ka piirmäärad, millest allpool riigiabi eeskirju ei kohaldata [17] Selle tulemusena on paljud kohalikud teenused riigiabi eeskirjade reguleerimisalast tõenäoliselt välja jäetud.

34. Lisaks sellele tuleb kaubandust mõjutada võivat üldise majandushuvi teenuste riiklikku rahastamist uurida seoses asutamislepingu riigiabi erisätetega, et teha kindlaks, kas see on siiski lubatud. Peale eespool kirjeldatud erandi, mis on sätestatud artikli 86 lõikes 2, on olemas suur hulk konkreetseid riigiabikeelu erandeid. Erilist tähelepanu väärivad näiteks artiklis 73 ettenähtud erandid transporditoetuste osas ja artikli 87 lõike 3 punktis d ettenähtud erandid kultuuri edendamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks antava abi osas [18] Artikli 87 lõikes 3 ettenähtud kokkusobivuse tingimused on toodud raamprogrammides või juhendites, näiteks riigiabi andmise kohta väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, [19] ettevõtetele mahajäänud linnapiirkondades, [20] tööhõivele [21] ja koolitusele [22], piirkondlikule riigiabile, [23] keskkonnakaitsele [24] ning uurimis- ja arendustegevusele [25].

35. Käesolevas teatises sätestatud põhimõtteid kohaldatakse iga majandussektori suhtes. Näiteks kinnitas komisjon 1998. aastal Euroopa Ülemkogu taotluse järel aruande ministrite nõukogule üldise majandushuvi teenuste kohta pangandussektoris, [26] mis põhines kõikidele liikmesriikidele adresseeritud küsitlusel. Komisjoni uurimusest selgus, et paljude liikmesriikide arvates täidavad krediidiasutused eriülesandeid, mis on üldise majandushuvi teenused. Nende ülesannete hulka kuuluvad peamiselt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete arendamine, ekspordikrediidi andmine ja tagamine, laenude andmine sotsiaalkorterite ehitamiseks, kohaliku omavalitsuse rahastamine, infrastruktuuri projektide ja piirkondliku arendamise rahastamine. Kahe liikmesriigi arvates on teatava krediidiasutuste rühma poolt tervikliku, punktis 10 osutatud kogu territooriumi katva rahanduse infrastruktuuri loomine üldise majandushuviga seotud teenus. Aruandest järeldub, et nende süsteemide ja ülesannete kokkusobivust EÜ asutamislepingu artikli 86 lõikega 2 tuleb uurida igal üksikjuhtumil eraldi.

36. Tehnoloogia ja turgude arenguga kaasneb riigiasutuste ja ettevõtjate järjest suurenev ebakindlus EÜ õiguse kohaldamisel oma tegevuse suhtes. Seetõttu jätkab komisjon kaalumist, kuidas tema käsutuses olevaid vahendeid saaks kõige paremini ära kasutada õiguskindluse suurendamiseks. Kui komisjon on juba saanud kogemusi uute olukordadega toimetulemiseks üldhuviteenuste alal, püüab ta rohkem selgitada EÜ eeskirjade reguleerimisala ja nendele vastavuse kriteeriume. Seda tehakse väljakujunenud tava kohaselt tihedas koostöös liikmesriikidega. Selleks kasutatavate vahendite hulka kuuluvad teatised, juhendid ja grupierandi määrused.

4. TEATAVATE ÜLDHUVITEENUSTE LIBERALISEERIMISEL OMANDATUD KOGEMUSED

37. 1996. aasta teatise avaldamise ajal oli mitme peamise üldhuviteenuse turu liberaliseerimise otsus tehtud ühtse turu programmi alusel, kuid ei olnud veel võimalik otsustada, millist mõju see avaldab teenuste kvaliteedile, hinnale ja kättesaadavusele. Teatavates sektorites, eriti telekommunikatsioonisektoris on praeguseks olukord muutunud. Üldiselt ei ole ikka veel olemas põhinäitajate kvaliteetseid ja õigeaegseid andmeid, mille alusel hinnata nende teenustega seotud kogemusi. Kõige põhjalikum informatsioon on olemas telekommunikatsioonide ja õhutranspordi kohta. Energeetikas on olemas arvestatavad andmed hinnatasemete kohta ja komisjon on praeguseks Eurostati poolt tehtud töö põhjal käivitanud uurimuse, et pidevalt jälgida konkurentsinäitajaid, st suurt hulka tegureid, mis näitavad tegeliku konkurentsi taset turul. Lisaks sellele on komisjon saanud liikmesriikidelt vastuse gaasi- ja elektrisektori avalike teenuste taseme ja eesmärkide kohta ning valmistab selle alusel ette teatist, mis on avalike teenuste standardite kõrge taseme säilitamise ja suurendamise kindlaksmääramise vahend.

38. Praeguse informatsiooni põhjal on ühtse turu programmi alusel toimuval teenuste liberaliseerimisel olnud positiivne mõju üldhuviteenuste kättesaadavusele, kvaliteedile ja hinnasobivusele. See ei tähenda, et need teenused toimiksid tingimata rahuldavalt. Siin avaldavad mõju muud asjaolud, näiteks ühendamiseks vajalike seadmete hind, ummistused või konkurentsivastane tegevus, millega pole piisavalt tegeldud, või tõhusate mehhanismide puudumine tarbijatele hüvitise maksmiseks, kui teenused ei toimi nõuetekohaselt. Selle tulemusena ei saa kõik ühiskonnakihid ja kõik ühenduse osad liberaliseerimise hüvesid veel kasutada.

39. Universaalteenus, eelkõige universaalteenuste osutamise erikohustuste määratlus on teenuste sektorites, nagu näiteks Euroopa Liidu telekommunikatsioonisektoris, turu liberaliseerimise tähtis täiendav vahend. Universaalteenuse määratlus ja garantii tagab, et kõikidele kasutajatele ja tarbijatele säilitatakse kindlaksmääratud teenuste pidev kättesaadavus ja kvaliteet ajal, mil monopoolselt ajajärgult minnakse üle avatud ja konkurentsile rajatud turgudele. Avatud ja konkurentsile rajatud telekommunikatsiooniturgude keskkonnas määratletakse universaalteenust kindlaksmääratud kvaliteediga teenuste miinimumkogumina, mis kõikidele kasutajatele ja tarbijatele on riiklike eritingimuste kohaselt sobiva hinnaga kättesaadavad. Need sätted on lähtekohaks teenuste kvaliteedi ja hinna konkurentsipõhiseks parandamiseks.

4.1. Telekommunikatsioon

40. Ühenduse telekommunikatsioonialaste õigusaktide praeguse määratluse järgi kuuluvad universaalteenuse hulka telefonside, faks ning andmeedastus kõnesagedusalal modemi kaudu (st juurdepääs Internetile). Kasutajatel peab kindlaksmääratud kohas olema juurdepääs rahvusvahelistele ja siseriiklikele kõnedele ning hädaabiteenustele. Määratlus hõlmab ka operaatoriabi teenust, numbriinfot, üldkasutatavaid tasulisi telefone ning eriseadmeid puuetega isikutele ja sotsiaalsete erivajadustega isikutele. Määratlus ei hõlma mobiilsidet ja lairibajuurdepääsu Internetile.

41. Telefonside kohta näitab hiljutine uurimus, [27] et 96 %-l Euroopa leibkondadest on telefonside kodus olemas. Ülejäänud leibkonnad ei ole telefonist huvitatud või omavad muid sidevahendeid. Alla 2 %-l leibkondadest ei ole telefonsidet rahapuuduse tõttu. 1998. aastast alates on hinnad märkimisväärselt langenud, millest on kasu saanud kõik tarbijad: ainuüksi esimesel aastal alandati rahvusvaheliste kõnede hinda 40 %, kaugekõnede hinda 30 % ja piirkondlike kõnede hinda 30 % võrra; kohalikud kõned ei ole siiski oluliselt odavnenud. Keskmiselt alanesid hinnad ajavahemikul 1997–1999 kodutarbijatele üle 40 %.

42. Konkurents on jõuliselt kaasa aidanud mobiilside arengule. Liberaliseerimisest alates on mobiiltelefonide kasutajate arv kasvanud 11 %-lt 48 %ni elanikkonnast. Üksnes mobiilsidet kasutavad tõenäoliselt rohkem pigem madala sissetulekuga leibkonnad kui kõrge sissetulekuga leibkonnad (vastavalt 6 % ja 2 %), ehkki kasutajate üldarv kasvab koos sissetulekuga. See näitab, et väga paljudele madala sissetulekuga leibkondadele on mobiiltelefon vastuvõetav alternatiiv tavatelefonsidele, isegi kui universaalteenuse osutamise kohustust ei ole.

43. Kuna seoses juurdepääsuga Internetile kolmanda põlvkonna mobiilside ja TV kaudu ei olene Internetile juurdepääs enam arvutitest (33 % EL leibkondadest), ennustatakse järgmise viie aasta jooksul mobiiltelefonide kasutajate arvu erakordselt kiiret kasvu.

44. Maapiirkonna abonendid ei ole põhiteenuste ruumilise leviku osas halvemas olukorras. Üldiselt on maapiirkonna leibkondadel rohkem telefoniseadmeid kui suurlinna piirkonna leibkondadel. Selgub, et teenuse kasutamist mõjutab rohkem sissetulek kui asukoht kas maa- või linnapiirkonnas.

4.2. Vedu

45. Õhutranspordituru järkjärguline avanemine lõppes 1. juulil 1998. Komisjon hindas kümneaastase liberaliseerimise tulemusi möödunud aastal vastuvõetud teatises. [28] Õhutranspordi liberaliseerimise tagajärjel on vedajate arv tõusnud 132-lt 1993. aastal 164ni 1998. aastal. Siseriiklike vedajate turuosa on järjest vähenenud ja lennuliinide arv, kus tegutseb üle kahe ettevõtja, on alates 1992. aastast kolmekordistunud. Eritariifiga piletite arvu kasv on suurendanud soodsate piletite kasutajate arvu. Samas on ka paindliku hinnaga piletite kasutajate arv pidevalt tõusnud. Need ületavad eritariifiga piletite arvu kahekordselt.

46. Konkurents avaldab lennuliinil olulist mõju õhutranspordi hinnale. Piletite hinnad langevad, kui turg läheb monopolilt üle duopolile või rohkem kui kahele vedajale. Kui monopolilt minnakse üle kahe või enama vedajaga lennuliinidele, alanevad piletihinnad äriklassis 10 %, turistiklassis 17 % ja eritariifiga piletite hinnad 24 %.

47. Liberaliseerimise mõju aeglustab või vähendab suur hulk tegureid. Uutele turuletulijatele on teenindusaegade saamine ja lennujaamade läbilaskevõime piirangud tõeline probleem. Püsiklientide süsteemid, nagu näiteks pidevate lendajate programmid, annavad eelise laia võrgustikuga lennuettevõtjatele, kes pakuvad reisijatele suuremaid võimalusi boonuspunktide kogumiseks ja kasutamiseks. See diskrimineerib eriti tõhusalt toimivaid väikese mahuga lennuettevõtteid. Lennuliikluse teenindamise kõrge hind ja madal kvaliteet lisab kulu püsielemendi, mis vähendab uute tulijate võimet hinnas konkureerida. Ning lõpuks, ummikud ja olemasoleva õhuruumi halb kasutamine tähendab, et kannatab teenuse kvaliteet ja et viivitused sagenevad.

48. Avaliku teenuse osutamise kohustuse kehtestamine võib mõned neist raskustest lahendada. Lennuliini valikut ja kehtestatud standardeid kontrollib komisjon. 1993. aastast alates on avaliku teenuse osutamise kohustus kehtestatud rohkem kui sajal ühenduse lennuliinil, peamiselt Prantsusmaal, Iirimaal ja Portugalis, aga ka Rootsis, Saksamaal, Itaalias ja Ühendkuningriigis. Kuid see on ainult väike protsent kogu ühenduse õhuliiklusest.

49. Turu arenemisest ajendatuna leiavad maanteel ja raudteel toimuvas reisijateveos praegu aset olulised muutused. Paljud ettevõtjad on hakanud aktiivselt tegutsema teistes liikmesriikides. Samal ajal on liikmesriigid hakanud siseturgusid konkurentsile avama. Konkurentsi põhitasandi ja läbipaistvuse miinimumnõuete ühtlustamist teenuslepingute sõlmimisel loeti vajalikuks, et tagada kvaliteedi kõrge tase. Komisjon on esitanud uue raamprojekti, [29] mis tagab, et riiklikud veoettevõtjad pakuvad reisijatele konkurentsi surve all paremaid teenuseid, hoiavad kulusid kontrolli all ja tagavad maksimaalse ohutustaseme.

4.3. Energia

50. Võrreldes telekommunikatsiooni või õhutranspordiga, on energeetika üldhuviteenuste liberaliseerimisega seotud informatsiooni palju vähem. Elektri- ja gaasisektorid avati konkurentsile alles hiljuti ning seetõttu on veel vara teha järeldusi. Enamikus riikides, välja arvatud Belgia, Taani ja Iirimaa, on leibkonnad hindade alandamisest ajavahemikul juuli 1996 – jaanuar 2000 kasu saanud, Euroopa Liidus keskmiselt 5,2 %. Väikesed ettevõtted on kasu saanud suurematest hinnalangustest, mis on keskmiselt 7,9 %, vaatamata hindade olulisele tõusule Taanis ja Kreekas.

4.4. Tarbijate hinnang üldhuviteenustele

51. Ühe osana Eurobaromeetri avaliku arvamuse küsitluste seeriast [30] paluti küsitletaval leibkonnal avaldada arvamust mitmete üldhuviteenuste kohta. Uurimus annab lisa telekommunikatsiooniteenuste üksikasjalikele andmetele, mis on esitatud eespool nimetatud kodutarbijate aruandes. Tulemused pakuvad huvi, sest nende abil saab võrrelda eri liiki teenuseid. Andmete põhjal ei ole siiski võimalik näidata, kuidas teenused on aja jooksul arenenud. Vastuste laadi olulised erinevused liikmesriikide vahel näivad osutavat, et rahulolekut mõjutavad oluliselt teenustega seotud ootused. Seetõttu on kasulikum võrrelda pigem erinevaid teenuseid kui vastuste absoluutseid väärtusi.

52. Tarbija rahulolu suure hulga näitajatega (kättesaadavus, hind, kvaliteet, olemasolev informatsioon, tingimused, kaebused) mõõdeti individuaalselt kindlaksmääratud teenustekorvi suhtes, mis koosnes telefonside-, elektri-, gaasi ja vee tarne, posti-, linnatranspordi- ja linnadevahelise raudteetranspordi teenustest. Nii eri teenuste kättesaadavus kui ka nende kasutamine oli väga erinev.Näiteks gaas ei ole kättesaadav ligi 13 %-le. Ligi 7 % väitis koguni, et neile ei ole kättesaadav linnadevaheline raudteetranspordi teenus ja 5 %-le pole kättesaadav kohalik transporditeenus. Elekter, postiteenused ja vee tarnimine olid teenused, mis on kõigile peaaegu täielikult kättesaadavad. Järgnevatele küsimustele antud vastuste "ei kehti" põhjal ilmneb, et teenuste tegelik kasutamine oleneb suuresti nende tegelikust olemasolust.

53. Hinna osas hinnati kõige positiivsemalt postiteenuseid, neile järgnesid kommunaalteenused. Sellele vaatamata võib üldist rahulolematust praeguse hinnatasemega järeldada asjaolust, et üle 30 % vastajatest pidasid hindu igal juhul ebaõiglaseks ja ülemäära kõrgeks. Kõige suurema rahulolematuse kutsusid esile telefonside- ja pikamaaraudteeteenused. Üldine hinnang teenuste kvaliteedile on hea, välja arvatud transporditeenused ja vähemal määral postiteenused. Hinna ja kvaliteedi koondhinnangu alusel on selgelt näha, et pikamaaraudteeteenused ei toimi hästi. Tarbijad arvavad, et kommunaalteenused (elekter, gaas ja vesi) vastavad nende ootustele kõige paremini, sideteenuste ja kohaliku transpordi teenuste osas oli rohkem eriarvamusi. Väga rahulolematud oldi kaebuste käsitlemisega, mida saab järeldada asjaolust, et iga küsitletud teenuse puhul arvas 45 % vastanutest, et kaebuste käsitlemine on halb või väga halb.

5. EUROOPA PERSPEKTIIV

54. Ühenduste eesmärgid on endiselt Euroopa majanduse konkurentsivõime toetamine jätkuvalt avanevatel maailmaturgudel, kaasaaitamine tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele ja tarbijates kindlustunde tekitamisele, tarbijatele muu hulgas suuremat valikut, paremat kvaliteeti ja madalamaid hindu pakkudes, ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamine. Üldhuviteenustel on nende eesmärkide saavutamisel tähtis osa. Tootmispiirkonnas on kõige määravamaks teguriks tõhusad teenused, millest saavad kasu neid kasutavad ettevõtted ja selles piirkonnas elavad töölised. Üldhuviteenuste võrgustiku olemasolu on sotsiaalse ühtekuuluvuse tähtis element; kui aga need teenused kaovad, on see kõnekas märk maapiirkonna tühjaks jäämisest või linna lagunemisest. Ühendus on võtnud endale ülesandeks säilitada nende teenuste terviklik toimimine ning samal ajal parandada nende efektiivsust.

55. Nende eesmärkide taotlemisel võtab ühendus täielikult arvesse subsidiaarsuse põhimõtet. Selle põhimõtte järgimine, eelkõige liikmesriikide vabadus määratleda, mis on üldhuviteenus, nõuab põhjalikku uurimist, milline peab olema eri valitsemissektorite osa niisuguste teenuste reguleerimisel. Komisjon töötab oma seisukoha selles küsimuses täpsemalt välja peagi ilmuva avaliku halduse valge raamatu alusel.

56. Asutamislepingu uus artikkel 16 tunnustab selgelt üldhuviteenuste osa majanduslikus, sotsiaalses ja territoriaalses ühtekuuluvuses ning sätestab ühenduse kohustuse aidata kaasa nende teenuste eesmärkide saavutamisele. Neid sätteid rõhutati ka riigipeade ja valitsusjuhtide Lissaboni tippkohtumisel märtsis 2000:

[31]

"Euroopa Ülemkogu leiab, et siseturu ja teadmistel põhineva majanduse raames on väga oluline täielikult arvesse võtta asutamislepingu sätteid, mis on seotud üldhuviteenustega ja ettevõtetega, kellele nende teenuste osutamine on ülesandeks tehtud."

57. Nii see poliitiline avaldus kui ka praegu toimuvad muutused osutavad vajadusele tegeleda aktiivselt üldhuviteenustega, mis sisaldab ühtsel turul põhinevat lähenemisviisi ja on sellest ulatuslikum. Selles mõttes jätkab komisjon koostöös siseriikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandiga Euroopa üldhuviteenuste tulevikuväljavaate propageerimist kodanike huvides kolmes valdkonnas: turu avanemise optimaalne ärakasutamine, koordineerimise ja solidaarsuse tugevdamine Euroopas, ning ühenduse muu toetuse edendamine üldhuviteenuste arendamiseks.

5.1. Turu avanemise optimaalne kasutamine

58. Turu avamine majandushuvi teenustele, eelkõige võrku ühendatud teenustele, ja universaalteenuse või avaliku teenuse osutamise vastava kohustuse kehtestamine peab toimuma kooskõlas iga sektori eripäraga, kaasa arvatud turu integreerituse juba saavutatud aste. Ühine eesmärk on tuua Euroopa kodanikele kasu konkurentsivõimelise ühtse turu arendamise kaudu. Seda eesmärki rõhutati tungivalt veel kord Euroopa Ülemkogu Lissaboni istungil, kus kutsuti üles kiirendama gaasi-, elektri-, transpordi- ja postiteenuste liberaliseerimist ning paluti komisjonil ette valmistada tegevusaruanne ja esitada asjakohased ettepanekud ülemkogu istungile 2001. aasta kevadel.

59. Turgude avamise poliitikas jätkab komisjon järgmiste põhimõtete taotlemist:

- hindamisvahendite kasutamine, et hinnata üldhuviteenuste toimimist, täitmist ja konkurentsivõimet, selleks et reguleerimist saaks vastavusse viia tehnoloogiliste muudatustega (mis suurendavad võimalusi teenuste piiriüleseks osutamiseks siseturul), uusi tarbijate vajadusi ja uusi üldhuvi nõudmisi. Majanduspoliitilised üldsuunised koos nende rakendamise aruandega ja komisjoni iga-aastane teatis "Majandusreform – tootmis- ja kapitaliturgude toimimise aruanne" (Cardiffi aruanne) [32] annavad muu hulgas raamistiku, et korrapäraselt hinnata üldhuviteenuste toimimist ühtsel turul. Üksiksektorite, eelkõige telekommunikatsioonisektori kohta on olemas korrapärased ülevaated õigusaktide reformist ja selle mõjust; [33] perioodiliste ülevaadete koostamise tava võiks rakendada kõikide sektorite puhul, mille kohta on ühenduse tasandil olemas ühtne raamistik [34];

- säilitades järkjärgulise lähenemisviisi, mis põhineb reformi hindamisel ja nõupidamistel asjaomaste pooltega, kaasa arvatud tarbijad. Komisjon jätkab tava, mille kohaselt õigusraamistiku muudatused valmistatakse ette roheliste raamatute kaudu, [35] millega kaasnevad või mida täiendavad edasised avalikud arutelud [36];

- läbipaistvuse rakendamine üldise majandushuvi teenuste osutajate tegevuses, olenemata sellest, kas nad on riiklikud või eraettevõtjad, eelkõige võimalike konkurentsimoonutuste vältimiseks. Nö läbipaistvuse direktiivi [37] muutva komisjoni direktiivi eesmärk on rakendada läbipaistvust raamatupidamisaruannete eraldamise eeskirjade laiendamisega, mida praegu kohaldatakse teatavate sektorite suhtes, kõikide ettevõtete suhtes, kellele liikmesriik on asutamislepingu artikli 86 lõike 1 alusel eri- või ainuõiguse või kellele on antud asutamislepingu artikli 86 lõike 2 alusel üldise majandushuvi teenuse osutamise kohustus ja kes saab niisuguse teenusega seoses mis tahes vormis riigiabi, kaasa arvatud abi, toetus või hüvitis, ja kes tegeleb samal ajal muu äritegevusega.

60. Kui Euroopa majandus tahab kõiki turgude avanemise võimalusi ära kasutada, on väga tähtis, et komisjoni menetluses olevate ettepanekute kohta tehtaks otsused võimalikult kiiresti. Komisjon loodab, et uus telekommunikatsiooni õiguslik raamistik, mis põhineb komisjoni ettepanekutel raamistiku direktiivi ja nelja eridirektiivi kohta, [38] võetakse vastu 2001. aasta jooksul kooskõlas ajakavaga, mille kinnitas Euroopa Ülemkogu Lissaboni istungil siseturu väljakujundamise lõpuleviimiseks [39]. Komisjon arvestab ka sellega, et ülemkogu ja Euroopa Parlament esitavad võimalikult kiiresti oma ettepanekud postiteenuste ja transpordi kohta [40].

61. Samadel põhjustel ja eriti riiklike ja eraettevõtjate võrdse seisundi tagamiseks on komisjon esitanud ettepaneku, [41] mis võimaldab muu hulgas teha direktiivi 93/38/EMÜ kohaldamisel erandi nendele sektoritele või teenustele, mille suhtes seda kohaldatakse (vesi, energeetika, transport ja telekommunikatsioon) ja mis konkreetses liikmesriigis tegutsevad tõhusa konkurentsi tingimustes pärast seda, kui vastavad toimingud on vastavate EÜ õigusaktide kohaselt tulemuslikult liberaliseeritud. Telekommunikatsioonisektori liberaliseerimine on juba mõjutanud riigihangete eeskirjade kohaldamist. Komisjon märkis direktiivi 93/38/EMÜ erisätete alusel teatises, [42] et tema arvates tuleb enamik selle valdkonna teenuseid (mõningate eranditega) direktiivi 93/38/EMÜ reguleerimisalast välja jätta.

5.2. Kooskõlastamise ja solidaarsuse tugevdamine Euroopas

62. Euroopa integratsiooni suurendamine teatavates sektorites viitab sellele, et samal ajal tuleb suurendada Euroopa koostööd seadusandjate ja ettevõtjate tegevuse jälgimiseks. Asjakohane institutsiooniline kord võib olla mitmesugune, olenedes turu integratsiooni saavutatud tasemest ja kohustuste võimalikust täitmata jätmisest, millega tuleb tegelda, kaasa arvatud olemasolevate siseriiklike seadusandjate kohustuste täitmine.

63. Üldise majandushuvi teenuste paremaks hindamiseks võiks komisjon kavandada uuringu, mis käsitleb nende teenuste osutamisel liikmesriikides saadud kõiki tulemusi ja reguleeriva raamistiku tõhusust. Uuringus tuleks eriti arvesse võtta eri infrastruktuuride võrgustike interaktiivsust, majanduslikku tasuvust, tarbijakaitset ning majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust.

64. Asutamislepingu artikli 16 kohaselt on üldise majandushuvi teenustel liidu ühistes väärtustes eriline koht ning seetõttu on vaja tunnistada, et juurdepääs üldhuviteenustele on seotud Euroopa Liidu kodakondsusega. Kuigi liikmesriikidel on niisuguste abivahenditega solidaarsuse eesmärkide saavutamiseks, s.o üldhuviteenuste pakkumiseks piisavalt vabadust, võib niisuguse üldhuvi ühine põhimõiste olla hädavajalik, et tugevdada liiduga tihedaid sidemeid. Komisjon leiab, et põhiõiguste harta projekti sätted üldise majandushuvi teenuste kättesaadavuse kohta on tähtis samm selles suunas.

5.3. Ühenduse muu toetus üldhuviteenuste edendamiseks

65. Ühenduse osa üldhuviteenustes on ulatuslikum ühtse turu arendamisest, sisaldades kvaliteedistandardite tagamise vahenditega varustamist, reguleerivate asutuste koordineerimist ja toimingute hindamist. Ühenduse muudel poliitikavahenditel ja meetmetel on tarbijakaitse, majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalsel ühtekuuluvusega sarnased eesmärgid ning need aitavad üldise majandushuvi teenustel nende eesmärke täita. Need meetmed on ette nähtud nende siseriikliku, piirkondliku ja kohaliku osa tugevdamiseks vastavates valdkondades, mitte mingil juhul selle asendamiseks. Pärast 1996. aasta üldhuviteenuste teatise avaldamist on toimunud järgmised konkreetsed muutused:

- Euroopa ruumilise arengu plaani vastuvõtmine komisjoni ja liikmesriikide poolt, milles nähakse ette Euroopa territooriumi arengu raamistik ja poliitika põhivalikud,

- transpordialase üleeuroopalise võrgu ellurakendamine kooskõlas riigipeade ja valitsusjuhtide võetud kohustuste ning nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt vastuvõetud sektoriviisiliste suunistega. Loodetakse, et transpordivõrgu suuniste läbivaatamine aitab täiendavalt kaasa eesmärkide saavutamisele selles valdkonnas,

- algatus Euroopa teadusruumi loomiseks, et parandada riikliku ja ühenduse poliitika koordineerimist, [43] mille hulka kuuluvad uurimistöö territoriaalseks muutmine ja arvutivõrkude küsimused,

- 1999–2001. aasta tarbijakaitse tegevuskava vastuvõtmine komisjoni poolt, millega üldhuviteenuste valdkond kuulutatakse prioriteediks,

- "e-Euroopa – infoühiskond kõigile" tegevuskava, mille eesmärk on digitaaltehnoloogia kasutuselevõtt kogu Euroopas. Selle täitmiseks keskendutakse kavas hinnalt sobivale juurdepääsule, vajalike oskuste arendamisele ja meetmetele, mis ergutavad Internetti kasutama (e-õppimine, e-tervishoid, e-valitsus).

66. Tarbijakaitset käsitlevaid horisontaalõigusakte kohaldatakse kõikide üldhuviteenuste suhtes. Need horisontaalõigusaktid käsitlevad tarbijakaitse põhiküsimusi, nagu näiteks ebaõiglased lepingutingimused, kaugmüük jne. Terves Euroopa Liidus on aga vaja välja arendada tarbijakaitset käsitlevate horisontaal- ja sektoriviisiliste õigusaktide tõhus ja mittediskrimineeriv jõustamine. See nõuab kõikide asjaosaliste süstemaatilisi jõupingutusi, sealhulgas tihedamat halduskoostööd liikmesriikide, liikmesriigi seadusandjate, teenuste osutajate ja tarbijate esindajate vahel.

67. Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja eelkõige teenustekaubanduse üldlepinguga seoses on ühendus võtnud endale kohustuse säilitada oma üldise majandushuvi teenused. Tuleks märkida, et teenustekaubanduse üldlepinguga säilitatakse Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmete suveräänne õigus reguleerida oma territooriumil majandus- ja mittemajandustegevust ja tagada avalike teenuste seaduslike eesmärkide saavutamine. Seega on riikidel isegi valdkondades, kus nad on endale võtnud kohustused, võimalik säilitada nende süsteemi aluseks olevaid kvaliteedistandardeid ja sotsiaalseid eesmärke. Siiski ei tohi liikmesriikide seaduslik õigus, kehtestada teenuste tõhusa toimimise tagamiseks nõuetekohane õiguslik raamistik, muutuda ebakohaseks kaubandustõkkeks.

68. Heaolu ja sotsiaalkaitsega seotud üldhuviteenuste eest vastutavad riik või piirkondlikud asutused. Ühendusel on siiski oluline osa nende alade koostöö ja koordineerimise edendamisel. Komisjoni erilise tähelepanu all on liikmesriikide koostöö sotsiaalkaitsereformiga seotud küsimustes. Sotsiaalkaitse ajakohastamise teatise [44] nõukogu poolse kinnitamise järel ja Euroopa Ülemkogu Lissaboni istungil kõrgetasemelisele sotsiaalkaitse rühmale antud ülesande alusel arendab komisjon tegevust reformi järelevalvel ja ergutab mõttevahetust poliitika üle, mis on Euroopa konsensuse saavutamise vahendiks selles valdkonnas.

[1] EÜT C 281, 26.9.1996, lk 3.

[2] Vt II lisa.

[3] Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus on teinud ettepaneku vastu võtta üldhuviteenuste harta, millel on oluline osa praeguses mõttevahetuses üldhuviteenuste tuleviku üle.

[4] Universaalteenuse osutamise kohustuse ja avaliku teenuse osutamise kohustuse mõiste on kasutusele võetud Euroopa Kohtu kohtupraktikas (kohtuasi C-320/91 Corbeau [1993]; kohtuasi C-393/92 Almelo [1994]) ja edasi arendatud neid teenuseid käsitlevates õigusaktides, mille kohta on välja töötatud ühine reguleeriv raamistik Euroopa siseturu väljakujundamiseks (vt 4. osa).

[5] Kohtuasi C-159/94 EDF [1997].

[6] Vt komisjoni konkurentsipoliitika aastaaruandeid.

[7] Näiteks avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise vastavust konkurentsiõigusele artikli 86 lõike 2 alusel käsitleb komisjoni 24. veebruari 1999. aasta otsus NN 70/98 juhtumi kohta Kinderkanal ja Phoenix, EÜT C 283, 1999, lk 3, ja komisjoni 29. septembri 1999. aasta otsus juhtumi kohta NN 88/98 BBC News, EÜT C 78, 2000, lk 6.

[8] Kohtuasi T-106/95 FFSA [1997]; kohtuasi T-46/97 SIC [2000]; kohtuasi C-174/97P FFSA [1998].

[9] Sama põhimõtte kohaldamise kohta vt maismaatranspordi määruse eelnõu K(2000) 7, 26. juuli 2000, lk 9 ja komisjoni 26. juuli 2000. aasta läbipaistvuse direktiivi 2000/52/EÜ, millega muudetakse direktiivi 80/723/EMÜ (EÜT L 193, 29.7.2000).

[10] Kohtuasi C-364/92 SAT/EUROCONTROL [1994].

[11] Kohtuasi C-343/95 Diego Calí [1997].

[12] Kohtuasi 263/86 Humbel [1988].

[13] Kohtuasjad C-159/91 ja C-160/91 Poucet [1993].

[14] Kohtuasi C-109/92 Wirth [1993].

[15] Euroopa Kohtu arvates (kohtuasjad C-215/96 ja C-216/96 Bagnasco [1991]) on mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele olemas, kui teatava hulga objektiivsete õiguslike või faktiliste asjaolude alusel on piisava tõenäosusega võimalik ette näha, et kõnealune tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelise kaubanduse struktuuri ning seeläbi takistada ühtse turu loomist kõikides liikmesriikides. Nende kriteeriumide kehtestamisel tuleb silmas pidada ettevõtjatepositsiooni ja olulisust asjaomasel turul.

[16] Teatis vähemtähtsate kokkulepete kohta, mis ei kuulu artikli 18 lõike 1 alla (EÜT C 372, 9.12.1997, lk 13).

[17] Teade vähese tähtsusega riigiabi suhtes kohaldatava eeskirja kohta (EÜT C 68, 6.3.1996, lk 9), millele järgneb vähese tähtsusega riigiabi määrus, eelnõu avaldatud EÜT C 89, 28.3.2000, lk 6.

[18] Artikli 87 lõike 3 punktis d ettenähtud riigiabi andmise üldisest keelust erandi saamiseks tuleb abi kasutada kultuurilistel eesmärkidel, näiteks filmide tegemiseks. Vt näiteks komisjoni 29. juuli 1998. aasta otsust mitte esitada vastuväiteid Prantsuse filmitootmise abikava suhtes (N 3/98, EÜT C 279, 1998) ja sellele järgnenud otsuseid, mitte esitada vastuväiteid filmitootmise abikavade suhtes Saksamaal (Bund) (N 4/1998, 21. aprilli 1999. aasta otsus, EÜT C 272, 1999, lk 4), Iirimaal (N 237/2000, 28. juuni 2000. aasta otsus, Euroopa Ühenduste Teatajas seni avaldamata), Madalmaades (N 486/1997, 25. novembri 1998. aasta otsus, EÜT C 120, 1999, lk 2) ja Rootsis (N 748/1999, 2. veebruari 2000. aasta otsus, EÜT C 134, 2000, lk 3). Nagu ilmneb nendest otsustest, võimaldab artikli 87 lõike 3 punkt d anda filmitootmisele abi iga liikmesriigi eritingimuste kohaselt ning eelkõige paindlikkust, kui otsustatakse, kas anda abi keeruliste ja väikese eelarvega filmide tootmiseks. Komisjon kaalub kuni teiste liikmesriikide toetuskavade läbivaatamise tulemuste saamiseni, kas on vaja täpsemat raamprogrammi. Seda tehakse tihedas koostöös liikmesriikidega (vt komisjoni 14. detsembri 1999. aasta teatist "Ühenduse audiovisuaalpoliitika põhimõtted ja suunised digitaalajastul", K(1999) 657 lõplik).

[19] Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele riigiabi andmise juhend (EÜT C 213, 23.7.1996, lk 4); sellele järgneb grupierand. Määrus väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele riigiabi andmise kohta, eelnõu avaldatud EÜT C 89, 28.3.2000, lk 15.

[20] Mahajäänud linnapiirkondades asuvatele ettevõtetele riigiabi andmise juhend (EÜT C 146, 14.5.1997, lk 6).

[21] Tööhõiveabi andmise juhend (EÜT C 334, 12.12.1995, lk 4).

[22] Koolitusabi raamprogramm (EÜT C 343, 11.11.1998, lk 10); sellele järgneb grupierandi määrus koolitusele riigiabi andmise kohta, eelnõu avaldatud EÜT C 89, 28.3.2000.

[23] Piirkondliku riigiabi andmise juhend (EÜT C 74, 10.3.1998, lk 9).

[24] Ühenduse juhend riigiabi andmise kohta keskkonnakaitsele (EÜT C 72, 10.3.1994, lk 3).

[25] Ühenduse raamprogramm riigiabi andmise kohta uurimis- ja arendustegevusele (EÜT C 45, 17.2.1996, lk 5).

[26] Euroopa Komisjoni aruanne "Üldise majandushuvi teenused pangandussektoris" ministrite nõukogule, mille komisjon kinnitas 17. juunil 1998. aastal ning esitas majandus- ja rahandusministrite nõukogule 23. novembril 1998.

[27] Euroopa Gallup, Aruanne: "Telekommunikatsiooniteenuste olukord Euroopa Liidu regioonides", aprill 2000.

[28] K(1999) 182 (lõplik), 20. juuli 1999.

[29] K(2000) 9 (lõplik), 26. juuli 2000.

[30] Eurobaromeeter nr 53, juuli 2000, "Eurooplased ja üldhuviteenused."

[31] Euroopa Ülemkogu Lissaboni istung, 23.–24. märts 2000, eesistujariigi lõppjäreldused, SN 100/00, punkt 19.

[32] K(1999) 10, 20. jaanuar 1999, K(2000) 26, 26. jaanuar 2000.

[33] "Viies aruanne telekommunikatsioonisektorit reguleerivate õigusaktide raamistiku rakendamise kohta", K(1999) 537, 11. november 1999.

[34] Komisjon valmistab praegu ette ülevaadet gaasi- ja elektritööstuse õigusaktide reformi ja teenuste kvaliteedistandardite kohta.

[35] Näiteid rohelistest raamatutest: "Kodanike võrgustik: Riikliku reisijateveo seni kasutamata võimaluste kasutusviisid Euroopas", K(1995) 601; "Transpordi õiglase ja efektiivse hinnakujunduse suunas – poliitikavalikud transpordi väliskulutuste arvessevõtmiseks Euroopa Liidus", K(1995) 691; "Roheline raamat telekommunikatsiooniteenuste numereerimispoliitika kohta Euroopas", K(1996) 590; "Roheline raamat telekommunikatsiooni-, meedia- ja infotehnoloogiasektorite lähenemise kohta ning nende reguleerimise tulemused – infoühiskonna omase lähenemisviisi suunas", K(1997) 623.

[36] Vt nt teatist "Avalikud arutelud teatise eelnõu üle, mis käsitleb konkurentsieeskirjade kohaldamist postisektoris ja eelkõige teatavate postiteenuste riiklike meetmete hindamist", K(1991) 476, ja teatist "1999. aasta teatiste ülevaate avalike arutelude tulemused ja suunised uue õigusliku raamistiku väljatöötamiseks", K(2000) 239.

[37] Komisjoni 26. juuli 2000. aasta direktiiv 2000/52/EÜ, millega muudetakse direktiivi 80/723/EMÜ, EÜT L 193, 29.7.2000, lk 75.

[38] Vt I lisa.

[39] Euroopa Ülemkogu Lissaboni istung, 23.–24. märts 2000, eesistujariigi lõppjäreldused, SN 100/00, punkt 17.

[40] K(2000) 319, 30. mai 2000 ja I lisa transpordi kohta.

[41] Ettepanekud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste tegevuskord, K(2000) 276, 10. mai 2000.

[42] EÜT C 156, 3.6.1999, lk 3.

[43] "Euroopa teadusruumi suunas", K(2000) 6, 18. jaanuar 2000.

[44] "Kooskõlastatud strateegia sotsiaalkaitse ajakohastamiseks", K(1999) 347, 14. juuli 1999.

--------------------------------------------------

I LISA

ÜKSIKSEKTORITE OLUKORD

Teatavatele üldhuviteenustele on turg avanenud ühtset turgu käsitlevate õigusaktide kohaldamise ja EL konkurentsipoliitika kaudu. Käesolevas osas vaadeldakse sektorite arengut, mille suhtes kohaldatakse ühenduse eeskirju. Siin ei vaadelda kõiki üldhuviteenuseid. Eelkõige on välja jäetud mittemajanduslikud teenused [1].

Elektrooniline side

Euroopa Ühenduste Komisjon on 1990. aastast alates järk-järgult loonud telekommunikatsioonituru liberaliseerimise terviklikku õiguslikku raamistikku. See poliitika, mis laseb konkurentsil hästi toimida, on turu arengut tohutult mõjutanud, aidates kaasa tugeva sidesektori tekkimisele Euroopas ja võimaldades tarbijatel ja ettevõtjatel kasu saada suuremast valikust, madalatest hindadest ning innovatiivsetest teenustest ja lahendustest.

Olemasoleva raamistiku sätted liberaliseerisid kõik telekommunikatsiooniteenused ja -võrgustikud 1998. aasta jaanuarist alates. See on muutnud traditsiooniliselt riigimonopoli käes oleva sektori dünaamiliseks tööstuseks, mis on valmis täielikult ära kasutama globaalse turu eeliseid.

Väljatöötatud õiguslik raamistik on seadnud poliitiliseks eesmärgiks majanduskasvu edendamise, töökohtade ja konkurentsivõime loomise, tarbijate huvide kaitsmise, kõikidele kasutajatele teenuste ja teenuste osutajate laia valiku tagamise ning innovatiivsuse, konkurentsivõimeliste hindade ja teenuste kvaliteedi edendamise.

Õiguslik raamistik, mis 1998. aastal toimunud liberaliseerimiseks välja töötati, on läbi vaadatud turu- ja tehnoloogiaarengu ning rakendamisprotsessis saadud kogemuste alusel. Paljudel EL telekommunikatsioonituru aladel domineerivad liikmesriikides endiselt kohustusega koormatud ettevõtjad, vaatamata kasvavale operaatorite ja teenuste osutajate arvule. Ülevaade annab võimaluse uuesti hinnata olemasolevat reguleerimist, et olla kindel, kas see tugevdab konkurentsi ja tarbijavaliku arengut ning jätkab üldhuvieesmärkide kaitsmist. Seetõttu esitatakse uues raamistikus, mis jõustub 1. jaanuaril 2002, viis uut direktiivi, [2] sealhulgas üks, milles otseselt käsitletakse üldhuviteenuseid, nimelt universaalteenust ja kasutajate õigusi, mis on seotud elektroonilise sidevõrgu ja teenustega.

Universaalteenuse osutamise kohustus, mida ühendus on palunud liikmesriikidel operaatoritele kehtestada, tagab suure hulga põhiteenuste osutamise. Praegune universaalteenuse reguleeriv raamistik nõuab, et kindel hulk ettenähtud kvaliteediga teenuseid on kõikidele kasutajatele sobiva hinnaga kättesaadavad nende geograafilisest asukohast olenemata. Need õigusaktid käsitlevad üksikasjalikult teenuseid, mis kuuluvad universaalteenuse alla, erikohustustega operaatorite määramise protsessi, kui see osutub vajalikuks, ning raamistikku nende netokulude rahastamiseks, mis on seotud turuosaliste kohustusega teenust osutada. Universaalteenust käsitatakse samal viisil ka kavandatud direktiivis.

Olukord liikmesriikides tõendab, et universaalteenuse osutamise kohustuse tasakaalustamine ja turu edasine avamine on innustanud operaatoreid universaalteenuse mõistele dünaamiliselt lähenema. Kui ametlik õigusraamistik tagab tõhusalt miinimumhulga teenuste osutamise, siis konkurents on ettevõtjaid julgustanud pakkuma uusi tariifipakette ja lepingutingimusi, mis arendavad edasi teenuseid, mis oleksid tarbijatele kogu ühenduses standardsed. See ilmneb juba mobiilsideteenuste osutamisel, mille suhtes ei kohaldata universaalteenuse osutamise kohustust, kuid tugevkonkurents on toonud kaasa kiire teenuste uuendamise, kaasa arvatud laialdaselt kasutatav ettemakstud teenuse osutamine. Viimane küsitlus [3] ühenduses näitas, et märkimisväärne osa kodutarbijatest valib ainult mobiiltelefoniteenused (sisseehitatud liini asemel) ning madalama sissetulekuga leibkonnad, aga ilmselt ka kõrgema sissetulekuga leibkonnad, hakkavad tõenäoliselt kasutama üksnes mobiiltelefoniteenust.

Postiteenused

Olemasoleva õigusliku raamistiku [4] alusel on postiteenustele avanenud umbes 3 % Euroopa turust (st postisaadetised, mis kaaluvad üle 350 g või mille väärtus on 5 korda suurem põhitariifist). Seitse liikmesriiki (Taani, Saksamaa, Soome, Itaalia, Madalamaad, Rootsi ja Hispaania) on teatud osa turust rohkem avanud, kui postidirektiivis ette nähtud.

Euroopa Komisjon tegi 30. mail 2000. aastal ettepaneku välja anda uus direktiiv, milles kavandatakse postiteenuste turu edasine avamine keskmiselt 20 % võrra 2003. aastal (st täielik turu avamine kiirpostile ja riigist väljuvale rahvusvahelisele postile, kaalu- ja hinnapiirangute vähendamine vastavalt 50 grammini ja 2,5kordse põhitariifini kõikide postisaadetiste osas). Samuti laiendab see tarbijate praegusi õigusi hüvitus- ja kaebuste käitlemise mehhanismide osas, mis hõlmaksid kõik, ka avalik-õiguslikud postiteenuste osutajad.

Olemasolevas direktiivis määratletakse universaalteenus kõigile kättesaadava teenusena, "mille hulka kuulub ettenähtud kvaliteediga postiteenuste pidev osutamine liikmesriigi territooriumi igas punktis tarbijale sobiva hinnaga". Peale selle määratletakse postidirektiivis täpsemalt miinimumuniversaalteenus, mille hulka kuulub kuni 2 kg postisaadetiste ja kuni 10 kg postipakkide ning täht- ja kindlustatud saadetiste igapäevane töötlemine ja kättetoimetamine (vähemalt viiel päeval nädalas). Liikmesriigid peavad tagama kuni 20 kg rahvusvaheliste pakkide kättetoimetamise ja nad võivad laiendada ka siseriiklikku miinimumuniversaalteenust, nii et see sisaldaks kuni 20 kg postipakkide kättetoimetamist. Lisaks kõigele määratleti postidirektiivis Euroopa kvaliteedistandardid rahvusvaheliste kiireima kättetoimetamise kategooria postisaadetiste töötlemisel. Direktiivis ettenähtud kohustuste täitmise eest vastutab postioperaatoritest sõltumatu siseriiklik seadusandja.

Reserveerimata teenuste suhtes, mis ei kuulu universaalteenuse kohaldamisalasse, võivad liikmesriigid kehtestada loa andmise üldkorra ulatuses, mida on vaja oluliste nõuete täitmise tagamiseks. Reserveerimata teenuste suhtes, mis kuuluvad universaalteenuse kohaldamisalasse, võivad liikmesriigid kehtestada individuaalsed litsentsid ulatuses, mida on vaja oluliste nõuete täitmise tagamiseks ja universaalteenuse kaitsmiseks. Liikmesriigid võivad teatavates geograafilistes piirkondades anda universaalteenuse osutamiseks litsentsi ka teistele operaatoritele. Võib luua tagatisfondi universaalteenuse kaitsmise tagamiseks juhuks, kui universaalteenuse osutamise kohustus põhjustab universaalteenuse osutajatele ebaõiglase finantskohustuse.

Senised kogemused on näidanud, et universaalteenus on terves liidus säilinud, sealhulgas seitsmes liikmesriigis, kes on teatud osas turgu rohkem avanud, kui postidirektiivis ette on nähtud. Kokkuvõttes töötavad postioperaatorid, sealhulgas universaalteenuse osutajad, paremini ja teenused on võrreldes paari aasta taguse ajaga paremaks muutunud (näiteks teenuste hulk, siseriikliku ja rahvusvahelise postiga seotud teenuste kvaliteet). Paranemise hea näide on rahvusvahelise esimese klassi posti teenuse kvaliteet, mis ajavahemikul 1997–1999 suurenes D + 3 kättetoimetamisel 84 %-lt 91 %ni.

Tõenäoliselt areneb postisektor lähiaastatel kiiresti, sest elektronpost võib teataval määral traditsioonilist posti asendada, saadetiste töötlemise automatiseerimine võimaldab suurendada tootlikkuse kasvu ja vajadust välja töötada uusi või parandatud teenuseid (e-kaubandus nõuab tõhusat logistikavõrgustikku kaupade ja teenuste kättetoimetamiseks kogu liidus). Universaalteenuse väljaarendamine teeb need teenused kõikidele kasutajatele kättesaadavaks.

Vedu

1. Liberaliseerimine

Asutamislepingu artiklis 70 nimetatud ühise transpordipoliitika loomine kajastab suuri eriülesandeid, mida tuleb lahendada transporditurgude avamisel ühenduse laiaulatuslikule konkurentsile. Sellega tunnistavad liikmesriigid, et transpordi siseturu loomine, liberaliseerimine ja avaliku teenindamise kohustuste täitmine on kõik integreeritud poliitika kesksed osad. Seega on ühendus transporditurgude liberaliseerimisel kasutusele võtnud järkjärgulise lähenemisviisi, et tagada ohutusnõuete ning oluliste avaliku teenindamise kohustuste täitmine. Märkimisväärset edu on saavutatud turgude avamisel kogu ühendust hõlmavale konkurentsile.

Õhutransport:

Turgude järkjärgulise avamise protsess algas 1987. aastal ja lõppes "kolmanda lennunduspaketi" [5] jõustumisega 1993. aastal. See pakett liberaliseeris ühendusesisese liikluse täielikult 1. aprilliks 1997, kuivõrd lennuettevõtjatele lubati anda kabotaažiõigused liikmesriigis, kus ei ole ettevõtja asukoht.

Ühenduse 1996. aasta õigusaktidega [6] liberaliseeriti 1. jaanuarist 1998 maapealne teenindus lennujaamades, mida võib lennuettevõtja ise pakkuda lennujaamades, mida läbib aastas 1 miljon reisijat. Kolmanda osapoole maapealne teenindus liberaliseeriti 1. jaanuarist 1999 (3 miljonit reisijat, järgmine etapp 2 miljoni reisijaga lennujaamades 1. jaanuarist 2001).

Meretransport:

Liikmesriikide vahel toimuva rahvusvahelise veonduse liberaliseerimine on lõpule viidud. Ühenduse õigusaktidega [7] liberaliseeriti merekabotaaži teenused 1. jaanuarist 1993. Ajutine erand anti Prantsusmaale, Itaaliale, Hispaaniale, Portugalile ja Kreekale. Transpordialal liberaliseeriti nendes liikmesriikides viimasena saarekabotaaži teenused, mis avanesid 1. jaanuaril 1999, välja arvatud kaks sektorit Kreekas, mis kasutavad ajutist lisaerandit 1. jaanuarini 2004. Tulevikus hakatakse ühenduse sadamaid käsitlevates õigusaktides tegelema turulepääsu ja rahastamise probleemidega.

Autotransport:

Ühenduses tekkis sellel alal konkurents esmakordselt 1969. aastal ühenduse rahvusvaheliste reiside kvootide süsteemi kaudu. 1992. aastal asendati see süsteem ühenduse loaga, [8] mis annab EÜ turgudele juurdepääsu objektiivsete kvaliteedikriteeriumide alusel. Ühenduse õigusaktide alusel kaotati 1. juuliks 1998 täielikult kõik kvantitatiivsed piirangud kabotaažteenuste osutamisel [9].

Rahvusvahelisele reisijateveoturule pääs on liberaliseeritud 1. juunist 1992. [10] Vastavates õigusaktides sätestatakse turulepääsu tingimused reisijate autoveo kõikide teenuste osas (juhu-, regulaar- ja edasi-tagasiveo ning regulaarse eriveo teenused). Kabotaažiõigused, välja arvatud siseriiklikud regulaarveo teenuste kohta, kehtestati kahe määrusega, [11] mis annavad vaba juurdepääsu loasüsteemi alusel alates 1. jaanuarist 1996.

Kombineeritud transporditeenuste osutamine (range määratlus, mille eesmärk on vältida autovedude muutumist kombineeritud veo peamiseks etapiks) on alates 1. juulist 1993 täielikult liberaliseeritud [12].

Siseveeteed:

Ajalooliselt eksisteerisid siseriiklikud prahtimise rotatsioonisüsteemid. Ühenduse õigusaktidega [13] nõuti liikmesriikidelt niisuguste süsteemide kaotamist 1. jaanuarist 2000 ning sellest ajast alates tuleb ühenduses toimuva siseriikliku ja rahvusvahelise siseveetranspordi valdkonnas lepingud vabalt sõlmida ja hindades vabalt kokku leppida.

Raudteetransport:

On selgunud, et praegused turulepääsu, raudtee-ettevõtjate organisatsioonilist ja finantsstruktuuri, litsentside väljaandmist ja rööbasteede jaotamist käsitlevad ühenduse õigusaktid on tõhusaks toimimiseks liiga ebamäärased. Komisjon vastas sellele neid elemente tugevdavate ettepanekute raamistikuga. [14] Sellega laiendatakse litsentsimiseeskirju kõikidele ühenduse raudtee-ettevõtjatele ning kehtestatakse selged ja põhjalikud eeskirjad ja protsessid hindade määramiseks ja võimsuse jaotamiseks. Kõige tähtsam on, et selle raamistikuga avatakse juurdepääs kaubaveole ühenduse raudtee põhivõrgustikul. Komisjon võttis raamistiku vastu 1998. aasta juulis ja saatis selle nõukogule vastuvõtmiseks 2001. aasta alguses.

2. Avalike teenuste osutamisega eotud vahendite üldpõhimõtted

Kõikidel ühenduse õigusaktidega kehtestatud liberaliseerimise juhtudel on tegelikkuses kõige rohkem kaitstud üldistes huvides olevate transporditeenuste kõrge tase. Õigusaktidega nähti ette vahendid, mida kohaldada kvaliteedi miinimumstandardite tagamiseks. Intensiivne konkurents lennuliikluses ja merenduses ei ole ohustanud avalike teenuste osutamist, sest liikmesriigid on vastu võtnud asjakohased kaitsemeetmed.

On selge, et selle protsessi võtmeküsimus on olnud meetmete ja poliitika vastuvõtmine, mis tagavad, et säiliks avaliku teenuse osutamise kõrge standard ning et seda parandataks koos turu järkjärgulise avanemisega, eelkõige järgmistes valdkondades:

- teenindamise tagamine kasumit mitteandvatel lennuliinidel. Kui toimub liberaliseerimine, on tihti vaja võtta meetmeid, mis tagaksid teenindamise jätkamise kasumit mitteandvatel lennuliinidel. Seda võib teha kahel viisil. Esiteks otsese subsideerimisega, mida võivad saada kõik niisugust lennuliini teenindavad vedajad võrdsel alusel. Teiseks teenuse osutamise eriõiguste andmisega kas koos hüvitisega või ilma.

Selle näiteks on edasi-tagasi vedu lennujaamadesse, saartel asuvatesse sadamatesse või kõrvalistesse piirkondadesse. Niisugune kord tagab elanikele ja nendes piirkondades asuvatele ettevõtjatele vajaliku liikuvuse ning vajalike kaupade tarnimise.

Niisugune kord nõuab paljudel juhtudel riigiabi andmise eeskirjade kohast kinnitamist. Niisugustel juhtudel on komisjon järjekindlalt lubanud neid kavasid rakendada, tingimusel, et need on välja töötatud viisil, mis tõenäoliselt moonutavad kaubandust ja konkurentsi kõige vähem, ning tingimusel, et kõnealusel juhul on seda põhjendatult vaja. Kui näiteks eriõigused esitatakse avalikult kõikide jaoks võrdsel pakkumisel, loetakse neid põhimõtteliselt asutamislepinguga kooskõlas olevateks;

- teeninduse kvaliteedi miinimumstandardite tagamine igal konkreetsel lennuliinil. Turgude konkurentsile avamisel on transpordisektoris tihti vaja tagada, et teenuste kvaliteedistandardid ei langeks, sest ettevõtjad võivad kulude vähendamiseks ohverdada kvaliteedi ja regulaarsuse. See võib olla vastuolus avaliku teenuse osutamise eesmärkidega. Selle reguleerimiseks kasutavad liikmesriigid tavaliselt võimalust nõuda tegevusloa andmisel juurdepääsu miinimumtingimuste täitmist, mida rakendatakse kõikide potentsiaalsete turuletulijate suhtes võrdselt. Transport saarte ja EL mandri vahel tagatakse tihti teatavate regulaarsuse, veomahu ja reisijate- ja kaubaveo hinnakujunduse kohta kehtivate miinimumnõuetega. Otsest subsideerimist võib olla vaja nendest tingimustest tulenevate lisakulude tasakaalustamiseks. Subsiidiumid võivad näiteks alandada reisijate ja kaubaveo piletihindu. Subsiidiume tuleb anda ühe lennuliini kõikidele operaatoritele võrdsetel alustel.

Nende põhimõtete praktilist kohaldamist võib näha näiteks õhu- ja sisetranspordisektorites.

3. Näited transpordisektoritest

Õhutransport

Lennundussektor on suurepärane näide sellest, kuidas täielik liberaliseerimine võib olla kooskõlas avaliku teenuse osutamise kohustuse säilitamisega. Liberaliseerimisega kaasnes liikmesriikide õigus kehtestada avaliku teenuse osutamise kohustus, kui lennuliini peetakse lennujaama asukohapiirkonna majandusliku arengu seisukohast elutähtsaks. See võib seonduda oma territooriumi perifeerset või arengupiirkonda teenindavasse lennujaama suunduvate regulaarlendude või oma territooriumi mis tahes piirkondlikku lennujaama suunduva väheste lendudega lennuliiniga. Avaliku teenuse osutamise kohustuse alusel kehtestatud standardid võivad käsitleda hindu, pakutud kohtade arvu, sagedust jne, juhul kui sama tasemega teenust ei osutataks olukorras, kus lennuettevõtjad arvestaksid ainult oma kommertshuvisid. Lennuliini valikut ja kehtestatud standardeid kontrollib komisjon.

Kui lennuliinil on kehtestatud avaliku teenuse osutamise kohustus, jääb see liin kõikidele lennuettevõtjatele avatuks kitsendaval tingimusel, et tuleb täita avaliku teenuse osutamise kohustus. Kui aga keegi ei taha lennuliini teenindada, sest see ei paku kommertshuvi, võib liikmesriik piirata juurdepääsu kõnealusele lennuliinile ühe lennuettevõtjaga kuni kolmeks aastaks. Sel juhul antakse õigus sellist lennuliini teenindada ühenduse tasandil toimuva avaliku pakkumise teel.

Liikmesriigid võivad peale avalike teenuste osutamise kohustuste kehtestamise anda ka sotsiaalset laadi abi. Hispaania, Portugal ja Prantsusmaa on seda võimalust kasutanud, subsideerides elujõuetuid lennuliine. Seda lähenemisviisi võib ühendada avaliku teenuse osutamise kohustuse kehtestamisega, mis tagab asjaomase lennuliini teenuste nõutava taseme. Abi on sotsiaalset laadi, kui seda antakse ainult teatava kategooria reisijatele, näiteks lastele ja puuetega isikutele. Halvemas olukorras olevate piirkondade puhul, nagu näiteks saared, võib abi anda kõikidele kõnealuse piirkonna elanikele.

Need kaks süsteemi teenuste kvaliteedi miinimumstandardite säilitamiseks mittekommertslikel lennuliinidel on õhutranspordis osutunud piisavalt tõhusaks.

Sisetransport

Konkurentsi põhitasandi ja läbipaistvuse miinimumnõuete ühtlustamist teenuslepingute sõlmimisel peetakse vajalikuks, et tagada kõrge kvaliteet. Komisjon on vastu võtnud määruse eelnõu avalike teenuste kohta reisijateveol, [15] mis tagab, et riiklikud veoettevõtjad pakuvad reisijatele konkurentsi survel paremaid teenuseid, hoiavad kulusid kontrolli all ja tagavad maksimaalse ohutuse. Et kaitsta kvaliteeti, teenuste integreerimist ja töötajate huve, kehtestatakse sellega transpordiasutuste selgelt väljendatud kohustus jätkata nõuetele vastavate teenuste pakkumist. Hästitöötaval ühistranspordil on ummikute vältimisel ja keskkonna puhastamisel oluline osa.

Energia

Elektridirektiiv [16] nõuab liikmesriikidelt vähemalt 30 % siseriikliku nõudluse avamist kogu ühendust hõlmavale konkurentsile 2000. aastal, gaasidirektiiv [17] vähemalt 20 % avamist. Konkurentsivõimelise ja avatud siseriikliku gaasi- ja elektrituru loomisel järgib komisjon järkjärgulist lähenemisviisi. Liikmesriigid pidid nendes sektorites kohaldama esimesi liberaliseerimisdirektiive vastavalt 1999. aasta veebruariks [18], [19] ja 2000. aasta augustiks [20]. Seda lähenemisviisi kasutati selleks, et võimaldada tööstusel muudatustega kohaneda ja tagada vajalike meetmete võtmine nende valdkondade üldhuviteenuste säilimiseks ja suurendamiseks.

Kuigi need kaks direktiivi kajastavad asjaomaste sektorite konkreetseid raskusi, järgivad mõlemad samasugust lähenemisviisi; see on nõudluse liberaliseerimise etapiviisilise avamise miinimumkvootide kehtestamine, [21] võrgustike ja oluliste rajatiste – näiteks gaasihoidlate – avamine kolmandatele isikutele võrdsetel alustel, ülekande- ja jaotusvõimaluste eristamismeetmete kohaldamine ja diskrimineerimise vältimise tõhus reguleerimine.

Tegelikult on liberaliseerimine edenenud kogu ühenduses tunduvalt kiiremini, kui direktiividega on ette nähtud või eeldatud. Umbes 65 % Euroopa Liidu elektrinõudlusest ja 80 % gaasinõudlusest on juba täiesti avatud kogu Euroopa Liidu konkurentsile ja enamikus liikmesriikides on otsustatud liikuda täieliku liberaliseerimise suunas paari lähema aasta jooksul. [22] Kui direktiividega anti liikmesriikidele mitmeid võimalusi näiteks ise korraldada kolmandate isikute juurdepääsu ja eristamismeetodite kohaldamist, on peaaegu kõik liikmesriigid nii gaasi kui elektri osas valinud lähenemisviisid, mis üldise arusaama kohaselt edendavad tõhusat konkurentsi kõige paremini.

On ilmne, et avalike teenustega seotud küsimused on nende turgude liberaliseerimisel kesksel kohal. Kõikide Euroopa Liidu tarbijate garanteeritud varustamine elektriga ja gaasiga, kus gaasivõrk on olemas, nendele vastuvõetava hinnaga on tõepoolest tähtsamaid avalikke teenuseid. Mõlemad direktiivid näevad seetõttu ette arvukalt sätteid ja kaitsemeetmeid, mis tagavad avalike teenuste oluliste eesmärkide täitmise, näiteks elektrienergiaga varustamise, elektrijaotusvõrguga liitumise ühtsetel liitumistingimustel tarbijatele vastuvõetava hinnaga ja sotsiaalselt kaitsetute kodanike kaitsmise elektri- või gaasivõrgust väljalülitamise eest. Liberaliseeritud turul täidetakse need ülesanded sellega, et turul osalejatele esitatakse litsentsi saamiseks ranged tingimused.

Nende valdkondade võimalikult kõrgete standardite säilitamine kogu ühenduses on seetõttu olnud ja jääb liberaliseerimise tähtsaks eeltingimuseks. Seetõttu nähakse nii gaasi- kui elektridirektiivis liikmesriikidele ette võimalus võtta vajalikud meetmed, et tagada üldhuviteenuste säilimine ning teenuste standardite säilimine ja parandamine.

Üldhuviteenuste osutamise tagamiseks on kogu Euroopas normiks saamas järgmised mehhanismid:

- Võrgu turvalisus ja usaldusväärsus

Ülekande- ja jaotusvõrgud jäävad monopoolsetele operaatoritele. [23] Sel juhul jääb olukord enne ja pärast liberaliseerimist põhimõtteliselt samaks. Liikmesriikidel on endal vabadus otsustada, kas anda selle ülesande juhtimine ja täitmine riigiettevõttele [24] või eraettevõttele. Mõlemal juhul näevad liikmesriigid harilikult ette standardite sõltumatu läbivaatamise ja kontrolli, mida teeb sõltumatu reguleeriv organ või riik. Euroopas on võrgu kindlus ja usaldusväärsus olnud kõrge ja on ka edaspidi ning liberaliseerimine seda ei mõjuta.

- Varustuskindlus

Direktiivide kohaselt jääb liikmesriikidele endiselt vabadus võtta vajalikke meetmeid, et tagada elektri- ja gaasitarned. Kõik võetud meetmed peavad olema kõnealuste eesmärkide täitmiseks vajalikud ning need ei tohi olla laadilt diskrimineerivad. Liikmesriigid võivad näiteks täpsustada, millist kütust peab lisaelektri tootmisel kasutama, kui üht energiaallikat kasutatakse ülemäära palju, või võtta meetmeid, et tagada gaasitarneallikate piisav paljusus.

- Õigus olla jaotusvõrguga ühendatud

Tavaliselt peavad liikmesriigid õigust olla võrguga ühendatud vajalikuks ainult elektri puhul. Sel juhul nähakse direktiivis konkreetselt ette, et "liikmesriigid võivad teha jaotusettevõtjatele kohustuseks teatava piirkonna tarbijate varustamise. Selliste tarnete hinda võib reguleerida, et tagada näiteks asjaomaste tarbijate võrdne kohtlemine". Kui lõpptarbijate turg on liberaliseeritud, võib jaotusvõrgu omanikele jääda kohustus võimaldada ühtseid liitumistingimusi. Sel juhul peab iga liikmesriik otsustama, kas ta tahab kehtestada ettevõtetele, kes elektrit lõpptarbijatele müüvad, litsentsi saamise tingimusena kohustuse tarnida elektrit kõikidele ühe piirkonna sarnastele klientidele ühesuguse hinnaga.

- Eriline tarbijakaitse

Kuna elekter ja gaas on põhiteenused, tuleb ette näha sätted, mis tagavad, et sotsiaalselt kaitsetuid ühiskonnaliikmeid tarnevõrgust välja ei lülitataks. Kui turud on täielikult liberaliseeritud, säilitatakse avalike teenuste standardid litsentsi saamise miinimumtingimustega. Kui neid tingimusi ei täideta, elektri või gaasi tarnimise litsents tühistatakse.

- Teenuste kvaliteedistandardid

On selgelt ühenduse huvides tagada, et elektri ja gaasi tarnimise teenuste standardid, nagu võrku ühendamise taotluste ja remondi kiirus, arveldamise täpsus ja muude klientidele osutatavate teenuste kvaliteet, oleksid võimalikult kõrged ja et need paraneksid pidevalt. On väga tähtis, et need standardid liberaliseeritud turul säiliksid ja tõuseksid. Kui liberaliseerimine – eelkõige kodutarbijate tasandil – on toimunud, näitavad kogemused, et need standardid tõusevad kahel põhjusel. Esiteks, elektri müügilitsents antakse alati teatud tingimustel. Mõnes tingimuses on ette nähtud teenuste miinimumstandardid. Siseriiklikud seadusandjad tõstavad ja laiendavad neid standardeid igal aastal. Teiseks, kuna teenuste standardid on tähtis valdkond, mille pärast ettevõtted konkureerivad, parandab konkurents nende kvaliteeti. Selle tulemusel tõusevad standardid seadusandjate või riigi poolt ettenähtud standarditest kõrgemale.

Seega on õigusraamistikul, mille alusel elektri- ja gaasitööstuse liberaliseerimine Euroopas toimub, kahekordne eesmärk: alandada hindu ja säilitada ning isegi laiendada üldhuviteenuseid. Kogemused näitavad ilmekalt, et vajaduse korral võetavate asjakohaste õiguslike meetmetega üldhuviteenuseid mitte ainult ei säilitata, vaid konkurentsile rajatud turul isegi laiendatakse. Tõepoolest, kui direktiividega nähakse ette [25] võimalus teha nendest nõuetest erand siis, kui muid vähem kitsendavaid võimalusi avalike teenuste seaduslike eesmärkide saavutamiseks ei ole leitud, ei ole tegelikult ükski liikmesriik leidnud vajaliku olevat nii toimida.

Eespool nimetatud eesmärkide saavutamiseks on mõistagi vaja aktiivset järelevalvet ja vajaduse korral reguleerimist. Kuigi paljud nendest küsimustest lahendatakse subsidiaarsuse põhimõtte alusel – näiteks võib iga liikmesriik kindlaks määrata võrgust väljalülitamise eest kaitstuse taseme –, on komisjoni eesmärk tagada kogu ühenduses kõikide üldhuviteenuste vormide kõrgeim tase.

Raadio ja televisioon

Eratelevisiooniteenuste areng algas 1980. aastatel, mille tulemusel kujunes välja praegune ringhäälingu avalik-õiguslik ja eraõiguslik duaalsüsteem. Avalik-õigusliku ja eraõigusliku ringhäälingu kooseksisteerimise vajadust on tunnistanud ja toetanud nii liikmesriigid kui ka ühendus. Praegu on televisiooni ja raadiosektor ühenduse tasandil liberaliseeritud.

Ringhäälingul on kaasaegse demokraatliku ühiskonna toimimisel keskne roll, eelkõige sotsiaalsete väärtuste arendamisel ja edasiandmisel. Seetõttu on ringhäälingusektorit selle tekkimisest alates üldistes huvides reguleeritud. Reguleerimine on põhinenud ühistel väärtustel, nagu sõnavabadus ja õigus esitada vastulause, arvamuste paljusus, autoriõiguse kaitse, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse edendamine, alaealiste ja inimväärikuse kaitse, tarbijakaitse.

Nende väärtuste arvestamise tagamiseks on liikmesriigid kooskõlas EÜ õigusega vastu võtnud eeskirjad. Protokollis liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta, mis on lisatud Euroopa Ühenduse Amsterdami asutamislepingule, tunnistatakse avalik-õigusliku ringhäälingu osa ja tähtsust ning kinnitatakse, et liikmesriikide pädevuses on määratleda ja korraldada avaliku teenuse osutamine ja selle rahastamine, tingimusel, et selline rahastamine ei mõjuta kaubandustingimusi ega konkurentsi ühenduses sel määral, mis oleks vastuolus üldiste huvidega, kusjuures arvesse võetakse avaliku teenuse osutamist.

Ühenduse tasandil kehtestab piirideta televisiooni direktiiv õigusliku raamistiku, mis tagab vabaduse osutada teleringhäälingu teenuseid siseturul, võttes arvesse vastavaid üldhuvisid. Piirideta televisiooni muudetud direktiivi lõplik ülevõtmise seisab liikmesriikidel veel ees. Lisaks sellele annavad Euroopa Ühenduse asutamislepingu konkurentsieeskirjad komisjonile ülesande hoida ära tarbijaid kahjustavat konkurentsieeskirjade eiramist, eelkõige turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, ja ettevõtjate ühinemise kontrolli raames oligopoolsete või monopoolsete turustruktuuride loomist.

Liikmesriik peab kooskõlas EÜ õigusega otsustama, kas ta soovib kehtestada avalik-õigusliku ringhäälingu, määratleda avaliku teenuse osutamise ja teha otsuse selle rahastamisviiside kohta. Avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide suhtes võib nende rahastamise laadi tõttu kohaldada EÜ asutamislepingu riigiabi andmise eeskirju. Komisjon peab eelkõige tagama, et avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide riiklik rahastamine oleks proportsionaalne asjaomase liikmesriigi avaliku teenuse osutamise määratlusega, see tähendab eelkõige seda, et riigi antud hüvitis ei oleks suurem, kui kõnealusele avalik-õiguslikule ringhäälinguorganisatsioonile antud ülesande täitmiseks vajalikud lisanetokulud.

Komisjon on avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide liikmesriikide poolse rahastamise kohta saanud hulgaliselt eraõiguslike kommerts-ringhäälinguorganisatsioonide kaebusi, eriti avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide kohaloleku tõttu reklaamiturul. [26] Väärib märkimist, nendes kaebustes tõstatatud probleemid on üldjuhul seotud kasutatavate rahastamisviisidega, mis hõlmavad reklaamitulusid ja riiklikku rahastamist. Rahastamisviisi valik on liikmesriigi pädevuses ning põhimõtteliselt ei saa midagi olla selle vastu, kui ühe rahastamisviisi asemel (üksnes riiklikud vahendid) kasutatakse kahesugust rahastamist (riikliku rahastamise ühendamine reklaamituluga), kui vastavatel turgudel (nt reklaam, programmide omandamine ja/või müük) ei ole konkurents mõjutatud määral, mis on vastuolus ühenduse huvidega. Komisjonil on lähikuudel kavas läbivaatamisel olevate kaebuste analüüs lõpule viia. Selle käigus teeb ta tihedat koostööd liikmesriikidega.

Komisjon leiab, et digitaalne revolutsioon ei sea kahtluse alla asjaolu, et audiovisuaalpoliitika peab identifitseerima vastavad üldhuvid ja neid vajaduse korral reguleeriva protsessi kaudu kaitsma. Tehnoloogia areng nõuab aga kasutatavate vahendite ja meetodite pidevat arendamist, et need vastaksid ka edaspidi eesmärkidele, mida tahetakse saavutada.

Kuigi levivahenditele (eelkõige, kui kõne all on levi kas ühest punktist paljudesse punktidesse või ühest punktist ühte punkti) jääb ka tulevikus ilmselgelt otsustav tähtsus, tuleb ehk mõne uue teenuseliigi puhul arvesse võtta muid faktoreid, juhul kui hinnatakse mis tahes reguleeriva lähenemisviisi vajadust ja proportsionaalsust (nt krüpteeritud või krüpteerimata ülekande korral).

[1] Vt punktid 28–30.

[2] Vt http://www.ispo.cec.be/infosoc/telecompolicy/review99/Welcome.html

[3] Komisjoni uurimus "Telekommunikatsiooniteenuste olukord Euroopa Liidu regioonides", aprill 2000, läbiviija EOS Gallup.

[4] Direktiiv 97/67/EÜ (EÜT L 15, 21.1.1998, lk 14)

[5] Nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2407/92 lennuettevõtjatele lennutegevuslubade väljaandmise kohta, nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2408/92 ühenduse lennuettevõtjate juurdepääsu kohta ühendusesisestele lennuliinidele, nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2409/92 piletihindade ja lastitariifide kohta.

[6] Nõukogu 15. oktoobri 1996. aasta direktiiv 96/67/EÜ juurdepääsu kohta maapealsele teenindusele ühenduse lennujaamades (EÜT L 272, 25.10.1996, lk 36).

[7] Nõukogu 7. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3577/92 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž).

[8] Nõukogu määrus, millega kaotatakse koguselised piirangud rahvusvahelisele autokaubaveoturule pääsul (EÜT L 95/1, 9.4.1992, lk 1).

[9] Nõukogu määrus (EMÜ) nr 4059/89 (EÜT L 390, 30.12.1989, lk 3), määrus (EMÜ) nr 3118/93 (EÜT L 279, 12.11.1993, lk 1).

[10] Nõukogu 16. märtsi 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 684/92 autobussidega toimuva rahvusvahelise reisijateveo ühiste eeskirjade kohta (EÜT L 74, 20.3.1992, lk 1).

[11] Nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2454/92, millega kehtestatakse tingimused, mille kohaselt mitteresidendist veoettevõtjad võivad osutada liikmesriigis siseriikliku reisijate autoveo teenuseid (EÜT L 251, 29.8.1992, lk 1), asendatud nõukogu 11. detsembri 1997. aasta määrusega (EMÜ) 12/98, millega kehtestatakse tingimused, mille kohaselt mitteresidendist veoettevõtjad võivad osutada liikmesriigis siseriikliku reisijate autoveo teenuseid (EÜT L 4, 8.1.1998, lk 10).

[12] Nõukogu direktiiv 92/106/EMÜ, millega kehtestatakse ühiseeskirjad kaupade teatavate kombineeritud vedude kohta liikmesriikide vahel (EÜT L 368, 17.12.1992, lk 38).

[13] Nõukogu 19. novembri 1996. aasta direktiiv 96/75/EMÜ (EÜT L 304, 27.11.1996, lk 12).

[14] K(1998) 480 (lõplik), vastu võetud komisjoni poolt 22. juulil 1998 (EÜT C 321, 20.10.1998, lk 321), ja muudetud ettepanek K(1999) 616 (lõplik), vastu võetud komisjoni poolt 25. novembril 1999; ettepanek nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta; ettepanek nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse direktiivi 95/18/EÜ raudtee-ettevõtjate litsentseerimise kohta; ettepanek nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb raudtee infrastruktuuri mahtude jaotamist, maksude kehtestamist raudtee infrastruktuuri kasutamise eest ja ohutuse sertifitseerimist.

[15] K(2000) 7, 26. juuli 2000.

[16] Direktiiv 96/92/EÜ elektrienergia siseturu ühiseeskirjade kohta.

[17] Direktiiv 98/30/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta.

[18] Belgia ja Iirimaa pikendasid seda tähtaega ühe, Kreeka kahe aasta võrra.

[19] Direktiiv 96/92/EÜ elektrienergia siseturu ühiseeskirjade kohta.

[20] Direktiiv 98/30/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta.

[21] Elektri osas pidid liikmesriigid 1999. aastal avama 28 % nõudlusest, mis 2003.aastaks suureneb 35 %ni. Gaasi osas pidid liikmesriigid 2000. aastal avama vähemalt 20 % nõudlusest, mis 2003. aastaks suureneb 28 %ni.

[22] Elektri osas on näiteks Ühendkuningriik, Soome, Rootsi ja Saksamaa avanud konkurentsile 100 % nõudlusest. Belgia, Madalmaad, Taani ja Hispaania avavad oma nõudluse lähemas tulevikus.

[23] Välja arvatud teatavad gaasivõrgustiku kattuvused, eelkõige Saksamaal.

[24] Mõnes riigis, näiteks Hispaanias, toimub praegu ülekandevõrgu üleviimine riiklikku omandisse.

[25] Mõlema direktiivi artikli 3 lõige 2.

[26] Vt komisjoni XXIX konkurentsipoliitika aruannet (1999), lk 89.

--------------------------------------------------

II LISA

MÕISTETE MÄÄRATLEMINE

Üldhuviteenused

See mõiste hõlmab turu- ja muid teenuseid, mis riigiasutuste liigituse kohaselt on üldistes huvides ja mille suhtes kohaldatakse avaliku teenuse osutamise erikohustust.

Üldise majandushuvi teenused

Seda mõistet kasutatakse asutamislepingu artiklis 86 ja see hõlmab turuteenuseid, mille suhtes liikmesriigid kehtestavad avaliku teenuse osutamise erikohustuse üldhuvi kriteeriumi alusel. Selle alla kuuluvad tavaliselt transpordivõrgud, energeetika ja sideteenused.

Avalik teenus

See on kahetähenduslik mõiste, kuna see võib tähendada nii teenust osutavat asutust kui ka ülesannet, mis asjaomasele asutusele on üldistes huvides antud. Pidades silmas üldistes huvides olevate ülesannete täitmise edendamist ja soodustamist, saab riigiasutus avaliku teenuse osutamise erikohustust teha kohustuseks teenust osutavale organisatsioonile nii sise-, õhu- ja raudteetranspordis kui ka energeetikas. Neid kohustusi saab kohaldada siseriiklikul ja kohalikul tasandil. Mõiste avalik teenus, mis on seotud kohustusega osutada avalikkusele teenust, ja mõiste avalik sektor (kaasa arvatud riigiteenistus), mis on seotud teenuse osutaja õigusliku seisundiga, st milline on teenuste osutajate omandivorm, aetakse tihti omavahel segi.

Universaalteenus

Universaalteenus, eelkõige universaalteenuste osutamise erikohustuste määratlus on teenuste sektorites, nagu näiteks Euroopa Liidu telekommunikatsioonisektoris, turu liberaliseerimise tähtis täiendav vahend. Universaalteenuse määratlus ja garantii tagab, et kõikidele kasutajatele ja tarbijatele säilitatakse kindlaksmääratud teenuste pidev kättesaadavus ja kvaliteet ajal, mil monopoolselt ajajärgult minnakse üle avatud ja konkurentsile rajatud turgudele. Avatud ja konkurentsile rajatud telekommunikatsiooniturgude keskkonnas määratletakse universaalteenust kindlaksmääratud kvaliteediga teenuste miinimumkogumina, mis kõikidele kasutajatele ja tarbijatele on riiklike eritingimuste kohaselt sobiva hinnaga kättesaadavad.

--------------------------------------------------