Eeskiri nr 83 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 83 — Sõidukite tüübikinnituse ühtsed sätted seoses saasteainete heidetega vastavalt mootorikütusele esitatud nõuetele

3. redaktsioon

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni 05-seeria muudatusteni – jõustumiskuupäev: 29. märts 2001

05-seeria muudatuste 1. täiendus – jõustumiskuupäev: 12. september 2001

05-seeria muudatuste 2. täiendus – jõustumiskuupäev: 21. veebruar 2002

1. parandus 05-seeria muudatustele, mille kohta kehtib hoiulevõtja teatis C.N.111.2002.TREATIES-1 8. veebruarist 2002

2. parandus 05-seeria muudatustele, mille kohta kehtib hoiulevõtja teatis C.N.883.2003.TREATIES-1 2. septembrist 2003

05-seeria muudatuste 3. täiendus – jõustumiskuupäev: 27. veebruar 2004

05-seeria muudatuste 4. täiendus – jõustumiskuupäev: 12. august 2004

3. parandus 05-seeria muudatustele, mille kohta kehtib hoiulevõtja teatis C.N. 1038.2004.TREATIES-1 4. oktoobrist 2004

05-seeria muudatuste 5. täiendus – jõustumiskuupäev: 4. aprill 2005

1.   KOHALDAMISALA

Käesolevat eeskirja kohaldatakse: (1)

1.1.1.   Vähemalt neljarattaliste ottomootoriga mootorsõidukite väljalaskesüsteemist ümbritseva õhu normaalsel ja madalal temperatuuril eralduvate heitgaaside, kütuseaurude, karterigaaside, saastetõrjeseadmete ja pardadiagnostika (OBD) seadmete kulumiskindluse suhtes.

1.1.2.   Vähemalt neljarattaliste ja täismassiga mitte üle 3 500 kg diiselmootoriga M1- ja N1-kategooria sõidukite heitgaaside, saastetõrjeseadmete ja pardadiagnostika (OBD) seadmete kulumiskindluse suhtes.

1.1.3.   Vähemalt neljarattaliste ottomootoriga elektriliste hübriidsõidukite väljalaskesüsteemist ümbritseva õhu normaalsel ja madalal temperatuuril eralduvate heitgaaside, kütuseaurude, karterigaaside, saastetõrjeseadmete ja pardadiagnostika (OBD) seadmete kulumiskindluse suhtes.

1.1.4.   Vähemalt neljarattaliste ja täismassiga mitte üle 3500 kg diiselmootoriga (C. I) M1-ja N1-kategooria elektriliste hübriidsõidukite (EHS) heitgaaside ning saastetõrjeseadmete ja pardadiagnostika (OBD) seadmete kulumiskindluse suhtes.

1.1.5.   Eeskirja ei kohaldata:

—	sõidukite suhtes, mille täismass on alla 400 kg, ja sõidukite suhtes, mille maksimaalne valmistajakiirus on alla 50 km/h;

—	sõidukite suhtes, mille tühimass ei ületa 400 kg, kui need on mõeldud reisijate vedamiseks, või 550 kg, kui need on mõeldud kaupade vedamiseks, kusjuures mootori maksimaalne võimsus ei ületa 15 kW.

1.1.6.   Tootja taotluse korral võib käesoleva eeskirja tüübikinnitust laiendada juba tüübikinnituse saanud diiselmootoriga varustatud M1- või N1-sõidukitelt M2- ja N2-sõidukitele, mille tuletatud mass ei ületa 2 840 kg ja mis vastab punktis 7 esitatud tingimustele (tüübikinnituse laiendus).

1.1.7.   Käesolevat eeskirja ei kohaldata diiselmootoriga N1-kategooria sõidukite või ottomootoriga N1-kategooria sõidukite suhtes, mis kasutavad kütusena maagaasi või veeldatud naftagaasi, tingimusel, et neile on antud tüübikinnitus vastavalt eeskirjale nr 49, mida on muudetud viimase muudatuste seeriaga.

1.2.   Käesolevat eeskirja ei kohaldata ottomootoriga sõidukite suhtes, mis töötavad maagaasi- või veeldatud naftagaasi baasil, mida kasutatakse M1-kategooriasse kuuluvates mootorsõidukites, mille täismass on üle 3 500 kg, M2-, M3-, N2-, N3-kategooria puhul, mille suhtes kohaldatakse eeskirja nr 49.

2.   MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

Sõidukitüüp – mootorsõidukid, mis ei erine sellistes olulistes aspektides nagu:

2.1.1.   tuletatud massi suhtes 4. lisa punkti 5.1 kohaselt määratud ekvivalentne inerts ja

2.1.2.   mootori ja sõiduki karakteristikud 1. lisa määratluse kohaselt;

Tuletatud mass – sõiduki tühimass, mida on suurendatud ühtse näitaja võrra 100 kg katse kohta vastavalt 4. ja 8. lisale.

2.2.1.   Tühimass – töökorras sõiduki mass ilma juhi, sõitjate ja koormata, kusjuures kütusepaak on 90 % ulatuses kütusega täidetud ning sõidukis on tavapärane tööriistade komplekt ja varuratas;

2.3.   Täismass – tehniliselt lubatud maksimaalne tegelik mass, mis on deklareeritud tootja poolt (see mass võib olla riikliku ametiasutuse lubatud täismassist suurem).

2.4.   Gaasilised heited – heitgaasid, mis koosnevad süsinikmonooksiidist, lämmastikoksiididest, väljendatuna lämmastikdioksiidi (NO2) ekvivalendina, ning süsivesinikest järgmistes arvatavates suhetes:

—	C1H1,85 bensiini puhul,

—	C1H1,86 diislikütuse puhul,

—	C1H2,525 veeldatud naftagaasi puhul,

—	C1H4 maagaasi puhul.

2.5.   Tahkete osakeste heited – heitgaasi komponendid, mis eralduvad lahjendatud heitgaasist maksimaalsel temperatuuril 325 K (52 °C) 4. lisas kirjeldatud filtreid kasutades.

2.6.   Heited:

—	ottomootorite puhul gaasiliste saasteainete eraldumine;

—	diiselmootorite puhul gaasiliste ja tahkete osakeste heidete eraldumine.

Kütuseaurud – mootorsõiduki kütusesüsteemist, välja arvatud väljalaskesüsteemi heitgaaside kaudu kaduvad süsivesinike aurud.

2.7.1.   Kütusepaagi temperatuuri muutumisel tekkivad kaod – kütusepaagi temperatuuri muutuste põhjustatud süsivesinike heited (arvatavas suhtes C1H2,33).

2.7.2.   Kütuseaurude eraldumise kaod – seisva sõiduki kütusesüsteemist pärast sõiduperioodi eralduvad süsivesinike heited (arvatavas suhtes C1 H2,20).

2.8.   Mootori karter – mootori sees või väljaspool mootorit asuv ruum, mis on ühendatud karteripõhjaga sisemise või välimise torustiku abil, mille kaudu väljuvad gaasid ja aur.

2.9.   Külmkäivitusseade – seade, mis ajutiselt rikastab mootori õhu/kütuse segu ja aitab seega mootoril käivituda.

2.10.   Käivitusseade – seade, mis aitab mootoril käivituda ilma mootori õhu/kütuse segu rikastamata, nt hõõgküünlad, sissepritse ajastuse muutmine.

Mootori töömaht:

2.11.1.   kolbmootorite puhul mootori nominaalne töömaht;

2.11.2.   rootormootorite (vankelmootorite) puhul põlemiskambri kahekordne nominaalne töömaht kolvi kohta.

2.12.   Saastetõrjeseadmed – sõiduki need osad, mis reguleerivad ja/või piiravad heitgaaside ja kütuseaurude eraldumist.

2.13.   OBD – pardadiagnostikasüsteem saaste kontrollimiseks, mis võimaldab kindlaks määrata rikke arvatava asukoha arvutimällu salvestatud veakoodi abil.

2.14.   Kasutusel oleva sõiduki katse – vastavuse katsetamine ja hindamine käesoleva eeskirja punkti 8.2.1 kohaselt.

2.15.   Nõuetekohaselt hooldatud ja kasutatud – katsetatav sõiduk vastab väljavalitud sõidukite tüübikinnituse käesoleva eeskirja 3. liite punktis 2 ettenähtud kriteeriumidele.

Kontrollseade – konstruktsioonielement, mille abil mõõdetakse temperatuuri, sõiduki kiirust, mootori pöörlemiskiirust, ülekandemehhanismi, sisselasketorustiku rõhku või muid parameetreid, mis suurendavad, muudavad, aeglustavad või vähendavad heitkoguste kontrollsüsteemi mis tahes osade toimet, ning vähendab saaste kontrollsüsteemi tõhusust olukorras, mis võib kergesti tekkida sõiduki tavapärasel töötamisel ning kasutamisel. Sellist konstruktsioonielementi ei või pidada kontrollseadmeks, kui:

2.16.1.   seade on vajalik mootori kaitseks kahjustuste eest või õnnetusjuhtumite puhul ning sõiduki turvaliseks töötamiseks, või

2.16.2.   seade töötab ainult kuni mootori käivitamiseni, või

2.16.3.   tingimused on valdavalt I või VI tüübi katsega hõlmatavad.

2.17.   Sõidukitüüpkond – sõidukitüüpide rühm, mis määratakse kindlaks algsõiduki põhjal 12. lisa tähenduses.

2.18.   Mootori kütusenõue – mootoris tavapäraselt kasutatav kütuseliik:

—

bensiin,

—	veeldatud naftagaas (LPG),

—	maagaas (NG),

—	nii bensiin kui ka veeldatud naftagaas,

—	nii bensiin kui ka maagaas,

—	diislikütus.

Sõiduki tüübikinnitus – sõiduki tüübikinnitus seoses järgmiste tingimuste piiramisega: (2)

2.19.1.   mootori heitgaaside, kütuseaurude ja karteri heidete piiramine, saastetõrjeseadmete töökindlus, saasteainete heited külmkäivitusel ja pliivaba bensiiniga töötavate sõidukite või kas pliivaba bensiini või veeldatud naftagaasi või maagaasiga töötavate sõidukite pardadiagnostika (tüübikinnitus B);

2.19.2.   gaasiliste ja tahkete osakeste heidete piiramine, saastetõrjesüsteemide töökindlus ja diislikütusel töötavate sõidukite pardadiagnostika (tüübikinnitus C);

2.19.3.   mootori gaasiliste ning karteri heidete piiramine, saastetõrjesüsteemide töökindlus, külmkäivitusega seotud heited ja veeldatud naftagaasi või maagaasiga töötavate sõidukite pardadiagnostika (tüübikinnitus D).

2.20.   Perioodiliselt regenereeruv süsteem – saastumisvastane seade (nt katalüsaator, tahkete osakeste püüdur), mis nõuab perioodilise regeneratsiooni protsessi sõiduki tavalise töö puhul vähem kui 4 000 km läbisõidu järel. Regeneratsioonitsüklite ajal võib heitenorme ületada. Kui saastetõrjeseadme regeneratsioon toimub vähemalt kord I tüübi katse jooksul ja on sõiduki ettevalmistustsükli jooksul toimunud juba vähemalt ühe korra, loetakse seda pidevalt regenereeruvaks süsteemiks, mis ei nõua spetsiaalset katsemenetlust. 13. lisa ei kohaldata pidevalt regenereeruvate süsteemide suhtes.

Tootja taotluse korral ei kohaldata perioodiliselt regenereeruvatele süsteemidele omast katsemenetlust regeneratiivse seadme suhtes, kui tootja esitab tüübikinnitusasutusele andmed selle kohta, et regeneratsiooni toimumistsüklite ajal on heited madalamad punktis 5.3.1.4 toodud normidest, mida kohaldatakse asjaomase sõidukikategooria suhtes pärast tehnilise teenistuse nõusolekut.

Hübriidsõidukid (HS):

2.21.1.   Hübriidsõidukite (HS) üldmõiste:

Hübriidsõiduk (HS) – sõiduk, millel liikumapanemiseks on vähemalt kaks erinevat energiamuundurit ja kaks erinevat energiatalletussüsteemi (sõidukile paigaldatud).

2.21.2.   Elektriliste hübriidsõidukite (EHS) mõiste:

Elektriline hübriidsõiduk (EHS) – sõiduk, mis võtab mehaaniliseks liikumapanemiseks energiat kummastki alltoodud salvestatud energia-/toiteallikast, mis on sõidukile paigaldatud:

—	tarbitav kütus;

—	elektriline energia-/voolusalvestusseade (nt aku, kondensaator, hooratas/generaator jne).

2.22.   Ainuküttega sõiduk – sõiduk, mis on projekteeritud kestvaks liikumiseks peamiselt kas veeldatud naftagaasi- või maagaasiküttel, kuid millel on hädajuhtumiks või käivitamiseks ka bensiiniseade, kusjuures bensiinipaagi mahutavus ei ületa 15 liitrit.

2.23.   Kaksikküttega sõiduk – sõiduk, mis võib liikuda osalt bensiiniküttel ja osalt kas veeldatud naftagaasi- või maagaasiküttel.

3.   TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE

Sõiduki tüübikinnitustaotluse seoses sõiduki väljalaskesüsteemi heitgaaside, karteri heitgaaside, kütuseaurude ja saastetõrjeseadmete ning pardadiagnostika (OBD) seadmete kulumiskindlusega esitab sõiduki tootja või tema volitatud esindaja.

Pardadiagnostika (OBD) seadmeid puudutava taotluse korral lisatakse sellele 1. lisa punktis 4.2.11.2.7 ettenähtud täiendav teave ning:

tootja deklaratsioon:

3.1.1.1.1.   ottomootoriga sõidukite puhul tõrgete protsendimäär tõrkejuhtude koguarvust, millest tekkivad heitkogused oleksid ületanud 11. lisa punktis 3.3.2 esitatud piirväärtusi, kui kõnealune protsendimäär oleks esinenud alates 4. lisa punktis 5.3.1 kirjeldatud I tüübi katse algusest;

3.1.1.1.2.   ottomootoriga sõidukite puhul tõrgete protsendimäär tõrkejuhtude koguarvust, mis võib esile kutsuda katalüsaatori või katalüsaatorite ülekuumenemise enne pöördumatu kahjustuse teket;

3.1.1.2.   üksikasjalikud kirjalikud andmed, mis sisaldavad OBD-seadme töökarakteristikute täielikku kirjeldust koos sõiduki saastekontrollisüsteemi kõigi asjakohaste osade loeteluga, st andurite, ajamite ja osadega, mille seire toimub OBD-seadme abil;

3.1.1.3.   OBD-seadmes kasutatava rikkeindikaatori (MI) kirjeldus, mille abil teatatakse sõiduki juhile rikkest;

muude tüübikinnituste koopiad, mis sisaldavad asjaomaseid andmeid tüübikinnituste laiendamiseks;

3.1.1.4.   vajaduse korral sõidukitüüpkonna 11. lisa 2. liites nimetatud üksikasjalikud andmed.

3.1.2.   11. lisa punktis 3 kirjeldatud katseteks esitatakse sõidukitüübi või -tüüpkonna representatiivsõiduk, millele on paigaldatud tüübikinnitust vajav OBD-seade, tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavale tehnilisele teenistusele. Kui tehniline teenistus otsustab, et esitatud sõiduk ei esinda täiel määral 11. lisa 2. liites kirjeldatud sõidukitüüpi või -tüüpkonda, siis esitatakse 11. lisa punktile 3 vastavaks katseks teine sõiduk või lisasõiduk, kui see on vajalik.

Väljalaskesüsteemi heiteid, kütuseauru heidet, vastupidavust ja pardadiagnostika (OBD) seadet käsitleva teatise näidis on esitatud 1. lisas. 1. lisa punktis 4.2.11.2.7.6 nimetatud andmed lisatakse 2. lisas esitatud tüübikinnitusteatise 1. liitesse “OBD-SEADMEGA SEOTUD TEAVE”.

3.2.1.   Vajaduse korral esitatakse muude tüübikinnituste koopiad, mis sisaldavad tüübikinnituste laiendamist ja halvenemiskoefitsientide kindlaksmääramist võimaldavaid andmeid.

3.3.   Käesoleva eeskirja punktis 5. kirjeldatud katsete jaoks esitatakse kinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele kinnitatavat sõidukitüüpi esindav sõiduk.

4.   TÜÜBIKINNITUS

4.1.   Kui käesolevast muudatusest tulenevalt kinnitamiseks esitatud sõidukitüüp vastab allpool toodud punkti 5 nõuetele, antakse sellele sõidukitüübile kinnitus.

4.2.   Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber.

Selle kaks esimest kohta näitavad muudatuste seeriat, mille kohaselt tüübikinnitus anti. Sama lepingupool ei või anda sama kinnitusnumbrit teisele sõidukitüübile.

Teatis sõiduki(le) tüübikinnituse andmise, laiendamise või andmisest keeldumise kohta vastavalt käesolevale eeskirjale edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele lepinguosalistele käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidisele vastaval vormil.

4.3.1.   Käesoleva teksti muutmise korral, näiteks kui nähakse ette uued piirväärtused, antakse lepinguosalistele teada, millised juba tüübikinnituse saanud sõidukitüübid vastavad uutele sätetele.

Igale käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud sõidukitüübile vastavale sõidukile kinnitatakse tüübikinnituse vormil kindlaksmääratud hästi märgatavasse ja kergesti juurdepääsetavasse kohta rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb:

4.4.1.   E-tähte ümbritsevast ringist, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi eraldusnumber (3);

4.4.2.   käesoleva eeskirja numbrist ning sellele järgnevast tähest “R”, kriipsust ja tüübikinnitusnumbrist, mis paiknevad punktis 4.4.1 kirjeldatud ringist paremal.

4.4.3.   Tüübikinnitusmärgis on R-tähe järel täiendav märk, mille eesmärk on eristada heitkoguste piirväärtusi, millega seoses tüübikinnitus anti. Tüübikinnituste puhul, mis on antud käesoleva eeskirja punkti 5.3.1.4.1 tabeli A real käsitletud I tüübi katse piirväärtustele vastavuse tähistamiseks, peab R-tähele järgnema rooma number I. Tüübikinnituste puhul, mis on antud käesoleva eeskirja punkti 5.3.1.4.1 tabeli B real käsitletud I tüübi katse piirväärtustele vastavuse tähistamiseks, peab R-tähele järgnema rooma number II.

4.5.   Kui sõiduk vastab ühe või mitme lepingule lisatud muu eeskirja alusel kinnitatud sõidukitüübile riigis, mis on sellele käesoleva eeskirja alusel andnud tüübikinnituse, ei ole punktis 4.4.1 ettenähtud sümbolit tarvis korrata; sellisel juhul paigutatakse eeskirja ja tüübikinnituse numbrid ning täiendavad sümbolid kõigi eeskirjade kohta, mille alusel on antud tüübikinnitus riigis, mis on andnud tüübikinnituse käesoleva eeskirja alusel, vertikaalsete tulpadena punktis 4.4.1 ettenähtud sümbolist paremale.

4.6.   Tüübikinnitusmärk peab olema selgesti loetav ja kustumatu.

4.7.   Tüübikinnitusmärk paigutatakse sõiduki andmesildile või selle lähedusse.

4.8.   Käesoleva eeskirja 3. lisas on esitatud tüübikinnitusmärgi paigutuse näidised.

5.   SPETSIFIKATSIOONID JA KATSED

Märkus: Alternatiivina käesolevas punktis esitatud nõuetele võivad sõidukitootjad, kelle ülemaailmne aastatoodang on alla 10 000 ühiku, saada tüübikinnituse vastavate tehniliste nõuete põhjal, mis on määratletud järgmistes dokumentides: California Code of Regulations, jaotis 13, lõiked 1960.1 f 2 või g 1 ja g 2, 1960.1 p, mida kohaldatakse 1996. ja hilisemate mudeliaastate sõidukite suhtes, 1968.1, 1976 ja 1975, mida kohaldatakse 1995. ja hilisemate mudeliaastate sõiduautode suhtes (California Code of Regulations’i väljaandja on Barclay's Publishing).

5.1.   Üldosa

5.1.1.   Komponendid, mis võivad mõjutada saasteainete heitkoguseid, peavad olema projekteeritud, toodetud ja paigaldatud nii, et normaaltingimustes kasutatav mootor vastab käesoleva eeskirja sätetele, sõltumata sellele mõjuda võivast vibratsioonist.

Tootja poolt võetavad tehnilised meetmed peavad kooskõlas käesoleva eeskirja sätetega tagama heitgaaside ja kütuseaurude tõhusa piiramise sõiduki tavapärastes kasutustingimustes kogu normaalse kasutusaja jooksul. Turvalised peavad olema ka heitekontrollisüsteemides kasutatavad voolikud ning nende ühendused ja liited, mis peavad vastama originaalprojektile. Heitgaaside puhul loetakse need sätted täidetuks, kui on täidetud vastavalt punktide 5.3.1.4 ja 8.2.3.1 sätted. Kütuseaurude puhul loetakse need tingimused täidetuks, kui on täidetud vastavalt punktide 5.3.1.4 ja 8.2.3.1 sätted.

5.1.2.1.   Kontrollseadme kasutamine on keelatud.

5.1.3.   Bensiinipaakide täiteavad

5.1.3.1.   Kui punktist 5.1.3.2 ei tulene teisiti, peab bensiinipaagi täiteava olema ehitatud nii, et paaki ei oleks võimalik täita tankuri püstolist, mille välisdiameeter on 23,6 mm või üle selle.

Punkti 5.1.3.1 ei kohaldata sõidukite suhtes, mille puhul on täidetud mõlemad järgmised tingimused, st:

5.1.3.2.1.   sõiduk on ehitatud ja konstrueeritud nii, et pliibensiin ei kahjusta ühtki gaasiliste heidete kontrollimiseks ettenähtud seadet ning

5.1.3.2.2.   sõiduk on silmatorkavalt, loetavalt ja kustutamatult märgistatud ISO 2 575:1982 kohase pliivaba bensiini tähisega kohas, kus see on bensiinipaaki täitvale isikule kohe nähtav. Lisamärgistus on lubatud.

Tuleb võtta meetmeid, et vältida ülemäärast kütuseaurude eraldumist ning kütuse väljavoolamist täiteava korgi puudumise tõttu.

Selleks võib kasutada ühte järgmistest lahendustest:

5.1.4.1.   automaatselt avanev ja sulguv kütuse täiteava kork, mis ei ole eemaldatav,

5.1.4.2.   konstruktsiooni iseärasused, mis täiteava korgi puudumise korral ei lase kütuseaure ülemäärases koguses välja voolata,

5.1.4.3.   mis tahes muu samasuguse mõjuga meede. Näiteks täiteava korgi kinnitamine ketiga või muul viisil, või sõiduki süütevõtme kasutamine täiteava lukustamiseks. Sellisel juhul peab võtit saama täiteava korgist välja tõmmata ainult juhul, kui täiteava on lukustatud.

5.1.5.   Elektroonikasüsteemide turvalisust käsitlevad sätted

5.1.5.1.   Igal saastekontrolli arvutiga sõidukil peab saama vältida andmete muutmist, välja arvatud tootja poolt lubatud juhul. Tootja annab andmete muutmise loa juhul, kui muutmine on vajalik sõiduki diagnostikaks, hoolduseks, kontrollimiseks, moderniseerimiseks või parandamiseks. Kõik ümberprogrammeeritavad arvutikoodid ja tööparameetrid peavad olema kopeerimiskindlad ning kaitstud vähemalt tasemel, mis vastab 1998. aasta oktoobri standardile ISO DIS 15031-7 (SAE J2 186 – oktoober 1996) tingimusel, et turvalisusega seotud teabevahetus toimub diagnostikaliidese abil II lisa 1. liite punkti 6.5 kohaselt. Kõik eemaldatavad kalibreerimismälukiibid peavad olema isoleermaterjaliga kapseldatud, kaetud pitseeritud ümbrisega või kaitstud elektronalgoritmidega ega tohi olla muudetavad erivahendeid või -protseduure kasutamata.

5.1.5.2.   Arvutikoodiga mootori tööparameetrid ei tohi olla muudetavad eri töövahendeid või meetodeid kasutamata (näiteks joodetud või kapseldatud arvutiosad või pitseeritud (või joodetud) arvutikorpused).

5.1.5.3.   Diiselmootoritesse paigaldatud mehaaniliste sissepritsepumpade puhul peavad tootjad võtma nõuetekohased meetmed kaitsmaks kütuse maksimaalse etteande seadet omavolilise muutmise eest sõiduki kasutuseloleku ajal.

5.1.5.4.   Tootjad võivad taotleda tüübikinnitusasutuselt erandit seoses ühe kõnealuse nõudega nende sõidukite puhul, mis tõenäoliselt ei vaja kaitset. Kriteeriumid, mis ei tarvitse olla ainsad, mida tüübikinnitusasutus erandi kaalumisel arvesse võtab, on järgmised: töökiipide kättesaadavus, sõiduki head tehnilised näitajad ning sõiduki kavandatud müügimaht.

5.1.5.5.   Tootjad, kes kasutavad programmeeritavaid arvutikoodide süsteeme (näiteks programmeeritav elekterkustutusega püsimälu, EEPROM), peavad vältima loata ümberprogrammeerimist. Tootjad peavad kasutama tugevdatud kopeerimisvastase kaitse strateegiaid ja kirjutuskaitsefunktsioone, mis nõuavad elektroonilist juurdepääsu tootja välisarvutile. Kopeerimiskaitse meetodid peavad olema ametiasutuse poolt nõuetekohaselt heaks kiidetud.

5.1.6.   Sõiduki tehnoseisundit peab olema võimalik kontrollida, et teha kindlaks selle sooritusvõime seoses käesoleva eeskirja punkti 5.3.7 kohaselt kogutud andmetega. Kui kõnealune kontroll nõuab erimenetlust, esitatakse selle kirjeldus hoolduskäsiraamatus (või samaväärses väljaandes). Kõnealuse erimenetluse läbiviimiseks ei tohi tarvis minna muud erivarustust kui see, mis on sõidukiga kaasas.

5.2.   Katsemetoodika

Tabelis 1 on esitatud mitmesugused võimalused sõidukitüübi kinnitamiseks.

5.2.1.   Ottomootoriga sõidukid ja ottomootoriga elektrilised hübriidsõidukid peavad läbima järgmised katsed:

—	I tüübi katse (keskmiste heitetasemete kontrollimine pärast külmkäivitust),

—	II tüübi katse (süsinikmonooksiidi heitkogus tühikäigu pöörlemiskiirusel),

—	III tüübi katse (karterigaaside heide),

—	IV tüübi katse (kütuseaurud),

—	V tüübi katse (saastetõrjeseadmete kulumiskindlus),

—	VI tüübi katse (ümbritseva õhu madalal temperatuuril pärast külmkäivitust süsinikmonooksiidi ja süsivesiniku keskmiste heitkoguste kontroll),

—	OBD-katse.

5.2.2.   Ottomootoriga sõidukid ja ottomootoriga elektrilised hübriidsõidukid, mis kasutavad kütusena veeldatud naftagaasi või maagaasi (ainu- või kaksikküte), peavad läbima järgmised katsed (vastavalt tabelile 1):

—	I tüübi katse (keskmiste heitkoguste kontrollimine pärast külmkäivitust),

—	II tüübi katse (süsinikmonooksiidi heide tühikäigul),

—	III tüübi katse (karterigaaside heide),

—	vajaduse korral IV tüübi katse (kütuseauru heide),

—	V tüübi katse (saastetõrjeseadmete kulumiskindlus),

—	vajaduse korral VI tüübi katse (süsinikmonooksiidi ja süsivesinike keskmiste heitkoguste kontroll pärast külmkäivitust madalal välisõhu temperatuuril),

—	vajaduse korral OBD-katse.

5.2.3.   Diiselmootoriga sõidukid ja diiselmootoriga elektrilised hübriidsõidukid peavad läbima järgmised katsed:

—	I tüübi katse (keskmiste heitkoguste kontrollimine pärast külmkäivitust)

—	V tüübi katse (saastetõrjeseadmete kulumiskindlus)

—	ja vajaduse korral OBD-katse.

Tabel 1

Tüübikinnituse ja tüübikinnituse laiendamiste erinevad võimalused

Tüübikinnitus-katse	M- ja N-kategooriatesse kuuluvad ottomootoriga sõidukid			M1- ja N1-kategooriatesse kuuluvad diiselmootoriga sõidukid
	bensiiniga töötav sõiduk	kahekütuseline sõiduk	ühekütuseline sõiduk
I tüüp	jah (täismass ≤ 3,5 t)	jah (katse mõlema kütuseliigiga) (täismass ≤ 3,5 t)	jah (täismass ≤ 3,5 t)	jah (täismass ≤ 3,5 t)
II tüüp	jah	jah (katse mõlema kütuseliigiga)	jah	—
III tüüp	jah	jah (ainult bensiiniga tehtav katse)	jah	—
IV tüüp	jah (täismass ≤ 3,5 t)	jah (ainult bensiiniga tehtav katse) (täismass ≤ 3,5 t)	—	—
V tüüp	jah (täismass ≤ 3,5 t)	jah (ainult bensiiniga tehtav katse) (täismass ≤ 3,5 t)	jah (täismass ≤ 3,5 t)	jah (täismass ≤ 3,5 t)
VI tüüp	jah (täismass ≤ 3,5 t)	jah (täismass ≤ 3,5 t) (ainult bensiiniga tehtav katse)	—	—
Tüübikinnituse laiendamine	Punkt 7	Punkt 7	Punkt 7	Punkt 7; M2 ja N2 tuletatud massiga ≤ 2 840 kg
Pardadiagnostikasüsteem	Jah, kooskõlas punktiga 11.1.5.1.1 või 11.1.5.3.	Jah, kooskõlas punktiga 11.1.5.1.2 või 11.1.5.3.	Jah, kooskõlas punktiga 11.1.5.1.2 või 11.1.5.3.	Jah, kooskõlas punktiga 11.1.5.2.1 või 11.1.5.2.2 või 11.1.5.2.3 või 11.1.5.3.

5.3.   Katsete kirjeldus

5.3.1.   I tüübi katse (pärast külmkäivitust väljuvate heitgaaside keskmiste koguste simuleerimine).

5.3.1.1.   Joonis 1 illustreerib I tüübi katse võimalusi. See katse teostatakse kõigi punktis 1 osutatud sõidukitega, mille täismass ei ületa 3,5 tonni.

Sõiduk asetatakse koormuse ja inertsi simulaatoritega varustatud šassiidünamomeetrile.

Teostatakse katkestusteta katse, mis kestab kokku 19 minutit ja 40 sekundit ning koosneb kahest osast. Tootja nõusolekul võib katseseadmete reguleerimise hõlbustamiseks teha esimese osa lõpu ja teise osa alguse vahel kuni kahekümnesekundilise pausi, mida ei arvata katse hulka.

5.3.1.2.1.1.   Veeldatud naftagaas- ja maagaaskütusega sõidukeid katsetatakse I tüübi katsel veeldatud naftagaasi või maagaasi koostise variatsioonide suhtes, nagu sätestatud 12. lisas. Sõidukeid, mille kütus võib olla kas bensiin, veeldatud naftagaas või maagaas, katsetatakse mõlema kütusega, kusjuures veeldatud naftagaas- ja maagaaskütusega sõidukeid katsetatakse veeldatud naftagaasi või maagaasi koostise variatsioonide suhtes, nagu sätestatud 12. lisas.

5.3.1.2.1.2.   Olenemata punkti 5.3.1.2.1.1 nõuetest loetakse sõidukid, milles võib kütusena kasutada nii bensiini kui gaaskütust, kuid mille bensiiniseadmed on paigaldatud kasutamiseks üksnes hädaolukorras või käivitamiseks ning mille bensiinipaak mahutab kuni 15 liitrit bensiini, I tüübi katses sõidukiteks, milles tohib kütusena kasutada ainult gaaskütust.

5.3.1.2.2.   Katse esimene osa koosneb neljast linnasõidu põhitsüklist. Igas linnasõidu põhitsüklis on viisteist faasi (tühikäigul töötamine, kiirendamine, püsikiirus, aeglustamine jne).

5.3.1.2.3.   Katse teine osa koosneb ühest täiendavast linnasõidutsüklist. Linnavälise sõidu tsüklis on 13 faasi (tühikäigul töötamine, kiirendamine, püsikiirus, aeglustamine jne).

5.3.1.2.4.   Heitgaase lahjendatakse katse ajal ning ühte või mitmesse kotti kogutakse proportsionaalne proov. Katsetatava sõiduki heitgaase lahjendatakse, võetakse proov ja analüüsitakse allpool kirjeldatud meetodil ning mõõdetakse lahjendatud heitgaaside kogumaht. Lisaks süsinikmonooksiidi, süsivesinike ja lämmastikoksiidi heitkogustele registreeritakse ka diiselmootoriga sõidukite tahkete osakeste saasteaine heitkogus.

5.3.1.3.   Katse läbiviimisel kasutatakse 4. lisas kirjeldatud menetlust. Gaaside kogumisel ja analüüsimisel ning tahkete osakeste eemaldamisel ja kaalumisel kasutatakse ettenähtud meetodeid.

Punkti 5.3.1.5 nõuete kohaselt korratakse katset kolm korda. Tulemused korrutatakse punktist 5.3.6 saadud asjakohaste halvenemiskoefitsientidega ja punktis 2.20 määratletud perioodiliselt regenereeruvate süsteemide korral tuleb need lisaks korrutada 13. lisast saadud teguritega Ki. Iga katse puhul tulemuseks saadud gaasiliste heidete ja diiselmootoriga sõidukite puhul peab tahkete osakeste mass olema väiksem allpool toodud tabelis esitatud piirväärtustest:

Piirväärtused

			Tuletatud mass (TM) (kg)	Süsinikmonooksiidi mass (CO)		Süsivesinike mass (HC)		Lämmastikoksiidide (NOx) mass		Süsivesinike ja lämmastikoksiidide mass kokku (HC + NOx)		Tahkete osakeste mass  (4) (PM)
				L1 (g/km)		L2 (g/km)		L3 (g/km)		L2 + L3 (g/km)		L4 (g/km)
Kategooria		Klass		Bensiin	Diislikütus	Bensiin	Diislikütus	Bensiin	Diislikütus	Bensiin	Diislikütus	Diislikütus
A(2000)	M (5)	—	Kõik	2,3	0,64	0,20	—	0,15	0,50	—	0,56	0,05
	N1  (6)	I	TM ≤ 1305	2,3	0,64	0,20	—	0,15	0,50	—	0,56	0,05
		II	1 305 < TM ≤ 1 760	4,17	0,80	0,25	—	0,18	0,65	—	0,72	0,07
		III	1 760 < TM	5,22	0,95	0,29	—	0,21	0,78	—	0,86	0,10
B(2005)	M (5)	—	Kõik	1,0	0,50	0,10	—	0,08	0,25	—	0,30	0,025
	N1  (6)	I	TM ≤ 1 305	1,0	0,50	0,10	—	0,08	0,25	—	0,30	0,025
		II	1 305 < TM ≤ 1 760	1,81	0,63	0,13	—	0,10	0,33	—	0,39	0,04
		III	1 760 < TM	2,27	0,74	0,16	—	0,11	0,39	—	0,46	0,06

5.3.1.4.1.   Punkti 5.3.1.4 nõuetest olenemata võib iga saasteaine või saasteainete kombinatsiooniga seotud kolmest tulemuseks saadud massist kõige rohkem üks olla ettenähtud piirväärtusest kuni 10 % suurem juhul, kui kolme katsetulemuse aritmeetiline keskmine on ettenähtud piirväärtusest väiksem. Kui enam kui ühe saasteaine kogused on ettenähtud piirmääradest suuremad, siis ei ole oluline, kas see selgub ühe ja sama katse või eri katsete tulemusena.

5.3.1.4.2.   Gaaskütustega katsete puhul peab saadud heitgaaside mass olema väiksem kui eespool esitatud tabelis sisalduvad bensiinimootoritega sõidukitele kehtestatud piirväärtused.

Punktis 5.3.1.4 ettenähtud katsete arvu vähendatakse järgnevalt määratletud tingimustel, kus V1 on esimese katse tulemus ja V2 teise katse tulemus iga piiratava saasteaine või kahe piiratava saasteaine kombineeritud heitkoguse mõõtmisel.

5.3.1.5.1.   Kui iga saasteaine või piiranguga hõlmatud kahe saasteaine heitkoguste summaks saadud tulemus on väiksem kui 0,70 L (st V1 ≤ 0,70 L) või sellega võrdne.

5.3.1.5.2.   Kui punkti 5.3.1.5.1 nõuded ei ole täidetud, tehakse ainult kaks katset juhul, kui iga piiratava saasteaine heitkoguse või kahe saasteaine kombineeritud heitkoguse mõõtmisel on täidetud järgmised nõuded:

V1 ≤ 0,85 L ja V1 + V2 ≤ 1,70 L ja V2 ≤ L

5.3.2.   II tüübi katse (süsinikmonooksiidi heitkoguse katse tühikäigukiirusel)

Kõnealune katse viiakse läbi kõigil ottomootoriga sõidukitel, mille täismass on üle 3,5 tonni.

5.3.2.1.1.   Sõidukeid, mille kütus võib olla kas bensiin või veeldatud naftagaas või maagaas, katsetatakse II tüübi katses mõlema kütusega.

Joonis 1

I tüübi tüübikinnitusprotsessi kaart

(vt punkt 5.3.1)

5.3.2.1.2.   Olenemata punkti 5.3.2.1.1 nõuetest, loetakse sõidukid, milles võib kütusena kasutada nii bensiini kui gaaskütust, kuid mille bensiiniseadmed on paigaldatud kasutamiseks üksnes hädaolukorras või käivitamiseks ning mille bensiinipaak mahutab kuni 15 liitrit bensiini, II tüübi katses sõidukiteks, milles tohib kütusena kasutada ainult gaaskütust.

5.3.2.2.   Kui katse sooritatakse vastavalt 5. lisale, ei tohi mootori tühikäigul väljapaisatud süsinikmonooksiidi mahuprotsent heitgaasides ületada 3,5 % tootja määratletud seadistusel ega tohi ületada 4,5 % selles lisas määratletud kohandustest.

5.3.3.   III tüübi katse (karterigaaside heitkoguste kontrollimine)

See katse teostatakse kõigi punktis 1 ettenähtud sõidukitega, välja arvatud diiselmootoriga sõidukid.

5.3.3.1.1.   Sõidukeid, mille kütus võib olla kas bensiin või veeldatud naftagaas või maagaas, katsetatakse III tüübi katses ainult bensiiniga.

5.3.3.1.2.   Olenemata punkti 5.3.3.1.1 nõuetest, loetakse sõidukid, milles võib kütusena kasutada nii bensiini kui gaaskütust, kuid mille bensiiniseadmed on paigaldatud kasutamiseks üksnes hädaolukorras või käivitamiseks ning mille bensiinipaak mahutab kuni 15 liitrit bensiini, III tüübi katses sõidukiteks, milles tohib kütusena kasutada ainult gaaskütust.

5.3.3.2.   Kui katseid teostatakse vastavalt 6. lisale, ei tohi mootori karteri õhutussüsteem võimaldada karterigaaside väljapaiskumist atmosfääri.

5.3.4.   IV tüübi katse (kütuseaurude määramine)

See katse viiakse läbi kõigi punktis 1 osutatud sõidukitega, välja arvatud diiselmootoriga sõidukid, kütusena veeldatud naftagaasi või maagaasi kasutavad sõidukid ja sõidukid, mille täismass on üle 3 500 kg.

5.3.4.1.1.   Sõidukeid, mille kütus võib olla kas bensiin või veeldatud naftagaas või maagaas, katsetatakse IV tüübi katses ainult bensiiniga.

5.3.4.2.   Kui katseid teostatakse vastavalt 7. lisale, on kütuseaurude heitkogus väiksem kui 2 g katse kohta.

5.3.5.   VI tüübi katse (süsinikmonooksiidi ja süsivesiniku keskmiste heitkoguste kontroll pärast külmkäivitust ümbritseva õhu madalal temperatuuril).

Kõnealune katse tehakse kõigile ottomootoriga varustatud M1- ja N1-kategooria I klassi sõidukitele, välja arvatud enam kui kuuele sõitjale ettenähtud sõidukid ning sõidukid täismassiga üle 2 500 kg.

5.3.5.1.1.   Sõiduk asetatakse koormuse ja inertsi simulaatoritega varustatud šassiidünamomeetrile.

5.3.5.1.2.   Katse koosneb neljast linnasõidu põhitsüklist, mis moodustavad I tüübi katse esimese osa. Katse esimest osa kirjeldatakse 4. lisa 1. liites ning liite joonistel 1/1, 1/2 ja 1/3. Katses ümbritseva õhu madalal temperatuuril, mis kestab kokku 780 sekundit, ei tohi olla katkestusi ning see peab algama mootori käivitamisest.

5.3.5.1.3.   Katse ümbritseva õhu madalal temperatuuril viiakse läbi ümbritseva õhu temperatuuril 266 K (–7 °C). Enne katset konditsioneeritakse sõidukid ühel ja samal viisil, et tagada katsetulemuste korratavus. Konditsioneerimine ja muud katsemenetlused peavad toimuma 8. lisa kirjelduse kohaselt.

5.3.5.1.4.   Heitgaase lahjendatakse katse ajal ning kogutakse proportsionaalne proov. Katsetatava sõiduki heitgaase lahjendatakse, võetakse proov ja analüüsitakse 8. lisas kirjeldatud meetodil ning mõõdetakse lahjendatud heitgaaside kogumahtu. Lahjendatud heitgaase analüüsitakse süsinikmonooksiidi- ja süsivesinikusisalduse määramiseks.

Katset korratakse kolm korda, kui punktides 5.3.5.2.2 ja 5.3.5.3 ei nähta ette teisiti. Katsete tulemusena saadud süsinikmonooksiidi ja süsivesiniku mass peab olema väiksem järgmises tabelis esitatud piirväärtustest:

Katsetemperatuur	Süsinikmonooksiid L1 (g/km)	Süsivesinikud L2 (g/km)
266 K (–7 °C)	15	1,8

5.3.5.2.1.   Olenemata punkti 5.3.5.2 nõuetest, võib iga saasteainega seotud kolmest katsest kõige rohkem ühe katse tulemus olla ettenähtud piirväärtusest suurem, kuid mitte üle 10 %, tingimusel et kolme katsetulemuse aritmeetiline keskmine on ettenähtud piirväärtusest väiksem. Kui enam kui ühe saasteaine kogused on ettenähtud piirmääradest suuremad, siis ei ole oluline, kas see selgub ühe ja sama katse või eri katsete tulemusena.

5.3.5.2.2.   Punktis 5.3.5.2 ettenähtud katsete arvu võib tootja taotlusel suurendada kümneni, kui esimese kolme katse tulemuste aritmeetiline keskmine on alla 110 % piirväärtusest. Sellisel juhul peab kõigi kümne katse tulemuste aritmeetiline keskmine olema väiksem kui piirväärtus.

Punktis 5.3.5.2 ettenähtud katsete arvu võib vähendada punktide 5.3.5.3.1 ja 5.3.5.3.2 kohaselt.

5.3.5.3.1.   Ainult üks katse tehakse juhul, kui esimeses katses iga saasteaine kohta saadud tulemus on väiksem kui 0,07 L või sellega võrdne.

5.3.5.3.2.   Kui punktis 5.3.5.3.1 esitatud nõuet ei täideta, siis tehakse kaks katset juhul, kui esimese katse tulemus iga saasteaine kohta on väiksem kui 0,85 L või sellega võrdne ning esimeses kahes katses saadud väärtuste summa on väiksem kui 1,70 L või sellega võrdne ning teise katse tulemus on väiksem kui L või sellega võrdne.

(V1 ≤ 0,85 L ja V1 + V2 ≤ 1,70 L ja V2 ≤ L).

5.3.6.   V tüübi katse (saastetõrjeseadmete kulumiskindlus)

See katse viiakse läbi kõigi punktis 1 osutatud sõidukitega, mille suhtes kohaldatakse punktis 5.3.1 nimetatud katset. Katse kujutab endast vananemiskatset, mille puhul läbitakse vastavalt 9. lisas kirjeldatud programmile 80 000 km katserajal, teel või šassiidünamomeetril.

5.3.6.1.1.   Sõidukeid, mille kütus võib olla kas bensiin või veeldatud naftagaas või maagaas, katsetatakse V tüübi katses ainult bensiiniga. Sel juhul võetakse ka veeldatud naftagaasi ja maagaasi puhul pliivaba bensiiniga leitud halvenemiskoefitsient.

5.3.6.2.   Punkti 5.3.6.1 nõudest olenemata võib tootja alternatiivina punkti 5.3.6.1 kohasele katsetamisele valida kasutamiseks halvenemiskoefitsiendid järgmisest tabelist

Mootori kategooria	Halvenemiskoefitsiendid
Saasteaine	CO	HC	NOx	HC + NOx  (7)	Tahked osakesed
Ottomootor	1,2	1,2	1,2	—	—
Diiselmootor	1,1	—	1	1	1,2

Tootja taotlusel võib tehniline teenistus teha I tüübi katse enne V tüübi katse lõpuleviimist, kasutades eespool toodud tabelis esitatud halvenemiskoefitsiente. V tüübi katse lõpetamisel võib tehniline teenistus muuta 2. lisas registreeritud tüübikatsete tulemusi, asendades halvenemiskoefitsiendid eespool toodud tabelis V tüübi katsel mõõdetud koefitsientidega.

5.3.6.3.   Halvenemiskoefitsiendid määratakse kindlaks punktis 5.3.6.1 ettenähtud menetluse või punktis 5.3.6.2 esitatud tabeli abil. Koefitsiente kasutatakse punktide 5.3.1.4 ja 8.2.3.1 nõuetele vastavuse kontrollimiseks.

5.3.7.   Tehnoseisundi kontrollimiseks vajalikud heitkoguste andmed

5.3.7.1.   Kõnealune nõue kehtib kõigi ottomootoriga sõidukite kohta, millele taotletakse tüübikinnitust käesoleva muudatuse kohaselt.

5.3.7.2.   Katsetamisel 5. lisa kohaselt (II tüübi katse) tühikäigu pöörlemiskiirusel registreeritakse:

a)	heitgaaside süsinikmonooksiidisisaldus mahuprotsentides,

b)	mootori pöörlemiskiirus katse ajal, kaasa arvatud võimalikud hälbed.

5.3.7.3.   Suurel tühikäigu pöörlemiskiirusel (st > 2 000 min–1) tuleb registreerida:

a)	heitgaaside süsinikmonooksiidisisaldus mahuprotsentides,

b)	Lambda väärtus (8),

c)	mootori pöörlemiskiirus katse ajal, kaasa arvatud võimalikud hälbed.

5.3.7.4.   Mõõdetakse ja registreeritakse mootoriõli temperatuur katse ajal.

5.3.7.5.   Täidetakse tabel 2. lisa punktis 17.

5.3.7.6.   Tootja peab kinnitama, et punkti 5.3.7.3 kohase tüübikinnituse ajal registreeritud Lambda väärtus on õige ja vastab 24 kuu jooksul pärast pädeva asutuse poolt antud tüübikinnituse kuupäeva tootmises oleva sõidukitüübi Lambda väärtusele. Hinnang antakse tootmises olevate sõidukite kontrollimise ja uurimise põhjal.

5.3.8.   OBD-katse

See katse viiakse läbi kõigi punktis 1 ettenähtud sõidukitega. Järgitakse 11. lisa punktis 3. kirjeldatud katsemenetlust.

6.   SÕIDUKITÜÜBI MUUTMINE

Igast sõidukitüübi muudatusest teatatakse sõidukitüübi kinnitanud haldusasutusele. Sellisel juhul võib asutus:

6.1.1.   leida, et tehtud muudatused tõenäoliselt ei avalda märgatavat kõrvaltoimet ja et sõiduk vastab igal juhul nõuetele, või

6.1.2.   nõuda tüübikinnituskatseid tegevalt tehniliselt teenistuselt täiendavat katseprotokolli.

6.2.   Muudatuste loetelu sisaldav teatis tüübikinnituse andmise või selle andmisest keeldumise kohta edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele lepinguosalistele eespool toodud punktis 4.3 määratletud korras.

6.3.   Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus määrab kõnealusele laiendusele seerianumbri ja teavitab sellest käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta lepingu osapooli käesoleva eeskirja 2. lisas toodud näidisele vastava teatisevormiga.

7.   TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

Käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse muutmisel kohaldatakse vajaduse korral järgmisi erisätteid.

7.1.   Laiendus seoses heitgaasidega (I, II ja VI tüübi katsed)

7.1.1.   Erineva tuletatud massiga sõidukitüübid

7.1.1.1.   Sõidukitüübile antud tüübikinnitust võib laiendada ainult sellise tuletatud massiga sõidukitüüpidele, mille puhul tuleb kasutada järgmist kahte suuremat ekvivalentset inertsikategooriat või mis tahes väiksemat ekvivalentset inertsikategooriat.

7.1.1.2.   Kui N1-kategooria sõidukite puhul ja punkti 5.3.1.4 märkuses 2 nimetatud M-kategooria sõidukite puhul nõuab selle sõidukitüübi tuletatud mass, mille suhtes tüübikinnituse laiendamist taotletakse, juba tüübikinnituse saanud sõidukitüübi omast väiksema ekvivalentse inertsi kasutamist, antakse tüübikinnituse laiendus juhul, kui juba tüübikinnituse saanud sõiduki puhul mõõdetud saasteainete massid ei ületa selle sõiduki suhtes sätestatud piirväärtusi, mille suhtes tüübikinnituse laiendamist taotletakse.

7.1.2.   Erineva jõuülekandearvuga sõidukitüübid

Sõidukitüübile antud tüübikinnitust võib järgmistel tingimustel laiendada sõidukitüüpidele, mis erinevad kinnitatud tüübist ainult oma jõuülekandearvu poolest:

7.1.2.1.   Iga I ja VI tüübi katses kasutatava jõuülekandearvu puhul tuleb kindlaks määrata osakaal

kus mootori pöörlemiskiirusel 1 000 min–1 on V1 tüübikinnituse saanud sõiduki kiirus ja V2 selle sõiduki kiirus, millele tüübikinnituse laiendamist taotletakse.

7.1.2.2.   Kui iga ülekandearvu puhul E ≤ 8 %, siis antakse laiendus I ja VI tüübi katset kordamata.

7.1.2.3.   Kui vähemalt ühe ülekandearvu puhul E > 8 % ning kui iga ülekandearvu puhul E ± 13 %, korratakse I ja VI tüübi katset, kuid seda võib teha tootja valitud laboratooriumis, kui tehniline teenistus selle heaks kiidab. Katseprotokoll saadetakse tüübikinnituskatsete eest vastutavale tehnilisele teenistusele.

7.1.3.   Erineva tuletatud massi ja erineva jõuülekandearvuga sõidukitüübid

Sõidukitüübile antud tüübikinnitust võib laiendada sõidukitüüpidele, mis erinevad kinnitatud tüübist ainult oma tuletatud massi ja jõuülekandearvu poolest, tingimusel, et kõik punktides 7.1.1 ja 7.1.2 ettenähtud tingimused on täidetud.

Märkus: Kui sõidukitüübile on antud tüübikinnitus vastavalt punktidele 7.1.1–7.1.3, ei tohi seda tüübikinnitust muudele sõidukitüüpidele laiendada.

7.2.   Kütuseaurud (IV tüübi katse)

Kütuseaurude kontrollisüsteemiga varustatud sõidukitüübile antud tüübikinnitust võib laiendada järgmistel tingimustel:

7.2.1.1.   kütuse/õhu mõõtmise põhisüsteem (nt ühepunktipritse, karburaator) peab olema sama;

7.2.1.2.   kütusepaagi kuju ja materjal ning vedelkütuse voolikud peavad olema identsed. Katsetatakse tüüpkonda, mille vooliku läbilõige ja ligikaudne pikkus on halvimad. Tüübikinnituskatsete eest vastutav tehniline teenistus otsustab, kas mitteidentsed auru/vedeliku eraldajad on vastuvõetavad. Kütusepaagi mahu erinevus peab jääma ± 10 % piiresse. Paagi rõhualandusventiili seadistus peab olema identne;

7.2.1.3.   kütuseaurude kogumise meetod peab olema identne, st püüduri vorm ja maht, kogumiskeskkond, õhupuhasti (kui seda kasutatakse kütuseaurude reguleerimiseks) jms;

7.2.1.4.   karburaatori ujukikambri kütusemahutavuse erinevus peab jääma ± 10 milliliitri piiresse;

7.2.1.5.   kogutud auru tühjendamise meetod peab olema identne (st õhuvool, alguspunkt või tühjendamise maht sõidutsükli jooksul);

7.2.1.6.   kütuse mõõtmise süsteemi tihendamis- ja õhutussüsteemid peavad olema identsed.

7.2.2.   Täpsustavad märkused:

(i)	lubatud on erinevad mootorimahud;

(ii)	lubatud on erinevad mootorivõimsused;

(iii)

lubatud on automaat- ja käsikäigukastid, kahe ja nelja ratta jõuülekanne;

(iv)	lubatud on erinevad kerekujud;

(v)	lubatud on erinevad ratta ja rehvi suurused.

7.3.   Saastetõrjeseadmete kulumiskindlus (V tüübi katse)

Sõidukitüübile antud tüübikinnitust võib laiendada erinevatele sõidukitüüpidele tingimusel, et nende mootori/saastekontrollisüsteemi kombinatsioon on identne juba tüübikinnituse saanud sõiduki omaga. Sõidukitüübid, mille järgnevalt kirjeldatud parameetrid on identsed või püsivad ettenähtud piirväärtuste raames, loetakse samasse mootori/saastekontrollisüsteemi kuuluvateks.

—

Mootor:

—	silindrite arv,

—	mootori töömaht (± 15 %),

—	silindriploki konfiguratsioon,

—	klappide arv,

—	kütusesüsteem,

—	jahutussüsteemi tüüp,

—	kütuse põletamise protsess,

—	silindri läbimõõt keskkohast keskkohani.

7.3.1.2.   Saastekontrollisüsteem:

Katalüüsjärelpõletid:

—	katalüüsjärelpõletite ja katalüsaatorite arv,

—	katalüüsjärelpõleti suurus ja kuju (monoliidi maht ± 10 %),

—	katalüsaatori toimimise laad (oksüdatsioon, kolmeastmelisus jne),

—	väärismetallide kogus (identne või suurem),

—	väärismetallide suhe (± 15 %),

—	substraat (struktuur ja materjal),

—	elemendi tihedus,

—	katalüüsjärelpõleti(te) korpuse tüüp,

—	katalüüsjärelpõletite paigutus (asukoht ja mõõtmed heitgaasisüsteemis, mille puhul ei teki suuremaid kui 50 K temperatuurierinevusi katalüüsjärelpõleti sisendil).

Seda temperatuurimuutust kontrollitakse stabiliseeritud tingimustel kiiruse juures 120 km/h ning I tüübi katse koormuse juures.

Õhu sissepuhe: olemas või puudub

Tüüp (pulseeriv õhk, õhupumbad jne).

Heitgaasitagastus (EGR): olemas või puudub.

7.3.1.3.   Inertsikategooria: kaks vahetult ülal olevat inertsikategooriat ja üks all olev inertsikategooria.

7.3.1.4.   Kulumiskindluse katse teostamisel võib kasutada sõidukit, mille kerekuju, käigukast (automaatne või käsikäigukast) ning rataste või rehvide suurus erineb selle sõidukitüübi omadest, millele tüübikinnitust taotletakse.

7.4.   Pardadiagnostikasüsteem

7.4.1.   Sõidukitüübi OBD-seadmega seotud tüübikinnitust võib laiendada 11. lisa 2. liites kirjeldatud sama OBD-seadmega sõidukitüüpkonda kuuluvatele eri sõidukitüüpidele. Mootori saastekontrollisüsteem peab täpselt vastama juba tüübikinnituse saanud sõiduki mootori saastekontrollisüsteemile ning 11. lisa 2. liites esitatud OBD mootoritüüpkonna kirjeldusele, olenemata sõiduki järgmistest näitajatest:

—	mootori abiseadmed,

—

rehvid,

—	ekvivalentne inerts,

—	jahutussüsteem,

—	üldine jõuülekandearv,

—	jõuülekande tüüp,

—

keretüüp.

8.   TOODANGU VASTAVUS NÕUETELE

8.1.   Iga käesolevas eeskirjas ettenähtud tüübikinnitusmärki kandva sõiduki mootori gaasiliste saasteainete ja tahkete osakeste, karteri ja kütuseaurude heitkoguseid mõjutavad komponendid peavad vastama kinnitatud tüübile. Tootmismenetluste vastavus on kooskõlas 1958. aasta kokkuleppe 2. liites sätestatud korraga (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2), arvestades järgmisi nõudeid:

Üldjuhul kontrollitakse toodangu vastavust seoses sõiduki heitkoguste piiramisega (I, II, III ja IV tüübi katsed) kirjelduse põhjal, mis on esitatud teatisevormis ja selle lisades.

Kasutusel olevate sõidukite vastavus

Heidetega seoses antud tüübikinnitusega hõlmatavad meetmed peavad tagama ka saastetõrjeseadmete toimimisvõime sõidukite tavapärase kasutusaja jooksul tavapärastes tingimustes (nõuetekohaselt hooldatud ja kasutatud sõidukite vastavus). Käesoleva eeskirja kohaldamisel kontrollitakse kõnealuseid meetmeid iga viie aasta või läbisõidetud 80 000 km järel, olenevalt sellest, kumb täitub varem, ning alates 1. jaanuarist 2005 iga viie aasta või läbisõidetud 100 000 km järel, olenevalt sellest, kumb täitub varem.

Haldusasutus kontrollib kasutusel olevate sõidukite vastavust tootja asjassepuutuvat teavet aluseks võttes menetluste abil, mis on samalaadsed 1958. aasta kokkuleppe 2. liites (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) ettenähtud menetlustega.

Kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli menetlus on esitatud 4. liite joonistel 4/1 ja 4/2.

8.2.1.1.   Kasutusel oleva tüüpkonna määratlemise parameetrid

Kasutusel olevat tüüpkonda võib määratleda põhiliste konstruktsiooniparameetrite alusel, mis peavad olema kõigile tüüpkonna sõidukitele ühised. Vastavalt sellele võib lugeda samasse kasutusel olevasse tüüpkonda kuuluvaiks neid sõidukitüüpe, millel on ühesugused vähemalt järgmised parameetrid või millel need parameetrid on deklareeritud tolerantsi piires:

—	kütuse põletamisviis (kahetaktiline, neljataktiline või rootormootor);

—	silindrite arv;

—	silindriploki konfiguratsioon (lineaarse, V-kujulise, radiaalse, rõhtvastak- või muu paigutusega). Silindrite kalle ja suund ei ole olulised;

—	mootori kütusetoite viis (kaud- või otsesissepritse);

—	jahutussüsteemi tüüp (õhk-, vesi- või õlijahutus);

—	õhutusviis (loomulik või surveõhutus);

—	mootorikütus (bensiin, diislikütus, maagaas, veeldatud naftagaas vms). Kui üks kütus on ühine, võib kaksikküttega sõidukid grupeerida rühmküttesõidukiteks;

—	katalüüsjärelpõleti tüüp (kolmeastmeline vm liiki katalüüs);

—	tahkete osakeste püüduri olemasolu (olemas või puudub);

—	heitgaasitagastus (heitgaasitagastusega või ilma);

—	tüüpkonna võimsaima mootori silindrimaht miinus 30 %.

Haldusasutus kontrollib kasutusel olevate sõidukite vastavust tootjalt saadud teabe põhjal. Selline teave peab sisaldama järgmisi andmeid, kuid ei pruugi nendega piirduda:

8.2.1.2.1.   Tootja nimi ja aadress.

8.2.1.2.2.   Tootja teatises märgitud piirkondades volitatud esindaja nimi, aadress, telefoni- ja faksinumbrid ning e-posti aadress.

8.2.1.2.3.   Tootja teatises märgitud sõidukite mudeli(te) nimetus(ed).

8.2.1.2.4.   Vajaduse korral tootja teatises esitatud sõidukitüüpide nimekiri, st punkti 8.2.1.1 kohane kasutusel oleva tüüpkonna grupp.

8.2.1.2.5.   Kasutusel olevasse tüüpkonda kuuluvate sõidukitüüpide puhul kasutatav tehasetähise (VIN) kood (VIN-prefiks).

8.2.1.2.6.   Kasutusel olevasse tüüpkonda kuuluvate sõidukitüüpide puhul antud tüübikinnituste numbrid, sealhulgas vajaduse korral kõigi laienduste ja rakendusala kinnituste/tühistamiste (ümberehitamiste) numbrid.

8.2.1.2.7.   Tootja teatises märgitud sõidukite tüübikinnituste laienduste ja rakendusala kinnituste/tühistamiste üksikasjad (haldusasutuse nõudmisel).

8.2.1.2.8.   Tootja teatises märgitud andmete kogumise aeg.

8.2.1.2.9.   Tootja teatisega hõlmatud sõidukite valmistamise ajavahemik (nt 2001. kalendriaasta jooksul valmistatud sõidukid).

Tootjapoolne kasutusel olevate sõidukite kontrollimenetlus, sealhulgas:

8.2.1.2.10.1.   sõiduki asukoha kindlakstegemise viis,

8.2.1.2.10.2.   sõiduki valimisse võtmise ja valimist väljajätmise kriteeriumid,

8.2.1.2.10.3.   programmi puhul kasutatavate katsete tüübid ja menetlused,

8.2.1.2.10.4.   tootjapoolsed kasutusel oleva tüüpkonna gruppi võtmise/grupist väljajätmise kriteeriumid,

8.2.1.2.10.5.   geograafiline piirkond, kus tootja on teavet kogunud,

8.2.1.2.10.6.   kasutatud valimi maht ja valimi koostamise kava.

Tootjapoolse kasutusel olevate sõidukite vastavusmenetluse tulemused, sealhulgas:

8.2.1.2.11.1.   programmi kaasatud (katsetatud või katsetamata) sõidukite identifitseerimine.

Identifitseerimisel märgitakse:

—	mudeli nimetus,

—	tehasetähis (VIN),

—	sõiduki registrinumber,

—	valmistamiskuupäev,

—	kasutuspiirkond (kui see on teada),

—	paigaldatud rehvid.

8.2.1.2.11.2.   Sõiduki valimist väljajätmise põhjus(ed).

8.2.1.2.11.3.   Iga valimisse kuuluva sõiduki kasutuslugu (kaasa arvatud ümberehitamised).

8.2.1.2.11.4.   Iga valimisse kuuluva sõiduki remondilugu (kui see on teada).

8.2.1.2.11.5.   Katseandmed, sealhulgas:

—	katse kuupäev,

—	katsetamise koht,

—	läbisõidumõõdiku näit,

—	katsetamisel kasutatud kütuse (etalonkütus või müügil olev kütus) spetsifikaat,

—	katsetingimused (temperatuur, niiskus, dünamomeetri inertsiaalmass),

—	dünamomeetri väljareguleerimine (väljareguleeritud võimsus),

—	katsetulemused (vähemalt kolme sõiduki puhul iga tüüpkonna kohta).

8.2.1.2.12.   OBD-seadme registreeritud näidud.

8.2.2.   Tootja poolt kogutud teave peab olema piisavalt põhjalik selle tagamiseks, et punkti 8.2 kohaselt hinnata kasutusel olevate sõidukite tööd tavapärastes kasutustingimustes, ning see peab olema representatiivne tootja poolt hõlvatud geograafilise piirkonna suhtes.

Käesoleva eeskirja kohaldamisel ei pea tootja kontrollima teatavasse sõidukitüüpi kuuluvate kasutusel olevate sõidukite vastavust, kui ta suudab tüübikinnitusasutusele veenvalt tõendada, et selle tüübi sõidukite iga-aastane läbimüük kogu maailmas ei ületa 10 000.

Euroopa Liidus müügiks mõeldud sõidukite puhul ei pea tootja kontrollima teatavasse sõidukitüüpi kuuluvate kasutusel olevate sõidukite vastavust, kui ta suudab tüübikinnitusasutusele veenvalt tõendada, et selle tüübi sõidukite iga-aastane läbimüük Euroopa Liidus ei ületa 5 000.

Kui tuleb läbi viia I tüübi katse ja sõiduki tüübikinnitusel on üks või mitu laiendust, tehakse katsed esialgses tehnilises toimikus kirjeldatud sõidukiga või sõidukiga, mida on kirjeldatud asjaomase laiendusega seotud tehnilises toimikus.

Sõiduki vastavuskontroll I tüübi katse tarvis.

Kui asutus on oma valiku teinud, et tohi tootja teha valitud sõidukitele ühtegi kohandust.

Elektriliste hübriidsõidukite (EHS) puhul viiakse katsed läbi 14. lisas ettenähtud tingimustes.

—	OVC-sõidukite puhul viiakse saasteainete heitkoguste mõõtmised läbi OVC-hübriidsõidukite I tüübi katse tingimuse B kohaselt konditsioneeritud sõidukiga.

—	NOVC-sõidukite puhul viiakse saasteainete heitkoguste mõõtmised läbi NOVC-sõidukite I tüübi katsega samades tingimustes.

Seeriast valitakse juhuslikult kolm sõidukit ning nendega tehakse katsed punkti 5.3.1 kirjelduse kohaselt. Halvenemiskoefitsiente kasutatakse samamoodi. Piirväärtused on esitatud punktis 5.3.1.4.

8.2.3.1.1.1.   Punktis 2.20 määratletud perioodiliselt regenereeruvate süsteemide korral korrutatakse tulemused 13. lisas toodud menetluse teel tüübikinnituse andmise ajal saadud teguritega Ki.

Tootja taotluse korral võib katseid teha vahetult pärast regeneratsiooni lõpulejõudmist.

8.2.3.1.2.   Kui asutus kiidab heaks toodangu standardhälbe, mille tootja on andnud vastavalt eespool toodud punktile 8.2.1, siis viiakse katsed läbi 1. liite kohaselt.

Kui asutus ei kiida heaks toodangu standardhälvet, mille tootja on andnud vastavalt eespool toodud punktile 8.2.1, siis viiakse katsed läbi 2. liite kohaselt.

8.2.3.1.3.   Seeriast valitud sõidukil tehtud katse põhjal loetakse seeria toodang vastavaks juhul, kui asjakohases liites ettenähtud kriteeriumide kohane otsus kõigi saasteainete kohta on positiivne, ning mittevastavaks juhul, kui ühe saasteaine kohta tehtud otsus on negatiivne.

Ühe saasteainega seotud positiivset otsust ei saa muuta mis tahes täiendavate katsete põhjal, mis tehakse otsuse langetamiseks teiste saasteainete kohta.

Katse tehakse teise sõidukiga (vaata joonis 2 allpool) juhul, kui kõigi saasteainete suhtes ei saada positiivset otsust ja kui ühe saasteaine suhtes ei saada negatiivset otsust.

Olenemata 4. lisa punkti 3.1.1 nõuetest, tehakse katsed sõidukitega, mis väljuvad otse tootmisliinilt.

Kuid tootja taotlusel võib katseid teha sõidukitega, mis on:

—	ottomootoriga sõidukite puhul sõitnud läbi kuni 3 000 km,

—	diiselmootoriga sõidukite puhul sõitnud läbi kuni 15 000 km.

Mõlemal juhul sõidab sõiduki sisse tootja, kes kohustub loobuma kõnealuste sõidukite igasugusest reguleerimisest.

Joonis 2

8.2.3.2.2.   Kui tootja soovib sõidukid sisse sõita (x km, kus ottomootoriga sõidukite puhul x ≤ 3 000 km ja diiselmootoriga sõidukite puhul x ≤ 15 000 km), on menetlus järgmine:

a)	esimese katsetatava sõiduki saasteainete heitkogused (I tüüp) määratakse nulli ja x km juures,

b)	arvutatakse iga saasteaine heitkoguste nulli ja x km vaheline eraldumiskoefitsient: Heitkogus x km/heitkogus null km See võib olla väiksem kui 1,

c)	teisi sõidukeid ei sõideta sisse, nende heitkogus null km juures korrutatakse eraldumiskoefitsiendiga.

Sel juhul määratakse kindlaks järgmised väärtused:

i)	esimese sõiduki x km väärtused,

ii)	teiste sõidukite null km väärtused, korrutatud eraldumiskoefitsiendiga.

8.2.3.2.3.   Kõik need katsed võib teha müügil oleva kütusega. Kuid tootja taotluse korral võib kasutada ka 10. lisas kirjeldatud etalonkütuseid.

i)	Kui viiakse läbi III tüübi katse, tuleb see teha kõigi sõidukitega, mis on valitud I tüübi toodangu vastavuse katseks. Järgitakse punktis 5.3.3.2 sätestatud tingimusi. Elektriliste hübriidsõidukite (EHS) puhul viiakse katsed läbi 14. lisa punktis 5. ettenähtud tingimustes.

ii)	Kui viiakse läbi IV tüübi katse, tuleb see teha kooskõlas 7. lisa punktiga 7.

8.2.4.   Kõigi tootmises olevate tüübikinnituse saanud sõidukitüüpide kütuseaurud, mille puhul teostatakse katseid vastavalt 7. lisale, peavad keskmiselt olema punktis 5.3.4.2 esitatud piirväärtusest väiksemad.

8.2.5.   Rutiinsel valmistoodangu katsetamisel võib tüübikinnituse omanik näidata vastavust, kui võetud valimisse kuuluvad sõidukid vastavad 7. lisa punkti 7 nõuetele.

8.2.6.   Pardadiagnostika (OBD) seade

Vajaduse korral kontrollitakse OBD-seadme vastavust järgmisel viisil:

8.2.6.1.   Kui tüübikinnitusasutuse arvates toodangu kvaliteet ei rahulda, siis võetakse seeriast üks juhuslikult valitud sõiduk ning katsetatakse seda 11. lisa 1. liites kirjeldatud menetluse kohaselt.

Elektriliste hübriidsõidukite (EHS) puhul viiakse katsed läbi 14. lisa punktis 9 ettenähtud tingimustes.

8.2.6.2.   Toodang loetakse vastavaks, kui kõnealune sõiduk vastab 11. lisa 1. liites kirjeldatud katsete nõuetele.

8.2.6.3.   Kui seeriast valitud sõiduk ei vasta punktis 8.2.6.1 ettenähtud nõuetele, siis võetakse juhuslik valim neljast sõidukist, millele tehakse 11. lisa 1. liites kirjeldatud katsed. Katsed tuleb teha sõidukitel, mille läbisõidetud kilomeetrite arv on kuni 15 000 km.

8.2.6.4.   Toodang loetakse vastavaks, kui vähemalt kolm sõidukit vastavad 11. lisa 1. liites kirjeldatud katsete nõuetele.

Haldusasutus peab punktis 8.2.1 nimetatud kontrollimise põhjal:

—	otsustama, et asjakohase sõidukitüübi kasutusel olevad sõidukite või kasutusel oleva tüüpkonna vastavus on nõuetekohane ja edasisi meetmeid ei ole vaja võtta,

—	otsustama, et tootja poolt esitatud andmed on otsuse tegemiseks ebapiisavad ja nõudma tootjalt lisateavet või täiendavaid katseandmeid, või

—	otsustama, et asjakohase kasutusel oleva sõidukitüübi või kasutusel oleva tüüpkonna osa moodustava(te) sõidukitüübi (sõidukitüüpide) vastavus ei ole nõuetekohane, ja algatama sõidukitüübi (sõidukitüüpide) katsetamise vastavalt 3. liitele.

Juhul kui tootjal on lubatud teatavat sõidukitüüpi mitte kontrollida vastavalt punktile 8.2.2, võib haldusasutus algatada selle sõidukitüübi katsetamise vastavalt 3. liitele.

8.2.7.1.   Kui saastetõrjeseadmete vastavuse kontrollimiseks sõiduki kasutuseloleku ajal kehtivatele töötamisnõuetele peetakse vajalikuks I tüübi katset, siis kasutatakse sellekohastes katsetes 4. liites määratletud statistilistele kriteeriumidele vastavat menetlust.

8.2.7.2.   Tüübikinnitusasutus peab koostöös tootjaga valima sõidukite valimi, mis koosneb piisava arvu kilomeetreid läbinud sõidukitest ning mille puhul on võimalik usutavalt tõendada, et sõidukeid on kasutatud tavapärastes tingimustes. Tootjaga konsulteeritakse sõidukite valiku üle valimis ning talle antakse võimalus osaleda sõidukite vastavust kinnitavas kontrollimises.

Tootjal on õigus tüübikinnitusasutuse järelevalve all teha selliste piirväärtusi ületava heidete tasemega sõidukite kontrollimisi, sealhulgas ka destruktiivset laadi kontrollimisi, et kindlaks teha vastavuse halvenemise võimalikud põhjused, mida ei saa omistada tootjale (näiteks pliisisaldusega bensiini kasutamine enne katsetamiskuupäeva). Kui sellised põhjused leiavad kontrollimistel kinnitust, siis jäetakse vastavad katsetulemused vastavuse kontrollimisel arvesse võtmata.

8.2.7.3.1.   Katsetulemused jäetakse välja ka sõidukite vastavuskontrolli proovist:

(i)

millele on väljastatud tüübikinnitustõend, mis näitab vastavust eeskirja 05-seeria muudatuste punktis 5.3.1.4 heitkoguste A kategooria piirväärtustele tingimusel, et kõnealuseid sõidukeid on korrapäraselt kasutatud kütusega, mille väävlisisaldus on üle 150 mg/kg (bensiin) või 350 mg/kg (diislikütus), või

(ii)	millele on väljastatud tüübikinnitustõend, mis näitab vastavust eeskirja 05-seeria muudatuste punktis 5.3.1.4 heitkoguste B kategooria piirväärtustele tingimusel, et kõnealuseid sõidukeid on korrapäraselt kasutatud bensiini või diislikütusega, mille väävlisisaldus on üle 50 mg/kg.

8.2.7.4.   Kui tüübikinnitusasutus ei ole rahul katse tulemustega 4. liites määratletud kriteeriumide kohaselt, siis laiendatakse 1958. aasta kokkuleppe (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) 2. liites nimetatud parandusmeetmeid 3. liite punkti 6 kohaselt selle sõidukitüübi kasutusel olevatele sõidukitele, millel võivad esineda samad vead.

Tüübikinnitusasutus peab tootja esitatud parandusmeetmete kava kinnitama. Tootja vastutab parandusmeetmete kava rakendamise eest sellisena, nagu see on kinnitatud.

Tüübikinnitusasutus teatab oma otsusest kõigile lepinguosalistele 30 päeva jooksul. Lepinguosalised võivad nõuda sama parandusmeetmete kava kohaldamist kõigi nende territooriumil registreeritud sama tüüpi sõidukite suhtes.

8.2.7.5.   Kui lepinguosaline on kindlaks teinud, et sõidukitüüp ei vasta 3. liites esitatud nõuetele, siis peab ta sellest viivitamata teatama lepinguosalisele, kes andis välja kokkuleppe nõuetele vastava algse tüübikinnituse.

Kui kokkuleppes ei ole teisiti ette nähtud, siis teatab algse tüübikinnituse andnud lepinguosalise pädev asutus seejärel tootjale, et sõidukitüüp ei vasta kõnealustes sätetes ettenähtud nõuetele ning tootjalt oodatakse teatavate meetmete võtmist. Tootja esitab pädevale asutusele kahe kuu jooksul pärast kõnealuse teatise saamist puuduste kõrvaldamiseks mõeldud meetmete kava, mille sisu peaks vastama 3. liite punktides 6.1–6.8 ettenähtud nõuetele. Algse tüübikinnituse andnud pädev asutus konsulteerib kahe kuu jooksul tootjaga, et jõuda kokkuleppele meetmete kava ja selle elluviimise asjus. Kui algse tüübikinnituse andnud pädev asutus jõuab otsusele, et ühist kokkulepet ei ole võimalik saavutada, siis algatatakse asjakohane menetlus.

9.   SANKTSIOONID TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

9.1.   Sõidukitüübile käesoleva muudatuse kohaselt antud kinnituse võib tühistada, kui eespool toodud punktis 8.1 sätestatud nõuded ei ole täidetud või kui valitud sõiduk või sõidukid ei läbinud eespool toodud punktis 8.2 ettenähtud katseid.

9.2.   Kui käesolevat eeskirja kohaldav lepinguosaline tühistab tema poolt eelnevalt antud tüübikinnituse, teatab ta sellest kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele lepinguosalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud näidise kohast teatisevormi.

10.   TOOTMISE LÕPLIK LÕPETAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab lõplikult käesoleva eeskirja alusel kinnitatud sõidukitüübi tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Asjakohase teatise saamisel teatab kõnealune asutus sellest teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. aasta lepingu osalistele, kasutades selleks käesoleva eeskirja 2. lisas toodud näidise kohast teatisevormi.

11.   ÜLEMINEKUSÄTTED

11.1.   Üldosa

11.1.1.   05-seeria muudatuste ametlikust jõustumiskuupäevast alates ei keeldu ükski käesolevat eeskirja kohaldav lepinguosaline tüübikinnituse andmisest vastavalt käesolevale eeskirjale, mida on muudetud 05-seeria muudatustega.

11.1.2.   Uued tüübikinnitused

11.1.2.1.   Vastavalt punktide 11.1.4, 11.1.5 ja 11.1.6 sätetele annavad käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised tüübikinnituse üksnes juhul, kui kinnitamisele kuuluv sõidukitüüp vastab muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

M-kategooria sõidukite puhul või N1-kategooria sõidukite puhul kohaldatakse neid nõudeid alates 05-seeria muudatuste jõustumiskuupäevast.

Sõidukid peavad vastama käesoleva eeskirja punktis 5.3.1.4 toodud tabeli A või B real kirjeldatud I tüübi katse piirväärtustele.

11.1.2.2.   Vastavalt punktide 11.1.4, 11.1.5, 11.1.6 ja 11.1.7 sätetele annavad käesolevat eeskirja kohaldavad lepinguosalised tüübikinnituse üksnes juhul, kui kinnitamisele kuuluv sõidukitüüp vastab 05-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

M-kategooria sõidukite puhul, mille täismass on 2 500 kilogrammi või väiksem, või N1-kategooria sõidukite puhul (I klass) kohaldatakse neid nõudeid alates 1. jaanuarist 2005.

M-kategooria sõidukite puhul, mille täismass on suurem kui 2 500 kg, või N1-kategooria sõidukite puhul (II või III klass) kohaldatakse neid nõudeid alates 1. jaanuarist 2006.

Sõidukid peavad vastama käesoleva eeskirja punktis 5.3.1.4 toodud tabeli B real kirjeldatud I tüübi katse piirväärtustele.

11.1.3.   Seniste tüübikinnituste kehtivuspiirang

11.1.3.1.   Arvestades punktide 11.1.4, 11.1.5 ja 11.1.6 sätteid, kaotavad käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste alusel antud tüübikinnitused kehtivuse alates 05-seeria muudatuste jõustumiskuupäevast M-kategooria sõidukite puhul, mille täismass on 2 500 kg või väiksem, või N1-kategooria sõidukite puhul (I klass), ning 1. jaanuaril 2002 M-kategooria sõidukite puhul, mille täismass on üle 2 500 kg, või N1-kategooria sõidukite puhul (II või III klass), kui tüübikinnituse andnud lepingupool teatab teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele lepingupooltele, et kinnitatud sõidukitüüp vastab käesoleva eeskirja nõuetele, mis on sätestatud eespool punktis 11.1.2.1.

11.1.3.2.   Arvestades punktide 11.1.4, 11.1.5, 11.1.6 ja 11.1.7 sätteid, kaotavad käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste ja käesoleva eeskirja punkti 5.3.1.4 tabeli A rea piirväärtuste alusel antud tüübikinnitused kehtivuse 1. jaanuaril 2006 M-kategooria sõidukite puhul, mille täismass on 2 500 kg või väiksem, või N1-kategooria sõidukite puhul (I klass), ning 1. jaanuaril 2007 M-kategooria sõidukite puhul, mille täismass on üle 2 500 kg, või N1-kategooria sõidukite puhul (II või III klass), kui tüübikinnituse andnud lepingupool teatab teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele lepingupooltele, et kinnitatud sõidukitüüp vastab käesoleva eeskirja nõuetele, mis on sätestatud eespool punktis 11.1.2.2.

11.1.4.   Erisätted

11.1.4.1.   1. jaanuarini 2003 loetakse diiselmootoriga, üle 2 000 kg täismassiga M1-kategooria sõidukeid:

(i)	mis on ette nähtud rohkem kui kuue reisija vedamiseks (koos juhiga), või

(ii)	mis on maastikusõidukid, nagu määratletud sõidukite ehitust käsitlevas konsolideeritud resolutsioonis (Consolidated Resolution on the Construction of Vehicles) (R.E.3) (9)

punktide 11.1.3.1 ja 11.1.3.2 kohaldamisel N1-kategooria sõidukiteks.

11.1.4.2.   Otsesissepritsega diiselmootoriga sõidukite puhul, mis on mõeldud rohkem kui kuue reisija vedamiseks (koos juhiga), jäävad 04-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja punkti 5.3.1.4.1 sätete kohaselt antud tüübikinnitused kehtima 1. jaanuarini 2002.

11.1.4.3.   04-seeria muudatustega muudetud käesolevas eeskirjas sätestatud tüübikinnituse ja toodangu vastavuse kontrollimise sätted jäävad jõusse punktides 11.1.2.1 ja 11.1.3.1 nimetatud kuupäevadeni.

11.1.4.4.   Alates 1. jaanuarist 2002 kohaldatakse 8. lisas määratletud VI tüübi katset uut tüüpi M1-kategooria sõidukite ja N1-kategooria I klassi sõidukite suhtes, mis on varustatud ottomootoriga. Seda nõuet ei kohaldata sõidukite suhtes, mis on ette nähtud rohkem kui kuue reisija vedamiseks (koos juhiga), või sõidukite suhtes, mille täismass on suurem kui 2 500 kg.

11.1.5.   Pardadiagnostika (OBD) seade

Ottomootoriga sõidukid

11.1.5.1.1.   Bensiiniga töötavad M1-ja N1-kategooria sõidukid tuleb varustada käesoleva eeskirja 11. lisa punktis 3.1 määratletud pardadiagnostikasüsteemidega punktis 11.1.2 toodud kuupäevadel.

11.1.5.1.2.   M1-kategooria sõidukitel, välja arvatud sõidukid, mille täismass ületab 2 500 kg, ja N1-kategooria I klassi sõidukitel, mis kasutavad kütusena püsivalt või osaliselt veeldatud naftagaasi või maagaasi, peab uute tüüpide puhul alates 1. oktoobrist 2004 ja kõigi tüüpide puhul alates 1. juulist 2005 olema pardadiagnostikasüsteem.

M1-kategooria sõidukitel, mille täismass ületab 2 500 kg, ja N1-kategooria II ja III klassi sõidukitel, mis kasutavad kütusena püsivalt või osaliselt maagaasi või veeldatud naftagaasi, peab uute tüüpide puhul alates 1. jaanuarist 2006 ja kõigi tüüpide puhul alates 1. jaanuarist 2007 olema pardadiagnostikasüsteem.

Diiselmootoriga sõidukid

11.1.5.2.1.   M1-kategooria sõidukitel, välja arvatud sõidukid, mis on ette nähtud rohkem kui kuue reisija vedamiseks (koos juhiga), või sõidukitel, mille täismass ületab 2 500 kg, peab uute tüüpide puhul alates 1. oktoobrist 2004 ja kõigi tüüpide puhul alates 1. juulist 2005 olema pardadiagnostikasüsteem.

11.1.5.2.2.   M1-kategooria sõidukitel, mis ei kuulu punkti 11.1.5.2.1 alla, välja arvatud sõidukid, mille täismass ületab 2 500 kg, ja N1-kategooria I klassi sõidukitel peab uute tüüpide puhul alates 1. jaanuarist 2005 ja kõigi tüüpide puhul alates 1. jaanuarist 2006 olema pardadiagnostikasüsteem.

11.1.5.2.3.   N1-kategooria II ja III klassi sõidukitel ja M1-kategooria sõidukitel, mille täismass ületab 2 500 kg, peab uute tüüpide puhul alates 1. jaanuarist 2006 ja kõigi tüüpide puhul alates 1. jaanuarist 2007 olema pardadiagnostikasüsteem.

11.1.5.2.4.   Kui pardadiagnostikasüsteemid paigaldatakse diiselmootoriga varustatud sõidukitele, mis võetakse kasutusele enne eespool toodud punktides märgitud kuupäevi, siis kohaldatakse nende suhtes 11. lisa 1. liite punkte 6.5.3–6.5.3.6.

Elektrilised hübriidsõidukid (EHS) peavad vastama pardadiagnostikasüsteemidele esitatavatele nõuetele järgmistel tingimustel:

11.1.5.3.1.   Ottomootoriga elektrilised hübriidsõidukid, diiselmootoriga M1-kategooria elektrilised hübriidsõidukid (EHS), mille täismass ei ületa 2 500 kg, ja diiselmootoriga N1-kategooria (I klassi) elektrilised hübriidsõidukid (EHS) uute tüüpide puhul alates 1. jaanuarist 2005 ja kõigi tüüpide puhul alates 1. jaanuarist 2006.

11.1.5.3.2.   Diiselmootoriga N1-kategooria elektrilised hübriidsõidukid (EHS) (II ja III klass) ja diiselmootoriga M1-kategooria elektrilised hübriidsõidukid (EHS), mille täismass ületab 2 500 kg, uute tüüpide puhul alates 1. jaanuarist 2006 ja kõigi tüüpide puhul alates 1. jaanuarist 2007.

11.1.5.4.   Muude kategooriate sõidukitele või M1- või N1-kategooria sõidukitele, mida ei reguleerita eespool toodud punktidega, võib paigaldada pardadiagnostikasüsteemi. Sel juhul peavad need vastama OBD sätetele, mis on kirjas 11. lisa 1. liite punktides 6.5.3–6.5.3.6.

11.1.6.   Tüübikinnitused, mis vastavad eeskirja 04-seeria muudatustele

11.1.6.1.   Erandina punktide 11.1.2 ja 11.1.3 nõuetest võivad lepingupooled jätkuvalt anda sõidukitele tüübikinnitusi ja tunnustada seniste tüübikinnituste kehtivust, kui nendest ilmneb vastavus:

(i)	käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste punkti 5.3.1.4.1 nõuetele tingimusel, et sõidukid on mõeldud ekspordiks või esmaseks kasutamiseks riikides, kus pliivaba bensiin ei ole üldkasutatav, ja

(ii)	käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste punkti 5.3.1.4.2 nõuetele tingimusel, et sõidukid on mõeldud ekspordiks või esmaseks kasutamiseks riikides, kus pliivaba bensiin maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg või vähem ei ole üldkasutatav, ja

(iii)

käesoleva eeskirja 04-seeria muudatuste punkti 5.3.1.4.3 nõuetele tingimusel, et sõidukid on mõeldud ekspordiks või esmaseks kasutamiseks riikides, kus diislikütus maksimaalse väävlisisaldusega 350 mg/kg või vähem ei ole üldkasutatav.

11.1.6.2.   Erandina käesoleva eeskirja lepingupoolte kohustustest kaotavad tüübikinnitused, mis on antud vastavalt käesoleva eeskirja 04-seeria muudatustele, Euroopa Ühenduses kehtivuse alates:

(i)	1. jaanuarist 2001 M-kategooria sõidukite puhul, mille täismass on 2 500 kilogrammi või väiksem, või N1-kategooria sõidukite puhul (I klass), ja

(ii)	1. jaanuarist 2002 M-kategooria sõidukite puhul, mille täismass on suurem kui 2 500 kg, või N1-kategooria sõidukite puhul (II või III klass),

kui tüübikinnituse andnud lepingupool ei teavita teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid lepingupooli, et tüübikinnituse saanud sõiduk vastab käesoleva eeskirja nõuetele, mis on sätestatud eespool punktis 11.1.2.1.

11.1.7.   Tüübikinnitused, mis vastavad eeskirja 05-seeria muudatustele

11.1.7.1.   Erandina punktide 11.1.2.2 ja 11.1.3.2 nõuetest võivad lepingupooled jätkuvalt anda sõidukitele tüübikinnitusi ja tunnustada nende tüübikinnituste kehtivust, mis on antud sõidukitele seoses käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste punkti 5.3.1.4 nõuetega (seoses A kategooria heidetega) tingimusel, et sõidukid on mõeldud ekspordiks või esmaseks kasutamiseks riikides, kus pliivaba bensiin või diislikütus maksimaalse väävlisisaldusega 50 mg/kg või vähem ei ole üldkasutatav.

11.1.7.2.   Erandina käesoleva eeskirja lepingupoolte kohustustest kaotavad tüübikinnitused, mille andmisega kinnitatakse vastavust käesoleva eeskirja 05-seeria muudatuste punkti 5.3.1.4 A kategooria heitkoguste piirväärtustele, Euroopa Ühenduses kehtivuse alates:

(i)	1. jaanuarist 2006 M-kategooria sõidukite puhul, mille täismass on 2 500 kilogrammi või väiksem, või N1-kategooria sõidukite puhul (I klass), ja

(ii)	1. jaanuarist 2007 M-kategooria sõidukite puhul, mille täismass on suurem kui 2 500 kg, või N1-kategooria sõidukite puhul (II või III klass),

kui tüübikinnituse andnud lepingupool ei teavita teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid lepingupooli, et tüübikinnituse saanud sõiduk vastab käesoleva eeskirja nõuetele, mis on sätestatud eespool punktis 11.1.2.2.

12.   TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE NING HALDUSASUTUSTE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta lepingu osalised edastavad ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusi andvate ning teistes riikides kinnituse andmist, andmisest keeldumist või tühistamist tõendavate vormide adressaadiks olevate haldusasutuste nimed ja aadressid.

1. liide

MENETLUS TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLLIMISEKS, KUI TOODANGU TOOTJA POOLT ESITATUD STANDARDHÄLVE ON NÕUETEKOHANE

1.   Käesolevas liites kirjeldatakse toodangu vastavuse tõendamise menetlust I tüübi katse puhul, kui toodangu tootja poolt antud standardhälve on nõuetekohane.

2.   Minimaalse suurusega, st kolmest sõidukist koosneva valimi puhul peab valimi koostamine tagama, et 40 % vigaseid tooteid sisaldava partii puhul oleks katse läbimise tõenäosus 0,95 (tootjarisk 5 %) ning partii puhul, milles on vigadega tooteid 65 %, oleks partii vastuvõtu tõenäosus 0,1 (tarbijarisk 10 %).

3.   Iga käesoleva eeskirja punktis 5.3.1.4 esitatud saasteaine puhul kasutatakse järgmist menetlust (vt käesoleva eeskirja joonist 2).

Seejuures:

—	=	L	=	saasteaine piirväärtuse naturaallogaritm,
—	=	xi	=	naturaallogaritm valimisse kuuluva i-nda sõiduki mõõtmisel saadud väärtusest,
—	=	s	=	toodangu arvestuslik standardhälve (pärast mõõtmisel saadud väärtusest naturaallogaritmi võtmist),
—	=	n	=	konkreetse valimi number.

4.   Arvutatakse valimi katsestatistik, mis võrdub piirmäära standardhälvete summaga ja määratletakse järgmiselt:

Seejärel:

5.1.   kui katsetulemuse statistiline väärtus on suurem kui valimi suhtes tabelis 1/1 antud positiivsete otsuste arv, siis tehakse saasteaine suhtes positiivne otsus,

kui katsetulemuse statistiline väärtus on väiksem kui valimi suhtes tabelis 1/1 antud negatiivsete otsuste arv, siis tehakse saasteaine suhtes negatiivne otsus; teistsugusel juhul katsetatakse lisasõidukit ning arvutamisel võetakse aluseks ühe ühiku võrra suurendatud valim.

Tabel 1/1

Katsetatud sõidukitekumulatiivne arv (konkreetse valimi suurus)	Positiivse otsuse lävi	Negatiivse otsuse lävi
3	3,327	–4,724
4	3,261	–4,79
5	3,195	–4,856
6	3,129	–4,922
7	3.063	–4,988
8	2,997	–5,054
9	2,931	–5,12
10	2,865	–5,185
11	2,799	–5,251
12	2,733	–5,317
13	2,667	–5,383
14	2,601	–5,449
15	2,535	–5,515
16	2,469	–5,581
17	2,403	–5,647
18	2,337	–5,713
19	2,271	–5,779
20	2,205	–5,845
21	2,139	–5,911
22	2,073	–5,977
23	2,007	–6,043
24	1,941	–6,109
25	1,875	–6,175
26	1,809	–6,241
27	1,743	–6,307
28	1,677	–6,373
29	1,611	–6,439
30	1,545	–6,505
31	1,479	–6,571
32	–2,112	–2,112

2. liide

MENETLUS TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLLIMISEKS, KUI TOODANGU TOOTJA POOLT ESITATUD STANDARDHÄLVE EI OLE NÕUETEKOHANE VÕI PUUDUB

1.   Käesolevas liites kirjeldatakse toodangu vastavuse tõendamise menetlust I tüübi katse puhul, kui toodangu tootja poolt antud standardhälve ei ole nõuetekohane või puudub.

2.   Minimaalse suurusega, st kolmest sõidukist koosneva valimi puhul peab valimi koostamine tagama, et 40 % vigaseid tooteid sisaldava partii puhul oleks katse läbimise tõenäosus 0,95 (tootjarisk 5 %) ning partii puhul, milles on vigadega tooteid 65 %, oleks partii vastuvõtu tõenäosus 0,1 (tarbijarisk 10 %).

3.   Saasteainete käesoleva eeskirja punktis 5.3.1.4 esitatud mõõtmistulemusi käsitletakse normaalselt jaotunutena ning need tuleb teisendada naturaallogaritmideks. Sümbolid m0 ja m tähistavad vastavalt minimaalse ja maksimaalse suurusega valimit (m0 = 3 ja m = 32) ning n on konkreetse valimi number.

4.   Kui x1, x2 …, xi ja L on seerias mõõdetud väärtuste naturaallogaritmid ning L on saasteaine piirväärtuse naturaallogaritm, siis:

d1 = x1 – L

ja

5.   Tabelis 1/2 esitatakse konkreetsele valimi numbrile vastava positiivse (An) ja negatiivse (Bn) otsuse arvud. Katsestatistik kujutab endast suhet , mille abil tehakse seeria suhtes positiivne või negatiivne otsus järgmisel viisil:

mo ≤ n ≤ m

(i)	Seeria kohta positiivne otsus, kui

(ii)	Seeria kohta negatiivne otsus, kui

(iii)

Teha uus mõõtmine, kui

6.   Märkused

Järgmised rekursiivsed valemid on kasulikud katsestatistiku järjestikuste väärtuse arvutamisel:

Tabel 1/2

Valimi minimaalne suurus = 3

Valimi suurus (n)	Positiivse otsuse lävi (An)	Negatiivse otsuse lävi (Bn)
3	–0,80381	16,64743
4	–0,76339	7,68627
5	–0,72982	4,67136
6	–0,69962	3,25573
7	–0,67129	2,45431
8	–0,64406	1,94369
9	–0,61750	1,59105
10	–0,59135	1,33295
11	–0,56542	1,13566
12	–0,53960	0,97970
13	–0,51379	0,85307
14	–0,48791	0,74801
15	–0,46191	0,65928
16	–0,43573	0,58321
17	–0,40933	0,51718
18	–0,38266	0,45922
19	–0,35570	0,40788
20	–0,32840	0,36203
21	–0,30072	0,32078
22	–0,27263	0,28343
23	–0,24410	0,24943
24	–0,21509	0,21831
25	–0,18557	0,18970
26	–0,15550	0,16328
27	–0,12483	0,13880
28	–0,09354	0,11603
29	–0,06159	0,09480
30	–0,02892	0,07493
31	0,00449	0,05629
32	0,03876	0,03876

3. liide

KASUTUSEL OLEVATE SÕIDUKITE VASTAVUSKONTROLL

1.   SISSEJUHATUS

Selles liites kehtestatakse käesoleva eeskirja punktis 8.2.7 nimetatud kriteeriumid seoses sõidukite katsetamiseks valikuga ning kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli meetodid.

2.   VALIKUKRITEERIUMID

Valitud sõiduki aktsepteerimise kriteeriumid on määratletud käesoleva liite punktides 2.1–2.8. Andmete kogumine toimub sõiduki ülevaatamisel ja omanikuga/juhiga vestlemise teel.

2.1.   Sõiduk peab kuuluma käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud sõidukitüüpi ning sellel peab olema 1958. aasta kokkuleppe kohane vastavussertifikaat. See registreeritakse ja seda kasutatakse lepinguosaliste riigis.

2.2.   Sõiduk peab olema läbinud vähemalt 15 000 km või kasutusel olnud vähemalt kuus kuud, olenevalt sellest, kumb on hilisem, kuid läbitud kilomeetrite arv ei tohi olla üle 80 000 km ning kasutusaeg ei tohi olla üle viie aasta, olenevalt sellest, kumb on varasem.

2.3.   Sõidukil peab olema hooldusregister, millest selgub, et sõidukit on nõuetekohaselt hooldatud, see tähendab, et hooldustööd on tehtud tootja soovituste kohaselt.

2.4.   Sõidukil ei tohi olla ebaotstarbeka kasutamise märke (näiteks võidusõit, ülekoormus, ebaõige kütus ja muu selletaoline) või muid tegureid (näiteks omavolilised muudatused), mis võiksid mõjutada heiteid. OBD-süsteemiga varustatud sõidukite puhul võetakse arvesse arvutisse salvestatud veakoodi ja andmeid läbisõidetud kilomeetrite kohta. Sõidukit ei tohi katsetamiseks valida, kui arvutisse salvestatud andmed näitavad, et sõidukit on kasutatud pärast veakoodi salvestamist ega ole suhteliselt kiiresti remonditud.

2.5.   Mootorile ega sõidukile ei ole loata tehtud ulatuslikku remonti.

2.6.   Sõiduki kütusepaagist võetud kütuseproovi plii- ja väävlisisaldus vastab kehtivatele standarditele ning tõendeid ebaõige kütuse kasutamise kohta ei ole. Kontrollimisi võib teha väljalaskesüsteemis jne.

2.7.   Ei tohi olla viiteid ühelegi probleemile, mis võiksid ohustada laboritöötajate turvalisust.

2.8.   Kõik sõiduki saastetõrjesüsteemi osad peavad vastama kehtivale tüübikinnitusele.

3.   DIAGNOSTIKA JA TEHNOHOOLDUS

Katsetamiseks vastuvõetud sõidukite diagnostika ja vajalik tehnohooldus tehakse allpool punktides 3.1–3.7 ettenähtud korras enne heitgaaside mõõtmist.

3.1.   Kontrollida tuleb järgmist: õhufilter, kõik turvavööd, kõigi vedelike tase, radiaatori kork, kõik vaakumvoolikud ja saastetõrjesüsteemi elektrijuhtmed; reguleerimisvigade ja/või omavoliliste muudatuste avastamiseks kontrollitakse süüdet, kütuse mõõtmist ja saastetõrjeseadme osi. Kõik kõrvalekalded registreeritakse.

3.2.   Kontrollitakse OBD-süsteemi nõuetekohast toimimist. Kõik OBD-süsteemi mälus sisalduvad rikketeated registreeritakse ning tehakse nõutavad parandused. Kui OBD rikkeindikaator registreerib rikke ettevalmistustsükli jooksul, siis võib rikke kindlaks teha ja parandada. Katse võib uuesti teha ning kõnealuse parandatud sõiduki katsetulemusi kasutada.

3.3.   Kontrollitakse süütesüsteemi ja asendatakse rikkis osad, näiteks süüteküünlad, juhtmed jne.

3.4.   Kontrollitakse survet. Kui tulemus ei vasta nõuetele, siis sõidukit ei kasutata.

3.5.   Kontrollitakse mootori parameetrite vastavust tootja spetsifikatsioonidele ning vajaduse korral reguleeritakse mootorit.

3.6.   Kui sõiduki plaanipärane tehniline hooldus jääb 800 km piiridesse, siis tehakse kõnealune hooldus tootja juhendi kohaselt. Olenemata läbisõidumõõdiku näidust, võib tootja soovil vahetada õli- ja õhufiltri.

3.7.   Sõiduki vastuvõtmisel asendatakse kütus asjakohase heitekatses kasutatava etalonkütusega, välja arvatud juhul, kui tootja aktsepteerib turuloleva kütuse kasutamist.

Punktis 2.20 määratletud perioodiliselt regenereeruvate süsteemidega sõidukite puhul tehakse kindlaks, et sõiduki regenereerimisperiood ei ole lähenemas. (Tootjale tuleb anda võimalus seda kinnitada.)

3.8.1.   Sel juhul tuleb sõidukiga sõita regeneratsiooni lõpuni. Kui regeneratsioon toimub heidete mõõtmise ajal, tuleb läbi viia täiendav katse veendumaks, et regeneratsioon on lõpule jõudnud. Seejärel viiakse läbi täielik uus katse ning esimese ja teise katse tulemusi ei võeta arvesse.

3.8.2.   Alternatiivina punktile 3.8.1 võib tootja sõiduki lähenemisel regeneratsioonile taotleda regeneratsiooni tagamiseks spetsiaalse konditsioneerimistsükli kasutamist (nt võib see hõlmata suurt kiirust, suure koormusega sõitmist).

Tootja võib taotleda katsete läbiviimist vahetult pärast regeneratsiooni või pärast tootja poolt määratletud konditsioneerimistsüklit ja tavapärast katsetega seotud eelkonditsioneerimist.

4.   KASUTUSEL OLEVATE SÕIDUKITE KATSETAMINE

4.1.   Kui sõidukite kontrollimist peetakse vajalikuks, siis tehakse käesoleva eeskirja 4. lisa kohased heitekatsed eelkonditsioneeritud sõidukitele, mis on välja valitud käesoleva liite punktides 2 ja 3 sisalduvate nõuete kohaselt.

4.2.   OBD-süsteemiga varustatud sõidukitel võib kontrollida rikkeindikaatori toimimist sõiduki kasutamisel (näiteks käesoleva eeskirja 11. lisas määratletud rikkenäitude piirväärtusi) jne tüübikinnitusspetsifikaatides ettenähtud heitkogustest lähtudes.

4.3.   OBD-süsteemi puhul võib näiteks kontrollida, kas esineb selliseid kehtestatud piirväärtusi ületavaid heitkoguseid, mida rikkeindikaator ei näita, kas esineb rikkeindikaatori pidevalt korduvat ekslikku käivitumist ning kas OBD-süsteemis on kindlaks tehtud vigadega või kahjustatud osi.

4.4.   Juhul kui osa või süsteemi toimimine ei ole kooskõlas kõnesolevate sõidukitüüpide tüübikinnitustunnistuses ja/või infopaketis esitatud andmetega ning selline kõrvalekalle ei ole 1958. aasta kokkuleppe kohaselt lubatud, kuid OBD-süsteem ei näita rikke esinemist, ei tohi kõnealust osa või süsteemi asendada enne heidete suhtes katsetamist, välja arvatud juhul, kui tehakse kindlaks, et osa või süsteemi on omavoliliselt muudetud või valesti kasutatud viisil, mille tõttu OBD-süsteem riket ei avasta.

5.   TULEMUSTE HINDAMINE

5.1.   Katsetulemusi hinnatakse 4. liites esitatud menetluse kohaselt.

5.2.   Katsetulemusi ei korrutata halvenemiskoefitsientidega.

5.3.   Punktis 2.20 määratletud perioodiliselt regenereeruvate süsteemidega sõidukite puhul korrutatakse tulemused teguritega Ki, mis on saadud tüübikinnituse andmise ajal.

6.   PARANDUSMEETMETE KAVA

6.1.   Kui leitakse, et üks või mitu saastavat sõidukit:

—	vastavad 4. liite punkti 3.2.3 nõuetele, kusjuures nii haldusasutus kui ka tootja nõustuvad, et ülemäärase heite põhjus on sama, või

—	vastavad 4. liite punkti 3.2.4 nõuetele, kusjuures haldusasutus teeb kindlaks, et ülemäärase heite põhjus on sama,

peab haldusasutus tootjalt nõudma mittevastavuse kõrvaldamiseks vajalike parandusmeetmete kava esitamist.

6.2.   Parandusmeetmete kava peab saabuma tüübikinnitusasutusse hiljemalt 60 tööpäeva jooksul pärast punktis 6.1 nimetatud teatamise kuupäeva. Tüübikinnitusasutus teatab 30 tööpäeva jooksul, kas ta on parandusmeetmete kava kinnitanud või kinnitamata jätnud. Kui tootja suudab tüübikinnitusasutusele veenvalt tõendada, et vajab parandusmeetmete kava koostamisel lisaaega, et uurida nõuetest kõrvalekaldumist, siis antakse ajapikendust.

6.3.   Parandusmeetmeid kohaldatakse kõigi sõidukite suhtes, millel tõenäoliselt esineb sama viga. Tehakse kindlaks tüübikinnitusdokumentide muutmise vajadus.

6.4.   Tootja esitab kogu parandusmeetmete kavaga seotud kirjavahetuse koopiad, peab registrit toodangu turult tagasivõtmise kohta ning annab olukorrast tüübikinnitusasutusele korrapäraselt aru.

Parandusmeetmete kava peab sisaldama kõiki punktides 6.5.1–6.5.11 ettenähtud nõudeid. Tootja annab parandusmeetmete kavale identifitseeriva nimetuse või numbri.

6.5.1.   Iga parandusmeetmete kavas sisalduva sõidukitüübi kirjeldus.

6.5.2.   Konkreetsete muudatuste, ümberkujunduste, hooldustööde, paranduste, reguleerimiste või sõiduki vastavusse viimiseks tehtavate muude muudatuste kirjeldus, mis sisaldab lühikokkuvõtet andmetest ja tehnilistest uuringutest, mis toetavad tootja otsust vastavusest kõrvalekaldumise parandamiseks võetavate konkreetsete meetmete kohta.

6.5.3.   Viisi kirjeldus, mida tootja kasutab sõidukiomanike teavitamiseks.

6.5.4.   Nõuetele vastava hoolduse või kasutamise kirjeldus, mille tootja seab valikukõlblikkuse tingimuseks parandustööde tegemisel parandusmeetmete kava alusel, ning iga sellise tingimuse kehtestamist põhjendav selgitus. Hoolduse või kasutamisega seotud tingimusi võib kehtestada ainult juhul, kui see on tõendatavalt seotud mittevastavuse ja parandusmeetmetega.

6.5.5.   Menetluse kirjeldus, mida mittevastavuse parandamist taotlev sõidukiomanik järgima peab. Selles peab kirjas olema kuupäev, millest alates võib parandusmeetmeid võtta, parandustööde tegemise arvestuslik aeg töökojas ning tööde tegemise koht. Parandustööd tehakse kiiresti, mõistliku aja jooksul pärast sõiduki kohaletoimetamist.

6.5.6.   Sõidukiomanikule antud andmete koopia.

6.5.7.   Süsteemi lühikirjeldus, mida tootja kasutab parandustööde tegemiseks vajalike osade või süsteemidega varustatuse tagamiseks. Tuleb teatada aeg, millal osade ja süsteemide piisav varu võimaldab alustada meetmete võtmist.

6.5.8.   Koopia igast juhendist, mis saadetakse parandustöid tegema hakkavatele isikutele.

6.5.9.   Kirjeldus, mis hõlmab kavandatavate parandusmeetmete mõju iga parandusmeetmete kava alusel parandatava sõidukitüübi heitkogustele, kütusekulule, juhitavusele ja turvalisusele, kaasa arvatud kõnealuseid järeldusi kinnitavad andmed, tehnilised uuringud jne.

6.5.10.   Mis tahes muu teave, aruanded või andmed, mis tüübikinnitusasutuse asjakohase otsuse põhjal võivad vajalikeks osutuda parandusmeetmete kava hindamisel.

6.5.11.   Parandustööde plaani puhul, mis sisaldab kasutusel olevate sõidukite taastustöid, esitatakse tüübikinnitusasutusele parandustööde registreerimisviisi kirjeldus. Märgise kasutamise korral esitatakse selle näidis.

6.6.   Tootjat võib kohustada asjakohaselt väljatöötatud ning vajalike katsete abil katsetama ettepandud viisil muudetud, parandatud või ümberkujundatud osi ja sõidukeid, et tõendada muutmise, parandamise või ümberkujundamise tõhusust.

6.7.   Tootja vastutab iga kasutusel oleva sõiduki taastustööde ja parandamise ning iga parandustööd teinud töökoja registreerimise eest. Tüübikinnitusasutus peab taotluse korral saama andmeid kasutada viie aasta jooksul, arvates parandusmeetmete plaani rakendamisest.

6.8.   Parandus- ja/või ümberkujundustööd või uute seadmete lisamine kantakse sertifikaadile, mille tootja annab sõiduki omanikule.

4. liide

KASUTUSEL OLEVATE SÕIDUKITE VASTAVUSKONTROLLI STATISTILINE MEETOD

1.   Käesolevas liites kirjeldatakse meetodit, mida tuleb kasutada kasutusel olevate sõidukite vastavuse tõendamisel I tüübi katses ettenähtud nõetele.

2.   Kasutada tuleb kahte eri menetlust:

(i)	Esimese puhul tegeldakse selliste sõidukitega valimis, millel on avastatud heidetega seotud vigu, mis põhjustavad valeandmeid (punkt 3 allpool).

(ii)	Teise puhul tegeldakse kogu valimiga (punkt 4 allpool).

3.   MEETOD, MIDA KASUTATAKSE VALIMIS ESINEVATE SAASTAVATE SÕIDUKITE PUHUL. (10)

3.1.   Valimist, mille minimaalne maht on kolm ja maksimaalne maht on kindlaks määratud punktis 4 ettenähtud korras, võetakse juhuvalikuliselt sõiduk ja mõõdetakse reguleeritud saasteainete heited, selleks et kindlaks teha, kas sõiduk on saastav.

Sõidukit peetakse saastavaks, kui see vastab kas punkti 3.2.1 või punkti 3.2.2 kriteeriumidele.

3.2.1.   Juhul kui on tegemist sõidukiga, millele on antud tüübikinnitus punkti 5.3.1.4 tabeli A reas märgitud piirväärtuste põhjal, on sõiduk saastav, kui ükskõik millise reguleeritud saasteaine piirväärtus ületatakse 1,2 korda.

3.2.2.   Juhul kui on tegemist sõidukiga, millele on antud tüübikinnitus punkti 5.3.1.4 tabeli B reas märgitud piirväärtuste põhjal, on sõiduk saastav, kui ükskõik millise reguleeritud saasteaine piirväärtus ületatakse 1,5 korda.

Erijuhtum, kui reguleeritud saasteaine puhul jääb sõiduki heite mõõtmistulemus vahetsooni (11)

3.2.3.1.   Kui sõiduk vastab käesoleva punkti tingimustele, tehakse kindlaks ülemäärase heite põhjus ja valimist võetakse juhuvalikuliselt veel üks sõiduk.

Kui mitu sõidukit vastavad käesoleva punkti tingimustele, peavad haldusasutus ja tootja kindlaks tegema, kas ülemäärase heite põhjus on sama.

3.2.3.2.1.   Kui haldusasutus ja tootja nõustuvad, et ülemäärase heite põhjus on sama, loetakse valimi katsetulemused mitterahuldavaks ja rakendatakse 3. liite punktis 6 kirjeldatud parandusmeetmete kava.

3.2.3.2.2.   Kui haldusasutus ja tootja ei jõua kokkuleppele teatava sõiduki ülemäärase heite põhjuse üle või selle üle, kas mitme sõiduki ülemäärase heite põhjus on sama, võetakse samast valimist juhuvalikuliselt veel üks sõiduk, kui valimi maksimaalne maht ei ole veel saavutatud.

3.2.3.3.   Kui on leitud ainult üks käesoleva punkti tingimustele vastav sõiduk või kui on leitud mitu sellist sõidukit ning haldusasutus ja tootja nõustuvad, et selle põhjused on erinevad, võetakse valimist juhuvalikuliselt veel üks sõiduk, kui valimi maksimaalne maht ei ole veel saavutatud.

3.2.3.4.   Kui valimi maksimaalne maht on saavutatud ja ei ole leitud mitut käesoleva punkti tingimustele vastavat sõidukit, mille puhul ülemäärase heite põhjus oleks sama, loetakse valimi katsetulemused käesoleva liite punkti 3. nõudeid rahuldavaks.

3.2.3.5.   Kui esialgne valim ammendatakse, lisatakse esialgsesse valimisse veel üks sõiduk ja võetakse katsetamiseks.

3.2.3.6.   Lisasõiduki võtmisel valimist rakendatakse laiendatud valimi puhul käesoleva liite punktis 4 ettenähtud statistilist menetlust.

Erijuhtum, kui reguleeritud saasteaine puhul jääb sõiduki heite mõõtmistulemus mitterahuldavuse tsooni (12).

3.2.4.1.   Kui sõiduk vastab käesoleva punkti tingimustele, teeb haldusasutus kindlaks ülemäärase heite põhjuse ja seejärel võetakse valimist juhuvalikuliselt veel üks sõiduk.

3.2.4.2.   Kui käesoleva punkti tingimustele vastab mitu sõidukit ja haldusasutus teeb kindlaks, et ülemäärase heite põhjus on sama, tuleb tootjale koos otsuse põhjendusega teatada, et valimi katsetulemusi loetakse mitterahuldavaks ja et rakendatakse 3. liite punktis 6 kirjeldatud parandusmeetmete kava.

3.2.4.3.   Kui on leitud ainult üks käesoleva punkti tingimustele vastav sõiduk või kui on leitud mitu sellist sõidukit ning haldusasutus on kindlaks teinud, et põhjused on erinevad, võetakse valimist juhuvalikuliselt veel üks sõiduk, kui valimi maksimaalne maht ei ole veel saavutatud.

3.2.4.4.   Kui valimi maksimaalne maht on saavutatud ja ei ole leitud mitut käesoleva punkti tingimustele vastavat sõidukit, mille puhul ülemäärase heite põhjus oleks sama, loetakse valimi katsetulemused käesoleva liite punkti 3 nõudeid rahuldavaks.

3.2.4.5.   Kui esialgne valim ammendatakse, lisatakse esialgsesse valimisse ja võetakse katsetamiseks veel üks sõiduk.

3.2.4.6.   Lisasõiduki võtmisel valimist rakendatakse laiendatud valimi puhul käesoleva liite punktis 4 ettenähtud statistilist protseduuri.

3.2.5.   Kui leitakse, et sõiduk ei ole saastav, võetakse valimist juhuvalikuliselt veel üks sõiduk.

4.   MEETOD JUHUKS, KUI VALIMIS SISALDUVAD SAASTEVÄÄRTUSI ÜLETAVAD SÕIDUKID JÄETAKSE ERALDI HINDAMATA

4.1.   Minimaalse suurusega, st kolmest sõidukist koosneva valimi puhul peab valimi koostamine tagama, et 40 % vigaseid tooteid sisaldava partii puhul oleks katse läbimise tõenäosus 0,95 (tootjarisk 5 %) ning partii puhul, milles on vigadega tooteid 75 %, oleks partii vastuvõtu tõenäosus 0,15 (tarbijarisk 15 %).

4.2.   Iga käesoleva eeskirja punkti 5.3.1.4 tabelis esitatud saasteaine puhul kasutatakse järgmist menetlust (vt joonist 4/2).

Seejuures:

—	=	L	=	saasteaine piirväärtus,
—	=	xi	=	valimi i-nda sõiduki mõõteväärtus,
—	=	n	=	konkreetse valimi number.

4.3.   Katsestatistik, mis iseloomustab nõuetele mittevastavate sõidukite arvu, näiteks xi > L.

Seejärel:

(i)	kui teatava suurusega valimi puhul on katsestatistik väiksem või sama suur kui järgmises tabelis esitatud vastuvõtmise lävi, siis saasteaine seisukohalt loetakse katse läbituks,

(ii)	kui teatava suurusega valimi puhul on katsestatistik võrdne järgmises tabelis esitatud tagasilükkamise lävega või sellest suurem, siis saasteaine seisukohalt loetakse katse mitteläbituks,

(iii)

muudel juhtudel võetakse katsetamiseks lisasõiduk ning rakendatakse menetlust eelmisest valimist ühe sõiduki võrra suuremal valimil.

Järgmises tabelis esitatud positiivsete ja negatiivsete kinnitusotsuste piirarvud on saadud rahvusvahelise standardi ISO 8422:1991 kohaselt.

Valim loetakse katse sooritanuks, kui täidetud on nii käesoleva liite punkti 3 kui ka punkti 4 nõuded.

Tabel 4/1

Valimisse võtmise ja valimist väljajätmise tabel atribuutide kaupa

Valimi kumulatiivne suurus (n)	Positiivse otsuse number	Negatiivse otsuse number
3	0	—
4	1	—
5	1	5
6	2	6
7	2	6
8	3	7
9	4	8
10	4	8
11	5	9
12	5	9
13	6	10
14	6	11
15	7	11
16	8	12
17	8	12
18	9	13
19	9	13
20	11	12

Joonis 4/1:

Kasutusel olevate sõidukite vastavuskontroll – kontrollimise protseduur

Joonis 4/2:

Kasutusel olevate sõidukite katsetamine – sõidukite valimisse võtmine ja katsed

1. LISA

MOOTORI JA SÕIDUKI KARAKTERISTIKUD JA TEAVE KATSETE TEOSTAMISE KOHTA

Allpool toodud teave esitatakse vajaduse korral kolmes eksemplaris.

Joonised esitatakse vastavas mõõtkavas ja piisavalt üksikasjalikuna A4-formaadis või A4-formaadis voldikul. Juhul, kui tegemist on mikroprotsessori abil juhitavate funktsioonidega, esitatakse asjakohane teave ekspluatatsiooni kohta.

1.   ÜLDOSA

1.1.   Mark (ettevõtte nimi): …

1.2.   Tüüp ja kaubanduslik kirjeldus (märkida kõik variandid): …

Tüübi identifitseerimistunnus, kui see on märgitud sõidukile: …

1.3.1.   Märgistuse asukoht: …

1.4.   Sõiduki kategooria: …

1.5.   Tootja nimi ja aadress: …

1.6.   Vajaduse korral tootja volitatud esindaja nimi ja aadress: …

2.   SÕIDUKI EHITUSE ÜLDISED KARAKTERISTIKUD

2.1.   Representatiivsõiduki fotod ja/või joonised: …

2.2.   Veoteljed (arv, asukoht, ühendusviis): …

MASSID (kilogrammides) (vajaduse korral viidata joonisele) …

3.1.   Kerega varustatud sõidukorras sõiduki mass või kabiiniga varustatud šassii mass, kui valmistaja ei komplekteeri sõidukit kerega (kaasa arvatud jahutusvedelik, õlid, kütus, tööriistad, varuratas ja juht): …

3.2.   Tootja avaldatud suurim tehniliselt lubatud täismass: …

4.   ENERGIAMUUNDURITE KIRJELDUS

Mootori tootja: …

4.1.1.   Tootja mootorikood (märgitud mootorile või

muud identifitseerimisandmed): …

Sisepõlemismootor …

Eriandmed mootori kohta: …

4.2.1.1.   Tööpõhimõte: ottomootor/diiselmootor, neljataktiline/kahetaktiline (13)

Silindrite arv, paigutus ja tööjärjekord: …

4.2.1.2.1.   Silindri läbimõõt (14): … mm

4.2.1.2.2.   Kolvikäik (14): … mm

4.2.1.3.   Mootori töömaht (15) … cm3

4.2.1.4.   Surveaste (16): …

4.2.1.5.   Põlemiskambri ja kolvipea joonised: …

4.2.1.6.   Mootori tavaline pöörlemissagedus tühikäigul (16): …

4.2.1.7.   Mootori kõrge pöörlemissagedus tühikäigul (16): …

4.2.1.8.   Süsinikmonooksiidi sisaldus heitgaasis mahuprotsentides mootori tühikäigul (vastavalt tootja spetsifikatsioonidele) (16) … protsentides

4.2.1.9.   Maksimaalne kasulik võimsus (16): … kW väärtusel … min–1

4.2.2.   Kütus: diislikütus/bensiin/veeldatud naftagaas/maagaas (13)

4.2.3.   Uurimismeetodil määratud oktaaniarv (RON): …

4.2.4.   Kütusetoide

Karburaator(id): jah/ei (13)

4.2.4.1.1.   Mark (margid):

4.2.4.1.2.   Tüüp (tüübid):

4.2.4.1.3.   Paigaldatud karburaatorite arv: …

Reguleerimine (16): …

4.2.4.1.4.1.   Düüsid:

4.2.4.1.4.2.   Segukoonused:

4.2.4.1.4.3.   Tase ujukikambris: …

4.2.4.1.4.4.   Ujuki mass: …

4.2.4.1.4.5.   Ujukinõel: …

Külmkäivitusseade: käsitsi käitatav/automaatne (13)

4.2.4.1.5.1.   Tööpõhimõte: …

4.2.4.1.5.2.   Talitluspiirid/seadistus (13)  (16): …

Sissepritsega (üksnes diiselmootori puhul): jah/ei (13)

4.2.4.2.1.   Süsteemi kirjeldus: …

4.2.4.2.2.   Tööpõhimõte: otsepritse/eelkamber/keeriskamber (13)

4.2.4.2.3.   Sissepritsepump

4.2.4.2.3.1.   Mark (margid):

4.2.4.2.3.2.   Tüüp (tüübid):

4.2.4.2.3.3.   Suurim etteantava kütuse kogus (13)  (16): … mm3/kolvikäigu või tsükli kohta pumba pöörlemiskiirusel (13)  (16): … min–1 või tunnuskõver: …

4.2.4.2.3.4.   Süüte ajastus (16)

4.2.4.2.3.5.   Eelsüüte kõver (16): …

4.2.4.2.3.6.   Kalibreerimismenetlus: katsestend/mootor (13) …

4.2.4.2.4.   Pöörlemissageduse regulaator

4.2.4.2.4.1.   Tüüp: …

Katkestuspunkt: …

4.2.4.2.4.2.1.   Katkestuspunkt koormatud seisundis: … min–1

4.2.4.2.4.2.2.   Katkestuspunkt koormamata seisundis: … min–1

4.2.4.2.4.3.   Tühikäigu pöörlemiskiirus: … min–1

4.2.4.2.5.   Pihusti(d):

4.2.4.2.5.1.   Mark (margid):

4.2.4.2.5.2.   Tüüp (tüübid):

4.2.4.2.5.3.   Avanemisrõhk (16): … kPa või tunnuskõver: …

4.2.4.2.6.   Külmkäivitusseade

4.2.4.2.6.1.   Mark (margid):

4.2.4.2.6.2.   Tüüp (tüübid):

4.2.4.2.6.3.   Kirjeldus: …

4.2.4.2.7.   Lisakäivitusseade

4.2.4.2.7.1.   Mark (margid):

4.2.4.2.7.2.   Tüüp (tüübid):

4.2.4.2.7.3.   Kirjeldus: …

Sissepritse (üksnes ottomootor): jah/ei (13)

4.2.4.3.1.   Süsteemi kirjeldus: …

4.2.4.3.2.   Tööpõhimõte: sisselasketorustik (ühepunktiline/mitmepunktiline pritse)/otsepritse/muu (täpsustada)

Juhtimisseadis – tüüp (või nr):	see teave esitatakse pideva sissepritse puhul; muude süsteemide puhul esitada samaväärsed andmed
Kütuseregulaator – tüüp:
Õhuvooluandur – tüüp:
Kütusejaotur – tüüp:
Rõhuregulaator – tüüp:
Mikrolüliti – tüüp:
Tühikäigu reguleerimiskruvi – tüüp:
Seguklapi kest – tüüp:
Veetemperatuuri andur – tüüp:
Õhutemperatuuri andur – tüüp:
Õhutemperatuuri lüliti – tüüp:

Elektromagnetiline häirekaitse. Kirjeldus ja/või joonis (13): …

…

…

4.2.4.3.3.   Mark (margid):

4.2.4.3.4.   Tüüp (tüübid):

4.2.4.3.5.   Pihustid: Avanemisrõhk (13)  (16): … kPa või tunnuskõver: …

4.2.4.3.6.   Süüte ajastus: …

Külmkäivitusseade: …

4.2.4.3.7.1.   Tööpõhimõt(t)e(d): …

4.2.4.3.7.2.   Talitluspiirid/seadistus (13)  (16): …

Kütusepump …

4.2.4.4.1.   Rõhk (13)  (16): … kPa või diagrammkarakteristik: …

Süüde …

4.2.5.1.   Mark (margid): …

4.2.5.2.   Tüüp (tüübid): …

4.2.5.3.   Tööpõhimõte: …

4.2.5.4.   Eelsüüte kõver (16): …

4.2.5.5.   Staatiline süüte ajaldamine (16): … kraadi enne ülemist surnud seisu …

4.2.5.6.   Kontaktivahe (16): …

4.2.5.7.   Suletusnurk (16): …

Süüteküünlad …

4.2.5.8.1.   Mark …

4.2.5.8.2.   Tüüp …

4.2.5.8.3.   Sädevahemik: … mm

Süütepool …

4.2.5.9.1.   Mark …

4.2.5.9.2.   Tüüp …

Süütekondensaator …

4.2.5.10.1.   Mark …

4.2.5.10.2.   Tüüp …

4.2.6.   Jahutussüsteem: vedelik-/õhkjahutus (13)

Sisselaskesüsteem: …

Ülelaadur: jah/ei (13)

4.2.7.1.1.   Mark (margid): …

4.2.7.1.2.   Tüüp (tüübid): …

4.2.7.1.3.   Süsteemi kirjeldus (suurim ülelaadimisrõhk: … kPa, piirdeklapp) …

4.2.7.2.   Vahejahuti: jah/ei (13)

Sisselasketorude ja nende manuste (rõhuühtlustuskamber, soojendusseade, täiendavad õhu sisselaskeseadised) kirjeldus ja joonised: …

4.2.7.3.1.   Sisselasketorustiku kirjeldus (joonised ja/või fotod): …

Õhufilter, joonised: … või

4.2.7.3.2.1.   Mark (margid): …

4.2.7.3.2.2.   Tüüp (tüübid): …

Sisselaskesummuti, joonised: … või

4.2.7.3.3.1.   Mark (margid): …

4.2.7.3.3.2.   Tüüp (tüübid): …

Heitgaasisüsteem …

4.2.8.1.   Heitgaasisüsteemi kirjeldus ja joonised: …

Gaasijaotusfaasid või samaväärsed andmed: …

4.2.9.1.   Suurim klapitõusukõrgus, avanemis- ja sulgumisnurgad või muude võimalike jaotussüsteemide ajastusandmed surnud seisude suhtes: …

4.2.9.2.   Norm- ja/või seadistusvahemikud (13)  (16): …

Kasutatud määrdeõli: …

4.2.10.1.   Mark: …

4.2.10.2.   Tüüp: …

Õhusaastevastased meetmed: …

4.2.11.1.   Karterigaaside ringlussevõtuseade (kirjeldus ja joonised): …

Täiendavad saastetõrjeseadmed (kui need on olemas ja ei ole kirjeldatud muus rubriigis): …

Katalüüsjärelpõleti: jah/ei (13)

4.2.11.2.1.1.   Katalüüsjärelpõletite ja katalüsaatorite arv: …

4.2.11.2.1.2.   Katalüüsjärelpõleti(te) mõõtmed ja kuju (maht jm): …

4.2.11.2.1.3.   Katalüütilise reaktsiooni tüüp: …

4.2.11.2.1.4.   Väärismetallide koguhulk: …

4.2.11.2.1.5.   Suhteline kontsentratsioon: …

4.2.11.2.1.6.   Substraat (struktuur ja materjal): …

4.2.11.2.1.7.   Elemendi tihedus: …

4.2.11.2.1.8.   Katalüüsjärelpõleti(te) korpuse tüüp: …

4.2.11.2.1.9.   Katalüüsjärelpõleti(te) asukoht (koht ja etalonvahemaa väljalaskesüsteemis): …

Regeneratsioonisüsteemid/heitgaaside järeltöötlussüsteemide metoodika, kirjeldus: …

4.2.11.2.1.10.1.   I tüübi töötsüklite või samaväärsete mootori katsestendi tsüklite arv kahe I tüübi katsega samaväärsetes tingimustes toimuvate regeneratsioonifaasidega tsükli vahel (vahemaa “D” 13. lisa joonisel 1): …

…

4.2.11.2.1.10.2.   Kahe regeneratsioonifaasiga tsükli vahele jäävate tsüklite arvu kindlaksmääramiseks kasutatud meetodi kirjeldus: …

4.2.11.2.1.10.3.   Parameetrid enne regeneratsiooni toimumist vajaliku laadimise taseme määramiseks (st temperatuur, rõhk jne): …

4.2.11.2.1.10.4.   13. lisa punktis 3.1 kirjeldatud katsemenetluses süsteemi koormamiseks kasutatud meetodi kirjeldus: …

Hapnikuandur: tüüp …

4.2.11.2.1.11.1.   Hapnikuanduri asukoht: …

4.2.11.2.1.11.2.   Hapnikuanduri mõõtepiirkond (16): …

Õhu sissepuhe: jah/ei (13)

4.2.11.2.2.1.   Tüüp (pulseeriv õhk, õhupump vm): …

Heitgaasitagastus (EGR): jah/ei (13)

4.2.11.2.3.1.   Omadused (vool jm): …

4.2.11.2.4.   Kütuseaurude kontrollsüsteem. Seadmete ja nende häälestuse täielik üksikasjalik kirjeldus:

Kütuseaurude kontrollsüsteemi joonis: …

Süsinikukanistri joonis: …

Kütusepaagi joonis koos andmetega mahu ja materjali kohta: …

Tahkete osakeste püüdur: jah/ei (13)

4.2.11.2.5.1.   Tahkete osakeste püüduri mõõtmed ja kuju (maht):

4.2.11.2.5.2.   Tahkete osakeste püüduri tüüp ja ehitus: …

4.2.11.2.5.3.   Tahkete osakeste püüduri asukoht (etalonvahemaa väljalaskesüsteemis): …

Regenereerimise süsteem/meetod. Kirjeldus ja joonis: …

4.2.11.2.5.4.1.   I tüübi töötsüklite või samaväärsete mootori katsestendi tsüklite arv kahe I tüübi katsega samaväärsetes tingimustes toimuvate regeneratsioonifaasidega tsükli vahel (vahemaa “D” 13. lisa joonisel 1): …

…

4.2.11.2.5.4.2.   Kahe regeneratsioonifaasi esinemistsükli vahele jäävate tsüklite arvu kindlaksmääramiseks kasutatud meetodi kirjeldus: …

4.2.11.2.5.4.3.   Parameetrid enne regeneratsiooni toimumist vajaliku laadimise taseme määramiseks (st temperatuur, rõhk jne): …

4.2.11.2.5.4.4.   13. lisa punktis 3.1 kirjeldatud katsemenetluses süsteemi koormamiseks kasutatud meetodi kirjeldus: …

4.2.11.2.6.   Muud süsteemid (kirjeldus ja tööpõhimõte): …

4.2.11.2.7.   Pardadiagnostikasüsteem (OBD-süsteem)

4.2.11.2.7.1.   Rikkeindikaatori (MI) kirjalik kirjeldus ja/või joonis: …

4.2.11.2.7.2.   Kõigi OBD-süsteemi abil kontrollitavate osade loetelu ja eesmärk: …

4.2.11.2.7.3.   Järgmiste seadmete ja toimingute kirjalik kirjeldus (toimimise üldised põhimõtted):

4.2.11.2.7.3.1.   Ottomootorid

4.2.11.2.7.3.1.1.   Katalüsaatori seire: …

4.2.11.2.7.3.1.2.   Mootoritõrke avastamine: …

4.2.11.2.7.3.1.3.   Hapnikuanduri seire: …

4.2.11.2.7.3.1.4.   Muud OBD-süsteemi abil kontrollitavad osad: …

4.2.11.2.7.3.2.   Diiselmootorid

4.2.11.2.7.3.2.1.   Katalüsaatori seire: …

4.2.11.2.7.3.2.2.   Tahkete osakeste püüduri seire: …

4.2.11.2.7.3.2.3.   Elektroonilise kütusesüsteemi seire: …

4.2.11.2.7.3.2.4.   Muud OBD-süsteemi abil kontrollitavad osad: …

4.2.11.2.7.4.   Rikkeindikaatori aktiveerimise kriteeriumid (kindlaksmääratud sõidutsüklite arv või statistiline meetod): …

4.2.11.2.7.5.   Kõigi kasutatud OBD väljundkoodide ja vormingute (koos selgitustega) loetelu: …

Selleks, et võimaldada OBD-seadmega ühildatavate varu- ja talitlusosade, diagnostikavahendite ning katseseadmete valmistamist, peab sõiduki tootja esitama järgmise lisateabe, välja arvatud juhul, kui kõnealune teave on kaitstud intellektuaalomandi õigustega või kui see on tootjate või originaalseadmete tootjatega seotud tarnijate oskusteabe osa.

4.2.11.2.7.6.1.   Sõidukile algse tüübikinnituse andmisel kasutatud eelkonditsioneerimistsüklite liik ja arv.

4.2.11.2.7.6.2.   Sõiduki OBD-seadme abil jälgitava osaga seotud algse tüübikinnituse andmisel kasutatud OBD-näidistsüklite liigi kirjeldus.

4.2.11.2.7.6.3.   Ammendav dokument, milles kirjeldatakse kõiki andurite abil jälgitavaid osi ning vigade avastamise strateegiat ja rikkeindikaatori aktiveerimist (kindlaksmääratud sõidutsüklite arv või statistiline meetod) ning milles on iga OBD-seadme abil kontrollitava osa puhul esitatud ka jälgitavate sekundaarparameetrite nimekiri. Kõigi kasutatud OBD-väljundkoodide ja -vormingute nimekiri (koos selgitustega) heidet mõjutavate jõuseadme osade ja heidet mittemõjutavate individuaalsete osade puhul, juhul kui rikkeindikaatori aktiveerimise kindlaksmääramisel kasutatakse nende osade monitooringut. Esitatakse ammendav selgitus eeskätt teenustega $05 (katsed ID $21 – FF) ja $06 seotud andmete kohta. Kui teatava sõidukitüübi puhul kasutatakse ISO 15765-4 “Maanteesõidukid – Kontrolleri-ala võrgu (CAN) diagnostika – 4. osa: Nõuded heidet mõjutavatele seadmetele” vastavat sidelüli, esitatakse iga ID-tugiteenusega OBD-monitori puhul ammendav selgitus teenustega $06 (katsed ID $00–FF) seotud andmete kohta.

4.2.11.2.7.6.4.   Selles punktis nõutud teabe võib näiteks kindlaks määrata, täites allpool esitatud tabeli, mis lisatakse käesolevale lisale.

Osa	Veakood	Järelevalvestrateegia	Rikketuvastuskriteeriumid	MI aktiveerumiskriteeriumid	Sekundaarsed parameetrid	Eelkonditsioneerimine	Demonstratsioonkatse
Katalüsaator	P0420	Hapnikuanduri 1 ja 2 signaalid	Andurite 1 ja 2 signaalide erinevus	3. tsükkel	Mootori pöörlemissagedus, mootori koormus, A/F režiim, katalüsaatori temperatuur	Kaks I tüübi tsüklit	I tüüp

LPG kütuseseade: jah/ei (13)

4.2.12.1.   Tüübikinnitusnumber: …

4.2.12.2.   Mootori elektrooniline kontrollplokk LPG kütuseseadmes

4.2.12.2.1.   Mark (margid): …

4.2.12.2.2.   Tüüp (tüübid):

4.2.12.2.3.   Heitega seotud reguleerimisvõimalused: …

Lisadokumentatsioon: …

4.2.12.3.1.   Katalüsaatori kaitse kirjeldus ümberlülitamisel bensiinilt veeldatud naftagaasile või tagasi: …

4.2.12.3.2.   Süsteemi skeem (elektriühendused, vaakumühendused, kompensatsioonivoolikud jms): …

4.2.12.3.3.   Tähise joonis: …

NG kütuseseade: jah/ei (13)

4.2.13.1.   Tüübikinnitusnumber: …

4.2.13.2.   Mootori elektrooniline kontrollplokk NG kütuseseadmes

4.2.13.2.1.   Mark (margid): …

4.2.13.2.2.   Tüüp (tüübid): …

4.2.13.2.3.   Heitega seotud reguleerimisvõimalused: …

Lisadokumentatsioon: …

4.2.13.3.1.   Katalüsaatori kaitse kirjeldus ümberlülitamisel bensiinilt veeldatud naftagaasile või tagasi: …

4.2.13.3.2.   Seadme skeem (elektriühendused, vaakumühendused, kompensatsioonitorud jne):

4.2.13.3.3.   Tähise joonis: …

Elektriline hübriidsõiduk:

jah/ei (13)

Elektrilise hübriidsõiduki kategooria	Sõidukivälise laadimisega/sõidukivälise
laadimiseta (13)	…

Töörežiimi lüliti:

olemas/puudub (13)

Valitavad režiimid

…

Puhtelektriline:

jah/ei (13)

Ainult kütust tarbiv:

jah/ei (13)

Hübriidrežiim:

jah/ei (13) (kui jah, siis lühikirjeldus)

Energiasalvestusseadme kirjeldus: (aku, kondensaator, hooratas/generaator …) …

4.3.3.1.   Mark: …

4.3.3.2.   Tüüp: …

4.3.3.3.   Identifitseerimisnumber: …

4.3.3.4.   Elektrokeemilise sidestuse tüüp: …

4.3.3.5.   Energia: …(aku: pinge ja mahtuvus Ah 2 tunni kohta, kondensaator: J, …) …

4.3.3.6.   Laadija: pardal/väline/puudub (13)

Elektrimasinad (kirjeldada eraldi iga elektrimasina tüüpi)

4.3.4.1.   Mark: …

4.3.4.2.   Tüüp: …

Esmane kasutamine: veomootor/generaator

4.3.4.3.1.   Veomootorina kasutamise korral: ühe mootoriga/mitme mootoriga (arv): …

4.3.4.4.   Maksimumvõimsus: … kW

Tööpõhimõte: …

4.3.4.5.1.   alalisvool/vahelduvvool/faaside arv: …

4.3.4.5.2.   eraldi ergutusvool/jada/kompleksne (13)

4.3.4.5.3.   sünkroonne/asünkroonne (13)

Juhtimisseadis …

4.3.5.1.   Mark: …

4.3.5.2.   Tüüp: …

4.3.5.3.   Identifitseerimisnumber: …

Võimsusregulaator …

4.3.6.1.   Mark: …

4.3.6.2.   Tüüp: …

4.3.6.3.   Identifitseerimisnumber: …

4.3.7.   Sõiduki elektriline vahemik … km (vastavalt eeskirja nr 101 lisale 7): …

4.3.8.   Tootja soovitus eelkonditsioneerimiseks: …

5.   JÕUÜLEKANNE

Sidur (tüüp): …

5.1.1.   Suurim pöördemomendi muutus: …

Käigukast: …

5.2.1.   Tüüp: …

5.2.2.   Asukoht mootori suhtes: …

5.2.3.   Kontrollimeetod: …

5.3.   Ülekandearvud …

Indeks	Käigukasti ülekandearvud	Peaülekanded	Ülekande-arvud kokku
Maksimum sujuvalt muutuva ülekandearvuga käigukasti puhul (17)
1
2
3
4, 5, muud
Miinimum CVT käigukasti puhul (17)
Tagasikäik

6.   VEDRUSTUS

Rehvid ja rattad …

…

…

…

Rehvi/ratta kombinatsioon(id) (märkida rehvimõõtme tähis, minimaalne kandevõime näit, minimaalne kiirusekategooria tähis; velgede puhul märkida pöia mõõtmed ning nihud): …

6.1.1.1.   Teljed

6.1.1.1.1.   Telg 1: …

6.1.1.1.2.   Telg 2: …

6.1.1.1.3.   Telg 3: …

6.1.1.1.4.   Telg 4: … jne

Veereümbermõõdu ülemine ja alumine piir: …

6.1.2.1.   Teljed

6.1.2.1.1.   Telg 1: …

6.1.2.1.2.   Telg 2: …

6.1.2.1.3.   Telg 3: …

6.1.2.1.4.   Telg 4: … jne

6.1.3.   Tootja poolt soovitatav rehvirõhk (soovitatavad rehvirõhud):

kPa

7.   KERE

7.1.   Kohtade arv: …

2. LISA

2. LISA

1. liide

OBD-SEADMEGA SEOTUD TEAVE

Käesoleva eeskirja 1. lisa teatise punktis 4.2.11.2.7.6 märgitu kohaselt esitab sõiduki tootja käesoleva liite teabe selleks, et võimaldada OBD-seadmega ühildatavate varu- ja talitlusosade, diagnostikavahendite ning katseseadmete tootmist. Kui kõnealune teave on kaitstud intellektuaalomandi õigustega või kui see on tootjate või originaalseadmete tootjatega seotud tarnijate oskusteabe osa, ei pea sõiduki tootja seda teavet esitama.

Taotluse korral tehakse käesolev liide võrdse kohtlemise põhimõtet järgides kättesaadavaks kõikidele osade, diagnostikavahendite ja katseseadmete tootjatele, kes on asjast huvitatud.

1.   Sõidukile algse tüübikinnituse andmisel kasutatud eelkonditsioneerimistsüklite liik ja arv.

2.   Sõiduki OBD-seadme abil jälgitava osaga seotud algse tüübikinnituse andmisel kasutatud OBD-näidistsüklite liigi kirjeldus.

3.   Ammendav dokument, milles kirjeldatakse kõiki andurite abil jälgitavaid osi ning vigade avastamise strateegiat ja rikkeindikaatori aktiveerimist (kindlaksmääratud sõidutsüklite arv või statistiline meetod) ning milles on iga OBD-seadme abil kontrollitava osa puhul esitatud ka jälgitavate sekundaarparameetrite nimekiri. Kõigi kasutatud OBD-väljundkoodide ja -vormingute nimekiri (koos selgitustega) heidet mõjutavate jõuseadme osade ja heidet mittemõjutavate individuaalsete osade puhul, juhul kui rikkeindikaatori aktiveerimise kindlaksmääramisel kasutatakse nende osade monitooringut. Esitatakse ammendav selgitus eeskätt teenustega $05 (katsed ID $21–FF) ja $06 seotud andmete kohta. Kui teatava sõidukitüübi puhul kasutatakse ISO 15765-4 “Maanteesõidukid – Kontrolleri-ala võrgu (CAN) diagnostika – 4. osa: Nõuded heidet mõjutavatele seadmetele” vastavat sidelüli, esitatakse iga ID-tugiteenusega OBD-monitori puhul ammendav selgitus teenustega $06 (katsed ID $00–FF) seotud andmete kohta.

Selle teabe võib kindlaks määrata järgmise tabeli kujul:

Osa	Vea-kood	Järelevalvestrateegia	Rikketuvastuskriteeriumid	MI aktiveerumiskriteeriumid	Sekundaarsed parameetrid	Eelkonditsioneerimine	Demonstratsioonkatse
Katalüsaator	P0420	Hapnikuanduri 1 ja 2 signaalid	Andurite 1 ja 2 signaalide erinevus	3. tsükkel	Mootori pöörlemissagedus, mootori koormus, A/F režiim, katalüsaatori temperatuur	Kaks I tüübi tsüklit	I tüüp

3. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRGI PAIGUTUS

Tüübikinnitus B (rida A) (18)

sõidukid, millele on antud tüübikinnitus bensiinil (pliivaba) või pliivabal bensiinil ja kas veeldatud naftagaasil või maagaasil töötava mootori gaasiliste saasteainete heitkoguste taseme alusel.

Kooskõlas käesoleva eeskirja punktiga 4 sõiduki külge kinnitatud ülaltoodud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on saanud kinnituse Ühendkuningriigis (E11) vastavalt eeskirjale nr 83 ja kannab tüübikinnitusnumbrit 052439. Kõnealune tüübikinnitus näitab, et tüübikinnitus anti kooskõlas eeskirja nr 83 kaasatud 05-seeria muudatuste nõuetega ning vastab käesoleva eeskirja punktis 5.3.1.4 toodud tabeli A real (2000) esitatud I tüübi katse piirväärtustele.

Tüübikinnitus B (rida B) (18)

sõidukid, millele on antud tüübikinnitus bensiinil (pliivaba) või pliivabal bensiinil ja kas veeldatud naftagaasil või maagaasil töötava mootori gaasiliste saasteainete heitkoguste taseme alusel.

Kooskõlas käesoleva eeskirja punktiga 4 sõiduki külge kinnitatud ülaltoodud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on saanud kinnituse Ühendkuningriigis (E11) vastavalt eeskirjale nr 83 ja kannab tüübikinnitusnumbrit 052439. Kõnealune tüübikinnitus näitab, et tüübikinnitus anti kooskõlas eeskirja nr 83 kaasatud 05-seeria muudatuste nõuetega ning vastab käesoleva eeskirja punktis 5.3.1.4 toodud tabeli B real (2005) esitatud I tüübi katse piirväärtustele.

Tüübikinnitus C (rida A) (18)

sõidukid, millele on antud tüübikinnitus diislikütusel töötava mootori gaasiliste saasteainete heitkoguste taseme alusel.

Kooskõlas käesoleva eeskirja punktiga 4 sõiduki külge kinnitatud ülaltoodud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on saanud kinnituse Ühendkuningriigis (E11) vastavalt eeskirjale nr 83 ja kannab tüübikinnitusnumbrit 052439. Kõnealune tüübikinnitus näitab, et tüübikinnitus anti kooskõlas eeskirja nr 83 kaasatud 05-seeria muudatuste nõuetega ning vastab käesoleva eeskirja punktis 5.3.1.4 toodud tabeli A real (2000) esitatud I tüübi katse piirväärtustele.

Tüübikinnitus C (rida B) (18)

sõidukid, millele on antud tüübikinnitus diislikütusel töötava mootori gaasiliste saasteainete heitkoguste taseme alusel.

Kooskõlas käesoleva eeskirja punktiga 4 sõiduki külge kinnitatud ülaltoodud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on saanud kinnituse Ühendkuningriigis (E11) vastavalt eeskirjale nr 83 ja kannab tüübikinnitusnumbrit 052439. Kõnealune tüübikinnitus näitab, et tüübikinnitus anti kooskõlas eeskirja nr 83 kaasatud 05-seeria muudatuste nõuetega ning vastab käesoleva eeskirja punktis 5.3.1.4 toodud tabeli B real (2005) esitatud I tüübi katse piirväärtustele.

Tüübikinnitus D (rida A) (18)

sõidukid, millele on antud tüübikinnitus veeldatud naftagaasil või maagaasil töötava mootori gaasiliste saasteainete heitkoguste taseme alusel.

Kooskõlas käesoleva eeskirja punktiga 4 sõiduki külge kinnitatud ülaltoodud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on saanud kinnituse Ühendkuningriigis (E11) vastavalt eeskirjale nr 83 ja kannab tüübikinnitusnumbrit 052439. Kõnealune tüübikinnitus näitab, et tüübikinnitus anti kooskõlas eeskirja nr 83 kaasatud 05-seeria muudatuste nõuetega ning vastab käesoleva eeskirja punktis 5.3.1.4 toodud tabeli A real (2000) esitatud I tüübi katse piirväärtustele.

Tüübikinnitus D (rida B) (18)

sõidukid, millele on antud tüübikinnitus veeldatud naftagaasil või maagaasil töötava mootori gaasiliste saasteainete heitkoguste taseme alusel

Kooskõlas käesoleva eeskirja punktiga 4 sõiduki külge kinnitatud ülaltoodud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on saanud kinnituse Ühendkuningriigis (E11) vastavalt eeskirjale nr 83 ja kannab tüübikinnitusnumbrit 052439. Kõnealune tüübikinnitus näitab, et tüübikinnitus anti kooskõlas eeskirja nr 83 kaasatud 05-seeria muudatuste nõuetega ning vastab käesoleva eeskirja punktis 5.3.1.4 toodud tabeli B real (2005) esitatud I tüübi katse piirväärtustele.

4. LISA

I TÜÜBI KATSE

(Heidete kontroll pärast külmkäivitust)

1.   SISSEJUHATUS

Käesolevas lisas kirjeldatakse käesoleva eeskirja punktis 5.3.1 määratletud I tüübi katse menetlust. Veeldatud naftagaasi või maagaasi kasutamise korral etalonkütusena kohaldatakse täiendavalt 12. lisa sätteid. Punktis 2.20 määratletud perioodiliselt regenereeruva süsteemiga sõiduki puhul kohaldatakse 13. lisa sätteid.

2.   TÖÖTSÜKKEL ŠASSIIDÜNAMOMEETRIL

2.1.   Tsükli kirjeldus

Töötsüklit šassiidünamomeetril kirjeldatakse käesoleva lisa 1. liites.

2.2.   Töötsükli sooritamise üldised tingimused

Vajaduse korral tuleb kiirendus- ja pidurdusseadise parima käitamisviisi kindlaksmääramiseks teha läbi katsetamise eeltsüklid, et saavutada teoreetilisele tsüklile lähedane ettenähtud piiridesse jääv töötsükkel.

2.3.   Käigukasti kasutamine

2.3.1.   Kui suurim esimese käiguga saavutatav kiirus on alla 15 km/h, kasutatakse linnasõidutsüklis (esimene osa) teist, kolmandat ja neljandat käiku ning linnavälisel sõidul (teine osa) teist, kolmandat, neljandat ja viiendat käiku. Linnasõidul (esimene osa) võib kasutada teist, kolmandat ja neljandat käiku ning linnavälisel sõidul (teine osa) võib kasutada teist, kolmandat, neljandat ja viiendat käiku ka siis, kui tootja juhendites soovitatakse sõitu alustada teise käiguga tasasel maapinnal või kui esimene käik on seal määratletud maastikusõidul, roomikutel liikumisel või pukseerimisel kasutatava käiguna.

Sõidukeid, mis ei saavuta töötsüklis nõutavaid kiirenduse ja suurima kiiruse väärtusi, kasutatakse nii, et gaasipedaal oleks vajutatud täielikult põhja, kuni saavutatakse uuesti nõutav töökõver. Kõrvalekalded töötsüklist registreeritakse katseprotokollis.

2.3.2.   Poolautomaatse käigukastiga sõidukite katsetamisel kasutatakse tavasõidul kasutatavaid käike ning käike vahetatakse vastavalt tootja juhendile.

2.3.3.   Täisautomaatse käigukastiga sõidukite katsetamisel kasutatakse kõrgeimat käiku (“sõit”). Kiirendusseadist kasutatakse viisil, mis tagab võimalikult ühtlase kiirendamise, rakendades eri käike nende tavapärases järjestuses. Peale selle ei kehti antud juhul käesoleva lisa 1. liites toodud käiguvahetuspunktid; kiirendamist jätkatakse kogu selle ajavahemiku vältel, mida kujutatakse iga tühikäigul töötamise perioodi lõppu järgmise püsikiirusel liikumise perioodi algusega ühendava sirgjoonena. Kohaldatakse punktis 2.4 toodud lubatud hälbeid.

2.3.4.   Juhi poolt käivitatava kiirkäiguga varustatud sõidukite katsetamisel peab kiirkäik olema linnasõidul (esimene osa) välja lülitatud ja linnavälisel sõidul (teine osa) sisse lülitatud.

2.3.5.   Sõidukite puhul, mille mootori pöörlemiskiirus tühikäigul on suurem kui pöörlemiskiirus linnasõidu põhitsükli 5., 12. ja 24. tööoperatsiooni korral (esimene osa), võib tootja nõudmisel sidur olla eelnevate tööoperatsioonide ajal lahutatud.

2.4.   Lubatud hälbed

2.4.1.   Mõõdetud kiiruse ja teoreetilise kiiruse lubatud hälve kiirendamisel, püsikiirusel sõitmisel ja aeglustamisel sõiduki pidureid kasutades võib olla ± 2 km/h. Kui sõiduki aeglustamine toimub pidureid kasutamata kiiremini, kohaldatakse ainult allpool toodud punkti 6.5.3 sätteid. Ettenähtud hälvetest suuremad kiiruse hälbed faasivahetuste ajal on lubatud tingimusel, et neid hälbeid ei ületata ühelgi juhul enam kui 0,5 sekundi vältel.

2.4.2.   Lubatud ajahälbed on ± 1,0 s. Eespool nimetatud hälbed kehtivad iga käiguvahetusperioodi alguses ja lõpus 1 linnasõidu puhul (esimene osa) ja toimingutes nr 3, 5 ja 7 linnavälise sõidu puhul (teine osa) (19).

2.4.3.   Kiiruse ja kestuse lubatud hälbed ühitatakse käesoleva lisa 1. liite kohaselt.

3.   SÕIDUK JA KÜTUS

3.1.   Katsesõiduk

3.1.1.   Sõiduk peab olema mehaaniliselt korras. Sõiduk peab olema sisse sõidetud ning selle läbisõit enne katset peab olema vähemalt 3 000 kilomeetrit.

3.1.2.   Väljalaskeseadmes ei tohi esineda lekkeid, mis tõenäoliselt vähendaksid kogutava gaasi kogust; viimane peab olema võrdne mootorist väljapaisatava gaasi kogusega.

3.1.3.   Sisselaskesüsteemi õhutihedust võib kontrollida, veendumaks, et juhuslik õhu sissevõtt ei mõjuta karbureerimist.

3.1.4.   Mootori seadistus ja sõiduki juhtimisseadised peavad vastama tootja poolt ettenähtud nõuetele. Käesolev nõue kehtib eelkõige tühikäiguseadistuse (pöörlemiskiirus ja süsinikmonooksiidi sisaldus heitgaasides) ning külmkäivitusseadme ja heitgaasi puhastussüsteemi seadistuste suhtes.

3.1.5.   Katsetatav sõiduk või sellega samaväärne sõiduk peab olema vajaduse korral varustatud seadmega, mis võimaldab vastavalt käesoleva lisa punktile 4.1.1 mõõta šassiidünamomeetri seadistamiseks vajalikke parameetreid.

3.1.6.   Katsete eest vastutav tehniline teenistus võib kontrollida sõiduki vastavust tootja poolt ettenähtud tööomadustele, selle kasutatavust tavasõidul ning eelkõige käivitumist nii külma kui kuuma mootoriga.

3.2.   Kütus

Sõiduki katsetamise puhul käesoleva eeskirja punkti 5.3.1.4 tabeli A real märgitud piirväärtuste suhtes peab etalonkütus vastama 10. lisa punktis 1 esitatud spetsifikaatidele või gaasiliste etalonkütuste puhul 10a lisa punkti 1.1.1 või 1.2 spetsifikaatidele.

Sõiduki katsetamise puhul käesoleva eeskirja punkti 5.3.1.4 tabeli B real märgitud piirväärtuste suhtes peab etalonkütus vastama 10. lisa punktis 2 esitatud spetsifikaatidele või gaasiliste etalonkütuste puhul 10a lisa punkti 1.1.2 või 1.2 spetsifikaatidele.

3.2.1.   Bensiini või veeldatud naftagaas- või maagaaskütusega sõidukeid katsetatakse 12. lisa kohaselt asjakohase (asjakohaste) etalonkütusega (etalonkütustega), nagu määratletud 10a lisas.

4.   KATSESEADMED

4.1.   Šassiidünamomeeter

4.1.1.   Dünamomeeter peab simuleerima teekoormust vastavalt ühele järgmistest liigitustest:

—	fikseeritud koormuskõveraga dünamomeeter, st dünamomeeter, mille füüsikalised omadused tagavad fikseeritud kujuga koormuskõvera,

—	muudetava koormuskõveraga dünamomeeter, st dünamomeeter, mille puhul koormuskõvera kuju saab muuta vähemalt kahe teekoormuse parameetri muutmise kaudu.

4.1.2.   Dünamomeetri seadistus ei tohi aja jooksul muutuda. See ei tohi põhjustada sõiduki juures tajutavat vibratsiooni, mis võiks halvendada sõiduki tavapäraseid tööomadusi.

4.1.3.   Dünamomeeter peab olema varustatud inertsi ja koormuse simuleerimiseks vajalike seadmetega. Kahe rulliga dünamomeetri puhul ühendatakse need seadmed esirulliga.

4.1.4.   Täpsus

4.1.4.1.   Koormust peab olema võimalik mõõta ja registreerida täpsusega ± 5 %.

4.1.4.2.   Kindlaksmääratud koormuskarakteristikuga dünamomeetri puhul peab koormuse reguleerimise täpsus kiirusel 80 km/h olema ± 5 %. Reguleeritava koormusega dünamomeetri puhul peab vastav dünamomeetri koormus teele olema 120, 100, 80, 60 ja 40 km/h juures ± 5 % ja 20 km/h juures ± 10 %. Väiksemate kiiruste puhul peab dünamomeetri kasutatav võimsus olema positiivne.

4.1.4.3.   Pöörlevate osade koguinerts (vajaduse korral koos simuleeritud inertsiga) peab olema teada ning jääma katse puhul kasutatava inertsiklassi väärtuse suhtes vahemikku ± 20 kg.

4.1.4.4.   Sõiduki kiirust mõõdetakse rulli pöörlemiskiiruse alusel (kahe rulliga dünamomeetri puhul esirulli pöörlemiskiiruse alusel). Kiiruste puhul üle 10 km/h peab mõõtmiste täpsus olema ± 1 km/h.

4.1.4.5.   Sõiduki läbitud tegelikku vahemaad mõõdetakse rulli pöörlemise alusel (kahe rulliga dünamomeetri puhul esirulli pöörlemise alusel).

4.1.5.   Koormuse ja inertsi seadistused

4.1.5.1.   Fikseeritud koormuskõveraga dünamomeeter: koormusesimulaator peab olema reguleeritud nii, et sellel neelduks veoratastel püsikiirusel 80 km/h rakendatud võimsus ja et registreeritakse kiirusel 50 km/h neeldunud võimsus. Kõnealuse koormuse määramine ja seadistamine viiakse läbi käesoleva lisa 3. liites kirjeldatud viisil.

4.1.5.2.   Muudetava koormuskõveraga dünamomeeter: koormusesimulaator peab olema reguleeritud nii, et sellel neelduks veoratastel püsikiirustel 120, 100, 80, 60, 40 ja 20 km/h rakendatud võimsus. Kõnealuste koormuste määramine ja seadistamine viiakse läbi käesoleva lisa 3. liites kirjeldatud viisil.

4.1.5.3.   Inerts

Elektrilise inertsi simuleerimisseadmega dünamomeetrite puhul tuleb tõestada nende samaväärsust mehaaniliste inertsisüsteemidega. Samaväärsuse tõestamine viiakse läbi käesoleva lisa 4. liites kirjeldatud viisil.

4.2.   Heitgaasi proovivõtusüsteem

4.2.1.   Heitgaasi proovivõtusüsteem peab olema võimeline mõõtma väljapaisatud saasteainete tegelikke koguseid mõõdetavas heitgaasis. Selleks otstarbeks kasutatakse püsimahuproovi süsteemi (CVS-süsteemi), mis nõuab sõiduki heitgaaside pidevat, kontrollitud tingimustes lahjendamist välisõhuga. Püsimahuproovi võtmisel peab olema täidetud kaks tingimust: heitgaaside ja lahjendusõhu segu üldmaht tuleb ära mõõta ning analüüsiks tuleb võtta selle mahu suhtes püsivalt proportsionaalne proov. Saasteainete kogused määratakse proovi kontsentratsiooni põhjal, mida korrigeeritakse välisõhu saasteainete sisalduse ja katseperioodi kogu vooluhulga suhtes.

Tahkete osakeste heidete tase määratakse tahkete osakeste kogumise teel proportsionaalsest osavoolust sobivate filtrite abil kogu katse vältel ning nende koguse gravimeetrilise määramise teel vastavalt punktile 4.3.1.1.

4.2.2.   Süsteemi läbiv vool peab olema piisav, hoidmaks ära vee kondenseerumist kõigis käesoleva lisa 5. liites määratletud katsetingimustes.

4.2.3.   5. liites on esitatud näited kolme eri tüüpi püsimahuproovi kohta, mis vastavad käesoleva lisa nõuetele.

4.2.4.   Gaasi ja õhu segu peab olema homogeenne proovivõtturi punktis S2.

4.2.5.   Proovivõttur peab võimaldama lahjendatud heitgaasi tegelikule koostisele vastava proovi võtmist.

4.2.6.   Süsteemis ei tohi esineda gaasilekkeid. Süsteemi ehitus ja materjalid peavad olema sellised, et need ei mõjutaks saasteaine kontsentratsiooni lahjendatud heitgaasis. Kui süsteemi mis tahes koostisosa (soojusvaheti, ülelaadur vms) muudab saasteaine kontsentratsiooni lahjendatud heitgaasis ning probleemi ei ole võimalik lahendada, võetakse vastava saasteaine proov enne asjaomast koostisosa.

4.2.7.   Mitmeharulise väljalasketoruga varustatud sõiduki katsetamisel ühendatakse ühendustorud omavahel võimalikult sõiduki lähedal, kahjustamata seejuures selle tööd.

4.2.8.   Staatiline rõhk sõiduki väljalasketoru(de)s peab jääma vahemikku ± 1,25 kPa staatilise rõhu suhtes, mida mõõdetakse dünamomeetril katsetsükli vältel süsteemiga ühendamata väljalasketoru(de) korral. Proovivõtusüsteemi, mis on suuteline hoidma staatilist rõhku täpsusega ± 0,25 kPa, kasutatakse juhul, kui sõiduki tootja esitab tüübikinnituse eest vastutavale asutusele kirjaliku taotluse, milles põhjendatakse väiksema lubatud hälbe kasutamise vajalikkust. Vasturõhku mõõdetakse väljalasketorus võimalikult selle otsa lähedal või sama diameetriga pikendustorus.

4.2.9.   Heitgaaside juhtimiseks kasutatavad ventiilid peavad olema kiiresti reguleeritavad ja kiire toimega.

4.2.10.   Gaasiproovid kogutakse piisava suurusega kogumiskottidesse. Kotid peavad olema sellisest materjalist, mille puhul heitgaasi muutus pärast 20-minutilist säilitamist ei ole suurem kui ± 2 %.

4.3.   Analüüsiseadmed

4.3.1.   Sätted

4.3.1.1.   Heitgaase analüüsitakse järgmiste mõõteseadmetega:

Süsinikmonooksiidi (CO) ja süsinikdioksiidi (CO2) analüüs:

kasutada tuleb mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonitüüpi (NDIR) analüsaatorit.

Süsivesinike (HC) analüüs – ottomootorite puhul:

kasutada tuleb leekionisatsioonidetektori (FID) tüüpi analüsaatorit, kalibreeritud propaaniga, mida väljendatakse süsinikuaatomite ekvivalendina (C1).

Süsivesinike (HC) analüüs – diiselmootorite puhul:

kasutada tuleb leekionisatsioonidetektori tüüpi analüsaatorit detektori, klappide, torustikuga jms, mis on kuumutatud temperatuurini 463 K (190 °C) ± 10 K (kuumleek-ionisatsioonidetektor, HFID). Analüsaator kalibreeritakse gaasilise propaaniga, mille kogust väljendatakse süsinikuaatomite (C1) ekvivalendina.

Lämmastikoksiidide (NOx) analüüs:

analüüsimisel tuleb kasutada kas kemoluminestsentsanalüsaatori (CLA) või mittehajuva ultraviolettkiirguse resonantsneelduri (NDUVR) tüüpi analüsaatorit, mis on mõlemal juhul varustatud NOx-NO muunduriga.

Tahked osakesed – kogutud tahkete osakeste gravimeetriline määramine:

kõnealuseid tahkeid osakesi kogutakse kõigil juhtudel proovi gaasivoolu paigutatud kahe järjestikuse filtri abil. Iga filtripaariga kogutud tahkete osakeste kogus peab olema järgmine:

→

kus:

Vep	=	filtreid läbiv vooluhulk;
Vmix	=	tunnelit läbiv vooluhulk;
M	=	tahkete osakeste mass (g/km);
Mlimit	=	tahkete osakeste piirmass (kehtiv piirmass, g/km);
m	=	filtritega kogutud tahkete osakeste mass (g);
d	=	töötsüklile vastav vahemaa (km).

Tahkete osakeste proovi suhtarvu (Vep/Vmix) korrigeeritakse nii, et kui M = Mlimit, siis 1 ≤ m ≤ 5 mg (47 mm läbimõõduga filtrite kasutamise korral).

Filtri pind peab koosnema hüdrofoobsest ja heitgaasi komponentide suhtes inertsest materjalist (fluorosüsiniku kattega klaaskiudfilter või samaväärne filter).

4.3.1.2.   Täpsus

Analüsaatorite mõõtepiirkond peab vastama heitgaasides sisalduvate saasteainete kontsentratsioonide mõõtmiseks nõutavale täpsusele.

Vaatamata kalibreerimisgaaside tegelikule väärtusele ei tohi mõõteviga olla suurem kui ± 2 % (analüsaatori siseviga).

Kontsentratsioonide puhul alla 100 ppm võib mõõtmisviga olla kuni ± 2 ppm.

Ümbritseva õhu proov mõõdetakse sobiva mõõtepiirkonnaga samal analüsaatoril.

Kõigi filtrite kaalu määramiseks kasutatud mikrogrammkaalu täpsus peab olema 5 µg (standardhälve) ja näidu loetavus 1 µg.

4.3.1.3.   Kondensaadipüüdur

Enne analüsaatorit ei tohi kasutada ühtki gaasi kuivatamise seadet, kui ei ole tõestatud, et see ei mõjuta saasteainete sisaldust gaasivoolus.

4.3.2.   Erinõuded diiselmootoritele

Heitgaaside süsivesinike sisalduse pidevaks analüüsimiseks kasutatakse kuumutatud proovivõtutorustikku ja leekionisatsioonidetektorit (HFID) koos meerikuga (R). Süsivesinike keskmine kontsentratsioon määratakse integreerimise teel. Kogu katse jooksul peab kuumutatava proovivõtutoru temperatuur püsima 463 K (190 °C) ± 10 K. Kuumutatavale proovivõtutorule peab olema paigaldatud kuumutatav filter (FH), mis eemaldab 99 % tõhususega ≥ 0,3 μm tahked osakesed, et eraldada analüüsiks vajalikust pidevast gaasivoolust kõik tahked osakesed.

Proovivõtusüsteemi reageerimisaeg (proovivõtturist analüsaatori sisselaskeavani) ei tohi ületada nelja sekundit.

Representatiivse proovi saamiseks kasutatakse HFID-seadmeid koos konstantse voolu (soojusvaheti) süsteemiga, välja arvatud juhul, kui kasutatakse CFV- või CFO-voolu varieerumise kompenseerimist.

Tahkete osakeste proovivõtuseade koosneb lahjendustunnelist, proovivõtturist, filtriseadmest, osavoolupumbast, voolukiiruse regulaatoritest ja mõõteseadmetest. Tahkete osakeste proovi osavool juhitakse läbi kahe järjestikku asetseva filtri. Osakeste gaasivoolu katsetamisel peab proovivõttur olema lahjenduskanalis nii, et homogeense õhu/heitgaasi segu ja õhu/heitgaasi segu gaasivoolu representatiivse proovi temperatuur ei oleks vahetult enne osakeste filtrit suurem kui 325 K (52 °C). Gaasivoo temperatuur vooluhulgamõõturis ei tohi kõikuda rohkem kui ± 3 K, samuti ei tohi massivoolukiirus kõikuda rohkem kui ± 5 %. Kui vooluhulga muutus tulenevalt filtri liigsest koormatusest on lubamatult suur, siis katse peatatakse. Katse kordamisel vähendatakse voolukiirust ja/või kasutatakse suuremat filtrit. Filtreid ei eemaldata kambrist varem kui üks tund enne katse algust.

Vajalikke tahkete osakeste filtreid konditsioneeritakse (temperatuuri ja niiskuse suhtes) enne katset konditsioneeritud kambris tolmu ligipääsu eest kaitstud lahtises anumas vähemalt 8 ja mitte kauem kui 56 tundi. Need saastamata filtrid kaalutakse pärast sellist konditsioneerimist ning hoiustatakse kuni nende kasutuselevõtmiseni. Kui filtreid ei kasutata ühe tunni jooksul pärast kaalumiskambrist väljavõtmist, tuleb need uuesti kaaluda.

Ühetunnise piirangu võib asendada kaheksatunnise piiranguga, kui on täidetud üks või kumbki järgmistest tingimustest:

stabiliseeritud filter asetatakse tihendatud filtrialusele, mille otsad on suletud, või

stabiliseeritud filter asetatakse tihendatud filtrialusele, mis asetatakse seejärel otsekohe proovivõtutoruse, mida ei läbi vool.

4.3.3.   Kalibreerimine

Kõiki analüsaatoreid kalibreeritakse nii tihti kui vajalik, kuid kindlasti tüübikatsetele eelneval kuul ning vähemalt kord kuue kuu jooksul toodangu vastavuse kontrollimiseks.

Eespool punktis 4.3.1 osutatud analüsaatorite puhul kasutatakse käesoleva lisa 6. liites kirjeldatud kalibreerimismeetodit.

4.4.   Mahu mõõtmine

4.4.1.   Püsimahuproovi võtmise seadmega kogutud lahjendatud heitgaasi üldmahu mõõtmiseks kasutatava meetodi puhul peab mõõtmistäpsus olema ± 2 %.

4.4.2.   Püsimahuproovi süsteemi kalibreerimine

Püsimahuproovi süsteemi mahumõõteseadet kalibreeritakse meetodil, mis tagab ettenähtud täpsuse, ning seda tuleb teha kõnealuse täpsuse säilitamiseks piisavalt tihti.

Nõutava täpsuse tagamiseks kasutatava kalibreerimismenetluse näide on esitatud käesoleva lisa 6. liites. Kõnealuse meetodi puhul kasutatakse dünaamilist vooluhulga mõõteseadet, mis võimaldab teostada mõõtmisi püsimahuproovi võtmisel esinevate suurte voolukiiruste juures. Seadme sertifitseeritud täpsus peab olema vastavuses heakskiidetud siseriikliku või rahvusvahelise standardiga.

4.5.   Gaasid

4.5.1.   Puhtad gaasid

Vajaduse korral peavad kalibreerimiseks ja kasutamiseks saadaval olema järgmised gaasid:

—	puhastatud lämmastik: (puhtus: ± 1 ppm C, ± 1 ppm CO, ± 400 ppm CO2, ± 0,1 ppm NO);

—	puhastatud sünteetiline õhk (puhtus: ± 1 ppm C, 1 ppm CO, 400 ppm CO2, 0,1 ppm NO); hapnikusisaldus 18–21 mahuprotsenti;

—	puhastatud hapnik (puhtus > 99,5 mahuprotsenti O2);

—	puhastatud vesinik (ja heeliumit sisaldav segu): (puhtus ± 1 ppm C, ± 400 ppm CO2);

—	süsinikmonooksiid (minimaalne puhtus 99,5 %);

—	propaan (minimaalne puhtus 99,5 %).

4.5.2.   Kalibreerimis- ja võrdlusgaasid

Tuleb tagada järgmise keemilise koostisega gaasisegude kättesaadavus:

—	C8 H8 ja puhastatud sünteetiline õhk (vt käesoleva lisa punkt 4.5.1);

—	CO ja puhastatud lämmastik;

—	CO2 ja puhastatud lämmastik;

—	NO ja puhastatud lämmastik. (NO2 kogus kalibreerimisgaasis ei tohi ületada 5 % NO sisaldusest.)

Kalibreerimisgaasi tegelik kontsentratsioon peab jääma ettenähtud väärtuse suhtes vahemikku ± 2 %.

Käesoleva lisa 6. liites määratletud kontsentratsioonide saavutamiseks võib kasutada ka gaasijaoturit, lahjendades gaase puhastatud N2 või puhastatud sünteetilise õhuga. Segamisseade peab võimaldama määrata lahjendatud kalibreerimisgaaside kontsentratsioone täpsusega ± 2 %.

4.6.   Lisaseadmed

4.6.1.   Temperatuurid

8. liites osutatud temperatuure mõõdetakse täpsusega ± 1,5 K.

4.6.2.   Rõhk

Atmosfäärirõhk peab olema mõõdetav täpsusega ± 0,1 kPa.

4.6.3.   Absoluutne niiskus

Absoluutne niiskus (H) peab olema mõõdetav täpsusega ± 5 %.

Heitgaasi proovivõtusüsteemi kontrollitakse käesoleva lisa 7. liite punktis 3 kirjeldatud meetodi abil.

Suurim lubatud erinevus süsteemi siseneva ja mõõdetud gaasikoguse vahel võib olla 5 %.

5.   KATSE ETTEVALMISTAMINE

5.1.   Inertsi simuleerimisseadme reguleerimine vastavalt sõiduki ülekandeinertsile

Kasutatakse inertsi simuleerimisseadet, mille abil saadakse tuletatud massiga järgmistes piirides proportsionaalne pöörlevate masside koguinerts:

Sõiduki tuletatud mass TM (kg)	Ekvivalentne inerts I (kg)
TM ≤ 480	455
480 < TM ≤ 540	510
540 < TM ≤ 595	570
595 < TM ≤ 650	625
650 < RW ≤ 710	680
710 < TM ≤ 765	740
765 < TM ≤ 850	800
850 < TM ≤ 965	910
965 < TM ≤ 1 080	1 020
1 080 < TM ≤ 1 190	1 130
1 190 < TM ≤ 1 305	1 250
1 305 < TM ≤ 1 420	1 360
1 420 < TM ≤ 1 530	1 470
1 530 < TM ≤ 1 640	1 590
1 640 < TM ≤ 1 760	1 700
1 760 < TM ≤ 1 870	1 810
1 870 < TM ≤ 1 980	1 930
1 980 < TM ≤ 2 100	2 040
2 100 < TM ≤ 2 210	2 150
2 210 < TM ≤ 2 380	2 270
2 380 < TM ≤ 2 610	2 270
2 610 < TM	2 270

Kui dünamomeetril ei ole vastavat ekvivalentset inertsi, kasutatakse sõiduki tuletatud massile lähimat suuremat väärtust.

5.2.   Dünamomeetri reguleerimine

Koormust reguleeritakse vastavalt eespool punktis 4.1.5 kirjeldatud meetoditele.

Kasutatud meetod ja saadud väärtused (ekvivalentne inerts – iseloomulik seadistusparameeter) registreeritakse katsearuandes.

5.3.   Sõiduki konditsioneerimine

Diiselmootoriga sõidukite puhul kasutatakse tahkete osakeste mõõtmiseks käesoleva lisa 1. liites kirjeldatud teise osa tsüklit, lõpetades selle kõige varem 36 ja hiljemalt kuus tundi enne katsetamist. Läbi sõidetakse kolm järjestikust tsüklit. Dünamomeeter reguleeritakse eespool toodud punktide 5.1 ja 5.2 kohaselt.

Tootja taotluse korral võib ottomootoriga sõidukeid eelkonditsioneerida sõidutsükli ühe I osa ja kahe II osa abil.

Pärast sellist diiselmootorite eelkonditsioneerimist ja enne katsetamist hoitakse diiselmootoriga ja ottomootoriga sõidukeid ruumis, mille temperatuur püsib suhteliselt konstantsena vahemikus 293–303 K (20–30 °C). Kõnealune konditsioneerimine peab kestma vähemalt kuus tundi, kuni mootoriõli temperatuur ja, olemasolu korral, jahutusvedelik saavutavad ruumi temperatuuri ± 2 K.

5.3.1.1.   Tootja taotlusel viiakse katse läbi hiljemalt 30 tundi pärast seda, kui sõidukit on käitatud selle tavalisel töötemperatuuril.

5.3.1.2.   Ottomootoriga sõidukid, mille kütusena kasutatakse veeldatud naftagaasi või maagaasi või mille seadmed võimaldavad kasutada nii bensiini kui ka veeldatud naftagaasi või maagaasi, tuleb eelkonditsioneerida; eelkonditsioneerimine peab toimuma esimese gaasilise etalonkütusega katse ja teise gaasilise etalonkütusega katse vahel, enne teise etalonkütusega katsetamist. Kõnealuseks eelkonditsioneerimiseks tehakse teise etalonkütusega eelkonditsioneeriv sõidutsükkel, mis koosneb käesoleva lisa 1. liites kirjeldatud sõidutsükli ühest esimesest osast (linnasõit) ja kahest teisest osast (linnaväline sõit). Tootja taotluse korral ning tehnilise teenistuse nõusolekul võib kõnealust eelkonditsioneerimist pikendada. Dünamomeetri seadistus peab vastama käesoleva lisa punktides 5.1 ja 5.2 esitatud dünamomeetri seadistusele.

5.3.2.   Rehvirõhk peab vastama tootja poolt ettenähtud ja esialgse pidurite reguleerimise teekatse käigus kasutatud väärtustele. Kahe rulliga dünamomeetri puhul võib rehvirõhk olla tootja poolt ettenähtust kuni 50 % suurem. Tegelik kasutatud rõhk registreeritakse katseprotokollis.

6.   STENDIKATSETE MENETLUS

6.1.   Töötsükli sooritamise eritingimused

6.1.1.   Katse ajal peab katseruumi temperatuur olema vahemikus 293–303 K (20–30 °C). Katseruumis oleva õhu või mootori poolt sissevõetava õhu absoluutne niiskus (H) peab rahuldama tingimust:

5,5 ≤ H ≤ 12,2 (g H2O kuiva õhu kg kohta)

6.1.2.   Sõiduk peab katse ajal olema ligikaudu horisontaalses asendis, vältimaks kütuse ebanormaalset jaotumist.

6.1.3.   Sõidukile juhitakse muutuva kiirusega õhuvoog. Ventilaatori kiirus peab olema selline, et ventilaatori töötamisel kiiruste vahemikus 10 km/h kuni vähemalt 50 km/h oleks õhu lineaarkiirus ventilaatori väljalaskeava juures ± 5 km/h vastavast rulli kiirusest. Väljavalitud ventilaatori omadused peavad olema järgmised:

—	Pindala: vähemalt 0,2 m2;

—	Alumise serva kõrgus maapinnast: ligikaudu 20 cm;

—	Kaugus sõiduki esiosast: ligikaudu 30 cm.

Alternatiivselt peab ventilaatori kiirus olema vähemalt 6 m/s (21,6 km/h).

Tootja taotluse korral võib erisõidukite (näiteks kaubikud, maastikusõidukid) puhul ventilaatori kõrgust muuta.

6.1.4.   Katse ajal tuleb kiirus registreerida reaalajas või koguda andmehõivesüsteemi abil, et oleks võimalik määrata sooritatud töötsüklite täpsust.

6.2.   Mootori käivitamine

6.2.1.   Mootor käivitatakse selleks ettenähtud seadmete abil vastavalt tootmises olevate sõidukite juhi käsiraamatus leiduvatele tootjajuhenditele.

6.2.2.   Esimene tsükkel algab mootori käivitamise hetkest.

6.2.3.   Veeldatud naftagaasi või maagaasi kasutamise korral võib mootori käivitada bensiiniga ning lülitada ümber veeldatud naftagaasile või maagaasile kindlaksmääratud ajavahemiku järel, mida juht ei saa muuta.

6.3.   Tühikäigul töötamine

6.3.1.   Käsilülitusega või poolautomaatne käigukast, vt käesoleva lisa liide 1, tabelid 1.2. ja 1.3.

6.3.2.   Automaatkäigukast

Pärast esialgset sisselülitamist ei tohi käiguvalitsat katse jooksul kasutada, välja arvatud allpool punktis 6.4.3 määratletud juhul või kui käiguvalitsaga saab sisse lülitada kiirkäigu (olemasolu korral).

6.4.   Kiirendamised

6.4.1.   Kiirendamiste käigus peab kiirendus olema kogu aeg võimalikult ühtlane.

6.4.2.   Kui kiirendamist ei ole võimalik viia lõpule ettenähtud aja jooksul, võetakse vajalik lisaaeg võimaluse korral käiguvahetuseks ettenähtud aja arvelt, selle võimaluse puudumisel aga järgneva püsikiiruse perioodi arvelt.

6.4.3.   Automaatkäigukastid

Kui kiirendamist ei ole võimalik viia lõpule ettenähtud aja jooksul, kasutatakse käiguvalitsat vastavalt käsilülituskäigukastide puhul kohaldatavatele nõuetele.

6.5.   Aeglustamised

6.5.1.   Kõigi linnasõidu põhitsükli (esimene osa) aeglustamiste korral võetakse jalg kiirendusseadiselt, sidur jääb ühendatuks. Sidur lahutatakse käigukangi kasutamata alltoodud kiiruste seast kõrgemal kiirusel: 10 km/h või mootori tühikäigukiirusele vastav kiirus.

Kõigi linnavälise sõidu (teine osa) aeglustamiste korral võetakse jalg kiirendusseadiselt, sidur jääb ühendatuks. Sidur lahutatakse käigukangi kasutamata kiirusel 50 km/h viimaseks aeglustamiseks.

6.5.2.   Kui aeglustusperiood on vastava katsefaasi puhul ettenähtust pikem, rakendatakse katsetsükli aegadest kinnipidamiseks sõiduki pidureid.

6.5.3.   Kui aeglustusperiood on vastava katsefaasi puhul ettenähtust lühem, kasutatakse teoreetilise tsükli taastamiseks järgneva perioodiga sujuvalt liituvat püsikiiruse või tühikäigul töötamise perioodi.

6.5.4.   Linnasõidu põhitsükli (esimene osa) aeglustusaja lõpus (sõiduki seismajäämine rullidel) pannakse käik neutraalasendisse ning sidur ühendatakse.

6.6.   Püsikiirused

6.6.1.   Kiirendamiselt püsikiirusele üleminekul tuleb hoiduda “pumpamisest” või seguklapi sulgemisest.

6.6.2.   Püsikiiruse perioodide vältel hoitakse gaasipedaali fikseeritud asendis.

7.   PROOVIVÕTU- JA ANALÜÜSIMENETLUS

7.1.   Proovide võtmine

Proovide võtmine (PV) algab enne mootori käivitamist või käivitamise hetkest ning lõpeb viimase linnavälise sõidu tühikäiguaja lõppemisel (teine osa, proovivõtu lõpp (PL)) või VI tüübi katsete puhul viimase linnasõidu põhitsükli (esimene osa) viimase tühikäiguaja lõppemisel.

7.2.   Analüüs

7.2.1.   Kotis sisalduvate gaaside analüüs tuleb teostada võimalikult kiiresti ning mitte mingil juhul hiljem kui 20 minutit pärast katsetsükli lõppemist. Kasutatud tahkete osakeste filtrid viiakse kambrisse hiljemalt üks tund pärast heitgaasikatse lõpetamist ning neid tuleb seal konditsioneerida 2–36 tundi ja seejärel tuleb need kaaluda.

7.2.2.   Enne iga proovi analüüsimist tuleb analüsaator igale saasteainele vastava mõõtepiirkonna puhul asjakohase nullgaasiga nullida.

7.2.3.   Seejärel reguleeritakse analüsaatorid kalibreerimiskõveratele vastavaks, kasutades võrdlusgaase, mille nimikontsentratsioonid jäävad vahemikku 70–100 % mõõtepiirkonnast.

7.2.4.   Järgnevalt kontrollitakse uuesti analüsaatorite nullpunkte. Kui näidu erinevus eespool toodud punkti 7.2.2 kohaselt saadud näidust on suurem kui 2 % mõõtepiirkonnast, tuleb menetlust korrata.

7.2.5.   Seejärel analüüsitakse proove.

7.2.6.   Pärast analüüsimist kontrollitakse null- ja võrdluspunkte samade gaaside abil uuesti. Kui nimetatud järelkontrollimiste tulemused ei erine eespool punktis 7.2.3 saadud tulemustest rohkem kui ± 2 %, loetakse analüüsi tulemused vastuvõetavaks.

7.2.7.   Käesoleva punkti kõigis alapunktides peavad erinevate gaaside voolukiirused ja rõhud olema samad kui analüsaatorite kalibreerimisel kasutatud voolukiirused ja rõhud.

7.2.8.   Iga gaasides sisalduva mõõdetud saasteaine kontsentratsiooniks loetakse väärtus, mis on saadud pärast mõõteseadme näidu stabiliseerumist. Süsivesinike mass diiselmootorite heitgaasides arvutatakse HFID-seadme integreeritud näitude põhjal ning seda korrigeeritakse vajaduse korral vooluhulga kõikumiste kompenseerimiseks käesoleva lisa 5. liites kirjeldatud viisil.

8.   GAASILISTE JA TAHKETE OSAKESTE HEITKOGUSTE KINDLAKSMÄÄRAMINE

8.1.   Vaadeldav ruumala

Vaadeldavat ruumala korrigeeritakse nii, et see vastaks tingimustele 101,33 kPa ja 273,2 K.

8.2.   Väljapaisatud gaasiliste saasteainete ja tahkete osakeste üldmass

Sõidukist katse ajal väljapaisatud iga gaasilise saasteaine massi M leidmiseks korrutatakse asjaomase gaasi mahtkontsentratsioon gaasi mahuga, arvestades eespool mainitud standardtingimustes saavutatavaid järgmisi tihedusi:

— süsinikmonooksiidi (CO) puhul:	d = 1,25 g/l
— süsivesinike puhul:
— bensiin (CH1,85)	d = 0,619 g/1
— diislikütus (CH1,86)	d = 0,619 g/1
— LPG (CH2,525)	d = 0,649 g/l
— või NG (CH4)	d = 0,714 g/l
— lämmastikoksiidide (NOx) puhul:	d = 2,05 g/1

Katse käigus sõidukist väljapaisatud tahkete saasteainete mass m määratakse kummagi filtriga kogutud tahkete osakeste massi (esimese filtri puhul m1 ja teise filtri puhul m2) kaalumise teel:

— kui 0,95 (m1 + m2) ≤ m1, siis	m = m1,
— kui 0,95 (m1 + m2) > m1, siis	m = m1 + m2,
— kui m2 > m1,	katse tühistatakse.

Gaasiliste ja tahkete saasteainete massi määramiseks kasutatavad arvutused koos näidetega on esitatud käesoleva lisa 8. liites.

4. LISA

1. liide

I TÜÜBI KATSES KASUTATAVA TÖÖTSÜKLI JAOTUS

1.   TÖÖTSÜKKEL

Joonisel 1/1 on kujutatud esimesest osast (linnasõit) ja teisest osast (linnaväline sõit) koosnevat töötsüklit.

2.   LINNASÕIDU PÕHITSÜKKEL (esimene osa)

(vt joonis 1/2 ja tabel 1.2)

2.1.   Jaotus faaside alusel:

	Aeg (s)	%
Tühikäigul töötamine	60	30,8	35,4
Tühikäik, sõiduk liigub, sidur ühendatud ühes kombinatsioonis	9	4,6
Käiguvahetus	8	4,1
Kiirendamised	36	18,5
Püsikiiruse perioodid	57	29,2
Aeglustamised	25	12,8
	195	100

2.2.   Jaotus kasutatavate käikude alusel

	Aeg (s)	%
Tühikäigul töötamine	60	30,8	35,4
Tühikäik, sõiduk liigub, sidur ühendatud ühes kombinatsioonis	9	4,6
Käiguvahetus	8	4,1
Esimene käik	24	12,3
Teine käik	53	27,2
Kolmas käik	41	21
	195	100

2.3.   Üldteave:

— Keskmine kiirus katse ajal:	19 km/h
— Tegelik käitamisaeg:	195 s
— Teoreetiline läbitud vahemaa töötsükli kohta:	1,013 km
— Samaväärne vahemaa nelja töötsükli kohta:	4,052 km

Tabel 1.2

Linnasõidu põhitöötsükkel šassiidünamomeetril (esimene osa)

Toimingu järjekorranumber	Toiming	Faas	Kiirendamine (m/s2)	Kiirus (km/h)	Kestus		Kumulatiivne aeg (s)	Käsikäigukasti puhulkasutatav käik
					Toiming (s)	Faas (s)
1	Tühikäigul töötamine	1			11	11	11	6 s PM + 5 s K1  (20)
2	Kiirendamine	2	1,04	0–15	4	4	15	1
3	Püsikiirus	3		15	9	8	23	1
4	Aeglustamine	4	–0,69	15–10	2	5	25	1
5	Aeglustamine, sidur lahutatud		–0,92	10–0	3		28	K1  (20)
6	Tühikäigul töötamine	5			21	21	49	16 s PM + 5 s K1  (20)
7	Kiirendamine	6	0,83	0–15	5	12	54	1
8	Käiguvahetus				2		56
9	Kiirendamine		0,94	15–32	5		61	2
10	Püsikiirus	7		32	24	24	85	2
11	Aeglustamine	8	–0,75	32–10	8	11	93	2
12	Aeglustamine, sidur lahutatud		–0,92	10–0	3		96	K2  (20)
13	Tühikäigul töötamine	9	0–15	0–15	21		117	16 s PM + 5 s K1  (20)
14	Kiirendamine	10			5	26	122	1
15	Käiguvahetus				2		124
16	Kiirendamine		0,62	15–35	9		133	2
17	Käiguvahetus				2		135
18	Kiirendamine		0,52	35–50	8		143	3
19	Püsikiirus	11		50	12	12	155	3
20	Aeglustamine	12	–0,52	50–35	8	8	163	3
21	Püsikiirus	13		35	13	13	176	3
22	Käiguvahetus	14			2	12	178
23	Aeglustamine		–0,99	35–10	7		185	2
24	Aeglustamine sidur lahutatud		–0,92	10–0	3		188	K2  (20)
25	Tühikäigul töötamine	15			7	7	195	7 s PM (20)

3.   LINNAVÄLINE SÕIT (teine osa)

(vt joonis 1/3 ja tabel 1/3)

3.1.   Jaotus faaside alusel:

	Aeg (s)	%
Tühikäigul töötamine:	20	5,0
Tühikäik, sõiduk liigub, sidur ühendatud ühes kombinatsioonis:	20	5,0
Käiguvahetus:	6	1,5
Kiirendamised:	103	25,8
Püsikiiruse perioodid:	209	52,2
Aeglustamised:	42	10,5
	400	100

3.2.   Jaotus kasutatavate käikude alusel:

	Aeg (s)	%
Tühikäigul töötamine:	20	5,0
Tühikäik, sõiduk liigub, sidur ühendatud ühes kombinatsioonis:	20	5,0
Käiguvahetus:	6	1,5
Esimene käik:	5	1,3
Teine käik:	9	2,2
Kolmas käik:	8	2
Neljas käik:	99	24,8
Viies käik:	233	58,2
	400	100

3.3.   Üldteave

— Keskmine kiirus katse ajal:	62,6 km/h
— Tegelik käitamisaeg:	400 s
— Teoreetiline läbitud vahemaa töötsükli kohta:	6,955 km
— Maksimaalne kiirus:	120 km/h
— Maksimaalne kiirendus:	0,833 m/s2
— Maksimaalne aeglustus:	–1,389 m/s2

Tabel 1.3

I tüübi katse linnaväline sõit (teine osa)

Toimingu järjekorra-number	Toiming	Faas	Kiirendus (m/s2)	Kiirus (km/h)	Kestus		Kumulatiivne aeg (s)	Käik, mida tuleb kasutada käsikäigukasti puhul
					Toiming (s)	Faas (s)
1	Tühikäigul töötamine	1			20	20	20	K1  (21)
2	Kiirendamine	12	0,83	0	5	41	25	1
3	Käiguvahetus				2		27	—
4	Kiirendamine		0,62	15–35	9		36	2
5	Käiguvahetus				2		38	—
6	Kiirendamine		0,52	35–30	8		46	3
7	Käiguvahetus				2		48	—
8	Kiirendamine		0,43	50–70	13		61	4
9	Püsikiirus	3		70	50	50	111	5
10	Aeglustamine	4	–0,69	70–50	8	8	119	4 s · 5 + 4 s · 4
11	Püsikiirus	5		50	69	69	188	4
12	Kiirendamine	6	0,43	50–70	13	13	201	4
13	Püsikiirus	7		70	50	50	251	5
14	Kiirendamine	8	0,24	70–100	35	35	286	5
15	Püsikiirus (22)	9		100	30	30	316	5 (22)
16	Kiirendamine (22)	10	0,28	100–120	20	20	336	5 (22)
17	Püsikiirus (22)	11		120	10	20	346	5 (22)
18	Aeglustus (22)	12	–0,69	120–80	16	34	362	5 (22)
19	Aeglustus (22)		–1,04	80–50	8		370	5 (22)
20	Aeglustamine, sidur lahutatud		1,39	50–0	10		380	K5 (21)
21	Tühikäik	13			20	20	400	PM (21)

4. LISA

2. liide

ŠASSIIDÜNAMOMEETER

1.   FIKSEERITUD KOORMUSKÕVERAGA ŠASSIIDÜNAMOMEETRI MÄÄRATLUS

1.1.   Sissejuhatus

Juhul, kui šassiidünamomeetril ei ole võimalik kiiruste vahemikus 10–120 km/h simuleerida kogu sõidutakistust teel, soovitatakse kasutada järgmiste omadustega šassiidünamomeetrit.

1.2.   Määratlus

1.2.1.   Šassiidünamomeetril võib olla üks või kaks rulli.

Eesmise rulli abil käitatakse otseselt või kaudselt inertsmasse ja võimsuse rakendamise seadet.

1.2.2.   Piduril neelduv koormus ja šassiidünamomeetri sisehõõrdemõju kiirusel 0–120 km/h on järgmine:

F = (a + b × V2) ± 0,1 × F80 (ei ole negatiivne)

kus:

—	=	F	=	šassiidünamomeetril neelduv kogukoormus (N)
—	=	a	=	veeretakistusjõule vastav väärtus (N)
—	=	b	=	õhutakistuse koefitsiendile vastav väärtus (N/(km/h)2)
—	=	V	=	kiirus (km/h)
—	=	F80	=	koormus kiirusel 80 km/h (N)

2.   DÜNAMOMEETRI KALIBREERIMISE MEETOD

2.1.   Sissejuhatus

Käesolevas liites kirjeldatakse meetodit, mida kasutatakse dünamomeetri piduril neelduva koormuse kindlaksmääramiseks. Neelduv koormus koosneb hõõrdumisel neelduvast koormusest ja võimsuse neeldumisseadmel neelduvast koormusest.

Dünamomeeter pannakse tööle väljaspool katsekiiruste vahemikku. Seejärel ühendatakse dünamomeetri käitamiseks kasutatav seade lahti: rulli pöörlemiskiirus väheneb.

Rullide kineetiline energia hajub võimsuse rakendamise seadmes ja hõõrdumise tagajärjel. See meetod ei võta arvesse rullide sisehõõrdemõju erinevusi, mis tekivad vastavalt sellele, kas rullidel on sõiduk või mitte. Vabalt pöörleva tagumise rulli hõõrdumisest tulenevad mõjud jäetakse arvestamata.

2.2.   Koormusnäidiku kalibreerimine väärtusele 80 km/h kui neelduva koormuse funktsioon

Kohaldatakse järgmist menetlust (vt ka joonis 2/1):

2.2.1.   Määratakse rulli pöörlemiskiirus (kui seda ei ole tehtud varem). Selleks võib kasutada lisamõõteratast, pöörete loendurit või mõnda muud meetodit.

2.2.2.   Sõiduk paigutatakse dünamomeetrile või kasutatakse mõnda muud meetodit dünamomeetri töölerakendamiseks.

Kasutatavale inertsiklassile vastava inertsi simuleerimiseks kasutatakse vastavat hooratast või mõnda muud süsteemi.

Joonis 2/1

Šassiidünamomeetris neelatavat võimsust illustreeriv joonis

2.2.4.   Dünamomeeter viiakse kiirusele 80 km/h.

2.2.5.   Registreeritakse mõõdetud koormus Fi (N).

2.2.6.   Dünamomeeter viiakse kiirusele 90 km/h.

2.2.7.   Dünamomeetri käivitamiseks kasutatav seade ühendatakse lahti.

2.2.8.   Registreeritakse aeg, mis dünamomeetril kulub kiiruselt 85 km/h kiiruseni 75 km/h jõudmiseks.

2.2.9.   Võimsuse rakendamise seade reguleeritakse erinevale tasemele.

2.2.10.   Punktide 2.2.4–2.2.9 nõuetele vastavaid toiminguid korratakse nii mitu korda, kui on vajalik koormuste vahemiku hõlmamiseks.

2.2.11.   Arvutatakse neelduv koormus, kasutades valemit:

kus:

—	=	F	=	neelduv koormus (N)
—	=	Mi	=	ekvivalentne inerts kilogrammides (välja arvatud vaba tagumise rulli inertsimõju)
—	=	ΔV	=	kiiruse kõrvalekalle m/s (10 km/h = 2,775 m/s)
—	=	t	=	aeg, mis kulus rullil üleminekuks kiiruselt 85 km/h kiirusele 75 km/h.

Joonisel 2/2 on näidatud 80 km/h juures esitatud koormus 80 km/h juures neelduva koormusena.

Joonis 2/2

80 km/h juures esitatud koormus 80 km/h juures neelduva koormusena

2.2.13.   Eespool punktides 2.2.3-2.2.12 esitatud nõudeid tuleb järgida kõigi kasutatavate inertsiklasside puhul.

2.3.   Koormusnäidiku kalibreerimine kui neelduva koormuse funktsioon muude kiiruste juures.

Eespool punktis 2.2 kirjeldatud menetlust korratakse valitud kiiruste puhul nii tihti kui vaja.

2.4.   Dünamomeetri poolt kasutatava võimsuse kõvera kontrollimine vastavalt etalonseadistusele kiirusel 80 km/h.

2.4.1.   Sõiduk paigutatakse dünamomeetrile või kasutatakse mõnda muud meetodit dünamomeetri töölerakendamiseks.

2.4.2.   Dünamomeeter reguleeritakse kiirusel 80 km/h neelduvale koormusele (F).

2.4.3.   Märkida üles koormused, mis neelduvad kiirustel 120, 100, 80, 60, 40 ja 20 km/h.

2.4.4.   Joonestatakse kõver F(V) ning kontrollitakse selle vastavust käesoleva liite punkti 1.2.2 nõuetele.

2.4.5.   Punktides 2.4.1–2.4.4 kirjeldatud menetlust korratakse teiste kiirusele 80 km/h vastavate võimsuse F väärtuste puhul ning teiste inertsi väärtuste puhul.

2.5.   Sama menetlust kasutatakse ka jõu ja pöördemomendi kalibreerimiseks.

3.   DÜNAMOMEETRI SEADISTAMINE

3.1.   Reguleerimismeetod

3.1.1.   Sissejuhatus

Käesoleva meetodi puhul ei ole tegemist eelistatava meetodiga ja seda võib kasutada ainult fikseeritud koormuskõveraga dünamomeetrite puhul koormuse määramiseks kiirusel 80 km/h; meetodit ei saa kasutada diiselmootoriga varustatud sõidukite puhul.

3.1.2.   Katseseadmed

Vaakum (või absoluutne rõhk) sõiduki sisselasketorustikus mõõdetakse täpsusega ± 0,25 kPa. Seda näitu peab olema võimalik registreerida pidevalt või maksimaalselt ühesekundilise intervalliga. Kiirust registreeritakse pidevalt täpsusega ± 0,4 km/h.

3.1.3.   Teekatse

3.1.3.1.   Tuleb veenduda, et käesoleva lisa 3. liite punkti 4 nõuded on täidetud.

3.1.3.2.   Sõidukit juhitakse püsikiirusel 80 km/h, registreerides kiiruse ja vaakumi (või absoluutse rõhu) vastavalt eespool toodud punkti 3.1.2 nõuetele.

3.1.3.3.   Eespool punktis 3.1.3.2 kirjeldatud menetlust korratakse kummaski suunas sõites kolm korda. Kõik kuus katset tuleb lõpule viia nelja tunni jooksul.

3.1.4.   Andmete töötlemine ja nõuetekohasuse kriteeriumid

3.1.4.1.   Punktide 3.1.3.2 ja 3.1.3.3 kohaselt saadud tulemusi kontrollitakse. (Kiirus ei tohi olla väiksem kui 79,5 km/h ega suurem kui 80,5 km/h rohkem kui ühe sekundi vältel.) Iga katsesõidu puhul registreeritakse vaakumi tase ühesekundilise intervalliga, arvutatakse vaakumi keskmine väärtus ja standardhälve (s). Kõnealused arvutused peavad põhinema vähemalt kümnel vaakumi näidul.

3.1.4.2.   Standardhälve ei tohi ühegi katsesõidu puhul olla suurem kui 10 % keskmisest väärtusest (v).

3.1.4.3.   Arvutatakse kuue katsesõidu (kolm kummaski suunas) keskmine väärtus.

3.1.5.   Dünamomeetri seadistus

3.1.5.1.   Ettevalmistus

Viiakse läbi käesoleva lisa 3. liite punktides 5.1.2.2.1–5.1.2.2.4 kirjeldatud toimingud.

3.1.5.2.   Ettenähtud koormus

Pärast töötemperatuurini soojendamist käitatakse sõidukit püsikiirusel 80 km/h ning dünamomeetri koormust reguleeritakse nii, et saavutatakse eespool toodud punkti 3.1.4.3 kohane vaakumi näit (v). Erinevus nimetatud näidust ei tohi olla suurem kui 0,25 kPa. Kõnealuste toimingute läbiviimiseks kasutatakse samu seadmeid, mida kasutati teekatse käigus.

3.2.   Alternatiivne meetod

Tootja nõusolekul võib kasutada järgmist meetodit.

3.2.1.   Pidur on reguleeritud nii, et sellel neelduks veoratastel rakendatud koormus püsikiirusel 80 km/h vastavalt järgmisele tabelile:

Sõiduki tuletatud mass	Ekvivalentne inerts	Dünamomeetril neelduv võimsus ja koormus kiirusel 80 km/h		Koefitsiendid
Tm (kg)	kg	kW	N	a	b
				N	N/(km/h)
Tm ≤ 480	455	3,8	171	3,8	0,0261
480 < Tm ≤ 540	510	4,1	185	4,2	0,0282
540 < Tm ≤ 595	570	4,3	194	4,4	0,0296
595 < Tm ≤ 650	625	4,5	203	4,6	0,0309
650 < Tm ≤ 710	680	4,7	212	4,8	0,0323
710 < Tm ≤ 765	740	4,9	221	5,0	0,0337
765 < Tm ≤ 850	800	5,1	230	5,2	0,0351
850 < Tm ≤ 965	910	5,6	252	5,7	0,0385
965 < Tm ≤ 1 080	1 020	6,0	270	6,1	0,0412
1 080 < Tm ≤ 1 190	1 130	6,3	284	6,4	0,0433
1 190 < Tm ≤ 1 305	1 250	6,7	302	6,8	0,0460
1 305 < Tm ≤ 1 420	1 360	7,0	315	7,1	0,0481
1 420 < Tm ≤ 1 530	1 470	7,3	329	7,4	0,0502
1 530 < Tm ≤ 1 640	1 590	7,5	338	7,6	0,0515
1 640 < Tm ≤ 1 760	1 700	7,8	351	7,9	0,0536
1 760 < Tm ≤ 1 870	1 810	8,1	365	8,2	0,0557
1 870 < Tm ≤ 1 980	1 930	8,4	378	8,5	0,0577
1 980 < Tm ≤ 2 100	2 040	8,6	387	8,7	0,0591
2 100 < Tm ≤ 2 210	2 150	8,8	396	8,9	0,0605
2 210 < Tm ≤ 2 380	2 270	9,0	405	9,1	0,0619
2 380 < Tm ≤ 2 610	2 270	9,4	423	9,5	0,0646
2 610 < Tm	2 270	9,8	441	9,9	0,0674

3.2.2.   Muude sõidukite puhul kui sõiduautod, mille tuletatud mass on üle 1 700 kg, või pideva neljarattaveoga sõidukite puhul korrutatakse eespool punktis 3.2.1 esitatud tabelis olevaid võimsusväärtusi koefitsiendiga 1,3.

4 LISA

3. liide

SÕIDUTAKISTUS, SELLE MÕÕTMISE MEETOD TEEKATSE PUHUL JA SIMULEERIMINE ŠASSIIDÜNAMOMEETRIL

1.   MEETODITE EESMÄRK

Allpool määratletud meetodite eesmärgiks on mõõta püsikiirusel liikuva sõiduki sõidutakistust teel ning simuleerida seda takistust dünamomeetril vastavalt 4. lisa punktis 4.1.5 sätestatud tingimustele.

2.   TEE MÄÄRATLUS

Tee peab olema tasane ja piisavalt pikk, võimaldamaks teostada allpool kirjeldatud mõõtmisi. Tee kalle ei tohi ületada 1,5 % ning peab olema ühtlane, varieerumata rohkem kui ± 0,1 %.

3.   VÄLISKESKKONNA TINGIMUSED

3.1.   Tuul

Katsete läbiviimisel peab tuule keskmine kiirus olema alla 3 m/s ja suurim kiirus alla 5 m/s. Lisaks peab teega ristuva tuule vektorkomponendi kiirus olema alla 2 m/s. Tuule kiirust mõõdetakse 0,7 m kõrgusel teepinnast.

3.2.   Niiskus

Teepind peab olema kuiv.

3.3.   Rõhk ja temperatuur

Õhu tihedus katse ajal peab olema selline, et erinevus standardtingimustest (P = 100 kPa ja T = 293,2 K) ei ületaks ± 7,5 %.

4.   SÕIDUKI ETTEVALMISTAMINE (23)

4.1.   Katsesõiduki valimine

Kui ei mõõdeta sõidukitüübi kõiki variante, kasutatakse katsesõiduki valimiseks järgmisi kriteeriume.

4.1.1.   Kere

Kui on olemas erinevad keretüübid, tehakse katse aerodünaamiliselt kõige halvemaga. Tootja esitab valiku tegemiseks vajalikud andmed.

4.1.2.   Rehvid

Valitakse kõige laiem rehv. Kui rehvisuurusi on üle kolme, valitakse kõige laiemast eelmine rehv.

4.1.3.   Katsemass

Katsemass on sõiduki suurima inertsiulatusega tuletatud mass.

4.1.4.   Mootor

Katsesõidukil on suurim(ad) soojusvaheti(d).

4.1.5.   Jõuülekanne

Katse tehakse iga järgmise jõuülekandega:

—

esivedu

—

tagavedu

—	täielikult 4 × 4

—	osaliselt 4 × 4

—	automaatkäigukast

—	käsikäigukast.

4.2.   Sissesõitmine

Sõiduk peab pärast sissesõitmise eesmärgil vähemalt 3 000 km läbimist olema tavapärases töökorras ja tavapäraselt seadistatud. Rehvid tuleb sisse sõita koos sõidukiga või nende rehvimustri sügavus peab olema vahemikus 90 %–50 % esialgsest rehvimustri sügavusest.

4.3.   Kontrollimine

Kavandatava kasutusviisi puhul teostatakse vastavalt tootja juhenditele järgmised kontrollimised:

—	rattad, veljed, rehvid (mark, tüüp, rõhk),

—	esitelje geomeetria,

—	pidurite seadistamine (liigse hõõrdumise kõrvaldamine), esi- ja tagasilla määrimine,

—	vedrustuse ja sõiduki läbimiskõrguse reguleerimine jne.

4.4.   Katseks ettevalmistamine

4.4.1.   Sõidukit koormatakse ettenähtud tuletatud massini. Sõiduki läbimiskõrgus peab vastama kõrgusele, mis saavutatakse koormuse raskuskeskme paiknemisel välimiste esiistmete “R”-punkte ühendaval sirgel neist võrdsel kaugusel.

4.4.2.   Teekatsete ajal peavad sõiduki aknad olema suletud. Kliimaseadmete, esilaternate jms katted peavad olema nende seadmete väljalülitatud asendile vastavas asendis.

4.4.3.   Sõiduk peab olema puhas.

4.4.4.   Vahetult enne katset viiakse sõiduk sobival viisil normaalsele töötemperatuurile.

5.   MEETODID

5.1.   Energia muutumine vaba aeglustumise käigus

5.1.1.   Maanteel

5.1.1.1.   Katseseadmed ja viga

Aja mõõtmisel peab viga olema väiksem kui ± 0,1 sekundit.

Kiiruse mõõtmisel peab viga olema väiksem kui ± 2 %.

5.1.1.2.   Katsemetoodika

5.1.1.2.1.   Sõidukit kiirendatakse kiiruseni, mis on 10 km/h võrra suurem kui valitud katsekiirus V.

5.1.1.2.2.   Sõiduki käigukast seatakse vabakäigu asendisse.

5.1.1.2.3.   Registreeritakse aeg (t1), mille vältel sõiduk aeglustub kiiruselt

V2 = V + ΔV km/h kiirusele V1 = V – ΔV km/h

5.1.1.2.4.   Sama katse viiakse läbi vastassuunas sõites ning registreeritakse aeg t2

5.1.1.2.5.   Arvutatakse nende kahe aja t1 B t2 keskmine T.

5.1.1.2.6.   Katseid korratakse mitu korda, nii et keskmise statistiline viga (p)

ei oleks suurem kui 2 % (p ≤ 2 %)

Statistiline täpsus p määratakse järgmise valemi abil:

kus:

—	t	=	allpool tabelis toodud koefitsient
—	n	=	katsete arv
—	s	=	standardhälve

n	4	5	6	7	8	9	10	11	12	13	14	15
t	3,2	2,8	2,6	2,5	2,4	2,3	2,3	2,2	2,2	2,2	2,2	2,2
	1,6	1,25	1,06	0,94	0,85	0,77	0,73	0,66	0,64	0,61	0,59	0,57

5.1.1.2.7.   Võimsus arvutatakse valemiga

kus:

—	=	P	=	väärtus on väljendatud kilovattides
—	=	V	=	katse kiirus (m/s)
—	=	ΔV	=	erinevus kiirusest V (m/s)
—	=	M	=	tuletatud mass (kg)
—	=	T	=	aeg (s).

5.1.1.2.8.   Rajal kindlaks määratud võimsust (P) korrigeeritakse etalonkeskkonnatingimustega järgmiselt:

Pparandatud = K · Pmõõdetud

kus:

—	=	RR	=	veeretakistusjõud kiirusel V
—	=	RAERO	=	aerodünaamiline takistus kiirusel V
—	=	RT	=	kogu veotakistus = RR + RAERO
—	=	KR	=	veeretakistusjõu temperatuuriparandustegur, mis loetakse võrdseks 8,64 A 10–3/°C, või tootja parandustegur, mille asutus on kinnitanud
—	=	t	=	ümbritseva õhu temperatuur teekatsel (°C)
—	=	t0	=	ümbritseva õhu standardtemperatuur = 20 °C
—	=	ρ	=	õhutihedus katsetingimustel
—	=	ρ0	=	õhutihedus etalontingimustel (20 °C, 100 kPa).

Sõiduki tootja määratleb suhted RR/RT ja RAERO/RT tavaliselt ettevõtte käsutuses olevate andmete alusel.

Kui need väärtused ei ole kättesaadavad tootja ja asjaomase tehnilise teenistuse kokkuleppe alusel, võib veere-/kogutakistuse suhte jaoks kasutada järgmist valemit:

kus:

—	M = sõiduki mass kilogrammides

—	ning koefitsiendid a ja b iga kiiruse kohta esitatakse järgmises tabelis: V (km/h) a b 20 7,24 A 10–5 0,82 40 1,59 A 10–4 0,54 60 1,96 A 10–4 0,33 80 1,85 A 10–4 0,23 100 1,63 A 10–4 0,18 120 1,57 A 10–4 0,14

5.1.2.   Dünamomeetril

5.1.2.1.   Mõõteandmed ja täpsus

Kasutatavad seadmed peavad olema teekatsel kasutatud seadmetega identsed.

5.1.2.2.   Katsemetoodika

5.1.2.2.1.   Sõiduk paigutatakse katsedünamomeetrile.

5.1.2.2.2.   Veorataste rehvirõhk (külmana) reguleeritakse dünamomeetri nõuete kohaselt.

5.1.2.2.3.   Reguleeritakse dünamomeetri ekvivalentne inerts.

5.1.2.2.4.   Sõiduk ja dünamomeeter viiakse sobival viisil töötemperatuurile.

5.1.2.2.5.   Viiakse läbi eespool punktis 5.1.1.2 kirjeldatud toimingud, jättes vahele punktid 5.1.1.2.4 ja 5.1.1.2.5 ning asendades punktis 5.1.1.2.7 esitatud valemis tähise M tähisega I.

5.1.2.2.6.   Reguleeritakse pidurit, et saada korrigeeritud võimsus (punkt 5.1.1.2.8) ja võtta arvesse erinevust teel oleva sõiduki massi (M) ja kasutatava ekvivalentse inertsi katsemassi (I) vahel. Seda võib teha, arvutades keskmise korrigeeritud tee vabakäiguaja kiiruselt V2 kiiruseni V1 ja esitades sama aja dünamomeetril järgmise suhte abil:

K = eespool punktis 5.1.1.2.8 määratletud väärtus.

5.1.2.2.7.   Tuleks kindlaks määrata dünamomeetril neelduv võimsus Pa, et saaks korrata sama sõiduki sama võimsust (punkt 5.1.1.2.8) eri päevadel.

5.2.   Meetod pöördemomendi mõõtmiseks püsikiirusel

5.2.1.   Maanteel

5.2.1.1.   Mõõteseadmed ja viga

Jõumomenti mõõdetakse sobiliku mõõtevahendiga, mille täpsus on ± 2 % piires.

Kiiruse mõõtmise täpsus peab olema ± 2 % piires.

5.2.1.2.   Katsemetoodika

5.2.1.2.1.   Sõiduk stabiliseeritakse valitud püsikiirusel V.

5.2.1.2.2.   Salvestatakse jõumoment Ct ja kiirus vähemalt 20 sekundi jooksul. Andmesalvestussüsteemi täpsus on jõumomendi puhul vähemalt ± 1 Nm ja kiiruse puhul ± 0,2 km/h.

5.2.1.2.3.   Jõumomendi Ct ja kiiruse erinevused ajas ei tohi ületada 5 % mõõtmisperioodi iga sekundi kohta.

5.2.1.2.4.   Pöördemoment Ct1 tähistab keskmist pöördemomenti, mis leitakse järgmise valemiga:

5.2.1.2.5.   Üks katse tehakse igas suunas kolm korda. Baaskiiruse saamiseks määrake kindlaks kuue mõõtmise keskmine jõumoment. Kui keskmine kiirus erineb võrdluskiirusest rohkem kui 1 km/h, kasutatakse keskmise jõumomendi arvutamiseks lineaarset regressiooni.

5.2.1.2.6.   Määratakse nende kahe jõumomendi Ct1 ja t2 keskmine, st Ct.

5.2.1.2.7.   Rajal kindlaks määratud keskmist jõumomenti CT korrigeeritakse etalonkeskkonnatingimustega järgmiselt:

CTparandatud = K · CTmõõdetud

kus K vastab käesoleva liite punktis 5.1.1.2.8 ettenähtud väärtusele.

5.2.2.   Dünamomeetril

5.2.2.1.   Mõõteseadmed ja viga

Kasutatavad seadmed peavad olema teekatsel kasutatud seadmetega identsed.

5.2.2.2.   Katsemetoodika

5.2.2.2.1.   Viiakse läbi eespool punktides 5.1.2.2.1–5.1.2.2.4 kirjeldatud toimingud.

5.2.2.2.2.   Viiakse läbi eespool punktides 5.2.1.2.1–5.2.1.2.4 kirjeldatud toimingud.

5.2.2.2.3.   Reguleeritakse võimsuse neeldumisseadet eespool punktis 5.2.1.2.7 toodud korrigeeritud tee kogujõumomendi esitamiseks.

5.2.2.2.4.   Tehakse samal eesmärgil samad toimingud kui punktis 5.1.2.2.7.