LISA

1.    SISSEJUHATUS

Käesolevates suunistes antakse liikmesriikidele juhised selle kohta, kuidas tõlgendada direktiivi (EL) 2023/1791 artikleid 8, 9 ja 10 nende ülevõtmisel oma siseriiklikku õigusesse. Suunistes keskendutakse direktiivi (EL) 2023/1791 uutele aspektidele ja täiendatakse seega soovituse (EL) 2019/1658 lisa, mis jääb kohaldatavaks.

Liidu õigusaktide õiguslikult siduva tõlgendamise ainupädevus on siiski Euroopa Liidu Kohtul.

2.    ÕIGUSLIK JA POLIITILINE KONTEKST

Direktiivi (EL) 2023/1791 artiklid 8, 9 ja 10 on omavahel tihedalt seotud, kuna artiklis 8 nõutud lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu koguse tagamiseks peavad liikmesriigid kas looma artikli 9 kohaselt energiatõhususkohustuste süsteemid või võtma artikli 10 kohaselt alternatiivseid poliitikameetmeid või tegema mõlemat.

Lisaks on direktiivi (EL) 2023/1791 artiklid 8, 9 ja 10 seotud direktiivi (EL) 2023/1791 järgmiste artiklitega.

—	Artikkel 2: oluliste mõistete, näiteks „energiaostuvõimetus“, määratlused.

—	Artikkel 4: energiasäästukohustuse täitmine aitab liikmesriikidel saavutada oma riiklikud panused, mis on vajalikud 2030. aasta üldiste energiatõhususeesmärkideni jõudmiseks.

—

Artikkel 24: liikmesriikide kohustus rakendada energiaostuvõimetuse leevendamiseks energiatõhususe parandamise meetmeid ja nendega seotud tarbijakaitse- või teavitamismeetmeid esmajärjekorras energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate, madala sissetulekuga leibkondades elavate inimeste ja asjakohasel juhul nende inimeste suhtes, kes elavad sotsiaaleluruumides.

—	Artikli 30 lõige 14: liikmesriigid võivad ette näha, et kohustatud isikud saavad täita artikli 8 lõigetes 1 ja 4 sätestatud kohustused sellega, kui nad maksavad igal aastal riiklikku energiatõhususe fondi summa, mis on võrdne kõnealuste kohustuste täitmiseks nõutavate investeeringutega.

—	V lisa: energiatõhususkohustuste süsteemide või artiklite 8, 9 ja 10 ning artikli 30 lõike 14 kohaselt võetavate muude poliitikameetmete mõju arvutamise ühismeetodid ja -põhimõtted.

3.    ENERGIATÕHUSUSE DIREKTIIVI (EL) 2023/1791 MÕISTED

Direktiivi (EL) 2023/1791 artiklite 8, 9 ja 10 ning V lisa tõlgendamisel on kõige olulisemad järgmiste mõistete määratlused, mis on esitatud direktiivi (EL) 2023/1791 artiklis 2:

a)	„energia lõpptarbimine“ (artikli 2 punkt 6);

b)	„energiasääst“ (artikli 2 punkt 9);

c)	„kohustatud isik“ (artikli 2 punkt 19);

d)	„osalev isik“ (artikli 2 punkt 21);

e)	„poliitikameede“ (artikli 2 punkt 23);

f)	„üksikmeede“ (artikli 2 punkt 24).

Direktiiviga (EL) 2023/1791 seoses on oluline rõhutada, et mõiste „energia lõpptarbimine“ määratlust on muudetud ning sellel võib olla mõju artiklite 8, 9 ja 10 ning V lisa rakendamisele. Selle kohta on rohkem teavet käesoleva lisa jaos 4.2.

4.    DIREKTIIVI (EL) 2023/1791 ARTIKLIS 8 SÄTESTATUD MUUDETUD KOHUSTUSED

4.1.   Nõutava lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu taseme ja arvutamise muudatused (direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 1 punkt b)

Käesolev jagu täiendab soovituse (EL) 2019/1658 lisa jagu 2.1.

Lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu taset suurendatakse, kuid arvutusprotsess jääb samaks:

—	esimene samm on arvutada energiatarbimise lähtekogus aastate 2016, 2017 ja 2018 keskmise aastase energia lõpptarbimisena (vt käesoleva lisa jagu 4.2, milles käsitletakse direktiivis (EL) 2023/1791 muudetud energia lõpptarbimise määratluse mõju);

—

teise sammuna kohaldatakse uue iga-aastase energiasäästu määrasid energiatarbimise lähtekoguse suhtes, kumuleerides selle energiasäästu kogu kohustusperioodi peale. Direktiiviga (EL) 2023/1791 muudeti neid määrasid alates 2024. aastast, nagu on selgitatud käesoleva lisa jagudes 4.1.1, 4.1.2 ja 4.1.3.

Alates perioodist 2031–2040 võib olla vaja kolmandat sammu, juhul kui eelmisel perioodil saavutatud energiasääst on nõutavast väiksem või suurem (vt jagu 4.1.4).

4.1.1.   Uue iga-aastase energiasäästu miinimummäärad

Direktiiviga (EL) 2023/1791 suurendati alates 2024. aastast nõutava uue iga-aastase energiasäästu määrasid, mis on sätestatud direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 1 punktis b perioodi 2021–2030 kumulatiivse energiasäästu koguse arvutamiseks. Need määrad on esitatud käesoleva lisa tabelis 1.

Liikmesriigid võivad vastavalt artikli 8 lõike 1 neljandale lõigule kasutada teistsugust arvutusmeetodit, tingimusel et kogu kohustusperioodi 2021–2030 arvutatud kumulatiivse energiasäästu kogus on vähemalt võrdne allpool esitatud valemi tulemusel saadud kogusega. Kui liikmesriigid otsustavad kasutada teistsugust arvutusmeetodit, peavad nad sellest komisjonile teatama lõimitud riikliku energia- ja kliimakava ajakohastatud versioonis, järgmises lõimitud riiklikus energia- ja kliimakavas või kahepoolse teabevahetuse käigus.

Tabel 1

Energiasäästukohustuse täitmiseks nõutava uue iga-aastase energiasäästu miinimummäärad

2021	2022	2023	2024	2025	2026	2027	2028	2029	2030
0,8  %	0,8  %	0,8  %	1,3  %	1,3  %	1,5  %	1,5  %	1,9  %	1,9  %	1,9  %
Märkused: — alates 2024. aastast kohaldatavad uued määrad on paksus kirjas; — Küprose ja Malta suhtes kohaldatakse erimäärasid (vt jagu 4.1.2).

Tabel 2

Määrad, mille alusel arvutatakse lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu nõutav kogus aastatel 2021–2030

Järgmistel aastatel saavutatava aastase energiasäästu määr: Järgmistel aastatel rakendatud meetmetest tuleneva uue iga-aastase energiasäästu määr:	2021	2022	2023	2024	2025	2026	2027	2028	2029	2030
2021	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %
2022		0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %
2023			0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %	0,8  %
2024				1,3  %	1,3  %	1,3  %	1,3  %	1,3  %	1,3  %	1,3  %
2025					1,3  %	1,3  %	1,3  %	1,3  %	1,3  %	1,3  %
2026						1,5  %	1,5  %	1,5  %	1,5  %	1,5  %
2027							1,5  %	1,5  %	1,5  %	1,5  %
2028								1,9  %	1,9  %	1,9  %
2029									1,9  %	1,9  %
2030										1,9  %
Aastase koguenergiasäästu määr igal aastal	0,8  %	1,6  %	2,4  %	3,7  %	5,0  %	6,5  %	8,0  %	9,9  %	11,8  %	13,7  %
Märkused: — läbivaadatud määrad on paksus kirjas (ning neid läbivaadatud määrasid kohaldatakse ajakohastatud lähtekoguse suhtes; vt jagu 4.2, milles käsitletakse energia lõpptarbimise määratluse muutmise mõju); — Küprose ja Malta suhtes kohaldatakse erimäärasid (vt jagu 4.1.2); — iga rida vastab asjaomasel aastal rakendatud meetmetest tuleneva uue aastase energiasäästu miinimummäärale, eeldades et meetmete mõju kestab vähemalt perioodi lõpuni; — iga veerg vastab asjaomasel aastal saavutatava aastase energiasäästu miinimummäärale; — viimasel real on esitatud iga aasta koguenergiasäästu määr, mis saadakse perioodi 2021–2030 nõutava kumulatiivse energiasäästu koguse arvutamiseks kasutatavate määrade liitmisel; tegemist on lihtsustamisega, kuna arvesse ei ole võetud lähtekoguse muutust, mida kohaldatakse alates 2024. aastast (vt jagu 4.2).

4.1.2.   Erand Küprosele ja Maltale

Erandina peab Malta ja Küprose uus iga-aastane energiasääst olema perioodil 2024–2030 vähemalt 0,45 %. Nende kahe liikmesriigi suhtes kehtis juba direktiivis 2012/27/EL sätestatud erand, mille kohaselt oli uue iga-aastase energiasäästu miinimummäär 0,24 %. 0,24 % määr jääb kehtima ainult alaperioodil 2021–2023. Komisjon soovitab Maltal ja Küprosel kasutada kumulatiivse energiasäästu nõude ajakohastamiseks järgmist valemit.

Kumulatiivne energiasääst (2021–2030) (Malta ja Küpros)	=	0,24 % × „vana“ lähtekogus × 27	+	0,45 % × „uus“ lähtekogus × 28
Märkus: vt käesoleva lisa jagu 4.2, milles selgitatakse lähtekoguse muutust alates 2024. aastast.

Küpros ja Malta võivad kasutada teistsugust arvutusmeetodit, tingimusel et kogu kohustusperioodi 2021–2030 arvutatud kumulatiivse energiasäästu kogus on vähemalt võrdne eespool esitatud valemi tulemusel saadud kogusega.

4.1.3.   Uue iga-aastase energiasäästu määr pärast 2030. aastat

Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 1 viiendas lõigus on sätestatud, et liikmesriigid peavad 2030. aastale järgnevatel kümneaastastel ajavahemikel jätkuvalt saavutama uue iga-aastase energiasäästu, mis vastab artikli 8 lõike 1 punkti b alapunktis iv esitatud energiasäästu määrale, milleks on 1,9 %. Komisjon märgib, et perioodil 2031–2040 nõutav kumulatiivne energiasääst on kõigi liikmesriikide jaoks sama:

kumulatiivne energiasääst (2031–2040) = 1,9 % × lähtekogus × 55 = lähtekogus × 1,045

4.1.4.   Energiasäästu võimaliku puudujäägi või ülejäägi ülekandmine eelmisest perioodist

Selleks et kohustusperioodil saaks energiasäästu arvesse võtta, tuleb selle perioodi jooksul võtta üksikmeede, millest tulenevat energiasäästu saab arvestada ainult kuni sama kohustusperioodi lõpuni.

Artikli 8 lõike 13 esimeses lõigus on siiski sätestatud, et kui liikmesriik ei ole kohustusperioodi lõpuks saavutanud nõutavat lõppkasutuse kumulatiivset energiasäästu, peab ta puudu jäänud energiasäästu saavutama järgmise kohustusperioodi lõpuks.

Olenemata kohustuse mittetäitmise mis tahes õiguslikest tagajärgedest tuleb puudu jäänud energiasääst lisada järgmisel kohustusperioodil nõutavale energiasäästule. Juhul kui perioodil [n–1] nõutavat energiasäästu ei saavutata, tuleks järgmisel perioodil [n] nõutav kumulatiivse energiasäästu kogus arvutada järgmiselt.

Kohandatud kumulatiivne energiasääst (periood [n])

= kumulatiivne energiasääst (periood [n]) + energiasäästu puudujääk (periood [n–1]).

Artikli 8 lõike 13 teises lõigus on sätestatud, et kui liikmesriik on kohustusperioodi lõpuks saavutanud nõutavast tasemest suurema kumulatiivse lõppkasutuse energiasäästu, siis on tal õigus kanda kõlblik kogus (kuni 10 % kõnealusest ülejäägist) üle järgmisse kohustusperioodi, ilma et sihteesmärki suurendataks. Komisjon on seisukohal, et seda saab teha nii, et ülekantav kõlblik kogus arvatakse järgmisel perioodil nõutavast kumulatiivse energiasäästu kogusest maha. Järgmisel perioodil [n] nõutava kumulatiivse energiasäästu koguse saab arvutada järgmiselt.

Kohandatud kumulatiivne energiasääst (periood [n])

= kumulatiivne energiasääst (periood [n]) – kõlblik energiasäästu ülejääk (periood [n–1]).

4.2.   Energia lõpptarbimise määratluse muudatuste mõju

Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 2 punktis 6 esitatud energia lõpptarbimise määratlust on muudetud (vt ka komisjoni xxx 2023. aasta soovitus (EL) 2023/xxx uuesti sõnastatud energiatõhususe direktiivi artikli 4 ülevõtmise kohta). Muudatustega on täpsustatud, et:

—	transpordisektorile tarnitud energia alla kuulub ka rahvusvaheliste õhuvedude energiatarbimine;

—	energia lõpptarbimine hõlmab sõnaselgelt metsandus- ja kalandussektorile tarnitud energiat (mis oli varem kaudselt hõlmatud muudes lõppkasutuse sektorites);

—	määratlus ei hõlma energia tarbimist rahvusvahelistes merepunkrivarudes ja ümbritseva keskkonna energiat (lisaks tarnetele energia muundamise sektorile ja energiasektorile, mis olid juba välja jäetud direktiivi 2012/27/EL artikli 2 punktis 3 esitatud määratluses).

See määratluse muutus mõjutab energiatarbimise lähtekogust, st aastate 2016, 2017 ja 2018 keskmist aastast energia lõpptarbimist. Liikmesriigid peavad lähtuma sellest uuest määratlusest, kui nad arvutavad alaperioodi 2024–2030 nõutavat kumulatiivset energiasäästu.

See tähendab, et aastate 2021–2023 ja 2024–2030 kumulatiivse energiasäästu arvutamiseks tuleks kasutada erinevaid lähtekoguseid, nagu on näidatud järgmises valemis:

Kumulatiivne energiasääst (2021–2030)

=

0,8 % × lähtekogus energia lõpptarbimise vana määratluse alusel × 27

+

1,3 % × lähtekogus energia lõpptarbimise uue määratluse alusel × 13 + 1,5 % × lähtekogus energia lõpptarbimise uue määratluse alusel × 9 + 1,9 % × lähtekogus energia lõpptarbimise uue määratluse alusel × 6

4.3.   Nõue võtta arvesse ja edendada taastuvenergiakogukondade ja kodanike energiakogukondade rolli (direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõige 3)

Liikmesriigid võivad saada energiakogukondade kohta kasulikku teavet komisjoni energiakogukondade teabehoidlast (1) ja komisjoni uuest kodanike juhitavate renoveerimisprojektide algatusest (2).

4.4.   Energiaostuvõimetuse leevendamine (direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõige 3)

Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama ja saavutama osa nõutavast lõppkasutuse kumulatiivsest energiasäästust konkreetsete sihtrühmade, st energiaostuvõimetute inimeste, vähekaitstud tarbijate, madala sissetulekuga leibkondades elavate inimeste ja asjakohasel juhul nende inimeste seas, kes elavad sotsiaaleluruumides. Soovituse (EL) 2019/1658 lisa V liites on esitatud näited poliitikameetmetest, mida liikmesriigid on varem energiaostuvõimetuse leevendamiseks rakendanud. Täiendavaid näiteid võib leida ka energiatõhususe direktiivi puudutava kooskõlastatud tegevuse veebisaidilt, (3) energiaostuvõimetuse nõustamiskeskuse veebisaidilt (4) ja mitmesuguste energiaostuvõimetust leevendavate Euroopa projektide (5) raames koostatud materjalidest.

4.4.1.   Lõppkasutuse energiasäästu osakaalu kindlaksmääramine sihtrühmade seas

See osakaal peab olema vähemalt võrdne sellega, mis saadaks käesoleva lisa jaos 4.4.1.1 kirjeldatud vaikevariandi kasutamise korral. Kui liikmesriik ei ole täitnud vaikevariandi kasutamise nõudeid, peab osakaal olema vähemalt võrdne sellega, mis saadaks käesoleva lisa jaos 4.4.1.2 kirjeldatud varuvariandiga. Seda osakaalu kohaldatakse direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõikes 1 sätestatud lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu nõutava koguse suhtes (vt käesoleva lisa jagu 4.1).

4.4.1.1.   Vaikevariant – kasutatakse energiaostuvõimetute leibkondade osakaalu, mis on määratud kindlaks riiklikus energia- ja kliimakavas

Lõppkasutuse energiasäästu osakaal sihtrühmade seas peab olema vähemalt võrdne energiaostuvõimetute leibkondade osakaaluga, nagu on hinnatud liikmesriikide riiklikes energia- ja kliimakavades või nende ajakohastatud versioonides allpool varuvariandi puhul loetletud nelja näitajat arvesse võttes.

4.4.1.2.   Varuvariant – kasutatakse nelja statistilise näitaja aritmeetilist keskmist

Lõppkasutuse energiasäästu osakaal sihtrühmade seas peab olema vähemalt võrdne tabelis 3 kirjeldatud nelja näitaja aritmeetilise keskmisega 2019. aasta kohta (vt andmed tabelis 4).

Tabel 3

Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõikes 3 nimetatud näitajad energiaostuvõimetuse osakaalu kindlaksmääramiseks

Nimetus	Eurostati viide	Eurostati määratlus
Näitaja a: suutmatus hoida kodu piisavalt soojana	SILC [ilc_mdes01] (6)	Nende inimeste osakaal kogurahvastikus, keda iseloomustab sunnitud võimetus hoida kodu piisavalt soojana (7)
Näitaja b: kommunaalteenuste arvete võlgnevused	SILC, [ilc_mdes07] (8)	Nende inimeste osakaal kogurahvastikus, kellel on kommunaalteenuste arvetega seotud võlgnevused, mis väljendab sunnitud võimetust maksta oma kommunaalteenuste arveid õigel ajal tulenevalt rahalistest raskustest (9)
Näitaja c: nende inimeste koguarv, kes elavad ehitises, mille katus lekib, mille seinad, põrandad või vundament on niisked või aknaraamid ja põrandad mädanenud	SILC [ilc_mdho01] (9)	Nende inimeste osakaal kogurahvastikus, kes elavad ehitises, mille katus lekib või seinad/põrandad/vundament on niisked või aknaraamid ja põrandad mädanenud (10)
Näitaja d: vaesusriski määr	SILC ja ECHP uuringud [ilc_li02] (11)	Nende inimeste osakaal, kelle ekvivalentnetosissetulek (pärast sotsiaalsiirdeid) jääb allapoole suhtelise vaesuse piiri, milleks loetakse 60 % riigi mediaan-ekvivalentnetosissetulekust pärast sotsiaalsiirdeid (12)

Kõiki näitajaid käsitlevad andmed on kõigi liikmesriikide puhul kättesaadavad 2019. aasta kohta. Tabelis 4 on esitatud andmed ja aritmeetilised keskmised liikmesriikide kaupa.

Tabel 4

Lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu nõutava koguse minimaalne osakaal, mis tuleb saavutada prioriteetsete sihtrühmade seas ja mis määratakse kindlaks direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõikes 3 loetletud näitajate põhjal

Riik	Näitaja a	Näitaja b	Näitaja c	Näitaja d	Keskmine
Austria	1,80  %	2,40  %	9,40  %	13,30  %	6,73  %
Belgia	3,90  %	4,10  %	16,70  %	14,80  %	9,88  %
Bulgaaria	30,10  %	27,60  %	11,60  %	22,60  %	22,98  %
Horvaatia	6,60  %	14,80  %	10,20  %	18,30  %	12,48  %
Küpros	21,00  %	10,40  %	31,10  %	14,70  %	19,30  %
Tšehhi	2,80  %	1,80  %	7,30  %	10,10  %	5,50  %
Taani	2,80  %	3,60  %	14,90  %	12,50  %	8,45  %
Eesti	2,50  %	7,20  %	13,80  %	21,70  %	11,30  %
Soome	1,80  %	7,80  %	4,10  %	11,60  %	6,33  %
Prantsusmaa	6,20  %	5,60  %	11,50  %	13,60  %	9,23  %
Saksamaa	2,50  %	2,20  %	12,00  %	14,80  %	7,88  %
Kreeka	17,90  %	32,50  %	12,50  %	17,90  %	20,20  %
Ungari	5,40  %	10,20  %	22,30  %	12,30  %	12,55  %
Iirimaa	4,90  %	8,90  %	12,50  %	13,10  %	9,85  %
Itaalia	11,10  %	4,50  %	14,00  %	20,10  %	12,43  %
Läti	8,00  %	8,70  %	19,30  %	22,90  %	14,73  %
Leedu	26,70  %	7,50  %	14,00  %	20,60  %	17,20  %
Luksemburg	2,40  %	2,40  %	15,40  %	17,50  %	9,43  %
Malta	7,80  %	6,50  %	7,60  %	17,10  %	9,75  %
Madalmaad	3,00  %	1,50  %	14,70  %	13,20  %	8,10  %
Poola	4,20  %	5,80  %	10,80  %	15,40  %	9,05  %
Portugal	18,90  %	4,30  %	24,40  %	17,20  %	16,20  %
Rumeenia	9,30  %	13,70  %	9,40  %	23,80  %	14,05  %
Slovakkia	7,80  %	8,40  %	5,70  %	11,90  %	8,45  %
Sloveenia	2,30  %	11,20  %	20,60  %	12,00  %	11,53  %
Hispaania	7,50  %	6,50  %	14,70  %	20,70  %	12,35  %
Rootsi	1,90  %	2,30  %	7,00  %	17,10  %	7,08  %
Allikas: Eurostati andmed (vt tabelis 3 iga näitaja kohta antud veebilingid).

4.4.2.   Sihtrühma(de) määratlus

Mõiste „energiaostuvõimetud inimesed“ on seotud direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 2 punktis 52 esitatud energiaostuvõimetuse määratlusega, milles osutatakse asjaomase riigi kontekstile. Komisjon leiab, et see võimaldab igal liikmesriigil energiaostuvõimetud leibkonnad ise õiguslikult määratleda.

Vähekaitstud tarbijate mõistet on käsitletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/944 (13) artikli 28 lõikes 1 (kõnealuses direktiivis „kaitsetud tarbijad“):

Kaitsetute tarbijate mõiste võib hõlmata sissetuleku tasemeid, energiakulude osakaalu netosissetulekus, kodude energiatõhusust, kriitilist sõltuvust elektriseadmetest tervislikel põhjustel, vanust või muid kriteeriume.

Sama artikli kohaselt peavad liikmesriigid määratlema vähekaitstud tarbijate mõiste. Seda määratlust tuleks kohaldada direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 3 sätete puhul.

Mõistet „madala sissetulekuga leibkondades elavad inimesed“ ei ole liidu õiguses määratletud. Komisjon märgib siiski, et direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõikes 3 osutatud vaesusriski määra näitaja osutab künnisele, milleks on 60 % riigi mediaan-ekvivalentnetosissetulekust pärast sotsiaalsiirdeid. Seetõttu tuleks seda künnist kasutada madala sissetulekuga leibkondades elavate inimeste rühma määratlemiseks direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 3 kontekstis, välja arvatud juhul, kui mõne muu riikliku määratluse kasutamine on põhjendatud (nt seoses teatavate sotsiaalhüvitiste saamise kriteeriumidega).

Mõistet „sotsiaaleluruum“ ei ole liidu õiguses määratletud, kuid OECD 2020. aasta poliitikaülevaates on see määratletud kui turuhinnast madalama üüriga pakutav elamispind, mis on mõeldud konkreetsete rühmade jaoks ja mida jaotatakse vastavalt erireeglitele, nagu kindlakstehtud vajadused või ootenimekirjad. Liikmesriikide vahel võib siiski täheldada erinevusi sotsiaaleluruumi määratluses, suuruses, kohaldamisalas, rahastamises, sihtrühmades ja teenuseosutaja liigis (nt avalik-õiguslikud, eraõiguslikud, mittetulunduslikud või piiratud kasumile orienteeritud üksused, ühistud või nende kombinatsioonid). Sotsiaaleluruumi määratlus on liikmesriikides aja jooksul muutunud, nagu ka poliitilised lähenemisviisid, mida kohandatakse muutuvate turutingimustega. Mõnes liikmesriigis kasutatakse „sotsiaaleluruumi“ asemel selliseid mõisteid nagu „mõõduka üüriga elamispind“ (Prantsusmaa), „ühistuline elamu“ või „kasumile mittesuunatud eluruum“ (Taani), „sotsiaalelamud“ (Saksamaa), „piiratud üüriga elamispind“ või „mittekasumlik munitsipaaleluruum“ (Austria), „kaitstud hinnaga elamispind“ (Hispaania), „munitsipaaleluruum“ (Rootsi) jne. Olenevalt liikmesriigist võib see mõiste osutada omaniku õiguslikule staatusele, üürikorrale, rahastamisviisile või sihtrühmale (14). Liikmesriigid, kes soovivad arvata sotsiaaleluruumides elavad inimesed direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 3 kohaldamisalasse, peaksid kehtestama sotsiaaleluruumi riikliku määratluse.

Liikmesriigid peavad tagama, et direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõikes 3 nimetatud sihtrühmade seas saavutatakse vähemalt kumulatiivne energiasääst, mis on kindlaks määratud kooskõlas käesoleva lisa jao 4.4.1.1 või jaoga 4.4.1.2. Energiasääst tuleb saavutada sihtrühmade seas ühiselt, mitte igas rühmas eraldi.

Seejuures peaksid liikmesriigid arvesse võtma iga rühma või alarühma eripära ja kohandama vastavalt poliitikameetmeid. Näiteks raskused, millega võivad kokku puutuda madala sissetulekuga rühma ülemisse vahemikku kuuluvad leibkonnad ja vähim kaitstud leibkonnad, ei pruugi olla samad.

Kui direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 3 nõuete täitmiseks teatatud energiasääst tuleneb poliitikameetmetest, mis ei ole kavandatud üksnes artikli 8 lõikes 3 loetletud sihtrühmade hulgast valitud sihtrühma(de) jaoks, peavad liikmesriigid selgitama, kuidas arvutatakse asjaomastes sihtrühmades saavutatud energiasäästu osakaal kogu energiasäästus, millest on seoses nende poliitikameetmetega teatatud, ja kuidas seda osakaalu jälgitakse. Need selgitused tuleb esitada koos poliitikameetmetega vastavalt direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 5 alapunktile g. Komisjon on seisukohal, et energiaostuvõimetuse leevendamisele suunatud sätete puhul (nt kõrgem toetusemäär, täiendav nullintressimääraga laen) võib kasutada konkreetseid kõlblikkuskriteeriume (nt sissetulekukünnis, sotsiaalhüvitiste saamise õigus, hoone energiaklass enne sekkumist). Selliste sätete rakendamise seire võimaldab eristada sekkumisi ja nendest tulenevat energiasäästu, mida võib võtta arvesse energiaostuvõimetuse leevendamise eesmärgil. Teine lähenemisviis võiks olla, et prioriteetsete rühmadega otseses kontaktis olevad organisatsioonid (nt sotsiaalasutused, kohalikud omavalitsused, vabaühendused ja heategevusorganisatsioonid) saavad aidata leibkondadel taotleda rahalisi stiimuleid või muid toetusi. Seejärel saaksid need organisatsioonid jälgida sekkumisi, mida võib energiaostuvõimetuse leevendamisega seoses arvesse võtta.

4.5.   Kahjuliku mõju ärahoidmine ja leevendamine (direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõige 3)

Komisjoni arvates tuleks eristada vähemalt kolme direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõikes 3 osutatud kahjuliku mõju liiki.

Esimene kahjuliku mõju liik on seotud sellega, kui poliitikameede toob kaasa energiahindade tõusu (nt energiatõhususkohustuste süsteemid või energiamaksud, vt ka jagu 7.9.2 jaotusliku mõju kohta), mida energiakulusid vähendav energiatõhususe paranemine ei kompenseeri. See võib suurendada riski, et leibkondi tabab energiaostuvõimetus. Sellist kahjulikku mõju saab ära hoida või leevendada tagades, et rühmad, kelle jaoks kõrgemad energiahinnad võivad kujutada endast suurt riski, saavad kasu poliitikameetmest (või täiendavatest leevendusmeetmetest), millega vähemalt kompenseeritakse kõrgemate energiahindade mõju. Selles kontekstis on direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõikes 3 nõutud, et liikmesriigid kasutaksid parimal võimalikul viisil ära avaliku sektori rahalisi vahendeid, sealhulgas liidu tasandil loodud rahastamisvahendeid, ja heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) lubatud heitkoguse ühikutest saadavat tulu.

Teist liiki kahjulik mõju on muu kui majanduslik kõrvalmõju, mis võib avalduda leibkondade elutingimustele ja tervisele. Näiteks ei pruugi renoveerimisprogrammid sisaldada piisaval määral ventilatsiooniga seotud aspekte, mis võib hiljem põhjustada inimestel hingamisteede haigusi. Seda saab ära hoida, kui poliitikameetme kavandamisel võetakse arvesse siseõhu kvaliteeti või keskkonnamõju.

Kolmandat liiki kahjulik mõju on seotud muu majandusliku kõrvalmõjuga, milleks võib näiteks olla energiatõhusate lahenduste hinnatõus. Selle tagajärjel võib väiksemate rahaliste võimalustega lõpptarbijatel olla raskem neid lahendusi endale lubada. Sellist kahjulikku mõju saab ära hoida või leevendada erisätete või täiendavate meetmete kehtestamisega (nt vabatahtlik kokkulepe jaemüüjate või paigaldajatega; soodsamad tingimused prioriteetsetele sihtrühmadele).

Asjaomased analüüsid ja selgitused selle kohta, kuidas kahjulikku mõju on hinnatud ning kuidas seda ära hoitakse või leevendatakse, tuleb esitada koos poliitikameetmetega vastavalt direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 5 alapunktile i.

4.6.   Artikli 8 panus artikli 4 nõuete täitmisse (direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 14 punkt b)

Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 1 eesmärk on energiasääst, mis on saadud lisaks säästule, mis tuleneb muude liidu siduvate õigusaktide rakendamisest, nagu on kirjeldatud V lisa punktis 2. Seetõttu peavad liikmesriigid selgitama, kuidas peaksid direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 alusel teatatud poliitikameetmed aitama saavutada energiasäästu, mille võimalus jääks vastasel juhul ära kasutamata, ja seeläbi ka nende riiklikke panuseid, mis tuleb tagada kõnealuse direktiivi artikli 4 kohaselt. Selle hindamisel tuleks arvesse võtta järgmisi punkte.

—	Muutused energia lõpptarbimises võivad olla tingitud mitmesugustest teguritest, sealhulgas energiatõhususe paranemisest. Energiatõhususe paranemise ja muudest teguritest (nt ilmastikutingimused, majandustegevus) tulenevate muutuste eristamiseks võib kasutada näiteks mõjurite analüüsi meetodit.

—	Energiatõhususe paranemine võib olla seotud artikli 8 lõike 1 kohase energiasäästuga, kuid see võib tuleneda ka muudest poliitikameetmetest (nt muude õiguslikult siduvate liidu õigusaktide rakendamisest) ja muust kui poliitikamõjust.

—

Artikli 8 lõike 1 kohaselt saavutatud energiatõhususe paranemisega võib kaasneda kaudne tagasilöögiefekt (nt energiateenuste tarbimise suurenemine seoses majanduskasvuga, millele on andnud tõuke ressursside tõhusam kasutamine, või tulenevalt ootamatutest sündmustest, nagu COVID-19 kriis või hinnašokid), mida ei võeta arvesse artikli 8 lõike 1 kohastes energiasäästu arvutustes.

—

Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 1 kohaselt saavutatud energiatõhususe paranemine kõnealuse direktiivi artikli 8 lõikes 3 loetletud sihtrühmade seas (vt käesoleva lisa jagu 4.4) toob tõenäoliselt kaasa otsese tagasilöögiefekti (st osa energiatõhususe paranemisest kasutatakse ära soojusmugavuse suurendamiseks inimväärse tasemeni, selle asemel et vähendada energiatarbimist). Seega ei kaasne direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 3 kohaldamisel teatatud energiasäästuga (täielikult) samaväärset energiatarbimise vähendamist nimetatud direktiivi artikli 4 kontekstis (vt käesoleva lisa jagu 7.1).

Komisjon saab kõnealusest hindamisest teavet, mis aitab tal jälgida, kas liikmesriigid on direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 4 kohase riikliku panuse saavutamisega järje peal, ning kui see nii ei ole, siis mil määral võib puudujääk olla seotud nimetatud direktiivi artikli 8 lõike 1 kohaselt teatatud energiasäästu puudujäägiga või energiasäästu ülehindamisega.

Esimene hindamistasand on jälgida suundumusi energia lõpptarbimises (direktiivi (EL) 2023/1791 artikkel 4) ja teatatud energiasäästus (kõnealuse direktiivi artikkel 8), et teha kindlaks, kas need on omavahel kooskõlas ja kehtivate eesmärkide saavutamiseks piisavad. Teisel hindamistasandil saab seejärel uurida täheldatud muutuste või puudujääkide selgitusi, näiteks järgmistel meetoditel.

—	Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 4 lõikes 6 osutatud hindamist selle kohta, milliseid edusamme on liikmesriigid oma energiatõhususpanuste täitmisel teinud, võib kasutada analüüsiallikana kõnealuse direktiivi artikli 8 kohaldamiseks rakendatud poliitikasuundade ja meetmete hindamisel.

—	Selleks et selgitada energia lõpptarbimise või energiamahukuse muutusi ja erinevust eeldatava suundumusega, võib kasutada mõjurite analüüsi, ökonomeetrilist analüüsi või muid ülalt-alla meetodeid (direktiivi (EL) 2023/1791 artikkel 4 seoses seirega).

—	Selleks et teha kindlaks, kas poliitikameetmed on ebapiisavad või eesmärke ületavad (nt osalemine, meetmete arv), võib võrrelda saavutatud ja eeldatavaid tulemusi ning see võimaldab jälgida poliitikameetmeid, mille kohta antakse aru direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 alusel.

—	Seire ja kontrolli tulemused võib läbi vaadata, et teha kindlaks, mis on energiasäästu üle- või alahindamist põhjustanud.

Hindamisel tuleks hindamisuuringute abil esmajärjekorras parandada direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 1 kohaste energiasäästuhinnangute täpsust.

Mida rohkem on leitud ebakõlasid direktiivi (EL) 2023/1791 artiklite 4 ja 8 kohaldamisel jälgitavate suundumuste vahel ja/või mida suuremad on erinevused jälgitavate suundumuste ja käsiloleva kohustusperioodi eesmärkide saavutamise trajektooride vahel, seda põhjalikumad peaksid eespool nimetatud hindamised olema.

4.7.   Poliitikameetmete kõlblikkus (artikli 8 lõike 14 punkt c)

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punktis 5 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999 (15) III lisas on loetletud üksikasjad, mille liikmesriigid peavad esitama, kui nad teatavad direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 kohastest poliitikameetmetest. Nõutavas poliitikameetme lühikirjelduses võiks osutada õigusaktile või muule avalikult kättesaadavale ametlikule teabele, milles kirjeldatakse poliitikameetme eesmärke. Kui poliitikameetme ametlikes eesmärkides ei mainita sõnaselgelt lõppkasutuse energiasäästu saavutamist, tuleks poliitikameedet täiendavalt põhjendada, näiteks selgitades, kuidas edendatakse sellega energiatõhususe parandamise meetmeid, mida võib arvesse võtta direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 1 kohaste nõuete täitmiseks, või kuidas tõendatakse lõplikku energiasäästu. Põhjenduseks võib olla ka poliitikameetme sekkumisloogika kirjeldus, mis aitaks tõendada selle olulisust (vt ka soovituse (EL) 2019/1658 lisa IX liide).

5.    KOHUSTUSED, MIS ON SEOTUD ENERGIATÕHUSUSKOHUSTUSTE SÜSTEEME KÄSITLEVA ARTIKLI 9 MUUDATUSTEGA

Energiatõhususkohustuste süsteemide väljatöötamist, rakendamist ja dokumenteerimist käsitlevad sätted ei ole võrreldes direktiiviga 2012/27/EL muutunud ning seega võib sellekohased suunised leida soovituse (EL) 2019/1658 lisa jaost 4.1 ja II liitest.

Kõige olulisemad direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 9 täiendused ja muudatused (võrreldes direktiivi 2012/27/EL artikliga 7a) on järgmised.

—	Artikli 9 uus lõige 2: liikmesriikidel on õigus määrata energiatõhususkohustuste süsteeme haldav avaliku sektori rakendusasutus.

—	Artikli 9 lõike 3 täiendus: kohustatud isikud võivad olla ka põhi- ja jaotusvõrguettevõtjad (energiatarnijad olid juba varem võimalike kohustatud isikutena nimetatud).

—	Artikli 9 uued lõiked 5, 6 ja 7: liikmesriikidel on õigus nõuda energiatõhususkohustuste süsteemidelt energiasäästu saavutamist prioriteetsete sihtrühmade seas, nagu on nõutud artikli 8 lõikes 3.

—	Artikli 9 lõike 8 ajakohastus: alumise kütteväärtuse kasutamisel tuleb nüüd lähtuda komisjoni rakendusmääruse (EL) 2018/2066 (16) VI lisast ja primaarenergiategurite puhul direktiivi (EL) 2023/1791 artiklist 31. Kui kasutatakse muid ümberarvutustegureid, tuleb seda põhjendada.

—

Artikli 9 uus lõige 10: nõue esitada riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes teave kehtestatud mõõtmis-, kontrolli- ja tõendamissüsteemide, sealhulgas kasutatud meetodite, tuvastatud probleemide ja nende käsitlemise viiside kohta. Juhul kui energiatõhususkohustuste süsteemidest antakse aru poliitikapaketi osana, on asjakohane käesoleva lisa jagu 6.1, milles on antud suunised selle kohta, kuidas teatada poliitikapaketi rakendamisest saadud energiasäästust.

—	Artikli 9 lõikes 9 käsitletakse energiatõhususkohustuste süsteemide ja ELi HKSi koostoimet. Selle kohta vt käesoleva lisa jagu 7.6.1.

6.    KOHUSTUSED, MIS ON SEOTUD ALTERNATIIVSEID MEETMEID KÄSITLEVA ARTIKLI 10 MUUDATUSTEGA

Alternatiivsete meetmete väljatöötamist, rakendamist ja dokumenteerimist käsitlevad suunised on esitatud soovituse (EL) 2019/1658 lisa jaos 4.2 ja III liites.

Direktiiv (EL) 2023/1791 sisaldab direktiivi 2012/27/EL artikliga 7b võrreldes kahte täiendust.

Esimene on artikli 10 lõige 3, mis on sarnane energiatõhususkohustuste süsteemide puhul kohaldatava artikli 9 lõikega 10 ning milles nõutakse, et liikmesriigid esitaksid riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes teabe kehtestatud mõõtmis-, kontrolli- ja tõendamissüsteemide, sealhulgas (kuid mitte ainult) kasutatud meetodite, tuvastatud probleemide ja nende käsitlemise viiside kohta. See säte täiendab senist V lisa punkti 3 alapunkti e, mis sisaldab läbipaistvusnõuet, mille kohaselt peavad liikmesriigid avalikustama energiasäästu andmed aastaaruannetes.

Teine on artikli 10 lõige 4, milles käsitletakse vajadust tõendada maksustamismeetmete mõjusust. Vt selle kohta täpsemalt allolevas jaos.

6.1.   Mõõtmine, kontroll ja tõendamine poliitikapaketist aru andmise korral

Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 nõuete täitmisega seotud aruandlus tähendab eelkõige poliitikameetmete kaupa tulemustest aru andmist. See lihtsustab olulisuse dokumenteerimist (olulisuse kohta vt ka soovituse (EL) 2019/1658 lisa IX liide). Liikmesriigid võivad kasutada poliitikameetmete paketti, mis on kavandatud ühe ja sama sektori jaoks ning hõlmab sama liiki üksikmeetmeid (nt energiaküsimustes nõustamise programm ja rahastamiskava).

Esimene võimalus, kuidas anda aru energiasäästust, mis tuleneb poliitikapaketi rakendamisest, on käsitleda paketti aruandluses ühe poliitikameetmena:

—

kas valides poliitikapaketist peamise poliitikameetme ja andes aru ainult selle poliitikameetmega saavutatud energiasäästust (niimoodi välditakse kattuvate poliitikameetmetega saavutatud energiasäästu topeltarvestuse riski ning ainult aruantavast poliitikameetmest tuleks teatada ja see dokumenteerida kooskõlas V lisa nõuetega).

—

või andes poliitikapaketist aru kui poliitikameetmest: sellisel juhul tuleks poliitikapaketist teatamisel ja selle dokumenteerimisel eelkõige selgitada, kuidas tagatakse olulisus, kuidas jälgitakse poliitikapaketiga hõlmatud üksikmeetmete rakendamist ning kuidas hoitakse ära või korrigeeritakse sama üksikmeetme topeltarvestust.

Teine võimalus on anda paketis sisalduvatest poliitikameetmetest eraldi aru. Sellisel juhul teatatakse igast poliitikameetmest, mis kõik ka dokumenteeritakse, ning selgitada tuleks topeltarvestuse ärahoidmise või korrigeerimise protsessi. See protsess võib olla näiteks järgmine:

—

kasutada keskset andmebaasi, mis sisaldab üksikmeetmete tunnusandmeid (nt elektriarvestite kasutuskoha aadressid või identifitseerimisnumbrid), mille alusel kontrollitakse, kas energiasäästu on arvestatud topelt: sellisel juhul tuleks direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 alusel iga poliitikameetme kohta teatatud energiasäästu korrigeerida, et kõrvaldada energiasääst, mida arvestataks mitu korda;

—	määrata kindlaks reeglid energiasäästu jaotamiseks poliitikameetmete vahel (nt vastavalt eraldatud rahaliste vahendite osakaalule).

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisas esitatud nõudeid kohaldatakse nii poliitikapakettide kui ka üksikute poliitikameetmete suhtes.

6.2.   Maksustamismeetmed (mõjususe tõendamine) (direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 10 lõige 4)

Käesolev jagu täiendab soovituse (EL) 2019/1658 lisa jagu 4.2.8, milles käsitletakse energia- ja CO2-maksu.

Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 10 lõikega 4 kehtestatud uued nõuded maksustamismeetmete mõjususe tõendamise kohta on samaväärsed kõnealuse direktiivi V lisa punkti 3 alapunktis h esitatud energiatõhususkohustuste süsteemide ja alternatiivsete meetmete olulisuse nõudega, nii et kõiki poliitikameetmeid käsitletakse võrdselt.

Kui liikmesriigid teatavad direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 kohaldamisel maksustamismeetmest, peavad nad selgitama, kuidas selle maksustamismeetme ülesehitus ja rakendamine tagab sobiliku mõju avaldumise.

Näiteks võib selgitada, kuidas on kehtestatud maksumäär ja miks otsustati aja jooksul muudatusi teha (kui see on asjakohane), märkides, kas muudatuse eesmärk on tuua energiasäästu saavutamise nimel kaasa tegelikku muutust käitumises või vähendada hindade järsust tõusust või sarnastest välistingimustest tulenevat koormust tarbijatele. Samuti tuleks selgitada, kuidas on tagatud, et käitumist saavad muuta kõik tarbijad, sealhulgas madala sissetulekuga leibkonnad ja lahknevate huvidega tarbijad. Selleks võib näiteks selgitada, kuidas täiendatakse kehtivat maksustamismeedet kaasnevate meetmetega.

Täpsemalt vt ka käesoleva lisa jagu 7.9 maksustamismeetmetest tuleneva energiasäästu kindlaksmääramise kohta.

7.    V LISA MUUDATUSTEGA SEOTUD KOHUSTUSED

7.1.   Energiasäästu arvutamine direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 3 kohaldamisel (energiaostuvõimetuse osakaal)

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 1 alapunktis d on täpsustatud, et kui liikmesriigid arvutavad kõnealuse direktiivi artikli 8 lõikes 3 osutatud energiasäästu, võivad nad selle hinnangulisel arvestamisel lähtuda hinnangulistest tehnilistest andmetest, „mis põhinevad standarditud kasutus- ja soojusmugavustingimustel või -parameetritel, näiteks riiklikes ehituseeskirjades kindlaks määratud parameetritel“.

Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõikes 3 osutatud sihtrühmade kasutuses olevate hoonete energiatõhususe parandamine ei pruugi kaasa tuua samasugust energia lõpptarbimise vähenemist, mida on võimalik saavutada samade meetmetega nende leibkondade seas, kes ei ole energiaostuvõimetud. See kehtib tõenäoliselt olukorras, kus enne energiatõhususe parandamise meetmete võtmist ollakse materiaalses puuduses (nt ei suudeta hoida kodu piisavalt soojana): energiatarbimine võib enne energiatõhususe parandamise meetmete võtmist olla väiksem kui standardeelduste kohaselt, mida kasutatakse näiteks energiamärgiste puhul. Näiteks võib siseruumide temperatuur olla ehituseeskirjades eeldatust madalam, osa ruume ei köeta või köetakse ainult paar tundi päevas jne. Sellist standardeeldustest väiksemat energiatarbimist nimetatakse algse alatarbimise efektiks. Sellistes olukordades võidakse energiatõhususe paranemist kasutada ära inimväärse soojusmugavuse saavutamiseks (nt termostaadi seadistamine varasemast kõrgemale temperatuurile, mõne ruumi kütmine rohkem tunde päevas jne).

Seda nähtust, kui energiatarbimise vähenemise asemel energiateenuse tarbimine (antud juhul mugavus) suureneb, nimetatakse tavaliselt otseseks tagasilöögiefektiks. Mõlemat – nii algse alatarbimise kui ka tagasilöögiefekti – tuleks artikli 8 lõike 1 kohaselt teatatava energiasäästu arvutamisel üldjuhul arvesse võtta. See tähendab, et arvutatud energiasääst, mis tuleneb direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 3 kohaselt prioriteetsete rühmade seas võetud meetmetest, võib olla väike, tekitades selle sätte eesmärgiga seoses paradoksaalse olukorra.

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 1 alapunktis d tunnistatakse, et nendes konkreetsetes olukordades võib tagasilöögiefekti võtta poliitikameetmete positiivse mõjuna, kui see aitab leevendada energiaostuvõimetust sellega, et võimaldab saavutada leibkondadel inimväärse soojusmugavuse kooskõlas energiaostuvõimetuse määratlusega, mis on esitatud kõnealuse direktiivi artikli 2 punktis 52, milles osutatakse „esmase ja inimväärse elatustaseme ja tervise“ tagamisele.

Seepärast nõutakse selles sättes, et liikmesriigid selgitaksid oma teates, milles kirjeldatakse artikli 8 alusel võetavate poliitikameetmete mõju arvutamise metoodikat, „kuidas hoonetes võetavate meetmete puhul mugavust käsitatakse“. Kui energiatõhususe paranemist kasutatakse osaliselt või täielikult „inimväärsena“ määratletud mugavustaseme saavutamiseks, võib seda artikli 8 kohaldamisel energiasäästuna arvesse võtta. Seda osa energiatõhususe paranemisest, mida kasutataks inimväärsest mugavustasemest suurema mugavuse loomiseks, tuleb pidada tagasilöögiefektiks ja see tuleb energiasäästu arvutustes korrigeerida.

Inimväärse soojusmugavuse standardid võib näiteks määratleda vastavalt ehituseeskirjades kasutatud eeldustele hoone elanike käitumise kohta või arvutusmeetoditele, mis on kindlaks määratud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/31/EL (17) kohaselt kehtestatud energiamärgiste jaoks.

7.2.   Lõppkasutuse energiasäästu saavutamise eesmärgi tõendamine ja dokumentaalsete tõendite esitamine selle kohta, et energiasäästu on andnud poliitikameede (direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkt a)

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkti a kohaselt peavad liikmesriigid

1)	tõendama, et artikli 8 lõike 1 kohaldamisel teatatud poliitikameetmete üks eesmärke on lõppkasutuse energiasäästu saavutamine, ning

2)	esitama dokumentaalsed tõendid selle kohta, et energiasäästu on andnud poliitikameede.

Sellega täiendatakse direktiivi 2012/27/EL sätteid olulisuse ja täiendavuse kohta ning direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 14 punkti c seoses poliitikameetmete kõlblikkusega (vt käesoleva lisa jagu 4.7). Suunised olulisuse ja täiendavuse kohta on esitatud soovituse (EL) 2019/1658 lisa IX ja XI liites.

Dokumentaalsete tõendite nõue võib hõlmata ka täiendavate põhjenduste esitamist, mida on vaja juhul, kui poliitikaeesmärkides ei ole sõnaselgelt mainitud lõppkasutuse energiasäästu saavutamist. Dokumentaalsed tõendid on näiteks selgitused järgmise kohta:

—	kuidas kavandati stiimul, et tagada selle käivitav mõju, ja kuidas jälgitakse stiimuli kasutamist (nt maksmisvalmisoleku hindamine asjakohaste toetusmäärade kehtestamiseks; veebiplatvormi kasutamine stiimulist kasu saavate meetmete registreerimiseks);

—

kuidas kavandati vabatahtlik kokkulepe, et tagada see, et võetud kohustustest jõutakse meetmete võtmiseni (nt piisavalt mõjusad stiimulid ja karistused; tulemuslikkusnõuded, et saavutada rohkem sellest, mis oleks võimalik tavapärase tegevusega), ja kuidas jälgitakse vabatahtliku kokkuleppe mõju (nt osalevate poolte aastaaruannete ja avaliku sektori rakendusasutuse või kolmanda isiku tehtud kontrollide kaudu);

—

kuidas kavandati käitumisega seotud meede, et tagada see, et teabega kaasneb käitumise muutus (nt vastavalt vajadustele kohandatud teabe ja korrapärase tagasiside kaudu; kasutades proovikatseid, et teha kindlaks kõige mõjusamad lähenemisviisid), ja kuidas tõendatakse käitumisega seotud meetme mõju (nt juhuslikustatud võrdlusuuringutega);

—	kuidas kavandati maksustamismeede, et tagada selle mõju energiasäästule (vt ka jagu 6.2 maksustamismeetmete mõjususe tõendamise kohta).

7.3.   Erandid (direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkt c)

7.3.1.   Direktiivi 2010/31/EL artikkel 9

Vastavalt direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunktile c hõlmab olemasolevate hoonete renoveerimisega saavutatud energiasäästu käsitlev erand (18) säästu, mis tuleneb hoonetes kooskõlas direktiiviga 2010/31/EL energiatõhususe miinimumstandardite rakendamisest, tingimusel et on järgitud direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 3 alapunktis h osutatud olulisuse kriteeriumi. Tegemist on erandiga täiendavuse põhimõttest, nimelt et liidu siduva õiguse rakendamisest tulenevat säästu ei saa pidada energiasäästuks direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 1 kohaldamisel.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata sellele, et energiasäästu, mis saadakse hoonetes energiatõhususe miinimumstandardite rakendamisest, ja energiasäästu, mis tuleneb muudest poliitikameetmetest, millega toetatakse hoonete renoveerimist (näiteks toetusprogrammid ja energiatõhususkohustuste süsteemid), ei arvestataks topelt. Hoonete renoveerimine, mille eesmärk on järgida riiklikke energiatõhususe miinimumstandardeid, võib anda energiasäästu, mida võib võtta arvesse liikmesriigi energiasäästukohustuse täitmisel. Hoonete renoveerimine, mille eesmärk on järgida riiklikke energiatõhususe miinimumstandardeid ja mida toetatakse toetusprogrammist, võib samuti anda energiasäästu, mida võib võtta arvesse, kuid millest tuleks teatada ainult üks kord, et vältida topeltarvestust.

7.3.2.   Direktiivi (EL) 2023/1791 artiklid 5 ja 6 (avalikku sektorit käsitlevad sätted)

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkti c kohaselt võivad liikmesriigid kõnealuse direktiivi artikli 8 kohaldamisel võtta arvesse energiasäästu, mis tuleneb kõnealuse direktiivi artiklite 5 ja 6 kohaselt avalikus sektoris rakendatud energiatõhususe parandamise meetmetest, tingimusel et need vastavad kõnealuse direktiivi V lisa nõuetele. Näiteks võib avaliku sektori hoone renoveerimine anda energiasäästu, mida võetakse arvesse liikmesriigi energiasäästukohustuse täitmisel ja mis aitab samuti täita liikmesriigi avaliku sektoriga seotud kohustusi.

7.4.   Hädaolukorra määrused (direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkt d)

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunktis d täpsustatakse, et liikmesriikide energiasäästukohustuste täitmisel võib arvesse võtta energiatõhususe parandamise meetmeid, mille eesmärk on vähendada gaasinõudlust 15 % võrra ajavahemikul 2022. aasta augustist kuni 2023. aasta märtsini, (19) mida pikendati 2024. aasta märtsini, (20) ja vähendada elektri kogutarbimist tipptundidel keskmiselt vähemalt 5 % tunnis ajavahemikul 2022. aasta detsembrist kuni 2023. aasta märtsini (21).

Selle sättega määratakse kindlaks, et poliitikameetmetest võib arvesse võtta ainult energiatõhususe parandamise meetmeid, jättes sõnaselgelt välja energiasäästu, mis tuleneb energiatarbimise vähendamise või piiramise meetmetest, millega ei parandata energiatõhusust. Energiatarbimise vähendamise ja piiramise meetmeid ei ole määratletud ei direktiivis (EL) 2023/1791 ega muudes liidu õigusaktides. Neid tuleks käsitada meetmetena, millega ajutiselt piiratakse tarbijatele tarnitava energia kogust, näiteks nõudes tööstustarbijalt energiatarbimise vähendamist tootmisprotsessi seiskamise teel või pakkudes selleks stiimuleid või paludes jaetarbijatel hoiduda teatud ajavahemikel energia tarbimisest. Energiatarbimise vähendamise või piiramise meetmed võivad olla ka energiatarbimist kaudselt mõjutavad meetmed, näiteks kaupluste lahtiolekuaegade või -päevade vähendamine või avaliku teenuste pakkumise aegade vähendamine.

7.5.   Jõupingutuste jagamine (direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkt e)

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunktis e selgitatakse, et energiasäästukohustuse täitmisel võib arvesse võtta energiasäästu, mis tuleneb energiatõhususe poliitikameetmetest, millega ühelt poolt säästetakse energiat ja teiselt poolt vähendatakse heidet Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/842 (22) kohaldamisalas, tingimusel et need on kooskõlas direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa muude sätetega. See selgitus ei muuda poliitikameetmete kõlblikkust ega energiasäästu arvutamist võrreldes varasema direktiiviga.

7.6.   Koostoime ELi HKSiga (direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkt f)

7.6.1.   Täiendavus ELi HKSiga ja kohaldamine uutes sektorites

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunktis f selgitatakse, et arvesse võib võtta energiasäästu, mis tuleneb ELi heitkogustega kauplemise süsteemidega hõlmatud sektorites rakendatud energiatõhususe poliitikameetmetest, tingimusel et need vastavad V lisa nõuetele, mis käsitlevad energiasäästu arvutamist (sealhulgas fossiilkütuste väljajätmine, vt käesoleva lisa jagu 7.7). See tähendab, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2023/959 (23) hõlmatud kütuste kasutamisel (st uus ELi HKS, mida kohaldatakse hoone-, transpordi- ja tööstussektoris) saadud energiasäästu võib käsitleda samal viisil nagu energiasäästu, mis on saavutatud elektrienergia kasutamisel nendes sektorites ning kütuste kasutamisel suurtes tööstuskäitistes, mida hõlmab olemasolev ELi HKS, nimelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87/EÜ (24).

Heitkogustega kauplemise süsteemid võivad kergitada energiahinda, mis omakorda mõjutab investeerimis- ja tarbimiskäitumist ning seda tuleb võtta arvesse, et tagada energiatõhususe poliitikameetmetest tuleneva energiasäästu täiendavus ja olulisus. Näiteks võib tuua järgmised juhud.

—

Liikmesriigid võivad tööstussektori jaoks programmide kavandamisel kehtestada tasuvusajale miinimumnõuded, nt rohkem kui kolm aastat. Kui energiahinnad tööstussektoris energiatõhususe parandamise meetmete toetamiseks tõusevad, lühendab see automaatselt energiatõhususmeetmete tasuvusperioodi, mille tagajärjel võivad osa neist poliitikatoetuse alt välja jääda.

—

Käitumisega seotud poliitikameetme mõju hindamisel võiksid liikmesriigid hinnata energiahinna muutuste, sealhulgas HKSi põhjustatud hinnamuutuste mõju energiatarbimisele, kasutades hinnaelastsuste hinnanguid. Selle mõju saaks seejärel tasaarvestada energiatarbimises täheldatud muutustega. Juhuslikustatud võrdlusuuringutes võetakse energiahindade muutusi automaatselt arvesse, eeldades et samad hinnad kehtivad võrdselt nende inimeste suhtes, keda poliitikameede mõjutab, ja nende suhtes, keda see ei mõjuta. Käitumisega seotud meetmetest tuleneva energiasäästu arvutamise kohta leiab rohkem teavet soovituse (EL) 2019/1658 lisa VI liitest.

Direktiivi 2003/87/EÜ uus artikkel 30e võimaldab liikmesriikidel vabastada kuni 2030. aastani reguleeritud üksused lubatud heitkoguse ühikute tagastamise kohustusest uue ELi HKSiga hõlmatud sektorites, tingimusel et nende üksuste suhtes kohaldatakse aastatel 2027–2030 riiklikku süsinikumaksu, mille määr on vähemalt sama kõrge kui keskmine enampakkumishind. Kui liikmesriik otsustas selle erandi kasuks, võib ELi HKSiga hõlmatud riiklikest maksustamismeetmetest tulenevat energiasäästu arvesse võtta üksnes juhul, kui maksumäär on kõrgem kui keskmine enampakkumishind, ning ainult maksumäära ja enampakkumishinna vahe osas.

Täpsemalt:

—	energiasäästu, mis on saadud ELi HKSi kuuluvates käitistes energiatõhususe parandamiseks võetud meetmetest, ei või arvesse võtta, kui puuduvad riiklikud poliitikameetmed, mida saaks arvestada direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 kohaldamisel;

—

samuti ei või arvesse võtta selliste energiatõhususe parandamise meetmetega saavutatud energiasäästu, mis on võetud tulenevalt ELi HKSi põhjustatud elektrihinna tõusust (ja muude lõppenergiatoodete hindade tõusust heitkogustega kauplemise laiendamise tulemusel), kui riiklikud poliitikameetmed puuduvad;

—

energiasäästu võib arvesse võtta siis, kui on olemas riiklik poliitikameede; näiteks võidakse valgete sertifikaatide süsteemide, vabatahtlike kokkulepete ja toetusprogrammidega toetada energiatõhususe parandamise meetmete võtmist ELi HKSi kuuluvates käitistes, välja arvatud juhul, kui käitisele eraldatakse tasuta ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikuid (LHÜd) ja tema suhtes kehtivad direktiivi (EL) 2023/1791 artiklis 11 sätestatud kohustused (vt käesoleva lisa jagu 7.6.2);

—

arvesse võib võtta ka elektrisäästu, mis on saavutatud näiteks tänu riiklikele poliitikameetmetele, millega toetatakse energiatõhusate elektriseadmete kasutuselevõttu, ja energiasäästu, mis tuleneb riiklikest poliitikameetmetest, mida kohaldatakse heitkogustega kauplemise laiendatud süsteemi alla kuuluvate kütuste suhtes, tingimusel et need on kooskõlas sätetega, mis käsitlevad fossiilkütuste kasutamisel saadud energiasäästu väljajätmist (vt käesoleva lisa jagu 7.7);

—	riiklikest maksustamismeetmetest tulenevat energiasäästu võib arvesse võtta juhul, kui erandit ELi HKSi laiendamisest (direktiivi 2003/87/EÜ artikkel 30e) ei ole kasutatud; kui erandit on kasutatud, võib energiasäästu arvesse võtta üksnes maksumäära ja keskmise enampakkumishinna vahe ulatuses;

—	riiklike poliitikameetmete kavandamisel ja nendest saadava energiasäästu hindamisel peavad liikmesriigid võtma arvesse ELi HKSi mõju energiakandjate hindadele, et tagada täiendavuse ja olulisuse põhimõtte järgimine.

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunktis f ja artikli 9 lõikes 9 on samuti sätestatud, et kui üksus on kohustatud isik kõnealuse direktiivi artikli 9 kohase riikliku energiatõhususkohustuste süsteemi alusel ning hoonete ja maanteetranspordi sektoris kohaldatava ELi HKSi alusel, tuleb seire- ja tõendamissüsteemiga tagada, et kütuse tarbimisse laskmisel edasikantavat CO2 hinda võetakse arvesse selle üksuse energiasäästumeetmega saavutatud energiasäästu arvutamisel ja sellest teatamisel.

Nendes sätetes tuuakse esile hoonete ja maanteetranspordi sektoris kohaldatava ELi HKSiga seotud nõuet, mida tuleb kohaldada ka muude liidu õigusaktide puhul ning mis on esitatud direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunktis b, mille kohaselt tuleb näidata, et energiasääst on saadud lisaks säästule, mis oleks saadud igal juhul ilma kohustatud, osalevate või volitatud isikute tegevuseta või rakendusasutuste tööta.

Kuna kohustatud isikud kannavad ELi HKSi LHÜde ostmise kulud edasi, on energiahinnad kõrgemad kui need oleksid ilma ELi HKSita ning see mõjutab energiakasutust ja -nõudlust. Hoonete ja maanteetranspordi sektoris kasutatavatele kütustele ELi HKSi raames kehtestatud CO2 hinna edasikandmine tõstab energiahindu samamoodi kui elektrienergia sektoris ELi HKSi CO2 hinna edasikandmine, mis mõjutab elektrihinda. Sama kehtib nõukogu direktiivi 2003/96/EÜ (25) alusel mitut liiki kütuste suhtes madalaimate maksustamismäärade kohaldamise puhul. Kõigil neil juhtudel tuleb liidu õigusest tingitud kõrgemaid energiahindu energiasäästu andvate riiklike poliitikameetmete täiendavuse hindamisel arvesse võtta. Nimelt peaksid liikmesriigid hindama, kas energiahinna tõus tähendab seda, et teatavaid energiatõhususe parandamise meetmeid võetaks ka ilma riikliku meetmeta. Kui see nii on, ei saa asjaomast energiasäästu direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 kohaldamisel arvesse võtta.

7.6.2.   Energiasäästu mittetäiendavus, kui sääst on seotud ELi HKSis tasuta eraldatavate LHÜde saamisega

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkti f kohaselt võivad liikmesriigid võtta arvesse ainult selliste meetmetega saadud energiasäästu, mis on ulatuslikumad meetmetest, mis on seotud ELi HKSi direktiivi alusel LHÜde tasuta eraldamisega.

ELi HKSi direktiivi artiklis 10a on sätestatud järgmine: „ Kui käitise suhtes kehtib kohustus teha energiaaudit või rakendada sertifitseeritud energiajuhtimissüsteemi vastavalt [energiatõhususe direktiivi artiklile 11] ja kui auditiaruande soovitusi või sertifitseeritud energiajuhtimissüsteemi soovitusi ei rakendata, välja arvatud juhul, kui asjaomaste investeeringute tasuvusaeg ületab kolme aastat või kui nende investeeringute kulud on ebaproportsionaalsed, vähendatakse lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise kogust 20 % võrra. Tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute kogust ei vähendata, kui käitaja tõendab, et ta on rakendanud muid meetmeid, mis aitavad vähendada asjaomase käitise kasvuhoonegaaside heitkoguseid seda käitist puudutavas auditeerimisaruandes või sertifitseeritud energiajuhtimissüsteemis soovitatuga samaväärselt.“

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunktiga f on sõnaselgelt välja jäetud energiasääst, mis tuleneb meetmetest, mida tööstuskäitiste käitajad peaksid võtma, et saada neile tasuta eraldatavaid ELi HKSi LHÜsid täies mahus (26). Mõjutatud käitised on need, mille suhtes kohaldatakse direktiivi (EL) 2023/1791 artiklit 11. Mõjutatud energiasääst on auditiaruandes või sertifitseeritud energiajuhtimissüsteemis soovitatud energiasääst, välja arvatud juhul kui

1)	tasuvusaeg on pikem kui kolm aastat;

2)	investeerimiskulud on ebaproportsionaalsed või

3)	rakendatud on meede, mis aitab samaväärselt vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, näiteks tööstusprotsessis väiksema CO2 heitega gaaside kasutamine.

Selle üle, kas konkreetse meetme puhul on tasuvusaeg pikem kui kolm aastat, kas investeerimiskulud on ebaproportsionaalsed või kas kasvuhoonegaaside heitkoguseid on samaväärselt vähendatud, otsustavad ELi HKSi LHÜde tasuta eraldamise eest vastutavad reguleerivad asutused. Liikmesriigid peaksid tagama, et reguleerivad asutused annavad aru ainult selliste meetmetega saadud energiasäästust, mis on ulatuslikumad meetmetest, mis on vajalikud selleks, et käitis saaks tasuta eraldatavaid LHÜsid täies mahus.

7.7.   Fossiilkütuste väljajätmine

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunktidega h, i, j ja m on kehtestatud energiasäästukohustuse täitmisel piirangud energiasäästule ja poliitikameetmetele, mis on seotud fossiilkütuste otsepõletamise tehnoloogiatega (27).

Joonisel 1 on esitatud juhend selle hindamiseks, kas fossiilkütuste otsepõletamisel saavutatud energiasäästu saab võtta arvesse direktiivi (EL) 2023/1791 artiklite 8, 9 ja 10 ning artikli 28 lõike 11 kohaldamisel. Hindamine hõlmab kahte järjestikust sammu: esiteks, kas poliitikameedet saab arvesse võtta, ja teiseks, kas sellest poliitikameetmest tulenevat energiasäästu saab arvesse võtta.

Joonis 1

Fossiilkütuste põletamise tehnoloogiatega seotud poliitikameetmetest tuleneva energiasäästu arvessevõetavus  (28)

Direktiivi (EL) 2023/1791 põhjenduses 65 on selgitatud, et neid sätteid kohaldatakse juhul, kui liikmesriigid toetavad tõhusate fossiilkütusetehnoloogiate (nagu fossiilkütustel töötavad katlad või bensiinimootoriga sõidukid) kasutuselevõttu või sellise tehnoloogia varajast asendamist sarnaste toodetega. Komisjon on seisukohal, et see tähendab järgmist:

—	piirang ei kehti fossiilkütuste kaudse kasutamise suhtes, näiteks kui hoone on isoleeritud, millega on vähendatud fossiilkütuse kasutamist, või kui uue seadme tööks vajaliku elektri tootmiseks kasutatakse fossiilkütuseid;

—	poliitikameetmeid, mille eesmärk on tuua kaasa käitumisega seotud või korralduslikud muutused, vähendamaks fossiilkütuste kulu olemasolevates rajatistes või seadmetes, näiteks keskkonnasäästliku sõidukijuhtimise kavad või koossõidu edendamine, võib arvesse võtta;

—

poliitikameetmeid, mille eesmärk on parandada olemasolevate seadmete tõhusust, võib arvesse võtta, kui nendega ei kaasne täiendavaid kapitaliinvesteeringuid seadmetesse; näiteks võib arvesse võtta poliitikameetmeid, millega soodustatakse madalamat voolutemperatuuri olemasolevates fossiilkütustel töötavates kateldes, kuid mitte meetmeid, millega rahastatakse fossiilkütustel töötavate mootorite ajakohastamist.

Kui poliitikameedet hakati rakendama enne piirangute kohaldamist, võib sellest tulenevat energiasäästu võtta arvesse kuni perioodi lõpuni. Näiteks: toetuskavaga toetati fossiilkütusel töötava katla paigaldamist 2023. aasta jaanuaris. Liikmesriik võib arvestada sellest paigaldamisest saadavat energiasäästu kuni kaheksa aasta jooksul (2023–2030), eeldusel et täidetud on muud V lisas esitatud tingimused.

Käesolevas jaos ja direktiivis (EL) 2023/1791 esitatu ei piira liikmesriikide kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2017/1369, (29) millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik, eelkõige selle artikli 7 lõikest 2, ega hoonete energiatõhusust käsitleva uuesti sõnastatud direktiivi ettepaneku (30) artikli 15 sätet, mille kohaselt tuleb järk-järgult kaotada stiimulid fossiilkütustel töötavate katelde paigaldamiseks hoonetes. Vastuvõtmise korral tuleb kõnealust sätet direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 kohase energiasäästukohustuse kontekstis arvesse võtta.

7.7.1.   Poliitikameetmete kõlblikkus

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkti h alapunkti i kohaselt ei või arvesse võtta fossiilkütuste otsepõletamise tehnoloogiatega seotud poliitikameetmeid, mida rakendatakse alates 1. jaanuarist 2026. See kehtib isegi juhul, kui sellise poliitikameetmega saavutatakse energiasääst ka muudel energiaallikatel kui fossiilkütustel põhineva tehnoloogia abil. Komisjoni tõlgenduse kohaselt tähendab „rakendatakse alates“ seda, et piirang kehtib nii uute poliitikameetmete kui ka nende olemasolevate poliitikameetmete suhtes, mis jõuavad uude rakendustsüklisse. Näiteks kui toetuskava sõltub iga-aastasest eelarveotsusest, kohaldataks piirangut alles alates uue eelarve eraldamise kuupäevast, isegi kui see on pärast 1. jaanuari 2026.

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkti h alapunkti ii kohaselt ei või arvesse võtta poliitikameetmeid, millega toetatakse fossiilkütuste otsepõletamise tehnoloogiate kasutamist eluhoonetes alates 1. jaanuarist 2026. Komisjoni tõlgenduse kohaselt tähendab see seda, et elamusektoris kohaldatakse kõlblikkuspiirangut alates 1. jaanuarist 2026, olenemata sellest, kas poliitikameedet rakendatakse alates kõnealusest kuupäevast või mitte. Näiteks ei tohiks toetuskava alates 1. jaanuarist 2026 enam arvesse võtta, kui vähemalt ühe selle meetmega soodustatakse fossiilkütustel põhinevate küttesüsteemide paigaldamist elamusektoris, isegi kui uus rakendustsükkel ei ole veel alanud.

7.7.2.   Kõlblikest poliitikameetmetest tuleneva energiasäästu arvestamine

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkti i kohaselt ei või fossiilkütuste otsepõletamisega seotud poliitikameetmetest tulenevat energiasäästu arvesse võtta, kui poliitikameetmeid rakendatakse alates 1. jaanuarist 2024. Sama kuupäev on ka V lisa punkti 2 alapunktis m. Komisjon on seisukohal, et eeltoodu kehtib meetmete puhul, mida võetakse kõnealusest kuupäevast alates rakendatud poliitikameetmete raames, isegi kui arvutusmeetodid on kehtinud enne uue rakendusperioodi algust.

Tehnoloogiate kombineerimist edendavate poliitikameetmete puhul ei ole fossiilkütuste põletamise tehnoloogiaga seotud energiasäästu osa kõlblik alates 1. jaanuarist 2024. Alates 2026. aastast muudab meetme segatüüp (st hõlmab toetust fossiilkütuste otsepõletamise tehnoloogiale) kogu poliitikameetme kõlbmatuks, nii et arvestusprobleeme enam ei teki.

Energiasääst, mis saavutatakse fossiilkütuste otsepõletamise tehnoloogiate abil, millega parandatakse tööstussektori energiamahukate ettevõtete energiatõhusust, on hõlmatud direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunkti j kohase erandiga. Sellist energiasäästu võib arvesse võtta üksnes juhul, kui see vastab mitmele selles alapunktis esitatud tingimusele. Erand sõltub energiaauditist, millega tõendatakse, et asjaomases energiamahuka sektori rakenduses ei ole fossiilkütuste otsepõletamisele tehniliselt teostatavat alternatiivi (nt väga kõrge temperatuuri tõttu, mis on tööstusprotsessi jaoks vajalik). Auditi tulemused peaksid samuti kinnitama, et fossiilkütuste otsepõletamisega seotud tehnoloogia, mida erand hõlmab, ei suurenda käitise jaoks vajalikku energiakogust ega käitise võimsust, et see on kooskõlas kõige ajakohasemate asjaomaste liidu heitenorme käsitlevate õigusaktidega ning hoiab ära tehnoloogilise kinnistumise, tagades tulevikus ühilduvuse kliimaneutraalsete alternatiivsete mittefossiilsete kütuste ja tehnoloogialahendustega. Lisaks tuleks auditi tulemuste põhjal koostada rakenduskava, mis sisaldab kõiki soovitatud meetmeid, mille tasuvusaeg on kuni viis aastat.

7.8.   Sätted, millega toetatakse päikese soojusenergial põhineva tehnoloogia kasutamist

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunktis l on selgitatud, et päikese soojusenergial põhineva tehnoloogia abil päikesekiirgusest toodetud soojuse võib lõppkasutuse energiatarbimisest välja jätta. See alapunkt on kooskõlas viisiga, kuidas soojuspumpade puhul võetakse arvesse ümbritseva keskkonna soojust, ning seega on tagatud mõlema tehnoloogia (päikese soojusenergial põhinev tehnoloogia ja soojuspumbad) võrdne kohtlemine.

Päikesesoojusseadme abil saadud kuuma vett ei saa kasutada üldise energiasüsteemi energiavarustuse tarvis. Seetõttu väheneb energiasüsteemi tasandil energianõudlus päikesesoojusseadme toodetud soojuse võrra. Seepärast võib päikese soojusenergial põhineva tehnoloogia abil toodetud soojust võtta arvesse konkreetse lõppkasutuse (nt soe tarbevesi) energiasäästu arvutamisel.

Päikesesoojusseadmega saavutatud energiasääst, mida võib arvesse võtta, hõlmab ainult konkreetse lõppkasutuse energia kogust, mitte päikesesoojusseadmega toodetud kogusoojusenergiat.

Kohapeal päikesepaneelidega toodetud elektrienergiat ei saa direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 kontekstis lõppkasutuse energiasäästuna arvestada. Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunktis l esitatud täpsustus puudutab soojust tootvate seadmete (soojuspumbad ja päikese soojusenergial põhinev tehnoloogia) kohta käivate reeglite ühtlustamist. See ei hõlma kohapeal toodetud elektrienergiat, muu hulgas seetõttu, et direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõikes 1 keskendutakse lõppkasutuse energiasäästule ning päikeseelekter ei vähenda lõppkasutuse energiatarbimist. Päikeseelekter muudab elektriallikat, kuid ei vähenda seadmete, valgustuse, elektrisõidukite ega muu lõppkasutuse elektritarbimist.

7.9.   Maksustamismeetmetest tuleneva energiasäästu kindlakstegemine

7.9.1.   Hinnaelastsuste kasutamine ning kattuvus muude poliitikameetmete ja liidu õigusaktidega

Soovituse (EL) 2019/1658 lisa IV liide sisaldab juba suuniseid direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 4 alapunktides a, b ja c esitatud nõuete kohta, mis on seotud maksustamismeetmetest tuleneva energiasäästu arvutamisega. Neid nõudeid täiendati direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 4 alapunktides b, d ja f esitatud uute või läbivaadatud nõuetega, mida käsitletakse käesolevas jaos, ning direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 4 uue alapunktiga e, mida vaadeldakse järgmises jaos.

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 4 need aspektid, mis puudutavad maksustamismeetmetest tuleneva energiasäästu arvutamise metoodikat ja hinnaelastsuste kasutamist, on läbi vaadatud, et täpsustada ja rõhutada järgmist.

—

Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 1 kohaldamisel arvesse võetavatest maksustamismeetmetest tuleneva energiasäästu hindamisel tuleks kasutada ainult lühiajalisi hinnaelastsusi (V lisa punkti 4 uus alapunkt d): pikaajalisi hinnaelastsusi ei tohiks sel eesmärgil kasutada, välja arvatud juhul, kui on võimalik näidata, kuidas on välditud või korrigeeritud muude liidu õigusaktide ja muude direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 1 alusel teatatud poliitikameetmete rakendamisest saadud energiasäästu topeltarvestust (V lisa punkti 4 läbivaadatud alapunkt b).

—

Muud liidu õigusaktid, mida tuleb kattuvuse ja topeltarvestuse riski käsitlemisel arvesse võtta, peaksid igal juhul hõlmama neid, millele on osutatud direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 2 alapunktis f (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/631 (31) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/125/EÜ (32)) ning direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 4 alapunktides a ja f (vastavalt direktiiv 2003/96/EÜ ja nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ (33) ning direktiiv (EL) 2023/959).

—	Arvutustes kasutatud lühiajalised hinnaelastsused peavad olema kohaldatavad energiasäästust teatanud liikmesriigi suhtes ja põhjendatud kaasnevate uuringutega, mille on teinud sõltumatu instituut (direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 4 läbivaadatud alapunkt b).

Nende sätete eesmärk on hoida ära topeltarvestust, kui energiasäästu hindamisel kasutatakse hinnaelastsusi. Näiteks võib maksustamispoliitika meetmest tuleneva energiasäästu hindamisel kasutada nii lühi- kui ka pikaajalisi hinnaelastsusi siis, kui arvesse on võetud kõiki kattuvaid poliitikameetmeid või nõudeid nii liidu kui ka liikmesriigi tasandil. See tähendab, et arvestatud on direktiiviga 2003/96/EÜ ette nähtud madalaimat maksustamistaset ning muid poliitikameetmeid, mis mõjutavad investeerimisotsuseid ja hilisemat energiasäästu. Peamised liidu tasandi poliitikameetmed on ökodisain, uute sõidukite CO2 heidet käsitlevad normid ja energiatõhususe direktiivi kohased energiaauditi nõuded. Liikmesriigi tasandil võivad kattuvad poliitikameetmed olla muu hulgas energiatõhususkohustuste süsteemid, toetusprogrammid ja vabatahtlikud kokkulepped. Kui maksustamispoliitika meetmed kattuvad muude teatatud poliitikameetmetega, mis mõjutavad investeerimisotsuseid, peaksid liikmesriigid maksustamismeetme mõju arvutamiseks kasutama ainult lühiajalise hinnaelastsuse hinnanguid. Pikaajalise hinnaelastsuse hinnanguid tuleks kasutada ainult juhul, kui kattuvate riiklike poliitikameetmete puhul ei ole energiasäästust teatatud. Sel viisil välditaks topeltarvestust.

Rohkem suuniseid nende punktide kohta, mis puudutavad maksustamismeetmetest tuleneva energiasäästu hindamist ja lühiajaliste hinnaelastsuste arvutamist direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 kontekstis, on esitatud soovituse (EL) 2019/1658 lisa IV liites.

Samuti tuleks märkida, et määruse (EL) 2018/1999 III lisa punkti 3.3 alapunkti f kohaselt peavad liikmesriigid esitama kooskõlas direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punktiga 4 teabe oma arvutusmeetodi kohta, sealhulgas kirjeldama, milliseid hinnaelastsusi on kasutatud ja kuidas need kindlaks määrati. Seepärast tuleb käesolevas lisa jaos käsitletud uusi nõudeid järgida ka teabes ja põhjendustes, mis esitatakse liikmesriikide teatistes ja aruannetes.

7.9.2.   Jaotuslik mõju ja selle leevendamine

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 4 on täiendatud uue alapunktiga e, milles nõutakse, et liikmesriigid määraksid kindlaks maksustamise ja samaväärsete meetmete jaotusliku mõju kõnealuse direktiivi artikli 8 lõikes 3 osutatud sihtrühmadele. Samuti nõutakse selles, et liikmesriigid näitaksid ära direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 24 lõike 3 kohaselt rakendatud leevendusmeetmete mõju.

Komisjon tunnistab, et jaotuslik mõju võib avalduda erinevate sissetulekurühmade vahel (vertikaalne mõju võrdsusele) või sama sissetulekurühma sees (horisontaalne mõju võrdsusele). Viimasega võib olla tegu näiteks siis, kui sarnase sissetulekuga leibkondade energiakoormus on erinev nende asukoha tõttu (nt piirkonnad, kus on vanemad või uuemad hooned või mille kliimatingimused on erinevad).

Direktiivi (EL) 2023/1791 V lisa punkti 4 alapunktis e keskendutakse riskile, et maksustamismeetmed võivad energiaostuvõimetust süvendada. Seega tuleks hindamisel käsitleda eelkõige otsest jaotuslikku mõju. Selline hindamine (otsese jaotumise analüüs) tehakse tavaliselt mikromajandusliku mudeldamise abil, milles vaadeldakse maksu mõju energiakulude osakaalule kas sissetulekus või kogukuludes sissetuleku- või kulurühmade järgi. Sellise hindamise peamised andmeallikad on tavaliselt leibkondade eelarve uuringud. Maksu kvantifitseeritud negatiivne (või positiivne) mõju põhineb tulumõõtmetel, kuna indeksina kasutatakse kompenseerivat variatsiooni, ja see väljendab summat, mille võrra madala sissetulekuga leibkondade kogukulude aritmeetiline keskmine oleks pidanud sihtaastal (2030) suurenema/vähenema, et säiliks lähteaasta absoluutkulude suhe üldiste energiakulude aritmeetilise keskmise suhtes. Teatavate poliitikameetmete kehtestamine ei suurenda siiski tavaliselt koguenergiakulusid, vaid põhjustab leibkondadele pigem uusi investeerimiskulusid. See, kui palju peaks konkreetse leibkonna sissetulek olemasoleva heaolutaseme hoidmiseks suurenema, tuleks seetõttu arvutada kompenseeriva variatsiooni (heaolu kao) kaudu, kui liikmesriigid suudavad tõendada negatiivset mõju, mida avaldab maksustamismeetme kehtestamine, millega ei kaasne rahalist toetust, mis kataks suurenenud koormuse sissetulekule.

Teine võimalus, kuidas kajastada paremini jaotuslikku mõju, on arvutada see liidu statistikaga hõlmatud 1. või 2. sissetulekukvintiili (või -detsiili) või mõlema energiatarbimise alusel. See nõuab mikromudeldamist igale sissetulekurühmale energiatarbimise omistamiseks, kuid see võimaldaks maksumõju täpsemalt eristada.

Maksustamismeetmete jaotusliku mõju leevendamise meetmed hõlmavad rahalist toetust (nt vähendatud maksumäärad, sotsiaaltariifid või sotsiaalsiirded või hüvitised) ja sihipäraseid energiatõhususe parandamise poliitikameetmeid. Vähendatud maksumäärad ja sotsiaaltariifid vähendavad maksustamismeetmete energiasäästu mõju. Seetõttu oleksid sotsiaalsiirded ja hüvitised energiasäästu eesmärgiga rohkem kooskõlas. Kui neid aga pakutakse pärast energia eest tasumist või kui neid tuleb taotleda, ei pruugi need nii edukalt mõjutatud rühmadeni jõuda ja jaotuslikku mõju leevendada. Samuti ei pruugi suure energiatarbimisvajadusega vähekaitstud leibkonnad saada piisavat hüvitist vältimatute lisakulude eest. Energiatõhususe parandamise poliitikameetmed, milles keskendutakse madala sissetulekuga leibkondadele, vähendavad meetmetest kasu saavate leibkondade jaoks energiateenustega seotud kulu ja vajadust selliste leevendusmeetmete järele, millega antakse rahalist toetust, ilma et sellega kaasneks energiatõhususe paranemist. Juhul kui maksustamismeetmetest mõjutatud prioriteetsetesse rühmadesse kuuluvate leibkondade arv on suurem kui nende leibkondade arv, kes saavad enne maksustamismeetme algust kasu piisavalt põhjalikest energiatõhususe parandamise meetmetest, on lühikeses kuni keskpikas perspektiivis tõenäoliselt vaja rakendada nii energiatõhususe parandamise poliitikameetmeid kui ka anda rahalist toetust. Igal juhul peavad liikmesriigid selleks, et energiasäästu saaks direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 kohaldamisel arvesse võtta, tõendama, et leevendusmeetmete eesmärk on energiasääst.

Kooskõlas direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 24 lõikega 3 peaks hindamine seega näitama, kuidas leevendusmeetmed aitavad kaasa sihtrühmade toetamisele seeläbi, et:

—	ennetatakse jaotuslikku mõju ja vähendatakse sihtrühmade energiaostuvõimetuse riski;

—	tagatakse et sihtrühmadel on juurdepääs energiatõhususe parandamise meetmetele ja neil on võimalik neist kasu saada.

8.    ARUANDLUSNÕUDED

8.1.   Lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade ajakohastamine

Kooskõlas määruse (EL) 2018/1999 artikli 14 lõikega 2 peavad liikmesriigid esitama 30. juuniks 2024 ning seejärel 1. jaanuariks 2034 ja iga kümne aasta tagant oma kõige viimati esitatud lõimitud riikliku energia- ja kliimakava ajakohastatud versiooni. Artikli 14 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid alati aasta enne artikli 14 lõikes 2 sätestatud tähtaega esitama riikliku energia- ja kliimakava ajakohastatud versiooni kavandi.

Lisaks määrusele (EL) 2018/1999 on direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõigetes 10 ja 11 nõutud, et liikmesriigid teataksid komisjonile riikliku energia- ja kliimakava ajakohastatud versioonis ja järgmistes riiklikes energia- ja kliimakavades oma nõutava energiasäästu koguse, mis on läbi vaadatud direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõigetes 1 ja 3 sätestatud uute eesmärkide alusel. See teave peaks sisaldama ajavahemikul 1. jaanuarist 2021 kuni 31. detsembrini 2030 saavutatava energiasäästu koguse arvutust ning asjakohasel juhul selgitust, kuidas määrati kindlaks iga-aastase energiasäästu määr ja arvutuse lähtetase ning kuidas ja millises ulatuses kohaldati direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõikes 8 osutatud võimalusi. Lisateavet direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 8 (varasemalt direktiivi 2012/27/EL artikli 7 lõike 4) kohaste võimaluste kohta leiab soovituse (EL) 2019/1658 lisa jaost 3.4.

Vastavalt direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõikele 4 peavad liikmesriigid samuti lisama teabe kohaldatud näitajate, osakaalu aritmeetilise keskmise ja kõnealuse direktiivi artikli 8 lõike 3 kohaselt kehtestatud poliitikameetmete tulemuste kohta. Vt üksikasjalikumalt käesoleva lisa jagu 4.4.

Lisaks peaksid liikmesriigid riikliku energia- ja kliimakava ajakohastatud versioonis ja riiklikus energia- ja kliimaalases eduaruandes võtma arvesse direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõiget 14 (vt ka käesoleva lisa jagu 8.2). Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 14 kohaselt peavad liikmesriigid tõendama (lisades asjakohasel juhul tõendusmaterjali ja arvutused),

a)	et kui tegemist on poliitikameetmete või üksikmeetmete kattuva mõjuga, ei arvestata energiasäästu kahekordselt;

b)	kuidas saavutatud energiasääst aitab kaasa nende riikliku panuse saavutamisele, mis on vajalik direktiivi (EL) 2023/1791 artiklis 4 sätestatud ELi üldiste 2030. aasta energiatõhususeesmärkide täitmiseks;

c)	et energiasäästukohustuse täitmiseks kehtestatakse poliitikameetmed, mis on kavandatud kooskõlas direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 nõuetega, ning et need poliitikameetmed on kõlblikud ja asjakohased, et tagada nõutav lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu kogus iga kohustusperioodi lõpuks.

Direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 14 punktid a ja b sisaldusid juba direktiivi 2012/27/EL artikli 7 lõikes 12. Seega võib lisateavet nende aruandlusnõuete kohta leida soovituse (EL) 2019/1658 lisa jaost 7.9 ja XI liitest. Täiendav teave direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõike 14 punktis c sätestatud aruandlusnõuete kohta on esitatud käesoleva lisa jaos 4.7.

8.2.   Eduaruanded

Määruse (EL) 2018/1999 artikli 17 kohaselt peavad liikmesriigid esitama riiklikud energia- ja kliimaalased eduaruanded, mis hõlmavad energialiidu kõiki viit mõõdet, sealhulgas energiatõhusust.

Määruse (EL) 2018/1999 artikli 21 punkti b alapunktis 3 ja IX lisa 2. osa punktides b, c ja d on täpsustatud teave, mis tuleb esitada energiatõhususe kohta ja mis hõlmab direktiivi (EL) 2023/1791 artiklites 8, 9 ja 10 sätestatud kohustustega seotud aruandlust.

Lisaks määruse (EL) 2018/1999 kohasele teabele peavad liikmesriigid lisama direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 lõigetes 4, 10 ja 14 loetletud teabe, nagu on selgitatud käesoleva lisa jaos 8.1. Kõnealuste sätetega seotud teave tuleb esitada nii riiklikes energia- ja kliimakavades ja nende järgmistes versioonides kui ka riiklikes energia- ja kliimaalastes eduaruannetes ning nende järgmistes versioonides.

Peale selle sisaldavad direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 9 lõige 10 ja artikli 10 lõige 3 täiendavaid aruandlusnõudeid, mille kohaselt peavad liikmesriigid lisama riiklikesse energia- ja kliimaalastesse eduaruannetesse teabe kehtestatud mõõtmis-, kontrolli- ja tõendamissüsteemide, sealhulgas kasutatud meetodite, tuvastatud probleemide ja nende käsitlemise viiside kohta. Mõõtmis-, kontrolli- ja tõendamissüsteeme on üksikasjalikumalt käsitletud käesoleva lisa jaos 6.1.

—	Esimesed riiklikud energia- ja kliimaalased eduaruanded tuli esitada 15. märtsiks 2023, pärast mida peavad liikmesriigid oma edusammudest aru andma iga kahe aasta tagant.

---

(1)  Energiakogukondade teabehoidla, https://energy-communities-repository.ec.europa.eu/index_en/.

(2)  Energiakogukonnad, https://energy.ec.europa.eu/topics/markets-and-consumers/energy-communities_en/.

(3)   https://www.ca-eed.eu/?s=energy+poverty/.

(4)  Energiaostuvõimetuse nõustamiskeskus, https://energy-poverty.ec.europa.eu/index_en/.

(5)  Programmi „Horisont 2020“ asjaomaste projektide loetelu: https://cordis.europa.eu/search?q=contenttype%3D%27project%27%20AND%20programme%2Fcode%3D%27LC-SC3-EC-2-2018-2019-2020%27&p=1&num=10&srt=/project/contentUpdateDate:decreasing/.

https://cordis.europa.eu/search?q=contenttype%3D%27project%27%20AND%20programme%2Fcode%3D%27EE-06-2016-2017%27&p=1&num=10&srt=/project/contentUpdateDate:decreasing/.

Programmi „LIFE“ projektide andmebaas: https://webgate.ec.europa.eu/life/publicWebsite/search/get?basicSearchText=energy+poverty.

(6)   https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/ilc_mdes01/default/table?lang=en.

(7)   https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=EU_statistics_on_income_and_living_conditions_(EU- SILC)_methodology_-_economic_strain#Description.

(8)   https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/ilc_mdes07/default/table?lang=en.

(9)   https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/ilc_mdho01/default/table?lang=en.

(10)   https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=EU_statistics_on_income_and_living_conditions_(EU-SILC)_methodology_-_housing_deprivation#Description.

(11)   https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/ilc_li02/default/table?lang=en/.

(12)   https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Glossary:At-risk-of-poverty_rate.

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT L 158, 14.6.2019, lk 125, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2019/944/oj).

(14)  Euroopa Parlament (2013), „Sotsiaaleluruumid ELis“ (Social Housing in the EU), https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/note/join/2013/492469/IPOL-EMPL_NT(2013)492469_EN.pdf.

(15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2018/1999/oj).

(16)  Komisjoni 19. detsembri 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/2066, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohast kasvuhoonegaaside heite seiret ja aruandlust ning millega muudetakse komisjoni määrust (EL) nr 601/2012 (ELT L 334, 31.12.2018, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg_impl/2018/2066/oj).

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.6.2010, lk 13, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2010/31/oj).

(18)  Vt soovituse (EL) 2019/1658 lisa jagu 7.3 täiendavuse kohta.

(19)  Nõukogu 5. augusti 2022. aasta määrus (EL) 2022/1369, mis käsitleb gaasinõudluse vähendamise koordineeritud meetmeid (ELT L 206, 8.8.2022, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2022/1369/oj).

(20)  Nõukogu 30. märtsi 2023. aasta määrus (EL) 2023/706, millega muudetakse määrust (EL) 2022/1369 seoses gaasinõudluse vähendamise meetmete nõudluse vähendamise perioodi pikendamisega ning nende meetmete rakendamise aruandluse ja seire tõhustamisega (ELT L 93, 31.3.2023, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2023/706/oj).

(21)  Nõukogu 6. oktoobri 2022. aasta määrus (EL) 2022/1854, mis käsitleb kõrgete energiahindadega seotud erakorralisi sekkumismeetmeid (ELT L 261I, 7.10.2022, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2022/1854/oj).

(22)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2018/842/oj).

(23)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. mai 2023. aasta direktiiv (EL) 2023/959, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse liidus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem, ja otsust (EL) 2015/1814, mis käsitleb ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi turustabiilsusreservi loomist ja toimimist (ELT L 130, 16.5.2023, lk 134, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2023/959/oj).

(24)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse liidus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT L 275, 25.10.2003, lk 32, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2003/87/oj).

(25)  Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003, lk 51, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2003/96/oj).

(26)  LHÜde tasuta eraldamise tingimuslikkuse kontekstis tuleks arvesse võtta ainult neid soovitusi, mis on seotud tööstusprotsessiga. Lisateave on esitatud juhenddokumendis nr 12 ELi HKSi tasuta eraldamise ühtlustatud metoodika kohta – 2024. aasta läbivaadatud versioon: https://climate.ec.europa.eu/document/download/6bdefaa1-2aa8-4306-a4a2-4eb7d751f5ae_en?filename=12_gd12_eneff_conditionality_en.pdf.

(27)  Uuesti sõnastatud hoonete energiatõhususe direktiivi ettepanek sisaldas üldist piirangut avaliku sektori toetuse andmisele fossiilkütuste põletamise tehnoloogiate jaoks hoonesektoris. Nende uuesti sõnastatud hoonete energiatõhususe direktiivi sätete suhtes saavutatud lõplikku kokkulepet tuleb võtta samuti arvesse direktiivi (EL) 2023/1791 artikli 8 kohase energiasäästukohustuse kontekstis.

(28)  Vooskeemil on eeldatud, et muud küsimused energiasäästu arvessevõetavust ei mõjuta.

(29)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2017. aasta määrus (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT L 198, 28.7.2017, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2017/1369/oj).

(30)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv hoonete energiatõhususe kohta, COM(2021) 802 final.

(31)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta määrus (EL) 2019/631, millega kehtestatakse uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite CO2 heite normid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011 (ELT L 111, 25.4.2019, lk 13, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2019/631/oj).

(32)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2009/125/oj).

(33)  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2006/112/oj).