(1)

Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) algatas 17. novembril 2021 alusmääruse artikli 5 alusel dumpinguvastase uurimise seoses teatavate Marokost (edaspidi „asjaomane riik“) pärit alumiiniumrataste impordiga. Komisjon avaldas algatamisteate Euroopa Liidu Teatajas (2) (edaspidi „algatamisteade“).

(2)

Komisjon algatas uurimise kaebuse alusel, mille esitas 4. oktoobril 2021 Euroopa rattatootjate liit (edaspidi „kaebuse esitaja“ või „EUWA“). Kaebus esitati liidu tootmisharu nimel alusmääruse artikli 5 lõike 4 tähenduses. Kaebus sisaldas tõendeid dumpingu ja sellest tuleneva olulise kahju kohta, mida käsitati piisava põhjusena uurimise algatamiseks.

(3)

Kooskõlas alusmääruse artikliga 19a esitas komisjon 17. juunil 2022 huvitatud isikutele kavandatud tollimaksude kokkuvõtte ning üksikasjad, millest lähtutakse dumpingumarginaalide ja liidu tootmisharule tekitatud kahju kõrvaldamiseks piisavate marginaalide arvutamisel. Huvitatud isikutele anti kolm tööpäeva aega esitada märkusi arvutuste täpsuse kohta. Arvutuste täpsuse kohta märkusi ei esitatud.

(4)

15. juulil 2022 avaldas komisjon Euroopa Liidu Teatajas komisjoni rakendusmääruse (EL) 2022/1221, (3) millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks teatavate Marokost pärit alumiiniumrataste impordi suhtes (edaspidi „ajutine määrus“).

(5)

Pärast oluliste faktide ja kaalutluste avalikustamist, mille alusel ajutine dumpinguvastane tollimaks kehtestati (edaspidi „esialgsete järelduste avalikustamine“), esitasid Dika Morocco Africa S.A.R.L (edaspidi „Dika“), Hands 8 S.A. (edaspidi „Hands“), Euroopa Autotootjate Ühendus (edaspidi „ACEA“) ja EUWA ajutise määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul kirjalikud märkused, milles nad tegid teatavaks oma seisukohad esialgsete järelduste kohta. Peale selle esitas Maroko valitsus pärast esialgsete järelduste avalikustamist käsitlevate märkuste esitamise tähtaega seisukoha, milles ta toetas teiste isikute väiteid dumpingu ja kahju kohta.

(6)

Isikutele, kes taotlesid ärakuulamist, anti selleks võimalus. Ära kuulati Dika, Hands, ACEA ja EUWA. Peale selle peeti Dika taotlusel 7. juulil 2022 ärakuulamine kaubandusmenetluses ärakuulamise eest vastutava ametniku juures.

(7)

Komisjon jätkas oma lõplike järelduste tegemiseks vajaliku teabe kogumist ja kontrollimist. Ühe kasutaja valdustesse tehti kontrollkäik. Lõplike järelduste tegemisel võttis komisjon arvesse huvitatud isikute märkusi ja muutis vajaduse korral oma esialgseid järeldusi.

(8)

17. oktoobril 2022 teavitas komisjon kõiki huvitatud isikuid olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille põhjal ta kavatses kehtestada Marokost pärit alumiiniumrataste impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu (edaspidi „lõplike järelduste avalikustamine“). Kõikidele huvitatud isikutele anti võimalus esitada teatava aja jooksul märkusi lõplike järelduste avalikustamise kohta.

(9)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist esitasid ACEA, Dika, EUWA, Hands ja Maroko valitsus märkusi.

(10)

21. novembril 2022 saatis komisjon Handsile täiendavad lõplikud järeldused teatavate dumpingu arvutamisega seoses tehtud paranduste ja selgituste kohta (edaspidi „täiendavate lõplike järelduste avalikustamine“) ning andis äriühingule võimaluse esitada teatava aja jooksul märkusi. Lisaks selgitati kõikidele huvitatud isikutele Handsi puhul normaalväärtuse arvutamisel kasutatud müügi-, üld- ja halduskulude aluseks olevaid summasid. Hands esitas märkusi, mida määruses käsitleti.

(11)

Samuti anti isikutele, kes taotlesid ärakuulamist, selleks võimalus. Ära kuulati ACEA, Dika, EUWA ja Hands.

(12)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist ei esitanud ükski huvitatud isik muid väiteid ja märkusi peale nende, millele on osutatud ajutise määruse punktis 1.4. Seega kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 6–28 esitatud leiud ja järeldused.

(13)

Väljavõttelise uuringu kohta ei esitatud märkusi. Seega kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendused 29–34.

(14)

Nagu on märgitud ajutise määruse põhjenduses 35, saatis komisjon küsimustikud kolmele liidu tootjale, kaebuse esitajale ja kahele teadaolevale kasutajale ning kahele asjaomase riigi eksportivale tootjale.

(15)

Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjendustes 36 ja 37, kontrolliti küsimustiku vastuseid või viidi läbi kontroll vastaja valdustes.

(16)

Alusmääruse artikli 16 kohane kontrollkäik tehti ühe kasutaja valdustesse. Kooskõlas ajutise määruse põhjendusega 5 selle kasutaja nime konfidentsiaalsusega seotud põhjustel ei avalikustata.

(17)

Nagu on märgitud ajutise määruse põhjenduses 38, hõlmas dumpingu ja kahju uurimine ajavahemikku 1. oktoobrist 2020 kuni 30. septembrini 2021 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohast oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2018 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood“).

(18)

Komisjon kehtestas asjaomase toote impordi suhtes registreerimisnõude komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2022/934 (4) (edaspidi „registreerimismäärus“).

(19)

Hands väitis, et impordi registreerimise otsus ei olnud põhjendatud, kuna tingimused ei olnud vastavalt alusmääruse artikli 14 lõikele 5 täidetud.

(20)

Komisjon tuletas meelde, et registreerimise õiguslik alus on alusmääruse artikli 14 lõige 5a, mille kohaselt komisjon registreerib asjaomase toote impordi eelavalikustamise perioodil vastavalt alusmääruse artiklile 19a, välja arvatud juhul, kui on piisavalt tõendeid selle kohta, et artikli 10 lõike 4 punktide c ja d nõuded ei ole täidetud. Komisjon tegi kindlaks, et puudusid veenvad tõendid, mis näitaksid, et asjaomase toote impordi registreerimine eelavalikustamise ajal ei ole põhjendatud. Asjaomase toote import on pärast algatamisteate avaldamist, kui eksportivad tootjad olid või oleksid pidanud olema teadlikud väidetavast dumpingust ja selle tekitatud kahjust, suurenenud ka eelavalikustamise perioodi jooksul niivõrd, et see võib oluliselt kahjustada dumpinguvastaste tollimaksude parandavat mõju. Seepärast lükkas komisjon need väited tagasi.

(21)

Hands väitis, et registreerimismääruse avaldamisega rikkus komisjon hea halduse põhimõtet. Tema väitel ei edastatud talle enne registreerimismääruse avaldamist ja impordi registreerimise jõustumist mingit teavet komisjoni kavatsuse kohta kehtestada uurimisaluse toote impordi suhtes registreerimisnõue, kuigi kõnealune registreerimismeede võib tema huve kahjustada. Kuna komisjon ei esitanud Handsile impordi suhtes registreerimisnõude võimaliku kehtestamise kohta enne registreerimismeetme vastuvõtmist õigeaegselt, tõhusalt ja isiklikult vajalikku teavet ega võimaldanud Handsil esitada oma seisukohti ja olla ära kuulatud, kuigi kõnealune meede Handsi otseselt mõjutab, rikkus komisjon Handsi põhiõigust kaitsele. Sellest tulenevalt on registreerimismäärus kehtetu ja see tuleks tühistada.

(22)

Komisjon leidis, et registreerimise näol on tegemist vaid ettevalmistava haldusetapiga, mille tulemusel võidakse, kuid ei pruugita, lõplikus etapis tollimaksud tagasiulatuvalt kehtestada. Registreerimine ise ei avalda importijatele kahjulikku mõju ning ei saa väita, et see kahjustaks nende huve (5). Hands ise ei viidanud mingile konkreetsele kahjulikule mõjule, vaid üksnes „võimalikule“ mõjule. Registreerimise ainus mõju on see, et komisjon annab liikmesriikide tolliasutustele juhise registreerida uurimisaluse toote import liitu. Peale selle ei ole ei artikli 14 lõikes 5a ega mujal alusmääruses esitatud menetlusnõuet konsulteerida enne registreerimist importijate või teiste isikutega. Alusmääruse artikli 10 lõike 4 punktis b sätestatud nõue, mille kohaselt huvitatud isikutele tuleb anda võimalus esitada oma arvamus, kehtib üksnes otsuse kohta tollimaksud pärast registreerimist sisse nõuda, mitte registreerimise enda suhtes. See ilmneb sellest, et alusmääruse artikli 14 lõikes 5a on osutatud ainult asjaolule, et kõnealuse sätte alusel registreerimiseks peavad olema täidetud ainult artikli 10 lõike 4 punktid c ja d, kuid selles ei ole teadlikult viidatud artikli 10 lõike 4 punktile b. See on kooskõlas sellise registreerimise eespool arutatud mõjuga. Seega ei ole komisjonil kohustust tagada enne, kui ta annab tolliasutustele juhised import registreerida, importijatele võimalus esitada oma arvamus. Seepärast lükati see väide tagasi.

(23)

Komisjon tuletas meelde, et nagu on sätestatud ajutise määruse põhjenduses 39, on asjaomane toode HS-rubriikidesse 8701–8705 kuuluvate mootorsõidukite Marokost pärit alumiiniumrattad (tarvikutega või ilma, rehvidega või ilma), mis praegu kuuluvad CN-koodide ex 8708 70 10 ja ex 8708 70 50 alla (TARICi koodid 8708701015, 8708701050, 8708705015 ja 8708705050) (edaspidi „asjaomane toode“).

(24)

Alumiiniumrattaid müüakse liidus tavaliselt kahe müügikanali kaudu: algseadmete valmistajatele, kelle hulka kuuluvad peamiselt autotootjad, ja järelturule, kuhu kuuluvad näiteks turustajad, jaemüüjad, remonditöökojad jne. Marokost pärit asjaomast toodet müüdi vaatlusalusel perioodil üksnes algseadmete valmistajate kanali kaudu. Algseadmete valmistajate müügikanali puhul korraldavad autotootjad alumiiniumrataste hankemenetlusi ja osalevad sageli oma kaubamärgiga seotud uute rataste väljatöötamises. Nii liidu tootjad kui ka Maroko eksportijad saavad konkureerida samadel hangetel.

(25)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendustes 39–42 esitatud järeldused.

(26)

Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjendustes 43–51, leidis komisjon, et Dika ei teinud käesolevas uurimises komisjoniga koostööd, ja tegi tema dumpingumarginaali kooskõlas alusmääruse artikliga 18 esialgu kindlaks kättesaadavate faktide põhjal.

(27)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Dika jätkuvalt, et ta oli teinud komisjoniga igakülgselt koostööd ja talle tuleks määrata individuaalselt arvutatud dumpingumarginaal. Äriühing esitas järgmised argumendid.

(28)

Esiteks kordas Dika, et tema arvamuse kohaselt ei sisalda müüginimekirjad vigu, sest müüginimekirjades kajastatud koguväärtused olid kooskõlas äriühingu raamatupidamissüsteemi andmetega. Peale selle olid müügitehingud kantud nimekirja vastavalt rahvusvahelistele finantsaruandlusstandarditele (IFRS). Samuti väitis Dika, et komisjonil oli tema sidusettevõtja CITIC Dicastal Co., Ltd (edaspidi „CITIC“) esitatud läbivaadatud müüginimekirjade kontrollimiseks piisavalt aega ja tal oli võimalus teha seda enne lõplike dumpinguvastaste meetmete kehtestamist.

(29)

Dika väide sarnanes esialgses etapis esitatud väitele, samas ei esitanud ta uut teavet. Esialgses etapis oli komisjon järeldanud, et müüginimekirju ei esitatud arvete alusel, arvete väärtuse ja tegelikult saadud summa erinevusi ei kajastatud süstemaatiliselt äriühingu müüginimekirjades ning läbivaadatud nimekirju ei olnud võimalik kontrollida. See, et äriühingu müügitehingud kanti nimekirja vastavalt IFRSi standarditele, ei muuda asjaolu, et äriühing ei esitanud komisjoni taotletud teavet.

(30)

Peale selle oli CITIC esitanud uurimise käigus oma müüginimekirjade mitu (vähemalt neli) erinevat ja ebatäielikku versiooni. Viimane versioon, mis esitati koos Dika vastusega komisjoni 5. mai 2022. aasta artikli 18 kohasele kirjale, oli samuti ebatäielik ja sisaldas mitut tehingut, mille puhul oli saadud summa väli jäetud täitmata, märkega „saadaolev summa“, või ei vastanud arvel esitatud summa saadud summale. Sellised ebatäielikud andmed ei saa olla kontrollimise usaldusväärne alus. Peale selle, nagu on märgitud ka ajutise määruse põhjenduses 48, ei tohiks kasutada täiendavat kaugkontrolli selleks, et korvata hilinemine või vead, mis tuvastati kindlaksmääratud tähtaja jooksul juba toimunud kaugkontrolli käigus. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(31)

Teiseks väitis Dika, et komisjoni taotletud tehingupõhised andmed maksete kuupäevade ja summade kohta ei liigitu „vajalikuks teabeks“ alusmääruse artikli 18 lõike 1 ega WTO dumpinguvastase lepingu (6) artikli 6 lõike 8 ja II lisa alusel. Dika väitel ei taotlenud komisjon seda teavet küsimustikus ega puudusi käsitlevates kirjades, samuti ei nõutud seda dumpingumarginaali arvutamiseks. Lisaks väitis Dika, et ajutises määruses tugineti kättesaadavate faktide kasutamiseks erinevale alusele kui see, mis kehtestati komisjoni 5. mai 2022. aasta kirjas artikli 18 kohaldamise kohta (edaspidi „artikli 18 kohane kiri“).

(32)

Komisjon ei olnud selle väitega nõus. Komisjon oli algusest peale palunud äriühingul esitada tehingupõhised andmed arvete kuupäevade põhjal. Näiteks oli Dikale ja tema sidusettevõtjale CITIC saadetud dumpinguvastase küsimustiku E osa esimeses jaos märgitud, et vastajad peaksid „kasutama müügi kuupäevana arve kuupäeva“. Probleem ei seisne aga (üksnes) müügi toimumise kuupäevas, vaid pigem summas, mille kliendid äriühingule tegelikult maksid. Seda probleemi selgitati artikli 18 kohases kirjas ja käsitleti ajutises määruses. Dika väitega, et kirjas esitatud põhjused „erinesid täielikult“ alusmääruses esitatutest, ei saanud nõustuda. Mõlemal juhul selgitas komisjon, et tema arvamuse kohaselt ei ole müüginimekirjad usaldusväärsed, sest need sisaldasid mitut eksimust ja vastuolu.

(33)

Äriühingu algselt esitatud müügiandmed ei vastanud tegelikult maksetena saadud summadele. Lisaks selgitas CITIC kaugkontrolli käigus, et erinevus arve summa ja tegelikult saadud summa vahel kajastatakse müüginimekirjades tavaliselt allahindluse, hinnavähendi või kreeditarvena või muul viisil. Nagu on osutatud ajutise määruse põhjenduses 47 ja eespool põhjenduses 29, ei teinud äriühing seda aga süstemaatiliselt. Seepärast ei saanud müüginimekirjade põhjal usaldusväärselt kindlaks määrata normaalväärtust ega ekspordihinda alusmääruse artikli 2 lõigete 1 ja 8 alusel, mille kohaselt normaalväärtuse „aluseks võetakse tavaliselt […] makstud või makstavad hinnad“. Sellest järeldub loogiliselt, et kuna Dika puhul ei saanud normaalväärtust ega ekspordihinda kindlaks määrata äriühingu enda andmete põhjal, ei olnud võimalik arvutada ka dumpingumarginaali. Seega ei olnud müüginimekirjad uurimise seisukohast mitte üksnes vajalikud, vaid äärmiselt olulised. Ilma usaldusväärsete müüginimekirjadeta, mis sisaldavad kõikide müüdud tooteliikidega tehtud tehingute ja nende hindade täielikku loetelu, ei saa komisjon teha dumpingu kohta põhjendatud ja täpset järeldust.

(34)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas Dika oma väidet, et kuna tema müüginimekirjad vastasid IFRSi standarditele, ei saa komisjon väita, et nimekirjad ei olnud täielikud ja neid ei saanud kontrollida. Peale selle väitis Dika, et kuna alusmääruse artikli 2 lõikes 8 on märgitud, et tavaliselt põhineb ekspordihind „makstud või makstaval hinnal“, siis olid müüginimekirjad õiged, sest need kajastasid makstavaid hindu. Samuti kordas Dika oma väidet, et maksete andmed ei liigitunud „vajalikuks“ alusmääruse artikli 18 lõike 1 alusel.

(35)

See, kas müüginimekirjad esitati üldiselt kooskõlas IFRSi standarditega või mitte, on teatatud hindade puhul kindlakstehtud probleemide seisukohast ebaoluline. Nagu komisjon mitmel korral märkis, oli ELi ja omamaise müügi nimekirjadega seotud probleem tehingupõhine. Nagu Dika pärast ajutiste meetmete kehtestamist korraldatud ärakuulamisel väitis ja oma märkustes lõplike järelduste avalikustamise kohta kordas, ei vastanud ligikaudu 20 % ELi müüginimekirjades sisalduvate tehingute puhul makse summa arvel esitatud summale. Termin „makstav hind“ osutab kogu maksele, mille ostja müüjale on teinud või peab tegema, sealhulgas olukordadele, kui kaup on näiteks müüdud, kuid klient ei ole selle eest veel maksnud. Enamiku ELi müüginimekirjades sisalduvate tehingute puhul ei olnud see nii. Tegelikult erines nendel juhtudel kliendi poolt juba makstud hind arvel esitatud makstavast hinnast.

(36)

Nagu Dika ja tema sidusettevõtja kaugkontrolli ja kohapealse kontrolli jooksul ning oma vastuses artikli 18 kohasele kirjale väitsid ja nagu on märgitud ka põhjenduses 33, kajastatakse need erinevused müüginimekirjades tavaliselt allahindluse, hinnavähendi või kreeditarvena või muul viisil. Seda tehti paljude müüginimekirjades sisalduvate tehingute puhul, kuid mitte süstemaatiliselt kõigi tehingute kohta. Asjaolu, et seda tavaliselt tehakse, tähendab seda, et tavaliselt muutub makstavana kajastatud hind pärast teatavaid eespool nimetatud kreeditarvete, hinnavähendite jms seoses tehtud toiminguid võrdseks lõplikult makstud hinnaga. Niimoodi selgitas seda Dika ise ja nii tehti parandused äriühingu SAP-süsteemis pärast maksete tegemist. Mõnel juhul omamaise ja ELis toimunud müügi nimekirju sel viisil parandati, teistel juhtudel aga mitte. Lõplikult makstud hindade ja makstavana kajastatud hindade erinevused olid mõlemasuunalised ja neid ei arvestatud, mis tähendab, et mõnel juhul sai äriühing arvel esitatust suurema ja teistel juhtudel väiksema summa.

(37)

Usaldusväärsed müüginimekirjad, mis sisaldavad kõikide müüdud tooteliikidega tehtud tehingute ja nende hindade täielikku loetelu ning täpseid ja kontrollitavaid andmeid, on dumpingumarginaali kindlaksmääramiseks äärmiselt olulised ja liigituvad seega vajalikuks teabeks alusmääruse artikli 18 lõike 1 alusel. Kuna tegelikult makstud ja makstavana kajastatud hindade erinevus mõjutas märkimisväärset arvu tehinguid ELis toimunud müügi nimekirjas, ei saanud seda müüginimekirja kasutada usaldusväärse ekspordihinna kindlaksmääramiseks tehingute või tooteliikide põhjal. Seepärast lükkas komisjon need väited tagasi.

(38)

Kolmandaks väitis Dika, et kuna komisjon kontrollis Dika tootmiskulusid ega leidnud neis lahknevusi, oleks Dika puhul tulnud arvutada normaalväärtus tema kontrollitud tootmiskulude põhjal. Dika väitel oli komisjoni järeldus, et omamaise ja ELis toimunud müügi nimekirjad on normaalväärtuse ja ekspordihinna kindlaksmääramisel olulise tähtsusega, ekslik, sest igal juhul ei oleks omamaise müügi nimekirju normaalväärtuse arvutamisel kasutatud. Seepärast oleks komisjon pidanud alusmääruse artikli 18 lõike 3 alusel kasutama Dika enda andmeid ja arvutama nende põhjal individuaalse dumpingumarginaali.

(39)

Komisjon järeldas ajutise määruse põhjenduses 60 tõepoolest, et Dikal puudusid omamaise müügi nimekirjad normaalväärtuse arvutamiseks, sest Dika müük Marokos toimus majandustsoonide vahel ja kaup ei sisenenud kordagi Maroko tolliterritooriumile. Seega ei oleks saanud Dika jaoks normaalväärtust ilma kättesaadavaid fakte kasutamata arvutada. Dumpingumarginaali kindlaksmääramiseks tuleks seda normaalväärtust aga võrrelda ekspordihinnaga. Ent Dika müüginimekirjade ebausaldusväärsuse tõttu ei olnud võimalik ekspordihinda arvutada.

(40)

6. septembril 2022 toimunud ärakuulamisel tegi Dika ettepaneku, et komisjon kasutab ekspordihinna kindlaksmääramiseks neid ELis toimunud müügi nimekirjades kajastatud tehinguid, mille arvete summad vastasid (äriühingu väitel) maksete summadele. Väidetavalt moodustaksid sellised tehingud kõikidest tehingutest ligikaudu 80 %. Ülejäänud 20 % puhul tegi Dika ettepaneku, et komisjon saab kasutada Handsi kohta arvutatud jääktollimaksu. Dika väitel oleks selline lähenemisviis kooskõlas komisjoni tegevusega hiljutises uurimises, mis käsitles Venemaalt ja Türgist pärit korrosioonikindla terase importi (7).

(41)

Kui jätta kõrvale asjaolu, et Dika kinnitas ärakuulamisel müüginimekirjades lahknevuste esinemist ühe viiendiku puhul uurimisperioodil liitu suunatud müügist, ei olnud läbivaadatud müüginimekirju kontrollitud ja neid ei olnud võimalik kontrollida, nagu on selgitatud põhjendustes 29 ja 30, seega ei saanud neid ekspordihinna kindlaksmääramiseks kasutada. Peale selle olid Venemaalt ja Türgist pärit korrosioonikindlat terast käsitleva uurimise faktid väga erinevad. Selle juhtumi puhul väitis Venemaa tootja, et ta ei ole seotud ühega kahest kauplejast, kelle kaudu ta oma tooteid ELi müüs. Kõnealune kaupleja ei teinud uurimises koostööd. Komisjon ei nõustunud Venemaa äriühingu väitega ja leidis, et asjaomane kaupleja on äriühinguga seotud. Kuna see kaupleja aga uurimises koostööd ei teinud, ei olnud tema edasimüügihinnad kättesaadavad. Seepärast otsustas komisjon kasutada kättesaadavate faktidena alusmääruse artikli 18 alusel teise, koostööd tegeva kaupleja esitatud teavet.

(42)

Selle juhtumi puhul olid aga äriühingu struktuur ja müügikanalid käesoleva juhtumi omadest erinevad. Kui Venemaalt ja Türgist pärit korrosioonikindla terase juhtumis oli müügikanaleid kaks, siis käesoleval juhul toimus kogu müük ühe ja sama seotud üksuse, see tähendab CITICi kaudu. Seega puudus komisjonil alternatiivne usaldusväärne andmekogum Dika ekspordihinna arvutamiseks. See olukord on väga erinev Dika osutatud uurimisest, mille puhul teise kaupleja kaudu toimunud eksportmüüki kontrolliti ja see leiti olevat usaldusväärne. Käesoleva juhtumi puhul puudus ekspordihind, mida oleks saanud normaalväärtusega võrrelda, olenemata viisist, kuidas normaalväärtus oleks Dika jaoks kindlaks määratud.

(43)

Alusmääruse artikli 18 lõikes 3 on sätestatud järgmine: „Huvitatud isiku esitatud teavet võetakse siiski arvesse ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav“. Nagu on selgitatud põhjendustes 32 ja 33, ei võimaldanud Dika esitatud müüginimekirjades sisalduvad puudused teha nende nimekirjade põhjal põhjendatud ja täpseid järeldusi. Peale selle, nagu on märgitud põhjenduses 30, ei olnud võimalik müüginimekirju kontrollida, sest veel viimanegi versioon sisaldas lahknevusi, sealt puudus andmeid ja seda ei esitatud õigel ajal. Kuna ekspordihinda ei saanud kindlaks määrata, siis ei ole vajalik ka Dika kohta mis tahes alusel normaalväärtust arvutada. See on kooskõlas ka Hiinast pärit terasrataste juhtumis tehtud Üldkohtu otsusega, milles kohus sedastas, et „igasugune normaalväärtuse kindlaksmääramine [oleks] olnud pealegi üleliigne, kuna mingit dumpingumarginaali ei oleks saanud kindlaks määrata, kui puudus võimalus […] ekspordihinna kindlaksmääramiseks“ (8). Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(44)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitsid Maroko valitsus ja Dika, et nii komisjoni lähenemisviis kui ka põhjenduses 43 tsiteeritud Üldkohtu otsus on vastuolus WTO dumpinguvastase lepingu nõuetega, mille kohaselt tuleb kasutada kõiki eksportija esitatud andmeid sel määral, mil need vastavad alusmääruse artikli 18 lõike 3 nõuetele. Lisaks väitis Dika, et tsiteeritud Üldkohtu otsus ei ole käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades kohaldatav. Vastupidiselt Üldkohtu otsuses käsitletud juhtumile määrati Dikale individuaalne dumpingumarginaal ning Dika väitel oli võimalik kahtluseta kindlaks teha, mis tooteid ta liitu eksportis.

(45)

Komisjon ei olnud sellega nõus. Nagu on juba sätestatud ajutise määruse põhjenduses 50 ja eespool põhjenduses 43, ei määratud normaalväärtust kindlaks Dika andmete põhjal lihtsalt seepärast, et sellel ei oleks olnud mõtet, sest puudus ekspordihind, mida sellega võrrelda. See, kas eespool nimetatud kohtuasja aluseks olevad faktid olid käesoleval juhul erinevad või mitte, ei muuda kehtetuks järeldust, et normaalväärtuse kindlaksmääramine ekspordihinna puudumisel oleks tarbetu. Sellega ei rikuta WTO dumpinguvastast lepingut, sest kõnealuse lepinguga ei nõuta uurimist läbiviivatelt asutustelt selliste arvutuste tegemist, mida ei saa dumpingumarginaali kindlaksmääramiseks kasutada. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(46)

Dika väitis konkreetselt, et tsiteeritud Üldkohtu otsuse asjaolud erinesid käesoleva juhtumi omadest, sest Dikale määrati individuaalne dumpingumarginaal. See väide põhines aga arusaamatusel. Dikale ei määratud käesoleva uurimise üheski etapis individuaalset dumpingumarginaali. Nagu on selgitatud põhjenduses 98 allpool, otsustas komisjon lõplike järelduste avalikustamise ajal kehtestada Dika jaoks individuaalse tollimaksumäära, nimetades käesoleva määruse asjaomastes osades individuaalselt äriühingut ja tema suhtes kohaldatavat vastavat tollimaksu määra. Kõnealune individuaalne tollimaksu määr kehtestati jääktollimaksumäära tasemel, mis ei põhinenud Dika enda andmetel. Samamoodi kehtestati käesolevas määruses nimetatud dumpingu- ja kahjumarginaalid, mida Dika suhtes kohaldatakse, dumpingu ja kahju jääkmarginaalide tasemel ning need ei põhine Dika enda andmetel. Seepärast lükati Dika väide tagasi.

(47)

Samuti väitis Dika, et tema suhtes jääktollimaksumäära kohaldamise asemel oleks komisjon pidanud arvutama normaalväärtuse, tuginedes Dika tootmiskuludele ja nende tooteliigipõhisele jaotusele, mida oleks seejärel pidanud võrdlema Handsi kontrollitud ekspordihinnaga, et arvutada Dika dumpingumarginaal.

(48)

Kõnealust meetodit ei olnud võimalik heaks kiita. Seda esiteks seetõttu, et ühe äriühingu puhul arvutatud normaalväärtuse ja teise äriühingu ekspordihinna võrdlemise tulemusel ei saa määrata kindlaks õiget dumpingumarginaali. See tähendaks ühe äriühingu andmetel põhineva väärtuse võrdlemist teise äriühingu ekspordihinnaga. Teiseks, isegi kui komisjon oleks seda meetodit kohaldanud, ei oleks olnud võimalik teha seda tooteliikide tasandil. Kuigi Dika müüdud tooteliigid suurel määral kattusid Handsi müüdud tooteliikidega, ei olnud need täielikult kooskõlas. Dika ei müünud mõnda tooteliiki, mida müüs Hands, ja vastupidi. Seega ei oleks sellise metoodika tulemuseks täpne dumpingumarginaal, mis vastaks Dika tegelikele eksporditehingutele (9). Samuti oleks selline lähenemisviis vastuolus nõudega, mis on kehtestatud alusmääruse artikli 2 lõikes 11, kus on sõnaselgelt sätestatud, et olenemata normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemiseks valitud meetodist tuleb dumpingumarginaali arvutamisel võtta arvesse „kõigi […] ekspordi tehingute […] hindu“ (10). Samuti tähendaks selle metoodika kasutamine, et Dikale avalikustatakse Handsi konfidentsiaalsed andmed nii müüdud tooteliikide kui ka ekspordihinna kohta. See ei ole vastuvõetav, sest Hands on ainus teine alumiiniumrataste teadaolev tootja Marokos ja konkureerib otseselt Dikaga. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(49)

Nagu on kirjeldatud ajutise määruse põhjendustes 52–65, arvutas komisjon normaalväärtuse alusmääruse artikli 2 lõigete 3 ja 6 alusel, sest Handsil puudus samasuguse toote omamaine müük. Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis EUWA, et tegelikult omamaine müük toimus, ja märkis, et esitab ärakuulamisel selle kohta tõendid. EUWA järgnevalt esitatud teave ei tõendanud aga tema väidet, et Maroko äriühingute müüki Marokos saab pidada omamaiseks müügiks. Arvestades äriühingute asjaomaste andmete tundlikkust, puudus EUWA-l asjakohane teave nii Maroko äriühingute müügi aja, koguste ja hindade kui ka nende klientide täpse asukoha kohta, kellele tooteid väidetavalt müüdi.

(50)

Lisaks ei eitanud komisjon ega ükski huvitatud isik asjaolu, et Hands oli Marokos alumiiniumrattaid müünud. Põhjus, miks seda müüki ei võetud arvesse omamaise müügina, oli nii Handsi kui ka tema klientide paiknemine majandustsoonides, nagu järeldati ajutise määruse põhjenduses 60. Peale selle ei toimunud see müük tavapärase kaubandustegevuse käigus ja seda ei oleks igal juhul saanud normaalväärtuse kindlaksmääramiseks kasutada. Teiselt poolt nõustus Hands, et tal puudub omamaine müük ja et normaalväärtus tuleb arvutada. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(51)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis Maroko valitsus, et komisjon eksis järelduses, mille kohaselt majandustsoonides toimunud müügi näol ei olnud tegemist omamaise müügiga. Selle väite toetamiseks märkis Maroko valitsus, et kuna alumiiniumrattaid müüdi majandustsoonides paiknevatele äriühingutele eesmärgiga kasutada neid uute sõidukite tootmisel ELis või Marokos ning seega tarbimiseks ELis või Marokos, siis tuleks kõnealust Maroko majandustsoonides toimunud müüki käsitada omamaise müügina. Väidetavalt oleks see kooskõlas Ameerika Ühendriikide kaubandusministeeriumi lähenemisviisiga, kes käsitab majandustsoonides toimuvat müüki, mille eesmärk on kasutamine tootes, mis lõppkokkuvõttes eksporditakse väljapoole Ameerika Ühendriike, omamaise tarbimisena.

(52)

Nagu aga on juba selgitatud ajutise määruse põhjendustes 53 ja 54, ei ole komisjon seda lähenemisviisi praeguses ega varasemates uurimistes järginud. See, kas Ameerika Ühendriigid järgivad oma otsuste tegemisel teistsugust lähenemisviisi, ei ole käesoleva juhtumi puhul asjakohane. Komisjon ei käsita majandustsoonide vahelist müüki dumpingu arvutamisel omamaise müügina, sest müügi toimumise ajal ei ole teada, kas toode lubatakse omamaisel turul vabasse ringlusse või on see ette nähtud ekspordiks (vt ajutise määruse põhjendused 53 ja 54). Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(53)

Samuti väitis Maroko valitsus, et komisjoni lähenemisviis oli vastuolus sellega, kuidas ta kohtleb ELi majandusvööndites toimuvat müüki, mille suhtes saab dumpinguvastaseid tollimakse kehtestada, (11) ning tema tavaga hõlmata sees- ja välistöötlemisprotseduuride alusel majandustsoonidesse toimuv import dumpinguvastastes uurimistes kahju analüüsimisel kasutatavasse impordistatistikasse.

(54)

Esiteks ei ole viide majandusvöönditele käesoleva juhtumi puhul oluline. Majandusvööndid on tsoonid, mille liikmesriigid on selleks nimetanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni alusel. Käesoleva juhtumi puhul osutatud majandustsoonid ei ole sellised majandusvööndid ja nende suhtes ei kohaldata Maroko valitsuse nimetatud eeskirju (12).

(55)

Teiseks on sees- ja välistöötlemisprotseduuride alla kuuluv import ELi majandustsoonides hõlmatud kahjuanalüüsi, sest imporditud kaupa „mitte üksnes ei transpordita transiitveosena läbi liidu, vaid sellega tehakse liidus lisaväärtust andvaid töötlemistoiminguid, nagu kooste ja edasine töötlus. Sellest tulenevalt on ilmselge, et kõnealune import konkureerib liidu tootmisharu toodetavate toodetega“ (13). Müüki majandustsoonidesse või nende vahel ei saa aga käsitada omamaise müügina, sest ei ole teada, kas toode lubatakse vabasse ringlusse omamaiselt turul või on see ette nähtud ekspordiks. Seepärast lükkas komisjon need väited tagasi.

(56)

Pärast ajutiste järelduste avalikustamist vaidlustasid nii Dika kui ka Hands Brasiilia müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi kasutamise normaalväärtuse arvutamiseks. Hands väitis, et Brasiilia äriühingute andmeid ei tohiks kasutada müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi kindlaksmääramiseks normaalväärtuse arvutamise eesmärgil. Äriühingu väitel ei esitanud komisjon toetavaid tõendeid, mis näitaksid, et Brasiilia andmed oleksid normaalväärtuse arvutamiseks asjakohased. Selle asemel soovitas Hands kasutada Korea alumiiniumrataste tootjate müügi-, üld- ja halduskulusid ning kasumit, mis oleksid oluliselt väiksemad. Handsi väitel oleks see asjakohasem, sest Handsi lõppomanik on Korea alumiiniumrataste tootja ning tulenevad müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum oleksid kooskõlas kahest komisjoni kasutatud Brasiilia äriühingust ühe omadega.

(57)

Dika väitis, et ühe Brasiilia äriühingu andmeid ei tohiks arvesse võtta, sest komisjon kasutas konsolideeritud finantsaruandeid, mis hõlmasid teistes riikides asuvate tütarettevõtjate tulemusi ja käsitlesid muid tooteid kui alumiiniumrattad. Hands ja Dika väitsid mõlemad, et ühe Brasiilia äriühingu müügi-, üld- ja halduskulud olid valesti arvutatud.

(58)

Võttes arvesse normaalväärtuse arvutamiseks Brasiilia andmete kasutamise kohta esitatud argumente, hindas komisjon uuesti esialgses etapis järgitud meetodit. Komisjon ei nõustunud Handsiga selles, et Korea Vabariik oleks Maroko puhul Brasiiliast sobilikum alternatiiv. Alusmääruse artikli 2 lõike 6 punkti c põhimõte on see, et uuritava eksportiva tootja müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi asendusväärtuste leidmiseks kasutatakse mõistlikku meetodit. Alusmääruse artikli 2 lõike 6 sissejuhatavas lõigus ning selle artikli punktides a ja b on selgelt eelistatud tootmist ja päritoluriigi omamaisel turul toimuvat müüki käsitlevaid andmeid. Seega oleks artikli 2 lõike 6 punkti c alusel mõistlik alternatiiv omamaisele turule ideaaljuhul sellele turule sarnane turg näiteks majandusarengu poolest, sest see mõjutab äriühingute kulude ja kasumi taset. Kuigi leiti, et Brasiilia on Marokost majanduslikult veidi rohkem arenenud, ei saa Koread kui väga arenenud majandust pidada Maroko puhul mõistlikuks alternatiiviks (14).

(59)

Komisjon leidis aga, et Brasiilia alumiiniumrataste tootjate andmete asemel oli mõistlikum kasutada koostööd tegeva tootja Handsi kättesaadavaid andmeid. Alusmääruse artikli 2 lõike 6 sissejuhatava lõigu alusel ei saanud Handsi müügi-, üld- ja halduskulusid normaalväärtuse arvutamiseks kasutada, sest Handsil puudus omamaine müük tavapärase kaubandustegevuse käigus. Handsi omamaise müügiga seotud müügi-, üld- ja halduskulude asendusväärtuse puhul leidis komisjon aga, et Handsi kogumüügi müügi-, üld- ja halduskulud oleksid mõistlik alternatiiv. Peale selle ei ilmnenud uurimise käigus mingeid erinevusi omamaise ja eksportmüügi müügi-, üld- ja halduskulude vahel, sest kõik asjaomased kulud jaotati käibele. Lisaks oli Handsi müügitehingute arv Marokos nii väike, et mõtestatud võrdlust ei olnud võimalik teha. Handsi andmeid kontrolliti ja need olid seotud Marokos asuva äriühingu müügiga, kes toodab ja müüb ainult alumiiniumrattaid. Ühtlasi käsitlesid andmed ainult uurimisperioodi. Komisjon peab Brasiilia andmete kasutamist vähem mõistlikuks, sest kättesaadav teave pärines 2019. aastast ning käsitles mitmesuguseid tooteid ja tootmiskohti mitmes riigis. Seega olid Handsi enda andmete põhjal kindlaksmääratud müügi-, üld- ja halduskulud, korrigeerituna toodetega, mis ei ole asjaomase tootega otseselt seotud, ja toodetega, mida ei müüdud, [12–16 %].

(60)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas Hands oma väidet, mille kohaselt oleks Korea kõige sobilikum valik müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi taseme kindlaksmääramiseks, mille põhjal arvutada normaalväärtus Handsi puhul, sest andmed käsitlesid Handsi Korea emaettevõtjat. Asjaolu, et Korea majandusliku arengu tase ei ole sarnane Maroko omaga, ei olnud Handsi väitel oluline, sest alternatiivse riigi majandusareng on asjakohane üksnes juhul, kui oluliste moonutuste korral kohaldatakse alusmääruse artikli 2 lõike 6a punkti a, mis Maroko puhul ei kehti.

(61)

Komisjon ei olnud sellega nõus. Kuigi alusmääruse artikli 2 lõike 6a punktis a on tõepoolest kasutatud väljendit „majanduse arengu sarnane tase“, ei tähenda see, et majandusarengu tase ei võiks olla oluline tegur selle tuvastamisel, kas müügi-, üld- ja halduskulude asjakohase taseme kindlaksmääramisel alusmääruse artikli 2 lõike 6 punkti c alusel võib olla mõistlik kasutada mõnda muud riiki kui Marokot. Nagu on selgitatud põhjenduses 58 eespool, leidis komisjon, et väga arenenud majandusega riigi alumiiniumrataste tootjate andmete kasutamine ei oleks nii mõistlik kui majanduse arengu poolest sarnasema riigi andmete kasutamine.

(62)

Samuti väitis Hands, et komisjon ei käsitlenud ühtegi tema väidet ajutises määruses kasutatud Brasiilia andmete kohta. Kui aga kasutada Brasiilia andmete asemel Handsi enda andmeid, siis on need väited tähtsusetud. Handsi väitel kasutati Brasiilia andmete asemel Handsi enda andmeid ainult sel põhjusel, et see oli komisjoni jaoks sobilikum. Nagu komisjon aga eespool põhjenduses 59 selgitas, siis tegi ta kindlaks, et Handsi enda andmed olid Brasiilia andmetest põhjendatumad, mitte sobilikumad. Sellest tulenevalt lükkas komisjon need väited tagasi.

(63)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist ei nõustunud Maroko valitsus, Dika ja Hands sellega, et normaalväärtuse arvutamiseks kasutati Handsi müügi-, üld- ja halduskulusid.

(64)

Oma märkustes lõplike järelduste avalikustamise kohta väitsid Maroko valitsus ja Dika, et Handsi müügi-, üld- ja halduskulude kasutamine ei olnud kooskõlas WTO dumpinguvastase lepingu artikli 2 lõike 2 punktiga 2. Mõlemad isikud väitsid, et WTO dumpinguvastase lepingu artikli 2 lõike 2 punkti 2 alapunktis iii nimetatud „iga muu põhjendatud meetod“ hõlmab selle uurimist, kas kasumisumma on ligikaudselt sama kasumimarginaaliga, mis oleks realiseerunud juhul, kui asjaomast toodet oleks müüdud eksportivas riigis tavapärase kaubandustegevuse käigus. Ühtlasi märkisid need isikud, et komisjoni kasutatud müügi-, üld- ja halduskulud osutasid üksnes ekspordiga seotud müügi-, üld- ja halduskuludele, mis Dika väitel ei suuda määratluse kohaselt ligikaudselt kajastada kasumimarginaali, mis oleks realiseerunud juhul, kui asjaomast toodet oleks müüdud Marokos tavapärase kaubandustegevuse käigus. Samuti väitis Dika, et kuna Handsil puudub omamaine müük, siis ei saa faktiliselt kontrollida, kas Handsi ekspordiga seotud müügi-, üld- ja halduskulude näol oli tegemist mõistliku alusega tema omamaise müügi puhul.

(65)

Oma märkustes lõplike järelduste avalikustamise kohta väitis Hands põhimõtteliselt, et tema enda müügi-, üld- ja halduskulude kasutamine on vastuolus alusmääruse artikli 2 lõike 6 sõnastuse ja põhimõttega, sest Handsil puudus omamaine müük tavapärase kaubandustegevuse käigus. Handsi väitel kasutas komisjon alusmääruse artikli 2 lõike 6 punkti c kohaldamist eesmärgiga hoiduda kõrvale asjaolust, et ta ei saanud tugineda alusmääruse artikli 2 lõike 6 üldreeglile, mille kohaselt müük peab toimuma tavapärase kaubandustegevuse käigus.

(66)

Komisjon märkis, et alusmääruse artikli 2 lõike 6 (ja WTO dumpinguvastase lepingu artikli 2 lõike 2 punkti 2) üldine eesmärk on teha ligikaudselt kindlaks, kui suured oleksid olnud samasuguse toote kasumimarginaal ning müügi-, üld- ja halduskulud eksportiva riigi omamaisel turul tavapärase kaubandustegevuse käigus. WTO dumpinguvastase lepingu artikli 2 lõike 2 punkti 2 alapunktis iii nimetatud „iga muu põhjendatud meetod“ hõlmab selle uurimist, kas kasumi ning müügi-, üld- ja halduskulude summa määratakse kindlaks kättesaadavate tõendite mõistliku kaalumise tulemusel. Sellega seoses märkis komisjon samuti, et vastupidiselt Dika ja Handsi väidetele ei kasutanud ta kõikide kättesaadavate tõendite kaalumise protsessis eksportmüügi müügi-, üld- ja halduskulusid ega sellise omamaise müügi-, üld- ja halduskulusid, mis ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus; nende asemel kasutas komisjon kogu Handsi müügiga seotud müügi-, üld- ja halduskulude mõistlikku asendusväärtust.

(67)

Komisjon pidas alusmääruse artikli 2 lõike 6 punkti c (ja WTO dumpinguvastase lepingu artikli 2 lõike 2 punkti 2 alapunkti iii) tähenduses mitmel põhjusel põhjendatuks kasutada nende müügi-, üld- ja halduskulude, mida oleks kantud samasuguse toote puhul eksportiva riigi omamaisel turul tavapärase kaubandustegevuse käigus, asendusväärtusena kogu Handsi müügiga seotud müügi-, üld- ja halduskulusid.

(68)

Esiteks ei vaidlustanud Hands ise asjaolu, et tema müügi-, üld- ja halduskulud kõikide tehingute puhul oleksid sarnased omamaise müügi vastavatele näitajatele, kui selline müük oleks toimunud. Vastupidi, jaotades kõik kantud müügi-, üld- ja halduskulud käibele, nagu on selgitatud lõplike järelduste avalikustamise dokumendi punktis 45, tunnistas Hands, et need kulud on identsed, olenemata eri geograafilistest turgudest, kus müük toimub.

(69)

Teiseks kinnitasid ka Handsi tegelik struktuur ja viis, kuidas ta tegeles müügiga turul, mida suunavad hanked, et teatatud müügi-, üld- ja halduskulude jaotus (mis põhines käibel ega sõltunud toote geograafilisest sihtkohast) kajastas tegelikkust. Uurimisperioodil ei täheldatud müügiprotsessi ja sellega seotud kulude eristamist turgude vahel, samal ajal kui osa sellest protsessist viis läbi Handsi emaettevõtja Koreas.

(70)

Kolmandaks ei olnud alumiiniumrataste hankemenetlused, sealhulgas need menetlused, milles Hands osales, jagatud mitte turgude, vaid klientide kaupa (näiteks kõikide autotootjale X müüdavate alumiiniumrataste hangetega, sõltumata sellest, kas rattad tarniti lõpuks liidus või Marokos, tegeles autotootja X peakorter). Seepärast järeldas komisjon, et Handsi müügi-, üld- ja halduskulude seisukohast ei olnud oluline, kas tehingu aluseks olev toode oli ette nähtud tarbimiseks Marokos või näiteks Prantsusmaal. Selle tulemusel olid kõikide Handsi tehingutega seoses kantud müügi-, üld- ja halduskulud mõistlik asendusväärtus sellele, mis müügi-, üld- ja halduskulud oleksid olnud tavapärase kaubandustegevuse käigus Marokos.

(71)

Pärast täiendavate lõplike järelduste avalikustamist väitis Hands, et mitte kõiki müügi-, üld- ja halduskulusid ei jaotatud käibele, sest näiteks transpordiga seotud kulud põhinesid tegelikel kuludel turgude kaupa. Lisaks ei olnud samal põhjusel väidetavalt põhjendatud hangetele ja pakkumismenetlustele viitamine, sest selles ei võetud arvesse erinevaid tarne- ja transporditingimusi, mis võivad olla turgude lõikes erinevad. Samuti väitis Hands, et müügitegevus võib olla igal turul erinev. Sellest tulenevalt väitis Hands, et komisjon rikkus alusmäärust, leides, et Handsi normaalväärtuse arvutamisel on põhjendatud kasutada Handsi enda andmeid.

(72)

Väites jäeti mainimata asjaolu, et Handsi kõikide tehingute müügi-, üld- ja halduskulusid kohandati, et saada ligilähedane väärtus sellele, mis tema samasuguse toote müügi-, üld- ja halduskulud oleksid olnud tavapärase kaubandustegevuse käigus eksportiva riigi omamaisel turul. Nagu on selgitatud täiendavate lõplike järelduste avalikustamisel ja nagu Hands oma järgnevates märkustes heaks kiitis, arvati nii netomüügist kui ka kõikidest müügi-, üld- ja halduskuludest maha transpordiga seotud kulud, mida seega müügi-, üld- ja halduskulude arvutamisel arvesse ei võetud. Transpordiga seotud kulud olid ainus kuluartikkel, mille Hands oma müügi-, üld- ja halduskulude puhul geograafilistele turgudele spetsiifiliste kuludena tuvastas. Muude müügiga seotud kulude põhjal ei tehtud turgude vahel kindlaks olulisi erinevusi. Asjaolu, et teatavad muud müügiga seotud kulud ei olnud hankemenetlustega otseses korrelatsioonis, nagu Hands väitis, ei tähenda, et hankemenetluste ja kliendisuhete korraldus neid kulusid ei mõjutanud. Nagu eelmistes põhjendustes kirjeldatud, tegi komisjon kindlaks, et mõned kulud, nagu transpordiga seotud kulud, olid turupõhised, ja jättis sellised kulud välja. Muud kulud ei olnud turupõhised, kuna turgu suunavad hanked või kuna need kulud olid seotud (palkade või finants- või muude) toimingutega, mis oma laadi ja äriühingu struktuuri tõttu ei olnud geograafiliste turgude lõikes eristatud. Peale selle jaotas äriühing ise kõik transpordiga mitteseotud kulud käibele, tegemata vahet geograafilistel turgudel.

(73)

Oma märkustes täiendavate lõplike järelduste avalikustamise kohta ei esitanud Hands lisaks väidetele, mis käsitlesid komisjoni arusaamist äriühingu müügi-, üld- ja halduskuludest teatamise kohta ning mida on käsitletud eespool, täiendavaid põhjendusi alusmääruse rikkumist käsitleva väite kohta. Eeskätt ei esitanud Hands märkusi seoses põhjenduses 74 ära toodud komisjoni selgitusega, mis käsitles asjaomast osa Handsi märkustest lõplike järelduste avalikustamise kohta. Samuti ei selgitanud Hands, miks ei olnud komisjoni kasutatud müügi-, üld- ja halduskulude näitaja, mis ei sisaldanud transpordiga seotud kulusid, mõistlik asendusväärtus sellele, mis tema samasuguse toote müügi-, üld- ja halduskulud oleksid olnud tavapärase kaubandustegevuse käigus eksportiva riigi omamaisel turul. Samuti ei nõustunud Hands küll komisjoni lähenemisviisiga, kuid ei pakkunud oma märkustes täiendavate lõplike järelduste avalikustamise kohta välja mõistlikumat alternatiivi. Täpsemalt ei esitanud ei Hands ega ükski teine huvitatud isik märkusi põhjenduses 75 ära toodud komisjoni selgituse kohta seoses sellega, miks uurimise käigus kaalutud alternatiivid ei olnud Handsi enda andmetest mõistlikumad. Seepärast lükkas komisjon need väited tagasi.

(74)

Ükski huvitatud isik ei esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, miks kogu müügiga seotud müügi-, üld- ja halduskulud ei olnud mõistlik asendusväärtus. Mis puudutab tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuva võrreldava müügi puudumist omamaisel turul, siis märkis komisjon, et alusmääruse artikli 2 lõike 6 punkti c (ning WTO dumpinguvastase lepingu artikli 2 lõike 2 punkti 2 alapunkti iii) eesmärk ongi teha kindlaks selliste müügi-, üld- ja halduskulude ligilähedane väärtus, mida oleks kantud, just sel põhjusel, et selline müük puudus. Võttes arvesse nii konkreetset olukorda seoses sellega, kuidas Hands oma alumiiniumrattaid müüs ning oma müügi-, üld- ja halduskulusid jaotas, samuti selle turu toimimist, kus äriühing tegutses, kasutas komisjon õiget asendusväärtust.

(75)

Ükski huvitatud isik ei esitanud muud mõistlikumat alternatiivi. Tegelikult ei pakkunud alternatiivid – IOCHPE MAXION S.A. Brasiilias ega Hands Corporation Koreas – paremaid asendusväärtusi müügi-, üld- ja halduskuludele, mida oleks kantud samasuguse toote puhul eksportiva riigi omamaisel turul tavapärase kaubandustegevuse käigus. Erinevalt Handsi müügi-, üld- ja halduskuludest ei oleks Brasiilia müügi-, üld- ja halduskulud seotud samasuguse tootega (need käsitlevad peamiselt muude toodete kui alumiiniumrataste müüki). See on eriti oluline väga konkreetsel viisil müüdava toote käsitlemisel, nagu praegusel juhul, nii et sellised alternatiivid tuleb kõrvale jätta. Mis puudutab Korea andmetel põhinevat alternatiivi, siis komisjon juba selgitas, et need andmed ei saa olla mõistlik alternatiiv, võttes arvesse Maroko ja Korea erinevat majandusarengut, mis võib mõjutada äriühingute kulude ja kasumi taset.

(76)

Samuti ei tundunud olevat oluline Dika viide arvutatud normaalväärtuse kindlaksmääramisel kasutatud kasumimarginaalile. Kasumimarginaal ei põhinenud Handsi müügil, vaid liidu tootmisharu puhul kindlaksmääratud taotletaval kasumil, mille ülemmäär oli kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõike 6 punktiga c teiste eksportijate või tootjate samasse üldkategooriasse kuuluvate toodete müügilt päritoluriigi omamaisel turul tavapäraselt saadav kasum.

(77)

Hands esitas mitu väidet ka tema müügi-, üld- ja halduskulude arvutamisel tehtud vigade kohta. Komisjon nõustus ühe väitega, mis käsitles müügi-, üld- ja halduskuludest müügi pealt makstavate vahendustasude mahaarvamist, ja lükkas ülejäänud väited tagasi. Vastavalt sellele arvutati dumpingumarginaal ümber. Põhjused, miks mõned väited tagasi lükati, esitati Handsile täiendavate lõplike järelduste avalikustamise käigus. Märkused, mille Hands esitas pärast täiendavate lõplike järelduste avalikustamist, ei sisaldanud nende väidete kohta uut teavet.

(78)

Pärast täiendavate lõplike järelduste avalikustamist osutas Hands ka oma eelnevatele märkustele lõplike järelduste avalikustamise kohta, milles ta väitis, et komisjon ei oleks pidanud kasutama käibele jaotatud müügi-, üld- ja halduskulude suhtarvu teisaldamisel müüdud kauba kuludel põhinevate müügi-, üld- ja halduskulude suhtarvuks valemit, vaid selle asemel otseselt arvutama müügi-, üld- ja halduskulud Handsi tegelike kontrollitud müüdud kauba kulude põhjal. Selle puhul oli aga tegemist arusaamatusega, sest komisjon ei arvutanud müügi-, üld- ja halduskulusid müüdud kauba kulude, vaid tootmiskulude põhjal. Samuti ei selgitanud Hands, miks ei olnud asjakohane kasutada müüdud kauba kulude asemel tootmiskulusid. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi. Asjaomased arvutused esitati lõplike järelduste avalikustamise dokumendis ja neid selgitati täiendavate lõplike järelduste avalikustamise dokumendis. Esiteks tegi komisjon Handsi tegelike kulude põhjal kindlaks müügi-, üld- ja halduskulude kogusumma, mida seejärel väljendati protsendimäärana kogu müügi väärtusest. Järgnevalt lisati normaalväärtuse arvutamiseks müügi-, üld- ja halduskulude protsent ning kasumi protsent tootmiskuludele.

(79)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist vaidlustas EUWA normaalväärtuse arvutamise meetodi, sest sellest tulenev dumpinguvastane tollimaks ei heastaks kahju, mida liidu tootmisharu dumpingu tõttu kandis. EUWA väitel tuleks dumpingu arvutamisel selle asemel kasutada liidu tootjate taotletavat kasumit, mis on kindlaks määratud ajutise määruse põhjenduses 160, sest selle tulemusel oleks normaalväärtus põhjendatum.

(80)

Komisjon ei nõustunud EUWAga selles, et arvutuste tulemuste alusel on põhjendatud vajadus kasutada normaalväärtuse arvutamiseks suuremat kasumit. Komisjon otsustas aga mitte enam kasutada Brasiilia andmeid, nagu on selgitatud eespool põhjendustes 44 ja 45, vaid Handsi kontrollitud andmeid, et arvutada müügi-, üld- ja halduskulud Marokos. Handsi mõistlikku kasumit seevastu ei olnud võimalik kontrollitud andmete põhjal kindlaks teha, sest äriühingu müük ei olnud uurimisperioodil kasumlik. Selle asemel otsustas komisjon allpool kirjeldatud põhjustel kasutada mõistliku alternatiivina liidu tootmisharu puhul kindlakstehtud baaskasumit tavapärastes konkurentsitingimustes.

(81)

Nii liidu kui ka Maroko alumiiniumrataste tootjad müüvad oma tooteid samadele klientidele homogeensel turul, kus nad konkureerivad samade hangete nimel, ning nende tehastel on sarnane sisseseade ja eeskätt sarnased kulud. Seega võib eeldada, et nad teenivad võrreldavatel asjaoludel võrreldavat kasumit. Normaalväärtuse arvutamiseks artikli 2 lõike 6 punkti c alusel kasutas komisjon seega ajutise määruse põhjenduses 158 kindlaksmääratud baaskasumit 7,9 %, millele ta kohaldas kasumi ülemmäära, nagu on nõutud alusmääruse artikli 2 lõike 6 punktis c.

(82)

Sellega seoses väitis EUWA, et alusmääruse artikli 2 lõike 6 punkt c võimaldab komisjonil juhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võttes otsustada ülemmäära mitte kasutada. EUWA väitel ei võtnud komisjon ülemmäära kohaldamisel aluseks alumiiniumratastega samasse kategooriasse kuuluvat toodet. Tootekategooria, mida komisjon kasutas, on ette nähtud järgnevaks töötlemiseks tootmisahela järgmises etapis, mida näitab asjaolu, et alumiiniumrattad ja komisjoni kasutatud tooted on statistikanomenklatuuris liigitatud eri peatükkide alla. EUWA sõnade kohaselt ei saa seega leida, et need kuuluvad samasse üldisse tootekategooriasse. Tegelikult väitis EUWA, et Marokos puudub täielikult alumiiniumratastega samasse üldkategooriasse kuuluvate toodete müük.

(83)

Järgnevalt väitis EUWA, et komisjonil ei ole kohustust kohaldada ülemmäära olukorras, kus samasse üldkategooriasse kuuluvaid tooteid päritoluriigi omamaisel turul ei müüda. Lisaks väitis ta, et ülemmäära kohaldamine on ette nähtud üksnes eesmärgiga vältida normaalväärtuse arvutamisel liiga kõrgete kasumitasemete kohaldamist. EUWA arvamuse kohaselt ei oleks kasumitase 8,3 % (ajutises määruses kindlaksmääratud mittekahjustav taotletav kasum) liiga kõrge, samal ajal kui komisjoni kohaldatav kasumi ülemmäär 4,16 % oli ebapiisav.

(84)

Komisjon lükkas selle väite tagasi, sest ülemmäära kohaldamist nõutakse alusmäärusega ja samuti toetavad seda mitu WTO vaidluste lahendamise organi vaekogu aruannet (15). Seega ei ole komisjonil vastupidiselt EUWA väitele kaalutlusõigust otsustada ülemmäära mitte kohaldada.

(85)

Täites oma kohustust kohaldada kasumi ülemmäära, on aga komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus kõnealuse ülemmäära kindlaksmääramisel. EUWA esitas märkusi üldkategooria sobivuse kohta, mida komisjon oli ajutises määruses kohaldanud, kuid ei pakkunud välja ühtegi alternatiivi, rääkimata sobivamast alternatiivist. Üksnes asjaolu, et kasumi ülemmäär ei ole liidu tootmisharu arvamuse kohaselt piisavalt kõrge, ei tähenda, et ülemmäär ise ei oleks põhjendatud, sobilik ega õige. Kuna huvitatud isikud ei pakkunud välja sobivamaid alternatiive, otsustas komisjon jätkuvalt kasutada ajutise määruse põhjenduses 64 kindlaks määratud kasumi ülemmäära 4,16 %.

(86)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas EUWA oma väidet, et normaalväärtuse arvutamisel kasutati liiga madalat kasumitaset (kasumi ülemmäära). Kuna EUWA ei esitanud aga uut teavet ega pakkunud kasumi ülemmäära kindlaksmääramiseks välja alternatiivset meetodit, lükkas komisjon selle väite tagasi.

(87)

Ekspordihinna arvutuskäik on esitatud ajutise määruse põhjendustes 66–68. Kuna selle metoodika kohta märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon oma esialgsed järeldused.

(88)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist ei esitanud ükski huvitatud isik märkusi ekspordihinna ega arvutatud normaalväärtuse võrdlemisel kasutatud metoodika kohta. Seega kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendused 69 ja 70.

(89)

Huvitatud isikute esitatud väidete põhjal, mida on kirjeldatud põhjendustes 57–59 ja 77, vaatas komisjon dumpingumarginaalid läbi. Lisaks nendele väidetele vaidlustasid nii Dika kui ka EUWA meetodi, mida komisjon kasutas jääktollimaksu kindlaksmääramiseks.

(90)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Dika, et kehtestatud jääktollimaks oli liiga suur. Kasutades kättesaadavate faktidena suurimaid dumpingumarginaale, karistas komisjon Dikat koostöö mittetegemise eest. Dika väitel on see keelatud nii alusmääruse artikliga 18 kui ka vastavate WTO sätetega.

(91)

Vaekogu väitis aga teises WTO vaidluses „Canada – Welded Pipe“ (Kanada – keevistorud), et „[p]iir ühelt poolt aktiivsema koostöö tegemise ja kõrvalehoidmise vältimise ning teiselt poolt koostööd mittetegevate eksportijate karistamise vahel võib olla ähmane“ (16). Sellega seoses ei saa „minna kaugemale sellest, mis on asjakohane ja vajalik, et saavutada eesmärk julgustada koostööd ja vältida kõrvalehoidmist“ (17). Komisjoni seisukohast on just see ajutises määruses kasutatud meetodi eesmärk. Kõnealuse määruse põhjenduses 73 on selgitatud, et komisjon kohaldas suurimat dumpingumarginaali, mis tuvastati tooteliikide puhul, mida Hands müüs tüüpilistes kogustes (need moodustasid ligikaudu 50 % Handsi kogu ekspordist liitu).

(92)

Valides tooteliike, mis moodustavad 50 % Handsi ekspordist liitu, kohaldas komisjon põhjendatud meetodit, lähtudes kogu kättesaadava teabe hindamisest. See on kooskõlas ka varasemate uurimiste ja Üldkohtu otsusega Hiinast pärit terasrataste juhtumis, mille kohaselt „hagejad kirjeldavad dumpingu jääkmarginaali küll „karistavana“, kuid poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et komisjon ei määranud marginaali kindlaks meelevaldselt ega karistusena, vaid pärast seda, kui ta oli kindlaks teinud, et väljavõtteline uuring kukkus läbi, ja kohaldanud hagejate suhtes nõuetekohaselt alusmääruse artiklit 18. Kõnealune jääkmarginaal määrati kindlaks ainsa eksportiva tootja ekspordi osa põhjal, mis ei olnud ebaoluline, seega ei ole sellise liigituse kasutamine asjaomase marginaali puhul, olenemata selle suurusest, põhjendatud“ (18). Ekspordimahust 50 % tüüpilise mahu kasutamine, nagu on kirjeldatud põhjenduses 57 eespool, on muudes dumpinguvastastes uurimistes kasutatud näitajatega sarnane või neist suurem (19).

(93)

Nagu on selgitatud põhjenduses 58 eespool, arvutas komisjon jääktollimaksu kooskõlas varasemate uurimistega väljakujunenud metoodika põhjal ja kasutades kontrollitud andmeid. Peale selle olid jääktollimaksu kindlaksmääramiseks kasutatud andmed tüüpilised, võttes arvesse Maroko äriühingute esitatud teavet imporditud tooteliikide kohta. Asjaolu, et tulemus on väiksem, kui EUWA oleks soovinud või kui Hiinast pärit impordi suhtes kehtestatud tollimaks, ei muuda seda meetodit kehtetuks.

(94)

Seepärast lükkas komisjon tagasi Dika väite, et jääktollimaks oli karistav ja liiga suur, ning EUWA väite, et jääktollimaks oli liiga väike ja sellega premeeriti koostöö mittetegemist.

(95)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas Dika oma väidet, et jääktollimaksu kindlaksmääramise meetod oli karistav ja et komisjon ei selgitanud, mille põhjal ta otsustas, et kasutatud metoodika oli asjakohane, ega kõige sobivama teabe kasutamist Dika suhtes kohaldatava tollimaksumäära kindlaksmääramiseks. Lisaks väitis Dika, et WTO vaekogu tunnistas selle meetodi ebaseaduslikuks juhtumis „China – GOES“ (Hiina – suundorienteeritud struktuuriga elektrotehniline lehtteras), kus oli märgitud, et „huvitatud isikute vahel konkurentsi õhutamiseks ei ole kättesaadavatele faktidele tuginemise eesmärk kehtestada liiga kõrgeid dumpingumarginaale“. Maroko valitsus esitas sarnased väited.

(96)

Käesoleval juhul ei toonud aga kindlaksmääratud jääktollimaks kaasa „liiga kõrgeid dumpingumarginaale“. Jääktollimaksu kindlaksmääramiseks kasutatud meetodit peeti mõistlikuks, sest see põhines nende tooteliikide dumpingumarginaalidel, mis moodustasid 50 % Handsi ekspordist ja olid seega väga tüüpilised. Lisaks moodustasid need tooteliigid peaaegu 25 % Dika ekspordist. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(97)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis Dika ka seda, et äriühingu jaoks tuleks arvutada individuaalsed dumpingu- ja kahjumarginaalid, sest alusmääruse artikli 9 lõikes 5 ja WTO dumpinguvastase lepingu artikli 6 lõikes 10 on osutatud, et sellised individuaalsed marginaalid tuleb arvutada iga tarnija puhul, olenemata tema tehtava koostöö tasemest.

(98)

Kuigi individuaalseid marginaale ei olnud võimalik äriühingu enda andmete põhjal arvutada, nagu on selgitatud eespool põhjendustes 26–48, on Dika komisjonile teadaolev Maroko tootja, kelle suhtes kohaldatakse äriühingupõhist dumpinguvastast tollimaksu jääktollimaksu tasemel. Seepärast nõustus komisjon selle väitega sel määral, et ta otsustas kehtestada Dika jaoks individuaalse tollimaksumäära, nimetades käesoleva määruse asjaomastes osades individuaalselt äriühingut ja tema suhtes kohaldatavat tollimaksu määra.

(99)

Oma märkustes lõplike järelduste avalikustamise kohta kordas Dika ka oma taotlust saada dumpingu- ja kahjumarginaali arvutuskäigud ning Dika hinna allalöömise ja hinna allasurumise arvutuskäigud. Dika väitis, et kuna need andmed jäeti avalikustamata, ei olnud Dikal võimalik esitada hinnakohustuste pakkumist ega mõtestatult kommenteerida komisjoni järeldusi.

(100)

Ent samadel põhjustel, mida on kirjeldatud põhjendustes 46 ja 48 ning mida selgitati Dikale ka kõnealuse avalikustamise taotluste saamisel pärast nii ajutiste kui ka lõplike järelduste avalikustamist, ei olnud võimalik Dikale neid konkreetseid andmeid avalikustada. Kuna Dika puhul ei arvutatud individuaalset dumpingu- ega kahjumarginaali, puudusid arvutuskäigud, mida avalikustada. Peale selle põhines (Dika suhtes kohaldatava) jääktollimaksu kindlaksmääramise arvutuskäik Handsi kontrollitud andmetel, mida ei saanud Dikale avalikustada konfidentsiaalsusega seotud põhjustel. Ajutine määrus, Dika poolt pärast esialgsete järelduste avalikustamist esitatud teave, (20) lõplike järelduste avalikustamise dokument ja käesolev määrus sisaldavad kõiki fakte ja kaalutlusi, millel põhinesid nii komisjoni ettepanek ja otsus kehtestada Marokost pärit alumiiniumrataste suhtes ajutised ja lõplikud meetmed kui ka Dika suhtes kohaldatava jääktollimaksu arvutamisel kasutatud metoodika. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(101)

Lõplikud dumpingumarginaalid, väljendatuna protsendina CIF-hinnast liidu piiril ilma tollimakse tasumata, on järgmised.

(102)

Kuna seda küsimust käsitlevaid väiteid ega märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendustes 75 ja 76 esitatud järeldused.

(103)

ACEA väitis, et liidu tarbimise kindlaksmääramiseks kasutatud teisendussuhe, mida on kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 78, kehtestati Maroko puhul valesti, lähtudes Handsi ja kasutaja A esitatud teabest Marokost pärit impordi kohta. Kasutaja A oli üks kahest uurimises koostööd tegevast kasutajast, kelle anonüümsustaotlusega komisjon nõustus. ACEA sõnade kohaselt peaks teisendussuhe olema 13,5 kg ühiku kohta. Türgi puhul arvutas ACEA teisendussuhteks 9,3 kg ühiku kohta. See arvutuskäik põhines teabel, mille esitas ACEA liige, kes ei teinud uurimises koostööd (edaspidi „koostööd mitteteinud kasutaja“) ega esitanud küsimustikule vastuseid.

(104)

Teisendussuhte kindlaksmääramiseks kasutas komisjon Handsi, Dika ja kolme valimisse kaasatud liidu tootja vastuseid küsimustikule. Seega määrati Maroko rataste kaalutud keskmine kaal ühiku kohta kindlaks kahe tootja, see tähendab Handsi ja Dika esitatud teabe põhjal. Kindlaksmääratud teisendussuhe oli 11,3 kg ühiku kohta. Lisaks märkis komisjon, et ACEA ei esitanud mingeid toetavaid tõendeid teisendussuhte kohta, mille Hands talle väidetavalt esitas. Igal juhul ei olnud see suhe kooskõlas teabega, mille Hands esitas oma kontrollitud vastustes küsimustikule. Seepärast lükati see väide tagasi.

(105)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ACEA, et teisendussuhe ei peaks hõlmama Dika andmeid, sest alusmääruse artikli 18 alusel ei võetud äriühingu eksportmüüki arvesse.

(106)

Komisjon jättis Dika andmed teisendussuhte kindlaksmääramisel kõrvale. Selle tulemusel ei muutunud teisendussuhte väärtus 11,3 kg ühiku kohta. See on selgitatav Dika näitajate suhteliselt väikese kaaluga kogu andmekogumis, mis lisaks Handsi andmetele sisaldas ka kolme valimisse kaasatud liidu tootja andmeid. Dika tooted moodustasid vaid [10–15 %] arvesse võetud ühikute koguarvust. Seega kinnitati esialgses etapis arvutatud teisendussuhe.

(107)

Mis puudutab Türgit, siis märkis komisjon, et ACEA arvutatud teisendussuhe põhines kogukaalul ligikaudu 1 680 tonni, mis moodustab vaid umbes 1,7 % Türgist pärit koguimpordist (uurimisperioodil ligikaudu 94 000 tonni). Seepärast ei pidanud komisjon seda arvutust piisavalt täpseks.

(108)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist osutas ACEA kasutaja B valdustest kohapeal kogutud näidisele ja esitas ka kasutajalt B saadud lisateavet, mis seda väidet toetas. Kasutaja B oli üks kahest uurimises koostööd tegevast kasutajast, kelle anonüümsustaotlusega komisjon nõustus. ACEA hindas kasutajalt B ja koostööd mitteteinud kasutajalt saadud andmete põhjal, et kaal ühiku kohta, mida komisjon teisendussuhtena kasutas, peaks olema väiksem kui 11,3 kg.

(109)

Komisjon tutvus kasutajalt B pärineva esitatud teabega. Kasutaja B esitas [30–45] tooteliiki sisaldava loetelu, milles olid märgitud kogused kokku ja kaal tooteliikide kaupa. Komisjon täheldas, et ainult ühe tooteliigi kohta oli esitatud lisadokument, milles oli märgitud selle tooteliigi kaal. Mis puudutab ACEA esitatud lisateavet kasutaja B kohta, siis ei olnud komisjonil seda hilise esitamise tõttu võimalik kontrollida. Koostööd mitteteinud kasutaja esitatud teavet, mis koosnes kokkuvõtlikust tabelist, ei olnud komisjonil võimalik kontrollida, kuna see kasutaja üldiselt koostööd ei teinud, ja seega ei saanud seda teavet käesolevas uurimises arvesse võtta. Igal juhul põhines ACEA arvutatud läbivaadatud teisendussuhe kogukaalul ligikaudu 3 900 tonni, mis moodustab vaid umbes 4 % Türgist pärit koguimpordist.

(110)

Seepärast leidis komisjon, et eri mahte, mida ACEA kasutas nii enne kui ka pärast lõplike järelduste avalikustamist teisendussuhte kindlaksmääramiseks, ei saa pidada koguimpordi puhul tüüpiliseks. Peale selle, nagu on osutatud ajutise määruse põhjenduses 78, on turusuundumus minna üle suuremale rattaläbimõõdule, mille tulemusena suureneb kaal ühiku kohta. Küsimustiku vastuste põhjal arvutatud teisendussuhe kinnitas seda suundumust. Seepärast lükati see väide tagasi.

(111)

Kuna muid märkusi ei esitatud, kinnitati seega ajutise määruse põhjendused 77–80 ja 137.

(112)

Nagu on osutatud eespool põhjenduses 110, lükati mahtu käsitlev väide tagasi ja seega kinnitati impordihinnad.

(113)

Kuna impordi koguväärtuse kohta muid väiteid ei esitatud, kinnitati seega ajutise määruse põhjendused 81–86.

(114)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas ACEA, et komisjon ei võtnud arvesse konkurentsitingimusi liidu alumiiniumrataste turul, jättes tähelepanuta asjaolu, et algseadmete valmistajatele toodetakse rattaid tellimuse alusel, ning keskendudes liidu ja Maroko alumiiniumrataste tootjate tegelikule müügile uurimisperioodil, selle asemel, et analüüsida hinnakonkurentsi ja müügimahu vähenemist hangetel. Seevastu varasemas alumiiniumrataste importi käsitlevas uurimises (21) oli komisjon järginud ACEA taotletud lähenemisviisi. Sellest tulenevalt väitis ACEA, et kõik hinnaanalüüsid, sealhulgas hindade allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi analüüsid, tuleb teha hangete tasandil.

(115)

Allpool põhjenduses 192 käsitles komisjon sarnast argumenti turuhinnast madalama hinnaga müügi arvutuste kohta. Üksikute hangete valimine ei saa tõepoolest asendada komisjon tehtud analüüsi, sest see põhines terviklikel ja nõuetekohaselt kontrollitud tegeliku müügi andmetel, see tähendab valimisse kaasatud liidu ja eksportivate tootjate esitatud tehingute müüginimekirjadel ja tooteliikide põhjal esitatud hindade võrdlemisel. Need nimekirjad sisaldasid nende koguste tegelikke väärtusi, mis uurimisperioodil müüdi ja mille kohta arved esitati ning mis lõppkokkuvõttes sageli erinevad hangetel esitatud väärtustest, nagu on selgitatud põhjenduses 136. Erinevalt viimastest võetakse tegeliku müügi andmetes arvesse uurimisperioodi käsitlevaid tegelikult tehtud allahindlusi ja hinnavähendusi, olenemata sellest, kas need olid edasilükatud või mitte. Sellest tulenevalt ei kajastaks hangetel põhinev analüüs õigesti alumiiniumrataste turul valitsevaid konkurentsitingimusi. Lisaks ei vaidlustanud ACEA, et Marokos toodetud alumiiniumratastel on samad füüsikalised, keemilised ja tehnilised põhiomadused ning samasugune põhiline kasutusotstarve kui liidu tootmisharu toodetud alumiiniumratastel. Erinevalt hangetel põhinevast analüüsist kajastas tooteliikide kaupa tehtud võrdlus seega õigesti Marokost pärit impordi ja liidu tootmisharu müügi hindade ja mahu alast konkurentsi hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi kindlaksmääramise eesmärgil. Nagu ACEA märkustes osutatud, selgitas ta, et hankelepingutes on kajastatud ja esitatud tarnitavate rataste ligikaudne arv, samal ajal kui täpne arv lepitakse tavaliselt kokku mõne nädala jooksul enne tarnimist, ning teatava automudeli edukus ja seega alumiiniumrataste tootmismaht sõltuvad tarbijatest. Iga automudeli puhul võidakse pakkuda mitut liiki alumiiniumrattaid ja autotootjad ei suuda prognoosida iga liigi kogumüüki asjaomase automudeli tootmisaja jooksul. Komisjon täheldas, et isegi kui ta võtaks arvesse hinnamõju hangete tasandil, siis olid hangete kohta saadud andmed ebatäielikud, sest need pärinesid ainult kahelt koostööd teinud kasutajalt ja neid ei olnud võimalik täielikult ristkontrollida liidu tootmisharu esitatud andmetega. Peale selle ei teinud üks suurimaid kasutajaid uurimises koostööd ja osalisi andmeid, mis ACEA tema nimel esitas, ei olnud võimalik kontrollida. Seepärast lükati see väide tagasi.

(116)

Pärast esialgsete järelduste avalikustamist väitis ACEA, et sama tehnilise kirjeldusega alumiiniumrattad ei ole asendatavad, sest iga alumiiniumratas valmistatakse autotootja tellimuse põhjal konkreetse automudeli jaoks. Ostja määrab kindlaks nii kujunduse kui ka omadused ja viimistluse. Kuna iga ratas on selle tellinud autotootjale ainulaadne, siis ei ole eri autotootjate jaoks ette nähtud alumiiniumrattad omavahel asendatavad.

(117)

Komisjon leidis, et kõikidel alumiiniumratastel, olenemata sellest, kas need pärinevad liidu tootmisharult, Marokost või muudest kolmandatest riikidest, on samad füüsikalised, keemilised ja tehnilised põhiomadused alusmääruse artikli 1 lõike 4 tähenduses. Nagu uurimise käigus kindlaks tehti ja nagu ACEA pärast lõplike järelduste avalikustamist kinnitas, võivad kõik teatavatele autotootjatele tootvad sertifitseeritud tootjad konkureerida täpselt sama tüüpi rataste turul ja tarnida autotootjatele täpselt sama tüüpi rattaid. Näiteks ilmnes ACEA esitatud dokumendist, et mitu liidus, Marokos, Türgis ja muudes kolmandates riikides asuvat sertifitseeritud tootjat konkureerisid sama liiki alumiiniumrataste nimel. Vajaduse korral saab teatavale automudelile paigaldada eri tüüpi rattaid, mitte ainult hankes täpsustatud alumiiniumrattaid. Seepärast lükati see väide tagasi.

(118)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas ACEA oma väidet, et eri liiki rattad ei ole omavahel asendatavad, sest uurimine käsitleb algseadmete valmistajatele mõeldud rattaid ning määratluse järgi on algseadmete valmistajate puhul tegemist rattaga, mille tootja toodab konkreetse automargi jaoks ja mis kannab tema intellektuaalomandiõigustega kaitstud kaubamärki. Alumiiniumrattad on auto üldise välimuse ja kujunduse lahutamatu osa ning need peavad olema kõikide konkreetse mudeli alla kuuluvate autode puhul järjepidevad.

(119)

Samuti väitis ACEA, et komisjonil puudusid tõendid selle kohta, et teatavale automudelile saab paigaldada mitut liiki rattaid, mitte ainult hangetes kindlaksmääratud alumiiniumrattaid. Alumiiniumrattad on auto üldise välimuse ja kujunduse lahutamatu osa ning need peavad olema kõikide konkreetse mudeli alla kuuluvate autode puhul järjepidevad. Üldjuhul kaotavad tarbijad garantii, kui nad asendavad alumiiniumrattad osadega, mida ei ole paigaldanud algseadmete valmistaja. ACEA toetas oma väidet garantii kohta kahe dokumendiga, mille olid väljastanud kaks autotootjat.

(120)

Komisjon täheldas, et ACEA ei väitnud, et kõikidel alumiiniumratastel, olenemata sellest, kas need pärinevad liidu tootmisharult, Marokost või muudest kolmandatest riikidest, ei ole samad füüsikalised, keemilised ja tehnilised põhiomadused alusmääruse artikli 1 lõike 4 tähenduses, ega esitanud selle kohta täiendavaid tõendeid. Samuti leidis komisjon, et kuigi võib esineda teatavaid tehnilisi piiranguid, mis ei võimalda paigalda igat liiki rattaid igat liiki automudelitele, on eri automudelitel kasutatavad alumiiniumrattad omavahel teataval määral asendatavad. Näiteks võib autotootja otsustada automudelit uuendada, muutes selle välisosi, mis võivad hõlmata alumiiniumrataste disaini mudelit. Enamik auto platvormi tehnilistest kirjeldustest on aga jätkuvalt identsed. Seega saab autotootja vajadusel paigaldada sellele autole alumiiniumrataste vanema disaini mudeli. Seepärast peavad alumiiniumrataste tootjad säilitama vanema vormi aastaid pärast seda, kui tootmine on nende valdustes lõppenud. Seda kinnitasid need valimisse kaasatud liidu tootjad, kellega sõlmiti hankeleping alumiiniumrataste tarnimiseks teatava automudeli jaoks ja järgnevalt sama automudeli ümberkujundatud versiooni jaoks.

(121)

Mis puudutab väidet garantii kohta, siis esmalt täheldas komisjon, et üks esitatud garantiist loobumist käsitlev dokument ei sisaldanud mingeid nõudeid kasutatavate rataste liigi kohta. Teiseks käsitlesid esitatud tõendid üksnes garantiiaega, mitte auto tervet kasutusaega. Kolmandaks osutab alumiiniumrataste järelturu müügikanali olemasolu asjaolule, et nõuet kasutada remontimisel algseadmete valmistajate osi ei kohaldatud pärast garantiiperioodi lõppu järjepidevalt ning see oli tehniliselt ja õiguslikult lubatud. Samuti käsitles üks kahest ACEA esitatud dokumendist Ameerika Ühendriikide turgu ning teise puhul ei olnud selge, kas see käsitles liidu turgu. Seepärast lükati see väide tagasi.

(122)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ACEA, et tooteliigi kirjeldus (nn toote kontrollnumber) ei hõlma konkreetse alumiiniumratta projekti kõiki tunnuseid ega konkreetse hanke kõiki finantsaspekte. Selle tulemusel ei ole toote kontrollnumbriga tagatud võrreldavate rataste võrreldavus ning seega mõjutas see vastava mahu- ja hinnaanalüüsi täpsust.

(123)

Komisjon leidis, et toote kontrollnumbri määratlusega on hõlmatud alumiiniumrataste põhitunnused: tootmisprotsess (standardvalu rattad ilma õhenduskoolutamiseta või õhenduskoolutatud rattad või vormstantsitud või kahe- või kolmeosalised rattad), läbimõõt ja kaal, termiliselt töödeldud või mitte, viimistluse liik, mutritega või ilma ja rehvidega või ilma. Ükski koostööd teinud isik ei esitanud menetluse jooksul toote kontrollnumbri määratluse kohta märkusi. ACEA ei selgitanud, millised täiendavad omadused peaksid olema hõlmatud. Peale selle, nagu on märgitud eespool põhjenduses 115, järeldas komisjon, et hanked ei andnud vajalikku teavet dumpinguhinnaga impordi hinna- ja mahumõju kindlakstegemiseks. Seepärast lükati see väide tagasi.

(124)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ACEA, et mittekonfidentsiaalne toimik ja avalikustamisdokument ei sisalda hinna allalöömist ja hinna allasurumist toetavaid tõendeid. Komisjon täheldas, et ajutise määruse põhjendused 90 ja 91 sisaldasid nii komisjoni analüüsi hinna allalöömise kohta ja selle kvantifitseerimist kui ka komisjoni järeldusi hinna allasurumise kohta. Lisaks avalikustati hinna allalöömise üksikasjalik arvutuskäik koostööd teinud eksportivatele tootjatele, kellel oli võimalus selle arvutuskäigu täpsuse kohta märkusi esitada. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(125)

Kuna hinna allalöömise ja hinnamõju kohta muid väiteid ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendused 87–91.

(126)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 92–96 esitatud järeldused.

(127)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 97–99 esitatud järeldused.

(128)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 100–102 esitatud järeldused.

(129)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 103 ja 104 esitatud järeldused.

(130)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 105–107 esitatud järeldused.

(131)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 108–110 esitatud järeldused.

(132)

ACEA väitis seoses ajutise määruse põhjendusega 113, et hinnad mängivad küll rolli, kuid alumiiniumrataste tarnija valikul on samavõrd tähtsad ka muud kaalutlused. Peale selle on ACEA sõnul põhimõtteline viga väita, et liidu tootjad peavad hankemenetluse jooksul viima oma hinnad kooskõlla Maroko tootjate hindadega.

(133)

Komisjon täheldas, et autotootjate ja alumiiniumrataste tootjate läbirääkimispositsioonid ei ole tasakaalus. Autotootjate arv on väike ja vähenes veelgi Stellantise kontserni loomisega 2021. aasta jaanuaris. Autotootjate läbirääkimispositsiooni näitavad hangete tingimused, mis on nende kasuks. Näiteks ei taga autotootjad koguseid, mis tuleb tarnida ja mille alumiiniumrataste tootjad peavad seega tootma, ega võimalda müügihinda (välja arvatud alumiiniumikulusid, mis on indekseeritud) projekti kestuse jooksul ülespoole korrigeerida. Need tingimused avaldavad alumiiniumrataste tootjatele kahjulikku mõju, sest neil ei ole võimalik optimeerida tehaste töökoormust ega seetõttu saavutada optimaalset mastaabisäästu oma kasumlikkuse maksimeerimiseks. Autotootjate soodsat olukorda parandab veelgi alumiiniumrataste turul täheldatud liigne tootmisvõimsus Maroko tootjate asutamise tõttu, nagu on selgitatud põhjenduses 122.

(134)

Peale selle esitasid autotootjad uurimise käigus komisjonile teavet, mille kohaselt hinnal oli oluline roll. Kasutaja B selgitas, et hind on jätkuvalt põhikriteerium ja pärast pakkumuste saamist toimub läbirääkimisprotsess, milles keskendutakse peamiselt hinnale ja mille käigus tootjad saavad oma pakkumusi parandada. EUWA selgitas, et tavaliselt peetakse hankemenetluse käigus hinnaläbirääkimisi eesmärgiga hinda kohandada, mis võib toimuda mõlemas suunas. Samamoodi selgitas kasutaja A, et muud tegurid, nagu kvaliteet, teadus- ja arendustegevus ning tarnevõime on alumiiniumrataste tarnijate puhul väga sarnased ja seega on hind alumiiniumrataste tarnija valikul põhikriteerium. Peale selle kinnitas ACEA ärakuulamisel koostööd mitteteinud kasutaja oma esitluses, et tarnijatega peetakse mitu läbirääkimiste vooru, mille käigus kontrollitakse nende tehnilist suutlikkust, kvaliteedihinnangut, logistikat, tootmisvõimekust jms, kuid kõige olulisemana peavad tootjad esitama hinna poolest kõige konkurentsivõimelisema pakkumuse. Lisaks, nagu on kindlaks tehtud ajutise määruse põhjendustes 90 ja 91, ei saanud liidu tootmisharu hoolimata kulude suurenemisest tõsta oma hindu märkimisväärse hindade allalöömise ja allasurumise tingimustes, mis näitasid, et Maroko eksportivad tootjad avaldasid liidu tootjatele uurimisperioodil hinnasurvet. Seepärast lükati see väide tagasi.

(135)

ACEA väitel oli ajutises määruses valesti märgitud, et lepingute üle peetakse igal aastal uusi läbirääkimisi ja et liidu alumiiniumrataste tootjad saavad mingil viisil tõsta oma hindu, et kajastada toorainehindade tõusu. ACEA selgitas, et alumiiniumrataste ostulepingute kohased hinnakujundusmehhanismid põhinesid valemil, mille ainus muutuvelement oli alumiiniumkangide kulude muutumine. Seega ei kajastanud müügiarved mitte turutingimusi, vaid pigem lepingulisi tingimusi.

(136)

Komisjon kinnitas, et tavaliselt ei nähtud lepingutega ette võimalust tõsta projekti kestuse jooksul hindu kulude (välja arvatud alumiiniumkangide kulude) katmiseks ja tarnijate kasumlikkuse parandamiseks. Komisjon ei väitnud ajutise määruse põhjenduses 113, et alumiiniumrataste tootjatel on projekti kestuse jooksul võimalik oma müügihindu tõsta, vaid pigem selgitas, et alumiiniumrataste tootjad ei saanud tõsta oma hindu uurimisperioodi jooksul uute hangete üle läbirääkimisi pidades. Peale selle kogus komisjon kasutajatelt ja liidu tootjatelt tõendeid selle kohta, et autotootjad pidasid projekti kestuse jooksul läbirääkimisi eri liiki allahindluste ja hinnavähendite üle, nagu aastaselt kogukäibelt arvutatud allahindlused jms. Seepärast ei ole õige väita, et hinnad on kogu projekti kestuse ajaks fikseeritud (välja arvatud alumiiniumi indekseerimine). Selle asemel võivad hinnad muutuda alumiiniumi indekseerimise tõttu, kuid neid ei saa rohkem tõsta, et võtta arvesse selliseid muid kulusid nagu tööjõud, energia, tooraine või üldkulud. Peale selle võivad tegelikud müügihinnad mitmesuguste kohaldatavate allahindluste ja hinnavähendite tõttu projekti kestuse jooksul veelgi langeda. Ühe kasutaja puhul leiti, et alumiiniumrataste tootjalt saadud hinnavähendid ja allahindlused olid märkimisväärsed. Seepärast ei määrata hindu kindlaks üksnes algse lepingu põhjal. Seepärast lükati see väide tagasi.

(137)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas ACEA oma väidet, et hinnad määrati kindlaks üksnes algse lepingu põhjal, sest tootlikkusega seotud allahindlused olid kehtestatud lepingus ja muid tootlikkusega seotud allahindlusi kui need, mis olid kindlaks määratud lepingutingimustega, ei tehtud. Lisaks väitis ACEA, et komisjonil ei olnud toimikus otseseid tõendeid, millest nähtuks, et hindu ei määratud kindlaks üksnes algse lepingu põhjal. Samuti väitis ACEA, et kasutajatelt kogutud tõendid ei toetanud seda järeldust ja et eelkõige oli eelmises põhjenduses osutatud tõendite näol tegemist juhusliku kreeditarvega, mille väljastas kolmanda riigi tarnija kolmandast riigist pärit rataste eest.

(138)

Esiteks juhtis komisjon tähelepanu sellele, et ükski valimisse kaasatud liidu tootja ega ka koostööd teinud kasutaja ei esitanud märkusi lõplike järelduste avalikustamise kohta ning ei seadnud seega kahtluse alla põhjenduses 136 kirjeldatud hinnangut, mis põhines neilt kogutud kontrollitud tõenditel.

(139)

Teiseks märkis komisjon ACEA esitatud märkuste ja dokumentide põhjal, et ACEA osutas oma märkustes ACEA liikmetest koostööd teinud kasutajate kontrollkäigu aruannete konfidentsiaalsele versioonile ja seega kõnealuste kasutajate juurde tehtud kontrollkäikude raames kogutud tõenditele. See ilmnes mitmest ACEA esitatud dokumentides sisalduvast viitest asjaomaste kasutajate konfidentsiaalsetele kontrollkäigu aruannetele. Eelkõige osutas komisjon väljavõttele kasutaja B süsteemis sisalduvatest arvestusraamatutest, milles on esitatud eri liiki hinnavähendite/allahindluste loetelu. Kontrollkäigu jooksul selgitas kasutaja B, et hinnaalandusi kohaldatakse otseselt müügihinna suhtes. Seepärast tuleks kõiki raamatupidamisarvestuses kajastatud muud liiki hinnavähendeid/allahindlusi käsitada täiendavate hinnavähendite/allahindlustena.

(140)

Lisaks kogus komisjon valimisse kaasatud liidu tootjatelt tõendeid, millest nähtus, et kasutajad taotlesid eri liiki hinnavähendeid/allahindlusi, nagu iga-aastast säästu jms. Komisjon oli seisukohal, et üksikasjalikumat teavet ei ole võimalik avalikustada, sest nii kasutajatelt kui ka liidu tootjatelt kogutud teave käsitles konkreetseid üksiktehinguid, mille näol on alusmääruse artikli 19 lõike 2 kohaselt tegemist andmetega, mille kohta ei ole võimalik kokkuvõtet koostada. Seepärast lükati see väide tagasi.

(141)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ACEA, et esitati piisavad tõendid, millest nähtub, et alumiiniumrataste tarnijatele määratakse tarnemahud hangetes ja et väljaspool hankeid tarnemahte ei määrata. Igal juhul ei ole selle isiku sõnade kohaselt dokumenteeritud (ega olemas) mingeid tõendeid selle kohta, et pärast hanke võitmist ja asjaomase hanke tulemusel sõlmitud lepingu täitmise käigus määrataks liidu tootjale eraldatud maht ümber Maroko tarnijale. ACEA väitis, et ühe koostööd teinud kasutaja valdustes tehtud kohapealse kontrolli käigus esitati tõendeid, mille kohaselt hanke lõpuleviimisel sõlmitud lepingus kokku lepitud tarnete maht näitas üldjuhul hästi edasiste tarnete tegelikku mahtu.

(142)

Komisjoni arvamuse kohaselt kinnitas ACEA põhjenduses 157 kirjeldatud järeldust, mille kohaselt „nendel tootjatel ei ole tagatist seoses tarnete mahuga, mis neile lõpuks eraldatakse“. Nagu ACEA oma märkustes osutas (ja kasutaja A kontrolliaruande põhjal), „ei ole tarnijate mahupakkumise puhul mahud tagatud, vaid tarnijad teavad ligikaudselt mahte, mille kohta nad pakkumise esitavad. Kui (mitu aastat) pärast projekti lõppu on mahud oodatust märkimisväärselt väiksemad, siis võivad tarnijad saada hüvitist amortiseerimata seadmete eest“. Kuigi tavapärases lepingus oli ära märgitud pakutud maht, siis ei olnud selles mainitud täpset tarnekuupäeva ega kavandatud müügimahtu. Nagu ACEA oma märkustes väitis, „lepitakse tarnitavate rataste täpses arvus tavapäraselt kokku nelja kuni kaheksa nädala jooksul enne nende koosteliinile saatmist“. Seepärast lükati see väide tagasi

(143)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ACEA, et nagu EUWA on tunnistanud, on tavapärasem praktika sõlmida konkreetset alumiiniumrataste projekti käsitlev hankeleping pigem ühe kui kahe või enama tarnijaga. ACEA kolme liikme (ühe koostööd mitteteinud kasutaja ja kahe koostööd teinud kasutaja) poolt uurimisperioodil korraldatud hangete põhjal oli samaaegselt kahe tarnijaga sõlmitud hankelepingute arv piiratud. Enamik hankelepinguid sõlmiti ühe tarnijaga ja seega eraldatakse sellele tarnijale hankes täpsustatud ligikaudne kogus. Kui hankeleping sõlmitakse ainult ühe tarnijaga, siis ei ole võimalik tarneid mõnele teisele tarnijale ümber jaotada.

(144)

Komisjon uuris kokkuvõtlikku tabelit, mille ACEA selles küsimuses esitas. Esiteks käsitles esitatud hangete nimekiri üksnes hankeid, mis viidi lõpule uurimisperioodil, ja seega ei olnud need hanked seotud uurimisperioodil tegelikult toimunud tarnetega, sest kõnealuste hangete raames tehtavate tarnete hinnanguline alguskuupäev oli kavandatud uurimisperioodijärgseks ajaks. Teiseks täheldas komisjon, et enamikust nimekirja kantud hangetest (ligikaudu 85 %) teatas koostööd mitteteinud kasutaja. Kuna see kasutaja koostööd ei teinud, siis ei olnud komisjonil võimalik kontrollida kõnealuse nimekirja õigsust ning seda, kas see sisaldas kõiki hankeid ja suutis katta asjaomase autotootja iga-aastased vajadused. Sellest järeldusest hoolimata analüüsis komisjon esitatud andmeid.

(145)

Koostööd mitteteinud kasutaja esitatud hangete nimekirjast nähtus, et enamiku puhul nendest hangetest sõlmiti leping vaid ühe tarnijaga. Pakutud kaalutud keskmine maht oli aga suhteliselt väike – ligikaudu 50 000 ühikut hanke kohta projekti terve kestusaja jooksul –, millega on selgitatav see, et kõnealused hankelepingud sõlmiti ainult ühe tarnijaga. Sellest olenemata täheldas komisjon, et üks projekt jaotati „suure mahu tõttu“ kahele tarnijale, nagu märgiti ACEAga korraldatud ärakuulamise käigus. Kolmandaks käsitles teave hangete kohta, mille koostööd teinud kasutajad esitasid, kolme hanget. Kasutaja B puhul ilmnes andmetest, et ta jagas rohkem kui 1 miljonit ühikut käsitleva hanke kahe tarnija vahel. Peale selle olid ACEA esitatud andmed kasutaja A kohta vastuolulised. Ühelt poolt nähtus neist, et tegemist oli ühe hankega, mille võitis üks tarnija, ja teiselt poolt olid pakkumisi käsitlevas eraldi tabelis sama hankega hõlmatud kogused jaotatud kahe hanke vahel. Sellest tulenevalt leidis komisjon, et ACEA esitatud teave ei olnud vastuolus põhjenduses 157 tehtud järeldustega, mille kohaselt võib hanked sõltuvalt pakutud kogusest jaotada mitme tarnija vahel, mis seab kahtluse alla tegeliku mahu, mille iga tarnija peab projekti kestuse jooksul tarnima. Nagu on selgitatud põhjenduses 115 eespool, tunnistas ACEA peale selle asjaolu, et kogu tarnitav maht võib sõltuda ka asjaomase toodetava automudeli edukusest.

(146)

Seepärast lükati see väide tagasi.

(147)

Kuna muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 111 ja 113 esitatud järeldused.

(148)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 114 ja 115 esitatud järeldused.

(149)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 116 ja 117 esitatud järeldused.

(150)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 118–123 esitatud järeldused.

(151)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 124–129 esitatud järeldused.

(152)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 131–136 esitatud järeldused.

(153)

ACEA väitis nii pärast ajutiste kui ka lõplike järelduste avalikustamist, et 2020. aastal ja uurimisperioodil müüdud Marokost pärit import põhines aastatel 2018–2019 toimunud hankemenetlustel. Seega ei saanud see mõjutada hindu 2020. aastal ega uurimisperioodil, sest selle tulemusel ei vähenenud müügimaht mitte 2020. aastal ja uurimisperioodil, vaid varem, hankemenetluste toimumise ajal.

(154)

Komisjon leidis, et kasum või kahjum realiseerus siis, kui tootmine või müük toimus, mitte hangete üle läbirääkimiste pidamise ajal. Nagu on lähemalt selgitatud põhjenduses 89, võivad hind ja maht projekti kestuse jooksul muutuda ulatuslikumalt, kui on ette nähtud konkreetse hanke tingimustega. Peale selle, nagu on selgitatud ajutise määruse põhjendustes 113 ja 146–148, leidis komisjon, et Maroko tootjad ei avaldanud mõju üksnes koguse tõttu, mis Maroko eksportivate tootjate võidetud hangete tagajärjel kaotati, vaid ka üldise hinnasurve tõttu kõikidele hangetele, kus nad osalesid. Seepärast lükati see väide tagasi.

(155)

ACEA väitis nii pärast ajutiste kui ka lõplike järelduste avalikustamist, et ajutise määruse punktis 4.4.3.1 nimetatud hinnaanalüüs tuleks läbi viia hangete tasandil ja selle stsenaariumi puhul ei oleks liidu hinnad ja ajutises määruses teatatud Maroko hinnad erinevad.

(156)

Samuti väitis ACEA nii pärast ajutiste kui ka lõplike järelduste avalikustamist, et tarnijatevaheline hinnakonkurents toimus hangete jooksul. Seepärast tuleks hindade allalöömist, hindade allasurumist ja turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaali arvutada hangete tasandil, mitte tarnimise ajal. Müük ja tarned ei kajastanud praegusi konkurentsitingimusi. Peale selle ei sõltunud tarnete maht tarnijatest, vaid konkreetse automudeli suhtelisest edukusest ja seega tootmise tasemest.

(157)

Komisjon täheldas, et huvitatud isikute esitatud teabe põhjal ei püsinud hinnad kogu teatava hanke vältel muutumatud. Nagu on selgitatud põhjenduses 79, peavad alumiiniumrataste tootjad hangete üle läbirääkimisi pidades esitama kava teatava projekti kestuse jooksul allahindluste tegemiseks. Lisaks võivad autotootjad nõuda projekti kestuse jooksul täiendavaid allahindlusi. Samuti ei ole alumiiniumrataste tootjatele tagatud müügimaht. Autotootjad võivad valida teatava projekti jaoks mitu tootjat, kuid nendel tootjatel ei ole tagatist seoses tarnete mahuga, mis neile lõpuks eraldatakse. Iga alumiiniumrataste tootja tarnete maht sõltus mitte üksnes konkreetse automudeli edukusest, vaid ka autotootjate otsusest selle mahu eraldamise kohta valitud tootjatele. Nagu on osutatud põhjenduses 115, ei saaks individuaalseid hankeid käsitlevad valitud andmed seega asendada komisjoni analüüsi, mis põhineb täielikel andmetel, see tähendab tehingute müüginimekirjadel ja tooteliikide kaupa tehtud hinnavõrdlustel. Niisugune võrdlus kajastab suurimat võimalikku andmehulka tegelikult toimunud müügitehingute kohta.

(158)

Eespool kirjeldatut arvesse võttes leidis komisjon, et käesoleval juhul ei andnud hanked terviklikku pilti ning hinnamõjust sai täieliku ülevaate üksnes võrreldes tooteliikide kaupa kogu asjaomasest riigist pärit importi ja liidu tootmisharu kogumüüki uurimisperioodil. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi.

(159)

ACEA ja Hands väitsid, et isegi Maroko impordi puudumise korral oleks liidu tootmisharu kandnud kahju, mis näitab, et Marokost pärit import ei põhjustanud olulist kahju. ACEA kordas seda väidet pärast lõplike järelduste avalikustamist. Eelkõige oleks liidu tootmisharu müük 2020. aastal ja uurimisperioodil jäänud oluliselt allapoole 2019. aasta taset nii 2020. aastal (2020. aastal –22 % koos Maroko impordiga ja –20 % ilma selleta) kui ka uurimisperioodil (uurimisperioodil –18 % koos Maroko impordiga ja –14 % ilma selleta). Uurimisperioodil kantud kahju ei saa omistada Marokost pärit impordile, sest võrreldes 2020. aastaga liidu tootmisharu müük uurimisperioodil tegelikult kasvas (2 281 000 ühiku võrra) rohkem kui Maroko eksportivate tootjate müük (1 478 000 ühiku võrra). Seega ei avaldanud Marokost pärit import mahule mõju. Lisaks ei saanud Marokost pärit impordil olla uurimisperioodil hinnamõju, sest uurimisperioodil lõpuleviidud hangetes ei esinenud olulist hinna allalöömist, samal ajal kui Marokost pärit impordi müügihindadel ei saanud olla uurimisperioodil negatiivset mõju liidu tootmisharu samal ajal toimunud müügile.

(160)

Samuti väitis ACEA nii pärast ajutiste kui ka lõplike järelduste avalikustamist, et liidu tootmisharu kasumlikkust mõjutas tootmise ja müügi vähenemine, mis oli tingitud liidu autotootmise olulisest vähenemisest 2020. ja 2021. aastal ja tõi omakorda kaasa suuremad püsikulud.

(161)

Komisjon leidis, et liidu tootmisharu ei saanud neid suuremaid püsikulusid autotootjatele üle kanda, sest nagu eespool kirjeldatud, ei olnud autotootjatega sõlmitud pikaajaliste lepingute alusel võimalik püsikulude mis tahes suurenemise tagajärjel hindu tõsta (välja arvatud alumiiniumkangide kulude indekseerimine).

(162)

Nagu on osutatud ajutise määruse põhjendustes 140–142, tunnistas komisjon, et 2020. aastal tarbimine vähenes, mis oli peamiselt tingitud COVID-19 pandeemiast. Marokost pärit impordil oli aga liidu tootmisharule selgelt negatiivne mõju 2020. aastal ja eriti uurimisperioodil, mil selle maht eksponentsiaalselt kasvas. Seega kui tingimused hakkasid tarbimise seisukohast uurimisperioodil paranema, oli liidu tootmisharu Marokost pärit dumpinguhinnaga impordi tõttu, mis lõi liidu tootmisharu hindu 26,9 % võrra alla, sunnitud hoolimata tootmiskulude suurenemisest ka oma hindu madalal hoidma. Sellest tulenevalt müüs liidu tootmisharu hindade allasurumise tagajärjel tooteid hinnaga, mis ei katnud isegi tema tootmiskulusid, rääkimata tavapärasest kasumimarginaalist. See järeldus kehtib isegi eeldusel, et hinnad olid pikaajalistes lepingutes (enamjaolt) fikseeritud, sest Maroko impordi madalate hindade negatiivne mõju avaldus siis, kui 2020. aastal ja uurimisperioodil algasid tarned varasemas etapis läbi räägitud lepingute alusel. Peale selle avaldas Maroko tootjate hangetes osalemine ja nende hinnakujunduspoliitika täiendavat hinnasurvet turule, mida praegu iseloomustab ülemäärane pakkumine. Isegi kui liidu tootmisharu müügikogused uurimisperioodil suurenesid, kaotas ta Marokost pärit impordi tõttu jätkuvalt turuosa ja selle tulemusel halvenes märkimisväärselt tema finantsolukord. Seepärast lükati see väide tagasi.

(163)

Hands väitis, et tema eksport Marokost liitu ei saanud liidu tootmisharu kantud võimalikku kahju põhjustada. Äriühingu väitel hakkas enamik kahjunäitajaid (näiteks liidu tarbimine, tootmismaht, tootmisvõimsus, tootmisvõimsuse rakendamine, müügimaht, müügihind) halvenema juba aastatel 2018–2019 ja seda ei saa seostada Handsiga, kes alustas tootmist 2020. aasta jaanuaris. Handsi väitel ehitati tehas ka eesmärgiga rahuldada kasvavat nõudlust Maroko turul ja ELi-välistel turgudel, mitte üksnes varustada ELi. Lisaks väitis Hands, et osa tema ekspordist liitu oli kooskõlas tootmise üleviimisega Lõuna-Koreast Marokosse.

(164)

Hoolimata asjaolust, et nii liidu tarbimine kui ka liidu tootmisharu müük ja toodang 2018. ja 2019. aastal vähenesid, kasvas liidu tootmisharu kasumlikkus 7,5 %-lt 8,2 %ni. Sellest tulenevalt nendel aastatel kahju ei tuvastatud. Kahju hakkas realiseeruma 2020. aastal, samal ajal, kui liitu hakkas jõudma Handsi import koos muu Marokost pärit impordiga. Sellega seoses tuli tähele panna, et kooskõlas alusmääruse artikliga 3 analüüsis komisjon kogu Marokost pärit dumpinguhinnaga impordi, mitte üksnes Handsi impordi mõju. Mis puudutab Handsi, siis igal juhul lõi tema import liidu tootmisharu hindu alla ning äriühingu dumpingu- ja kahjumarginaalid olid uurimisperioodil märkimisväärsed. Seetõttu ei saa väita, et tema import ei suurendanud liidu tootmisharule tekitatud kahju. Seepärast lükati see väide tagasi.

(165)

Samuti väitis Hands, et ajutises määruses esitatud järeldused ei toetanud järeldust, et Marokost pärit alumiiniumrataste import põhjustas olulist kahju. Analüüs põhines vastuolulistel andmetel ja põhjendamata oletustel, mida ei toeta ei uurimismaterjalid ega ka tegelikud kaubandusolud alumiiniumrataste turul.

(166)

Komisjon ei suutnud selle väite puhul kindlaks teha, milline osa tema kahjuanalüüsis oli vastuoluline, põhjendamatu või üksnes oletus. Komisjoni järeldused tuginesid uurimise käigus kogutud otsestel tõenditel, mis tehti juhtumi toimikus kõikidele huvitatud isikutele kättesaadavaks ja mida kirjeldati ajutises määruses. Seepärast lükati see väide tagasi.

(167)

ACEA väitis, et Marokost pärit import alusmääruse artikli 3 lõike 3 tähenduses oluliselt ei suurenenud ning et Marokost pärit import täitis niši, mille liidu tootjad olid vabatahtlikult vabastanud, seega ei põhjustanud see liidu tootmisharu müügimahule negatiivset mõju.

(168)

Nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 83, siis ulatus Marokost pärit import uurimisperioodil 2,5 miljoni ühikuni, kui 2018. aastal oli see null ja ka 2019. aastal praktiliselt puudus. Selle tulemusel oli turuosa uurimisperioodil 3,9 %. Seoses Marokost pärit impordi turuosaga märkis komisjon, et ACEA rääkis vastu oma põhjenduses 191 kirjeldatud väitele, mille kohaselt turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaalid tuleks arvutada hangete tasandil, kus Maroko tootjad ja liidu tootjad konkureerivad, mis tõestab, et Marokost pärit impordi ja liidu toodangu vahel oli otsene konkurents. Seepärast leidis komisjon, et import oli märkimisväärne nii absoluutnäitajate poolest kui ka liidu tarbimise suhtes alusmääruse artikli 3 lõike 3 tähenduses. Kindlakstehtud hinnatasemeid arvesse võttes oli sellisel mahul negatiivne mõju liidu tootmisharu hindadele alusmääruse artikli 3 lõike 3 tähenduses. Seepärast lükkas komisjon selle väite tagasi ning kinnitas oma järeldused, mille kokkuvõte on esitatud ajutise määruse põhjendustes 131–136.

(169)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas ACEA, et mahu seisukohast ei avaldanud Marokost pärit import liidu tootmisharule negatiivset mõju. Lisaks väitis ACEA, et komisjon ei selgitanud, kuidas Marokost pärit alumiiniumrataste import, mille turuosa oli 3,9 %, tõi kaasa liidu toodangu ja müügi vähenemise vaatlusalusel perioodil (17 % võrra toodangu ja 21 % võrra müügi puhul).

(170)

Komisjon märkis, et ACEA osutas oma analüüsis vaatlusalusele perioodile, kuid nagu on märgitud eespool põhjenduses 162, oli liidu toodangu vähenemine aastatel 2018–2020 tingitud peamiselt COVID-19 kriisist. Peale selle kasvas liidu tarbimine järgneval ajavahemikul – 2020. aastal ja uurimisperioodil – +8,0 %, samal ajal kui Marokost pärit import suurenes märkimisväärselt (see tähendab 244 %) ja liidu tootmisharu müük kasvas vaid 5,2 %. Samuti kasvas Marokost pärit impordi turuosa 2020. aastast kuni uurimisperioodini ligikaudu 2,1 protsendipunkti, samal ajal kui liidu tootmisharu turuosa vähenes 1,8 protsendipunkti. Lisaks täheldas komisjon, et kõikidest muudest riikidest peale Maroko pärit impordi maht kasvas 2020. aastast kuni uurimisperioodini ligikaudu 6,6 %. Kõnealune kasv tulenes Türgist pärit impordi mahu suurenemisest (19 % võrra), samal ajal kui kõikidest muudest riikidest pärit impordi maht samal ajavahemikul kokkuvõttes vähenes. Ent nagu on kirjeldatud põhjendustes 171–174 allpool, tegi komisjon kindlaks, et Türgist pärit import ei nõrgendanud Marokost pärit impordi ja liidu tootmisharu kantud olulise kahju vahel tuvastatud põhjuslikku seost. Sellest tulenevalt kordas komisjon eespool põhjenduses 168 esitatud järeldust, et Marokost pärit impordi mahul oli negatiivne mõju liidu tootmisharu hindadele alusmääruse artikli 3 lõike 3 tähenduses. Seepärast lükati see väide tagasi.

(171)

Hands ja ACEA väitsid, et nõuetekohaselt tuleks uurida kolmandatest riikidest pärit impordi mõju: muude kolmandate riikide arvele langes peaaegu 90 % koguimpordist ja nende turuosa oli ligikaudu 25 %. Eelkõige suurendas Türgi vaatlusalusel perioodil oma turuosa 10,3 %-lt 13,0 %ni.

(172)

Komisjon analüüsis kolmandatest riikidest pärit importi. Seoses peamise importiva riigi Türgiga juhtis komisjon tähelepanu asjaolule, et nagu on osutatud ajutise määruse põhjenduses 138, olid Türgist pärit impordi keskmised hinnad oluliselt kõrgemad kui Maroko impordi hinnad (+ 14 %) ja isegi veidi kõrgemad kui liidu tootmisharu hinnad (+ 1,0 %). Peale selle oli Türgist pärit impordi keskmine hind kõrgem kui liidu tootmisharu tootmiskulud aastatel 2018, 2019 ja 2020. See langes neist veidi (vähem kui 1 % võrra) madalamaks alles uurimisperioodil. Lisaks olid Türgist pärit impordi hinnad 2020. aastal ja uurimisperioodil, kui liidu tootmisharu kasumlikkus oluliselt vähenes, liidu tootmisharu hindadest kõrgemad. Seega ei nõrgendanud see import Marokost pärit impordi ja liidu tootmisharu kantud olulise kahju vahel kindlakstehtud põhjuslikku seost. Seepärast lükati see väide tagasi.

(173)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas Hands seoses Türgist pärit impordiga oma väidet, et komisjon ei võtnud arvesse Türgi impordi kahjustavat mõju ja lihtsalt ignoreeris seda. Väidetavalt ei viinud komisjon läbi üksikasjalikumat analüüsi Handsi enda andmete põhjal, mis näitavad, et äriühingu hinnapakkumised hangetel ei olnud alati odavaimad ning et temaga sõlmiti vaid väike osa hankelepingutest. ACEA esitas sama tootja kohta sarnase väite.

(174)

Komisjon lükkas Handsi väite mitmel põhjusel tagasi. Esiteks täheldas komisjon, et nagu on selgitatud ajutise määruse põhjenduses 90, tegi ta uurimisperioodil toimunud tegelikku müüki tooteliikide kaupa võrreldes kindlaks märkimisväärse hinna allalöömise marginaali (26,9 %), mis hõlmas Handsi müüki. Teiseks, nagu on selgitatud põhjendustes 115 ja 192, lükkas komisjon tagasi ACEA väite, mille kohaselt tuleks hinnamõju analüüsida hangete tasandil. Kolmandaks ei väitnud Hands, et tema hinnapakkumised hangetel olid tingimata suuremad kui Türgi eksportivate tootjate omad. Pigem käsitles tema väide „teisi alumiiniumrataste tootjaid“ üldiselt. Isegi kui Handsi hinnapakkumised ei olnud tingimata suurimad, analüüsis komisjon peale selle hinnamõju Marokost pärit koguimpordi põhjal, milles oli märkimisväärne osa teisel importival tootjal Dikal (kelle arvele langes ligikaudu [60–70 %] turust). Samuti olid Türgist pärit impordi hinnad uurimisperioodil liidu tootmisharu keskmisest hinnast suuremad, nagu on täheldatud põhjenduses 172 eespool. Seepärast lükati see väide tagasi.

(175)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas ACEA oma väidet, millele on osutatud põhjenduses 159 ja mille kohaselt ei olnud Marokost pärit impordi põhjustatud hinna allalöömine hangete põhjal märkimisväärne (see tähendab 3,7 %), eelkõige võrrelduna ACEA arvutatud hinna allalöömisega Türgist ja Taist pärit impordi poolt (vastavalt ligikaudu 10 % ja 1 %).

(176)

Esiteks hindas komisjon ACEA esitatud kokkuvõtlikku tabelit hinnapakkumiste kohta. Tabel sisaldas 15 hanget ja pärines kolmelt ACEA liikmelt (see tähendab koostööd mitteteinud kasutaja ja kaks koostööd teinud kasutajat). Esitati järgmine teave: kasutaja nimi, kogus ja iga tarnija pakutud ühikuhind. Komisjon märkis aga, et iga hanke äriühingusisest nummerdust ei esitatud, seega ei olnud komisjonil võimalik ristkontrollida neid andmeid uurimise käigus kahe koostööd teinud kasutaja poolt juba esitatud kontrollitud teabega. Peale selle ei esitatud teatavaid hinnaelemente (nagu kavandatud iga-aastased allahindlused, mida nimetatakse ka tootlikkusega seotud allahindlusteks) ja seega ei olnud võimalik hinnata, kas kõik need sisaldusid pakutud ühikuhinnas. Veelgi olulisem oli see, et enamiku hinnapakkumisi oli esitanud kasutaja, kes koostööd ei teinud. Nagu on osutatud põhjenduses 109, siis kuna kõnealune kasutaja üldiselt koostööd ei teinud, ei saanud tema esitatud piiratud teavet käesolevas uurimises arvesse võtta. Lisateave, mille ACEA kasutajate A ja B kohta esitas, käsitles hinnapakkumisi, mida komisjonil ei olnud võimalik teabe hilise esitamise tõttu kontrollida. Eelkõige ei suutnud komisjon kindlaks teha, kas esitatud andmekogum oli ammendav või mitte. Igal juhul oli andmekogumis loetletud 15 hankele esitanud 14 pakkumist Maroko ning viis pakkumist nii Türgi kui ka Tai äriühingud. ACEA tehtud hinna allalöömise arvutuskäik põhines pakkumishinnal (22). Komisjon täheldas, et ACEA enda arvutuskäigu põhjal olid Maroko tootjate hinnapakkumised liidu tootmisharu omadest väiksemad. Peale selle tundus kõnealuses tabelis teatatud mahtude (23) võrdlemisel Türgi ja Tai puhul Eurostati andmete põhjal kindlakstehtud mahtudega (vt ajutise määruse tabel 11), et eelkõige Türgi kohta teatatud maht ei olnud tüüpiline (alla 5 %). Seega ei saanud selle ACEA esitatud teabe põhjal teha mõtestatud järeldusi. Lisaks tegi komisjon juba ajutise määruse põhjenduses 139 järelduse, et Taist ja Türgist pärit import ei nõrgendanud Marokost pärit impordi ja liidu tootmisharu kantud olulise kahju vahel tuvastatud põhjuslikku seost. Seepärast lükati need väited tagasi.

(177)

Hands väitis, et 2020. aastal vähenes liidus nõudlus alumiiniumrataste järele 14 miljoni ühiku võrra, mis on 20 korda rohkem kui Marokost pärit alumiiniumrataste import. Seega oli pandeemia mõju nii suur, et komisjon peaks leidma, et see kõrvaldas mis tahes võimaliku põhjusliku seose Marokost pärit alumiiniumrataste impordi ja liidu tootmisharu kantud kahju vahel.

(178)

Nagu on osutatud ajutise määruse põhjendustes 140–142, tunnistas komisjon COVID-19 mõju liidu tootmisharule. Kuna uurimisperiood hõlmas aga ka COVID-19 kriisi järgse taastumise perioodi, sai komisjon kindlaks teha, et kui turg pärast COVID-19 kriisi taastus, ei saanud liidu tootmisharu sellest kasu asjaomasest riigist pärit dumpinguhinnaga impordi suurenemise tõttu, nagu on selgitatud põhjenduses 94 eespool. Pigem toimus vastupidine, sest uurimisperioodil halvenes liidu tootmisharu olukord veelgi. Seepärast ei saa COVID-19 pandeemia negatiivset mõju pidada liidu tootmisharu kantud kahju ainsaks põhjuseks sel määral, et see oleks nõrgendanud põhjuslikku seost kõnealuse kahju ja asjaomasest riigist pärit dumpinguhinnaga impordi vahel. Seepärast lükati see väide tagasi.

(179)

Hands kordas oma taotlust, et äärmiselt vajalik on esitada rahuldav ja üksikasjalik selgitus, kuna komisjon tunnistas sõnaselgelt COVID-19 pandeemia negatiivset mõju liidu tootmisharule.

(180)

Täpsema ja konkreetse taotluse puudumisel leidis komisjon, et käesolevas jaos juba esitatud selgitused on piisavad, võimaldamaks äriühingul saada aru komisjoni mõttekäigust ja teostada oma õigust kaitsele. Seega lükkas komisjon selle väite tagasi.

(181)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendused 143–145.

(182)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendused 146–148.

(184)

ACEA väitis, et komisjon oleks pidanud uurima liidusisest konkurentsi. ACEA kogus oma liikmetelt teavet ja leidis, et kokku 45 hankest olid liidu tootjad edukad 31s, Maroko ja Tai tarnijad kumbki viies ning Türgi tarnijad neljas, kuigi ühikute poolest võitis kõige enam hankeid Türgi.

(185)

Kõigepealt tuletas komisjon meelde, et ACEA ei vaidlustanud kooskõlas alusmääruse artikli 17 lõikega 1 moodustatud liidu tootjate valimi representatiivsust. Seega ei saa ACEA põhjendatult väita, et komisjonil oli kohustus uurida, kas dumpinguhinnaga impordi väidetav mõju hindadele ei tulenenud valimisse mitte kaasatud liidu tootjate hinnakonkurentsist (24). Peale selle, nagu on osutatud ajutise määruse tabelis 5, tõestasid liidu tootjad, et aastatel 2018–2019 suutsid nad säilitada oma rohkem kui 70 % turuosa, aga ka ligikaudu 8 % kasumlikkuse. See saavutati väga tiheda konkurentsiga turul, mis tugines autotootjate korraldatud hangetele, mille puhul said samades hangetes konkureerida kõik liidu tootjad ja muudes kolmandates riikides asuvad tootjad. See tähendas, et liidu tootjad olid tavapärastel ja õiglastel turutingimustel konkurentsivõimelise, ilma et see oleks kahjustanud tootmisharu tervikuna. Lisaks märkis komisjon, et ACEA väide põhines 45 hankel, millest teatasid kolm ACEA liiget (neljast lepingust teatasid kaks koostööd tegevat kasutajat ja 41 lepingust üks kasutaja, kes koostööd ei teinud). Teave käsitles üksnes hanke võitjat, hinnangulisi koguseid ja teiste liiduväliste pakkujate päritolu (Maroko, Tai või Türgi). Peale selle ei esitatud selle teabe õigsuse ja usaldusväärsuse kohta mingeid tõendeid. Ei esitatud isegi hangete viiteid. Seepärast lükati see väide tagasi.

(186)

Samuti väitis ACEA, et isegi eeldusel, et hankel osalejate kohustus viia oma pakkumus kooskõlla väikseima pakkumuse tegija omaga on õige, on kaalukaid tõendeid, mille kohaselt selline kooskõlastamine toimub esmajoones odavaima pakkumuse teinud liidu tootjaga ja teiseks kolmandatest riikidest pärit impordiga ning kooskõlastamine Maroko tarnijate pakutud hindadega on alles kolmandal kohal (seda on tehtud ainult viiel juhul).

(187)

Komisjon märkis, et ACEA analüüs põhines piiratud arvul hangetel (see tähendab 15-l) ja ACEA esitatud teave koosnes tabelist, kus oli loetletud 15 hinnapakkumist, mis hõlmasid kõiki asjaomase toote peamisi allikaid (liit ja kõik suuremad kolmandate riikide tootjad) ja mille esitasid kolm ACEA liiget. Neljast lepingust teatasid kaks koostööd tegevat kasutajat ja 11 lepingust teatas üks kasutaja, kes koostööd ei teinud. Peale selle ei esitatud sarnaselt eelmisele väitele selle teabe õigsuse ja usaldusväärsuse kohta mingeid tõendeid. Ei esitatud isegi hangete viiteid. Näiteks ei esitatud teavet selle kohta, kas teatatud hind hõlmas lisakulusid ja pakkumustes sisalduvaid allahindlusi. Peale selle ei esitatud teabe aluseks olevaid hankedokumente, mille tõttu komisjonil ei olnud võimalik esitatud teavet kontrollida, ja seepärast lükati see väide tagasi. Isegi kui komisjon seda teavet arvesse võtaks, siis täheldas ta, et nimetatud pakkumiste kogumaht moodustas ligikaudu 5 % liidu kogutarbimisest ja seega ei peetud seda tüüpiliseks. Lisaks olid kõik Maroko tootjate tehtud hinnapakkumised peale kahe liidu tootjate omadest väiksemad. Sellest tulenevalt leidis komisjon, et ACEA ei esitanud tõendeid, mis näitaksid, et hangetes osalejad pidid viima oma hinnad kooskõlla odavaima pakkumuse teinud liidu tootja omaga ja et Maroko tarnijad ei surunud hindu alla.

(188)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ACEA, et komisjon ise palus ACEA liikmetel esitada kõnealused andmed hangetel tehtud pakkumiste kohta, lähtudes tootmise alustamisest, ja ACEA esitas vastavad andmed. Samuti esitas ACEA täiendavad dokumendid kasutajalt B. Ühtlasi leidis ACEA, et see andmekogum on tüüpiline, sest see põhines 29 hankel, mis hõlmasid peaaegu 100 % Maroko alumiiniumrataste ostudest, ning seda toetasid tõendid.

(189)

Komisjon rõhutas, et hankeid käsitlevat teavet küsiti vaid kahelt kasutajalt, kes uurimises täielikult koostööd tegid ja esitasid vastused küsimustikule ning kelle andmeid kontrolliti. ACEA järgnevalt esitatud andmeid koostööd mitteteinud kasutaja kohta peeti mittetäielikeks ja ebausaldusväärseteks ning kuna kõnealune kasutaja ei teinud koostööd, ei olnud neid võimalik kontrollida. Komisjon märkis, et peamiselt tugines ACEA oma analüüsis koostööd mitteteinud kasutajale. Kuigi ACEA väitis, et tema andmekogumit toetavad tõendid, leidis komisjon samuti, et andmekogum koosnes peamiselt kokkuvõtlikest tabelitest ning et ACEA mainitud hangete viidete näol oli tegelikult tegemist iga hanke äriühingusisese nummerdusega. Küll aga ei esitatud hangete kohta täielikke dokumente, näiteks hankekirjelduste koopiaid, tegelikult saadud pakkumisi jne. Seepärast lükati see väide tagasi.

(190)

Kuna põhjusliku seose kohta muid märkusi ei esitatud, kinnitas komisjon ajutise määruse põhjendustes 152–154 esitatud järeldused.

(191)

ACEA väitis pärast ajutiste ja lõplike järelduste avalikustamist, et komisjon oleks pidanud arvutama turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaali hangete tasandil, nagu Hiinast pärit alumiiniumrataste importi käsitlevas algses uurimises (25).

(192)

Komisjon uuris seda argumenti ja leidis, et eespool nimetatud meetmete aegumise läbivaatamise (26) käigus esitati sarnane väide, mis lükati tagasi. Komisjon selgitas eespool põhjenduses 115, et individuaalseid hankeid käsitlevad valitud andmed ei saa asendada komisjoni hinna- ja mahuanalüüsi, mis põhineb täielikel andmetel, see tähendab tehingute müüginimekirjadel ja tooteliikide kaupa tehtud hinnavõrdlustel. Niisugune võrdlus kajastab suurimat võimalikku andmehulka tegelikult toimunud müügitehingute kohta. Lisaks esitati turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaal protsendina ekspordihinnast uurimisperioodil. Valimisse kaasatud eksportivate tootjate ja liidu tootjate täielikel andmetel põhinev analüüs näitas, et turuhinnast madalama hinnaga müük moodustas Handsi puhul 44 % ja teiste Maroko tootjate puhul 51,6 %. Seepärast lükati see väide tagasi.

(193)

Hands väitis, et komisjoni kohandused seoses tulevaste keskkonnakuludega on meelevaldsed ja spekulatiivsed, mõjutavad hindade võrreldavust ning moonutavad liidu ja Maroko müügihindade võrreldavust. Hands osutas 2021. aasta aprillis käivitatud Maroko uuele arengumudelile, mis hõlmab investeeringuid säästvasse taastuvenergiasse, et tagada konkurentsivõime vähese CO2 heitega tootmisharudes, samuti on riik andnud lubaduse hankida 2030. aastaks üle 50 % oma elektrist taastuvatest energiaallikatest. Seega on selge, et komisjon ei võtnud arvesse tulevasi kulusid, mida Hands võib meetmete kohaldamise ajal kanda, sealhulgas neid, mis on seotud Maroko tegevusega CO2 heite vähendamise nimel.

(194)

Komisjon rõhutas, et tulevaste keskkonnakulude lisamine liidu tootmisharu sihthinda on kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõikega 2d. Nende kulude lisamine ei põhine üksnes spekulatsioonil, vaid otsestel tõenditel tegelike kavandatud investeeringute kohta. See, et Maroko võib teha investeeringuid säästvasse taastuvenergiasse, ei ole oluline liidu sihthinna kindlaksmääramist käsitlevate alusmääruse asjakohaste sätete kohaldamise seisukohast; selles hinnas tuleb võtta arvesse tulevasi keskkonnakulusid. Seepärast lükati see väide tagasi.

(195)

Hands väitis, et komisjon ei esitanud tulevaste kulude arvutamise kohta mingeid selgitusi ja ei võimaldanud seega Handsil ega teistel huvitatud isikutel teostada oma õigust kaitsele.

(196)

Komisjon esitas tulevasi kulusid käsitleva teabe Dika taotluse põhjal. Vastus avaldati avatud toimikus, mis oli kättesaadav kõikidele huvitatud isikutele. Seega ei rikutud õigust kaitsele.

(197)

Kuna märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjendused 165 ja 166.

(198)

ACEA kordas pärast ajutiste ja lõplike järelduste avalikustamist oma väidet, mida on kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 170, et liidu alumiiniumrataste tootmisharu ei suuda nõudlust rahuldada. Väidetavalt avaldasid liidu turule rohkem kui 15 aasta vältel kahjulikku mõju liidu tootjate ebapiisavatest investeeringutest tingitud liiga väike tootmisvõimsus ja puudujäägid. ACEA väitel ei suutnud liidu alumiiniumrataste tootjad pidevalt täita oma kohustust suurendada tootmisvõimsust ja tagada liidus tarnekindlus. ACEA tuletas meelde, et Hiinast pärit alumiiniumrattaid käsitleva komisjoni dumpinguvastase uurimise käigus võtsid liidu tootjad väidetavalt kohustuse suurendada oma tootmisvõimsust ja komisjon pikendas väidetavalt dumpinguvastast meedet tingimusel, et tootmisvõimsust suurendatakse. ACEA sõnade kohaselt kasvas liidu tootmisvõimsus 2006. aastast kuni uurimisperioodini 14 %, samas kui tarbimine kasvas samal ajavahemikul 33 %.

(199)

Komisjon märkis, et seda väidet on juba käsitletud ajutise määruse põhjenduses 171 ja uusi elemente ega tõendeid ei esitatud. Komisjon täheldas, et vajaduse korral võiks liidu alumiiniumrataste tootmisharu suurendada oma tootmisvõimsust suhteliselt lühikese etteteatamisega, kuna asjaomane kasutajate nimetatud investeering ei ole seotud ahjude ega värvimiskabiinide, vaid valumasinatega, mida on lihtne paigaldada. Seega, kui liidu alumiiniumrataste tootjad ei investeerinud täiendavasse tootmisvõimsusesse, oli see pigem tingitud nende keerulisest majanduslikust olukorrast ja sellest, et puudusid piisavad tulevased lepingud autotootjatega, mis oleksid seda investeeringut õigustanud. Seepärast ei olnud liidu tootmisharul piisavat stiimulit investeerida täiendavasse tootmisvõimsusesse, kuna puudus prognoositav kasvav nõudlus tema toodangu järele.

(200)

Lisaks oli liidu tarbimine uurimisperioodil 64,31 miljonit ühikut. Liidu tootmisharu kogu tootmisvõimsus oli uurimisperioodil 61,29 miljonit ühikut, samal ajal kui liidu kogutoodang oli 48,75 miljonit ühikut ja liidu tootmisharu eksport 2,71 miljonit ühikut, mis tähendab, et 9,83 miljoni ühiku ulatuses tootmisvõimsust jäi kasutamata. Seega oli liidu tootmisharul juba piisav tootmisvõimsus, et katta peaaegu kogu alumiiniumrataste nõudlus liidus. Peale selle saaksid liidu turgu täiendavalt varustada eksportivad tootjad kolmandatest riikidest. Maroko tootjate turuletulemisega suurenes ülemaailmne alumiiniumrataste tootmise võimsus veelgi. Seepärast lükati see väide tagasi.

(201)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ACEA, et tõendid ei toeta komisjoni väidet, mille kohaselt asjaomased investeeringud ei ole seotud ahjude ega värvimiskabiinide, vaid lihtsalt paigaldatavate valumasinatega. ACEA väitel tõestasid koostööd teinud kasutajad, et just piisavate värvimiskabiinide puudumine oli üks peamine liidu tootmisvõimsust piirav kitsaskoht.

(202)

Komisjon täheldas, et kasutaja A esitatud tõendid käsitlesid ühe liidu tootja tootmisvõimsuse nappust aastatel 2015–2016, seega enne vaatlusalust perioodi. Peale selle ei esitanud kasutaja A mingeid dokumente, millest oleksid ilmnenud tootmisvõimsuse probleemid vaatlusalusel perioodil. Ka kasutaja B puhul pärinesid esitatud dokumendid vaatlusaluse perioodi eelsest ajast (enamik neist 2016. aastast). Kontrollkäigu jooksul teatas aga kasutaja B, et „tavapärasel aastal, nagu 2018/2019, ei olnud alumiiniumrataste nappust“. ACEA ega ükski teine kasutaja ei esitanud tõendeid piisavate värvimiskabiinide nappusest tuleneva ebapiisava tootmise kohta vaatlusalusel perioodil.

(203)

Uurimise käigus kogus komisjon tõendeid selle kohta, et liidu tootmisharu investeeris värvimiskabiinidesse, kui tarbimine nihkus teemantlõigatud rataste suunas, mis peavad läbima värvimisliini kaks korda. Mis puudutab investeeringuid värvimiskabiinidesse ja valuseadmetesse, siis kogus komisjon ostuarvete koopiad, millest nähtub, et varem, kui nõudlus tema toodete järele oli kindel, suutis liidu tootmisharu oma toodangut suurendada. Komisjon leidis, mittekonfidentsiaalsesse toimikusse ei oleks saanud lisada üksikasjalikumat teavet, sest kõnealune teave käsitles üksikuid konkreetseid tehinguid, mille kohta ei ole võimalik esitada kokkuvõtet alusmääruse artikli 19 lõike 2 tähenduses. Seepärast lükati see väide tagasi.

(204)

ACEA väitis, et sel ajal, kui Maroko tarnijad võitsid hankeid rataste liitu tarnimiseks, puudus liidu tootmisharul vaba tootmisvõimsus ja seega täitis kõnealune import autotootjate strateegilisi vajadusi.

(205)

Komisjon märkis, et ACEA ei esitanud selle väite kohta mingeid tõendeid, näiteks hankeid, kus liidu tootjad ei oleks hinnapakkumisi esitanud (eelkõige selliseid hankeid, mille võitsid Maroko tootjad). Samuti märkis komisjon, et tõendeid ei esitatud selle kohta, et liidu alumiiniumrataste tootmisharu ei suutnud vaatlusalusel perioodil autotootjate nõudmisel alumiiniumrattaid tarnida (27). Nagu eespool juba mainitud, oli liidu tootmisharu tootmisvõimsus koos kolmandate riikide eksportivate tootjate tootmisvõimsusega autotööstuse vajaduste täitmiseks suurel määral piisav. Seepärast lükati see väide tagasi.

(206)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ACEA, et ükski liidu tootja ei otsustanud investeerida täiendavasse tootmisvõimsusse, samal ajal kui autotootmine on liidus alates 2013. aastast pidevalt suurenenud.

(207)

Komisjon leidis aga, et liidu tootmisharu tootmisvõimsus kasvas sel ajavahemikul ligikaudu 10,8 miljoni ühiku võrra (51,644 miljonilt ühikult (28) 2013. aastal 62,475 miljoni ühikuni (29) 2019. aastal). Seega ei leidnud see väide toetust ja seepärast lükati see tagasi.

(208)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordas ACEA oma väidet, et liidu tootmisharu ei suuda täita liidu nõudlust isegi häiritud turu ja nõudluse enneolematu vähenemise tingimustes.

(209)

Komisjon täheldas, et liidu tootmisharu tootmisvõimsuse rakendamine oli uurimisperioodil 80 %. Seega oli olemas täiendav vaba tootmisvõimsus nõudluse täitmiseks. Samuti ei olnud liidu tootmisharul kohustust omada tootmisvõimsust kogu nõudluse täitmiseks. Kasutajatel oli võimalik importida alumiiniumrattaid ka mis tahes kolmandast tootjariigist. Seepärast lükati see väide tagasi.

(210)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ACEA, et ta esitas tõendid selle kohta, et liidu tootmisharul ei olnud pakkuda vaba tootmisvõimsust ja seega kattis Marokost pärit import autotootjate strateegilised vajadused. Peale selle esitas ACEA tõendeid liidu tootmisharu tootmise ebapiisavuse kohta 2016. aastal.

(211)

Komisjon leidis, et seda väidet ei toetanud piisavad tõendid. Näiteks ei esitanud ACEA tõendeid ühegi Maroko tarnijate võidetud hanke kohta, mille puhul liidu tootjad pakkumismenetluses ei osalenud. Mis puudutab tootmise ebapiisavust, siis ei esitanud ACEA tõendeid, millest oleks ilmnenud süstemaatiline probleem, sest esitatud tõendid pärinesid vaatlusalusele perioodile eelnevast ajast. Seepärast lükati see väide tagasi.

(212)

ACEA väitel ei käsitlenud komisjon asjaolu, et autotootjate kulud kasvasid muudele autode tootmises kasutatavatele toorainetele, osadele ja komponentidele kohaldatavate dumpinguvastaste meetmete kumulatiivse mõju tõttu.

(213)

Komisjon märkis, et ACEA ei esitanud selle väite põhjendamiseks mingeid tõendeid. Isegi kui tarnijate kulud võidi täielikult või osaliselt autotootjatele üle kanda, ei tundunud see nende majanduslikku olukorda negatiivselt mõjutavat. Nagu on osutatud ajutise määruse põhjenduses 175, avaldasid autotootjad 2021. aasta finantstulemused, mis ületasid eelmistel aastatel teatatud tavapärast kasumit. Samuti, nagu on kirjeldatud ajutise määruse põhjenduses 169, on alumiiniumrataste kulude protsendimäär auto tootmises ebaoluline, ligikaudu 0,5 %. Seepärast oli meetmete mõju autotootjatele väga piiratud ja see väide lükati tagasi.

(214)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist ei nõustunud ACEA eelmises põhjenduses esitatud komisjoni hinnanguga. ACEA väitis, et dumpinguvastase tollimaksu näol on tegemist 241–413 miljoni euro suuruste lisakuludega. See on märkimisväärne summa autotootjatele – tootmisharule, mis kannab kahju autotootmise jätkuvalt madala taseme tõttu liidus ja mis peab samal ajal katma täiendavad keskkonnakulud.

(215)

Komisjon täheldas, et ACEA ei vaidlustanud komisjoni järeldusi, mille kohaselt alumiiniumrataste osakaal auto tootmise kogukuludes on väike, ligikaudu 0,5 %, ja suhteliselt väike dumpinguvastane tollimaks moodustaks kõnealusest 0,5 %st vaid väikese osa. Ei esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et autotootjad ei suuda neid kulusid katta. Olenemata ACEA hinnatud lisakulude õigsusest põhines lisakulude hinnang peale selle liidu sihthinnal ja oli seega seotud kindlaksmääratud kahjumarginaalidega. Tollimaks põhines aga dumpingumarginaalidel, mis olid kindlakstehtud kahjumarginaalidest väiksemad, ja seega oleks dumpinguvastase tollimaksu mõju ACEA hinnangulistest summadest väiksem. Seepärast lükati see väide tagasi.

(216)

ACEA väitis, et mõne tema liikme hinnangul on Maroko tarnijad üha enam pühendunud tarneahelates CO2 mõju jälgimisele. Seepärast mõjutaks tarnimise ümbersuunamine muudesse kolmandatesse riikidesse oluliselt autotootjate suutlikkust täita oma CO2 heitkoguste vähendamise eesmärke.

(217)

Komisjon märkis, et ACEA ei esitanud selle väite põhjendamiseks mingeid tõendeid, samal ajal kui ühe koostööd teinud kasutaja valdustesse tehtud kontrollkäigu jooksul saadud teabest ilmnes, et Maroko impordi puhul esineb seoses selle mõjuga autotootjate CO2 heitkoguste vähendamise eesmärgile sarnane probleem Maroko tehaste ja autotootjate liidus asuva tehase vahelise vahemaa tõttu. Seepärast lükati see väide tagasi.

(218)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist osutas ACEA oma kümnepunktilisele kavale, mis aitab rakendada Euroopa rohelist kokkulepet, (30) ning asjaolule, et kasutaja B esitas pärast kontrollkäiku tõendeid, mille kohaselt on Maroko import Maroko tehaste ja autotootjate tehaste geograafilise läheduse tõttu CO2 mõju seisukohast oluline.

(219)

Komisjon täheldas, et kümnepunktilises kavas ei mainitud ei alumiiniumrataste impordi üldist mõju ega konkreetselt Marokost pärit impordi mõju. Sellest tulenevalt ei olnud kava näol tegemist nõuetekohase tõendiga, mis oleks toetanud eespool põhjenduses 216 kirjeldatud väidet. Peale selle teatas kasutaja B tõepoolest, et ta kehtestas tarnijate valimisel CO2 heidet käsitleva kriteeriumi ning et eesmärk on vähendada tehaste ja tarnijate vahelist vahemaad ja seega CO2 jalajälge. Ühtlasi väitis aga kasutaja B, et konkurentsivõime on tarnija valikul jätkuvalt väga oluline tegur. Lisaks ei leidnud komisjon tõendeid selle kohta, et kasutaja B oleks hankemenetluses seda kriteeriumit tegelikult hinnanud või et mõni tootja oleks CO2 heidet käsitleva kriteeriumi tõttu kõrvale jäetud. Isegi kui sellel kriteeriumil oleks edaspidi oluline roll, siis ei ole dumpinguvastaste meetmete eesmärk peatada Marokost pärit importi, vaid pigem tagada, et see siseneb liitu õiglase hinnaga. Seepärast lükati see väide tagasi.

(220)

ACEA väitis, et Saksamaa föderaalne konkurentsiamet algatas 2022. aasta märtsis liidu tootja suhtes väidetava konkurentsi piirava tegevuse tõttu uurimise. Komisjon märkis aga, et seda väidetavat tegevust käsitleva uurimise järelduste võimaliku mõju kohta ei esitatud ühtegi väidet. Igal juhul on uurimine veel pooleli ja mingeid järeldusi ei ole veel tehtud. Seepärast lükati see väide tagasi.

(221)

Pärast lõplike järelduste avalikustamist väitis ACEA, et sellistel erakordsetel asjaoludel ning kooskõlas õmblusteta torusid käsitlevas juhtumis (31) välja kujundatud hea halduse ja hea haldustava põhimõtetega ei tohiks dumpinguvastaseid meetmeid kuni Saksamaa föderaalse konkurentsiameti uurimise tulemuste selgumiseni kohaldada.

(222)

Nagu on juba selgitatud põhjenduses 220 eespool, ei ole liikmesriigi haldusasutus veel otsust teinud. Seevastu õmblusteta torusid käsitleva juhtumi puhul kohaldati tollimakse alles pärast konkurentsivastase tava suhtes sanktsioonide kehtestamist käsitleva lõpliku otsuse tegemist ning pärast seda, kui oli ilmne, et kõnealune tava oli seotud uurimises käsitletud vaatlusaluse perioodiga ja hõlmas asjaomast toodet. Ühtegi nendest elementidest käesoleva juhtumi puhul ei esinenud. Seepärast lükati see väide tagasi.

(223)

Eespool kirjeldatu põhjal ja kuna rohkem märkusi ei esitatud, kinnitati ajutise määruse põhjenduses 177 esitatud järeldused.

(224)

Dumpingu, kahju, põhjusliku seose, meetmete taseme ja liidu huvide kohta tehtud järelduste põhjal ning kooskõlas alusmääruse artikli 9 lõikega 4 tuleks kehtestada lõplikud dumpinguvastased meetmed, et asjaomase toote dumpinguhinnaga import ei tekitaks liidu tootmisharule täiendavat kahju.

(225)

Nagu on osutatud põhjenduses 63, muudeti lõplikus etapis mõnevõrra dumpingumarginaale.

(226)

Eespool kirjeldatu põhjal peaksid lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määrad, väljendatuna protsendina CIF-hinnast liidu piiril ilma tollimakse tasumata, olema järgmised.

(227)

Käesoleva määrusega äriühingutele kehtestatavad individuaalsed dumpinguvastase tollimaksu määrad määrati kindlaks käesoleva uurimise järelduste põhjal. Seega kajastavad need asjaomaste äriühingute puhul uurimise käigus kindlaks tehtud olukorda. Nimetatud tollimaksumäärasid kohaldatakse seega üksnes asjaomasest riigist pärit ja nimetatud juriidiliste isikute toodetud uurimisaluse toote impordi suhtes. Käesoleva määruse regulatiivosas nimetamata muude äriühingute, sealhulgas nimetatud äriühingutega seotud äriühingute toodetud asjaomase toote impordi suhtes neid tollimaksumäärasid ei kohaldata ja nende suhtes tuleks kohaldada tollimaksumäärasid, mida kohaldatakse „kõigi muude äriühingute“ suhtes.

(228)

Kui äriühing muudab hiljem oma juriidilise isiku nime, võib ta taotleda kõnealuste individuaalsete dumpinguvastaste tollimaksumäärade kohaldamist. Taotlus tuleb adresseerida komisjonile (32). Taotlus peab sisaldama kogu vajalikku teavet, mis võimaldab kindlaks teha, et muudatus ei mõjuta äriühingu õigust tema suhtes kohaldatavale tollimaksumäärale. Kui äriühingu nimevahetus ei mõjuta tema õigust tema suhtes kohaldatavale tollimaksumäärale, avaldatakse nimemuutust käsitlev määrus Euroopa Liidu Teatajas.

(229)

Selleks et minimeerida tollimaksudest kõrvalehoidmist maksumäärade erinevuste tõttu, on individuaalsete dumpinguvastase tollimaksu määrade nõuetekohase rakendamise tagamiseks vaja erimeetmeid. Äriühingud, kellele on kehtestatud individuaalne dumpinguvastane tollimaks, peavad esitama liikmesriikide tolliasutustele kehtiva faktuurarve. Arve peab vastama käesoleva määruse artikli 1 lõikes 3 sätestatud nõuetele. Sellise arveta impordi suhtes kohaldatakse „kõigile muudele äriühingutele“ kohaldatavat dumpinguvastast tollimaksu.

(230)

Kuigi sellise arve esitamine on vajalik selleks, et liikmesriikide tolliasutused saaksid kohaldada impordile individuaalseid dumpinguvastase tollimaksu määrasid, ei ole see ainus element, mida tolliasutustel tuleb arvesse võtta. Isegi kui esitatakse arve, mis vastab kõigile käesoleva määruse artikli 1 lõikes 3 esitatud nõuetele, peavad liikmesriikide tolliasutused tegema kooskõlas tollieeskirjadega tavapärased kontrollid ja – nagu ka kõigil muudel juhtudel – võivad nõuda lisadokumente (veodokumendid jne), et kontrollida deklaratsioonis esitatud andmete õigsust ning veenduda, et madalama tollimaksumäära kohaldamine on õigustatud.

(231)

Kui sellise äriühingu ekspordi maht, mille suhtes kohaldatakse madalamaid individuaalseid tollimaksumäärasid, eelkõige pärast asjaomaste meetmete kehtestamist oluliselt suureneb, võib sellist mahu suurenemist iseenesest käsitada meetmete kehtestamisest tuleneva kaubandusstruktuuri muutusena alusmääruse artikli 13 lõike 1 tähenduses. Sellisel juhul võib algatada kõrvalehoidmisega seotud uurimise, eeldusel et selleks vajalikud tingimused on täidetud. Selle käigus võib muu hulgas uurida individuaalse(te) tollimaksumäära(de) kaotamise ja sellest tulenevalt üleriigilise tollimaksu kehtestamise vajadust.

(232)

Selleks et tagada dumpinguvastase tollimaksu nõuetekohane rakendamine, ei tuleks kõigi muude äriühingute puhul kohaldatavat dumpinguvastast tollimaksu kohaldada mitte ainult käesoleva uurimise käigus koostööd mitteteinud eksportivate tootjate suhtes, vaid ka selliste tootjate suhtes, kellel liitu suunatud eksport uurimisperioodil puudus.

(233)

HS-rubriikidesse 8701–8705 kuuluvate mootorsõidukite alumiiniumrataste (tarvikutega või ilma, rehvidega või ilma) statistikat väljendatakse sageli tükiarvuna. Nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 (33) I lisas ei ole aga HS-rubriikidesse 8701–8705 kuuluvate mootorsõidukite alumiiniumrataste (tarvikutega või ilma, rehvidega või ilma) puhul sellist lisaühikut täpsustatud. Seepärast tuleb ette näha, et kilogrammides või tonnides esitatud kaalu kõrval esitataks vabasse ringlusse lubamise deklaratsioonis asjaomase toote impordi puhul ka ühikute arv. Ühikute arv tuleks esitada CN-koodide ex 8708 70 10 ja ex 8708 70 50 (TARICi koodid 8708701015, 8708701050, 8708705015 ja 8708705050) alla kuuluvate toodete kohta.

(234)

Võttes arvesse kindlakstehtud dumpingumarginaale ja liidu tootmisharule põhjustatud kahju suurust, tuleb ajutise määrusega kehtestatud ajutiste dumpinguvastaste tollimaksudena tagatiseks antud summad lõplikult sisse nõuda vastavalt käesolevas määruses kehtestatud määradele.

(235)

Nagu on osutatud punktis 1.2, kehtestas komisjon uurimisaluse toote impordi registreerimise nõude.

(236)

Uurimise lõppetapis hinnati registreerimisel kogutud andmeid. Komisjon analüüsis, kas täidetud olid alusmääruse artikli 10 lõikes 4 sätestatud kriteeriumid lõplike tollimaksude tagasiulatuvaks sissenõudmiseks.

(237)

Komisjon täheldas, et eelavalikustamise perioodil (18. juuni 2022 kuni 16. juuli 2022) imporditi ligikaudu 291 000 ühikut, mis on 11 % vähem kui keskmine igakuine impordimaht registreerimismääruses analüüsitud uurimisjärgsel perioodil, see tähendab 1. detsembrist 2021 kuni 30. aprillini 2022. Seega ei leidnud komisjon tõendeid võimaliku varude kogumise kohta eelavalikustamise perioodil. Peale selle tõusid impordihinnad 11 %, mis on kooskõlas Londoni metallibörsi kolme kuu hindade tõusuga. Sellest tulenevalt puudusid tõendid, et import kahjustaks tollimaksude parandavat mõju.

(238)

Selle põhjal ei olnud alusmääruse artikli 10 lõike 4 kohased õigusnõuded täidetud ja seepärast ei saa registreeritud impordilt tollimakse tagasiulatuvalt sisse nõuda.

(239)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (34) artikli 109 kohaselt on tasutav viivisemäär juhul, kui teatav summa tuleb tagasi maksta Euroopa Liidu Kohtu otsuse alusel, Euroopa Keskpanga poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatav, Euroopa Liidu Teataja C-seerias avaldatud määr, mis kehtib iga kuu esimesel kalendripäeval.

(240)

Määruse (EL) 2016/1036 artikli 15 lõike 1 alusel loodud komitee arvamust ei esitanud,