1.   Käesoleva määrusega rakendatakse lõigetes 2, 3 ja 4 osutatud eeskirjad peetavate hobuslaste kohta:

2.   Määrusega kehtestatakse üldised ja erieeskirjad määruse (EL) 2016/429 artikli 108 lõikes 1 ettenähtud hobuslaste ja nende eri kategooriate identifitseerimis- ja registreerimissüsteemi ühetaoliseks kohaldamiseks, et tagada selle tulemuslik toimimine, sealhulgas eeskirjad:

3.   Käesolevas määruses sätestatakse eeskirjad kogu eluea jooksul kehtivas identifitseerimisdokumendis sisalduvate näidisvormide kohta, mis on vajalikud määruse (EL) 2019/6 artikli 112 lõike 4 ja artikli 115 lõike 5 ning delegeeritud määruse (EL) 2021/577 kohaldamiseks, ja eeskirjad teatava ravi dokumenteerimiseks kooskõlas direktiiviga 96/22/EMÜ.

4.   Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad kogu eluea jooksul kehtivas tõupuhaste aretushobuslaste identifitseerimisdokumendis sisalduvate näidisvormide kohta, mis on ette nähtud määruse (EL) 2016/1012 V lisa 2. osa I peatükis ja delegeeritud määruses (EL) 2017/1940 sätestatud teabe sisestamiseks.

1.   Hobuslast pidav ettevõtja, kes ei ole hobuslase omanik või üks omanikest, tegutseb vastavalt käesoleva määrusega kehtestatud eeskirjadele hobuslase omaniku või omaniku esindajate nimel ja nendega kokkuleppel.

2.   Liikmesriigid ja asjakohasel juhul volitatud isikud võivad nõuda, et järgmised ettevõtjate esitatud taotlused esitaks omanik või omaniku esindaja:

1.   Liikmesriigid koostavad kogu eluea jooksul kehtivaid hobuslaste identifitseerimisdokumente väljastavate pädevate asutuste ning asjakohasel juhul volitatud isikute loetelu ja hoiavad seda ajakohasena ning teevad selle loetelu pädeva asutuse loodud veebisaidil teistele liikmesriikidele ja üldsusele kättesaadavaks.

2.   Lõikes 1 ettenähtud loetelu:

3.   Selleks et abistada liikmesriike lõikes 1 sätestatud ajakohastatud loetelude kättesaadavaks tegemisel, loob komisjon veebilehe, kuhu iga liikmesriik paneb üles otselingi lõikega 1 ettenähtud veebilehel asuvale nõutavale teabele.

1.   Pädev asutus määrab koodi elektroonilise andmebaasi ning asjakohasel juhul iga andmebaasi jaoks, mille volitatud isikud, aretusühingud ja artikli 2 punkti 5 alapunktis b osutatud organisatsioonid ja liidud on elektroonilise andmebaasi raamistikus loonud ja milles registreeritakse hobuslaste identifitseerimisandmed.

2.   Lõikega 1 ette nähtud kood peab ühilduma UELNi kodeerimissüsteemiga ning sisaldama kuuenumbrilist koodi elektroonilise andmebaasi ja iga selle raames loodud andmebaasi jaoks, sh:

1.   Hobuslase esmakordse identifitseerimise ajal salvestab pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik, aretusühingud ja artikli 2 punkti 5 alapunktis b osutatud organisatsioonid ja liidud hobuslase identifitseerimisandmed kordumatu koodi all elektroonilisse andmebaasi.

2.   Lõikes 1 osutatud kordumatu kood koosneb järgmisest:

3.   Kordumatu kood on viide mis tahes juurdepääsuks elektroonilistele andmebaasidele ja artikli 2 lõike 5 punktis b osutatud volitatud isikute, aretusühingute ning organisatsioonide ja liitude andmebaasidele ning nende andmebaaside vaheliseks andmevahetuseks.

4.   Kui volitatud isikud, aretusühingud ja artikli 2 punkti 5 alapunktis b osutatud organisatsioonid ja liidud loovad elektroonilise andmebaasi raames andmebaase, tagavad nad, et elektroonilises andmebaasis kajastatakse vähemalt II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise I jao A osa punktides 1–7 ja C osas ning II jao II osas sätestatud teavet.

1.   Liikmesriigid rakendavad asjakohaseid tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid, et tagada elektrooniliste andmebaaside töö jätkumine ka võimaliku katkestuse korral ning elektroonilistes andmebaasides salvestatud teabe turvalisus, kaitse, terviklikkus ja autentsus.

2.   Liikmesriigid tagavad, et taotluse korral on ettevõtteid käitavatel ettevõtjatel nende ettevõtetes peetavate hobuslaste osas, hobuslasi pidavatel ettevõtjatel oma loomade osas ja tapamaju käitavatel ettevõtjatel nende tapamajja tapmiseks toodud hobuslaste osas vähemalt kirjutuskaitstud tasuta juurdepääs järgmisele elektroonilistes andmebaasides sisalduvale teabele:

3.   Liikmesriigid annavad pädevatele asutustele ja volitatud isikutele lugemis- ja kirjutusõigusega juurdepääsu elektroonilisele andmebaasile, et sisestada hobuslaste identifitseerimisandmeid või vahetada andmeid selle elektroonilise andmebaasi ja volitatud isikute peetavate andmebaaside vahel.

4.   Liikmesriigid võimaldavad teiste liikmesriikide pädevatele asutustele või vajaduse korral nende liikmesriikide volitatud isikutele, kes on kooskõlas artikli 4 lõikega 1 loetellu kantud, kirjutuskaitstud tasuta juurdepääsu lõike 2 punktides a, b ja c täpsustatud teabele, mis sisaldub nende elektroonilistes andmebaasides harilikult nende territooriumil peetavate hobuslaste kohta.

5.   Erandina käesoleva artikli lõikest 2 võivad liikmesriigid anda määruse (EL) 2016/429 artikli 102 lõikes 4 osutatud hobuslasi pidavatele ettevõtjatele ja vastutavatele veterinaararstidele lugemis- ja kirjutusõigusega juurdepääsu elektroonilise andmebaasi asjaomastele andmekogumitele, tingimusel et vastavalt käesoleva artikli lõikele 1 on tagatud andmekaitse.

1.   Kui liikmesriigid otsustavad vastavalt määruse (EL) 2016/429 artikli 108 lõikele 4 vahetada nende elektroonilistes andmebaasides sisalduvaid hobuslaste identifitseerimisandmeid otse teiste liikmesriikide vastavate andmebaasidega, vahetatakse delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 64 punktides a, b ja c osutatud teavet elektrooniliste andmetena liikmesriikide elektrooniliste andmebaaside vahel XML-skeemi definitsiooni vormingus (XSD), mille teeb kättesaadavaks komisjon rakendusmääruse (EL) 2019/1715 artiklis 37 osutatud asjaomaste standardite alusel.

2.   Pädev asutus, kes vastutab harilikuks viibimiskohaks oleva ettevõtte eest, kuhu hobuslane on viidud, võib taotleda lõikes 1 osutatud teavet päritoluettevõtte pädevalt asutuselt ning igale edastusele pannakse ajatempel.

1.   Liikmesriigid kehtestavad elektroonilistes identifitseerimisvahendites, nt süstitavates transpondrites, elektroonilistes kõrvamärkides või elektroonilistes sõrgatsile kinnitatavates tähistes kasutatavate transpondrite kuvatava koodi kordumatuse tagamise süsteemi liidus sündinud või pärast kolmandast riigist toomist liidus vabasse ringlusse lubatud hobuslaste identifitseerimiseks.

2.   Elektroonilised identifitseerimisvahendid vastavad I lisa 1. osas esitatud tehnilistele spetsifikatsioonidele.

3.   Kõrvamärgid ja sõrgatsile kinnitatavad tähised vastavad I lisa 2. osas esitatud tehnilistele spetsifikatsioonidele.

1.   Hobuslasi pidavad ettevõtjad tagavad, et hobuslased varustatakse süstitavate transpondritega või vastavalt delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 59 lõike 1 punktile a kõrvamärkidega samal ajal või veidi aega enne seda kuupäeva, kui täidetakse identifitseerimisvorm, mis on vajalik kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi väljastamiseks artiklis 21 kehtestatud identifitseerimise tähtaja jooksul.

2.   Selliseid hobuslasi pidavad ettevõtjad, kes kavatsetakse kooskõlas artikli 43 lõikega 2 tapamajja viia, tagavad, et hobuslane varustatakse identifitseerimisvahendiga kohe pärast pädevalt asutuselt selle pädeva asutuse ettenähtud vormingus väljastatud vastava dokumentatsiooni saamist, et vastata määruse (EÜ) nr 853/2004 II lisa III jaos sätestatud toiduahelat käsitleva teabe nõuetele.

3.   Lõikes 1 sätestatud piiratud kestusega viivitust identifitseerimisvahendite kasutamise ja kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi väljastamise taotlemiseks vajaliku identifitseerimisvormi täitmise vahel ei kohaldata, et identifitseerida:

1.   Enne hobuslase varustamist identifitseerimisvahenditega vastavalt artiklile 13 tagab pädev asutus või vajaduse korral artikli 13 lõikes 1 osutatud volitatud isik või veterinaararst või kvalifitseeritud isik, et võetud on meetmeid võimalike märkide või tunnuste tuvastamiseks, mis võivad osutada hobuslase eelnevale identifitseerimisele süstitavate transpondrite või kõrvamärkidega. Kõnealused meetmed hõlmavad vähemalt järgmist:

2.   Kui tänu käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmetele ilmneb varem implanteeritud süstitava transpondri või kõrvamärkide olemasolu või mis tahes muu artikli 16 kohase alternatiivse identifitseerimisvahendi kasutamine, mis osutab III peatüki 2. jao kohaselt toimunud varasemale identifitseerimisele, teeb pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik järgmist:

3.   Kui leiab kinnitust liidus sündinud hobuslaselt lõike 1 punktis c osutatud süstitava transpondri, kõrvamärgi või identifitseerimise alternatiivmeetodi puhul kasutatud tunnuste registreerimata eemaldamine, väljastab pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik vastavalt artiklile 25 identifitseerimisdokumendi duplikaadi või vastavalt artiklile 26 identifitseerimisdokumendi asendusdokumendi.

1.   Identifitseerimisvahendid paigaldab veterinaararst või kui see on riiklike õigusaktidega sätestatud, siis volitatud ja nõuetekohaselt koolitatud ning kvalifitseeritud isik.

2.   Süstitav transponder implanteeritakse parenteraalselt pärast süstekoha asjakohast ettevalmistamist hobuslase kaela vasakule küljele kukla ja turja vahelise ala keskele ning turjaväädi alale.

3.   Kui identifitseerimine toimub kõrvamärgiga vastavalt delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 59 lõike 1 punktile a, kinnitatakse märk hobuslase vasakule kõrvalestale.

4.   Kood, mis kuvatakse pärast delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 III lisa punktis a, b, c, e, või f osutatud identifitseerimisvahendite süstimist või paigaldamist nende vahendite abil, registreeritakse lõikes 1 osutatud isiku poolt või tema vastutusel kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi väljastamiseks nõutava taotlusvormi spetsiaalsel vormiväljal või otse II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise I jao A osas.

1.   Kui transponder on lakanud toimimast ja see tuleb välja vahetada, identifitseeritakse hobuslane uue transpondriga, millel on nähtav uus kood, millisel juhul registreeritakse lisaks ka uus transpondrikood elektroonilises andmebaasis ja asjakohasel juhul volitatud isiku andmebaasis ning kogu eluea jooksul kehtivas identifitseerimisdokumendis II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise I jao C osas.

2.   Kadunud või loetamatu kõrvamärk, mis oli paigaldatud kooskõlas artikli 13 lõikega 3, asendatakse kõrvamärgiga, millel on nähtav uus kood, millisel juhul registreeritakse lisaks ka uus kood elektroonilises andmebaasis ja asjakohasel juhul volitatud isiku andmebaasis ning kogu eluea jooksul kehtivas identifitseerimisdokumendis II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise I jao C osas.

3.   Ettevõtjad tagavad, et identifitseerimisvahendid asendatakse võimalikult kiiresti pärast nende kadumist või nõuetekohaselt toimimast lakkamist ning igal juhul pädeva asutuse kehtestatud ajavahemiku jooksul, mis ei ületa 30 päeva alates kadumise või tõrke tuvastamist ning enne, kui hobuslane lahkub harilikuks viibimiskohaks olevast ettevõttest.

4.   Erandina lõikest 2 võib pädev asutus juhul, kui hobuslane on identifitseeritud rohkemate identifitseerimisvahenditega kui ühe kõrvamärgiga, lubada loetamatuks muutunud või kadunud kõrvamärgi asendamist uue kõrvamärgiga, millel on looma identifitseerimiskood, mida kuvatakse ülejäänud identifitseerimisvahendite abil.

5.   Registreeritud hobuslasi pidavad ettevõtjad teavitavad vastavalt kas artikli 22 lõikes 2 või 3 osutatud aretusühingut või organisatsiooni või ühendust identifitseerimisvahendite abil kuvatava koodi mis tahes muutustest.

1.   Pädev asutus võtab vajalikke meetmeid tagamaks, et hobuslase tapmise või surma korral on identifitseerimisvahendid kaitstud nende hilisema pettusliku kasutamise eest, eemaldades ning hävitades või kõrvaldades selle kohapeal.

2.   Kui süstitavat transpondrit ei ole võimalik inimtoiduks tapetud hobuslase keha küljest eemaldada ja transpondrit sisaldav liha või osa sellest tunnistatakse vastavalt rakendusmääruse (EL) 2019/627 artikli 45 punktile m inimtoiduks kõlbmatuks, kõrvaldatakse saadud loomsed kõrvalsaadused, et tagada vastavus käesoleva artikli lõike 1 nõuetele.

1.   Kui liikmesriik on vastavalt delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artiklile 62 lubanud tema territooriumil sündinud hobuslaste identsuskontrolliks kasutada sobivat alternatiivset identifitseerimismeetodit, sealhulgas pärilikke või omandatud eristavaid tunnuseid ja geneetilisi markereid, tagab pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik, et selle alternatiivse identifitseerimismeetodi üksikasju on kontrollitud enne nende üksikasjade registreerimist kogu eluea jooksul kehtivas identifitseerimisdokumendis ja elektroonilises andmebaasis.

2.   Liikmesriigid võivad määruse (EL) 2016/429 artikli 109 lõike 1 punkti d alapunktis ii liikmesriigis sündinud või nende hobuslaste kohta, kelle harilik viibimiskoht on selles liikmesriigis, kehtestatud identifitseerimisnõuete täiendusena nõuda geneetilistel markeritel põhinevate identsuskontrolli alternatiivmeetodite kasutamist.

3.   Liikmesriigid teevad teabe käesoleva artikli lõikes 1 osutatud lubatud alternatiivsete identifitseerimismeetodite kohta komisjonile, teistele liikmesriikidele ja üldsusele kättesaadavaks artikli 4 lõikes 1 osutatud veebisaidil.

4.   Kui hobuslaste identifitseerimiseks kasutatakse mõnd käesoleva artikli lõikes 1 osutatud alternatiivset identifitseerimismeetodit, kantakse teabe üksikasjad laiendatud vormingus kogu eluea jooksul kehtivasse identifitseerimisdokumenti.

5.   Kinnistes ettevõtetes peetavate kordumatute värvimärkidega hobuslaste, nt sebrade puhul võib pädev asutus lubada täidetud skeemi asendada kvaliteetse fotoga.

6.   Lõikes 1 osutatud alternatiivse identifitseerimismeetodi kasutamise korral tagab ettevõtja vahendid juurdepääsuks sellele identifitseerimisteabele või kannab vajaduse korral hobuslase identsuskontrolli või viivituse tagajärgede kulud.

1.   Kogu eluea jooksul kehtiv identifitseerimisdokument on ühes järgmises vormingus:

2.   Kogu eluea jooksul kehtiv identifitseerimisdokument väljastatakse üksnes pärast seda, kui II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise X jakku on sisestatud vähemalt A osa punktide 1, 2 ja 4–7 ning B osa punktide 12–18 ning vajaduse korral artikli 16 kohaselt nõutav teave.

3.   Kui dokument väljastatakse muule hobuslasele kui hobusele, võib II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise I jao B osas sätestatud joonisel olevat hobuslase silueti kuju kohandada.

4.   Pädev asutus võib lubada, et standardse identifitseerimisdokumendi puhul tuleb järgmine teave lisada ainult juhul, kui hobuslane on vastavalt artikli 39 lõikele 2 välistatud inimtoiduks tapmisest:

5.   II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise X jao kastanite kontuur on nõutav üksnes selliste hobuslaste jaoks väljastatud kogu eluea jooksul kehtivates identifitseerimisdokumentides, keda ei ole identifitseeritud süstitava transpondri või kõrvamärgiga ja kellel ei ole märgistust või on ainult kolm või vähem pöörist.

6.   Süstitava transpondri anatoomiline implanteerimiskoht näidatakse II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise I jao B osa joonisel.

1.   Kogu eluea jooksul kehtiv identifitseerimisdokument peab vastama II lisa 2. osas sätestatud lisanõuetele.

2.   Kui artikli 21 lõikes 4 kirjeldatud juhtudel väljastatakse kogu eluea jooksul kehtiv identifitseerimisdokument laiendatud vormingus, mis koosneb kahest osast – artikli 17 lõikes 1 osutatud standardvormingust ja IV–X jaost –, mis pannakse jagamatu tervikuna kaante vahele taskusse, nagu on sätestatud II lisa 2. osa punktis b, peab IV jakku kantud kordumatu kood looma seose ühelt poolt standardvormingu ja teiselt poolt IV–X jao vahel.

1.   Kui süstitav transponder implanteeritakse hobuslasele vastavalt artiklile 11, kannab pädev asutus või volitatud isik kogu eluea jooksul kehtivasse identifitseerimisdokumenti järgmise teabe:

2.   Kui hobuslane oli eelnevalt identifitseeritud süstitava transpondriga, mis ei vasta kehtivatele ISO standarditele, lisatakse lugemissüsteem II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise I jao A osa punkti 5.

1.   Kui kogu eluea jooksul kehtiv identifitseerimisdokument väljastatakse koos plastkaardi või kiipkaardiga, vastavad need kaardid III lisa nõuetele.

2.   Liikmesriigid võivad lubada selliste kaasaskantavate elektrooniliste seadmete digitaalsete rakenduste kasutamist, millega kuvatakse hobuslase identifitseerimise eesmärgil vähemalt elektroonilises andmebaasis salvestatud üksikasjad järgmise liikumise puhul:

3.   Liikmesriigid aga ei luba plastkaartide, kiipkaartide ega kaasaskantavate elektrooniliste seadmete digitaalsete rakenduste kasutamist ainsa identifitseerimisdokumendina liikumisel tapamajja.

1.   Hobuslast pidav ettevõtja tagab, et tema vastutusel olev hobuslane identifitseeritakse ajavahemikul, mille määrab kindlaks liikmesriik ja mis ei ületa 12 kuud pärast hobuslase sünnikuupäeva, ning igal juhul enne seda, kui loom lahkub sünniettevõttest 30 päeva ületavaks perioodiks, välja arvatud juhul, kui

2.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võivad aretusühingud, kes on loonud tõupuhaste aretushobuslaste tõuraamatud, kooskõlas määruse (EL) 2016/1012 I lisa 3. osa punktis 1 sätestatud identifitseerimisnõuetega, nõuda loomade identifitseerimist selle mära „varsana vahetult peale sündimist“, kellest nad sõltuvad.

3.   Erandina lõigetest 1 ja 2 võib uue kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi väljastada igal ajal:

4.   Uus laiendatud vormingus kogu eluea jooksul kehtiv identifitseerimisdokument väljastatakse või olemasolevat standardset identifitseerimisdokumenti täiendatakse nii, et sellest saab laiendatud vormingus identifitseerimisdokument, lisades II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise IV–X jao, hobuslase puhul, kes peab olema

5.   Enne uue kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi väljastamist lõigete 3 ja 4 kohaselt ja selle kättetoimetamist hobuslast pidavale ettevõtjale konfiskeerib pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik olemasoleva kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi, et see kehtetuks muuta, ning olemasoleva identifitseerimisdokumendi kehtetuks muutmine ja uue kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi väljastamine registreeritakse elektroonilises andmebaasis viitega kordumatule koodile, mis hobuslasele algselt määrati.

1.   Muudele hobuslastele kui lõigetes 2 ja 3 osutatud hobuslastele väljastab ja toimetab kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi kätte hobuslase sünniettevõtte liikmesriigi pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik ettevõtja taotlusel.

Ettevõtja taotlusel võib pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik väljastada esimeses lõigus osutatud kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi standardvormingus.

2.   Aretusühingud, kes viivad ellu määruse (EL) 2016/1012 artikli 8 või 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogramme hobuslase sünniettevõtte liikmesriigis, väljastavad ettevõtja taotlusel laiendatud vormingus identifitseerimisdokumendid artikli 2 lõike 5 punktis a osutatud registreeritud hobuslastele ja asjaomase tõu tõuraamatu lisaosasse kantavatele hobuslastele.

3.   Rahvusvaheliste organisatsioonide või ühenduste riiklikud alaliidud, filiaalid või asutused, kes tegelevad võistlus- või võidusõiduhobustega hobuslase sünniettevõtte liikmesriigis, väljastavad ettevõtja taotlusel artikli 2 lõike 5 punktis b osutatud registreeritud hobuslaste laiendatud vormingus identifitseerimisdokumente.

4.   Välja arvatud juhul, kui mõlemad ülesanded, nii laiendatud vormingus kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi väljastamine kui ka kättetoimetamine, on delegeeritud vastavalt lõikes 2 või 3 osutatud aretusühingutele, organisatsioonidele ja liitudele, toimetab vastavalt lõikele 2 või 3 väljastatud kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi lõikes 2 või 3 osutatud taotlevale ettevõtjale kätte pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik.

5.   Kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi kättetoimetamiseks vastavalt lõikele 4 kehtestab pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik menetlused:

1.   Pädevad asutused või vajaduse korral volitatud isik ning vastavalt kas artikli 22 lõikes 2 või 3 osutatud aretusühingud, organisatsioonid ja liidud tagavad, et identifitseerimisdokumendis jääb jagude järjekord ja numeratsioon samaks, nagu on esitatud II lisa 1. osas hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidises, ning et nende jagude jaoks, kuhu saab teha mitu kannet, on identifitseerimisdokumendis piisavalt lehekülgi.

2.   Pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik ning vastavalt kas artikli 22 lõikes 2 või 3 osutatud aretusühingud, organisatsioonid ja liidud vastutavad nende valdustes olevate täitmata ja täidetud identifitseerimisdokumentide turvalise haldamise eest.

3.   Kui alternatiivsed identifitseerimismeetodid on lubatud, väljastab pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik ning artikli 22 lõikes 2 või 3 osutatud aretusühingud, organisatsioonid ja liidud hobuslasele kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi, tingimusel et alternatiivne identifitseerimismeetod on kantud II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise I jao A osa punkti 6 või 7 ning asjakohasel juhul X jakku ja on salvestatud andmebaasi.

1.   Hobuslast pidava ettevõtja taotluse korral väljastab pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik vastavalt IV lisas ettenähtud ajutise identifitseerimisdokumendi näidisele ajutise dokumendi, millele on selgelt märgitud, et see on ajutine dokument, ja mis võimaldab hobuslast sama liikmesriigi piires ühest kohast teise viia või transportida kuni 45-päevase ajavahemiku vältel, mille jooksul antakse identifitseerimisdokument identifitseerimiseks vajalike andmete ajakohastamiseks üle pädevale asutusele või vajaduse korral volitatud isikule.

2.   Lõikes 1 ettenähtud ajutist identifitseerimisdokumenti täiendatakse vormiga, mis vastab II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise II jaole, et sisestada teavet vastavalt artiklile 40.

3.   Delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 66 lõike 3 kohaselt ei tohi ettevõtjad vedada tapamajja inimtoiduks tapmiseks hobuslasi, kellega on kaasas lõikes 1 sätestatud ajutine dokument.

4.   Ajutist dokumenti ei nõuta hobuslase puhul, kelle identifitseerimisandmed on kättesaadavad kaasaskantavate elektrooniliste seadmete digitaalsetes rakendustes ja keda peetakse liikmesriigis, kus vastavalt artikli 20 lõikele 2 on kaasaskantavate elektrooniliste seadmete digitaalsete rakenduste kasutamine lubatud ja rakendatud.

1.   Identifitseerimisdokumendi duplikaat väljastatakse juhul, kui

2.   Lõikes 1 kirjeldatud juhtudel teeb hobuslase harilikuks pidamiskohaks oleva halduspiirkonna eest vastutav pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik ettevõtja taotlusel järgmist:

3.   Vastavalt lõikele 2 väljastatud identifitseerimisdokumendi duplikaadi üksikasjad sisestatakse elektroonilisse andmebaasi viitega kordumatule koodile.

4.   Kui kadunud esialgse kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi väljastas enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva väljastav asutus, keda enam ei ole olemas ja kelle tegevust keegi ei jätka, väljastab identifitseerimisdokumendi duplikaadi vastavalt lõikele 2 hobuslase hariliku viibimiskoha liikmesriigi pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik.

1.   Kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi asendusdokument väljastatakse hobuslasele juhul, kui

2.   Lõikes 1 kirjeldatud juhtudel teeb hobuslase harilikuks pidamiskohaks oleva halduspiirkonna eest vastutav pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik ettevõtja või pädeva asutuse taotlusel järgmist:

3.   Vastavalt lõikele 2 väljastatud identifitseerimisdokumendi asendusdokumendi üksikasjad sisestatakse elektroonilisse andmebaasi viitega kordumatule koodile.

1.   Hobuslaste tapmise või surmamise korral võetakse kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi suhtes pädeva asutuse vastutusel järgmised meetmed:

2.   Kõigil hobuslase surma või kadumise, sealhulgas varguse juhtudel, millele ei ole käesoleva artikli lõikes 1 osutatud, tagastab hobuslast pidav ettevõtja 30 päeva jooksul pärast hobuslase surma või kadumist kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi II lisa 1. osas sätestatud hobuslase identifitseerimisdokumendi I jao A osas osutatud või C osas ajakohastatud pädevale asutusele või vajaduse korral volitatud isikule.

1.   Liikmesriigid võtavad meetmeid, et tagastada väljastavale pädevale asutusele või volitatud isikule kehtetuks muudetud kogu eluea jooksul kehtivad identifitseerimisdokumendid, nagu on sätestatud artikli 27 lõike 1 punkti c alapunktis ii.

2.   Liikmesriigid võivad luua kontaktpunkti artikli 27 lõike 1 punkti c alapunktis i osutatud tõendi või artikli 27 lõike 1 punkti c alapunktis ii osutatud identifitseerimisdokumentide saamiseks ja nende edastamiseks vastavale väljastavale asutusele, kui tegemist on kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendiga, mis väljastati enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva, või pädevale asutusele või vajaduse korral volitatud isikule nende territooriumil.

Selleks kontaktpunktiks võib olla määruse (EL) 2017/625 artikli 103 lõikes 1 viidatud kontaktasutus.

3.   Asjakohasel juhul tehakse kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2 kontaktpunkti andmed teistele liikmesriikidele ja üldsusele kättesaadavaks artikli 4 lõike 1 kohaselt loodud veebisaidil.

4.   Väljastav asutus, kui tegemist on kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendiga, mis väljastati enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva, või pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik, kes sai teabe hobuslase surma või kadumise kohta vastavalt artiklile 27, sisestab või lisab tagastatud hobuslase identifitseerimisdokumendis sisalduvad andmed elektroonilisse andmebaasi või kui väljastav asutus seda taotleb, sisestab või lisab need andmed pädev asutus.

5.   Kui pädeva asutuse või vajaduse korral volitatud isiku kodukord seda lubab, tagab pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik, et kogu eluea jooksul kehtivad identifitseerimisdokumendid muudetakse kehtetuks enne kui need tagastatakse omanikule hobuslase mälestuseks, et vältida kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi või selles sisalduva teabe mis tahes pettuslikku kasutamist.

1.   Hobuslasi pidavad ettevõtjad tagavad, et kogu eluea jooksul kehtivas identifitseerimisdokumendis on vähemalt järgmised andmed igal ajal ajakohased ja õiged:

2.   Kui on vaja ajakohastada II lisa 1. osas sätestatud hobuslase identifitseerimisdokumendi I–III jaos esitatud identifitseerimisandmeid, esitab hobuslast pidav ettevõtja identifitseerimisdokumendi hobuslase hariliku viibimiskoha liikmesriigi pädevale asutusele või vajaduse korral volitatud isikule:

3.   Ettevõtja tagab, et IV–IX jaos esitatud teavet ajakohastatakse ja parandatakse kooskõlas selle aretusühingu, organisatsiooni või liidu kehtestatud eeskirjadega, kes dokumendi vastavalt artikli 22 lõikele 2 või 3 väljastas.

4.   Olenemata delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 66 lõikest 1 antakse omaniku vahetumise korral kogu eluea jooksul kehtiv identifitseerimisdokument üle uuele omanikule.

1.   Pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik:

2.   Artikli 22 lõike 2 või 3 kohaselt kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi väljastanud aretusühingud, organisatsioonid või liidud teavitavad artikli 22 lõike 4 kohaselt ettevõtjale dokumendi kätte toimetanud pädevat asutust või vajaduse korral volitatud isikut igas nende poolt väljastatud kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi kõigist muudatustest II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise I–III jaos.

1.   Lisaks delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artiklis 60 sätestatud nõuetele poolmetsikutes tingimustes peetavate hobuslaste identifitseerimis- ja registreerimisnõuetest tehtud erandite kohta hoitakse ajakohasena liikmesriikide esitatav teave hobuslaste populatsioonide ja alade kohta, kus neid loomi poolmetsikutes tingimustes peetakse; selle teabega on kaasas selle neid hobuslasi pidava ettevõtte ala geograafilised andmed.

2.   Kui poolmetsikutes tingimustes peetavad hobuslased eemaldatakse hobuslaste populatsioonist tapamajja transportimiseks, võib pädev asutus erandina artikli 43 lõikest 1 lubada tapamajja viimise selles liikmesriigis kooskõlas artikli 43 lõikega 2 sätestatud erandiga või näha ette samaväärsed meetmed nende loomade katkematu jälgitavuse tagamiseks.

1.   Pädev asutus kehtestab eeskirjad ja menetlused, mida hobuslasi pidavaid ettevõtteid käitavad ettevõtjad kohaldavad, et saada harilikult selles ettevõttes peetavale ühele või mitmele hobuslasele valideerimismärgis, nagu on nõutav delegeeritud määruse (EL) 2020/688 artikli 92 lõike 2 punktis a sätestatud loomatervise sertifikaadi kehtivusajast tehtud erandi puhul.

2.   Pädev asutus kontrollib ettevõtet või laseb ettevõtet enda nimel kontrollida ning väljastab selles ettevõttes harilikult viibivatele hobuslastele lõikes 1 osutatud valideerimismärgise, kui täidetud on järgmised tingimused:

3.   Lõikes 1 osutatud valideerimismärgis kantakse identifitseerimisdokumenti vastavalt II lisa 1. osas sätestatud hobuslase identifitseerimisdokumendi näidise III jaos ettenähtud juhistele.

4.   Lõikes 1 osutatud valideerimismärgise väljastamine registreeritakse elektroonilises andmebaasis viitega hobuslase kordumatule koodile.

1.   Kohalikel, piirkondlikel või rahvusvahelistel hobuvõistlustel osalemise või võiduajamistel osalemise jaoks kehtestab vastavalt kas Rahvusvaheline Ratsaspordi Föderatsioon (FEI) või võiduajamistega tegelev pädev asutus eeskirjad ja menetlused, mida registreeritud hobuslast pidavad ettevõtjad kohaldavad, et saada sellele hobuslasele delegeeritud määruse (EL) 2020/688 artikli 92 lõike 2 punktis b osutatud litsents.

2.   Lõikes 1 osutatud organisatsioonid ja asutused väljastavad kõnealuses lõikes osutatud litsentsi üksnes siis, kui täidetud on järgmised tingimused:

3.   Litsents kantakse identifitseerimisdokumenti vastavalt II lisa 1. osas sätestatud hobuslase identifitseerimisdokumendi näidise III jaos ettenähtud juhistele.

4.   Litsentsi väljastamine registreeritakse elektroonilises andmebaasis viitega hobuslase kordumatule koodile.

1.   Teabe omaniku kohta kannab II lisa 1. osas sätestatud hobuslase identifitseerimisdokumendi näidise IV jakku kas

2.   Erandina lõikest 1 võib teabe omaniku kohta esitada omandiõigust kinnitava sertifikaadiga või registreerimiskaardiga, tingimusel et see on kantud elektroonilisse andmebaasi koos viitega järgmisele:

3.   Kui hobuslane suri või müüdi, kadus, varastati, tapeti või surmati, tagastatakse lõikes 2 sätestatud omandiõigust kinnitav sertifikaat või registreerimiskaart käesoleva artikli lõikes 1 osutatud pädevale asutusele või organisatsioonidele ja asutustele.

1.   Kui artikli 33 lõikes 1 osutatud organisatsiooni või asutuse eeskirjade ja määrustega nõutakse teatavatele hobuvõistlustele ja võiduajamistele pääsemiseks spetsiaalseid vaktsineerimisi ja terviseuuringuid,

2.   Kui pädev asutus on lubanud kasutada plastkaarte, kiipkaarte või kaasaskantavate elektrooniliste seadmete digitaalseid rakendusi kooskõlas artikli 20 lõikega 2, lisatakse lõike 1 punkti a ja b teave ka nendele kiipkaartidele või kaasaskantavate elektrooniliste seadmete digitaalsetesse rakendustesse.

1.   Kolmandast riigist liitu toodud hobuslasi pidavad ettevõtjad taotlevad hobuslase hariliku viibimiskoha pädevalt asutuselt või vajaduse korral volitatud isikult kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi väljastamist või käesoleva määruse artiklis 36 osutatud olemasoleva identifitseerimisdokumendi registreerimist elektroonilises andmebaasis 30 päeva jooksul alates vabasse ringlusse lubamiseks tehtavate tolliprotseduuride lõpuleviimise kuupäevast, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 201.

2.   Kui lõikes 1 osutatud olemasolev identifitseerimisdokument ei vasta artiklis 17 sätestatud nõuetele, teeb pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik ettevõtja taotlusel järgmist:

3.   Kui artiklis 36 osutatud olemasolevat identifitseerimisdokumenti ei saa muuta nii, et see vastaks käesoleva määruse artiklis 17 sätestatud nõuetele, ei peeta seda käesoleva määruse kohase identifitseerimise jaoks kehtivaks ning hobuslane identifitseeritakse vastavalt artikli 21 lõikele 3 uue kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi väljastamisega, võttes aluseks selles esitatud identifitseerimisdokumendis sisalduva teabe, mille alusel hobuslane liitu sisenes.

1.   Hobuslasi käsitatakse inimtoiduks tapmisele kuuluvate loomadena, kui II lisa 1. osas sätestatud hobuslase identifitseerimisdokumendi näidise II jao II osas ei ole oma täidetud ja allkirjastatud kandega kinnitanud vastupidist:

2.   Hobuslase kui toidulooma tapmise lükkab vähemalt kuuekuise ajavahemiku võrra edasi:

1.   Enne mis tahes ravi vastavalt määruse (EL) 2019/6 artikli 8 lõikele 4 lubatud veterinaarravimiga, või ravimiga, mida kasutatakse vastavalt kõnealuse määruse artikli 112 lõikele 4 või mis sisaldab sama määruse artikli 115 lõike 5 kohaselt loodud ainete loetellu kantud ainet, kinnitab vastutav veterinaararst looma staatust kas inimtoiduks tapmisele kuuluvana või sellest välistatuna kogu eluea jooksul kehtivas identifitseerimisdokumendis ja kui talle on võimaldatud juurdepääs elektroonilisele andmebaasile, siis ka seal.

2.   Kui inimtoiduks tapmiseks ettenähtud hobuslase näidustuse tõttu on vaja talle manustada ravimit vastavalt määruse (EL) 2019/6 artikli 112 lõikele 4 ja ettevõtja on omaniku nimel sellise raviga nõustunud, tagab vastutav veterinaararst, et asjaomane hobuslane kuulutatakse enne ravi pöördumatult inimtoiduks tapmisele mittekuuluvaks, täites ja allkirjastades käesoleva määruse II lisa 1. osas sätestatud hobuslase identifitseerimisdokumendi näidise II jao II osa.

3.   Kui inimtoiduks tapmiseks ettenähtud hobuslase näidustuse tõttu on vaja talle manustada ravimit, mis sisaldab komisjoni määruses (EÜ) nr 1950/2006 sätestatud ainete loetellu kantud ainet, ja ettevõtja on omaniku nimel sellise raviga nõustunud, kannab vastutav veterinaararst neid aineid sisaldava ravimi nõutavad andmed käesoleva määruse II lisa 1. osas sätestatud hobuslase identifitseerimisdokumendi näidise II jao III ossa.

Vastutav veterinaararst paneb kirja selle ravimi retsepti järgi manustamise viimase kuupäeva ja teatab ettevõtjale kuuekuise keeluaja lõppemise kuupäeva.

1.   Kui ajutise identifitseerimisdokumendiga identifitseeritud hobuslase näidustuse tõttu on teda vaja ravida vastavalt määruse (EL) 2019/6 artikli 8 lõikele 4 lubatud veterinaarravimiga või ravimiga, mida kasutatakse vastavalt kõnealuse määruse artikli 112 lõikele 4 või mis sisaldab komisjoni määruses (EÜ) nr 1950/2006 sätestatud ainete loetellu kantud ainet, teeb vastutav veterinaararst enne ravimi manustamist järgmist:

2.   Pärast käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud meetmete võtmist teeb vastutav veterinaararst järgmist:

3.   Käesoleva artikli lõike 2 punkti b ei kohaldata juhul, kui vastutavale veterinaararstile on antud otsejuurdepääs elektroonilisele andmebaasile, et sisestada teabe üksikasjad hobuslase välistamise kohta inimtoiduks tapmise staatusest või selle kohta, et loomi ei tapeta kuuekuise ajavahemiku jooksul alates ravimi manustamise kuupäevast.

1.   Pärast artikli 39 lõikes 2 sätestatud meetmete võtmist esitab hobuslast pidav ettevõtja pädevale asutusele või vajaduse korral volitatud isikule kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi või kui tal on juurdepääs elektroonilisele andmebaasile, esitab selle teabe elektrooniliselt kuni seitsme päeva jooksul alates käesoleva määruse II lisa 1. osas sätestatud hobuslase identifitseerimisdokumendi näidise II jao II osa allkirjastamist.

2.   Liikmesriigid võivad võtta meetmeid, tagamaks, et erandina käesoleva määruse artikli 29 lõikes 2 ettevõtjatele sätestatud nõuetest teeb vastutav veterinaararst järgmist:

1.   Kui vastavalt delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 58, 67 või 68 kohaselt identifitseerimata hobuslase näidustuse tõttu on teda vaja ravida ravimiga, mida kasutatakse vastavalt määruse (EL) 2019/6 artikli 112 lõikele 4 või mis sisaldab komisjoni määruses (EÜ) nr 1950/2006 sätestatud ainete loetellu kantud ainet, käsitatakse hobuslast määruse (EL) 2019/6 artikli 112 lõike 4 või artikli 115 lõike 5 tähenduses identifitseerituna, eeldusel et käesoleva artikli lõigete 2–5 tingimused on täidetud.

2.   Enne lõikes 1 osutatud ravimi manustamist või kohe pärast eluohtlikus olukorras kasutamist teeb vastutav veterinaararst järgmist:

3.   Erandina käesoleva artikli lõike 2 punktist b ei nõuta hobuslase välistamist inimtoiduks tapmisest järgmistel tingimustel:

4.   Pärast käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud meetmete võtmist ja ravimi manustamist väljastab vastutav veterinaararst täidetud ja allkirjastatud identifitseerimisvormi ja toimetab selle hobuslast pidavale ettevõtjale.

5.   Lõikes 4 osutatud identifitseerimisvormi esitamisel ja seitsme päeva jooksul pärast selle täitmist taotleb hobuslast pidav ettevõtja pädevalt asutuselt või vajaduse korral volitatud isikult,

6.   Erandina lõikest 5 võivad liikmesriigid võtta meetmeid tagamaks, et seitsme päeva jooksul alates lõikes 4 osutatud identifitseerimisvormi allkirjastamise kuupäevast teeb vastutav veterinaararst järgmist:

1.   Tapaloomadeks ettenähtud hobuslastega peab nende tapamajja viimisel või transportimisel olema kaasas järgmine dokument:

2.   Erandina lõikest 1 võib pädev asutus lubada transportida tapaloomaks ettenähtud hobuslast, kellele ei ole väljastatud identifitseerimisdokumenti, sünniettevõttest otse tapamajja sama liikmesriigi piires, tingimusel et

1.   Käesoleva määruse II lisa 1. osas sätestatud hobuslase identifitseerimisdokumendi näidise V jaos sisalduva põlvnemistunnistuse I ja II osa täitmiseks vajaliku teabe esitab aretusühing või -asutus, mis on loonud tõuraamatu, kuhu tõupuhas hobuslane on kantud või millesse kandmise tingimustele ta vastab.

2.   Kogu eluea jooksul kehtiv tõupuhaste aretushobuslaste identifitseerimisdokument või identifitseerimisdokumendi duplikaat sisaldab delegeeritud määruse (EL) 2017/1940 lisas sätestatud põlvnemistunnistuse I ja II osa ning vastab järgmisele:

3.   Laiendatud vormingus kogu eluea jooksul kehtiva identifitseerimisdokumendi kehtivus säilib, kui see sisaldab lisalehte, milles on väljastava aretusühingu nimi, tõunimetus ja täiendav jagu, samuti tõuraamatu number ja täiendav asjakohane teave hobuslase kohta, mis on registreeritud sellise tõuraamatu lisaosas, mille on asutanud või mida peab aretusühing, kes viib ellu määruse (EL) 2016/1012 artikli 8 või 12 kohaselt heaks kiidetud aretusprogrammi.

Lisalehekülg peab olema sellises vormis, mida ei saa segi ajada käesoleva määruse II lisa 1. osas sätestatud hobuslaste identifitseerimisdokumendi näidise V jaoga ja see ei tohi dokumendi jagude järjekorda muuta.

1.   Kooskõlas delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 86 punktidega a ja c:

2.   Ettevõtja taotlusel lisab pädev asutus või vajaduse korral volitatud isik käesoleva määruse II lisa 1. osas sätestatud hobuslase identifitseerimisdokumendi näidise III jao kogu eluea jooksul kehtivasse identifitseerimisdokumenti, mis on väljastatud enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva, kui valideerimismärgise väljastamise tingimused on täidetud vastavalt kas delegeeritud määruse (EL) 2020/688 artikli 92 lõike 2 punktile a või b.