(1)

20. märtsil 2020 võttis komisjon vastu teatise stabiilsuse ja kasvu pakti üldise vabastusklausli aktiveerimise kohta. Määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 lõikes 1, artikli 6 lõikes 3, artikli 9 lõikes 1 ja artikli 10 lõikes 3 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1467/97 (2) artikli 3 lõikes 5 ja artikli 5 lõikes 2 sätestatud üldine vabastusklausel hõlbustab eelarvepoliitika koordineerimist tõsise majanduslanguse ajal. Komisjon esitas nimetatud teatises oma seisukoha, et üldise vabastusklausli aktiveerimise tingimused on täidetud, sest COVID-19 pandeemia põhjustab eeldavalt tõsise majanduslanguse. Liikmesriikide rahandusministrid nõustusid 23. märtsil 2020 komisjoni hinnanguga. Üldine vabastusklausel on võimaldanud liikmesriikidele eelarve paindlikkust COVID-19 kriisi lahendamiseks. See on hõlbustanud eelarvepoliitika koordineerimist tõsise majanduslanguse ajal. Selle aktiveerimine võimaldab ajutiselt kõrvale kalduda liikmesriigi keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks nõutavast kohandamiskavast, tingimusel et see ei ohusta riigi rahanduse kestlikkust keskpikas perspektiivis. 17. septembril 2020 teatas komisjon oma teatises „2021. aasta kestliku majanduskasvu strateegia“, et üldise vabastusklausli kohaldamist jätkatakse ka 2021. aastal.

(2)

20. juulil 2020 võttis nõukogu vastu soovituse (3) („nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitus“). Nõukogu soovitas Luksemburgil võtta kooskõlas üldise vabastusklausliga kõik vajalikud meetmed, et tulemuslikult reageerida COVID-19 pandeemiale, toetada majandust ja tagada selle taastumine. Samuti soovitas nõukogu Luksemburgil, kui majandustingimused võimaldavad, järgida eelarvepoliitikat, mille eesmärk on saavutada usaldusväärne eelarvepositsioon keskpikas perspektiivis ja tagada võla jätkusuutlikkus, suurendades samal ajal investeeringuid.

(3)

Euroala majanduspoliitikat käsitleva nõukogu 2021. aasta soovituse kohaselt peaks eelarvepoliitika jääma kõigis euroala liikmesriikides kogu 2021. aasta jooksul toetavaks ning poliitikameetmed peaksid olema kohandatud iga riigi oludele ning olema õigeaegsed, ajutised ja sihipärased. Kui epidemioloogilised ja majanduslikud tingimused seda võimaldavad, tuleks erakorraliste meetmete rakendamine järk-järgult lõpetada, võideldes samal ajal kriisi sotsiaalsete ja tööturumõjudega. Liikmesriigid peaksid järgima sellist eelarvepoliitikat, mille eesmärk on saavutada keskpikas perspektiivis konservatiivne eelarvepositsioon ja tagada võla jätkusuutlikkus, suurendades samal ajal investeeringuid. Liikmesriigid peaksid jätkama reforme, mis suurendavad kõigi jaoks tervise- ja sotsiaalkaitsesüsteemide katvust, piisavust ja kestlikkust.

(4)

18. novembril 2020 võttis komisjon vastu oma arvamused euroala liikmesriikide 2021. aasta eelarvekavade kohta, tuginedes eelarvemeetmete kvalitatiivsele hindamisele. Komisjon oli seisukohal, et Luksemburgi eelarvekava on nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovituses esitatud eelarvepoliitika soovitustega üldiselt kooskõlas ning et enamik eelarvekavas sisalduvatest meetmetest toetab märkimisväärse ebakindluse tingimustes majandustegevust.

(5)

Taasterahastu „NextGenerationEU“, sealhulgas taaste- ja vastupidavusrahastu abil tagatakse kestlik, kaasav ja õiglane taastumine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/241, (4) millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu, jõustus 19. veebruaril 2021. Taaste- ja vastupidavusrahastust antakse rahalist toetust reformide ja investeeringute elluviimiseks ning sellega kaasneb liidu rahastatav fiskaalne impulss. See aitab majandusel taastuda ja teha eelkõige rohe- ja digipöörde edendamiseks kestlikke ja majanduskasvu soodustavaid reforme ja investeeringuid, samuti suurendab see liikmesriikide majanduse vastupidavust ja potentsiaalset majanduskasvu. See aitab saavutada lähiajal riigi rahanduses taas soodsama seisundi ja tugevdada kestlikku riigi rahandust ning keskmises ja pikas perspektiivis majanduskasvu ja töökohtade loomist.

(6)

3. märtsil 2021 võttis komisjon vastu teatise, milles esitatakse täiendavad poliitikasuunised eesmärgiga hõlbustada eelarvepoliitika koordineerimist ning liikmesriikide stabiilsus- ja lähenemisprogrammide koostamist. Üldine eelarvepoliitika peaks liikmesriikide eelarveid ning taaste- ja vastupidavusrahastut arvesse võttes jääma 2021. ja 2022. aastal toetavaks. Pidades aga silmas majandustegevuse eeldatavat järkjärgulist normaliseerumist 2021. aasta teisel poolel, peaks liikmesriikide eelarvepoliitika muutuma 2022. aastal diferentseeritumaks. Liikmesriikide eelarvepoliitikas tuleks arvesse võtta taastumise seisu, riigi rahanduse kestlikkust ning vajadust vähendada majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid erinevusi. Arvestades vajadust toetada liidus kestlikku taastumist, peaksid liikmesriigid, kelle rahanduse jätkusuutlikkust ohustavad riskid on väikesed, koostama eelarve nii, et 2022. aastal säiliks toetav eelarvepoliitika, võttes arvesse taaste- ja vastupidavusrahastu mõju. Kõrge võlatasemega liikmesriigid peaksid järgima konservatiivset eelarvepoliitikat, säilitades samal ajal riiklikult rahastatavad investeeringud ning kasutades taaste- ja vastupidavusrahastust antavaid toetusi täiendavate kvaliteetsete investeerimisprojektide ja struktuurireformide rahastamiseks. 2022. aasta järgsel perioodil tuleks eelarvepoliitikas võtta jätkuvalt arvesse taastumise tugevust, majandusliku ebakindluse taset ja riigi rahanduse kestlikkusega seotud kaalutlusi. Kui eelarvepoliitika suunitletakse ümber, et saavutada keskpika perioodi jooksul usaldusväärne eelarvepositsioon, muu hulgas sobival ajal toetusmeetmete järkjärgulise kaotamise kaudu, aitab see tagada riigi rahanduse kestlikkuse keskpikas perspektiivis.

(7)

Oma 3. märtsi 2021. aasta teatises võttis komisjon ka seisukoha, et otsuse tegemisel üldise vabastusklausli kohaldamise lõpetamise või jätkamise kohta tuleks lähtuda majandusolukorra üldhinnangust, mille peamiseks kvantitatiivseks kriteeriumiks on liidu või euroala majandusaktiivsuse tase võrreldes kriisieelse tasemega (2019. aasta lõpp). Oma 2021. aasta kevadprognoosile tuginedes leidis komisjon 2. juunil 2021, et tingimused üldise vabastusklausli kohaldamise jätkamiseks 2022. aastal ja kohaldamise lõpetamiseks 2023. aastal on täidetud. Ka pärast üldise vabastusklausli kohaldamise lõpetamist võetakse arvesse iga riigi olukorda.

(8)

Luksemburg esitas 30. aprillil 2021 oma 2021. aasta stabiilsusprogrammi kooskõlas määruse (EÜ) nr 1466/97 artikliga 4.

(9)

Eurostati kinnitatud andmete põhjal oli Luksemburgi valitsemissektori eelarvepuudujääk 2020. aastal 4,1 % sisemajanduse koguproduktist (SKP) ning valitsemissektori võlg suurenes 24,9 %ni SKPst. Esmase eelarvepositsiooni aastamuutus oli -6,6 % SKPst, võttes arvesse ka kaalutlusõiguse alusel majanduse toetamiseks võetud eelarvemeetmeid mahus 3,6 % SKPst ja automaatsete stabilisaatorite toimimist. Lisaks andis Luksemburg ettevõtetele ja kodumajapidamistele likviidsustoetust (nt garantiid ja maksude tasumise edasilükkamine, millel ei ole otsest ja kohest mõju eelarvele), mille hinnanguline maht on 5,7 % SKPst; komisjoni hinnangu kohaselt oli riigigarantiide tegelik kasutuselevõtt 2020. aastal alla ½ % SKPst.

(10)

2. juunil 2021 esitas komisjon aluslepingu artikli 126 lõike 3 kohase aruande. Kõnealuses aruandes käsitletakse Luksemburgi eelarveseisundit, kuna riigi valitsemissektori eelarvepuudujääk ületas 2020. aastal aluslepingus sätestatud kontrollväärtust ehk 3 % SKPst. Aruandes jõuti järeldusele, et puudujäägikriteerium ei olnud täidetud.

(11)

Eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on 2021. aasta puhul realistlik ja 2022. aasta puhul soodne. 2021. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt peaks SKP reaalkasv olema 2021. aastal 4,0 %; komisjoni 2021. aasta kevadprognoosi kohaselt on kasv aga 4,5 %, sest arvestatud on sisenõudluse ja netoekspordi suurema panusega majanduskasvu. 2021. aasta stabiilsusprogrammis eeldatakse, et 2022. aastal kasvab reaalne SKP 4,0 %, tulenevalt netoekspordi suuremast panusest kui komisjoni 2021. aasta kevadprognoosis prognoositud 3,3 %.

(12)

Valitsuse 2021. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt väheneb valitsemissektori eelarvepuudujääk 4,1 %-lt SKPst 2020. aastal 2,0 %-le SKPst 2021. aastal ning valitsemissektori võla suhtarv suureneb 26,8 %-le SKPst. 2021. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt on esmase eelarvepositsiooni muutus 2021. aastal võrreldes kriisieelse tasemega (2019) -4,3 % SKPst, mis kajastab kaalutlusõiguse alusel majanduse toetamiseks võetud eelarvemeetmeid mahus 0,6 % SKPst ja automaatsete stabilisaatorite toimimist. Komisjoni 2021. aasta kevadprognoosi kohaselt on võla suhtarv 2021. aastal sarnane, kuid eelarvepuudujääk paraneb rohkem, jõudes 0,3 %ni SKPst, seda peamiselt seoses avaliku sektori kulutuste suurema vähenemisega.

(13)

Vastuseks COVID-19 pandeemiale ja sellega seotud majanduslangusele on Luksemburg võtnud eelarvemeetmeid, et suurendada oma tervisesüsteemi suutlikkust, ohjeldada COVID-19 pandeemiat ning anda abi kriisist eriti tugevalt mõjutatud isikutele ja sektoritele. Sellised jõulised poliitikameetmed on aidanud leevendada SKP vähenemist ja see on omakorda aidanud piirata valitsemissektori eelarvepuudujäägi ja võla suurenemist. Eelarvemeetmed peaksid aitama maksimaalselt kaasa majanduse taastumisele, mõjutamata tulevasi eelarvesuundumusi. Seepärast tuleks toetusmeetmete puhul vältida riigi rahandusele püsiva koormuse tekitamist. Kui liikmesriigid võtavad alalisi meetmeid, peaksid nad neid nõuetekohaselt rahastama, et tagada keskpikas perspektiivis eelarveneutraalsus. Luksemburgi 2020. ja 2021. aasta meetmed on kooskõlas nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitusega. Eelarvemeetmed, mille valitsus 2020. ja 2021. aastal kaalutlusõiguse alusel vastu võttis, on valdavalt ajutised või kompenseeritud tasakaalustavate meetmetega.

(14)

2021. aasta stabiilsusprogrammis ei sisaldu veel taaste- ja vastupidavusrahastust saadud toetused. Selle asemel – ja riikliku taaste- ja vastupidavuskava kohta piisavalt üksikasjaliku teabe puudumisel – eeldatakse komisjoni 2021. aasta kevadprognoosis, et taaste- ja vastupidavusrahastust rahastatavad kulud, mis moodustavad ligikaudu 0,03 % SKPst aastas, integreeritakse lihtsustatult ja lineaarselt.

(15)

Määruses (EÜ) nr 1466/97 sätestatud kindlaks määratud eelarvekohanduse näitajaid tuleb vaadelda praeguses kontekstis. Esiteks on SKP lõhe hinnangud märkimisväärselt ebakindlad. Teiseks tuleb olla valmis eelarvepoliitikat kiiresti kohandama vastavalt COVID-19 pandeemia arengule, suunates selle terviseriskide vähenedes erakorraliselt abilt sihipärasematele meetmetele. Kolmandaks iseloomustavad praegust olukorda märkimisväärsed majandustegevust toetavad poliitikameetmed. Võttes arvesse liidu eelarvest (näiteks taaste- ja vastupidavusrahastust) tehtavaid suuri ülekandeid, ei kajasta kindlaks määratud näitajad täielikku impulssi, mille majandus eelarvepoliitikast saab. Sellest lähtuvalt ei näi struktuurne eelarvepositsioon olevat praeguses olukorras sobiv näitaja. Kulude kasvu eesmärki tuleb samuti kohandada (5) ja täiendada lisateabega, et täielikult kajastada eelarvepoliitika suundumust.

(16)

Nii nagu 2021. aasta eelarvekavade hindamisel kasutatud lähenemisviisi puhul, on ajutised erakorralised meetmed kulude koondnäitajast välja jäetud. Kõnealused kriisiga seotud ajutised erakorralised meetmed toetavad tervisesüsteeme ning kompenseerivad töötajatele ja ettevõtetele liikumispiirangute ja tarneahela häirete tõttu saamata jäänud tulu; nende meetmete kaotamine avaliku sektori asutuste poolt sõltub rahvatervise ja majandusolukorra normaliseerumisest. Selleks et praeguses olukorras hinnata üldist eelarvepoliitikat, peaks asjakohane kulude koondnäitaja hõlmama liidu eelarvest (näiteks taaste- ja vastupidavusrahastust) tehtavaid suuri ülekandeid. Sellest tulenevalt mõõdetakse üldist eelarvepoliitikat esmaste kulude – k.a taaste- ja vastupidavusrahastust antavate toetuste ja muude liidu vahenditega rahastatavad kulud – muutusega (v.a kaalutlusõiguse alusel võetavad tulumeetmed ja kriisiga seotud ajutised erakorralised meetmed). Üldisest eelarvepoliitikast kaugemale vaadates on analüüsi eesmärk hinnata ka seda, kas riiklik eelarvepoliitika on konservatiivne ja eelarve struktuur soodustab kestlikku taastumist, mis on kooskõlas rohe- ja digipöördega. Sel põhjusel pööratakse erilist tähelepanu riiklikult rahastatavate jooksvate esmaste kulude ja investeeringute arengule.

(17)

Luksemburgi 2021. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt väheneb riigi valitsemissektori eelarvepuudujääk 2022. aastal 1,3 %-le SKPst, mis on peamiselt tingitud valitsemissektori tulude suurenemisest ning sotsiaalkulude vähenemisest, tulenevalt 2020. ja 2021. aastal vastu võetud ajutiste toetusmeetmete lõpetamisest. Valitsemissektori võla suhtarv peaks 2022. aastal suurenema 28,0 %-le SKPst. Komisjoni 2021. aasta kevadprognoosis prognoositakse väiksemat eelarvepuudujääki (0,1 %) ja võla suhtarvu (26,8 %). Komisjoni 2021. aasta kevadprognoosi kohaselt ning eespool nimetatud väljakutseid kajastava konkreetse metoodika alusel on üldise eelarvepoliitika mõju (k.a mõju, mida 2022. aastal avaldavad kogunõudlusele nii riigi kui ka liidu eelarvest – eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastust – rahastatavad investeeringud) hinnanguliselt -0,2 % SKPst (6). Taaste- ja vastupidavusrahastust antavate toetuste ja muude liidu vahenditega rahastatavate kulude positiivne panus peaks jääma muutumatuks. Riiklikult rahastatavatel investeeringutel peaks olema pärssiv panus 0,1 protsendipunkti SKPst (7). Riiklikult rahastatavatel esmastel jooksvatel kuludel (millest on maha arvatud kaalutlusõigusel põhinevad tulumeetmed) peaks olema ekspansiivne panus 0,4 protsendipunkti SKPst.

(18)

Liikmesriikide eelarvemeetmete kvaliteet näib olevat eriti oluline. Eelarve struktuurireformid, mille eesmärk on parandada riiklike eelarvete struktuuri, võivad toetada potentsiaalset majanduskasvu, tekitada väga vajalikku eelarvepoliitilist manööverdamisruumi ja aidata tagada pikemas perspektiivis riigi rahanduse kestlikkust, muu hulgas kliimamuutusi ja terviseprobleeme silmas pidades. Tulude poolel on COVID-19 kriis suurendanud selliste reformide tähtsust, mille eesmärk on saavutada tõhusamad ja õiglasemad avaliku sektori tulusüsteemid. Kulude poolel on seetõttu aga veelgi olulisem suurendada kestlike ja majanduskasvu soodustavate investeeringute taset ja kvaliteeti viisil, mis on kooskõlas kasvupotentsiaali ja majandusliku ja sotsiaalse vastupanuvõime edendamise ning rohe- ja digipöörde eesmärkidega. Riiklikud taaste- ja vastupidavuskavad võimaldavad parandada riiklike eelarvete struktuuri.

(19)

2021. aasta stabiilsusprogrammi keskpika perioodi eelarvekavade kohaselt väheneb valitsemissektori eelarvepuudujääk 0,4 %-lt SKPst 2023. aastal 0,0 %-le SKPst 2024. aastal ja muutub 2025. aastal ülejäägiks 0,4 % SKPst. 2021. aasta stabiilsusprogramm ei sisalda teavet, mida on vaja 2023. ja 2024. aasta üldise eelarvepoliitika hindamiseks. Praeguse hinnangu kohaselt on kümne aasta keskmine nominaalne potentsiaalne majanduskasv 5 % (8). See hinnang ei hõlma aga taaste- ja vastupidavuskavaga ette nähtud reformide mõju, mis võivad Luksemburgi potentsiaalset majanduskasvu hoogustada.

(20)

Valitsemissektori võla suhtarv peaks vähenema 28,4 %-lt SKPst 2023. aastal 28,2 %-le SKPst 2024. aastal. Luksemburgi ohustavad keskpikas perspektiivis väikesed riigi rahanduse kestlikkusega seotud riskid, nagu nähtub viimasest võla jätkusuutlikkuse analüüsist.

(21)

Kuna ebakindlus on endiselt väga suur, peaksid eelarvepoliitika suunised jääma valdavalt kvalitatiivseks. Täpsemaid kvantitatiivseid suuniseid perioodi hilisemateks aastateks tuleks anda 2022. aastal, juhul kui ebakindlus on selleks ajaks piisavalt vähenenud.

(22)

Nõukogu on hinnanud 2021. aasta stabiilsusprogrammi ja järelmeetmeid, mida Luksemburg on võtnud seoses nõukogu 20. juuli 2020. aasta soovitusega,