(1)

Aluslepingu artikli 43 lõike 3 kohaselt võtab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal vastu meetmed kalapüügivõimaluste kehtestamise ja jaotamise kohta.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (1) kohaselt tuleb kaitsemeetmete vastuvõtmisel võtta arvesse kättesaadavaid teaduslikke, tehnilisi ja majandusnõuandeid, sealhulgas asjakohasel juhul kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) aruandeid.

(3)

Nõukogul on kohustus võtta vastu kalapüügivõimaluste kehtestamise ja jaotamise meetmed, sealhulgas määrata asjakohasel juhul kindlaks teatavad püügivõimalustega funktsionaalselt seotud tingimused. Kalapüügivõimalused tuleks jaotada liikmesriikide vahel nii, et kõikidele liikmesriikidele oleks tagatud kalastustegevuse suhteline stabiilsus kõikide kalavarude ja püügipiirkondade puhul, ning võttes asjakohaselt arvesse määruses (EL) nr 1380/2013 kehtestatud ühise kalanduspoliitika eesmärke.

(4)

Lubatud kogupüük (TAC) tuleks kehtestada kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal, arvestades bioloogilisi ja sotsiaalmajanduslikke aspekte ning tagades samal ajal eri kalandussektorite õiglase kohtlemise, pidades silmas ka arvamusi, mis on esitatud sidusrühmadega, eelkõige asjaomaste nõuandekomisjonidega toimunud konsultatsioonide käigus.

(5)

Kui teatava kalavaru lubatud kogupüük on eraldatud üksnes ühele liikmesriigile, on asjakohane anda sellele liikmesriigile kooskõlas aluslepingu artikli 2 lõikega 1 õigus määrata kõnealuse lubatud kogupüügi maht. Tuleks kehtestada sätted, millega tagatakse, et lubatud kogupüügi mahtu kehtestades järgib asjaomane liikmesriik täielikult ühise kalanduspoliitika põhimõtteid ja norme.

(6)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 847/96 (2) on kehtestatud lubatud kogupüükide haldamise täiendavad tingimused ühest aastast teise ülekandmisel, sealhulgas nimetatud määruse artiklite 3 ja 4 kohased paindlikkussätted ettevaatusprintsiibil põhineva ja analüütilise lubatud kogupüügi kohta. Kõnealuse määruse artikli 2 kohaselt tuleb nõukogul lubatud kogupüügi kehtestamisel otsustada, milliste kalavarude suhtes ei kohaldata nimetatud määruse artiklit 3 või 4, võttes aluseks eelkõige kalavarude bioloogilise seisundi. Hiljuti kehtestati määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 9 ühest aastast teise paindliku ülekandmise täiendav mehhanism kõikide lossimiskohustusega hõlmatud varude jaoks. Seega, et vältida liigset paindlikkust, mis kahjustaks mere bioloogiliste ressursside mõistliku ja vastutustundliku kasutamise põhimõtet, takistaks ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamist ja halvendaks kalavarude bioloogilist seisundit, tuleks sätestada, et määruse (EÜ) nr 847/96 artikleid 3 ja 4 kohaldatakse analüütilise lubatud kogupüügi suhtes ainult siis, kui määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 9 kohast paindlikku ühest aastast teise ülekandmist ei kasutata.

(7)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 15 osutatud lossimiskohustus kehtestatakse püügipiirkondade kaupa. Käesoleva määrusega hõlmatud piirkondades tuleks kõik liigid, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme, lossida alates 1. jaanuarist 2019. Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõikes 2 on sätestatud, et kalavarule lossimiskohustuse kehtestamise korral võetakse kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel arvesse muutust, mis tuleneb kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisest vastavalt lossimisele ning kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisest vastavalt saagile. Lossimiskohustusest võimaldatakse aga teha erandeid vastavalt kõnealuse määruse artikli 15 lõigetele 4–7. Tuginedes liikmesriikide esitatud ühistele soovitustele ja kooskõlas kõnealuse määruse artikliga 15, on komisjon lossimiskohustuse täieliku rakendamise ettevalmistamiseks vastu võtnud mitu delegeeritud määrust, milles on sätestatud tagasiheite erikavad, mis on ajutised ega kehti kauem kui kolm aastat, kuid mida võib pikendada veel kolme aasta võrra.

(8)

Kalapüügivõimalused peaksid olema kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepete ja põhimõtetega, nagu 1995. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kokkulepe, milles käsitletakse piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist, (3) ning üksikasjalikud majandamispõhimõtted, mis on esitatud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) avamerel süvamerekalapüügi korraldamise 2008. aasta rahvusvaheliste suunistes, mille kohaselt peaks reguleeriv asutus olema eriti ettevaatlik eelkõige siis, kui teave on ebaselge, ebausaldusväärne või ebapiisav. Piisava teadusliku teabe puudumist ei tohiks kasutada põhjusena kaitse- või majandamismeetmete edasilükkamiseks või võtmata jätmiseks.

(9)

Tuleks kehtestada süsisaba lubatud kogupüük ja liidu kvoot 5., 6., 7. ja 12. püügipiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes, võttes arvesse, et seda kalavaru püüavad ka kolmandad riigid ja et liidul peaksid olema püügivõimalused, mis vastavad sellest kalavarust varem püütud kogustele.

(10)

Võttes arvesse Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) nõuannet püügivõimalusi vähendada, arvestades suurt püügimäära ja täieliku lossimiskohustuse kehtestamist 2019. aastal, ei tohiks lubada limapeade sihtpüüki 3.–10., 12. ja 14. alapiirkonnas (Põhjameri, loode- ja edelapiirkonna veed) ning lubatud kogupüük tules kehtestada ainult kaaspüügi suhtes.

(11)

ICESi edastatud nõuannete kohaselt näitab piiratud pardajälgimine, et põhja-pikksaba osakaal registreeritud kalju-tömppeakala saagi hulgas on alla 1 %. Pardajälgimist arvesse võttes soovitab ICES, et põhja-pikksaba sihtpüüki ei peaks toimuma ning kaaspüük tuleks kalju-tömppeakala lubatud kogupüügist maha arvestada, et minimeerida liikide kohta valeandmete esitamise võimalusi. ICES märkis, et ametlikult lossitud kalju-tömppeakala ja põhja-pikksaba suhtelise proportsiooni ning põhja-pikksaba praeguse esinemiskoha piirkondades vaadeldud püügi ja teaduslike ülevaadete vahel on märkimisväärne, rohkem kui suurusjärgu võrra (st üle kümne korra) suurem erinevus. Selle liigi kohta on väga piiratud teavet ning mõningaid registreeritud lossimisandmeid käsitab ICES kui liikide kohta valeandmete esitamist. Seetõttu ei ole võimalik saada täpseid ajaloolisi andmeid põhja-pikksaba saagi kohta. Seetõttu peaks põhja-pikksaba kaaspüük vastavalt teaduslikele nõuannetele piirduma 1 %ga iga liikmesriigi kalju-tömppeakala kvoodist ning see tuleks kvoodist maha arvestada. Kui põhja-pikksaba püüki käsitataks üksnes kalju-tömppeakala kaaspüügina ja see kuulub sama lubatud kogupüügi hulka, välditakse valeandmete esitamist.

(12)

Arvestades ICESi nõuannet, on asjakohane, et besuugo lubatud kogupüük ICESi 6., 7. ja 8. alapiirkonnas (loodepiirkonna vetes) on lubatud üksnes kaaspüügina.

(13)

Besuugo püük toimub Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitee (CECAF) ja Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) asjaomastes püügipiirkondades, mis piirnevad ICESi 9. alapiirkonnaga. Arvestades, et ICESi andmed kõnealuste piirnevate piirkondade kohta ei ole täielikud, peaks lubatud kogupüügi kohaldamisala piirduma ICESi 9. alapiirkonnaga. Selleks et majandamisotsuseid saaks teha parima võimaliku teabe alusel, on kehtestatud sätted kõnealuste piirnevate piirkondade aruandluse kohta.

(14)

Besuugo püügi kohta ICESi 10. alapiirkonnas ei ole ICESi nõuannet 2020. aastaks saadud. Kalapüügivõimalused tuleks kehtestada nii 2019. kui ka 2020. aasta kohta. Kui teaduslik nõuanne 2020. aasta kohta on saadud, võib osutuda vajalikuks käesoleva määrusega kehtestatud kalapüügivõimaluste vastav muutmine.

(15)

Süsisaba lubatud kogupüüki ICESi 1.–4. alapiirkonnas (Põhjameri ja Skagerrak) ei tuleks enam kehtestada, kuna püük on väike ja sihtpüüki ei toimu.

(16)

Enam ei tuleks kehtestada kalju-tömppeakala lubatud kogupüüki ICESi 1., 2. ja 4. alapiirkonnas (Põhjameri) ning lima-niituimlutsu lubatud kogupüüki ICESi 1.–10., 12. ja 14. alapiirkonnas. ICESi nõuande kohaselt ei tekitaks lubatud kogupüügi kehtestamata jätmine jätkusuutmatut kasutusviisi või selle risk oleks väike.

(17)

ICESi nõuande kohaselt ei tohiks oranži karekala püüda kuni 2020. aastani. On asjakohane keelustada selle liigi püüdmine, pardal hoidmine, ümber laadimine või lossimine, sest selle liigi varu on märgatavalt vähenenud ega taastu. ICES märgib, et alates 2010. aastast ei ole liit tegelenud oranži karekala sihtpüügiga Atlandi ookeani kirdeosas.

(18)

ICES soovitab, et süvamerehaide kalastussuremust tuleks vähendada ja et sihtpüüki ei tohiks lubada. Süvamerehaid on pikaealised ja madala paljunemismääraga liigid, mis on muutunud kiiresti ülepüütuks. Seepärast tuleks selliste liikide püügi võimalused nende liikide püügi üldise keelustamisega täielikult lõpetada. Paraku kaasneb süsisaba harrastusliku süvameresihtpüügiga õngejada abil vältimatult süvamerehaide kaaspüük, mille korral püütud isendid heidetakse praegu surnult merre tagasi. Õngejada tunnustatakse sellise kalapüügi puhul selektiivse kalapüügivahendina. Aga ka selle püügivahendiga ei ole suudetud vältida süvamerehaide juhupüüki. Seetõttu tuleks õngejadaga süsisaba sihtpüügi puhul säilitada nende liikide vältimatu kaaspüügi piiratud lubatud kogupüük. Asjaomased liikmesriigid peaksid arendama edasi süsisaba püügi piirkondlikke majandamismeetmeid süvamerehaide kaaspüügi vähendamiseks. Lisaks peaksid nad kehtestama konkreetsed meetmed süvamerehaide kohta andmete kogumiseks, et tagada nende varude põhjalik järelevalve. Süvamerehaidele liidu kaaspüügikvoodi kehtestamine ICESi 5.–9. alapiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes, ICESi 10. alapiirkonna liidu ja rahvusvahelistes vetes ning CECAFi 34.1.1, 34.1.2 ja 34.2 piirkonna liidu vetes ei piira suhtelise stabiilsuse põhimõtte kohaldamist süvamerehaide suhtes kõnealustes piirkondades.

(19)

Selleks et vältida püügitegevuse katkemist ja tagada liidu kaluritele elatusvahendid, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2019. Et liikmesriigid saaksid tagada käesoleva määruse õigeaegse kohaldamise, peaks see jõustuma kohe pärast selle avaldamist,