19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 225/52

(1)

Komisjon võttis 23. märtsil 2006. aastal vastu määruse (EÜ) nr 553/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „HRV“) ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite (edaspidi „jalatsid“) impordi suhtes ajutised dumpinguvastased tollimaksud (2) (edaspidi „ajutine määrus“).

(2)

Määrusega (EÜ) nr 1472/2006 (3) (edaspidi „nõukogu määrus (EÜ) nr 1472/2006“ või „vaidlustatud määrus“) kehtestas nõukogu Vietnamist ja HRVst pärit teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes kaheks aastaks lõplikud dumpinguvastased tollimaksud vahemikus 9,7–16,5 %.

(3)

Määrusega (EÜ) nr 388/2008 (4) laiendati nõukogu teatavate HRVst pärit, nahast pealsetega jalatsite impordile kehtestatud lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid Aomeni erihalduspiirkonnast [Termin on muutunud. Uus termin on „Macau erihalduspiirkond“] lähetatud impordile, olenemata sellest, kas need imporditud tooted on deklareeritud Macau erihalduspiirkonnast pärinevana või mitte.

(4)

Pärast 3. oktoobril 2008 (5) algatatud aegumise läbivaatamist pikendas nõukogu dumpinguvastaste meetmete kehtivust nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 1294/2009 (6) (edaspidi „rakendusmäärus (EL) nr 1294/2009“) veel 15 kuu võrra, st kuni 31. märtsini 2011, mil meetmed kaotasid kehtivuse.

(5)

Äriühingud Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd ja Risen Footwear (HK) Co Ltd ning äriühing Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd (edaspidi „apellandid“) esitasid vaidlustatud määruse kohta hagid Esimese Astme Kohtule (nüüd: Euroopa Liidu Üldkohus). Üldkohus jättis need hagid rahuldamata 4. märtsi 2010. aasta otsusega kohtuasjas T-401/06: Brosmann Footwear (HK) jt vs. nõukogu (EKL 2010, lk II-671) ning 4. märtsi 2010. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T-407/06 ja T-408/06: Zhejiang Aokang Shoes ja Wenzhou Taima Shoes vs. nõukogu (EKL 2010, lk II-747).

(6)

Apellandid kaebasid need otsused edasi. Euroopa Kohus tühistas 2. veebruaril 2012. aastal kohtuasjas C-249/10 P: Brosmann jt ja 15. novembril 2012. aastal kohtuasjas C-247/10 P: Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd tehtud otsustega (edaspidi „Brosmanni ja Aokangi kohtuotsused“) need otsused. Euroopa Kohus leidis, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas, et komisjonil ei olnud kohustust vaadata läbi alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktidele b ja c tuginevaid turumajandusliku kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimisse kaasamata ettevõtjad (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 36 ning kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punktid 29 ja 32).

(7)

Seejärel tegi Euroopa Kohus ise asjas otsuse. Kohus sedastas, et „[…] komisjon oleks pidanud kontrollima apellantide poolt talle alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c alusel esitatud dokumenteeritud taotlusi, et vaidlusaluses määruses käsitletud dumpinguvastase menetluse raames kohaldataks neile turumajanduslikku kohtlemist. Seejärel tuleb tunnistada, et ei ole välistatud, et sellise uurimise tagajärjel oleks neile määratud lõplik dumpinguvastane tollimaks, mis erineb neile vaidlusaluse määruse artikli 1 lõike 3 alusel kehtestatud 16,5 % suurusest tollimaksust. Nimelt ilmneb samast sättest, et vaid ühele valimisse kaasatud Hiina ettevõtjale, kellele kohaldati turumajanduslikku kohtlemist, määrati lõplikuks dumpinguvastaseks tollimaksuks 9,7 %. Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 38, oleks juhul, kui komisjon oleks tuvastanud, et ka apellantide suhtes kehtivad turumajanduse tingimused, tulnud nende suhtes olukorras, kus neile ei olnud võimalik arvutada individuaalset dumpinguvastast tollimaksu, kohaldada viimati mainitud määra“ (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 42 ja kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punkt 36).

(8)

Selle tulemusel tühistas kohus vaidlustatud määruse selles osas, mis puudutab apellante.

(9)

2013. aasta oktoobris kuulutas komisjon Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises, (7) et on otsustanud taasalustada dumpinguvastast menetlust täpselt sellest punktist, milles tekkis õigusvastasus, ning uurida, kas turumajandustingimused kehtisid asjaomaste eksportivate tootjate suhtes ajavahemikus alates 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005, ning kutsus huvitatud isikuid endast teada andma.

(10)

2014. aasta märtsis lükkas nõukogu oma rakendusotsusega 2014/149/EL (8) tagasi komisjoni ettepaneku võtta vastu nõukogu rakendusmäärus, millega kehtestatakse uuesti lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit ning äriühingute Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd, Risen Footwear (HK) Co Ltd ja Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd toodetud nahast pealsetega jalatsite suhtes ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks ning lõpetas nimetatud tootjatega seotud menetlused. Nõukogu oli seisukohal, et kõnealustelt eksportivatelt tootjatelt jalatseid ostnud importijatel, kellele pädevad riiklikud ametiasutused on vastavalt 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (9) (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi „ühenduse tolliseadustik“)) artiklile 236 hüvitanud asjaomased tollimaksud, on õiguspärased ootused vastavalt vaidlustatud määruse artikli 1 lõikele 4, millega muudeti ühenduse tolliseadustiku sätted, eelkõige selle artikkel 221, kohaldatavaks tollimaksude kogumise suhtes.

(11)

Kolm asjaomase toote importijat, C & J Clark International Ltd. („Clark“), Puma SE („Puma“) ja Timberland Europe B.V („Timberland“) (edaspidi „asjaomased importijad“), vaidlustasid teatavate Hiinast ja Vietnamist pärit jalatsite impordile kehtestatud dumpinguvastased meetmed, viidates oma riigi kohtutes põhjendustes 5–7 nimetatud kohtupraktikale, millega anti asi eelotsuse tegemiseks Euroopa Kohtule.

(12)

Euroopa Kohus tunnistas liidetud kohtuasjades C-659/13: C & J Clark International Limited ja C-34/14: Puma SE nõukogu määrused (EÜ) nr 1472/2006 ja (EL) nr 1294/2009 kehtetuks, kuivõrd Euroopa Komisjon ei vaadanud läbi turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimisse mittekuuluvad HRV ja Vietnami eksportivad tootjad (edaspidi „kohtuotsused“), mis on vastuolus nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 (kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed) (10) artikli 2 lõike 7 punkti b ja artikli 9 lõike 5 nõuetega.

(13)

Kolmandas kohtuasjas C-571/14: Timberland Europe BV vs. Inspecteur van de Belastingdienst, kantoor Rotterdam Rijnmond, otsustas Euroopa Kohus 11. aprillil 2016 selle eelotsuse taotluse esitanud riikliku kohtu palvel oma kohtuasjade registrist kustutada.

(14)

ELi toimimise lepingu artiklis 266 nõutakse institutsioonidelt Euroopa Kohtu otsuste täitmiseks vajalike meetmete võtmist. Institutsioonide vastuvõetud akti tühistamise korral haldusmenetluse, näiteks dumpinguvastase menetluse kontekstis tähendab Euroopa Kohtu otsuse täitmine tühistatud akti asendamist uue aktiga, millest on kõrvaldatud Euroopa Kohtus väljaselgitatud õigusvastasus (11).

(15)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib tühistatud akti asendamise menetlust jätkata alates hetkest, mil see õigusvastasus aset leidis (12). See tähendab eelkõige, et olukorras, kus haldusmenetluse lõpetamise akt tühistatakse, ei pruugi see tühistamine tingimata mõjutada ettevalmistavaid akte, näiteks dumpinguvastase menetluse algatamist käsitlevaid akte. Olukorras, kus tühistatakse määrus, millega kehtestati lõplikud dumpinguvastased meetmed, tähendab see seda, et pärast tühistamist on dumpinguvastane menetlus ikka veel pooleli, sest akt, millega kõnealune dumpinguvastane menetlus lõpetati, on liidu õiguskorrast kadunud, (13) välja arvatud juhul, kui õigusvastasus tekkis menetluse algatamise etapis.

(16)

Peale asjaolu, et institutsioonid ei vaadanud läbi turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mille esitasid valimisse mittekuuluvad HRV ja Vietnami eksportivad tootjad, jäävad kõik muud nõukogu määrustes (EÜ) nr 1472/2006 ja (EL) nr 1294/2009 tehtud järeldused kehtima.

(17)

Antud juhul tekkis õigusvastasus pärast menetluse algatamist. Sellest tulenevalt otsustas komisjon jätkata kõnealust dumpinguvastast menetlust, mis oli pärast otsuste tegemist ikka veel pooleli, sealt, kus õigusvastasus tekkis, ning kontrollida, kas asjaomaste eksportivate tootjate suhtes kehtisid turumajandustingimused ajavahemikul alates 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005, mis oli uurimisperiood põhjendustes 1 ja 2 osutatud lõplike tollimaksude kehtestamiseni viinud uurimises („esialgne uurimine“). Komisjon uuris asjakohastel juhtudel ka seda, kas asjaomased eksportivad tootjad vastavad enne määruse (EL) nr 765/2012 (14) jõustumist kehtinud nõukogu määruse („muutmiseelne alusmäärus“) artikli 9 lõike 5 kohastele individuaalse kohtlemise nõuetele (15).

(18)

Clarki ja Puma HRVst pärit impordi puhul hindas komisjon esiteks kõiki turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mis saadi valimisse kaasamata jäetud asjaomastelt eksportivatelt tootjatelt, kes olid selliseid taotlusi esialgses uurimises esitanud.

(19)

Timberlandi puhul oli HRVst pärit impordi suhtes kohtuasjas C-571/14 määratletud kaks HRVs asuvat tarnijat. Neist tarnijatest üks, Zhongshan Pou Yuen, kuulus esialgses uurimises kasutatud valimisse ning seega ei tekkinud esialgses uurimises selle tarnijaga seoses õigusvastasust. Teine tarnija oli General Shoes Limited, keda määratleti ekslikult Hiina tarnijana, kuigi tegelikult oli äriühing asutatud Vietnamis. Vastavalt allpool põhjenduses 150 nimetatule vaidlustati see hiljem Euroopa spordikaupade ettevõtete liidu (edaspidi „FESI“) väite alusel, et General Shoes Ltd on tegelikult Hiina tarnija.

(20)

Puma, Clarki ja Timberland B.V. Vietnamist pärit impordi puhul on komisjon praegu hindamas turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mis saadi valimisse kaasamata jäetud asjaomastelt eksportivatelt tootjatelt, kes olid selliseid taotlusi esialgses uurimises esitanud. See uurimine kestab veel.

(21)

Komisjonil on võimalik parandada vaidlustatud määruse neid aspekte, mis viisid selle tühistamiseni, jättes samal ajal muutmata osad, mida kohtuotsus ei mõjuta (16).

(22)

Käesoleva määruse eesmärk on korrigeerida neid vaidlustatud määruse aspekte, mis leiti olevat alusmäärusega vastuolus ja mis viisid seega määruse kehtetuks kuulutamiseni asjaomaste HRV eksportivate tootjate osas.

(23)

Kõik muud vaidlustatud määruse järeldused, mida Euroopa Kohus kehtetuks ei kuulutanud, jäävad kehtima ning moodustavad käesoleva määruse osa.

(24)

Seega hõlmavad järgmised põhjendused vaid neid uusi hindamisi, mis on kohtuotsuste täitmiseks vajalikud.

(25)

Komisjon on uurinud, kas ettevõtjate Clark ja Puma Hiina eksportivate tootjate suhtes, kes esitasid uurimise käigus turumajandusliku kohtlemise taotluse ja individuaalse kohtlemise taotluse, kehtisid alates 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005 turumajandus- ja individuaaltingimused. Selle eesmärk oli teha kindlaks, mil määral on kahel asjaomasel importijal õigus saada tagasi dumpinguvastane tollimaks, mis on tasutud nende Hiina tarnijate ekspordilt, kes taotlesid turumajanduslikku kohtlemist ja individuaalset kohtlemist.

(26)

Kui analüüs peaks näitama, et neid Hiina eksportivaid tootjaid, kelle ekspordilt üks kahest kõnealusest importijast tasus dumpinguvastast tollimaksu, oleks tulnud kohelda turumajanduslikult, piirduks tagastatav tollimaks tasutud tollimaksu, s.o 16,5 %, ja ainsale valimisse kuuluvale eksportivale äriühingule, kes saavutas turumajandusliku kohtlemise, Golden Step, kehtestatud tollimaksu, s.o 9,7 %, vahega.

(27)

Kui analüüs peaks näitama, et Hiina eksportivat tootjat, kelle turumajandusliku kohtlemise taotlus tagasi lükati, oleks tulnud kohelda individuaalselt, kuid üks kahest kõnealusest importijast tasus tema ekspordilt dumpinguvastast tollimaksu, tuleks asjaomasele eksportivale tootjale määrata individuaalne tollimaksumäär ning tagastatav tollimaks peaks piirduma tasutud tollimaksu ja, kui selline tootja on olemas, asjaomase eksportiva tootja kohta arvutatud individuaalse tollimaksu vahega.

(28)

Ja vastupidi, kui selliste turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotluste analüüs näitab, et turumajanduslikust kohtlemisest tuleks loobuda, ei saa dumpinguvastast tollimaksu üldse tagastada.

(29)

Nagu selgitatakse põhjenduses 12, tühistas kohus vaidlustatud määruse ja määruse (EL) nr 1294/2009 muu hulgas seoses teatavate jalatsitega, mida eksportisid liitu kolmteist Hiina eksportivat tootjat (Buckinghan Shoe Mfg Co., Ltd., Buildyet Shoes Mfg., DongGuan Elegant Top Shoes Co. Ltd, Dongguan Stella Footwear Co Ltd, Dongguan Taiway Sports Goods Limited, Foshan City Nanhai Qun Rui Footwear Co., Jianle Footwear Industrial, Sihui Kingo Rubber Shoes Factory, Synfort Shoes Co. Ltd., Taicang Kotoni Shoes Co. Ltd., Wei Hao Shoe Co. Ltd., Wei Hua Shoe Co. Ltd., Win Profile Industries Ltd, edaspidi „asjaomased eksportivad tootjad“) ning mida importisid Clark ja Puma, kuivõrd komisjon ei vaadanud läbi muu hulgas HRV eksportivate tootjate esitatud turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlusi.

(30)

Komisjon vaatas seepärast esimese sammuna läbi nimetatud kolmeteistkümne eksportiva tootja turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlused, et määrata kindlaks nende ekspordi suhtes kohaldatav tollimaksumäär. Hindamise käigus selgus, et esitatud teave ei olnud piisav tõendamaks, et asjaomased eksportivad tootjad tegutsesid turumajanduse tingimustes või neid oleks tulnud kohelda individuaalselt (üksikasjalik selgitus on esitatud põhjenduses 32 ja sellele järgnevates põhjendustes).

(31)

On oluline rõhutada, et tõendamiskohustus lasub tootjal, kes taotleb turumajanduslikku kohtlemist alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Selle tarvis näeb nimetatud artikli 2 lõike 7 punkti c esimene lõik ette, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama kõnealuses sättes osutatud piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et ta tegutseb turumajanduse tingimustes. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad liidu institutsioonid hindama, kas kõnealuse tootja esitatud asjaolud on piisavad tõendamaks, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, et talle saaks turumajanduslikku kohtlemist võimaldada, ja liidu kohus on kontrollida, kas sellisel hindamisel ei ole tehtud ilmset viga (kohtuasjas C-249/10 P tehtud otsuse punkt 32 ja kohtuasjas C-247/10 P tehtud otsuse punkt 24).

(32)

Kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktiga c peaks eksportivale tootjale turumajandusliku kohtlemise võimaldamiseks olema täidetud kõik viis artiklis loetletud kriteeriumi. Seepärast järeldas komisjon, et üheainsa kriteeriumi mittetäitmine on piisav turumajandusliku kohtlemise taotluse tagasilükkamiseks.

(33)

Ükski asjaomane eksportiv tootja ei suutnud tõendada, et ta täidab kriteeriume 1 (äriotsused) ja 3 (varad ja varasema süsteemi moonutused). Täpsemalt jätsid asjaomased eksportivad tootjad seoses kriteeriumiga 1 esitamata olulise ja täieliku teabe (teave äriühingu struktuuri ja kapitali kohta, siseriikliku müügi kohta, töötajate tasustamise kohta jne), mis tõendaks, et nende äriotsused tehakse vastusena turu signaalidele ilma riigi märkimisväärse sekkumiseta. Samuti jätsid asjaomased eksportivad tootjad seoses kriteeriumiga 3 esitamata täieliku ja olulise teabe (näiteks teave äriühingule kuuluva vara ja maakasutusõiguste kohta), mis tõendaks, et endine mitteturumajanduslik süsteem ei moonuta oluliselt praegust olukorda.

(34)

Peale selle ei täitnud neli äriühingut (äriühingud A, I, K, M) kriteeriumi 2 (raamatupidamine), sest jätsid esitamata selge peamiste raamatupidamisdokumentide kogumi.

(35)

Ülejäänud üheksa äriühingu (äriühingud B, C, D, E, F, G, H, J, L) puhul kriteeriumi 2 (raamatupidamine) põhjenduses 32 esitatud põhjusel ei hinnatud.

(36)

Samal põhjusel kui see, mis on esitatud põhjenduses 22, ei hinnatud ühegi asjaomase eksportiva tootja puhul kriteeriumi 4 (pankroti- ja asjaõigusaktid) ega 5 (kursside ümberarvestus).

(37)

Eeltoodu põhjal järeldas komisjon, et ühelegi kolmeteistkümnest asjaomasest Hiina eksportivast tootjast ei tuleks võimaldada turumajanduslikku kohtlemist, teavitas sellest asjaomaseid eksportivaid tootjaid ja kutsus neid üles esitama omapoolseid märkusi. Üheltki kolmeteistkümnest asjaomasest Hiina eksportivast tootjast mingeid märkusi ei laekunud.

(38)

Seega ei täitnud ükski kolmeteistkümnest asjaomasest eksportivast tootjast kõiki alusmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud tingimusi ning selle tulemusel on turumajandusliku kohtlemise taotlus nende kõigi puhul rahuldamata jäetud.

(39)

Tuletatakse meelde, et Euroopa Kohus sedastas, et kui liidu institutsioonid oleksid leidnud, et asjaomaste eksportivate tootjate suhtes kehtisid turumajandustingimused, oleks nende tootjate suhtes pidanud kohaldama sama määra, nagu kohaldati selle valimisse kaasatud äriühingu suhtes, kellele võimaldati turumajanduslikku kohtlemist (17).

(40)

Kuid kuna jätkatud uurimise käigus tuvastatu tulemusel jäeti rahuldamata kõigi asjaomaste eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotlused, ei tohiks ühegi asjaomase eksportiva tootja suhtes kohaldada sellisse valimisse kaasatud äriühingu suhtes kohaldatud individuaalset maksumäära, kellele võimaldati turumajanduslikku kohtlemist.

(41)

Muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 on sätestatud, et kui kohaldatakse sama määruse artikli 2 lõike 7 punkti a, määratakse individuaalne tollimaks eksportijatele, kes on võimelised tõendama, et nad vastavad kõikidele muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 sätestatud kriteeriumidele.

(42)

Nagu põhjenduses 31 nimetatud, on oluline rõhutada, et tõendamiskohustus lasub muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõike 5 punkti b alusel individuaalset kohtlemist taotleval tootjal. Selle tarvis näeb artikli 9 lõike 5 esimene lõik ette, et esitatud taotlus peab olema nõuetekohaselt dokumenteeritud. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et eksportija ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad liidu institutsioonid enne individuaalse kohtlemise võimaldamist hindama, kas asjaomase eksportija esitatud tõendusmaterjal on piisav tõendamaks, et muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 esitatud kriteeriumid on täidetud.

(43)

Eksportijad peaksid individuaalse kohtlemise eeldusena kooskõlas muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikega 5 tõendama nõuetekohaselt dokumenteeritud taotlusega, et kõik kõnealuses artiklis loetletud viis kriteeriumi on täidetud.

(44)

Seepärast järeldas komisjon, et üheainsa kriteeriumi mittetäitmine on piisav individuaalse kohtlemise taotluse tagasilükkamiseks.

(45)

Need viis kriteeriumid on järgmised:

(46)

Kõik kolmteist Hiina eksportivat tootjat, kes taotlesid turumajanduslikku kohtlemist, taotlesid ka individuaalset kohtlemist juhul, kui nende suhtes ei kohaldata turumajanduslikku kohtlemist.

(47)

Enamik asjaomaseid eksportivaid tootjaid (äriühingud A, B, C, D, E, G, H, I, J, K, L, M) ei suutnud tõendada kriteeriumi 2 täitmist (ekspordimüük ja -hinnad on vabalt määratud). Täpsemalt oli teatavate asjaomaste tootjate (äriühingud E, G, H, J, K, L) põhikirjas sätestatud toodangu piirang ning seetõttu ei suutnud nad tõendada, et nende äriotsused, nt ekspordikogused, tehakse vastusena pakkumist ja nõudlust peegeldavatele turusignaalidele. Teiste puhul (äriühingud A, B, M) puudus omamaine müük ning kuna nad täpsemaid selgitusi ei esitanud, ei ole nad tõendanud, et selle põhjus ei olnud riiklik sekkumine. Ülejäänud eksportivad tootjad (äriühingud C, D, I) ei esitanud olulisi ja täielikke dokumente ega ole seega kriteeriumi 2 täitmist tõendanud.

(48)

Seoses kriteeriumiga 3 (äriühing – juhtivad töötajad ja aktsiad – on riiklikust sekkumisest piisavalt sõltumatu) ei esitanud kümme Hiina eksportivat tootjat (äriühingud B, E, F, G, H, I, J, K, L, M) olulisi ja täielikke dokumente (eelkõige selle kohta, kuidas äriühing varad hankis, kellele varad ja maakasutusõigused kuulusid jne) ega ole seega tõendanud riikliku sekkumise puudumist, mis tähendab, et nad ei suutnud selle kriteeriumi täitmist tõendada.

(49)

Lisaks ei suutnud üks eksportiv tootja (äriühing C) tõendada kriteeriumi 1 (kapitali tagasitoomine) täitmist, kuna uurimine näitas, et riikliku sekkumise tõttu oli kapitali tagasitoomisele seatud piirangud. Lisaks ei suutnud sama eksportiv tootja (äriühing C) tõendada kriteeriumi 5 (meetmetest kõrvalehoidmist võimaldava riikliku sekkumise puudumine) täitmist, kuna kahe Hiinas asuva seonduva äriühingu kohta teavet ei edastatud ning seetõttu puudusid olulised dokumendid, mida oli vaja selle kriteeriumi täitmise tõendamiseks.

(50)

Seega ei täitnud ükski kolmeteistkümnest asjaomasest eksportivast Hiina tootjast muutmiseelse alusmääruse artikli 9 lõikes 5 sätestatud tingimusi ning selle tulemusel jäeti individuaalse kohtlemise taotlus nende kõigi puhul rahuldamata.

(51)

Seepärast tuleks HRVle kohaldatavat dumpinguvastast jääktollimaksu kohaldada nende asjaomaste eksportivate tootjate suhtes nõukogu määruse (EÜ) nr 1472/2006 kohaldamise perioodil. Nimetatud määruse kohaldamise periood oli algselt alates 7. oktoobrist 2006 kuni 7. oktoobrini 2008. Pärast aegumise läbivaatamise menetluse algatamist pikendati määruse kohaldamise perioodi 30. detsembril 2009 kuni 31. märtsini 2011. Kohtuotsustes kindlaks määratud õigusvastasus seisneb selles, et liidu institutsioonid ei suutnud tuvastada, kas asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodete suhtes tuleks kohaldada jääktollimaksu või individuaalset tollimaksu, mida kohaldati sellise valimisse kaasatud äriühingu suhtes, kellele võimaldati turumajanduslikku kohtlemist.

(52)

Tulenevalt Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasusest puudub õiguslik alus vabastada asjaomased eksportivad tootjad täielikult dumpinguvastase tollimaksu tasumisest nende valmistatud toodete eest. Seega tuleb uues, Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasust heastavas aktis uuesti hinnata vaid kohaldatava dumpinguvastase tollimaksu määra, mitte aga meetmeid endid.

(53)

Kuna jõuti järeldusele, et jääktollimaks tuleks asjaomaste eksportivate tootjate suhtes uuesti kehtestada samal tasemel, nagu see nähti algselt ette vaidlustatud määrusega ja määrusega (EL) nr 1294/2009, ei ole vaja muuta nõukogu määrust (EÜ) nr 388/2008. See määrus jääb kehtima.

(54)

Eespool toodud järeldused ja kokkuvõtted avaldati huvitatud isikutele, kellele anti aega märkuste esitamiseks. Oma märkused esitas FESI, kes esindab importijaid, sh Pumat, Timberlandi, Clarki ja veel üht importijat ning üht eksportivat tootjat, kelle turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust käesoleva menetluse käigus ei käsitletud.

(55)

FESI ja üks importija väitsid, et käesolevas menetluses rikuti mitmeid menetlusnorme. Nad juhtisid tähelepanu asjaolule, et Hiina eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotlused vaadati juba läbi ja avaldati enne, kui Euroopa Kohus tegi otsuse liidetud kohtuasjades C-659/13: C & J Clark International Limited ja C-34/14: Puma SE 3. detsembril 2015 ning enne komisjoni kavatsust kehtestada jalatsite impordile uuesti lõplik dumpinguvastane tollimaks 16,5 %. Seetõttu puuduvat nendel hinnangutel õiguslik alus ja need olevat muutnud Euroopa kohtu tulevase otsuse õigustühiseks.

(56)

Komisjon ei nõustu eespool esitatud väitega, sest valmistas üksnes ette võimaliku tulevase kohtuotsuse rakendamist. Selline ettevalmistus oli vajalik sujuva haldamise tagamiseks järgmistel põhjustel: esiteks on vaieldamatu, et komisjon pidanuks turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused läbi vaatama. Sel ajal pooleli olnud kohtumenetluse puhul arutati ainsa küsimusena, kas sõltumatu importija, näiteks Clark, Puma ja Timberland, saab toetuda sellele õigusvastasusele. Selle jah/ei valiku tõttu sai komisjon erakordselt hästi valmistuda negatiivseks otsuseks selles küsimuses. Teiseks oli vajalik kiire rakendamine, et liikmesriikide tolliasutused saaksid kiiresti rahuldada rahuldamata hüvitistaotlused ja tagada kõigile ettevõtjatele õiguskindluse. Igasugune mõju kohtu otsusele oli välistatud, kuna otsus käsitles erinevat teemat (nimelt seda, kas importijad võivad toetuda eksportivate tootjate õigusele, et nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlustele antakse hinnang).

(57)

Isikud väitsid ka, et 17. märtsil 2016 (18) avaldatud teade liidetud kohtuasjade C-659/13 ja C-34/14: C & J Clark International Limited ja Puma SE tehtud otsuse rakendamise kohta ei suutnud heastada eespool viidatud menetlusnormi rikkumist, sest huvitatud isikutel puudus mõistlik võimalus kasutada oma kaitseõigust.

(58)

Mitu isikut väitis ka seda, et neile oleks tulnud anda juurdepääs esialgse uurimise täielikule uurimismaterjalile ning et avalikustamisdokumentides ei oleks tohtinud asjakohaseid eksportivaid tootjaid anonüümseks muuta.

(59)

Järeldustes väitsid need isikud, et eespool viidatud menetlusnormi rikkumisest tulenevate vigade tõttu on komisjon rikkunud ELi põhilist õigusraamistikku ja ületanud oma võimupiire.

(60)

Üks isik seadis küsimärgi alla põhjenduses 55 nimetatud avalikustamise ja hilisema 20. mail 2016 teatatud avalikustamise vahelise seose ja nõudis asjakohaseid selgitusi.

(61)

Teatis otsuse rakendamise kohta avaldati läbipaistvuse suurendamiseks, pidades silmas komisjoni poliitikat kaubanduskaitset käsitlevate uurimiste läbipaistvuse kohta ning ärakuulamise eest vastutava ametniku taotlust pärast küsimuse tõstatanud ühe osalise ärakuulamist. Komisjon jääb endiselt seisukohale, et see avaldamine ei olnud tegelikult õiguslikult vajalik. Isegi kui see oli vajalik, mida see aga ei olnud, oleksid nõuetekohane menetlus ja ärakuulamisõigus olnud tagatud avaldamisega ja tõsiasjaga, et kõikidele osalistele antakse võimalus märkusi esitada.

(62)

Juurdepääs kõikidele esialgse uurimise dokumentidele on olnud tagatud, isegi kui komisjon ei mõista, kuidas mis tahes muu teave kui eksportivate tootjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused võiks olla käesolevas menetluses asjakohane. Eksportivate tootjate anonüümseks muutmine oli vajalik ärisaladust sisaldavate andmete kaitse tagamiseks; sellest hoolimata teatati importivatele huvitatud isikutele nende taotlusel nende importijad.

(63)

Teine avalikustamine muutus vajalikuks, sest nüüd hõlmab määrus ka individuaalse kohtlemise taotlusi, mida esialgu ei hinnatud.

(64)

Seetõttu tuleb mis tahes väited menetlusnormi rikkumise kohta tagasi lükata.

(65)

Mitu huvitatud isikut väitis, et otsuse praegusel rakendamisel puudub õiguslik alus. Eelkõige väideti, et ELi toimimise lepingu artiklit 266 ei kohaldata, sest jalanõusid käsitlevad lõplikud meetmed kaotasid kehtivuse 31. märtsil 2011 ning nende meetmete õigusvastasuse tõttu puudub neil mõju. Isikud väitsid, et ELi toimimise lepingu artikli 266 eesmärk ei ole tagasiulatuvalt korrigeerida kehtivuse kaotanud meetmete õigustühisust. Seda seisukohta toetaksid ka ELi toimimise lepingu artiklid 263 ja 265, millega kehtestatakse ajapiirangud meetmete võtmiseks ELi institutsioonide õigustühise tegevuse või nende tegevusetuse korral. Praegu kohaldatava lähenemisviisi kohta puudub pretsedent, samuti ei esitanud komisjon ka mingit põhjendust ega toonud näiteks varasemat kohtupraktikat, mis toetaks ELi toimimise lepingu artikli 266 sellist tõlgendust.

(66)

Isikud väitsid lisaks, et selle juhtumi puhul ei saa uurimist jätkata sealt, kus ilmnes ELi toimimise lepingu artikli 266 kohane õigusvastasus, sest Euroopa Kohus ei selgitanud välja mitte üksnes põhjenduste puudumist, vaid õigusvastasus puudutab alusmääruse põhilist sätet ja mõjutab asjaomaste HRV eksportivate tootjatega seotud dumpingu kogu hindamist.

(67)

Lisaks väitsid isikud, et kehtivuse kaotanud meetmete tagasiulatuv korrigeerimine on vastuolus õiguspäraste ootuste kaitse põhimõttega. Väidetavalt oleksid isikud kõigepealt saanud kinnituse selle kohta, et meetmed kaotasid kehtivuse 31. märtsil 2011, ning arvestades esialgsest uurimisest möödunud aega, oleks isikutel olnud õiguspärane ootus, et esialgset uurimist ei taasalustata ega -avata. Teiseks märgiti, et asjaolu, et esialgse uurimise käigus ei uuritud turumajandusliku kohtlemise taotlusi kolmekuulise tähtaja jooksul, andis HRV eksportivatele tootjatele õiguskindluse, et nende turumajandusliku kohtlemise taotlusi läbi ei vaadata. Kokkuvõttes väitsid isikud, et pikki ajavahemikke silmas pidades rikuti uurimise taasalustamisega üldist menetluse tähtaegade ja aegumise põhimõtet, mis kehtib mis tahes õiguslikus kontekstis.

(68)

Mitu huvitatud isikut väitis, et ELi toimimise lepingu artikkel 266 ega alusmäärus ei võimalda HRV eksportivate tootjate impordi suhtes tagasiulatuvalt kehtestada lõplikku 16,5 % tollimaksu.

(69)

Seoses väitega, et kõnealused meetmed kaotasid kehtivuse 31. märtsil 2011, ei mõista komisjon, miks peaks meetme aegumine olema mingil viisil oluline seoses komisjoni võimalusega võtta tühistatud akti asendamiseks vastu uus akt. Vastavalt kohtupraktikale taasavatakse esialgse määruse tühistanud otsusega haldusmenetlus, mida on võimalik taasalustada õigusvastasuse tekkimise punktist.

(70)

Sellest tulenevalt on dumpinguvastane menetlus ikka veel pooleli, sest menetluse lõpetamist käsitlev akt tühistati. Komisjonil on kohustus see menetlus lõpetada, sest alusmääruses on sätestatud, et menetlus tuleb lõpetada komisjoni õigusaktiga.

(71)

Seoses alusmääruse artiklile 13 ja dumpinguvastase lepingu artiklile 10 toetuva tagasiulatuvuse väitega on alusmääruse artikli 13 lõikes 1 – milles korratakse WTO dumpinguvastase lepingu artikli 10 lõike 1 sõnastust – sätestatud, et ajutisi meetmeid ja lõplikke dumpinguvastaseid tollimakse kohaldatakse üksnes nende toodete suhtes, mis lastakse vabasse ringlusse pärast artikli 7 lõike 1 või, olenevalt olukorrast, artikli 9 lõike 4 alusel tehtud otsuse jõustumist. Käesoleval juhul kohaldatakse kõnealuseid dumpinguvastaseid tollimakse üksnes nende toodete suhtes, mis lasti vabasse ringlusesse pärast vastavalt alusmääruse artikli 7 lõike 1 ja artikli 9 lõike 4 alusel vastu võetud ajutise määruse ja vaidlustatud (lõpliku) määruse jõustumist. Tagasiulatuvus alusmääruse artikli 10 lõike 1 tähenduses aga viitab üksnes olukorrale, kui tooted lasti vabasse ringlusse enne meetmete kehtestamist, nagu nähtub selle sätte tekstist ning alusmääruse artikli 10 lõikes 4 sätestatud erandist (19).

(72)

Komisjon täheldab ka, et käesoleva juhtumi puhul ei ole tegemist ei tagasiulatuvuse ega ka õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste rikkumisega.

(73)

Euroopa Kohtu praktikas tehakse meetme tagasiulatuvuse hindamisel vahet uue eeskirja kohaldamisel olukorra suhtes, mis on muutunud lõplikuks (sellele osutatakse ka kui kehtivale või lõplikult määratletud õiguslikule olukorrale), (20) ning olukorra suhtes, mis tekkis enne uue eeskirja jõustumist, kuid mis ei ole veel lõplik (sellele osutatakse ka kui ajutisele olukorrale) (21).

(74)

Antud juhtumi puhul ei ole olukord, mis hõlmab asjaomaste toodete importi ja mis tekkis nõukogu määruse (EÜ) nr 1472/2006 kohaldamise aja jooksul, veel lõplikuks muutunud, sest vaidlustatud määruse tühistamise tõttu ei ole nende toodete suhtes kohaldatavat dumpinguvastast tollimaksu veel lõplikult kehtestatud. Samas hoiatati menetluse algatamise teatise ja ajutise määruse avaldamisega jalatsiimportijaid sellise tollimaksu kehtestamise võimalikkusest. Liidu kohtute kehtiva praktika kohaselt ei saa ettevõtjad toetuda õiguspärase ootuse põhimõttele seni, kuni institutsioonid ei ole vastu võtnud haldusmenetlust lõpetavat akti, mis on muutunud lõplikuks (22).

(75)

Käesoleva määruse kohaldamine mõjutab otseselt praeguse olukorra tulevikumõju: tollimakse jalatsitelt on sisse nõudnud liikmesriikide tolliasutused. Lõplikult otsustamata tollimaksude hüvitamise taotluste tõttu on olukord endiselt lahtine. Käesolevas määruses sätestatakse nimetatud impordi suhtes kohaldatav tollimaksumäär ja seega reguleerib see määrus praeguse olukorra tulevikumõju.

(76)

Isegi kui oleks tegemist tagasiulatuvusega liidu õiguse tähenduses, mida ei ole, oleks selline tagasiulatuvus igal juhul õigustatud järgmisel põhjusel.

(77)

Liidu õiguse olulisi eeskirju võib kohaldada olukordades, mis on tekkinud enne nende eeskirjade jõustumist üksnes niivõrd, kuivõrd kõnealuste eeskirjade tingimustest, eesmärkidest või üldisest kavast nähtub sõnaselgelt, et neid eeskirju tuleb niimoodi kohaldada (23). Eelkõige sedastati kohtuasjas C-337/88 Società agricola fattoria alimentare (SAFA) järgmist: [K]uigi üldreeglina on õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui ühenduse õigusakti ajalise kehtivuse alguspunktina on määratud jõustumisest varasem kuupäev, võib see erandkorras olla ka teisiti, kui seda nõuab üldistes huvides seatud eesmärk ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud  (24).

(78)

Antud juhtumi puhul on eesmärk täita ELi toimimise lepingu artikli 266 kohaseid komisjoni kohustusi. Kuna Euroopa Kohus tegi kindlaks õigusvastasuse ainult kohaldatava tollimaksumäära kindlaksmääramisel ja mitte meetmete endi kohaldamisel (st seoses dumpingu, kahju ja liidu huvi kindlakstegemisega), ei saanud asjaomastel eksportivatel tootjatel olla õiguspäraseid ootusi, et ei kohaldata mingeid lõplikke dumpinguvastaseid meetmeid. Sellest tulenevalt ei saa sellist meetmete kehtestamist – isegi juhul, kui seda tehtaks tagasiulatuvalt (kuigi see nii ei ole) – pidada õiguspäraste ootuste rikkumiseks.

(79)

Peale selle täheldatakse õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitses ennekõike seda, et kohtupraktika kohaselt ei saa importijad tugineda õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitsele, kui neid teavitati liidu kaubanduspoliitika peatsest muudatusest (25). Antud juhtumi puhul teavitati importijaid menetluse algatamise teatise ja ajutise määruse avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas – mõlemad dokumendid on endiselt liidu õiguskorra osa – riskist, et asjaomaste eksportivate tootjate valmistatud toodete suhtes võidakse kehtestada dumpinguvastane tollimaks. Seepärast ei saanud asjaomased eksportivad tootjad tugineda õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitset käsitlevatele liidu õiguse üldpõhimõtetele.

(80)

Ettevõtjad olid jalatsite importimisel täiesti teadlikud, et sellise impordi suhtes kohaldatakse tollimaksu. Nad võtsid seda tollimaksu arvesse müügihinna määramisel ja majandusriskide hindamisel. Seepärast ei saanud nad ei õiguskindlust ega õiguspäraseid ootusi, et import on tollimaksuvaba, ning suunasid tavaliselt tollimaksu edasi oma klientidele. Seepärast on liidu huvides praegu pigem määrata kohaldatav tollimaksumäär, kui pakkuda asjaomastele importijatele juhutulu, rikastades neid ilma mõjuva põhjuseta.

(81)

Seega ei ole tegemist ei aegumispõhimõtte, õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste põhimõtete ega ka alusmääruse ja dumpinguvastase lepingu sätete rikkumisega.

(82)

Seoses väitega, mille kohaselt turumajandusliku kohtlemise võimaldamise otsus tuli teha kolme kuu jooksul alates uurimise algatamisest, tuletatakse meelde, et kohtupraktika kohaselt ei sisalda alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teine lõik ühtegi viidet selle kohta, mis juhtub, kui komisjon kolmekuulise tähtaja ületab. Seepärast on Üldkohus seisukohal, et hilisemas etapis tehtud turumajandusliku kohtlemise võimaldamise otsus ei mõjuta lõplike meetmete kehtestamist käsitleva määruse kehtivust, kui taotlejad ei ole tõendanud, et juhul, kui komisjon ei oleks kolmekuulist tähtaega ületanud, oleks nõukogu võinud vastu võtta vaidlustatud määrusest erineva nende huvidele vastavama määruse (26). Lisaks on Euroopa Kohus tunnistanud, et institutsioonid võivad muuta turumajandusliku kohtlemise hinnangut kuni lõplike meetmete vastuvõtmiseni (27).

(83)

Brosmanni ja Aokangi käsitlevate kohtuotsustega ei ole seda kohtupraktikat muudetud. Euroopa Kohus tugineb oma otsustes Brosmanni ja Aokangi kohta komisjoni kohustusele teostada hindamine kolme kuu jooksul eesmärgiga näidata, et hindamiskohustus on sõltumatu sellest, kas komisjon moodustab valimi või mitte. Euroopa Kohus ei avalda arvamust selle kohta, millised on õiguslikud tagajärjed, kui komisjon viib turumajandusliku kohtlemise hindamise lõpule hilisemas uurimisetapis. Kohus sedastab vaid, et institutsioonid ei või täielikult ignoreerida turumajandusliku kohtlemise taotlusi, vaid peavad neid hindama hiljemalt lõplike meetmete kehtestamise ajal. Otsused kinnitavad eelnevas põhjenduses tsiteeritud kohtupraktikat.

(84)

Antud juhtumi puhul ei ole asjaomased eksportivad tootjad tõendanud, et kui komisjon oleks teinud turumajandusliku kohtlemise hindamise kolme kuu jooksul alates dumpinguvastase menetluse algatamisest 2005. aastal, oleks nõukogu võinud vastu võtta teistsuguse määruse, mis oleks nende huvidele vastanud paremini kui vaidlustatud määrus. Seepärast lükatakse väide turumajandusliku kohtlemise taotluse hindamise tähtaja kohta tagasi.

(85)

Lisaks väideti, et kuna õigusvastasus tekkis turumajandusliku kohtlemise hindamise ajal, pidanuks komisjon jätkama menetlust kuni ajutiste meetmete kehtestamise eelse hetkeni.

(86)

Seoses sellega täheldab komisjon, et ajutised meetmed ei ole mitte menetluses vajalik samm, vaid iseseisev sündmus, mille mõju lakkab lõplike meetmete vastuvõtmisega (28). Ainus vajalik menetlussamm enne lõplike meetmete vastuvõtmist on algatamine. Seepärast ei ole see väide asjakohane.

(87)

Mõned isikud viitasid Üldkohtu otsusele kohtuasjas T-2/95: IPS vs. nõukogu, märkisid formaalset erinevust uurimise ja menetluse vahel ning väitsid, et pärast menetluse lõpetamist, nagu käesoleval juhul, ei saa seda enam jätkata.

(88)

Komisjon ei näe olulist erinevust mõistete „uurimine“ ja „menetlus“ vahel. Alusmääruses ja kohtupraktikas kasutatakse mõlemat vaheldumisi. Igal juhul tuleb kohtuasja T-2/95 käsitleva otsuse lugemisel võtta arvesse kõnealust kohtuasja käsitleva edasikaebuse kohta tehtud otsust.

(89)

Mitu isikut väitis ka, et ELi toimimise lepingu artikkel 266 ei võimalda Euroopa Kohtu otsuse osalist rakendamist ega tõendamiskohustuse ümberpööramist käesoleva juhtumi puhul. Seetõttu väideti, et komisjon hindas ekslikult vaid hüvitamisnõudeid esitanud importijate eksportivate tootjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi. Isikute väide tugines arusaamal, et Euroopa Kohtu otsusel liidetud kohtuasjades C-659/13: C & J Clark International Limited ja C-34/14 Puma SE on erga omnes mõju ja et ei saa kõrval jätta asjaolu, et turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste käesoleval hindamisel on mõju ka kõikide HRV eksportivate tootjate suhtes kohaldatavale jääktollimaksule. Samad isikud väitsid ka seda, et komisjon oleks pidanud hindama kõiki esialgse uurimise käigus esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi.

(90)

Lisaks on isikud eriarvamusel selles, et tõendamiskohustus lasub turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse esitanud tootjal, ja väidavad, et tootjad vabanesid sellest tõendamiskohustusest 2005. aastal esialgses uurimises esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluseid esitades. Samuti ei nõustunud isikud sellega, et Euroopa Kohtu kohtuotsust liidetud kohtuasjades C-659/13: C & J Clark International Limited ja C-34/14: Puma SE võib rakendada lihtsalt valimisse mittekuuluvate tootjate esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluseid hinnates, sest Euroopa Kohus ei rõhutanud konkreetselt seda, et tühistamine on seotud just nimelt selle aspektiga.

(91)

Komisjoni hinnangul on otsust vaja rakendada vaid nende eksportivate tootjate suhtes, kelle kõik imporditehingud ei ole lõplikud. Tollimaks on lõplik pärast ühenduse tolliseadustikus sätestatud kolmeaastast aegumisperioodi. Sama kinnitavad ka kohtuotsused. Jääktollimaksule ei kaasne mingit mõju, sest valimisse kuuluva nelja äriühingu turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi on hinnatud ning turumajandusliku/individuaalse kohtlemise võimaldamine ühele valimisse mittekuuluvale äriühingule ei mõjuta jääktollimaksu määra.

(92)

Tõendamiskohustus ei piirne taotluse esitamisega. See hõlmab ka taotluse sisu, millest peab nähtuma kõigi turumajandusliku/individuaalse kohtlemise nõuete täitmine.

(93)

Ainus kohtuotsustes esile toodud õigusvastasus on turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste hindamata jätmine.

(94)

Mitu huvitatud isikut väitis, et komisjon ei oleks tohtinud kohaldada kaht erinevat õigusrežiimi, st ühelt poolt alusmäärust (enne selle muutmist) eksportivate tootjate individuaalse kohtlemise taotluste hindamiseks ja teiselt poolt praegu kehtivat alusmäärust, mis hõlmab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1168/2012 muudatusi, (29) millega kehtestati komiteemenetluse protseduurid muu hulgas kaubanduskaitse alal, ja millest tulenevalt delegeeritakse seega otsuste tegemine komisjonile.

(95)

Need isikud kordasid ka seda, et ELi toimimise lepingu artikkel 266 ei võimalda dumpinguvastaste tollimaksude tagasiulatuvat kehtestamist, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-459/98P: IPS vs. nõukogu ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1515/2001 meetmete kohta, mida ühendus võib võtta pärast WTO vaidluste lahendamise organi aruannet dumpingu ja subsiidiumivastaste meetmete kohta (30). Nad väitsid, et komisjon ei ole esitanud kehtivaid põhjendusi tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttest kõrvale kaldumise kohta ja on seetõttu rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet.

(96)

Üks huvitatud isik väitis, et mis tahes meetmete rakendamine oleks igal juhul alusetu, sest ühenduse tolliseadustiku artiklis 103 sätestatud hagi aegumise periood on möödunud. Dumpinguvastaste tollimaksude kogumine oleks seega vastuolus hea juhtimistava põhimõttega ja alusmääruse artikliga 21 ning kujutaks endast võimu kuritarvitamist.

(97)

Mitu isikut väitis ka, et lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine HRV eksportivatele tootjatele, keda praegune rakendamine puudutab, kujutaks i) praeguse rakendamisega hõlmatud importijate diskrimineerimist võrreldes nende importijatega, kelle suhtes rakendati Brosmanni ja Aokangi käsitlevaid kohtuotsuseid ning kellele hüvitati tollimaksud, mis maksti viie sellise eksportiva tootja jalatsitelt, keda need otsused puudutasid, ning ii) praeguse rakendamisega hõlmatud eksportivate tootjate diskrimineerimist võrreldes nende viie eksportiva tootjaga, kelle suhtes rakendati Brosmanni ja Aokangi käsitlevaid kohtuotsuseid ning kelle suhtes ei rakendatud mingit tollimaksu, tulenevalt nõukogu 18. märtsi 2014. aasta rakendusotsust, millega lükatakse tagasi rakendusmääruse ettepanek, millega kehtestatakse uuesti lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate HRVst pärit ning äriühingute Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd, Risen Footwear (HK) Co Ltd ja Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd toodetud nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (31).

(98)

Väidetavalt osutab selline diskrimineeriv kohtlemine liidu õiguse ühtse tõlgendamise ja kohaldamise puudumisele, nii et rikutakse põhiõigust tõhusale õiguskaitsele.

(99)

Eri õigusrežiimide väidetava rakendamise kohta leiab komisjon, et see tuleneb alusmäärust muutvas kolmes määruses sisalduvate üleminekueeskirjade erinevustest.

(100)

Esiteks on määruse (EL) nr 765/2012 (individuaalse kohtlemise taotlustega seotud „kinnitusdetailide muudatus“) artiklis 2 sätestatud, et „pärast selle jõustumist kohaldatakse määrust kõikide määruse (EÜ) nr 1225/2009 kohaselt algatatud uurimiste suhtes.“ Praegune uurimine algatati enne seda kuupäeva, mistõttu ei ole see alusmääruse muudatus käesolevas juhtumis kohaldatav.

(101)

Teiseks on määruse (EL) nr 1168/2012 (turumajandusliku kohtlemise taotlustega seotud „Brosmanni muudatus“) artiklis 2 sätestatud, et „käesolevat määrust kohaldatakse kõigi uute ja kõigi käimasolevate uurimiste suhtes alates 15. detsembrist 2012.“ Kui komisjon oleks võtnud vastu range lähenemisviisi, ei oleks enam olnud vaja hinnata valimisse mittekuuluvate äriühingute turumajandusliku kohtlemise taotlusi, sest need äriühingud kaotasid turumajandusliku kohtlemise hindamise õiguse 15. detsembril 2012. Sellest hoolimata leiab komisjon, et sellist kohtlemist oleks raske ühildada kohtuotsuste rakendamise kohustusega. Samuti ei tundu, et määrusega (EL) nr 1168/2012 keelataks täielikult hinnata valimisse mittekuuluvate äriühingute turumajandusliku kohtlemise taotlusi, sest selleks antakse luba näiteks individuaalse kohtlemise puhul. Analoogia põhjal võiks öelda, et seda erandit võib kohaldada ka käesoleval juhul. Seevastu leiab komisjon, et määruse (EL) nr 1168/2012 kohaldamise tõttu käesoleval juhul võiks tulemus olla sama, sest kõik turumajandusliku kohtlemise taotlused lükataks automaatselt ja ilma hindamiseta tagasi.

(102)

Kolmandaks on seoses komiteemenetlusega sätestatud määruse (EL) nr 37/2014 artiklis 3, et nõukogule jääb pädevus selliste aktide puhul, kui akti on vastu võtnud komisjon, kui on alustatud konsultatsioone või kui komisjon on vastu võtnud ettepaneku. Käesoleval juhul ei ole sellist meedet otsuse rakendamise suhtes rakendatud enne kõnealuse määruse jõustumist.

(103)

Lõplike dumpinguvastaste tollimaksude tagasiulatuva kehtestamisega seoses viidatakse kaalutlustele, mis on esitatud eespool põhjendustes 73–81, kus neid väiteid juba põhjalikult käsitleti.

(104)

Diskrimineerimisega seoses täheldab komisjon, et eksportivatel tootjatel ja käesoleva määrusega hõlmatud teatavatel importijatel on liidu kohtutes käesoleva määruse vastu õiguskaitse. Muud importijad saavad sellist kaitset liikmesriikide kohtutelt, kes mõistavad õigust liidu tavaõiguse alusel.

(105)

Väide erineva kohtlemise kohta on samuti põhjendamatu. Brosmanilt ja neljalt muult eksportivalt tootjalt importinud importijad on erinevas tegelikus ja õiguslikus olukorras, kuna nende eksportivad tootjad otsustasid seada vaidlustatud määruse kahtluse alla ja kuna neile hüvitati nende tollimaksud, nii et nad on kaitstud ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõikega 3. Sellist kahtluse alla seadmist ja hüvitamist ei ole muude puhul toimunud. Komisjon hakkab ette valmistama rakendamist ettevõtjate Clark, Puma ja Timberland Hiina eksportivate tootjate suhtes; kõiki muid valimisse mittekuuluvaid HRV ja Vietnami tootjaid ning nende importijaid koheldakse hiljem samamoodi vastavalt käesolevas määruses sätestatud menetlusele.

(106)

Samad huvitatud isikud väitsid ka, et alusmääruse artikkel 14 ei saa olla õiguslikuks aluseks ühenduse tolliseadustiku artikli 236 kohaldamisel ning ühenduse tolliseadustiku artikli 236 kasutamine ei sõltu ühestki teisest alusmääruse alusel tehtud otsusest või komisjoni ELi toimimise lepingu artikli 266 kohastest kohustustest.

(107)

Selles kontekstis väideti, et ühenduse tolliseadustiku artikli 236 kohaldamine jääb eranditult liikmesriikide tolliasutuste pädevusse ja neil on kohustus tagasi maksta tasutud, kuid õigusliku aluseta tollimaksud. Peale selle väitsid mõjutatud isikud, et ühenduse tolliseadustiku artikkel 236 ei saa olla alusmääruse artikli 14 alluvuses või mõjualas, sest mõlema puhul on tegemist võrdse jõuga teisese õigusaktiga. Lisaks sellele hõlmab alusmääruse artikli 14 kohaldamisala erisätteid, mis hõlmavad alusmääruse alusel teostatavaid uurimisi ja protseduure ning mida ei kohaldata ühelegi teise õigusliku vahendi, näiteks ühenduse tolliseadustiku suhtes.

(108)

Komisjon märgib, et ühenduse tolliseadustikku ei rakendata dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise suhtes automaatselt vaid dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavatele määrustele viitamise kaudu. Vastavalt alusmääruse artiklile 14 võib komisjon otsustada jätta teatavad ühenduse tolliseadustiku sätted kohaldamata ja kehtestada selle asemel erieeskirjad. Kuna ühenduse tolliseadustikku kohaldatakse vaid nõukogu ja komisjoni rakendusmäärustele viitamise kaudu, ei paikne see normihierarhias samal tasemel alusmääruse artikliga 14, vaid on kõnealusele artiklile allutatud, mistõttu seda on võimalik nii kohaldamata jätta kui ka muul viisil kohaldada.

(109)

Eespool nimetatud huvitatud isikud väitsid, et komisjon on rikkunud ELi toimimise lepingu artiklit 296, kuna ta ei ole esitanud piisavaid põhjendusi ega nimetanud õiguslikku alust, mille põhjal tollimaksud tagasiulatuvalt kehtestati ning keelduti neid praeguse rakendamisega seotud importijatele tagastamast.

(110)

Piisavate põhjendused puudumine hõlmas eelkõige järgmist: i) õigusliku aluse puudumine uurimise taasavamiseks ja taasavamist käsitleva teate avaldamata jätmine; ii) üldkohtu otsuse mittetäielik rakendamine, mille raames hinnang anti vaid nende eksportivate tootjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlustele, mille kohta importijad olid esitanud hüvitistaotlused; iii) tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumine dumpinguvastaste tollimaksude puhul; iv) ühelt poolt kehtiva alusmääruse kohaldamine eksportivate tootjate individuaalse kohtlemise taotluste hindamise suhtes enne selle muutmist 6. septembril 2012 ja praeguse alusmääruse (mida on muudetud määrusega (EL) nr 1168/2012) rakendamine kohaldatavate otsustusmenetluste suhtes ning v) nende isikute poolt esitatud õiguslikele väidetele vastamata jätmine pärast seda, kui komisjon avaldas 15. detsembril 2015 asjaomaste Hiina eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotluste hindamise tulemused.

(111)

Uurimise taasavamiseks vajaliku õigusliku aluse puudumise suhtes tuletab komisjon meelde põhjenduses 15 tsiteeritud kohtupraktikat, mille kohaselt ta võib jätkata uurimist täpselt sellest punktist, milles tekkis õigusvastasus. See oli pärast algatamist. Komisjonil ei ole õiguslikku kohustust avaldada teatist menetluse või uurimise taasalgatamise, jätkamise või taasavamise kohta. Pigem tuleneb see automaatselt kohtuotsusest, mida institutsioonid peavad hakkama rakendama.

(112)

Kohtupraktika kohaselt tuleb dumpinguvastase määruse seaduslikkust hinnata, võttes arvesse liidu õiguse objektiivseid norme ja mitte varasemaid otsuseid, isegi, kui need on olemas (praegusel juhul see nii ei ole) (32). Asjaolu, et komisjon on järginud teatavate varasemate juhtumite puhul erinevat tava, ei loo seega õiguspäraseid ootusi. See on seda enam nii, sest viidatud varasem praktika ei vasta käesoleva juhtumi erinevatele asjaoludele ja õiguslikule olukorrale.

(113)

Erinevused on järgmised: Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasus ei ole seotud dumpingut, kahju ja liidu huve käsitlevate järeldustega ning seega ka mitte tollimaksu kehtestamise põhimõttega, vaid pelgalt konkreetse tollimaksumääraga. Varasemad tühistamised, millele huvitatud isikud tuginevad, olid seevastu seotud järeldustega dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta. Sellepärast pidasid institutsioonid asjakohasemaks võtta tulevikku silmas pidades vastu uued meetmed.

(114)

Eelkõige ei olnud käesoleva juhtumi puhul mingit vajadust nõuda huvitatud isikutelt täiendavat teavet. Pigem pidi komisjon hindama juba olemas olevat teavet, mida ei oldud enne määruse (EÜ) nr 1472/2006 vastuvõtmist hinnatud. Igal juhul ei paku muude juhtumitega seotud varasem praktika täpset ja tingimusteta kindlust käesoleva juhtumi suhtes.

(115)

Peale selle on kõiki osapooli, kelle vastu menetlus on suunatud, s.o asjaomaseid eksportivaid tootjaid ning pooleliolevate kohtuasjade osapooli ja ühte osapoolt esindavat ühendust teavitatud nende oluliste asjaolude avaldamise läbi, mille alusel komisjon kavatseb käesoleva turumajanduslikku kohtlemist käsitleva hindamise vastu võtta. Seega on nende õigus kaitsele tagatud. Seoses sellega tuleb eelkõige märkida, et sõltumatutel importijatel õigus kaitsele dumpinguvastases menetluses puudub, kuna menetlus ei ole suunatud nende vastu (33).

(116)

Kohtuotsuste osalise rakendamise korral sõltub otsuse konkreetsest sisust, kas ja millises ulatuses institutsioonid seda peavad rakendama. Eelkõige see, kas on või ei ole võimalik kinnitada tollimaksude kehtestamist impordi suhtes, mis leidis aset enne kohtuotsust, sõltub sellest, kas kohtuotsuses tuvastatud õigusvastasus mõjutab järeldusi kahjustava dumpingu kui sellise kohta või üksnes täpse tollimaksumäära arvutust. Viimasel juhul, mis on siin asjakohane, ei ole kõigi tollimaksude hüvitamine õigustatud. Pigem piisab õige tollimaksumäära kindlaksmääramisest ja võimalike vahede hüvitamisest (kusjuures tollimaksumäära ei oleks võimalik suurendada, kuna see oleks kehtestamine tagantjärele).

(117)

Varasemad tühistamised, millele huvitatud isikud viitavad, on seotud järeldustega dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta (kas seoses asjaolude kindlakstegemisega, nende hindamisega või õigusega kaitsele).

(118)

Kõnealused tühistamised olid kas osalised või täielikud.

(119)

Liidu kohtud kasutavad osalist tühistamist siis, kui nad suudavad ise toimikus kirjeldatud asjaolude alusel järeldada, et institutsioonid oleksid pidanud võimaldama teatavat kohandust või kasutama teatavaks arvutuseks erinevat meetodit, mille tulemusena oleks määratud madalam tollimaks (kuid ei sea järeldusi dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta kahtluse alla). (Madalam) tollimaks jääb kehtima nii enne kui ka pärast tühistamist (34). Kohtuotsuse täitmiseks arvutavad institutsioonid tollimaksu ümber ja muudavad tollimaksu kehtestamise määrust vastavalt mineviku ja tuleviku jaoks. Samuti annavad nad liikmesriikide tolliasutustele korralduse vahe hüvitada, kui vastavad taotlused on õigeaegselt esitatud (35).

(120)

Liidu kohtud otsustavad tühistamise lõpule viia, kui nad ei saa ise toimikus leiduvate asjaolude alusel otsustada, kas institutsioonidel oli õigus, kui nad tegid järelduse dumpingu, kahju ja liidu huvide kohta või mitte, sest institutsioonidel tuli uurimist osaliselt korrata. Kuna liidu kohtud ei ole pädevad komisjoni eest uurimist läbi viima, tühistasid nad täies ulatuses määrused, millega kehtestati lõplikud tollimaksumäärad. Selle tagajärjel tuvastasid institutsioonid kolme meetmete kehtestamiseks vajaliku tingimuse olemasolu õiguspäraselt alles pärast tollimaksud tühistanud kohtuotsuse tegemist. Impordi suhtes, mis toimus enne dumpingu, kahju ja liidu huvide ametlikku kindlaksmääramist, on lõplike tollimaksude kehtestamine keelatud nii alusmääruse kui ka WTO dumpinguvastase lepinguga. Seepärast kehtestati institutsioonide poolt nende uurimiste lõpetamiseks vastu võetud õigusaktidega lõplikud tollimaksud üksnes tuleviku jaoks (36).

(121)

Käesolev juhtum on varasematest (osalistest või täielikest) tühistamistest erinev, kuivõrd see ei ole seotud dumpingu, kahju või liidu huvide olemasoluga, vaid üksnes sobiva tollimaksumäära valikuga (s.o valikuga ainsa valimisse kuuluva ja turumajandusliku kohtlemise osaliseks saanud äriühingu suhtes rakendatava tollimaksumäära ja jääktollimaksumäära vahel). Seega ei ole arutlusel tollimaksu kehtestamise põhimõte ise, vaid üksnes tollimaksu täpne summa (teisisõnu detail). Ja kui seda saab üldse kohandada, siis ainult allapoole.

(122)

Erinevalt põhjenduses 119 nimetatud varasematest osalise tühistamise juhtumitest ei ole kohus suutnud otsustada, kas tulnuks määrata uus (vähendatud) tollimaksumäär, sest selle otsuse tegemiseks on vaja esmalt hinnata turumajandusliku kohtlemise taotlust. Turumajandusliku kohtlemise taotluse hindamise ülesanne on komisjoni eesõigus. Seega ei saa kohus viia komisjoni asemel läbi seda uurimise osa ilma oma volitusi ületamata.

(123)

Erinevalt varasematest täieliku tühistamise juhtumitest ei ole järeldusi dumpingu, kahju, põhjusliku seose või liidu huvide kohta tühistatud. Seega on dumping, kahju, põhjuslik seos ja liidu huvid õiguslikult kindlaks tehtud nõukogu määruse (EÜ) nr 1472/2006 vastuvõtmise ajal. Seega ei ole mingit põhjust piirata lõplike dumpinguvastaste tollimaksude taaskehtestamist tulevikus.

(124)

Käesoleva määrusega ei kalduta seega mingil moel institutsioonide otsustamistavast kõrvale, isegi kui see oleks asjakohane.

(125)

Lisaks väitsid huvitatud isikud, et dumpinguvastaste tollimaksude tühistamine ei põhjustaks importijate ebaõiglast rikastumist, nagu väidab komisjon, kuna nende importijate müük võis hinda kaasatud tollimaksu tõttu väheneda.

(126)

Euroopa Kohtu praktikas tunnistatakse, et alusetult kogutud maksude tagastamisest võidakse keelduda, kui sellega kaasneks tagastatavate maksude saajate alusetu rikastumine (37). Komisjon täheldab, et need huvitatud isikud ei vaidlusta asjaolu, et tollimaks on kantud edasi, ega esita mingeid tõendeid müügi vähenemise kohta, ja et igal juhul käsitleb ebaõiglast rikastumist käsitlev kohtupraktika vaid edasikandmist, mitte aga edasikandmise sekundaarseid mõjusid.

(127)

Väidetava tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumise osas viidatakse põhjendustele 76–81, kus seda on põhjalikult käsitletud.

(128)

Kahe erineva õigusrežiimi väidetava kohaldamiseosas viidatakse põhjendustele 99–102, kus seda on põhjalikult käsitletud.

(129)

Märkuste osas, mille huvitatud isikud esitasid pärast asjaomaste Hiina eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise hindamise tulemuste avaldamist, leitakse, et need teemad on praegu kehtiva määrusega täielikult hõlmatud.

(130)

Eelpool nimetatud huvitatud isikud väitsid, et praegusest rakendamisest mõjutatud eksportivatele tootjatele oleks tulnud anda samad menetlusõigused, mis anti esialgse uurimise valimisse kuulunud eksportivatele tootjatele. Eelkõige rõhutati, et Hiina eksportivatele tootjatele ei antud võimalust täiendada turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste vorme puudusi käsitlevate kirjade kaudu ning kohapealsete kontrollkäikude tegemise asemel analüüsiti vaid dokumente. Peale selle ei taganud komisjon, et turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste avaldatud hindamistulemused oleksid asjaomastele eksportivatele tootjatele nõuetekohaselt kätte toimetatud, kuna kõnealused dokumendid saadeti äriühingute õiguslikele esindajatele vaid esialgse uurimise käigus.

(131)

Lisaks väideti, et praeguse rakendamisega seotud eksportivatele tootjatele ei võimaldatud samu menetluslikke tagatisi, mida rakendatakse standardsetes dumpinguvastastes uurimistes, vaid nendest rangemaid standardeid. Komisjon ei ole arvestanud viivitusega, mis tekkis turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste täitmisel esialgse uurimise käigus ja kõnealuste taotluste hindamise vahel. Lisaks sellele anti eksportivatele tootjatele esialgse uurimise ajal turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste täitmiseks aega tavapärase 21 päeva asemel vaid 15 päeva.

(132)

Peale selle väitis üks importija, et eksportivate tootjate menetlusõigusi rikuti, kuna neil ei olnud enam võimalik esitada põhjendatud kommentaare ega täiendavat teavet 11 aastat tagasi esitatud taotlustele, sest äriühinguid ei olnud enam olemas või dokumendid ei olnud enam kättesaadavad.

(133)

Sama isik väitis, et erinevalt esialgsest uurimisest mõjutaks meetmete praegune taaskehtestamine vaid ühenduse importijaid ning seda ilma võimaluseta anda põhjendatud sisendit.

(134)

Samuti väideti, et komisjon rakendas de facto fakte, mis olid kättesaadavad alusmääruse artikli 18 lõike 1 tähenduses, kuid ei järginud alusmääruse artikli 18 lõikes 4 sätestatud menetluseeskirju.

(135)

Komisjon täheldab, et alusmääruses ei nõuta, et komisjon annaks turumajanduslikku kohtlemist taotlevatele eksportivatele äriühingutele võimaluse täiendada ebatäielikku teavet. Komisjon tuletab meelde, et tõendamiskohustus lasub kohtupraktika alusel tootjal, kes taotleb turumajanduslikku kohtlemist alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Selle tarvis nähakse nimetatud artikli 2 lõike 7 punkti c esimese lõiguga ette, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama viimati nimetatud sättes osutatud piisavat ja üksikasjalikku tõendusmaterjali selle kohta, et ta tegutseb turumajanduse tingimustes. Nagu Euroopa Kohus sedastas oma Brosmanni ja Aokangi juhtumeid käsitlevas otsuses, ei pea institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peab komisjon hindama, kas asjaomase tootja esitatud asjaolud on piisavad selle tõendamiseks, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, et talle saaks turumajanduslikku kohtlemist võimaldada (vt põhjendus 31). Õigus saada ära kuulatud on seotud nende asjaolude hindamisega, kuid ei hõlma õigust täiendada ebatäielikku teavet. Vastasel korral võiks eksportiv tootja, esitades teavet jaokaupa, pikendada hindamist lõpmatult.

(136)

Sellega seoses tuletatakse meelde, et komisjon ei ole kohustatud nõudma, et eksportiv tootja täiendaks oma turumajandusliku kohtlemise taotlust. Nagu eelnenud põhjenduses märgitud, võib komisjon hindamise käigus tugineda eksportiva tootja esitaud teabele. Igal juhul ei ole asjaomased eksportivad tootjad vaidlustanud komisjoni hinnangut nende turumajandusliku kohtlemise taotlustele ning nad ei ole selgelt väljendanud, millistele dokumentidele või inimestele nad enam tugineda ei saa. Väide on seega niivõrd abstraktne, et institutsioonid ei saa neid probleeme turumajandusliku kohtlemise taotluste hindamisel arvesse võtta. Kuna see väide põhineb oletusel ja seda ei toetata ühegi konkreetse tõendiga selle kohta, millised dokumendid või inimesed ei ole enam kättesaadavad ning millise tähtsusega on need dokumendid ja inimesed turumajandusliku kohtlemise taotluste hindamise seisukohast, tuleb see väide tagasi lükata.

(137)

Alusmääruse artikli 18 lõike 1 de facto kohaldamine ei eelda automaatselt ka alusmääruse artikli 18 lõike 4 kohaldamist. See on nõutav vaid juhtudel, kus komisjon keeldub huvitatud isiku esitatud andmetest. Praeguse juhtumi menetlemisel võttis komisjon eksportivate tootjate esitatud andmed vastu ja kasutas neid hinnangu andmisel. See ei ole kättesaadavate andmete kasutamine. Komisjon ei ole keeldunud mis tahes teavet vastu võtmast.

(138)

Üks importija väitis, et komisjon ei uurinud, kas dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine on liidu huvides ning väitis, et meetmed oleksid liidu huvidega vastuolus, sest i) meetmetega taotletud mõju saavutati juba nende esmasel kehtestamisel; ii) meetmed ei anna liidu tööstussektorile täiendavaid hüvesid; iii) meetmed ei mõjuta eksportivaid tootjaid ja iv) meetmetega suurendatakse oluliselt liidu importijate kulutusi.

(139)

Käesolev juhtum puudutab vaid turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi, sest vaid nende puhul on liidu kohtud tuvastanud õigusrikkumise. Liidu huvides on, et esialgne määrus jääb täies mahus kehtima. Lisaks on praegune meede liidu finantshuvide kaitseks põhjendatud.

(140)

FESI ja Puma vaidlustasid komisjoni hinnangu Hiina tarnijate turumajandusliku kohtlemise taotluste osas ja väitsid, et keeldumise peamiseks aluseks oli täieliku ülevaate puudumine. Kriteeriumi 1 osas väitsid isikud, et komisjon ei teinud pingutusi puuduvate andmete hankimiseks ega täpsustanud, millised andmed oleksid vajalikud selleks, et tõendada märkimisväärse riikliku sekkumise puudumist asjaomaste eksportivate tootjate äriotsuste puhul. Kriteeriumi 3 osas väitsid isikud, viidates Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas T-586/14: Xinyi OV vs. komisjon, et maksusoodustused või soodustusi andvad maksurežiimid ei ole märgiks turu moonutamisest või mitte-turumajanduslikust käitumisest.

(141)

Sellel alusel väitsid isikud, et komisjon tegi alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kohaldamisel ilmse vea ja ei ole esitanud piisavaid põhjendusi eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotluste tagasilükkamiseks.

(142)

Kriteeriumiga 1 seotud puuduvate andmete osas viidatakse põhjendusele 135, milles on märgitud, et alusmääruses puuduvad sätted, mis kohustaksid komisjoni andma turumajandusliku kohtlemise taotluse esitanud eksportivatele äriühingutele võimaluse täiendada puuduvaid andmeid ning ühtlasi on tõendamiskohustus hoopis turumajandusliku kohtlemise taotluse esitanud eksportival tootjal.

(143)

Kriteeriumi 3 osas täpsustatakse, et turumajandusliku kohtlemise taotluse tagasilükkamisel ei kaalutud (võimalikke) maksusoodustusi või soodustusi andvaid maksurežiime.

(144)

Samad isikud väitsid kriteeriumile 2 viidates, et komisjon ei näidanud eksportmüügi vaba määramise puudumist ning et komisjoni ülesanne on näidata, kuidas ja missuguses ulatuses on riiklik sekkumine ekspordihindu mõjutanud.

(145)

Lisaks väideti, et eksportmüügi vaba määramise puudumise hinnang on vastuolus esialgse uurimise leidudega algseadmete müügi osas, mille puhul tehti kindlaks, et Puma sarnased importijad teostasid Hiina tarnijatelt ostes iseseisvat uurimis- ja arendustegevust ja hankisid ise toormaterjali (38). Seetõttu väideti, et Puma ja Timberland omasid tootmisprotsessi ja tehnilise kirjelduse üle märkimisväärset mõju ning riiklik sekkumine ei olnud võimalik.

(146)

Nagu põhjenduses 42 nimetatud, lasub tõendamiskohustus individuaalset kohtlemist taotleval tootjal. Nagu põhjenduses 47 selgitatud, ei tõendanud eksportivad tootjad, et äriotsused langetati riikliku sekkumiseta. Lisaks märgitakse, et kriteerium 2 ei viita üksnes ekspordihindadele, vaid eksportmüügile üldiselt, sealhulgas ekspordihindadele, kogustele ja muudele müügitingimustele, mis peavad olema määratud riikliku sekkumiseta.

(147)

Selleks et toetada ekspordihindade vaba määramist käsitlevat väidet, viitavad mõjutatud isikud komisjoni määruse (EÜ) nr 553/2006 (ajutine määrus) põhjendusele 269. See põhjendus käsitles aga liidu importijate edasimüügihindu ja ei saa olla nõuetekohaseks aluseks eksportivate tootjate ekspordihindade usaldusväärsuse hindamisel. Viitamine ajutise määruse põhjendusele 132 ja määruse (EÜ) nr 1472/2006 (39) (vaidlustatud määrus) põhjendusele 135 on samuti kohatu, sest käsitletakse normaalväärtuste korrigeerimist ekspordihinnaga võrreldes ning selle alusel ei ole võimalik teha järeldusi Hiina äriühingute ekspordimüügi vaba määramise kohta.

(148)

Lisaks sellele väitsid eespool nimetatud isikud, et komisjon ei selgitanud, kuidas jõuti järelduseni, mille kohaselt esineb võimalus dumpinguvastastest meetmetest kõrvalehoidmiseks juhul, kui eksportivatele tootjatele võimaldatakse individuaalset tollimaksu, mis oleks individuaalse kohtlemise kriteeriumi põhieesmärk.

(149)

Kõrvalehoidmise riski osas on tegemist vaid ühega viiest alusmääruse artikli 9 lõikes 5 toodud kriteeriumist enne kõnealuse määruse muutmist. Vastavalt kõnealusele artiklile tuleb eksportival tootjal täita kõik viis kriteeriumi. Seetõttu piisab individuaalse kohtlemise taotluse tagasilükkamiseks vaid ühe kriteeriumi täitmata jätmisest ka juhul, kui ülejäänud kriteeriumid on täidetud.

(150)

FESI vaidlustas põhjenduses 19 toodud väited, mille kohaselt üks Timberlandi tarnijatest, General Shoes Limited, oli taotluses valesti tuvastatud kui Hiina tarnija, kuigi äriühing oli asutatud Vietnamis. FESI väitis, et komisjon oleks pidanud otsima täpsustavat teavet ja eeldas, et äriühing on lihtsalt tuvastatav kui Hiina äriühing. Väideti, et kuigi kõnealune äriühing kasutas valimi vormis ja esialgse uurimise käigus esitatud turumajandusliku kohtlemise taotluses erinevat nime (st General Footwear Ltd), oli Timberlandi varasema, riiklikus kohtus menetletud taotluse puhul nime erinevuse (st General Shoes Ltd) põhjuseks kõige tõenäolisemalt tõlkeviga. Seetõttu oleks pidanud hinnatama ka Hiina äriühingu General Footwear Ltd turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust.

(151)

General Footwear Ltd moodustab osa Hiina ja Vietnamiga seotud äriühingute grupist. Esialgse uurimise raames esitasid turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse nii Vietnami tootja, kui ka üks HRV tootja. Hiina äriühingu turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluses oli äriühingu nimeks läbivalt märgitud „General Footwear Ltd“, mis kasutas ka Hiina aadressi. Vietnamis asuva tootja nimeks oli märgitud „General Shoes Ltd“. Samas ei ole asjakohases turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluses selge, kas tegemist on Hiina või Vietnami äriühinguga. Seetõttu ei olnud alust eeldada, et riikliku kohtu menetletud failis nimetatud äriühingu näol oli tegemist Vietnami äriühinguga.

(152)

Komisjoni kavatsuseks on endiselt hinnata ka äriühingu „General Footwear Ltd“ (Hiina) turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust. Hea juhtimistava vaimus ja edasise rakendamise tarbetu viivitamise vältimiseks viiakse see hindamine aga läbi eraldi õigusaktiga.

(153)

Üks importija kinnitas, et ükski praeguse rakendamisega seotud eksportiv tootja ei ole selle importija tarnija ja seetõttu eeldas, et järeldused ei puuduta selle äriühingu olukorda. Sama isik väitis, et praegust rakendamist käsitlevad järeldused ei saa seetõttu olla aluseks selle äriühingu poolt riiklikele tolliasutustele esitatud hüvitamistaotlustest keeldumisele. Importija taotles täiendavalt, et tema tarnijate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluseid uuritaks vastavalt asjakohastele dokumentidele, mille komisjonile edastas Belgia toll.

(154)

Seoses eespool toodud väitega vaata komisjoni rakendusmäärus (EL) 2016/223 (millega määratakse kindlaks menetlus Hiina ja Vietnami tootjate teatavate turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste hindamiseks ning täidetakse Euroopa Kohtu otsust liidetud kohtuasjades C-659/13 ja C-34/14), (40) milles on kindlaks määratud sellisel juhul kohaldatav menetlus. Konkreetsel juhul ja vastavalt nimetatud määruse artiklitele 1 ja 2, vaatab komisjon asjakohased turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused läbi kohe, kui on saanud tollilt asjakohased dokumendid.

(155)

Esitatud märkusi ja nende analüüsi arvesse võttes jõuti järeldusele, et dumpinguvastane jääktollimaks, mida kohaldati HRVst pärit impordi suhtes kolmeteistkümne asjaomase eksportiva tootja osas vaidlustatud määruse kohaldamise perioodil, tuleks uuesti kehtestada.

(156)

Asjaomaseid eksportivaid tootjaid ja kõiki isikuid, kes andsid endast märku, teavitati olulistest faktidest ja kaalutlustest, mille alusel tehti otsus soovitada uuesti kehtestada kolmeteistkümne asjaomase eksportiva tootja impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks. Neile anti pärast kõnealust teavitamist võimalus esitada teatava ajavahemiku jooksul oma märkused.

(157)

Määruse (EL) 2016/1036 artikli 15 lõike 1 kohaselt asutatud komitee ei ole arvamust esitanud,