20.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 82/27

(1)

Nõukogu võttis 5. oktoobril 2006. aastal vastu määruse (EÜ) nr 1472/2006 (2) („vaidlustatud määrus”), millega kehtestati teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõuti lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks. Pärast aegumise läbivaatamist pikendati meetmeid nõukogu rakendusmäärusega (EL) nr 1294/2009 (3). Meetmed aegusid 31. märtsil 2011.

(2)

Teatud eksportivad tootjad esitasid üldkohtule hagi vaidlustatud määruse tühistamiseks. Üldkohus jättis nende hagi rahuldamata (4). Kuid Euroopa Kohus tühistas pärast apellatsioonikaebust oma 2. veebruari 2012. aasta otsusega kohtuasjas C-249/10 P Brosmann ja teised vs. nõukogu ning 15. novembri 2012. aasta otsusega kohtuasjas C-247/10 P Zhejiang Aokang Shoes vs. nõukogu („kohtuotsused”) üldkohtu otsused ning tühistas määruse (EÜ) nr 1472/2006 selles osas, mis puudutas asjaomaseid eksportivaid tootjaid. Eelkõige leidis Euroopa Kohus, et komisjon oleks pidanud uurima apellantide poolt talle määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktide b ja c alusel esitatud turumajandusliku kohtlemise taotlusi ning et ei saa välistada, et sellise uurimise tagajärjel oleks apellantidele määratud madalam dumpinguvastane tollimaks.

(3)

Komisjon teavitas Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatega (5) kohtuotsustest mõjutatud eksportivaid tootjaid, et on otsustanud taasalustada menetlust vaidlustatud määruse tühistatud osade asendamiseks ning kontrollida, kas asjaomasel ajavahemikul kehtisid asjaomaste eksportivate tootjate suhtes turumajanduslikud tingimused.

(4)

19. veebruaril 2014 võttis komisjon vastu nõukogu rakendusmääruse ettepaneku, millega kehtestatakse uuesti lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit ning äriühingute Brosmann Footwear (HK) Ltd, Seasonable Footwear (Zhongshan) Ltd, Lung Pao Footwear (Guangzhou) Ltd, Risen Footwear (HK) Co Ltd ja Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd toodetud nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks („ettepanek”). Ettepaneku kohaselt näitas turumajandusliku kohtlemise taotluste uurimine, et turumajanduslikud tingimused ei kehtinud kohtuotsustest mõjutatud eksportivate tootjate suhtes nimetatud asjaomasel perioodil, seega tuleb kõnealuste eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotlused rahuldamata jätta ning selle tulemusel tuleks algselt vaidlustatud määrusega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks uuesti kehtestada. Seega kehtestataks ettepanekuga vaidlustatud määruse kohaldamise ajaks kohtuotsuses nimetatud eksportivatele tootjatele uuesti lõplik dumpinguvastane tollimaks.

(5)

Ettepaneku artikli 1 lõige 4 on sõnastatud järgmiselt: „Kohaldatakse kehtivaid tollimaksusätteid, välja arvatud nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/1992, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, (6) artikkel 221. Võlgnikku võib teavitada tollimaksu summast hiljem kui kolme aasta jooksul tollivõla tekkimisest, kuid mitte hiljem kui kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumist.”

Määruse (EMÜ) nr 2913/1992 (tolliseadustik) artikli 221 lõike 3 kohaselt aegub võlgniku taaskehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust teavitamise võimalus rohkem kui kolm aastat tagasi toimunud impordi puhul, eeldusel et kõnealust ajavahemikku ei peatatud tolliseadustiku artikli 243 kohase kaebuse läbivaatamiseni. Vaidlustatud määruse artikli 1 lõike 4 kohaselt kohaldataks kehtivaid tollimaksusätteid, kui ei ole sätestatud teisiti, ning see ei sisalda erandit tolliseadustiku artikli 221 lõikest 3. Pidades silmas, et seoses kohtuotsustega võeti võlgnikule esitatud esialgne võlateade tagasi, võisid ettevõtjad õiguspäraselt eeldada, et tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 ette nähtud kolmeaastase tähtaja möödumisel võlg aegub ja seetõttu lakkab olemast (7). Kuna võlg lakkas artikli 221 lõike 3 kohaselt olemast, oleks selle tagasiulatuv uuesti kehtestamine asjaomaste ettevõtjate õiguspäraste ootuste rikkumine.

Nõukogu järeldab oma analüüsis, et tagasiulatuva erandi kehtestamine tolliseadustiku artikli 221 lõikest 3 ei ole praeguse juhtumi puhul võimalik, kuna see rikuks asjaomaste ettevõtjate õiguspäraseid ootusi.

(6)

Ilma tagasiulatuva erandita tolliseadustiku artikli 221 lõikest 3 oleks tollimaksude uuesti kehtestamisel üksnes väga piiratud rahaline mõju, sest algsed meetmed aegusid 31. märtsil 2011.

(7)

Lisaks ei esitanud kaebuse esitajad tõendeid, mis oleks näidanud, et kavandatud meetme vastuvõtmine oleks neid mõjutanud.

(8)

Euroopa Kohus tühistas vaidlustatud määruse täielikult selles osas, mis puudutas apellante. Seega ei ole kohtuotsuste mõju tühistatud meetmele seotud institutsioonide poolt vastu võetava täiendava aktiga. Nõukogu järeldab seega, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 266 ei kohusta käesoleval juhul institutsioone tollimakse uuesti kehtestama,