I LISA

Kaitstud päritolunimetuse „Patata di Bologna” spetsifikaadi järgmised muudatused on heaks kiidetud.

Osades tehtavad muudatused on järgmised.

Vesi: märgitakse laboris kasutatav analüüsimeetod.

Valgud: valgusisalduse vahemik muudetakse tasemele 0,9-2,6 % ning märgitakse laboris kasutatav analüüsimeetod.

Rasvad: rasvasisalduse vahemik 0,09-1,12 % söödavast osast, muudetakse üksnes maksimumväärtust.

Kasutatud analüüsimeetodi avastamispiir on praegu 0,1 % ning sellest piirist madalamaid kontsentratsioone ei saa seega kindlaks määrata. Kui tegelik saavutatav alampiir ei ole teada, tuleks märkida üksnes maksimumväärtus.

Märgitakse laboris kasutatav analüüsimeetod.

Süsivesikud: süsivesikusisalduse vahemikku laiendatakse 13,5–17,0 %-lt 8,0–19,0 %-le. Samuti märgitakse analüüsimise puhul, et analüüsi tulemused saadi veele, tuhale, rasvale, valgule ja kiudainele vastava väärtuse lahutamisega sajast (mis omakorda saadi kasutatud analüüsimeetodi teel). Seega sisaldavad teatavate parameetrite miinimum- ja maksimumväärtuste kavandatud muudatused ka süsivesikute väärtusulatuse kõrvalekaldeid.

Kiudained: kiudainesisalduse vahemikku laiendatakse 2,2–2,7 %-lt 0,9–4,0 %-le. Märgitakse laboris kasutatav analüüsimeetod.

Mineraalained: peetakse asjakohaseks mitte esitada sulgudes olevat mineraalainete loendit ning asendada sõna „mineraalained” sõnaga „kogutuhk”, täpsustada analüüsimeetod ning määrata uuesti väärtused.

Kogutuha suurem väärtusulatus, mida kasutatakse mineraalainesisalduse näitajana, tuleneb asjaolust, et selle sisaldust võivad mõjutada mitmesugused tegurid. Kuna tuhasisaldust mõjutada võivaid eri muutujaid on raske täpselt kontrollida, siis on asjakohane ja vajalik võtta kasutusele laiem väärtusulatus ning määrata kindlaks nii näidismõõtemeetod kui ka proovide ettevalmistamine enne analüüsimist.

Mineraalainete elementide puhul, mis on loetletud KPN „Patata di Bologna” spetsifikaadi eelmises versioonis, peetakse asjakohaseks märkida üksnes see element, mida esineb kõige rohkem ja mis iseloomustab kartuli toiteväärtust, st kaalium (K), mis märgitakse K mg / 100 g söödavas osas miinimumväärtusega vähemalt 250 mg / 100 g, mis on saadud analüüsimeetodil EPA 3015A ja EPA 6010B.

Vitamiinid: määratlus „vitamiinid” on liiga üldine. On tehtud ettepanek kõnealust näitajat mitte enam kasutada, kuna kõikide tootes sisalduvate vitamiinide analüütiline määratlemine suurendab oluliselt sertifitseerimise kulusid, kuid ei anna asjaomast teavet toote toiteväärtuse ja omaduste kohta. Samuti ei anna kõige suurema kontsentratsiooniga vitamiini - C-vitamiini (L-askorbiinhape) analüüsimine kartulit iseloomustavaid andmeid, kuna koostis muutub paljude üksteisest sõltumatute näitajate mõjul (hoiustamisaeg, analüüsimeetod, hooajatingimused, kiire lagunemine analüütilise koostise tuvastamise käigus).

Kuivaine: sulgudes olev väärtus jäetakse välja, kuna see on ülemäärane ega vasta eespool märgitud veesisalduse näitajale keskmise sisalduse puhul 100 g kartuli söödavas osas.

II LISA

KOONDDOKUMENT

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

„PATATA DI BOLOGNA”

EÜ nr: IT-PDO-0105-0934-02.01.2012

KGT ( ) KPN ( X )

1.   Nimetus

„Patata di Bologna”

2.   Liikmesriik või kolmas riik

Itaalia

3.   Põllumajandustoote või toidu kirjeldus

3.1.   Toote liik

Klass 1.6.

Puuviljad, köögiviljad ja teraviljad töötlemata ja töödeldud kujul

3.2.   Toote kirjeldus, mida punktis 1 esitatud nimetus tähistab

Toode kuulub sorti ‧Primura‧ ja peab olema välimuse, keemilise koostise ja organoleptiliste omaduste poolest äratuntav järgmiste tunnuste alusel: mugulad on valdavalt korrapärase pikliku ovaalse kujuga, madalate silmadega; koor on sile ja terve ning sellel ei ole väliseid defekte, mis võiksid kartuli omadusi muuta; mugulad on ühtlase suurusega vahemikus 40–75 mm;

tekstuur on kõva ja sisu värvus varieerub valgest õlgkollaseni;

tootel on hea säilivus.

Söögiks kasutatav osa kartulist sisaldab keskmiselt 100 g kohta järgmist:

—	vesi 70,0–85,0 %; laboratoorne meetod, kindlaks määratud 27. mai 1985. aasta ministri dekreedis (Itaalia Vabariigi Teataja nr 145, 2.6.1985);

—	valgud 0,9–2,6 %; laboratoorne meetod, kindlaks määratud standardiga ISO 937 – 1978 (E) ja AOAC väljaandes ametliku meetodina nr 932.08;

—	rasvad kuni 1,12 %; laboratoorne meetod, sätestatud ISTISAN aruandes 1996/34 lk 41-43;

—	süsivesikud 8,0-19,0 %; analüüsi tulemused saadi veele, tuhale, rasvale, valgule ja kiudainele vastava väärtuse lahutamisega sajast;

—	kiudained 0,9–4,0 %; laboratoorne meetod, kindlaks määratud AOAC ametliku meetodina nr 985.29 väljaandes nr 17 aastal 2003;

—	kogutuhk 0,4-1,45 %; analüüsimeetod, kindlaks määratud ISTISAN aruandes 1996/34, lk 77-78 ja standardis ISO 936:1998 (E);

—	kaaliumi (K) vähemalt 250 mg / 100 g kartulis; analüüsimeetod, kindlaks määratud EPA 3015A ja EPA 6010B meetodina.

‧Primura‧ sordi kartulitest on tänu meeldivale välimusele taldrikul, keskmisele kuivainesisaldusele, kõvale sisule, omapärasele, kuid mitte liiga rõhutatud maitsele ning heale säilivusele saanud Bologna kartulikasvatuse sümbol. Nimetatud omadused tulenevad kartulite kasvatamisest sobivas ja aastaid püsinud omadustega mullas, tänu millele rahuldavad need kartulid endiselt tarbijate soove.

3.3.   Tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul)

—

3.4.   Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul)

—

3.5.   Valmistamise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas

Kõik etapid alates mahapanekust kuni saagikoristuseni peavad toimuma geograafilises tootmispiirkonnas.

3.6.   Erieeskirjad viilutamise, riivimise, pakendamise jm kohta

Kartulite ettevalmistamine ja pakendamine peab toimuma Bologna provintsis. Nõuetekohane pakendamine on võtmetähtsusega kaitstud päritolunimetusega kartulite „Patata di Bologna” suurepäraste organoleptiliste ja kaubanduslike omaduste säilitamisel. Kohalikud ettevõtjad on aja jooksul omandanud vajalikud oskused, mida nõuavad kartuli töötlemine ja transport, aga ka koristusjärgne kiire käitlemine ja külmhoidlasse ladustamine, mille abil välditakse niiskuse kadu tootest. Nimetatud oskusteave ja kohapeal omandatud töövõtted võimaldavad säilitada kaitstud päritolunimetusega kartuli „Patata di Bologna” kvaliteediomadused, järgides samas toote loomulikke füsioloogilisi protsesse.

3.7.   Erieeskirjad märgistamise kohta

Kartulit „Patata di Bologna” turustatakse järgmistes pakendites:

—	4 kg, 5 kg, 10 kg ja 25 kg mahutavad kotid, mille keskel asetseb vähemalt 10 cm laiune trükitud silt;

—	0,5 kg, 1 kg, 1,5 kg, 2 kg ja 2,5 kg mahutavad võrgud;

—	eritüüpi pakendid, nagu vertbag, quickbag, girsac ja kilekott, mahutavusega 0,5 kg, 1 kg, 1,5 kg, 2 kg, 2,5 kg ja 5 kg;

—	karbid mahutavusega 0,5 kg, 0,75 kg ja 1 kg;

—	pappkastid ja korvid mahutavusega 10 kg, 12,5 kg, 15 kg, 20 kg ja 25 kg.

Pakendil peavad olema sõnad „Patata di Bologna”, millele järgneb lühend „D.O.P.”, ja logo, mis kujutab stiliseeritud kartulit, mida katab kaks diagonaalset punast ja sinist riba. Värvidele esitatavad nõuded on järgmised:

—	stiliseeritud kartuli kollane värv – Pantone Yellow 116 C, neljavärvitrükk 0/20/100/0;

—	esimene diagonaaljoon (punane) – Pantone Warm Red C, neljavärvitrükk, 0/100/100/0;

—	teine diagonaaljoon (sinine) – Pantone Blue 286 C, neljavärvitrükk, 100/70/0/0.

Teksti lisamisel kasutatakse kirjatüübi Avenir tavalist ja poolpaksu kirja.

Tootel kasutatava logo läbimõõt ei või olla väiksem kui 20 mm ning sõnad „D.O.P. Patata di Bologna” peavad olema suuremas kirjas kui muu tekst.

4.   Geograafilise piirkonna täpne määratlus

Bologna provints

5.   Seos geograafilise piirkonnaga

5.1.   Geograafilise piirkonna eripära

Bologna tasandikku iseloomustab alates veebruari lõpust – märtsi algusest mahe kevadine temperatuur, mis aitab sel perioodil maha pandud kartulitel paremini idaneda. Taime kasvu peamises etapis (aprillist juunini) on temperatuur ligikaudu 25–28 °C, mis soodustab mugulate teket, kasvu ja korrapärast valmimist. Aasta peale jagunenud sademete hulk soodustab taime kasvamist esimeses etapis, kui mugulad hakkavad moodustuma. Ühtlasi tagavad sademed põhjavee taastumise ning mulla valmisoleku seemnekartuli mahapanekuks.

Piirkonda niisutavad rohked looduslikud jõed ja mägiojad – Idice, Reno, Gaiana, Fossatone, Quaderna, Rido, Sillaro, Samoggia, Savena –, aga ka niisutamiseks ehitatud kanalid – Canale Emiliano-Romagnolo –, mis tagavad mulla piisava niiskustaseme kevaditi ja suviti, mil kartulite veevajadus on kõige suurem.

Valdavalt uhtelist päritolu kihilised ja seetõttu hapnikurikkad mullad loovad kartulikasvatuseks soodsa keskkonna.

5.2.   Toote eripära

Kartulit „Patata di Bologna” saadakse üksnes sordist ‧Primura‧. Kõnealune sort on kohanenud tootmispiirkonna mulla- ja ilmastikutingimustega ning muutunud kartuli „Patata di Bologna” sümboliks. Kartuli „Patata di Bologna” organoleptilisi ja kvaliteediomadusi iseloomustab traditsiooniliselt väga hea säilivus, kartul ei muutu jahuseks, mis võimaldab teda eri viisil töödelda - praadida, aurutada, küpsetada. Tänu iseloomulikule mitte liiga tugevale maitsele ja heale säilivusele, mille tagavad sobiv mullastik ja traditsiooniliste põlluharimismeetodite kasutamine, on kartul endale turul kindla koha leidnud.

5.3.   Põhjuslik seos geograafilise piirkonna ja (kaitstud päritolunimetusega) toote kvaliteedi või omaduste või (kaitstud geograafilise tähisega) toote erilise kvaliteedi, maine või muude omaduste vahel

Kaitstud päritolunimetuse „Patata di Bologna” peamised omadused, nagu lõhn, maitse ning koore ja sisu tugev värvus, tulenevad lisaks geneetilisele päritolule ka kasvukoha omadustest (muld, kliima, kasvatusmeetod, säilitamistingimused), mistõttu on ilmne side kartuli „Patata di Bologna” ja Bologna provintsi vahel. Kartulit kasvatatakse Bologna ümbruses juba pikka aega ning sellele on eelkõige kaasa aidanud äärmiselt sobiv mullastik, teatavate sortide kvaliteedi- ja organoleptilised omadused ning kartulikasvatajate rakendatavad traditsioonilised kasvatusmeetodid. Bologna piirkonna kartulikasvatus sai alguse vajadusest tagada elanikele piisavad toiduvarud, seda eelkõige perioodidel, kui inimeste põhitoiduseks olevat nisu tabas ikaldus. Samuti mõisteti varakult, et kartulikasvatus tuleb kasuks provintsi majandusele, muutes selle sõltumatuks mujalt ostetavast toidust. Side toote ja Bologna alade vahel on tänu kartulikasvatajate ennastsalgavale tööle järk-järgult tugevnenud; põllumehed töötasid ajapikku välja kartulikasvatuse peaaegu täiuslikud kasvatusmeetodid, valmistasid üha tõhusamaid ja toote omadustele paremini vastavaid töövahendeid, võtsid kasutusele uuenduslikke viise kartuli säilitamiseks ja turustamiseks, et tõsta esile selle kaubanduslikke ja kvaliteediomadusi, tehes seda kõike tänu piirkonna erakordsele sobivusele kartulikasvatuseks.

Tänu pinnase (mullastik ja veestik) ja kliima (vihmane sügis ja talv, mahe kevadine temperatuur juba alates veebruari lõpust ning ideaalne temperatuur (25 °C ringis) mugulate moodustumise ajal) koosmõjul tekkivale erilisele keskkonnale saavutab siinne kartul erilised füüsilised (tekstuur, viljaliha osakeste suurus) ja organoleptilised omadused (iseloomulik lõhn ja maitse), mis muudavad selle väga kvaliteetseks.

Nagu kirjutas juba Contri (1817), on Bologna provintsi mullad sobivad kartulikasvatuseks, kuna kartul eelistab „madalaid alasid, kust vesi on ära voolanud ja mida on kergitanud jõgede uhtmed”, mis iseloomustab tabavalt Bologna ümbruskonna põllumaid. Pinnasemuutuste tulemusel on aja jooksul tekkinud tasased alad, mis koosnevad tänaseni aeg-ajalt üle kallaste tõusvate jõgede tulvavee ja Apenniinide mägiojade uhtmetest moodustunud keskpeene lõimisega mullast, mis on hea sügavuse ja kuivendusega, leeliseline, rikas orgaaniliste ainete poolest ja sisaldab rohkelt kartuli jaoks vajalikke põhitoitaineid, nagu kaaliumit, mida on eriti külluslikult, aga ka fosforit ja lämmastikku. Kuna kartulil on narmasjuurestik (peajuurt asendab tihe narmasjuurtevõrgustik), on kirjeldatud tingimused kartulikasvatuseks väga soodsad.

Ajaloolised ja kultuurilised viited

Kartulikasvatus levis Bologna piirkonnas 19. sajandi alguses, eelkõige tänu agronoom Pietro Maria Bignami tegevusele, kes tutvustas seda taime talupoegadele. Esmalt kasutati seda loomasöödana, kuid õige pea leidis see tee ka inimeste toidulauale.

Erinevates 18. sajandi lõpu ja kogu 19. sajandi uuringutes tõsteti esile kartuli eeliseid ja puudusi, kuid peamise tõuke kartuli alla pandavate maa-alade märkimisväärseks suurendamiseks andsid just eespool nimetatud Contri teos, Paavsti legaadi kardinal Opizzoni ringkiri (1817) ning hr Benni praktilised näpunäited kartuli kasvatamiseks.

Samuti tuleb nimetada 19. sajandi teises pooles avaldatud Berti-Pichat' ja Bignardi teoseid kartulikasvatuse kohta Bologna ümbruskonnas. 20. sajandiks saavutas kartuli levik kõrgpunkti, olles kujunenud kogu provintsi jaoks nii lausk-, voore- kui mägismaal tähtsaks maamajandusharuks. Kartulikasvatus meelitas juurde üha uusi põllumehi ning loodi kaasaegsed ja toote tõhusaks käitlemiseks sobivad säilitus- ja turustusrajatised.

Viide spetsifikaadi avaldamisele

Taotluse esitanud asutus on algatanud riikliku vastuväite esitamise menetluse, avaldades kaitstud päritolunimetuse „Patata di Bologna” muutmistaotluse 11. novembri 2011. aasta Itaalia Vabariigi Teatajas nr 263.

Spetsifikaadi terviktekst on kättesaadav järgmisel veebisaidil:

http://www.politicheagricole.it/flex/cm/pages/ServeBLOB.php/L/IT/IDPagina/3335

või

otse põllu-, toidu- ja metsamajandusministeeriumi veebisaidil (www.politicheagricole.it), klõpsates „Qualità e sicurezza” („Kvaliteet ja ohutus”; ekraanil ülal paremal) ning seejärel „Disciplinari di Produzione all’esame dell’UE” („ELi läbivaatuseks esitatud spetsifikaadid”).