12.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 279/1

(1)

4. oktoobri 2002. aasta kaebusega, mida täiendati 16. jaanuaril 2003, esitati komisjonile väited, mille kohaselt on Prantsuse Vabariik andnud France Télécomile riigiabi, mis osaliselt vähendas tema rahastamiskulusid, eelkõige pensionide rahastamisega seotud kulusid. 17. märtsi 2004. aasta kirjas edastas Prantsuse Vabariik komisjonile teabe, mida komisjon oli seoses kaebusega küsinud.

(2)

2. aprilli 2004. aasta ja 24. veebruari 2006. aasta kirjas edastasid kaebuse esitajad kaebuse kohta lisateavet.

(3)

20. mai 2008. aasta kirjas teavitas komisjon Prantsuse Vabariiki oma otsusest algatada seoses kõnealuse abiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikega 2 ette nähtud menetlus.

(4)

Prantsuse Vabariik edastas oma märkused 18. juulil 2008.

(5)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (4). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama märkusi kõnealuse abi kohta.

(6)

22. septembril 2008 sai komisjon märkused France Télécomilt ning pärast tähtaja pikendamist sai ta 1. oktoobril 2008 märkused kaebuste esitajatelt ja 16. oktoobril 2008 ühelt telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt. Komisjon edastas need seejärel Prantsuse Vabariigile, andes talle võimaluse märkusi kommenteerida, ning sai Prantsuse Vabariigilt kommentaarid 13. veebruari 2009. aasta kirjas.

(7)

France Télécom esitas märkused 16. veebruaril 2009, juhtides komisjoni tähelepanu Üldkohtu 28. novembri 2008. aasta otsusele, (5) mis tema arvates tema väiteid kinnitab. 14. mail 2009 esitas põhjenduses 6 viidatud telekommunikatsioonivõrgu operaator lisateabe oma menetluse käigus esitatud märkuste kohta, viidates komisjoni 11. veebruari 2009. aasta otsusele, (6) mis tema arvates ta märkuseid kinnitab.

(8)

Komisjoni ja France Télécomi esindajate kohtumised toimusid viimase taotlusel 17. detsembril 2009, 23. septembril 2010 ja 12. oktoobril 2010. France Télécom edastas lisamärkused 18. oktoobril 2010.

(9)

Prantsuse Vabariik esitas 18. märtsil 2010 komisjoni taotlusel täpsustused ning ajakohastas teatavaid esialgsetes märkustes esitatud andmeid, lisades ka esialgsete märkuste sisu meeldetuletuse.

(10)

22. septembril 2010 edastasid Prantsuse ametiasutused komisjonile uued märkused ja taotlesid kohtumist, mis sai teoks 22. oktoobril 2010. 28. oktoobri 2010. aasta kirjas edastas komisjon neile kohtumisel käsitletu kohta faktilised täpsustused ning France Télécomi lisamärkused, kutsudes Prantsuse Vabariiki üles esitama oma võimalikud märkused. Komisjon edastas 17. novembril 2010 lisatäpsustused, mida Prantsuse ametiasutused taotlesid 10. novembril 2010 oma märkuste ettevalmistamiseks.

(11)

9. detsembri 2010. aasta kirjas, mida täiendati 24. juunil 2011, edastas Prantsuse Vabariik oma lisamärkused, lisades neile teatavate esialgsetes märkustes esitatud andmete ajakohastuse. Kohtumised Prantsuse ametiasutustega toimusid 28. juunil ja 4. juulil 2011. Uued märkused esitati 7. oktoobril 2011.

(12)

Käesolevas menetluses käsitletavad meetmed hõlmavad muudatusi, mis tehti 1996. aastal selliste maksete süsteemis, mida tasus ettevõtja France Télécom seoses oma ametniku staatuses olevatele töötajatele pensionide maksmisega. Sellele eelnev süsteem kehtestati 1990. aastal, kui France Télécom loodi riigihaldusest eraldi seisva ettevõtjana. Tegelikult jäeti 1990. aasta seadusega alles varasem France Télécomi sotsiaalkindlustusmaksete süsteem. Uus süsteem loodi 1996. aastal, kui France Télécomist sai aktsiaselts, ta viidi börsile ja avati tema kapitali üha suurem osa ning kui ettevõtja avas end täielikult konkurentsile turgudel, kus ta tegutses Prantsusmaal ja teistes Euroopa Liidu riikides. 1996. aastal loodud süsteem on suures osas praeguseni jõus.

(13)

2. juuli 1990. aasta seadusega nr 90-568 (edaspidi „1990. aasta seadus”) (7) muudeti France Télécom juriidilise isiku staatusega avalik-õiguslikuks sideoperaatoriks. Varem oli tegemist side- ja telekommunikatsiooniametiga. Sama seadusega kanti selle ameti asjaomastele teenistustele eraldatud riigile kuuluv vallas- ja kinnisvara omandiõigus täielikult ja tasuta üle France Télécomile.

(14)

1990. aasta seaduse artikliga 3 on France Télécomi ülesandeks määratud järgmine: i) pakkuda kõiki üldkasutatavaid riigisiseseid ja rahvusvahelisi telekommunikatsiooniteenuseid; ii) seada sisse nende teenuste osutamiseks vajalikud üldkasutatavad võrgud, neid edendada ja käitada ning tagada nende ühendus välisvõrkudega; iii) osutada kõiki muid teenuseid, pakkuda telekommunikatsioonivahendeid ja -võrke ning seada sisse kaabli kaudu raadioringhäälingu või televisiooniteenuseid edastavad võrgud.

(15)

1990. aasta seaduse artikli 29 kohaselt on France Télécomi töötajatel eristaatus vastavalt seadusele ametnike õiguste ja kohustuste kohta ning seadusele riigi avalikku teenistust puudutavate personalieeskirjade kohta. 1990. aasta seadus võimaldas tööle võtta lepingulisi töötajaid riigi ja ettevõtja vahel sõlmitud lepinguga kindlaks määratud kollektiivlepingute süsteemi alusel. Sellega oli sellist liiki töölevõtmiseks ette nähtud 3 % ülemmäär.

(16)

Järgides varasemat eelarvemenetlust, määrati 1990. aasta seaduse artikliga 30 töötajate sotsiaaltoetuste rahastamisega seotud vastutused Prantsuse riigi ja France Télécomi vahel kindlaks järgmiselt:

„Posti- ja telekommunikatsiooniministeeriumi tegevtöötajad ja pensionärid ning avalik-õiguslikud ettevõtjad, kes kuuluvad üldise riigiteenistujate staatuse alla, ning nende ülalpeetavad, saavad P.T.T üldise fondi vahendusel mitterahalist haiguskindlustushüvitist, rasedus- ja sünnitus- ning invaliidsushüvitist tingimustel, mis on sätestatud sotsiaalkindlustuskoodeksi III raamatus ning VII raamatu I jao II peatükis. Artikli L. 712-9 alusel riigile kuuluv sotsiaalkindlustusmaksete osa maksmine oma ametnike eest on siiski antud avalik-õiguslike ettevõtjate vastutusse.

Tsiviil- ja sõjaväepensionide koodeksi kohaldamisel La Poste’i ja France Télécomi teenistujatele määratud pensionide maksmise ja teenindamisega tegeleb riik. Vastutasuks on avalik-õiguslikud ettevõtjad kohustatud maksma riigikassasse:

La Poste’i ja France Télécomi teenistujate suhtes sotsiaalkindlustuskoodeksi artikli L. 134-1 kohaldamisest tekkivad kulud peavad täies ulatuses tasuma avalik-õiguslikud ettevõtjad.

Riiginõukogu (Conseil d’Etat) dekreediga määratakse vajaduse korral kindlaks käesolevate sätete kohaldamise tingimused.”

(17)

Vastavalt 1990. aasta seaduse artiklile 30 oli ajavahemikus 1991–1996 tööandja sissemakseks (st 1990. aasta seaduse algse redaktsiooni artikli 30 punktis b viidatud „täiendav sissemakse”), mille pidi oma töötajate eest tasuma France Télécom, määratud Prantsuse riigi kogu pensionide tarbeks makstava summa ja töötavate ametnike palkadelt makstud summa vahe. France Télécom osales samuti nn hüvitamise ja ülemäärase hüvitamise süsteemis, nähes ette ülekanded, mille eesmärk oli tagada tasakaal teiste avalik-õiguslike üksuste riigiteenistujate pensionide vahel. Ametnike pensionikohustuste palgast makstava osa rahastamine määrati kindlaks tsiviil- ja sõjaväepensionide koodeksi artikli L 61 põhjal, pidades teenistuja palgast kinni maksu, mille määr oli 7,85 % teenistusastme brutopalgalt.

(18)

Ajavahemikus 1991–1996 suurenesid France Télécomi maksed 920 miljonilt eurolt 1 151 miljoni euroni ning olid järgmised.

Tabel 1

France Télécomi töötajate ja tööandja pensionimaksed ajavahemikus 1991–1996  (8)

(19)

France Télécom arvestas pensionidega seotud kulud tehtud sissemaksete põhjal. Kuna need kulud kindlalt kasvasid ning võttes arvesse endistele ametnikele makstavate pensionide prognoositavat arengut, kirjendas France Télécom oma arvepidamisse iga-aastased reservvahendid, mis olid ette nähtud maksete hinnangulise suurenemise mõju leevendamiseks 30-aastase ajavahemiku jooksul. 1996. aastaks selliselt moodustatud reservvahendite kogusumma oli 23,4 miljardit Prantsuse franki (3,6 miljardit eurot). Kuna Prantsuse riik on ise enda kindlustusandja, siis ei andnud riik Prantsuse ametiasutuste sõnul oma panust nende pensionide reservi (9).

(20)

26. juuli 1996. aasta seadusega nr 96-660 (10) (edaspidi „1996. aasta seadus”) muudeti 1990. aasta seaduse teatavaid sätteid. 31. detsembril 1996 jõustunud seadusega muudeti France Télécom ühest küljest riigi osalusega ettevõtjaks, kelle suhtes kehtivad äriühingute suhtes kohaldatavad õigusaktid, kui need ei ole vastuolus kõnealuse seadusega, ning teisest küljest anti avalik-õigusliku juriidilise isiku France Télécomi peamised õigused, varad ja kohustused tasuta üle riigi osalusega ettevõtjale France Télécom.

(21)

Käskkirjaga määrati äriühingu France Télécom (edaspidi „France Télécom”) kapitaliks 31. detsembri 1995. aasta seisuga bilansis esitatud omavahendite põhjal 25 miljardit Prantsuse franki (3,8 miljardit eurot). France Télécomi aktsiad viidi 1997. aasta oktoobris Pariisi börsi esimesele turule ning ka New Yorgi börsile. 1998. aasta aruande põhjal kuulus France Télécomi kapitalist 63,6 % riigile, 31,2 % erainvestoritele, 3,2 % France Télécomi töötajatele ning 2 % Deutsche Telekomile. Alates 7. septembrist 2004 ei olnud riigil kapitali 10,85 % võõrandamise tulemusena äriühingus enam enamusosalust. Seejärel on riigi osa jätkuvalt vähenenud, kahanedes 2008. aasta 31. detsembriks 26,65 %-ni. 26,65 % hääleõigusega ja teiste tähtsate aktsionäride puudumisel on Prantsuse riik tegevdirektori isikus endiselt France Télécomi peamine aktsionär ning võib põhimõtteliselt otsustada aktsionäridele hääletamiseks pandud küsimused, milleks on vaja lihthääleenamust (11).

(22)

France Télécomi põhikirja muutmine 1996. aasta seadusega hõlmas ka erisätteid seoses personaliga. Kõnealuse seaduse kohaselt määrati France Télécomi ametnikud töötama riigi osalusega ettevõtjas France Télécom ning kuuluvad selle juhtimise alla. Ametniku staatuses olevad töötajad säilitasid ametniku staatuse ning sellega seotud tagatised. France Télécomi töötama määratud ametnike töötingimused on samaväärsed riigiametniku töötingimustega: neile on tagatud töökoht ning neid võib vallandada üksnes seadusega kindlaks määratud tõsiste eksimuste tõttu. Uute töötajate töölevõtmisel sai France Télécom 1996. aasta seaduse alusel võtta kuni 1. jaanuarini 2002 tööle riigiametnikke, võimaldades tal samas võtta tööle lepingulisi töötajad kollektiivlepingute korra alusel.

(23)

31. detsembril 1996 töötas France Télécomis 165 200 isikut, kellest 94,1 % olid ametnikud. Tegelikult lõpetas France Télécom ametnike töölevõtmise 1997. aastal ega oodanud 1996. aasta seadusega määratud tähtpäevani, milleks oli 1. jaanuar 2002. Selle tulemusena vähenes ametnike arv kümne aasta jooksul 47 % 133 434-st ametnikust 1997. aastal 69 892 ametnikuni 2007. aastal. Selline vähenemine ületab France Télécomi ametikohtade koguvähenemise (–25 %), mis oli 124 166 töötajat 31. detsembri 2007. aasta seisuga.

(24)

1996. aasta seaduse artikliga 6 muudeti ka 1990. aasta seaduse artiklit 30, lisades esialgsesse teksti punktid a ja d. Kuna riik tegeleb France Télécomi ametnikele pensionide maksmise ja teenindamisega, peab seaduse kohaselt France Télécom tegema riigikassasse järgmised maksed:

(25)

1996. aasta seadusega jäeti France Télécom ka välja 1990. aasta seadusega ette nähtud üldiste ja eri liiki vanadushüvitiste süsteemi reguleerimisalast, mille tulemusena lisandusid France Télécomi tööandja sissemaksetele täiendavad hüvitised ja ülemäärased hüvitised, millele on viidatud tabelis 1. Ajavahemikul 1991–1996 moodustasid selle alusel makstud summad 18 % ametnikele makstud pensionidest.

(26)

1996. aasta seadusega kehtestatud tööandja sissemaksed, mis vabastavad ta hilisemast maksekohustusest, asendasid 1990. aasta seaduse artikli 30 punktis b sätestatud täiendava sissemakse. See sissemakse põhineb konkurentsitingimustest lähtuval osalusmääral, mis tugineb netopalgalt makstava kohustusliku sotsiaalkindlustuse ja muude maksukohustuste taseme võrdsustamisel. Võrdsustamise meetod seisneb sellise kulu kindlaksmääramises, mida kannaks konkurendist ettevõtja, kes värbab palgatöölisi ning tasub sotsiaalkindlustusmakseid, sealhulgas pensione, üldnormide alusel, nii et selle töötajatele oleks tagatud võrdne netopalk samalaadse tööhõivestruktuuriga ettevõtja France Télécomi ametnikega.

(27)

Meetodi puhul jäetakse välja sissemaksed, mida konkurendid on tasunud, et pakkuda tagatist seoses palgatöötajate ja ametnike ühistest riskidest erinevate riskidega, milleks on eelkõige töötus ning palgatöötajate võlanõuete tasumine ettevõtja saneerimise või likvideerimise korral (edaspidi „palgatöötajate kindlustuskate”). 1996. aasta seaduse hääletamise ajal ei jäänud see erinevus France Télécomi ja selle konkurentide vahel seadusandja jaoks märkamata, kes nentis, et „artikli 6 sätted võimaldavad France Télécomil vähendada töötushüvitiste fondi (UNEDIC) tehtavaid sissemakseid, mida võimalikud konkurendid maksavad” (12).

(28)

Iga aasta kohta arvutatud France Télécomi tööandja sissemaksed on väljendatud teenistuses olevate ametnike teenistusastmest sõltuva brutopalga protsendina. Tööandja sissemakse määr oli ajavahemikus 1997–2010 keskmiselt […] (13) % ning oli vastavalt tabelile 2 Prantsuse Vabariigi märkuste kohaselt järgmine.

Tabel 2

Ajavahemikus 1997–2010 France Télécomi tehtud tööandja sissemaksed, mis vabastavad ta hilisemast maksekohustusest

(29)

Ametnike töölevõtmise lõpetamisega alates 1997. aastast külmutati France Télécomis töötavate ametnike töökohtade arv. Kuigi töötavaid ametnikke jäi ajavahemikus 1991–2010 järjest rohkem pensionile, nähtub tabelist, et 2010. aastal oli France Télécomi tehtud 744 miljoni euro suurune tööandja sissemakse 407 miljoni euro võrra väiksem pensionimaksest, mida ettevõtja maksis Prantsusmaale enne 1996. aasta reformi jõustumist, ning see oli samaväärne tööandja sissemaksega, mida France Télécom tegi 20 aastat enne ehk 1991. aastal (vastavalt 1 151 miljonit eurot ja 743 miljonit eurot, vt tabel 1).

(30)

1996. aasta seadusega kehtestatud reformi tulemusena vähenes France Télécomi sissemakse summa seega absoluutväärtuses ega olnud enam seotud pensionile jäävate ametnike arvuga. 1996. aasta seaduses on sätestatud kulude ülekandmine riigile, samal ajal kui Prantsuse Senati prognoosidest nähtub pensionimaksete märgatav suurenemine alates 2005. aastast, kasvades 13 miljardist Prantsuse frangist (1,98 miljardit eurot) 2007. aastal 21,5 miljardi Prantsuse frangini (3,3 miljardit eurot) 2017. aastaks ja 34 miljardi Prantsuse frangini (6,1 miljardit eurot) 2027. aastaks (14).

(31)

Seaduseelnõu üle peetud arutlustest Prantsuse Rahvusassamblees ja Senatis selgub, et riigieelarvesse kanti pensionimakseid 250 miljardi Prantsuse frangi ulatuses, mida 100 miljardi Prantsuse frangi suurused iga-aastased sissemaksed ja 40 miljardi Prantsuse frangi suurused erakorralised maksed ei kata, isegi kui lisada ettevõtja aktsiate osa üleminekust saadud tulu. Samades aruteludes viidatakse hinnanguliselt kuni 40 miljardi frangi suurusele erakorralisele sissemaksele, et vähendada uute suurte kulude osatähtsust riigi jaoks. Summa on määratud kindlaks koos pankade nõukoguga, et see oleks kooskõlas omavahendite ja võla osakaalu määraga, milleks on 150 %, ning et see vastaks ettevõtja moodustatud pensionireservile ning riigile täpselt kümneks aastaks tekkivale lisakulule, mis tuleneb makstud pensionide ja eelnevalt ette nähtud muudest maksekohustusest vabastava sissemakse vahest (15).

(32)

Riigile makstava hüvitise eesmärki on meelde tuletatud seadusandja hääletatud seaduse artiklis 30, 1996. aasta seaduse eelnõu arutelude ajal ning ka France Télécomi 1997. aasta aruandes, millest nähtub „erakorralise 37,5 miljardi frangi suuruse makse tegemine Prantsusmaale seoses endiste ametnike pensionidega tulevikus” (16). France Télécomi moodustatud reservvahendid võimaldasid France Télécomil vähendada rahastamiseks vajalikku netosummat, sest ta tasus riigile reformi tõttu kümne aasta jooksul tekkivad lisakulud üksnes ühe aasta eest.

(33)

Seetõttu ilmnes, et erakorralise sissemakse (või „rahalise hüvitise”) summa kindlaksmääramisel oli arvesse võetud reservvahendeid, mis olid ette nähtud 1990. aasta seadusest tulenevate sissemaksete suurenemise leevendamiseks tulevikus ning mida France Télécom oli iga-aastaselt kogunud ja mille summa 1996. aastal oli kokku 23,4 miljardit Prantsuse franki (3,6 miljardit eurot). Osa sellest sissemaksest, mida moodustatud reserv ei hõlmanud, kattis lisakulud kümneaastaseks ajavahemikuks. See summa määrati kindlaks ettevõtja kajastatud summat juba arvesse võttes, nagu selgelt nähtub tol ajal toimunud läbirääkimistest.

(34)

Tänu 1996. aasta seadusega kehtestatud tööandja sissemaksele, mis vabastab ta hilisemast maksekohustusest, piirdus France Télécomi kohustus selle sissemakse tasumisega, ilma et tal oleks kohustust katta tulevikus nii oma ametnike pensioniskeemi kui ka muude avaliku teenistuse skeemide võimalikud puudujäägid. Arvestusliku reservi järele ei olnud seega 1996. aasta seaduse tõttu enam vajadust. Reserv kanti 31. detsembril 1996 France Télécomi kasumiaruandesse ning sellest saadud puhaskasum oli 17,5 miljardit Prantsuse franki (2,7 miljardit eurot) (17).

(35)

Lisaks oli 1996. aasta seadusega ette nähtud erakorralise kindlasummalise sissemakse suuruseks 1997. aasta riigieelarve seadusega määratud 37,5 miljardit Prantsuse franki ehk 5,71 miljardit eurot vastutasuks selle eest, et riik tegeleb France Télécomi ametnikele pensionide maksmise ja teenindamisega. Seda rahastati ettevõtja lühi- ja pikaajaliste laenude suurendamisega (18) ning maksti mitmes osas ajavahemikus 1997. aasta jaanuarist kuni oktoobrini. Erakorralisest sissemaksest saadud tulu võimaldas Prantsuse valitsemissektori eelarve puudujääki vähendada 1997. aastal 41,8 miljardi euroni. Ilma selleta oleks kõnealuse aasta puudujääk olnud 3,7 % sisemajanduse koguproduktist.

(36)

Sellest sissemaksest saadud tulu eraldati France Télécomi erakorralise sissemakse haldamise avalik-õiguslikule asutusele (Etablissement Public de Gestion de la Contribution Exceptionnelle de France Télécom), mis oli loodud 1997. aasta finantsseadusega. Erakorraline sissemakse on koos asutuse muude võimalike finantstoodetega selle ainus sissetulek. Need kulud kujutavad endast iga-aastast tagasikannet riigieelarvesse, mis on alates 2006. aastast kantud tuluna riigi tsiviil- ja sõjaväepensionide sihtotstarbeliste pensionide kontole. Ülekande suuruseks oli 1997. aastaks määratud üks miljard Prantsuse franki (152,4 miljonit eurot), mida seejärel suurendatakse igal aastal 10 %, kui eelarveseaduses ei ole sätestatud teisiti. Avalik-õigusliku asutuse tegevus lõpetatakse pärast kõnealuste tulude täielikku ülekandmist riigile (19).

(37)

Vastavalt 1997. aasta riigieelarve seadusele, millega määratakse kindlaks iga-aastased maksed, peeti avalik-õigusliku asutuse kestvuseks 1999. aastal hinnanguliselt 17 aastat ilma intressituluta (20). Kuna iga-aastased rahaülekanded olid suuremad sellest, kui oli kehtestatud 1997. aasta riigieelarve seaduses, siis asutuse eluiga lühenes. Nagu viidatud tabelis 3, oli asutuse iga-aastaste ülekannete summa 2010. aastal kokku juba 5,47 miljardit eurot. Asutuse likvideerimine nähti olemasolevate vahendite täieliku ülekandmise tõttu ette 31. detsembriks 2011 (21). 2011. aasta riigieelarve seadusega oli seega kõnealuseks aastaks sätestatud 243 miljoni euro suurune ülekanne pensionide sihtotstarbelisele kontole, millega kavandati ära kasutada asutuse tulu (22).

(38)

Igal juhul on 1997. aastal France Télécomi erakorralise sissemakse haldamise avalik-õiguslikule asutusele eraldatud 37,5 miljoni Prantsuse frangi suurune erakorraline sissemakse väiksem kui 40 miljardi Prantsuse frangi suurune sissemakse, millele viidati 1996. aasta seaduseelnõu arutelude ajal. Kuigi see kanti riigieelarvesse 1997. aastal ning seda täiendati igal aastal tsiviil- ja sõjaväepensionide maksmiseks, oli kõnealuse sissemakse summa kindlaks määratud nii, et saaks hüvitada 1996. aasta seaduse kohaldamisest tekkivat lisakulu.

(39)

1996. aasta seadusega ei muudetud ametnike pensionikohustuste palgast makstava osa rahastamist, mis oli kindlaks määratud tsiviil- ja sõjaväepensionide koodeksi artikli L 61 põhjal alates avalik-õigusliku asutuse France Télécom loomisest 1991. aastal. Lisaks ei muudetud 1990. ja 1996. aasta seadustega France Télécomi eraõiguslike töötajate pensioniskeemi, milleks on üldise sotsiaalkindlustuse reeglite alla kuuluv vanaduspensioniskeem, mida täiendab juhtivtöötajate puhul juhtivtöötajate pensioniasutuste üldliidu (AGIRC) skeem ning tavatöötajate puhul töötajate täiendavate pensionisüsteemide liidu (ARRCO) süsteem. Selle skeemi raames on France Télécomil ja tema eraõiguslikel töötajatel konkurentidega samaväärsed kohustused seoses tööandja sissemaksetega, mis vabastavad ta hilisemast maksekohustusest.

(40)

1996. aasta seadusega kehtestatud reformiga seoses hindas Prantsuse riigi nõustajaks nimetatud aktuaaride büroo, et France Télécomi töötavatele ametnikele ja pensionäridele eraldatavate riigipensionide maksmise ja teenindamisega tekib riigile 1. jaanuaril 1997 (23) tõenäoline kulu nüüdisväärtuses 242 miljardit Prantsuse franki (36,9 miljardit eurot) (24). See summa on lähedane senati antud summale, mis on ümardatult 250 miljardit Prantsuse franki. Samade aktuaarsete eelduste põhjal hinnati hilisemast maksekohustusest vabastavate tööandja selliste sissemaksete suuruseks, mida France Télécom riigile hüvitisena maksis, 15,2 miljardit eurot, millele tuleb lisada 5,7 miljardi euro suurune rahaline hüvitis või erakorraline sissemakse, mis maksti täies ulatuses 1997. aasta oktoobris. Prantsuse ametiasutuste hinnangul on reformi jõustumisest alates töötajate sissemaksete väärtus tulevikus […] eurot. 1996. aastal hinnatu kohaselt on seega selle netomakse väärtus, mida France Télécom riigile kannab, […] miljardit eurot.

(41)

1996. aasta seaduseelnõu aruteludes hindas Prantsuse riigi nõustajaks nimetatud aktuaaride büroo makstavate hüvitiste summaks kümneaastasel ajavahemikul (1997–2006) kokku […] miljardit eurot. Selles ajavahemikus tegelikult makstud hüvitiste kogusumma oli hinnatuga peaaegu samaväärne ehk […] miljardit eurot, st 0,83 % prognoositust väiksem (25). See kinnitab tagantjärele seaduseelnõu arutelude ajal esitatud prognooside õigsust.

(42)

Nende arvandmete põhjal on võimalik nentida, et Prantsuse Rahvusassamblees ja Senatis France Télécomi rahalise hüvitise või erakorralise sissemakse kindlaksmääramisel arutatud summad ja nende põhjendused vastavad seaduseelnõu aruteludes viidatud kümneaastase ajavahemiku puhul tagantjärele kontrollitud suurusjärgule. Erakorralise sissemakse teatatud summa 6 miljardit eurot (40 miljardit Prantsuse franki) vastab reservile, mida ettevõtja oli moodustanud kuni 1996. aastani, et tulla toime tol ajal prognoositavate pensionikohustustega tulevikus, ehk 3,6 miljardile eurole (23,4 miljardile Prantsuse frangile), millele lisandub riigi arvele langev 2,4 miljardi euro suurune summa, milleks on ühest küljest 1997.–2006. aastaks ette nähtud tööandja ja töötajate sissemaksete vahe ning teisest küljest makstavad hüvitised, mida 1996. aastal prognoositi samaks kümneaastaseks ajavahemikuks.

(43)

Teisest küljest nähtub Prantsuse Vabariigi edastatud teabest, mis on esitatud tabelis 3, et ajavahemikus 1997–2010 oli France Télécomi ametnike pensionide kogukulu, mida Prantsusmaa rahastas 1996. aasta reformist tulenevalt, […] miljardit eurot. Riigi rahastatava kulu suuruseks on France Télécomi ning selle töötavate ametnike iga-aastaste sissemaksete ning pensionil olevatele ametnikele aasta-aastalt makstavate pensionihüvitiste vahe, millest arvatakse maha France Télécomi erakorralise sissemakse haldamise avalik-õigusliku asutuse maksed. Ajavahemikus 1997–2010 muutusid maksed järgmiselt.

Tabel 3

1996. aasta reformi tõttu Prantsusmaa jaoks tekkinud kulu (1997–2010)

(44)

1997. aasta riigieelarve seaduse sätetest tulenevalt ei vastanud France Télécomi erakorralise sissemakse haldamise avalik-õigusliku asutuse 1997. aasta maksete summa hüvitiste summale, mida prognoositi või mida France Télécom tegelikult maksis pensionile jäänud töötajatele, ega ka riigi arvele langevatele summadele ning neid ei määratud kindlaks kõnealuste summade põhjal. Tegelikult ülekantud summade uurimine kinnitab seda lahknevust. Hoolimata France Télécomi tehtud erakorralisest sissemaksest 1997. aastal, on tabelis 3 näidatud, et France Télécomi pensionile jäänud ametnikele makstud hüvitiste summa ületas alates 2004. aastast iga-aastased vahendid, välja arvatud 2006. aastal.

(45)

France Télécomi iga-aastaseid sissemakseid ja erakorralist sissemakset haldava asutuse iga-aastaseid makseid ei ole pensionide sihtotstarbelisel kontol seega selgelt eraldatud ega tehtud seda enne France Télécomi pensionile jäänud töötajatele hüvitiste maksmist. Tegelikult oleks erakorralise sissemakse eraldamine ainuüksi kõnealuste hüvitiste rahastamiseks alates 1997. aastast, juhul kui seda oleks tehtud 1997. aasta riigieelarve seadusega ette nähtud skeemi (mille kohaselt suurendatakse ülekantavat summat igal aastal 10 %) asemel, põhjustanud avalik-õigusliku asutuse kadumise pigem 2008. aasta lõpuks, aga mitte 2011. aasta lõpuks, nagu oli ette nähtud, võttes arvesse summat, mis ei olnud kaetud iga-aastaste sissemaksetega, mis on esitatud tabelis 3. Mõlemal juhul oleks erakorralise sissemakse summa ära kasutatud 31. detsembriks 2011.

(46)

France Télécomi ametnike pensionide rahastamise reform toimus ajal, mil avati täielikult konkurentsile teenusteturud, kus tegutses France Télécom. Alates 1988. aastast on telekommunikatsioonisektorit järg-järgult liberaliseeritud komisjoni 16. mai 1988. aasta direktiiviga 88/301/EMÜ konkurentsi kohta telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete turgudel (26) ning komisjoni 28. juuni 1990. aasta direktiiviga 90/388/EMÜ konkurentsi kohta telekommunikatsiooniteenuseturgudel (27). Direktiiviga 90/388/EMÜ on ette nähtud liberaliseerimismeetmed, mida tuleb rakendada enne 31. detsembrit 1990 seoses andmeside ja häälkõneteenuste ning korporatiivvõrkude ja kinniste kasutajarühmadega. Komisjoni 13. märtsi 1996. aasta direktiiviga 96/19/EÜ (millega muudetakse direktiivi 90/388/EMÜ telekommunikatsiooniturul täieliku konkurentsi rakendamise kohta) (28) on ette nähtud telekommunikatsioonituru täielik liberaliseerimine alates 1. jaanuarist 1998.

(47)

26. juuli 1996. aasta seadusega nr 96-659 (telekommunikatsioonituru reguleerimise kohta) määrati kindlaks tingimused, mis võimaldavad sektori täielikult liberaliseerida, lõpetades France Télécomi monopoli tavatelefoniteenuse ja andmeside puhul ning kooskõlastades tariifid ja võrkudevahelise ühenduse konkurentidega. France Télécomil oli isegi muudes sektorites (nt mobiilside), mille puhul ei kehtinud alates 1987. aastast ainuõigused, vaid mis olid avatud konkurentsile, kindel juhtpositsioon ning talle kuuluv turuosa vähenes 1997.–2002. aastal 53,3 protsendilt 49,8 protsendini (29). Seadusega nr 96-659 anti France Télécomile ka üldise majandushuviga seotud ülesanne ning nähti ette, et võetakse kasutusele sellega seonduvate kohustuste täitmiseks vajalik fond, mida rahastavad konkurendid.

(48)

Vastavalt põhjendustes 46 ja 47 viidatud sätetele saabusid alates 1988. aastast kauba- ja teenusteturule, kus France Télécom Prantsusmaal tegutses, tema kõrvale konkurendid, kellest mõned kuulusid osaliselt rahvusvahelistele kontsernidele, ning teatavatel teenustel, näiteks mobiiltelefoni või rahvusvahelise andmeedastuse teenusel, oli piiriülene komponent. Selline liikumine laienes liberaliseeritud turgudel alates 1998. aastast. Lisaks moodustas France Télécom 1996. aastal liite välisettevõtjatega, nagu Deutsche Telekom ja Sprint (Global One), mitmekordistades alates 1997. aastast partnerlusi ning osalusi Itaalias (Wind), Madalmaades (Casema) või omandades mobiilsidelitsentse Taanis ja Portugalis (30).

(49)

France Télécomi pensionide rahastamise reform toimus samal ajal turgude liberaliseerimisega Euroopa Liidu tasandil. Reform avaldas seega mõju konkurentsile täielikult avatud turule, kus France Télécom moodustas liite ning omandas olulisi osalusi teistes liikmesriikides. Lisaks ilmnes soov soodustada France Télécomi laienemist Prantsusmaa kõrval muudele Euroopa turgudele ajal, mil võeti vastu 1996. aasta seadus ning kaasati ettevõttesse erakapitali, nagu ilmneb seaduseelnõu arutelude ajal tehtud deklaratsioonidest, kust nähtuvad „Prantsuse valitsuse ambitsioonid oma riigi juhtiva ettevõtja France Télécomi suhtes” (31).

(50)

Praegu väidab France Télécom, et on lairibaühenduse esimene pakkuja ja kolmas mobiilsideoperaator Euroopas ning hargmaistele ettevõtjatele telekommunikatsiooniteenuseid osutavate ettevõtjate hulgas maailmas juhtival kohal. Väljaspool Prantsusmaad on France Télécom märkimisväärselt aktiivne oma tütarettevõtjate kaudu; viimased on liidripositsioonil Hispaanias, Ühendkuningriigis, Poolas, Slovakkias, Belgias ja Austrias (32).

(51)

Uurimismenetluse algatamise otsuses esitas komisjon oma esialgse hinnangu 1996. aastal kehtestatud meetmete kohta, võrreldes neid France Télécomi kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksete ja muude maksukohustustega, mis olid sätestatud 1990. aasta seaduses. Ta oli seisukohal, et need meetmed näisid andvat riigi ressursside kaudu France Télécomile valikulise eelise, mis võib kahjustada konkurentsi, liikmesriikidevahelist kaubandust ning kujutada endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(52)

Komisjon märkis lisaks, et kuivõrd need meetmed kujutavad endast riigiabi, ei ole neist komisjoni enne nende rakendamist teavitatud, kuigi neid tuleb kohtupraktika kohaselt käsitada uue abina. Prantsuse Vabariik ei ole seega täitnud ELi toimimise lepingust tulenevat teavitamiskohustust ning meedet tuleb käsitada ebaseaduslikuna.

(53)

Komisjon järeldas, et ta võib uurida abi kokkusobivust siseturuga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c põhjal. Komisjon märkis ka, et sama säte võimaldas tal järeldada, et La Poste’ile antud abi tema ametnike pensionide rahastamise reformi (33) jaoks oli kooskõlas siseturuga, ning kahe juhtumi vahelisi sarnasusi arvesse võttes tundub asjakohane teha vaatlusalusel juhul samasugune analüüs.

(54)

Hoolimata sarnasustest La Poste’i ametnike pensionide rahastamise reformiga, esitab komisjon oma esialgses uurimises abi siseturuga kokkusobivuse kohta Prantsuse Vabariigile järgmised kahtlused:

(55)

Huvitatud isikute märkused on kokkuvõtvalt esitatud punktides 4.1–4.3.

(56)

Oma märkustes, mis tema arvates täiendavad Prantsuse Vabariigi esitatud märkusi, on France Télécom arvamusel, et ta puutub kokku pikaajalise probleemiga, milleks on varasema haldusstaatusega seotud liiga suur töötajaskond, ning tal ei ole asjaomaste isikute puhul võimalust muuta töökohtade arvu võrdselt konkurentidega. France Télécom peab seega pingutama, et koolituseks kokku saada 180 miljonit eurot, mis on 4,5 % palgakulust võrreldes Prantsuse ettevõtjate keskmiselt 2,9 % kuluga. France Télécom väidab samuti, et ka palgakulu on ilma lisatasude ja preemiateta ligikaudu […] % suurem. Kuna France Télécom ei saanud rakendada sotsiaalkavasid, rahastas ta ajavahemikus 1996–2006 üle kaheksa miljardi euro finantsvõimenduse kulu, mis kaasnes ametnike töölt lahkumisega, näiteks seoses enneaegselt vanaduspensionile jäämisega.

(57)

Teiseks on France Télécom arvamusel, et ajavahemikus 1990–1996 makstud pensionimaksed olid ebanormaalsed ning asetasid ta Combusi kohtuotsuse (36) kohaselt eraõiguslike konkurentidega võrreldes struktuuriliselt ebasoodsasse olukorda. Selleks et hinnata, kas kõnealused kulud olid normaalsed või ebanormaalsed, tuleb kasutada konkurentide suhtes kohaldatavaid üldnorme. Combusi kohtuotsuses esitatud põhimõtted leidsid kinnitust juba Üldkohtu kohtuasjas Hotel Cipriani tehtud otsuses (37). France Télécom väite kohaselt saab ühe ettevõtja (kõnealusel juhul tema enda) olukorda enne ja pärast 1996. aasta seadusega kehtestatud reformi kasutada asjakohase võrdlusraamistikuna majandusliku eelise olemasolu hindamisel kohtupraktika tähenduses. Kui võrdlusraamistikuna kasutataks France Télécomi enne ja pärast 1996. aasta reformi, siis ei liigitataks meedet valikulisena, sest seda kohaldatakse kõnealuses raamistikus ühtselt.

(58)

Sellest tulenevalt ei kujutanud kõnealused meetmed ELi toimimise lepingu kohaselt riigiabi, sest need vabastasid France Télécomi ebanormaalsest ja ebasoodsast struktuurilistest olukorrast, mistõttu ei või neid liigitada valikulist eelist andvaks riigiabiks.

(59)

Lisaks on France Télécom arvamusel, et isegi kui tõendatakse riigiabi olemasolu, sobib see siseturuga kokku vastavalt kriteeriumidele, mille komisjon kehtestas oma otsuses La Poste’i pensioniskeemi kohta (edaspidi „otsus La Poste”) (38). Selles suhtes ei tähenda tema skeemi eripära, mille kohaselt ta maksab üksnes ühise riski põhjal arvutatud sissemakset, et France Télécom oleks alates 1996. aastast asetatud konkurentidest soodsamasse olukorda: lisaks struktuuriliselt ebasoodsale olukorrale seoses ettevõtja töölevõetud ametnike staatusega pidi France Télécom maksma 1996. aasta reformist tulenevalt märkimisväärset maksu, mille kokkusobivust siseturuga tuleb analüüsida ja mille summa 5,7 miljardit eurot ületab suuresti summa, mida France Télécom oleks pidanud maksma siis, kui tema sissemakset oleks arvutatud ühistest riskidest erinevate riskide puhul.

(60)

France Télécom leiab, et otsuses La Poste (39) väitis komisjon, et ühekordne erakorraline sissemakse summas 2 miljardit eurot, mis tehti reformi käigus, mis jõustus pärast meetmest teavitamist, aga enne komisjoni otsust, kompenseerib ühistest riskidest erinevatele riskidele vastavad sissemaksed, kuni ühekordne sissemakse on ära kasutatud. Miski ei õigusta France Télécomi sõnul seda, et komisjon sellest põhimõttest kõrvale kaldub, sest 1996. aasta seaduse eelnõu üle peetud arutelude ajal tehtud poliitilised avaldused ei võimalda arvata, et seadusandja määras France Télécomi kindlasummalise sissemakse nii, et oleks tagatud meetmete kümneaastane rakendamiskeeld.

(61)

Lisaks olid 1996. aastal kättesaadavad numbrilised andmed vastuolus väitega, mille kohaselt hinnati tol ajal summa suuruseks 5,7 miljardit eurot nii, et see vastaks täpselt lisakulule, mis tekib riigile 1996. aasta seaduse kohaselt kümneks aastaks, hüvitades aasta-aastalt iga-aastased ettevõtja väikseimad maksed, võttes arvesse ka vanaduspensioni skeemide hüvitismakseid, millest France Télécom 1996. aastal vabastati (40). Erakorralise sissemakse summaga püüti hüvitada Prantsuse Vabariigile reformi tõttu tekkinud kahjum. Seda tuleb seega kindlasti arvesse võtta võrdsete konkurentsitingimuste hindamisel alates sellekohase seaduse jõustumisest 1997. aastal.

(62)

Lõpuks arvab France Télécom, et kuna ilma 1996. aasta reformita oleks ta sattunud väga ebasoodsasse konkurentsiolukorda turgudel, mille liberaliseerimine oli ELi eesmärk, ning kuna Prantsuse ametiasutuste tegevus on täielikult kooskõlas France Télécomi suhtes kohaldatavat ettevõtlusmaksu käsitleva otsusega, (41) ei ole meetmel negatiivset mõju konkurentsile.

(63)

Kaebuse esitajad jagavad hinnangut, mille komisjon esitas menetluse algatamise otsuses, et France Télécomi makstavate pensionimaksete vähendused, mis kehtestati 1996. aasta seadusega, kujutavad endast riigiabi ELi toimimise lepingu tähenduses. Vastavalt kõnealuses otsuses esitatud arutluskäigule, mille puhul kaebuse esitajad väljendavad kahetsust, et asjakohast summat ei ole kindlaks määratud, on abisumma 12,3 miljardit eurot ning mitte mingil juhul alla 9,9 miljardi euro (42). Kaebuse esitajad on seisukohal, et meetme liigitamise riigiabiks määrab meetme mõju, st tavaliselt ettevõtja eelarvest makstava sotsiaalkindlustusmaksete vähendamine, mitte aga meetme eesmärk, st väidetava ebasoodsa olukorra hüvitamine. Tegelikult ei olnud France Télécomil seoses töölevõetud ametnikega ebasoodsat olukorda, sest ettevõtja maksis töötuskindlustusmakseid ning tööjõukulu, mis oli 13 % väiksem konkurentide omast, ning tal oli stabiilne ja paindlik personal seoses palgakulu vähendamisega eelpensionide kaudu ja võimalusega suunata töötajaid muudele avaliku teenistuse töökohtadele.

(64)

Kaebuse esitajate sõnul ei sobi selliselt iseloomustatud riigiabi kokku siseturuga. France Télécomile antud konkurentsieelis oli tegelikult veelgi enam kahjustav, kuna maksuvähendused ei olnud vajalikud tema finantsstruktuuri õõnestamise vältimiseks: olles vähemalt 1996. aastal vabastatud 9,9 miljardi euro suurusest pensionidega seotud diskonteeritud netovõlast ning pidamata seda kulu enam bilanssi ega selle lisasse kandma, võttis France Télécom palju suurema võlakohustuse ning ta netofinantsvõlg ajavahemikus 1997–2007 oli 44 miljardit eurot. Abi vabastas France Télécomi monopolilt päritud pensionimaksetest ning võimaldas rahastada ettevõtja rahvusvahelist laienemist, tugevdades samas tema positsiooni Prantsusmaal, kus tal olid monopoli seisundist tulenevad olulised eelised, mille eest ta maksis vaid õiglast vastutasu.

(65)

Kuna abi on ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu ning seda ei ole minevikus tagasi makstud, ei saa kõnealust tegevusabi kuulutada siseturuga kokkusobivaks, võttes arvesse selle kumuleeruvat mõju. Kuna 1996. aasta reformi puhul puudusid võrdsed konkurentsitingimused, sest ei makstud töötuskindlustusmakseid ega kindlustusmakseid, mis kataks saamata jäänud palga juhul, kui ettevõtja suhtes algatatakse saneerimismenetlus, on reformi kokkusobivus ELi toimimise lepingu eeskirjadega välistatud. France Télécomi võlga seoses pensionidega peaks arvutama sõltumatu ekspert ning Prantsusmaa peab tagama korra finantsilise neutraalsuse, nähes maksete varieerumise korral eelkõige ette tööandja sissemaksete kohandamise mehhanismid ning 5,7 miljardi euro suuruse rahalise hüvitise tasumise.

(66)

Telekommunikatsioonioperaator jagab ja toetab komisjoni menetluse algatamise otsuses esitatud esialgset analüüsi, mille kohaselt liigitatakse uueks ning ebaseaduslikuks riigiabiks 1996. aasta seadusega kehtestatud muudatused, millega püütakse asendada France Télécomi iga-aastased sissemaksed, mis vabastavad ta hilisemast maksekohustusest, pensionimaksetega, mida tegelikult maksab riik, arvates maha ametniku staatuses olevate tegevtöötajate tehtud sissemaksed. Sama kehtib kõnealuse operaatori arvates sotsiaalkindlustusmaksete suhtes, mis vastavad ühistest riskidest erinevatele riskidele eraõiguslike töötajate puhul ning mida maksavad France Télécomi konkurendid, mida aga ei maksa France Télécom vähemalt alates 1996. aastast oma ametnikest töötajate ega üldise tööõiguse alusel värvatud töötajate eest. Lisaks vastupidiselt otsuses La Poste (43) käsitletud juhtumile ei hõlmatud ega hõlmata ikka veel France Télécomi tööandja sissemaksete arvutamisel siin käsitletavaid sissemakseid, mistõttu ei saa abi kuulutada siseturuga kokkusobivaks.

(67)

Riigile pensionide maksmise hüvitamise lõpetamisest tuleneva abi puhul on operaator seisukohal, et komisjoni poolt otsuse La Poste kokkuvõttes tehtud konkurentsiolukorra analüüs pidi ta hoopiski juhtima järeldusele, et abi on siseturuga kokkusobimatu. See analüüs pidanuks põhinema alates 1996. aastast toimunud asjaoludel ning mitte hüpoteesidel tuleviku kohta nagu otsuse La Poste puhul.

(68)

France Télécomil on kõnealuse operaatori sõnul valitseva positsiooniga võrreldav võimupositsioon turgudel, kus ta tegutseb. Seetõttu kehtivad ta suhtes kohustused reguleerida eelnevalt kiire ja väga kiire lairibaühenduse hulgiturgudel püsiliini kõne alustamise ja lõpetamise hinda. 16. juuli 2003. aasta otsuses EÜ asutamislepingu artikli 82 kohaldamise kohta juhtumis COMP-38.233 nentis komisjon, et France Télécom on oma tütarettevõtja Wanadoo kaudu rikkunud ELi toimimise lepingu artiklit 102, ning määras selle eest karistuse (44). Kuna ettevõtja finantsseisund oli hea, võimaldas saadud abi tal rahvusvahelist laienemist rahastada, nimelt omandada Orange, Retevisión ja AMENA.

(69)

Operaator taotleb komisjonilt, et see määraks kindlaks kõnealuse abi täpse suuruse ning keelduks Deggendorfi kohtuotsust (45) kohaldades möönmast, et kõnealused meetmed sobivad kokku siseturuga, sest varasem ebaseaduslik abi ei ole tagasi makstud.

(70)

Prantsuse Vabariik on seisukohal, et France Télécomiga seotud Prantsusmaa riigiteenistujate pensionide rahastamise suhtes kehtestatud muudatused 1996. aastal ei kujuta endast riigiabi. 1996. aasta reform sobib igal juhul kokku siseturuga, eelkõige võttes kõnealuse juhtumi puhul aluseks komisjoni arutluskäigu otsuses La Poste (46).

(71)

Prantsuse Vabariigi sõnul asetas 1990. aasta seadus France Télécomi olukorda, mis on ebanormaalne ning kaldub kõrvale üldnormidest, sest sellega on ette nähtud, et ettevõtjad maksavad tööandja sissemakseid, mis vabastavad nad hilisemast maksekohustusest, proportsionaalselt töötasuga, mitte aga makstud pensionide tasemega. France Télécomi kantav kulu oleks seega olnud ebanormaalne, sest asjaomastele isikutele suunatud allkava oli rahalises puudujäägis ning tõotas muutuda liiga raskeks, sest töötavate ametnike arv vältimatult vähenes ning samal ajal kasvas pensionile jäänud töötajate arv.

(72)

1996. aasta reform viis pensionide rahastamise vastavusse üldnormidega, ilma et oleks seadnud ettevõtja soodsamasse konkurentsiolukorda, kuna France Télécomi sissemakse on arvutatud iga-aastaselt viisil, millega tagatakse, et sotsiaalkindlustusmaksed ja muud maksukohustused on vastavuses telekommunikatsioonisektoris tegutsevate konkurentide omadega. See, et sissemakse arvutamisel konkurentsitingimustest lähtuvat osalusmäära kohaldades ei võeta arvesse sissemakseid, mis vastavad eraõiguslike töötajate ja ametnike ühistest riskidest erinevatele riskidele, on siiski õigustatud viimaste staatusega, mida ei ohusta töötus, välja arvatud erakorralised juhtumid, näiteks vallandamine või töölt vabastamine.

(73)

Prantsuse Vabariigi hinnangul tuleb selle kindlaksmääramisel, kas France Télécomil lasuvad kulud on tavalised või mitte, võrdlusraamistikuna kasutada ettevõtja konkurentide olukorda Prantsusmaal. Võttes vaatlusalusel juhul arvesse asjaolu, et 1990. aasta seadusega kehtestati France Télécomi jaoks väga suur kulu, mis kujutab endast erandit üldnormidest, on ebaõiglane ning ei ole jätkusuutlik, siis 1996. aasta reformiga, millega selline kulu tühistati ja olukord viidi vastavusse konkurentide omaga, taastati lihtsalt normaalsed konkurentsitingimused. France Télécomile ei ole hüvitatud sellest korrast tekkinud ebasoodsat olukorda, sest – nagu ta rõhutab oma märkustes – ta on jätkuvalt ebasoodsas struktuurilises olukorras, kannab lisakulusid, kannatab tööle võetud ametnike staatusest tuleneva jäikuse tõttu seoses finantsvõimenduse kuluga, mis kaasneb töötajate töölt lahkumise või teistesse riigiasutustesse üleminemisega, teeb pingutusi seoses täiendõppega ning kannab suuremat palgakulu. Seega ei anna reformist tulenev praegune kord France Télécomile ühtegi eelist ning seega ei ole see riigiabi ELi toimimise lepingu tähenduses.

(74)

Selline tõlgendus tuleneb ELi kohtupraktika üldistest põhimõtetest, mille kohaselt kujutavad endast riigiabi üksnes sekkumised, mis leevendavad tavaliselt ettevõtja eelarvel lasuvat kulu, millisel juhul ei kujuta endast riigiabi seadus, mis võimaldab vältida ettevõtja eelarvet koormavat kulu, mida tavaolukorras ei eksisteeriks (47). Nii oleks see ka selliste meetmete puhul, mis vabastavad avalik-õigusliku konkurendi ebasoodsast struktuurilisest olukorrast võrreldes eraõiguslike konkurentidega (48). Selline tõlgendus on kooskõlas ka komisjoni praktikaga (49).

(75)

Üldisemalt ei ole Prantsuse Vabariigi hinnangul asjakohane kaasata käesolevasse menetlusse hüvitamise ja ülemäärase hüvitamise mehhanisme, mille raames tasus France Télécom makse ajavahemikus 1991–1996 (tabel 1), et määrata kindlaks abi olemasolu või kuupäev, mil hakkas kehtima 1996. aasta seadusega (milles ei ole selle kohta ühtegi sätet) kehtestatud reformist tulenev eelis. Selliste maksude maksmine põhjustas ka üldnormidest kõrvale kalduva korra, mille puhul käsitleti France Télécomi suhtes kohaldatavat pensioniskeemi iseseisva skeemina, mis aga alates 1997. aastast ei olnud seda enam.

(76)

Neil põhjustel hindas Prantsuse Vabariik uuesti France Télécomi makstud ning põhjenduses 61 viidatud maksu, mida ettevõtja ei tasunud enam alates 1997. aastast. Tuginedes ajavahemiku 2008–2010 kohta taastatud tegelikele andmetele, mis on arvutatud tagasiulatuvalt ekstrapoleerides, on Prantsuse Vabariik seisukohal, et maksud, mida France Télécom seoses sellega maksis, on alla ettevõtja arvutatud 165 miljoni euro suuruse summa.

(77)

Prantsuse Vabariik on igal juhul seisukohal, et kui France Télécomiga seotud 1996. aasta reform kujutab endast riigiabi, tuleb seda vastavalt otsuses La Poste (50) esitatud komisjoni analüüsile käsitada siseturuga kokkusobivana. 1996. aasta reform vabastas France Télécomi struktuurilisest kulust, mis mõjutas ettevõtja konkurentsivõimet liberaliseerimisjärgus oleval turul, ning selle sissemakseid seoses ühiste riskidega arvutati seejärel konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära põhjal.

(78)

Asjaolu, et France Télécomi sissemakse ei hõlmanud alates 1997. aastast eraõiguslike töötajate puhul ühistest riskidest erinevaid riske, ei ole takistuseks abi siseturuga kokkusobivusele. Tabelis 4, mis on väljavõte Prantsuse Vabariigi esitatud teabest, on näidatud erinevus France Télécomi makstud sissemakse ja sellise sissemakse vahel, mida ta oleks maksnud siis, kui sissemakse arvutamisel oleks arvesse võetud ühistest riskidest erinevaid riske; maha on arvatud France Télécomi omakindlustuse maksed ning muud maksud, mida ettevõtja võrreldes konkurentidega tasuma peab.

Tabel 4

Tööandja France Télécom sissemakse ajavahemikus 1997–2010, arvutatud konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära (KLO) ja konkurentsitingimustest lähtuva muudetud osalusmäära (KLO*) põhjal, et hõlmata ühistest riskidest erinevad riskid

(79)

Prantsuse Vabariigi hinnangul on ajavahemikus 1997–2043 tegelikult France Télécomi makstud sissemaksete nüüdisväärtus 13,5 miljardit eurot. Konkurentsitingimustest lähtuv osalusmäär, mida on muudetud, et võtta arvesse ühistest riskidest erinevaid riske ning millest on maha arvatud sissemaksed, mida peab tegema France Télécom, aga mitte selle konkurendid, suurendab sama ajavahemiku kohta igal aastal tehtud sissemakseid 16,7 miljardi euroni. Pidades kõnealuste riskide kaasamist asjakohatuks, on Prantsuse ametiasutused arvutanud, et summade erinevuse (3,2 miljardit eurot) hüvitab suures osas 1997. aastal France Télécomi makstud 5,7 miljardi euro suurune erakorraline kindlasummaline sissemakse.

(80)

Prantsuse Vabariigi hinnangul võib seda kindlasummalist sissemakset pidada samamoodi nagu otsuses La Poste (51) samaväärseks rahalise hüvitisega, mida võib kompenseerida sissemakse, mis on seotud ühistest riskidest erinevate riskide katmiseks tehtud sissemakseid hõlmava muudetud osalusmääraga. Sellisel juhul ilmneb, et rahalise hüvitise summa ületab praegu summa, mis tuleneb 1996. aasta reformi ja tabelis 4 viidatud muudetud määra vahest, ning et seda rahalise hüvitise summat ei kasutata määrade vahe puhul tegelikkuses kunagi ära. Sellega lükatakse ümber menetluse algatamise otsuses komisjoni väljendatud kahtlused seoses France Télécomi ja selle konkurentide tõeliste võrdsete konkurentsitingimuste puudumisega.

(81)

Prantsuse Vabariigi arvates on kontserniga La Poste seotud riigiametnike pensionide rahastamise reform, mis kehtestati 2006. aastal ning mille puhul võeti eeskuju 1996. aasta France Télécomi reformist, peamiste aspektide poolest viimati nimetatud reformiga täielikult võrreldav. Võttes arvesse seda sarnasust, ei võimaldanuks ükski põhjendus komisjonil kõrvale kalduda otsusega La Poste seatud pretsedendist. Komisjon peaks tunnistama, et France Télécomi jaoks kehtestatud erakorralist kindlasummalist sissemakset tuleb arvesse võtta reformi võrdsete konkurentsitingimuste analüüsis, pidades seda de facto ühistest riskidest erinevate riskidega seotud sissemakse avansiks.

(82)

Prantsuse Rahvusassamblees ja Senatis toimunud arutlused, kus viidati tol ajal sellele, et reform hõlmab rahaliselt kümneaastase ajavahemiku, vormistati konkreetsete avaldusena. Sellist mõttekäiku ei ole seaduseelnõu seletuskirjas, kõnealustes seadustes ega nende rakendussätetes. Seadusandja kavatsus oli 1996. aastal kehtestada France Télécomi pensionikohustused konkurentidega võrdsel tasemel, mitte aga kõrvaldada reformi mõju kümneaastaseks ajavahemikuks, nagu võis järeldada mõttekäigust, mille komisjon võttis vastu kontekstivälistele avaldustele tuginedes.

(83)

Töö parlamendis viitab üheselt mõistetavalt sellele, et sissemakse summa määrati kindlaks standardtasemel, mitte aga selle summa põhjal, mille riik tegelikult peab enda kanda võtma. Konstitutsiooninõukogu märkis 30. detsembri 1996. aasta otsuses nro96-385 DC, et 37,5 miljardi Prantsuse frangi suurust kindlasummalist sissemakset põhjendati sellega, et riik võttis vastutuse ametnike pensionide eest, hõlmamata siinkohal hüvitist, samal ajal kui riigieelarvesse ei tehtud makseid ühe individuaalse kulupunkti jaoks ning sellega täideti eelarve tasakaalu üldtingimusi vastavalt 2. jaanuari 1959. aasta finantsseadusi käsitleva alusseaduse artiklile 18.

(84)

Prantsuse Vabariigi jaoks määrati erakorralise sissemakse täpne summa kindlaks 1997. aasta riigieelarve seadusega, kusjuures ei võetud arvesse kümneaastast ajavahemikku, mille jooksul pidi see sissemakse olema riigile hüvituseks, vaid arvesse võeti hoopiski mõju France Télécomi bilansi struktuurile, mis pidi jääma talutavaks. Summa suurus ei määratud kindlaks riigile maksete hüvitamise põhjal, vaid võttes arvesse ettevõtja maksevõimet.

(85)

Asjaolu, et seda sissemakset hallati lahus 1997. aastast alates tegelikult makstud pensionihüvitistest, kinnitab, et tegemist oli kindlasummalise sissemaksega. Seega selgub Prantsuse Vabariigi esitatud andmetest, et ajavahemikus 1997–2006 maksti France Télécomi ametnikele pensionideks ette nähtud sihtotstarbelise konto kaudu pensione […] miljardi euro ulatuses, kuigi France Télécomi erakorralise sissemakse haldamise avalik-õiguslik asutus kandis nimetatud kontole 3,4 miljardit eurot. Sama ajavahemiku puhul oli sissemaksetega rahastamata summa 1,2 miljardit eurot. Lisaks hinnati 1997. aastal, et rahalisi vahendeid jagub 17–25 aastaks, ilma arvesse võtmata kümneaastast ajavahemikku, millele tugineb komisjon oma mõttekäigus, mida ta ilmselt soovib vastu võtta.

(86)

Prantsuse Vabariik on arvamusel, et France Télécom oleks ilma kõnealuse reformita turult välja tõrjutud, võttes teenistusastme brutopalgalt tehtava sissemakse määra, mis oli 2010. aastal 77 %, ning reservvahendeid kontol ettevõtjaga seotud ametnike pensionikohustuste rahastamiseks. Reform oli seega otsustav etapp turu liberaliseerimisega kohanemisel kooskõlas ELi vastu võetud eesmärgiga ning piirdus vajaliku miinimumiga. Ilma selle reformita oleks France Télécom turult väljunud ega oleks saanud ilma pankrotiohtu välistamata teha vajalikke investeeringuid, eelkõige neid, mis oleks võimaldanud kliendiliinide eraldamist, mistõttu ei olnud reformil negatiivset mõju konkurentsile.

(87)

Prantsuse Vabariigi arvates ei oleks France Télécomi pensionide rahastamise meetodi reform, eelkõige erakorralise sissemakse nõude kehtestamine, toonud riigi jaoks ajavahemikus 1997–2006 kaasa kulu, vaid oleks tegelikult Prantsusmaa ametiasutuste hinnangu kohaselt toonud Prantsusmaale 9,1 miljardi euro suuruse netotulu (52). Kui peaks arvutama erakorralise sissemakse tulusust, tuleks Prantsuse Vabariigi arvates kasutada 7 % diskontomäära. Seega võeti 1996. aastal vastu erakorralise sissemakse põhimõte. Investeerimisväljavaade pidi olema pikaajaline, sest eeldatav erinevus makstud hüvitiste ja sissemaksete vahel ületas 500 miljonit eurot alles 2005. aastal ehk üheksa aastat hiljem ning 1 miljard eurot alles 12 aastat hiljem. Riigikassa võrreldavate võlakirjade määr 1996. aastal kasvas keskmiselt 15 aastaga 6,9 %. France Télécom emiteeris omalt poolt võlakirju ajavahemikus 1991. aasta novembrist kuni 1997. aasta novembrini 7 % keskmise võrreldava määraga.

(88)

Komisjoni nõutud summade arestimine vastavalt komisjoni otsusele France Télécomi suhtes kohaldatava ettevõtlusmaksu kohta (53) ning seejärel nende summade maksmine pidi viima komisjoni tõdemuseni, et tema otsust täideti kooskõlas tema 2007. aasta vastavateemalise teatisega (54). Seetõttu ei tuleks uurida kõnealuste abimeetmete kumulatiivset mõju.

(89)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 on sätestatud: „Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

(90)

Selle artikli kumulatiivsete tingimuste kohaldamist vaatlusaluse juhtumi asjaoludele on uuritud punktides 6.1.1–6.1.5.

(91)

Prantsusmaa on välja andnud 1990. ja 1996. aasta seadused. Nendega on ette nähtud meede, mille kohaselt kannab France Télécom riigieelarvesse hüvitise France Télécomi ametnikele määratud pensionide maksmise ja teenindamise eest. Kuna vastavalt 1996. aasta seadusele on summa, mida France Télécom hüvitiseks riigieelarvesse kandis, väiksem esialgu 1990. aasta seadusega ette nähtud summast, on France Télécomile antud abi Prantsusmaa ressurssidest.

(92)

1990. aasta seaduse sätete kohaselt kohaldati korda juriidilise isiku staatusega avalik-õigusliku operaatori France Télécom suhtes. Riigi osalusega ettevõtjat France Télécom käsitleva 1996. aasta seadusega muudeti kõnealust korda sätetega, mida kohaldatakse France Télécomi suhtes vastavalt selles seaduses konkreetselt kõnealuse ettevõtja jaoks kindlaks määratud korrale.

(93)

1990. aasta seadusega kehtestatud korra eesmärk oli määrata seoses tööandja sissemakse põhimõtete ja summadega kindlaks konkreetne hüvitis, mida France Télécom maksab Prantsusmaale pensionide eest. France Télécomi makstav hüvitis, mis oli sätestatud 1990. aasta seaduse esialgses redaktsioonis ning mida kohaldati ajavahemikus 1991–1996, nagu ka 1996. aasta seadusega kehtestatud hüvitis, mida kohaldati alates 1997. aastast, on erimeetmed, mis hõlmavad üksnes France Télécomi; seega on vastupidiselt France Télécomi seisukohale täidetud valikulisuse tingimus.

(94)

Tuleks kindlaks määrata, kas meetmed, millega määratakse kindlaks kõnealuse hüvitise summa, soodustavad France Télécomi. Küsimust, kas 1996. aasta seadusega 1990. aasta seaduse artiklis 30 tehtud muudatused kujutavad endast abi, kuna annavad France Télécomile eelise, tuleb hinnata kõnealuse pensionisüsteemi laadi ja tulususe ning France Télécomile kaasnevate mõjude, mitte aga muudatuste põhjuste ega eesmärkide põhjal. Vastupidiselt Prantsusmaa seisukohale ei ole 1990. aasta seaduse muutmisega taotletud eesmärk seega mõjude hindamisel põhimõtteliselt asjakohane.

(95)

Asjaolu, et riik tegeleb France Télécomi ametnikele määratud pensionide maksmise ja teenindamisega, tuleneb sellest, et kohaldatakse tsiviil- ja sõjaväepensionide koodeksit, mis kehtib üksnes kõnealuste endiste ametnike suhtes. Nende ametnike staatust ega põhimõtet, mille kohaselt tasub riik nende pensionimaksed, ei muudetud ei 1990. aasta seaduse ega ka 1996. aasta seadusega. Selline vastutuse võtmine näib tulenevat põhimõttest, mille kohaselt teenivad ametnikud vastavalt personalieeskirjadele avalikke hüvesid üldhuvidest täiesti sõltumata. Paraku ei ole see nii, sest ametnikud töötavad ettevõtja heaks, kes osutab teenuseid tasu eest eesmärgiga teenida selle ettevõtja huvi ja kasu, konkureerides teiste samu teenuseid osutavate ettevõtjatega.

(96)

Sellest seisukohast kujutab riigile hüvitise maksmine, mis oli ette nähtud 1990. aasta seaduse esialgses redaktsioonis ning ka 1996. aasta seadusega kehtestatud muudatustega, erandit Prantsusmaa vastutuse võtmise põhimõttest. Seda erandit õigustab France Télécomi ametnike pensionide suhtes kohaldatava süsteemi olemus ja ülesehitus. Prantsusmaa peab kohaldama tsiviil- ja sõjaväepensionide koodeksit France Télécomi sellistele ametnikele määratud pensionide maksmisel ja teenindamisel, kes kuuluvad üldise riigiteenistuja staatuse alla, mitte aga sotsiaalkindlustushüvitiste üldise süsteemi alla.

(97)

Prantsusmaal on isegi juhul, kui France Télécom hüvitist ei maksa, kohustus tagada asjaomase ametniku staatuses oleva personali eluaegsed kohustused, välja arvatud juhul, kui ta neid kohustusi ühepoolselt muudab. Prantsusmaal riiklikult koolitatud ametnike kättesaadavaks tegemine France Télécomile ilma makstud ja makstavate pensionide eest mingisugust hüvitist tasumata annab aga nimetatud ettevõtjale selge eelise.

(98)

Kuna France Télécomi konkurentidest ettevõtjad ei värba ametniku staatuses töötajaid, kelle suhtes oleks Prantsusmaal samalaadne finantskohustus, siis ei saa neile üle kanda France Télécomi pensionide rahastamise ja hüvitise maksmise süsteemi loogikat, mis on seadusega kehtestatud. Olles tunnistajaks asjaolule, et konkurentide töötajad olid teistsuguses olukorras seoses palkade maksmata jätmise riskiga sotsiaalkindlustushüvitiste üldise süsteemi alusel, näivad Prantsusmaa ametiasutused arvavat, et nende puhul on sotsiaalkindlustusmaksete maksmine kõnealuse riski katmiseks õigustatud. Prantsusmaa tugineb just sellele olukorrale, väites, et ühistest riskidest erinevate riskide hõlmamine ametnike ja eraõiguslike töötajate puhul ei ole France Télécomi poolt riigile makstava hüvitise arvutamisel 1996. aasta seaduse kohaselt õigustatud.

(99)

Sellest järeldub seega, et eraõiguslike töötajate värbamisest tulenevate maksude tõttu ei ole need ettevõtjad ei õiguslikult ega faktiliselt olukorras, mis oleks võrreldav France Télécomi ametnikest töötajate omaga; see on vastupidine, mida Prantsusmaa ja France Télécom väidavad oma märkustes.

(100)

Samuti ei ole asjakohane võrrelda France Télécomi suhtes kohaldatavat hüvitise skeemi teiste selliste avalik-õiguslike üksuste skeemiga, kus töötavad ametniku staatuses töötajad, nagu nt Pariisi rahapaja (Monnaie de Paris) või Prantsusmaa riiklik metsaamet (Office National des Forêts), ning mida võiks teatud tegevuste poolest liigitada ettevõtjateks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, või teiste selliste avalik-õiguslike tööstus- ja kaubandusasutuste skeemiga nagu EDF või GDF minevikus. EDFil ja GDFil olid eripensioniskeemid ning nad ei olnud liitunud avaliku teenistuse skeemidega. EDFi ja GDFi skeemid tuginesid muu hulgas üldskeemile, isegi kui rõhutada, et komisjon järeldas abi puudumist üksnes selle põhjal, et hüvitis oleks riigi jaoks finantstagajärgedeta, (55) mis aga ei olnud nii vaatlusaluse 1996. aasta reformi puhul.

(101)

Riigile La Poste’iga seotud ametnike pensionide maksmise hüvitamise kord enne otsuses La Poste kirjeldatud ja komisjoni poolt tingimuslikult heaks kiidetud muudatusi oli samuti avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutuse laadiga riigi osalusega ettevõtja kord ning jäi selleks 1990. aasta seaduse kohaselt selle esialgses redaktsioonis. See oli sarnane France Télécomi korraga selles mõttes, et sellega oli ette nähtud iga-aastase hüvitise tasumine riigile ametnike pensionide maksmise ning maksude teenindamise eest vastavalt sotsiaalkindlustuskoodeksi artiklile L-134.

(102)

Isegi kui La Poste ei ole France Télécomi konkurent, nii et viimasele antud eelised oleksid võinud või ähvardanud teda kahjustada, olid France Télécomi ametnike pensioniskeemi loogika ja sätted enne 1996. aasta reformi ikkagi samad kui La Poste’i suhtes tol ajal kehtinud võrreldava skeemi omad. Lisaks on komisjon hinnanud oma otsuses La Poste, et La Poste’i suhtes kohaldatav pensioniskeemi reform kujutas endast riigiabi, vastupidiselt sellele, mida väidab Prantsusmaa seoses France Télécomiga. Üldisemalt tuleb France Télécomi olukorra hindamisel võrrelda seda sellise avalik-õigusliku või eraettevõtja omaga, kelle töötajad on oma ametniku staatuse säilitanud. Sellised ettevõtjad oleksid võrreldavas olukorras France Télécomiga. France Télécomile antud riigiabi olemasolu saab seega hinnata just sellise võrdlussüsteemi alusel.

(103)

Vastupidiselt sellele, mida väidavad Prantsuse Vabariik ja France Télécom, ei saa kinnitada, et meede ei anna ettevõtjale, vaatlusalusel juhul France Télécomile, eelist üksnes seetõttu, et see hüvitab kõnealuse ettevõtja jaoks teatava ebasoodsa olukorra minevikus. Komisjon lükkas alles hiljuti tagasi endise telekommunikatsioonioperaatori, France Télécomi konkurendi väite, mille kohaselt õigustavad eripensioniõigused, mis on võrreldavad minevikus avalikust teenistusest päritud õigustega ning erinevad üldise süsteemi omadest, selliste sotsiaalkindlustusmaksete vähendamise meetmeid, mis on seotud kõnealuse kategooria töötajatega seotud pensionidega, mida ettevõtja tasub (56). Nagu rõhutasid Prantsusmaa ametiasutused 1996. aasta seaduseelnõu arutelude ajal, pandi 1996. aasta seadusega Prantsusmaale uus raske kohustus seoses France Télécomi ametnike pensionide maksmise ja teenindamisega. Samal ajal oli 1996. aasta seaduse eesmärk vähendada hüvitist, mida France Télécom oli alati maksnud.

(104)

Kõnealuse seadusega ette nähtud tööandja sissemakse määra arvutamise korrast tulenevalt maksis France Télécom alates 31. detsembrist 1996 riigile väiksemat hüvitist, kui ta oleks maksnud ilma kõnealuse seaduseta. Sama seadusega kehtestatud hilisemast maksekohustusest vabastava tööandja sissemakse tõttu lasi France Télécom 31. detsembril 1996 viivitamatult käiku reservvahendid, mis olid tema kontol eraldatud kohustuste täitmiseks tulevikus. Maks, millest France Télécom vabastati, ei olnud uus, sest 1990. aasta seadusega võeti üle varasem eelarvemenetlus; see ei olnud ettenägematu, sest ettevõtjal olid selle jaoks olemas reservvahendid; see ei kaldunud ka kõrvale üldise sotsiaalkindlustuse eeskirjadest, sest seda ei kohaldata France Télécomi makstava hüvitise suhtes.

(105)

1996. aasta seadusega kanti alates selle jõustumisest Prantsusmaale üle kohustus tasuda iga-aastaselt sissemakset, mis katab lõppkokkuvõttes täielikult asjaomaste töötajate pensionide rahastamise. 1996. aasta seadusega selliselt antud abi summat võib alates seaduse jõustumisest arvutada hilisemast maksekohustusest vabastava iga-aastase sissemakse, mida France Télécom maksab Prantsusmaale, ning sellise maksu vahe põhjal, mida ta oleks maksnud vastavalt 1990. aasta seadusele (esitatud tabelis 1), kui kõnealust seadust ei oleks muudetud, arvates maha 1997. aastal makstud kindlasummalise sissemakse.

(106)

Prantsuse Vabariigi hinnangutest, mis on esitatud põhjenduses 40, järeldub, et 1996. aasta reformi ajal ning kuni finantskohustuste ettenähtud kaotamiseni seetõttu, et Prantsusmaa võtab kulu enda kanda, võisid Prantsusmaa ametiasutused hinnata uute maksude netosummaks kokku kuni 2043. aastani ehk ajani, mil riigi finantskohustused pensionile jäänud ametnike või nende ülalpeetavate suhtes lõppevad, […] miljardit eurot. Maksude nüüdispuhasväärtus 1996. aastal oli […] miljardit eurot pärast France Télécomi iga-aastaste sissemaksete (15,2 miljardit eurot), töötajate sissemaksete ([…] miljardit eurot) ning 5,7 miljardi euro suuruse erakorralise kindlasummalise sissemakse mahaarvamist.

(107)

Tuleks märkida, et 1996. aastal reformi ajal tehtud hinnangulised summad on ligilähedased tegelikele summadele (57). Ei hüvitise, mida France Télécom pidi maksma iga-aastaste sissemaksetena, ega 1997. aastal makstud 5,7 miljardi euro suuruse rahalise hüvitise eesmärk ega ka tagajärg ei olnud taotleda Prantsusmaa eelarve neutraalsust. Juhul kui see nii oleks olnud, siis eeldades, et aktuaarse hindamise hüpoteesid olid asjakohased, oleksid kulud ja tulud kogu ajavahemiku puhul olnud tasakaalus, mistõttu ei oleks France Télécomil olnud majanduslikku eelist.

(108)

Prantsusmaa ametiasutused olid teadlikud, et „France Télécomi ametnike pensionimaksete ülekandmine riigile” oli „riigi jaoks uus ja raske kohustus” ning et erakorraline kindlasummaline sissemakse või riigi omandis oleva ettevõtja teatava osa aktsiate võõrandamisest saadud tulu kattis seda vaid osaliselt. Põhjenduses 31 viidatud aruteludest nähtub, et Prantsusmaa ei püüdnud 1996. aastal hüvitada täies ulatuses uut kohustust, mille ta edaspidi enda kanda võttis, vaid püüdis hoopiski võtta enda kanda uue kohustuse „ettevõtja huvides, mida selles tehingus eelkõige arvesse võetakse”.

(109)

Isegi kui võtta selle uue kohustuse hindamisel, mida Prantsusmaa enda kanda võttis, arvesse Prantsusmaa teistsugust aktuaarset hindamist ning hoolimata 1997. aastal makstud erakorralisest kindlasummalisest sissemaksest, on ilmselge, et reform andis tööandja väiksemate sissemaksete tõttu ettevõtjale märkimisväärse eelise. Kuna kindlasummaline sissemakse või rahaline hüvitis ei võimaldanud üksnes täielikult katta Prantsusmaale üle kantud makseid, vaid neid ka vähendada, ning võttes arvesse maksete suurusjärku, ei saa pidada asjakohaseks tol ajal tehtud aktuaarset hindamist ja hinnangute täpsust kuni 2043. aastani kestva ajavahemiku kohta.

(110)

Lisaks ei tuleks France Télécomi väikematest maksetest tulenevaid finantseeliseid võrrelda ametnike värbamisest tuleneva väidetava ebasoodsa olukorraga, nagu seda näeb France Télécom ja kinnitab Prantsuse Vabariik. 1996. aasta seadus ei ole mingil juhul väidetavat ebasoodsat olukorda süvendanud, sest see ei toonud kaasa lisaametnike värbamist. Vabastades France Télécomi teatavast osast finantskohustustest, ei olnud 1996. aasta seaduse eesmärk hüvitada väidetavat ebasoodsat olukorda seoses töötasudega või France Télécomi väljendatu kohaselt ametnike värbamisest tuleneva väiksema paindlikkusega.

(111)

Seega tuleb täiendavalt vastata argumentidele seoses ametnike värbamisest tuleneva väidetava ebasoodsa olukorraga, millele on viidanud Prantsuse Vabariik ja France Télécom.

(112)

Kuna puudub seos kõnealusest meetmest tuleneva majandusliku eelise olemasolu või selle puudumise küsimusega, tundus olevat alusetu põhjendus sellise konkurentsieelise arvessevõtmise kohta, mida France Télécom oma endiselt monopolilt sai, millele viitavad kaebuse esitajad. Väidetavad eelised ja ebasoodsad olukorrad ei ole seotud telekommunikatsioonituru konkurentsitingimuste võrdsustamise küsimusega sotsiaalkindlustusmaksete osas.

(113)

Üksnes 1996. aasta seadusega ette nähtud erakorraline kindlasummaline sissemakse oli France Télécomi jaoks vahetu kulu seoses juba kindlaks määratud võrreldava olukorraga. Kindlasummalise sissemakse tasumine vähendas abisummat, millest France Télécom sai ja saab edaspidi kasu, niikaua kuni riik kannab France Télécomi asemel 1996. aasta seadusest tulenevat finantskohustust. Ilma et see piiraks Prantsuse valitsuse kasutatud aktuaarsete meetodite õigsust, oleks ilma kindlasummalise sissemakseta summa, millest France Télécom vabastati, olnud 1996. aasta puhasväärtuses 18,9 miljardit eurot, mitte aga […] eurot.

(114)

1996. aasta seadusega võimaldati ja võimaldatakse jätkuvalt France Télécomile suuremaid rahalisi vahendeid tegutsemaks turul, kus ta on aktiivne. Need vahendid olid 1996. aasta seadusest tulenevalt suuremad kui need, mis France Télécomil olid vastavalt 1990. aasta seadusele selle esialgses redaktsioonis. Telekommunikatsiooniteenuste turgu, kus France Télécom kõikjal Prantsusmaal ja teistes liikmesriikides tegutses ja tegutseb, on ainu- ja eriõiguste järkjärgulise kadumisega alates 1988. aastast tasapisi konkurentsile avatud ning kui välja arvata konkreetsed erandid, siis on turg täielikult avatud olnud alates 1998. aastast. Prantsusmaal avati turg täielikult konkurentsile 2002. aastal. Õiguslike takistuste kadumisega sisenesid turule teised ettevõtjad, kes olid ja on endiselt France Télécomi konkurendid, ning seda isegi enne 1990. ja 1996. aasta õigusmeetmeid, mida käesolevas otsuses käsitletakse.

(115)

Olles vabastatud ametnikest töötajate pensionimaksete tasumisest tulevikus ning iga-aastaste sissemaksete madalama taseme tõttu vähendati France Télécomi bilansis kohustustusi ja makse, mis suurendas tema atraktiivsust kapitali ligimeelitamisel ning mistõttu ta oli soodsamas olukorras kui enne 1996. aasta reformi. Kuna France Télécom vabastati kohustusest, mis tal oli oma endisel Prantsuse turul, oli tal kergem areneda teiste äsja konkurentsile avatud liikmesriikide turgudel, mida ta ka tõhusalt tegi, nagu on selgitatud põhjendustes 48–50.

(116)

France Télécomi kohustuste vähendamine tulenevalt meetoditest, mille põhjal arvutatakse Prantsusmaale makstav hüvitis ametnikest töötajate pensionimaksete tasumiseks, kahjustab seega või ähvardab kahjustada konkurentsi France Télécomi ja uute ettevõtjate vahel Prantsusmaal ja teistes liikmesriikides, kus France Télécom tegutseb.

(117)

Turge, millel France Télécom Prantsusmaal tegutseb, on alates 1988. aastast järg-järgult konkurentsile avatud, ning seetõttu on need suuresti avatud ka liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Direktiiviga 96/19/EÜ on ette nähtud telekommunikatsioonituru täielik liberaliseerimine alates 1. jaanuarist 1998. Seega on Prantsusmaal end asutanud ettevõtjad, kelle kapital on osaliselt muude liikmesriikide kui Prantsusmaa ettevõtjate omandis. Teatavad turud hõlmavad rahvusvahelist andmeedastust liikmesriikide vahel. Samamoodi osutab France Télécom oma tütarettevõtjate kaudu elektroonilisi side teenuseid teistes liikmesriikides, eelkõige Hispaanias, Belgias ja Ühendkuningriigis.

(118)

Nendel tingimustel võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust meede, mis vähendab France Télécomi üldist käitamis- ja tegevuskulu ning vabastab selle kaudu ettevõtja ressursid, et see saaks investeerida või parandada oma kaubanduspakkumist Prantsusmaal või end sisse seada teistes liikmesriikides.

(119)

Eelnevast nähtub, et vähendades hüvitist, milleks on 1990. aasta seadusega selle esialgses redaktsioonis ette nähtud pensionimakseteks riigile makstav tööandja sissemakse, ning asendades selle 1996. aasta seaduses sätestatud hüvitisega, mis on väiksem varem kohaldatud hüvitisest, andis Prantsuse Vabariik 1996. aasta seadusega kehtestatud kohustuste ülekandmise kujul France Télécomile riigi ressurssidest abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi ning kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikele 1.

(120)

Seetõttu on vajalik uurida, kas selle abi võib kuulutada kokkusobivaks siseturuga.

(121)

Komisjon märgib, et Prantsusmaa ei ole kõnealuse meetme siseturuga kokkusobivuse põhjendamisel viidanud ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikele 2.

(122)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikega 2 ette nähtud erandid, milleks on üksiktarbijatele antav sotsiaalabi, loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi ning Saksamaa Liitvabariigi teatud piirkondade majandusele antav abi, on vaatlusalusel juhul selgelt ajakohatud.

(123)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 3 sätestatud erandite kohta nendib komisjon, et kõnealune abi ei ole abi majandusarengu edendamiseks niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus, tegemist ei ole üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projektiga ega abiga Prantsusmaa majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks. Abi ei ole ette nähtud kultuuri edendamiseks ega kultuuripärandi säilitamiseks.

(124)

Seetõttu näib, et kõnealuse meetme siseturuga kokkusobimise hindamiseks võib kohaldada üksnes ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c.

(125)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis c on sätestatud järgmine: „Siseturuga kokkusobivaks võib pidada: […] abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega […].”

(126)

Selleks et abi saaks pidada kokkusobivaks siseturuga selle põhjal, et see soodustab majandustegevuse või teatud majandussektorite arengut, peab see parandama majandustegevuse teostamise viisi. Abi sobib ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt siseturuga kokku üksnes juhul, kui abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Oma hinnangus paneb komisjon erilist rõhku vajalikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriumidele (58).

(127)

Esmalt tuleks menetluse algatamise otsuses komisjoni tõstatatud kahtluste kohta märkida, et Prantsuse Vabariik sai France Télécomilt piisava summa, mis vastab summale, mille tagasinõudmist komisjon nõudis oma otsuses France Télécomi suhtes kohaldatava ettevõtlusmaksu kohta (59). Olles saanud kinnitust Üldkohtu otsusest, millega Euroopa Kohus (60) lükkas tagasi kõnealuse otsuse tühistamise hagi, on komisjon arvamusel, et Prantsuse Vabariik võttis otsusest tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikud meetmed. Kuna makstud abi nõuti ettevõtlusmaksu kohaldamise kaudu nõuetekohaselt tagasi ning see kõrvaldab majandusliku eelise France Télécomi jaoks, siis ei tuleks uurida selle abi võimaliku kumulatsiooni mõju seoses käesolevas menetluses käsitletava abiga.

(128)

Seoses ülejäänuga tuleks kõigepealt märkida, et vastupidiselt investeerimiskulule on ettevõtja sotsiaalkulud korduvad tegevuskulud ning neid vähendav abi kujutab endast ettevõtja tegevusabi, mille kokkusobivust siseturuga peab Euroopa Komisjon väga põhjalikult hindama Euroopa Kohtu kohtupraktika põhjal.

(129)

Vaatlusalusel juhul võib alates 1997. aastast antud abi käsitleda abina, mis on ette nähtud elektroonilise side teenuse osutamise arendamise lihtsustamiseks turgude täieliku liberaliseerimise kontekstis. 1996. aasta seadus võeti vastu koos 26. juuli 1996. aasta telekommunikatsiooniseadusega nr 96-659, millega võeti üle ELi õigusest, nimelt direktiivist 96/19/EÜ, Prantsusmaa jaoks tulenevad õigused.

(130)

1996. aasta seaduse üldeesmärk seoses Prantsusmaale rahalise hüvitise maksmisega on lähendada France Télécomi töötasudelt makstavad sotsiaalkindlustusmaksed ja maksukohustused teiste telekommunikatsioonisektoris tegutsevate ettevõtjate omadele, kes maksavad sotsiaalkindlustushüvitisi üldise süsteemi raames. Kasutatud vahend, st abimeede, mis on otse ja täielikult suunatud France Télécomi tööandja sissemaksete kindlaksmääramise viisi vastu, tundub olevat seatud eesmärgi saavutamiseks nõuetekohane.

(131)

Abimeede, millega püütakse vähendada France Télécomi jooksvaid sotsiaalkindlustusmakseid, mille tasumise kohustus võeti ajal, mil valdava osa teenuste osutamine monopoli seisuses ei eeldanud majanduslikult tõhusat käitumist, võib teistsuguses konkurentsiolukorras aidata parandada varem monopoli seisuses osutatud teenuste osutamise viisi, kuivõrd konkurentidest ettevõtjate rahaliste vahendite eraldamisega nende vastavateks sotsiaalkindlustusmakseteks ei kaasne muutust võrdsetel tingimustel toimuvas konkurentsis. Alljärgnevalt on esitatud reservatsioonid seaduse teatavate sätete asjakohasuse kohta selles kindlaks määratud eesmärgi saavutamisel. Siiski ei ole seatud kahtluse alla seaduse legitiimsust ega kokkusobivust ühist huvi pakkuva eesmärgiga, milleks on arendada välja tõhusa konkurentsiga elektroonilise side teenuse turud, aidates sel viisil kaasa tehnoloogia arengule ja selle tegevuse majanduslikule õitsengule.

(132)

France Télécomiga seotud ametnike töökohtade puhul ülempiiri kehtestamine, mis tulenes värbamise keelust alates 1. jaanuarist 2002 ja oli ette nähtud 1996. aasta seadusega, tõi vältimatult kaasa France Télécomil lasuvate pensionimaksete märkimisväärse suurenemise proportsionaalselt töötavate ametnike arvuga. Olles nii ilma jäetud võimalusest värvata ametnikke riigiasutustest, mis oli ka arusaadav, sest kõnealuste teenuste osutamises tekkis konkurents, seisis France Télécom nende töökohtade puhul silmitsi üleliigsete pensionimaksete maksmise kohustusega võrreldes sellega, mida tema konkurendid pidid ja peavad maksma. Samuti tuleks märkida, et kohustus maksta Prantsusmaale hüvitist vastavalt 1990. aasta seaduse esialgsetele sätetele ei hõlmanud üksnes konkureerivatel turgudel tegevaid ametnikke 1990. aastal ja pärast seda, vaid ka side- ja telekommunikatsiooniameti pensionil olevaid ametnikke 1990. aastal.

(133)

Näiteks oleks Prantsuse Vabariigi esitatu kohaselt sissemaksete määr, mis lasus France Télécomil vastavalt 1990. aasta seaduse sätetele, olnud 77 % töötavate ametnike teenistusastmest sõltuvast brutopalgast 2010. aastal. Seda määra tuleb võrrelda […] % määraga, mis võimaldaks ühiste riskide ja ühistest riskidest erinevate riskide puhul tagada France Télécomi ja selle konkurentide täielikult võrdsed konkurentsitingimused. Absoluutväärtuses oli iga-aastase lisakulu ja võrdseid konkurentsitingimusi tagava sissemakse määra vahe ligikaudu […] miljonit eurot. Kui ei oleks seaduses sätestatud tööandja sissemaksete puhul hilisemast maksekohustusest vabastamine, oleks France Télécomi maksevajadused olnud 1996. aastal juba kehtestatud 3,6 miljardi euroga võrreldes oluliselt suuremad.

(134)

Selles suhtes ei ole asjakohased kaebuste esitajate väited, et France Télécom võis alates 1996. aastast võtta enda kanda palju suurema finantsvõla võrreldes kohustustega, millest Prantsusmaa ta vabastas, sest need ei ole seotud uuritava küsimusega. Isegi kui alates 1996. aastast France Télécomi finantsvõlg kasvas ning tundub, et kõnealuste summade puhul on kõrvale jäetud ettevõtja pankrotioht, millele on viidanud Prantsuse Vabariik, siis juhul, kui 1990. aasta seadusega ette nähtud skeem oleks ellu viidud, näiks abimeede olevat vajalik tulevikus, et võimaldada France Télécomil konkureerida asjaomasel turul võrdsetel tingimustel, ilma et ettevõtja oleks ebasoodsas olukorras selliste minevikust päritud sotsiaalkindlustusmaksete tõttu, mida ei kanna konkurendid.

(135)

Vaatlusalusel juhul ei ole põhjendatud kaebuste esitajate ja telekommunikatsioonioperaatori märkused üldise bilansi asjakohasuse kohta, millega püütakse abi vajalikkuse üle otsustada muude eeliste põhjal, mis France Télécomil olid monopoli seisuse tõttu minevikus. 1996. aastast peale on France Télécomi positsioon olnud tõesti valdav teenuste turgudel, kus ta Prantsusmaal tegutseb, eelkõige side turgude võrkudest tulenevate mõjude tõttu. France Télécom on laienenud ka teiste liikmesriikide turgudele, omandades olulise positsiooni Poolas ja Hispaanias. Nagu seda rõhutab kaudselt oma märkustes üks telekommunikatsioonioperaator, on France Télécomil tema valitseva positsiooni tõttu ELi toimimise lepingu artikli 102 tähenduses või tema märkimisväärse turuvõimu tõttu ELi elektroonilise side turul kohaldatavate õigusaktide (61) tähenduses erilised asümmeetrilised kohustused, mida ei ole konkurentidest ettevõtjatel, kellel on väiksem turuvõim.

(136)

Tema selliste kohustuste eesmärk, nagu näiteks seoses võrgule juurdepääsemise, tariifide kulupõhisuse või sellisest ärilisest käitumisest hoidumisega, mis on lubatud ettevõtjale, kellel ei ole valitsevat positsiooni, on just see, et France Télécomi varasemast monopolist pärit positsioon ei kahjustaks enam konkurentsi. Need eriotstarbelised õigusaktid, mida riiklik reguleerimis- ja konkurentsiamet ning komisjon (62) on välja töötanud ja kohaldanud, on sihipärasemad ja tõhusamad France Télécomi jätkuva ebasoodsa olukorra mõju leevendamiseks, mis tuleneb tema varasemast monopoli seisusest, millele on viidanud kaebuse esitajad.

(137)

Käesoleva menetluse teemaks olev riigiabi näis põhimõtteliselt olevat vajalik ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamiseks, parandades konkurentsitingimusi seoses pensionimaksetega ning seega elektroonilise side teenuste osutamist.

(138)

Tuleb tõdeda, et rahaline hüvitis, mida tuleb riigile maksta 1990. aasta seaduse alusel pensionide maksmise ja teenindamise eest, hõlmab konkreetselt France Télécomi ning on sui generis. 1990. aasta esialgse seadusega ette nähtud täieliku hüvitamise põhimõte asendati alates 1996. aastast eri süsteemiga, mille raames määratakse kindlaks riigile makstava hüvitise summa. France Télécomi makstava tööandja sissemakse summa kindlaksmääramiseks oli teoreetiliselt mitu võimalust, isegi selline, et riik maksab kogu summa ilma ettevõtjalt hüvitist saamata. Kõnealust hüvitist on alates 1997. aastast arvutatud maksude põhjal, mida maksavad samas sektoris tegutsevad konkurentidest ettevõtjad. Selleks et määrata kindlaks, kas abi on proportsionaalne kindlaks määratud eesmärgi saavutamisega, tuleks seega uurida 1996. aasta seadusega kehtestatud hüvitise summa kindlaksmääramiseks kasutatud võrdlusaluse objektiivsust ja põhjendatust.

(139)

Esmalt tuleb märkida, et pensionimaksete vähendamisega seotud menetluste puhul seoses selliste endiste telekommunikatsioonisektoris monopoolses seisundis olnud ettevõtjate ametnikega nagu OTE Kreeka Vabariigis ja BT Blc Ühendkuningriigis, kontrollis komisjon, kas need ettevõtjad tasusid konkurentidega võrdseid sotsiaalkindlustusmakseid, et teha kindlaks, kas kõnealustele ettevõtjatele antud abi sobis või ei sobinud kokku siseturuga vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile c (63). Komisjon nendib, et vaatlusalusel juhul ei võimaldanud hilisemast maksekohustusest vabastavad sissemaksed, mida France Télécom igal aastal tasus ning mis olid ette nähtud 1996. aasta seadusega, tagada konkurentidega võrdsete sotsiaalkindlustusmaksete tasumine. Konkurentsitingimustest lähtuvat osalusmäära ei saavutatud.

(140)

Prantsuse Vabariik ja France Télécom tuginevad siiski 5,7 miljardi euro suurusele erakorralisele kindlasummalisele sissemaksele, mida France Télécom maksis 1997. aastal 1996. aasta seaduse kohaselt. Selle kindlasummalise sissemakse suurus määrati 1996. aastal kindlaks nii, et see hüvitaks 1996. aasta seaduse kohaldamise kümneaastase ajavahemiku jooksul lisakulu, mille riik oli juba ette näinud, võttes arvesse muu hulgas arvestuslikku reservi, mis France Télécomil oli ja mida ettevõtja võis uuesti kasutusse võtta eelarveaastatel 1996–1997. Erakorraline kindlasummaline sissemakse koosneb kahest osast:

(141)

Kuna 5,7 miljardi suuruse kindlasummalise sissemakse eesmärk ei olnud kunagi kompenseerida konkurentsitingimustest lähtuvat osalusmäära France Télécomi ja selle konkurentide vahel, siis ei ole õigustatud võrrelda seda summat ettevõtjat hilisemast maksekohustusest vabastavate iga-aastaste sissemaksetega, mida ei maksnud France Télécom, kuid mis oleksid olnud vajalikud, et saavutada tegelik konkurentsitingimustest lähtuv osalusmäär.

(142)

Parlamendi aruteludest nähtub, et 2,1 miljardi euro suurune lisasumma oli ette nähtud selleks, et katta 1997.–2006. aasta maksete ülekandmine ning kõrvaldada tegelikult abi mõju kümneaastase ajavahemiku puhul. France Télécomi makstava lisasummaga püüti katta kümneaastase ajavahemiku puhul reformi tõttu Prantsusmaale tekkivat lisakulu.

(143)

Erakorraline sissemakse hõlmab selle arvestusliku reservi kasutamist, mida moodustati kuni 1996. aastani ning mis on kaotanud otstarbe. Riigile üle kantud reservvahendid oli France Télécom kogunud tulevaste pensionikohustustega toimetulekuks ning selline ülekandmine kõrvaldab abi mõju pensioni makseperioodiks, mille jooksul need vahendid tõenäoliselt pensione katavad.

(144)

Siiski viitab 1996. aasta seadus ühekordsele erakorralisele sissemaksele, ilma et riigieelarve seaduse ega ka hilisemate dekreetide kohaldatavates sätetes eristataks nendest sätetest tulenevat summat, mille oleks võinud selle ajavahemiku puhul maha arvata riigile ülekantavast summast. 1996. aasta seaduse artiklis 6 on selgelt täpsustatud, et erakorraline kindlasummaline sissemakse kantakse vastutasuks selle eest, et riik võtab enda kanda riigiametnikest töötajatele määratud pensionide maksmise. Selle erakorralise kindlasummalise sissemakse summat tuleb seega reformi analüüsis täielikult arvesse võtta.

(145)

Kuna France Télécom kattis erakorralise kindlasummalise sissemaksega telekommunikatsioonisektoris töötavate ametnike vanaduspensionimaksed ning hüvitismakse skeemide vahel 15-aastaseks ajavahemikuks, siis on abi mõju kõrvaldatud. Seega on France Télécom selle erakorralise sissemakse tegemisega kõrvaldanud kõnealuse ajavahemiku puhul abi mõju. Nii on põhjendatud, et selle ajavahemiku puhul ei ole France Télécomil kohustust täita kõnealuse abi siseturuga kokkusobivuse tingimusi ning ta ei pea maksma võrdsete konkurentsitingimuste tagamiseks vajalikku iga-aastast sissemakset, mis hõlmab eraõiguslike töötajate puhul ühistest riskidest erinevaid riske.

(146)

Sellise mõttekäigu etapid tuleks uuesti põhjalikult üle vaadata.

(147)

Märkida tuleb, et hilisemast maksekohustusest vabastavad iga-aastased maksed, mida France Télécom tasus alates 1996. aasta reformist, ei võimaldanud saavutada konkurentsitingimustest lähtuvat osalusmäära, nagu on seda rõhutatud menetluse algatamise otsuses. See tuleneb asjaolust, et France Télécomi kohaldatud määr hõlmab üksnes eraõiguslike töötajate ja riigiteenistujate ühiseid riske katvaid sissemakseid ning jätab seega kaasamata sissemaksed, mis hõlmavad ühistest riskidest erinevaid riske, nagu töötus või palkade maksmata jätmine ettevõtja saneerimise või likvideerimise korral.

(148)

Tabelist 4 nähtub seega, et kuna France Télécomi makstava hüvitise arvutamisel ei võetud arvesse ühistest riskidest erinevaid riske, on oluline vahe nende summade vahel, mida France Télécom maksis riigile ja mida ta oleks maksnud siis, kui sissemakse määra oleks arvutatud nii, et tagada täielikult võrdsed konkurentsitingimused konkurentide maksude arvutamise alustega. Seega ei täida seadusest tulenev abimeede proportsionaalsuse põhimõtet. Selleks et meede täidaks kõnealust põhimõtet ning et saavutada seatud legitiimne eesmärk, mis on konkurentsitingimuste parandamine selliste maksude võrdsustamise arvutusmeetodite kaudu, mida maksavad telekommunikatsiooniturul tegutsevad asjaomased ettevõtjad Prantsusmaal, oleks France Télécomile 1996. aasta seadusega antud abi pidanud nii minevikus kui ka edaspidi võrdsustama kõnealused maksud ning katma mõlema kategooria töötajate puhul ühistest riskidest erinevad riskid.

(149)

Sellega seoses ei nõustuta Prantsusmaa väitega, mille kohaselt ei ohusta riigiametnikke teatavad riskid ning seetõttu ei ole õigustatud nende riskide eest sissemaksete tegemine. Esiteks ei esine need riskid just tänu riigi meetmetele, mistõttu ei ole õigustatud, et France Télécom saab nende arvel rahalise eelise. Näiteks ei esine riski, et palk jäetakse ettevõtja saneerimis- või pankrotimenetluse korral maksmata, just Prantsusmaa võetud kohustuse tõttu France Télécomis tegevametnike ees ning kuna Prantsusmaa on enda kindlustusandja. Välistada aga ei saa võimalust, et France Télécom kuulutab välja pankroti, just nagu seda võib teha konkurent. Mõlemal juhul ei ole tegemist mitte ettevõtjale, vaid selle töötajatele antud eelisega. Töötasude ülekandmise tagatis jõustub alles pärast ettevõtja tegevuse lõpetamist. Vastupidiselt France Télécomile peab konkureeriv ettevõtja tegema sissemakseid, et katta töötasude maksmata jätmise risk pärast ettevõtja likvideerimist. Seega ei ole õigustatud France Télécomile eelise andmine väiksemate sissemaksete kujul või tegelikkuses selle riski väljajätmine France Télécomi sissemaksete arvutamise meetodist.

(150)

Veelgi olulisem on see, et eesmärgiks 1996. aastal kehtestatud reformis, mis ei näi olevat jõudnud oma loogilise lõpptulemuseni, on võrdsustada maksukohustuste ja sotsiaalkindlustusmaksete puhul konkurentsitingimused kõikide sektoris tegutsevate konkurentide jaoks ning seda sõltumata nende töötajate staatusest ja France Télécomi jaoks kehtivast kohustusest liituda pädevate kindlustust haldavate asutustega ja teha sissemakseid. Just konkurentsitingimuste võrdsustamine muudab uuritava meetme kokkusobivaks siseturuga. Kas France Télécom puutub nende riskidega kokku või mitte, ei ole kõnealuse loogika puhul asjakohane.

(151)

Järelikult on pensionimaksete vähendamise puhul riigile maksete netosumma ülekandmise kaudu proportsionaalsuse põhimõte täidetud üksnes siis, kui see võimaldab konkurentsitingimuste võrdsustamist. France Télécomi ei olnud seoses palkadelt makstavate sotsiaalkindlustusmaksetega täielikult võrdses olukorras teiste sektoris tegutsevate ettevõtjatega, sest iga-aastase sissemakse arvutamisel ei võetud arvesse teatavaid sotsiaalkindlustusmakseid ja muid maksukohustusi.

(152)

Samuti ei ole õigustatud võtta vastupidiselt Prantsuse Vabariigi ja France Télécomi väidetele arvesse erakorralist kindlasummalist sissemakset summas 5,7 miljardit eurot, mida France Télécom 1997. aastal juba maksis, et võrrelda seda hilisemast sissemaksest vabastava sissemakse ebapiisava määraga, mida kohaldas France Télécom.

(153)

Esmalt soovib komisjon meelde tuletada, et ta peab igas olukorras tegema kindlaks, kas ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis c sätestatud erandi kohaldamise tingimused on täidetud, sõltumata varasemast otsustuspraktikast, juhul kui see on olemas (64).

(154)

Igal juhul on siin uuritav reform mitmest vaatenurgast selgelt erinev otsuses La Poste (65) viidatud reformist, millele kalduvad tuginema Prantsuse ametiasutused.

(155)

Vastupidiselt reformile, mida on käsitletud otsuses La Poste, millele viitavad Prantsuse Vabariik ja France Télécom, toimus France Télécomi ametnike pensionide rahastamise reform ajal, mil avati ELi tasandil turud, kus France Télécom võis tegutseda.

(156)

Lisaks ilmnes, et France Télécom sai kasu liberaliseerimisest, seades end sisse teiste liikmesriikide turgudele, ning seda mitte üksnes enda aktsiaseltsiks muutmise tõttu, vaid osaliselt ka seetõttu, et ta kustutas oma bilansist pensionikohustused, ning tänu reformist tulenevatele väiksematele võimalikele maksetele tulevikus. Kohustuste vähendamine bilansis võimaldas France Télécomil suurendada oma makse- ja laenuvõimet. Andmetest, mida kaebuse esitajad esitasid oma märkustes võla kohta ning mida Prantsuse Vabariik ei vaidlustanud, nähtub, et France Télécomi netofinantsvõlg kasvas 19,2 miljardist eurost 1997. aastal 83 miljardi euroni 2002. aastal.

(157)

Vastab tõele, et teiste liikmesriikide turgudele laienemist toetav investeerimispoliitika, mis oli võimalik tänu liberaliseerimisele, võib olla finantsvõla märgatava kasvu alguseks. Vajalike rahaliste vahendite leidmine osutus võimalikuks osaliselt seetõttu, et vähendati pensionikohustusi netosummas […] miljardit eurot, mis kanti Prantsusmaale üle 1996. aastal. Seetõttu ei ole (või kui on, siis ainult kaudselt) alusetud telekommunikatsioonioperaatori märkused, millega püütakse tõendada, et abi võimaldas France Télécomil rahastada enda rahvusvahelist laienemist (märkused on esitatud põhjenduses 68).

(158)

Kogu postiturg, millel Prantsuse La Poste võib liidus tegutseda, ei ole siiani veel täielikult konkurentsile avatud ega peaks seda olema enne 2012. aastat ehk kuus aastat pärast La Poste’i pensionide rahastamise reformi (66). France Télécomile antud abi konkurentsi piirav mõju täielikult avatud turgudele on seega suurem La Poste’ile antud abi mõjust. Seega ei pea abi siseturuga kokkusobivuseks vajalikud tingimused olema täielikult paralleelsed, sest erinevad on ka konkurentsiolukorrad turgudel, mille puhul erinevad liidu tasandil turgude avamise prioriteet ja panus majanduse konkurentsivõimesse. Sellest tulenevalt ei ole kahe juhtumi puhul vaja ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis c esitatud ühise huvi kriteeriumi hinnata tingimata sarnasel viisil.

(159)

La Poste’i finantsseisundit ning seega ka suutlikkust laieneda välisturgudele või tugevdada oma positsiooni Prantsuse turul ei saa võrrelda France Télécomi omaga. Nagu on rõhutatud otsuses La Poste, pidanuks La Poste ilma 2006. aasta reformita kirjendama uutele raamatupidamisstandarditele ülemineku tõttu oma kontole reservvahendid, mis katavad ta kohustused riigi ees, mida ta selle ajani kandis bilansiväliselt summas 76 miljardit eurot (67). Vastupidiselt La Poste’ile oli France Télécomil raamatupidamises arvestuslik reserv, et täita riigi ees kohustused tulevikus ilma reformita, ning see muutis mõlema ettevõtja finantsseisundi objektiivselt erinevaks.

(160)

France Télécomiga seotud reformi puudumine ning 1990. aasta seadusega kehtestatud korra jätkamine põhjustanuks pensionikohustuste kasvu, mis oli põhjenduses 30 esitatud tolleaegsete prognooside kohaselt eriti märgatav alates 2005.–2007. aastast, mida kinnitavad allpool tabelis 3 esitatud tulemused. Reformi ajal La Poste’i suhtes kohaldatava seadusega kehtestatud korra jätkamine tõi La Poste’i jaoks kohe kaasa ligikaudu […] miljoni euro suuruse lisakulu aastas (68).

(161)

Seega ei ole kindlaks tehtud, et kahe ettevõtja olukord enne vastavaid reforme kohaldatava seaduse tõttu ja seega mõju konkurentsile oli sarnane. Faktidest nähtub vastupidine olukord. Kahe juhtumi puhul sarnaste järeldusteni viiv analüüs ei ole seega õigustatud.

(162)

La Poste’i otsuse puhul olid piisavad põhjused järeldamaks, et erakorralise kindlasummalise sissemakse võis muudetud konkurentsitingimustest lähtuva osalusmääraga seotud sissemaksete ettemaksena panna tuleviku arvele. Kõnealuse juhtumi puhul sellised põhjendused puuduvad. La Poste’i erakorralise sissemakse taasmääramise tingimus kehtestati pärast seda, kui komisjon algatas ametliku uurimismenetluse, milles seadis kahtluse alla sellise hilisemast maksekohustusest vabastava sissemakse alahindamise, mis on vajalik konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära saavutamiseks.

(163)

Kuigi Prantsuse ametiasutused ei tunnista seda sõnaselgelt, oli kõnealuse erakorralise kindlasummalise sissemakse määramine otsuses La Poste suurel määral komisjoni ja liikmesriigi vaheliste läbirääkimiste tulemus, millega püüti tagada hilisemast maksekohustusest vabastav sissemakse, mis tagab konkurentsitingimustest lähtuva osalusmäära. Neis läbirääkimistes oli Prantsuse ametiasutuste lähtepunkt, mille nad esitasid 23. juuni 2006. aasta teatises pärast esimest kokkupuudet toimikuga 2005. aasta detsembris, see, et otsusega La Poste ette nähtud erakorraline sissemakse ei olnud vastupidiselt kavandatud iga-aastase sissemakse reformi projektile võrdsete konkurentsitingimuste seisukohast vajalik.

(164)

Seega ei olnud reformi jõustumise aluseks komisjoni otsus, nagu näib väitvat France Télécom. Teatis ja menetluse algatamise otsus 12. oktoobril 2006 eelnes 30. detsembri 2006. aasta seadusele nr 2006-1771 (riigieelarve seaduse muutmisettepanek 2006. aasta kohta), millega määrati kindlaks erakorralise sissemakse summa. Kõnealused läbirääkimised hõlmasid reformi mitut aspekti ning eriti selle eelise arvessevõtmist, mis võis tuleneda minevikus teavitatud reformist, kavandatud sissemakse määra arvutuse rakendamise ulatust ning võimalusi võtta arvesse postipanga eripära seoses postitoimingute ja töötajatega. Läbirääkimised jätkusid ja alles 8. juuni 2007. aasta märkustes nõustusid Prantsuse ametiasutused reformi käsitleva üldise kokkuleppe raames erakorralise sissemakse eraldamise meetoditega ning jõudsid niisiis seisukohale teavitatud erakorralises sissemakses ja iga-aastaste sissemaksete arvutamise viisis.

(165)

Teisest küljest ja vastupidiselt 1997. aasta riigieelarve seadusele, millega loodi France Télécomi sissemakset haldav avalik-õiguslik asutus ning millega määrati kindlaks ranged eeskirjad iga-aastaselt riigile ülekannete tegemise kohta, ei kehtinud La Poste’i sissemakset haldava avalik-õigusliku asutuse suhtes erieeskirjad (69). Kuna tegemist oli makstava erakorralise sissemaksega, mille suurus oli vabalt valitav, siis võis komisjon hinnata, et Prantsuse Vabariik oleks võinud selle summat vähendada ja suurendada samaaegselt La Poste’i iga-aastase sissemakse määra.

(166)

Lisaks tuleb märkida, et 1996. aasta seaduses on määratletud riigile ametnike pensionide eest makstava iga-aastase sissemakse arvutamise parameetrid, ilma et tõstatataks ühistest riskidest erinevate riskide arvessevõtmise küsimust ametnike ja eraõiguslike töötajate puhul. Selles suhtes on Üldkohus ja Euroopa Kohus täpsustanud France Télécomi makstava ettevõtlusmaksu kohta, et konkreetne erimaks ei hüvita maksude vähendamist, eelkõige juhul, kui liikmesriik, vaatlusalusel juhul Prantsuse Vabariik, ei saa tõendada, et varasemad maksud kehtestati kavatsusega maksta tulevikus teistsuguse maksustamise korra alusel väiksemaid makse (70).

(167)

Komisjon ei tohiks siiski jätta tähelepanuta, et juba 1997. aastal makstud erakorralise kindlasummalise sissemakse eesmärk oli, nagu ka sõnaselgelt sätestatud 1996. aasta seaduse artiklis 6, hüvitada riigile osaliselt 1996. aasta seadusega võetud finantskohustus.

(168)

Lisaks tuleneb Prantsuse Senati aruandest, mille sisu on kokkuvõtlikult esitatud põhjenduses 27, et hääletades erakorralise sissemakse põhimõtte üle, ei ole seadusandja püüdnud võtta arvesse ja veelgi vähem hüvitada France Télécomi ja selle konkurentide oluliselt suurte iga-aastaste sissemaksete erinevust. Seadusandja kohustas France Télécomi hoopiski tahtlikult tasuma iga-aastaseid makseid, mis ei hõlma ühistest riskidest erinevaid riske mõlema kategooria töötajate (ametnikud ja ülejäänud töötajad) jaoks, ning tegi seda ilma nimetatud valiku ja 1997. aastal makstud erakorralise sissemakse vahel seost kehtestamata.

(169)

France Télécom maksis kindlasummalise sissemakse riigieelarvesse üldise tulu all, mis anti selle haldamise ja kasutamise eest vastutavaks tehtud avalik-õiguslikule asutusele. Komisjon ei või sellistel tingimustel seega täielikult ega osaliselt uuesti fiktiivselt ega tagantjärele eraldada erakorralist kindlasummalist sissemakset, mis on juba ära kasutatud täielikult teistsuguse eesmärgiga kui see, mille olid määranud Prantsuse ametiasutused ning mis ei olnud ette nähtud seadusega, st ühistest riskidest erinevate riskide hüvitamine eraõiguslike töötajate ja riigiteenistujate puhul. See kindlasummaline sissemakse ei toonud seega eri õiguslikus ja reguleerivas raamistikus kaasa France Télécomi ja selle konkurentide iga-aastaste maksete täielikku võrdsustamist.

(170)

Samadel põhjustel ei saa nõustuda Prantsuse Vabariigi väidete ja arvutustega, et riigieelarve seadusega alates 1997. aastast ette nähtud ja kuni praeguseni rakendatud halduseeskirjade ja eelarvesse maksete tegemise tõttu tõi 1996. aasta reform riigi jaoks kaasa märkimisväärse tulu.

(171)

Võttes arvesse, kuidas avalik-õiguslik asutus juhtis ja kasutas France Télécomi erakorralist kindlasummalist sissemakset vastavalt riigieelarve seadusele, ning selliseid andmeid alates 1997. aastast tehtud tegelikke maksete kohta, mida Prantsuse Vabariik edastas ning mida on kirjeldatud põhjendustes 36 ja 37 ning tabelis 3, tuleks sedastada, et tulu, millele kaldub tuginema Prantsusmaa Vabariik, ning 7 % määraga investeeringut ei eksisteerinud kunagi.

[…]. Lisaks ei kajasta kõnealune väide Prantsuse ametiasutuste tegelikku käitumist. Võttes arvesse alates kõnealuse avalik-õigusliku asutuse loomisest vastu võetud riigieelarve seadustes sätestatud halduseeskirju, ei ole kõnealune asutus tootnud sellist tulu (mis ei olnud ka ette nähtud) ega kogunud intressi. Asutuse ressursid pidi hoopis täielikult ära kasutatama 31. detsembriks 2011. Need oleks ära kasutatud varem, kui need oleks eraldatud 1996. aasta reformi rahastamiseks (millele Prantsuse Vabariik küll vastu väidab), isegi kui võtta arvesse ettevõtlusmaksust tulenevat lisatulu, millel põhineb Prantsuse ametiasutuste väide. Lisaks on ettevõtlusmaksust tuleneva lisatulu arvessevõtmine ebaseaduslik, sest see põhjustab riigi rollide eristamatuse. Nõustuda ei saa Prantsuse ametiasutuste välja pakutud segunemisega nende eri rollide vahel ning endiselt tuleks eristada riiki kui France Télécomile abi andjat, kes võtab enda kanda ametnike pensionimaksed, et arendada välja konkurents võrdsetel tingimustel, teisest küljest riiki kui France Télécomi aktsionäri ning lõpuks riiki kui avalikku võimu maksualase pädevuse teostajana.

(172)

Lisaks tuleks märkida, et Prantsuse Vabariigi ja France Télécomi taotlus võtta reformi siseturuga kokkusobivuse uurimisel arvesse erakorralist sissemakset on vastuolus märkustega, mille Prantsuse Vabariik esitas oma 17. märtsi 2004. aasta kirjas, mille kohaselt ei saa „26. juuli 1996. aasta seaduse artikliga 6 ette nähtud erakorralist kindlasummalist sissemakset seega käsitada väidetava eelise hüvitamisena. Selle summa analüüs on riigiabi eeskirjadega seoses a fortiori asjakohatu,” kuna see summa oli „ühekordne erakorraline sissemakse selle ainuaktsionärile [Prantsusmaale] ning on võrreldav erakorralise dividendiga, mis on jagatud enne kapitali avamist erainvestoritele”.

(173)

Mõttekäigul, millele tugineb Prantsuse Vabariik varasemas väites, on teatav majanduslik ja finantsloogika. Ainuaktsionäri jaoks on mõistlik enne kapitali avamist teistele investoritele kasutada ära oma tulu ja nii palju kui võimalik ettevõtja kättesaadavad rahalised vahendid, kui see ei ohusta investeerimise atraktiivsust. Seda viimast aspekti võeti arvesse rahalistes parameetrites, mis olid kehtestatud France Télécomi algbilansi suhtes, mis tuleneb kaudselt erakorralisest kindlasummalisest sissemaksest, nagu sellele viidati parlamendis 1996. aastal. Seetõttu on täielikult arusaadav, et teadlikust ainuaktsionärist riik võtab pigem välja erakorralise dividendi võimalikult suure summana – seda isegi Prantsuse Vabariigi enda sõnul –, kui jätab rahalised vahendid ettevõtjale, kes pärast kapitali avamist 1997. aastal sai üksnes oma osa allesjäänud kapitalist.

(174)

Märkustega, mille Prantsusmaa esitas menetluse käigus, on tõendatud Prantsuse Vabariigi tol ajal esitatud mõttekäigu paikapidavus, millega see nõudis, et 5,7 miljardi euro suuruse rahalise hüvitise summa analüüsi ei võetaks mingil juhul arvesse, kui hinnatakse reformi vastavust riigiabi eeskirjadele. Väites, et rahalise hüvitise suurust ei määratud kindlaks mitte riigi jaoks reformi tõttu tekkiva kulu hinnangu või eeliste põhjal, mida sai France Télécom, vaid ettevõtja maksevõime põhjal, märgib Prantsuse Vabariik, et rahalise hüvitise kehtestamise aluseks oli pigem riigi käitumine teadliku ainuaktsionärina kui reguleerijana, kes tundis muret reformi tõttu enda kanda võetud pensionimaksete tasakaalustamise pärast.

(175)

Kui sellist mõttekäiku järgida, siis ei pea komisjon võtma seda analüüsides, kas reform sobib riigiabi eeskirjadega, arvesse erakorralist kindlasummalist sissemakset, nagu seda on varem nõudnud Prantsuse Vabariik. Sellest tulenevalt peab arvestama üksnes France Télécomi iga-aastaste sissemaksete vähendamist allapoole konkurentide sissemaksete taseme, mida 1997. aasta reformiga taotleti.

(176)

Samadel põhjustel ei või komisjon nõustuda kaebuse esitajate märkustega, milles nõuti 1997. aastal makstud erakorralise kindlasummalise sissemakse ning France Télécomi iga-aastaste tööandja sissemaksete suhtes kohandamismehhanismide kehtestamist, et tagada reformi finantsiline neutraalsus. See tähendaks ka uusi arvutusi ja seda, et 1997. aastal riigieelarvesse makstud erakorraline kindlasummaline sissemakse määratakse fiktiivselt ja tagantjärele osaliselt või täies ulatuses uuesti. Viidatud mehhanismid tooksid kaasa iga aasta kohta järelkontrolli kehtestamise, mille eesmärk ei ole mitte tagada antud abi proportsionaalsus, ehkki seda abi on vähendatud 1997. aastal tehtud erakorralise kindlasummalise sissemakse võrra, vaid kõrvaldada reformist tulenev igasugune abi.

(177)

Uurida tuleks hoopis, kas erakorralise sissemakse maksmist võib arvesse võtta abimeetme siseturuga kokkusobivuse uurimisel, nõustudes selle makse 1996. aasta seaduses kehtestatud põhjendusega.

(178)

1996. aasta seaduse kohaselt tehti erakorraline kindlasummaline sissemakse 1997. aastal Prantsusmaale hüvitisena selle eest, et riik võttis enda kanda pensionikohustused. Nendel tingimustel tuleb arvesse võtta, milline oli selle mõju bilansile koos 1996. aasta seaduses sätestatud reformiga, nagu seda on praeguseni kohaldatud. Arvesse tuleb võtta aega, mille jooksul kattis erakorraline kindlasummaline sissemakse vanaduspensionimaksed.

(179)

Selleks et võrrelda pikema perioodi jooksul France Télécomi rahavooge, st erakorralise sissemakse tasumine 1997. aastal ja 1996. aasta seadusest tulenevad väiksemad iga-aastased maksed, on vajalik need summad ajakohastada. 1997. aastal tasuti mitu erakorralise sissemakse osamakset kuni 1997. aasta oktoobrini, isegi kui selle rahastamine laenu kaudu lükkas tegelikkuses finantskohustuse France Télécomi jaoks edasi. Teisest küljest maksti hilisemast maksekohustusest vabastavaid sissemakseid alates 1997. aasta algusest. Diskontomääraks peab seega põhimõtteliselt olema määr, mis tuleneb vastavas valdkonnas kohaldatavast komisjoni määrusest, (71) ehk määr, mis näiteks 1997. aasta oktoobris oli 5,53 %. Uurida tuleks, kas vaatlusalusel juhul on asjakohane kasutada määra, mis erineb kohaldatavas teatises sätestatud määrast – ning kaldub seega kõrvale eeskirjadest –, millest on teavitatud liikmesriike, mille on komisjon enda suhtes sätestanud ning mida tuleb kohaldada, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtude korral.

(180)

Selles suhtes ei ole õigustatud 7 % määr, mida on kasutanud Prantsuse valitsuse aktuaar 1996. aasta reformi finantsvoogude ajakohastamiseks kuni 2043. aastani, […], sest käesolev analüüs hõlmab täheldatud rahavoo graafikust tulenevalt palju lühemat ajavahemikku. 7 % määr on samuti suurem ajavahemiku 1997–2010 puhul kasutatud keskmisest 4,4 % iga-aastasest diskontomäärast, mida on kinnitanud Prantsuse Vabariik oma märkustes menetluse algatamise otsuse kohta, või […] % suurusest diskontomäärast, mida kasutati 1998. aastal La Poste’i pensionide rahastamise reformi (72) puhul.

(181)

Samuti ei saa nõustuda ligikaudu 7 % määraga, mis on 1996. aastaks kehtestatud riigikassa 15-aastaste võrreldavate võlakirjade puhul ning millele on tähelepanu juhtinud Prantsuse Vabariik. Kehtestada tuleb 1997. aasta, mitte aga 1996. aasta keskmine määr. Lisaks on 15 aastat liiga pikk aeg, pidades silmas suuri iga-aastaseid maksevooge, millele selle ajavahemiku jooksul oleks pidanud teoreetiliselt vastama erakorraline kindlasummaline sissemakse, mille puhul ei piisanud üksnes intressidest. Alternatiivse võimalusena võiks Prantsuse Vabariigi seisukohast kaaluda kombineeritud määra valikut, mis on koostatud erakorralise kindlasummalise sissemakse investeeringute optimeerimise eri määrade põhjal, et tagada vastavus 1996. aasta reformist tuleneva rahavoo graafikuga. Ehkki vastav määr, mis on ligikaudu 5,50 %, ei erine oluliselt komisjoni 1997. aasta oktoobris esitatud viitemäärast, ei näi valikul olevat arvesse võetud asjaolu, et analüüs on tehtud France Télécomi seisukohast (73).

(182)

France Télécomi võlakirjade 7 % määr ajavahemikus 1991–1997, millele on tähelepanu juhtinud Prantsuse Vabariik, hõlmab kuueaastast ajavahemikku oluliselt enne juhtumiga seotud faktilist teavet. On tõsiasi, et France Télécom rahastas erakorralist kindlasummalist sissemakset 1996. aastal peamiselt lühiajaliste võlakirjade ning palju väiksemal määral muude võlakirjade emiteerimisega. Diskontomäär, mis tulenes France Télécomi makstavast intressimäärast 1996. aastal võetud uute laenude pealt, oli tema bilansi põhjal 31. detsembri 1996. aasta seisuga 4,8 % (74). Selline määr vastab tol ajal erakorralise sissemakse rahastamiseks France Télécomile tekkinud tegelikele finantskuludele. Siiski näib asjakohane mitte tugineda ettevõtja tol ajal valitud diskontomäärale, vaid kasutada objektiivset võrdlust, mille komisjon on kinnitanud diskontomäära valdkonda käsitlevas teatises (75).

(183)

Kokkuvõttes ei ole vaatlusalusel juhul asjakohane kasutada viitemäära, mis erineb vastavas valdkonnas kohaldatavast komisjoni määrusest tulenevast määrast, ja kalduda seega kõrvale eeskirjadest, mille komisjon on liikmesriikide suhtes kehtestanud.

Tabel 5

1996. aasta reformist tulenevalt France Télécomile tekkinud rahavood (1997–2011)

(184)

Kapitaliseerituna 5,53 % diskontomääraga, peaks rahalise hüvitise arvessevõtmine hüvitama kuni 2012. aasta esimese kvartalini (78) iga-aastased maksuvähendused, millest sai France Télécom kasu 1996. aasta reformi rakendamise tõttu.

(185)

Lisaks langes reformi mõju vähendava hüvitise tähtaeg (välja arvatud mõnekuulise nihkega) kokku France Télécomi erakorralise sissemakse haldamise eest vastutava avalik-õigusliku asutuse ressursside ärakasutamise kuupäevaga, mis oli ette nähtud 31. detsembriks 2011. Nüüdisväärtuse arvutamise analüüsist tuleneb seega, et igal juhul kasutati erakorraline sissemakse tegelikult ära. Seetõttu ei ole olemas riigi eelarvesse tagasi maksmata summasid, mida oleks võimalik uuesti eraldada teisiti, kui on ette nähtud kohaldatava riigieelarve seadusega.

(186)

Seetõttu on 1997. aastal makstud erakorralise sissemakse tõttu põhjendatud, et France Télécomil ei ole kohustust teha iga-aastast täiendavat sissemakset ajavahemiku kohta 1. jaanuarist 1997 kuni kuupäevani pärast 31. detsembrit 2010, mis tuleb alles täpsemalt kindlaks määrata. Kuivõrd tabelis 5 esitatud 2011. aasta andmed ning hüvitamise ja ülemäärase hüvitamise kulud põhinevad hinnangutel, peab Prantsuse Vabariik määrama täpse kuupäeva, võttes aluseks tegelike maksete lõpliku kuupäeva, makstud hüvitiste lõpliku summa, vähendatud sissemaksed ja muud 1996. aasta seadusest France Télécomi jaoks tulenevad eelised, järgides tabelis 5 viidatud arvutamise põhimõtteid.

(187)

Pärast erakorralise sissemakse mõju vähendamist ning riigile makstud ressursside ärakasutamist sai France Télécom 1996. aastal antud abist siiski kasu, saades muu hulgas konkurentidega võrreldes eelise. Abi võib õigustada üksnes France Télécomi kohustusega maksta hilisemast maksekohustusest vabastavat sissemakset, mis on arvutatud tegelikult võrdseid konkurentsitingimusi tagava määra põhjal. Seega – kui jääksid muutmata 1990. aasta seaduse sätted (1996. aasta seadusega muudetud kujul) ning muud kohaldatavad regulatiivsed nõuded, milles on sätestatud, et hilisemast maksekohustusest vabastava sissemakse määr arvutatakse selliselt, et France Télécomi ning muude telekommunikatsioonisektoris tegutsevate ettevõtjate (kes üldnormide kohaselt peavad tagama töötajate sotsiaalkaitse) palgalt makstavate kohustusliku sotsiaalkindlustuse ja muude maksukohustuste tase oleks võrdne, võttes aga määra arvutamisel arvesse üksnes eraõiguslike töötajate ja riigiteenistujate ühised riskid, siis ei vasta France Télécomile antud abi proportsionaalsuse põhimõttele seni, kuni riik lõpetab France Télécomi eest finantskohustuste kandmise.

(188)

Selleks et kõnealune kriteerium oleks kooskõlas ühist huvi pakkuva eesmärgiga, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis c, peab abi kokkusobivuseks siseturuga olema seega täidetud käesolevas otsuses esitatud tingimused.

(189)

Seetõttu on vajalik, et Prantsuse Vabariik muudab õigusnorme ja regulatiivseid nõudeid, et määrata kindlaks, arvutada ning arvata maha hilisemast sissemaksest vabastav sissemakse, mida peab tasuma France Télécom, et võrdsustada France Télécomi töötasudelt makstavad sotsiaalkindlustusmaksed ja maksukohustused teiste telekommunikatsioonisektoris tegutsevate ettevõtjate omadega (kes üldnormide kohaselt peavad tagama töötajate sotsiaalkaitse). Lisaks peaksid arvutamise meetodid ja parameetrid olema kindlaks määratud läbipaistvalt ja objektiivselt ning neid peaks olema võimalik kontrollida ja kasutada.

(190)

Samuti peab Prantsuse Vabariik hilisemast maksekohustusest vabastava sissemakse määra arvutama nii, et France Télécomi ning muude telekommunikatsioonisektoris tegutsevate ettevõtjate (kes üldnormide kohaselt peavad tagama töötajate sotsiaalkaitse) palkadega seotud kohustusliku sotsiaalkindlustuse ja muude maksukohustuste tase oleks võrdne, võttes arvesse ka eraettevõtjate töötajate ja France Télécomi ametnike ühistest riskidest erinevaid riske.

(191)

Ajakohastatud III ja V lisas põhjalikumalt kirjeldatud Prantsuse Vabariigi märkustes on Prantsuse ametiasutused esitanud hinnangud hilisemast sissemaksest vabastava makse määra kohta, mida France Télécom oleks pidanud maksma alates 1997. aastast (vt tabel 4), kui võtta arvutamisel arvesse ühistest riskidest erinevad riskid (edaspidi „muudetud määr”). Muudetud määr hõlmab nii töötuskindlustusmakseid kui ka palgatöötajate kindlustuskatet, mis makseid suurendavad, ning eri sissemakseid, mida ei maksa France Télécomi konkurendid, nagu 1 % solidaarvastutus ja rahaline hüvitis, mille France Télécom on omakindlustuse kaudu loonud töölt eemal viibimise puhkudeks, mis makseid vähendavad. Sellest tulenevalt on määr tegelikult praegu kohaldatavast määrast 7 protsendipunkti võrra suurem.

(192)

Sellise määraga tagatakse võrdsed konkurentsitingimused võrreldes 1996. aasta seaduses kehtestatud üksnes osaliselt võrdsete tingimustega, võttes arvesse France Télécomi eri sotsiaalkindlustusmakseid. Komisjon ei vaidlusta seega põhimõtteid, arvutamise alust ja arvutusmeetodit, mida Prantsuse Vabariik järgis, et määrata kindlaks hilisemast sissemaksest vabastava sissemakse muudetud määr, mida peab tasuma France Télécom, et võrdsustada France Télécomi töötasudelt tehtavad sotsiaalkindlustusmaksed ja maksukohustused teiste telekommunikatsioonisektoris tegutsevate ettevõtjate (kes peavad üldnormide kohaselt tagama töötajate sotsiaalkaitse) omadega, nagu on viidatud Prantsuse Vabariigi ajakohastatud märkustes, mida on üksikasjalikult kirjeldatud kõnealuste märkuste III ja V lisas.

(193)

Seetõttu peab Prantsuse Vabariik iga-aastase konkurentsitingimused võrdsustada võimaldava määra kindlaksmääramisel järgima hilisemast maksekohustusest vabastava sissemakse arvutamisel põhimõtteid, arvutamise alust ja arvutusmeetodit, mis on esitatud põhjenduses 191 viidatud märkustes. Muudetud määr hõlmab nii töötuskindlustusmakseid kui ka palgatöötajate kindlustuskatet ning eri sissemakseid, mida ei tee France Télécomi konkurendid, nagu 1 % solidaarvastutus ja rahaline hüvitis, mille France Télécom on omakindlustuse kaudu loonud töölt eemalviibimise puhkudeks.

(194)

Selline võrdsustamine tagab France Télécomi ja selle konkurentide vahel tegelikult võrdsed konkurentsitingimused ning 1996. aastal rakendatud abi proportsionaalsuse ja siseturuga kokkusobivuse.

(195)

Komisjon sedastab, et Prantsuse Vabariik on rakendanud ebaseaduslikult riigiabi, mis kehtestati 1996. aasta reformiga France Télécomiga seotud riigiteenistujate pensionide rahastamise kohta, rikkudes alates selle jõustumisest ELi toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3.

(196)

Selle abi rakendamine alates 1997. aastast võimaldas France Télécomil vähendada iga-aastaseid sotsiaalkindlustusmakseid. Samal ajal kõrvaldas reformiga ette nähtud erakorralise kindlasummalise sissemakse tasumine abi mõju vähemalt kuni 2010. aastani. Selline mõju kõrvaldamine õigustab seda, et tingimusi, mis seadsid maksude osas France Télécomi ja selle konkurendid tegelikult võrdsesse olukorda ning mis muutsid kõnealuse abi kokkusobivaks siseturuga, kohaldatakse pärast 31. detsembrit 2010 alates kuupäevast, mis tuleb alles kindlaks määrata.

(197)

Seega juhul, kui Prantsuse Vabariik võtab France Télécomi makstava hilisemast maksekohustusest vabastava sissemakse arvutamisel arvesse France Télécomi ning muude telekommunikatsioonisektoris tegutsevate ettevõtjate (kes üldnormide kohaselt peavad tagama töötajate sotsiaalkaitse) palkadega seotud kohustusliku sotsiaalkindlustuse ja muude maksukohustuste taset, võttes arvesse nii eraõiguslike töötajate kui ka riigiteenistujate ühiseid riske ja ühistest riskidest erinevaid riske, võib 1996. aasta seadusega kehtestatud reformi kuulutada vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktile c kokkusobivaks siseturuga. Prantsuse Vabariik peab seega võtma meetmed, eelkõige käesolevas põhjenduses märgitud tingimuste täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid,

a)

muutma 2. juuli 1990. aasta seaduse nr 90-568 (side- ja telekommunikatsioonivaldkonna avaliku teenuse osutamise korralduse kohta) artiklit 30 ning selle kohaselt võetud reguleerivaid või muid tekste, tehes seda nii, et France Télécomi makstava (ja ta hilisemast maksekohustusest vabastava) tööandja sissemakse arvutamise aluse ning vähendamise puhul ei piirdutaks üksnes eraõiguslike töötajate ja riigiteenistujate ühiste riskidega, vaid hõlmataks ka ühistest riskidest erinevad riskid;

b)

arvab alates päevast, mil 26. juuli 1996. aasta seadusega nr 96-660 kehtestatud erakorralise sissemakse summa kapitaliseeriti komisjoni teatise (viite- ja diskontomäärade kehtestamise meetodi kohta) kohase diskontomääraga, mida tuleb kõnealuse juhtumi suhtes kohaldada ning mis võrdsustab sissemakse ja maksude summa, mida France Télécom oleks pidanud jätkuvalt maksma 2. juuli 1990. aasta seaduse nr 90-568 (esialgses redaktsioonis) artikli 30 kohaselt, France Télécomi makstavast summast maha tööandja sissemakse, mis vabastab ta hilisemast maksekohustusest vastavalt punktis a täpsustatud tingimustele, võttes arvesse eraõiguslike töötajate ja riigiteenistujate puhul ühised riskid ning ühistest riskidest erinevad riskid.

a)

artiklis 2 viidatud õigus- ja haldusnormide muudatuste edenemine;

b)

lõplikud hüvitiste ja sissemaksete summad 2011. aastaks ning need, mis on vajaduse korral ette nähtud 2012. aastaks, pidades eelkõige silmas erakorralise sissemakse kapitaliseeritud summade võimalikku saldot;

c)

tööandja sissemaksed, mis vabastavad ta hilisemast maksekohustusest ning mis on tulevaste maksete puhul arvutatud vastavalt artiklis 2 täpsustatud meetoditele (kuni õigusakte muudetakse);

d)

tööandja sissemaksed pärast seda, kui kõnealuse juhtumi suhtes kohaldatava komisjoni teatise (viite- ja diskontomäärade kehtestamise meetodi alusel kohta) kohase diskontomääraga kapitaliseeritud, 26. juuli 1996. aasta seadusega nr 96-660 ette nähtud erakorralised sissemaksed ei kõrvalda enam 1996. aasta reformi mõju.