15.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 209/1

(1)

Euroopa Ülemkogu nõustus 26. märtsil 2010 komisjoni ettepanekuga käivitada uus majanduskasvu ja tööhõive strateegia – Euroopa 2020. aasta strateegia –, mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks.

(2)

Nõukogu võttis 13. juulil 2010 vastu soovituse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta ajavahemikuks 2010–2014 ning 21. oktoobril 2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta; (2) mõlemaid dokumente koos nimetatakse koondsuunisteks. Liikmesriike kutsuti üles võtma koondsuuniseid arvesse oma majandus- ja tööhõivepoliitikas.

(3)

Komisjon võttis 12. jaanuaril 2011 vastu esimese iga-aastase majanduskasvu analüüsi, mis vastavalt Euroopa 2020. aasta strateegiale tähistab ELi majanduse juhtimise uue tsükli ja majanduspoliitika integreeritud eelkoordineerimise esimese Euroopa poolaasta algust.

(4)

Euroopa Ülemkogu kiitis 25. märtsil 2011 heaks eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide prioriteedid (kooskõlas nõukogu 15. veebruari ja 7. märtsi 2011. aasta järelduste ning komisjoni iga-aastase majanduskasvu analüüsiga). Ülemkogu rõhutas vajadust pidada esmatähtsaks eelarve usaldusväärsuse ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamist, tööturureformide abil töötuse määra vähendamist ning uute jõupingutuste tegemist majanduskasvu toetamiseks. Ta kutsus liikmesriike üles viima neid prioriteete ellu konkreetsete meetmete abil, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(5)

Euroopa Ülemkogu kutsus laiendatud euroala paktiga ühinenud liikmesriike 25. märtsil 2011 üles esitama õigeaegselt kohustused, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(6)

Belgia esitas 15. aprillil 2011 oma 2011. aastal ajakohastatud stabiilsusprogrammi ajavahemikuks 2011–2014 ja 2011. aasta riikliku reformikava. Vastastikuse seose arvessevõtmiseks hinnati stabiilsusprogrammi ja reformikava üheaegselt.

(7)

Enne 2008. aastat oli Belgias kümne aasta vältel tugev majanduskasv, nii et SKP suurenes aastas keskmiselt 2,3 %. 2009. aastal sai riik tunda majanduskriisi kogu selle teravuses, nii et SKP langes 2,8 %. Tööhõivet mõjutas majanduslangus suhteliselt vähe. Tööaja ajutine piiramine ning töötunni tootlikkuse vähenemine andsid vajaliku mänguruumi. Pärast 0,4 % langust 2009. aastal suurenes tööhõive 2010. aastal taas. Samas kasvas töötus, mis enne kriisi oli 7 %, 2010. aastal 8,3 %-ni. Tänu ülemaailmse kaubanduse kasvule oli 2010. aastal majanduse elavnemine oodatust kiirem ning SKP kasvas 2,2 %. Automaatsete stabilisaatorite ja kriisile reageerimiseks võetud suvakohaste meetmete tagajärjel suurenes valitsemissektori puudujääk 1,3 %-lt SKPst 2008. aastal 5,9 %-le SKPst 2009. aastal.

(8)

Võttes aluseks määruse (EÜ) nr 1466/97 kohase ajakohastatud stabiilsusprogrammi hinnangu, on nõukogu arvamusel, et stabiilsusprogrammis esitatud eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on realistlik. Ehkki 2011. aasta puhul tuginetakse selles veidi tagasihoidlikumatele kasvuootustele, on see laias laastus kooskõlas komisjoni talituste 2011. aasta kevadprognoosiga. Kuna 2010. aastal osutus puudujääk oodatust väiksemaks (4,1 % SKPst), on stabiilsusprogrammis kavandatud eelarvestrateegia eesmärk vähendada puudujääki 2011. aastal juba 3,6 %-ni SKPst ja jõuda 2012. aastal allapoole kontrollväärtust 3 % SKPst. 2012. aasta on ka tähtaeg, mille nõukogu on ülemäärase puudujäägi kõrvaldamiseks seadnud. Kuna majandusprognoos on olnud pigem ettevaatlik, tundub kavandatud puudujäägi vähenemine 2011. aastaks ette nähtud määral täiesti võimalik. Siiski tundub, et eelarvepingutus jääb väiksemaks kui nõukogu soovitatud aastane keskmine määr 0,75 % SKPst, eriti 2011. ja 2012. aastal, kui struktuurset puudujääki vähendatakse kõigest vastavalt 0,4 % ja 0,3 % SKPst. Lisaks ei toeta 2012. aasta ja sellele järgnevate aastate puudujäägieesmärgi saavutamist spetsiifilised kohandamismeetmed. Lõpuks tuleb mainida, et keskpika perioodi eesmärki, milleks on struktuurne ülejääk suurusega 0,5 % SKPst, ei loodeta stabiilsusprogrammi perioodi 2011–2014 jooksul saavutada.

(9)

Kuna 2010. aasta eelarvetulemus oli oodatust parem, oleks asjakohane vähendada 2011. aastal puudujääki senisest suuremas mahus ning kiirendada liikumist kontrollväärtuse 3 % SKPst suunas. Lisaks tuleb tõdeda, et ilma täiendavate konsolideerimismeetmeteta ei ole võimalik ülemäärast puudujääki 2012. aasta lõpuks kõrvaldada ega jätkata liikumist keskpika perioodi eesmärgi suunas. Kuna Belgia maksukoorem ja eelkõige tööjõumaksud on juba väga kõrged, peaksid konsolideerimismeetmed keskenduma peamiselt kulupoolele.

(10)

Majandus- ja finantskriis muutis senist pikaajalist suundumust, mille puhul valitsemissektori võlg vähenes. Võla suhe SKPsse, mis oli vähenenud alates 1993. aastast (kui see oli ulatunud 134 %-ni SKPst; misjärel see vähenes ja saavutas 2007. aastal taseme 84 % SKPst), on alates 2008. aastast taas tõusma hakanud, jõudes 2010. aasta lõpus tasemele 96,8 % SKPst. Eelkõige teeb avaliku sektori kõrge võlakoorem muret seetõttu, et elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on Belgias suurem kui ELis keskmiselt, seda peamiselt pensionikulude olulise suurenemise tõttu, mis riigi rahandust täiendavalt koormab. Valitsus on esitanud stabiilsusprogrammis elanikkonna vananemisega seotud kulude eeldatava olulise suurenemise piiramiseks kolmeosalise strateegia: valitsemissektori võlataseme vähendamine, tööhõive ja tööturul osalemise suurendamine ning tugeva ja solidaarsusel põhineva sotsiaalkindlustussüsteemi tagamine. Riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust peaks aitama parandada piisava esmase ülejäägi tagamine keskpikal perioodil ning Belgia sotsiaalkindlustussüsteemi ja eelkõige pensionisüsteemi täiendav reformimine. Komisjoni viimase hinnangu kohaselt on riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust ohustavad riskid suured.

(11)

Belgiale on väljakutseks tagada stabiilne ja hästitoimiv finantssektor, mis oleks suuteline pakkuma reaalmajandusele piisavat finantsvahendusteenust. Viimase kahe aasta jooksul on Belgia finantssektor finantskriisis tugevasti kannatada saanud, mistõttu on vähenenud pankade vara, on antud suurt riigiabi ja muudetud pangandusjärelevalve süsteemi. Pangandussektori finantsolukord on jätkuvalt vilets. Lisaks on Belgia pangandussektor väga kontsentreeritud ja majanduse kui tervikuga võrreldes küllaltki suur.

(12)

1996. aastal vastu võetud tööhõive edendamise ja konkurentsivõime ennetava kaitse seaduses on sätestatud, et tööjõukulude kontrolli all hoidmiseks peaksid palgad Belgias kasvama samas rütmis kolme naaberriigiga (Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaad). Sellest hoolimata ei õnnestunud selle seadusega hoida ära seda, et ajavahemikul 2005–2010 kasvasid palgad Belgias kiiremini kui kolmes naaberriigis, samas kui tootlikkuse kasv on olnud aeglasem. Selle tagajärjel on tööjõuühiku kulu kasvanud Belgias kiiremini kui naaberriikides ja euroalal keskmiselt. Olukorra muudab raskemaks see, et Belgia on spetsialiseerunud vähem tehnoloogilistele toodetele, mistõttu tuleb tal ägedalt konkureerida madalama palgatasemega riikidega. Isegi kui praegune palgakorraldus aitab palgaläbirääkimisi ohjes hoida, saaks seda parandada, kui võtta arvesse tootlikkuse kasvust tulenevaid erinevusi ja luua võimalus kokkuleppeid tagantjärele korrigeerida juhul, kui seatud eesmärgid jäävad saavutamata.

(13)

Tööturgu iseloomustab mõningane jäikus, mis vähendab inimeste motivatsiooni tööle minna: töötushüvitisi makstakse piiramatu tähtajaga; rakendatakse kõrgeid maksupiirmäärasid ja maksukoormus on kõrge (eelkõige väiksepalgalistel töötajatel); seega ühest küljest kaotab töölemineja sotsiaaltoetuse ja teisest küljest peab hakkama maksma kõrget maksu. Peale selle võimaldavad erinevad ennetähtaegselt pensionile jäämise skeemid lahkuda eakamatel töötajatel tööturult enne ametlikku pensioniga, milleks on 65 aastat. Aktiivse tööturupoliitika edasine reformimine ja selle laiendamine ka üle 50-aastastele töötajatele aitaks tõsta üldist tööhõivemäära ja parandada stiimuleid tööleminekuks. Lisaks lubaks see, kui töötushüvitise taset ja kestust aja jooksul vähendada, anda ka noorematele töötajatele suuremaid stiimuleid tööturule sisenemiseks. Muutes varajase pensionile mineku tingimused rangemaks, oleks võimalik julgustada vanemaid töötajaid aktiivseks jääma ning neid, kes on mõnda aega tööturult eemal viibinud, sinna tagasi tulema. Lõpuks tuleb märkida, et ELi kodakondsuseta isikute tööhõive määr (40,9 %) on palju madalam kui ELi keskmine.

(14)

Tööjõu üldine maksukoorem on Belgias üks ELi kõrgemaid. Selle kahandamine aitaks muuta töötamist atraktiivsemaks. Siiski tuleb arvestada, et eesseisva eelarvepingutuse tasakaalustamiseks tuleb tõsta vähem diskrimineerivaid makse, nagu tarbimis- või keskkonnamaksud. Energiahinnas sisalduvad kaudsed maksud on Belgias palju madalamad kui naaberriikides. See tähendab, et keskkonnamaksude suhe tööjõumaksudesse on Belgias ELi kõige madalam. Seega esinevad Belgias kõrvuti kõrge töötusemäär ja suhteliselt suur energiatarbimine, mistõttu on nii tööhõive- kui ka energiatõhususe-eesmärkide saavutamine raske.

(15)

Paljude kaupade ja teenuste hind on üldiselt kõrgem kui teistes liikmesriikides, mis annab tunnistust sellest, et konkurentsisurve – eriti jaekaubanduses ja võrguteenuste puhul – ning järelevalveraamistik on nõrgad. Jaekaubanduses on märkimisväärsed turulesisenemise takistused ja tegevuspiirangud. Eelkõige on konkurentsi reguleerivate eeskirjadega endiselt piiratud kaupluste lahtiolekuaeg, tehtud soodustusi turulolijatele uute turulesisenejate vastu ning takistatud uute ärimudelite ja tehnoloogia kasutamine. Võrguteenuste valdkonnas teeb muret olemasolevate teenusepakkujate tugevam konkurentsipositsioon ja suuremad takistused turulesisenejatele kui teistes liikmesriikides, mistõttu võivad endised monopolid neis sektorites saada suuremat kasumit ja küsida kõrgemat hinda kui normaalne konkurentsiseisund võimaldaks.

(16)

Belgia ametivõimud on võtnud laiendatud euroala pakti alusel olulisi kohustusi. Need puudutavad nelja paktis käsitletud valdkonda. Nendes keskendutakse meetmetele, millega vähendada puudujääki, hoida energiahind kontrolli all, ergutada konkurentsi, talitseda reaalpalga tõusu, rakendada finantssektori järelevalveraamistikku ja kehtestada meetmed, millega tõsta tegelikku pensionile jäämise iga. Siiski puudub teave selle kohta, milliseid meetmeid kavatsetakse võtta, et saavutada seatud eesmärgid eelarve vaatevinklist. Samuti puudub teave selle kohta, kuidas kavatsetakse reaalpalga ja energiahinna tõusu ohjata. Varajase pensionile jäämise suhtes jääb ebaselgeks, kas ja millal on kavas praegust nn põlvkondade pakti läbi vaadata ning milliseid konkreetseid meetmeid selle tulemusel võtta. Kõnealusi kohustusi on soovituses hinnatud ja arvesse võetud.

(17)

Komisjon on hinnanud stabiilsusprogrammi, riiklikku reformikava, sealhulgas laiendatud euroala pakti. Komisjon on võtnud arvesse mitte üksnes nende asjakohasust Belgia fiskaal- ja sotsiaal-majanduspoliitika jätkusuutlikkuse, vaid ka nende ELi eeskirjadele ja suunistele vastavuse seisukohast, pidades silmas vajadust tugevdada ELi majanduse üldjuhtimist ELi tasandi panuse lisamise kaudu tulevastesse siseriiklikesse otsustesse. Sellele tuginedes on komisjon seisukohal, et 2011. aastal oleks võimalik eelarvepuudujääki veelgi rohkem vähendada ning 2012. aastaks ja järgnevateks aastateks tuleks esitada täiendavad konsolideerimismeetmed. Riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse parandamiseks on vaja reformida pensionisüsteemi. Samuti tuleb tugevdada konkurentsi, aidata inimestel tööd leida ning liikuda tööjõu maksustamiselt tarbimise ja energia maksustamisele. Lisaks tuleks luua uusi investeerimis- ja kasvuvõimalusi teenuste- ja võrguteenustesektoris.

(18)

Võttes arvesse kõnealust hinnangut ning samuti Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 kohast nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovitust, on nõukogu läbi vaadanud Belgia 2011. aasta ajakohastatud stabiilsusprogrammi ja tema arvamus (3) kajastub eelkõige punktides 1 ja 2 esitatud soovitustes,

1.

kasutada ära käimasolevat majanduse elavnemist ja kiirendada ülemäärase puudujäägi kõrvaldamist. Selleks on vaja võtta 2012. aasta eelarve ajaks konkreetseid meetmeid – peamiselt kulupoolel –, nii et keskmine aastane eelarvepingutus oleks kooskõlas ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames antud soovitustega, viies seega kõrge valitsemissektori võlasuhte langustendentsi. See peaks aitama viia hiljemalt 2012. aastaks valitsemissektori puudujäägi alla kontrollväärtust 3 % SKPst. Tagada liikumine keskpika perioodi eesmärgi poole, vähendades puudujääki igal aastal vähemalt 0,5 % SKP-st;

2.

parandada riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust. Vastavalt kolmeosalise ELi strateegia raamistikule tuleks keskenduda elanikkonna vananemisega seotud kulude kasvu piiramisele, eelkõige vältides varajast lahkumist tööturult, et oluliselt tõsta tegelikku pensionile jäämise iga. Võiks kaaluda selliseid meetmeid nagu seadusjärgse pensioniea sidumine keskmise eeldatava elueaga;

3.

võidelda finantssektori struktuurinõrkustega, viies eelkõige lõpule ümberkorraldusprotsessi pankades, millel puudub piisav rahastus ja elujõuline ärimudel;

4.

võtta meetmeid, et reformida tööturu osapooltega konsulteerides ja riiklikest tavadest lähtudes palgaläbirääkimiste süsteemi ja palkade indekseerimist, tagamaks et palgakasv vastaks paremini tööjõu tootlikkusele ja konkurentsivõimele;

5.

parandada tööturul osalemist, vähendades selleks eelarveneutraalsel viisil väiksemapalgaliste töötajate kõrget maksu- ja sotsiaalmaksukoormust ning rakendades süsteemi, mille puhul töötushüvitiste suurus töötuse kestes järk-järgult väheneb. Võtta meetmeid, et liikuda tööjõu maksustamiselt tarbimise maksustamisele ning muuta maksusüsteem tervikuna keskkonnasõbralikumaks. Parandada aktiivse tööturupoliitika tõhusust, nähes ette meetmeid eakamate töötajate ja haavatavamate rühmade kaitseks;

6.

kehtestada meetmed, mille abil edendada konkurentsi jaemüügisektoris, vähendades turulesisenemise tõkkeid ja tegevuspiiranguid; kehtestada meetmed, mille abil suurendada konkurentsi elektri- ja gaasiturul ja muuta valdkonda reguleerivate haldus- ja konkurentsiasutuste tegevus tõhusamaks.