1.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 142/19

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Läti ajakohastatud lähenemisprogrammi, mis hõlmab aastaid 2009–2012.

(2)

Ülemaailmne finantskriis süvendas Läti halba olukorda, mida põhjustasid laenumahtude järsk vähenemine ja kinnisvarakrahh, mistõttu laenutingimused karmistusid veelgi. Olukorra samaaegne halvenemine välisturgudel on kahjustanud kaubeldavate kaupade sektorit. Lisaks on teatavate peamiste kaubanduspartnerite vääringu odavnemine veelgi vähendanud viimastel aastatel niigi madalat konkurentsivõimet.

Läti finantsturud ja pangandussektor sattusid olulise surve alla alates 2008. aasta oktoobrist. See ajendas Läti ametiasutusi taotlema rahvusvahelist finantsabi, mis anti 2008. aasta lõpus (2) ja mille tingimuseks seati oluline eelarve konsolideerimine ning finantssüsteemi- ja struktuurireformid. Sellest tulenevalt rakendas valitsus pärast majandus- ja eelarvetingimuste oodatust suuremat halvenemist 2009. aasta esimesel poolel täiendavad eelarve konsolideerimise meetmed, mida osaliselt toetavad struktuurireformid. Eespool nimetatud asjaolude tõttu otsustas nõukogu 7. juulil 2009, et Lätil on ülemäärane eelarvepuudujääk, ja soovitas vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 104 lõikele 7 korrigeerida selle 2012. aastaks. 2009. aasta teisel poolel stabiliseerus ekspordile suunatud majandussektori olukord ja ilmnesid esimesed elavnemismärgid. Sisenõudlus vähenes aga jätkuvalt, mis oli peamiselt tingitud tööturu olukorra järsust halvenemisest ja laenude negatiivsest kasvust. Sellest olenemata aitasid rahvusvahelise finantsabi väljamaksed, 2009. aasta eelarve range rakendamine ja 2010. aasta eelarve edukas vastuvõtmine koos täiendavate eelarve konsolideerimise meetmetega taastada Läti usaldusväärsust ja parandada Lätiga seotud turuhoiakuid. Jätkuvalt on majanduspoliitika peamine ülesanne muuta majandus stabiilseks ja hakata jälle vähendama majanduse mahajäämust. Majanduse stabiliseerimine sõltub suurel määral pikaajaliste ootuste täitumise tagamisest, mille jaoks on väga oluline eelarve kavandatud konsolideerimine. Majanduse stabiliseerimine sõltub otseselt ka struktuurselt jätkusuutlikest ja sotsiaalselt võrdsetest fiskaalmeetmetest ning samuti majanduse struktuuri ümberkorraldamisest kaubeldavate kaupade sektoriks. Võttes arvesse välise konkurentsivõime märkimisväärset vähenemist majanduskasvu aastatel, võib olla vaja täiendavalt kohandada siseturuhindu ja parandada tootlikkust. ELi struktuurifondide kasutamine peaks aitama kaasa kaubeldavate kaupade sektori tugevdamisele ja majanduslanguse leevendamisele.

Sisenõudluse järsk langus ja tootmisvõimsuse vabanemine aitasid kõrvaldada olemasoleva tasakaalustamatuse, vähendades inflatsiooni ja kõrvaldades maksebilansi puudujäägi ning seda suurelt jaolt impordi kokkuvarisemise tõttu. Maksebilansi tasakaal, mis oli majanduskasvu aastatel olulisel määral negatiivne ja mis tulenes kapitali sissevoolust pangandussektori kaudu, suurendades kiiresti väliskohustusi, muutus 2009. aastal hinnanguliselt ülejäägiks üle 8 % SKPst; märkimisväärne ülejääk jääb kindlasti programmiperioodiks püsima.

(3)

Kuigi reaalse SKP senine langus kriisi tingimustes on suures osas tsükliline, on mõjutatud negatiivselt ka potentsiaalse SKP tase. Samuti võib kriis mõjutada potentsiaalset kasvu ka keskpika perioodi jooksul väiksemate investeeringute, piiratud laenutingimuste ja suurenenud struktuurse tööpuuduse tõttu. Lisaks halvendab majanduskriis veelgi elanikkonna vananemise negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Seepärast on oluline kiirendada struktuurireforme eesmärgiga toetada potentsiaalset kasvu. Eelkõige on Läti jaoks oluline kiirendada laiaulatuslike struktuurireformide elluviimist eelarvesektori haldamise ja avaliku sektori juhtimise valdkondades, parandada oskusi tootlikkuse suurendamiseks ning kasutada tõhusalt olemasolevaid ELi struktuurifonde.

(4)

Programmi aluseks oleva makromajandusliku stsenaariumi kohaselt väheneb reaalne SKP pärast tootmise hinnangulist ja äärmiselt tõsist 18,0 % suurust langust 2010. aastal veel 4,0 %, enne kui tõuseb 2011. aastal 2,0 % ja 2012. aastal 3,8 %. Kasv muutub eeldatavalt positiivseks eelkõige välissektori ja vähemal määral püsiinvesteeringute abiga, kuna eratarbimine ja üldine sisenõudlus suurenevad märkimisväärselt alles programmiperioodi lõpus. Praegu kättesaadava teabe põhjal (3) näib see stsenaarium usutav, kuid majanduslanguse ulatuse tõttu on ebakindlus jätkuvalt suur.

Programmis esitatud 2010. aasta erakordselt suure deflatsiooni prognoos on realistlik, kuid 2011. aastaks jätkuva deflatsiooni taseme prognoosimisel võidakse alahinnata hindade stabiilsuse taastumise tempot. Maksebilansi puhul säilib eeldatavalt märkimisväärne ülejääk kogu programmiperioodi jooksul, mis tundub üldjoontes usutav, kuigi eeldatav ülejääk tundub liiga suur. Programmi rahandusalased ja vahetuskursse käsitlevad prognoosid on kooskõlas makromajandusliku stsenaariumiga.

(5)

Programmis prognoositakse 2009. aasta valitsemissektori eelarve üldiseks puudujäägiks 10,0 % SKPst. 2008. aasta puudujäägi – 4,1 % SKPst – märkimisväärne suurenemine näitab kriisi mõju riigi rahandusele, vaatamata sellele, et 16. juunil 2009 võeti rahvusvaheliste laenuandjatega konsulteerides vastu rangem lisaeelarve, mis sisaldas peaaegu täielikult kulutustel põhinevat konsolideerimist 4,4 % SKPst. Maksutulu vähenes 2008. aastaga võrreldes nominaalväärtuses neljandiku võrra, olenemata sellest, et käibemaks ja aktsiisimäärad suurenesid 2009. aasta alguses. Programmi kohaselt ja kooskõlas rahvusvahelise finantsabi raames võetud kohustustega jääb eelarvepoliitika kavandatult äärmiselt rangeks kogu programmiperioodi jooksul, arvestades manööverdamisvõimaluste puudumist eelarves ja vajadust vähendada majanduse tasakaalustamatust. See on kooskõlas väljumisstrateegiaga, mida nõukogu soovitas Lätile ja mis tugineb ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimisele 2012. aastaks.

(6)

1. detsembril 2009 Läti Seimi poolt vastu võetud 2010. aasta riigieelarve sisaldab täiendavat mittekohustuslikku konsolideerimist üle 4,2 % SKPst, nagu on sätestatud maksebilansiabi kontekstis ja heaks kiidetud nõukogu 7. juuli 2009. aasta soovituses Lätile. Konsolideerimine jaguneb üsna ühtlaselt kulude (2,0 % SKPst) ja tulude (2,2 % SKPst) vahel. Eelarve konsolideerimine tulude poolel põhjustab tulusuhte olulist suurenemist (+ 2,4 % SKPst; märkimisväärne nimetaja muutuse mõju, mida peaaegu otseselt korvab maksubaasi kahanemine).

Esmane kulusuhe väheneb siiski eeldavalt üksnes 0,2 % SKPst vaatamata märkimisväärsele konsolideerimisele (sh 2009. aasta juuni meetmete ülekantud mõju) ja seda peamiselt nimetaja muutuse tugeva mõju tõttu. Tulumeetmete hulka kuulub üksikisiku tulumaksumäära suurenemine (+ 0,8 % SKPst), mitmed reformid, mis muudavad üksikisiku tulumaksu süsteemi ja sotsiaalkindlustusmaksete süsteemi neutraalsemaks (+ 0,8 % SKPst), samuti kinnisvara lisamaksustamine (+ 0,3 % SKPst, sh maksubaasi laiendamine eluasemena kasutatavale kinnisvarale ja selle teatav astmelisus), autode kasutamise astmeline maksustamine (+ 0,2 % SKPst) ning suurenenud mootorikütuse- ja tubakaaktsiis. Kulude poolel nähti 2010. aasta riigieelarvega ette märkimisväärsed kulukärped, mis põhinevad peamiselt keskpika mõjuga struktuurireformidel, eelkõige seoses põllumajandus-, kultuuri-, haridus- ja kaitseministeeriumide haldusalasse kuuluvate asutuste ja talituste ühinemisega/likvideerimisega, samal ajal kui transpordi hoolduskulusid ja toetusi kärbitakse täiendavalt 0,5 % SKPst. Omavalitsuste täiendavate palgakärbetega hoitakse kokku 0,4 % SKPst ning teatavast piirmäärast suuremate haigus-, töötus-, ema- ja isatoetuste kärped annavad kokkuhoiuks kuni 0,2 % SKPst. Ühekordseid meetmeid ei võeta palju. Vastavalt komisjoni talituste poolt programmis sisalduva teabe alusel tehtud arvutustele paraneb struktuurne eelarveseisund (st tsükliliselt kohandatud eelarveseisund ilma ühekordsete ja muude ajutiste meetmeteta) eeldatavalt veidi enam kui 2 % (– 7,6 %-lt – 5,5 %-le), mis on kooskõlas vajaliku range eelarvepoliitilise hoiakuga. Paranemine on väiksem kui konsolideerimismeetmete ulatus, kuna maksubaas kahaneb mehhaaniliselt ja intressikulud suurenevad 1,1 % SKPst.

(7)

Nominaalväärtuses arvestatuna vastab programmis esitatud eelarvepoliitika maksebilansiabi raames kokkulepitule, mille kohaselt eelarve puudujääk ei ületa 2011. ja 2012. aastal vastavalt 6 % ja 3 % SKPst, ning see poliitika on kooskõlas nõukogu 7. juuli 2009. aasta soovitusega, mis käsitleb ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimist 2012. aastaks.

Nende eelarve-eesmärkide jaoks on vaja täiendavaid konsolideerimismeetmeid vastavalt nõukogu soovitusele ja 2010. aasta veebruari täiendavale vastastikuse mõistmise memorandumile. Vastavalt ühiselt kokkulepitud metoodikale komisjoni talituste poolt programmis esitatud teabe põhjal ümber arvutatud struktuurse eelarveseisundi alusel ei saavutata ajakohastatud lähenemisprogrammiga programmiperioodi jooksul keskpika perioodi eesmärki, milleks on struktuurne eelarvepuudujääk 1 % SKPst (4). Viimaseid prognoose ja võlataset arvesse võttes kajastab keskpika perioodi eesmärk stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärke. Komisjoni talituste arvutatud struktuurse eelarveseisundi kohaselt on vastav eelarve konsolideerimine kahe aasta jooksul 3,75 %, millest suurem osa langeb 2011. aastale. 2011. ja 2012. aasta stsenaariume toetavad nii tulude kui ka kulude poolel juba mitmed meetmed, mida Läti ametiasutused on kavandanud ja mille suhtes nad on võtnud kohustuse seoses maksebilansiabiga. Kulude poolel kavatsevad Läti ametiasutused eelkõige vaadata põhjalikult läbi sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemi, millest viimase puhul on eesmärk säilitada tulevane jätkusuutlikkus ja pensionisüsteemi kolme samba adekvaatsus.

(8)

Tulevikus on ohud seotud vajaliku kohandamise ulatusega, võttes arvesse loidu majandust, ebakindlust seoses tulude laekumise ja meetmetega, mis peaksid toetama konsolideerimist, ning jätkusuutliku taastumise jaoks vajalike reformide ulatust. Programmis tunnistatakse, et finantssektori stabiilsuse tagamine on majanduse taastumise oluline eeltingimus. Poliitilisi ja rakendamisega seotud riske arvestades võivad võetavad fiskaalmeetmed tekitada valitsusele õiguslikke probleeme ning eelseisvaid valimisi ja tänaseks tehtud konsolideerimist silmas pidades võib olla raske leida juba võetud ulatuslikele meetmetele lisaks täiendavaid meetmeid, mis sobiksid programmis 2011. ja 2012. aastaks seatud eesmärkidega.

Teisalt innustatakse Läti ametiasutusi tungivalt täitma maksebilansiabi käsitlevate kokkulepete alusel võetud siduvaid kohustusi. Lisaks sellele on Läti ametiasutused võetud konsolideerimismeetmete abil veenvalt tõendanud, et nad suudavad teha väga suuri konsolideerimisalaseid jõupingutusi. Programmi eelarveprognooside ja makromajandusliku stsenaariumi riskid on üldiselt tasakaalustatud kogu programmiperioodi jooksul.

(9)

2009. aastal on valitsemissektori koguvõlg hinnanguliselt 34,8 % SKPst, kusjuures aasta varem oli see 19,5 %. Võlasuhe peaks prognoosi kohaselt programmiperioodi jooksul suurenema järsult veel 22 protsendipunkti võrra, mis on tingitud märkimisväärsest eelarvepuudujäägist ning samuti suurest positiivsest võlakoormuse ja eelarvepositsiooni muutuse näitajast, mis on 2010. aastal 8 % SKPst, kuna eri rahvusvaheliste laenuandjate tehtud väljamaksed (ligikaudu 15 % SKPst) peaksid eeldatavalt ületama vältimatud eelarvelised vajadused. Pangandussektorit toetavate meetmete lõppmaksumus kujutab siiski riski 2011. ja 2012. aastal. Seepärast on programmi prognoosidega, mille kohaselt on võlasuhe kõrgeim ehk veidi alla 60 % aastal 2011, seotud riskid. Programmiperioodi viimaseks, 2012. aastaks on prognoos 56,8 % SKPst. Võlasuhe jääb prognooside kohaselt alla asutamislepinguga ette nähtud kontrollväärtuse kogu programmiperioodiks, kuid see suureneb kiiresti kuni 2011. aastani.

(10)

Keskpika perioodi võlaprognoos, mille puhul eeldatakse, et SKP kasv taastub kriisieelsel perioodil prognoositud tasemele ainult järk-järgult ning maksukoormus taastub kriisieelsele tasemele, osutab, et programmis esitatud eelarvestrateegia ei ole nominaalväärtuses arvestatuna võlapositsiooni stabiliseerimiseks 2020. aastaks piisav.

(11)

Elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on ELi keskmisest selgelt väiksem tänu juba jõustunud pensionireformidele. Programmis prognoositud 2009. aasta eelarvepositsioonis suurendab elanikkonna vananemise mõju eelarvele veelgi jätkusuutlikkuse mahajäämust.

Esmase puudujäägi vähendamine keskpika perioodi jooksul, nagu on programmiga ette nähtud, aitaks vähendada riigi rahanduse jätkusuutlikkusega seotud riske, mida hinnati komisjoni 2009. aasta jätkusuutlikkuse aruandes (5) kõrgeks.

(12)

Kriisile eelnenud aastatel rakendatud protsüklilise fiskaalpoliitika tõttu on vaja eelarveraamistikku ja riigi rahanduse juhtimise süsteemi radikaalselt tugevdada. Teatavaid edusamme on juba tehtud ja kavandatakse täiendavaid algatusi. Kulutuste paindlikkuse parandamiseks vähendati eelarve ebavajalikku jäikust valitsuse 3. novembri 2009. aasta määrusega, millega anti rahandusministrile volitused jagada teatava eelarverea assigneeringud ümber programmide, allprogrammide ja kulukategooriate vahel. ELi struktuurifondidega seotud kulude jälgimist on tugevdatud riigieelarve seaduse muutmisega, mis tehti seoses 2012. aasta eelarvega. Edaspidi peab rahandusminister koostama ja esitama koostöös teiste asjaomaste asutustega eelarvedistsipliini seaduse eelnõu, et tagada antitsükliline eelarvedistsipliin kõikidel avaliku halduse tasanditel. Ulatuslikud läbivaatamised parandavad tõenäoliselt prioriteetide määramist ja otsuste tegemist enne järgmiste eelarvete koostamist: kavandatud on riigiasutuste pakutavate kõikide teenuste analüüs, mille eesmärk on hinnata, kas selliseid teenuseid on vaja jätkata, peatada või sisse osta, ning kontrollitakse kõiki riigiettevõtteid, pidades silmas nende võimalikku restruktureerimist. Eelarve konsolideerimise toetamiseks on samuti vaja kehtestada tõhusad karistusmenetlused seoses riiklike vahendite väärkasutamisega üksikisikute poolt, parandada valitsemissektori andmete kogumist ja töötlemist ning tugevdada täitmata ja kavandatud kohustuste järelevalvet.

(13)

Riigi rahanduse kvaliteeti saab arvatavasti parandada tulustruktuuri mõjutavate oluliste muudatustega, sealhulgas tõhustades ja võrdsustades vara maksustamist. Seevastu jääb tööhõive maksustamine üksikisiku tulumaksumäära suurenemise tõttu endiselt kõrgeks. Järjepidev pikaajalisem maksustrateegia aitaks optimeerida maksustamise struktuuri mõju majanduskasvule. Käimasoleva eelarve konsolideerimise edukuse tagamiseks on vaja ka kavandada halduslikke ja õiguslikke vahendeid varimajandusega võitlemiseks. Kuna konsolideerimiseks on kasutada piiratud vahendid, on astutud mitu märkimisväärset sammu riiklike kulutuste tõhususe tugevdamiseks. Riigi tööhõiveameti suutlikkuse suurendamine võib parandada tööturu aktiveerimise meetmete tõhusust. ELi struktuurifondidega seotud rahastamise õigeaegne ja eesmärgipärane kasutamine aitab tõenäoliselt vähendada majanduskriisi mõju. Riigiteenistujate ning keskvalitsuste ja kohalike omavalitsusasutuste töötajate tasustamist reguleerivasse seadusesse, mis võeti vastu 1. detsembril 2009, koondati kokku kõik avaliku sektori töötajaid käsitlevad sätted ja sellega loodi nende töötajate jaoks täiendavad stiimulid, suurendades tasustamissüsteemi läbipaistvust, kuid karmistades samas eri tasandite eelarvepädevate institutsioonide jaoks kulukontrolli ja toetades konsolideerimisprotsessi.

(14)

Kriis on Lätit väga tõsiselt mõjutanud ja Lätil on tulnud paluda rahvusvahelist finantsabi. Majanduse elavnemist takistavad tööturu nõrkus, surve finantssektorile ja eelarve konsolideerimise vajadus, kuigi on positiivseid märke selle kohta, et konkurentsivõime näitajad on hakanud paranema. Surve finantsturgudele on alates 2009. aasta suvest oluliselt vähenenud, kuid säilinud probleemide lahendamiseks on jätkuvalt vaja täiendavaid meetmeid. Finantssektori järelevalvet on tugevdatud, sealhulgas parema koostöö abil välisriikide järelevalveasutustega, ning võetud on meetmeid, et tagada pangandussüsteemi piisav kapitaliseeritus. Läti on võtnud julgeid meetmeid, et peatada riigi rahanduse olukorra halvenemine.

Eesmärk on riigi rahanduse jätkusuutlik parandamine, tagades samal ajal koormuse õiglase jagamise ja toetades majanduse konkurentsivõimet; seda saab toetada ELi struktuurifondide kasutamise ja haldamise edasine tugevdamine, keskendumine välismaiseid otseinvesteeringuid ja ekspordile orienteeritud ettevõtteid toetavatele meetmetele, asjakohase koolituse ja hariduse andmine töötajatele ning konkurentsivõime ja teadus- ja arendustegevuse prioriteetide selgem kindlaksmääramine.

(15)

Üldiselt on programmis sätestatud 2010. aasta eelarvestrateegia kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 104 lõike 7 kohaste nõukogu soovitustega ja maksebilansiabi raames seatud eelarvepuudujäägi eesmärkidega. Alates 2011. aastast on riske arvesse võttes ka eelarvestrateegia üldjoontes kooskõlas mõlemas raamistikus seatud eelarvepuudujäägi eesmärkidega ning peegeldab ametiasutuste soovi täita 2012. aastal Maastrichti kriteeriumid ja ühineda euroalaga 2014. aastal. Eelarvepoliitika abil saab tagada tõrgeteta osalemise vahetuskursimehhanismis ERM II, lahendades tugeva majanduslanguse tekitatud probleemid praegu käimasoleva suure struktuurse puudujäägi laiaulatusliku korrigeerimise abil. Struktuurse seisundi keskmine paranemine aastas, mis on ligikaudu 2 % SKPst, on siiski väiksem kui nõukogu poolt 2009. aasta juulis soovitatud vähemalt 2,75 % suurune eelarve keskmine konsolideerimine aastas ajavahemikul 2010–2012, mis tuleneb eelkõige intressikulude suurenemisest ligikaudu 2 % SKPst ja maksubaasi mehhaanilisest kahanemisest perioodi alguses. Tsükliliselt kohandatud ja struktuurset seisundit tuleb siiski ettevaatlikult tõlgendada, võttes arvesse Läti potentsiaalse kasvu ja SKP lõhe prognoosidega seotud märkimisväärset ebakindlust ning seda, et 2008. aasta erakordselt ebastabiilse majanduskeskkonna tulemusel võib tekkida olukord, kus standardelastsused ei kajasta piisavalt Lätis kogetud järsu majanduslanguse mõju. Võttes arvesse tasakaalustatud riske ning juba võetud või kavandatud mittekohustuslike meetmete hulka, on programmis kavandatud mittekohustuslik eelarve konsolideerimine üldjoontes kooskõlas nõukogu juulis esitatud soovitustega.

Kui aga võtta arvesse jätkuvat eelarve konsolideerimise vajadust, mille toetuseks ei ole veel täielikult määratletud meetmeid, võivad eelarvetulemused osutuda kavandatust halvemaks, kuigi seda riski tasakaalustavad rahvusvaheliste finantsabi kokkulepetega seotud kohustused ja nende kohustuste täitmisega seotud ametiasutuste senised tulemused. Seepärast on vaja, et Läti ametiasutused parandaksid eelarveraamistikku ja otsustusprotsessi kavandatult 2010. aasta jooksul.

(16)

Seoses stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis esitatud andmenõuetega on programmis esitatud kõik kohustuslikud andmed ja enamik vabatahtlikest andmetest. 7. juulil 2009 Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 104 lõike 7 alusel esitatud soovitustes juhtis nõukogu tähelepanu vajadusele kõrvaldada ülemäärane puudujääk ning kutsus Lätit üles käsitlema kõnealuste soovituste rakendamisel tehtud edusamme ajakohastatud stabiilsusprogrammide eraldi peatükis. Läti on seda soovitust täielikult järginud.

i)

täitma täielikult 2010. aasta eelarvet, mis võeti vastu 1. detsembril 2009; valmistama ette eelarvevõimalused, mis tagavad kokkuhoiu või annavad lisatulu, võimaldades vastu võtta 2011. aasta eelarve vastavalt konsolideerimisvajadustele; võtma artikli 104 lõike 7 kohase nõukogu soovitusega kooskõlas vastu 2012. aasta eelarve, mis on kooskõlas ka eelarve-eesmärkidega;

ii)

tegema põhjaliku ja tulevikku suunatud analüüsi, mis on vajalik ulatusliku sotsiaalhüvitiste reformi jaoks, eesmärgiga viia see reform ellu 2011. aasta jooksul ja võtta tulude poolel täiendavaid meetmeid;

iii)

parandama eelarvehaldust ja läbipaistvust, võttes muu hulgas vastu eelarvedistsipliini seaduse eelnõu, tugevdades keskpika perioodi eelarveraamistiku siduvat laadi ning kehtestades tõhusad karistusmenetlused seoses riiklike vahendite väärkasutamisega üksikisikute poolt; tugevdama kontrolli-, kooskõlastamis- ja karistusmehhanisme, mille eesmärk on võitlus varimajandusega;

iv)

soodustama majanduskasvu, toetades üleminekut kaubeldavate kaupade sektorile ja tootlikkuse parandamist, sealhulgas tagades, et olemasolevad ELi struktuurifondid jõuaksid reaalmajandusse, ning restruktureerides õigeaegselt riigi omanduses olevad pangad keskpika perioodi strateegia raames.