7.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 63/6

(1)

On soovitav selgitada, et nimetus, mille all oliiviõlisid ja oliivijääkõlisid müüakse, peaks olema üks põllumajandusturgude ühise korraldusega sätestatud kirjeldustest. Samuti tuleks etiketile märkida täiendav teave iga määratletud oliiviõli kategooria kohta, kuid see ei pea olema tingimata selle nimetuse kõrval, mille all toodet müüakse. Oliiviõli sisaldavate toodete puhul ei peaks nõudma kirjelduse ega seega ka täiendava teabe märkimist etiketile.

(2)

Komisjoni määrusega (EÜ) nr 1019/2002 (2) on kehtestatud vabatahtlik kord oliiviõli päritolunimetuse märkimise jaoks, kuigi eesmärgiks oli süsteem, mille alusel on päritolunimetuse märkimine kohustuslik ekstra neitsioliiviõli ja neitsioliiviõli puhul, et teavitada tarbijat sellest, et põllumajanduslike traditsioonide ning kohalike ekstraheerimis- ja segamistavade tõttu võivad vahetult turustatavad neitsioliiviõlid nende geograafilise päritolu tõttu olla märgatavalt erineva maitse ja kvaliteediga. Seejärel rakendatud vabatahtlik kord ei osutunud piisavalt tõhusaks, et vältida tarbija eksitamist neitsiõlide tegelike omaduste suhtes. Lisaks kehtestati alates 2002. aastast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused, (3) jälgitavuse eeskirjad, mida kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2005. Ettevõtjate ja ametiasutuste sellealased kogemused võimaldavad muuta ekstra neitsioliiviõli ja neitsioliiviõli puhul päritolunimetuste märkimise kohustuslikuks.

(3)

Ühenduses koosneb märkimisväärne osa ekstra neitsioliiviõlidest ja neitsioliiviõlidest eri liikmesriikidest ning kolmandatest riikidest pärit õlide segudest. Kõnealuste segude päritolunimetuste märkimise suhtes tuleks ette näha lihtsad sätted. Kõnealused lihtsad eeskirjad võimaldavad tühistada endised „peamise päritolu” märkimist käsitlevad sätted, mida on keeruline rakendada ja raske kontrollida ning mis võivad olla eksitavad.

(4)

Rahvusvaheline oliivinõukogu (IOC) määratles hiljuti oma läbivaadatud neitsioliiviõlide organoleptilise hindamise meetodis teatavad märked, mis kirjeldavad ekstra neitsioliiviõlide ja neitsioliiviõlide maitsele ja/või lõhnale viitavaid organoleptilisi omadusi. Kõnealuste märgete kasutamist ekstra neitsioliiviõli ja neitsioliiviõli etikettidel tuleks lubada ainult selliste õlide puhul, mida on hinnatud asjakohase analüüsimeetodi alusel. Teatavate ettevõtjate jaoks, kes kasutavad nimetatud märkeid praegu, on vaja üleminekukorda.

(5)

Mitmes liikmesriigis kehtivad riiklikud õigusaktid, mis keelavad sisetarbimise eesmärgil oliiviõli ja muu seemneõli segu tootmise, et säilitada riiklikul tasandil traditsioone ja tootmise teatavat kvaliteeti. Määruse (EÜ) nr 1019/2002 sätteid ei kohaldata tuunikala ja sardiinide suhtes, mida reguleeritakse vastavalt nõukogu 9. juuni 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 1536/92, millega sätestatakse tuuni- ja pelamiidikonservide ühised turustusnormid, (4) ja nõukogu 21. juuni 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 2136/89, millega sätestatakse sardiinikonservide ühised turustusnormid. (5) Selguse eesmärgil tuleks kõnealused juhtumid määruses (EÜ) nr 1019/2002 selgelt nimetada.

(6)

Seetõttu tuleks määrust (EÜ) nr 1019/2002 vastavalt muuta.

(7)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas põllumajandusturgude ühise korralduse komitee arvamusega,

1)

Artikli 1 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Ilma et see piiraks direktiivi 2000/13/EÜ ja nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 (6) kohaldamist, sätestatakse käesolevas määruses erinormid määruse (EÜ) nr 1234/2007 XVI lisa punkti 1 alapunkides a ja b ning punktides 3 ja 6 osutatud oliiviõlide ja oliivijääkõlide turustamiseks jaemüügietapis.

2)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

3)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

4)

Artiklit 5 muudetakse järgmiselt:

5)

Artiklit 6 muudetakse järgmiselt:

6)

Artikli 8 lõike 2 punkt b asendatakse järgmisega:

7)

Artikli 9 lõike 2 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„Artiklites 4, 5 ja 6 osutatud märgete kontrollimiseks võivad asjaomased liikmesriigid kehtestada korra nende ettevõtjate heakskiitmiseks, mille pakendamiskohad asuvad nende territooriumil.”