23.7.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 192/1

---

NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/156/EÜ,

30. november 2009,

hobuslaste liikumist ja kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta

(kodifitseeritud versioon)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 37,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust (1)

ning arvestades järgmist:

(1)	Nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivi 90/426/EMÜ hobuslaste liikumist ja kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta (2) on korduvalt (3) oluliselt muudetud. Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.

(2)	Hobuslased kuuluvad elusloomadena asutamislepingu I lisas esitatud toodete loetelusse.

(3)	Hobuslaste toodangu ratsionaalse arendamise tagamiseks ning sel viisil kõnealuse sektori tootlikkuse suurendamiseks tuleks ühenduse tasandil sätestada eeskirjad, mis reguleerivad hobuslaste liikumist liikmesriikide vahel.

(4)	Hobuslaste ja eriti hobuste aretamine ja kasvatamine kuulub põllumajandussektorisse. See on tuluallikas põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa ühele osale.

(5)	Loomatervishoiunõuete erinevused liikmesriikides tuleks kaotada, et soodustada hobuslaste ühendusesisest kaubandust.

(6)	Ühendusesisese kaubanduse harmoonilise arengu soodustamiseks tuleks tagada ühenduse süsteem kolmandatest riikidest importimise reguleerimiseks.

(7)	Samuti tuleks reguleerida nõudeid, mis käsitlevad identifitseerimisdokumendiga registreeritud hobuslaste liikumist riigi territooriumil.

(8)	Kaubanduse jaoks peaks hobuslased nakkushaiguste leviku vältimiseks vastama teatavatele loomatervishoiunõuetele. Eelkõige oleks asjakohane ette näha võimalus sätestada piiravad meetmed piirkondade kaupa.

(9)	Samadel põhjustel tuleks sätestada transporditingimused võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 1/2005 (mis käsitleb loomade kaitset vedamise ja sellega seonduvate toimingute ajal) (4) sätestatud loomade heaolu tingimusi.

(10)	Kõnealuste nõuete täitmise tagamiseks tuleks sätestada, et riiklik veterinaararst annab välja veterinaarsertifikaadi, mis on hobuslastega kaasas kuni sihtkohani.

(11)

Sihtliikmesriigi läbiviidava kontrolli korraldamine ja järelevalve ning rakendatavad kaitsemeetmed on sätestatud nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivis 90/425/EMÜ, milles käsitletakse ühendusesiseses kaubanduses teatavate elusloomade ja toodete suhtes seoses siseturu väljakujunemisega kohaldatavaid veterinaar- ja zootehnilisi kontrolle (5).

(12)	Tuleks sätestada komisjonipoolse kontrolli võimalus. Selliseid kontrolle tuleks teha koostöös pädevate siseriiklike asutustega.

(13)	Kolmandatest riikidest importimisel kohaldatavate ühenduse sätete määratlemiseks tuleb koostada nimekiri kolmandatest riikidest või nende osadest, kust võib hobuslasi importida.

(14)	Nende riikide valik peaks põhinema üldistel kriteeriumidel, nagu näiteks eluskarja tervislik seisund, veterinaarteenistuse korraldus ja volitused ning kehtivad veterinaareeskirjad.

(15)

Ka ei tohiks importida hobuslasi riikidest, kus esineb nakkuslikke loomahaigusi, mis on ohtlikud ühenduse eluskarjale, või mis on olnud sellistest nakkushaigustest vabad liiga lühikest aega. Need kaalutlused kehtivad ka importimisel kolmandatest riikidest, kus loomi vaktsineeritakse selliste haiguste vastu.

(16)

Kolmandatest riikidest importimisel kohaldatavaid üldtingimusi tuleks täiendada asjaomaste riikide loomade tervisliku seisundi olukorra alusel koostatud eritingimustega. Eritingimuste aluseks olevate kriteeriumide tehnilise laadi ja mitmekesisuse tõttu peab nende määratlemiseks olema võimalus kasutada paindlikku ja kiiret ühenduse menetlust, mille puhul komisjon ja liikmesriigid teevad tihedat koostööd.

(17)

Standardvormis sertifikaadi esitamine hobuslaste impordi puhul on mõjus viis kontrollida ühenduse eeskirjade kohaldamist. Need eeskirjad võivad sisaldada erisätteid, mis võivad varieeruda sõltuvalt asjaomasest kolmandast riigist, ning seda tuleks võtta arvesse sertifikaatide standardvormide koostamisel.

(18)	Komisjoni ning komisjoni nimetatud liikmesriikide veterinaaria eksperdid peaksid vastutama selle eest, et kontrollitakse käesoleva direktiivi nõuete järgimist, eelkõige kolmandates riikides.

(19)	Impordikontroll peaks hõlmama ka hobuslaste päritolu ja tervislikku seisundit.

(20)	Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (6).

(21)	Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud V lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtaegadega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I   PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Käesolevas direktiivis sätestatakse loomatervishoiunõuded elushobuslaste liikumiseks liikmesriikide vahel ja nende importimiseks kolmandatest riikidest.

Artikkel 2

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „ettevõte”– põllumajandusettevõte või treeningkeskus, tall või mis tahes ruum või rajatis, kus tavapäraselt peetakse või aretatakse hobuslasi sõltumata nende kasutusalast;

b)   „hobuslane”– looduslik või kodustatud kabjaline (sh sebra) või eesel või kõnealuste liikide ristamisel saadud järeltulija;

c)   „registreeritud hobuslane”– nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivis 90/427/EMÜ (zootehniliste ja genealoogiliste tingimuste kohta ühendusesisesel kauplemisel hobuslastega) (7) määratletud tähenduses registreeritud hobuslane, kes tehakse kindlaks identifitseerimisdokumendi alusel, mille on välja andnud:

i)	hobusekasvandus või looma päritoluriigi muu pädev asutus, kes peab tõuraamatut või asjaomase loomatõu registrit;

ii)	või mis tahes rahvusvaheline liit või organisatsioon, kes tegeleb võistlus- või võidusõiduhobustega;

d)   „tapmiseks ettenähtud hobuslane”– hobuslane, kes transporditakse otse või pärast heakskiidetud, artiklis 7 nimetatud kogumiskeskuse läbimist tapamajja ning tapetakse;

e)   „aretamiseks ja tootmiseks ettenähtud hobuslane”– punktides c ja d nimetamata hobuslane;

f)   „hobuste aafrika katkust vaba liikmesriik või kolmas riik”– liikmesriik või kolmas riik, mille asjaomasel territooriumil ei ole kahe viimase aasta jooksul esinenud hobuste aafrika katku kliinilisi, seroloogilisi (vaktsineerimata hobuslaste puhul) ega epidemioloogilisi tunnuseid ning kus loomi ei ole kõnealuse haiguse vastu vaktsineeritud eelneva 12 kuu jooksul;

g)   „teatamiskohustuslik loomataud”– I lisas loetletud taud;

h)   „riiklik veterinaararst”– liikmesriigi või kolmanda riigi pädeva keskasutuse poolt ametisse nimetatud veterinaararst;

i)   „ajutine import”– kolmandast riigist pärit registreeritud hobuslase staatus, kes on ühenduse territooriumile imporditud vähem kui 90 päevaks, aeg määratakse kindlaks artikli 21 lõikes 2 osutatud korras sõltuvalt tervise olukorrast päritoluriigis.

II   PEATÜKK

HOBUSLASTE LIIKUMISE EESKIRJADLIIKMESRIIKIDE VAHEL

Artikkel 3

Liikmesriigid lubavad registreeritud hobuslastel oma territooriumil liikuda või neid teise liikmesriiki saata üksnes juhul, kui need vastavad artiklites 4 ja 5 sätestatud nõuetele.

Sihtliikmesriikide pädevad asutused võivad siiski teha üldisi või piiratud erandeid selliste hobuslaste liikumise puhul:

—	kellega ratsutatakse või jalutatakse sportimise või vaba aja veetmise eesmärgil piki ühenduse sisepiiride lähedal asuvaid teid;

—	kes osalevad kultuuri- vm üritustel või tegevustes, mida korraldavad ühenduse sisepiiride lähedal asuvad volitatud kohalikud asutused;

—	kes on ette nähtud üksnes ajutiseks karjatamiseks või tööks ühenduse sisepiiride lähedal.

Seda võimalust kasutavad liikmesriigid teavitavad komisjoni tehtud erandite sisust.

Artikkel 4

1.   Hobuslastel ei tohi kontrolli käigus ilmneda kliinilisi haigustunnuseid. Kontroll peab toimuma 48 tunni jooksul enne lastimist või laadimist. Ilma et see piiraks artikli 6 sätete kohaldamist, nõutakse registreeritud hobuslaste puhul sellist kontrolli üksnes ühendusesisese kaubanduse jaoks.

2.   Ilma et see piiraks lõike 5 sätete kohaldamist seoses teatamiskohustuslike loomataudidega peab riiklik veterinaararst kontrolli ajal veenduma, et puudub igasugune alus (eelkõige omaniku või aretaja deklaratsiooni põhjal) järeldamaks, et hobuslased on kontrollile eelneva 15 päeva jooksul puutunud kokku mõnda nakkushaigust põdevate hobuslastega.

3.   Hobuslased ei tohi olla ettenähtud tapmiseks riikliku nakkushaiguste likvideerimise programmi raames.

4.   Hobuslased tuleb identifitseerida järgmiselt:

a)

registreeritud hobuslaste puhul kasutatakse direktiivis 90/427/EMÜ sätestatud identifitseerimisdokumenti, milles tuleb eelkõige kinnitada, et käesoleva artikli lõigete 5 ja 6 ja käesoleva direktiivi artikli 5 tingimused on täidetud. Riiklik veterinaararst peab identifitseerimisdokumendi kehtivuse peatama käesoleva artikli lõikes 5 või käesoleva direktiivi artiklis 5 sätestatud keeldude ajaks. Identifitseerimisdokument tuleb pärast registreeritud hobuse tapmist tagastada selle väljaandnud asutusele. Käesoleva punkti rakendamise kord võetakse vastu artikli 21 lõikes 2 osutatud korras;

b)	aretamiseks ja tootmiseks ettenähtud hobuslased identifitseeritakse artikli 21 lõikes 2 osutatud korras.

5.   Lisaks artiklis 5 sätestatud nõuetele ei tohi hobuslased olla pärit ettevõttest, mille suhtes on kohaldatud ühte järgmistest keeldudest:

a)

juhul kui kõik ettevõttes viibivad haigusele vastuvõtlikkusse liiki kuuluvad loomad ei ole tapetud, peab päritoluettevõtet hõlmav keeld kestma: i) kargtaudi nakatumise kahtlustusega hobuslaste puhul vähemalt kuus kuud alates viimasest tegelikust või võimalikust kokkupuutest haige loomaga. Täkkude puhul kehtib keeld kuni looma kastreerimiseni; ii) malleuse või hobuste entsefalomüeliidi puhul vähemalt kuus kuud alates kõnealusesse haigusse nakatunud hobuslaste tapmise kuupäevast; iii) nakkava kehvveresuse puhul kuni päevani, mil pärast nakatunud loomade tapmist allesjäänud loomade puhul saadakse kahe kolmekuulise intervalliga sooritatud Cogginsi testiga negatiivsed tulemused; iv) vesikulaarse stomatiidi puhul vähemalt kuus kuud alates viimasest registreeritud juhtumist; v) marutaudi puhul vähemalt üks kuu alates viimasest registreeritud juhtumist; vi) siberi katku puhul vähemalt 15 päeva alates viimasest registreeritud juhtumist;

b)

kui kõik ettevõttes asuvad haigusele vastuvõtlikkusse liiki kuuluvad loomad on tapetud ja ruumid on desinfitseeritud, kestab keeld 30 päeva alates loomade hävitamise ja ruumide desinfitseerimise kuupäevast, v.a siberi katku puhul, mil keeld kestab 15 päeva. Pädevad asutused võivad hipodroomide ja võidusõiduradade puhul teha erandeid kõnealustest keeldudest ning nad teavitavad tehtud erandite laadist komisjoni.

6.   Kui liikmesriik koostab või on koostanud vabatahtliku või kohustusliku tõrjeprogrammi mõne haiguse jaoks, millele hobuslased on vastuvõtlikud, võib ta esitada selle programmi komisjonile, kuue kuu jooksul alates 4. juulist 1990 Belgiale, Taanile, Saksamaale, Iirimaale, Kreekale, Hispaaniale, Prantsusmaale, Itaaliale, Luxembourgile, Madalmaadele, Portugalile ja Ühendkuningriigile, alates 1. jaanuarist 1995 Austriale, Soomele ja Rootsile, alates 1. maist 2004 Tšehhi Vabariigile, Eestile, Küprosele, Lätile, Leedule, Ungarile, Maltale, Poolale, Sloveeniale ja Slovakkiale ning alates 1. jaanuarist 2007 Bulgaariale ja Rumeeniale, märkides eelkõige järgmised andmed:

a)	asjaomase haiguse levik liikmesriigi territooriumil;

b)	programmi algatamise põhjus, arvestades haiguse tõsidust ning kulude ja tulude vahekorda;

c)	geograafiline piirkond, kus programmi hakatakse rakendama;

d)	majandite puhul kohaldatavad staatusekategooriad, standardid, mis iga liigi puhul tuleb saavutada, ning kasutatavad testimismenetlused;

e)	programmi järelevalve kord;

f)	meetmed, mis tuleb võtta, kui ettevõte kaotab mingil põhjusel oma staatuse;

g)	meetmed, mis tuleb võtta, kui programmi sätete kohaselt tehtud testide tulemused on positiivsed;

h)	mittediskrimineeriv suhe asjaomase liikmesriigi territooriumil toimuva kaubanduse ja ühendusesisese kaubanduse vahel.

Komisjon vaatab liikmesriikide esitatud programmid läbi. Kui see on asjakohane, kiidab komisjon programmid heaks artikli 21 lõikes 2 osutatud korras. Samas korras võib määratleda üldisi või konkreetseid lisatagatisi, mida võib ühendusesiseses kaubanduses nõuda. Need tagatised ei tohi ületada neid, mida liikmesriik nõuab oma territooriumil.

Liikmesriikide esitatud programme võib muuta või täiendada artikli 21 lõikes 3 osutatud korras. Muudatusi või täiendusi juba heakskiidetud programmides või teise lõigu kohaselt määratletud tagatistes võib heaks kiita samas korras.

Artikkel 5

1.   Liikmesriik, mis ei ole vaba hobuste aafrika katkust, võib lähetada hobuslasi oma territooriumi sellest osast, mida käsitatakse nakatununa käesoleva artikli lõikes 2 määratletud tähenduses, üksnes lõikes 5 sätestatud tingimustel.

2.   Liikmesriigi territooriumi osa käsitatakse hobuste aafrika katku nakatununa, kui:

a)	kliinilised, seroloogilised (vaktsineerimata loomade puhul) ja/või epidemioloogilised tunnused näitavad, et kahe viimase aasta jooksul on esinenud hobuste aafrika katku, või

b)	viimase 12 kuu jooksul on loomi vaktsineeritud hobuste aafrika katku vastu.

Territooriumi osa, mida käsitatakse hobuste aafrika katku nakatununa, peab hõlmama vähemalt:

a)	nakkuskolde ümber asuvat ohustatud tsooni raadiusega vähemalt 100 km;

b)	ohustatud tsooni ümber paiknevat vähemalt 50 km järelevalvetsooni, kus viimase 12 kuu jooksul ei ole vaktsineeritud ühtegi looma.

3.   Lõikes 2 osutatud territooriume ja tsoone käsitlevad hobuste aafrika katku kontrollieeskirjad ja tõrjemeetmed ning vastavad erandid on määratud kindlaks nõukogu 29. aprilli 1992. aasta direktiivis 92/35/EMÜ (milles sätestatakse hobuste aafrika katku kontrollieeskirjad ja tõrjemeetmed) (8).

4.   Kõik ohustatud tsoonis asuvad vaktsineeritud hobuslased tuleb registreerida ja märkida vastavalt direktiivi 92/35/EMÜ artikli 6 lõike 1 punktile d.

Identifitseerimisdokumendis ja/või veterinaarsertifikaadis peab olema selge viide sellisele vaktsineerimisele.

5.   Liikmesriik võib lõike 2 teises lõikes osutatud territooriumilt lähetada üksnes hobuslasi, kes vastavad järgmistele nõuetele:

a)	hobuslasi võib lähetada aasta jooksul üksnes teatavatel artikli 21 lõikes 3 osutatud korras kindlaksmääratavatel ajavahemikel, võttes arvesse vektorputukate aktiivsust;

b)	hobuslastel ei tohi olla artikli 4 lõikes 1 osutatud kontrolli päeval hobuste aafrika katku kliinilisi tunnuseid;

c)

nendega peab kahel korral olema tehtud hobuste aafrika katku suhtes IV lisas kirjeldatud test, nii et kahe testi vahele jääks 21–30 päeva, kusjuures teine test peab olema tehtud lähetamisele eelneva kümne päeva jooksul: i) mis on andnud negatiivse reaktsiooni, kui hobuslasi ei ole vaktsineeritud aafrika katku vastu, või ii) ilma et registreeritaks antikehade arvu suurenemist ja ilma, et vaktsineerimine oleks toimunud viimase kahe kuu jooksul, kui hobuslased on vaktsineeritud aafrika katku vastu. Vastavalt artikli 21 lõikes 2 osutatud korrale ja pärast arvamuse saamist Euroopa Toiduohutusametilt võib tunnustada teisi järelevalvemeetodeid;

d)	hobuslasi on hoitud karantiinilaudas vähemalt 40 päeva enne lähetamist;

e)	hobuslasi on kaitstud vektorputukate eest karantiini ajal ning karantiinilaudast lähetuskohta transportimise ajal.

Artikkel 6

Liikmesriigid, kes rakendavad alternatiivset kontrollsüsteemi, mis annab artikli 4 lõikes 5 sätestatud tagatistega võrdväärsed tagatised hobuslaste liikumise osas asjaomaste liikmesriikide territooriumil, võivad teha üksteisele vastastikku erandeid artikli 4 lõike 1 teise lause ja artikli 8 lõike 1 punkti b sätetest.

Liikmesriigid teatavad sellest komisjonile.

Artikkel 7

1.   Hobuslased tuleb niipea kui võimalik transportida päritoluettevõttest sihtkohta otse või heakskiidetud, nõukogu 26. juuni 1964. aasta direktiivi 64/432/EMÜ (ühendusesisest veiste ja sigadega kauplemist mõjutavate loomatervishoiu probleemide kohta) (9) artikli 2 lõike 2 punktis o määratletud kogumiskeskuse kaudu sõidukites või konteinerites, mida lähteliikmesriigi kindlaksmääratud ajavahemike järel on korrapäraselt puhastatud ja desinfitseeritud desinfektsioonivahendiga. Sõidukid peavad olema konstrueeritud nii, et hobuslaste väljaheited, allapanu ega sööt ei pääseks veo ajal sõidukist välja. Ilma et see piiraks määrust (EÜ) nr 1/2005 tuleb vedu korraldada viisil, mis võimaldab hobuslaste tervise ja heaolu tõhusat kaitset.

2.   Sihtliikmesriik võib üldisel või piiratud alusel teha erandeid mõnedest artikli 4 lõike 5 nõuetest loomade puhul, kes kannavad erilist märki, mis näitab, et loom on ette nähtud tapmiseks, tingimusel et kõnealune erand on märgitud veterinaarsertifikaadis vastavalt III lisale.

Sellise erandi tegemise korral tuleb tapmiseks ettenähtud hobuslased transportida otse selleks määratud tapamajja ning tappa viie päeva jooksul pärast tapamajja saabumist.

3.   Riiklik veterinaararst peab registreerima tapetud looma identifitseerimisnumbri või identifitseerimisdokumendi numbri ning esitama lähtekoha pädevale asutusele viimase taotlusel tõendi selle kohta, et loom on tapetud.

Artikkel 8

1.   Liikmesriigid tagavad, et:

a)	registreeritud hobuslastega, kes lahkuvad asjaomase riigi ettevõtetest, on kaasas artikli 4 lõike 4 punktis a sätestatud identifitseerimisdokument ja, juhul kui hobuslased on ette nähtud ühendusesiseseks kaubanduseks, II lisas sätestatud terviseohutuse kinnitus;

b)	aretamiseks, tootmiseks ja tapmiseks ettenähtud hobuslastega on veo ajal kaasas III lisa nõuetele vastav veterinaarsertifikaat.

2.   Ilma et see piiraks artikli 6 sätete kohaldamist, tuleb terviseohutuse kinnitus või registreeritud hobuslaste puhul sertifikaat koostada lähetamisele eelneva 48 tunni jooksul või hiljemalt sellele eelneval viimasel tööpäeval vähemalt ühes lähte- ja sihtliikmesriigi ametlikus keeles. Terviseohutuse kinnituse või sertifikaadi kehtivusaeg on 10 päeva. Terviseohutuse kinnitus või sertifikaat peab olema ühel lehel.

3.   Registreerimata hobuslaste liikumise puhul liikmesriikide vahel võib lõike 1 punktis b osutatud üksiku veterinaarsertifikaadi asemel esitada ühe veterinaarsertifikaadi partii kohta.

Artikkel 9

Direktiivis 90/425/EMÜ sätestatud eeskirju kohaldatakse eelkõige päritolukohas tehtavate kontrollimiste, sihtliikmesriigis läbiviidavate kontrollide korraldamise ja järelevalve ning rakendatavate kaitsemeetmete suhtes.

Artikkel 10

Komisjoni veterinaariaeksperdid võivad ulatuses, mis on vajalik käesoleva direktiivi ühtse kohaldamise tagamiseks, ja koostöös liikmesriigi pädevate asutustega teha kohapealseid kontrolle. Komisjon teavitab nende kontrollide tulemustest kõiki liikmesriike.

Liikmesriigid, kelle territooriumil kontrolli tehakse, annavad ekspertidele nende töös kogu vajaliku abi.

Käesoleva artikli kohaldamise üldine kord võetakse vastu artikli 21 lõikes 2 osutatud korras.

III   PEATÜKK

KOLMANDATEST RIIKIDEST IMPORTIMISEL KOHALDATAVAD EESKIRJAD

Artikkel 11

Ühendusse imporditud hobuslased peavad vastama artiklites 12–16 sätestatud tingimustele.

Artikkel 12

1.   Hobuslaste import ühendusse on lubatud ainult kolmandatest riikidest, mis on kantud kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega koostatud või muudetud loetelusse.

Võttes arvesse tervishoiualast olukorda ja kolmanda riigi poolt hobuslaste osas antud tagatisi, võidakse kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega otsustada, et käesoleva lõigu esimeses lõikes sätestatud luba kehtib kas kogu kolmanda riigi territooriumi või ainult selle osa suhtes.

Sel eesmärgil ning asjakohastele rahvusvahelistele standarditele tuginedes võetakse arvesse, kuidas volitatud kolmas riik neid standardeid, eriti oma territooriumi piirkondadeks jaotamise põhimõtet, kohaldab ja rakendab ning kuidas ta rakendab sanitaarnõudeid impordile muudest kolmandatest riikidest ja ühendusest.

2.   Kui koostatakse või muudetakse lõikes 1 sätestatud loetelu, siis võetakse eriti arvesse:

a)	kolmanda riigi kariloomade, muude koduloomade ja metsloomade tervist, eriti arvestades haruldasi veterinaarhaigusi ning mis tahes asjassepuutuvaid kolmanda riigi tervishoiu- ja keskkonnaalaseid aspekte, mis võiksid ühenduse tervishoiule või keskkonna seisundile riskifaktoriks olla;

b)	kolmanda riigi loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevaid õigusakte;

c)	pädeva veterinaarasutuse ja selle järelevalveteenistuste struktuuri, nende teenistuste volitusi, nende üle teostatavat järelevalvet ning nende käsutuses olevaid ressursse, sh personal ning laborid, mis võimaldavad neil siseriiklikke õigusakte efektiivselt kohaldada;

d)	tagatisi, mida kolmanda riigi pädev veterinaarasutus saab anda seoses asjakohaste ühenduses kohaldatavate või nendega võrdsete loomatervishoiu nõuete järgimise kohta;

e)	kas kolmas riik on Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni (OIE) liige ja kolmanda riigi poolt oma territooriumil esinevate hobuslaste nakkushaiguste kohta teabe andmise kiirust ja regulaarsust, eriti OIE poolt loetletud ja käesoleva direktiivi I lisas loetletud haiguste osas;

f)

kolmanda riigi poolt komisjoni ja liikmesriikide otsese teavitamise kohta antavaid tagatisi: i) teavitada 24 tunni jooksul I lisas loetletud hobuslaste haiguste kinnitust leidnud juhtumitest või neid haigusi käsitleva vaktsineerimispoliitika muutumisest; ii) asjakohase tähtaja jooksul teavitada kõikidest kavatsetavatest muudatustest hobuslasi käsitlevates siseriiklikes tervishoiu eeskirjades, eriti nende impordi osas; iii) regulaarselt teavitada hobuslaste tervishoiu seisukorrast oma territooriumil;

g)	kõiki kogemusi kõnealusest riigist elusate hobuslaste varasemal impordil ning teostatud kontrollide tulemusi;

h)	ühenduse poolt kolmandas riigis teostatud kontrollide või auditite tulemusi, eriti pädevate asutuste hindamiste tulemusi, või komisjoni nõudel pädevate asutuste poolt nende teostatud kontrollide kohta esitatud ettekannet;

i)	kolmandas riigis kehtivaid eeskirju loomade nakkushaiguste vältimise ja tõkestamise kohta ning nende rakendamist, sh eeskirju hobuslaste impordi kohta muudest kolmandatest riikidest.

3.   Komisjon tagab vastavalt lõikele 1 koostatud või muudetud loetelu kehtiva versiooni avaliku kättesaadavuse.

Loetelu võib olla ühendatud muude loomade ja inimeste tervise huvides koostatud loeteludega ning võib sisaldada veterinaarsertifikaatide näidiseid.

4.   Iga kolmanda riigi või kolmandate riikide grupi jaoks määratakse kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega kindlaks konkreetsed imporditingimused, arvestades hobuslaste tervise olukorda asjaomastes riikides.

5.   Kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud menetlusega võidakse sätestada käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad ja kolmandate riikide või nende osade lõigetes 1–4 sätestatud loetelusse kandmise kriteeriumid.

Artikkel 13

1.   Hobuslased peavad olema pärit kolmandatest riikidest, mis on:

a)	vabad hobuste aafrika katkust;

b)	kahe aasta jooksul olnud vabad hobuste venetsueela entsefalomüeliidist;

c)	kuue kuu jooksul olnud vabad kargtaudist ja malleusest.

2.   Artikli 21 lõikes 2 viidatud korras võidakse otsustada, et:

a)	lõike 1 sätteid kohaldatakse üksnes kolmanda riigi territooriumi ühe osa puhul. Kui hobuste aafrika katku käsitlevaid nõudeid kohaldatakse piirkondlikul tasandil, tuleb järgida vähemalt artikli 5 lõigetes 2 ja 5 sätestatud meetmeid;

b)	nõutakse täiendavaid garantiisid ühenduse jaoks eksootiliste haiguste puhul.

Artikkel 14

Enne päeva, mil hobuslased laaditakse sihtliikmesriiki transportimiseks, peavad nad olema viibinud kolmanda riigi territooriumil või selle osal või meetmete piirkondliku kohaldamise puhul artikli 13 lõike 2 punkti a kohaselt määratletud territooriumi osal katkematu ajavahemiku jooksul, mis määratakse kindlaks artikli 15 kohaselt vastuvõetud otsustega.

Hobuslased peavad olema pärit veterinaarjärelevalve all olevast ettevõttest.

Artikkel 15

Hobuslaste importimist artikli 12 lõike 1 kohaselt koostatud loetelus oleva kolmanda riigi territooriumilt või selle osast, mis on määratletud artikli 13 lõike 2 punktis a, lubatakse üksnes juhul, kui hobuslased lisaks artiklis 13 sätestatud nõuetele:

a)

vastavalt artikli 21 lõikes 2 osutatud korras asjaomase liigi ja hobuslaste kategooria puhul vastuvõetud loomatervishoiunõuetele seoses hobuslaste importimisega asjaomasest riigist. Loomatervishoiu nõuete kindlaksmääramisel vastavalt nendele nõuetele on võrdlusaluseks artiklites 4 ja 5 sätestatud standardid, ning

b)

vastavad järgmistele nõuetele, juhul kui asjaomane kolmas riik ei ole vähemalt kuus kuud olnud vaba vesikulaarsest stomatiidist või hobuste viirusarteriidist: i) hobuslased peavad olema pärit ettevõttest, mis on vähemalt kuus kuud olnud vaba vesikulaarsest stomatiidist, ning neile enne lähetamist tehtud seroloogilise testi tulemus peab olema negatiivne; ii) ilma et see piiraks artikli 19 punkti b sätete kohaldamist, peab hobuste viirusarteriidi puhul isastele hobuslastele tehtud seroloogilise testi, viirusisolatsioonitesti või mis tahes muu artikli 21 lõikes 2 osutatud korras tunnustatud ja viiruse puudumist tagava testi tulemus olema negatiivne. Artikli 21 lõikes 2 osutatud korras ja pärast arvamuse saamist Euroopa Toiduohutusametilt võidakse määratleda isaste hobuslaste kategooriad, mille puhul kõnealust nõuet kohaldatakse.

Artikkel 16

1.   Hobuslased peavad olema identifitseeritud artikli 4 lõike 4 kohaselt ning nendega peab olema kaasas eksportiva kolmanda riigi ametliku veterinaararsti koostatud veterinaarsertifikaat. Kõnealune sertifikaat peab:

a)	olema välja antud sihtliikmesriiki lähetatava looma pealelaadimise päeval või registreeritud hobuste puhul viimasel lastimisele eelneval tööpäeval;

b)	olema koostatud vähemalt ühes sihtliikmesriigi ametlikus keeles ja vähemalt ühes selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus toimub impordikontroll;

c)	olema loomadega kaasas originaalkujul;

d)	tõendama, et loomad vastavad käesoleva direktiivi nõuetele ning kolmandatest riikidest importimisel kohaldatavale käesoleva direktiivi alusel kehtestatud nõuetele;

e)	olema koostatud ühel lehel;

f)	olema koostatud üheainsa kaubasaaja jaoks või tapmiseks ettenähtud loomade puhul ühe saadetise jaoks, tingimusel et loomad on nõuetekohaselt märgistatud ja identifitseeritud. Liikmesriik teavitab komisjoni, kui ta seda võimalust kasutab.

2.   Veterinaarsertifikaat peab olema koostatud vastavalt vormile, mis on kooskõlas artikli 21 lõikes 2 osutatud korras kehtestatud näidisega.

Artikkel 17

1.   Kohe pärast sihtliikmesriiki saabumist viiakse tapmiseks ettenähtud hobuslased kas otse või artiklis 7 nimetatud heakskiidetud kogumiskeskuse kaudu tapamajja ning tapetakse vastavalt loomatervishoiu nõuetele artikli 15 kohaselt vastuvõetud otsustes täpsustatud aja jooksul.

2.   Ilma et see piiraks mis tahes eritingimuste kohaldamist, mida võib vastu võtta artikli 21 lõikes 2 osutatud korras, võib sihtliikmesriigi pädev asutus loomatervishoiuga seotud põhjustel määrata tapamaja, kuhu asjaomased hobuslased tuleb viia.

Artikkel 18

Liikmesriikide ja komisjoni veterinaariaeksperdid kontrollivad kohapealsete kontrollide käigus käesoleva direktiivi ning eelkõige artikli 12 lõike 2 sätete tegelikku kohaldamist.

Kui käesoleva artikli tingimuste kohaselt tehtud kontrollide käigus ilmneb heakskiidetud ettevõttes tõsiseid rikkumisi, teavitab komisjon viivitamata liikmesriike ning võtab kiiresti vastu otsuse heakskiidu ajutise peatamise kohta. Lõplik otsus võetakse vastu artikli 21 lõikes 3 osutatud korras.

Liikmesriikide eksperdid, kellele usaldatakse kõnealuste kontrollide tegemine, määrab komisjon liikmesriikide ettepanekul.

Kõnealused kontrollid tehakse ühenduse nimel, kes kannab sellega seoses tekkivad kulud.

Kontrollide sagedus ja kord määratakse kindlaks artikli 21 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 19

Artikli 21 lõikes 2 osutatud korras:

a)	võib otsustada, et kolmandast riigist või kolmanda riigi osast importimisel tuleb piirduda teatavate loomaliikide või hobuslaste kategooriate tüüpidega;

b)	olenemata artiklist 15, võib kindlaks määrata eritingimused registreeritud hobuslaste või erikasutuseks mõeldud hobuslaste ajutiseks sissetoomiseks ühenduse territooriumile või nende uuesti sissetoomiseks ühenduse territooriumile pärast ajutist eksporti;

c)	võib kindlaks määrata tingimused ajutise impordi muutmiseks lõplikuks impordiks;

d)	võib kindlaks määrata ühenduse tugilabori ühe või mitme I lisas loetletud hobuslaste haiguse jaoks ning võib ette näha funktsioonid, ülesanded ja menetlused koostööks liikmesriikide hobuslaste nakkushaiguste diagnoosimise eest vastutavate laboritega.

IV   PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 20

Käesoleva direktiivi I kuni IV lisa muudetakse artikli 21 lõikes 3 osutatud korras.

Artikkel 21

1.   Komisjoni abistab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (10) artikli 58 kohaselt moodustatud alaline toiduahela ja loomatervishoiu komitee.

2.   Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.

3.   Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse 15 päeva.

Artikkel 22

Direktiiv 90/426/EMÜ, mida on muudetud V lisa A osas loetletud õigusaktidega, tunnistatakse kehtetuks, ilma et see mõjutaks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud V lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtaegadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile kooskõlas VI lisas esitatud vastavustabeliga.

Artikkel 23

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 24

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

---

(1)  22. aprilli 2009. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(2)  EÜT L 224, 18.8.1990, lk 42.

(3)  Vt V lisa A osa.

(4)  ELT L 3, 5.1.2005, lk 1.

(5)  EÜT L 224, 18.8.1990, lk 29.

(6)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(7)  EÜT L 224, 18.8.1990, lk 55.

(8)  EÜT L 157, 10.6.1992, lk 19.

(9)  EÜT L 121, 29.7.1964, lk 1977.

(10)  EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

---

---

---

---

---

---

---