26.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 127/11

(1)

31. juulil 2002 saatis komisjon talle laekunud kaebuse põhjal Prantsusmaale kirja, milles taotles teavet teatamata riigiabi kohta puu- ja köögiviljasektoris, mida Prantsusmaa eraldas väidetavalt juba aastaid niinimetatud situatsiooniplaanide, strateegiliste plaanide või konjunktuuriplaanide (edaspidi „situatsiooniplaanid”) alusel.

(2)

21. oktoobril 2002 toimus Prantsuse ametiasutuste ja komisjoni talituste kohtumine.

(3)

26. detsembri 2002. aasta kirjaga, mis registreeriti 2. jaanuaril 2003, esitas Prantsusmaa teabe, mis kinnitas, et sellist abi oli eraldatud kuni 2002. aastani.

(4)

16. aprilli 2003. aasta kirjaga palus komisjon Prantsusmaalt täieliku ülevaate situatsiooniplaanide alusel eraldatud abist esitatuna abimeetmete ja toodete kaupa, näidates ära igale meetmele eraldatud abisumma ja abikavade täpse kestuse. 30. aprilli 2003. aasta kirjaga palus Prantsusmaa komisjoni teabetaotlusele vastamiseks ajapikendust. 22. juuli 2003. aasta kirjaga, mis registreeriti 25. juulil 2003, andis Prantsusmaa rahastatud meetmete kohta teavet ja esitas tabelid riiklike eraldiste kohta eri tootmissektoritele ajavahemikus 1998–2002.

(5)

Meede kanti teatamata abimeetmete registrisse numbri NN 57/05 all.

(6)

Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (1). Komisjon kutsus teisi liikmesriike ja huvitatud kolmandaid isikuid kõnealuse abi kohta märkusi esitama.

(7)

5. augusti 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 9. augustil 2005, palus Prantsusmaa taas vastamiseks ajapikendust. Prantsusmaa saatis oma märkused 4. oktoobri 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 6. oktoobril 2005.

(8)

22. oktoobri 2005. aasta kirjaga, mis registreeriti 24. oktoobril 2005, laekusid komisjonile märkused ühelt huvitatud kolmandalt isikult, puu- ja köögiviljasektori põllumajandustootjate piirkondlike organisatsioonide liidult (Fédération des Comités Economiques Agricoles, edaspidi „FEDECOM”), mis koondab puu- ja köögiviljatootmisele spetsialiseerunud põllumajandustootjate piirkondlikke organisatsioone ja liite. Need märkused edastati 1. detsembri 2005. aasta kirjaga Prantsuse ametiasutustele. Prantsuse ametiasutused vastasid sellele 28. detsembri 2005. aasta kirjaga, milles andsid nõusoleku 26. detsembri 2002. aasta ja 22. juuli 2003. aasta kirjade edastamiseks FEDECOMile. Sama kirjaga edastasid Prantsuse ametiasutused paranduse varem esitatud rahastamistabelitesse. 18. jaanuari 2006. aasta kirjaga edastati need kirjad FEDECOMile.

(9)

Seoses anonüümse kaebusega sai komisjon enda valdusse mitu dokumenti, millest ilmneb, et Prantsusmaa eraldas puu- ja köögiviljasektorile riigiabi. Dokumentide kohaselt eraldati tootjatele põllumajandustootjate piirkondlike organisatsioonide kaudu riikliku sektoritevahelise puuvilja-, köögivilja- ja aiandusameti (Office National Interprofessionnel des Fruits, des Légumes et de l’Horticulture, edaspidi „ONIFLHOR”) riiklikke vahendeid, et rakendada puu- ja köögiviljaturu toetusmeetmeid.

(10)

Põllumajandustootjate piirkondlikud organisatsioonid (comités économiques agricoles) koondavad teatava sektori tootjarühmi. Nad on loodud Prantsusmaa õigusaktide alusel (2) ja reguleeritud maaseadustiku (Code Rural) artikliga 552–1 jj.

(11)

Piirkondlike organisatsioonide ülesanne on kehtestada oma liikmetele ühtsed eeskirjad, et ühtlustada tootmist, turundust, hindu ja toodete turustamist (3).

(12)

Ehkki piirkondlikud organisatsioonid tegutsevad eraõiguslikes tegevusvormides, peavad nad olema põllumajandusministri poolt kinnitatud ning on range riikliku järelevalve all. Organisatsiooni asukoharegiooni prefekt osaleb kõigil otsustusorganite koosolekutel ja viseerib kõik seal tehtud otsused.

(13)

Tegevuskulude katteks koguvad piirkondlikud organisatsioonid tootjarühmadelt liitumismaksu ja turustatud toodangu väärtusest sõltuvaid liikmemakse (4). Liikmemaksud on kohustuslikud üksnes tulenevalt liikme ja organisatsiooni vahel sõlmitud lepingust (lepingulised maksud).

(14)

Peale selle võivad kinnitatud piirkondlikud organisatsioonid töötada välja tootmis- ja turustamiseeskirju ning taotleda nende laiendamist kõigile piirkonna tootjatele. Laiendamine toimub põllumajandusministri otsusega. Laiendamisotsus toob sõltumatuks jäänud tootjatele kaasa kohustuse maksta organisatsioonidele makse, mida nimetatakse eeskirjade laiendamise maksudeks.

(15)

Kaheksa põllumajandustootjate piirkondlikku organisatsiooni (Rhône’i-Vahemere madaliku, edelapiirkonna, Korsika, Loire’i oru, Põhja-Prantsusmaa, Kirde-Prantsusmaa, Bretagne’i ja Normandia organisatsioonid) sai mitme aasta vältel kasutada riiklikke vahendeid, mida eraldas ONIFLHOR ja millega rahastati situatsiooniplaanideks nimetatud abikavu. Viimaste alusel rakendati ühendusesisestel ja -välistel turgudel meetmeid Prantsuse põllumajandustoodete turustamise soodustamiseks, seda eelkõige kriisiperioodidel.

(16)

Kaebuse kohaselt kehtestati need meetmed enne puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse reformi 1996. aastal. Prantsusmaa kinnitas, et alates 1. jaanuarist 2003 ei ole nende meetmete alusel enam ühtegi abikava rahastatud.

(17)

Nagu Prantsuse ametiasutused oma 26. detsembri 2002. aasta kirjas selgitasid, oli meetmete eesmärk ennetada lühiajalisi pakkumise ülejääke või leevendada kriisi korral nende tagajärgi. Selleks astuti samme kolmel tasandil: välisturud, siseturg ja ümbertöötlemine.

(18)

Välisturgudel oli eesmärk Prantsuse toodete turuosade säilitamine, võimaldades eksportijatel saavutada positsiooni strateegilistel turgudel ja püsida hinnakonkurentsis.

(19)

Siseturul oli meetmete eesmärk turu ülejäägist vabanemine kas atraktiivsemate hindade kaudu või saagi ülejäägi osalise hävitamise või ümbertöötlemisele suunamisega. Prantsuse ametiasutused mainivad ka meetmeid toodangu ajutiseks ladustamiseks turu küllastumise korral, samuti toetust, mis võimaldas töötlemisettevõtetel värskete toodete turgu tervendada.

(20)

Prantsuse ametiasutuste 22. juuli 2003. aasta kirjas on esitatud tabelid riigiabi summadega järgmistele meetmetele: „ümbertöötlemine”, „turu ülejäägist vabanemine”, „kvaliteet”, „lepingute sõlmimine”, „välisturud” ja „ladustamine”.

(21)

Komisjoni käsutuses olevad dokumendid ja teave annavad täpsema ülevaate – küll ainult teatavate toodete kohta – sellest, missuguseid meetmeid võidi situatsiooniplaanide raames rahastada.

(22)

Näiteks osutatakse 2002. aasta aprillis komisjonile saabunud kirjas, et müügiedendusabi nimetuse all olevat makstud toetust õunte eksportimiseks kolmandatesse riikidesse. Tegelikult seisnevat see abimeede hinnaalanduses ostjale, mille Prantsuse ametiasutused iga ostetud õunakasti pealt kinni maksavad. Teiste dokumentide kohaselt olevat Rhône’i-Vahemere madaliku puu- ja köögiviljatootjate piirkondlik organisatsioon rahastanud 2000. aastal ka selliseid meetmeid nagu „tootmiskulud”, „müügihind”, „töötlemispoliitika”, „strukturaalne eksport”, „eksporttoodangu vääristamine”, „eksport tootmise kõrghetkel”, „tekkivad turud”, „siseturutoodangu vääristamine”. Tundub, et virsiku- ja nektariinisektoris maksti neid toetusi toodangumahu alusel.

(23)

Mõnest komisjoni valduses olevast dokumendist ilmneb, et Prantsuse ametiasutused olid teadlikud, et tegemist on ühenduse õiguse seisukohast kahtlaste meetmetega. Nad nimetasid meetmeid ise „suurelt osalt ühendusevastasteks” ja osutasid „ohule, et tootjatel tuleb lasta seadusevastaselt makstud summad tagasi maksta” (5). Ka üks Rhône’i-Vahemere madaliku organisatsiooni protokoll meenutab „strateegiliste plaanide konfidentsiaalsust ja vajadust neist vaikida, sest nad on oma põhimõttelt ühendusevastased” (6).

(24)

Prantsusmaa selgitas 26. detsembri 2002. aasta kirjas, et meetmeid rahastasid 30 % või 50 % ulatuses asjaomased sektorid ja ülejäänud osas riik.

(25)

FEDECOM selgitas üksikasjalikult situatsiooniplaanide rahastamismehhanismi ja piirkondlike organisatsioonide rolli. Prantsusmaa ei vaidlustanud neid selgitusi.

(26)

FEDECOMi teatel oli ONIFLHORi ainupädevuses otsustada, milliseid meetmeid rakendatakse, ning piirkondlikud organisatsioonid pidid neid üksnes ellu viima. ONIFLHOR langetas iga abikava jaoks ja iga taimeliigi kohta otsuse, milliseid meetmeid rakendada, ja tegi asjaomasele üleriigilisele osakonnale ülesandeks need ellu viia. ONIFLHOR otsustas ka igale plaanile eraldatava summa ja piirkondlike organisatsioonide liikmemaksude määra.

(27)

Meetmeid rahastati rakendusfondist, mida haldasid põllumajandustootjate piirkondlikud organisatsioonid. Fond toimis samadel põhimõtetel nagu ühenduse abikavad, mis on ette nähtud nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2200/96 (puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse kohta) (7) artikliga 15, kuivõrd seda rahastati osaliselt riigiabist ja osaliselt liikmesettevõtete maksetest (niinimetatud ettevõtete osamaksetest), mille aluseks oli turustatud puu- ja köögiviljade kogus või väärtus. Ettevõtete osamaksed ei hõlmanud eeskirjade laiendamise makseid. Seega ei olnud nad ministri määrusega kohustuslikuks tehtud.

(28)

Ettevõtete osamakseid kogusid piirkondlikud organisatsioonid ja ONIFLHOR lisas neile riigiabi. Tootjaorganisatsioonid ei olnud siiski kohustatud algatusega ühinema. Ettevõtete osamaksete mittemaksmine tähendas ONIFLHORi toetustest loobumist. Sellisel juhul ei jõudnud riigiabi piirkondlikust organisatsioonist kaugemale ja ONIFLHOR nõudis selle hiljem tagasi. Teatavad tootjaorganisatsioonid, näiteks Roussillon Méditerranée, Rambertfruits ja Vallée de l’Eyrieux, keeldusid ettevõtete osamakseid maksmast ega saanud seega situatsiooniplaanide alusel toetusi.

(29)

Alljärgnevas tabelis võetakse kokku ajavahemikus 1992–2002 ONIFLHORi poolt situatsiooniplaanide alusel makstud summad (eurodes) (8). Summad on esitatud aastate ja meetmete kaupa. 1992. ja 1993. aasta kohta on tabelis esitatud üksnes abi kogusumma. Prantsusmaa selgituse kohaselt ei võimalda ONIFLHORi arhiivid nende aastate kohta enam üksikasjalikku jaotust esitada.

(30)

Komisjon algatas EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2 ette nähtud uurimismenetluse, sest kahtles tõsiselt nende meetmete kokkusobivuses ühisturuga ja leidis, et esmapilgul on tegemist puhta tegevusabiga. Samuti tundusid sellised meetmed tõsiselt häirivat puu- ja köögiviljaturu ühist korraldust.

(31)

Kaebuse esitaja ei esitanud ametliku uurimismenetluse käigus märkusi.

(32)

FEDECOM edastas dokumendi, milles kirjeldatakse põllumajandustootjate piirkondlike organisatsioonide koosseisu ja rahastamisviise ning nende rolli situatsiooniplaanides.

(33)

Prantsusmaa ei vaidlustanud nende selgituste tõesust.

(34)

Esitatud teabele (punktis 32 osutatud dokumendi alajaotused 1 ja 3) toetudes väidab FEDECOM järgmist.

(35)

Põllumajandustootjate piirkondlikud organisatsioonid ei olnud situatsiooniplaanide alusel eraldatud abi saajad. Nende roll piirdus vahendite vastuvõtmisega ja laialijagamisega neile, kellele need olid määratud (tootjaorganisatsioonidele ja nende vahendusel tootjatele).

(36)

Ettevõtete osamaksete tasumine oli tootjaorganisatsioonide vabatahtlik samm, mille põhimõtte pidid heaks kiitma asjaomased üleriigilised osakonnad, kes langetasid otsuse demokraatliku protsessi teel. Ükski õigusakt ei kohustanud tootjaorganisatsioone riigiabi taotlema. Seetõttu ei saa FEDECOMi väitel pidada ettevõtete osamakseid riiklikeks vahenditeks, sest need olid eraõiguslikud ja vabatahtlikud.

(37)

FEDECOM leiab, et situatsiooniplaanide alusel rakendatud meetmed ei ole riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, sest riigi vahenditest rahastamise kriteerium ei ole täidetud.

(38)

Prantsusmaa esitas 4. oktoobri 2005. aasta kirjaga oma märkused komisjoni otsuse kohta algatada EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2 ettenähtud menetlus teatamata riigiabi suhtes.

(39)

Prantsusmaa ei lisanud täpsustusi situatsiooniplaanide alusel rahastatud meetmete olemuse kohta ega seadnud kahtluse alla komisjoni esialgset analüüsi, mille kohaselt need toetused on ühenduse õigusaktide seisukohast ühisturuga kokkusobimatud.

(40)

Situatsiooniplaanide rahastamiseks kasutatud ettevõtete maksete kohta aga märkis Prantsusmaa, et need maksed olid asjaomaste sektorite ettevõtjate vastutasu situatsiooniplaanide alusel rahastatud meetmete eest ega tulenenud sellisest eeskirjade laiendamisest, nagu on ette nähtud määruse (EÜ) nr 2200/96 (puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse kohta) artikliga 18. Prantsuse ametiasutuste sõnul oli tegemist vabatahtlike maksetega, mida riik ei laiendanud ja mida piirkondlikud organisatsioonid võisid vabalt käsutada. Need ei olnud mingil moel kohustuslikud. Kokkuvõtteks leidis Prantsusmaa, et neid makseid ei saa pidada riigi ressurssideks EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses.

(41)

Prantsusmaa esitas tabeli aastatel 1994–2002 ONIFLHORi eelarvest situatsiooniplaanide alusel eraldatud summadega esitatuna toodete ja meetmete kaupa (vt eespool). Summades ei sisaldu sektorite makstud ettevõtete osamaksed. 28. detsembri 2005. aasta kirjaga esitati komisjonile tabeli kohta parandus, mis puudutas aastat 2002.

(42)

Komisjon märgib, et EÜ asutamislepingu artiklid 92, 93 ja 94 (nüüd artiklid 87, 88 ja 89) kehtisid puu- ja köögiviljatootmisele ning -kaubandusele tulenevalt nõukogu 18. mai 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 1035/72 (puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse kohta) (9) artiklist 31 ning määruse (EÜ) nr 2200/96 artiklist 43, mis olid abi eraldamise ajal jõus.

(43)

Asutamislepingu artikli 87 lõikega 1 on nähtud ette, et kui lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(44)

Asutamislepingu artikli 87 lõige 1 on abimeetmele kohaldatav juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) meede on rahastatud riigi poolt või riigi ressurssidest ja on riigi poolt antud; 2) meede hõlmab selektiivselt teatavaid ettevõtjaid või tootmissektoreid; 3) meetmega antakse abi saavatele ettevõtjatele majanduslik eelis; 4) meede kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutab või ähvardab moonutada konkurentsi.

(45)

Esmalt tuleb nentida, et situatsiooniplaanide alusel rakendatud meetmed andsid eelise üksnes (selektiivselt) asjaomaste Prantsuse departemangude puu- ja köögiviljatootjatele.

(46)

Abi saajate määratlemiseks tuleb võtta arvesse abi mõju, et teha kindlaks, kes sellest kasu said. Abi saajad on need, kes seda tegelikult kasutasid (10) ja kelle konkurentsiolukord abi eraldamise tulemusel paranes.

(47)

Käesoleval juhul tuleneb juba situatsiooniplaanide alusel rakendatud meetmete olemusest (vt käesoleva otsuse punkt 17 jj), et nende eesmärk oli soodustada Prantsuse toodangu läbimüüki, võimaldades tootjatel saada müügihinda (või müügiga seotud tasu), mis on kõrgem kui kauba ostja tegelikult tehtud kulutus. Sellest ilmneb, et abi lõppkasutajateks on tootjad.

(48)

FEDECOMi esitatud selgitustest, mida Prantsuse ametiasutused ei vaidlustanud, selgub aga ka, et situatsiooniplaanide raames kasutatud vahendid jagasid põllumajandustootjate piirkondlikud organisatsioonid kõigepealt nende tootjaorganisatsioonide vahel, kes olid situatsiooniplaanide algatusega liitunud ja maksnud ära ettevõtete osamaksed. Seejärel edastasid tootjaorganisatsioonid abi tootjatele.

(49)

Komisjon märgib, et maaseadustiku artikli L 551-1 kohaselt võivad tootjaorganisatsioonid tegutseda eri juriidilistes vormides olenevalt sellest, kui tihedad on organisatsiooni liikmesettevõtjate vahelised sidemed. Seega ei saa välistada, et teatavatel väga erandlikel juhtudel ei edastanud tootjaorganisatsioonid abi oma liikmetele, mistõttu neil erandjuhtudel võis abi lõppkasutajaks olla tootjaorganisatsioon.

(50)

Teiseks said kõnealused tootjad majandusliku eelise mitmesuguste turutoetusmeetmete kujul. See eelis parandas nende konkurentsiolukorda. Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt osutab riigiabist tulenev ettevõtja konkurentsiolukorra paranemine tavaliselt konkurentsimoonutusele teiste ettevõtjate suhtes, kes samasugust abi ei saa (11).

(51)

Kolmandaks, abi eraldamise ajal oli puu- ja köögiviljasektor konkurentsile täielikult avatud ning seal toimus intensiivne liikmesriikidevaheline kaubandus (12). Ka ühise turukorralduse olemasolu sektoris annab tunnistust liikmesriikidevahelise puu- ja köögiviljakaubanduse olulisusest, samuti soovist tagada ühisturul moonutamata konkurentsitingimused. Kõnealused meetmed, mille eesmärk oli mõjutada hindu ja turustatavat kaubakogust, võisid seega kahjustada kaubandust ja moonutada konkurentsi. Ühenduseväliste turgudega seotud meetmete puhul osutab Euroopa Kohtu kohtupraktika, et kuna turud, kus ühenduse tootjad tegutsevad, on üksteisest sõltuvad, ei ole välistatud, et abi võib moonutada ühendusesisest konkurentsi ettevõtjate konkurentsiolukorra tugevdamise kaudu ka siis, kui toetatakse ühendusest välja veetavaid tooteid (13). Kaubanduse kahjustamise ja konkurentsi moonutamise kriteeriumid on seega täiel määral täidetud.

(52)

Neljandaks, riigi poolt või riigi ressurssidest rahastamise kriteerium nõuab põhjalikumat analüüsi ja süüvimist muu hulgas Prantsusmaa ja FEDECOMi argumentidesse selle kohta, kas sektoripoolsed maksed on riigi ressursid.

(53)

Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt peab riigiabiks kvalifitseeruv eelis olema esiteks otseselt või kaudselt riigi vahenditest antud ja teiseks riigi poolt antud (14).

(54)

Komisjon nendib, et ONIFLHOR on avalik-õiguslik asutus. Seega on ONIFLHORi rahalised eraldised situatsiooniplaanidele ilmselgelt riigi ressursid. Samuti on plaanide alusel rakendatud meetmed riigi kehtestatud, sest ONIFLHOR määras iga plaani alusel rakendatavad meetmed, tegi asjaomasele üleriigilisele osakonnale ülesandeks need ellu viia ja otsustas eraldatavate summade ja sektoripoolsete maksete suuruse.

(55)

Euroopa Kohtu kohtupraktikat (15) silmas pidades leiab komisjon, et riikliku meetme osaline rahastamine asjaomaste ettevõtjate maksetest ei saa mõjutada meetme kvalifitseerumist riigiabiks, kuivõrd riigiabiks kvalifitseerumine sõltub abikava tingimustest ja mõjudest. Nende maksete kohustuslikkus või vabatahtlikkus ei mõjuta kuidagi seda põhimõtet. FEDECOMi väide, et situatsiooniplaanide alusel ellu viidud meetmed ei ole sektoripoolsete maksete eraõigusliku olemuse tõttu riigiabi, tuleb seega tagasi lükata.

(56)

Komisjon võib seega tõdeda, et situatsiooniplaanide alusel ellu viidud meetmed olid rahastatud riigi poolt või riigi ressurssidest ning riigi poolt kehtestatud.

(57)

Komisjon pidas siiski vajalikuks kontrollida, kas käesolevale juhtumile saab kohaldada Euroopa Kohtu hiljutist kohtupraktikat riigi ressursside küsimuses, mis võiks selle arutluskäigu kahtluse alla seada. Selleks tuleb lühidalt meenutada Euroopa Kohtu peamisi kaalutlusi Pearle’i kohtuasjas (16). Kohus osutab oma otsuses, et tulu, mis on saadud kõigile mingi sektori ettevõtjatele kohustuslikust ja avalik-õigusliku asutuse vahendusel kogutud maksest, ei saa pidada riigi ressursiks, kui täidetud on kõik järgmised tingimused: a) kohustuslikest maksetest rahastatavate meetmete üle otsustab asjaomane sektor; b) rahastamine toimub täielikult sektori ettevõtjate maksetest; c) makseid tuleb kohustuslikult kasutada nende meetmete rahastamiseks, ilma et riik saaks nende vahendite kasutamist määrata või muuta; d) maksete maksjad on ka meetmetest kasusaajad.

(58)

Käesoleval juhtumil ei toimunud rahastamine täielikult sektori ettevõtjate maksetest. On ilmne, et Pearle’i kriteeriumid ei ole täidetud. Tuleb siiski märkida, et Pearle’i otsuses käsitles Euroopa Kohus teistsugust faktilist olukorda ja teistsugusel eesmärgil. Nimelt tahtis kohus leida kriteeriume, mis võimaldavad otsustada, millistel tingimustel on riigi roll täielikult kasusaava sektori rahastatud meetme kehtestamises niivõrd kõrvaline, et selle meetme puhul ei loeta kõiki EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kriteeriume täidetuks.

(59)

Käesoleval juhtumil oli riigil ilmselgelt keskne roll situatsiooniplaanide elluviimise kõigis etappides (alates meetmete valikust kuni nende kaasrahastamiseni). Neid kahte olukorda (käesolevat juhtumit ja Pearle’i otsuse juhtumit) on seega keeruline võrrelda.

(60)

Peale selle pärineb Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtult veel hiljutisem otsus Prantsusmaa ilmse rolli kohta ühes teises põllumajandussektori abikavas, milles kohus jõuab järeldusele, et sektori maksete tulud on riigi ressursid, muu hulgas seetõttu, et selleks, et nende maksetega kaasneksid vajalikud tulemused, tuli need kehtestada avaliku võimu organi aktiga (17).

(61)

Käesoleval juhtumil oli tootjaorganisatsioonide peamine valik riigi algatusega liitumine või mitteliitumine. Pealegi kaotasid tootjad mitteliitumise korral võimaluse saada osa ONIFLHORi poolt situatsiooniplaanidele eraldatud vahenditest, mis oli oluline ajend algatusega liitumiseks.

(62)

Eespool kirjeldatud kaalutluste põhjal leiab komisjon, et EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 nelja kriteeriumi valguses tehtud analüüs võimaldab vaieldamatult järeldada, et situatsiooniplaanidega seotud meetmed on riigiabi.

(63)

Komisjon nendib, et Prantsuse ametiasutused ei teavitanud komisjoni õigusaktidest, millega kõnealune abimeede kehtestati, nii nagu seda nõutakse EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikes 3. Meetmete puhul oli seega tegemist ebaseadusliku abiga nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) artikli 1 punkti f tähenduses (18).

(64)

On oluline märkida, et komisjoni uurimine hõlmab üksnes perioodi 31. juulist 1992 kuni tänaseni, sest määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 15 on sätestatud, et aegumistähtaeg abi tagasinõudmiseks on 10 aastat. Juhul kui komisjon otsustab, et kõnealune abi on kokkusobimatu, ei saa ta nõuda selle tagastamist aegunud perioodi eest. Aegumisperioodi võib katkestada igasugune komisjoni samm ebaseadusliku abi suhtes. Käesoleval juhul katkestas aegumisperioodi komisjoni 31. juuli 2002. aasta kiri Prantsusmaale. Seega ei võtnud komisjon arvesse 1992. aasta 31. juulile eelnenud perioodi.

(65)

Asutamislepingu artikliga 87 on nähtud ette erandid riigiabi kokkusobimatuse üldisest põhimõttest.

(66)

Komisjon märgib kõigepealt, et Prantsuse ametiasutused ei esitanud ühtegi argumenti eesmärgiga tõestada, et vaatlusalune abi on ühisturuga kokkusobiv.

(67)

Teiseks tuleb nentida, et teatavad asutamislepinguga ettenähtud erandid käesoleval juhul ilmselgelt ei kehti. See käib ennekõike artikli 87 lõikega 2 ettenähtud erandite kohta, mis hõlmavad sotsiaalabi, loodusõnnetuste tekitatud kahju korvamiseks antavat abi ja Saksamaa taasühinemisega seotud abi. Sama käib erandite kohta, mis on ette nähtud asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktidega a, b, d, kuivõrd kõnealuste toetuste eesmärk ei olnud majandusarengu edendamine piirkonnas, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus, ega ka mitte üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimine või riigi majanduse tõsise häire kõrvaldamine; samuti ei edendanud need kultuuri ega kultuuripärandi säilitamist.

(68)

Ainuke erand, mida käesoleval juhul võiks rakendada, on asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktiga c ettenähtud erand, mille kohaselt võib pidada ühisturuga kokkusobivaks abi teatava majandustegevuse või teatava majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei kahjusta kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Selle erandi kohaldamiseks peab abi olema kooskõlas riigiabile kehtivate ühenduse eeskirjadega.

(69)

Vastavalt komisjoni teatisele ebaseadusliku riigiabi hindamisel kohaldatavate eeskirjade kindlaksmääramise kohta (19) tuleb igasugust määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 1 punkti f tähenduses ebaseaduslikku abi analüüsida kooskõlas abi andmise ajal kehtinud eeskirjade ja suunistega.

(70)

Seega tuleb ajavahemikus 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002 (kui abi andmine lõpetati) eraldatud abi analüüsida põllumajandussektoris riigiabi andmise suunistes (20) esitatud eeskirjade taustal. Enne osutatud kuupäeva eraldatud abi tuleb aga hinnata enne 1. jaanuari 2000 kehtinud õigusaktide ja praktika taustal.

(71)

Komisjoni käsutuses oleva teabe kohaselt nähti situatsiooniplaanidega ette meetmed kriiside puhuks, mis on põhjustatud Prantsuse toodete liigpakkumisest ühenduse turul. Meetmeteks olid eelkõige müügihinna subsideerimine, toetused ladustamiseks või saagi osaliseks hävitamiseks ja rahalised stiimulid värskete toodete töötlemiseks. Väljaspool Euroopa Liitu asuvatel turgudel aitasid eksporditoetused ilmselt samuti kaasa Prantsuse toodete ülejäägi läbimüügile ja võisid tugevdada ettevõtjate konkurentsiolukorda. Neid toetusi eraldati ilmselt hinna ja toodangumahu alusel.

(72)

Kõnealuseid toetusi ei nähta ette ei eespool nimetatud suuniste ega muude ühenduse eeskirjadega selles valdkonnas. Nende puhul on ilmselgelt tegemist tegevusabiga, mille eesmärk oli soodustada Prantsuse toodete läbimüüki hindade või turustatava kaubamahu reguleerimise teel. Niisugune sekkumine on ühenduse riigiabi käsitlevate eeskirjadega rangelt keelatud.

(73)

Seega tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu otsuste kohaselt moonutab tegevusabi – see tähendab abi, mille eesmärk on katta kulud, mida ettevõtja peaks tavaolukorras oma majandustegevuseks tegema – põhimõtteliselt konkurentsi, sest ühelt poolt ei aita see kaasa ühegi majandussektori arengule ja teiselt poolt annab abisaajale kunstlikku rahalist abi, mis moonutab pikaajaliselt konkurentsi ja kahjustab kaubandust määral, mis on vastuolus ühiste huvidega (21).

(74)

Konkreetselt Euroopa Liidu põllumajandusturud on täielikult reguleeritud ühise turukorraldusega. Ühise turukorralduse ülesanne on muu hulgas tagada aus konkurents asjaomase sektori ettevõtjate vahel Euroopa Liidus. Sellised turutoetusmeetmed nagu Prantsusmaa kehtestatud ja rahastatud toetused, mis põhinesid hindadel ja toodangumahul, on vastuolus puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse eesmärkidega ja võivad selle toimimist tõsiselt häirida. Käesolev juhtum hõlmas konkreetsemalt puu- ja köögiviljaturu ühist korraldust, mille aluseks olid ajavahemikus 1992–2002 määrused (EMÜ) nr 1035/72 ja (EÜ) nr 2200/96.

(75)

Nagu Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, (22) võib igasugune liikmesriigi sekkumine turumehhanismidesse, kui see ei ole ühenduse määrustega otseselt ette nähtud, takistada ühise turukorralduse toimimist ja anda põhjendamatuid eeliseid teatavatele majanduslikele rühmadele ühenduses. Konkreetsemalt on Euroopa Kohus hiljuti oma kohtupraktikas (23) veel kord meenutanud, et ühise turukorraldusega sektorites, eelkõige kui see korraldus rajaneb ühtsel hinnasüsteemil, ei saa liikmesriigid enam sekkuda ühepoolsete riiklike meetmetega selliste hindade kujunemisse, mis on tootmisetappide kaupa reguleeritud ühise korraldusega.

(76)

Tuleb rõhutada, et sellised riiklikud abimehhanismid hindadele, nagu on kasutatud kõnealusel juhul, ohustavad ühist hinnakujundust ja ühenduse ühise turukorralduse määrustega kehtestatud mehhanismide eesmärke laiemalt, isegi kui nende eesmärk on soodustada riikide toodangu läbimüüki kolmandatel turgudel. Määrused hõlmavad ka ühenduse toodete turustamist kolmandatel turgudel ja ühtlustavad ühenduse tootjate vahelise konkurentsi tingimusi selles valdkonnas.

(77)

Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades järeldab komisjon, et kirjeldatud abimeetmed ei vasta ühelegi asutamislepinguga ettenähtud erandile, sest nad moonutavad konkurentsi ega ole põhjendatud ühiste huvidega.

(78)

Riigiabi, mida Prantsuse riik andis ajavahemikus 1992–2002 situatsiooniplaanide kujul Prantsuse puu- ja köögiviljatootjatele, ei ole ühisturuga kokkusobiv.

(79)

Komisjon avaldab kahetsust, et Prantsusmaa andis kõnealust abi, rikkudes sellega EÜ asutamislepingu artikli 88 lõiget 3.

(80)

Ebaseadusliku abi kokkusobimatuse korral ühisturuga peab komisjon vastavalt määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõikele 1 nõudma, et kõnealune liikmesriik võtaks kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada. Tagasimaksmine on vajalik selleks, et taastada endine olukord, kõrvaldades kõik rahalised eelised, mis ebaseaduslikult antud abi saaja võis alates abi eraldamise kuupäevast põhjendamatult saada.

(81)

Nagu osutatud punktis 64, sätestatakse määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklis 15, et komisjonil on õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul. Aegumisperiood algab päevast, kui abisaajale antakse ebaseaduslikku abi kas individuaalse abina või abikava raames. Aegumisperioodi katkestab igasugune komisjonipoolne või komisjoni nõudmise peale liikmesriigipoolne ebaseadusliku abiga seotud tegevus ning iga katkestusega algab aegumisperiood uuesti. Kuivõrd komisjon astus esimese sammu 31. juulil 2002, võib komisjon käesoleval juhtumil nõuda abi tagastamist alates 31. juulist 1992.

(82)

Kokkusobimatu abi tagasinõudmisel rakendatavad intressimäärad ja nende rakendamise kord on sätestatud komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004 (mida on muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 271/2008 (24) ja millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu (25) artikli 93 kohaldamiseks) V peatükis.

(83)

Abi tuleb tagasi nõuda kooskõlas Prantsusmaa õigusaktidega, tingimusel, et see võimaldab käesoleva otsuse viivitamatut ja tulemuslikku täitmist.

(84)

Abi tuleb tagasi nõuda abisaajatelt. Nagu eespool osutatud, on abi lõppkasutajateks põhimõtteliselt situatsiooniplaanides osalenud tootjaorganisatsioonidesse kuuluvad tootjad. On siiski võimalik, et erandjuhtudel ei edastanud tootjaorganisatsioonid abi tootjatele. Abi tuleb seega tagasi nõuda tootjatelt, välja arvatud juhtudel, kus liikmesriik suudab tõestada, et tootjaorganisatsioon ei edastanud abi neile; sellisel juhul nõutakse abi tagasi tootjaorganisatsioonilt.

(85)

Abi summa puhul ilmneb kohtupraktikast, et komisjon ei pea määratlema täpselt tagasinõutavat summat (26). Käesoleval juhtumil tuleneb situatsiooniplaanide alusel rakendatud meetmete olemusest (vt täpsemalt käesoleva otsuse punkt 17 jj), et nad võimaldasid põhimõtteliselt saada tootjatel müügihinda (või müügiga seotud tasu), mis on kõrgem kui kauba ostja tegelikult tehtud kulutus. Seega tuleb tagasi nõuda nende kahe summa vahe. Saagi osaliseks hävitamiseks antud abi puhul tuleb tagasi nõuda kogu summa, mis hävitamise eest maksti. Teatavatel juhtudel, eelkõige toodete ajutise ladustamise meetmete puhul, võis meede seisneda ka abisaajate vabastamises kuludest, mida nad tavaolukorras oleksid pidanud kandma (täpsemalt ladustamiskuludest). Sellisel juhul võrdub abisumma kuludega, millest abisaajad vabastati.

(86)

Oma liikmekohustustest tulenevalt peab Prantsusmaa kõnealused summad tagasi nõudma. Komisjon meenutab, et kui Prantsusmaal peaks tagasinõudmise käigus tekkima ettenägematuid probleeme, võib ta küsida nende kohta komisjoni arvamust. Kooskõlas lojaalse koostöö kohustusega, mis on väljendatud asutamislepingu artiklis 10, peavad komisjon ja liikmesriik sellises olukorras heas usus koostööd tegema, et ületada raskused täies kooskõlas asutamislepinguga, täpsemalt selle riigiabi käsitlevate sätetega,

a)

artiklis 1 osutatud abikava alusel antud abi saajate loetelu koos igale abisaajale antud abi kogusummaga;

b)

abisaajatelt tagasinõutava abi kogusumma (põhisumma ja intress);

c)

käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud või kavandatavate meetmete üksikasjalik kirjeldus;

d)

dokumendid, mis tõendavad, et abisaajatele on antud korraldus abi tagasi maksta.