—

pärast suurenemist 3,5 %lt SKPst 2004. aastal 4,2 %le SKPst 2005. aastal vähenes valitsemissektori eelarve puudujääk 2006. aastal 3,4 %ni SKPst ja seejärel 2007. aastal 1,9 %ni SKPst ehk alla kontrollväärtuse, milleks on 3 % SKPst. Arvestamata ühekordsete meetmete mõju eelarvele, oleks eelarvepuudujääk 2007. aastal 1,7 % SKPst. Sellega on saavutatud ajakohastatud stabiilsusprogrammis 2006. aasta detsembris kehtestatud eesmärk, milleks on 2,8 % SKPst;

—

kohandamine toimus tänu püsivale maksutulu suurenemisele 2006. ja 2007. aastal, mis ületas suuresti ootused. See oli peamiselt tänu võetud meetmete oodatust tõhusamale mõjule ning prognoositavast mingil määral kõrgemale majanduskasvule. Pärast prognoositud 0,25 protsendipunktilist halvenemist SKPst 2005. aastal leitakse, et struktuurne seisund (st tsükliliselt kohandatud eelarvetasakaal ühekordseid ja ajutisi meetmeid arvestamata) on paranenud 2006. ja 2007. aastal vastavalt 1,75 ja 1,25 protsendipunkti võrra SKPst;

—

2008. aasta kevadprognoosi kohaselt peaks 2008. aastal eelarvepuudujääk suurenema 2,3 %ni SKPst, millest 0,1 % SKPst moodustab ühekordsete meetmete tulemusena kinnisvaramüügist laekunud tulu. Eelarveseisundi eeldatav halvenemine tuleneb praeguste esmaste kulutuste suhte SKPst suurenemisest ning madalamatest jooksvatest maksudest. Seda tasakaalustas osaliselt kapitalikulu prognoositud vähenemine, mis kajastab 2007. aastal lisandunud olulisi ühekordseid kulutusi. Kuigi eelarvepuudujäägi prognoos 2,3 % SKPst ületab üksnes pisut ajakohastatud stabiilsusprogrammis 2007. aasta novembris sätestatud ametliku eelarvepuudujäägi eesmärki 2,2 % SKPst, prognoositi seda, kasutades hinnangulist eelarvepuudujääki 2007. aastal, mis oli oluliselt suurem kui esitatud tulemus. Kevadprognoosi kohaselt on 2009. aastal (eeldusel et poliitikat ei muudeta) eelarvepuudujääk 2,4 % SKPst. Selle põhjal võib väita, et eelarvepuudujääki on usaldusväärselt ja jätkusuutlikult vähendatud alla kontrollväärtuse, mis on 3 % SKPst;

—

struktuurne seisund halveneb prognooside kohaselt sellegipoolest rohkem kui 0,25 protsendipunkti SKPst 2008. aastal ning paraneb 2009. aastal 0,25 protsendipunkti, eeldusel et poliitikat ei muudeta. Seda tuleb vaadelda keskpikas perspektiivis eelarveseisundi eesmärgi saavutamise taustal, milleks Itaalia puhul on struktuurse tasakaalu saavutamine;

—

pärast 10 aastat kestnud vähenemist alla 104 % SKPst 2004. aastal (rohkem kui 121 %lt SKPst 1994. aastal) suurenes valitsemissektori võla suhe 2005. aastal kahe protsendipunkti võrra SKPst ning seejärel 2006. aastal 0,6 protsendipunkti, jõudes 106,5 %ni SKPst. Võla suhe vähenes 2007. aastal taas 104 % tasemele SKPst. Võla suhte arengut mõjutas oluliselt ajutine võlga suurendav finantstehing, st likviidsete varade akumuleerimine 2006. aastal ja selle pöördtehing 2007. aastal. Ilma selle tehinguta oleks võla suhe 2006. aastal jäänud suuremalt jaolt stabiilseks, kajastades esmase ülejäägi paranemist kooskõlas nõukogu soovitusega. Vastavalt komisjoni talituste 2008. aasta kevadprognoosile peaks võla suhe 2009. aastaks vähenema ligikaudu 102,5 %ni, eeldusel et poliitikat ei muudeta. Kuigi võla suhe jääb Itaalias kõrgeks ja selgelt üle kontrollväärtuse, võib seda pidada vähenenuks kooskõlas ülemäärase eelarvepuudujäägi parandusega 2007. aastal.