6.6.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 144/45

(1)

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala järkjärguliseks rajamiseks näeb asutamisleping ette nii meetmete vastuvõtmise isikute vaba liikumise tagamiseks koostoimes välispiirikontrolli, varjupaika ja sisserännet käsitlevate kõrvalmeetmetega kui ka meetmete vastuvõtmise varjupaiga, sisserände ja kolmandate riikide kodanike õiguste kaitse valdkonnas.

(2)

Euroopa Ülemkogu kinnitas 15.–16. oktoobril 1999. aastal Tampere kohtumisel soovi luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala. Selleks peaks Euroopa ühise varjupaiga- ja rändepoliitika eesmärgiks olema nii kolmandate riikide kodanike õiglane kohtlemine kui rändevoogude parem juhtimine.

(3)

Tõhus ühenduse tagasipöördumispoliitika on vajalik usaldusväärse seadusliku sisserände ja varjupaigapoliitika täiendamiseks ning see on ka oluline tegur võitluses ebaseadusliku sisserände vastu. Tagasipöördumisprogrammide ja sunniviisilise tagasipöördumise rakendamiseks on liikmesriikides ette nähtud märkimisväärsed eelarvelised vahendid. Euroopa Liidu ühised meetmed selles valdkonnas, mida toetavad ühenduse asjakohased rahalised vahendid, võivad liikmesriikidele abiks olla, rõhutada riigis ebaseaduslikult viibijate tagasipöördumise vajalikkust ning aidata kaasa solidaarsuse suurendamisele liikmesriikide vahel.

(4)

Nõukogu võttis 28. veebruaril 2002 vastu Euroopa Liidus ebaseadusliku sisserände ja inimkaubanduse vastu võitlemise üldkava (4), milles ta rõhutas, et tagasivõtmis- ja tagasipöördumispoliitika on ebaseadusliku sisserände vastase võitluse lahutamatu ja oluline osa, ning määras kindlaks kaks elementi, millel ühenduse tagasipöördumispoliitika peaks tuginema – ühised põhimõtted ja ühised meetmed liikmesriikide vahelise halduskoostöö tõhustamise raames.

(5)

Nõukogu 28. novembri 2002. aasta tagasipöördumismeetmete programm, mis põhineb komisjoni 14. oktoobri 2002. aasta teatisel riigis ebaseaduslikult viibijate tagasipöördumist käsitleva ühenduse poliitika kohta, käsitleb tervet rida meetmeid tagasipöördumise korralduse kohta liikmesriikides, mis hõlmavad kolmandate riikide kodanike nii sunniviisilist kui ka vabatahtlikku tagasipöördumist, samuti tagasipöördumise olulisemaid etappe, kaasa arvatud ettevalmistavaid ja järelmeetmeid.

(6)

Oma 19. ja 20. juuni 2003. aasta kohtumisel Thessalonikis kutsus Euroopa Ülemkogu komisjoni üles läbi vaatama kõiki eriotstarbelise tagasipöördumist käsitleva ühenduse vahendiga seotud aspekte, et toetada eelkõige tagasipöördumismeetmete programmis sätestatud prioriteete.

(7)

Nõukogu 2. novembri 2004. aasta järeldustes ühise tagasivõtmispoliitika eduka arendamise prioriteetide kohta rõhutati, et ühenduse tagasivõtulepingud aitavad oluliselt kaasa tõhusale ühisele rände juhtimisele ning et neil on tähtis roll võitluses ebaseadusliku sisserändega. Need on ka oluliseks elemendiks Euroopa Liidu ja ebaseaduslike sisserändajate päritolu-, varasema elukoha ja transiidiriikide vahelise dialoogi ja koostöö raames.

(8)

Pärast 8. juuni 2004. aasta järeldusi, milles nõukogu kutsus eelarvepädevaid institutsioone üles muutma ettevalmistavad meetmed kättesaadavaks ja palus komisjonil arvestada nõukogu arvamust integreeritud tagasipöördumiskavade arendamise kohta tihedas koostöös liikmesriikidega, algatati ettevalmistavad meetmed aastateks 2005 ja 2006.

(9)

Euroopa Ülemkogu kutsus oma 4. ja 5. novembri 2004. aasta Brüsseli kohtumisel vastu võetud Haagi programmis üles alustama Euroopa Tagasipöördumisfondi (edaspidi „fond”) ettevalmistavat etappi ja fondi loomist 2007. aastaks, võttes arvesse ettevalmistava etapi hindamise tulemusi.

(10)

Nõukogu võttis 2004. aasta novembris teadmiseks eesistujariigi aruande, milles analüüsiti konkreetsetesse riikidesse tagasipöördumise parimaid teadaolevaid tavasid. Aruandes toodi välja palju võimalusi ning vajadus praktilisemat laadi koostööks liikmesriikide vahel tagasipöördumise valdkonnas. Aruandes esitati võimalused paremini integreeritud lähenemiseks nii tagasipöördumispoliitikale kui üldistele poliitikatele siseriiklikul ja ühenduse tasandil. Lisaks olid aruandes välja toodud liikmesriikide parimad tavad seoses kolmandate riikide kodanike vabatahtliku või sunniviisilise tagasipöördumisega oma päritolu- või transiidiriiki, näiteks toetatud vabatahtliku tagasipöördumise programmide edendamine, mis tegelevad püsiva vabatahtliku tagasipöördumise, tagasipöördumisalase nõustamise ning ühiste tagasipöördumisoperatsioonide korraldamisega, sh tšarterlennud.

(11)

Ühenduse käsutuses peaks olema vahend, mille eesmärgiks on tagasipöördumismenetluste integreeritud haldamise põhimõtte alusel toetada ja edendada liikmesriikide jõupingutusi tagasipöördumise haldamise kõigi aspektide parandamisel ning toetada tagasipöördumist käsitlevate ühenduse õigusaktidega kehtestatud ühiste tagasipöördumisstandardite õiglast ja tõhusat rakendamist.

(12)

Käesoleva otsusega ei nähta ette rahastamist 2007. aastaks, et oleks võimalik võtta arvesse tagasipöördumisalaste ettevalmistavate meetmete (aastatel 2005 ja 2006) tulemusi vastavalt komisjoni aruandele nende meetmete hindamise kohta.

(13)

Asjaomased ühised standardid on eelkõige nõukogu 28. mai 2001. aasta direktiiv 2001/40/EÜ kolmandate riikide kodanike väljasaatmise otsuste vastastikuse tunnustamise kohta (5) ja sellega kaasnev nõukogu 23. veebruari 2004. aasta otsus 2004/191/EÜ, millega kehtestatakse kolmandate riikide kodanike väljasaatmise otsuste vastastikust tunnustamist käsitleva direktiivi 2001/40/EÜ kohaldamisest tuleneva rahalise tasakaalustamatuse kompenseerimise kriteeriumid ja praktiline kord (6), ning nõukogu 29. aprilli 2004. aasta otsus 2004/573/EÜ ühislendude korraldamise kohta seoses kolmandate riikide kodanike väljasaatmisega kahe või enama liikmesriigi territooriumilt individuaalse väljasaatmiskorralduse alusel (7).

(14)

See hõlmab ka ühenduse tulevasi vahendeid, näiteks vahendit liikmesriikide poolt ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasipöördumismenetluste ühiste standardite kohta, mis peaks Euroopa Liidus tagama võrdsed tingimused tagasipöördumismenetluste osas ning määratleks seega liikmesriikide tagasipöördumismeetmete tingimused ja ulatuse.

(15)

Liikmesriigid peaksid tagama, et fondi alusel võetud meetmetega austatakse põhiõigustest tulenevaid kohustusi, mis on sätestatud eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (Euroopa inimõiguste konventsioon), Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsioonis pagulasseisundi kohta, mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga, ning muudes asjakohastes rahvusvahelistes õigusaktides, näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1989. aasta lapse õiguste konventsioonis.

(16)

Pidades silmas, et kollektiivne väljasaatmine on vastavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni protokollile nr 4 keelatud, tuleks käesoleva otsuse kohaselt abikõlblike ühiste tagasipöördumisoperatsioonide kaudu tagasi saata ainult isikuid, kelle suhtes kehtib individuaalne väljasaatmiskorraldus.

(17)

Pidades silmas fondi kohaldamisala ja eesmärki, ei tohiks fond ühelgi juhul toetada meetmeid, mis on seotud isikute paigutamisega varjupaigaaladele ja -keskustesse kolmandates riikides.

(18)

Vastavalt nõukogu poolt 28. novembril 2002. aastal heaks kiidetud tagasipöördumismeetmete programmile ning nagu on pidevalt kinnitatud selle valdkonna Euroopa Liidu dokumentides, eelkõige nõukogu 2. novembri 2005. aasta järeldustes vabatahtliku tagasipöördumise kohta, on vabatahtlik tagasipöördumine tagasipöördumise suhtes rakendatava tasakaalustatud, tõhusa ja püsiva lähenemisviisi oluline osa.

(19)

Tagasipöördumismenetluste integreeritud haldamise raames võetud abikõlblike meetmetega tuleks võtta arvesse haavatavate isikute eriolukorda.

(20)

Tagasipöördumismenetluste haldamise tõhususe edendamiseks siseriiklikul tasandil peaks fondi tegevus hõlmama ka meetmeid, mis seonduvad selliste isikute vabatahtliku tagasipöördumisega, kes pole kohustatud territooriumilt lahkuma, nagu näiteks varjupaigataotluse esitanud isikud, kes pole veel eitavat vastust saanud, või isikud, kellele laieneb rahvusvaheline kaitse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83/EÜ (miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta) (8) tähenduses, või isikud, kellele laieneb ajutine kaitse nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ (miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel) (9) tähenduses.

(21)

Käesoleva otsuse esmane eesmärk peaks olema tagasipöördumismenetluste integreeritud haldamise edendamine siseriiklikul tasandil. Liikmesriike julgustatakse ellu viima tagasipöördumisoperatsioone integreeritud tagasipöördumiskavade alusel, milles analüüsitakse liikmesriigis valitsevat olukorda seoses sihtelanikkonnaga, seatakse eesmärgid seoses kavandatavate operatsioonidega ning koostöös asjaomaste sidusgruppide, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Büroo (UNHCR) ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga (IOM), pakutakse välja tagasipöördumisskeeme, mis keskenduvad tõhusa ja püsiva tagasipöördumise tagamisele erinevate meetmete kaudu. Vajadusel tuleks integreeritud tagasipöördumiskavu regulaarselt hinnata ja kohandada.

(22)

Et soodustada isikute, eelkõige selliste isikute, kes pole kohustatud territooriumilt lahkuma, vabatahtlikku tagasipöördumist, tuleks sellistele tagasipöördujatele kehtestada stiimulid, nagu sooduskohtlemine tõhusama tagasipöördumisabi näol. Selline vabatahtlik tagasipöördumine on tagasipöördujate väärika tagasipöördumise ja kulutõhususe seisukohast ka ametiasutuste huvides. Liikmesriike tuleks julgustada eelistama vabatahtlikku tagasipöördumist.

(23)

Poliitika vaatepunktist on vabatahtlik ja sunniviisiline tagasipöördumine siiski omavahel seotud ja toetavad teineteist ning liikmesriike tuleks tagasipöördumise haldamisel ergutada nende kahe viisi vastastikust täiendavust parandama. Sunniviisiline tagasipöördumine on ilmselgelt vajalik Euroopa Liidu sisserände- ja varjupaigapoliitika ning liikmesriikide sisserände- ja varjupaigakorralduse ühtsuse tagamiseks. Seega on sunniviisilise tagasipöördumise võimalus selle poliitika edukuse ja õigusriigi tagamise eelduseks, mis omakorda on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise seisukohalt esmatähtis. Seega peaks käesolev otsus toetama liikmesriikide meetmeid sunniviisilise tagasipöördumise lihtsustamiseks.

(24)

Lisaks kogevad liikmesriigid suurimaid takistusi sageli just sunniviisilise tagasipöördumise valdkonnas. Üks oluline takistus on ebamäärasus seoses asjaomase isiku tuvastamisega ja/või tema vajalike reisidokumentide puudumine. Selliste probleemide lahendamiseks tuleks liikmesriike ergutada parandama koostööd kolmandate riikide konsulaaresindustega ning suurendama omavahelist teabevahetust ja operatiivkoostööd selliste esindustega suhtlemisel.

(25)

Samuti on tingimata vajalik, et käesolev otsus toetaks seda kohaseks pidavates liikmesriikides konkreetseid tagasipöördujatele suunatud meetmeid tagasipöördumise sihtriigis, et tagada esmalt tulemuslik, heades tingimustes tagasipöördumine oma linna või päritolupiirkonda ja toetada seejärel nende püsivat taasintegreerumist oma kogukonda. Nimetatud meetmed ei peaks sisaldama üldist abi kolmandatele riikidele ning need peaksid olema abikõlblikud ainult siis ja sellisel määral, kui see on vajalik selliste tegevuste jätkamiseks, mis on algatatud ja ellu viidud peamiselt liikmesriikide territooriumil ning integreeritud tagasipöördumiskava alusel.

(26)

Lisaks sellele peaksid kõnealused meetmed omama koostoimet ühenduse välisabi vahendite kaudu toetatavate meetmetega, eelkõige rände ja varjupaiga valdkonna temaatilise programmiga.

(27)

Käesolev otsus luuakse osana ühtsest raamistikust, mis hõlmab samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. mai 2007. aasta otsust nr 573/2007/EÜ, millega luuakse üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames Euroopa Pagulasfond aastateks 2008–2013, (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. mai 2007. aasta otsust nr 574/2007/EÜ, millega luuakse üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames Välispiirifond aastateks 2007–2013, (11) ja nõukogu ... otsust .../2007/EÜ, millega luuakse üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond aastateks 2007–2013, (12) ning mille eesmärk on käsitleda kohustuste õiglast jagamist liikmesriikide vahel Euroopa Liidu välispiiri integreeritud haldamise sisseseadmisest ning asutamislepingu kolmanda osa IV jaotise kohaselt välja töötatud ühise varjupaiga- ja sisserändepoliitika rakendamisest tuleneva finantskoormuse osas.

(28)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 2007/2004 (13) asutatud Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (edaspidi „agentuur”) üheks ülesandeks on tagada vajalik toetus liikmesriikide ühiste tagasipöördumisoperatsioonide korraldamiseks ning määratleda parimad tavad reisidokumentide saamiseks ja liikmesriikide territooriumil ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasipöördumiseks. Seega peaks agentuur tagama, et oleksid täidetud tingimused tõhusa ja liikmesriikide vahel koordineeritud tagasipöördumiskorra olemasoluks, jättes ühiste tagasipöördumisoperatsioonide täidesaatmise ja korraldamise pädevate siseriiklike teenistuste ülesandeks. Seega peaks agentuur saama kasutada käesoleva otsuse raames ühenduse meetmetega kättesaadavaks tehtud vahendeid.

(29)

Fondi poolt pakutav toetus oleks tõhusam ja paremini suunatud, kui abikõlblike meetmete kaasrahastamine põhineks strateegilistel mitmeaastastel programmidel, mille iga liikmesriik koostöös komisjoniga koostab.

(30)

Komisjoni poolt vastu võetud strateegiliste suuniste alusel peaks iga liikmesriik ette valmistama mitmeaastase programmdokumendi, milles arvestatakse liikmesriigi konkreetset olukorda ja vajadusi ning milles määratletakse tema arengustrateegia, mis peaks olema aastaprogrammides loetletud meetmete rakendamise raamistikuks.

(31)

Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust) (14) (edaspidi „finantsmäärus”) artikli 53 lõike 1 punktis b viidatud ühist haldamist silmas pidades tuleks täpsustada tingimusi, mis lubavad komisjonil täita oma ülesandeid Euroopa Liidu üldeelarve täitmisel, ning selgitada liikmesriikidega koostöö tegemise kohustusi. Kõnealuste tingimuste kohaldamise puhul oleks komisjonil võimalik veenduda, et liikmesriigid kasutavad fondi seaduslikul ja nõuetekohasel viisil ning kooskõlas finantsmääruse artiklis 27 ja artikli 48 lõikes 2 sätestatud usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega.

(32)

Komisjon peaks objektiivse ja läbipaistva meetodi alusel kehtestama olemasolevate kulukohustuste assigneeringute soovitusliku jaotuse.

(33)

Liikmesriigid peaksid võtma vastu vajalikud meetmed, et tagada haldus- ja kontrollisüsteemide nõuetekohane toimimine ja rakendamise kvaliteet. Selleks oleks vajalik kehtestada üldpõhimõtted ja vajalikud funktsioonid, mida kõik programmid peaksid täitma.

(34)

Vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele peaksid fondi meetmete rakendamise ja kontrolli eest vastutama eelkõige liikmesriigid.

(35)

Mitmeaastaste programmide ja aastaprogrammide tõhusa ja nõuetekohase rakendamise tagamiseks tuleks täpsustada liikmesriikide kohustusi seoses haldus- ja kontrollisüsteemide, kulude tõendamise ning eeskirjade eiramise ja ühenduse õiguse rikkumise ennetamise, avastamise ja kõrvaldamisega. Haldus- ja kontrollisüsteemidega seoses on eelkõige vaja kehtestada kord, mille kohaselt liikmesriigid tagavad asjakohaste süsteemide olemasolu ja rahuldava toimimise.

(36)

Ilma et see piiraks komisjoni finantskontrolli alaseid volitusi, tuleks ergutada liikmesriikide ja komisjoni vahelist koostööd selles valdkonnas.

(37)

Fondist toetatavate meetmete tõhusus ja mõju sõltuvad ka nende hindamisest ja tulemuste levitamisest. Sellega seoses tuleks selgelt kindlaks määrata liikmesriikide ja komisjoni vastutus ning hindamise usaldusväärsust ja sellega seotud teabe kvaliteeti tagav kord.

(38)

Meetmeid tuleks hinnata, pidades silmas vahekokkuvõtet ja mõju hindamist ning hindamisprotsess tuleks integreerida projekti järelevalvekorraldusse.

(39)

Pidades silmas ühendusepoolse rahastamise nähtavuse tähtsust, peaks komisjon andma juhiseid, aitamaks kaasa sellele, et iga asutuse, valitsusvälise organisatsiooni, rahvusvahelise organisatsiooni või mis tahes muu organi puhul teadvustataks piisavalt toetust, mis see on fondist saanud, võttes arvesse teiste ühiselt hallatavate vahendite, näiteks struktuurifondide puhul kasutatavat praktikat.

(40)

Käesoleva otsusega kehtestatakse programmi kogu kehtivusajaks rahastamispakett, mis on eelarvepädevatele institutsioonidele iga-aastase eelarvemenetluse käigus peamiseks juhiseks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (15) punkti 37 tähenduses.

(41)

Kuna käesoleva otsuse eesmärki, nimelt riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasipöördumise toetamist ühiste standardite ja tagasipöördumismenetluste integreeritud haldamise raames, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva meetme ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(42)

Käesoleva otsuse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (16).

(43)

Kuna strateegiliste suuniste vastuvõtmisega seotud käesoleva otsuse meede on üldmeede ja selle eesmärk on muuta käesoleva otsuse vähemolulisi sätteid, muu hulgas jättes mõned neist sätetest välja või täiendades käesolevat otsust, lisades uusi vähemolulisi sätteid, tuleks see vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Tõhususe eesmärgil tuleks kontrolliga regulatiivmenetluse tavatähtaegu strateegiliste suuniste vastuvõtmiseks lühendada.

(44)

Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklitele 1 ja 2 ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole temale siduv ega tema suhtes kohaldatav.

(45)

Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artiklile 3 on Iirimaa 6. septembri 2005. aasta kirjaga teatanud oma soovist osaleda käesoleva otsuse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(46)

Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artiklile 3 on Ühendkuningriik 27. oktoobri 2005. aasta kirjaga teatanud oma soovist osaleda käesoleva otsuse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(47)

Vastavalt asutamislepingu artikli 67 lõike 2 teisele taandele muutis nõukogu 22. detsembri 2004. aasta otsus 2004/927/EÜ (mis näeb ette Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 251 osutatud menetluse kohaldamist kõnealuse asutamislepingu kolmanda osa IV jaotisega hõlmatud teatud valdkondade suhtes) (17) asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaldatavaks asutamislepingu artikli 62 lõikega 1, lõike 2 punktiga a ja lõikega 3 ning artikli 63 lõike 2 punktiga b ja lõike 3 punktiga b hõlmatud valdkondades,

a)

tagasipöördumismenetluste integreeritud haldamise juurutamine ning selle korralduse ja rakendamise parandamine liikmesriikides;

b)

liikmesriikide vahelise koostöö tõhustamine tagasipöördumismenetluste integreeritud haldamise raames ja tagasipöördumismenetluste integreeritud haldamise rakendamine;

c)

tagasipöördumist käsitlevate ühiste standardite tõhusa ja ühtse rakendamise edendamine kooskõlas poliitika arenguga selles valdkonnas.

a)

mis põhinevad põhjalikul hinnangul, mis käsitleb sihtelanikkonna või tagasipöördumisega seotud konkreetse sihtküsimuse olukorda liikmesriigis ning kavandatud operatsioonidega seotud väljakutseid (näiteks seoses reisidokumentide hankimisega ja muude praktiliste tagasipöördumist takistavate asjaoludega), võttes vajadusel arvesse asjakohaste juhtumite arvukust. Põhjalik hinnang koostatakse koostöös kõigi asjaomaste ametiasutuste ja partneritega;

b)

millega püütakse luua terve rida meetmeid, mis toetavad kolmandate riikide kodanike (eelkõige selliste kodanike, kes ei vasta või enam ei vasta riiki sisenemise ja seal viibimise tingimustele) vabatahtliku tagasipöördumise süsteeme ning vajadusel viima selliste isikute suhtes ellu sunniviisilisi tagasipöördumisoperatsioone, pidades täielikult kinni humanitaarpõhimõtetest ja austades nende isikute väärikust;

c)

mis sisaldavad programmi ja/või ajakava ning vajadusel näevad ette korrapärase hindamise mehhanismi, mis võimaldab programmi kohandada ja hinnata kava mõju praktikas; ning

d)

mis sisaldavad, kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, meetmeid pädevate haldus-, õiguskaitse- ja kohtuasutuste vahelise koostöö hõlbustamiseks valitsuse eri tasanditel.

a)

tõhusa, stabiilse ja püsiva operatiivkoostöö sisseseadmine või arendamine liikmesriikide ametiasutuste ja kolmandate riikide konsulaaresinduste ja sisserändeasutuste vahel, eesmärgiga saada kolmandate riikide kodanike tagasipöördumiseks vajalikud reisidokumendid ning tagada kiired ning edukad tagasipöördumised;

b)

selliste lahenduste edendamine, mis võimaldavad varjupaiga- ja sisserändemenetluste raames anda võimalikult varases staadiumis teavet tagasipöördumise kohta ning julgustada kolmandate riikide kodanikke kasutama vabatahtliku tagasipöördumise võimalust;

c)

kolmandate riikide kodanike vabatahtliku tagasipöördumise lihtsustamine, eelkõige toetatud vabatahtliku tagasipöördumise programmide kaudu, eesmärgiga tagada tõhus ja püsiv tagasipöördumine;

d)

keskvalitsuse tasandi, piirkondlike, kohalike, munitsipaal- ja muude riiklike ametiasutuste erinevate tasandite vahelise koostöö vormide väljatöötamine, mis võimaldab ametnikel saada kiiresti teavet teiste liikmesriikide tagasipöördumise alaste kogemuste ja praktika kohta ning võimalusel vahendeid koondada;

e)

selliste kolmandate riikide kodanike, kes ei vasta või enam ei vasta riiki sisenemise ja seal viibimise tingimustele, sunniviisilise tagasipöördumise lihtsustamine ja elluviimine, eesmärgiga suurendada sisserändepoliitika usaldusväärsust ja ühtsust ning lühendada sunniviisilist tagasipöördumist ootavate isikute kinnipidamise aega.

a)

koostöö päritolu-, varasema elukoha või transiidiriiki käsitleva teabe kogumisel ja edastamisel potentsiaalsetele tagasipöördujatele;

b)

koostöö tõhusa, stabiilse ja püsiva operatiivkoostöö arendamisel liikmesriikide ametiasutuste ja kolmandate riikide konsulaaresinduste ja sisserändeasutuste vahel, et lihtsustada konsulaarabi andmist kolmandate riikide kodanike tagasipöördumiseks vajalike reisidokumentide saamisel ning tagada kiired ja edukad tagasipöördumised;

c)

ühiste integreeritud tagasipöördumiskavade koostamine ja rakendamine, kaasa arvatud ühised vabatahtliku tagasipöördumise programmid teatavate päritolu-, varasema elukoha või transiidiriikide või piirkondade jaoks;

d)

uuringud tagasipöördumise valdkonnas asetleidva liikmesriikide vahelise halduskoostöö hetkeolukorra ja selle tõhustamise võimaluste kohta ning rahvusvaheliste ja valitsusväliste organisatsioonide rolli kohta selles kontekstis;

e)

teabe- ja parimate tavade vahetus, toetus ja nõustamine seoses eriti haavatavate sihtrühmade tagasipöördumisega;

f)

seminaride korraldamine, mis keskenduvad konkreetsetes kolmandates riikides ja/või piirkondades kasutatavatele parimatele tavadele ning mille sihtrühmaks on valdkonnas tegutsevad praktikud;

g)

ühised meetmed, mis võimaldavad tagasivõetud isikute vastuvõtmist päritolu-, varasema elukoha või transiidiriikides;

h)

meetmete ühine väljatöötamine, millega tagatakse isikute püsiv tagasipöördumine nende päritolu- või varasemasse elukohariiki.

a)

pädevate asutuste suutlikkuse suurendamine, et nad suudaksid võimalikult kiiresti vastu võtta asjatundlikke tagasipöördumisotsuseid;

b)

pädevate haldusasutuste suutlikkuse suurendamine, et nad suudaksid väljasaatmisotsuseid kiiresti rakendada või jõustada, austades seejuures täielikult inimväärikust ja asjaomaseid, selliseid operatsioone käsitlevaid Euroopa julgeolekustandardeid;

c)

kohtuasutuste suutlikkuse suurendamine, et nad suudaksid kiiremini edasikaevatud tagasipöördumisotsuseid läbi vaadata;

d)

seminaride ja ühiste koolituste korraldamine pädevate riiklike, piirkondlike, kohalike, munitsipaal- ja muude pädevate haldus-, õiguskaitse- ja kohtuasutuste töötajatele tagasipöördumisoperatsioonide õiguslike ja praktiliste aspektide kohta;

e)

pädevate haldusasutuste suutlikkuse suurendamine, et tõhusalt rakendada vastastikust tunnustamist ja tagasipöördumisoperatsioone puudutavaid ühiseid menetlusi, kaasa arvatud agentuuri soovitusi, tegevusstandardeid ja parimaid tavasid tagasipöördumise valdkonnas.

1)

kõikidel tagasipöördumisjuhtudel kolmandate riikide kodanike üldine teavitamine tagasipöördumisest, üksikisikute nõustamine vabatahtliku tagasipöördumise võimaluste kohta, tõlkekulud, vältimatute reisidokumentide hankimine, vajalike lahkumiseelsete tervisekontrollide kulud, tagasipöördujate ja nende saatjate, sealhulgas meditsiinipersonali ja tõlkide reisi- ja toidukulud, saatjate, sealhulgas meditsiinipersonali ja tõlkide majutuskulud, transpordikulud liikmesriigist kuni tagasipöördumise sihtriigini ning koostöö päritolu-, varasema elukoha või transiidiriigi ametiasutustega;

2)

kõikidel tagasipöördumisjuhtudel spetsiaalne abi haavatavatele isikutele, nagu alaealised, saatjata alaealised, puudega inimesed, vanurid, rasedad, alaealiste lastega üksikvanemad ning piinatud või vägistatud isikud või isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda;

3)

lisaks kolmandate riikide kodanike, kes ei vasta või enam ei vasta riiki sisenemise ja seal viibimise tingimustele, sunniviisilise tagasipöördumise korral tagasipöördujate ja nende osalevast liikmesriigist pärit saatjate reisi-, toidu- ja ajutise majutuse kulud korraldavas liikmesriigis enne lahkumist ühiste tagasipöördumisoperatsioonide puhul;

4)

lisaks kolmandate riikide kodanike, kes ei vasta või enam ei vasta riiki sisenemise ja seal viibimise tingimustele, vabatahtliku tagasipöördumise korral toetuse osutamine tagasipöördujatele tagasipöördumise ettevalmistamiseks ning tagasipöördumiseelsed põhikulud;

5)

lisaks kolmandate riikide kodanike, kes ei ole kohustatud liikmesriigi territooriumilt lahkuma, vabatahtliku tagasipöördumise korral ja teistel juhtudel, kui liikmesriigid seda kohaseks peavad, piiratud rahaline toetus, millega rahastatakse esmaseid tagasipöördumisjärgseid kulusid, tagasipöörduja isiklike esemete transporti, kohast ajutist majutust tagasipöördumise sihtriigis esimestel päevadel pärast tagasipöördumist kas vastuvõtukeskuses või vajadusel hotellis, abi koolitusel ja töökoha leidmisel ning vajadusel piiratud ulatuses starditoetust majandustegevuse alustamiseks;

6)

pädevate haldus-, õiguskaitse- ja kohtuasutuste töötajate väljaõpe ja koolitus, neisse kategooriatesse kuuluvate teistest liikmesriikidest pärinevate töötajate lähetamine, et tagada tagasipöördumisalaste ühiste standardite tõhus ja ühtlane rakendamine, ning tagasipöördujate kohtlemist käsitlevatest rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine ning koostöö tugevdamine ja lähetused tagasipöördumispoliitika tulemuste hindamiseks kolmandates riikides;

7)

reisidokumentide saamiseks ja kiirete väljasaatmismenetluste tagamiseks kolmandate riikide konsulaaresinduste ja sisserändeasutustega tehtava operatiivkoostöö korral reisi- ja majutuskulud liikmesriikides kolmandate riikide kodanike isikusamasuse tuvastamise ja nende reisidokumentide kontrollimise eest vastutavate ametiasutuste ja teenistuste töötajatele;

8)

kolmandate riikide kodanike, kes ei ole kohustatud liikmesriigi territooriumilt lahkuma, taasintegreerimismeetmete korral rahalised stiimulid ja muud lühiajalised tagasipöördunu isikliku arenguga seotud meetmed, mis on vajalikud taasintegreerumise käivitamiseks, näiteks koolitus, abi väljaõppel ja töökoha leidmisel, stardiabi majandustegevuse alustamiseks ning tagasipöördumisjärgne abi ja nõustamine;

9)

kolmandate riikide kodanike, kes ei vasta või enam ei vasta riiki sisenemise ja seal viibimise tingimustele, taasintegreerimismeetmete korral ja juhul, kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, rahalised stiimulid ja muud lühiajalised tagasipöördunu isikliku arenguga seotud meetmed, mis on vajalikud taasintegreerumise käivitamiseks, näiteks koolitus, abi väljaõppel ja töökoha leidmisel, stardiabi majandustegevuse alustamiseks ning tagasipöördumisjärgne abi ja nõustamine, samuti meetmed, mis võimaldavad liikmesriikidel tagada kohase vastuvõtukorralduse tagasipöördujate saabumisel kolmandatesse riikidesse.

a)

edendama ühendusesisest koostööd ühenduse õigusaktide ja heade tavade rakendamisel;

b)

toetama selliste riikidevaheliste koostöövõrgustike ja katseprojektide loomist, mis põhinevad innovatsiooni edendamiseks, kogemuste ja heade tavade vahetamise lihtsustamiseks ja tagasipöördumispoliitika kvaliteedi parandamiseks kahes või enamas liikmesriigis asuvate organite riikidevahelistel partnerlussuhetel;

c)

toetama riikidevahelisi teadlikkuse suurendamise kampaaniaid;

d)

toetama uuringuid, teabe levitamist ja vahetamist seoses parimate tavade ja kõigi teiste tagasipöördumispoliitika aspektidega, kaasa arvatud nüüdisaegse tehnoloogia kasutamisega, eelkõige julgustama korraldama rohkem võrdlevaid uuringuid varasemate ja praeguste tagasipöördumisprogrammide mõju kohta;

e)

toetama katseprojekte ja uuringuid, mille abil püütakse leida võimalusi uute koostöövormide loomiseks ühenduses, ning milles käsitletakse selle valdkonna ühenduse õigust;

f)

toetama ühiste statistiliste vahendite, meetodite ja näitajate väljatöötamist ja kohaldamist liikmesriikide poolt, et mõõta tagasipöördumise valdkonnas asetleidvaid poliitilisi arenguid, pidades eelkõige silmas sellise statistika levitamist, mille puhul andmed on esitatud eraldi vabatahtliku ning sunniviisilise tagasipöördumise kohta;

g)

toetama koostöös agentuuriga ühise käsiraamatu väljatöötamist ja korrapärast ajakohastamist, mis käsitleb tagasipöördumisvaldkonnaga, sealhulgas saatjate kasutamisega, seonduvaid parimaid tavasid;

h)

osutama liikmesriikidele abistavaid teenuseid nõuetekohaselt põhjendatud eriolukordades, mis nõuavad kiiret tegutsemist.

a)

kõik kolmandate riikide kodanikud, kes pole veel saanud lõplikku eitavat vastust nende taotlusele saada liikmesriigis rahvusvahelist kaitset ning kes võivad otsustada kasutada vabatahtliku tagasipöördumise võimalust, tingimusel et nad pole saanud uut kodakondsust ning pole selle liikmesriigi territooriumilt lahkunud;

b)

kõik kolmandate riikide kodanikud, kellele laieneb liikmesriigis rahvusvaheline kaitse direktiivi 2004/83/EÜ tähenduses või kellele laieneb liikmesriigis ajutine kaitse direktiivi 2001/55/EÜ tähenduses ning kes otsustavad kasutada vabatahtliku tagasipöördumise võimalust, tingimusel et nad pole saanud uut kodakondsust ning pole selle liikmesriigi territooriumilt lahkunud;

c)

kõik kolmandate riikide kodanikud, kes ei vasta või enam ei vasta riiki sisenemise ja/või seal viibimise tingimustele ning kes vastavalt kohustusele lahkuda selle liikmesriigi territooriumilt otsustavad kasutada vabatahtliku tagasipöördumise võimalust;

d)

kõik muud kolmandate riikide kodanikud, kes ei vasta või enam ei vasta riiki sisenemise ja/või seal viibimise tingimustele.

a)

komisjon kontrollib vastavalt artiklis 32 kirjeldatud menetlusele haldus- ja kontrollisüsteemide olemasolu ja nõuetekohast toimimist liikmesriikides;

b)

komisjon lükkab edasi või peatab maksete tegemise täielikult või osaliselt vastavalt artiklites 41 ja 42 kirjeldatud menetlustele, kui liikmesriigi haldus- ja kontrollisüsteemid ei toimi, ning kohaldab mis tahes muid vajalikke finantskorrektsioone vastavalt artiklites 45 ja 46 kirjeldatud menetlustele.

a)

50 % võrdeliselt kolme eelnenud aasta jooksul nende kolmandate riikide kodanike koguarvuga, kes ei vasta või enam ei vasta liikmesriigi territooriumile sisenemise ja seal viibimise tingimustele ning kelle suhtes siseriikliku ja/või ühenduse õiguse alusel kehtib tagasipöördumisotsus, st haldusotsus või kohtulahend või -akt, millega kuulutatakse territooriumil viibimine ebaseaduslikuks ja kehtestatakse tagasipöördumiskohustus;

b)

50 % võrdeliselt kolme eelnenud aasta jooksul nende kolmandate riikide kodanike koguarvuga, kes on liikmesriikide territooriumilt pärast halduslikku või kohtulikku lahkumiskorraldust kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt lahkunud.

a)

kolmandate riikide kodanikke, kellele liikmesriigi transiidialal viibides ei antud sisenemisluba;

b)

kolmandate riikide kodanikke, kelle liikmesriik teise liikmesriiki tagasi saadab, eelkõige vastavalt nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrusele (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (18).

a)

olukord ja vajadused asjaomases liikmesriigis;

b)

kulutuste kulutõhusus, pidades muu hulgas silmas projektiga seotud isikute arvu;

c)

rahastamist taotleva organisatsiooni ja iga partnerorganisatsiooni kogemus, ekspertteadmised, usaldusväärsus ning rahaline panus;

d)

mil määral projekt täiendab teisi Euroopa Liidu üldeelarvest või siseriiklike programmide osana rahastatavaid meetmeid.

a)

uuringud, hindamised, ekspertide aruanded ja statistika, sealhulgas fondi üldise toimimise kohta;

b)

liikmesriikide, lõplike abisaajate ja üldsuse teavitamise meetmed, sealhulgas teadlikkuse suurendamise kampaaniad ning fondist rahastatavate projektide ühine andmebaas;

c)

juhtimiseks, järelevalveks, kontrollimiseks ja hindamiseks kasutatavate arvutisüsteemide paigaldamine, kasutamine ja omavahel ühendamine;

d)

ühise hindamis- ja järelevalveraamistiku kavandamine ning samuti näitajate süsteemide kavandamine, võttes vajadusel arvesse siseriiklikke näitajaid;

e)

hindamismeetodite täiendamine ja teabevahetus kõnealuse valdkonna tavade osas;

f)

liikmesriikide poolt vastavalt artiklile 25 määratud ametiasutustele suunatud teavitamis- ja koolitusmeetmed, mis täiendavad liikmesriikide jõupingutusi oma ametiasutustele juhiste andmisel kooskõlas artikli 31 lõikega 2.

a)

ajavahemikul 2008–2010 7 % kõnealusele liikmesriigile aastas eraldatavast kaasrahastamise kogusummast, millele lisandub 30 000 EUR; ning

b)

ajavahemikul 2011–2013 4 % kõnealusele liikmesriigile aastas eraldatavast kaasrahastamise kogusummast, millele lisandub 30 000 EUR.

a)

nende kolmandate riikide kodanike tagasipöördumist, kellel pole passi ega muid isikuttõendavaid dokumente;

b)

nende kolmandate riikide kodanike tagasipöördumist, keda ei hõlma ühenduse tagasivõtulepingud või riikidevahelised kahepoolsed tagasivõtulepingud, eesmärgiga tugevdada rahvusvahelisest õigusest tulenevat riigi kohustust oma kodanikud tagasi võtta;

c)

nende kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute, kes on saabunud konkreetsest riigist või kes on selles riigis mittekodanikena elanud, tagasipöördumist sellesse riiki;

d)

nende isikute tagasipöördumist, kes pole kohustatud liikmesriigi territooriumilt lahkuma, nagu näiteks varjupaigataotlejad, kes pole veel saanud eitavat vastust, ning isikud, kellele laieneb rahvusvaheline kaitse direktiivi 2004/83/EÜ tähenduses või kellele laieneb ajutine kaitse direktiivi 2001/55/EÜ tähenduses;

e)

eriti haavatavate isikute rühmade tagasipöördumist.

a)

liikmesriigis valitseva olukorra kirjeldus, mis hõlmab tagasipöördumismenetluste integreeritud haldamise põhimõtet, kolmandate riikide konsulaaresinduste ja sisserändeasutustega tehtavat koostööd, vabatahtliku ja sunniviisilise tagasipöördumisega seotud meetmeid ja tegevussuundasid (kusjuures andmed on võimalusel esitatud eraldi vabatahtliku ning sunniviisilise tagasipöördumise kohta), taasintegreerimismeetmete ja tagasipöördumise püsivusega seotud lähenemisviise, pädevate haldus- ja õigusasutuste suutlikkuse suurendamist ja koostööd teiste liikmesriikidega eespool nimetatud valdkondades;

b)

kõnealuse liikmesriigi vajaduste analüüs, mis hõlmab koostööd kolmandate riikide konsulaaresinduste ja sisserändeasutustega, vabatahtliku ja sunniviisilise tagasipöördumisega seotud meetmeid ja tegevussuundasid, taasintegreerimismeetmete ja tagasipöördumise püsivusega seotud lähenemisviise, pädevate haldus- ja õigusasutuste suutlikkuse suurendamist ja koostööd teiste liikmesriikidega eespool nimetatud valdkondades, ning tegevuseesmärgid nimetatud vajaduste rahuldamiseks mitmeaastase programmiga hõlmatud ajavahemiku jooksul;

c)

eesmärkide saavutamiseks kohase strateegia esitamine ja nende saavutamisega seotud prioriteedid ning prioriteetide elluviimiseks kavandatud meetmete kirjeldus;

d)

andmed selle kohta, kas nimetatud strateegia on kooskõlas teiste piirkondlike, riiklike ja ühenduse vahenditega;

e)

teave prioriteetide ja nende konkreetsete eesmärkide kohta. Kõnealuseid eesmärke peab olema võimalik mõõta piiratud arvu näitajate abil, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet. Näitajad peavad võimaldama mõõta edasiminekut võrreldes esialgse olukorraga ning eesmärkide mõjusust prioriteetide elluviimisel;

f)

artiklis 12 sätestatud partnerluse põhimõtte rakendamiseks valitud lähenemisviisi kirjeldus;

g)

rahastamiskava projekt, milles on iga prioriteedi ja aastaprogrammi kohta välja toodud kavandatav fondi osamaks ning avalikust või erasektorist pärineva kaasrahastamise kogusumma;

h)

mitmeaastase programmi avalikustamise tagamiseks kehtestatud sätted.

a)

mitmeaastase programmi kavandi kooskõla fondi eesmärkide ja artiklis 18 osutatud strateegiliste suunistega;

b)

mitmeaastase programmi kavandis esitatud meetmete asjakohasust seoses kavandatava strateegiaga;

c)

liikmesriigi poolt fondi meetmete rakendamiseks kehtestatud haldus- ja kontrollimenetluste vastavust käesoleva otsuse sätetele;

d)

mitmeaastase programmi kavandi vastavust ühenduse õigusele ja eelkõige isikute vaba liikumise tagamist toetavale ühenduse õigusele koostoimes välispiirikontrolli, varjupaika ja sisserännet käsitlevate kõrvalmeetmetega.

a)

aastaprogrammi alusel rahastatavate projektide valiku üldeeskirjad;

b)

aastaprogrammi alusel toetatavate meetmete kirjeldus;

c)

fondist antava toetuse kavandatav jaotus programmi erinevate meetmete vahel ja summa, mida taotletakse artiklis 17 sätestatud tehnilise abi jaoks, et aastaprogrammi rakendada.

a)

asjaomaste haldus- ja kontrolliorganite ülesannete määratlus ja organisisene jaotus;

b)

selliste organite vaheliste ja siseste ülesannete lahususe põhimõttest kinnipidamine;

c)

piisavad vahendid igale organile talle kogu fondist kaasrahastatavate meetmete rakendamise perioodiks antud ülesannete täitmiseks;

d)

aastaprogrammide deklareeritud kulutuste õigsuse ja korrakohasuse tagamise kord;

e)

usaldusväärsed raamatupidamis-, järelevalve- ja finantsaruandlussüsteemid elektroonilisel kujul;

f)

aruandlus- ja järelevalvesüsteem juhul, kui vastutav organ usaldab ülesannete täitmise mõnele teisele organile;

g)

ülesannete täitmiseks vajalike menetlusjuhiste olemasolu;

h)

süsteemi toimimise auditeerimise kord;

i)

süsteemid ja kord piisava kontrolljälje tagamiseks;

j)

eeskirjade eiramise ja alusetult makstud summade tagasinõudmise aruandlus- ja järelevalvemenetlused.

a)

vastutav asutus: liikmesriigi funktsionaalne organ, liikmesriigi määratud siseriiklik avaliku sektori asutus või organ, või liikmesriigi avalikke teenuseid osutav eraõiguslik asutus, mis vastutab fondist toetust saava mitmeaastase programmi ja aastaprogrammide haldamise eest ning kannab hoolt komisjoniga suhtlemise eest;

b)

sertifitseerimisasutus: liikmesriigi poolt kuludeklaratsioone enne nende komisjonile saatmist tõendama määratud siseriiklik avaliku sektori asutus või organ, või sellise asutuse või organina toimiv ametiisik;

c)

auditeerimisasutus: liikmesriigi määratud siseriiklik avaliku sektori asutus või organ, kes on oma ülesannetes vastutavast asutusest ja sertifitseerimisasutusest sõltumatu ja kes vastutab haldus- ja kontrollisüsteemi tõhusa toimimise kontrollimise eest;

d)

vajaduse korral volitatud asutus.

a)

on juriidiline isik, välja arvatud juhul, kui ta on liikmesriigi funktsionaalne organ;

b)

omab vajalikku infrastruktuuri hõlpsaks suhtlemiseks suure hulga kasutajatega ja teiste liikmesriikide vastutavate organite ja komisjoniga;

c)

tegutseb sellises halduslikus raamistikus, mis võimaldab tal oma ülesandeid täita korrektselt ja huvide konflikti vältides;

d)

on võimeline kohaldama ühenduse vahendite fondijuhtimiseeskirju;

e)

omab rahalist ja haldussuutlikkust, mis on võrdeline tema hallatavate ühenduse vahendite suurusega;

f)

omab enda käsutuses töötajaid, kellel on asjakohane erialane kvalifikatsioon haldusalaseks tööks rahvusvahelises keskkonnas.

a)

konsulteerib partneritega vastavalt artiklile 12;

b)

esitab komisjonile artiklites 19 ja 21 osutatud mitmeaastaste programmide ja aastaprogrammide kavandid;

c)

korraldab vajadusel pakkumiskutsete ja ettepanekute esitamise kutsete esitamise ning levitab sellekohast teavet;

d)

korraldab fondist kaasrahastatavate projektide väljavalimise kooskõlas artikli 15 lõikes 5 sätestatud kriteeriumidega;

e)

võtab vastu komisjoni tehtud maksed ja teeb makseid lõplikele abisaajatele;

f)

tagab järjepidevuse ja vastastikuse täiendavuse fondist ning teistest asjaomastest siseriiklikest ja ühenduse rahastamisvahenditest toimuva kaasrahastamise vahel;

g)

jälgib kaasrahastatud toodete üleandmist ja teenuste osutamist ning meetmete puhul seda, et deklareeritud kulud on tegelikult tehtud ning vastavad ühenduse ja siseriiklikele eeskirjadele;

h)

tagab raamatupidamisdokumentatsiooni registreerimis- ja säilitamissüsteemi olemasolu elektroonilisel kujul asjaomase aastaprogrammi iga meetme jaoks ning vajalike rakendamist käsitlevate andmete kogumise finantsjuhtimiseks, järelevalveks, kontrolliks ja hindamiseks;

i)

tagab, et lõplikud abisaajad ja fondist kaasrahastatavate meetmete rakendamisel osalevad muud organid kasutaksid eraldi raamatupidamissüsteemi või vastavaid raamatupidamiskoode kõigi meetmetega seotud tehingute kohta, ilma et see piiraks siseriiklike raamatupidamiseeskirjade kohaldamist;

j)

tagab, et artiklis 49 osutatud fondi hindamine viiakse läbi artikli 50 lõikes 2 sätestatud tähtaegade jooksul kooskõlas komisjoni ja liikmesriigi vahel kokkulepitud kvaliteedistandarditega;

k)

kehtestab korra, mis tagab kõikide piisava kontrolljälje tagamiseks nõutavate kulusid ja auditeid käsitlevate dokumentide säilitamise kooskõlas artiklis 43 osutatud nõuetega;

l)

tagab, et auditeerimisasutus saaks artikli 30 lõikes 1 sätestatud auditite läbiviimiseks kogu vajaliku teabe kasutatud haldusmenetluste ja fondist kaasrahastatud projektide kohta;

m)

tagab, et sertifitseerimisasutus saab kogu tõendamiseks vajaliku teabe kuludega seotud menetluste ja kontrollide kohta;

n)

koostab aastaprogrammide rakendamise kohta eduaruandeid ja lõpparuandeid, sertifitseerimisasutuse poolt tõendatud kuludeklaratsioone ja maksetaotlusi või vajaduse korral tagasimaksedeklaratsioone ning esitab need komisjonile;

o)

levitab teavet ja viib läbi nõustamist ning tutvustab toetust saanud meetmete tulemusi;

p)

teeb koostööd komisjoniga ja vastutavate asutustega teistes liikmesriikides;

q)

kontrollib artikli 33 lõikes 6 osutatud suuniste järgimist lõplike abisaajate poolt.

a)

tõendab, et:

b)

tagab tõendamise eesmärgil piisava teabe saamise vastutavalt asutuselt kuludeklaratsioonides märgitud kulusid käsitleva korra ja nende kulude kontrollimise kohta;

c)

võtab tõendamise eesmärgil arvesse kõiki auditeerimisasutuse poolt või vastutusel läbi viidud auditite tulemusi;

d)

säilitab komisjonile deklareeritud kulude raamatupidamisdokumendid elektroonilisel kujul;

e)

kontrollib ühenduse rahalise toetuse tagasinõudmist, vajadusel koos viivisega, kui see on avastatud rikkumisi silmas pidades alusetult makstud;

f)

peab arvestust Euroopa Liidu üldeelarvega seoses tagasinõudmisele kuuluvate ja tagasinõutud summade kohta, arvates need võimaluse korral järgmisest kuludeklaratsioonist maha.

a)

tagab auditite läbiviimise, et kontrollida haldus- ja kontrollisüsteemi toimimise tõhusust;

b)

tagab, et meetmete auditid viiakse läbi deklareeritud kulude tõendamiseks vajaliku valimi alusel; valim esindab vähemalt 10 % iga aastaprogrammi kogu abikõlblikust kulust;

c)

esitab komisjonile kuue kuu jooksul alates mitmeaastase programmi heakskiidu saamisest auditeerimisstrateegia, mis hõlmab punktides a ja b nimetatud auditeid läbiviivaid organeid, kindlustades peamiste fondi kaasrahastamisest abisaajate auditeerimise ja auditite ühtlase jaotuse kogu programmiperioodi vältel.

a)

aasta auditeerimisaruanne, milles esitatakse aastaprogrammi suhtes vastavalt auditistrateegiale läbiviidud auditite tulemused ning antakse aru programmi haldus- ja kontrollisüsteemis avastatud puudustest;

b)

auditeerimisasutuse vastutusel läbi viidud kontrollidel ja audititel põhinev arvamus selle kohta, kas haldus- ja kontrollisüsteemi toimimine annab piisava tagatise, et komisjonile esitatud kuludeklaratsioonid on õiged ja nende aluseks olnud tehingud on seaduslikud ja korrakohased;

c)

deklaratsioon, milles antakse hinnang lõppmakse maksetaotluse või tagasimaksedeklaratsiooni kehtivusele ja asjaomaste kulutuste seaduslikkusele ja korrakohasusele.

a)

tõendatud kuludeklaratsioon, mis on koostatud vastavalt artikli 29 lõike 1 punktile a ja artiklile 35, ja taotlus lõppmakse tegemiseks või tagasimaksedeklaratsioon;

b)

aastaprogrammi rakendamise lõpparuanne artiklis 51 sätestatud kujul;

c)

artikli 30 lõikes 3 sätestatud aasta auditeerimisaruanne, arvamus ja deklaratsioon.

a)

siseriikliku või ühenduse auditeerimisorgani aruandest ilmnevad tõsised puudused haldus- ja kontrollisüsteemide toimimises;

b)

eelarvevahendite käsutaja peab läbi viima täiendava kontrollimise pärast temani jõudnud teavet, et tõendatud kuludeklaratsioonis sisalduvad kulutused on seotud tõsise eeskirjade eiramisega, mida ei ole kõrvaldatud.

a)

programmi haldus- ja kontrollisüsteemis on tõsiseid puudusi, mis mõjutavad maksete tõendamiskorra usaldusväärsust ja mille suhtes ei ole võetud korrigeerivaid meetmeid; või

b)

tõendatud kuludeklaratsioonis sisalduvad kulud on seotud tõsise eeskirjade eiramisega, mida ei ole kõrvaldatud; või

c)

liikmesriik ei ole täitnud artiklitest 31 ja 32 tulenevaid kohustusi.

a)

programmi haldus- ja kontrollisüsteemis on tõsiseid puudusi, mis ohustavad programmile juba antud ühenduse toetust;

b)

tõendatud kuludeklaratsioonis sisalduvad kulud on seotud eeskirjade eiramisega, mida liikmesriik ei ole enne käesolevas lõikes sätestatud korrektsioonimenetluse alustamist kõrvaldanud;

c)

liikmesriik ei ole täitnud artiklist 31 tulenevaid kohustusi enne käesolevas lõikes sätestatud korrektsioonimenetluse alustamist.

a)

30. juuniks 2010 hindamisaruande fondist kaasrahastatud meetmete rakendamise kohta;

b)

30. juuniks 2012 ajavahemikku 2008–2010 käsitleva ja 30. juuniks 2015 ajavahemikku 2011–2013 käsitleva hindamisaruande fondist kaasrahastatud meetmete tulemuste ja mõju kohta.

a)

30. juuniks 2010 aruande artiklis 15 sätestatud kriteeriumite, mis käsitlevad iga-aastast vahendite jaotamist liikmesriikide vahel, kohaldamise kohta, vajadusel koos parandusettepanekutega;

b)

31. detsembriks 2010 vahearuande saavutatud tulemuste kohta ja fondi rakendamise kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete aspektide kohta koos ettepanekuga fondi edasiseks arenguks;

c)

31. detsembriks 2012 ajavahemikku 2008–2010 käsitleva järelhindamise aruande ja 31. detsembriks 2015 ajavahemikku 2011–2013 käsitleva järelhindamise aruande.

a)

aastaprogrammi rahaline täitmine ja tegevuste elluviimine;

b)

edusammud mitmeaastase programmi ja selle prioriteetide rakendamisel selle konkreetseid kontrollitavaid eesmärke silmas pidades, võimaluse korral näitajaid kvantifitseerides;

c)

vastutava asutuse võetud meetmed rakendamise kvaliteedi ja tõhususe tagamiseks, eelkõige:

d)

aastaprogrammidest ja mitmeaastastest programmidest teavitamiseks ja nende avalikustamiseks võetud meetmed.