1.

Käesoleva standardi eesmärk on kehtestada üldkasutatavate finantsaruannete esitamise alused, et tagada võrreldavus nii ettevõtte varasemate perioodide finantsaruannetega kui ka teiste ettevõtete finantsaruannetega. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestab käesolev standard finantsaruannete esitamise nõuded, juhised nende struktuuri kohta ning miinimumnõuded nende sisu kohta. Konkreetsete tehingute ja teiste sündmuste kajastamist, mõõtmist ning avalikustamist käsitletakse teistes standardites ja tõlgendustes.

2.

Käesolevat standardit rakendatakse kõigi üldkasutatavate finantsaruannete suhtes, mis on koostatud ja esitatud vastavalt rahvusvahelistele finantsaruandlusstandarditele.

3.

Üldkasutatavad finantsaruanded on sellised aruanded, mis on ette nähtud vastama nende kasutajate vajadustele, kes ei saa nõuda aruannete koostamist konkreetselt nende vajadustest lähtudes. Üldkasutatavaid finantsaruandeid võib esitada eraldi või mõne teise avaliku dokumendi, nagu näiteks majandusaasta aruande või emissiooniprospekti, koosseisus. Käesolevat standardit ei rakendata kooskõlas standardiga IAS 34 Vahearuandlus koostatud lühendatud vahearuannete struktuuri ja sisu suhtes. Taoliste finantsaruannete suhtes on aga rakendatavad paragrahvid 13–41. Käesolev standard on võrdselt rakendatav kõigi majandusüksuste suhtes olenemata sellest, kas nad koostavad konsolideeritud või konsolideerimata finantsaruandeid nagu need on määratletud standardis IAS 27 Konsolideeritud ja eraldiseisvad finantsaruanded.

4.

Käesoleva standardiga kooskõlas olevad lisanõuded pankadele ja samalaadsetele finantsasutustele on sätestatud standardis IAS 30 Pankade ja samalaadsete finantsasutuste finantsaruannetes avalikustatav informatsioon.

5.

Käesolevas standardis kasutatakse kasumit taotlevaile majandusüksustele, kaasa arvatud avaliku sektori äriüksustele, sobivaid mõisteid. Erasektori, avaliku sektori või valitsuse mittetulundusüksustel, kes soovivad käesolevat standardit rakendada, võib osutuda vajalikuks muuta finantsaruannete ja nende teatavate kirjete nimetusi.

6.

Sarnaselt võib majandusüksustel, kellel ei ole vastavalt standardile IAS 32 Finantsinstrumendid: avalikustamine ja esitamine omakapitali (nt teatud avatud investeerimisfondid), ja majandusüksustel, kelle aktsiakapital ei ole omakapital (nt teatud kooperatiivsed üksused) osutuda vajalikuks kohandada finantsaruannetes liikmete või osanike osaluste esitamist.

7.

Finantsaruanded on majandusüksuse finantsseisundi ja finantstulemuste struktureeritud esitused. Üldkasutatavate finantsaruannete eesmärk on anda majandusüksuse finantsseisundi ja -tulemuse ning rahavoogude kohta informatsiooni, mida lai ring aruande kasutajaid saaks oma majandusotsuste tegemisel kasutada. Finantsaruanded näitavad ka juhtkonna oskust kasutada tema kätte usaldatud ressursse. Selle eesmärgi täitmiseks annavad finantsaruanded informatsiooni majandusüksuse:

See informatsioon koos lisades sisalduva muu informatsiooniga aitab finantsaruannete kasutajatel prognoosida majandusüksuse tulevasi rahavoogusid ning eeskätt nende ajastust ja kindlust.

8.

Täielikud finantsaruanded sisaldavad järgmisi komponente:

9.

Paljud majandusüksused esitavad peale finantsaruannete ka juhtkonna koostatud finantsülevaate, mis kirjeldab ja selgitab üksuse finantstulemuste ja -seisundi kujunemist ning peamisi ettevõtte tegevusega seotud riske. Selline aruanne võib sisaldada ülevaadet:

10.

Paljud majandusüksused esitavad lisaks finantsaruannetele ka selliseid raporteid ja aruandeid, nagu näiteks keskkonnaraportid ja lisandväärtuse aruanded, ja seda eelkõige sellistes tööstusharudes, kus keskkonnategurid on olulised ja kus töötajaid loetakse tähtsaks kasutajarühmaks. Finantsaruannetest eraldi esitatavad raportid ja aruanded ei kuulu rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite rakendusalasse.

11.

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

12.

Hindamaks, kas väljajätmised või ebakorrektne kajastamine võisid mõjutada kasutajate majandusotsuseid ning olla seega olulised, on vaja vaadelda neile kasutajaile iseloomulikke tunnusjooni. Finantsaruannete koostamise ja esitamise raampõhimõtete paragrahvis 25 on öeldud, et “eeldatakse, et kasutajatel on piisavad teadmised äri- ja majandustegevusest ning raamatupidamise valdkonnast ning tahe saadud informatsiooni mõõduka hoolsusega analüüsida.” Seetõttu tuleb hindamisel arvestada, millist mõju majandusotsuste tegemisel selliste tunnusjoontega kasutajatele eeldatavalt avaldatakse.

13.

Finantsaruanded peavad õiglaselt kajastama majandusüksuse finantspositsiooni, finantstulemust ja rahavoogusid. Õiglane esitlus nõuab tehingute, muude sündmuste ja tingimuste mõjude esitlemist kooskõlas Raamistikus sätestatud varade, kohustuste, tulude ja kulude mõistete ja kajastamise kriteeriumidega. Eeldatakse, et rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite asjakohase rakendamise ja vajadusel lisainformatsiooni avalikustamise tulemuseks on õiglase esitusega finantsaruanded.

14.

Majandusüksus, mille finantsaruanded vastavad rahvusvahelistele finantsaruandlusstandarditele, peab selle fakti lisades selgesõnaliselt ja tingimusteta avalikustama. Finantsaruandeid ei tohi nimetada rahvusvaheliste finantsaruandluse standarditega vastavuses olevateks, välja arvatud juhul, kui need finantsaruanded järgivad kõiki rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite nõudeid.

15.

Rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite rakendamisega on võimalik peaaegu kõikides tingimustes saavutada õiglane esitus. Õiglane esitlus nõuab, et majandusüksus:

16.

Ebasobivate arvestusmeetodite kasutamist ei heasta kasutatavate arvestusmeetodite avalikustamine, lisad ega selgitav materjal.

17.

Äärmiselt erandlikel juhtudel, kui juhtkond jõuab järeldusele, et standardi või tõlgenduse nõude järgimine võib olla selliselt eksitav, et finantsaruanne satub vastuollu Raamistikus määratud finantsaruannete eesmärgiga, peab majandusüksus kõrvale kalduma sellest nõudest paragrahvis 18 toodud viisil, juhul kui asjakohane raamistik seda nõuab või sellist kõrvalekaldumist ei keela.

18.

Juhul kui majandusüksus kaldub kõrvale standardi või tõlgenduse nõudest vastavalt lõikele 17, avalikustab majandusüksus:

19.

Juhul, kui majandusüksus on eelneval perioodil standardi või tõlgenduse nõudest kõrvale kaldunud ja see kõrvalekaldumine mõjutab ka käesoleva perioodi finantsaruannetes kajastatud summasid, peab majandusüksus avalikustama informatsiooni, mis on nõutud paragrahvi 18 punktides (c) ja (d).

20.

Paragrahvi 19 tuleb rakendada näiteks juhul, kui majandusüksus kaldus eelneval perioodil kõrvale standardi või tõlgenduse nõudest varade või kohustiste mõõtmisel ja see kõrvalekalle mõjutab aruandeperioodi finantsaruannetes kajastatud varade ja kohustiste muutuste mõõtmist.

21.

Sellistel äärmiselt erandlikel juhtudel, kui juhtkond jõuab järeldusele, et mõne standardi või tõlgenduse nõude järgimine võib olla selliselt eksitav, et finantsaruanne satub vastuollu Raamistikus sätestatud finantsaruannete eesmärgiga, kuid asjakohane raamistik keelab nõudest kõrvalekaldumise, peab majandusüksus selliste eksitavate järgimiste aspekte maksimaalselt vähendama, avalikustades:

22.

Paragrahvide 17–21 jaoks satuks informatsioon vastuollu finantsaruannete eesmärgiga, kui informatsioon ei esita tehinguid, muid sündmusi ja tingimusi usaldusväärselt, mida selle informatsiooniga kas soovitakse esitada või mida sellelt põhjendatult oodatakse, ja järelikult mõjutab see tõenäoliselt finantsaruannete kasutajate poolt tehtavaid majandusotsuseid. Hinnates, kas standard või tõlgendus on selliselt eksitav, et selle tulemuseks oleks finantsaruannete vastuollu sattumine Raamistikus sätestud finantsaruannete eesmärgiga, kaalub juhtkond järgmist:

23.

Finantsaruandeid koostades peab juhtkond hindama majandusüksuse suutlikkust tegevust jätkata. Finantsaruanded koostatakse tegevuse jätkuvuse alusel, välja arvatud juhul, kui juhtkond kas plaanib majandusüksust likvideerida või selle tegevuse lõpetada või kui tal puudub muu realistlik alternatiiv ja ta on sunnitud seda tegema. Juhul kui juhtkond on oma hinnangu andmisel teadlik sellistest olulistest ebakindlust põhjustatavatest asjaoludest, mis võivad anda põhjust kahtlemiseks majandusüksuse võimes tegevust jätkata, tuleb need asjaolud avalikustada. Juhul, kui finantsaruandeid ei koostata tegevuse jätkuvuse alusel, tuleb see asjaolu avalikustada koos finantsaruannete koostamise alusega ja põhjusega, miks majandusüksust ei käsitleta jätkuvalt tegutsevana.

24.

Tegevuse jätkuvuse eelduvuse põhjendatuse hindamisel arvestab juhtkond kogu kättesaadavat informatsiooni tuleviku kohta, mis peab hõlmama vähemalt kahteteist kuud alates bilansikuupäevast, kuid ei ole piiratud sellega. Hindamise aste sõltub iga juhtumi korral eraldi käsitletavatatest faktidest. Kui majandusüksuse tegevus on olnud tulutoov ja tal on olnud raskusteta juurdepääs rahalistele vahenditele, võib jõuda järelduseni, et tegevuse jätkuvuse eeldus on asjakohane, ka detailse analüüsita. Muudel juhtudel võib juhtkonnal osutuda vajalikuks kaaluda paljusid olemasolevaid ja prognoositavaid tasuvuse, võlgade tagasimaksegraafikute ja võimalike alternatiivsete finantseerimisallikatega seotud tegureid, enne kui on võimalik veenduda, et tegevuse jätkuvuse alus on asjakohane.

25.

Majandusüksus peab oma finantsaruanded, välja arvatud rahavoogusid käsitletav informatsioon, koostama tekkepõhisest arvestusest lähtudes.

26.

Tekkepõhise arvestuse kasutamisel kajastatakse objekte varade, kohustiste, tulude ja kuludena (finantsaruannete elemendid), juhul kui need vastavad Raamistikus toodud kõnealuste elementide definitsioonidele ja kajastamiskriteeriumidele.

27.

Objektide esitamise ja liigitamise põhimõtted finantsaruannetes peavad püsima muutumatutena ühest perioodist teise, välja arvatud juhul, kui:

28.

Oluline omandamine või müük või finantsaruannete esitusviisi läbivaatamine võib viidata asjaolule, et finantsaruanded tuleks esitada senisest erineval viisil. Majandusüksus muudab oma finantsaruannete esitlust ainult juhul, kui muudetud esitlus annab usaldusväärsemat ja finantsaruannete kasutajatele asjakohasemat informatsiooni ja uuendatud struktuuri kasutatakse tõenäoliselt ka tulevikus, nii et võrreldavuse põhimõtet ei rikuta. Selliste muudatuste tegemisel esitluses peab majandusüksus oma võrdlusandmed vastavalt paragrahvidele 38 ja 39 ümber liigitama.

29.

Iga sarnaste kirjete oluline klass esitatakse finantsaruannetes eraldi. Erineva olemuse või funktsiooniga kirjed esitatakse eraldi, välja arvatud juhul, kui need kirjed ei ole olulised.

30.

Finantsaruanded valmivad suure hulga tehingute või muude sündmuste töötlemise tulemusena, mille puhul need tehingud ja sündmused koondatakse klassidesse vastavalt nende olemusele või funktsioonile. Summeerimise ja liigitamise protsessi lõppastmeks on koondatud ja liigitatud andmed, mis moodustavad kirjed bilansis, kasumiaruandes, omakapitali muutuste aruandes ja rahavoogude aruandes või lisades. Väheolulised kirjed summeeritakse finantsaruannete või lisade teiste kirjetega. Objekt, mis ei ole piisavalt olulinepõhiaruandes endas eraldi esitamiseks, võib olla piisavalt oluline eraldi esitamiseks selle lisades.

31.

Olulisuse mõiste rakendamine tähendab, et standardi ja tõlgenduse avalikustamisnõudeid ei ole vaja täita, kui saadavad andmed ei ole olulised.

32.

Varasid ja kohustisi ning tulusid ja kulusid ei saldeerita, välja arvatud juhul, kui mõni standard või tõlgendus seda nõuab või lubab.

33.

On tähtis, et varad ja kohustised ning tulud ja kulud esitatakse aruandes eraldi. Saldeerimine kasumiaruandes või bilansis, välja arvatud juhul, kui saldeerimine peegeldab tehingu või muu sündmuse sisu, kahandab finantsaruande kasutajate võimet mõista aset leidnud tehinguid, muid sündmusi ja tingimusi ning hinnata majandusüksuse tulevasi rahavoogusid. Varade allahindluse mõõtmist varade väärtuse vähendusena — näiteks iganenud varude allahindlust ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete allahindlust — ei loeta saldeerimiseks.

34.

IAS 18 Tulu määratleb tulu ja nõuab selle mõõtmist saadud või saadaolevate summade õiglase väärtuse alusel, arvestades kõiki majandusüksuse poolt antud allahindlusi. Majandusüksus võtab oma tavaliste tegevuste käigus ette ka selliseid tehinguid, mis ei tekita otseselt tulu, vaid on põhitegevuse seisukohast juhuslikud. Selliste tehingute tulemused esitatakse samast tehingust tulenevate tulude ja kulude saldeerimise teel, juhul kui selline esitus kajastab tehingu või muu sündmuse sisu. Näiteks:

35.

Lisaks esitatakse grupist sarnastest tehingutest tulenev kasum ja kahjum saldeerituna, näiteks valuutakursi muutuste kasum ja kahjum või kauplemiseks hoitavatest finantsinstrumentidest saadud kasum ja kahjum. Juhul kui selline kasum ja kahjum on oluline, esitatakse need siiski eraldi.

36.

Võrdlusandmed eelmise perioodi kohta esitatakse kõikide finantsaruannetes esitatud summade osas, välja arvatud juhul, kui mõni standard või tõlgendus teistmoodi lubab või nõuab. Võrdlusandmed tuleb esitada seletava ja kirjeldava informatsiooni kohta siis, kui see on käesoleva perioodi finantsaruannete mõistmiseks asjakohane.

37.

Mõningatel juhtudel on eelmis(t)e perioodi(de) finantsaruannetes esitatud seletav informatsioon jätkuvalt asjakohane ka käesoleval perioodil. Näiteks avalikustatakse käesoleval perioodil õigusvaidluse üksikasjad, mille tulemus oli eelmisel bilansipäeval ebakindel ega ole endiselt selgunud. Finantsaruande kasutajal on kasulik teada, et see ebakindlust tekitav asjaolu oli olemas juba eelmisel bilansipäeval ja milliseid abinõusid ettevõte on selle lahendamiseks käesoleval perioodil tarvitusele võtnud.

38.

Juhul kui finantsaruannete objektide esitusviisi või liigitust muudetakse, tuleb võrdlusandmed ümber liigitada, välja arvatud juhul, kui see on teostamatu. Võrdlusandmete ümberliigitamisel avalikustab majandusüksus:

39.

Juhul kui võrdlusandmete ümberliigitamine on teostamatu, avalikustab majandusüksus:

40.

Vaheperioodi informatsiooni võrreldavuse parandamine aitab finantsaruannete kasutajatel teha majandusotsuseid, eriti võimaldades finantsinformatsiooni trendide hindamist ennustatavatel eesmärkidel. Mõnikord on võrreldavuse saavutamiseks eelneva perioodi võrdleva informatsiooni ümberliigitamine praktiliselt teostamatu. Näiteks võib juhtuda, et eelmis(t)el perioodi(de)l ei ole andmeid kogutud selliselt, mis lubaks ümberliigitamist ja informatsiooni uuesti kogumine ei pruugi olla teostatav.

41.

IAS 8 käsitleb arvestusmeetodi muutusega või vigade parandamisega seotud võrdlusandmete korrigeerimist.

42.

Käesolev standard nõuab teatavate kirjete avalikustamisi bilansis, kasumiaruandes ja omakapitali muutuste aruandes ja teiste kirjete avalikustamist kas nendes põhiaruannetes või nende lisades. IAS 7 määrab rahavoogude aruande esitamise nõuded.

43.

Käesolev standard kasutab mõnikord terminit “avalikustamine” laiemas tähenduses, hõlmates nii bilansis, kasumiaruandes, omakapitali muutuste aruandes ja rahavoogude aruandes kui ka nende lisades esitatavaid andmeid. Ka teistes standardites ja tõlgendustes on toodud avalikustamise nõudeid. Juhul, kui kõnealuses standardis või mõnes teises standardis või tõlgenduses ei ole toodud teisiti, toimub avalikustamine kas bilansis, kasumiaruandes, omakapitali muutuste aruandes või rahavoogude aruandes (mis iganes neist on asjakohane) või nende aruannete lisades.

44.

Finantsruanded tuleb selgelt identifitseerida ja eraldada muust samas dokumendis sisalduvast informatsioonis.

45.

Rahvusvahelised finantsaruandlusstandardid kehtivad ainult finantsaruannetele ja mitte muule aastaaruandes või muus dokumendis esitatud informatsioonile. Seetõttu on oluline, et finantsaruande kasutajad suudavad eristada rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite kohaselt koostatud informatsiooni muust informatsioonist, mis võib aruaande kasutajatele kasulik olla, kuid mida standardid ei käsitle.

46.

Finantsaruande iga komponent peab olema selgelt identifitseeritud. Lisaks peavad alljärgnevad andmed olema selgesti välja toodud ja juhul, kui see on vajalik esitatud informatsiooni õigeks mõistmiseks, tuleb need andmed esitada korduvalt:

47.

Paragrahvi 46 nõudeid täidetakse harilikult nii, et finantsaruannete igal leheküljel esitatakse lehekülje pealdis ja veergude lühipealdised. Kõnealuse informatsiooni parima esitusviisi määramine tugineb hinnangul. Näiteks juhul, kui finantsaruanded esitatakse elektroonilisel kujul, ei kasutata alati eraldi lehekülgi ja eespool mainitud andmed esitatakse seetõttu piisavalt tihti, et kindlustada finantsaruannetes sisalduva informatsiooni õige arusaamine.

48.

Finantsaruanded on tihti paremini mõistetavad, kui informatsioon esitatakse tuhandetes ja miljonites aruandevaluuta ühikutes. Selline esitusviis on aktsepteeritav niikaua, kui täpsusaste on avalikustatud ja oluline teave ei ole aruandest välja jäänud.

49.

Finantsaruanded esitatakse vähemalt üks kord aastas. Juhul, kui majandusüksuse bilansipäev muutub ja raamatupidamise aastaaruanne esitatakse ühest aastast pikema või lühema aruandeperioodi kohta, peab majandusüksus avalikustama lisaks finantsaruannetega hõlmatud perioodile ka:

50.

Harilikult koostatakse finantsaruanded järjepidevalt üheaastase perioodi kohta. Siiski mõned majandusüksused koostavad praktilistel põhjustel aruande 52-nädalase perioodi kohta. Käesolev standard ei välista sellise perioodi kasutamist, sest tulemuseks olevad finantsaruanded ei erine tõenäoliselt oluliselt finantsaruannetest, mida esitataks aastase perioodi kohta.

51.

Majandusüksus esitab käibevarad ja põhivarad ning lühi- ja pikaajalised kohustised bilansis eraldi vastavalt paragrahvidele 57–67, välja arvatud siis, kui likviidsusel põhinev esitusviis annab usaldusväärse ja asjakohasema informatsiooni. Kui selline erand kehtib, esitatakse kõik varad ja kohustised üldjoontes nende likviidsuse järjekorras.

52.

Ükskõik millist esitusmeetodit rakendatakse, peab majandusüksus iga vara ja kohustise kirje puhul, mis sisaldab summasid, mis eeldatavalt realiseeruvad või tasutakse (a) mitte rohkem kui kaheteist kuu jooksul pärast bilansikuupäeva ja (b) rohkem kui kaheteistmümne kuu jooksul pärast bilansikuupäeva, avalikustama selle summa, mis eeldatavalt realiseerub või tasutakse pärast kaheteistkümne kuu möödumist.

53.

Kui majandusüksus tarnib kaupu või pakub teenuseid selgelt määratletava äritsükli jooksul, siis käibe- ja põhivara ning pika- ja lühiajaliste kohustiste eraldamine bilansis annab kasulikku informatsiooni, eristades käibekapitalina ringleva netovara majandusüksuse pikaajalise kasutusega objektidest. Samuti võimaldab see esile tuua varad, mis jooksva äritsükli jooksul eeldatavalt realiseeritakse, ning kohustised, mis tuleb sama perioodi vältel ära tasuda.

54.

Mõnede majandusüksuste puhul, nagu näiteks finantsasutused, annab varade esitamine kasvavas või kahanevas likviidsusjärjekorras informatsiooni, mis on usaldusvääne ja asjakohasem kui esitamine lühi- ja pikaajaliste elementide eristuse alusel, kuna majandusüksus ei paku kaupu või teenuseid selgelt määratletava äritsükli jooksul.

55.

Rakendades paragrahvi 51, on majandusüksusel lubatud esitada osad oma varad ja kohustised lühi- ja pikaajalise eristuse alusel ning teised likviidsusjärjekorras, kui selline esitus annab usaldusväärset ja asjakohasemat informatsiooni. Vajadus segaesituseks võib tekkida, kui majandusüksusel on erinevaid tegevusvaldkondi.

56.

Informatsioon varade ja kohustiste eeldatavate realiseerimiskuupäevade kohta on kasulik majandusüksuse likviidsuse ja maksevõime hindamisel. IAS 32 nõuab finantsvarade ja finantskohustiste tagasimaksetähtaegade avalikustamist. Finantsvarad hõlmavad nõudeid ostjate vastu ja muid nõudeid ning finantskohustised võlgnevusi tarnijatele ja muid võlgu. Informatsioon mittemonetaarsete varade ja kohustiste, nagu varude ja eraldiste, realiseerumise ja tasumise eeldatava tähtaja kohta on samuti kasulik, olenemata sellest, kas vara ja kohustised on liigitatud lühi- ja pikaajalisteks või mitte. Näiteks avalikustab majandusüksus sellised varud, mis eeldatavalt realiseeritakse pikema aja jooksul kui kaheteist kuu möödumisel bilansikuupäevast.

57.

Vara liigitatakse käibevaraks, kui ta vastab ühele järgnevatest kriteeriumidest:

58.

Käesolevas standardis kasutatav mõiste “põhivara” (“pikaajaline vara”) hõlmab pikaajalist materiaalset, immateriaalset ning finantsvara. Standard ei keela alternatiivsete nimetuste kasutamist, kui nende tähendus on selge.

59.

Majandusüksuse äritsükkel on aeg, mis kulub protsessis kasutatavate varade omandamisest kuni nende realiseerimiseni raha või raha ekvivalentide vastu. Kui majandusüksuse tavaline äritsükkel ei ole selgelt määratletav, siis loetakse selle pikkuseks kaksteist kuud. Käibevarad hõlmavad varasid (nagu näiteks varud ja nõuded ostjate vastu), mis müüakse, tarbitakse või realiseeritakse osana tavalisest äritsüklist, isegi siis, kui neid eeldatavalt ei realiseerita kaheteist kuu jooksul pärast bilansikuupäeva. Käibevarad hõlmavad samuti varasid, mida hoitakse peamiselt kauplemise eesmärgil (finantsvarasid liigitatakse selle kategooria raames kauplemise eesmärgil hoitavateks vastavalt standardile IAS 39 Finantsinstrumendid: Kajastamine ja mõõtmine) ja põhivarade lühiajalist osa.

60.

Kohustis liigitatakse lühiajaliseks, kui ta vastab ühele järgmistest kriteeriumidest:

61.

Mõned lühiajalised kohustised, nagu võlad tarnijatele, töötajate palgakulude ja muude tegevuskuludega seotud viitvõlad, on osa majandusüksuse tavapärase äritsükli jooksul kasutatavast käibekapitalist. Sellised jooksva äritegevusega seotud objektid liigitatakse lühiajalisteks kohustisteks isegi siis, kui nende tasumise tähtaeg on hiljem kui 12 kuu jooksul alates bilansikuupäevast. Sama tavaline äritsükkel kehtib nii majandusüksuse varade kui ka kohustiste liigitamise puhul. Kui majandusüksuse tavaline äritsükkel ei ole selgelt määratletav, siis loetakse selle pikkuseks kaksteist kuud.

62.

On teisi lühiajalisi kohustisi, mida ei tasuta osana jooksvast äritsüklist, kuid nende tasumise tähtaeg on kaheteist kuu jooksul alates bilansikuupäevast või neid hoitakse peamiselt kauplemise eesmärgil. Selliste kohustiste näideteks on finantskohustised, mida liigitatakse vastavalt standardile IAS 39 kauplemise eesmärgil hoitavateks, arvelduskrediidid ja lühiajaline osa pikaajalistest finantskohustistest, dividendivõlad, tulumaksuvõlg ja muud mitte jooksva äritegevusega seotud võlad. Pikaajaliseks finantseerimiseks kasutatavad finantskohustised (s.t need, mis ei ole osa majandusükuse tavalises äritsüklis kasutatavast käibekapitalist) ja mida ei tule tasuda kaheteist kuu jooksul alates bilansikuupäevast, kuuluvad pikaajaliste kohustiste alla, vastavalt paragrahvidele 65 ja 66.

63.

Majandusüksus liigitab oma finantskohustised lühiajalisteks, kui need tuleb tasuda kaheteist kuu jooksul alates bilansikuupäevast, isegi sellisel juhul kui:

64.

Kui majandusüksus loodab ja otsustab kohustust olemasoleva laenu alusel refinatseerida või pikendada vähemalt kaheteistkümneks kuuks pärast bilansikuupäeva, liigitatakse kohustus pikaajaliseks, isegi juhul kui see muidu tuleks tasuda lühema perioodi jooksul. Kui aga kohustuse refinantseerimine või pikendamine ei sõltu majandusüksuse otsustest (näiteks juhul, kui puudub refinatseerimisleping), refinantseerimisvõimalust ei arvestata ja kohustus loetakse lühiajaliseks.

65.

Kui majandusüksus rikub bilansikuupäeval või enne seda pikaajalise laenu lepingus seatud tingimusi, mille tõttu muutub kohustis nõudmisel väljamaksmisele kuuluvaks, liigitatakse kohustis lühiajaliseks, isegi kui laenuandja on nõustunud, pärast bilansikuupäeva ja enne finantsaruannete avalikustamise heakskiitmist, rikkumise tagajärjel laenu mitte välja nõudma. See kohustis loetakse lühiajaliseks, kuna bilansipäeval ei ole majandusüksusel vääramatut õigust seda arveldust bilansikuupäeva rohkem kui kaheteistkümneks kuuks edasi lükata.

66.

Kui aga laenuandja on bilansikuupäevaks nõustunud andma laenu tagasimaksmiseks pikenduse, mis lõpeb vähemalt kaksteist kuud pärast bilansikuupäeva ning mille jooksul võib majandusüksus eksimuse heastada ja mille jooksul laenuandja ei saa nõuda kohest tagasimaksmist, liigitatakse kohustis pikaajaliseks.

67.

Kui lühiajalisteks kohustisteks liigitatud laenude puhul toimuvad bilansikuupäeva ja finantsaruannete avaldamiseks heakskiitmise kuupäeva vahel järgnevad sündmused, siis need kuuluvad vastavalt standardile IAS 10 Bilansipäevajärgsed sündmused mitte-korrigeerivate sündmustena avalikustamisele:

68.

Bilanss peab sisaldama vähemalt järgmisi kirjeid:

69.

Bilansis esitatakse täiendavaid kirjeid, alapealkirju ja vahesummasid, kui see on oluline majandusüksuse finantsseisundi mõistmiseks.

70.

Kui majandusüksus esitab oma bilansis käibe- ja põhivara ning lühi- ja pikaajalised kohustised eraldi, ei tohi ta edasilükkunud tulumaksu vara (kohustisi) liigitada käibevaraks (lühiajalisteks kohustisteks).

71.

Käesolev standard ei tee ettekirjutusi kirjete esitamise järjekorra ega vormingu kohta. Paragrahvis 68 üksnes loetletakse objekte, mille olemus või otstarve on piisavalt erinevad, et õigustada bilansis eraldi esitamist. Lisaks:

72.

Otsustus täiendavate kirjete eraldi esitamise vajalikkuse kohta põhineb järgmiste asjaolude hindamisel:

73.

Erinevate mõõtmisaluste kasutamine vara erinevate rühmade puhul viitab asjaolule, et nende olemus või otstarve on erinev ja need tuleb esitada eraldi kirjetena. Näiteks materiaalse põhivara erinevaid rühmi võib vastavalt standardile IAS 16 Materiaalne põhivara kajastada soetusmaksumuses või ümberhinnatud maksumuses.

74.

Majandusüksus peab kas bilansis või selle lisades avalikustama esitatud kirjete täiendavaid alajaotusi, mis on liigitatud sobival viisil majandusüksuse tegevusest lähtudes.

75.

Alajaotuste detailsus sõltub rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite nõuetest ja hõlmatud summade suurusest, olemusest ja otstarbest. Paragrahvis 72 välja toodud tegureid kasutatakse ka alajaotustesse liigitamise aluse üle otsustamisel. Avalikustamised erinevad iga objekti puhul, näiteks:

76.

Majandusüksus peab kas bilansis või lisades avalikustma järgmised andmed:

77.

Majandusüksus, millel ei ole aktsiakapitali, näiteks täis- või usaldusühing, peab avalikustama paragrahvi 76 punktis a nimetatuga võrdväärse informatsiooni, mis näitab igas omakapitali liigis aruandeperioodil toimunud muutusi ja iga omakapitali liigiga seotud õigusi, eeliseid ja piiranguid.

78.

Kõik aruandeperioodi tulu- ja kuluobjektid arvatakse kasumisse või kahjumisse kui standard või tõlgendus ei näe ette teisiti.

79.

Kõik aruandeperioodi tulu- või kuluobjektid sisalduvad tavaliselt kasumis või kahjumis. See hõlmab raamatupidamislike hinnangute muutuste mõju. Siiski võib olla olukordi, mil teatud objektid arvatakse jooksva perioodi kasumist või kahjumist välja. Standard IAS 8 käsitleb kahte sellist olukorda: vigade parandamine ja arvestusmeetodite muutuste mõju.

80.

Teised standardid käsitlevad objekte, mis võivad vastata Raamistikus sätestatud tulude ja kulude mõistele, kuid on tavaliselt kasumist või kahjumist väja arvatud. Näideteks on ümberhindluse kasum (vaata standard IAS 16), välismaiste äriüksuste finantsaruannete ümberarvestusel tekkivad teatud kasumid ja kahjumid (vaata standard IAS 21) ning müügiootel finantsvarade ümberhindluse kasumid või kahjumid (vaata standard IAS 39).

81.

Kasumiaruanne peab aruandeperioodi kohta sisaldama vähemalt järgmisi kirjeid:

82.

Järgmised kirjed avalikustatkse kasumiaruandes aruandeperioodi kasumi või kahjumi jaotusena:

83.

Kasumiaruandes esitatakse täiendavaid kirjeid, alapealkirju ja vahesummasid, kui see on oluline majandusüksuse majandustulemuse mõistmiseks.

84.

Kuna majandusüksuse mitmesuguste tegevuste, tehingute ja muude sündmuste mõjud erinevad sageduse, kasumi- või kahjumipotentsiaali ja prognoositavuse osas, aitab majandustulemuse elementide avalikustamine mõista saavutatud majandustulemust ja prognoosida järgmiste perioodide tulemusi. Kasumiaruandesse lisatakse täiendavaid kirjeid ning kirjete nimetusi või järjekorda muudetakse, kui see on vajalik majandustulemuse elementide selgitamiseks. Arvestama peab erinevate tulu- ja kuluelementide olulisust, olemust ja otstarvet. Näiteks muudab pank nimetusi selleks, et rakendada standardi IAS 30 erinõudeid. Tulu- ja kuluobjekte saldeeritakse ainult paragrahvi 32 tingimuste täitmise korral.

85.

Majandusüksus ei tohi kasumiaruandes ega lisades esitada mingeid tulu- ja kuluobjekte erakorralise tulu või kuluna.

86.

Kui tulu- ja kuluobjektid on olulised, avalikustatakse nende olemus ja summa eraldi.

87.

Tulu- ja kuluobjektide eraldi avalikustamist põhjustada võivad tingimused hõlmavad:

88.

Majandusüksus esitab kulude analüüsi, mis põhineb kas kulude olemusel või nende otstarbel majandusüksuse tegevusess, kumb iganes neist annab tõepärast ja asjakohasemat teavet.

89.

Majandusüksustel soovitatakse paragrahvis 88 ettenähtud analüüs esitada kasumiaruandes.

90.

Kulud liigitatakse alajaotustesse, et tuua esile majandustulemuse elemendid, mis võivad erineda sageduse, kasumi- või kahjumipotentsiaali ja prognoositavuse poolest. See analüüs esitatakse ühel kahest võimalikust viisist.

91.

Esimene analüüsiviis on olemuspõhine kululiigitusmeetod. Kasumiaruandes summeeritakse kulud vastavalt nende olemusele (näiteks amortisatsioon, materjalide ost, transpordikulu, töövõtjate hüvitised ja reklaamikulu) ja neid ei jaotata vastavalt majandusüksuse erinevatele funktsioonidele. Seda meetodit võib olla lihtne rakendada, sest kulude jaotamine otstarvete põhjal ei ole vajalik. Näide olemuspõhisest kululiigitusmeetodist:

92.

Teine analüüsiviis on otstarbepõhine kululiigitusmeetod või “müüdud toodete maksumuse” meetod ja selles liigitatakse kulud nende otstarbe järgi müüdud toodete kuludeks või näiteks turustus- või halduskuludeks. Majandusüksus avalikustab selle meetodi kohaselt vähemalt oma müüdud toodete maksumuse teistest kuludest eraldi. See meetod annab kasutajatele asjakohasemat teavet kui olemuspõhine kululiigitusmeetod, kuid kulude jaotamine otstarbe järgi võib olla meelevaldne ja suurel määral hinnanguline. Näide otstarbepõhisest kululiigitusest:

93.

Otstarbepõhist kululiigitusmeetodit kasutavad majandusüksused peavad avalikustama lisainformatsiooni kulude olemuse kohta, sealhulgas amortisatsioonikulu ja kulud töövõtjate hüvitistele.

94.

Otstarbepõhise ja olemuspõhise kululiigitusmeetodi vahel tehtav valik sõltub ajaloolistest ja tootmisharuga seotud teguritest ning majandusüksuse olemusest. Mõlemad meetodid toovad esile need kulud, mis võivad otseselt või kaudselt muutuda seoses majandusüksuse müügi- või tootmistasmega. Kuna mõlemal meetodil on erinevate majandusüksuse tüüpide puhul oma eelised, eeldab käesolev standard, et juhtkond valib kõige asjakohasema ja usaldusväärsema esitusviisi. Otstarbepõhist kululiigitust kasutades on siiski nõutav lisainformatsiooni esitamine kulude olemuse kohta, sest see on kasulik tulevaste rahavoogude prognoosimiseks. Paragrahvis 93 on “töövõtja hüvitised” sama tähendusega nagu standardis IAS 19 Töövõtjate hüvitised .

95.

Majandusüksus peab kas kasumiaruandes või omakapitali muutuste aruandes või nende lisades avalikustama dividendide summa, mis on aruandeperioodi jooksul kajastatud väljamaksena osanikele ning vastava summa ühe aktsia kohta.

96.

Majandusüksus esitab omakapitali muutuste aruande, mis näitab:

97.

Samuti esitab majandusüksus kas omakapitali muutuste aruandes vői lisades:

98.

Muutused majandusüksuse omakapitalis kahe bilansipäeva vahel peegeldavad netovara suurenemist või vähenemist aruandeperioodil. Välja arvatud muutused, mis tulenevad tehingutest omanikega, kellel oma võime omanikuna käituda (sellised, nagu omakapitali sissemaksed, majandusüksuse omakapitaliinstrumentide tagasiostmine ja dividendid) ja selliste tehingutega otseselt seotud kulutustest, peegeldab omakapitali üldine muutus majandusüksuse tegevusest tulenevaid perioodi tulusid ja kulusid (olenemata kas need tulud ja kulud on kajastatud kasumiaruandes või otse omakapitali muutusena).

99.

Käesolev standard nõuab, et kõik perioodi tulud ja kulud sisalduksid kasumis või kahjumis, välja arvatud sel juhul, kui mõni muu standard või tõlgendus nõuab teisiti. Teised standardid nõuavad mõnede tulude ja kulude (nagu ümberhindamise kasumid või kahjumid, teatud valuutakursside muutused, kasumid või kahjumid müügiootel finantsvarade ümberhindlusest ning nendega seotud tasumisele kuuluva tulumaksu ja edasilükkunud tulumaksu summad) kajastamist otse omakapitali muutustena. Kuna on oluline võtta arvesse kõiki tulusid ja kulusid majandusüksuse finantsseisundi muutuste hidamisel kahe bilansipäeva vahel, nõuab käesolev standard omakapitali muutuste aruande esitamist, mis tõstab esile majandusüksuse kogukasumi ja –kahjumi, kaasa arvatud selle osa, mis on kajastatud otse omakapitalis.

100.

IAS 8 nõuab tagasiulatuvaid arvestusmeetodite muutuste mõjuga seotud korrigeerimisi nii suures ulatuses kui see on teostatav, välja arvatud juhul, kui üleminekutingimused mõnes teises standardis või tõlgenduses nõuavad teistmoodi. Samuti nõuab IAS 8, et korrigeerimised vigade parandamiseks tehtaks tagasiulatuvalt nii suures ulatuses kui see on teostatav. Tagasiulatuvad korrigeerimised tehakse läbi jaotamata kasumi saldo, välja arvatud juhul, kui standard või tõlgendus nõuab mõne muu omakapitali komponendi tagasiulatuvat korrigeerimist. Paragrahv 96(d) nõuab omakapitali muutuste aruandes kõigi omakapitali komponentidele tehtud kogukorrigeerimise, mis tuleneb eraldi arvestusmeetodite muutustest ja vigade parandamisest, avalikustamist. Need korrigeerimised avalikustatakse iga eelnenud perioodi kohta ja aruandeperioodi alguse seisuga.

101.

Nõudeid paragrahvudes 96 ja 97 võib täita mitmel moel. Üks näide on veergvorming, milles võrreldakseomakapitali iga elemendi alg- ja lõppsaldot. Teine vőimalus on esitada omakapitali muutuste aruandes vaid paragrahvis 96 väljatoodud elemendid. Sellise lähenemise korral näidatakse paragrahvis 97 kirjeldatud elemendid ära lisades.

102.

Rahavoogude informatsioon annab funantsaruannete kasutajatele aluse hinnata majandusüksuse võimet genereerida raha ja raha ekvivalente ja tema vajadust neid rahavooge kasutada. IAS 7 Rahavoogude aruanded sätestab nõuded rahavoogude aruande ja sellega seotud informatsiooni avalikustamiseks.

103.

Lisad:

104.

Lisad tuleb, nii palju kui võimalik, esitada süstemaatiliselt. Iga bilansi, kasumiaruande, omakapitali muutuste aruande ja rahavoogude aruande kirje juures peavad olema ristviited lisades sisalduvale selle kirjega seotud informatsioonile.

105.

Lisad esitatakse tavaliselt järgnevalt toodud järjekorras, mis aitab kasutajatel finantsaruandeid paremini mõista ja neid teiste majandusüksuste finantsaruannetega võrrelda:

106.

Mõnes olukorras võib osutuda vajalikuks või soovitavakse muuta kirjete järjestust lisades. Näiteks võib informatsiooni kasumiaruandes kajastatud õiglaste väärtuste muutuste kohta koos finantsinstrumentide lunastustähtaegu käsitletavate andmetega, kuigi esimesed on seotud kasumiaruandega ja viimased bilansiga. Siiski säilitatakse lisades süstemaatiline struktuur niipalju kui võimalik.

107.

Lisad, mis annavad informatsiooni finantsaruannete koostamise aluste ja konkreetsete arvestusmeetodite kohta võivad olla esitatud finantsaruannete eraldi komponendina.

108.

Majandusüksus avalikustab kokkuvõtte olulistest arvestusmeetoditest:

109.

Kasutajatele on oluline teada finantsaruannetes kasutatud mõõtmisalust või -aluseid (näiteks algne soetumusmaksumus, hetkemaksumus, neto realiseerimisväärtus, õiglane väärtus või kaetav maksumus), kuna see, millistel alustel on finantsaruanne koostatud, mõjutab oluliselt nende analüüsi. Kui finantsaruandes on kasutatud enamat kui ühte mõõtmisalust, näiteks kui konkreetseid varaliike hinnatakse ümber, piisab nende varade ja kohustiste liikidele näitamisest, mille suhtes üht või teist mõõtmisalust rakendatakse.

110.

Otsustades selle üle, kas konkreetne arvestusmeetod tuleks avalikustada, kaalub juhtkond, kas see avalikustamine aitab kasutajatel mõista, kuidas tehingud, muud sündmused ja tingimused peegelduvad majandusüksuse finantstulemuses ja finantsseisundis. Konkreetsete arvestusmeetodite avalikustamine on kasutajaile eriti kasulik, kui need meetodid on valitud standardites ja tõlgendustest lubatud alternatiivide hulgast. Näiteks informatsiooni avalikustamist selle kohta, kas majandusüksus kajastab oma osalust ühiselt kontrollitud majandusüksuses kasutades proportsionaalset konsolideerimist või kapitaliosaluse meetodit (vaata IAS 31 Osalemine ühisettevõtmistes). Mõned standardid nõuavad spetsiifiliselt konkreetsete arvestusmeetodite avalikustamist, kaasa arvatud juhtkonnapoolsed valikud erinevate lubatud meetodite vahel. Näiteks nõuab IAS 16 materiaalsete põhivarade liikide mõõtmisaluste avalikustamist. IAS 23 Laenukasutuse kulutused nõuab informatsiooni avalikustamist selle kohta, kas laenukasutuse kulutused on koheselt kajastatud kuluna või kapitaliseeritud tingimustele vastavate varaobjektide soetusmaksumuse osana.

111.

Iga majandusüksus otsustab oma äritegevusest lähtudes, milliste arvestusmeetodite avalikustamist võib tema finantsaruannete kasutajad eeldada sellise majandusüksuse tüübi puhul. Näiteks võib eeldada, et tulumaksu objektiks olevad majandusüksused avalikustavad arvestusmeetodi tulumaksu, kaasa arvatud edasilükkunud tulumaksukohustise ja –vara, kajastamise kohta. Kui majandusüksusel on olulisi välismaiseid äriüksusi või tehinguid välisvaluutas, eeldatakse valuutakursi muutustest tekkinud kasumi ja kahjumi kajastamise arvestusmeetodite avalikustamist. Äriühenduste puhul avalikustatakse firmaväärtuse ja vähemusosaluse arvestusmeetodid.

112.

Arvestusmeetod võib olla oluline majandusüksuse äritegevuste olemusest tulenevalt isegi siis, kui aruandeperioodi ja eelnevate perioodide summad ei ole olulised. Samuti on asjakohane avalikustada kõik olulised arvestusmeetodid, mis ei ole rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite poolt spetsiifiliselt nõutud, aga mida majandusüksus on otsustanud rakendada vastavalt standarsile IAS 8.

113.

Majandusüksus peab avalikustama oluliste arvestusmeetodite kokkuvõttes või muudes lisades juhtkonnapoolsed otsused, eraldi nendest, mis sisaldavad hinnanguid (vaata paragrahv 116), mis on tehtud finantsaruannetes kajastatud summadele kõige olulisemat mõju avaldanud arvestusmeetodite rakendamisel.

114.

Arvestusmeetodite rakendamisel teeb juhtkond mitmesuguseid otsuseid, eraldi nendest, mis hõlmavad hinnanguid, mis võivad oluliselt mõjutada finantsaruannetes kajastatud summasid. Näiteks teeb juhtkond otsuseid, et määrata:

115.

Osa kooskõlas paragrahviga 113 avalikustatud informatsioon on nõutud teiste standardite poolt. Näiteks nõuab IAS 27, et majandusüksus avalikustaks põhjused, miks majandusüksuse osalusega ei kaasne kontrolli seoses investeerimisobjektiga, mis ei ole tütarettevõte, kuigi majandusüksus omab otseselt või kaudselt läbi tütarettevõtete enam kui poolt investeerimisobjekti hääleõigusest või potentsiaalsest hääleõigusest. IAS 40 nõuab, et avalikustataks ettevõttes välja töötatud kriteeriumid, mille alusel tehakse vahet kinnisvarainvesteeringute ja omaniku poolt kasutatava kinnisvara või tavapärase majandustegevuse käigus müügiks hoitava kinnisvara vahel.

116.

Majandusüksus peab lisades avalikustama informatsiooni tulevikku puudutavatest peamistest eeldustest ja muudest hinnangute peamistest allikatest bilansipäeval, millel on märkimisväärne risk olla olulise põhjuseks varade ja kohustiste bilansiliste maksmuste korrigeerimisele järgmisel finantsaastal. Sõltuvalt neist varadest ja kohustistest peavad lisad sisaldama detaile:

117.

Mõnede varade ja kohustiste bilansiliste maksumuste määramine nõuab hinnanguid ebakindlate tulevikusündmuste mõjude kohta nendele varadele ja kohustistele bilansipärval. Näiteks hiljutiste turuhindade, mida kasutatakse järgnevate varade ja kohustiste hindamisel, puudumisel, on vajalikud tulevikku suunatud hinnangud mõõtmaks materiaalse põhivara liikide kaetavat väärtust, varude tehnoloogilise iganemise mõju, käimasoleva kohtuasja tulemustega seotud eraldiste mõju ja selliste pikaajaliste töövõtjate hüvitiste nagu pensionikohustused mõju. Need hinnangud hõlmavad eeldusi selliste objektide kohta nagu rahavoogude või kasutatud diskontomäärade riskikorrigeerimised, tulevased muutused palkades ja tulevased muutused teisi kulutusi mõjutavates hindades.

118.

Peamised eeldused ja hinnangute muud peamised allikad, mis on avalikustatud vastavalt paragrahvile 116, on seotud hinnangutega, mis nõuavad juhtkonnalt kõige raskemaid, subjektiivsemaid või keerulisemaid otsuseid. Kuna tõuseb varieeruvate asjaolude ja eelduste arv, mis puudutavad ebakindluste võimalikku tulevast lahendust, muutuvad need otsused subjektiivsemaks ja keerulisemaks ja nendele vastavalt suurenevad harilikult ka olulised korrigeerimised varade ja kohustiste bilansilistes maksumustes.

119.

Paragrahvis 116 tootud avalikustatav informatsioon ei ole nõutud varade ja kohustiste osas, millel on märkimisväärne risk, et nende bilansilised maksumused võivad oluliselt järgmise finantsaasta sees muutuda, kui need varad ja kohustised on bilansipäeval mõõdetud hiljutistel turuhindadel baseeruvas õiglases väärtuses (nende õiglased väärtused võivad järgmise finantsaasta sees oluliselt muutuda, kuid need muutused ei tekiks eeldustest või hinnangute muudest allikatest bilansipäeval).

120.

Paragrahvis 116 toodud avalikustatav informatsioon tuleb esitada viisil, mis aitab finantsaruannete kasutajatel mõista juhtkonna poolt tehtud otsuseid tuleviku kohta ja hinnangute muude allikate kohta. Antud informatsiooni olemus ja ulatus varieerub vastavalt eelduste ja muude asjaolude olemusele. Näited avalikustatud informatsiooni tüüpidest on:

121.

Eelarve informatsiooni või prognoose ei ole vaja avalikustada paragrahvis 116 nõutud informatsiooni avalikustamisel.

122.

Kui on peamiste eelduste või hinnangute muude peamise allikate võimalike mõjude ulatuse avalikustamine bilansipäeva seisuga ei ole teostatav, avalikustab majandusüksus olemasolevatele teadmistele toetudes, et on põhjendatult võimalik, et järgmise finantsaasta tulemused, mis erinevad eeldustest, võivad nõuda nendega seotud varade või kohustiste bilansilise maksumuse olulist korrigeerimist. Kõigil juhtudel avalikustab majandusüksus spetsiifilise vara või kohustise (või varade ja kohustiste liigi), mis on eelduste poolt mõjutatud, bilansilise maksumuse ja olemuse.

123.

Paragrahvis 113 nõutud avalikustatav informatsioon konkreetsete juhtkonnapoolsete otsuste kohta majandusüksuse arvestusmeetodite rakendamisel ei ole seotud paragrahvis 116 nõutud avalikustatava informatsiooniga hinnangute peamiste allikate kohta.

124.

Mõnede peamiste eelduste avalikustamine, mis muidu oleks nõutud kooskõlas paragrahviga 116, on nõutud teiste standardite poolt. Näiteks IAS 37 nõuab, et konkreetsetes olukordades avalikustataks tuleviku sündmusi puudutavad peamised eeldused, mis mõjutavad eraldiste liike. IAS 32 nõuab, et avalikustataks olulised eeldused, mida rakendati õiglases väärtuses kajastatavate finantsvarade ja finantskohustiste õiglaste väärtuste hindamisel. IAS 16 nõuab, et avalikustataks olulised eeldused, mida rakendati materiaalse põhivara ümberhinnatud objektide õiglase väärtuse hindamisel.

125.

Majandusüksus peab lisades avalikustama:

126.

Majandusüksus peab avalikustama järgmise informatsiooni, kui seda ei ole avalikustatud mujal finantsaruannetes:

127.

Majandusüksus peab käesolevat standardit rakendama majandusaastatele, mis algavad 1. jaanuaril 2005 või peale seda. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui majandusüksus rakendab käesolevat standardit perioodile, mis algab enne 1. jaanuari 2005, peab ta selle asjaolu avalikustama.

128.

Käesolev standard asendab IAS 1 Finantsaruannete esitamine muudetud 1997.

1.

Käesoleva standardi eesmärk on kehtestada varude raamatupidamiskäsitlus. Varude arvestuse põhiküsimuseks on soetusmaksumuse suurus, milles vara kajastada ja edasi kanda kuni seonduvate tulude kajastamiseni. Käesolev standard annab praktilisi juhiseid soetusmaksumuse määramise ning nende järgneva kuluna kajastamise kohta, kaasa arvatud allahindlus neto realiseerimisväärtuseni. Standard annab juhiseid ka soetusmaksumuse arvestusmeetodite kohta, mida kasutatakse varude soetusmaksumuse määramiseks.

2.

Käesolevat standardit rakendatakse kõikide varude suhtes, välja arvatud:

3.

Käesolevat standardit ei rakendata varude mõõtmisele, mida omavad:

4.

Paragrahvi 3 punktis a nimetatud varusid mõõdetakse teatud tootmisetapis neto realiseerimisväärtuses. See toimub näiteks juhul, kui põllumajanduskultuurid on koristatud või mineraalid kaevandatud ning nende müük on kindlustatud forward-lepingu või riikliku garantiiga, või kui eksisteerib aktiivne turg ning müügi ebaõnnestumise oht pole märkimisväärne. Sellised varud ei kuulu ainult käesoleva standardi mõõtmisnõuetesse.

5.

Kaupmehed, kes ostavad või müüvad kaupa teistele või omal käel. Paragrahvi 3 punktis b nimetatud varud on tavaliselt omandatud lähituleviku müügi eesmärgil ja kasumi tekitamiseks hinnas või kaupmehe määras kõikumise arvelt. Kui neid varusid mõõdetakse õiglases väärtuses miinus müügikulud, ei kuulu need ainult käesoleva standardi mõõtmisnõuetesse.

6.

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

7.

Neto realiseerumisväärtus viitab netosummale, mida majandusüksus eeldab realiseerida varude müügist tavapärase äritegevuse käigus. Õiglane väärtus peegeldab summat, mille eest samu varusid võiks vahetada teadlike ja huvitatud mitteseotud ostjate ja müüjate vahel turul. Esimene on üksusespetsiifiline väärtus; viimane ei ole. Varude neto realiseerimisväärtus võib mitte võrduda õiglase väärtusega miinus müügikulud.

8.

Varud hõlmavad ostetud ja edasimüügiks hoitavaid kaupu, kaasa arvatud näiteks jaemüüja ostetud ja edasimüügiks hoitav kaup või edasimüügiks hoitav maa ja muu vara. Samuti kuuluvad varude hulka majandusüksuse toodetud valmistoodang või tootmises olev lõpetamata toodang ning ka materjalid ja tarvikud, mis ootavad kasutamist tootmisprotsessis. Teenuste osutaja puhul hõlmavad varud teenuse kulutusi, mida kirjeldatakse paragrahvis 19 ja mille kohta majandusüksus ei ole veel kajastanud nendega seotud tulu (vt IAS 18 Tulu).

9.

Varusid tuleb mõõta kas soetusmaksumuses või neto realiseerimisväärtuses, sõltuvalt sellest, kumb on madalam.

10.

Varude soetusmaksumus sisaldab kõiki ostu-, töötlemis- ja muid kulutusi, milleta varud ei oleks praeguses asukohas ega seisukorras.

11.

Varude ostukulutuste hulka kuuluvad ostuhind, imporditollimaksud ja muud maksud (mida maksuamet majandusüksusele hiljem ei tagasta) ning transpordi-, käitlemis- ja muud lõpetatud toodangu, materjalide ja teenuste soetamisega otseselt seotud kulutused. Kaubanduslikud allahindlused, mahahindlused ja muud sellised hinnaalandused arvatakse ostukulutuste määramisel maha.

12.

Varude töötlemiskulutuste hulka kuuluvad toodanguühikutega otseselt seotud kulud, näiteks otsesed tööjõukulud. Need sisaldavad ka materjali valmistoodanguks muundamisel tekkivaid süstemaatiliselt toodetele jagatavaid tootmise püsivaid ja muutuvaid üldkulusid. Püsivad tootmislikud üldkulud on need kaudsed toodangu kulud, mis olenemata toodangu mahust jäävad suhteliselt muutumatuks, näiteks tehase hoonete ja seadmete amortisatsioon ja hooldus ning tehase juhtimis- ja halduskulud. Muutuvad tootmislikud üldkulud on need kaudsed toodangu kulud, mis muutuvad otseselt või peaaegu otseselt koos muutustega toodangu mahus, näiteks kaudsed materjalikulud ja kaudsed tööjõukulud.

13.

Püsivate tootmislike üldkulude jaotamine töötlemiskulutustele põhineb tootmisseadmete normaalvõimsusel. Normaalvõimsus on teatud ajaperioodide või sessioonide jooksul normaalsetes tingimustes keskmine eeldatavalt toodetav toodang, arvestades regulaarsest hooldusremondist tekkivat võimsuskadu. Tegelikku tootmisvõimsuse taset võib kasutada juhul, kui see on ligilähedane normaalvõimsusele. Igale toodanguühikule jaotatud püsivate üldkulude maht ei suurene madala tootmistaseme või tootmisseisakute tõttu. Jaotamata üldkulusid kajastatakse kuludena nende tekkimise perioodil. Ebatavaliselt kõrge tootmismahuga perioodidel vähendatakse igale toodanguühikule jaotatud püsivate üldkulude mahtu nii, et varude maksumus ei kujuneks soetusmaksumusest kõrgemaks. Muutuvad tootmislikud üldkulud jaotatakse igale toodanguühikule tootmisseadmete tegeliku kasutamise alusel.

14.

Tootmisprotsessis võidakse toota samaaegselt mitut toodet. See toimub näiteks ühistoodete tootmisel või juhul, kui väljundiks on põhi- ja kõrvaltoode. Kui iga toote töötlemiskulutusi pole võimalik eraldi määratleda, jaotatakse need toodetele põhjendatud ja järjepideval viisil. Jaotamine võib näiteks põhineda iga toote suhtelisel müügiväärtusel kas tootmisprotsessi etapis, mil tooted muutuvad üksteisest eristatavaks, või tootmise lõppjärgus. Enamik kõrvaltooteid on oma laadilt ebaolulised. Sellisel juhul mõõdetakse neid enamasti neto realiseerimisväärtuses ning see maksumus lahutatakse põhitoote soetusmaksumusest. Selle tulemusena ei erine põhitoote bilansiline maksumus oluliselt tema soetusmaksumusest.

15.

Muud kulutused lülitatakse varude soetusmaksumusse ainult sel määral, mil neid tehakse varude praegusesse asukohta ja seisukorda viimisel. Näiteks võib olla kohane mõttekas lisada varude soetusmaksumusele mittetootmislikud üldkulud või eriklientidele toodete kavandamisega seotud kulutused.

16.

Kulutused, mida ei arvata varude soetusmaksumuse hulka ning mida kajastatakse nende tekkeperioodi kuludena, on näiteks:

17.

IAS 23 Laenukasutuse kulutused määratleb piiratud tingimused, mil arvatakse varude soetusmaksumusse ka laenukasutuse kulutused.

18.

Majandusüksus võib osta varusid edasilükatud arveldustingimustel. Kui kokkulepe sisaldab tegelikult finantseerimisosa, kajastatakse seda osa, näiteks tavalise tasumisaja ostu hinna ja makstud summa vahet, finantseerimisperioodi jooksul intressikuluna.

19.

Määral, mil teenuse osutaja omab varusid, mõõdetakse neid nende tootmiskuludes. Käesolevad kulud sisaldavad peamiselt tööjõukulutusi ja muid kulutusi teenuse osutamisega otseselt seotud personalile, kaasa arvatud kulutused juhendavale personalile ning seonduvad üldkulud. Müügi- ja üldhalduspersonaliga seotud tööjõu- ja muid kulutusi ei lisata soetusmaksumusse, neid kajastatakse vastava tekkeperioodi kulutustena. Teenuste osutaja varude soetusmaksumus ei sisalda kasumimäära ega mitteseotud üldkulusid, mis on sageli tegurina teenuste osutajate hinna sisse arvestatud.

20.

Vastavalt standardile IAS 41 Põllumajandus mõõdetakse majandusüksuse bioloogiliste varade kaasabil saadud põllumajandustoodangu varusid nende esmasel arvelevõtmisel õiglases väärtuses, millest on maha arvatud hinnangulised müügikohaga seotud kulud saagikoristushetkel. Seda loetakse käesoleva standardi mõistes varude soetusmaksumuseks antud kuupäeval.

21.

Varude soetusmaksumuse mõõtmise meetodeid, nagu normkulutuste meetod või jaehinna meetod, võib kasutada praktilistel kaalutlustel, kui tulemused on ligilähedased soetusmaksumusele. Normkulutuste meetodi puhul võetakse arvesse materjali ja tarvikute, tööjõu, efektiivsuse ja tootmisvõimsuse kasutamise normtasemeid. Neid vaadatakse regulaarselt üle ning vajaduse korral korrigeeritakse vastavalt tegelikele tingimustele.

22.

Jaehinna meetodit kasutatakse sageli jaekaubanduses, et mõõta varusid, mis sisaldavad suurt arvu kiiresti muutuvaid samalaadse rentaabluse määraga objekte, mille suhtes on ebaotstarbekas kasutada teisi soetusmaksumuse mõõtmise meetodeid. Varude soetusmaksumus määratakse, vähendades varude müügiväärtust vastava käibe brutorentaabluse protsendi võrra. Kasutatav protsent võtab arvesse varud, mille maksumust on alandatud algsest müügihinnast allapoole. Tihti rakendatakse erinevate jaemüügi valdkondade suhtes erinevat keskmist protsenti.

23.

Tavapäraselt üksteisest selgelt eristatavate varuobjektide ning konkreetsete projektide raames toodetud ja käsitletud kaupade ja teenuste soetusmaksumuse kindlaksmääramisel lähtutakse iga objektiga seotud kulutustest.

24.

Iga objekti soetusmaksumuse kindlaksmääramine tähendab eraldi maksumuse omistamist üksikutele varuobjektidele. Käesolev on asjakohane käsitlus konkreetse projektiga seonduvate objektide puhul, olenemata sellest, kas need on ostetud või toodetud. Samas on iga objekti soetusmaksumuse eraldi kindlaksmääramine ebasobiv juhul, kui varud koosnevad suurest arvust samalaadsetest objektidest, mis ei ole tavapäraselt üksteisest selgelt eristatavad. Sellisel juhul võib kasutada varudesse allesjäävate objektide valikumeetodit, et leida ettemääratud mõju kasumile või kahjumile.

25.

Varude soetusmaksumus, välja arvatud paragrahvis 23 kirjeldatud varude puhul, tuleb kindlaks määrata kasutades FIFO või kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetodit. Majandusüksus peab kasutama kõigi samalaadsete ja üksuses sama kasutusega varude suhtes sama soetusmaksumuse arvestusmeetodit. Erinevat laadi ja kasutusega varude suhtes on erinevad soetusmaksumuse arvestusmeetodid põhjendatud.

26.

Näiteks majandusüksuse ühes ärisegmendis kasutatud varudel võib olla teises ärisegmendis kasutatud sama tüüpi varudest erinev kasutus. Samas ei ole varude geograafilise asukoha (või vastavate maksureeglite) erinevus iseenesest piisav, õigustamaks erinevate soetusmaksumuse arvestusmeetodite kasutamist.

27.

FIFO valem eeldab, et esimeses järjekorras ostetud või toodetud varude objektid müüakse esimesena, mistõttu aruandeperioodi lõpul jäävad varudesse need objektid, mis on ostetud või toodetud viimasena. Kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetodist lähtuvalt määratakse iga objekti soetusmaksumus samalaadsete objektide aruandeperioodi alguse soetusmaksumuse ja aruandeperioodi jooksul ostetud või toodetud objektide soetusmaksumuse kaalutud keskmisena. Keskmist võib arvutada perioodipõhiselt või iga täiendava partii saamisel, sõltuvalt majandusüksuse konkreetsetest tingimustest.

28.

Varude soetusmaksumus tuleb alla hinnata, kui varud on kahjustatud, täielikult või osaliselt aegunud või kui nende müügihind on langenud. Varude soetusmaksumus tuleb alla hinnata ka siis, kui toote eeldatavad viimistlemis- või müügikulutused on suurenenud. Tava hinnata varusid alla soetusmaksumuselt neto realiseerimisväärtuseni on kooskõlas seisukohaga, et varasid ei tohiks kajastada suuremas väärtuses, kui on nende hinnanguline müügi- või kasutusväärtus.

29.

Varud hinnatakse tavaliselt alla neto realiseerimisväärtuseni üksikobjektide kaupa. Siiski võib teatud asjaoludel osutuda otstarbekaks grupeerida samalaadseid või omavahel seotud objekte. Selline olukord võib olla ühe ja sama tooteliiniga seotud varude objektide puhul, millel on samalaadne otstarve või lõppkasutus, mida toodetakse ja turustatakse samas geograafilises piirkonnas ning mida ei ole otstarbekas hinnata eraldi teistest sama tootmisliini objektidest. Ei ole asjakohane hinnata varusid alla nende grupikuuluvuse alusel, nagu näiteks valmistoodang või kõik teatud majandusharu või geograafilise segmendi varud. Teenuste osutajad määravad tavaliselt kindlaks kulutused iga teenuse kohta, millel on eraldi müügihind. Seetõttu käsitatakse igat sellist teenust eraldiseisva objektina.

30.

Neto realiseerimisväärtuse hinnangud põhinevad kõige usaldusväärsematel tõenditel, mis on kättesaadavad hinnangute tegemise ajal varude oodatava realiseerimisväärtuse kohta. Nendes hinnangutes võetakse arvesse pärast aruandeperioodi lõppu aset leidnud sündmustega otseselt seotud hinna või kulude kõikumisi sel määral, mil need sündmused kinnitavad aruandeperioodi lõpul eksisteerinud olukorda.

31.

Neto realiseerimisväärtuse hinnangutes võetakse arvesse ka varude hoidmise eesmärki. Näiteks müügi või teeninduse püsilepingute täitmiseks hoitavate varude neto realiseerimisväärtus põhineb lepinguhinnal. Kui müügilepingud ei kata hoitavate varude kogust, põhineb ülejäägi neto realiseerimisväärtus üldistel müügihindadel. Eraldised võivad tuleneda laoseisu ületavatest müügi või ostu püsilepingutest. Selliseid eraldisi käsitletakse standardis IAS 37 Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad.

32.

Varude tootmiseks hoitavaid materjale ja tarvikuid ei hinnata allapoole soetusmaksumust juhul, kui valmistoodangut, mille valmistamiseks neid kasutatakse, suudetakse eeldatavasti müüa soetusmaksumuse väärtuses või üle selle. Kui aga materjalide hinnalangus viitab sellele, et valmistoodangu soetusmaksumus ületab selle neto realiseerimisväärtuse, hinnatakse materjalid alla nende neto realiseerimisväärtuseni. Sellisel juhul võib materjalide asendusmaksumus olla nende neto realiseerimisväärtuse parimaks mõõdupuuks.

33.

Igal järgneval aruandeperioodil hinnatakse neto realiseerimisväärtust uuesti. Kui tingimused, mis eelnevalt põhjustasid varude allahindamise, ei eksisteeri enam või kui on selge neto realiseermisväärtuse tõusu tõendus muutunud majandustingimuste tõttu, tühistatakse allahindlus (s.o tühistamine on piiratud esialgse allahindluseni) nii et uus maksumus on soetusmaksumusest ja muudetud neto realiseerimisväärtusest madalam. Selline olukord leiab aset näiteks siis, kui varuobjekt, mis müügihinna langemise tõttu kantakse edasi neto realiseerimisväärtuses, on järgneval aruandeperioodil endiselt alles ning tema müügihind on vahepeal tõusnud.

34.

Varude müügi korral tuleb nende bilansiline maksumus kajastada kuluna samal aruandeperioodil, mil kajastatakse seonduv tulu. Kõik varude allahindlused neto realiseerimisväärtuseni ning varude kaod tuleb kajastada kuluna allahindluse või kao toimumise perioodil. Kõik varude allahindluse tühistamisega seotud summad, mis tulenevad neto realiseerimisväärtuse tõusust, tuleb kajastada varude kulusumma vähenemisena tühistamise toimumise perioodil.

35.

Mõned varud võib jaotada teiste varade koosseisu, näiteks varud, mida kasutatakse omatoodetud materiaalse põhivara koostisosadena. Sellisel viisil muu vara hulka arvestatud varud kajastatakse kuluna antud vara kasuliku tööea jooksul.

36.

Finantsaruannetes tuleb avalikustada:

37.

Teave varude erinevate liikide bilansilise maksumuse ning nende varade muutuste ulatuse kohta on finantsaruande kasutajatele vajalik. Varud liigitatakse tavaliselt kaupadeks, tootmistarvikuteks, materjalideks, lõpetamata toodanguks ja valmistoodanguks. Teenuse osutaja varusid võib kirjeldada kui lõpetamata toodangut.

38.

Varud, mis on aruandeperioodil kajastatud kuluna, mida sageli nimetatakse müügikuluks, koosnevad nüüdseks müüdud varuobjektide soetusmaksumusse eelnevalt lülitatud kulutustest ning jaotamata tootmislikest üldkuludest ja ebaharilikult suurtest varude tootmiskuludest. Teatavad majandusüksuse asjaolud võivad tingida ka muude summade hõlmamist, nagu näiteks turustamiskulud.

39.

Mõned majandusüksused kasutavad teistsugust kasumiaruande vormi, avalikustades aruandeperioodi jooksul kuluna kajastatud varude soetusmaksumuse asemel muid summasid. Käesoleva vormi kohaselt esitab majandusüksus kulude analüüsi, kasutades liigitust, mis põhineb kulude iseloomul. Sellisel juhul avalikustab majandusüksus kuluna kajastatult tooraine ja tarbekaupade, tööjõukulude ja muude kulude maksumuse koos aruandeperioodil toimunud varude netomuutustega.

40.

Raamatupidamiskohuslane rakendab seda standardit 1. jaanuaril 2005 või pärast seda algavate aruandeperioodide suhtes. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui raamatupidamiskohuslane rakendab seda standardit enne 1. jaanuari 2005 algava perioodi suhtes, peab ta selle asjaolu avalikustama.

41.

Käesoleva standardiga asendatakse IAS 2 Varud (muudetud 1993).

42.

Käesolev standard asendab SIC-1 Järjepidevus – erinevad varude soetusmaksumuse arvestusmeetodid.

1.

Käesoleva standardi eesmärk on kirjeldada arvestusmeetodite valimise ja muutmise kriteeriume, koos raamatupidamiskäsitluse ja avalikustamisnõuetega, ja raamatupidamislike hinnangute muutmise ning vigade korrigeerimise kriteeriume. Standard on mõeldud tõstmaks ettevõtte finantsaruannete asjakohasust ja usaldusväärsust ning võrreldavust nii aja jooksul kui võrreldes teiste ettevõtete finantsaruannetega.

2.

Arvestusmeetodite avalikustamise nõudeid, välja arvatud arvestusmeetodite muutusi käsitlevaid avalikustamise nõudeid, on kirjeldatud standardis IAS 1 Finantsaruannete esitamine.

3.

Käesolevat standardit rakendatakse arvestusmeetodite valimisel ja rakendamisel, arvestusmeetodite muutuste kajastamisel, raamatupidamislike hinnangute muutuste kajastamisel ja eelnevatel perioodidel tehtud vigade korrigeerimisel.

4.

Eelnevatel perioodidel tehtud vigade korrigeerimisest ja tagasiulatuvalt rakendatud arvestusmeetodite muutustest tulenevate maksumõjude üle peetakse arvestust ja need avalikustatakse kooskõlas standardiga IAS 12 Tulumaks.

5.

Käesolevas standardis kasutatakse alljärgnevaid mõisteid allpool toodud tähendustes:

6.

Hindamine, kas andmete puudumine või väärkajastamine võib mõjutada aruande kasutajate majanduslikke otsuseid ja olla seega oluline, nõuab nende kasutajate olemuse arvestamist. Finantsaruannete koostamise ja esitusviisi raamistiku paragrahvis 25 öeldakse, et “kasutajatelt eeldatakse, et neil on põhjendatud teadmised ärist ja majanduslikest tegevustest ja arvestamisest ja valmisolek uurida informatsiooni põhjendatud usinusega.” Seetõttu tuleb hindamisel arvestada, millist mõju majandusotsuste tegemisel selliste tunnusjoontega kasutajatele eeldatavalt avaldatakse.

7.

Kui mingi standard või tõlgendus rakendub konkreetselt mingile tehingule, muule sündmusele või olukorrale, siis sellele objektile rakendatav arvestusmeetod või –meetodid määratakse rakendades vastavat standardit või tõlgendust ja võttes arvesse kõiki asjakohaseid IASB poolt välja antud rakendusjuhiseid antud standardi või tõlgenduse suhtes.

8.

IFRS-id sätestavad arvestusmeetodid, mille kohta IASB on jõudnud otsusele, et nende rakendamise tulemuseks on finantsaruanded, mis sisaldavad asjakohast ja usaldusväärset informatsiooni tehingute, muude sündmuste ja olukordade kohta, millele nad rakenduvad. Neid meetodeid ei ole vaja rakendada, juhul kui nende rakendamise mõju on ebaoluline. Samas ei ole aktsepteeritav tekitada või jätta korrigeerimata ebaolulisi lahknevusi IFRS-ist, saavutamaks teatavat ettevõtte finantsseisundi, finantstulemuse või rahavoogude esitust.

9.

IASB välja antud standardite rakendusjuhised ei moodusta osa nendest standarditest ja seega ei sisalda nõudeid finantsaruannete suhtes.

10.

Kui puudub standard või tõlgendus, mis konkreetselt rakenduks mingile tehingule, muule sündmusele või olukorrale, peab juhtkond kasutama oma hinnangut töötamaks välja ja rakendamaks arvestusmeetodit, mille tulemusena saadakse informatsioon, mis on:

11.

Tehes paragrahvis 10 kirjeldatud hinnangut peab juhtkond lähtuma ja võtma arvesse järgmiste allikate rakendatavust tähtsuse kahanemise järjekorras:

12.

Tehes paragrahvis 10 kirjeldatud hinnangut, võib juhtkond võtta arvesse ka muude raamatupidamisstandardite loomisega tegelevate organisatsioonide kõige hilisemaid seisukohti, juhul kui nad lähtuvad standardite loomisel sarnasest kontseptuaalsest raamistikust, muud raamatupidamisalast kirjandust ja aktsepteeritud tööstusharu praktikat sel määral, mil nad ei ole vastuolus allikatega paragrahvis 11.

13.

Ettevõte valib ja rakendab oma arvestusmeetodeid järjepidevalt sarnastele tehingutele, muudele sündmustele ja olukordadele, välja arvatud kui mõni standard või tõlgendus spetsiifiliselt nõuab või lubab objektide jagamist rühmadeks, millele võivad olla sobivad erinevad meetodid. Kui standard või tõlgendus nõuab või lubab sellist rühmitamist, valitakse sobiv arvestusmeetod ja rakendatakse seda järjepidevalt igale rühmale.

14.

Ettevõte muudab arvestusmeetodit ainult juhul, kui:

15.

Finantsaruannete kasutajad peavad olema võimelised võrdlema ettevõtte finantsaruandeid läbi aja, et teha kindlaks arenguid tema finantsseisundis, finantstulemuses ja rahavoogudes. Seega, samu arvestusmeetodeid rakendatakse iga perioodi sees ja ühest perioodist teise, välja arvatud juhul, kui muutus arvestusmeetodis vastab ühele paragrahvis 14 mainitud kriteeriumitest.

16.

Järgnevad ei ole muutused arvestusmeetodites:

17.

Varade ümberhindluse meetodi esmakordne rakendamine kooskõlas standardiga IAS 16 Materiaalsed põhivarad või IAS 38 Immateriaalne vara on muutus arvestusmeetodis, mida tuleb käsitleda kui ümberhindlust vastavalt standardile IAS 16 või IAS 38, mitte vastavalt käesolevale standardile.

18.

Paragrahvid 19-31 ei rakendu arvestusmeetodi muutustele, mida on kirjeldatud paragrahvis 17.

19.

Võttes arvesse paragrahvist 23 tulenevaid piiranguid:

20.

Käesoleva standardi mõistes ei loeta standardi või tõlgenduse ennetähtaegset rakendamist vabatahtlikuks arvestusmeetodi muutuseks.

21.

Kui puudub standard või tõlgendus, mis konkreetselt rakendub mingile tehingule, muule sündmusele või olukorrale, võib juhtkond, kooskõlas paragrahviga 12, rakendada mõne teise standardeid väljaandva organisatsiooni kõige hilisemal seisukohal tuginevat arvestusmeetodit, kui see lähtub raamatupidamisstandardite koostamisel sarnasest kontseptuaalsest raamistikust. Kui sellise seisukoha muutmisele järgnevalt otsustab ettevõte muuta arvestusmeetodit, kajastatakse sellist muutust ja avalikustatakse see kui vabatahtlik muutus arvestusmeetodis.

22.

Võttes arvesse paragrahvist 23 tulenevaid piiranguid, kui arvestusmeetodi muutust rakendatakse tagasiulatuvalt kooskõlas paragrahvidega 19(a) või (b), korrigeerib ettevõte kõige varasema esitatud perioodi kõigi mõjutatud omakapitali komponentide algsaldosid ja teisi kõigi eelnevate perioodide kohta esitatud võrdlusandmeid, nii nagu oleks uut arvestusmeetodit kogu aeg rakendatud.

23.

Kui tagasiulatuv rakendamine on nõutud paragrahvide 19(a) ja (b) alusel, rakendatakse arvestusmeetodi muutust tagasiulatuvalt, välja arvatud juhul, kui on teostamatu määrata kas perioodispetsiifilisi mõjusid või muutuse kumulatiivset mõju.

24.

Kui on teostamatu määrata arvestusmeetodi muutuse perioodispetsiifilisi mõjusid ühe või enama eelnevalt esitatud perioodi võrdlusandmete suhtes, rakendab ettevõte uut arvestusmeetodit varade ja kohustiste bilansilistele maksumustele alates varaseima perioodi algusest, mil tagasiulatuv rakendamine on teostatav (milleks võib olla käesolev periood), ja korrigeerib vastavalt antud perioodi kõigi muutusest mõjutatud omakapitali komponentide algsaldosid.

25.

Kui käesoleva perioodi algul on teostamatu määrata uue arvestusmeetodi rakendamise kumulatiivset mõju kõikidele varasematele perioodidele, korrigeerib ettevõte võrdlusandmeid, et rakendada uut arvestusmeetodit edasiulatuvalt alates varaseimast võimalikust kuupäevast.

26.

Kui ettevõte rakendab uut arvestusmeetodit tagasiulatuvalt, rakendab ta uut arvestusmeetodit eelnevate perioodide võrdlusandmetele nii palju aega tagasi, kui on võimalik. Tagasiulatuv rakendamine eelnevale perioodile ei ole võimalik, välja arvatud juhul, kui on võimalik kindlaks määrata muutuse kumulatiivne mõju summadele nii selle perioodi alg- kui ka lõppbilansis. Finantsaruannetes esitatust varasemate perioodidega seotud korrigeerimise summa kajastatakse varaseima aruannetes esitatud perioodi kõigi mõjutatud omakapitali komponentide algsaldode korrigeerimisena. Harilikult kajastatakse korrigeerimine jaotamata kasumis. Samas võib korrigeerimine olla seotud muu omakapitali komponendiga (näiteks, et vastata mingile standardile või tõlgendusele). Igasugune muu informatsioon eelnevate perioodide kohta, nagu möödunud perioodide finantsandmete kokkuvõtted, korrigeeritakse samuti nii palju aega tagasi, kui on teostatav.

27.

Kui ettevõtte jaoks on teostamatu rakendada uut arvestusmeetodit tagasiulatuvalt, kuna ta ei suuda määrata meetodi rakendamise kumulatiivset mõju kõigiks eelnevaiks perioodideks, siis rakendab ettevõte vastavalt paragrahvile 25 uut meetodit edasiulatuvalt alates varaseima võimaliku perioodi algusest. Seega ei võta ta arvesse enne seda kuupäeva tekkinud varade, kohustiste ja omakapitali kumulatiivse korrigeerimise mõju. Arvestusmeetodi muutmine on lubatud isegi siis, kui on teostamatu rakendada meetodit edasiulatuvalt ükskõik millise eelnenud perioodi suhtes. Paragrahvid 50-53 annavad juhiseid, millal on teostamatu rakendada uut arvestusmeetodit ühele või enamale eelnenud perioodile.

28.

Kui standardi või tõlgenduse esmakordne rakendamine mõjutab käesolevat perioodi või mõnda eelnenud perioodi, mõjutaks kui korrigeerimise summa määramine poleks teostamatu, või võib mõjutada tulevasi perioode, avalikustab ettevõte:

29.

Kui vabatahtlik muutus arvestusmeetodis mõjutab käesolevat perioodi või mõnda eelnenud perioodi, mõjutaks kui korrigeerimise summa määramine poleks teostamatu, või võib mõjutada tulevasi perioode, avalikustab ettevõte:

30.

Kui ettevõte ei ole rakendanud uut standardit või tõlgendust, mis on välja antud, aga ei ole veel jõustunud, avalikustab ettevõte:

31.

Vastavalt paragrahvile 30 kaalub ettevõte järgmise informatsiooni avalikustamist:

32.

Äritegevustele omaste ebakindluste tulemusena ei saa mitmeid objekte finantsaruannetes mõõta täpselt, vaid ainult hinnata. Hindamine hõlmab otsuseid, mis baseeruvad kõige hilisemal kättesaadaval usaldusväärsel informatsioonil. Näiteks võivad hinnangud osutuda vajalikuks:

33.

Põhjendatud hinnangute kasutamine on finantsaruannete koostamise oluline osa ja ei vähenda nende usaldusväärsust.

34.

Hinnangut võib osutuda vajalikuks muuta, kui toimuvad muutused olukordades, millel hinnang tugines, või uue informatsiooni või uute kogemuste tagajärjel. Oma olemuselt ei ole hinnangu muutus seotud eelnenud perioodidega ja ei ole vea parandamine.

35.

Muutus rakendatud hindamisalustes on muutus arvestusmeetodis ja ei ole muutus raamatupidamislikus hinnangus. Kui on keeruline eristada muutust arvestusmeetodis muutusest raamatupidamislikus hinnangus, käsitletakse muutust kui muutust raamatupidamislikus hinnangus.

36.

Muutuse mõju raamatupidamislikus hinnangus, välja arvatud muutus, millele rakendub paragrahv 37, kajastatakse edasiulatuvalt osana kasumist või kahjumist:

37.

Sel määral, mil muutus raamatupidamislikus hinnangus põhjustab muutust varades ja kohustistes või mingis omakapitali komponendis, tuleb korrigeerida vastava vara, kohustise või omakapitali komponendi bilansilist maksumust muutuse perioodil.

38.

Edasiulatuv raamatupidamisliku hinnangu muutuse mõju kajastamine tähendab, et muutust rakendatakse tehingutele, muudele sündmustele ja olukordadele alates hinnangu muutuse kuupäevast. Muutus raamatupidamislikus hinnangus võib mõjutada ainult käesoleva perioodi kasumit või kahjumit või nii käesoleva perioodi kui ka tulevaste perioodide kasumit või kahjumit. Näiteks muutus halbade nõuete summa hinnangus mõjutab üksnes käesoleva perioodi kasumit või kahjumit ja seega seda kajastatakse käesolevas perioodis. Samas muutus amortiseeritavate varade kasulikus tööeas või tulevase majandusliku kasu eeldatavas tarbimismudelis mõjutab amortisatsioonikulu käesoleval perioodil ja kõigil tulevastel perioodidel vara järelejäänud kasuliku tööea vältel. Mõlemal juhul kajastatakse käesoleva perioodiga seotud muutuse mõju tuluna või kuluna käesoleval perioodil. Mõju, kui seda on, tulevastele perioodidele, kajastatakse tuluna või kuluna nendel tulevastel perioodidel.

39.

Ettevõte avalikustab raamatupidamisliku hinnangu muutuse olemuse ja summa, mis mõjutab käesolevat perioodi või mis eeldatavalt avaldab mõju tulevastel perioodidel; eeldatavat mõju tulevastele perioodidele ei ole vaja avalikustada, kui selle hindamine on teostamatu.

40.

Kui eeldatava mõju summat tulevastele perioodidele ei ole avalikustatud kuna selle hindamine on teostamatu, avalikustab ettevõte selle asjaolu.

41.

Vead võivad tekkida seoses finantsaruannete elementide kajastamisega, mõõtmisega, esitamisega või avalikustamisega. Finantsaruanded ei ole vastavuses IFRS-idega kui nad sisaldavad kas olulisi vigu või ebaolulisi vigu, mis on tehtud tahtlikult et saavutada ettevõtte finantsseisundi, finantstulemuse või rahavoogude teatud esitusviisi. Võimalikud käesoleva perioodi vead, mis avastatakse sellel perioodil, korrigeeritakse enne finantsaruannete kinnitamist avaldamiseks. Samas vahel ei avastata olulisi vigu enne järgmist perioodi ja sellised eelnenud perioodide vead korrigeeritakse järgmise perioodi finantsaruannete võrdlusandmetes (vaata paragrahvid 42-47).

42.

Võttes arvesse paragrahvist 43 tulenevaid piiranguid korrigeerib ettevõte olulised eelnenud perioodide vead tagasiulatuvalt esimestes finantsaruannetes, mis kinnitatakse avaldamiseks pärast vigade avastamist:

43.

Eelneva perioodi vead korrigeeritakse tagasiulatuvalt, välja arvatud juhul, kui on teostamatu määrata kas vea perioodispetsiifilisi mõjusid või kumulatiivset mõju.

44.

Kui on teostamatu määrata vea perioodispetsiifilisi mõjusid ühe või enama eelneva esitatud perioodi võrdlusandmetele, korrigeerib ettevõte varaseima perioodi varade, kohustiste ja omakapitali algsaldosid, mille suhtes tagasiulatuv korrigeerimine on teostatav (milleks võib olla käesolev periood).

45.

Kui käesoleva perioodi alguse seisuga on teostamatu määrata vea kumulatiivset mõju kõigile eelnenud perioodidele, korrigeerib ettevõte võrdlusandmeid parandamaks viga edasiulatuvalt alates varaseimast võimalikust kuupäevast.

46.

Eelnenud perioodi vea korrigeerimist ei kajastata selle perioodi kasumis või kahjumis, mil viga avastati. Igasugune muu eelnenud perioodide kohta esitatud informatsioon, kaasa arvatud finantsandmete möödunud perioodide kokkuvõtted, korrigeeritakse nii palju aega tagasi, kui on teostatav.

47.

Kui on teostamatu määrata vea summat kõikide eelnenud perioodide suhtes (näiteks viga arvestusmeetodi rakendamisel), siis korrigeerib ettevõte kooskõlas paragrahviga 45 võrdlusandmeid edasiulatuvalt alates varaseimast võimalikust kuupäevast. Seega ta ei võta arvesse enne seda kuupäeva tekkinud varade, kohustiste ja omakapitali kumulatiivse korrigeerimise osa. Paragrahvid 50-53 annavad juhiseid, millal on teostamatu korrigeerida viga ühe või enama eelnenud perioodi suhtes.

48.

Vigade korrigeerimist eristatakse muutustest raamatupidamislikes hinnangutes. Raamatupidamislikud hinnangud on oma olemuselt ligikaudsed väärtused, mis võivad vajada muutmist, kui täiendav informatsioon saab teatavaks. Näiteks tulu või kulu kajastamine seoses ebakindla sündmuse tulemuse selgumisega ei ole vea korrigeerimine.

49.

Rakendades paragrahvi 42 avalikustab ettevõte järgneva:

50.

Mõningates olukordades on teostamatu korrigeerida ühe või enama eelnenud perioodi võrdlusandmeid, saavutamaks võrreldavust käesoleva perioodiga. Näiteks ei pruugitud eelneva(te)l perioodi(de)l olla andmeid kogutud viisil, mis lubaks kas uue arvestusmeetodi tagasiulatuvat rakendamist (kaasa arvatud paragrahvides 51-53 nimetatud eelnenud perioodidel edasiulatuva rakendamise eesmärgil) või tagasiulatuvat korrigeerimist, et parandada eelnenud perioodi viga, ja sellise informatsiooni taasloomine võib olla teostamatu.

51.

Arvestusmeetodi rakendamisel finantsaruande elementidele, mis on kajastatud või avalikustatud seoses tehingutega, muude sündmustega või olukordadega, on sageli vaja kasutada hinnanguid. Hinnangutele on omane subjektiivsus ja hinnanguid võib teha pärast bilansikuupäeva. Hinnangute tegemine on potentsiaalselt keerulisem, kui seda tehakse arvestusmeetodi tagasiulatuva rakendamise või eelnenud perioodi vea tagasiulatuva korrigeerimise kontekstis, kuna mõjutatud tehingust, muust sündmusest või olukorrast, võib olla möödunud rohkem aega. Samas jääb eelnenud perioodide suhtes tehtud hinnangute eesmärk samaks nagu käesoleval perioodil tehtud hinnangutel, nimelt, et hinnang peegeldaks olukorda, mis eksisteeris tehingu, muu sündmuse või tingimuse toimumise ajal.

52.

Seega nõuab uue arvestusmeetodi tagasiulatuv rakendamine või eelnenud perioodi vea tagasiulatuv korrigeerimine sellise informatsiooni, mis

eristamist muust informatsioonist. Mõningate hinnangute tüüpide (näiteks õiglase väärtuse hinnang, mis ei baseeru jälgitaval hinnal või jälgitaval sisendil) puhul on teostamatu eristada neid informatsiooni tüüpe. Kui tagasiulatuv rakendamine või tagasiulatuv korrigeerimine nõuaks märkimisväärse hinnangu tegemist, mille jaoks oleks võimatu eristada neid kahte informatsiooni tüüpi, on teostamatu rakendada uut arvestusmeetodit või korrigeerida eelnenud perioodi viga tagasiulatuvalt.

53.

Eelnenud perioodile uue arvestusmeetodi rakendamisel või summade korrigeerimisel ei tohi kasutada tagantjärele tarkust, kas tehes oletusi selle kohta, millised oleksid eelnenud perioodil olnud juhtkonna kavatsused, või hinnates eelnenud perioodil kajastatud, mõõdetud või avalikustatud summasid. Näiteks juhul, kui ettevõte korrigeerib eelnenud perioodi viga seoses finantsvarade hindamisega, mis olid eelnevalt olnud liigitatud lunastustähtajani hoitavateks investeeringuteks kooskõlas standardiga IAS 39 Finantsinstrumendid: Kajastamine ja mõõtmine, ei muuda ta nende hindamisalust antud perioodil, isegi kui juhtkond otsustas hiljem neid mitte hoida lunastustähtajani. Samuti, kui ettevõte korrigeerib eelnenud perioodi vea arvutades välja töötajate akumuleeritud haiguspuhkuse kohustuse kooskõlas standardiga IAS 19 Hüvitised töövõtjatele, ei võta ta arvesse informatsiooni ebatavaliselt ränga gripihooaja kohta järgneval perioodil, mis saab kättesaadavaks peale seda, kui finantsaruannete avalikustamine selleks eelnenud perioodiks oli heaks kiidetud. Asjaolu, et eelnenud perioodide kohta esitatud võrdlusandmete parandamisel osutub sageli vajalikuks märkimisväärsete hinnangute kasutamine, ei takista võrdlusandmete usaldusväärset korrigeerimist või parandust.

54.

Ettevõte rakendab seda standardit majandusaastatele algusega 1. jaanuaril 2005 või hiljem. Varasem rakendamine on soovitatav. Kui ettevõte rakendab seda standardit perioodiks, mis algab enne 1. jaanuari 2005, avalikustab ta selle fakti.

55.

See standard asendab standardi IAS 8 Perioodi puhaskasum või –kahjum, rängad vead ja muutused arvestusmeetodites, mis on muudetud 1993.

56.

See standard asendab järgnevad tõlgendused: