32000R1227

Komisjoni määrus (EÜ) nr 1227/2000,

31. mai 2000,

milles sätestatakse veinituru ühist korraldust käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad tootmisvõimsuse puhul

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 17. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta, [1] eriti selle artikli 7 lõiget 2 ning artikleid 10, 15, 23 ja 80,

ning arvestades järgmist:

(1) Alates 1. augustist 2000 nõukogu määrust (EMÜ) nr 822/87 [2] (viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1677/1999 [3]) asendava määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotis sisaldab tootmisvõimust käsitlevaid sätteid; on asjakohane täita kõnealuste sätetega ettenähtud raamistik, jõustades rakenduseeskirjad ja tunnistades kehtetuks kõnealust küsimust käsitlevad varasemad määrused, st komisjoni määrused (EMÜ) nr 2314/72 [4] (viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2462/93 [5]), (EMÜ) nr 940/81, [6] (EMÜ) nr 3800/81 [7] (viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2548/1999 [8]), (EMÜ) nr 2729/88 [9] (viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2182/97 [10]), (EMÜ) nr 2741/89 [11] ja (EMÜ) nr 3302/90. [12]

(2) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 22 kohaselt on liikmesriikidel lubatud võtta viinapuude uusistutamise, taasistutamise või ümberpookimise kohta vastu kõnealuse määruse II jaotises sätestatud eeskirjadest piiravamaid siseriiklikke eeskirju, mida võib kohaldada ka istutus- õiguste andmise, üleandmise ja kasutamise suhtes.

(3) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõikes 3 sätestatakse, et liikmesriigid võivad anda kõnealuse sätte punktides a–d määratletud juhtudel loa toota turustatavat veini, tingimusel et seda tegevust kontrollitakse; on vaja sätestada üksikasjalikud eeskirjad seadustamistaotluste ja tegeliku seadustamiskuupäeva kohta ning näha eelkõige ette seadustamise tõhus rakendamine põhjendatud juhtudel, eriti andes loa taotluse esitamise kuupäevast ja samas tagades, et tootjad ei saa põhjendamata taotlustest kasu; samuti on vaja, et seadustamismenetluses kasutatavad istutusõigused kehtivad taotluse esitamise päeval.

(4) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõikega 7 nähakse ette istutuspiiranguid eirates istutatud viinapuude kohustuslik väljajuurimine; kõnealustelt aladelt enne väljajuurimist saadud viinamarjadest valmistatud veinisektori toodetel ei tohiks lasta häirida turutasakaalu ning need tuleks seepärast destilleerida.

(5) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõikega 1 nähakse ette uusistutusõiguste andmine maakorraldusmeetmete või üldsuse huvides vastuvõetud sundvõõrandamist käsitlevate meetmete raames; uusistutusõigused ei tohiks olla suuremad kui õigused, mis on vajalikud viinapuude istutamiseks alale, mis vastab 105 protsendile tootjate poolt kõnealuste meetmete tulemusel kaotatud alast, et määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõikes 1 sätestatud istutuskeeld ei kaotaks oma tähendust.

(6) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõikega 1 nähakse samuti ette uusistutusõiguste andmine katseliseks viinamarjakasvatuseks; selle põhimõtte kohaselt antud uusistutusõiguste alusel täisistutatud alasid tuleks kasutada üksnes kindlaksmääratud eesmärkidel ning kõnealustelt aladelt nii katseperioodil kui pärast seda saadud viinamarjadest valmistatud veinisektori toodetel ei tohiks lasta häirida turutasakaalu; sellest tulenevalt ei tuleks kõnealustelt aladelt katseperioodil saadud viinamarjadest valmistatud veinisektori tooteid turustada, ilma et see piiraks nende tarbimist katsetamise eesmärgil; pärast katseperioodi lõppu tuleks viinapuud asjaomastelt aladelt välja juurida või isutusõigust tuleks kasutada tavapärase tootmise jaoks; käimasolevat katselist viinamarjakasvatust tuleks lubada jätkata vastavalt kehtivatele eeskirjadele.

(7) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõikega 1 nähakse samuti ette uusistutusõiguste andmine viinapuu emaistandike jaoks; selle põhimõtte kohaselt antud uusistutusõiguste alusel täisistutatud alasid tuleks kasutada üksnes kindlaksmääratud eesmärkidel ning kõnealustelt aladelt nii pooktaimede kasvatamise ajal kui pärast seda saadud viinamarjadest valmistatud veinisektori toodetel ei tohiks lasta häirida turutasakaalu; sellest tulenevalt ei tuleks kõnealuselt alalt pooktaimede kasvatamise ajal viinamarju koristada või koristamise korral tuleks need hävitada; pärast kasvatamisperioodi lõppu tuleks viinapuud asjaomastelt aladelt välja juurida või isutusõigust tuleks kasutada tavapärase tootmise jaoks; olemasolevate pooktaimede kasvatamist tuleks lubada jätkata vastavalt kehtivatele eeskirjadele.

(8) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõikega 1 nähakse samuti ette uusistutusõiguste andmine alade puhul, kust pärit vein või viinamarjatooted on ettenähtud üksnes viinamarjakasvataja oma pere tarbeks; kuna teatavates liikmesriikides esineb palju kõnealuseid juhte, võib see viia ülemäärase halduskoormuse tekkimiseni; sellest tulenevalt tuleks liikmesriikidele anda võimalus lubada selliste alade olemasolu isegi juhul, kui nende jaoks ei ole antud istutusõigusi, tingimusel et asjaomased alad on turutasakaalu häirimise vältimiseks väiksed ja et asjaomane viinamarjakasvataja ei tooda veini tööstuslikult; asjaomaste alade ja tootjate suhtes tuleks rakendada asjakohast järelevalvet ja sanktsioone, sealhulgas kõnealustelt aladelt viinapuude väljajuurimist, kui asjaomaseid sätteid ei järgita.

(9) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõikega 2 nähakse ette uusistutusõiguste andmine mpv-kvaliteetveini või geograafiliste tähistega kirjeldatud lauaveini tootmiseks; sellist õiguste andmine võib toimuda üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et kõnealuse veini tootmine on nõudlusest oluliselt väiksem; selline kindlakstegemine peab põhinema objektiivsetel kriteeriumitel ja andmetel.

(10) Selliste objektiivsete andmete vastavuse ja täpsuse tagamiseks kogu ühenduses peaksid need kindlasti sisaldama määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikliga 16 ettenähtud tootmisvõimsuse ülevaadet või samaväärset teavet.

(11) Turutasakaalu häirimise vältimiseks ei tohiks taasistutusõigusi anda alade puhul, millelt on viinapuud määruse (EÜ) nr 1493/1999 nõuete rikkumise tõttu kohustuslikus korras välja juuritud; samal põhjusel ei tuleks taasistutusõigusi anda väljajuuritud viinapuude kasvualade puhul, mille jaoks istutusõigused on antud muul eesmärgil kui veini tööstuslikuks tootmiseks.

(12) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikliga 4 nähakse ette taasistutusõiguste andmine tootjatele, kes kohustuvad viinapuud kasvualalt välja juurima; selleks et istutus- õigusi ei antaks rohkem kui tootja neid tegelikult vajab, tuleks õigusi anda üksnes ulatuses, mis on vajalik kogu ala täisistutamiseks, võttes arvesse tootjale varem antud istutusõigusi; sellisel kohustusel põhinevate taasistutusõiguste andmisega peaks kaasnema tagatise esitamine kohustuse täitmise tagamiseks; turutasakaalu häirimise vältimiseks tuleks taasistutatud viinapuude kasvualade ja väljajuuritavate viinapuude kasvualade üheaegse olemasolu ajal lubada turustatava veini tootmist vaid ühel kahest alast.

(13) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikliga 5 nähakse tootmisvõimsuse juhtimise parandamiseks ette riiklike ja/või piirkondlike varude moodustamine; turutasakaalu häirimise vältimiseks ei peaks varudesüsteemi kaudu toimuv õiguste üleandmine põhjustada tootmisvõimsuse üldist suurenemist liikmesriikide territooriumil, kuna suurenemise vältimine ettevõtete vahelise õiguste üleandmise puhul on juba sätestatud kõnealuse määruse artikli 4 lõikes 4; sellistel juhtudel on liikmesriikidel artikli 5 lõike 7 kohaselt lubatud kohaldada õiguste üleandmise suhtes vähenduskoefitsienti.

(14) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 5 lõikega 8 nähakse ette, et liikmesriigid ei pea varudesüsteemi kohaldama, kui nad suudavad tõestada, et neil on juba tõhusalt toimiv istutusõiguste haldamise süsteem; sel juhul võib liikmesriik sätestada, et ühtedes tema territooriumi osades kohaldatakse varudesüsteemi ja teistes osades muud tõhusat süsteemi; liikmesriigid, mis soovivad kasutada määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 5 lõike 8 kohast võimalust, peaksid olema suutelised tõestama sellise süsteemi olemasolu ja vajadust teha erand kõnealuse määruse I jaotise II peatükist.

(15) Komisjon võib otsustada teha liikmesriikide taotluste põhjal eraldusi määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 6 lõike 1 punktis b osutatud ühenduse isutusõiguste varust.

(16) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise II peatükiga nähakse ette teataval alal viinamarjakasvatusest lõpliku loobumise eest makstav lisatasu; liikmesriigid võivad otsustada, millise ala puhul vajaduse korral lisatasu makstakse; sellele vaatamata tuleks sätestada kõnealuse määruse artiklis 10 osutatud taotlusi, asjakohaseid lisatasu ülemmäärasid ja kuupäevi käsitlevad ühised üksikasjalikud eeskirjad.

(17) Kontrolli huvides tuleks lisatasu tavaliselt maksta pärast viinapuude väljajuurimist; lisatasu võib siiski maksta enne viinapuude väljajuurimist, kui väljajuurimise kohta esitatakse tagatis.

(18) Kui viinamarjakasvatusalade viljelusest loobuvad tootjad, kes kuuluvad tootjarühmadesse, mis töötlevad oma liikmete poolt koristatud viinamarju ühiselt, võivad tarnitavate viinamarjade kogused väheneda ja töötlemiskulud seega suureneda; seepärast on õiglane näha ette sellise negatiivse mõju hüvitamine.

(19) Liikmesriikidel on määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise III peatüki kohaldamisel kõnealuses peatükis sätestatud piirangute raames ja vastavalt kõnealuste piirangute kohaselt vastuvõetud sätetele laialdased volitused otsuste tegemisel toetuse rakendusala ja taseme kohta, sealhulgas eelkõige seoses kindlate summade maksmisega, toetuse ülemmäära kindlaksmääramisega hektari kohta ja toetuse kohandamisega objektiivsete kriteeriumite põhjal.

(20) Vaatamata sellele tuleks sätestada ühiseeskirjad; selleks peaksid liikmesriigid võtma vastu eeskirjad maatüki miinimumsuuruse kohta, et tagada süsteemi tõeline mõju tootmisvõimsusele; tuleks määratleda meetmed, meetmete võtmise tähtajad ja asjakohane järelevalve; saagise suurenemisest tingitud turutasakaalu häirete vältimiseks, peaksid kõnealused eeskirjad samuti hõlmama kavaga ettenähtud väljajuurimisega kaasnevate taasistutusõiguste kasutamist ning neis tuleks sätestada võimalus anda suuremate kulude puhul suuremat toetust.

(21) Vastavalt määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklile 12 võivad liikmesriigid otsustada mitte koostada ümberkujundamis- ja muutmiskavasid ise; kuna liikmesriigid vastutavad kõnealuste kavade heakskiitmise eest, peaksid nad sellisel juhul sätestama kavade vastuvõtmist ja heakskiitmist käsitlevad eeskirjad ning kavade miinimumsisu.

(22) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 11 lõikega 3 nähakse ette, et viinamarjaistanduste ümberkujundamise ja muutmise süsteem ei käsitle selliste viinamarjaistanduste tavapärast uuendamist, kus viinapuud on ealiselt vananenud; seda fraasi tuleks selgitada.

(23) Kontrolli huvides tuleks toetust tavaliselt maksta pärast teatava meetme võtmist; toetust võib siiski maksta enne ettenähtud meetme võtmist, kui meetme võtmise kohta esitatakse tagatis.

(24) Rahastamiskava ning ümberkujundamise ja muutmise süsteemi rahastamises osalemise kohta tuleks kehtestada üksikasjalikud eeskirjad; seoses sellega peaksid liikmesriigid komisjonile süsteemi rahastamise seisust regulaarselt aru andma.

(25) Tuleks võtta meetmeid, et tagada süsteemi jaoks eraldatud vahendite tõhus kasutamine ning näha eelkõige ette ettemaksed ning vajaduse korral assigneeringute kohandamine vajadustega ja varasemate tulemustega.

(26) Lisaks käesoleva määrusega kehtestatud erieeskirjadele tuleks kohaldada eelarvedistsipliini käsitlevaid üldeeskirju ning eelkõige neid, mis käsitlevad liikmesriikide mittetäielikke või nõuetele mittevastavaid deklaratsioone.

(27) Süsteemi finantsjuhtimise üksikasju reguleerivad ühise põllumajanduspoliitika rahastamist käsitleva nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1258/1999 [13] rakenduseeskirjad.

(28) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise rakendamise ja turu nõuetekohase korralduse jälgimiseks peavad komisjoni käsutuses olema tootmisvõimsust, sh isutusõigusi, ja liikmesriikide poolt kõnealuse jaotise rakendamiseks võetud meetmete üksikasju käsitlevad asjakohased andmed; sellest tulenevalt tuleb asjakohane teave saata komisjonile kindlaksmääratud vormis; liikmesriigid peavad säilitama kõnealuse jaotise rakendamise kontrollimiseks ja auditeerimiseks vajaliku muu teabe kontrollimiseks vajaliku perioodi jooksul.

(29) Seoses sellega on vaja sätestada määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklis 16 osutatud ülevaates esitatava teabe üksikasjad; liikmesriigid, mis ei soovi ebaseaduslikult täisistutatud alade seadustamist, istutusõiguste suurendamist või toetust ümberkujundamise ja muutmise jaoks, ei pea kõnealust ülevaadet koostama.

(30) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikliga 19 nähakse ette, et viinamarjasortide liigitamine tuleks delegeerida liikmesriikidele; tuleks vastu võtta liigituse vormi, liigituses sisalduvat teavet ning liigitusest teatamist ja selle avaldamist käsitlevad ühiseeskirjad; liigitussüsteem ei tohiks põhjustada tootmisvõimsuse suurenemist.

(31) Liigitus peaks põhimõtteliselt sisaldama üksnes neid sorte, mida võib nõukogu 9. aprilli 1968. aasta direktiivi 68/193/EMÜ (viinamarjade vegetatiivse paljundusmaterjali turustamise kohta, [14] viimati muudetud Austria, Soome ja Rootsi ühinemisaktiga) alusel turule viia vähemalt ühes liikmesriigis; geneetilise pärandi säilitamise huvides tuleks lubada kanda liigitusse ka teisi enne käesoleva direktiivi jõustumist isutatud sorte.

(32) Kui tootja on ühenduse eeskirjade rikkumise tõttu kohustatud tooted destilleerima, ei tuleks destilleerimise ega destillaadi puhul anda ühenduse toetust.

(33) Määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise kohased maksed tuleks teha tervikuna toetusesaajatele.

(34) Määruse (EMÜ) nr 822/87 reguleerimisalasse kuuluvad istutusõigused, mis kehtisid 31. juulist 2000 hilisema kuupäevani, peaksid ajutise meetmena säilitama kehtivuse kuni kõnealuse hilisema kuupäevani, et need ei läheks kaduma üleminekul määrusega (EÜ) nr 1493/1999 reguleeritud süsteemile; samal põhjusel tuleks kõnealused õigused, juhul kui neid ei kasutata kõnealuse hilisema kuupäevani, kanda üle asjakohasesse riiklikku või piirkondlikku varusse, kui see moodustatakse.

(35) Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas veinituru korralduskomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK Reguleerimisala

Artikkel 1

Käesolevas määruses sätestatakse määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise (tootmisvõimsus) I peatüki (viinapuude istutamine), II peatüki (loobumislisatasud), III peatüki (ümberkujundamine ja muutmine) ja osaliselt IV peatüki (nõutav teave ja üldsätted) üksikasjalikud rakenduseeskirjad.

II PEATÜKK Viinapuude istutamine

Artikkel 2

1. Liikmesriigid võivad sätestada tähtpäeva, milleks tootjatel tuleb esitada määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 3 kohast erandit käsitlevad taotlused.

2. Kui tootja on taotlenud erandit, võib asjaomane liikmesriik taotluse kaalumise ajal lubada asjaomaselt alalt alates taotluse esitamise kuupäevast saadud viinamarjade kasutamist turustatava veini tootmiseks.

3. Kui tehakse erand, jõustub see taotluse esitamise kuupäevast.

4. Kui erandi tegemisest keeldutakse, toimib liikmesriiki ühel järgmistest viisidest:

a) liikmesriik kohaldab rahatrahvi, mis on 30 protsenti asjaomastelt aladelt taotluse esitamise kuupäevast kuni erandi tegemisest keeldumiseni saadud viinamarjadest valmistatud veini turuväärtusest; või

b) liikmesriik nõuab, et tootja destilleerib veinikoguse, mis vastab asjaomastelt aladelt alates taotluse esitamise kuupäevast saadud viinamarjadest valmistatud ja kõnealusest kuupäevast kuni erandi tegemisest keeldumise kuupäevani turustatud veini kogusele; kõnealusest toodangust ei saa siiski valmistada tooteid, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

5. Liikmesriigid määravad kindlaks määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 3 punktis b osutatud ajavahemiku, mille jooksul tootja võib saada asjaomase ala täisistutamise järel taasistutusõiguse. Kõnealune ajavahemik ei kesta siiski kauem kui 31. märtsini 2002. Liikmesriik võib teha kõnealuse sätte kohase erandi üksnes juhul, kui asjaomased taasistutusõigused kehtivad erandi kohaldamise kuupäeval.

6. Liikmesriigid peavad kõikide erandi tegemist käsitlevate taotluste, taotluste suhtes langetatud otsuste ja käesoleva artikli lõike 4 kohaselt võetud meetmete kohta arvestust.

7. Liikmesriigid teatavad komisjonile iga veiniaasta puhul üldpindala, mille suhtes on taotletud erandit, üldpindala, mille puhul erand on tehtud, ja üldpindala, mille puhul on erandi tegemisest keeldutud. See teatamine peab toimuma hiljemalt neli kuud pärast asjaomase veiniaasta lõppu.

8. Kui viinapuud juuritakse alalt määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 7 kohaselt välja, võib sellistelt aladelt saadud viinamarjadest valmistatud tooteid lubada ringlusse üksnes destilleerimise eesmärgil. Erandina võivad liikmesriigid näha selle asemel ette samaväärse koguse veini destilleerimise. Sel juhul võivad liikmesriigid näha samuti ette asjakohase halduskaristuse kohaldamise. Kummalgi juhul ei tohi neid tooteid kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

9. Liikmesriigid peavad kõikide määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 7 kohaselt käsitletud juhtude kohta arvestust.

Artikkel 3

1. Kui liikmesriigid annavad uusistutusõigusi alade puhul, mis on nähtud ette uusistutuseks maapiirkondade maakorraldusmeetmete raames või siseriiklike õigusaktide kohaselt üldsuse huvides vastuvõetud sundvõõrandamist käsitlevate meetmete raames, tagavad nad, et kõnealuseid õigusi ei anta ala puhul, mis on puhassaagi seisukohalt suurem kui 105 protsenti viinamarjakasvatusalast, millel suhtes maapiirkondade maakorraldusmeetmeid või üldsuse huvides vastuvõetud sundvõõrandamist käsitlevaid meetmeid kohaldati. Liikmesriigid registreerivad kõik juhud, mil uusistutusõigusi antakse nimetatud eesmärkidel.

2. Liikmesriigid registreerivad kõik juhud, mil uusistutusõigusi antakse katseliseks viinamarjakasvatuseks kasutatavate alade puhul. Sellised uusistutusõigused kehtivad üksnes katseperioodil.

Selle perioodi jooksul ei või kõnealustelt aladelt saadud viinamarjadest valmistatud tooteid turustada.

Pärast kõnealuse perioodi lõppu:

a) kasutab tootja määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõike 2 alusel antud uusistutusõigusi, taasistutusõigusi või varust pärit istutusõigusi, et toota asjaomaselt alalt saadud viinamarjadest turustatavat veini; või

b) kõnealusele alale istutatud viinapuud juuritakse välja. Väljajuurimisega seotud kulud kannab asjaomane tootja. Kuni viinapuude asjaomaselt alalt väljajuurimiseni võib selliselt alalt saadud viinamarjadest valmistatud tooteid lubada ringlusse üksnes destilleerimise eesmärgil. Neid tooteid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

3. Enne 1. augusti 2000 katselise viinamarjakasvatuse jaoks antud uusistutusõigusi ja selliste õiguste kasutamist või nende kohaselt täisistutatud alasid käsitlevaid tingimusi kohaldatakse katseperioodi jooksul. Lõike 2 kolmanda lõigu eeskirju kohaldatakse kõnealuste alade suhtes katseperioodi lõppedes.

4. Liikmesriigid registreerivad kõik juhud, mil uusistutus- õigusi antakse viinapuu emaistandike jaoks ettenähtud alade puhul. Sellised uusistutusõigused kehtivad üksnes pooktaimede kasvatamise ajal.

Kõnealustelt viinapuudelt selle perioodi jooksul viinamarju ei koristata või koristamise korral need hävitatakse.

Pärast kõnealuse perioodi lõppu:

a) kasutab tootja määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõike 2 alusel antud uusistutusõigusi, taasistutusõigusi või varust pärit istutusõigusi, et toota asjaomaselt alalt saadud viinamarjadest turustatavat veini; või

b) kõnealusele alale istutatud viinapuud juuritakse välja. Väljajuurimisega seotud kulud kannab asjaomane tootja. Kuni viinapuude asjaomaselt alalt väljajuurimiseni võib selliselt alalt saadud viinamarjadest valmistatud tooteid lubada ringlusse üksnes destilleerimise eesmärgil. Neid tooteid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

5. Enne 1. augusti 2000 viinapuu emaistandike jaoks ettenähtud alade puhul antud uusistutusõigusi ja selliste õiguste kasutamist või nende kohaselt täisistutatud alasid käsitlevaid tingimusi kohaldatakse pooktaimede kasvatamise ajal. Lõike 4 kolmanda lõigu eeskirju kohaldatakse kõnealuste alade suhtes pooktaimede kasvatamise lõppedes.

6. Liikmesriigid registreerivad kõik juhud, mil uusistutusõigusi antakse alade puhul, kust pärit vein või viinamarjatooted on mõeldud üksnes viinamarjakasvataja oma pere tarbeks.

7. Ülemäärase halduskoormuse tekkimise vältimiseks võib liikmesriik näha selle asemel erandina lõikest 6 ette, et määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 7 kohast väljajuurimisnõuet ei kohaldata alade suhtes, kust pärit vein või viinamarjatooted on mõeldud üksnes viinamarjakasvataja oma pere tarbeks. Liikmesriigid võivad nii sätestada üksnes juhul, kui:

a) kasvataja poolt kasutatav ala ei ületa asjaomase liikmesriigi poolt sätestatavat maksimaalset kasvatusala; ning

b) asjaomane viinamarjakasvataja ei tooda veini tööstuslikult.

8. Lõigetes 6 ja 7 osutatud aladelt pärit veini või viinamarjatoodete turustamine on keelatud. Liikmesriigid kohaldavad sellest keelust kinnipidamise jälgimiseks asjakohast süsteemi. Kui avastatakse selle keelu rikkumine, juuritakse lisaks liikmesriigi poolt rakendatavatele sanktsioonidele viinapuud asjaomase viinamarjakasvataja kulul kõnealuselt alalt välja. Kuni viinapuude asjaomaselt alalt väljajuurimiseni võib selliselt alalt saadud viinamarjadest valmistatud tooteid lubada ringlusse üksnes destilleerimise eesmärgil. Neid tooteid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem. Liikmesriigid registreerivad kõik juhud, mille suhtes on kohaldatud käesolevat lõiget.

9. Liikmesriigid võivad anda uusistutusõigusi ka alade puhul, kus toodetakse mpv-kvaliteetveini või geograafiliste tähistega kirjeldatud lauaveini, kui hindamise käigus on tehtud kindlaks, et kõnealuse veini toodang on nõudlusest palju väiksem. Liikmesriigid võtavad kõnealuse hindamise aluseks objektiivsed kriteeriumid ja andmed. Kõnealused objektiivsed andmed sisaldavad asjaomase piirkonna tootmisvõimsuse ülevaadet või samaväärset teavet. Liikmesriigid peavad kõikide selliste hindamiste ning objektiivsete kriteeriumite ja andmete kohta arvestust. Kui liikmesriik on tunnistanud, et sellise veini toodang on nõudlusest palju väiksem, registreerib ta kõik juhud, mil sellise veini puhul antakse uusistutusõigus.

10. Liikmesriigid edastavad komisjonile iga veiniaasta puhul järgmise teabe:

a) üldpindala, mille jaoks on antud lõigete 1, 2 ja 4 kohaselt uusistutusõigusi;

b) üldpindala, mille jaoks on antud lõike 6 kohaselt uusistutusõigusi. Kui liikmesriik kasutab lõikes 7 sätestatud erandit, edastab ta selle asemel hinnangu kogu asjaomase piirkonna kohta, võttes aluseks tehtud järelevalve tulemused;

c) iga asjaomase veini puhul üldpindala, mille jaoks on määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõike 2 kohaselt antud uusistutusõigusi, ning tehtud hinnangu üksikasjad, sh kasutatud objektiivsed kriteeriumid ja andmed; ning

d) kas tootjad on uusistutusõiguste eest maksnud.

See teatamine peab toimuma hiljemalt neli kuud pärast asjaomase veiniaasta lõppu.

Artikkel 4

1. Kui viinapuud juuritakse alalt välja määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 7 või artikli 19 lõike 4 või käesoleva määruse artikli 3 lõike 2 kolmanda lõigu punkti b, artikli 3 lõike 4 kolmanda lõigu punkti b või artikli 3 lõike 8 kohaselt, siis taasistutusõigust ei anta. Lisaks sellele ei anta taasistutus- õigust juhul, kui viinapuud juuritakse välja:

a) maapiirkondade maakorralduse või üldsuse huvides vastuvõetud sundvõõrandamist käsitlevate meetmete rakendamise käigus, kui asjaomasele alale on artikli 3 lõike 1 alusel antud uusistutusõigus;

b) alalt, mis on ettenähtud katseliseks viinamarjakasvatuseks, katseperioodi jooksul;

c) alalt, mis on ettenähtud emaistandike jaoks, pooktaimede kasvatamise ajal; või

d) alalt, mis on ettenähtud üksnes viinamarjakasvataja oma pere tarbeks.

2. Liikmesriik võib anda taasistutusõiguse üksnes tootjale, kes kohustub juurima viinapuud kasvualalt välja kolme aasta jooksul pärast ala täisistutamist, kui kõnealune tootja suudab tõestada, et tal puuduvad istutusõigused, mida võiks kasutada kogu asjaomase ala täisistutamiseks, või et nendest õigustest ei piisa. Liikmesriik ei tohi anda tootjale rohkem õigusi, kui on vaja kogu asjaomase ala täisistutamiseks, võttes arvesse tootjale varem antud istutusõigusi. Tootja määrab kindlaks ala, millelt viinapuud välja juuritakse.

3. Lõikes 2 osutatud kohustuse võtmisel esitab tootja tagatise. Kohustus juurida viinapuud asjaomaselt alalt välja on esmane nõue komisjoni määruse (EMÜ) nr 2220/85 [15] artikli 20 lõike 2 tähenduses. Tagatise suuruse määrab objektiivsete kriteeriumite põhjal kindlaks asjaomane liikmesriik. Tagatis määratakse kindlaks tasemel, mis on proportsionaalne ja piisav, mõjutamaks tootjaid täitma oma kohustust.

4. Liikmesriik tagab kuni väljajuurimise kohustuse täitmiseni, et veini ei toodeta asjaomasel veiniaastal tööstuslikult sammaegselt nii alal, millelt viinapuud välja juuritakse, kui alal, mis on uuesti täis istutatud, tagades, et:

a) tooteid, mis on valmistatud uuesti täisistutatud alalt saadud viinamarjadest, võib lasta ringlusse üksnes destilleerimise eesmärgil. Neid tooteid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem; või

b) selliselt alalt, kust viinapuud juuritakse välja, saadud viinamarjadest valmistatud tooteid võib lubada ringlusse üksnes destilleerimise eesmärgil. Neid tooteid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

5. Kui viinapuude väljajuurimise kohustust ei täideta kindlaksmääratud tähtajaks, käsitatakse asjaomast ala, kust viinapuud jäid välja juurimata, täisistutatuna määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõikes 1 sätestatud istutuskeeldu rikkudes.

6. Liikmesriigid jälgivad asjaomaste alade täisistutamist ja viinapuude väljajuurimist asjaomastelt aladelt.

7. Liikmesriigid peavad kõikide käesoleva artikli alusel käsitletud juhtude kohta arvestust.

8. Liikmesriigid peavad kõikide ettevõtetevaheliste taasistutusõiguste üleandmiste kohta arvestust.

9. Liikmesriik teavitab komisjoni, kui ta kavatseb kasutada võimalust pikendada taasistutusõiguste kasutamise perioodi, mis algab väljajuurimise aasta lõpust, viielt veiniaastalt kaheksa veiniaastani.

Artikkel 5

1. Liikmesriigid tagavad, et õiguste üleandmine riikliku varu ja/või piirkondlike varude kaudu ei põhjusta asjaomase liikmesriigi territooriumil tootmisvõimsuse üldist kasvu.

2. Lõike 1 kohaldamisel võivad liikmesriigid:

a) kasutada määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 5 lõikes 7 nimetatud vähenduskoefitsienti; ning

b) kohaldada samaväärset vähenduskoefitsienti teiste riikliku varu ja/või piirkondlike varude kaudu toimuvate õiguste üleandmiste suhtes.

3. Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 4 lõike 4 kolmanda lõigu kohaldamisel võivad liikmesriigid kohaldada samaväärset vähenduskoefitsienti õiguste üleandmiste suhtes ettevõtete vahel.

4. Liikmesriigid teatavad komisjonile istutusõiguste riiklike ja/või piirkondlike varude moodustamisest või vajaduse korral oma otsusest varudesüsteemi mitte kohaldada.

5. Kui liikmesriik otsustab varudesüsteemi mitte kohaldada, edastab ta komisjonile tõendid selle kohta, et kogu tema territooriumil on juba tõhusalt toimiv istutusõiguste haldamise süsteem. Liikmesriik edastab eelkõige tõendid vajaduse kohta teha erand määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise I peatüki asjakohastest sätetest.

6. Liikmesriigid peavad arvestust kõikide juhtude kohta, mil istutusõigusi antakse varudest, kõikide juhtude kohta, mil istutusõigusi kantakse ühest varust teise, ja kõikide juhtude kohta, mil istutusõigusi suunatakse varudesse. Samuti registreeritakse kõik maksed, mis tehakse õiguste varusse suunamise või õiguste varust andmise eest.

Artikkel 6

1. Liikmesriigid teatavad komisjonile üksikasjad uute istutusõiguste varusse või varudesse suunamise kohta, võttes arvesse määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõike 2 kohaselt juba eraldatud uusi istutusõigusi.

2. Liikmesriigid võivad nõuda komisjonilt ühenduse varus olevate uute istutusõiguste endale eraldamist. Komisjon võib teha sellise eraldamise määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklis 75 sätestatud korras.

III PEATÜKK Loobumislisatasud

Artikkel 7

Liikmesriigid teatavad komisjonile kõik kindlaksmääratud alad, mille puhul võib anda lõpliku viinamarjakasvatusest loobumise eest lisatasu, ja sellise kindlaksmääramise tingimused.

Artikkel 8

1. Liikmesriik sätestab taotlemise korra, milles nähakse eelkõige ette:

a) taotluste esitamise tähtpäevad ja taotlusele lisatav teave;

b) asjaomaste viinapuude, asjaomase ala ning selle keskmise saagise või tootmisvõimsuse järelkontroll;

c) asjaomase tootja suhtes kohaldatavast lisatasust teatamine;

d) teatatud lisatasu muutmise võimalus, kui asjaomane tootja esitab selleks põhjendatud taotluse, ja selle muutmise tulemusest teatamine;

e) veendumine, et väljajuurimine on toimunud.

2. Lisatasu makstakse pärast seda, kui on veendutud väljajuurimise toimumises. Liikmesriigid võivad näha siiski ette, et lisatasu makstakse tootjale enne väljajuurimise kohustuse täitmist, tingimusel et tootja esitab tagatise, mille suurus on 120 protsenti lisatasust. Määruse (EMÜ) nr 2220/85 kohane kohustus on viinapuude väljajuurimine asjaomaselt alalt. Sel juhul peab väljajuurimine toimuma hiljemalt sellele veiniaastale järgneva veiniaasta lõpus, mil maksti lisatasu.

3. Liikmesriigid võivad näha ette, et määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklis 39 määratletud tootjate organisatsiooni kuuluvate tootjate puhul vähendatakse lisatasu kuni 15 protsenti. Sellistel juhtudel makstakse kõnealusele vähendamisele vastavad summad kõnealusele tootjate organisatsioonile.

4. Lisatasu võib maksta üksnes 10–25 aari suuruste alade puhul, kui asjaomane ala on ettevõtte kogu viinamarjakasvatusala. Sel juhul ei tohi lisatasu ülemmäär ületada 4300 eurot hektari kohta.

5. Üle 25 aari suuruste alade puhul ei tohi lisatasu ülemmäär hektari kohta ületada:

a) 1450 eurot, kui keskmine saagikus hektari kohta on kuni 20 hektoliitrit;

b) 3400 eurot, kui keskmine saagikus hektari kohta on 20–30 hektoliitrit;

c) 4200 eurot, kui keskmine saagikus hektari kohta on 30–40 hektoliitrit;

d) 4600 eurot, kui keskmine saagikus hektari kohta on 40–50 hektoliitrit;

e) 6300 eurot, kui keskmine saagikus hektari kohta on 50–90 hektoliitrit;

f) 8600 eurot, kui keskmine saagikus hektari kohta on 90–130 hektoliitrit;

g) 11100 eurot, kui keskmine saagikus hektari kohta on 130–160 hektoliitrit;

h) 12300 eurot, kui keskmine saagikus hektari kohta on üle 160 hektoliitri.

6. Erandina lõikest 4 võivad liikmesriigid otsustada maksta lisatasu 10–25 aari suuruste alade puhul, kui asjaomane ala ei ole ettevõtte kogu viinamarjakasvatusala. Sel juhul kohaldatakse lõikes 5 sätestatud lisatasu ülemmäärasid.

Artikkel 9

Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 9 punktides a, c ja d osutatud ajavahemik kestab kümme veiniaastat pärast kõnealuse veiniaasta lõppemist.

Artikkel 10

1. Liikmesriigid registreerivad kõikide taotluste ja nende kohta tehtud otsuste üksikasjad.

2. Liikmesriigid teatavad komisjonile iga veiniaasta puhul:

a) üldpindala, millelt viinapuud on määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise II peatüki kohase lisatasu eest välja juuritud; ning

b) hinnangud järgmise veiniaasta kohta.

See teatamine peab toimuma hiljemalt neli kuud pärast asjaomase veiniaasta lõppu.

Artikkel 11

Kui liikmesriigid annavad määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise II peatüki eesmärkidele vastavate eesmärkide saavutamiseks riiklikku abi:

a) registreerivad nad kõikide taotluste ja nende kohta tehtud otsuste üksikasjad;

b) teatavad nad komisjonile iga veiniaasta puhul üldpindala, millelt viinapuud on riikliku abi alusel välja juuritud, ja makstud abi kogusumma. See teatamine peab toimuma hiljemalt neli kuud pärast asjaomase veiniaasta lõppu; ning

c) tagavad nad selle, et käesoleva määruse artikli 10 lõike 2 alusel edastatud teabes täpsustatakse, milliselt asjaomase ala osalt juuriti viinapuud välja lisaks määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise II peatükis sätestatud lisatasule antud riikliku abi alusel, ja sellega seoses makstud riikliku abi kogusumma.

IV PEATÜKK Ümberkujundamine ja muutmine

Artikkel 12

Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 11 lõike 3 kohaldamisel tähendab ealiselt vananenud viinapuude tavapärane uuendamine sama sordi istutamist samale maatükile vastavalt samale viinamarjade kasvatamise süsteemile.

Artikkel 13

Liikmesriigid sätestavad:

a) sellise maatüki miinimumsuuruse, mille puhul võib anda ümberkujundamis- ja muutmistoetust, ning ümberkujundamise ja muutmise tulemusel saadava maatüki miinimumsuuruse;

b) kavades sisalduvate meetmete määratlused, nende võtmise tähtajad, mis ei või olla pikemad kui viis aastat, nõude, et kõik kavad peavad iga eelarveaasta puhul sisaldama asjaomasel eelarveaastal võetavaid meetmeid ja iga meetmega hõlmatud alasid, ning kõnealuste meemete võtmise järelevalvekorra;

c) eeskirjad, millega piiratakse kavas sätestatud väljajuurimisest tulenevate taasistutusõiguste kasutamine kava rakendamisel, kui see võib põhjustada asjaomase ala saagise suurenemist. Eeskirjad kavandatakse nii, et oleks tagatud süsteemi eesmärkide saavutamine ja eriti, et ei suureneks asjaomase liikmesriigi tootmisvõimsus; ning

d) eeskirjad antava toetuse üksikasjaliku reguleerimisala ja taseme kohta. Vastavalt määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise III peatüki ja käesoleva peatüki sätetele võidakse kõnealustes eeskirjades näha eelkõige ette kindlate summade maksmine, hektari kohta antava toetuse ülemmäärad ja toetuse kohandamine objektiivsete kriteeriumite põhjal. Kõnealustes eeskirjades nähakse eelkõige ette asjakohaselt suurendatud toetused, juhul kui kavas sätestatud väljajuurimisest tulenevaid taasistutusõigusi kasutatakse kava rakendamisel.

Artikkel 14

Kui liikmesriik otsustab koostada ümberkujundamis- ja muutmiskavad ise, peab liikmesriik sätestama:

a) millised asutused ja üksikisikud võivad esitada kavade projekte;

b) kava projekti sisu, mis hõlmab kavandatavate meetmete üksikasjalikku kirjeldust ja meetmete võtmise kavandatavaid tähtaegu;

c) ümberkujundamis- ja muutmiskavadega hõlmatava miinimumala ning asjakohaselt põhjendatud ja objektiivsetel kriteeriumitel põhinevad erandid kõnealusest nõudest; ning

d) kavade esitamise ja heakskiitmise korra, milles nähakse eelkõige ette kavade projektide esitamise tähtajad ja prioriteetide seadmise objektiivsed kriteeriumid.

Artikkel 15

1. Toetust makstakse pärast seda, kui on veendutud asjaomase meetme võtmises.

2. Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid näha ette, et toetus makstakse tootjale enne asjaomase meetme võtmist, tingimusel et:

a) asjaomase meetme võtmist on alustatud;

b) tootja on esitanud tagatise, mille suurus on 120 protsenti toetusest. Määruse (EMÜ) nr 2220/85 kohane kohustus on võtta asjaomane meede kahe aasta jooksul pärast toetuse ettemaksmist; ning

c) kui asjaomasele toojale on varem mõne muu meetme puhul toetus ette makstud, kõnealune meede on võetud.

3. Kui kõiki kavas sätestatud meetmeid ei võeta ettevõttes artikli 13 punkti b kohaselt sätestatud tähtaja jooksul, maksab tootja kõnealuse kava alusel asjaomasele ettevõttele antud toetuse tagasi. Kui kõnealuse tähtaja jooksul võetakse üle 80 protsendi meetmetest, võrdub tagasimakstav summa kahekordse lisatoetusega, mida oleks antud kõigi kavas sisalduvate meetmete võtmise korral.

Artikkel 16

1. Liikmesriigid edastavad komisjonile igal aastal hiljemalt 30. juuniks ümberkujundamis- ja muutmissüsteemi puhul:

a) jooksval eelarveaastal tegelikult tehtud kulude aruande;

b) taotlused jooksva eelarveaasta kulude täiendavaks rahastamiseks väljaspool määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 14 lõike 1 kohaselt tehtavaid rahaeraldisi ning iga juhu puhul asjaomase üldpindala; ning

c) järgnevate eelarveaastate korrigeeritud kuluprognoosid ja asjaomased üldpindalad kuni ümberkujundamis- ja muutmiskavade kavandatava rakendamisperioodi lõpuni kooskõlas igale liikmesriigile tehtud eraldisega.

2. Ilma, et see piiraks eelarvedistsipliini üldeeskirjade kohaldamist ning juhul, kui vastavalt lõikele 1 liikmesriikide poolt komisjonile esitatav teave on puudulik või kui tähtajast ei ole kinni peetud, vähendab komisjon ajutiselt põllumajanduskulude arvestuse kande alusel tehtavat ettemakset kindla summa võrra.

Artikkel 17

1. Iga liikmesriigi puhul rahastatakse teataval eelarveaastal tegelikult tehtud ja deklareeritud kulud komisjonile artikli 16 lõike 1 punkti a alusel teatatud summade piires, tingimusel, et kõnealused summad ei ületa kokku määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 14 lõike 1 kohaselt liikmesriikidele eraldatud summat.

2. Liikmesriikide artikli 16 punkti b kohaselt tehtud taotlused kiidetakse heaks proportsionaalselt, kasutades summat, mis jääb alles pärast seda, kui määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 14 lõike 1 kohaselt liikmesriikidele eraldatud kogusummast on lahutatud kõikide liikmesriikide poolt artikli 16 punkti a kohaselt teatatud kogusumma. Komisjon teatab liikmesriikidele pärast 30. juunit nii ruttu kui võimalik, millises ulatuses saab taotlused rahuldada.

3. Olenemata lõigetest 1 ja 2, kui artikli 16 lõike 1 kohaselt teatatud üldpindala on määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 14 lõike 1 kohaselt liikmesriigile eelarveaasta jaoks tehtud eralduses märgitud hektarite arvust väiksem, rahastatakse kõnealuse eelarveaasta puhul deklareeritud kulud ulatuses, mille arvutamiseks vähendatakse lõikes 1 osutatud piirmäära vastavalt teatatud üldpindala puudujäägile.

4. Kui liikmesriigi teatava eelarveaasta tegelikud kulud on alla 75 protsendi lõikes 1 nimetatud summadest, vähendatakse järgnevaks eelarveaastaks arvestatavaid kulusid ja vastavat üldpindala kolmandiku võrra selle määra ja kõnealuse eelarveaasta tegelik kulude vahest.

5. Seda vähendamist ei võeta arvesse vähendamise aastale järgneva eelarveaasta tegelike kulude kindlakstegemisel.

6. Tootjate poolt artikli 15 lõike 3 kohaselt tagasimakstav summa lahutatakse rahastatavatest kuludest.

7. Viited teatavale eelarveaastale on viited liikmesriikide poolt 16. oktoobrist kuni järgmise aasta 15. oktoobrini tehtud tegelikele maksetele.

Artikkel 18

1. Liikmesriigid registreerivad kõikide nii heakskiidetud kui ka heakskiitmata kavade ning nende kohaselt võetud meetmete üksikasjad.

2. Liikmesriigid teatavad komisjonile iga veiniaasta puhul kavade kaupa esialgselt kavas käsitletud ala ja selle keskmise saagise ning ümberkujundamisest ja muutmisest tuleneva ala ja selle kavandatava keskmise saagikuse. See teatamine peab toimuma hiljemalt neli kuud pärast asjaomase veiniaasta lõppu.

V PEATÜKK Nõutav teave ja üldsätted

Artikkel 19

1. Liikmesriigid teatavad komisjonile, kas nad kavatsevad koostada tootmisvõimsuse ülevaate riigi või piirkonna tasandil.

2. Kui liikmesriik otsustab koostada ülevaate piirkonna tasandil ja moodustab määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise I peatüki kohased piirkondlikud varud, kasutatakse mõlemal eesmärgil samu piirkondi.

3. Ülevaates sisalduv teave:

a) jaotatakse veiniviinamarjasortide kasvatusalade, sh geograafiliste tähistega kirjeldatud veinide tootmiseks sobivate alade puhul vastavalt veini kategooriale (mpv-kvaliteetveinid ja lauaveinid). Samuti tuleb märkida teatava viinamarjasordi kasvatamiseks kasutatav üldosa, kui see osa on märkimisväärne;

b) jaotatakse olemasolevate istutusõiguste koguhulga puhul järgmiselt:

i) tootjatele antud, kuid veel kasutamata uusistutusõiguste määra hinnang hektarites,

ii) tootjate valduses olevate, kuid veel kasutamata taasistutusõiguste määra hinnang hektarites,

iii) varusse või varudesse veel suunamata või määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõike 2 kohaste uute istutus- õiguste määr hektarites, ning

iv) varus või varudes olevate istutusõiguste kogus hektarites; ning

c) jaotatakse riigi tasandil koostatud ülevaate puhul asjakohaselt piirkondlikul alusel.

4. Ülevaates märgitakse selles sisalduva teabe allikas või allikad.

5. Kui ülevaade koostatakse esimest korda, sisaldab see teavet liikmesriigi poolt eelmise veiniaasta puhul valitud kuupäeval valitsenud olukorra kohta. Samuti sisaldab see liikmesriigi poolt valitud varasemat võrdlusveiniaastat käsitlevat teavet, mis:

a) kogutakse ülejäänud ülevaates sisalduva teabega samadel alustel, kui see on võimalik; ning

b) võib vajaduse korral põhineda hinnangutel.

6. Seejärel ajakohastatakse ülevaadet igal aastal kõnealuse valitud kuupäeval valitseva olukorra osas.

Artikkel 20

1. Veini tootmiseks liigitavad liikmeriigid viinamarjasordid nime järgi, lisades paralleelsed nimed ja viinamarja värvuse.

2. Otsused sortide liigitamise kohta tehakse objektiivsete kriteeriumite põhjal, mille hulka kuuluvad viljeluskõlblikkus ning asjaomastest sortidest valmistatud veini analüütilised ja organoleptilised omadused.

3. Liigitatud sortide nimed ja paralleelsed nimed vastavad nimedele, mille on sätestanud üks järgmistest asutustest:

a) Rahvusvaheline Veiniamet (OIV);

b) Uute Taimesortide Kaitse Liit (UPOV); ja/või

c) Rahvusvaheline Taimede Geneetiliste Ressursside Nõukogu (IBPGR).

4. Iga veiniviinamarjasordina liigitatud sordi puhul märgitakse liigituses samuti, kas sorti kasutatakse mõnel järgmistest lubatud otstarvetest:

a) lauaviinamarjasort;

b) veinipiirituse tootmiseks sobiv viinamarjasort;

c) kuivatamiseks ettenähtud viinamarjade tootmiseks sobiv viinamarjasort; ja

d) muu.

5. Samuti märgitakse liigituses selgelt sortide homonüümsed nimed.

6. Liikmesriigi liigitusse võib kanda üksnes need sordid, mida võib direktiivi 68/193/EMÜ alusel turule viia vähemalt ühes liikmesriigis.

7. Erandina lõikest 6 võib liikmesriik kanda oma liigitusse ka need viinamarjasordid, mis on istutatud enne direktiivi 68/193/EMÜ jõustumist ja mida tema territooriumil endiselt kasvatatakse.

8. Kui liikmesriik, kus kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise I peatükki, liigitab ühenduse või siseriiklike õigusaktide alusel veiniviinamarjasordina sellise sordi, mida ei ole asjaomases haldusüksuses varem sel viisil liigitatud, ei või alasid, kuhu kõnealune sort on juba istutatud, kasutada veini tootmiseks. Liikmesriigid kohaldavad sellest keelust kinnipidamise jälgimiseks asjakohast süsteemi. Erandina võivad liikmesriigid lubada asjaomasel tootjal kasutada määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 3 lõike 2 kohaselt antud uusistutusõigust, taasistutusõigust või varust eraldatavat istutusõigust, et asjaomaselt alalt saadud viinamarjadest võiks toota veini. Liikmesriigid peavad kõikide selliste juhtude kohta arvestust.

9. Liikmesriigid edastavad oma liigituse komisjonile igal veiniaastal ja märgivad selgesti sellesse tehtud muudatused. Liikmesriigid teatavad komisjonile 31. juuliks 2001 igast lõikes 7 osutatud erandi kasutamisest ja sellest, kas nad kavatsevad kohaldada lõikes 8 osutatud erandit.

10. Komisjon otsustab, millises vormis ja millise massiteabevahendi abil teeb ta liigitused kättesaadavaks.

Artikkel 21

1. Kui liikmesriigid teatavad komisjonile määruse (EÜ) nr 1493/1999 ja käesoleva määruse kohaselt vastuvõetud meetmed, esitavad nad samuti asjaomaste sätete lühikokkuvõtte.

2. Liikmesriigid hoiavad käesoleva määruse alusel registreeritud teabe alles vähemalt kümme veiniaastat pärast teabe registreerimist.

3. Käesoleva määruse kohane teatamine toimub lisas sätestatud vormis.

VI PEATÜKK Ülemineku- ja lõppsätted

Artikkel 22

Kui tootja peab määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise või käesoleva määruse kohaselt toote destilleerima, ei anta ühenduse abi ei destilleerimise ega destillaadi puhul.

Artikkel 23

Määruse (EÜ) nr 1493/1999 II jaotise ja käesoleva määruse kohased maksed tehakse tervikuna toetusesaajatele.

Artikkel 24

Määrused (EMÜ) nr 2314/72, (EMÜ) nr 940/81, (EMÜ) nr 3800/81, (EMÜ) nr 2729/88, (EMÜ) nr 2741/89 ja (EMÜ) nr 3302/90 tunnistatakse kehtetuks.

Artikkel 25

1. Määrusega (EMÜ) nr 822/87 reguleeritud istutusõigused, mis kõnealuse määruse alusel kehtisid 31. juulist 2000 hilisema kuupäevani, jäävad kehtima kõnealuse hilisema kuupäevani.

2. Pärast lõikes 1 osutatud hilisemat kuupäeva kantakse kõnealused õigused automaatselt asjakohasesse riiklikku või piirkondlikku varusse. Kui asjakohast varu ei ole kõnealuseks kuupäevaks moodustatud, peatatakse kõnealused õigused kuni sellise varu moodustamiseni. Seejärel kantakse õigused automaatselt varusse.

Artikkel 26

Käesolev määrus jõustub seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

Käesolevat määrust kohaldatakse alates 1. augustist 2000.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 31. mai 2000

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Franz Fischler

[1] EÜT L 179, 14.7.1999, lk 1.

[2] EÜT L 84, 27.3.1999, lk 1.

[3] EÜT L 199, 30.7.1999, lk 8.

[4] EÜT L 248, 1.11.1972, lk 53.

[5] EÜT L 226, 7.9.1993, lk 1.

[6] EÜT L 96, 8.4.1981, lk 10.

[7] EÜT L 381, 31.12.1981, lk 1.

[8] EÜT L 308, 3.12.1999, lk 5.

[9] EÜT L 241, 1.9.1988, lk 108.

[10] EÜT L 299, 4.11.1997, lk 3.

[11] EÜT L 264, 12.9.1989, lk 5.

[12] EÜT L 317, 16.11.1990, lk 25.

[13] EÜT L 160, 26.6.1999, lk 103.

[14] EÜT L 93, 17.4.1968, lk 15.

[15] EÜT L 205, 3.8.1985, lk 5.

--------------------------------------------------

LISA

Käesoleva määruse kohase teatamise vorm

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------