2009R0073 — ET — 02.04.2013 — 010.001

---

Käesolev dokument on vaid dokumenteerimisvahend ja institutsioonid ei vastuta selle sisu eest

►B

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 73/2009, 19. jaanuar 2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (EÜT L 030, 31.1.2009, p.16)

Muudetud:

		Euroopa Liidu Teataja
		No	page	date
M1	KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 889/2009, 25. september 2009,	L 254	73	26.9.2009
M2	KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 992/2009, 22. oktoober 2009,	L 278	7	23.10.2009
►M3	NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1250/2009, 30. november 2009,	L 338	1	19.12.2009
M4	KOMISJONI MÄÄRUS (EL) nr 360/2010, 27. aprill 2010,	L 106	1	28.4.2010
M5	KOMISJONI MÄÄRUS (EL) nr 307/2011, 29. märts 2011,	L 82	1	30.3.2011
►M6	KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 785/2011, 5. august 2011,	L 203	10	6.8.2011
M7	KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 313/2012, 12. aprill 2012,	L 103	17	13.4.2012
►M8	KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 524/2012, 20. juuni 2012,	L 160	13	21.6.2012
►M9	EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 671/2012, 11. juuli 2012,	L 204	11	31.7.2012
►M10	KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 287/2013, 22. märts 2013,	L 86	12	26.3.2013

Parandatud:

►C1	Parandus, EÜT L 043, 18.2.2010, lk 7  (73/2009)

---

▼B

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 73/2009,

19. jaanuar 2009,

millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003

I JAOTIS

REGULEERIMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisala

Käesoleva määrusega kehtestatakse:

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

Artikkel 3

Otsetoetuste rahastamine

Käesoleva määruse I lisas loetletud toetuskavasid rahastatakse kooskõlas määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 3 lõike 1 punktiga c.

II JAOTIS

OTSETOETUSTE ÜLDSÄTTED

1. PEATÜKK

Nõuetele vastavus

Artikkel 4

Põhinõuded

1.  Otsetoetuseid saav põllumajandustootja täidab II lisas loetletud kohustuslikke majandamisnõudeid ning artiklis 6 osutatud häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi.

Esimeses lõigus osutatud kohustusi rakendatakse üksnes põllumajandustootja põllumajandusliku tegevuse või põllumajandusliku majapidamise põllumajandusmaa suhtes.

2.  Pädev riigiasutus edastab, muu hulgas elektrooniliste vahendite kaudu, põllumajandustootjale loetelu kohustuslike majandamisnõuete ning heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste kohta, mida tuleb täita.

Artikkel 5

Kohustuslikud majandamisnõuded

1.  II lisas loetletud kohustuslikud majandamisnõuded kehtestatakse ühenduse õigusaktidega järgmistes valdkondades:

2.  II lisas osutatud sätteid kohaldatakse nende kehtivas versioonis ning direktiivide osas liikmesriikide poolt rakendatutena.

Artikkel 6

Head põllumajandus- ja keskkonnatingimused

1.  Liikmesriigid tagavad, et kogu põllumajandusmaa ning eelkõige maa, mida enam ei kasutata tootmise eesmärgil, oleks heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes. Liikmesriigid määratlevad riiklikul või piirkondlikul tasandil heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuded III lisas kehtestatud raamistiku alusel, võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi, sh mulla- ja ilmastikutingimusi, olemasolevat põllumajandustootmist, maakasutust, külvikorda, tootmisviise ja põllumajandusstruktuure. Liikmesriigid ei või määratleda miinimumnõudeid, mida ei ole kõnealuses raamistikus ette nähtud.

III lisa kolmandas veerus loetletud standardid on vabatahtlikud, välja arvatud siis, kui:

2.  Liikmesriigid, kes ei ole uued liikmesriigid, tagavad, et maa, mis oli 2003. aasta pindalatoetuste taotluste esitamiseks ettenähtud kuupäeval püsirohumaa, ka säilitatakse sellisena. Uued liikmesriigid, v.a Bulgaaria ja Rumeenia, tagavad, et maa, mis oli 1. mail 2004 püsirohumaa, ka säilitatakse sellisena. Bulgaaria ja Rumeenia tagavad, et maa, mis oli 1. jaanuaril 2007 püsirohumaa, ka säilitatakse sellisena.

Liikmesriik võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel esimesest lõigust siiski kõrvale kalduda, tingimusel et ta võtab kasutusele meetmed oma püsirohumaa kogupindala märkimisväärse vähenemise vältimiseks.

Esimest lõiku ei kohaldata metsastamiseks ettenähtud püsirohumaa suhtes, tingimusel et selline metsastamine vastab keskkonnakaitsenõuetele; siia ei loeta jõulupuuistandusi ega lühikese raieringiga kiirekasvulisi puuliike.

2. PEATÜKK

Toetuste ümbersuunamine ja finantsdistsipliin

Artikkel 7

Toetuste ümbersuunamine

1.  Kõiki asjaomasel kalendriaastal põllumajandustootjale makstavaid otsetoetuste summasid, mis ületavad 5 000 eurot, vähendatakse kuni 2012. aastani igal aastal järgmise protsendimäära võrra:

2.  Lõikes 1 sätestatud vähendusi suurendatakse nelja protsendipunkti võrra summade puhul, mis ületavad 300 000 eurot.

3.  Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata otsetoetuste suhtes, mida makstakse põllumajandustootjatele Prantsusmaa ülemeredepartemangudes, Assooridel ja Madeiral ning Kanaari saartel ja Egeuse mere saartel.

Artikkel 8

Netoülemmäärad

▼M9

1.  Ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 11 kohaldamist, ei tohi otsetoetuste netosummad, mida võib liikmesriigis 2013. aastale eelneva mis tahes kalendriaasta kohta pärast käesoleva määruse artiklite 7 ja 10 ning määruse (EÜ) nr 378/2007 artikli 1 kohaldamist või 2013. kalendriaastal pärast käesoleva määruse artiklite 10a ja 10b kohaldamist maksta (v.a määruste (EÜ) nr 247/2006 ja (EÜ) nr 1405/2006 kohaselt makstavad otsetoetused), ületada käesoleva määruse IV lisas sätestatud ülemmäärasid. Vajaduse korral kohaldavad liikmesriigid lineaarset vähendamist nendele otsetoetuste summadele, mille suhtes kohaldatakse käesoleva määruse artiklites 7 ja 10 ning määruse (EÜ) nr 378/2007 artiklis 1 seoses 2013. aastale eelneva mis tahes kalendriaastaga ning käesoleva määruse artiklites 10a ja 10b seoses 2013. kalendriaastaga ette nähtud vähendamisi, et pidada kinni käesoleva määruse IV lisas sätestatud ülemmääradest.

▼B

2.  Komisjon vaatab käesoleva määruse IV lisas sätestatud ülemmäärad läbi käesoleva määruse artikli 141 lõikes 2 sätestatud korras, et võtta arvesse järgmist:

Artikkel 9

Toetuste ümbersuunamisest tulenevad summad

1.  Vanades liikmesriikides käesoleva määruse artiklis 7 ettenähtud vähendamiste kohaldamisest tulenevaid summasid võib vastavalt käesolevas artiklis sätestatud tingimustele kasutada ühenduse täiendava toetusena EAFRDst rahastatavatele maaelu arengukavade raames võetavatele meetmetele, mis on täpsustatud määruses (EÜ) nr 1698/2005.

2.  Ühele protsendipunktile vastav summa määratakse nendele liikmesriikidele, kus vastavad summad on tekkinud. Nelja protsendipunktilisele vähendamisele vastavad summad jaotatakse asjaomaste liikmesriikide vahel artikli 141 lõikes 2 osutatud korras järgmiste kriteeriumide alusel:

Iga asjaomane liikmesriik saab siiski vähemalt 80 % esimeses lõigus osutatud kogusummadest, mis on kõnealuses liikmesriigis tekkinud.

3.  Kui mõnes liikmesriigis on rukki osakaal kogu teraviljatoodangust suurem kui 5 % aastate 2000–2002 keskmisest ja kui selles liikmesriigis toodetud rukis moodustab samas ajavahemikus üle 50 % kogu ühenduse rukkitoodangust, määratakse erandina lõike 2 teisest lõigust kuni 2013. aastani vähemalt 90 % summadest, mis tulenesid asjaomases liikmesriigis toetuste ümbersuunamisest, ümber kõnealusele liikmesriigile.

Sellisel juhul kasutatakse vähemalt 10 % asjaomasele liikmesriigile määratud summast käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamiseks rukki tootmispiirkondades, ilma et see piiraks artikliga 68 ettenähtud võimaluste kasutamist.

Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab „teravili” V lisas loetletud tooteid.

4.  Artikli 7 lõike 1 kohaldamisest tulenevad ülejäänud summad ja artikli 7 lõike 2 kohaldamisest tulenevad summad eraldatakse artikli 141 lõikes 2 osutatud korras liikmesriigile, kus vastavad summad on tekkinud. Neid kasutatakse vastavalt määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 69 lõikele 5a.

Artikkel 10

Erieeskirjad toetuste ümbersuunamiseks uutes liikmesriikides

1.  Artiklit 7 kohaldatakse asjaomasel kalendriaastal uute liikmesriikide põllumajandustootjate suhtes üksnes siis, kui asjaomasele liikmesriigile artikli 121 kohaselt asjaomasel kalendriaastal antavate otsetoetuste tase on vähemalt võrdne muudes kui uutes liikmesriikides sel ajal kohaldatava tasemega, võttes arvesse artikli 7 lõike 1 alusel kohaldatavaid vähendusi.

2.  Kui uute liikmesriikide põllumajandustootjate suhtes kohaldatakse artiklit 7, on artikli 7 lõike 1 alusel kohaldatav protsendimäär piiratud kõnealuse liikmesriigi artikli 121 kohase otsetoetuste taseme ja muude kui uute liikmesriikide taseme vahelise erinevusega, võttes arvesse artikli 7 lõike 1 alusel kohaldatavaid vähendusi.

3.  Artikli 7 lõigete 1 ja 2 kohaldamisest tulenevad summad eraldatakse artikli 141 lõikes 2 osutatud korras uuele liikmesriigile, kus vastavad summad on tekkinud. Neid kasutatakse vastavalt määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 69 lõikele 5a.

▼M9

Artikkel 10a

Otsetoetuste kohandamine 2013. aastal

1.  Kõiki 2013. kalendriaastal põllumajandustootjale makstavaid otsetoetuste summasid, mis ületavad 5 000 eurot, vähendatakse 10 % võrra.

2.  Lõikes 1 sätestatud vähendust suurendatakse nelja protsendipunkti võrra summade puhul, mis ületavad 300 000 eurot.

3.  Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata otsetoetuste suhtes, mida makstakse põllumajandustootjatele Bulgaarias ja Rumeenias ning Prantsusmaa ülemeredepartemangudes, Assooridel ja Madeiral, Kanaari saartel ning Egeuse mere saartel.

4.  Erandina lõikest 1 kehtestatakse uute liikmesriikide puhul, välja arvatud Bulgaaria ja Rumeenia, kõnealuses lõikes osutatud vähenduseks 0 %.

Artikkel 10b

Otsetoetuste vabatahtlik kohandamine 2013. aastal

1.  Liikmesriik, kes kohaldas määruse (EÜ) nr 378/2007 artiklit 1 seoses 2012. kalendriaastaga, võib kohaldada vähendamist (edaspidi „vabatahtlik kohandamine”) kõigi otsetoetuste summade suhtes, mida antakse tema territooriumil seoses 2013. kalendriaastaga. Vabatahtlikku kohandamist kohaldatakse lisaks otsetoetuste kohandamisele, mis on sätestatud käesoleva määruse artiklis 10a.

Vabatahtlik kohandamine võib piirkonniti erineda, tingimusel et liikmesriik on kasutanud määruse (EÜ) nr 378/2007 artikli 3 lõike 1 punktis b sätestatud võimalust.

2.  Artikli 10a ja käesoleva artikli lõike 1 kombineeritud kohaldamisest tulenev vähendamise ülemmäär ei või ületada vähendamise protsendimäära, mis tuleneb käesoleva määruse artikli 7 ja määruse (EÜ) nr 378/2007 artikli 1 lõike 1 kombineeritud kohaldamisest, nagu seda kohaldatakse summade suhtes, mida makstakse põllumajandustootjatele seoses 2012. kalendriaastaga asjaomastes piirkondades.

3.  Vabatahtliku kohandamise kohaldamisest tulenevad summad ei või ületada netosummasid, mille komisjon on 2012. kalendriaastaks kindlaks määranud vastavalt määruse (EÜ) nr 378/2007 artikli 4 lõikele 1.

4.  Vabatahtliku kohandamise kohaldamisest tulenevad summad on kättesaadavad liikmesriikides, kus need tekkisid, liidu toetusena maaelu arengu programmitöö raames ja neid rahastatakse EAFRDst.

5.  Liikmesriigid teevad hiljemalt 8. oktoobriks 2012 otsuse järgmise kohta ja teavitavad sellest komisjoni:

Artikkel 10c

Vabatahtlikust kohandamisest ja artikli 136 kohaldamisest tulenevad summad

1.  Liikmesriikide poolt vastavalt artikli 10b lõikele 5 teatatud summadele tuginedes võtab komisjon artikli 141 lõikes 2 või artikli 141b lõikes 2 nimetatud menetlust kohaldamata vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks vabatahtlikust kohandamisest tulenevad summad.

2.  Lõike 1 kohaselt kindlaks määratud summad ja artikli 136 kohaldamisest tulenevad summad seoses eelarveaastaga 2014 lisatakse iga-aastasele liikmesriikide kaupa tehtavale jaotusele, milles käsitletakse EAFRD panust maaelu arengu programmidesse.

3.  Liikmesriigid võivad otsustada ületada EAFRD maksimaalse panuse määra summade suhtes, mis lisatakse lõikes 2 osutatud iga-aastasele liikmesriigi kaupa tehtavale jaotusele.

Lõikes 2 osutatud iga-aastasele liikmesriigi kaupa tehtavale jaotusele lisatud summade suhtes ei kohaldata ühekordse ettemakse tegemist maaelu arengu programmide puhul.

4.  Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse eeskirjad lõikes 2 osutatud summade esitamise kohta maaelu arengu programmide rahastamiskavades. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 141b lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 10d

EAGFi netoülemmäär

1.  EAGFi kulude ülemmäär 2014. eelarveaasta kohta arvutatakse maksimumsummadena, mis on selle kohta kehtestatud nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõikele 2 vastu võetud määrusega ja millest on lahutatud käesoleva määruse artikli 10c lõikes 2 osutatud summad.

2.  Komisjon võtab artikli 141 lõikes 2 või artikli 141b lõikes 2 nimetatud menetlust kohaldamata vastu rakendusaktid, millega määratakse kindlaks EAGFi kuludeks eraldatav netobilanss 2014. eelarveaasta kohta, võttes aluseks lõikes 1 osutatud andmed.

▼B

Artikkel 11

Finantsdistsipliin

▼M3

1.  Selle tagamiseks, et ühise põllumajanduspoliitika turuga seotud kulude ja otsetoetuste rahastamiseks kasutatavad, praegu eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahelise institutsioonidevahelise kokkuleppe ( 17 ) I lisa rubriigis 2 sisalduvad summad ei ületaks aastaseid ülemmäärasid, mis on kehtestatud nõukogus 18. novembril 2002 kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate otsusega 2002/929/EÜ Brüsselis 24. ja 25. oktoobril 2002 kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järelduste kohta ( 18 ), määratakse kindlaks otsetoetuste kohandamine, kui enne käesoleva määruse artiklitega 7 ja 10 ning määruse (EÜ) nr 378/2007 artikli 1 lõikega 1 ette nähtud toetuste ümbersuunamise kohaldamist osutavad asjaomase I lisa rubriigi 2 kohased antud eelarveaastat käsitlevad eespool nimetatud meetmete rahastamise prognoosid, mida on suurendatud määruse (EÜ) nr 1234/2007 artiklis 190a esitatud summade võrra, käesoleva määruse artiklites 134 ja 135 esitatud ning artiklis 136 osutatud summade võrra, eespool nimetatud aastase ülemmäära ületamisele, võttes arvesse kohaldatavast kõnealusest ülemmäärast allapoole jäävat 300 000 000 euro suurust varu.

▼M9

2014. eelarveaastal määratakse esimeses lõigus osutatud kohandamine kindlaks, võttes arvesse ühise põllumajanduspoliitika otsetoetuste ja turuga seotud kulude rahastamise prognoose, mis on sätestatud nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõike 2 kohaselt vastu võetud määruses ja mida on suurendatud summade võrra, millele on osutatud käesoleva määruse artiklis 10b, ja summade võrra, mis tulenevad sama määruse artikli 136 kohaldamisest 2014. eelarveaasta puhul enne käesoleva määruse artiklis 10a sätestatud otsetoetuste kohandamist, kuid võtmata arvesse 300 000 000 euro suurust varu.

▼M9

2.  Tegutsedes seadusandliku tavamenetluse kohaselt, määravad Euroopa Parlament ja nõukogu komisjoni ettepanekul, mis esitatakse hiljemalt selle kalendriaasta 31. märtsiks, mille suhtes lõikes 1 osutatud kohandusi kohaldatakse, nimetatud kohandused kindlaks hiljemalt sama kalendriaasta 30. juuniks.

▼B

3.  Seoses artiklis 121 sätestatud juurdekasvukava kohaldamisega kõigile uutes liikmesriikides makstavatele otsetoetustele ei kohaldata käesoleva artikli lõiget 1 uutele liikmesriikidele kuni selle kalendriaasta alguseni, mil uute liikmesriikide suhtes kohaldatav otsetoetuste tase on vähemalt võrdne nendes liikmesriikides, kes ei ole uued liikmesriigid, kehtivaga.

▼M9

Artikkel 11a

Volituste delegeerimine

Selleks et tagada 2013. aastal otsetoetuste kohanduste optimaalne kohaldamine ning finantsdistsipliin 2013. kalendriaastal, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 141a vastu delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse eeskirjad, milles käsitletakse selliste vähendamiste arvutamise alust, mida kohaldatakse liikmesriikides põllumajandustootjate suhtes tulenevalt toetuste kohandustest 2013. aastal, mis on ette nähtud artiklis 10a, ning finantsdistsipliinist, mis on ette nähtud artiklis 11.

▼B

3. PEATÜKK

Põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem

Artikkel 12

Põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem

1.  Liikmesriigid kasutavad põllumajandustootjate nõustamiseks põllumajandusmaaga ja põllumajandusettevõtte juhtimisega seotud küsimustes süsteemi (edaspidi „põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem”), mida juhib üks või rohkem määratud riigiasutust või eraõiguslikku asutust.

2.  Põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem hõlmab vähemalt 1. peatükis osutatud kohustuslikke majandamisnõudeid ning häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi.

3.  Põllumajandustootjate osalemine põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemis on vabatahtlik.

Liikmesriigid võivad määrata objektiivsete kriteeriumide alusel eelistatud põllumajandustootjate grupid, kellel on juurdepääs põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemile.

4.  Komisjon esitab 31. detsembriks 2010 nõukogule põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi rakendamise kohta aruande, millele vajadusel lisatakse asjakohased ettepanekud.

Artikkel 13

Määratud riigiasutuste ja eraõiguslike asutuste kohustused

Ilma et see piiraks selliste riiklike õigusaktide kohaldamist, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele, tagavad liikmesriigid, et artikli 12 lõikes 1 osutatud määratud riigiasutused ja eraõiguslikud asutused ei avalikusta isikustatud teavet ega andmeid, mille nad on saanud oma nõuandetegevuse käigus, muudele isikutele kui asjaomase põllumajandusettevõtte juhtimise eest vastutavale põllumajandustootjale, välja arvatud juhul, kui nõuandetegevuse käigus on avastatud eiramisi või rikkumisi, mille puhul lasub ühenduse või riiklike õigusaktidega sätestatud kohustus teavitada ametivõime, eelkõige kriminaalkuritegude puhul.

4. PEATÜKK

Ühtne haldus- ja kontrollisüsteem

Artikkel 14

Reguleerimisala

Iga liikmesriik loob ühtse haldus- ja kontrollsüsteemi (edaspidi „ühtne süsteem”) ja kasutab seda.

Ühtset süsteemi kohaldatakse I lisas loetletud toetuskavade suhtes.

Vajalikus ulatuses kohaldatakse seda ka käesoleva jaotise 1. ja 2. peatükis sätestatud eeskirjade haldamise ja kontrolli suhtes.

Artikkel 15

Ühtse süsteemi osad

1.  Ühtne süsteem koosneb järgmistest osadest:

2.  Käesoleva määruse artiklite 52 ja 53 kohaldamisel hõlmab ühtne süsteem loomade identifitseerimise ja registreerimise süsteemi, mis on kehtestatud kooskõlas määrustega (EÜ) nr 1760/2000 ning (EÜ) nr 21/2004.

3.  Liikmesriigid võivad põldude identifitseerimise süsteemi lisada oliivikasvatuse geograafilise informatsiooni süsteemi.

Artikkel 16

Elektrooniline andmebaas

1.  Elektroonilises andmebaasis registreeritakse iga põllumajandusliku majapidamise puhul toetuste taotlustes esitatud andmed.

See andmebaas võimaldab eelkõige liikmesriigi pädeval asutusel saada kätte andmed iga kalendri- ja/või turustusaasta kohta alates 2000. aastast. See võimaldab saada otse ja viivitamata kätte ka nelja eelneva aasta andmeid.

2.  Liikmesriigid võivad luua detsentraliseeritud andmebaase, kui need andmebaasid ning andmete registreerimist ja nende kättesaamist käsitlev halduskord on kogu liikmesriigi territooriumil ühesugune ja kui need ühilduvad omavahel nii, et on võimalik nende ristkontrollimine.

Artikkel 17

Põldude identifitseerimise süsteem

Põldude identifitseerimise süsteem kehtestatakse kaartide, maakatastridokumentide või muude kartograafiliste alusmaterjalide põhjal. Kasutatakse arvutipõhise geograafilise informatsiooni süsteemi meetodeid, sealhulgas eelistatavalt õhust või satelliidilt tehtud ortofotosid, mille ühtne standard tagab täpsuse, mis on vähemalt samaväärne mõõtkavas 1: 10 000 oleva kaardiga.

Artikkel 18

Toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteem

1.  Luuakse toetusõiguste identifitseerimise ja registreerimise süsteem, mille abil on võimalik toetusõigusi kontrollida ning teha ristkontrolli toetuste taotluste ja põldude identifitseerimise süsteemiga.

2.  Lõikes 1 osutatud süsteem võimaldab liikmesriigi pädeval asutusel otse ja viivitamata kätte saada vähemalt nelja järjestikuse kalendriaasta andmeid.

Artikkel 19

Toetuste taotlused

1.  Põllumajandustootja esitab igal aastal otsetoetuste taotluse, märkides taotluses seal, kus asjakohane:

2.  Liikmesriigid edastavad, muu hulgas elektrooniliste vahendite kaudu, eelmisel aastal kindlaksmääratud pindaladel põhinevad eelnevalt kinnitatud vormid ning graafilise materjali, märkides kõnealuste alade asukoha, ja kui see on asjakohane, oliivipuude paiknemise. Liikmesriik võib otsustada, et toetusetaotluses tuleb märkida üksnes muutused, mis on toimunud võrreldes eelmisel aastal esitatud toetusetaotlusega.

3.  Liikmesriik võib otsustada, et üks toetusetaotlus hõlmab mitut või kõiki I lisas loetletud toetuskavasid või muid toetuskavasid.

Artikkel 20

Toetuskõlblikkuse tingimuste kontroll

1.  Liikmesriigid viivad läbi toetuste taotluste halduskontrolle toetuskõlblikkuse tingimuste kontrollimiseks.

2.  Halduskontrolle täiendatakse kohapeal tehtavate kontrollide süsteemiga, et kontrollida toetuskõlblikkust. Selleks koostavad liikmesriigid põllumajandusettevõtete kontrollivalimi.

Liikmesriigid võivad põldude kohapealsete kontrollide teostamiseks kasutada kaugseiret ja ülemaailmset satelliitnavigatsioonisüsteemi (GNSS).

3.  Iga liikmesriik määrab käesolevas peatükis ettenähtud kontrollimiste koordineerimise eest vastutava asutuse.

Kui liikmesriik näeb ette mõne käesoleva peatüki alusel tehtava töö osa delegeerimise spetsialiseeritud asutustele või äriühingutele, jääb kontroll ja vastutus kõnealuse töö üle määratud asutusele.

Artikkel 21

Vähendamine ja väljaarvamine toetuskõlblikkuse eeskirjade rikkumise korral

1.  Kui leitakse, et põllumajandustootja ei vasta käesoleva määrusega ettenähtud toetuskõlblikkuse tingimustele, vähendatakse makstud või makstavat toetust või selle osa, mille puhul on vajalikud tingimused täidetud, artikli 141 lõikes 2 osutatud korras, või jäetakse põllumajandustootja toetusest või selle osast ilma, ilma et see piiraks käesoleva määruse artikliga 23 ettenähtud vähendamiste ja väljaarvamiste kohaldamist.

2.  Vähendusprotsente kohaldatakse astmeliselt vastavalt tuvastatud rikkumise tõsidusele, ulatusele, püsivusele ja korduvusele ning ülemmääraks võib olla täielik väljaarvamine ühest või mitmest toetuskavast üheks või mitmeks kalendriaastaks.

Artikkel 22

Nõuetele vastavuse kontrollimine

1.  Liikmesriigid kontrollivad kohapeal, kas põllumajandustootja täidab 1. peatükis osutatud kohustusi.

2.  Liikmesriigid võivad kasutada olemasolevaid haldus- ja kontrollisüsteeme, et tagada kohustuslike majandamisnõuete ning heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste täitmine.

Kõnealused süsteemid ning eelkõige nõukogu 15. juuli 2008. aasta direktiivi 2008/71/EÜ (sigade identifitseerimise ja registreerimise kohta) ( 19 ) ning määruste (EÜ) nr 1760/2000 ja (EÜ) nr 21/2004 kohaselt loodud loomade identifitseerimise ja registreerimise süsteem peavad vastavalt käesoleva määruse artikli 26 lõikele 1 olema kooskõlas ühtse süsteemiga.

Artikkel 23

Toetuste vähendamine ja selle saajate hulgast väljaarvamine nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise korral

1.  Kui kohustuslikke majandamisnõudeid või häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi on teatava kalendriaasta (edaspidi „asjaomane kalendriaasta”) kestel rikutud ning see rikkumine on asjaomasel kalendriaastal toetusetaotluse esitanud põllumajandustootjale vahetult omistatava tegemise või tegematajätmise tagajärg, vähendatakse kõnealusele põllumajandustootjale pärast artiklite 7, 10 ja 11 kohaldamist makstud või makstavate otsetoetuste kogusummat või põllumajandustootja jäetakse toetuse saajate hulgast välja vastavalt artiklis 24 sätestatud üksikasjalikele eeskirjadele.

Esimest lõiku kohaldatakse ka juhul, kui kõnealune rikkumine omistatakse vahetult tegemise või tegemata jätmise teel rikkumise sooritanud isikule, kellele põllumajandusmaa üle anti või kes selle üle andis.

Käesolevas lõikes tähendab „üleandmine” mis tahes liiki tehingut, mille tulemusel põllumajandusmaa lakkab olemast üleandja kasutuses.

Erandina teisest lõigust vähendatakse alates 2010. aastast sellele isikule, kes on asjaomasel kalendriaastal esitanud toetustaotluse ja kellele omistatakse vahetult tegemise või tegematajätmise teel rikkumise sooritamine, makstud või makstavaid otsetoetuste kogusummasid või arvatakse ta toetuse saajate hulgast välja.

2.  Olenemata lõikest 1 ja vastavalt käesoleva määruse artikli 24 lõikes 1 osutatud üksikasjalikes eeskirjades sätestatud tingimustele võivad liikmesriigid otsustada mitte kohaldada vähendamist või väljaarvaamist, mille suurus on 100 eurot või vähem ühe põllumajandustootja ja kalendriaasta kohta.

Kui liikmesriik otsustab kasutada esimeses lõigus sätestatud võimalust, võtab pädev asutus järgmisel aastal nõutavaid meetmeid selle tagamiseks, et põllumajandustootja lõpetaks asjaomase tuvastatud rikkumise. Põllumajandustootjat teavitatakse avastatud rikkumistest ja parandusmeetmete võtmise kohustusest.

Artikkel 24

Üksikasjalikud eeskirjad vähendamise ja väljaarvamise kohta nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise korral

1.  Artiklis 23 osutatud vähendamiste ja väljaarvamiste üksikasjalikud eeskirjad sätestatakse artikli 141 lõikes 2 osutatud korras. Sellega seoses võetakse arvesse tuvastatud rikkumiste tõsidust, ulatust, püsivust ja korduvust ning käesoleva artikli lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud kriteeriume.

2.  Hooletuse korral ei ole vähendamine suurem kui 5 % ja korduva rikkumise korral suurem kui 15 %.

Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid otsustada, et vähendamist ei kohaldata, kui rikkumist võib selle tõsidust, ulatust ja püsivust arvestades käsitada väiksema rikkumisena. Rikkumisi, mis kujutavad otsest ohtu rahva- või loomatervisele, ei käsitata siiski väiksemate rikkumistena.

Kui põllumajandustootja ei ole võtnud koheseid parandusmeetmeid, kõrvaldades sellega avastatud rikkumise, võtab pädev asutus nõutavaid meetmeid, mis võivad vajaduse korral piirduda ametliku kontrolliga, selle tagamiseks, et põllumajandustootja lõpetaks asjaomase tuvastatud rikkumise. Põllumajandustootjat teavitatakse tuvastatud väiksematest rikkumistest ja parandusmeetmete võtmise kohustusest.

3.  Tahtliku rikkumise korral ei tohi vähendusprotsent olla põhimõtteliselt alla 20 % ning ülemmääraks võib olla täielik väljaarvamine ühest või mitmest toetuskavast ning seda võib kohaldada ühe või mitme kalendriaasta jooksul.

4.  Mingil juhul ei ole vähendamiste või väljaarvamiste kogusumma ühel kalendriaastal suurem kui artikli 23 lõikes 1 osutatud kogusumma.

Artikkel 25

Nõuetele vastavuse kohaldamisest tulenevad summad

1. peatüki rikkumise korral vähendamiste ja väljaarvamiste kohaldamisest tulenevad summad kantakse EAGFi arvele. Liikmesriigid võivad jätta 25 % nendest summadest endale.

Artikkel 26

Toetuskavade kooskõla ühtse süsteemiga

1.  VI lisas loetletud toetuskavade kohaldamiseks tagavad liikmesriigid, et nende kavade suhtes kohaldatav haldus- ja kontrollikord sobib ühtse süsteemiga kokku järgmistes aspektides:

Selleks luuakse vastavalt esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud andmebaas, süsteemid ja kontrollid nii, et nende koostoimimine või nende vahel andmete vahetamine toimuks ilma probleemide ja vastuoludeta.

2.  Liikmesriigid võivad muude kui VI lisas loetletud ühenduse või riiklike toetuskavade kohaldamiseks lülitada oma haldus- ja kontrollikorda ühtse süsteemi osasid.

Artikkel 27

Teavitamine ja kontrollid

1.  Komisjoni teavitatakse korrapäraselt ühtse süsteemi kohaldamisest.

Komisjon korraldab liikmesriikidega selleteemalisi arvamustevahetusi.

2.  Kooskõlas määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikliga 37 võivad komisjoni määratud volitatud esindajad pärast asjaomaste pädevate asutuste õigel ajal teavitamist:

3.  Ilma et see piiraks liikmesriikide vastutust ühtse süsteemi rakendamise ja kohaldamise eest, võib komisjon kasutada ühtse süsteemi sisseseadmise, seire ja kasutamise hõlbustamiseks spetsialiseeritud asutuste või isikute abi, eriti liikmesriikide pädevate asutuste tehniliseks nõustamiseks, kui nad seda taotlevad.

5. PEATÜKK

Muud üldsätted

Artikkel 28

Otsetoetuste saamise miinimumnõuded

1.  Alates 2010. aastast ei maksa liikmesriigid põllumajandustootjatele otsetoetusi juhul:

Selleks et liikmesriigid saaksid võtta arvesse oma põllumajanduse struktuuri, võivad nad kohandada käesoleva lõike esimese lõigu punktides a ja b osutatud künniseid VII lisas sätestatud ulatuses.

Artikli 44 lõikes 1 osutatud eriõigustega põllumajandustootjate suhtes kohaldatakse käesoleva lõike esimese lõigu punktis a osutatud tingimust.

Asjaomased liikmesriigid võivad otsustada käesolevat lõiget mitte kohaldada Prantsusmaa ülemeredepartemangudes, Assooridel ja Madeiral ning Kanaari saartel ja Egeuse mere saartel.

Kui makstud summa väheneb käesoleva määruse artiklis 121, määruse (EÜ) nr 1782/2003 VII lisa punktis K või käesoleva määruse IX lisa punktis C ette nähtud otsetoetuste järkjärgulise kasutuselevõtmise tõttu, arvutatakse taotletud või maksmisele kuuluv summa põllumajandustootjale makstava lõpliku toetussumma alusel.

2.  Liikmesriigid võivad kehtestada alates 2010. aastast asjakohased objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid, tagamaks, et otsetoetusi ei makstaks füüsilisele või juriidilisele isikule:

3.  Toetusõigused, mis ei anna toetuste maksmise õigust kahel järjestikusel aastal lõigete 1 ja 2 kohaldamise tõttu, kantakse tagasi riiklikku reservi.

Artikkel 29

Toetuste maksmine

1.  Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, tehakse maksed I lisas loetletud toetuskavade alusel täielikult toetuse saajatele.

2.  Makseid tehakse aastas kuni kahes osas 1. detsembrist kuni järgmise kalendriaasta 30. juunini.

3.  I lisas loetletud toetuskavade alusel ei tehta makseid enne, kui liikmesriigi poolt artikli 20 kohaselt teostatav toetuskõlblikkuse tingimuste kontroll on lõpule viidud.

4.  Erandina käesoleva artikli lõikest 2 ja artikli 141 lõikes 2 osutatud korras võib komisjon:

Artikkel 30

Meetmetest kõrvalehoidmise klausel

Olenemata üksikute toetuskavade mis tahes erisätetest, ei maksta toetust toetusesaajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on tekitanud sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu kõnealuse toetuskava eesmärkide vastaselt.

Artikkel 31

Vääramatu jõud ja erandlikud asjaolud

Käesoleva määruse kohaselt loeb pädev asutus vääramatuks jõuks või erandlikeks asjaoludeks järgmised juhud:

Artikkel 32

Läbivaatamine

I lisas loetletud toetuskavasid kohaldatakse, ilma et see piiraks majanduse arengute ja eelarveseisundi põhjal mis tahes ajal tehtavat võimalikku läbivaatamist.

III JAOTIS

ÜHTNE OTSEMAKSETE KAVA

1. PEATÜKK

Üldine rakendamine

Artikkel 33

Toetusõigused

1.  Põllumajandustootjad võivad ühtse otsemaksete kava raames toetust saada juhul, kui:

2.  Artikli 47 lõike 2, artikli 57 lõike 6, artikli 64 lõike 2 ja artikli 65 kohaldamisel loetakse toetusõigusi omavaks põllumajandustootjaks põllumajandustootjat, kellele on eraldatud või jäädavalt üle antud toetusõigused.

3.  Määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 53 lõike 2, artikli 63 lõike 2 ja artikli 71j kohaselt määratud maa tootmisest kõrvale jätmise toetusõiguste suhtes ei kohaldata eelnevaid maa tootmisest kõrvale jätmise kohustusi.

Artikkel 34

Toetusõiguste aktiveerimine toetuskõlbliku hektari kohta

1.  Ühtse otsemaksete kava raames makstakse põllumajandustootjatele toetust toetuskõlbliku hektari kohta toetusõiguse aktiveerimisel. Aktiveeritud toetusõigused annavad õiguse nendega kindlaksmääratud summa maksmiseks.

2.  Käesoleva jaotise kohaldamisel tähendab mõiste „toetuskõlblik hektar”:

Komisjon kehtestab artikli 141 lõikes 2 osutatud korras üksikasjalikud eeskirjad toetuskõlblike hektarite kasutamise kohta mittepõllumajanduslikuks tegevuseks.

Hektarid peavad kogu kalendriaasta jooksul vastama toetuskõlblikkuse tingimustele, välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral.

Artikkel 35

Toetuskõlblike hektarite deklareerimine

1.  Põllumajandustootja deklareerib põllud, mis vastavad mis tahes toetusõigusega seotud toetuskõlblikele hektaritele. Kõnealused põllud peavad põllumajandustootja kasutuses olema liikmesriigi määratud kuupäeval, mis ei ole hilisem, kui kõnealuses liikmesriigis toetusetaotluse muutmiseks määratud kuupäev, välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral.

2.  Liikmesriigid võivad nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel lubada põllumajandustootjal muuta oma deklaratsiooni tingimusel, et ta peab kinni tema toetuskõlblike hektarite arvust ning asjaomase pindala kohta ühtse otsemakse maksmiseks sätestatud tingimustest.

Artikkel 36

Toetusõiguste muutmine

Toetusõigusi hektari kohta ei muudeta, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.

Komisjon kehtestab artikli 141 lõikes 2 osutatud korras üksikasjalikud eeskirjad toetusõiguste, eelkõige toetusõiguste osade muutmise kohta alates 2010. aastast.

Artikkel 37

Mitmekordne taotlemine

Toetuskõlblike hektarite arvule vastava pindala kohta, mille puhul on esitatud ühtse otsemakse taotlus, võib esitada taotluse mis tahes teise otsetoetuse või käesoleva määrusega hõlmamata mis tahes teise toetuse saamiseks, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.

Artikkel 38

Maakasutus puu- ja köögiviljasektori integreerimise edasilükkamise korral

Kui liikmesriik on otsustanud kasutada määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 51 teises lõigus sätestatud võimalust (edaspidi„integreerimise edasilükkamine”), ei ole otsusega seotud piirkondade põllud toetuskõlblikud kuni hiljemalt 31. detsembrini 2010, kui neid kasutatakse:

Integreerimise edasilükkamise korral võivad liikmesriigid otsustada lubada kasvatada järelkultuure toetuskõlblikel hektaritel maksimaalselt kolme kuu jooksul alates iga aasta 15. augustist. Liikmesriikide taotlusel võib seda kuupäeva siiski muuta artikli 141 lõikes 2 osutatud korras piirkondade puhul, kus klimaatilistel põhjustel koristatakse teravilja tavaliselt varem.

Artikkel 39

Maa kasutamine kanepi tootmiseks

1.  Kanepi tootmiseks kasutatavad maa-alad on toetuskõlblikud üksnes siis, kui kasutatavate sortide tetrahüdrokannabinooli sisaldus ei ületa 0,2 %. Liikmesriigid kehtestavad süsteemi, et kontrollida kasvatatava kanepi tetrahüdrokannabinooli sisaldust vähemalt 30 % aladest, millel kanepit kasvatatakse. Kui liikmesriik kehtestab selle kultuuri suhtes eelneva heakskiitmise süsteemi, on miinimumprotsent 20.

2.  Artikli 141 lõikes 2 osutatud korras kehtestatakse toetuste maksmise tingimuseks teatavate sortide sertifitseeritud seemne kasutamine.

Artikkel 40

Riiklikud ülemmäärad

1.  Igale liikmesriigile ja iga aasta kohta määratud kõikide toetusõiguste ja kooskõlas käesoleva määruse artikli 51 lõikega 2 ning artikli 69 lõikega 3, või 2009. aasta puhul määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 64 lõikega 2, sätestatud ülemmäärade koguväärtus ei tohi ületada käesoleva määruse VIII lisas kindlaksmääratud vastavat riiklikku ülemmäära.

Kui toetusõigused määratakse viinamarjakasvatajatele, kohandab komisjon, võttes arvesse kõige värskemaid andmeid, mille liikmesriigid on talle kättesaadavaks teinud nõukogu 29. aprilli 2008. aasta määruse (EÜ) nr 479/2008 (mis käsitleb veinituru ühist korraldust) ( 24 ) artikli 9 ja artikli 102 lõike 6 kohaselt ja käesoleva määruse artikli 141 lõikes 2 osutatud korras käesoleva määruse VIII lisas kindlaks määratud riiklikke ülemmäärasid. Riiklike ülemmäärade kohandamisele eelneva aasta 1. detsembriks esitavad liikmesriigid komisjonile käesoleva määruse IX lisa punktis B osutatud toetusõiguste piirkondliku keskmise väärtuse.

2.  Vajadusel võib liikmesriik kohaldada toetusõiguste väärtuse suhtes lineaarset vähendamist, et tagada VIII lisas sätestatud ülemmäärast kinnipidamine.

Artikkel 41

Riiklik reserv

1.  Iga liikmesriik kasutab riikliku reservi vahendeid, mis hõlmavad

2.  Liikmesriigid võivad riikliku reservi vahendeid kasutada selleks, et määrata esmajärjekorras ja objektiivsete kriteeriumide alusel toetusõiguseid põllumajanduslikku tegevust alustavatele põllumajandustootjatele ning teha seda sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine.

3.  Liikmesriigid, kes ei kohalda artikli 68 lõike 1 punkti c, võivad kasutada riikliku reservi vahendeid selleks, et kehtestada vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine, toetusõigused nende piirkondade põllumajandustootjatele, kus kohaldatakse ühel või teisel kujul toimuva riikliku sekkumisega seotud ümberkorraldus- ja/või arenguprogramme, et tagada see, et maa kasutamisest ei loobuta, ja/või et heastada põllumajandustootjatele kõnealuste piirkondade teatavat ebasoodsust.

4.  Liikmesriigid kasutavad riikliku reservi vahendeid selleks, et määrata vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ning sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine, toetusõigusi nendele põllumajandustootjatele, kes on eriolukorras, mille komisjon määratleb artikli 141 lõikes 2 sätestatud korras.

5.  Käesoleva artikli kohaldamisel võivad liikmesriigid suurendada põllumajandustootjatele määratavate toetusõiguste arvu ja/või ühikuväärtust.

▼M3

6.  Kui liikmesriik kohaldab artiklit 59 või 63, võib ta objektiivsete kriteeriumide alusel ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine, näha ette, et põllumajandusettevõtte rendilepingu või selle osa müügi, kinkimise või lõppemise või toetusõiguste müügi, kinkimise või lõppemise korral kantakse osa või kõik toetusõigused või kõnealusele põllumajandustootjale jaotatava toetusõiguste väärtuse suurenemine tagasi riiklikku reservi, kui toetusõiguste jaotamise või suurenemisega kaasneks asjaomasele põllumajandustootjale ootamatu tulu. Kriteeriumid peavad hõlmama vähemalt järgmist:

▼B

Artikkel 42

Kasutamata toetusõigused

Toetusõigused, mida ei aktiveerita artikli 34 kohaselt kahe aasta jooksul, lisatakse riiklikku reservi, välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral. Siiski ei lisata 2009. aasta puhul riiklikku reservi toetusõigusi, mida ei aktiveeritud kahe aasta jooksul ajavahemikus 2007–2008, kui need aktiveeriti 2006. aastal, ning 2010. aasta puhul ei lisata riiklikku reservi toetusõigusi, mida ei aktiveeritud kahe aasta jooksul ajavahemikus 2008–2009, kui need aktiveeriti 2007. aastal.

Artikkel 43

Toetusõiguste üleandmine

1.  Toetusõigusi võib üle anda üksnes põllumajandustootjale, kes on asutatud samas liikmesriigis, välja arvatud tegeliku või eeldatava pärandi teel üleandmine.

Isegi tegeliku või eeldatava pärandi korral võib toetusõigusi kasutada siiski ainult liikmesriigis, kus need toetusõigused on määratud.

Liikmesriik võib otsustada, et toetusõigusi võib üle anda ja kasutada üksnes samas piirkonnas.

2.  Toetusõigusi võib üle anda müügi teel või mis tahes muu lõpliku üleandmisena kas koos maaga või ilma. Seevastu rentimist või samalaadseid tehinguid lubatakse üksnes siis, kui üleantavate toetusõigustega kaasneb samaväärse toetuskõlblike hektarite arvu üleandmine.

3.  Kui toetusõigused müüakse kas koos maaga või ilma, võivad liikmesriigid vastavalt ühenduse õiguse põhialustele otsustada, et osa müüdud toetusõigustest kantakse tagasi riiklikku reservi või et toetusõiguste ühikuväärtust vähendatakse riikliku reservi kasuks, vastavalt komisjoni poolt artikli 141 lõikes 2 osutatud korras määratud kriteeriumidele.

Artikkel 44

Eritoetusõiguste tingimused

1.  Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 3. peatüki 2. jao ja artikli 71m ning samuti artikli 60 ja käesoleva määruse artikli 65 neljanda lõigu alusel määratud toetusõiguste (edaspidi „eritoetusõigused”) suhtes käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimusi.

2.  Erandina artikli 34 lõikest 1 lubab liikmesriik eritoetusõigustega põllumajandustootjal teha erandi nõudest aktiveerida samaväärse toetuskõlblike hektarite arvu toetusõigused, tingimusel et ta säilitab vähemalt:

Kui aga põllumajandustootjale on määratud eritoetusõigused nii määruse (EÜ) nr 1782/2003 kui käesoleva määruse alusel, säilitab ta vähemalt 50 % esimeses lõigus osutatud tegevuse kõrgeimast tasemest.

Esimeses lõigus osutatud tingimust ei kohaldata Malta suhtes.

3.  Eritoetusõiguste üleandmisel aastatel 2009, 2010 ja 2011 võib ülevõtja kasutada lõikega 2 ette nähtud erandit üksnes siis, kui antakse üle kõik eritoetusõigused. Alates 2012. aastast võib ülevõtja kõnealust erandit kasutada üksnes tegeliku või eeldatava pärandi korral.

Esimest lõiku ei kohaldata Malta suhtes.

Artikkel 45

Toetusõiguste ülevaatamine

1.  Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid, kes on kehtestanud kooskõlas määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 1.–4. peatükiga ühtse otsemaksete kava ja toimivad vastavalt ühenduse õiguse põhialustele, otsustada alates 2010. aastast või hiljem liikuda toetusõiguste väärtuse ühtlustamise suunas.

Kui otsust kohaldatakse 2010. aastast, võetakse see vastu 1. augustiks 2009. Muul juhul võetakse otsus vastu 1. augustiks 2010.

2.  Lõike 1 esimese lõigu kohaldamise eesmärgil võidakse toetusõiguseid muuta igal aastal järk-järgult vastavalt objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele. Kui muudatuse tulemusena toetusõiguste väärtus väheneb, tehakse muudatus vähemalt kolmes varem kindlaksmääratud aastases etapis.

Üheski esimeses lõigus osutatud aastases etapis ei tohi toetusõiguse väärtust vähendada rohkem kui 50 % selle algväärtuse ja lõppväärtuse vahest. Kui toetusõiguse väärtus väheneb alla 10 % algväärtusest, võivad liikmesriigid kohaldada vähem kui kolme etappi.

3.  Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada käesolevat artiklit:

2. PEATÜKK

Piirkondlik ja osaline rakendamine

1. jagu

Piirkondlik rakendamine

Artikkel 46

Artiklis 40 osutatud riiklike ülemmäärade piirkondlik jaotamine

1.  Olles kehtestatud määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 1.–4. peatüki kohaselt ühtse otsemaksete kava võib liikmesriik otsustada kohaldada ühtset otsemaksete kava alates 2010. aastast või hiljem piirkondlikul tasandil käesolevas jaos sätestatud tingimustel.

Kui otsust kohaldatakse 2010. aastast, võetakse see vastu 1. augustiks 2009. Muul juhul võetakse nimetatud otsus vastu 1. augustiks 2010.

2.  Liikmesriigid määratlevad piirkonnad selliste objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt nagu nende institutsiooniline või haldusstruktuur ja piirkondlik põllumajanduspotentsiaal.

Liikmesriigid võivad käsitada oma kogu territooriumi ühe piirkonnana.

3.  Liikmesriigid jaotavad artiklis 40 osutatud riiklikud ülemmäärad piirkondade vahel objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt. Liikmesriigid võivad otsustada, et neid piirkondlikke ülemmäärasid muudetakse järk-järgult igal aastal vastavalt mitte rohkem kui kolmele varem kindlaksmääratud aastasele muudatuste etapile ning selliste objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt nagu põllumajanduspotentsiaal ja keskkonnakriteeriumid.

4.  Kui käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldav liikmesriik otsustab artiklit 47 mitte kohaldada, kohandab ta kohaldatavast piirkondlikust ülemmäärast kinnipidamiseks vajalikul määral iga oma piirkonna toetusõiguste väärtust. Selleks vähendatakse või suurendatakse toetusõiguste väärtust lineaarselt. Toetusõiguste väärtuse koguvähendamine käesoleva lõike kohaselt ei tohi ületada 10 % nende algväärtusest.

5.  Kui liikmesriik otsustab kohaldada nii artiklit 45 kui käesolevat artiklit, võetakse käesoleva artikli lõikes 4 osutatud toetusõiguste väärtuse vähendamist arvesse artikli 45 lõike 2 teises lõigus sätestatud piiride arvutamisel.

Artikkel 47

Ühtse toetuskava piirkondadeks jaotamine

1.  Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid otsustada jaotada mitte rohkem kui 50 % artikli 46 alusel kehtestatud piirkondlikust ülemmäärast kõikide põllumajandustootjate vahel, kelle põllumajanduslikud majapidamised asuvad asjaomases piirkonnas, sealhulgas need, kellel ei ole toetusõigusi.

2.  Põllumajandustootjad saavad toetusõigused, mille ühikuväärtuse arvutamiseks jagatakse artikli 46 alusel kehtestatud piirkondliku ülemmäära vastav osa piirkondlikul tasandil kehtestatud toetuskõlblike hektarite arvuga.

Kõnealuste toetusõiguste väärtust suurendatakse juhul, kui põllumajandustootjal on enne käesoleva artikli kohaldamist toetusõigusi. Selleks suurendatakse põllumajandustootja iga toetusõiguse piirkondlikku ühikuväärtust summa võrra, mis arvutatakse põllumajandustootja omanduses asjaomase liikmesriigi poolt määratud kuupäeval olnud toetusõiguste koguväärtuse alusel. Suurendatav summa arvutatakse piirkondlikust ülemmäärast järelejäänud osa piires pärast käesoleva artikli lõike 1 kohaldamist.

3.  Põllumajandustootja toetusõiguste arv võrdub hektarite arvuga, mille põllumajandustootja deklareerib ühtse otsemaksete kava piirkondlikul tasandil kohaldamise aastal artikli 46 lõikes 1 osutatud korras vastavalt artikli 34 lõikele 2, välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral.

4.  Enne lõigetes 1 ja 2 osutatud jaotamist põllumajandustootjate omanduses olnud toetusõigused tühistatakse ja asendatakse lõikes 3 osutatud uute toetusõigustega.

Artikkel 48

Toetusõiguste ülevaatamine

1.  Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad artiklit 47 kohaldavad liikmesriigid, järgides ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, liikuda käesoleva jao alusel määratud toetusõiguste väärtuse ühtlustamise suunas ühtse otsetoetuste kava piirkondlikul tasandil kohaldamisele järgneval aastal vastavalt artikli 46 lõikele 1.

Kui otsust kohaldatakse 2010. aastast, võetakse see vastu 1. augustiks 2009. Muul juhul võetakse otsus vastu 1. augustiks 2010.

Esimese lõigu kohaldamise eesmärgil võidakse toetusõiguseid muuta igal aastal järk-järgult vastavalt objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele. Kui muudatuse tulemusena toetusõiguste väärtus väheneb, tehakse muudatus vähemalt kahes varem kindlaksmääratud aastases etapis.

2.  Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 5. peatüki 1. jao või 6. peatüki kohaselt ühtse otsemaksete kava kehtestanud liikmesriigid, järgides ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, otsustada liikuda 2010. aastast või hiljem toetusõiguste väärtuse ühtlustamise suunas.

Kui otsust kohaldatakse 2010. aastast, võetakse see vastu 1. augustiks 2009. Muul juhul võetakse otsus vastu 1. augustiks 2010.

Esimese lõigu kohaldamise eesmärgil muudetakse toetusõiguseid igal aastal järk-järgult vastavalt objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele. Kui muudatuse tulemusena toetusõiguste väärtus väheneb, tehakse muudatus vähemalt kolmes varem kindlaksmääratud aastases etapis.

Esimese lõigu kohaldamine ei piira liikmesriikide poolt määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 63 lõike 3 kohaselt tehtud otsuseid. Kõnealused asjaomased liikmesriigid võivad teha erandeid esimeses lõigus sätestatud minimaalsest etappide arvust ning käesoleva artikli lõikega 3 kehtestatud piirmääradest.

3.  Üheski lõigetes 1 ja 2 osutatud aastases etapis ei tohi toetusõiguse väärtust vähendada rohkem kui 50 % selle algväärtuse ja lõppväärtuse vahest. Kui toetusõiguse väärtus väheneb alla 10 % algväärtusest, võivad liikmesriigid kohaldada vähem kui kolme etappi.

4.  Liikmesriigid võivad otsustada lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldada asjakohasel geograafilisel tasandil, mis määratletakse selliste objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt nagu nende institutsiooniline või haldusstruktuur ja/või põllumajanduspotentsiaal.

Artikkel 49

Rohumaa

Artikli 47 kohaldamisel võivad liikmesriigid määrata kindlaks vastavalt objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele piirkondliku ülemmäära või selle osa piires artikli 47 lõikes 1 osutatud põllumajandustootjatele määratavate toetusõiguste erinevad ühikuväärtused hektarite jaoks, mis:

Artikkel 50

Käesoleva jao alusel määratud toetusõiguste suhtes kohaldatavad tingimused

1.  Käesoleva jao, määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 5. peatüki 1. jao või 6. peatüki kohaselt määratud toetusõigusi võib üle anda või kasutada üksnes samas piirkonnas või selliste piirkondade piires, kus toetusõiguste väärtus hektari kohta on sama.

2.  Kui käesolevas jaos ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesoleva jaotise teisi sätteid.

2. jagu

Osaline rakendamine

Artikkel 51

Üldsätted

1.  Liikmesriigid, kes on maksnud toetusi lamba- ja kitseliha sektoris või veise- ja vasikaliha toetusi määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 5.peatüki 2. jao kohaselt, võivad 1. augustiks 2009 otsustada jätkata kõnealuste toetuste maksmist käesolevas jaos sätestatud tingimustel. Nad võivad samuti otsustada kehtestada kõnealuste toetuste maksmiseks kasutatavaks riikliku ülemmäära osaks määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 64 lõike 2 kohaselt otsustatust madalama määra. Kui liikmesriik kõnealust otsust ei tee, integreeritakse need toetused alates 2010. aastast ühtsesse otsemaksete kavasse vastavalt käesoleva määruse artiklile 66.

Artikli 53 lõikes 2 osutatud veise- ja vasikaliha toetuste puhul võivad liikmesriigid ka otsustada 1. augustiks 2010 neid toetusi mitte maksta ja integreerida need toetused alates 2011. aastast ühtsesse otsemaksete kavasse vastavalt käesoleva määruse artiklile 66.

Kui liikmesriik jättis kooskõlas määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikliga 68b ühtsest otsemaksete kavast välja kõik puu- ja köögivilja toetused või osa neist, võib ta:

Uued liikmesriigid, kes on kohaldanud ühtse pindalatoetuse kava, võivad ühtse otsemaksete kava kehtestamisel otsustada maksta esimeses lõigus osutatud toetusi käesolevas jaos sätestatud tingimustel. Puu- ja köögivilja üleminekutoetuste puhul ei kohalda määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklit 143bc mitte kohaldanud uued liikmesriigid käesoleva määruse artiklit 54. Lisaks võtavad uued liikmesriigid puu- ja köögivilja üleminekutoetuse puhul arvesse käesoleva määruse artikli 128 lõiget 3, kui see on asjakohane.

▼M3

Liikmesriigid, kes on kasutanud määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 5. peatüki 2. jaos ette nähtud võimalust kohaldada ühtset otsemaksete kava piirkondlikul tasandil, võivad kohaldada esimest ja teist lõiku samal piirkondlikul tasandil.

▼B

2.  Lähtuvalt iga liikmesriigi valikust määrab komisjon artikli 141 lõikes 2 osutatud korras kindlaks ülemmäära artiklites 52–54 osutatud iga otsetoetuse jaoks.

Iga otsetoetuse jaoks on see ülemmäär võrdne osaga artiklis 40 osutatud riiklikust ülemmäärast, mis on korrutatud vähendusprotsentidega, mida liikmesriigid kohaldavad artiklite 52–54 kohaselt.

▼M3

3.  Iga liikmesriik, kes kohaldab lõike 1 viiendas lõigus sätestatud võimalust, esitab 1. detsembriks 2009 komisjonile järgmise teabe:

▼B

Artikkel 52

Lamba- ja kitseliha toetused

Liikmesriigid võivad säilitada kuni 50 % käesoleva määruse artiklis 40 osutatud riiklike ülemmäärade sellest osas, mis vastab määruse (EÜ) nr 1782/2003 VI lisas osutatud toetustele lamba- ja kitseliha sektoris. Sellisel juhul maksavad nad põllumajandustootajatele igal aastal lisatoetust.

Lisatoetust makstakse lambaid ja kitsi kasvatavatele põllumajandustootjatele käesoleva määruse IV jaotise 1. peatüki 10. jaos sätestatud tingimustel ning käesoleva määruse artikli 51 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud ülemmäära piires.

Artikkel 53

Veise- ja vasikaliha toetused

1.  Need liikmesriigid, kes kohaldasid määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 68 lõike 2 punkti a alapunkti i, ja uued liikmesriigid, kes on kohaldanud ühtse pindalatoetuse kava, võivad säilitada kogu või osa käesoleva määruse artiklis 40 osutatud riiklike ülemmäärade sellest osast, mis vastab määruse (EÜ) nr 1782/2003 VI lisas osutatud ammlehmatoetusele. Sellisel juhul maksavad nad põllumajandustootajatele igal aastal lisatoetust.

Lisatoetust makstakse ammlehmade pidamiseks käesoleva määruse IV jaotise 1. peatüki 11. jaos sätestatud tingimustel ning käesoleva määruse artikli 51 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud ülemmäära piires.

2.  Need liikmesriigid, kes kohaldasid määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 68 lõiget 1, artikli 68 lõike 2 punkti a alapunkti ii või artikli 68 lõike 2 punkti b, ja uued liikmesriigid, kes on kohaldanud ühtse pindalatoetuse kava, võivad 2010. ja 2011. aastal säilitada kogu või osa käesoleva määruse artiklis 40 osutatud riiklike ülemmäärade sellest osast, mis vastab vasikate tapatoetusele, muude veiste kui vasikate tapatoetusele või isasveiste eritoetusele. Sellisel juhul maksavad nad põllumajandustootajatele lisatoetust. Lisatoetust vasikate ja muude veiste kui vasikate tapmise ning isasveiste pidamise eest makstakse käesoleva määruse IV jaotise 1. peatüki 11. jaos sätestatud tingimustel ja käesoleva määruse artikli 51 lõike 2 kohaselt kehtestatud piirides.

Artikkel 54

Puu- ja köögivilja üleminekutoetused

1.  Liikmesriigid võivad säilitada 31. detsembrini 2011 kuni 50 % artiklis 40 osutatud riiklike ülemmäärade sellest osast, mis vastab tomatite tootmise toetusele.

Sel juhul maksab asjaomane liikmesriik igal aastal põllumajandustootjatele lisatoetust artikli 51 lõikes 2 kindlaks määratud ülemmäära piires.

Lisatoetust makstakse põllumajandustootjatele, kes toodavad tomateid vastavalt käesoleva määruse IV jaotise 1. peatüki 8. jaos sätestatud tingimustele.

2.  Liikmesriigid võivad säilitada:

Sel juhul maksab asjaomane liikmesriik igal aastal põllumajandustootjatele lisatoetust käesoleva määruse artikli 51 lõikes 2 kindlaks määratud ülemmäära piires.

Lisatoetust makstakse põllumajandustootjatele, kes toodavad ühte või enamat järgmist asjaomase liikmesriigi poolt IV jaotise 1. peatüki 8. jaos sätestatud tingimustel kindlaks määratud puu- ja köögivilja:

3.  Lõigetes 1 ja 2 osutatud riiklike ülemmäärade osad on sätestatud IX lisas.

3. PEATÜKK

Rakendamine ühtse pindalatoetuse kava kohaldanud uutes liikmesriikides

Artikkel 55

Ühtse otsemaksete kava kehtestamine liikmesriikides, kes on kohaldanud ühtse pindalatoetuse kava

1.  Kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesolevat jaotist uute liikmesriikide suhtes, kes on kohaldanud V jaotise 2. peatükis sätestatud ühtse pindalatoetuse kava.

Artiklit 41 ja 2. peatüki 1. jagu ei kohaldata.

2.  Ühtse pindalatoetuse kava kohaldanud uued liikmesriigid võtavad artikli 51 lõikes 1 ja artikli 69 lõikes 1 osutatud otsused vastu selle aasta 1. augustiks, mis eelneb aastale, mille suhtes nad hakkavad esmakordselt kohaldama ühtset otsemaksete kava.

3.  Ühtse pindalatoetuse kava kohaldanud uued liikmesriigid, välja arvatud Bulgaaria ja Rumeenia, võivad sätestada, et lisaks artikli 34 lõikes 2 kehtestatud toetuskõlblikkuse tingimustele on „toetuskõlblik hektar” põllumajandusliku majapidamise mis tahes põllumajandusmaa, mis oli 30. juunil 2003 heades põllumajanduslikes tingimustes, sõltumata sellest, kas seda kõnealusel kuupäeval tootmiseks kasutati või mitte.

Artikkel 56

Toetuse taotlemine

1.  Põllumajandustootjad esitavad ühtse otsemaksete kava taotluse tähtajaks, mille peavad määrama uued liikmesriigid, kuid mitte hiljem kui 15. maiks.

2.  Toetusõigused määratakse ainult nendele põllumajandustootjatele, kes ei ole kohaldanud ühtset otsemaksete kava kõnealuse kava esimese kohaldamisaasta 15. maiks, välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral.

Artikkel 57

Riiklik reserv

1.  Kõik uued liikmesriigid kohaldavad oma artiklis 40 osutatud riikliku ülemmäära suhtes lineaarset vähendusprotsenti, et moodustada riiklik reserv.

2.  Uued liikmesriigid kasutavad riikliku reservi vahendeid selleks, et jaotada vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ning sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine, toetusõigusi nendele põllumajandustootjatele, kes on eriolukorras, mille komisjon määratleb artikli 141 lõikes 2 sätestatud korras.

3.  Ühtse otsemaksete kava kohaldamise esimesel aastal võivad uued liikmesriigid kasutada riikliku reservi vahendeid toetusõiguste jaotamiseks vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ning sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine, spetsiifiliste sektorite põllumajandustootjatele, kes on ühtsele otsemaksete kavale üleminekuga seoses eriolukorras.

4.  Uued liikmesriigid võivad kasutada riikliku reservi vahendeid toetusõiguste määramiseks põllumajandustootjatele, kes alustasid põllumajandusliku tegevusega pärast ühtse otsemaksete kava kohaldamise esimese aasta 1. jaanuari, kuid ei saanud kõnealusel aastal ühtegi otsetoetust, vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ning sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine.

5.  Uued liikmesriigid, kes ei kohalda artikli 68 lõike 1 punkti c, võivad kasutada riikliku reservi vahendeid selleks, et eraldada vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele ja sellisel viisil, et oleks tagatud põllumajandustootjate võrdne kohtlemine ning turu- ja konkurentsimoonutuste vältimine, toetusõigusi nende piirkondade põllumajandustootjatele, kus kohaldatakse ühel või teisel kujul toimuva riikliku sekkumisega seotud ümberkorraldus- ja/või arenguprogramme, et vältida maa kasutamisest loobumist ja et heastada põllumajandustootjatele kõnealuste piirkondade teatavat ebasoodsust.

6.  Lõigete 2–5 kohaldamisel võivad uued liikmesriigid suurendada asjaomase põllumajandustootja toetusõiguste ühikuväärtust 5 000 euro piires või määrata asjaomasele põllumajandustootjale uued toetusõigused.

7.  Uued liikmesriigid kohaldavad toetusõiguste lineaarset vähendamist juhul, kui nende riiklik reserv ei ole piisav lõigetes 2, 3 ja 4 osutatud juhtude katmiseks.

Artikkel 58

Artiklis 40 osutatud riiklike ülemmäärade piirkondlik jaotamine

1.  Uued liikmesriigid võivad ühtset otsemaksete kava kohaldada piirkondlikul tasandil.

2.  Uued liikmesriigid määravad piirkonnad kindlaks objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt.

3.  Vajadusel jagavad kõik uued liikmesriigid oma artiklis 40 osutatud riikliku ülemmäära pärast artiklis 57 sätestatud vähenduste kohaldamist piirkondade vahel vastavalt objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.

Artikkel 59

Toetusõiguste jaotamine

1.  Põllumajandustootjad saavad toetusõigused, mille ühikuväärtuse arvestamiseks jagatakse artiklis 40 osutatud kohaldatav riiklik ülemmäär pärast artikliga 57 ette nähtud mis tahes vähenduse kohaldamist toetusõiguste arvuga, mis on määratud riiklikul tasandil vastavalt käesoleva artikli lõikele 2.

2.  Välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral, võrdub põllumajandustootja toetusõiguste arv hektarite arvuga, mille ta deklareerib vastavalt artikli 35 lõikele 1 ühtse otsemaksete kava esimesel kohaldamisaastal.

3.  Erandina lõikest 2 võivad uued liikmesriigid otsustada, et põllumajandustootja toetusõiguste arv võrdub kõikide nende hektarite arvu aastase keskmisega, mis liikmesriikide poolt määratava võrdlusperioodi ühe või enama aasta jooksul, kuid mitte hiljem kui 2008. aastal, andsid õiguse saada ühtset pindalatoetust, välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral.

Kui põllumajandustootja on alustanud põllumajandusliku tegevusega aga võrdlusperioodi jooksul, arvutatakse keskmine hektarite arv toetuste põhjal, mis ta on saanud selle kalendriaasta või nende kalendriaastate jooksul, mil ta tegeles põllumajandusega.

Artikkel 60

Toetuskõlblike hektariteta põllumajandustootjad

Veise- ja vasikalihasektoris, piimasektoris või lamba- ja kitseliha sektoris tegutsevale põllumajandustootjale, kellel on õigus artikli 57 lõike 3 ja artikli 59 kohaselt saada toetusõigusi, mille jaoks ei ole tal ühtse otsemaksete kava rakendamise esimesel aastal toetuskõlblikke hektareid, määratakse eritoetusõigused, mis ei ületa 5 000 eurot toetusõiguse kohta vastavalt artiklile 44.

Artikkel 61

Rohumaa

Uued liikmesriigid võivad samuti vastavalt objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele määrata kindlaks artikli 58 alusel kehtestatud piirkondliku ülemmäära või selle osa piires artikli 59 lõikes 1 osutatud põllumajandustootjatele määratavate toetusõiguste erinevad ühikuväärtused:

Artikkel 62

Toetusõiguste tingimused

1.  Käesoleva peatüki kohaselt määratud toetusõigusi võib üle anda üksnes samas piirkonnas või selliste piirkondade piires, kus toetusõiguste väärtus hektari kohta on sama.

2.  Uued liikmesriigid võivad kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõttega tegutsedes otsustada käesoleva peatüki kohaselt määratud toetusõiguste väärtust ühtlustada. Nimetatud otsus tehakse ühtse otsemaksete kava kohaldamise esimesele aastale eelneva aasta 1. augustiks.

Esimese lõigu kohaldamise eesmärgil muudetakse toetusõiguseid igal aastal järk-järgult vastavalt objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele ning varem kindlaksmääratud aastastes etappides.

3.  Põllumajandustootja võib oma toetusõigused üle anda ilma maata üksnes siis, kui ta on artiklis 34 määratletud tähenduses aktiveerinud vähemalt 80 % oma toetusõigustest vähemalt ühe kalendriaasta jooksul või kui ta on loovutanud vabatahtlikult riiklikku reservi kõik toetusõigused, mida ta ei ole ühtse otsemaksete kava esimesel kohaldamisaastal kasutanud, välja arvatud vääramatu jõu ja erandlike asjaolude korral.

4. PEATÜKK

Tootmisega seotud toetuste integreerimine ühtsesse otsemaksete kavasse

Artikkel 63

Tootmisega seotud toetuste integreerimine ühtsesse otsemaksete kavasse

1.  Liikmesriigid integreerivad alates 2010. aastast XI lisas osutatud tootmisega seotud toetuskavade raames antavad toetused ühtsesse otsemaksete kavasse artiklites 64–67 sätestatud eeskirjade kohaselt.

2.  Erandina lõikest 1:

3.  Kui liikmesriik kasutab lõike 2 punktis a ette nähtud erandit, võtab ta piisavad meetmed tagamaks, et lõikes 1 osutatud toetust saanud põllumajandustootjaid ei jäetaks välja ühtsest otsemaksete kavast. Eelkõige tagab liikmesriik, et kogu toetus, mille põllumajandustootja saab pärast lõikes 1 osutatud tootmisega seotud toetuskavade integreerimist ühtsesse otsemaksete kavasse, ei lange allapoole 75 % keskmisest aastasest toetusest, mida ta sai kogu otsetoetusena artiklites 64–66 osutatud asjaomastel võrdlusperioodidel.

Artikkel 64

Ühtsest otsemaksete kavast välja jäetud tootmisega seotud toetuste integreerimine

1.  Liikmesriigid jaotavad XII lisas osutatud summad, mis olid eraldatud XI lisa punktides 1 ja 2 osutatud toetuskavadega seotud tootmisega seotud toetusele, asjaomaste sektorite põllumajandustootjatele vastavalt objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele ning võttes arvesse eelkõige toetust, mille kõnealused põllumajandustootjad on saanud otseselt või kaudselt asjaomaste toetuskavade raames ühel või enamal aastal ajavahemikus 2005–2008. XI lisa punktides 1 ja 2 osutatud kartulitärklise kavade puhul võivad liikmesriigid kõnealuste kavade kohaselt saadaolevad summad antud aastal välja jagada, võttes arvesse kartulikasvataja ja tärklisetootja vaheliste külvieelsete lepingutega hõlmatud kartulite koguseid, kõnealusele tärklisetootjale määratud kvoodi piires vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 artiklile 84a.

2.  Liikmesriigid suurendavad asjaomaste põllumajandustootjate toetusõiguste väärtust lõike 1 kohaldamisest tulenevate summade alusel.

Põllumajandustootja toetusõiguse väärtuse suurenemine arvutatakse, jagades esimeses lõigus osutatud summad asjaomase põllumajandustootja toetusõiguste arvuga.

Kuid kui asjaomasel põllumajandustootjal puuduvad toetusõigused, määratakse talle toetusõigused, mille:

▼M3

Erandina kolmandast lõigust jaotatakse asjaomases sektoris tegutsevale põllumajandustootjale, kellel ei ole toetusõigusi, kuid kes siiski deklareerib tootmisega seotud toetuse ühtsesse otsemaksete kavasse integreerimise esimesel aastal teatud arvu renditud toetusõigusi, toetusõiguste arv, mis on võrdne abikõlblike hektarite arvu (mille ta deklareerib) ja renditud toetusõiguste (mille ta deklareerib) arvu vahega. Jaotatud toetusõiguste väärtus määratakse kindlaks, jagades lõike 1 kohaldamisest tuleneva summa jaotatavate toetusõiguste arvuga. Iga jaotatud toetuse väärtus ei tohi siiski ületada 5 000 eurot.

Et tagada pärast käesoleva lõike neljanda lõigu kohaldamist lõike 1 kohaldamisest tuleneva kogu summa jaotamine, jaotatakse asjaomases sektoris tegutsevale põllumajandustootjale toetusõigused, mille ühe toetuse väärtus ei ületa 5 000 eurot. Erandina artiklist 35 annavad kõnealused toetusõigused õiguse ühtse otsemaksete kava kohasele aastasele toetusele ilma vastavat arvu hektareid deklareerimata. Siiski ei tohi kõnealuse erandi kohaldamise teel aktiveeritud toetusõiguste arv ühel aastal ületada toetusõiguste arvu, mis on põllumajandustootja poolt aktiveeritud kooskõlas artikliga 35. Kõnealuse erandi kohaldamine lõpetatakse alates esimesest aastast, mil ja sellises ulatuses, nagu asjaomases sektoris tegutsev põllumajandustootja deklareerib piisava arvu hektareid toetusõiguste aktiveerimiseks või osaliseks aktiveerimiseks kooskõlas artikliga 35. Kõnealused toetusõigused aktiveeritakse olemasolevate abikõlblike hektarite suhtes enne, kui põllumajandustootjale antakse üle toetusõigused pärast toetusõiguste jaotamist kooskõlas käesoleva lõigu esimese lausega.

Käesoleva lõike viienda lõigu kohaldamisest tulenevate toetusõiguste üleandmise korral, välja arvatud tegeliku või eeldatava pärandi teel üleandmise või õigusliku seisundi muutumise tagajärjel, kohaldatakse artiklit 35, kui ülevõtja aktiveerib kõnealused toetusõigused.

▼B

3.  Kui aga summa toetuskava kohta on väiksem kui 250 000 eurot, võib asjaomane liikmesriik otsustada summasid mitte välja jagada ning lisada need riiklikku reservi.

Artikkel 65

Ühtsest otsemaksete kavast osaliselt välja jäetud tootmisega seotud toetuste integreerimine

Liikmesriigid jaotavad summad, mida saab kasutada XI lisa punktis 3 osutatud toetuskavade kohaselt tootmisega seotud toetuseks, asjaomaste sektorite põllumajandustootjatele vastavalt toetusele, mis kõnealustele põllumajandustootjatele anti asjaomaste toetuskavade raames määruses (EÜ) nr 1782/2003 osutatud asjaomaste võrdlusperioodide jooksul.

Liikmesriigid võivad siiski valida hilisema võrdlusperioodi objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel, ning kui liikmesriik kehtestas ühtse otsemaksete kava määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 5. peatüki 1. jao või 6. peatüki kohaselt või kui ta kasutab käesoleva määruse artiklis 47 sätestatud võimalust, siis käesoleva määruse artikli 63 lõike 2 punkti b kohaselt.

Liikmesriigid suurendavad asjaomaste põllumajandustootjate toetusõiguste väärtust või määravad toetusõigused käesoleva määruse artikli 64 lõike 2 kohaselt.

Kui põllumajandustootjal, kes on saanud toetusi määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklite 67 ja 68 alusel, oleks käesoleva artikli kohaselt õigus saada toetusõigusi, mille jaoks ei ole tal tootmisega seotud toetuskava ühtsesse otsemaksete kavasse integreerimise aastal toetuskõlblikke hektareid, või kui ta toetusõigus hektari kohta kujuneb suuremaks kui 5 000 eurot, määratakse talle artiklis 44 osutatud korras eritoetused, mille summa toetuse kohta ei ületa 5 000 eurot.

Artikkel 66

Ühtsest otsemaksete kavast osaliselt välja jäetud tootmisega seotud toetuste vabatahtlik integreerimine

Kui liikmesriik:

integreeritakse summad, mis olid eraldatud XI lisa punktis 4 osutatud toetuskavadega seotud tootmisega seotud toetusele, kooskõlas artikliga 65 ühtsesse otsemaksete kavasse.

Artikkel 67

Tootmisega seotud toetuste edasine integreerimine ühtsesse otsemaksete kavasse

►M3  1. ◄   Liikmesriigid võivad 1. augustiks 2009 otsustada integreerida ühtsesse otsemaksete kavasse 2010. või 2011. aastal IV jaotise 5. jaos osutatud seemnetoetuse ning XI lisa punktis 1 osutatud kavad, välja arvatud kõva nisu eritoetus. Sellisel juhul kohandab komisjon artikli 141 lõikes 2 osutatud korras käesoleva määruse VIII lisas toodud riiklikke ülemmäärasid, millele on osutatud artiklis 40, lisades XII lisa summad asjaomaste toetuskavade kohta.

▼M3

2.  Liikmesriigid, kes on kasutanud määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 5. peatüki 1. jaos ette nähtud võimalust kohaldada ühtset otsemaksete kava piirkondlikul tasandil oma territooriumil üksnes osaliselt, võivad kohaldada käesolevat artiklit samal piirkondlikul tasandil.

Iga liikmesriik, kes kohaldab esimeses lõigus sätestatud võimalust, esitab 1. detsembriks 2009 komisjonile järgmise teabe:

Liikmesriigid vastavad komisjoni taotlustele täiendavate selgituste saamiseks esitatud teabe kohta ühe kuu jooksul.

Komisjon kasutab käesoleva lõike teise lõigu punktis a osutatud summasid alusena asjaomaste liikmesriikide jaoks artiklis 40 osutatud riikliku ülemmäära kohandamisel, nagu on sätestatud käesolevas artiklis.

▼B

5. PEATÜKK

Eritoetus

Artikkel 68

Üldeeskirjad

1.  Liikmesriigid võivad maksta põllumajandustootjatele eritoetust käesolevas peatükis sätestatud tingimustel:

2.  Lõike 1 punktis a osutatud toetust võib anda üksnes siis, kui:

3.  Käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud toetust võib anda üksnes määral, mis on vajalik praeguse tootmistaseme säilitamise innustamiseks.

Lamba- ja kitseliha sektoris ning veise- ja vasikalihasektoris ei ületa kogutoetus selle toetuse kohaldamisel koos artiklite 52 ja 53 alusel makstavate toetustega, vastavalt, määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklites 67 ja 68 sätestatud toetuse säilitamise ülemmäära kohaldamisel saadud toetussummasid.

Riisisektoris võib lõike 1 punktis b osutatud toetust maksta vaid alates sellest kalendriaastast, mil liikmesriik integreerib IV jaotise 1. peatüki 1. jaos ettenähtud riisi eritoetuse ühtsesse otsemaksete kavasse.

4.  Toetus, millele on osutatud:

5.  Lõike 4 punktis c osutatud suurendatud ühikuväärtusega toetusõiguste ja täiendavate toetusõiguste üleandmine on lubatud üksnes siis, kui üleantavate toetusõigustega kaasneb samaväärse hektarite arvu üleandmine.

6.  Mis tahes lõike 1 kohaselt makstav toetus on kooskõlas muude ühenduse meetmete ja poliitikatega.

7.  Komisjon määratleb artikli 141 lõikes 2 osutatud korras tingimused käesoleva artikli lõike 2 punkti a alapunktis ii osutatud komisjoni heakskiidu andmiseks ja käesolevas jaos osutatud toetuse maksmise tingimused, et tagada eelkõige kooskõla ühenduse muude meetmete ja poliitikatega ning vältida toetuse kumuleerumist.

▼M9

8.  Artikli 69 lõikes 1 osutatud otsuse teinud liikmesriigid võivad 1. septembriks 2012 oma otsuse läbi vaadata ja otsustada alates 2013. aastast:

▼B

Vastavalt iga liikmesriigi poolt käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt tehtud otsusele, kehtestab komisjon artikli 141 lõikes 2 osutatud korras kõnealusele toetusele vastava ülemmäära.

Kui liikmesriik otsustab lõpetada käesoleva peatüki kohaldamise või kui ta vähendab selle rahastamiseks kasutatavaid summasid, kohaldatakse artikli 72 lõiget 2.

Artikkel 69

Eritoetuse finantssätted

▼M9

1.  Liikmesriigid võivad 1. augustiks 2009, 1. augustiks 2010, 1. augustiks 2011 või 1. septembriks 2012 otsustada kasutada alates otsuse tegemisele järgnevast aastast kuni 10 % artiklis 40 osutatud riiklikest ülemmääradest, või Malta puhul 2 000 000 eurot, artikli 68 lõikes 1 ette nähtud eritoetusteks.

▼B

2.  Liikmesriigid võivad kohaldada 10 % toetuse säilitamist sektoripõhiselt, säilitades kuni 10 % määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklis 41 osutatud riikliku ülemmäära sellest osast, mis vastab nimetatud määruse VI lisas osutatud mis tahes sektorile. Säilitatud vahendeid võib kasutada üksnes käesoleva määruse artikli 68 lõikes 1 osutatud toetuse kohaldamiseks sektorites, mille vahendite suhtes säilitamist rakendati.

3.  Vastavalt iga liikmesriigi poolt lõike 1 kohaselt tehtud otsusele, mis puudutab kasutatava riikliku ülemmäära summat, kehtestab komisjon artikli 141 lõikes 2 osutatud korras kõnealusele toetusele vastava ülemmäära.

Üksnes artikli 40 lõikes 2 ettenähtud riiklikest ülemmääradest kinnipidamise tagamise eesmärgil lahutatakse artikli 68 lõike 1 punktis c osutatud toetuse maksmiseks kasutatud summad artikli 40 lõikes 1 osutatud riiklikust ülemmäärast. Kõnealused summad loetakse määratud toetusõigusteks.

4.  Artikli 68 lõike 1 punkti a alapunktides i–iv ning lõike 1 punktides b ja e ettenähtud toetus on piiratud 3,5 %ga artiklis 40 osutatud riiklikest ülemmääradest, Malta puhul käesoleva määruse artikli 69 lõikes 1 osutatud 2 000 000 euroga, mida tuleb eelkõige kasutada käesoleva määruse artikli 68 lõike 1 punktis b osutatud meetmete rahastamiseks piimasektoris.

Liikmesriigid võivad meetmete osas kehtestada allpiirangud.

 

Erandina lõikest 4 kehtestatakse kalendriaastateks 2010–2013 käesoleva artikli lõikes 4 nimetatud piiranguks 6 % käesoleva määruse artiklis 40 osutatud riiklikust ülemmäärast nende liikmesriikide puhul, kes maksid ammlehmatoetust vastavalt määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklile 69, kuid ei kohaldanud samal ajal kõnealuse määruse artikli 68 lõike 2 punkti a alapunktiga i ette nähtud võimalust ning kasutasid sellega seoses üle 50 % kõnealuse määruse artikli 69 kohaselt kindlaks määratud summadest veise- ja vasikalihasektorile. Lisaks, kui üle 60 % liikmesriigi piimatootmisest toimub 62. laiuskraadist põhja pool, kehtestatakse piirmääraks 10 % selle liikmesriigi käesoleva määruse artiklis 40 osutatud riiklikust ülemmäärast.

 ◄

Kuid mis tahes toetust, mis ületab 3,5 % artiklis 40 osutatud riiklikust piirmäärast, tuleb kasutada eranditult käesoleva määruse artikli 68 lõike 1 punktis b osutatud meetmete rahastamiseks piimasektoris ning veise- ja vasikaliha sektoris.

Komisjon esitab nõukogule aruande käesoleva lõike kohaldamise kohta enne 31. detsembriks 2013.

6.  Liikmesriigid hangivad vajalikud vahendid, et katta toetused, mis on ette nähtud:

Üksnes artikli 40 lõikes 2 ettenähtud riiklikest ülemmääradest kinnipidamise tagamise eesmärgil ei loeta asjaomast summat käesoleva artikli lõike 3 kohaselt kehtestatud ülemäära osaks, kui liikmesriik kasutab käesoleva lõike esimese lõigu punktis a sätestatud võimalust.

7.  Käesoleva artikli lõike 6 punktis a osutatud summad on võrdsed järgmiste näitajate vahega:

Mingil juhul ei tohi see summa olla suurem kui 4 % esimese lõigu esimeses taandes osutatud ülemmäärast.

Uute liikmesriikide puhul, kes kohaldasid ühtset otsemaksete kava 2007. aastal, korrutatakse see summa 2010. aastal indeksiga 1,75, 2011. aastal indeksiga 2, 2012. aastal indeksiga 2,25 ja alates 2013. aastast indeksiga 2,5.

Liikmesriigi taotlusel vaatab komisjon kehtestatud summad läbi käesoleva määruse artikli 141 lõikes 2 osutatud korra kohaselt ja lähtudes üksikasjalikest eeskirjadest, mis kehtestatakse sama korra kohaselt.

Nimetatud summade kasutamine liikmesriikide poolt ei mõjuta käesoleva määruse artikli 8 kohaldamist.

8.  Käesoleva artikli lõikes 1, artikli 68 lõikes 8 ja artikli 131 lõikes 1 osutatud otsuses määratakse kindlaks kohaldatavad meetmed ja see hõlmab igasugust edasist rakenduskorda, mis on asjakohane seoses käesoleva peatüki kohaldamisega, sealhulgas kohaldatavate meetmete toetuskõlblikkuse tingimuste kirjeldust, asjaomaseid summasid ja hangitavaid rahalisi vahendeid.

9.  Uued liikmesriigid võivad otsustada kohaldada käesoleva artikli lõikeid 1, 2, 4, 5 ja 6 ning artikli 131 lõiget 1 riiklike ülemmäärade alusel, mis

Sel juhul ei kohaldata artiklit 132 käesoleva artikli kohaselt võetud meetmete suhtes.

Artikkel 70

Saagi, loomade ja taimede kindlustamine

1.  Liikmesriigid võivad rahaliselt toetada saagi, loomade ja taimede kindlustusmakseid ebasoodsatest ilmastikutingimustest, looma- või taimehaigustest või kahjurite levikust tuleneva majandusliku kahju vastu.

Käesolevas artiklis kasutatakse järgmisi mõisteid:

2.  Rahalist hüvitist võib maksta üksnes kahju eest, mille põhjustasid sellised ebasoodsad ilmastikutingimused või selline looma- või taimehaigus või kahjurite levik, mille tulemusel hävines rohkem kui 30 % asjaomase põllumajandustootja keskmisest aastatoodangust kolme eelneva aasta jooksul või eelneva viieaastase perioodi kolme aasta keskmisest, välja arvatud kõige kõrgem ja kõige madalam näitaja.

3.  Põllumajandustootjale makstava rahalise hüvitise määr ei tohi ületada 65 % makstavast kindlustusmaksest.

Liikmesriigid võivad asjakohaseid ülemmäärasid kohaldades piirata kindlustusmakse summat, mille osas võib anda rahalist toetust.

4.  Saagi ja/või loomade ja/või taimede kindlustuskaitse on võimalik üksnes siis, kui asjaomase liikmesriigi pädev asutus on tunnistanud ametlikult ilmastikunähtuse esinemist, looma- või taimehaiguse puhangut või kahjurite levikut.

Liikmesriigid võivad vajaduse korral kehtestada eelnevalt kriteeriumid, mille alusel loetakse selline ametlik tunnistamine kehtivaks.

5.  Kindlustusmaksetega ei hüvitata rohkem kui lõikes 1 osutatud kahjude korvamisega seotud kogukulutused ja nendega ei nõuta ega määratleta tulevase tootmise liiki ega mahtu.

6.  Rahaline toetus makstakse otse asjaomasele põllumajandustootjale.

7.  Ühendus kaasrahastab liikmesriikide rahalise toetusega seonduvaid kulusid artikli 69 lõikes 1 osutatud vahenditest 75 % ulatuses rahalisest hüvitisest.

Esimese lõiguga ei piirata liikmesriikide õigust katta oma panus rahalise toetuse rahastamises ja kindlustusmakse põllumajandustootjate poolt makstav osa täiel määral või osaliselt asjaomaste sektorite kohustuslike ühisvastutuse skeemide kaudu. See on võimalik olenemata määruse (EÜ) nr 1234/2007 artiklitest 125l ja 125n.

8.  Liikmesriigid tagavad, et muude ühenduse sätete, sealhulgas määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 44 ja mis tahes muude tervise-, veterinaar- või taimetervisemeetmete kohaselt hüvitatavat majanduslikku kahju ei hüvitata lisaks lõike 1 esimese lõigu kohaselt.

9.  Rahaline toetus ei kahjusta kindlustusvaldkonna teenuste siseturu toimimist. Rahaline toetus ei tohi piirduda üheainsa kindlustusseltsi või kontserni pakutava kindlustusega ning selle tingimuseks ei tohi olla kindlustuslepingu sõlmimine asjaomases liikmesriigis asuva kindlustusseltsiga.

Artikkel 71

Ühisfondid taime- ja loomahaiguste ning keskkonnajuhtumite korral

1.  Liikmesriigid võivad näha ette, et põllumajandustootjatele makstakse rahalist hüvitist taime- või loomahaiguse või keskkonnajuhtumi põhjustatud majanduslike kahjude eest, toetades rahaliselt ühisfonde.

2.  Käesolevas artiklis kasutatakse järgmisi mõisteid:

3.  Loomahaiguste puhul võib maksta rahalist hüvitist üksnes Maailma Loomatervise Organisatsioon koostatud loomahaiguste nimekirjas ja/või otsuse 90/424/EMÜ lisas esitatud loomahaiguste nimekirjas nimetatud haiguste korral.

4.  Liikmesriigid tagavad, et muude ühenduse sätete, sealhulgas määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 44 ja mis tahes muude tervise-, veterinaar- või taimetervisemeetmete kohaselt rahaliselt hüvitatavat majanduslikku kahju ei hüvitata lisaks lõike 1 kohaselt.

5.  Ühisfondid maksavad rahalist hüvitist otse sellesse kuuluvatele põllumajandustootjatele, kes kannavad majanduslikku kahju.

Ühisfondide makstav rahaline hüvitis tuleneb:

Algne põhivara ei tohi tuleneda riiklikest vahenditest.

6.  Lõikes 1 osutatud rahalised toetused võivad seonduda:

Komisjon määrab kindlaks artikli 141 lõikes 2 osutatud korras rahaliselt toetatavate kommertslaenude minimaalse ja maksimaalse pikkuse.

Kui ühisfond maksab rahalist hüvitist kooskõlas esimese lõigu punktiga c, makstakse riiklikku rahalist toetust samas rütmis minimaalse kestusega kommertslaenu omaga. 5.

7.  Rahaline toetus ei tohi ületada 65 % lõikes 6 osutatud kuludest. Rahaliste toetustega katmata kulud kannavad fondi kuuluvad põllumajandustootjad.

Liikmesriigid võivad piirata kulusid, millega seoses võib anda rahalist toetust, kohaldades:

8.  Ühendus kaasrahastab rahalise toetusega seonduvaid kulusid artikli 69 lõikes 1 osutatud vahenditest 75 % ulatuses.

Esimese lõiguga ei piirata liikmesriikide õigust katta oma panus ja/või fondidesse kuuluvate põllumajandustootjate panus rahalise toetuse rahastamises täiel määral või osaliselt asjaomaste sektorite kohustuslike ühisvastutuse skeemide kaudu. See on võimalik olenemata määruse (EÜ) nr 1234/2007 artiklitest 125l ja 125n.

9.  Liikmesriigid määratlevad ühisfondide loomise ja haldamise eeskirjad, eelkõige põllumajandustootjatele kriisi korral hüvitiste maksmise ja kõnealuste eeskirjade järgimise järelevalve osas.

10.  Liikmesriigid esitavad komisjonile aastaaruande käesoleva artikli rakendamise kohta. Komisjon kehtestab artikli 141 lõikes 2 osutatud korras kõnealuse aruande vormi, sisu, ajastuse ja tähtajad.

11.  Kui põllumajandustootjale makstakse ühisfondist käesoleva artikli kohaselt rahalist hüvitist, antakse kõik hüvitatud majanduslike kahjude kahjuhüvitamisõigused, mis põllumajandustootjal võivad ühenduse või siseriiklike õigusaktide kohaselt mis tahes kolmanda poole suhtes olla, üle ühisfondile asjaomase liikmesriigi poolt kehtestatavas korras.

Artikkel 72

Üleminekusätted

1.  Kui liikmesriik kohaldas määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklit 69, integreeritakse kõnealuse artikli kohased väljamaksmata summad ühtsesse otsemaksete kavasse vastavalt käesoleva määruse artiklile 65.

2.  Kui määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklit 69 kohaldanud liikmesriik otsustab käesolevas peatükis ette nähtud eritoetust kohaldada, võib ta erandina lõikest 1 kasutada määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 69 kohaseid väljamaksmata summasid käesoleva määruse artikli 69 lõikes 6 osutatud rahastamisvajaduste katmiseks. Juhul kui artikli 69 lõikes 6 osutatud rahastamisvajadused on väiksemad kui määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 69 kohased väljamaksmata summad, integreeritakse vahe ühtsesse otsemaksete kavasse vastavalt käesoleva määruse artiklile 65.

3.  Kui liikmesriik, kes kohaldas määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 69 kohaselt meetmeid, mis ei ole kooskõlas käesoleva peatükiga, otsustab kohaldada käesolevas peatükis ette nähtud eritoetust, võib ta otsustada 1. augustiks 2009 kohaldada käesoleva määruse artikli 68 kohaselt meetmeid, mis esitati komisjonile määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 69 kohaselt, ja selle rakenduseeskirju 2010., 2011. ja 2012. aasta jooksul. Erandina artikli 69 lõikest 4 võib artikli 68 lõike 1 punktides a, b ja e osutatud meetmete alusel makstav kogutoetus piirduda asjaomase liikmesriigi jaoks nõukogu määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 69 kohaldamisel kehtestatud ülempiiriga.

Sellisel juhul võivad liikmesriigid 1. augustiks 2009 otsustada ka selliseid meetmeid igal aastal kohandada, viies need käesoleva peatükiga kooskõlla. Kui liikmesriik otsustab meetmeid kooskõlla mitte viia, integreeritakse asjaomased summad ühtsesse otsemaksete kavasse vastavalt käesoleva määruse artiklile 65.

4.  Liikmesriigid võivad maksta käesolevas peatükis ettenähtud toetust alates 2009. aastast, eeldusel et erandina käesoleva määruse artikli 69 lõikest 6 rahastavad nad artikli 68 lõikes 1 osutatud toetusi üksnes riikliku reservi summadest ning et toetusetaotluse esitamise tähtpäevaks, mille liikmesriik on kindlaks määranud, on kehtestatud siseriiklikud sätted.

IV JAOTIS

MUUD TOETUSKAVAD

1. PEATÜKK

Ühenduse toetuskavad

1. jagu

Riisi eritoetus

Artikkel 73

Reguleerimisala

Aastatel 2009, 2010 ja 2011 makstakse CN-koodi 1006 10 alla kuuluva riisi tootjatele toetust käesolevas jaos sätestatud tingimustel („riisi eritoetus”).

Artikkel 74

Toetuse saamise tingimused ja suurus

1.  Riisi eritoetust makstakse külvatud riisi hektari kohta, kui põllukultuuri kasvatatakse vähemalt kuni õitsemise alguseni normaalsetes kasvutingimustes.

Põllukultuurid, mida kasvatatakse tervenisti täiskülvatud aladel ja mida haritakse kohalike standardite kohaselt, kuid mis ei ole saavutanud õitsemisastet erandlike ilmastikutingimuste tõttu, mida asjaomane liikmesriik on tunnustanud, vastavad siiski toetuse saamise tingimustele, kui kõnealuseid alasid ei ole enne kõnealust kasvuetappi kasutatud muudel eesmärkidel.

2.  Riisi eritoetuse summa on määratletud järgnevalt, vastavalt asjaomase liikmesriigi saagikusele:

Artikkel 75

Pindala

Igale tootjaliikmesriigile kehtestatakse järgmine baaskülvipind:

Liikmesriik võib oma baaskülvipinna või -külvipinnad jaotada objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt osadeks.

Artikkel 76

Külvipinna ületamine

1.  Kui liikmesriigis ületab pindala, millel kasvatatakse riisi, artiklis 75 kehtestatud baaskülvipinda, vähendatakse kõnealusel aastal võrdeliselt põllumajandustootja kohta pindala, mille eest riisi eritoetust taotletakse.

2.  Kui liikmesriik jaotab oma baaskülvipinna või -külvipinnad osadeks, kohaldatakse lõikega 1 ettenähtud vähendust ainult nendel baaskülvipinna osadel tegutsevate põllumajandustootjate suhtes, kus baaskülvipinna osa ülemmäära on ületatud. Vähendus tehakse pärast seda, kui asjaomases liikmesriigis on alad nendes baaskülvipinna osades, kus ei ole baaskülvipinna osa ülemmäära ületatud, jaotatud nende baaskülvipinna osade vahel, kus baaskülvipinna osa ülemmäära on ületatud.

2. jagu

Tärklisekartuli kasvatajate toetus

Artikkel 77

Reguleerimisala ja toetussumma

Turustusaastatel 2009/2010, 2010/2011 ja 2011/2012 makstakse toetust põllumajandustootjatele, kes toodavad käesolevas jaos sätestatud tingimuste alusel kartulitärklise valmistamiseks ettenähtud kartuleid („tärklisekartuli kasvatajate toetus”).

Toetuse summa ühe tonni tärklise tootmiseks vajaliku kartulikoguse kohta on 66,32 eurot.

Seda summat korrigeeritakse vastavalt kartulite tärklisesisaldusele.

Artikkel 78

Tingimused

Tärklisekartuli kasvatajate toetust makstakse ainult nende kartulikoguste eest, mille kohta on kartulikasvataja ja tärklisetootja sõlminud külvieelse lepingu kõnealusele tärklisetootjale määratud kvoodi ulatuses kooskõlas määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 84a lõikega 2.

3. jagu

Valgurikaste taimede toetus

Artikkel 79

Reguleerimisala

Aastatel 2009, 2010 ja 2011 makstakse valgurikkaid taimi kasvatavatele põllumajandustootjatele toetust käesolevas jaos sätestatud tingimustel („valgurikaste taimede toetus”).

Valgurikkad taimed on:

Artikkel 80

Toetussumma ja toetuskõlblikkus

Valgurikaste taimede toetus on 55,57 eurot pärast piimküpsusastme saavutamist koristatud valgurikaste kultuuride hektari kohta.

Põllukultuurid, mida kasvatatakse tervenisti täiskülvatud aladel ja mida haritakse kohalike standardite kohaselt, kuid mis ei ole saavutanud õitsemisastet erandlike ilmastikutingimuste tõttu, mida asjaomane liikmesriik on tunnustanud, vastavad siiski valgurikaste taimede toetuse saamise tingimustele, kui kõnealuseid alasid ei ole enne kõnealust kasvuetappi kasutatud muudel eesmärkidel.

Artikkel 81

Pindala

▼M6

1.  Tagatud maksimumpindalaks, mille eest võib maksta valgurikaste taimede toetust, kehtestatakse 1 505 056 hektarit.

▼B

2.  Kui pindala, mille jaoks valgurikaste taimede toetust taotletakse, ületab tagatud maksimumpindala, vähendatakse artikli 141 lõikes 2 osutatud korras kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta pindala, mille jaoks valgurikaste taimede toetust taotletakse.

3.  Kui liikmesriik otsustab kooskõlas artikliga 67 integreerida käesolevas jaos ettenähtud valgurikaste taimede toetuse ühtsesse otsemaksete kavasse, vähendab komisjon artikli 141 lõikes 2 osutatud korras käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tagatud maksimumpindala võrdeliselt valgurikaste taimede toetussummaga, mis vastavad XII lisas esitatud kõnealuse liikmesriigi toetussummale.

4. jagu

Pähklite pindalatoetus

Artikkel 82

Ühenduse pähklite pindalatoetus

1.  Aastatel 2009, 2010 ja 2011 makstakse ühenduse toetust pähkleid kasvatavatele põllumajandustootjatele käesolevas jaos sätestatud tingimustel („pähklite pindalatoetus”).

Pähklite hulka kuuluvad:

2.  Liikmesriigid võivad pähklite pindala toetust diferentseerida sõltuvalt toodetest või suurendades või vähendades artikli 83 lõikega 3 kehtestatud siseriiklikku tagatud pindala (edaspidi „siseriiklik tagatud pindala”). Siiski ei ületa konkreetsel aastal igas liikmesriigis makstava pähklite pindalatoetuse kogusumma artikli 83 lõikes 4 kehtestatud ülemmäära.

Artikkel 83

Pindala

1.  Liikmesriigid maksavad ühenduse pähklite pindalatoetust ülemmäära piires, mis arvutatakse, korrutades asjaomase liikmesriigi jaoks lõike 3 kohaselt kehtestatud siseriikliku tagatud pindala hektarite arvu keskmise summaga 120,75 eurot.

2.  Tagatud maksimumpindalaks kehtestatakse 829 229 hektarit.

3.  Lõikes 2 osutatud tagatud maksimumpindala jaotatakse järgmisteks siseriiklikeks tagatud pindaladeks:

4.  Liikmesriigid võivad jaotada oma siseriikliku tagatud pindala objektiivsete kriteeriumite alusel baaskülvipinna osadeks, eelkõige piirkondlikul tasandil või seoses tootmisega.

Artikkel 84

Baaskülvipinna osade ületamine

Kui liikmesriik jaotab oma siseriikliku tagatud pindala baaskülvipindade osadeks ning ühte või enamat sellist osa ületatakse, vähendatakse kõnealusel aastal proportsionaalselt põllumajandustootja kohta pindala, mille eest pähklite pindalatoetust taotletakse, nendel baaskülvipinna osadel tegutsevate põllumajandustootjate puhul, kus piirmäära on ületatud. Vähendus tehakse pärast seda, kui asjaomases liikmesriigis on alad nendes baaskülvipinna osades, kus ei ole baaskülvpinna piirmäärasid ületatud, jaotatud nende baaskülvipinna osade vahel, kus need baaskülvpinna piirmäärad on ületatud.

Artikkel 85

Toetuskõlblikkuse tingimused

1.  Pähklite pindalatoetuse maksmise tingimuseks on eelkõige minimaalne põllu suurus ja puude tihedus.

2.  Liikmesriigid võivad sätestada pähklite pindalatoetuse maksmise tingimuseks selle, et põllumajandustootjad oleksid kooskõlas määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikliga 125b tunnustatud tootjaorganisatsiooni liikmed.

3.  Lõike 2 kohaldamisel võivad liikmesriigid otsustada, et pähklite pindalatoetus makstakse tootjaorganisatsioonile tema liikmete nimel. Sel juhul maksavad tootjaorganisatsioonid saadud toetusesummad oma liikmetele. Liikmesriigid võivad lubada tootjaorganisatsioonil jätta endale kuni 2 % pähklite pindalatoetusest hüvitisena oma liikmetele osutatud teenuste eest.

Artikkel 86

Riiklik toetus

1.  Liikmesriigid võivad lisaks pähklite pindalatoetusele maksta riiklikku toetust kuni 120,75 eurot hektari kohta aastas.

2.  Riiklikku toetust võib maksta üksnes nende alade eest, mis saavad pähklite pindalatoetust.

3.  Liikmesriigid võivad sätestada riikliku toetuse maksmise tingimuseks selle, et põllumajandustootjad oleksid kooskõlas määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikliga 125b tunnustatud tootjaorganisatsiooni liikmed.

5. jagu

Seemnetoetus

Artikkel 87

Toetus

1.  Aastatel 2009, 2010 ja 2011 maksavad liikmesriigid, kes kohaldasid määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklit 70 ja kes ei kasuta käesoleva määruse artiklis 67 sätestatud võimalust, igal aastal käesoleva määruse XIII lisas esitatud toetust ühe või enama nimetatud lisas loetletud liigi eliitseemne või sertifitseeritud seemne käesolevas jaos sätestatud tingimuste alusel tootmise eest („seemnetoetus”).

2.  Kui sertifitseerimiseks heakskiidetud sama pindala eest taotletakse nii seemnetoetust kui ka ühtse otsemaksete kava kohast toetust, vähendatakse seemnetoetuse summat, välja arvatud XIII lisa punktides 1 ja 2 osutatud liikide puhul, ühtse otsemaksete kava kohaselt kõnealusel aastal asjaomase pindala eest makstava toetusesumma võrra, kuid mitte allapoole nulltaset.

3.  Taotletud seemnetoetus ei tohi ületada komisjoni poolt käesoleva määruse artikli 141 lõikes 2 osutatud korra kohaselt kindlaks määratud ülemmäära, mis vastab asjaomaste liikide eest makstava seemnetoetuse osale käesoleva määruse artiklis 40 osutatud riiklikus ülemmääras, mis on kindlaks määratud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 64 lõike 2 kohaselt („seemnetoetuse ülemmäär”). Uute liikmesriikide puhul vastab seemnetoetuse ülemmäär aga käesoleva määruse XIV lisas esitatud summadele.

Kui taotletud seemnetoetuse kogusumma ületab komisjoni poolt kindlaksmääratud seemnetoetuse ülemmäära, vähendatakse asjaomasel aastal võrdeliselt põllumajandustootja kohta makstavat toetust.

4.  Kanepi (Cannabis sativa L.) sordid, mille eest makstakse käesolevas artiklis sätestatud seemnetoetust, määratakse kindlaks artikli 141 lõikes 2 osutatud korras.

6. jagu

Puuvilla eritoetus

Artikkel 88

Reguleerimisala

Toetust makstakse CN-koodi 5201 00 alla kuuluva puuvilla tootjatele käesolevas jaos sätestatud tingimustel („puuvilla eritoetus”).

Artikkel 89

Toetuskõlblikkus

1.  Puuvilla eritoetust makstakse toetuskõlbliku puuvillakasvatusmaa hektari kohta. Toetuskõlblikuks loetakse maad, mis paikneb põllumajandusmaal, millel liikmesriik on puuvillakasvatust lubanud, sellele on külvatud heakskiidetud sorte ja saagi tegelik koristamine sellelt toimub normaalsetel kasvutingimustel.

Puuvilla eritoetust makstakse veatu ja standardse turustuskvaliteediga puuvilla eest.

2.  Liikmesriigid kiidavad heaks käesoleva artikli lõikes 1 osutatud maa ja sordid vastavalt üksikasjalikele eeskirjadele ja tingimustele, mis kehtestatakse artikli 141 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 90

Baaskülvipinnad, kindlad saagikused ja võrdlussummad

1.  Käesolevaga kehtestatakse järgmised riiklikud baaskülvipinnad:

2.  Käesolevaga kehtestatakse järgmised võrdlusperioodi kindlad saagikused hektari kohta:

3.  Toetuse summa iga toetuskõlbliku hektari kohta määratakse, korrutades lõikes 2 kehtestatud saagikused järgmiste võrdlussummadega:

4.  Kui toetuskõlblik puuvillamaa teatavas liikmesriigis ja teataval aastal ületab lõikes 1 kehtestatud baaskülvipinna, vähendatakse lõikes 3 osutatud toetust võrdeliselt baaskülvipinna ületamisega.

5.  Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad kehtestatakse artikli 141 lõikes 2 nimetatud korras.

Artikkel 91

Heakskiidetud tootmisharudevahelised organisatsioonid

1.  Käesolevas jaos tähendab „heakskiidetud tootmisharudevaheline organisatsioon” juriidilist isikut, mis koosneb puuvillakasvatajatest ja vähemalt ühest toorpuuvilla töötlejast ning mille tegevus on järgmine:

2.  Liikmesriik, kus toorpuuvilla töötlejad on asutatud, kiidab heaks tootmisharudevahelise organisatsiooni, mis täidab artikli 141 lõikes 2 osutatud korras kehtestatud kriteeriume.

Artikkel 92

Toetuse maksmine

1.  Põllumajandustootjatele makstakse puuvilla eritoetust toetuskõlbliku hektari kohta vastavalt artiklile 90.

2.  Põllumajandustootjatele, kes on heakskiidetud tootmisharudevaheliste organisatsioonide liikmed, makstakse puuvilla eritoetust artikli 90 lõikes 1 sätestatud baaskülvipinna toetuskõlbliku hektari kohta, mida suurendatakse 2 euro võrra.

7. jagu

Suhkrupeedi- ja suhkrurootootjate toetus

Artikkel 93

Reguleerimisala

1.  Liikmesriikides, kus on antud määruse (EÜ) nr 320/2006 artiklis 3 sätestatud ümberkorraldusabi vähemalt 50 % ulatuses nõukogu 20. veebruari 2006. aasta määruse (EÜ) nr 318/2006 (suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta) ( 32 ) III lisas 20. veebruaril 2006 kehtestatud suhkrukvoodist, makstakse suhkrupeedi- ja suhkrurootootjatele toetust käesolevas jaos sätestatud tingimuste alusel.

2.  Suhkrupeedi- ja suhkrurootootjatele makstakse toetust maksimaalselt viie järjestikuse aasta jooksul alates sellest turustusaastast, mil saavutati lõikes 1 osutatud 50 % künnis, kuid hiljemalt turustusaastal 2013/2014.

Artikkel 94

Tingimused

Suhkrupeedi- ja suhkrurootootjatele makstakse toetust määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 50 kohaselt sõlmitud lepingute alusel tarnitud suhkrupeedist või suhkruroost saadud kvoodikohase suhkru koguse kohta.

Artikkel 95

Toetussumma

Suhkrupeedi- ja suhkrurootootjatele makstavat toetust väljendatakse standardkvaliteediga valge suhkru tonni kohta. Toetussumma võrdub poolega summast, mis saadakse, jagades asjaomase riigi jaoks vastaval aastal käesoleva määruse XV lisas sätestatud ülemmäära summa 20. veebruari 2006. aasta määruse (EÜ) nr 318/2006 III lisas kehtestatud suhkru ja inuliinisiirupi üldkvoodiga.

Käesoleva määruse artikleid 121 ja 132 ei kohaldata suhkrupeedi- ja suhkrurootootjate toetuse suhtes, välja arvatud Bulgaaria ja Rumeenia puhul.

8. jagu

Puu- ja köögivilja üleminekutoetused

Artikkel 96

Üleminekuperioodil kohaldatav pindalatoetus

1.  Artikli 54 lõike 1 või artikli 128 lõike 1 kohaldamisel võib tomateid töötlemiseks tootvatele põllumajandustootjatele maksta üleminekuperioodi pindalatoetust kõnealustes sätetes osutatud perioodil ja käesolevas jaos sätestatud tingimustel.

2.  Artikli 54 lõike 2 või artikli 128 lõike 2 kohaldamisel võib artikli 54 lõike 2 kolmandas lõigus loetletud ja töötlemise eesmärgil tarnitavat ühte või mitut puu- ja köögiviljatoodet kasvatavatele põllumajandustootjatele, kelle määrab kindlaks liikmesriik, maksta üleminekuperioodi pindalatoetust kõnealustes sätetes osutatud perioodil ja käesolevas jaos sätestatud tingimustel.

Artikkel 97

Toetussumma ja toetuskõlblikkus

1.  Liikmesriigid määravad objektiivsete ning mittediskrimineerivate kriteeriumide põhjal kindlaks toetuse suuruse hektari kohta, kus tomateid ja artikli 54 lõike 2 kolmandas lõigus loetletud puu- ja köögivilju kasvatatakse.

2.  Käesoleva artikli lõikes 1 ettenähtud toetuste kogusumma ei või mingil juhul ületada artikli 51 lõike 2 või artikli 128 kohaselt kindlaks määratud ülemmäära.

3.  Käesoleva artikli lõikes 1 ettenähtud toetust makstakse üksnes piirkondadele, kus tootmine toimub määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 1 lõike 1 punktis j loetletud toodeteks töötlemise lepingu alusel.

4.  Liikmesriigid võivad teha käesoleva artikli lõikes 1 ettenähtud toetuse maksmise sõltuvaks muudest objektiivsetest ja mittediskrimineerivatest kriteeriumidest, sealhulgas seada tingimuseks, et põllumajandustootja peab olema kooskõlas määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 125b või artikliga 125e tunnustatud tootjaorganisatsiooni või tootjarühma liige.

9. jagu

Marjade üleminekutoetus

Artikkel 98

Marjasektori toetus

1.  Üleminekuperioodi pindalatoetust makstakse kuni 31. detsembrini 2011 töötlemiseks tarnitavate CN-koodi 0810 10 00 alla kuuluvate maasikate ning CN-koodi 0810 20 10 alla kuuluvate vaarikate tootjatele („marjade üleminekutoetus”) käesolevas jaos sätestatud tingimuste alusel.

2.  Marjade üleminekutoetust makstakse üksnes piirkondadele, kus tootmine toimub määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 1 lõike 1 punktis j loetletud toodeteks töötlemise lepingu alusel.

3.  Marjade üleminekutoetus on 230 eurot hektari kohta.

4.  Liikmesriigid võivad lisaks marjade üleminekutoetusele maksta riiklikku toetust. Ühenduse ja riiklik toetus kokku ei ole suurem kui 400 eurot hektari kohta.

5.  Marjade üleminekutoetust makstakse üksnes siseriikliku tagatud maksimumpindala puhul, mis on liikmesriikidele määratud järgmiselt:

Kui asjaomase liikmesriigi toetuskõlblik pindala on asjaomasel aastal siseriiklikust tagatud maksimumpindalast suurem, vähendatakse lõikes 3 osutatud marjade üleminekutoetuse summat võrdeliselt siseriikliku tagatud maksimumpindala ületanud osaga.

6.  Artikleid 121 ja 132 ei kohaldata üleminekuperioodil makstava marjasektori toetuse suhtes.

10. jagu

Lamba- ja kitseliha sektori toetus

Artikkel 99

Reguleerimisala

Artikli 52 kohaldamisel maksavad liikmesriigid käesoleva jaoga ettenähtud tingimustel igal aastal toetust või lisatoetust lambaid ja kitsi kasvatavatele põllumajandustootjatele, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.

Artikkel 100

Mõisted

Käesolevas jaos kasutatakse järgmisi mõisteid:

Artikkel 101

Ute- ja kitsetoetus

1.  Põllumajandustootja, kes peab oma põllumajanduslikus majapidamises uttesid, võib taotluse korral saada toetust uttede pidamiseks (utetoetus).

2.  Põllumajandustootja, kes peab oma põllumajanduslikus majapidamises kitsi, võib taotluse korral saada toetust kitsede pidamiseks (kitsetoetus). Kõnealust toetust makstakse põllumajandustootjatele teatavates piirkondades, kus tootmine vastab kahele järgmisele kriteeriumile:

Selliste piirkondade loetelu määratakse kindlaks artikli 141 lõikes 2 osutatud korras.

3.  Ute- või kitsetoetust makstakse aastase maksena kalendriaasta, toetuskõlbliku looma ja põllumajandustootja kohta individuaalsete määrade piires. Liikmesriik määrab kindlaks nende loomade miinimumarvu, kelle suhtes esitatakse toetuse saamise taotlus. Kõnealune miinimumarv ei tohi olla väiksem kui 10 ega suurem kui 50.

4.  Ute kohta antava toetuse suurus on 21 eurot. Lambapiima või lambapiimal põhinevaid tooteid turustavatele põllumajandustootjatele antava toetuse suurus on siiski 16,8 eurot ute kohta.

5.  Kitse kohta antava toetuse suurus on 16,8 eurot.

Artikkel 102

Lisatoetused

1.  Lisatoetust makstakse nende piirkondade põllumajandustootjatele, kus lamba- ja kitsekasvatus on traditsiooniline tegevus või kus see toetab olulisel määral maapiirkondade majandust. Liikmesriigid määratlevad kõnealused piirkonnad. Igal juhul makstakse lisatoetust üksnes põllumajandustootjale, kelle põllumajandusliku majapidamise põllumajanduslikul otstarbel kasutatavatest pindaladest asub vähemalt 50 % vähem soodsates piirkondades vastavalt määruses (EÜ) nr 1257/1999 esitatud määratlusele.

2.  Lisatoetust makstakse ka põllumajandustootjale, kes tegeleb rändkarjatamisega, juhul kui:

3.  Lisatoetuse suurus on 7 eurot ute ja kitse kohta. Lisatoetust makstakse samadel tingimustel, nagu on sätestatud ute- ja kitsetoetuse puhul.

Artikkel 103

Toetuse saamise ühiseeskirjad

1.  Põllumajandustootjatele makstakse toetust vastavalt uttede ja/või kitsede arvule, keda peetakse nende põllumajanduslikes majapidamistes artikli 141 lõikes 2 sätestatud korras kindlaksmääratava minimaalse ajavahemiku jooksul.

2.  Toetuste saamiseks tuleb loom identifitseerida ja registreerida vastavalt määrusele (EÜ) nr 21/2004.

Artikkel 104

Individuaalsed piirmäärad

1.  Vastavalt artikli 101 lõikele 3 võrdub 1. jaanuaril 2009 põllumajandustootja individuaalülemmäär nende toetusõiguste arvuga, mis tal olid asjakohaste ühenduse eeskirjade kohaselt 31. detsembril 2008.

2.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et toetusõiguste summa ei ületaks nende territooriumil lõikes 4 sätestatud riiklikke ülemmäärasid ning et säiliks artiklis 106 osutatud riiklik reserv.

Pärast ühtse pindalatoetuse kava vastavalt artiklile 122 kohaldamise perioodi lõppu ja artikli 52 kohaldamise puhul toimub põllumajandustootjatele individuaalsete ülemmäärade kehtestamine ja artiklis 106 osutatud riikliku reservi moodustamine hiljemalt ühtse otsemaksete kava kohaldamise esimese aasta lõpus.

3.  Lõike 2 esimese lõigu kohaselt võetud meetme alusel äravõetud toetusõigused tühistatakse.

4.  Kohaldatakse järgmisi riiklikke ülemmäärasid:

Artikkel 105

Toetusõiguste üleandmine

1.  Kui põllumajandustootja müüb oma põllumajandusliku majapidamise või annab selle üle mõnel muul viisil, võib ta kõik oma toetusõigused anda üle põllumajandusliku majapidamise ülevõtnud isikule.

2.  Samuti võib ta oma õigused teistele põllumajandustootjatele täielikult või osaliselt üle anda ilma põllumajanduslikku majapidamist üle andmata.

Toetusõiguste üleandmise korral ilma põllumajandusliku majapidamise üleandmiseta loovutatakse kuni 15 % toetusõigustest ilma igasuguse hüvitiseta tasuta ümberjagamiseks selle liikmesriigi reservi, kus põllumajanduslik majapidamine asub.

Liikmesriigid võivad omandada toetusõigusi põllumajandustootjatelt, kes vabatahtlikult loobuvad oma toetusõigustest täielikult või osaliselt. Sel juhul võib selliste toetusõiguste omandamise eest teha kõnealustele põllumajandustootjatele makseid riigieelarvest.

Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel ette näha, et põllumajandusliku majapidamise müügi või muul viisil üleandmise korral loovutatakse toetusõigused riikliku reservi kaudu.

3.  Liikmesriigid võivad võtta vajalikud meetmed, et vältida toetusõiguste üleandmist väljapoole tundlikke alasid või piirkondi, kus lambakasvatus on kohaliku majanduse jaoks eriti tähtis.

4.  Liikmesriigid võivad enne kindlaksmääratavat kuupäeva lubada toetusõiguste selle osa ajutist üleandmist, mida põllumajandustootja, kellele see kuulub, ei kavatse kasutada.

Artikkel 106

Riiklik reserv

1.  Iga liikmesriik säilitab toetusõiguste riikliku reservi.

2.  Artikli 105 lõike 2 või muude ühenduse sätete kohaselt loovutatud toetusõigused lisatakse riiklikku reservi.

3.  Liikmesriigid võivad määrata põllumajandustootjatele toetusõigusi riikliku reservi piires. Toetusõiguste andmisel eelistatakse eelkõige uusi ettevõtjaid, noori põllumajandustootjaid või muid eesõigustega põllumajandustootjaid.

Artikkel 107

Ülemmäärad

Kõik taotletud toetused kokku ei tohi ületada komisjoni poolt artikli 51 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud ülemmäära.

Kui taotletud kogusumma ületab kindlaksmääratud ülemmäära, vähendatakse kõnealusel aastal võrdeliselt põllumajandustootja kohta makstavat toetust.

11. jagu

Veise- ja vasikaliha toetused

Artikkel 108

Reguleerimisala

Artikli 53 kohaldamisel maksavad liikmesriigid käesolevas jaos sätestatud tingimustel asjaomase liikmesriigi poolt vastavalt kõnealusele artiklile valitud lisatoetust või toetust, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.

Artikkel 109

Mõisted

Käesolevas jaos kasutatakse järgmisi mõisteid:

Artikkel 110

Eritoetus

1.  Põllumajandustootjal, kes peab oma põllumajanduslikus majapidamises isasveiseid, on taotluse korral õigus saada eritoetust. Seda makstakse aastase toetusena kalendriaasta ja põllumajandusliku majapidamise kohta piirkondlike ülemmäärade piires maksimaalselt 90 looma eest igas lõikes 2 osutatud vanuseklassis.

Käesolevas artiklis tähendab „piirkondlik ülemmäär” selliste loomade arvu teatavas piirkonnas, kelle eest on õigus saada erilisatasu ühel kalendriaastal.

2.  Eritoetust ei maksta rohkem kui:

3.  Eritoetuse saamiseks:

4.  Kui nende vähemalt üheksakuuste pullide ning üheksakuni kahekümnekuuste härgade koguarv, kelle kohta on esitatud toetusetaotlus ja kes vastavad eritoetuse maksmise tingimustele, ületab teatavas piirkonnas lõikes 8 kindlaks määratud kohaldatava piirkondliku ülemmäära, vähendatakse võrdeliselt lõike 2 punktide a ja b kohaselt kõnealusel aastal toetuskõlblike loomade koguarvu põllumajandustootja kohta.

5.  Erandina lõigetest 1 ja 4 võivad liikmesriigid muuta 90 looma piirmäära põllumajandusliku majapidamise ja vanuseklassi kohta või loobuda sellest maaelu arengu poliitikale vastavate objektiivsete kriteeriumide alusel ja tingimusel, et võetakse arvesse nii keskkonna- kui ka tööhõiveaspekte. Liikmesriigid võivad sellisel juhul teha otsuse lõike 4 kohaldamise kohta viisil, mis aitab saavutada sellise vähendamiste taseme, mida on vaja kehtiva piirkondliku ülemmäära järgimiseks, ilma et neid vähendusi kohaldataks väiketootjate suhtes, kes esitasid kõnealusel aastal eritoetuse taotlusi ainult minimaalse loomade arvu kohta, mille on kindlaks määranud asjaomane liikmesriik.

6.  Liikmesriigid võivad otsustada maksta eritoetust loomade tapmise ajal. Sel juhul asendatakse lõike 2 punktis a osutatud pullide vanusekriteerium 185 kg minimaalse rümbamassiga.

Toetust makstakse põllumajandustootjatele või see makstakse neile tagasi.

7.  Eritoetuse suurus on:

8.  Kohaldatakse järgmisi piirkondlikke ülemmäärasid:

Artikkel 111

Ammlehmatoetus

1.  Põllumajandustootjal, kes peab oma põllumajanduslikus majapidamises ammlehmi, on taotluse korral õigus saada toetust ammlehmade pidamiseks („ammlehmatoetus”). Seda makstakse aastase toetusena kalendriaasta ja põllumajandustootja kohta individuaalülemmäärade piires.

2.  Ammlehmatoetust makstakse igale põllumajandustootjale:

Liikmesriigid võivad nende poolt kindlaks määratavate objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel siiski otsustada seda koguselist piirangut muuta või sellest loobuda, tingimusel et põllumajandustootja peab alates taotluse esitamise päevast vähemalt kuue järjestikuse kuu jooksul sellist arvu loomi, mis ammlehmade puhul on vähemalt 60 % ning mullikate puhul ei ole rohkem kui 40 % loomade arvust, kelle eest on toetust taotletud.

Selleks et teha kindlaks esimese lõigu punktide a ja b alusel toetuskõlblike loomade arv, määratakse asjaomase kalendriaasta 31. märtsi seisuga toetusesaaja käsutuses olevate individuaalsete kvootide, väljendatuna tonnides, ja keskmise piimaanni põhjal kindlaks, kas lehmad kuuluvad ammlehma- või lüpsikarja.

3.  Põllumajandustootjate toetusõigust piiratakse artiklis 112 määratletud individuaalülemmääraga.

4.  Toetussumma toetuskõlbliku looma kohta on 200 eurot.

5.  Liikmesriigid võivad maksta ammlehmade eest täiendavat riiklikku toetust kuni 50 eurot looma kohta tingimusel, et sellega ei diskrimineerita asjaomase liikmesriigi loomakasvatajaid.

Põllumajanduslike majapidamiste puhul, mis asuvad nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006 (millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta) ( 33 ) artiklitega 5 ja 8 määratletud piirkonnas, rahastatakse kõnealuse lisatoetuse esimesed 24,15 eurot looma kohta EAGFist.

Kui asjaomase liikmesriigi veisekarjades on ammlehmi vähemalt 30 % lehmade koguarvust ning kui vähemalt 30 % tapetud isasveistest kuulub lihakusklassidesse S ja E, rahastab EAGF liikmesriigi territooriumil asuvate põllumajanduslike majapidamiste puhul toetuse täielikult. Nende protsendimäärade ületamine määratakse kindlaks toetuse maksmisele eelneva kahe aasta keskmiste näitajate alusel.

6.  Käesoleva artikli kohaldamisel võetakse arvesse ainult lihatõugu mullikaid või lihatõuga ristamisel saadud mullikaid, mis kuuluvad lihatootmiseks peetavate vasikatega samasse karja.

Artikkel 112

Ammlehma suhtes kehtestatud individuaalülemmäär

1.  Igale ammlehma kasvatajale makstakse toetust määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 126 lõike 2 kohaselt kehtestatud individuaalsete määrade piires.

2.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et toetusõiguste summa ei ületaks nende territooriumil lõikes 5 sätestatud riiklikke ülemmäärasid ning et säiliks artiklis 114 osutatud riiklik reserv.

Pärast ühtse pindalatoetuse kava vastavalt artiklile 122 kohaldamise perioodi lõppu ja artikli 53 lõike 1 kohaldamise puhul toimub põllumajandustootjatele individuaalsete ülemmäärade kehtestamine ja artiklis 114 osutatud riikliku reservi moodustamine hiljemalt ühtse otsemaksete kava kohaldamise esimese aasta lõpus.

3.  Kui lõikes 2 osutatud kohandamine nõuab põllumajandustootjate individuaalülemmäärade vähendamist, ei maksta selle eest hüvitist ning kohandamise kohta tehakse otsus objektiivsete kriteeriumide alusel, võttes eelkõige arvesse:

4.  Lõike 2 esimese lõigu kohaselt võetud meetme alusel äravõetud toetusõigused tühistatakse.

5.  Kohaldatakse järgmisi riiklikke ülemmäärasid:

Artikkel 113

Ammlehmatoetuse saamise õiguste üleandmine

1.  Kui põllumajandustootja müüb oma põllumajandusliku majapidamise või annab selle üle mõnel muul viisil, võib ta kõik oma ammlehmatoetuse saamise õigused anda üle põllumajandusliku majapidamise ülevõtnud isikule.

2.  Samuti võib lõikes 1 osutatud põllumajandustootja oma õigused teistele põllumajandustootjatele täielikult või osaliselt üle anda ilma põllumajanduslikku majapidamist üle andmata.

Kui toetusõigused antakse üle ilma põllumajandusliku majapidamise üleandmiseta, loovutatakse kuni 15 % toetusõigustest ilma igasuguse hüvitiseta tasuta ümberjagamiseks selle liikmesriigi reservi, kus põllumajanduslik majapidamine asub.

3.  Liikmesriigid:

4.  Liikmesriigid võivad enne kindlaksmääratavat kuupäeva lubada toetusõiguste selle osa ajutist üleandmist, mida põllumajandustootja, kellele see kuulub, ei kavatse kasutada.

Artikkel 114

Ammlehmatoetuse saamise õiguste riiklik reserv

1.  Iga liikmesriik säilitab ammlehmatoetuse saamise õiguste riikliku reservi.

2.  Ilma et see piiraks artikli 112 lõike 4 kohaldamist, lisatakse kõik artikli 113 lõike 2 või muude ühenduse sätete alusel loovutatud toetusõigused riiklikku reservi.

3.  Liikmesriigid kasutavad oma riikliku reservi vahendeid nende piires toetusõiguste jaotamiseks eelkõige uutele ettevõtjatele, noortele põllumajandustootjatele ja teistele esmatähtsatele põllumajandustootjatele.

Artikkel 115

Mullikad

1.  Erandina käesoleva määruse artikli 111 lõikest 3 võivad liikmesriigid, kus üle 60 % ammlehmadest ja mullikatest peetakse mägipiirkondades määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 50 tähenduses, otsustada, et asjaomase liikmesriigi poolt kindlaksmääratava täiendava riikliku ülemmäära piires makstakse ammlehmatoetust eraldi nii mullikate ja kui ka ammlehmade eest.

Täiendav riiklik ülemmäär ei tohi ületada 40 % artikli 112 lõikes 5 kehtestatud asjaomase liikmesriigi riiklikust ülemmäärast. Kõnealust riiklikku ülemmäära vähendatakse täiendavale riiklikule ülemmäärale vastava summa võrra. Kui käesoleva lõikega ettenähtud võimalust kasutavas liikmesriigis ületab nende mullikate koguarv, kelle suhtes on esitatud toetusetaotlus ja kes vastavad ammlehmatoetuse maksmise tingimustele, täiendavat riiklikku ülemmäära, vähendatakse võrdeliselt kõnealusel aastal toetuskõlblike mullikate arvu põllumajandustootja kohta.

2.  Käesoleva artikli kohaldamisel võetakse arvesse ainult lihatõugu mullikaid või lihatõuga ristamisel saadud mullikaid.

Artikkel 116

Tapatoetus

1.  Põllumajandustootjal, kes peab oma põllumajanduslikus majapidamises veiseid, on taotluse korral õigus saada tapatoetust. See makstakse toetuskõlblike loomade tapmisel või kolmandasse riiki eksportimisel ja kindlaksmääratava riikliku ülemmäära piires.

Tapatoetust makstakse:

Teise lõigu punktides a ja b loetletud loomad on kõlblikud tapatoetuse saamiseks, tingimusel et põllumajandustootja on neid pidanud kindlaksmääratava ajavahemiku jooksul.

2.  Toetuse suurus on:

3.  Lõikes 1 osutatud riiklikud ülemmäärad kehtestatakse iga liikmesriigi kohta ning eraldi nimetatud lõike punktides a ja b kindlaksmääratud loomarühmade kohta. Iga ülemmäär vastab kõnealuses liikmesriigis kummaski rühmas 1995. aastal tapetud loomade arvule. Igale ülemmäärale lisatakse kolmandatesse riikidesse eksporditud loomade arv vastavalt Eurostati andmetele või muudele kõnealuse aasta kohta ametlikult avaldatud ja komisjoni poolt kinnitatud statistilistele andmetele.

Uute liikmesriikide suhtes kohaldatakse järgmisi riiklikke ülemmäärasid:

4.  Kui teatavas liikmesriigis nende loomade koguarv, kelle kohta on esitatud toetusetaotlus seoses ühe lõike 1 punktides a või b kindlaksmääratud loomarühmaga ja kes vastavad loomade tapatoetuse maksmise tingimustele, ületab sellele rühmale kehtestatud riiklikku ülemmäära, vähendatakse võrdeliselt kõnealusel aastal selle rühma toetuskõlblike loomade koguarvu põllumajandustootja kohta.

Artikkel 117

Toetuse saamise ühiseeskirjad

Käesolevas jaos sätestatud toetuste saamiseks tuleb loom identifitseerida ja registreerida vastavalt määrusele (EÜ) nr 1760/2000.

Looma peetakse samuti toetuskõlblikuks, kui määruse (EÜ) nr 1760/2000 artikli 7 lõike 1 teises taandes sätestatud teave on edastatud pädevale asutusele käesoleva määruse artikli 141 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud loomapidamisperioodi esimesel päeval.

Artikkel 118

Ülemmäärad

Kõik käesoleva jao kohaselt taotletud toetused kokku ei ületa komisjoni poolt artikli 51 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud ülemmäära.

Kui taotletud toetuste kogusumma ületab kindlaksmääratud ülemmäära, vähendatakse kõnealusel aastal võrdeliselt põllumajandustootja kohta makstavat toetust.

Artikkel 119

Direktiiviga 96/22/EÜ keelatud ained

1.  Kui nõukogu 29. aprilli 1996. aasta direktiiviga 96/22/EÜ (mis käsitleb teatavate hormonaalse või türostaatilise toimega ainete ja beetaagonistide kasutamise keelamist loomakasvatuses) ( 34 ) keelatud ainete jääke või selliseid ainete jääke, mis on kõnealuse direktiiviga lubatud, kuid mida kasutatakse ebaseaduslikult, leitakse vastavalt nõukogu 29. aprilli 1996. aasta direktiivi 96/23/EÜ (millega nähakse ette teatavate ainete ja nende jääkide kontrollimise meetmed elusloomades ja loomsetes toodetes) ( 35 ) asjaomastele sätetele põllumajandustootja veisekarja kuuluvast loomast või kui keelatud aineid või tooteid või direktiivi 96/22/EÜ alusel lubatud, kuid ebaseaduslikult oma valduses hoitavaid mis tahes kujul aineid või tooteid leitakse põllumajandustootja põllumajanduslikus majapidamises, ei maksta tootjale käesoleva jaoga ettenähtud summasid selle kalendriaasta eest, mil need ained või tooted leiti.

Korduvate rikkumiste korral võib põllumajandustootja olenevalt rikkumise raskusest toetuskavadest välja arvata kuni viieks aastaks alates sellest aastast, mil korduv rikkumine avastati.

2.  Kui loomade omanik või valdaja takistab kontrolli tegemist ja selliste proovide võtmist, mis on vajalikud riikliku jäägiseire kavade rakendamiseks, või direktiivis 96/23/EÜ ette nähtud uurimiste ja kontrollide läbiviimist, kohaldatakse käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud karistusi.

2. PEATÜKK

Riiklikud toetused

Artikkel 120

Pähklite riiklik toetus

1.  Alates 2012. aastast või kui artikli 67 kohaldamisel integreeritakse käesoleva jaotise 1. peatüki 4. jaos osutatud pähklite pindalatoetus ühtsesse otsemaksete kavasse, võivad liikmesriigid maksta riiklikku toetust kuni 120,75 eurot hektari kohta aastas põllumajandustootjale, kes toodab järgmisi tooteid:

2.  Riiklikku toetust võib maksta üksnes järgmiste maksimumpindalade puhul.

3.  Liikmesriigid võivad sätestada riikliku toetuse maksmise tingimuseks selle, et põllumajandustootjad oleksid määruse (EÜ) nr 1234/2007 artikli 125b alusel tunnustatud tootjaorganisatsiooni liikmed.

V JAOTIS

OTSETOETUSTE RAKENDAMINE UUTES LIIKMESRIIKIDES

1. PEATÜKK

Üldsätted

Artikkel 121

Otsetoetuste kasutuselevõtmine

Uutes liikmesriikides, välja arvatud Bulgaarias ja Rumeenias, võetakse otsetoetused kasutusele järgmise ajakava kohaselt, kus juurdekasv on väljendatud protsendina vanades liikmesriikides sel ajal kohaldatud kõnealuste toetuste tasemest:

Bulgaarias ja Rumeenias võetakse otsetoetused kasutusele järgmise ajakava kohaselt, kus juurdekasv on väljendatud protsentides vanades liikmesriikides sel ajal kohaldatud kõnealuste toetuste tasemest:

2. PEATÜKK

Ühtse pindalatoetuse kava

Artikkel 122

Ühtse pindalatoetuse kava

1.  Kui uus liikmesriik on otsustanud asendada otsetoetused, välja arvatud käesoleva määruse IV jaotise 1. peatüki 9. jaos sätestatud marjade üleminekutoetus aastatel 2009, 2010 ja 2011 ning määruse (EÜ) nr 1782/2003 IV jaotise 5. peatükis osutatud energiakultuuride toetus aastal 2009, ühtse pindalatoetuse kavaga, maksab ta põllumajandustootjatele toetust käesoleva artikli kohaselt.

2.  Ühtset pindalatoetust makstakse aasta kohta. Selle arvutamiseks jagatakse vastavalt artiklile 123 kehtestatud aastane toetussumma iga uue liikmesriigi põllumajandusmaaga, mis on kindlaks määratud vastavalt artiklile 124.

3.  Ühtse pindalatoetuse kava saab kasutada kuni 31. detsembrini 2013. Uued liikmesriigid teavitavad komisjoni kava kasutamise lõpetamise kavatsusest viimase kohaldamisaasta 1. augustiks.

4.  Pärast ühtse pindalatoetuse kava kohaldamisaja lõppu kohaldatakse otsetoetusi ühenduse asjaomaste eeskirjade kohaselt ning 2003. ja 2005. aasta ühinemisaktides ja hilisemates ühenduse õigusaktides iga otsetoetuse jaoks sätestatud koguseliste näitajate alusel (näiteks baaskülvipind, lisatasude ülemmäärad ning garanteeritud maksimumkogused). Seejärel kohaldatakse käesoleva määruse artiklis 121 asjaomaste aastate kohta kehtestatud protsendimäära.

Artikkel 123

Aastased toetussummad

1.  Komisjon kehtestab iga uue liikmesriigi jaoks aastase rahastamise kogusumma nende vahendite summana, mida asjaomasel kalendriaastal saab uues liikmesriigis maksta otsetoetusteks.

Aastased toetussummad kehtestatakse ühenduse asjaomaste eeskirjade kohaselt ning 2003. ja 2005. aasta ühinemisaktides ja hilisemates ühenduse õigusaktides iga otsetoetuse jaoks sätestatud koguseliste näitajate alusel (näiteks baaskülvipind, lisatasude ülemmäärad ning garanteeritud maksimumkogused).

Aastasi toetussummasid kohandatakse, kasutades asjaomast protsenti, mis on kindlaks määratud artiklis 121 otsetoetuste järkjärguliseks kehtestamiseks, välja arvatud summade puhul, mis on kättesaadavad XV lisa kohaselt või nende summade või puu- ja köögiviljasektori toetussummade ja artikli 130 lõikes 1 osutatud tegelikult kohaldatud summade vahe tõttu.

2.  Kui mõnel aastal ületab ühtne pindalatoetus uues liikmesriigis sellele liikmesriigile ettenähtud aastast toetussummat, vähendatakse võrdeliselt asjaomases uues liikmesriigis kohaldatavat riiklikku toetuse kogusummat hektari kohta, kohaldades vähenduskoefitsienti.

Artikkel 124

Põllumajandusmaa ühtse pindalatoetuse kava alusel

1.  Ühtse pindalatoetuse kava alusel on uue liikmesriigi, välja arvatud Bulgaaria ja Rumeenia põllumajandusmaa see osa asjaomase riigi põllumajanduskõlvikust, mis on 30. juunil 2003 heades põllumajanduslikes tingimustes, sõltumata sellest, kas seda sel hetkel tootmiseks kasutatakse või mitte, ning mida vajaduse korral kohandatakse vastavalt asjaomase uue liikmesriigi poolt pärast komisjonilt nõusoleku saamist kehtestatud objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.

Käesolevas jaotises käsitatakse põllumajanduskõlvikuna komisjoni poolt statistika jaoks kinnitatud põllumaa, püsirohumaa, püsikultuuride all oleva maa ja koduaedade kogupindala.

Bulgaaria ja Rumeenia puhul on ühtse pindalatoetuse kava alla kuuluv põllumajandusmaa see osa riigi põllumajanduskõlvikust, mis on heades põllumajanduslikes tingimustes, sõltumata sellest, kas seda sel hetkel tootmiseks kasutatakse või mitte, ning mida vajaduse korral kohandatakse vastavalt Bulgaaria või Rumeenia poolt pärast komisjonilt nõusoleku saamist kehtestatud objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.

2.  Toetuste maksmisel ühtse pindalatoetuse kava raames on toetuskõlblikud kõik põllud, mis vastavad lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, ja põllud, kus kasvatatakse lühikese raieringiga madalmetsa (CN-kood ex060290 41), mis oli hoitud 30. juunil 2003 heades põllumajanduslikes tingimustes. Bulgaaria ja Rumeenia puhul on siiski toetuskõlblikud kõik põllud, mis vastavad lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, ja põllud, kus kasvatatakse lühikese raieringiga madalmetsa (CN-kood ex060290 41).

Välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral, on esimeses lõigus osutatud põllud põllumajandustootja kasutuses liikmesriigi määratud kuupäeval, mis ei ole hilisem, kui asjaomases liikmesriigis toetusetaotluse muutmiseks määratud kuupäev.

Toetuskõlbliku ala väikseim suurus põllumajandusliku majapidamise kohta, mille jaoks saab toetust taotleda, on 0,3 hektarit. Iga uus liikmesriik võib objektiivsete kriteeriumide alusel ja pärast komisjonilt nõusoleku saamist otsustada toetuskõlbliku ala väikseimat suurust tõsta, kuid see ei tohi ületada ühte hektarit.

3.  Tootmise või tootmistegurite kasutamise kohustust ei ole. Põllumajandustootjad võivad käesoleva artikli lõikes 4 osutatud maad kasutada kõigil põllumajanduslikel eesmärkidel. Kanepi tootmise suhtes kohaldatakse artiklit 39.

4.  Ühtse pindalatoetuse kava alusel toetust saavat maad tuleb hoida heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes vastavalt artiklile 6.

5.  Ühtse pindalatoetuse kava alusel toetusi saav põllumajandustootja peab täitma II lisas osutatud kohustuslikke majandamisnõudeid vastavalt järgmisele ajakavale:

6.  Bulgaaria ja Rumeenia puhul on artiklite 4, 5, 23, 24 ja 25 kohaldamine kuni 31. detsembrini 2011 vabatahtlik selles osas, mis hõlmab kõnealuste sätete seost kohustuslike majandamisnõuetega. Alates 1. jaanuarist 2012 täidab kõnealustes liikmesriikides ühtse pindalatoetuse kava alusel toetusi saav põllumajandustootja II lisas osutatud kohustuslikke majandamisnõudeid vastavalt järgmisele ajakavale:

7.  Uus liikmesriik võib samuti kasutada lõigetes 5 ja 6 sätestatud võimalusi, kui ta otsustab lõpetada ühtse pindalatoetuse kava kohaldamise enne artikli 122 lõikes 3 sätestatud kohaldamisaja lõppu.

8.  Ühtse pindalatoetuse kava kohaldamine ei mõjuta kuidagi uue liikmesriigi kohustust rakendada määrusega (EÜ) nr 1760/2000 ja määrusega (EÜ) nr 21/2004 ettenähtud ühenduse eeskirju loomade identifitseerimise ja registreerimise kohta.

Artikkel 125

Teavitamine

Uued liikmesriigid teavitavad komisjoni üksikasjalikult käesoleva peatüki kohaldamiseks võetud meetmetest ning eelkõige meetmetest, mis on võetud artikli 123 lõike 2 kohaselt.

3. PEATÜKK

Eraldi makstavad toetused ja eritoetus

Artikkel 126

Eraldi makstav suhkrutoetus

1.  Kui uus liikmesriik on kasutanud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikliga 143ba ettenähtud võimalust, makstakse ühtse pindalatoetuse kava kohaselt toetuskõlblikele põllumajandustootjatele eraldi suhkrutoetust. seda toetust makstakse asjaomaste liikmesriikide poolt 2006. ja 2007. aastal vastu võetud kriteeriumide alusel.

2.  Eraldi suhkrutoetust makstakse XV lisas sätestatud ülemmäärade piires.

3.  Erandina lõikest 2 võib iga asjaomane uus liikmesriik selle aasta 31. märtsiks, mil eraldi suhkrutoetust makstakse, otsustada objektiivsete kriteeriumide alusel kohaldada eraldi makstava suhkrutoetuse suhtes ülemmäära, mis on madalam kui XV lisas osutatud ülemmäär. Kui lõike 1 kohaselt kindlaksmääratud summa ületab asjaomase uue liikmesriigi poolt otsustatud ülemmäära, vähendatakse võrdeliselt igale põllumajandustootjale makstavat aastast summat.

Artikkel 127

Eraldi makstav puu- ja köögiviljatoetus

1.  Kui uus liikmesriik on kasutanud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikliga 143bb ettenähtud võimalust, makstakse ühtse pindalatoetuse kava kohaselt toetuskõlblikele põllumajandustootjatele eraldi makstavat puu- ja köögiviljatoetust. Kõnealust toetust makstakse liikmesriikide poolt 2007. aastal vastu võetud kriteeriumide alusel.

2.  Eraldi makstavat puu- ja köögiviljatoetust makstakse käesoleva määruse artiklis 40 osutatud puu- ja köögivilja puhul makstava riikliku ülemmäära piires või madalama ülempiiriga, kui uus liikmesriik on kasutanud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 143bb lõikega 3 ettenähtud võimalust.

Artikkel 128

Üleminekuperioodil eraldi makstav puu- ja köögiviljatoetus

1.  Kui uus liikmesriik on kasutanud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 143bc lõikega 1 ettenähtud võimalust, võib ta oma 2007. aasta otsuse kohaselt jätta kuni 31. detsembrini 2011 alles kuni 50 % käesoleva määruse artiklis 40 osutatud riiklike ülemmäärade osast, mis vastab CN-koodi 0702 00 00 alla kuuluvatele tomatitele.

Sel juhul maksab asjaomane liikmesriik igal aastal põllumajandustootjatele lisatoetust käesoleva määruse artikli 141 lõikes 2 osutatud korras kindlaks määratud ülemmäära piires.

Lisatoetust makstakse põllumajandustootjatele, kes toodavad tomateid vastavalt käesoleva määruse IV jaotise 1. peatüki 8. jaos sätestatud tingimustele.

2.  Kui uus liikmesriik on kasutanud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 143bc lõikega 2 ettenähtud võimalust, võib ta oma 2007. aasta otsuse kohaselt jätta alles:

Sel juhul maksab asjaomane liikmesriik igal aastal põllumajandustootjatele lisatoetust käesoleva määruse artikli 141 lõikes 2 osutatud korras kindlaks määratud ülemmäära piires.

Lisatoetust makstakse põllumajandustootjatele, kes toodavad ühte või enamat puu- või köögiviljatoodet, mille on kindlaks määranud asjaomane liikmesriik ning mis on loetletud käesoleva määruse artikli 54 lõike 2 kolmandas lõigus.

3.  Kui uus liikmesriik on kasutanud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikliga 143bc ettenähtud võimalusi, võib ta 1. augustiks 2009 otsustada vaadata läbi 2007. aastal tehtud otsuse, eesmärgiga:

Artikkel 129

Eraldi makstav marjasektori toetus

1.  Erandina artiklist 122 võib ühtse pindalatoetuse kava kohaldav uus liikmesriik 1. augustiks 2011 otsustada maksta alates 2012. aastast eraldi marjasektori toetust. Nimetatud toetust makstakse objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumite põhjal, nagu artiklis 98 sätestatud marjade üleminekutoetuse raames saadud toetused, ja vastavalt asjaomase liikmesriigi poolt kindlaksmääratavale võrdlusperioodile, mis ei ole aga hilisem kui 2008. aasta.

2.  Eraldi makstavat marjasektori toetust antakse XII lisas osutatud marjasektori toetusele vastavate summade piires.

3.  Käesolevat artiklit kohaldavad liikmesriigid võivad 2012. aastal anda riiklikku toetust lisaks eraldi makstavale marjasektori toetusele. Ühenduse ja riiklik toetus kokku ei ületa järgmisi ülemmäärasid:

Artikkel 130

Eraldi makstavate toetuste üldsätted

1.  Artiklites 126, 127, 128 ja 129 osutatud toetuse maksmise eesmärgil kättesaadavaks tehtud summasid ei tohi lisada artikli 123 lõikes 1 osutatud aastaste toetussummade hulka. Artikli 126 lõike 3 kohaldamisel lisatakse XV lisas osutatud ülemmäära ja tegelikult kohaldatud ülemmäära vahe artikli 123 lõikes 1 osutatud aastaste toetussummade hulka.

2.  Artiklit 132 ei kohaldata artiklites 127, 128 ja 129 osutatud eraldi makstavate toetuste suhtes. Artiklit 132 ei kohaldata artiklis 126 osutatud eraldi makstavate toetuste suhtes, välja arvatud Bulgaaria ja Rumeenia puhul.

3.  Tegeliku või eeldatava pärandi korral makstakse artiklis 126 osutatud eraldi makstavat suhkrutoetust ning artiklis 127 osutatud eraldi makstavat puuviljatoetust ning artiklis 129 osutatud eraldi makstavat köögiviljatoetust põllumajandusliku majapidamise pärinud põllumajandustootjale tingimusel, et põllumajandustootja on ühtse pindalatoetuse kava kohaselt toetuskõlblik.

Artikkel 131

Eritoetus

▼M9

1.  Ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad uued liikmesriigid võivad 1. augustiks 2009, 1. augustiks 2010, 1. augustiks 2011 või 1. septembriks 2012 otsustada kasutada nimetatud otsuse tegemise aastale järgnevast aastast alates kuni 10 % artiklis 40 osutatud riiklikest ülemmääradest, et maksta põllumajandustootjatele toetust, nagu on sätestatud artikli 68 lõikes 1 ja kooskõlas III jaotise 5. peatükiga, nagu seda nende suhtes kohaldatakse.

▼B

2.  Erandina artikli 68 lõike 4 punktist c seisneb artikli 68 lõike 1 punktis c osutatud meetmete puhul makstav toetus ühtse pindalatoetuse kava raames hektari kohta makstavate toetuste suurendamises.

Artikli 68 lõike 3 teist lõiku ei kohaldata uute liikmesriikide suhtes, kes kohaldavad ühtse pindalatoetuse kava.

3.  Erandina artikli 69 lõikest 6 hangivad artiklis 122 osutatud ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad uued liikmesriigid käesoleva artikli lõikes 1 osutatud toetuse maksmiseks vajalikud summad:

4.  Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud summad määrab komisjon kindlaks artikli 141 lõikes 2 osutatud korras.

Kõnealused summad lahutatakse asjaomastele uutele liikmesriikidele ette nähtud, artikli 123 lõikes 1 osutatud iga-aastastest toetussummadest.

4. PEATÜKK

Täiendavad riiklikud otsetoetused ja otsetoetused

Artikkel 132

Täiendavad riiklikud otsetoetused ja otsetoetused

1.  Käesolevas artiklis tähendab mõiste „ühise põllumajanduspoliitika laadne riiklik kava” iga enne uute liikmesriikide ühinemise kuupäeva kohaldatavat riiklike otsetoetuste kava, mille alusel maksti põllumajandustootjatele toetust seoses toodanguga, mida hõlmab üks otsetoetustest.

2.  Kui komisjon annab selleks loa, on uutel liikmesriikidel, välja arvatud Bulgaaria ja Rumeenia, võimalik täiendada:

Iga asjaomase otsetoetuse puhul võib uus liikmesriik valida kohaldamiseks kas esimese lõigu punkti a või b.

Otsetoetuste kogumäär, mida võidakse ühinemise järel uutes liikmesriikides põllumajandustootjale maksta asjaomase otsetoetuse raames, koos kõigi täiendavate riiklike otsetoetustega ei tohi ületada seda otsetoetuste määra, mida põllumajandustootja võib sel ajal liikmesriikide suhtes kohaldatavate otsetoetuste raames saada vanades liikmesriikides, ►C1  võttes alates 2012. aastast arvesse ◄ artikli 7 kohaldamist koostoimes artikliga 10.

▼B

3.  Küpros võib täiendada otsetoetust, mida makstakse põllumajandustootjale I lisas loetletud otsetoetuste toetuskavade raames, kuni toetuse kogumäärani, mida põllumajandustootjal oleks olnud õigus Küprosel saada 2001. aastal.

Küprose ametiasutused tagavad, et otsetoetuste kogusumma, mida Küprosel ühinemise järel põllumajandustootjale asjaomase otsetoetuse raames makstakse, koos kõigi täiendavate riiklike otsetoetustega, ei ületaks mingil juhul seda otsetoetuste määra, mida põllumajandustootjal oleks selle otsetoetuse raames õigus saada vanades liikmesriikides.

Makstava täiendava riikliku toetuse kogusumma on esitatud XVI lisas.

Makstavat täiendavat riiklikku toetust võib kohandada, kui see on ühise põllumajanduspoliitika arengu tõttu vajalik.

Lõikeid 2 ja 5 ei kohaldata Küprose suhtes.

4.  Kui uus liikmesriik otsustab kohaldada ühtse pindalatoetuse kava, võib ta lõigetes 5 ja 8 sätestatud tingimustel maksta täiendavat riiklikku otsetoetust.

5.  Täiendava riikliku toetuse kogusumma on sel aastal, kui kohaldatakse ühtse pindalatoetuse kava, piiratud selle sektori või allsektori jaoks ettenähtud eriomase toetussummaga, tingimusel et kõnealuse sektori või allsektori toetussumma on seotud järgmiste toetustega:

Toetussumma on võrdne järgmiste näitajate vahega:

6.  Uus liikmesriik võib objektiivsete kriteeriumide alusel ja pärast komisjonilt loa saamist kindlaks määrata makstava täiendava riikliku toetuse summad.

7.  Komisjoni loas:

8.  Täiendavat riiklikku toetust ega abi ei maksta sellise põllumajandusliku tegevuse korral, mille puhul ei ole vanades liikmesriikides otsetoetusi ette nähtud.

Artikkel 133

Küprose riigiabi

Lisaks täiendavale riiklikule otsetoetusele võib Küpros kuni 2012. aasta lõpuni maksta üleminekuaegset järk-järgult vähenevat riiklikku abi. Seda riigiabi võib maksta ühenduse abiga sarnasel moel, näiteks tootmisest lahti seotud toetusena.

Võttes arvesse 2001. aastal makstud riikliku toetuse olemust ja suurust, võib Küpros maksta riigiabi XVII lisas loetletud sektoritele või allsektoritele kuni kõnealuses lisas täpsustatud ulatuseni.

Makstavat riigiabi võib kohandada, kui see on ühise põllumajanduspoliitika arengu tõttu vajalik. Kui sellised kohandused vajalikuks osutuvad, muudetakse komisjoni otsuse põhjal abisummasid või abiandmise tingimusi.

Küpros esitab riigiabimeetmete kohaldamise kohta komisjonile igal aastal aruande, kus on näidatud abi vorm ja summad sektori või allsektori kohta.

▼M9

Artikkel 133a

Riiklik üleminekutoetus

1.  Ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad uued liikmesriigid, välja arvatud Bulgaaria ja Rumeenia, võivad maksta 2013. aastal riiklikku üleminekutoetust.

Sellist toetust võib maksta lõike 5 kohaselt antava komisjoni loa alusel, välja arvatud Küprose puhul.

2.  Riiklikku üleminekutoetust võib maksta nende sektorite põllumajandustootjatele, mille puhul on artiklite 132 ja 133 kohaselt antud luba maksta 2012. aastal täiendavaid riiklikke otsetoetusi ja Küprose puhul riigiabi.

3.  Toetuse maksmise tingimused on samad, mis kehtivad artiklite 132 ja 133 kohaselt toetuste maksmisele 2012. aastal.

4.  Toetuse kogusumma, mida võib maksta iga lõikes 2 osutatud sektori põllumajandustootjatele, on piiratud sektori jaoks ette nähtud eriomase toetussummaga, mis on võrdne järgmiste näitajate vahega:

Küprose puhul on sektorite jaoks ette nähtud eriomased toetussummad sätestatud XVIIa lisas.

5.  Esitatud teatisele tuginedes võtab komisjon artikli 141 lõikes 2 või artikli 141b lõikes 2 osutatud menetlust kohaldamata vastu rakendusaktid, millega antakse luba riikliku üleminekutoetuse maksmiseks ja

6.  Uued liikmesriigid võivad objektiivsete kriteeriumide alusel ja lõike 5 kohaselt antud komisjoni loa piires kindlaks määrata makstavad riikliku üleminekutoetuse summad.

▼B

VI JAOTIS

FINANTSÜLEKANDED

▼M9 —————

▼B

Artikkel 136

Ülekandmine EAFRDsse

Selle asemel et tugineda artikli 69 lõike 6 punktile a, võivad liikmesriigid 1. augustiks 2009 otsustada teha alates 2011. eelarveaastast artikli 69 lõike 7 kohaselt arvutatava summa kättesaadavaks ühenduse toetusena EAFRDst rahastatavate maaelu arengukavade raames.

VII JAOTIS

RAKENDUS-, ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

1. PEATÜKK

Rakendussätted

Artikkel 137

Toetusõiguste kinnitamine

1.  Enne 1. jaanuari 2009 põllumajandustootjatele määratud toetusõigusi käsitatakse alates 1. jaanuarist 2010 seaduslike ja korrektsetena.

2.  Lõiget 1 ei kohaldata faktiliselt ebakorrektsete taotluste põhjal põllumajandustootjatele määratud toetusõiguste suhtes, välja arvatud siis, kui põllumajandustootja ei oleks saanud viga tegelikkuses avastada.

3.  Käesoleva artikli lõige 1 ei piira komisjoni õigust teha määruse (EÜ) nr 1290/2005 artiklis 31 osutatud otsuseid kulude kohta seoses igal kalendriaastal kuni aastani 2009 (kaasa arvatud) makstud toetuste eest.

Artikkel 138

Kohaldamine äärepoolseimate piirkondade suhtes

III ja IV jaotist ei kohaldata Prantsusmaa ülemeredepartemangude, Assooride, Madeira ega Kanaari saarte suhtes.

▼M9

Artikkel 139

Riigiabi

Erandina määruse (EÜ) nr 1234/2007 artiklist 180 ja nõukogu 24. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1184/2006 (millega kohaldatakse teatavaid konkurentsieeskirju põllumajandustoodete ja saaduste tootmise ja nendega kauplemise suhtes) ( 36 ) artiklist 3 ei kohaldata Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 107, 108 ja 109 toetuste suhtes, mida liikmesriigid maksavad käesoleva määruse artiklite 41, 57, 64, 68, 69, 70, 71, artikli 82 lõike 2, artikli 86, artikli 98 lõike 4, artikli 111 lõike 5, artikli 120, artikli 129 lõike 3 ning artiklite 131, 132, 133 ja 133a alusel kooskõlas käesoleva määrusega.

▼B

Artikkel 140

Teabe edastamine komisjonile

Liikmesriigid teatavad komisjonile üksikasjalikult käesoleva määruse rakendamiseks võetud meetmed, eelkõige artiklitega 6, 12, 28, 41, 45, 46, 47, 48, 51, 57, 58, 68, 69, 70, 71, 72 ja 131 seotud meetmed.

Artikkel 141

Otsetoetuste korralduskomitee

1.  Komisjoni abistab otsetoetuste korralduskomitee.

2.  Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 4 lõikes 3 sätestatud ajavahemikuks määratakse üks kuu.

▼M9

Artikkel 141a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artiklis 11a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile ajavahemikuks alates 1. septembrist 2012 kuni 31. detsembrini 2013.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 11a osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse selles otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 11a alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 141b

Komiteemenetlus

1.  Komisjoni abistab maaelu arengu komitee, mis on loodud määruse (EÜ) nr 1698/2005 alusel. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes) ( 37 ) tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

▼B

Artikkel 142

Rakenduseeskirjad

Artikli 141 lõikes 2 osutatud korras võetakse käesoleva määruse rakendamiseks vastu üksikasjalikud eeskirjad. Need on eelkõige:

2. PEATÜKK

Ülemineku- ja lõppsätted

Artikkel 143

Määruse (EÜ) nr 1290/2005 muutmine

Määrust (EÜ) nr 1290/2005 muudetakse järgmiselt.

Artikkel 144

Määruse (EÜ) nr 247/2006 muutmine

Määrust (EÜ) nr 247/2006 muudetakse järgmiselt.

Artikkel 145

Määruse (EÜ) nr 378/2007 muutmine

Määrust (EÜ) nr 378/2007 muudetakse järgmiselt.

Artikkel 146

Kehtetuks tunnistamine

1.  Määrus (EÜ) nr 1782/2003 tunnistatakse kehtetuks.

▼M3

Kõnealuse määruse artikli 20 lõiget 2, artikli 64 lõiget 2, artikleid 66, 68, 68a, 68b ja 69, artikli 70 lõike 1 punkti b ja lõiget 2 ning IV jaotise 1. peatükki (kõva nisu), 5. peatükki (energiakultuuride toetus), 7. peatükki (piimatoetus), 10. peatükki (põllukultuuride pindalatoetus), 10b. peatükki (oliivisalude toetus), 10c. peatükki (tubakatoetus) ja 10d. peatükki (humala pindalatoetus) kohaldatakse siiski edasi 2009. aastal.

▼B

2.  Käesolevas määruses esitatud viiteid määrusele (EÜ) nr 1782/2003 käsitatakse viidetena kõnealusele määrusele sellisel kujul, mis oli jõus enne selle kehtetuks tunnistamist.

Muudes õigusaktides esitatud viiteid määrusele (EÜ) nr 1782/2003 käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt XVIII lisas esitatud vastavustabelile.

▼M3

Artikkel 146a

Lamba- ja kitsetoetused 2009. aastal

2009. aastal võivad liikmesriigid, kes on maksnud toetusi lamba- ja kitselihasektoris määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 5. peatüki 2. jao kohaselt, säilitada kuni 50 % käesoleva määruse artiklis 41 osutatud riiklike ülemmäärade sellest osast, mis vastab määruse (EÜ) nr 1782/2003 VI lisas loetletud lamba- ja kitsetoetustele.

Sel juhul ja määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 64 lõikes 2 kehtestatud ülemmäära piires maksab asjaomane liikmesriik 2009. aastal põllumajandustootjatele lisatoetust.

Lisatoetust makstakse lambaid ja kitsi kasvatavatele põllumajandustootjatele määruse (EÜ) nr 1782/2003 IV jaotise 11. peatükis sätestatud tingimustel.

▼B

Artikkel 147

Üleminekueeskirjad

Komisjon võib võtta artikli 141 lõikes 2 osutatud korras vastu meetmed, et hõlbustada üleminekut määruses (EÜ) nr 1782/2003 sätestatud korralt käesoleva määrusega kehtestatud korrale.

Artikkel 148

Üleminekukord uutes liikmesriikides

Kui uutes liikmesriikides on vaja kasutada üleminekumeetmeid, et hõlbustada üleminekut ühtse pindalatoetuse kavalt ühtsele otsemaksete kavale ning muudele III ja IV jaotises osutatud toetuskavadele, võetakse need meetmed vastu artikli 141 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 149

Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2009.

Siiski:

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

---

I LISA

---

II LISA

---

III LISA

▼M10

---

IV LISA

Artiklis 8 osutatud riiklikud netoülemmäärad

▼B

---

V LISA

---

VI LISA

---

VII LISA

▼M10

---

VIII LISA

Artiklis 40 osutatud riiklikud ülemmäärad

▼B

---

IX LISA

Artikli 33 lõike 1 punkti b alapunktis iii osutatud toetusõigused

A.   Puu- ja köögivili, söögikartul ja puukoolid

B.   Vein (väljajuurimine)

Määruse (EÜ) nr 479/2008 V jaotise 3. peatükis kehtestatud väljajuurimiskavas osalevatele põllumajandustootjatele määratakse väljajuurimisele järgneval aastal toetusõigused nende hektarite eest, mille eest nad said väljajuurimistasu.

Nende toetusõiguste ühikuväärtus vastab vastava piirkonna toetusõiguste piirkondlikule keskmisele väärtusele. Ühikuväärtus ei tohi siiski ületada 350 eurot hektari kohta.

Kui toetusõiguste eraldamisel oli eelnevalt võetud arvesse hektarid, mille eest on põllumajandustootja saanud väljajuurimistasu, suurendatakse erandina esimesest lõigust asjaomase põllumajandustootja toetusõiguste väärtust summa võrra, mis saadakse, korrutades teises lõigus osutatud ühikuväärtuse nende hektarite arvuga, kus on teostatud esimeses lõigus osutatud väljajuurimine.

C.   Vein (toetusprogrammide raames tehtavad maksed)

Kui liikmesriigid otsustavad anda toetust kooskõlas määruse (EÜ) nr 479/2008 artikliga 9, määravad nad võrdlussumma põllumajandustootjate ja samuti toetuskõlblike hektarite kohta:

Põllumajandustootja saab toetusõiguse hektari kohta, mille arvutamiseks jagatakse eespool osutatud võrdlussumma toetuskõlblike hektarite arvuga.

---

X LISA

Artiklis 54 osutatud riiklike ülemmäärade komponendid

---

XI LISA

Artiklis 63 osutatud tootmisega seotud toetuse integreerimine ühtsesse otsemaksete kavasse

---

XII LISA

Artiklis 64 osutatud tootmisega seotud toetuse integreerimine ühtsesse otsemaksete kavasse

---

XIII LISA

---

XIV LISA

---

XV LISA

---

XVI LISA

Ühtse otsemaksete kava alusel antavad täiendavad riiklikud otsetoetused:

Ühtse otsemaksete kava alusel makstavate täiendavate riiklike otsetoetuste kogusumma on võrdne käesolevas tabelis osutatud sektorite ülemmäärade summaga, kusjuures tabelis arvestatakse valdkondi, mis on hõlmatud ühtse otsemaksete kavaga sel määral, mil toetused nimetatud sektorites on tootmisest lahti seotud.

---

XVII LISA

▼M9

---

XVIIa LISA

KÜPROSE RIIKLIK ÜLEMINEKUTOETUS

▼B

---

XVIII LISA

---

( 1 ) 19. novembri 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

( 2 ) 23. oktoobri 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Mittekohustusliku konsulteerimise tulemusel esitatud arvamus

( 3 ) 8. oktoobri 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Mittekohustusliku konsulteerimise tulemusel esitatud arvamus KOM(2007) 722 lõplik.

( 4 ) ELT L 270, 21.10.2003, lk 1.

( 5 ) Nõukogu 25. aprilli 2002. aasta otsus 2002/358/EÜ, mis käsitleb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli heakskiitmist Euroopa Ühenduse nimel ja sellega võetavate ühiste kohustuste täitmist (EÜT L 130, 15.5.2002, lk 1).

( 6 ) ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

( 7 ) ELT L 277, 21.10.2005, lk 1.

( 8 ) ELT L 95, 5.4.2007, lk 1.

( 9 ) ELT L 209, 11.8.2005, lk 1.

( 10 ) ELT L 63, 23.6.2007, lk 17.

( 11 ) Vaata käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1.

( 12 ) EÜT L 204, 11.8.2000, lk 1.

( 13 ) ELT L 5, 9.1.2004, lk 8.

( 14 ) ELT L 58, 28.2.2006, lk 42.

( 15 ) ELT L 42, 14.2.2006, lk 1.

( 16 ) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

( 17 ) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

( 18 ) EÜT L 323, 28.11.2002, lk 48.

( 19 ) ELT L 213, 8.8.2008, lk 31.

( 20 ) EÜT L 103, 25.4.1979, lk 1.

( 21 ) EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7.

( 22 ) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1.

( 23 ) EÜT L 160, 26.6.1999, lk 80.

( 24 ) ELT L 148, 6.6.2008, lk 1.

( 25 ) EÜT L 297, 21.11.1996, lk 29.

( 26 ) EÜT L 297, 21.11.1996, lk 49.

( 27 ) ELT L 93, 31.3.2006, lk 1.

( 28 ) ELT L 93, 31.3.2006, lk 12.

( 29 ) ELT L 189, 20.7.2007, lk 1.

( 30 ) ELT L 3, 5.1.2008, lk 1.

( 31 ) EÜT L 224, 18.8.1990, lk 19.

( 32 ) ELT L 58, 28.2.2006, lk 1.

( 33 ) ELT L 210, 31.7.2006, lk 25.

( 34 ) EÜT L 125, 23.5.1996, lk 3.

( 35 ) EÜT L 125, 23.5.1996, lk 10.

( 36 ) ELT L 214, 4.8.2006, lk 7.

( 37 ) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

( 38 ) ELT L 30, 31.1.2009, lk 16.

( 39 ) ELT L 95, 5.4.2007, lk 1.

( 40 ) ELT L 148, 6.6.2008, lk 1.”;

( 41 ) ELT L 30, 31.1.2009, lk 16.”.

( 42 ) ELT L 30, 31.1.2009, lk 16.”.