—

tunnistada käesolev hagiavaldus täies ulatuses vastuvõetavaks ja põhjendatuks ning nõustuda kõigi hagis esitatud väidetega;

—

vaadata käesolev hagi läbi kiirendatud menetluses;

—

tuvastada, et vaidlustatud aktid võib osaliselt tühistada, kuna tühistatav osa aktist on lahutatav aktist kui tervikust;

—

tühistada nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/782/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid, ning nõukogu 14. mai 2012. aasta rakendusotsus 2012/256/ÜVJP osas, milles Salim Al Toun ja Al Toun Group on kantud otsuse 2011/782/ÜVJP lisa loetelusse;

—

tühistada nõukogu 18. jaanuari 2012. aasta määrus (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias, ning nõukogu 14. mai 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 410/2012 osas, milles Salim Al Toun ja Al Toun Group on kantud määruse (EL) nr 36/2012 II lisa loetelusse;

—

mõista nõukogult välja hagejate kõik kohtukulud, samuti nende kaitsega käesolevas menetluses seotud kulud, advokaaditasud jm.

1.

Esimene väide puudutab kaitseõiguste ja õiguse õiglasele kohtumenetlusele olulist rikkumist, kuna hagejaid ei teavitatud vaidlustatud aktidest, millest nad said teada meedia vahendusel, ning neile ei esitatud ühtegi otsest ega kaudset tõendit, millega saaks põhjendada nende lisamist karistatavate isikute loetelusse. Selles osas lasub tõendamiskoormis nõukogul, kes peab põhjendama piiravate meetmete kohaldamist.

2.

Teine väide puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna sellega, et nõukogu kasutas vaidlustatud aktide puhul üksnes põhjendamata väiteid, rikkus ta seda kohustust, mis on Euroopa Liidu institutsioonidele pandud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6, ELTL artikliga 296 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 41. Sellega seoses viidatakse, et kasutatakse režiimis osalemise ebaselget mõistet, mille määratlust ei esine nõukogu aktides, mis puudutavad olukorda Süürias. Nõukogu selgete ja täpsete põhjenduste puudumise tõttu ei ole Üldkohtul võimalik teostada vaidlustatud aktide õiguspärasuse kontrolli.

3.

Kolmas väide puudutab õiguse tõhusale õiguskaitsele rikkumist, kuna põhjendamiskohustuse rikkumisega takistati kasutamast tõhusat kaitsevahendit, nagu see on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13, ELTL artiklis 215 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 41 ja 47.

4.

Neljas väide puudutab nõukogu hindamisviga, kuna hageja Salim Al Toun loeti ebaõigesti Venetsueela kodanikuks, mis ei vasta tegelikkusele, ning Al Toun Group ei ole alates asutamisest olnud kunagi osalenud nafta või naftatoodete tehingutes, nagu seda väidetakse vaidlustatud aktides.

5.

Viies väide puudutab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli artiklis 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17 sätestatud omandiõiguse ning proportsionaalsuse ja ettevõtlusvabaduse põhimõtte rikkumist, kuna nõukogu võttis hagejatelt oma rakendusotsusega 2012/256/ÜVJP ning rakendusmäärusega (EL) nr 410/2012 õigusvastaselt võimaluse rahulikult kasutada oma omandit, mis ohustab nende olemasolu ja füüsilist olemasolu.

6.

Kuues väide puudutab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklis 8 ja artikli 10 lõikes 2 sätestatud õiguse reputatsiooni kaitsele olulist rikkumist, kuna hagejate nimede lisamisega vaidlustatud aktidesse kahjustati nende mainet Süüria ühiskonnas, nende sõprade seas, nende usuringkonnas ning nende äripartnerite ees.”