0.1

Mark

0.2

Tüüp

0.3

Tootja nimi ja aadress

0.4

Mootori tüüp ja tüübikinnitusnumber

1.1.

Mark

1.2.

Kaubamärk

1.3.

Tootja nimi ja aadress

1.4.

Tüüp (tüübid)

1.5.

Taktid: neljataktiline/kahetaktiline/muu (3)

1.6.

Silindri läbimõõt: ………… mm

1.7.

Kolvikäigu pikkus: ………… mm

1.8.

Silindrimaht: ………… cm3

1.9.

Silindrite arv ja paigutus ning süütejärjekord

1.10.

Põlemissüsteem: kirjeldus

1.11.

Põlemiskambri ja kolvipea joonised

1.12.

Surveaste (4):

1.13.

Sisse- ja väljalaskeavade minimaalne ristlõikepindala (4):

2.1.1

Vedeliku laad

2.1.2

Tsirkulatsioonipump (3): kirjeldus või mark(margid) ja tüüp(tüübid)

2.1.3

Radiaatorite/ventilatsioonisüsteem

2.1.4

Ülekandesuhe (3):

2.1.5

Maksimaalne temperatuur väljundpunktis (3): ………… °C

2.2.1

Ventilaatorisüsteem: karakteristikud või mark (margid) ja tüüp (tüübid):

2.2.2

Ülekandesuhe (ülekandesuhted) (3):

2.2.3

Temperatuuri reguleerimissüsteem jah/ei (3) — lühikirjeldus

2.2.4

Õhutusseadmed: kirjeldus:

2.2.5

Maksimaalne temperatuur iseloomulikus kohas (5): ………… °C

3.1.1

Õhu sisselaskesüsteemi ja selle abivahendite (soojendusseadme, sisselaskesummutite, õhufiltri jne) kirjeldus ja joonised või mark (margid) ja tüüp (tüübid), kui katse on läbi viidud sõidukil või katsestendil sõiduki tootja esitatud komplektse süsteemiga:

3.1.2

Maksimaalne lubatud õhu sisselaske hõrendus iseloomulikus kohas (täpsustada mõõtmise koht) (4)  (5): ………… kPa

3.2.1

Ülelaadekompressorsüsteemi kirjeldus

3.2.2

Karakteristikud või mark (margid) ja tüüp (tüübid):

3.2.3

Sisselaske vahejahuti laaditud õhu maksimaalne temperatuur (4)  (5): ………… °C

3.3.1.1

Kütusetoide

3.3.1.2

Iseloomulik surve või mark (margid) ja tüüp (tüübid)

3.3.2.1

Sissepritsesüsteemi kirjeldus

3.3.2.1.1

Pump: kirjeldus või mark (margid) ja tüüp (tüübid)

3.3.2.1.2

Jõudlus: ………… mm3 ühe kolvi ühe käigu kohta pumba pöörlemissagedusel ………… p/min maksimaalsel sissepritsel või iseloomustav diagramm (3)  (4)  (5)

Märkida kasutatud meetod: mootoril/stendil (3)

Ülelaadimisrõhu regulaatori kasutamise korral esitada kütusetoite karakteristik ja ülelaadimisrõhu olenemine mootori pöörlemissagedusest.

3.3.2.1.3

Sissepritse staatiline ajastus (4)  (5):

3.3.2.1.4

Automaatse sissepritse suurim kestus (4):

3.3.3.1

Pikkus (4)  (5):

3.3.3.2

Sisediameeter (4)  (5):

3.3.4.1

Mark (margid):

3.3.4.2

Tüüp (tüübid):

3.3.4.3

Avanemisrõhk (4): ………… MPa

3.3.5.1

Pöörlemissageduse reguleerimissüsteemi kirjeldus või mark (margid) ja tüüp (tüübid)

3.3.5.2

Pöörlemissagedus, millest algab toitekatkestus täiskoormuse juures (4)  (5): ………… p/min (maksimaalne pöörlemissagedus)

3.3.5.3

Maksimaalne pöörlemissagedus koormuseta (4)  (5): ………… p/min

3.3.5.4

Tühikäigu pöörlemissagedus (4)  (5): ………… p/min

E 3.5

Täiendavad suitsutõrjeseadmed (nende olemasolu korral, kui neid ei hõlma mõni muu punkt):

Karakteristikute kirjeldus

5.1

Kui katse viiakse läbi mootori või sõiduki tootja esitatud kogu heitgaasisüsteemiga, kirjeldada heitgaasiseadmeid:

Täpsustada väljalaske vasturõhk maksimaalvõimsusel ja mõõtmise koht: ………… kPa

Täpsustada heitgaaside tegelik maht (4)  (5): ………… cm3

5.2

Katsestendi seadmete kasutamise korral täpsustada väljalaske vasturõhk maksimaalvõimsusel ja mõõtmise koht:

kPa

Täpsustada heitgaaside tegelik maht (4)  (5): ………… cm3

6.1

Süsteemi kirjeldus:

6.2

Tsirkulatsioonipumbad (3): /jah/ei

Kirjeldus või mark (margid) ja tüüp (tüübid):

6.3

Õliradiaator (3): /jah/ei

Kirjeldus või mark (margid) ja tüüp (tüübid)

6.4

Segamine kütusega (3): /jah/ei

(Määrdeõli/kütuse suhe)

7.1

Mootori katsestendil töötamiseks vajalikud lisaseadmed, välja arvatud ventilaator. Märkida karakteristikud või mark (margid) ja tüüp (tüübid)

7.1.1

Alalis-/vahelduvvoolugeneraator (3): jah/ei (3)

7.1.2

Muu (3):

8.1

Tühikäigu pöörlemissagedus (4):

p/min

8.2

Maksimaalne pöörlemissagedus (4):

p/min

8.3

Minimaalne pöörlemissagedus (4):

p/min

8.4

Suurim pöördemoment katsestendil (4): ………… Nm p/min juures

8.5

Mootori suurim võimsus katsestendil (4): ………… kW p/min juures

Näidata võimsus, mis kulub ventilaatorile kW

8.5.1

Katse stendil

4. lisa punktis 2.2 nimetatud mõõtmiskohas mõõdetud võimsus tuleb esitada tabelis 1.

TÜÜBIKINNITUSE

TÜÜBIKINNITUSE ANDMISE,

TÜÜBIKINNITUSE ANDMISEST KEELDUMISE,

TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMISE,

TÜÜBIKINNITUSE TÜHISTAMISE (3),

TOOTMISE LÕPETAMISE KOHTA (3) SEOSES SAASTEAINETE HEITE

AINULT MOOTORI VÕIMSUSE MÕÕTMISEGA,

1.

Sõiduki kaubanimi või mark: (4)

9.

Mootori kaubanimi või mark:

3.

Sõiduki tüüp: (4)

10.

Mootori tüüp: ………… Mootori tüübikinnitus nr (4)

11.

Tootja nimi ja aadress:

12.

Vajadusel tootja esindaja nimi ja aadress:

13.

Sõiduk/mootor on esitatud tüübikinnituse saamiseks (kuupäev): (3)

14.

Tüübikatsetuste läbiviimise eest vastutav tehniline teenistus:

15.

Teenistuse esitatud aruande väljastamise kuupäev:

16.

Teenistuse esitatud aruande number:

17.

Katsetulemused

17.1

Saasteained (3)

17.1.1

Püsikiiruskatsed: Sõiduk rulliga dünamomeetril/mootor katsestendil (3)

Mootori tüübikinnituse puhul ventilaatori poolt katsetel kasutatav võimsus: (4) ………… kW

17.1.2.

Vaba kiirenduse katsed

17.1.2.1.

Mootori katsetamine vastavalt 5. lisale (4)

17.1.2.2.

Mootori katsetamine käesoleva eeskirja I osa kohaselt või sõiduki katsetamine III osa kohaselt (4)

Parandatud neeldumistegur: ………… m-1

Pöörlemissagedus käivitamisel: ………… p/min

17.2

Maksimaalne võimsus (4) ………… kW ………… pööretel minutis

18.

Suitsususe mark ja tüüp:

19.

Mootoritüübi peamised karakteristikud

Mootori tööpõhimõte: neljataktiline/kahetaktiline (3)

Silindrite arv ja paigutus:

Silindri maht: ………… cm3

Kütusetoide: otsesissepritse/kaudsissepritse (3)

Ülelaadeseadmed JAH/EI (3)

20.

Tüübikinnitus antud/selle andmisest keeldutud/laiendatud/tühistatud (3)

Tüübikinnituse laiendamise põhjus(ed):

Koht:

Kuupäev:

Allkiri:

Sellele teatisele on lisatud tüübikinnituse andnud haldusasutusele esitatud tüübikinnitusdokumentide loetelu.

1.1.

Käesolevas lisas kirjeldatakse nähtavate saasteainete määramise meetodit erinevatel püsikiirustel täiskoormuskõvera alusel.

1.2

Katse võib teha kas mootoril või sõidukil.

2.1

Mootori heitgaaside suitsusust mõõdetakse mootori töötamisel püsikiirusel täiskoormuse juures.

2.2

Tehakse piisav arv mõõtmisi mootori pööretel, mis jäävad maksimaalse pöörlemissageduse ja minimaalse pöörlemissageduse vahele. Mõõtmise äärmised punktid peavad jääma eespool määratletud piirnormide vahele ning üks mõõtmispunkt peab langema kokku pöörlemissagedusega, millega mootor saavutab maksimaalse võimsuse, ja pöörlemissagedusega, mille puhul on pöördemoment kõige suurem.

3.1.1

Esitatav mootor või sõiduk peab olema tehniliselt korras. Mootor peab olema sissetöötatud.

3.1.2

Mootorit katsetatakse käesoleva eeskirja 1. lisas kirjeldatud seadmete abil.

3.1.3

Mootori parameetrid peavad vastama tootja andmetele ning käesoleva eeskirja 1. lisas kirjeldatud parameetritele.

3.1.4

Kui katsetatakse mootorit, tuleb selle võimsust mõõta käesoleva eeskirja 10. lisa kohaselt, kuid kohaldatakse käesoleva lisa punktis 3.1.5 nimetatud hälbeid. Kui katsetatakse sõidukit, tuleb kindlaks teha, et kütusekulu ei oleks väiksem, kui tootja esitatud andmed seda näitavad.

3.1.5

Katsestendil püsikiiruskatsel täiskoormuskõvera alusel mõõdetud mootori võimsus võib erineda tootja esitatud võimsusest järgmiselt:

3.1.6

Väljalaskeseadmel ei tohi olla ava, mille kaudu mootorist paiskuvad heitgaasid võiksid lahjeneda. Kui mootoril on palju väljalaskeavasid, peavad need olema ühendatud ühte avasse, milles suitsusust mõõdetakse.

3.1.7

Mootor peab olema tootja poolt ettenähtud tavapärases töökorras. Eelkõige peab jahutusvedeliku ja õli temperatuur vastama tootja poolt ettenähtud normaaltemperatuurile.

3.3.1

Mõõdetakse õhu absoluutne temperatuur T (kelvinites) (1) mootori õhu sisselaskeava juures 0,15 m kaugusel õhupuhastisse sisenemisel või õhupuhasti puudumisel 0,15 m kaugusel õhu sisselaskenukist ning õhurõhk ps (kilopaskalites); atmosfääritegur fa määratakse käesoleva eeskirja 10. lisa punktile 6.4.2.1 kohaselt vastavalt järgmistele sätetele:

3.3.1.1

Ülelaadeta ja mehaanilise ülelaadega mootorid:

3.3.1.2

Turboülelaaduriga mootorid sisselaskeõhu jahutusega või ilma:

3.3.2

Katse on kehtiv, kui teguri fa väärtus on 0,98 ≤ fa ≤ 1,02.

4.1

Igal mootori pöörlemissagedusel, mille puhul mõõdetakse punkti 2.2 kohaselt neeldumistegur, arvutatakse gaasivoo nimiväärtus järgmise valemi abil:

kus:

4.2

Kui nimivoo väärtus ei vasta käesoleva eeskirja 7. lisas esitatud väärtustele, siis saadakse kohaldatav piirnorm lineaarse interpolatsiooni teel.

1.1

Katse tehakse mootoril, mis on paigaldatud katsestendile või sõidukile.

1.1.1.

Mootori katsetamisel katsestendil tehakse katse võimalikult kiiresti pärast suitsususe mõõtmist püsikiirusel täiskoormuse juures. Eelkõige peab jahutusvedeliku ja õli temperatuur vastama tootja nimetatud normaaltemperatuurile.

1.1.2

Seisval sõidukil katsetamise korral viiakse mootor katse eel teesõidu abil või dünaamilise katsega tavalisse tööseisundisse. Katse tuleb teha võimalikult kiiresti pärast sellist soojendust.

1.2

Põlemiskamber ei tohi olla pika seisuaja tõttu jahtunud ega määrdunud.

1.3

Kohaldada tuleb 4. lisa punktides 3.1, 3.2 ja 3.3 ettenähtud katsetingimusi.

1.4

Proovivõtu- ja mõõteseadmete suhtes kohaldatakse 4. lisa punktis 3.4 ettenähtud tingimusi.

2.1

Vaba kiirenduse katsel tuleb nähtavaid saasteaineid mõõta siis, kui mootori pöörlemissagedus ja võimsus on maksimaalsed.

2.2

Tootja soovil võib käesoleva eeskirja I osa punktis 6.3.4 lubatud muudatustega mootoritüübi pöörlemissageduse ja võimsuse vahemiku katmiseks teostada mootori mõõtmised ka viie muu vähendatud pöörlemissageduse/võimsuse kombinatsiooni maatriksiga. Sellisel juhul mõõdetakse püsiseisundis mootori nähtavate saasteainete heidet mootori teistes pöörlemissageduspunktides meetodil, mida kirjeldatakse käesoleva eeskirja 4. lisas, et võimaldada vaba kiirenduse katse neeldumisteguri parandamist vastavalt käesoleva lisa punktile 3. Need väärtused märgitakse käesoleva eeskirja 2. lisas esitatud tabelisse 2.

Allpool esitatud diagramm näitab kuut võimalikku maatriksi mõõtmispunkti ning võimsuse ja pöörlemissageduse vahemikku igas punktis.

Iga mõõtmispunkti piirkond jääb sellest punktist vasakule ja allapoole ning on iga sellesse piirkonda jääva mootori mõõtmispunkt. Näiteks kehtib mõõtmispunkt “A”, mis asub 90 % täiskoormuse joonel ja 100 % pöörlemissagedusel selliste võimsuste/pöörlemissageduste puhul, mis diagrammil on piiritletud punktidega ABCD.

2.3

Stendikatse puhul lahutatakse mootor pidurist, mis asendatakse vabakäigul pöörlevate osadega või osadega, mis pöörlevad nendele võimalikult täpselt vastava inertsi jõul (vaata käesoleva eeskirja 1. lisa punkti 7.3).

2.4

Sõidukil katsetamise korral tuleb käiguvahetussüsteem seada neutraalsesse asendisse ning mootori käik sisse lülitada.

2.5

Mootori tühikäigul tuleb kiirust kiiresti, kuid ettevaatlikult muuta, et sissepritsepump saavutaks maksimaalse jõudluse. Seda asendit tuleb säilitada mootori suurima kiiruseni ja pöörlemissageduse regulaatori töölerakendumiseni. Niipea kui kõnealune kiirus on saavutatud, tuleb kiirendusseadis vabastada, kuni mootor jõuab taas tühikäigukiiruseni ning suitsususe mõõtur sellele vastavate näitudeni.

2.6

Punktis 2.5 kirjeldatud toimingut tuleb heitgaasisüsteemi puhastamiseks ja seadmete vajalikuks seadistamiseks vähemalt kuus korda korrata. Iga järgneva kiirenduse ajal registreeritakse suitsususe maksimaalsed väärtused kuni püsivate väärtuste saamiseni. Mootori igale kiirendusele järgneva tühikäigu ajal saadud väärtused jäetakse arvesse võtmata. Väärtused loetakse stabiilseks, kui neli järjestikust näitu asub ribal laiusega 0,25 m-1 ega ole kahanevas järjekorras. Registreeritav neeldumistegur XM on kõnealuse nelja väärtuse aritmeetiline keskmine.

2.7

Heitgaasidel töötava ülelaaduriga varustatud mootorite puhul kehtivad vajaduse korral järgmised nõuded:

2.7.1

Mootoriga ühendatud või selle poolt mehaaniliselt käitatava ja soovi korral väljalülitatava ülelaaduriga mootorite puhul tehakse kaks täielikku, eelkiirendustega mõõtmistsüklit, kusjuures ühel juhul peab ülelaadur olema sisse, teisel juhul välja lülitatud. Mõõtmistulemusena registreeritakse neist kahest väärtusest suurem.

2.7.2

Kui mootoril on mitu väljalaskeava, peavad need katse läbiviimisel olema ühendatud seadmesse, kus on tagatud gaaside segunemine ja mis lõpeb ühe avaga. Vaba kiirenduse katsed võib aga teha kõigi selliste avadega. Sel juhul peab neeldumisteguri korrigeerimise arvutamiseks kasutatav väärtus olema kõigi selliste avade juures mõõdetud väärtuste aritmeetiline keskmine ning katset peetakse kehtivaks, kui mõõdetud piirnormid ei erine enam kui 0,15 m-1.

XM

=

käesoleva lisa punktis 2.4 kirjeldatud viisil määratud neeldumisteguri väärtus vabal kiirendusel

XL

=

korrigeeritud neeldumisteguri väärtus vabal kiirendusel

SM

=

püsikiirusel mõõdetud neeldumisteguri väärtus (4. lisa punkt 2.1), mis on kõige lähem sama nimivoo vastavale piirnormile

SL

=

4. lisa punktis 4.2 nõutud neeldumisteguri väärtus nimivoo puhul, mis vastab mõõtmispunktile, kus saadi väärtus SM.

3.2

m-1 väärtustena väljendatud neeldumistegurite puhul loetakse parandatud väärtuseks XL järgmisest kahest väärtusest väiksem:

2.1

Mõõdetav gaas peab olema suletud mati sisepinnaga kambrisse.

2.2

Heitgaasi läbiva valguse teekonna tegeliku pikkuse määramisel tuleb arvestada valgusallika ja fotoelemendi kaitseseadmete võimalikku mõju. Valguse teekonna tegelik pikkus peab olema seadmele märgitud.

2.3

Suitsususe mõõturi näidikul peab olema kaks skaalat, millest üks on valguse neeldumise absoluutühikutes 0st kuni ∞ni (m-1) ning teine lineaarne 0–100; mõlemal skaalal peavad väärtused ulatuma täisvalgusvoo juures nullist kuni täieliku varjutatuse lõppväärtuseni.

3.2.1

Sisemistest peegeldustest või hajumisefektist tekkiva juhusliku valguse tagasipeegeldust fotoelemendil tuleb vähendada miinimumini (näiteks sisepindade matistamisega ja nõuetekohase üldskeemi abil).

3.2.2

Optilised karakteristikud peavad tagama, et hajumise ja peegeldumise ühine mõju ei ületaks ühte ühikut lineaarskaalal, kui suitsukamber on täidetud suitsuga, mille neeldumistegur on ligikaudu 1,7 m-1.

3.4.1

Vastuvõtja koosneb inimsilma valgustundlikkusele sarnaneva spektraalkõveraga fotoelemendist (maksimaalne tundlikkus vahemikus 550/570 nm; vähem kui 4 % kõnealusest maksimaalsest tundlikkusest alla 430 nm ja üle 680 nm).

3.4.2

Vooluahela (sealhulgas näidiku) ehitus peab tagama, et fotoelemendi väljundvool on fotoelemendi kogu töötemperatuuride vahemikus vastuvõetud valgustugevuse lineaarfunktsioon.

3.5.1

Valguse neeldumistegur k arvutatakse valemiga Ø = Øo e-kL, kus L on mõõdetavat heitgaasi läbiva valguse teekonna tegelik pikkus, Øo on langev valgusvoog ning Ø on väljuv valgusvoog. Kui suitsususe mõõtur on sellist tüüpi, mille geomeetria põhjal ei ole valguse teekonna tegelikku pikkust võimalik vahetult määrata, siis määratakse tegelik pikkus L:

käesoleva lisa punktis 4 kirjeldatud viisil või

võrdluse teel muud tüüpi suitsususe mõõturiga, mille valguse teekonna tegelik pikkus on teada.

3.5.2

Lineaarskaala 0–100 ja valguse neeldumisteguri k vaheline seos arvutatakse valemist:

kus N on lineaarskaala näit ning k on neeldumisteguri vastav väärtus.

3.5.3

Suitsususe mõõturi näidik peab võimaldama 1,7 m -1 neeldumistegurit mõõta täpsusega 0,025 m-1.

3.6.1

Fotoelemendi vooluahel ja näidik peavad olema sellisel viisil reguleeritavad, et oleks võimalik seada osuti nullasendisse, kui valgusvoog läbib puhta õhuga täidetud suitsukambri või täpselt samasuguste omadustega kambri.

3.6.2

Väljalülitatud lambi ja elektrilise mõõteahela avatuse või lühistatuse korral peab neeldumisteguri skaala näit olema ∞ juures ning jääma ∞ juurde ka mõõteahela taasühendamisel.

3.6.3

Vahekontrollimiseks tuleb asetada suitsukambrisse ekraan, mis kujutab gaasi, mille punktis 3.5.1 kirjeldatud viisil mõõdetud valguse neeldumistegur k on teada ja jääb vahemikku 1,6 m–1 — 1,8 m-1. k väärtus peab olema teada 0,025 m-1 täpsusega.

Kontrollimisel tehakse kindlaks, et valgusallika ja fotoelemendi vahele asetatud ekraani puhul ei ole kõnealuse väärtuse erinevus üle 0,05 m-1, võrreldes näiduga suitsususe mõõturi näidikul.

3.7.1

Elektrilise mõõteahela reageerimisaeg, s.t aeg, mis fotoelementi täielikult varjava ekraani paigaldamisel kulub näiduseadise osuti jõudmiseks 90 %ni täieliku neeldumise lõppväärtusest skaalal, peab olema 0,9 — 1,1 sekundit.

3.7.2

Elektrilise mõõteahela summutamine peab tagama, et esialgne kõrvalekalle lõplikust püsinäidust pärast sisendi iga hetkelist kõikumist (näiteks kalibreerimisekraan) ei ületa 4 % lineaarskaala ühikutes väljendatud näidust.

3.7.3

Suitsususe mõõturi füüsikalistest omadustest tingitud reageerimisaeg on ajavahemik gaasi mõõteseadmesse sisenemise alguse ja suitsukambri täieliku täitumise vahel. See ei tohi ületada 0,4 sekundit.

3.7.4

Kõnealused tingimused kehtivad ainult nende mõõturite suhtes, mida kasutatakse suitsususe mõõtmiseks vabal kiirendusel.

3.8.1

Suitsukambris oleva heitgaasi rõhk ei tohi erineda atmosfäärirõhust rohkem kui 75 mm (veesammas).

3.8.2

Muutused mõõdetava heitgaasi ja läbipuhkeõhu rõhus ei tohi esile kutsuda neeldumisteguri muutumist rohkem kui 0,05 m-1 võrra, kui heitgaasi neeldumistegur on 1,7 m-1.

3.8.3

Suitsususe mõõtur peab olema varustatud vajalike seadmetega suitsukambris oleva rõhu mõõtmiseks.

3.8.4

Suitsukambris oleva heitgaasi ja läbipuhkeõhu rõhu erinevuste piirnormid esitab mõõteseadmete tootja.

3.9.1

Igas suitsukambri punktis peab heitgaasi temperatuur selle mõõtmishetkel jääma temperatuuri 70 °C ning suitsususe mõõturi tootja poolt ettenähtud maksimaalse temperatuuri vahele, nii et näidud ei erine enam kui 0,1 m-1, kui kamber on täidetud heitgaasiga, mille neeldumistegur on 1,7 m-1.

3.9.2

Suitsususe mõõtur peab olema varustatud suitsukambri temperatuuri mõõtmiseks vajalike seadmetega.

4.1.1

Teatavat tüüpi suitsususe mõõturites ei ole heitgaas valgusallika ja fotoelemendi või valgusallikat ja fotoelementi kaitsvate läbipaistvate osade vahel püsiva suitsususega. Sellisel juhul võrdub tegelik pikkus L ühesuguse suitsususega gaasisamba pikkusega, mis tekitab samasuguse valguse neeldumise nagu heitgaasi tavapärasel sisenemisel suitsususe mõõturisse.

4.1.2

Valguse teekonna tegelik pikkus L saadakse tavapäraselt töötava suitsususe mõõturi näidu N võrdlemisel näiduga No, mis saadakse sellisel viisil muudetud suitsususe mõõturiga, milles katsegaas täidab täpselt määratud pikkuse Lo.

4.1.3

Nullpunkti nihete paranduste kindlaksmääramiseks on vaja võrrelda üksteisele kiiresti järgnevaid näite.

4.2.1

Katses kasutatav gaas peab olema püsiva suitsususega heitgaas või valgust neelav gaas, mille gravimeetriline tihedus vastab ligikaudu heitgaasi gravimeetrilisele tihedusele.

4.2.2

Suitsususe mõõturi puhul, mis on katsegaasidega ühtlaselt täidetav ning mille otsmised tasandid moodustavad valguse teekonnaga täisnurga, peab pikkuse Lo sammas olema täpselt kindlaks määratud. Kõnealune pikkus Lo peab olema ligikaudu võrdne suitsususe mõõturi eeldatava tegeliku pikkusega.

4.2.3

Mõõta tuleb ka katsegaasi keskmine temperatuur suitsukambris.

4.2.4

Vajaduse korral võib võimalikult proovivõtusondi lähedal asuvas punktis ühendada proovivõtuliiniga kompaktse ehituse ja kõikumiste summutamiseks piisava mahuga laiendusmahuti. Paigaldada võib ka jahuti. Laiendusmahuti ning jahuti lisamine ei tohi heitgaasi koostist oluliselt muuta.

4.2.5

Tegeliku pikkuse määramise katses juhitakse katsegaasi proov vaheldumisi läbi tavapäraselt toimiva suitsususe mõõturi ning läbi sama, kuid punkti 4.1.2 kohaselt muudetud seadme.

4.2.5.1

Suitsususe mõõturi näidud registreeritakse katse ajal pidevalt salvestajaga, mille reageerimisaeg võrdub suitsususe mõõturi reageerimisajaga või on sellest lühem.

4.2.5.2

Tavapäraselt toimiva suitsususe mõõturi puhul on suitsususe näidu tähiseks lineaarskaalal N ning heitgaasi kelvinites väljendatud keskmise temperatuuri tähiseks T.

4.2.5.3

Sama katsegaasiga täidetud teadaoleva tegeliku pikkuse Lo puhul märgitakse suitsususe näit lineaarskaalal tähisega N0 ning heitgaasi kelvinites väljendatud keskmine temperatuur tähisega To.

4.2.6

Tegelik pikkus arvutatakse järgmise valemi abil

4.2.7

Katset korratakse vähemalt nelja katsegaasiga, kuni näidud paigutuvad võrdsete vahemaadega lineaarskaala vahemikku 20–80.

4.2.8

Suitsususe mõõturi tegelik pikkus “L” on kõigi heitgaasiproovide punkti 4.2.6 kohaselt saadud tegelike pikkuste aritmeetiline keskmine.

2.1.1

Proovivõtusondi ja väljalasketoru ristlõigete pindalade suhe ei tohi olla väiksem kui 0,05. Väljalasketoru proovivõtusondi sisendi juures mõõdetud vasturõhk ei tohi ületada 75 mm (veesammas).

2.1.2

Proovivõtusond on otsast avatud toru, mille suund langeb ühte väljalasketoru või pikendustoru teljega, kui pikendustoru on vajalik. Sond peab asetsema osas, milles suits jaotub peaaegu ühtlaselt. Selleks tuleb sond asetada väljalasketorus või vajaduse korral pikendustorus võimalikult kaugele allavoolu nii, et juhul, kui D tähistab väljalaskeava läbimõõtu, siis sondi ots proovivõtukohast ülesvoolu oleks vähemalt 6D ning allavoolu 3D kaugusel. Pikendustoru kasutamise korral tuleb takistada õhu juurdepääs ühenduskohast.

2.1.3

Rõhk väljalasketorus ja rõhulangus proovivõtuliinil peavad tagama sondiga kogutud proovi võrdväärsuse isokineetilisel proovivõtul saadud prooviga.

2.1.4

Vajaduse korral võib võimalikult proovivõtusondi lähedal ühendada proovivõtuliiniga kompaktse ehituse ja kõikumiste summutamiseks piisava mahuga laiendusmahuti. Paigaldada võib ka jahuti. Laiendusmahuti ning jahuti lisamine ei tohi heitgaasi koostist oluliselt muuta.

2.1.5

Tiibsulguri või muud gaasiproovi rõhku tõstvad vahendid võib panna väljalasketorusse proovivõtusondist vähemalt 3D kaugusele allavoolu.

2.1.6

Ühendustorud sondi, jahutusseadise, laiendusmahuti (kui see on vajalik) ja suitsususe mõõturi vahel peavad olema võimalikult lühikesed ning vastama 8. lisa punktides 3.8 ja 3.9 kirjeldatud rõhu- ja temperatuurinõuetele. Toru peab proovivõtukohast kuni suitsususe mõõturini asetsema ülespidi, kusjuures vältida tuleb järske kõverusi, kuhu võib koguneda tahma. Kui suitsususe mõõtur ei ole varustatud möödavooluklapiga, tuleb see paigaldada ülesvoolu.

2.1.7

Katse ajal tuleb teostada kontroll veendumaks, et peetakse kinni 8. lisa punkti 3.8 rõhuga seotud nõuetest ning 8. lisa punkti 3.9 mõõtekambri temperatuuriga seotud nõuetest.

2.2.1

Proovivõtusondi ja väljalasketoru ristlõigete pindalade suhe ei tohi olla väiksem kui 0,05. Väljalasketoru proovivõtusondi sisendi juures mõõdetud vasturõhk ei tohi ületada 75 mm (veesammas).

2.2.2

Proovivõtusond on otsast avatud toru, mille suund langeb ühte väljalasketoru või kui pikendustoru on vajalik, siis pikendustoru teljega. Sond peab asetsema osas, milles suits jaotub peaaegu ühtlaselt. Selleks tuleb sond asetada väljalasketorus või vajaduse korral pikendustorus võimalikult kaugele allavoolu nii, et juhul kui D tähistab väljalaskeava läbimõõtu, siis sondi ots proovivõtukohast ülesvoolu on vähemalt 6D ning allavoolu 3D kaugusel. Pikendustoru kasutamise korral tuleb takistada õhu juurdepääs ühenduskohast

2.2.3

Proovivõtusüsteem peab tagama, et katsetatava heitgaasi rõhk suitsususe mõõturi juures jääb mootori kõigil pöörlemissagedustel 8. lisa punktis 3.8.2 kindlaksmääratud piiridesse. Seda saab kontrollida gaasiproovi rõhu registreerimise teel mootori tühikäigul ja koormamata mootori maksimaalsetel pööretel. Olenevalt suitsususe mõõturi karakteristikutest saab gaasiproovi rõhku reguleerida väljalaske- või pikendustorus asuva jäiga piiraja või tiibsulguri abil.

Kasutatud meetodist olenemata ei tohi väljalasketoru proovivõtusondi sisendi juures mõõdetud vasturõhk ületada 75 mm (veesammas).

2.2.4

Ühendustorud suitsususe mõõturiga peavad olema võimalikult lühikesed. Toru peab proovivõtukohast suitsususe mõõturini asetsema ülespidi, kusjuures tuleb vältida järske kõverusi, kuhu võib koguneda tahma. Suitsususe mõõturi ette võib panna möödavooluklapi, mis isoleerib mõõturi heitgaasivoost, kui mõõtmist ei toimu.

3.1

Ühendused väljalasketoru ja suitsususe mõõturi ühendustorude vahel ei tohi sisse lasta välisõhku.

3.2

Suitsususe mõõturi ühendustorud peavad olema võimalikult lühikesed, nagu see oli ka proovivõtu suitsususe mõõturite puhul. Torusüsteem peab väljalasketorust suitsususe mõõturini asetsema suunaga ülesvoolu, kusjuures tuleb vältida järske kõverusi, kuhu võib koguneda tahma. Suitsususe mõõturist ülesvoolu võib panna möödavooluklapi, mis isoleerib mõõturi heitgaasivoost, kui mõõtmist ei toimu.

3.3

Suitsususe mõõturi ette võib olla vaja paigaldada ka jahutussüsteem.

sisepõlemis-kolbmootorid (säde- või survesüütega), välja arvatud vabakolbmootorid;

rootormootorid.

—

pidurite õhukompressor,

—

võimendrooli kompressor,

—

vedrustuse kompressor,

—

kliimaseade.

a)

elektriline käivitamine: generaator on paigaldatud ja vajaduse korral varustab see mootori tööks hädavajalikke abiseadmeid;

b)

mitteelektriline käivitamine: kui mootori tööks on hädavajalikud elektrilised abiseadmed, paigaldatakse generaator nende seadmete varustamiseks. Muul juhul see eemaldatakse.

5.3.1

Kasuliku võimsuse katse seisneb sädesüütemootorite puhul töötamises maksimaalse gaasiga ja survesüütemootorite puhul töötamises kütusepritsepumba täiskoormusel, kusjuures mootorile on paigaldatud tabelis 1 määratletud seadmed.

5.3.2

Mõõtmistulemused tuleb saada stabiliseeritud talitlustingimustes, mil mootor saab piisavalt värsket õhku. Tootja soovituste kohaselt peab mootor olema sisse sõidetud. Põlemiskambrid võivad sisaldada sadet, aga piiratud koguses. Katsetingimused, nagu sisselastava õhu temperatuur, tuleb valida võimalikult lähedased võrdlustingimustele (vaata punkti 6.2), et parandustegur oleks võimalikult väike.

5.3.3

Mootorisse lastava õhu (välisõhu) temperatuuri mõõdetakse kõige rohkem 0,15 m kaugusel õhupuhasti sisselaskeavast või, kui õhupuhastit ei kasutata, kõige rohkem 0,15 m kaugusel õhu sisselaskenukist. Termomeeter või termoelement varjestatakse kiirgussoojuse eest ja asetatakse otse õhuvoolu sisse. Samuti tuleb see varjestada kütuse tagasipritse eest. Sisselaskeõhu representatiivse keskmise temperatuuri saamiseks kasutatakse piisavat arvu mõõtmiskohti.

5.3.4

Andmeid ei koguta enne, kui pöördemoment, pöörlemissagedus ja temperatuur on püsinud enam-vähem samana vähemalt ühe minuti.

5.3.5

Mootori pöörlemissagedus ei tohi katse või näitude võtmise ajal erineda valitud pöörlemissagedusest rohkem kui ± 1 % või ± 10 min-l, kusjuures aluseks on nende kahe väärtuse hulgast suurem.

5.3.6

Pidurkoormust, kütusekulu ja sisselaskeõhu temperatuuri mõõdetakse üheaegselt, kusjuures karakteristikuna läheb kirja sellise kahe stabiliseeritud järjestikuse väärtuse keskmine, mis pidurkoormuse ja kütusekulu puhul ei erine teineteisest rohkem kui 2 %.

5.3.7

Mootori väljalaskeavast väljuva jahutusvedeliku temperatuur hoitakse tootja ettenähtud kõrgeimal termostaadiga juhitaval väärtusel täpsusega ± 5 K. Kui tootja ei ole temperatuuri ette näinud, on selleks 353 K ± 5 K. Õhkjahutusega mootorite puhul hoitakse temperatuur tootja näidatud kohas – 20 °K piires suurimast väärtusest, mis tootja on võrdlustingimuste puhul ette näinud.

5.3.8

Kütuse temperatuuri mõõdetakse karburaatori või sissepritsesüsteemi sisselaskeavas ja see hoitakse mootori tootja ettenähtud piirides.

5.3.9

Määrdeõli temperatuur, mida mõõdetakse karteripõhjas või õliradiaatori (kui see on olemas) väljalaskeavas, hoitakse mootori tootja ettenähtud piirides.

5.3.10

Vajaduse korral võib kasutada täiendavat reguleerimissüsteemi temperatuuri hoidmiseks punktides 5.3.7, 5.3.8 ja 5.3.9 osutatud piirides.

5.3.11

Kütuseks on turul saadaolev kütus, mis ei sisalda suitsu vähendavaid lisandeid. Vaidluse korral on võrdluskütuseks:

6.2.1.

Temperatuur (To): 298 K (25 °C)

6.2.2.

Kuiva õhu rõhk (P so): 99 kPa

Märkus: Kuiva õhu rõhk põhineb kogurõhul 100 kPa ja veeauru rõhul 1 kPa.

6.4.2.1.1.

Ülelaadeta ja mehaanilise ülelaadega mootorid

6.4.2.1.2.

Turboülelaaduriga mootorid sisselaskeõhu jahutusega või ilma

6.4.2.2.

Mootoritegur fm

fm on qc (korrigeeritud kütusevool) järgmine funktsioon:

fm = 0,036 qc — 1,14

kus

qc = q/r

kus

“q” on kütusevool milligrammides kütusetsükli ja kogutöömahu liitri kohta (mg/(liiter tsükkel)).

“r” on kompressori väljalaskeava ja sisselaskeava vaheline rõhusuhe (ülelaadeta mootorite puhul r = 1).

See valem kehtib qc väärtuste puhul, mis jäävad vahemikku 40–65 mg/(liiter tsükkel).

qc väärtuste puhul, mis on väiksemaid kui 40 mg/(liiter tsükkel), võetakse fm väärtuseks konstant 0,3 (fm = 0,3).

qc väärtuste puhul, mis on suuremad kui 65 mg/(liiter tsükkel), võetakse fm väärtuseks konstant 1,2 (fm = 1,2) (vaata joonist):

8.1

võtta seisukoha, et tehtud muudatused tõenäoliselt ei mõjuta oluliselt mootori võimsust, või siis

8.2.

nõuda mootori võimsuse uut kindlaksmääramist katsete abil, mida ta vajalikuks peab.

9.1.

Tehnilise teenistuse mõõdetud mootori kasulik võimsus võib tootja ettenähtust erineda ± 2 % võrra, kusjuures mootori pöörlemissageduse lubatud hälve on 1,5 %.

9.2.

Mootori kasulik võimsus toodangu nõuetele vastavuse katse ajal võib tüübikatsetuse ajal mõõdetud kasulikust võimsusest erineda 5 % võrra.

kui sellel võib olla märgatav mõju mootori võimsusele;

kahetaktiliste ja sädesüütega mootorite puhul;

kui valmistaja seda nõuab.

kui sellel võib olla märgatav mõju mootori võimsusele;

kahetaktiliste ja sädesüütega mootorite puhul;

kui valmistaja seda nõuab.