Kohtuasi C‑196/23

C. L. jt

versus

DB, FC üldõigusjärglane

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Superior de Justicia de Cataluña)

Euroopa Kohtu (teine koda) 11. juuli 2024. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 98/59/EÜ – Kollektiivne koondamine – Artikli 1 lõike 1 punkt a ja artikkel 2 – Töötajate esindajate teavitamine ja nendega konsulteerimine – Kohaldamisala – Töölepingute lõpetamine tööandja pensionile jäämise tõttu – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 27 ja 30

1. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Kollektiivne koondamine – Direktiiv 98/59 – Töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise kohustused – Töölepingute lõpetamine tööandja pensionile jäämise tõttu – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei kvalifitseerita sellist lõpetamist kollektiivseks koondamiseks – Lubamatus

   (Nõukogu direktiiv 98/59, põhjendus 2 ning artikli 1 lõiked 1 ja 2)

   (vt punktid 24–26 ja 28–39 ning resolutsiooni punkt 1)

2. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Kollektiivne koondamine – Direktiiv 98/59 – Töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise kohustused – Töölepingute lõpetamine tööandja pensionile jäämise tõttu – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei kvalifitseerita sellist lõpetamist kollektiivseks koondamiseks – Kooskõlalise tõlgendamise kohustus – Piirid – Riigisisene õigusakt, mis on vastuolus liidu õigusega – Eraõiguslike isikute vaheline vaidlus – Liikmesriigi kohtu kohustus jätta asjaomased õigusnormid kohaldamata – Puudumine

   (Nõukogu direktiiv 98/59, artikli 1 lõiked 1 ja 2)

   (vt punktid 41–43, 46, 47 ja 57 ning resolutsiooni punkt 2)

3. Põhiõigused – Põhiõiguste harta – Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud – Kaitse põhjendamatu vallandamise korral – Võimalus tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, et jätta kohaldamata direktiiviga 98/59 vastuolus olev riigisisene õigusnorm – Välistamine

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 27 ja 30; nõukogu direktiiv 98/59, artikli 1 lõige 1 ja artikkel 2)

   (vt punktid 49–56)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus, kellele Tribunal Superior de Justicia de Cataluña (Kataloonia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) esitas eelotsusetaotluse, arendas edasi kollektiivseid koondamisi käsitlevat kohtupraktikat, täpsustades, et pensionile minev tööandja peab järgima direktiivi 98/59 ( 1 ) sätteid ning täitma töötajate teavitamise ja konsulteerimise kohustusi, mille eesmärk on ära hoida töölepingute lõpetamisi või vähendada lõpetatavate töölepingute arvu või igal juhul leevendada nende tagajärgi.

Kõnealuses asjas töötasid apellandid ühes ettevõtjale FC kuuluvas ettevõttes. Ta teatas neile 17. juunil 2020, et alates 17. juulist 2020 lõpetatakse nende töölepingud tema pensionile jäämise tõttu. Pensionile jäämisega lõpetati 54 kehtivat töölepingut, sealhulgas põhikohtuasja apellantide kaheksa töölepingut.

Nad esitasid FC vastu kaebuse, et vaielda vastu nende arvates nõuetevastasele töölepingute lõpetamisele. Tribunal Superior de Justicia de Cataluña (Kataloonia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania), kellele esitati selle kaebuse rahuldamata jätmise peale apellatsioonkaebus, pidi eelkõige lahendama küsimuse, kas põhikohtuasja apellantide töölepingute lõpetamist tuleb pidada koondamiseks, mis on tühine seetõttu, et ei järgitud töötajate üldseaduses ( 2 ) ette nähtud töötajate esindajatega konsulteerimise menetlust, isegi kui need töölepingu lõpetamised olid tingitud FC pensionile jäämisest.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas see, kui üldseadusega jäetakse kõnealuse konsulteerimismenetluse kohaldamisalast välja töölepingu lõpetamise juhtumid, mille puhul on tegemist direktiivi 98/59 artiklis 1 ette nähtust suurema arvu töötajatega, kui lõpetamine on tingitud tööandja pensionile jäämisest, on selle direktiiviga kooskõlas, ning kui vastus sellele on eitav, siis kas asjaomased töötajad võivad sellele direktiivile tugineda oma füüsilisest isikust tööandja vastu, isegi kui seda direktiivi ei ole riigisiseses õiguses nõuetekohaselt rakendatud.

Euroopa Kohtu hinnang

Mis esimesena puudutab küsimust, kas direktiivis 98/59 ette nähtud konsulteerimis- ja teavitamismenetlust tuleb kohaldada juhul, kui asjaomane tööleping lõpetatakse tööandja pensionile jäämise tõttu, siis tuletas Euroopa Kohus kõigepealt esiteks meelde, et mõiste „koondamine“ direktiivi 98/59 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses ei nõua eelkõige, et töölepingu lõpetamise põhjused vastaksid tööandja tahtele, ja teiseks, et töölepingu lõpetamine ei jää selle direktiivi kohaldamisalast välja üksnes seetõttu, et see sõltub tööandja tahtest sõltumatutest asjaoludest.

Isegi kui ettevõtja tegevuse lõpetamine ei sõltu tööandja tahtest ja kui direktiivi 98/59 täies mahus kohaldamine ei ole võimalik, ei saa siiski selle direktiivi kohaldamist tervikuna välistada. Konkreetselt vastavalt direktiivi artikli 2 lõike 2 esimesele lõigule ei ole töötajate esindajatega konsulteerimise eesmärk mitte üksnes ära hoida või vältida kollektiivseid koondamisi, vaid muu hulgas ka leevendada koondamiste tagajärgi sotsiaalmeetmete abil, mille eesmärk on muu hulgas aidata kaasa koondatud töötajate ümberpaigutamisele või ümberõppele. Need konsultatsioonid on seega asjakohased, kui kavandatavad töölepingute lõpetamised on seotud tööandja pensionile jäämisega.

Sellega seoses märkis Euroopa Kohus veel, et selle olukorra eripära – kus füüsilisest isikust tööandja on surnud ( 3 ), kuid ei ole olemas ei otsust töölepingute lõpetamise kohta ega eelnevat kavatsust seda teha ega asjaomase ettevõtja võimalust teha direktiivis 98/59 ette nähtud teavitamise ja konsulteerimise toiminguid – ei teki juhul, kui töölepingute lõpetamine on sellise tööandja pensionile jäämise tagajärg. Viimati nimetatud olukorras on tööandjal, kes kavatseb töölepingud pensionile jäämisega seoses lõpetada, põhimõtteliselt võimalik läbi viia konsultatsioone, mille eesmärk on eelkõige ära hoida selliseid töölepingute lõpetamisi või vähendada lõpetatavate töölepingute arvu või igal juhul leevendada nende tagajärgi.

Direktiivi 98/59 artikli 1 lõikes 1 ettenähtust suurema arvu töötajate töölepingute lõpetamine tööandja pensionile jäämise tõttu kuulub järelikult selle direktiivi tähenduses mõiste „kollektiivne koondamine“ alla ning direktiivi artiklis 2 ette nähtud konsulteerimine ja teavitamine tuleb läbi viia.

Mis puudutab teisena küsimust, kas eraõiguslike isikute vahelist vaidlust lahendav liikmesriigi kohus peab jätma sellised riigisisesed õigusnormid kohaldamata põhjusel, et need on vastuolus direktiivi 98/59 nimetatud sätetega, siis vastas Euroopa Kohus eitavalt.

Ta meenutas sellega seoses, et üle võtmata või ebaõigesti üle võetud direktiiv ei saa iseenesest tekitada eraõiguslikule isikule kohustusi, mistõttu ei saa direktiivile kui sellisele tema vastu tugineda.

Sama kehtib ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklite 27 ( 4 ) ja 30 ( 5 ) kohta, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab. Nende sätete sõnastusest nähtub nimelt selgelt, et selleks, et nende mõju oleks täielik, tuleb neid täpsustada liidu õiguse või riigisisese õiguse sätetega. Selliseid õigusnorme, nagu on sätestatud direktiivi 98/59 artikli 1 lõikes 1 ja artiklis 2, mis on adresseeritud liikmesriikidele ja milles on kindlaks määratud juhud, mil tuleb töötajate esindajate teavitamise ja nendega konsulteerimise menetlus töötajate kollektiivse koondamise korral läbi viia, ning sisulised ja menetluslikud tingimused, millele see teavitamine ja konsulteerimine peab vastama, ei saa tuletada vahetult kohaldatavate õigusnormidena harta artiklite 27 ja 30 sõnastusest. Lisaks, arvestades asjaolu, et need artiklid ei ole iseenesest piisavad, et anda eraõiguslikele isikutele õigus, millele saab sellisena tugineda, ei saa see olla teisiti koostoime puhul direktiivi 98/59 asjaomaste artiklitega.

Järelikult ei saa harta artiklitele 27 ja 30 kui sellistele või koostoimes direktiivi 98/59 artikli 1 lõikega 1 ja artikliga 2 tugineda niisuguses eraõiguslike isikute vahelises vaidluses, nagu on kõne all põhikohtuasjas, järeldamaks, et direktiivi nimetatud sätetega vastuolus olevad riigisisesed õigusnormid tuleb jätta kohaldamata.

( 1 ) Nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiv 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1998, L 225, lk 16; ELT eriväljaanne 05/03, lk 327).

( 2 ) Töötajate üldseaduse (Estatuto de los Trabajadores) redaktsioonis, mis tuleneb kuninga 23. oktoobri 2015. aasta seadusandlikust dekreedist 2/2015, millega kiidetakse heaks töötajate üldseaduse ümbersõnastatud redaktsioon (Real Decreto legislativo 2/2015, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley del Estatuto de los Trabajadores; BOE nr 255, 24.10.2015, lk 100224) (edaspidi „töötajate üldseadus“), artikkel 51.

( 3 ) Juhtum, mida käsitleti 10. detsembri 2009. aasta kohtuotsuses Rodríguez Mayor jt (C‑323/08, EU:C:2009:770), mis puudutas samuti töötajate üldseaduse sätteid.

( 4 ) „Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud“, milles on ette nähtud, et töötajatele tuleb eri tasanditel tagada, et nad saaksid informatsiooni ja et nendega konsulteeritaks liidu õiguse ning riigisiseste õigusaktide ja tavadega ette nähtud juhtudel ja tingimustel.

( 5 ) „Kaitse põhjendamatu vallandamise korral“, milles on sätestatud, et igal töötajal on õigus kaitsele põhjendamatu vallandamise eest liidu õiguse ning riigisiseste õigusaktide ja tavade kohaselt.