Kohtuasi C‑228/18

Gazdasági Versenyhivatal

versus

Budapest Bank Nyrt. jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kúria (Ungari kõrgeim kohus))

Euroopa Kohtu (viies koda) 2. aprilli 2020. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Konkurents – Keelatud kokkulepped – ELTL artikli 101 lõige 1 – Maksekaardisüsteemid – Pankadevaheline kokkulepe, millega määratakse kindlaks vahendustasud – Kokkulepe, mis piirab konkurentsi nii oma eesmärgi kui tagajärje tõttu – Mõiste „„eesmärgil põhinev“ konkurentsipiirang“

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Üldised või hüpoteetilised küsimused – Euroopa Kohtu poolt tema enda pädevuse kontrollimine

   (ELTL artikli 101 lõige 1 ja artikkel 267)

   (vt punktid 29–31)

2. Keelatud kokkulepped – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid – Konkurentsivastane eesmärk – Piisav tuvastamine – Tagajärgede analüüsimine – Lubatavus

   (ELTL artikli 101 lõige 1)

   (vt punktid 39–44)

3. Keelatud kokkulepped – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid – Eesmärgil ja tagajärjel põhinevate piirangute eristamine – Eesmärgil põhinev piirang – Kahjustamine piisavas ulatuses – Hindamine

   (ELTL artikli 101 lõige 1)

   (vt punktid 59, 69, 75, 78, 79, 82 ja 83)

4. Keelatud kokkulepped – Konkurentsi kahjustamine – Pankadevaheline kokkulepe, millega ühtlustatakse kaardimaksetehingute eest tasumisele kuuluvate vahendustasude tase – Konkurentsivastane eesmärk – Hindamiskriteeriumid – Kokkulepete sisu ja eesmärgi ning majandusliku ja õigusliku konteksti individuaalne ja konkreetne analüüsimine liikmesriigi kohtu poolt

   (ELTL artikli 101 lõige 1)

   (vt punktid 60–65 ja 69–86)

5. Keelatud kokkulepped – Keeld – Rikkumised – Hinna kindlaksmääramine – Mõiste – Pankadevaheline kokkulepe, millega ühtlustatakse kaardimaksetehingute eest tasumisele kuuluvate vahendustasude tase – Eesmärkide paljusus – Mõju

   (ELTL artikli 101 lõige 1)

   (vt punktid 69–86)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus täpsustas 2. aprillil 2020 kuulutatud kohtuotsuses Budapest Bank jt (C‑228/18) kriteeriume, mida tuleb kohaldada, et määrata kindlaks, kas finantseerimisasutuste vahel sõlmitud kokkulepped kaardimaksetehingutele kohaldatavate tasude kohta kujutavad endast tegevusi või kokkuleppeid, mille eesmärk on piirata konkurentsi ja mis on ELTL artikliga 101 keelatud.

Kúria (Ungari kõrgeim kohus) esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt Gazdasági Versenyhivatal (konkurentsiamet, Ungari) ja teiselt poolt maksekaarditeenuseid pakkuvad Visa ja MasterCard ning kuus krediidiasutust ja mis puudutab nimetatud konkurentsiameti 2009. aasta otsust. Selle otsusega tuvastas konkurentsiamet eelkõige konkurentsivastase kokkuleppe olemasolu seoses „vahendustasudega“ ja määras seetõttu seitsmele selle kokkuleppe poolteks olnud finantseerimisasutusele ning Visale ja MasterCardile erinevates summades trahvid.

Liikmesriigi kohtu poolt esitatud andmete kohaselt on vahendustasud summad, mida finantseerimisasutused, kes pakuvad ettevõtjatele makseterminale (edaspidi „vastuvõtvad pangad“), peavad Visa või MasterCardi pakutavate maksekaardisüsteemi liikmetena tasuma maksekaarte väljastavatele finantseerimisasutustele (edaspidi „väljastavad pangad“), kui tehakse kaardimaksetehing. Seitse finantseerimisasutust, kes moodustavad asjaomastel riigisisestel turgudel ülekaaluka osa, määrasid 1996. aasta aprillis omavahel ettevõtjate kategooriate kaupa kindlaks viimaste poolt tasumisele kuuluva teenustasu miinimumtaseme. 1996. aasta oktoobris sõlmiti teine kokkulepe (edaspidi „CMI kokkulepe“), mille üle toimusid läbirääkimised Visa ja MasterCardi eest ja mille eesmärk oli ühtlustada nende kahe maksesüsteemi raames tasumisele kuuluv vahendustasude summa. CMI kokkuleppe kontrollimisel leidis konkurentsiamet, et kõik CMI kokkuleppega järjestikku ühinenud finantseerimisasutused ning Visa ja MasterCard olid alates Ungari Euroopa Liiduga ühinemise kuupäevast rikkunud ELTL artiklit 101. Konkurentsiameti hinnangul kujutas kohaldatava vahendustasu ühtse taseme ja struktuuri kindlaksmääramine ning Visa ja MasterCardi puhul selleks oma vastavates sise-eeskirjades raamistiku kehtestamine endast ELTL artikliga 101 keelatud kokkulepet, kuna selle eesmärk ei olnud üksnes konkurentsi piirata, vaid see tekitas ka konkurentsi piirava tagajärje.

Euroopa Kohus otsustas kõigepealt, et ELTL artikli 101 lõikega 1 ei ole vastuolus see, kui sama konkurentsivastast tegevust käsitatakse tegevusena, millel on selle sätte tähenduses ühel ajal nii konkurentsi piirav eesmärk kui ka tagajärg. Selleks, et täpsustada nende kahe konkurentsipiirangute liigi vahelist seost, tuletas Euroopa Kohus meelde, et ettevõtjatevaheline kooskõlastamine sisaldab „eesmärgil põhinevat“ konkurentsipiirangut juhul, kui see on ise piisavalt kahjustava tasemega, ilma et oleks vaja analüüsida selle tagajärgi konkurentsile. Samas, kui leitakse, et ühel ja samal tegevusel on nii konkurentsi piirav eesmärk kui ka tagajärg, peab pädev ametiasutus või kohus kinnitama oma vastavaid tuvastusi vajalike tõenditega ja täpsustama, kuidas need tõendid puudutavad üht või teist liiki tuvastatud piirangut.

Järgmiseks käsitles Euroopa Kohus seda, kuidas võiks kõnealust kokkulepet ELTL artikli 101 lõike 1 alusel kvalifitseerida, juhtides alustuseks tähelepanu sellele, et lõpliku hinnangu peab selles küsimuses andma liikmesriigi kohus.

Euroopa Kohus märkis kõigepealt seoses CMI kokkuleppe sisuga, et sellega ühtlustati vahendustasude summa, mida vastuvõtvad pangad peavad maksma väljastavatele pankadele maksetehingute eest, mis tehakse ühe kõnealuse maksesüsteemi kaardiga, mõjutades niimoodi nii kõnealuse kahe maksesüsteemi kui ka vastuvõtvate pankade vahelise konkurentsi ühte elementi. Samas märkis Euroopa Kohus, et kuigi asjaomase kokkuleppega ei määratud otseselt kindlaks teenustasusid, võib siiski tuvastada „eesmärgil põhineva“ kokkuleppe olemasolu, kui sellist kokkulepet tuleks käsitada hinna kaudse kindlaksmääramisena ELTL artikli 101 lõike 1 punkti a tähenduses või siseturul konkurentsi samaväärselt kahjustava tegevusena.

Olles samas tõdenud, et „eesmärgil põhineva“ rikkumise kvalifikatsiooniks nõutav kahjustav laad ei ilmne kokkuleppe sisu osas tingimata Euroopa Kohtule esitatud tõenditest, analüüsis Euroopa Kohus tema valduses olevaid tõendeid seoses CMI kokkuleppega taotletud eesmärkidega. Neid tõendeid arvestades järeldas Euroopa Kohus, et ei saa välistada, et CMI kokkuleppega taotletud eesmärk ei olnud tagada vahendustasude alampiiri, vaid kehtestada teatud tasakaal „väljastamistegevuse“ ja „vastuvõtmistegevuse“ vahel kummagi antud juhul kõne all oleva maksekaardisüsteemi siseselt. Sellega seoses tunnistas Euroopa Kohus oluliseks asjaolu, et kokkuleppe poolte hulgas olid nii väljastavad pangad kui ka vastuvõtvad pangad. Ent juhul, kui liikmesriigi kohtu poolt selles küsimuses teostatavast kontrollist nähtub, et CMI kokkuleppe tagajärjel, mis neutraliseeris konkurentsi kahe kõnealuse maksekaardisüsteemi vahel osas, mis puudutab vahendustasusid, suurenes konkurents nende süsteemide mõne muu elemendi osas, siis tuleb Euroopa Kohtu sõnul hinnata konkurentsitingimusi, mis oleksid asjaomasel turul esinenud ilma CMI kokkuleppeta, ja sellest tulenevalt analüüsida kõnealuse kokkuleppe tagajärgi.

Euroopa Kohus järeldas seetõttu, et tal ei ole piisavalt tõendeid, mis võimaldaksid tal kindlaks teha, kas konkurentsi neutraliseerimine vahendustasude osas viitab iseenesest CMI kokkuleppe piisavalt kahjustavale tasemele, et mitte nõuda selle kokkuleppe tagajärgede analüüsimist, ja seda nii nende kahe maksekaardisüsteemi vahelise konkurentsi osas kui ka konkurentsi osas vastuvõtmisturul. Euroopa Kohus rõhutas, et see, kui CMI kokkulepe piirab seda survet vahendustasude tõstmiseks, mis oleks muidu ilma kokkuleppeta tekkinud, on sellest kokkuleppest tuleneva piirangu olemasolu analüüsimisel siiski asjakohane.

Euroopa Kohus otsustas seega, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et pankadevahelist kokkulepet, millega määratakse kindlaks üks vahendustasu summa, mis tuleb tasuda kaardimaksetehingu tegemisel pankadele, kes väljastavad selliseid kaarte, ei või kvalifitseerida kokkuleppeks, mille „eesmärk“ on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi selle sätte tähenduses, välja arvatud juhul, kui võib asuda seisukohale, et arvestades selle kokkuleppe tingimusi, eesmärke ja konteksti, on see niisuguse kvalifikatsiooni andmiseks konkurentsi piisavalt kahjustav; seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.