Kohtuasi C‑236/18

GRDF SA

versus

Eni Gas & Power France SA jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

Euroopa Kohtu (teine koda) 19. detsembri 2019. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Maagaasi siseturu ühiseeskirjad – Direktiiv 2009/73/EÜ – Artikli 41 lõige 11 – Võrguhalduri kohustusi käsitlevate vaidluste lahendamine – Vaidlusi lahendava asutuse otsuste ajaline kehtivus – Õiguskindlus – Õiguspärane ootus

1. Õigusaktide ühtlustamine – Ühtlustamismeetmed – Maagaasi siseturu ühiseeskirjad – Direktiiv 2009/73 – Kohaldamisala – Võrgule juurdepääsu tingimused, mille jaotusvõrgu haldur on kehtestanud maagaasi tarnijatele – Lepingutingimus, mis seab tarnijatele kohustuse võtta enda kanda risk, et lõpptarbijad jätavad jaotamise tariifi järgi võlgnetavad summad tasumata – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/73, artikli 32 lõige 1, artikli 41 lõike 1 punktid a ja b ning lõiked 10 ja 11)

   (vt punktid 23–26)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Ühtlustamismeetmed – Maagaasi siseturu ühiseeskirjad – Direktiiv 2009/73 – Reguleeriva asutuse ülesanne ja pädevus – Jaotusvõrgu halduri ja tarnijate vahel sõlmitud gaasi ülekandelepingud – Lepingutingimus, mis seab tarnijatele kohustuse võtta enda kanda risk, et lõpptarbijad jätavad jaotamise tariifi järgi võlgnetavad summad tasumata – Jaotusvõrgu halduri kohustused – Võrgule juurdepääsu süsteem, mis põhineb avaldatud tariifidel, mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata – Reguleeriv asutus, kes tegutseb vaidlusi lahendava asutusena – Reguleeriva asutuse otsus, millega kohustatakse viima leping liidu õigusega kooskõlla kogu lepingu kehtivuse ajaks – Lubatavus – Õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine – Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/55, artikli 33 lõige 1, ja direktiiv 2009/73, põhjendused 4, 6, 25 ja 40, artikkel 1, artikli 32 lõige 1, artikli 41 lõike 1 punkt b ning lõiked 10 ja 11)

   (vt punktid 29–52 ja resolutsioon)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus tegi otsuse liikmesriigi reguleerivate asutuste niisuguste otsuste ajalise ulatuse kohta, mida nad teevad maagaasi turul vaidluste lahendamise ülesannet täites

19. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses GRDF (C‑236/18) tegi Euroopa Kohus otsuse selle kohta, milline ajaline ulatus on liikmesriigi reguleerivate asutuste otsuste tegemise pädevusel, mis on neile maagaasi turul vaidluste lahendamise ülesande täitmiseks antud direktiivi 2009/73, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju, ( 1 ) artikli 41 lõikega 11.

Kohtuasja aluseks on kahe maagaasi tarniva äriühingu kohtuvaidlus Prantsusmaal võrguhalduriks oleva äriühinguga GRDF, milles käsitletakse 2005. ja 2008. aastal sõlmitud maagaasi jaotusvõrgus ülekandmise lepingutes sisalduva tingimuse kehtivust. Kõnealuse tingimuse kohaselt pidid tarnijad lõpptarbijatega sõlmitud lepingute alusel sisse nõudma summad, mis lõpptarbijad võlgnesid GRDFi jaotusteenuste tariifi alusel ja mille tarnijad pidid seejärel GRDFile üle kandma, muu hulgas juhul, kui lõpptarbija oli need tasumata jätnud. 2014. aastal tuvastas energiaregulatsiooni komisjoni vaidluste lahendamise ja sanktsioonide määramise komitee (edaspidi „CRE“) oma otsuses, et lepingud on direktiiviga vastuolus alates nende sõlmimise päevast. Kuna see otsus jäeti apellatsiooniastmes muutmata, pöördus GRDF Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) poole, kes otsustas esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, et teha sisuliselt kindlaks, kas direktiiviga 2009/73 on vastuolus, kui reguleeriva asutuse otsuse kehtivus ulatub aega enne poolte vahel vaidluse tekkimist.

Euroopa Kohus kinnitas, et ta on pädev eelotsuse küsimusele vastama, sest eelotsusetaotlus põhines eeldusel, et maagaasi jaotusvõrgu halduri poolt tarnijatele seatud kohustus, mis oli jaotusvõrgule juurdepääsu tingimus, oli tava, mis oli direktiivi 2009/73 sätetega vastuolus.

Sisulistes küsimustes asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiiviga ei ole vastuolus, kui reguleeriv asutus vaidlusi lahendava asutusena võtab vastu otsuse, millega kohustatakse võrguhaldurit muutma tarnijaga sõlmitud maagaasi ülekandelepingut nii, et see oleks liidu õigusega kooskõlas kogu lepingu kehtivuse ajal, kaasa arvatud ajal enne poolte vahel vaidluse tekkimist. Euroopa Kohus tõdes kõigepealt, et direktiivi 2009/73 artikli 41 lõikes 11 ei ole täpsustatud, milline on vaidlusi lahendava asutusena tegutseva reguleeriva asutuse otsuste tagajärgede ajaline kehtivus. Tõlgendades seejärel kõnealust sätet direktiivi 2009/73 eesmärgist ja kontekstist lähtudes, osutas Euroopa Kohus sellele, et direktiivi 2009/73 artikli 41 lõike 1 punkti b kohaselt on reguleeriva asutuse ülesanne tagada, et jaotusvõrgu haldurid järgiksid oma kohustusi, muu hulgas kohustust kohaldada süsteemi, mille kohaselt kolmandad isikud pääsevad võrgule juurde, objektiivselt ning võrgukasutajate vahel vahet tegemata. See tähendab, et liikmesriikidel on kohustus tagada, et reguleerival asutusel oleks direktiivi 2009/73 artikli 41 lõike 10 kohaselt õigus teha maagaasiettevõtjate suhtes siduvaid otsuseid, et kohustada ettevõtjaid vajaduse korral muutma võrguga ühendamise ja sellele juurdepääsu tingimusi, sealhulgas tariife, et need oleksid proportsionaalsed ja neid kohaldataks mittediskrimineerivalt. Vaidlusi lahendava asutusena tegutseva reguleeriva asutuse otsuse ajalise ulatuse piiramine nii, et see hõlmaks ainult aega pärast poolte vahel vaidluse tekkimist, läheks aga vastuollu direktiivi 2009/73 eesmärkidega ja kahjustaks selle soovitud toimet.

Peale selle asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2009/73 artikli 41 lõike 11 sellist tõlgendust ei sea kahtluse alla ei õiguskindluse põhimõte ega ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõte. Esiteks, kuigi liikmesriigi kohtul võib üksnes Euroopa Kohtu kindlaks määratud tingimustel erandkorras olla lubatud säilitada tühistatud riigisisese õigusakti teatav toime, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleval juhul nimetanud konkreetseid tõendeid, mille põhjal oleks võimalik kindlaks teha õiguslikku ebakindlust põhjustavaid spetsiifilisi ohte. Teiseks, kuigi GRDF väitis, et ülekandelepingute üle peeti läbirääkimisi CRE juhtimise ja kontrolli all, ei ole ta tõendanud, et see riigiasutus oleks talle esitanud konkreetseid kinnitusi vaidluse all oleva tingimuse kooskõla kohta; seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 94).