Kohtuasi C‑180/17

X
ja
Y

versus

Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State (Madalmaad))

Eelotsusetaotlus – Ühine varjupaiga‑ ja täiendava kaitse poliitika – Direktiiv 2013/32/EL – Artikkel 46 – Direktiiv 2008/115/EÜ – Artikkel 13 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 18, artikli 19 lõige 2 ja artikkel 47 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Tagasi‑ ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte – Otsus, millega jäetakse rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata ja kehtestatakse tagasipöördumiskohustus – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette teise kohtuastme – Automaatne peatav toime, mis on ainult esimeses kohtuastmes esitatud kaebusel

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 26. septembri 2018. aasta otsus

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Küsimused, mis puudutavad liidu õigusakte, mille kohaldatavus on põhikohtuasjas vaidlustatud – Hõlmamine – Tingimus – Vaidlustamine, mis on lahutamatult seotud vastustega, mis tuleb eelotsuse küsimustele anda

   (ELTL artikkel 267)

2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Otsus, millega jäetakse rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata ja kehtestatakse tagasipöördumiskohustus – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette apellatsioonkaebuse, millel ei ole selle otsuse suhtes peatavat toimet – Lubatavus – Piirid – Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete järgimine

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 18, artikli 19 lõige 2 ja artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikkel 13; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikkel 46)

3. Põhiõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Tunnustamine Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimeses lõigus ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 13 – Sama tähendus ja ulatus – Hartaga tagatud kaitsetase, mis ei eira konventsiooniga tagatud kaitsetaset

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 esimene lõik, artikli 52 lõige 3 ja artikkel 53)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 17–19)

2.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 20013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artiklit 46 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artiklit 13 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 18, artikli 19 lõikega 2 ja artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad küll ette võimaluse esitada apellatsioonkaebus esimese astme kohtu otsuse peale, millega jäeti rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise ja tagasipöördumiskohustuse kehtestamise otsus muutmata, kuid ei anna sellele õiguskaitsevahendile automaatset peatavat toimet isegi siis, kui asjaomane isik tugineb tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte rikkumise tõsisele ohule.

   Seega, kuigi direktiivide 2013/32 ja 2008/115 sätted panevad liikmesriikidele kohustuse näha ette õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise otsuste ja tagasisaatmise otsuste suhtes, ei näe ükski säte ette, et liikmesriigid peavad andma rahvusvahelise kaitse taotlejatele, kelle esimeses kohtuastmes esitatud kaebus taotluse rahuldamata jätmise otsuse ja tagasisaatmise otsuse peale jäeti rahuldamata, õiguse esitada apellatsioonkaebus, või veelgi enam, et sellise õiguse kasutamisel peab olema automaatne peatav toime. Samuti ei ole sellised nõuded tuletatavad kõnealuste direktiivide ülesehitusest ega eesmärgist.

   Tuleb siiski rõhutada, et nii direktiivi 2008/115 kui ka direktiivi 2013/32 tuleb tõlgendada – nagu ilmneb ka esimesena nimetatud direktiivi põhjendusest 24 ja teisena nimetatud direktiivi põhjendusest 60 – eeskätt hartaga tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid järgides (vt selle kohta 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gnandi, C‑181/16, EU:C:2018:465, punkti 51). Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kui liikmesriik otsustab saata rahvusvahelise kaitse taotleja tagasi riiki, kus on põhjendatult alust arvata, et teda ohustab reaalselt harta artikliga 18 – koostoimes protokolliga täiendatud pagulasstaatuse konventsiooni artikliga 33 – või harta artikli 19 lõikega 2 vastuolus olev kohtlemine, nõuab harta artiklis 47 ette nähtud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, et taotlejal oleks võimalik kasutada õiguskaitsevahendit, millel on tema tagasisaatmist lubava meetme rakendamist automaatselt peatav toime (vt selle kohta 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gnandi, C‑181/16, EU:C:2018:465, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohtu praktikast tuleneb siiski, et ei direktiivi 2013/32 artikkel 46, direktiivi 2008/115 artikkel 13 ega harta artikkel 47 koostoimes artiklis 18 ja artikli 19 lõikes 2 sisalduvate tagatistega ei nõua kaheastmelise kohtumenetluse olemasolu. Nimelt on oluline vaid see, et on olemas kohtusse pöördumist võimaldav õiguskaitsevahend (vt selle kohta 28. juuli 2011. aasta kohtuotsus Samba Diouf, C‑69/10, EU:C:2011:524, punkt 69, ning 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gnandi, C‑181/16, EU:C:2018:465, punkt 57).

   Sellega seoses tuleb täpsustada, et rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise otsuste ja tagasisaatmise otsuste vaidlustamiseks teise astme kohtumenetluse loomine ja otsus anda teise kohtuastme menetlusele vajaduse korral automaatne peatav toime, kujutavad endast vastupidi Belgia valitsuse väitele, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 17, menetlusnorme, millega rakendatakse direktiivi 2013/32 artiklis 46 ja direktiivi 2008/115 artiklis 13 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile niisuguste otsuste suhtes. Hoolimata asjaolust, et sellised menetlusnormid tuleb liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttest lähtudes kehtestada liikmesriikide oma õiguskorras, peavad need siiski vastama võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetele (vt analoogia alusel 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punktid 31, 36 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 16. juuli 2015. aasta kohtumäärus Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑539/14, EU:C:2015:508, punkt 33).

   (vt punktid 23, 24, 27, 28, 30, 34 ja 44 ning resolutsioon)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 31)